Q2:Richard

Eks kõige mõistlikum oligi siia motikaga tulla. Nelja silmaga sai kiiresti aare tuvastatud. Aitäh!

Siin lõpus olen kunagi käinud juba aaret otsimas, kuid siis sain tuttava maaomanikuga kokku, kes sinna lambaid oli tulnud vaatama ja fookus libises paigast. Tema ei teadnud aardest midagi ja mina olin ka suht algaja. Nüüd siin enam lambaid ei olnud aga see-eest leidsime aarde.

Saabudes Valipe aarde juurst oli siin kõige eelnevaga võrreldes igav. Lambaid kitsi siis praegu polnud ja külatänava asukohta polnud isegi aimata, aga kadakas oli, lausa jõulune nagu lubatud. Tänud peitjale aarde eest.

Siia tuli õudsalt tüütu, pikk ja kehva tee. Aga kui juba suund siia oli eks siis tuli kohale, tänud :)

Leitud

Leitud. Aitäh!

Pressisime autoga nii lähedale kui võimalik ja jalutasime kahte aaret logima. Esimene tehtud. Aitäh!

Kaks täppi siin kandis kõrvuti ja seekord mõtlesime need üles leida. Selle aarde juurde sai väga lihtsalt , täna meil suht madala roomamisega auto. Konteinerist sai jäätunud vesi välja kougitud. Logiraamat kenasti kuiv. Tänud

Oi, kui palju kordi olen mõtisklenud selle aarde otsima tulemisele ja oi, kui palju kordi on see tegemata jäänud. Täna peale eriti laiska hommikut sai siis päeva eesmärgiks võetud vähemalt see kaua pinnuks silmas olnud täpike üles otsida.

Teekond oli pikk ja pisut metsik, kuid tegelikult sai madalapõhjalisega täitsa treppi sõidetud.. aga kust nüüd uus pind leida :D

Tänan peitmast.

Leitud, logitud, tänan!

Mõnus jalutuskäik naaberaarde juurest siia. Uskumatult tugev tee keset sood. Aarde leidsime kiiresti, aga selle lahti saamine oli tõeline väljakutse. Lõppude lõpuks see ka õnnestus. Aitäh!

Tore jõulune aare. Esialgu tundus, et mitte kuidagi jõud peale ei hakka ja avada ei suuda, aga kotis leidus sobilik vahend avamise hõlbustamiseks ja logiraamatu sain ikka kätte. Kummaline mõelda, et siin kunagi külatänav on olnud...Tänud mõnusa matka eest!

Vahva konteiner oli seest veidi märg. Kuivatasime enne logimist. Tänud!

Leidmisega ei tekkinud raskusi, küll aga avamisega, aga saime hakkama. Aitäh!

Kohale jõudmine võttis üksjagu aega. Algul omajagu jukerdamist autoga ja seejärel 4,5 km jalutamist siia ja samapalju tagasi ka. Konteiner oli vett täis ega tahtnud lahti tulla. Jonn mu sees võidutses ja konteiner sai avatud. Logiraamat oli kuiv. Tänan.

See siin minu päeva esimene aare, kuna põrutasin naaber aarde juurest pika sammuga mööda. Mõtlesin, et mida ma küll täna vajan, aga just selline mõnus kolme kilomeetrine jalutuskäik aarde juurde oli täiesti mõnus tegevus. Ja see koht kuhu peitja mind tõi, see on hullult äge. Sellist kohta annab otsida. Praegu tõmbaks paralleele meie geojaanipäeva paradiisiga. Mis sa hing veel oskad tahta. Aare oli samas seisuses, nagu Ove selle leidis. Kallasin ka vee välja ja kuivatasin teist natuke. Tagasiteel hakkasid silma vaarikad, mida enne minu silm ei märganud, seega lasin nendel heamaitsta. Suured tänud peitjale paradiisi kutsumast.

Teekond siia hakkab juba tuttavaks saama. Õnneks on tee üsna hästi sõidetav ja viib kohe aarde kõrvale välja. Aarde topsikus oli vesi sees aga logiraamat ise minigripis kuiv. Valasin vee välja ja kuivatasin veidi paberiga topsi kuivaks.

Oli tõesti vaikne koht, kui kevadine linnulaul välja jätta. Hoone oli, karjatatavaid loomi ei kohanud. Aitäh ajalugu tutvustamast.

Õõtsusime kohale ja jalutasime kadakani. Aare end just pikalt ei peitnud. Tore matrjoska :) Aitäh peitjale.

Jõulukuul sai seest kuivatatud ja päikesepaistel piknik peetud. Imeline külakoht keset sood. Aga loomi kodus ei olnud. Aitäh!

Pikkkasso oma krüptiliste aardenimedega :o) Kogu see Q seeria üldnimetus on minu jaoks üks suur Question - ja nüüd siis siin punktis on järsku keegi Richard mängu toodud... Lõvisüda? Wagner? Gere?? Hammond??? :D Ok - peitja hoodusteade eelmise aasta lõpust annab aimata, et väga Richard enam ei ole. No aga natuke siis ikka on või? Ma sama lammas nagu need, kes teisel pool tara mögisesid, ei saanud aru igatahes :P Olgu pealegi, kui nimi kõrvale jätta, siis tegelikult täitsa mõnusa auraga kohake, nii et aitäh. Isegi logi sai kirja.

Väga Richard ta nüüd enam pole...aga selle eest on igatpidi puhas ja korras.

Aare on leitud,konteineris auk ja raskelt avatav.

Tänud aarde eest!

Kohale kulgemine oli paras väljakutse ühel väiksel-väiksel lõigul kogu pikast siledast teekonnast. Roostetanud avamine just kergelt ei edenenud, aga lahti meelitasime. Tänud peitjale.

Saime ilusti omad nimed kirja.Aitäh!

Ajutiselt kättesaamatu, aga me saime ta kenasti kätte. Logileht minigripis oli kenasti kuiv ja logitav. Konteineri auku me parandada ei osanud, aga leidmist see ei seganud. Aitäh!

Konteiner kinni roostetand, kaanes suur auk ja logi märg. Vajab väljavahetamist.

Matkale veel üks kilomeeter otsa. Aare vajab hooldust. Aitäh.

Valipe juurest läksin edasi Richardi suunas. Päris tore oli seal küladevaheteel jalutada. Tihe liiklus ka. Kõigepealt üks kitseke kablutamas ja pärast veel tulid inimesed ka vastu. Aa, topsis oli päris suur õhuauk juba. Tänud juhatamast!

 1 

Raamatule ligipääsemisega oli tükk tegemist, aga lõpuks ikka õnnestus. Tänud peitjale!

Leidsime üles ja saime lõpuks konteineri ikka lahti ka.

Eelmisel õhtul jätkasin seeriat "Eeltöö on nõrkadele." Vaatasin õhtul vaid raskusastmeid ja tundus täitsa tehtav tükk. Aardele lähenedes sain piisavalt signaali, et ühe aarde info salvestada, kuid kaart ei tahtnud üldse ära laadida. Auto oli küll vastav, kuid pimedas metsas ma sellega ukerdada küll ei tahtnud. Ka Jack muutus autos rahutuks, lubasid ju jalutama viia... Nii et Nõva poolt lähenemine jäi mul katki, samas oli mõnus metsateid mööda Veskijärve poole kulgeda. Ka seal ei läinud hästi kuna pimedas ja peaaegu tühja telefoniakuga, ei leidnud aga õiget lähenemisteed. Ega ka täna palju paremini ei läinud, nimelt nuga oli maha jäänud. Õnneks oli lemmik abivahend Taavi kaasas. Seekord hakkasime sõitma Vanaküla poolt. Aitäh!

Võtke nuga kaasa! Aare ei ole odav, et ennast lihtsalt kätte annaks

3738.

Kuna Maril on lähenemistee asjus kodutöö tehtud, siis lähenesime õigelt poolt. Teiselt poolt oleks asi arvatavasti nutune olnud. Aga ega see teegi siin ei hellitanud ja ma oma autoga arvatavasti siia roninud ei oleks. Koha peal leidsime kohe aarde, aga kuna me seda lahti ei saanud, siis otsisime edasi. Lõpuks õngitsesin geokotist õige riista ja tops avaneski. Ja jälle meeletult sipelgaid, jube. Aitäh!

Tee siia oli ikka üks kolgata tee, aga õnneks oli kuiv ja kohale saime. Konteineri avamiseks pidime abivahendit kasutama, korralikult roostes teine. Tänan.

Kui Valipesse juba ära olime marssinud siis siia tuli ennast sundida. Tee muutus veelgi ahtamaks, ja suvel pole siin samuti midagi hõisata. Siis on parmud ja muud mutukad krae vahel. Nüüd lumega oli kõik puhas ja puutumatu.Tänud siia kutsumast!

Aarde leidsime kiiresti, aga avamisega oli raskusi. Tegime konteinerile kiire puhastuskuuri, aga ega see vist kaua puhtana ei püsi. Tänan aarde eest!

Tee siia oli metsaveokite poolt ära rikutud, aga kohale saab. Täna tuli üldse üle mõistuse palju kilomeetreid halval teel. Konteineri leidmisega polnud probleeme, küll aga avamisega. Pärast mitut minutit pingutamist õnnestus. Seest oli rooste mögaga koos, puhastasime salvrätikuga ära, aga arvatavasti tekib juurde.

Huvitava ajalooga paigake.Leid tuli lihtsalt,õnneks polnud sipelgaid kohal.Tänud!

Imeilus näha, et selliseid kohti hooldatakse. Võib ju minna pakritele, kus võimsad vanad külad täiesti võsas ja näha, et neid seal ei hooldata. Et pigem ikkagi see vaatepilt, kus ma isegi ei saa sisse minna aga näen, et endine külamaastik pole võssa kasvanud. Tore.

Ega mul Peetri logile rohkem lisada pole :)
Suured tänud, et andsite taas põhjuse värskes õhus viibida!

 3 

Selle ja naaberaarde jätsime meelega sügisesse, et siis on mets täis punaseid pohli ja loodetavalt ka seeni. Pohladest oli Piial (siinkohal omamoodi sõnamäng) eelmise nädalaga täielik siiber saanud, seega plaanisime keskenduda seentele.
Auto jätsime kaugusesse, mis pakkus meile kokku lõpuks 13 km rännaku. Kohalejõudmisel oli küll tunne nagu filmis "Seenelkäik", andis alul isegi auto parkimiskohta otsida. Kohe saime venekeelse vestluskaaslase, kes alustuseks tutvustas meile seda, miks me metsas täna palju inimesi näeme. Ei kõik ei otsinud loodusande, paljud otsisid vist 90-aastast taati, kes kuuldeaparaadi ja telefonita oli üleeelmisel päeval sõbraga metsa suundunud ja nüüd kadunud oli. Taati meie ei leidnud, küll aga tema otsijaid. (Taat olevat aga järgneval päeval, peale 3 ööd vihmases metsas, ikkagi seeneliste poolt leitud. Olevat pühkinud männiokkad õlgadelt maha ja plaanivat juba uut seiklust! Pagan, mina annaks vist psüühika tõttu esimesel öösel üksinda metsas olles alla, aga mine tea...)
Teine taas tore kogemus oli arusaamine, et inimesed korjavad ikka erinevaid seeni. See venekeelne metsakülastaja näitas oma autopagasit, mis oli täis puravikke. Meie kõndisime mööda metsaalust eelnevate järel ja saime ka kottide viisi kitsemampleid, samas olid mingid seened just ära lõigatud.
Kolmandaks oli taaskordne tutvumine põdrakärbestega. Minuarust on nad 30 aastaga muteerunud. Lapsepõlves olid nad tüütud tegelased juustes, aga nüüd ronisid kõikjale ja senini, nädal aegagi peale retke, sügelevad kogu kehal nende hammustuste jäljed ja peegli ees end vaadeldes tekib mulje, et elan koos lutikatega.
Planeerides aega, pidin pidevalt Piiat ärgitama edasiliikumisele kuna õhtul oli tarvis veel ka tööle minna. Olgem ausad, aardeleid toimus kergelt möödaminnes, sest olimegi kogu otsimist planeerinud ennekõike inspiratsioonina päevaseks metsas kulgemiseks, mis oli meile olulisem kui nimi logiraamatus. Aga samas, poleks aaret metsas olnud, poleks ka meil seda toredat päeva just siinses metsas, seega tänud suured peitjale.

 1 

Lähenesin aardele põhjasuunast rattaga. Ei saanud aru kuidas seda vahemaad siin veel autoga sõidetakse. Isegi kui autol oleks korralik kliirens, siis ka ei tahaks seda sellises kohas retsida. Mõned augud olid nii ootamatult sügavad, et isegi rattaga oli huvitav. Teed ka muidugi kitsad. Lugesin infotahvli läbi ja sõitsin edasi. Millegi pärast eeldasin, et aare on vähe kaugemal. Seetõttu sõitsin nullist mööda ja pidin tagasi sõitma. Aarde karbi leidsin kiiresti aga sipelgate tõttu oli kätte saamine keeruline. Alguses proovisin kohapeal karpi ebaõnnestunult avada ja pidin jooksma eemale sipelgaid maha pühkima. Uuel katsel krabasin konteineri kaasa. Üsna raskelt käib. Vajaks natukene küünlavaha ehk. Aarde eest tänud ja aitäh ka huvitavat kohta näitamast!

Olime õnnelikud, kui aardeni jõudsime. Tuleme Valipe poolt ja kerge see teekond ei olnud. Siiski tasus retk end ära.

Oh, oleks me ometi enne logisidki lugenud, oleks skafandri kuskilt laenanud. Nüüd ründasid ülevalt parmud, alt sipelgad. Tantsisin kui hull logides ja no vaesed metsamehed pidid oma töö katkestama, et ratturid läbi saaks, ei mingeid lõuatäisi puid enne kui ratturid möödas :P. Tänud, maasikad on veel täitsa olemas ja väga magusad!

 1 

Valipe aardest jalutasime mõnuga edasi, otse siia välja. Lõpuks nägime ka midagi peale loodusliku. Karjatatavaid loomi paraku mitte, aga aedik ja katusealune oli täitsa olemas. Küla nägemine nõudnuks ülemäärast pingutust, mida ei jaksanud teha.
Ega see aardeotsing ka liialt lihtne olnud. Ei, mitte peiduka raskuse tõttu, vaid sipelgate pärast, kes aaret elu hinnaga kaitsesid. Seda leiutantsu andis seal ikka tantsida. Tantsisime nimed logisse kirja, tegime infotahvliga tutvust ja oli aeg tagasiteele asuda. See oli tuttav nagu arvati oligi.
Kokkuvõttes jalutasime 1.5 tunniga 6.7 km. Oli meeldiv jalutuskäik. Täname selle ja kadunud külade meeles pidamise eest peitjaid! Karp kena ja korras.

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/975588753

Külakeskus vist

Naaberaarde infu

 2 

Seal on ikka kõvasti fantaasiat vaja, et mingit küla ette kujutada. Kahjuks oli väsimus suur peal ja selle aarde juurest keerasime otsa ümber ja jalutasime tagasi. Kujutan ette, et peitja soovitatud suund on tunduvalt huvitavam. Aare ise muidugi hetkel peaks jah kuuluma seeriasse Üle võlli: kes tahab logida peab kannatama kõvasti sipelga hammustusi :D Tänud juhatamast! Oli mõnus jalutuskäik ikkagi :)

 1 

Seni nähtud nimeandjatest on Richard kindlasti kõige nunnum :). Aga võtma minnes selgus, et tops asub üksiti ka päris kurjade kurjade sipelgate jooksutrajektooril ning terve keerulise tantsu kõrvale saime siis seda karpi võtta ja tagasi panna… :D.

Leitud.

 1 

Lähenesime ka Höbringi poolt. Kohapeal oli sipelgaid tõepoolest väga palju. Aitäh huvitava ajaloo tutvustamise eest!

 1 

Leitud.

No oli see vast tsivilisatsiooni äär ...ja mis kõige põnevam, et poolele maal oli maja ja maja hoovis auto koos juhiga (ka sellistest kohtades saab elada). Tagumist aaret seekord püüdma ei läinud...midagi peab ikka mõneks teiseks päevaks ka jääma...küll aga tõdesime, et geotamise jaoks tuleks uus/vana auto osta ;)

 1 

Siia tulime jala Valipe aarde juurest. Igati mõnus jalutuskäik. Lambaid ei näinud, küll aga on nüüd selge, milline näeb välja jõulukadakas. Aitähhid toreda jalutuskäigu ja kena paiga tutvustamise eest!

 1 

Oligi täitsa jõulukadakas.

 1 

Valipe juurest edasi sõites tuli selle tee kõige "parem" osa. Kuidagi sai ka sealt läbi tiksutud ja selle aardeni jõutud, tänud.

 1 

Jätsin auto kusagile asfaldile, pakkisin jalgratta välja ning tegin pisikese paarikümnekildise ringi, kus kogemata kaks aaret tee peale jääb. Jätsin pliiatsi(mis sest peitjast ikka jooksutada), tänan aarde eest!

 2 

Lisasin pliiatsijupi

Aardevalvurid tegid tööd hästi ja meie veel paremini - nimed kirjas.

 1 

Aardevalvurid, päris suured loomad need sipelgad, veidi tegid asja keerulisemaks, aga ei see geopeiturit takista. Täname külla kutsumast.

 1 

Linnavurle jaoks oli maastik pea 2,5. Peiduka kõrval kenasti sipelgapesa ja muru peagi rinnuni.

 9 

See kant tundus huvitav kohe, kui see aare avaldus. Läänemaa on minu jaoks tundmatu kant, aga sellised sootagused kunagised külad on reeglina põnevad. Tegin natuke taustauuringut ka, et kustpoolt paremini ligi saab, ja tehti selgeks, et Höbringi kaudu olla huvitavam. Oligi. Roomster roomas kenasti nulli ja rööbastevahe ei saanud kordagi põhjaga pihta - noh, mitte nii kuival ajal ja natukenegi madalama masinaga saab siin huvitav olema. Aga see selleks. Pidi ikka vajadus omal ajal inimestel olema, et sellises kohas suurte hulkadena elada. Külavahele vaatama tõepoolest ei saa, värav on lukus ja uus lammastemaja kenasti selle taga. Lugesin siis infotahvlit, otsisin lambaid, vaatasin, kuhu null näitab. Põõsas paistis mingi prügi, aga kuna geps juhatas alguses kaugemale, siis jätsin ta piilumata. Loomulikult selgus kohe, et vale mõte. Ja siis vaatasin veel hulk aega seal lambatara ääres, kuidas kull, rongad ja tavaliselt nii inimkaaslevad suitsupääsukesed seal inimtühjuses ringi kimasid, ja kuulasin kägu. Ja need sirelid, need sirelid - veel aastakümneid hiljem näitavad kätte vanu talukohti. Oh aegu kadunuid. Ja pärast tagasiteel jäi silma üks ökul puuõõnes. Pidasin kinni, tagurdasin, itsitasin omaette ja tegin pilti. Terane poiss, ma ütlen, terane poiss.

Aitüma, soovitan, just selle koha pärast.

Sihuke küla oli

Ökul puuõõnes :)

Külastasin siinset vahetult enne Venemaa Karjalasse mitmeööpäevasele seiklusvõistlusele minemist, kus võrratu loodus ja samas nägi samuti palju mahajäetud kunagisi talukohti. Metsatee siia oli pikk. Õnneks polnud hein veel kõrge ja julges sõita. Alati kardan, kinni jäämisest rohkem, selliseid heinaseid teid, et keskel võib rohus olla mõni kivi ja saan mahlad mootorist välja. Seekord ei olnud. Kaamera on muidugi kavalalt teeristi paigutatud, sinna sõites ei jää silma. Tõenäoliselt sai keegi koheselt telefonile pildi mu autost. Samas on selline filmimine seadusega vastuolus, kui informeerivad märgid puuduvad. See selleks. Aarde leidsin koos sipelgatega. Erko rattaga oli muidugi juba käinud. ;)