Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kulgu sadam asub Narva linna piiril, Narva jõel, veehoidla põhjakaldal. Sadama 140 meetri pikkune kai on ette nähtud erinevate väikelaevade peatumiseks. Sadam asub ca 4 km kaugusel Narva kesklinnast ja 57 km kaugusel Peipsi järvest.
Aardeni kuiva jalaga ei pääse. Kui kardad vett,võta kummikud kaasa.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (3), ilus_vaade (3), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC791E5
Logiteadete statistika: 81 (91,0%) 8 2 0 0 0 0 Kokku: 91
Kuradisaarega võrreldes oli see nohu. Vesi madal ja kivid siledad. Väga huvitav koht. Aitäh!
Jälgede segamiseks küsisime sadamas askeldanud piirivalvureilt, kas siin ujuda tohib. Saime vastuseks, et piiri tõttu Narva jões ega veehoidlas ei või, küll aga pole keelatud vette kastmine...peaasi, et ujumisliigutusi ei tee:)
Valisime minekus paljajalu ja kummikud. Paljajalu oli tõesti libe! Ja et kummikud paljaid varbaid toetasid, ega vaadanud, kuhu täpselt astusid, siis said samuti varbad kenasti leotatud. Esimese hooga panime aardest mööda, siis sai aga tagumine nägijaks. Kui meist pikim puu otsa jõudis, tabasime ehmatusega, et pliiatsiga kotikese viisime ju viimasel hetkel vee kartuses tagasi autosse. Ja aardes muidugi...ei olnud:( Verega ei hakanud kirjutama, valisime mulla, oksakese ja tati:) Oli tore seiklus, aitäh peitjale!
Kui Triinu-Lys'il oli esimene tudu tehtud, oligi aeg end valmis panna. Panin selga lühemad riided ja jalga tõmbasin tossud. Jalast põgeneda tahtvad plätud ei tundunud üldse mõistliku valikuna eriti kui beebi ka kõhukotis kaasas on. Auto juures tahtis tuul ära puhuda, kuid veepeal oli asi juba mõistlikum. Algul jalutasin aardega kohakuti ning siis alles asusin saart vallutama. Oleks esimesel võimalusel saarele läinud, poleks veepritsmed isegi põlveni olnud. Mul oli tükk tegu, et logiraamat kätte saada. Õnneks siiski õnnestus. Aitäh seikluse eest!
Plädistasime kummikutes saarekesele,nimed kirja ja plädistades tagasi. Kellele vetikad ei meeldi soovitan kummikud jalga ajada. Lisaks kivid põhjas on libedad, oleks saanud peaaegu ujumas ka ära käia koos riietega. Igatahes tänan peitjat toreda aarde eest!
Tänud peitjale!
Ilusa vaatega kohake ja huvitav saareke jäänud millestki.
Väga mõnus ja ilus koht. Suvel oleks siin kindlasti hoopis teine vaade ja tunne. Aitäh!
Kohalikud kalamehed vist ei imesta juba ammu, et aegajalt tuleb keegi, võtab jalad paljaks ja hakkab mööda vett saarele kulgema. Nii ka mina. Sukelduja ma ei ole ja puude otsa naljalt ei roni aga pane mööda vett kõndima...Tehtud see retk. Imeline tunne kui suudad end üllatada. Tänud peitjale
Soojal suvepäeval tundus õige aeg veetakistusega aarde külastamiseks. Koht paistis meeldivat ka mitmetele lindudele. Meie saabudes oli koha sisse võtnud luiged. Meie lähenedes nad siiski natuke eemaldusid ja saime jalgupidi vette ronida. Veealused kivid olid väga libedad ja kindlamat jalgealust otsides sai ka natuke sügavamasse vette astutud. Nii said lisaks jalgadele ka pükste sääreotsad pestud :) Nullis tiirutas meie pea kohal mingi närviline kajakas ja võib-olla eksitas see meie tähelepanu, sest aardest jalutasime algul mööda. Kui pilgu õiges suunas heitsime, siis ikka sai topsik märgatud. Tagasi kaldale liikudes oli meil risti teel üks pardike, kel pooleli pikad pesuprotseduurid ja tema silmist lugesin küll rahulolematust, et meie kõike seda segasime.
Väga vahva koht ja tore aare. Täname!
Mis mind siin ees ootamas on - olin kaudselt teadlik. Otsisin selle tarbeks kodust veesusse aga neil on minuga oma peitus mängida ja pidin hoopis sandaalid kaasa võtma. Eemalt seda vahemaad ja veetakistust vaadates hakkas mu sees korralikult pulbitsema, kuna tundus olema sügav, kõrge lainega ja oodatust kaugemal. Kuna aga hulk rõõmsaid leiulogisid oli ees ja maastik ka midagi väga erilist ei tõotanud, siis vahetasin jalanõud, kinnitasin oma rattast suksu puu külge ning asusin teele. No ega see tee muidugi mingi üüratult pikk ju ei olnud. Võibolla mingi 30 meetrit. Võtsin seda asja siis rahulikult üks samm korraga. Kivid olid tõtt öelda küll üksjagu libedad aga kui rahulikult ja hoolikalt astuda siis on kõik timmis. Ühel hetkel vaataski aardeke mulle vastu ja ajasin end siis tema kättesaamiseks veest välja. Isegi väike kena vaade oli seal olemas. Teel tagasi haarasin endale oksakese pihku, et seda peakohal hoida, kuna paar rahutut kajakat tiirles mu ümber. Igati lahe koht ja üldse mitte nii hirmus, kui alguses paistis. Aga eks need asjad paistavad tagantjärgi ikka kergemad. Aitäh!
Perekondlik väljasõit. Narva. Peatus nr üheksa.
Meie kahene on tõeline kummikute fänn. Ikka selline fänn, et elab alati kaasa, kui keegi veel kummikud jalga tõmbab. Tutvustasin talle järgmist levelit: kahlamispükse. Kuna sadama alal suured kaevetööd, siis väga lähedale parkida ei saanud ning sättisin auto selliselt, et kahesele päike silma ei paistaks ja ta näeks, kuidas tädi Maret mööda kaiserva läheb ja kogu saarele sumamine oli neil vaateväljas. Tegelikult oli veetase selline, et kummikuga oleks saanud vabalt ära käia, aga siis oleks pidanud veidi rahulikuma sammuga astuma. Kiire turnimine ja nimi vihikus. Topsikaas oli veidi irvakile jäetud, seega raamat hästi tibakene niiske. Tänan peitjat.
Läksin kohale kuivülikonna jalatsitega, kuigi vist oleks napilt ka kummikutega saanud. Aitäh!
Vinged laevastiku-kooperatiivid nähtud jõudsin rattaga sadamasse. Sikutasin kummikud rattakotist välja ja asusin proovima. Nimme oli muidugi tuuleke ja lainekesed tekkinud mis kippusid üle kummiku äärte tulema. Võtsin siis kivi kaasa ja ootasin vahepeal selle otsas lainetsükli vahepausi. Aarde logiraamat oli lahedalt krussi topitud nagu ussike, kes valmistub talveks. Kõige toredam oli aga see, et pastakas oli maha jäänud ja pidin koos logiraamatuga tagasi minema. Pärast selgus muidugi, et pliiats aardepõhjas täitsa olemas. Õngitsesin selle välja ja panin logiraamatuga ilusti kõrvuti. Aitäh väga laheda koha ja seikluse eest!
Vähemalt üks aare, kus veetakistus nii madal oli, et aardeni pääsemisega probleeme ei olnud. Rohkem probleeme oli aarde kõrval asuva teravaokkalise põõsaga, aga sain temastki jagu. Aarde juurest avanes mõnus vaade. Pardid ujusid ja vesi oli mõnusalt jahutav, üksik kalamees leotas ka ussi. Sadamas samuti elu kees, peeti piknikku ja ujuti. Meie jätsime siiski mõlemad tegevused siin vahele ja suundusime järgmistele jahimaadele. Aitäh kohta näitamast!
Kui juba siin olime siis ega ei saa ju asja pooleli jätta. Kaugelt tundus asi hullem aga oli täitsa tore jalutus, vett oli ainult põlvini. Aitäh.
Täitsa böööö. Läksin nulli ja meeles mõlkusid varemleidja juhised. Need aga aja jooksul enam ei pädenud. Läks ikka tükk aega, kui aare lõpuks ometi leitud sai. Jalad said ka korraliku karastuse. Muidu lahe koht, mis aaret väärib
Kohalikud kalamehed tegid kiirelt selgeks, et meil ei ole piisavalt head varustust, meie tervislik seisund ei ole piisavalt hea ja meie maskeerumisvõimed olematud, jäi ootama paremaid aegu.
Ajasin kummikud jalga, mõõtsin hoolega samme ja loendasin laineid, et vesi üle ääre sisse ei viskaks. Pääsesin kuiva jalaga nulli, miskipärast aaret ei näinud, tungisin paar meetrit edasi ja siis kastsin end kohe korralikult sisse kui üks oks ootamatult murdus, mille külge end riputanud olin :D Märja kassina vaatasin vähe hoolikamalt ringi, logisin ära ning võisin rahulikult suure sulinaga läbi sügava vee tagasi kooserdada, et auto juures korralik kallamine-väänamine ning täisvahetus ette võtta. Karge vesi lõi kohe pää selgeks, aitüma :o)
Vesi oli soe. Ja kui olin kõik pardid edukalt lendu saatnud, solistasin aardeni ning sain isegi logitud, kuigi minusuguse jupatsi jaoks on see ikka tiba kõrgel. Tänud.
Tänase georetke üks eesmärke oli leida Kulgu aare. Seda kohe kindlasti ei tule otsima sügisel-kevadel külmas vees või katsetama jää paksust. Täna, nagu eeldatult, vesi ülimadal ja soe. Võtsin kingad jalad ja jalutasin läbi vee aardeni. Logisin ja tagasiteel korraks oli vetikate tõttu libe aga jõudsin kuivalt kaldale. Seal ootas mind piirivalvur küsimusega "mis mureks?". Selgitasin, et käisin korraks seal saarel, kas ikka tohin. Vaatas veelkord otsa ja andis teada - sinna tohib minna aga sinna-sinna-sinna (käega kiirelt kohad), ei tohi ;) Andsin teada, et sinna saartele ei olegi mul plaanis minna. Autosse kõndides kiirendasin sammu, et pääseda piirivalvurite pilgu alt.
Ai ai. Täna tossud jalast ära võtta ja palja jalu mööda kive käia on vist maailma kõige valusam tegevus. Õnneks on vesi jalgadele hea. Täpsustame siis natuke andmeid. Kui linnulennult on sadama kaugus 57 km kaugusel, siis minu lugeja näitas, et kui jõudsin aarde juurde sai Peipsi järve kauguseks jalgsi tulles 80 km. Tänud aarde eest.
Narvas oli pool tunnikest vaja aega parajaks teha ja nii ma selle vees jalutamise ette võtsin. Loomulikult sussides nagu mul juba vesiste aaretega kombeks saanud. Ühtegi linnu peret silma ei jäänud, kuid vesi oli üllatavalt madal ning soe. Tänan.
Peale Kreenholmis toimunud sündmust võtsime koos paari teise ekipaažiga suuna lähima leidmata aarde juurde ja see osutus selleks. Kuigi teadsime, et vesi on külm ja märg, me tagasi ei kohkunud. Lühkarid ja plätud jalga ning minek. Usun, et sel kalamehel võis küll erinevaid huvitavaid mõtteid tekkida: inimesed tulevad, kes üksi, kes hulgakesi, ronivad läbi külma vee sinna pisukesele saarele, ootavad seal veidi aega ja siis tagasi :)
Aga noh, kõik ei saagi kõigest aru! Tänud aarde eest!
Peale sündmust hargnesid geopeiturid mööda Narvat laiali. Meie trehvasime Kulgu sadamas.
Kuna aardealune maariba oli nii väike, tuli teha väikesed vangerdused ja "ohvrid" välja valida ;) Abivahendid lihtsustasid kulgemist ja nimed said viperusteta logiraamatusse kirja pandud.
Täname!
Autoga sadamale lähenedes nägin aknast eelmiseid leidjaid mööda vett aarde juurest saabumas. Kuna tundus, et vesi on poolde säärde või veidi allagi, siis haarasin esimese asjana autost kummikud kaasa. Tundus, et isegi Henriko saaks oma kummikutega veetakistuse ületada. Ega väga kaugele ei saanudki kummikud näpus astuda kui tehti selgeks, et nendega pole seal midagi teha. Laine lööb veidi kõrgemalt kui minu kummiku ülemine äär. Tagasi auto juures vahetasin hoopis teksad dressipükste vastu, kuna nende sääri saab veidi kõrgemale käärida kui teksadel. Täitsa hea vahetus oli. Henriko jätsin kaldale kalamehega juttu ajama ja botaseid ning käterätti valvama. Ise asusin saarekese poole teele. Viimase põõsa alt leidsin veel paraja toki, mida oldi ka varem kasutatud, et libedatel kividel tasakaalu hoida. Hiljem asetasin toki samasse kohta tagasi, et ka järgnevatel mugav oleks. Edasine teekond aardeni kujus sujuvalt. Vesi oli küll jahe aga mitte külm. Aitäh.
Ei, jääb ära! Nii väga seda aaret ka vaja ei olnud ja peab ju jätma midagi ka seemneks, et oleks põhjust peagi tagasi tulla .
Ma olen õnnelik, et inimesed on nii lahked ja head
mu ema rääkis mulle, et Jeesus armastab meid
ja mida me vajame küll seda juba Jumal teab
meile on antud tuhandeid võimalusi, sadu teid
ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head
ja on ju tore elada siin ime-imelises ilmas
kus lihtsalt ei saa teisiti kui rõõmustama peab
ma nutan ainult siis kui miskit on mul silmas
ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head
Tänud pitjale aarde eest.
Jälle targem ja parem inimene. Tänud
Loll pea on kere nuhtlus! Panin jalga kummikud, kuid jätsin jalga pikad püksid, sokid ning kummikutesse sisetallad! Hiljem sain kõike seda terve ülejäänud päeva kuivatada. Lained laksusid, tuul puhus, ehmatasime ühe pardipere liikuma. Aga tore oli ju. :)
Jääd polnud ja külma veega olime end juba eelneval õhtul spa-s harjutanud. Kummikuid polnud kuid crocsid ajasid ka asja ära. Veidi jahe oli aga õnneks maa polnud pikk. Leitud ja kui tagasi tuleme siis enam mitte selle aarde pärast. Aare korras. Täname!
Veidi üle aasta tagasi suutsin siin jalad märjaks saada ning aardeni jäi jõudmata. Nüüd otsustasin taas proovida. Seekord olid kummikud kaasas ning veetase kummiku-sõbralik. Täitsa ilus paik, tule või kalale. Aitüma!
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Tiimitööna sai aare leitud. Pärast premeerisime end kommidega. Aitäh!
Ma umbes teadsin mis siin ees ootab. Niiet plaan oli, et Timmu ajab kuivaülikonna selga ja läheb logib meid kõiki ära. Kohal selgus aga, et vesi väga madal ja siis ma ei saanud küll lasta niisama ennast logida. Jooksin kiiresti autosse tagasi ja ajasin Timmu kummikud oma saabaste otsa. Sain ilusti aarde ära katsuda ja ise tagasi ka panna. :)
Tänud peitjale.
Ka minule meeldisid väga need kanalitevahelised paadikuurid, mida siia sõites nägime, see oli teine üldsegi mitte Eesti moodi asi Sillamäe mere pst kõrval.
Aardega aitasid meid siin välja korraliku varustusvalmidusega Kristel ja Timmu, lahe koht peitjal aarde koduks valitud.
Veebruaris kui käisime, jää ei kandnud enam ja kahjuks kummikuid ei olnud kaasas. Nüüd täitsa olemas, Priit pani need jalga ja läks aaret logima. Ma otsisin talle toetamiseks veel ühe roika ka. Vesi oli hetkel suht madal. Tänud peitjale.
Väga lahedad olid need paatide garaažid mis oma kanalitega jäid aarde juurde viiva tee äärde :) Tõeline luksus ju :D Aardega läks jah seekord nii, et ettevalmistus oli hea ainult meie kambast kahel ja nii me siis seekord veesügavust testima saabastega ei läinud. Nimed saime siiski kirja. Eks ikka juhtub. Samas väga lahe koht kuhu tasuks pigem suvel minna aaret otsima :) Peitjale tänud!
Siin hoiatati, et vesi põlvini, või rinnuni, oleneb, kes vette läheb. Nii siis valmistusin sallist vett välja väänama. Kohapeal selgus et vesi ainult nabani. Kristelil kummikud nii kõrgele tõmmatud, et sai kuiva sokiga aarde logitud. Tänud peitjale.
See on üks aaretest, mida ma eelistaksin külastada suvel soojema kliimaga. Nii juhtuski, et meie seltskonnast jõudsid aardeni vaid vapramad. Neile kujunes see päeva-käima-tõmbamis-aardeks. Vahva koht aarde jaoks igal juhul. Tänud peitjale! Võib olla kunagi uuesti ja tublimana.
Kõigepealt sai luuret tehtud.Saapad vahetasime kummikute vastu ja rünnakule :) Aare ennast kohe kätte ei andnud,alles siis kui maa-ameti kaarti vaatasin koputas Kaupo mulle õlale ja osutas otsitavale :) Aitüma-ilma aardeta mitte iialgi
Kui Kerli oma poolkummikutega veel kaldal seisis, olid poisid aarde juba üles leidnud :) Aitäh!
Tuuri kuueteistkümnes leid. Mulle väga meeldivad läbi vee minemis aarded, aga ei jõudnud siia õigel ajal, et plätudes tulla. Plätud olid küll kaasas juhuks kui vesi tuleb üle kummiku, aga seda ohtu polnud. Nullis sai tükk aega tiirutatud ning kui Allan maa-ameti kaarti vaatama hakkas siis nägin Allani kõrval aaret.
Teel aarde juurde imetlesin taaskord kõiki neid paadiputkasid, kaunistustega maju ja muid vingeid ehitisi, mis ette jäid. Sadamasse jõudes avastasin kaks meest garaažis istumas ja lõket tegemas. Aga kuna see kant on selline nagu ta on, ei pannud see mind miskipärast isegi imestama. Pigem tekitas mõtte, et mehed on kodust naiste juurest puhkama tulnud.
Küll aga aarde juures jäi käimata. Vaatasin, kuidas lained üle veetakistuse lõid ja kummikutest tundus väheks jäävat. Selline ilm aga, kus vesi on nii üleval kui all, ei tekitanud tahtmist sulistama minna. Jätame ootele.
Natuke sulistamist ja ukerdamist ja saigi logi kirja. Tänud!
No siin oli tegemist omajagu.
Sõitsime ette, vaatame - politsei. Lodjakoda ka. Selgus - politsei valvab, kuidas lodjakoda viikingilaeva vette laseb. Sellega hakatakse lähipäevil mööda veehoidlat ringi sõitma - tea kas tuletatakse venelastele Rjurikuid meelde? Igatahes vinge laev tundus, päramootoriga ja puha - ime siis, et nad Gröönimaale ja Meerikasse ei jõudnud.
Siis vaatasime veel parvlevaid Optimiste ja läksime jeesukest tegema. Sass proovis soolot, aga ei saand hakkama. See ju sihuke kiusakas aare, poeb peitu ja näitab end aint siis, kui talle tõesti otsa jõllitad. No ma siis läksin ja jõllitasin. Selle peale andis tünn end kätte.
Tegelt tahaks see tünn natuke peremehe kätt saada. Kirjuti on sealt lahkunud, küll on aga alles teritaja. Mida sellega teritada, peab igaühel endal ligi olema. Lisaks on see kasutu teritaja logiraamatu lõõtsaks pressind. No ja kui see lõõts sügavale tünni pressida ja teritaja vajutiseks peale, on tulemuseks - hapukapsad :)
Olgu, vohmisime kapsad ära, panime kraami tagasi, vahtisime veel hulk aega viikingilaeva ja minek. Tegelt tuleks siia veel üks aare tekitada, need paadigaraažid ja nendevahelised kanalid - Narva Veneetsia - on ka näitamist väärt, aga kuidas kohalikke ära moosida, et nad aarde ja külalistega lepiksid?
Igatahes tänud, täitsa kihvt asi sai kokku.
Mõtlesin, et võtan oma GP 3000. leiu puhul midagi erilisemat ette. Järgmist tuhandet ei ole ju veel niipea oodata. Esmalt oli kõhedust tekitama panev idee minna oma verd loovutama. Saaksin teada mis veregrupp see on mida sääsed ja puugid nii väga armastavad ning boonuseks Doonori aare logituks saada. Juba mõtted veenist välja vulisevast verest sundisid mind mõtteid suunama nuuskpiirituse peale. Leidsin, et eelistan pigem rahulikult elada edasi teadmatuses oma veregrupi üle.
Järgmine plaan kukkus mulle täiesti ootamatult lauale, sest töögraafikusse avanes 7-päevane auk. Haarasin kinni võimalusest ja uueks ideeks sai suunduda tagasi oma geopeituse juurte juurde. Rong + ratas seiklus.
Lähtepunktiks seekord Narva. Arukülast rongiga Narva saamine ei ole üldse lihtne. Diiselrong kihutab mööda ja väljaspool Tallinnat ma vaevalt rattale kohta leiaksin. Vähemalt Elron ei soovitanud mul rattaga Narva rongile minna. Sõitsingi siis igaks petteks alguses vales suunas Balti jaama, et seal varakult hea iste -ja rattakoht omastada.
Esialgu oli plaan jõuda Narva pärastlõunaks aga ennem magamaminekut piilusin Elroni lehte ja muutsin äratuse hoopis 5:00ks, et jõuda päeva esimeste rongide peale. Kiire pesu ja hommikusöök. Telliskive täis seljakott selga. Ostsin viimasel õhtul spetsiaalselt endale kaalu, et näha kui raske see koorem on. Tuli välja, et lausa 21kg. Kodusest vaksalist algaski pikk, peaaegu 4 tundi, loksumine Aruküla - Balti jaam - Narva. Rong oli puupüsti rahvast täis juba esimese peatuse järel ja järgnevad pealetulijad said nautida pikka sõitu püstijalu.
Esimeseks aardeks kohe midagi natukene ekstreemsemat. Hea meelega oleks läinud vette jalutama mõne päeva lõpus aga hommikuseks äratuseks sobis ka ideaalselt. Vesi oli karastav ja põhi pakkus libedat jalamassaaži. Aardeleid ülearu kiiresti ei tulnud. Esmalt leidsin mune täis linnupesa, mis tekitas omleti isu peale. Just siis kui hakkasin otsima mugavat kohta seismiseks kus logidest abistavat infot leida, vahtisin aardele täpselt otsa.
Enamus ebanormaalsest pikast logist sai kirja pandud ebainimlikul kombel telefoni ekraani näppides rongisõidu ajal igavuse peletamiseks ja teine osa mõnusalt päikese käes kivil istudes, vaadates Venemaad ja Eestimaad. Vahepeal tuli ka üks kohalik uurima mida ma siin teen. Seiklus on igatahes edukalt alanud. Loodetavasti jätkub sama hästi. Sellest sai siis minu 3000 geopeituse leid.
Aitäh!
Ägee! Selle koha olime leidnud juba enne, kui siia aare tuli. Saare peale küll varem ei läinud, nii et ikkagi midagi uut. Lapsed harjutasid lahel purjetamist, sellal kui meie Jeesuse-trenni tegime. Esmalt proovisin õnne võlts-geokuhjaga, pettusin ja siis märkasin, et vaatan aardele otsa. Lahe koht, aitäh!
Mitteleidude nimekiri tõstis kohe aarde väärtust. Misasi see siis on, mida ei leita? Ettevalmistus 100m läbimiseks algas sadamakail. Kes kummikutesse, kes ilma. Kuna jää tundus veel pooltsada kilo kandvat kuid enamat mitte, läks raskem mööda lainetele avatud madalikku. Jäätee osutus kiiremaks ja tops jäi ka kohe silma. Segajaid ei olnud. Logi kirja ja minema. Ei saanudki aru, miks nii mitu mitteleidu. Liiga lihtne teostus? Igaljuhul meile sobis ja tänud väikese ekstreemsuse eest!
Aardekirjeldust lugemata sõitsin kohale ja kuigi kõrval lainetas, sain kuiva jalaga kohale küll. Paar kalameest kükitas suhteliselt lähedal ja eks nad omaette imestasid, mida ma seal saarekesel teen. Pealegi veel sellise ilmaga! Nimelt hakkas üsna horisontaalselt tuiskama.
Aga käisin seal edasi-tagasi, lugesin viimaseid logiteateid ja tulin tulema, aaret leidmata. Tõenäoliselt on aare siiski kusagil olemas, aga mulle silma ei hakanud, sest tõin endale halva ilma vabanduseks ja pikalt ei jätkanud.
Aga koht on tõeliselt lahe! Ei teagi, kas ma olen Narva veehoidla kaldal varem üldse käinudki? Tõenäoliselt mitte. Igatahes - muljetavaldav ja tänud näitamast!
Järgmisena oli Lembitul välja pakkuda jautamine muulil. Mul läks silm kohe särama, et ohhoo ilus koht kindlasti. Võtsin siis taskulambi välja ja mis ma näen, ümberringi meri vaid? Muulist ei s...haisugi. Tegin kokku 10 sammu - 5 sinna ja 5 autosse tagasi. Siis autos lõin aardekirjelduse lahti ja no olgem ausad, ajas ikka naeru küll peale!
Tee sadamasse oli sellises seisus, et siia tuligi vaikselt kulgeda... sellest siis ilmselt ka sadama nimi. Ukerdasime vaikselt veepiirini välja ja asusime nulli poole liikuma. Vasakul olid mühisevad lained ja jalgeall jäätükkide kuhjatis. Kuigi juba eemalt vaadates tundus see ettevõtmine üksnes tuhmis pealambivalguses huvitav, otsustasime siiski proovida. Trügisin paarist põõsast mööda ja leidsin ennast äkki põlvist saadik veest... Ei tundunud enam väga mõistlik ettevõtmine ja ronisime auto juurde tagasi. Ei tundunudki nii külm vesi midagi. Järgmise aarde juures alles tuli jalanõude vahetamise tuju peale. Aitähhid.. .päevavalges kunagi tagasi.
Kalamehekummik oli suureks abimeheks kohale minekul. Sain läbi vee kohale ning asusin otsima. Vaatasin siit, ei leia, vaatasin sealt, ei leia. Telefon arvas asukohast ka omamoodi ning tuli juba mõte, et mis jääbki leidmata. Küsisin väikese müksu ning pärast ümberpaiknemist leidsin ka aarde. Enne samasse kohta vaadates ei saanud aru, et seal aare oli :D Aitäh, põnev koht!
Kodus vaatasin seda aaret kahtlustavalt, aga Madis arvas, et saab kuiva jalaga. Saigi, kui kummikud appi võtta :D Madis tegi ähvardavaid liigutusi, aga sai õnneks tasakaalu tagasi ja suplus jäägu pigem spasse :D Aitäh aarde eest!
Kui Miki kuskil Narva külje all nagu muuseas ütles, et meil tuleb täna läbi vee minna, oli mu esimene reaktsioon "mida?!". Külmavaresena ma sellisel ajal enam vees rõõmuga ei solberdaks, püsiks pigem kuival maal, talvemüts peas ja käpikud käes. No mitte päris, aga peaaegu :) Õnneks oli vesi madal, kummik hoidis enamuse eemal, ainult tagasiteel lõi üks laine pisut üle serva. Teekond sadamasse oli muidugi tõeline visuaalne elamus - need inimesed, kes seal elavad, on ikka uskumatult leidlikud ja julged. Majad, kuurid ja aiad olid kokku klopsitud valimatult kõikvõimalikest materjalidest ja võõbatud kõikvõimalikesse värvikombinatsioonidesse. Disaineritele oleks selle koha külastus vist kas otsatu inspiratsiooniallikas või siis täielik peavalu. Lahe kant. Aitäh sinna kohale meelitamast!
Kulgu sadam oli meil planeeritud koht, kus keha kinnitada ja üleüldse ennast mõnusalt tunda. Merilin keeldus kategooriliselt kai pealt vette sulpsatamast, et aardeni ujuda - leidsime siis tee, kus vesi napilt kummikuservani oli. Peale seda võtsime lihtsalt aja maha ning sõitsime piirkonnas niisama ringi. Piilusime "Veneetsiasse", kus paadid garaaziboksist otse vette saab lasta, kolasime kaardil (ja ka reaaalsuses) väga lahedas piirkonnas ning mis kõige üllatavam, leidsime ka Kalevipoja haua üles, mida valvas siis üsna sõbraliku olemisega kuid väga ebainimlikes tingimustes elav koer. Minul igatahes tilkus süda verd nähes koera, kelle elu möödub mõne ruutmeetri suurusel alal ligase tsementpõranda peal, mis on väljaheidetega nii kaetud, et vaba põrandapinda on raske leida. Samas jällegi targem - ma ei oleks kunagi osanud Kalevipoja hauda sellisesse kanti paigutada ning oskan edaspidi Kuldvillakus särada, kui selline küsimus peaks tulema.
Ka minul olid kummikud kaasas. Mul läks natukene kehvemini kui Tanelil. Laine sai kummikust võitu. Aga ei lasknud ma sellest end heidutada. Oli tore oma nimi kirja panna. Aitäh peitjatele.
Kohale kulgedes soovitati kummikuid. Õnneks olid need autos kaasas. Koolmekohta ületades oli koguaeg nibin-nabin, et kumb kõrgem on, kas laine või kummik :) õnneks osutus kummik siiski nibin-nabin kõrgemaks. Aitäh peitjale.
Narvas kokku kolm aaret otsida. P. Kerese leitud, Kulgu sadam parasjagu leidmisel ja Narva kanal alles ees. Kui ma Kerese juures vaatamisväärsust soovitasin, ei olnud veel aimugi, et siin veel ägedam paik ees ootab! Garaažiboksid nagu lasnamägedes ikka, ainult et paatitele, pisut nagu oma Veneetsia lausa. Ja lõpp, ohoo! Viskasin tööteksad jalast ja kummarid jalga. Marje jalad said veidi ka vett mekkida, mina suutsin lainele ja tuulele vaatamata kuivana püsida. Usumatult tugev lainetus oli isegi veehoidlal tõepoolest. Lõpuks saime aarde logitud. Äge koht, väga vahva!
Aare korras. Siirad tänud kõkidele peitjatele sellisesse paika juhatamast! Mul polnud enne ja ilma geopeituseta aimugi. Soovitan -
just kohta! Kena paik, kus päikseloojangut talletada, meiegi ajastus soosis seda.
Teen logisid korda. Värskendav! Tänud peitjale!
Mina oleks sellise tuulise ja jaheda ilmaga siin aardeleiuta jäänud. Aga õnneks oli seltskonnas visamaid kui mina ning "kastanid tõi tulest" Heldur. Tänud peitjatele!
Sadamas oli liikvel igasugust rahvast. Meist oli kaldalt kõige kaugemale mineja Heldur, lainel oli kõrgust ja tuuleke sakutas. Tänud peitjale.
Meie õnneks oli sadam erinevaid kiirreageerijaid täis. Päästeameti masin puhastas oma lohve ja ma ei tea, mida need politseinikud autost vahtisid, aga nagu hiljem selgus, hoidis see teised mugud seni eemale, kuni kaitsejõud kohal viibisid.
Vaatasime ringi ja mulle üllatuseks olid veehoidlal päris kõrged lained. Kaks meist ajasid kummikud jalga, aga need ei kaitsnud vetevoogude eest. Isegi seitsmendate lainete valimine ei aidanud. Tuul ja vesi koos said püksid märjaks. Õnneks oli vesi veel enam-vähem soe ja Heldur oli see, kes kõige kaugemale kenasti pärale jõudis ja seekord sissekande tegi. Koht on põnev. Mul polnud sellest aimugi, aitäh, et aare siia kutsus!
Vahepeal sõitsid vilkuritega masinad minema ja siis oli viie minutiga sadama ala täis pargitud igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Põnev elu siin Narvas!
Olime paraja seltskonnaga põneval Sillamäe-Narva giidiekskursioonil. Kuna harva siiakanti satub, siis programmi kõrvalt geopeitumiseks aega ei jäänud. Mis ei takistanud muidugi mul sõidu ajal lähedalolevatel aaretel silma peal hoidmast :D Kulgu sadamasse jõudes oli ühel osal rahvast kange himu ennast vette kasta, mind aga ahvatles teine siht. Tundus teine üsna lihtsalt kättesaadav.
Aega viitmata rabasin autost igaks juhuks kaasa Aare kummikud (sest need on kõrgema säärega) ja sibasin kärmelt eesmärgi suunas. Jõudnud ümber torni, ilmnes paar takistust mu teel. Esiteks oli teisel pool niivõrd tugev tuul, et kiiret takistusriba läbimist ei olnud loota ja teiseks istus üks seltskond just seal piirkonnas, kust oleks tulnud vette astuda. Nende silme all poleks ka kiire skoorimine mõistlik tegevus olnud.
Seega paari sekundiga muutsin meelt ja tassisin kummikud sama targalt tagasi. Teised ka ei olnud randa piisavalt heaks kiitnud ja ootasid juba mind. Jääb teiseks korraks, sest tahaks ikka ära käia :)
Juba Narva kanali juures nägin, et minu poole on tulemas suur vihma- ja äikesepilv. Sõitsin ikkagi sadamasse. Vahetasin tossud sandaalide vastu ja läksin saarele. Laine oli päris kõrge, veidi veel ja see oleks üle saare löönud. Tuul tõusis ka järsult. Täpselt siis, kui puuoksad tuulest murduma hakkasid ja algas horisontaalne padukas, silmasin ma aaret. Panin logi kirja, samal ajal kahe käega puust kinni hoides, et mitte minema lennata. Sain aarde logitud ja põgenesin saarelt. Midagi kuivatada polnud mõtet, sest sellele vihmale oli oodata lisa. Istusin lihtsalt tilkuvate sandaalidega sadulasse ja sõitsin edasi. Aitäh!
Kalamehed vist juba imestavad, et mida need ritvadeta vennad ja mutikesed sinna nuka taha kaovad. Jättsin Alexi lähimat ussileotajat valvama ja liuglesin kohale. Kalu ei saanud, aarde leidsin, pee jäi kuivaks, kuigi napilt :P. Tänud!
Ilma geopeituseta vaevalt oleks siia juhtunud. Lõpus on kitsavõitu. Algul kukkus kork ja siis pliiats kuhugi, hea, et lainetus puudus. Tänud peitjatele.
Mnjahh.. Kolm päeva (vist?) üleval olnud aare jagas meile seda rõõmu, et saime FTF- i ära teha tõenäoliselt kell 11.00... Oli rõõm ;)
Kogu Eestimaa elanikkond tundus kogunevat sel nädalavahetusel läänepoolsele servale, st saartele ja Haapsallu ja meie Maarjamaa maailm sattus ümber minemise ohtu. Nii tuligi ootamatult teha reisiplaanidesse muudatus ja tasakaalu mõttes teisele kodumaa servale trett teha. Aastaid isuäratav tundunud Kreenholmi ekskursioon veel lisamotivaatoriks...
Nii me pühapäeva hommikul liiga vara Narva jõudsimegi ja enne Kreenholmi Kulgule sattusime. Ei lootnud me midagi. Paar päeva juba uus aare üleval, nagunii on suvisel ajal keegi ammu kohal käinud.
Suur oli aga üllatus, kui peale veetakistuse forsseerimist leidsime eest täiesti tühja logiraamatu. Vat nii, sel kombel saangi Mulklandiasse sellise virtuaalse trofee viia. ;) Aa, füüsiliselt võtsin aardel skalbi maha. ;) Kaablikinnituste pikad sabad amputeerisin oma käega. Torkab vähem silma. Ehk ei pahandata...
Muuseas, ootamatu küll, aga vesi on Narvas sama märg, kui meil kodukandis. Veealused kivid sama libedad, aga vaade on Narvas palju omapärasem. Seega kõige selle eest suur aitäh!
PS. "ohtlik kant"- matusekorraldaja (jope seljal kiri OÜ Rahula) õngitses seal. :D