Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 5.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare on peidetud Mohni saarele. Jaan Manitski valduste valvur Mati Maasild tegi meile põhjaliku ekskursiooni saarel. Ajalooga kohtades tegi peatuse ja jutustas lugusid. Kes läheb saarele, otsige lahkelt kohalikud ülesse ja tutvuge ajalooga. Tuletorniga saab tutvuda ainult väljast. Veeteede amet on sulgenud sissepääsud enamikesse Eesti tuletornidesse. Vaid kord aastas - tuletorni päeval pääseb tuletornidesse. Aare on peidetud kohta, kus asus puidust vints. Vints hõlbustas laevukese kaldale vinnamist. Paraku suutsid öösel usinad lõkkemeistrid puidust slipi ära kütta ja nii see vints sinna seisma jäigi. Koordinaadi täpsuses kindel ei ole aga ega seal rannal muid ehitisi eriti ole. Maastiku raskusaste on tingitud järgnevast õpetusest: "Aarde leidmiseks on vaja erivarustust nagu paat, akvalang, mägironimisvarustus või muu taoline".
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: ilus_vaade (3), väikesaar (1), ujumiskoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC781ZK
Logiteadete statistika: 57 (96,6%) 2 3 0 0 0 0 Kokku: 62
Nii kaua kui teised liivarannas mõnulesid ja head ning paremat sõid logisin mina aarde ära :)
Saarel võttis meid vastu väga muhe saarevaht, kes andis meile info, kuidas saarel liigelda, mida vaadata, kus ujuda ja, et saare üks suuri muresid on prügi leidumine looduses. Alustasime siis saare aarete otsimise ja leidmisega, tegime mõnusa pikniku, ujusime nii saare põhja kui ka lõunakaldal, korjasime suure kastitäie prügi kokku, nägime ühte surnud hüljest, ronisime väikeste ja suurte kivide otsas. Meile väga meeldis.
Väike jalutuskäike ja aare nr.2 siin saarel. Vaatasime kõik üle ja vana aaret üles ei leidnud. Õnneks Maret oli selleks valmistunud ja saime oma nimed kirjutada uude logiraamatusse. Aitäh!
Panime oma nimed uude raamatusse kirja ja saigi edasi järgmise aarde poole suuna võtta. Tänud
Ei õnnestunud kahjuks aaret leida. Sai ujumas käidud ja tõttasime paadile :)
See aare oli kahjuks üpris hädises seisus. Sai natukene turgutatud, kuid ilmselt valitud peidukoht aardele hästi ei mõju.
Kiire leid (mis päris humoorikalt Heleni ja Salme dialoogi kõrvale välja kukkus :D). Marko tegi meile logimise/kuivatamise/uuendamise kõrvale ülevaate aarde taustast ka; aitäh ajalooteemalise lihtsa topsi eest.
Peale Ekholmi taastamist jalutasime mööda rannaäärt selle punktini. Algul vaatasime segaduses ringi, sest ei paistnud ühtegi potentsiaalikat peidukohta olevat. Siis aga märkas keegi midagi huvipakkuvat, mille mina esimese peale vaatamisega prügiks tituleerisin, kuid mis siiski oli aardekarp. Sisu oli tsipa niiske ja logileht üsna täis kirjutatud ja nätske. Kuivatasime karbi ja tuulutasime ka logilehte, kuid otsustasime siiski karpi panna ka uue logiraamatu.
Loodus on siinkandis veel sümpaatne, mida ei saa kahjuks saare kaguosa kohta öelda. Saare keskosas olev värske laudtee koos pinkidega ja suurepärase vaatega merele pakub väga mõnusat jalutuskohta. Kui kõik aarded olid leitud, siis tegime puhkekohas päikese käes ka väikese jutu- ja istumispausi. Oli meiega koos saarele tulnud ju veel üks inimene (ka geopeitur), kelle põhiliseks missiooniks oli eelmisel päeval kadunud telefoni otsimine. Saarele jõudes suundus tema oma ülesandele ja meie aardeid otsima. Peale paari tundi saime saare keskel taas kokku, tema oli leidnud telefoni, meie kõik otsitavad aarded.
Enne hommikust ujumist otsisime ülesse, logiraamat natukene niiske ja kirjutamine juba raske. Tore lugu muidu saare ajaloost.
Matkasime saarel terve päeva ja enne ärasõitu registreerisime end aardelogis. Selgus et siin peatusid vanasti Ruhnu hülgekütid. Nende maja vundament siiani metsas alles. Aitäh!
Esimese aarde juurest jalutasime mööda matkarada siia. Veidi otsimist ja oligi karbike käes. Tegime väikese joogipeatuse enne viimase aarde juurde jalutamist. Täname!
Vintsisime siin end rohkem lilledega sinapeale. Ja lasime neiul otsida, kelle jaoks oli see isiklikult esimene aardeleid omal käel.
Äge, et selline pärand on ära kaardistatud inimestele, kes juhuslikult saarele kolama satuvad. Tänud aarde eest.
Vedisime end eelmise aarde juurest siis edasi. Sôime rannas küpsiseid ja vaatasime kurjakuulutavaid pilvi, mis ranniku poolt merele sôudsid. Etterutates sündmustest, siis vihmast pääsesime. Aarde juures lebotasime, korjasime nômm-liivateed, pildistasime lillekesi ja otsimise vaeva jätsime tavainimestele. Logimise järel toimus ekspromt ujumine, et suvi raisku ei läheks.
Ekholmi aarde juurest jalutasime Mohni Vintsi juurde. Ranna läheduses oli palju skuutreid sõitmas. Sellel päeval oli üldse rohkem külastajaid Mohnil kui tavaliselt. Rannast avanes väga ilus vaade! Aarde leidsime kenasti üles ja panime nimed kirja. Aitäh peitjale aarde ja selle loo eest!
Mereäärne paadikuur Viinistu piirutsevedamise hiilgeaegadest vägevaks saanud maja hoovis. Halli habemega elupõline kalur Hartvig istus kuuri ees pingil ja kohendas rahulikult võrku. Ta viipas tervituseks ja kutsus lähemale. Naeratades astusime ligi ja silmasime nurga tagant paistma hakanud kalapaati. Hoolikalt tõrvatud puidust 4 istelauaga iludus, käe järgi kuju võtnud pikk-aerudega ja päevi näinud pootshaagiga. Paati astudes helkisid valguses vastu jalge alla seatud puitplatelt kelmikad kalasoomused ja ninna tungis alati meeldiv mere hõng...
Vaid vestid, päästerõngas ja päramootor tuletasid meelde, mis sajandis me elame.
Oli ajaloo kohtumine tänapäevaga.
Meie Mohni retk algas...
Sõit saarele oli mõnus rahulik, tagasitee oli vähe merelisem tunne ja veidi pritsis vett üle paadiserva ka. Randusime liival ja alustasime matka mööda ägedat laudteed. Linnuraipes ära käinud, suundusime vintsi poole. Vints oli omapärane ja leid tuli kiirelt. Edasi jalutasime majaka poole. Tänud saarele kutsumast!
Lihtsalt imeline saar! Minu jaoks väikesaartest täielikult number 1.
Koht vääris kindlasti aaret, iseasi kuidas siin lips hooldamas käia. Meie muidugi leidsime veel mitu hääd kohta kuhu aare pudistada.
Tänud kutsumast ja kui keegi siin Ürituse korraldab, olen kohe käpp!
Meie matk ümber saare jätkus ja teel siia kohtasime mitut ilusat privaatset randa, kus kujutasime ette, kui mõnus siis suvel puhata oleks. Kohtasime ka roostes meremärki, mõtlesime, kas siin aaret ei võiks olla. Vintsi juures pidi algul pisut fantaasiat olema, et mõista seda vintsina, aga tehtud saime. Aare oli korras ja jätkasime oma matka.
Nüüd, kui saarel enam rannarahva lambad suvitamas ei käi, on vints üsna töötuks jäänud ja taimestik mühistab metsikult kasvada. Kenakese uue töö on ta nüüd siis aardevalvurina endale saanud. Tänan kutsumast.
Aare paistis juba kaugelt, nimi kirja ja sai teekond multi juurde võetud
Lahemaa tripp 34. Erkholmi juurest sammusime mööda rada siia. Ka idakaldale olid kaatrid pargitud ja rahvas võttis kuumast suveilmast viimast. Objekti leidsime kiirelt, vaatasime siit ja sealtpoolt ning siis jäi ka karp näppu. Logi kirja ja edasi viimase saare aarde suunas. Tänud siia juhatamast!
Aardega läks kärmelt, panime nimed kirja, nautisime sutsu vaadet ja võtsime suuna raipe poole. Tänud peitjale!
Komando suvepäevad läksid igati asja ette, kaks kolmest Mohni asrdest leitud. Kolmandat läksin suure hurraaga otsima, aga kuna eelnev kodutöö tegemata, ei süvenenud üldse kust kaudu liikuda ja lõpetasin paksus metsas, kui telefoni levi otsustas mu hüljata
Käisime jaanipäeval Mohnil. Paljud väiksesaared on poole suveni lukus, Mohni see-eest võttis meid avasüli vastu. Oli kena päikeseline suvepäev. Isegi nelja-aastane nautis jalutuskäiku. Tänud peitjale.
Kuna Timmul on paat jälle Eestis ning lubas ka ilusat ilma, siis otsustasime mõnel väikesaarel ära käia. Valituks osutus seekord Mohni.
Kokku leidsime kaks ja pool aaret ning saarele sai pea kogu ring peale tehtud. :P
Väikesaared on ikka super lahedad, väga mõnus, et meil neid ikka jagub. :)
Täname peitjaid!
Kui ei oleks teadnud aarde nime, poleks iialgi ära arvanud, et tegu vintsiga. Aitäh.
Peale Ekholmi vaatasime ka vintsi üle. Laudtee ja saare teine ots said suvel põhjalikumalt läbi jalutatud, seekord oli vähem aega ja sinna suunduma ei hakanud. Eks Linnuraipe aarde jaoks tuleb kindlasti veel tagasi tulla. Tänud veelkord aarde eest, see muhe väikesaar väärib rohkemgi neid! :)
Kell 9 hommikul sõitsime paat sabas Rakverest välja, et käia ära Kalli järvel UKU aarde juures. Käidud. Tehtud.
Kell 17.30 jõudsime tagasi Rakvere lähistele, et paat oma kohale tagasi parkida. Paadimeestele tundus aga, et veepealsõidu ja maanteesõidu suhe on paigast ära, mis tähendas, et kusagilt tuleks veel laevatatavat vett leida. Kell 19 pidi päike loojuma ehk hämarduma hakkama. Väike arvutus ja tundus, et selle ajaga jõuab Mohni saarel ainsa leidmata aarde juures ära käia. Mõeldud tehtud. Jõudis. Oli veel valge, kui Mohni saarelt lahkusime. Ilus oli pimedas tulede paistel Võsu sadamasse tagasi sõita. Aitäh aarde eest! Oli ilus koht ja tore seiklus! EVEJ
Peidukoht oli küll ilmne, sellegipoolest suutsid mõned meist (nagu näiteks mina) esimesel katsel tühjade kätega jääda ning ümbrusest juba alternatiivseid kohti vaatama hakata :o)
Ajalugu saab saarel näha nii uuemat, vana kui ka üsna ajatut. Tutikas RMK laudtee viib üle iidsete luidete ning haruldaste samblike kivirohkele kagurannale, 165-aastase tuletorni tipus helgivad tänapäeval taevaenergiat püüdvad päikesepaneelid, varasemalt on saar olnud pelgupaigaks nii munkadele, piraatidele kui ka salaviina vedajatele. Ühte tuletorni tehnilisse abihoonesse pääsesime sisse piiluma, lisaks salamärgile ühel seinal tõmbas tähelepanu teisele seinale kinnitatud mehekõrgune jämedate torudega radiaator, millesarnast ma siiani veel kusagil nägema polnud juhtunud.
Tänu loobujale ja lahkele korraldajale õnnestus Mohnile saada. Olin seal küll korra käinud, aga kaunis loodus, ilus ilm ja muidugi ka värske aare meelitavad alati. Hea, et kaugeim aare juba kirjas oli - nüüd jäi aega lihtsalt nautimisekski. Tänud peitjale ja toredale geoseltskonnale.
Mõnusa jalutuskäigu teine punkt. Aare ikka trikitas meiega ja päris kohe kätte ei saanud. Aitäh!
Just siis kui meie sinna jõudsime, teine seltskond lahkus kavalate nägudega. Hakkasime siis ühiselt otsima ja leidsime ruttu. Tänan peitjat.
Minul oli see juba kolmas kord Mohni saarele sattuda. Iga kord on sama ilus ilm olnud ning sama tore seltskond. Tundub, et hea auraga saar :).
Seekordne motivaator oli "siku vints", mis sundis jalad kõhu alt välja tõmbama ning kohale tulema. Samuti Marise korraldatud retk, mis tähendas, et ilmu vaid kohale ja saar on kandikul kätte toodud. Aitäh!
Saarele jõudes läksime mingi hetke pärast lahku, otsisime üles ainsa leidmata aarde ning ülejäänud aeg möödus ilusates kohtades pilte klõpsutades, ujudes ning sadamas kohalike paadimeestega maast ja ilmast ning kohalikust legendaarsest kassist lobisemas.
Minu teine Mohni saare külastus. Tänu Kristalt saadud tel numbrile tundus seekord paadi orgunnimine eriti lihtne. Helista ja ongi olemas. Natuke kulus vaeva ka ilusa ilma peale, aga ka see sai tellitud :) Marihen küll arvas, et veidi liiga kuum. Mandril 29 kraadi ringis, saarel tuulega palju mõnusam. Mulle Mohnil meeldib, meretagune värk, puutumatu ja hästi mitmekesine loodus ning loksuv laine külje all. Südasuvel imeilus. Vintsist on jah üsna vähe järgi jäänud, kuid tore et see on aardega tähistatud. Tänud peitjale!
Pärast Linnuraipe leidmist jagunes seltskond kaheks ja matkas edasi erinevaid teid pidi. Õnneks oli Mohni kadaka-männisegamets suhteliselt kergelt läbitav ja vintsi juures sai kogu seltskond kadudeta taas kokku. Aare leiti juba leidnud Leho näpunäidete peale. Täname siia juhatamast.
Saarel olles teine aare, tänud tutvustamast.
Saare peal jalutades oli see meil teiseks aardeks. Kui saare lõppu lähenesime mööda laudteed, siis siia aarde juurde mööda kaldaäärset rannikuriba. Põdrasambliku tallamise vastu oli leitud viisakas ja toimiv lahendus. Käia oli küll liivane aga metsaalune habras ilu seeeest säilinud. Nullis kõik vintsi ümber poleerima ei mahtunud ja ma läksin uurima ehk on aare mõne elusa objekti küljes. Mari kiskus aarde välja ja proovis sellega peitu minna aga karbiga kolistamise heli ei jooksnud kõrvadest mööda. Aitäh aarde eest!
Kahju, et sellest vintsist nii vähe alles on, aga piisavalt, et aaret peita. Tänan.
Plaan oli tegelikult kõigepealt Linnuraipe aare kui kõige kaugem aare ära vormistada ja siis need muud aga kuidagi irdusin märkamatult ülejäänud seltskonnast ja leidsin ennast kogematta siit. Mis mul muud üle jäi ja asi ära logida. Edasi ründasin otse linnuraipe suuunas.
Mohni on minu jaoks üks Eestimaa ilusamaid saari, nendest kus käinud olen. Olen siin varem kaks korda olnud, viimati vist kümme aastat tagasi. Seekord oli kohe eriti mõnus,sest lisaks olid veel toredad seltsilised, ilus ilm ja karbid peidus. Tänud kõigile asjaosalistele!
Mälu võib petta aga oli vist tegu hülgepüügi agregaadiga. Seega igati kaval leiutis. Leidmiseks kasutasime juba väga keerukat taktikat. seltskond jagunes kaheks. Üks osa ründas Viinistupoolset rannariba kasutades ja teine osa siis teiselt kaldal. Et oma kavatsusi mitte reeta, siis tegime veel pettemanöövrina ka peatuse kus üks meist ujus, teised teesklesid lihtsalt jalgupidi rannikuvees mõnulemist. Seejärel ründasime juba kahelt tiivalt ja nii juhtuski et konteiner sai saagiks võetud koheselt lähendes.
Leitud matkates Mohni saarel vahvate seltsilistega, pikka iga aardele. Tänud peitjale.
Et maastik ikka korraliku viie välja annaks lähenesime vahepeal mööda kive turnides. Siis mõned tugevamad kastsid jalad vette ja kõige tugevam suples. Teel nulli kohtasime koera jalutavaid naisolevusi, aga need meie leidu ei seganud. STF tuli siit minu mälu järgi. Aitäh! Ja pikka iga aardele!
Kui Osmussaarel tõdesime, et see on üks ilusamaid paiku kus oleme käinud, siis Mohni üllatas veelgi rohkem. Siin on väga erinevat maastikku: liivarand, kivikliburand, kivimürakaterand, kadakavälu, metsmaasikavälu kadakate vahel, männimets, kibuvitsatihnikud, mõned lehtpuusalud, üks kuusk. Ja kaunid vaated kogu retke vältel kui saarele tiiru peale tegime.
Vaadake ise: https://youtu.be/sbc62nU58aE
Kuigi tulime Mohnile eelmisel aastal leidmata jäänud Linnuraipe aaret otsima, siis oli rõõm suur kui pilku kaardile heites sai ilmsiks, et saarel on veel üks, suisa uhiuus aare. Otse loomulikult sai peale Elektra ankurdamist ja meeskonna kummipaadiga kaldale vedamist (ning saarevahiga vestlemist) suund hoopis uue aarde poole võetud.
Kohale jõudnud, ei jõudnud ma veel suurt midagi seletadagi kui Pilleriin aarde välja koukis. Logiraamatus oli FTF koht täitsa tühi ja nii sai üle aastate taaskord üks esmaleid kirja. Oi kui tore on olla jahikapten, et sellistesse kohtadesse enne teisi pääseda! :)
Nimed logis kirjas ja pildid tehtud, läksime Linnuraipe aarde suunas. Aga sellest kuidas seal läks, juba teises logis.