Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Vainu tuulik on ehitatud 1920.-1930. aastatel ühe talu tarbeks ja on miniatuurne, lõhatud raudkivist hollandi tüüpi tuulik. Tegu on nii mõõtmetelt kui materjalikasutuselt haruldase, kõige väiksema hollandi tüüpi tuulikuga Eestis. Tuulik ehitati selliselt, et see kestaks igavesti - raudkivist seintega ja tammepuust vahelaetaladega. Hoone on säilinud autentsena, ümberehitusteta, kuid sisseseadeta.
Tuulik on oma mõõtmetelt erakordselt väike ja mahutab interjööris ainult ühe paari veskikive. Tuuliku siseruum on üsna identne “peaga tuulikutega”, kus pukktuuliku mehhanism on kohandatud hollandi tüüpi keeratava tuulikupea tarbeks, andes ainult värklile pikkust juurde. Ometi ei ole tegemist kivist “peaga tuulikuga”, kuna väliselt vastab tuulik 100% hollandi tuuliku tunnustele. Tuulikul on galerii, kaks paari galeriiuksi, suured uksed 1. korrusel ja paadikujuline pea (levinud kõikidel Saaremaa hollandi tuulikutel). 1. korrus on olnud väga madal vaid pea laes käimiseks, 2. korrus on olnud ca 2,2-2,4m kõrge, 3. korrus on olnud kõrguse järgi vaid pea-aluse krantsi, tiivavõlli ja suure ratta teenindamiseks. Tuuldepööri mehhanism on olnud arvatavasti pööriratta või käsivintsi abil. Mehhanismid ei ole kahjuks säilinud.
Veskisse sisse soovitan minna vaid päevavalges, et välistada kohalikega vaidlusi, ja kõhnadel inimestel, kuna natuke jämedamat sorti geopeiturid võivad karupoeg Puhhi kombel avausse kinni jääda ja peavad salenemist ootama.
Katsuge seal ringi käia austusega teiste töö vastu ja mitte midagi lõhkuda, kuna tuuliku taastamisega on väga suurt vaeva nähtud.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: soovitan (8), vaatamisväärsus (4), marjad (2), lumega_leitav (2), tiimitöö (1), puugid (1), mahajäetud_ehitis (1), lemmikloomasõbralik (1), lastesõbralik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC6TQJN
Logiteadete statistika: 132 (96,4%) 5 1 2 0 0 0 Kokku: 140
Algul vaatasin, et aarde valvur ka kohal ja vaatab mis toimuma hakkab. Aarde juures oli meeletu sääskede pilv, sai ramusa suutäie ka, tänud :D
Kunagi külmema ilmaga sattusime siia aga siis sai otsustatud, et tuleme uuesti kui vähem vammuseid seljas. Lihtsam akrobaatikaga tegeleda ;)
Ega seekordki kõik väga libedalt läinud aga nimed saime ikka kenasti logiraamatusse jätta.
Aitäh!
Tulime Saaremaale hooaja viimast telkimist teostama. RMK oli täiesti tühi. Lätlased olid koju läinud ja eestlastelgi vist puhkus läbi. Saime kahekesi nautida vaikust, hämarikku, pimedust ja ka päikesetõusu. No ja hommikul logisime siis ka aarde.
Aitäh.
Leitud, ronitud, logitud. No poleks osanud siia poole vaadatagi muidu.
Parkida suure tee äärde ei julgenud, paigutasin auto kellegi erateele prunniks, et käin sips ära. Kohale jõudes hellasin kohe peitjale, sest neid otsimiskõrguseid on siin palju. Sain kinnituse ja mingist sipsist siis ei olnud mõtetki enam.
Mina läksin seest ja kangutasin ja tirisin mingit ilgelt rasket lauakest, no lihtsalt ei jõua. Siis proovi ennast selle kiikuva laua peal kinni hoida ja üles vinnata. Kõik see mustas püherdamine rikkus riided ja võib olla oligi hea, et sellega sai geomänguisu hoobilt otsa - sain varasemale praamile ja koju.
Tuulik ise lahe, lahe, et teepealt ei paistnud!
Suuna võtsin kohe õige aga raskustase pigem 3 kui 2,5
Ohohooo, orav on päris tore olla:) Ja ei paistnud see tuulik metsast välja, taaskord avastus tänu aardele. Aitäh!
Aare oli just seal, kus varasemates logides lubatud oli.
Tänud metsaveski juurde juhatamast!
See oli tore paik, poleks seda muidu küll màrganud. Ja olin uhke enda üle, et aarde kàtte sain:)
Algul olin ikka nagu kass ümber palava pudru, kuid ühel hetkel sain siiski õige suuna kätte. Mu maani valge seelik oli juba mingi külge hakkava taimega koos, asi sees siis veidi ronida ka ei ole. Aitäh! EVEJ
Füüsiline teostatavus ka minu hinnangul liiga kergeks hinnatud. Veski juures olen aastaid tagasi käinud, sees mitte. Väga äge aare, vanad fotod ja põhjus peatumiseks. Aitüma!
Nonii, huvitav koht nähtud, aardekarp ka nähtud, aga minu poolt jääb see logimata - liiga paks ei ole - test sai läbitud! Küll aga olen liiga lühike (ja nõrguke?) selles paigas turnimiseks. Mulle tundub, et raskusaste peaks olema märgitud suurem. Aitäh peitjale siia juhatamast!
Eino mis sa oskad ütelda. Igastepidi hää aare. Seda maanteed sõidetud ju nagu ratsahobuse sitta, ei teand midagi sest vägevast tuulikust. Ja kui hea mini ta veel oli, et kust selline idee. Saaremaal kadakaid ju palju, ju ei kõlvanud väga palju kadakatest suuremat teha, oleks halvakspanu saadud. Mõnna oli selles turnida ja käia. Väga meeldis, aitäh.
Ajaga on olukord siin kergemaks läinud. Uruhiire oskused tulid siiski kasuks. Pärast olin nagu mölder, kloppisin riided puhtaks. Aitäh!
See oli tõeliselt tore veskikene siis metsa sisse jäänud, ega ikka möödasõidul niisama ei märkakski. Minust jäi ta küll logimata , aga tänud kutsumast ikkagi, tore koht siin
Kui vihje on kohe sisseastudes ees, siis tuleb ju ära kasutada. Sai ka turnitud ja üleval ärakäidud - ei midagi hullu. Tänud!
Natuke sai turnitud aga silma midagi ei jäänud. Järgmine kord kui rohkem aega.
Turnimine teeb tolmuseks.. isegi ettevaatlikult toimetades.
Tänan peitmast.
Ilmselt on keegi omavoliliselt seal miskit modifitseerinud, sest aknast sisenemist enam vaja polnud?!
Sellegipoolest, oli meie geoseltskonna orav (aka Tiiger) jäänud mandrile ning üles pidi ronima vinguv Iiah, all absoluutselt mitte abistav Ökul seletamas. Logitud ta sai ja kinni keegi ei jäänud.
Aitäh!
Huvitav koht, täname kutsumast! Algul läks veidi aega, kuna tõlgendasime kirjeldust valesti. Leid tuli kiirelt, kui see viga sai parandatud.
Lahe koht ja täiesti teostatav ka mitte kuigi hea ronijana, kuid piisavalt huvitav oli aardeni jõudmine ja pärast maapinnale saamine. Tänan peitjat!
See aare jäi meil mööda põhjarannikut sõites tee peale, kuid esimese hooga panime sellest mööda, kuna me ei näinud seda tuulikut kuskil. Tagasi tulles aga paistis metsa seest. Maastiku raskusaste ei jätnud järgnevateks tegevusteks kuigi palju kujutlusvõimet ja nii ma seda tuulikut vallutama läksin. Sisse saada oli omajagu lihtne. Ma kehaehituselt olen rohkem notsu kui puhhi moodi, kuid seal augus pöörata ja väänata ma ennast ei saanud. Õnneks oli teisel pool samuti abivahend ning pea ja käed ees sai mööda seda alla ronitud. Edasi oli juba mõnevõrra lihtsam, kuigi seal hämaras ei saanud kindel olla, milline tasand see õige on. Käisin ikka tipus ära. Ja sain aarde ka kätte.
Tuulikust väljumine oli juba keerulisem ülesanne. Sama taktikat, mis sisseminnes, kasutada ei saanud, kuna välimine abivahend oli üsna järsu nurga all ja ma oleks sedaviisi lihtsalt kaela murdnud. Jalad ees aga ka kuidagi ei saanud. Nii ma siis ikka pea ees alustasin ja kuidagi väänasin oma jala sealt välja abivahendile. Phew, seekord läks õnneks.
Lahe seiklus oli, soovitan! Aitäh adrenaliini pakkumast!
Sisenemine õnnestus üsna kergelt, sees läks natuke aega, kuna kohe ei hakanud igalepoole ronima. Karp leitud, nimed kirjas hakkasin väljuma aga võrreldes sisenemisega, oli see oluliselt keerulisem. Ei suutnud otsustada, kas väljuda pea ees või jalad ees. Turvalisem tundus jalad ees ja nii ma kuidagi ennast august välja ukerdasin. Aitäh peitjale!
Kuna oli oht, et mina jään kinni siis Marit ronis ja logis ;)
Enda arvates küll kõige kogukam sell ei ole, aga ikka oli paras kunsttükk august sisse mahtumine. Kere mahtus küll ilusti läbi, aga jäsemete liigutamine oli pehmelt Öeldes komplitseeritud. Aga õnneks sain aardeni ja tagasi ka. Aitäh peitjale.
Alguses sõitsime mööda sest ei oodanud, et veski metsa sees. Korralik akrobaatika.
Väga äge, meile meeldis teostus! Saaremaa tuuri lemmik. Tänud peitjale!!
Tulime Saaremaa reisile suurema seltskonnaga, seega otsisime geoaardeid kohtadest, kus igale maitsele ja igale vanusele oleks tegevust. Teel Leisi tegime siin peatuse. Vägev tuulik, millest polnud aimugi. Saatsime eesliinile kaks kõige kõhnemat, õnneks sai noormees üksi hakkama ja ei pidanud vahetusi tegema. Vanaemad-vanaisa korjasid lastele marju.
Tänud kohta tutvustamast, aitäh aarde eest!
Jälle selline aare, mida ei oleks vaatama läinud ilma aardekarbita. Ja väga veider koht tuuliku jaoks- ei oleks osanud seda otsidagi keset metsa. Vanalt pildilt on näha, et ehitatud on ta ikka lagedale alale, kuid nüüd ... :) Igatahes väga änxa ja suur sänx aarde eest!
Tuulik on äge! Tugevad kõhulihased tulevad kasuks!
Esmalt üritas Kristel aardeni pääseda, sest soovitus ju oli, et väiksem pereliige seda teeks :D Kuna tema hakkama ei saanud, siis pidin ikka ise ära käima. Eks see natuke tülikas oli aga ei midagi liialt keerulist ja õnneks Puhhi momenti ei tekkinud :D Väga lahe koht ja tore peidukas karbile leitud. Tänud!
Oijah. Minusugusel härjapõlvlase mõõtu jukul oli raskusi jalgu piisavalt venitada, et ikke körgemale saaks. No mis sa teed kui hark ei veni. Mees peab ikka abiks olema selle operatsiooni juures, kes hops kohale hüppab ja “näe siin” lausub.
See ilus tuulik on tee pealt mööda sõites juba ammu silma hakkanud, kuid varem pole kunagi autot kinni pidanud ja lähemalt seda vaadanud - ikkagi võõras vara... Selle aardega esmalt tutvudes, oli isegi rõõm, et see seal on, sest nüüd on ju selge põhjus peatuseks... Lapsed panid sups ja vups üles alla, suuremad vajasid rohkem aega õigete pooside sisse võtmiseks... Mina jäin leplikult piiluja rolli, et ei peaks hiljem Puhhi mängima :D
Ikka kaugemale, ikka kõrgemale, oleks siis ka ikka suuremaks, aga ei ikka kitsamaks need kohad lähevad. Tänud siia toomast!
Leitud, väga vahva tuulik, ilusti korda tehtud :)
Eelmise aarde juures tuli jutuks, et see siin on Reixil leitud ning ta lisas, et seal võib riided ära määrida. Võtsin siis kohe hoiaku, et ega ei pea ju kõiki aardeid järjest ära noppima, alati võib midagi ka järgmiseks korraks jätta. Olin selle juba unustanud ja arvasin, et Reix navigeerib Pulli pangale aga järsku jäi ta siin autoga seisma. Vaatepilt oli juba eemalt ahvatlev. Lähemalt vaadates läksid mul pupillid suuremaks, nagu oleks kullakange näinud. Auk, millest tuli sisse pugeda paistis täpselt paras olema. Täpselt see miski, mis muidu oleks igati vahvast geotuurist vajaka jäänud. Jätsin jope Reixi hoolde ja asusin tegudele. Reix proovis mind küll pidurdada, et igale poole pole vaja ronida aga ma ei võtnud ta juttu kuigi tõsiselt ja ronisin kõikjale, kuhu võimalik. Selle käigus silmasin ka karpi ja kriitseldasin rahulolevalt mõne tuttava tähe logiraamatusse ja laskusin taas maale. Teel auto poole üritas Reix teada saada, et mida ma sinna mustandisse kirjutan ja vastust ära ootamata pakkus välja: "Redel, auk, redel, auk, redel." Muigasin ja kirjutasin sinna: "Jipikajee :D sain vere soontes liikuma, muidu tuligi juba uni peale." Aitäh!
Dauno mahtus poolenisti sisse, mina mahtusin sisse ja välja ka. Sisenesin jalad ees ja väljusin pea ees... nalja muidugi sai. Tänud
Tegelikult läksime Pulli panka vaatama, mis osutus üsna madalaks aga seevastu omapäraseks. Auto juhtimise kohustuse tõttu polnud aega aardeid surfata aga panga juures viskasin kiire pilgu kaardile. Kaks sõna loetud ja pilt vaadatud, teadsin et selle ma pean saama. Ülejäänud seltskonnale tegin kiire tutvustuse, et nüüd läheme sellist nunnut laste veskit vaatama, aardeotsingut ei hakanud mainimagi. Logisid lugeda ei jõudnud aga kohale jõudses eeldasin, et kusagil pleki serva vahelt seda otsima ei pea. Redelist ülesse ja veendusin, et see ainuke auk. Limbo ega ossikükk ei aidanud, seega sukeldusin pea ees merelainetesse, teades et võimaliku määrdumise korral on pesumasinast alati abi. Äärmiselt positiivses meeleolus panin oma nime kirja. Nii, kuidas saada tagasi? Proovisin jälle ossikükki aga põlved lõua alla ei mahtunud. Vanasõna ütleb, et lahkutakse jalad ees, seega nii tegingi, edukalt. Igatahes väga tore ehitis ja aare, kiidan taastajaid ja aarde peitjat!
Saaremaa geopäeva üks lemmikumaid. Esiteks juba tuulik keset metsa on vaatamisväärsus omaette. Läksime Henrikoga kahekesi aarde järele. Mõtlesin, et olen kaval ja saadan poisi aarde järele. Avausest mahtus kenasti sisse ja manööverdamise ruumi jäi tal veel hulgim üle. Edasi enam nii lihtsalt ei läinud. Suure hädaga sai Henriko teisele tasandile, kust leidis maast pisikese pliiatsi jupi, mis hiljem aardesse rändas. Järgmine tasand jäigi Henrikol alistamatuks. Päris loobuda ka ei tahtnud ja järelikult pidin ise aarde juurde jõudma. Avauses manööverdamine oli pea võimatu. Aitas Mareti tehnika. Lisaks dressikale võtsin ka matkasaapad jalast ning pea ees sukeldusin tuulikusse. Edasi näitasin Henrikole, kui lihtsalt ronimine käib. Kui järgmised tasandid ka läbitud, nimed logiraamatus kirjas ja tagasi avause juures olin ütles Henriko, et see oli alles vinge aare. Vinge küll, aga veel vingem osa tundus ees ootavat, kuidas siit tuulikust välja saada. Eriti vaimustuse ei olnud selles avauses ringi pööramisesega. Seega proovisin esiti jalad ees minna ja täitsa õnnestus. Aitäh.
Oi, Puhh-Puhhike! Ma kahtlesin, et kas on hea mõte. Aga kuna viskasin dressika koos autovõtmega kaugele keset põrandat, tuli järgi ronida, pea ees. Sisse sain, ju saan välja ka. See välja tulemine oli veidi kahtlasem, alguses tegin suht limbot, aga siis sain aru, et redel maru püstises asendis, aga selg kaasa ei paindu. Egas muud kui keset seda auku vaja ümber pöörata. Sain kõhuli ja siis juba jalad kindlalt redelile.
Väga äge koht, tore väljakutse, tänan.
Leitud. Õnneks see auk on nii disainitud, et sisenemisel kinni ei tohiks jääda. Ja kui vahepeal ei söö, siis saab ikka välja ka.
Appiii. Kuri ja õel. Miks varasemad leidjad kordades lihtsamalt said? Mina turnisin, puhh (karuonu) jäi jänku koopa avasse kinni (peaaegu) piltlikult väljendudes. Aare ok. Täname
Olin juba õnnelik, et noh nüüd küll saab õhtale, kui Kristjan ütles, et kuule siin tee ääres üks kiire ronimine ka, et teed ju ära. Punnisin kohe vastu, et ei jaksa täna enam neid köisi vedada. Selle peale öeldi, et ei, see selline minu moodi ronimine. Tundus küll selline hirmus pime ja kitsas ka, aga kaotada polnud midagi, ainult võita. Kategoriseerus tõesti veel napilt minu lemmikute ronimiste alla ehk kus abivahendeid pole vaja, kuid peab ikka natuke turnima. Lisaks nimele logiraamatus võitsin ka augu püstesse. Aitäh!
Sõitsime hooga mööda, ei osanud oodata et nad tuuliku metsa ehitavad. Aardega läks kiiresti. Kena tuulik, aitäh näitamast!
Pilte vaadates tundus, et tuleb ennast õige tillukeseks võluda. Õnneks kohapeal selgus, et auk täitsa ok suurusega ja päris hõlpsalt pääseb tuuliku sisemust uurima. Kõik korrused läbi uuritud, oli ka aare leitud. See tuulik on väga tore koht aardele, täname peitjat!
Väga ilusasti korda tehtud tuulik ning ilma aardeta ei oleks osanud küll sinna minna. Aardeleid oli küllalt kiire kuid pakkus palju nalja :)
See aare nüüd selline, et sunnib ikka kaalu alandama. Napilt sain aardele ligi. Vägev peidukas, igati FP-väärt. Aitäh peitjale siia kutsumast!
Pulli juurest tagasi Haapsule sõites vaatasime sellegi tuuliku üle. Ei meenunud üldse, et oleksime kunagi varem seda siin tähele pannud. Tore, et kohaga vaeva on nähtud. Aardesse jätsime usinad smurfi ja poni. Tänud peitjale teed juhatamast?
Vat see oli tore aare, kus mina oma gabariitide tõttu väga palju vaeva nägema ei pidanud. Või noh, oleksin hakkama saanud küll, kui väga vaja oleks olnud. Esmalt neelas avaus noorgeopeituri, kes aga ringi uudistades aardekarbini ei jõudnud. Seejärel toppisime sisse kaaslase, kes karbi mulle logimiseks ulatas. Nii et sain logitud ilma tuulikusse sisenemata. Teiste väljatuleku vaatamine oli muidugi ka omamoodi koomiline ooper. Igatahes meelde see aare jääb. Aitäh!
Mõtlesin küll, et poen ise sisse ja siis sundsalenen seal mõnda aega, aga reaalsuses käis aarde järel Kusti.
Aitäh!
Kui suures osas oli mul Saaremaa aarete osas kodutöö tegemata, siis see aare oli mulle varasematelt silma jäänud, logiraamatuni jõudmine tundus põnev ja proovilepanev ettevõtmine. Nüüd jäi punkt sobivalt teele. Peatudes ja tuulikut märgates tärkas siin isegi mugu huvi, kes tuli täiesti vabatahtlikult kaasa lähemalt uurima. Väga lahe tuulik, pisut uurisime siitpoolt ja sealtpoolt ning võtsime siis Puhhi testi ette. Taavi läbis selle väga edukalt ja utsitas meidki järgi ronima. Muidugi me tegime seda. Uurisime nüüd põhjalikult ka tuuliku sisemust. Kihvt. Väljumine oli veelgi lõbusam osa, laste siiraste kommentaaride saatel vanemate inimeste suunal, kuid õnneks keegi kinni ei jäänud.
Väga äge, tänud peitjale, ilma aardeta poleks vist suure tõenäosusega seda mööda kihutades märganud.
Meile väga meeldis, aitäh!
Vahva asupaik sel tuulikul, iga päev sellist ei trehva. Mikk käis järel, sisse Puhhi- ja välja limbostiilis. Logidest jäid silma Jussikeste ettevalmistused (mida kõike geopeitus tegema sunnib!). Aitäh!
Lemmikkoht kogu tuuri vältel. Hoonesse sisenesin pea ees ja välja tulin juba jalad ees. Ei olnud midagi hullu, aga elamusena väga lahe. Muidu sõidaks aind mööda ja hüüaks aknast, et näe, tuulik.
Georadar sai kiiresti leitud ja nii jagus aega paar tee peale jäävat aaret veel üle vaadata. Siiapoole sõites lugesin kirjeldust ja Siim arvas, et kuna ma eelmise aarde juures kivi otsa sain, siis siin ei peaks mingeid probleeme tekkima. Mina arvasin teistpidi. Kohale kõndisime mõlemad. Seest kostev sumin ei mõjunud kuigi kutsuvalt, ent kuna kell oli juba õhtu ja õueski pealambita pime, siis lootsime, et sumilased, kusiganes nad on, magavad. Või on vähemalt pesas.
Nähes auku, otsustasime, et esimesena proovib siiski jänes (mitte Puhh). Tal oli küll tõsine probleem oma pikkade jäsemetega (1 sees, 3 väljas; 2 sees, 2 väljas; 3 sees, 1 väljas ja kõõga), aga lõpuks õnnestus see minu dressipluusi abil seljatada. Kui juba sees, siis tuli aare kärmelt ära leida, ja seda meie vapper jänes tegigi.
Aitäh toreda väljakutse eest! ja vahva vaatamisväärsuse eest ka!
Lapsed arvasid algul, et äkki jätame selle vahele, äkki on maastik liiga raske. Aga kribinal-krabinal ronisid ikka sisse, litsusid end avausest läbi ja juba varsti oligi kilkeid kuulda. Millises erakordselt lahedas kohas on see tuulik. Autoga lähenedes jõudsin just öelda, et “mis aiateibaid see gps näitab, siin metsas ei saa ju ühtki tuulikut olla...” ja seal see äkki oligi. Iial poleks seda niisama märganud.
Olen jätnud terve saarejagu mitme aasta tagust geotrippi logimata. Õnneks käisime kahekesi ja Anneli logide abil teen selle suure töö nüüd ära.
Tuuliku auguni jõudes ja end sealt läbi venitades tuli jälle tavapärane mõte - no pidin ma siia galeerile ronima. Teisi mängijaid on jah hea siia tuua, aga krt ise peab ju hooldamas käima. Igatahes on see auk heaks mõõdupuuks, et rohkem ei tohiks vist Saaremaal moorapäid süüa.
Aga tänud kõigile, kes on vähe pikema logi kirjutanud. Täitsa lõbus lugemine, sest eks see, kes ise ees teinud, teab, millest jutt. :P Ja tänud kõigile, kes on aarde juures kohal käinud - osavõtt on juba antud aarde puhul terve võit ning kollast mummut väärt. :)
Ausalt, kui poleks geopeitust, ma oleks sellest toredast tuulikust küll lihtsalt mööda sõitnud! Oli see vast peidukas! Meid oli kaks täiskasvanut ja üks tugeva kondiga pikk noormees!:D Nalja sai!Aitäh! EVEJ
Kuna selle aardega sai üksjagu janti, siis võtan kätte ja kirjutan oma esimese leiulogi (Hannes piirduks vaid märkega "leitud"). Lugu algas aastapäevad tagasi, kui esmakordselt olukorraga tutvumas käisime. Uurisime siit ja sealt ning leidsime, et mõningad parameetrid ei klapi kohe mitte. Viinamarjad olid ikka päris hapud. Aga kes on kavalam kui kahejalgne ja nii oli otsus tehtud: järgmisel suvel tuleme tagasi ja saame selle topsi kätte! Seda, mis Hannesega tehtud sai, on nähtud ja aasitud. Aga nüüd oli käes suure testi aeg. Ja siis ta lihtsalt läks! Mina all redeliotsal üsna sabinas ja püüdsin välja mõelda usutavamat selgitust Päästeametile, et kuidas siis ikkagi pealtnäha enam-vähem mõistlik mees sinna augu vahele ronis ja sinna Kohviveski moodi kinni jäi... Mure oli asjata - läks ilma seebita ja sama rõõmsalt tuli ka tagasi. Minul jäid aga pildid pabinaga tegemata ja teist korda ei olnud Hannes paraku nõus fotosessiooni jaos enam sinna ronima. Aga selle karbi nimel on vaeva nähtud ja võime kirjutada: "LEITUD"!
Sai täie 3,5 raskusastme eest nalja ja tsirkust ja seda kõike nabani ja isegi enamates kehapiirkonna ulatustes. Tsirkuseperekond tänab ja kiidab toreda veski ja vahva peiduka eest. Aitäh!
Väga äge tuulik - polegi olnud vist väga võimalust üheski nii vinges tuulikus ringi tuuseldada. Sissepääs ja väljapääs - no need muidugi on täitsa omamoodi teema aga õnneks läks kõik ilma suuremate viperusteta :)
Nullile lähenedes tundus maastik ikka palju raskem olevat. Kui tuulikule ring peale teha läks asi juba lihtsamaks. Egas midagi, natuke turnimist ja nimed kirjas. Aitäh!
Sama seis, nagu eelnevalt kirjutati. Vahtisin suu ammuli nagu vasikas aia auku. Saatsin kilu vaatama, see hüüab mulle, et no ei ole midagi. Mis mul siis muud üle jäi, tuli oma suur taguots sisse ajada. Pea ees, nagu krokodill kõhuli roomates, kuni käed toe leidsid. Palju keerulisem oli välja ronimine. Haarasin kätega palgist ja tulin jalad ees. Ps! Seelik ega kleit ei ole üldse sobilikud selle jaoks! Kõik muidu kena. Aga aareteks oli igast sodi pm. Jätsime midagi pisut väärtuslikumat. Kui midagi panna ei ole, ära reosta ja ära võta
Kristjan hirmutas mind täitsa ära. Ütles, et aarde peidukas on keeruline. Suundusin objektile ja õnneks oma kehakujuga oli mul kerge karbile ligi saada.
Kohale jõudsin hämaras ja üsna kõhklevana, kas ikka läheb tegudeks. Noh, eks siis piilusin korra sisse ja siis võis juba sama hästi ka jalad järele tõmmata ja... oligi aare varsti näpus. Väga äge peidukoht, aitäh! :)
Kohale jõudes võtsime kohe abika kaasa ja siis avastas kaaslane kohapealse. Vaatasin seda ja kohta kuhu see viis ja võttis ohkama. No meie parameetritega oli ilmselge, et päästemeeskond peab olema valmisolekus nr 1. Lubrikante enda sissemäärimiseks polnud, kaitseriietust ka mitte, aga no luurel tuli ju ikka ära käia. Pead sellest dõrast sisse pistes hakkasid mööda selga voolama joad, mnjaa, ah et selline tuulik siis. Alex kiikas ka ja siis langes panus ikkagi mulle, mis teha, tuli vähemalt üritada. Esimene katse lõppes poolel teel, sest aju ja lühemad jäsemed ei teinud koostööd pikemate jäsemetega, need lihtsalt ei keerdunud soovitud suunas. Teine katse oli juba edukam ja tagajäsemed maandusid kenasti laudadel peale eriti pöörast akrobaatikat.Nii, ring peale ja siis edasi otsima. Oi ђаво и пакао и стару одећу води вас и још један српски пљувач. Lõpuks olin seal kus oli aare ja Alex kiirustas takka, et tee kiiremini kui sauna tahad jõuda. Krm, ma olin oma sauna siin end paenutades ja pugedes juba kätte saanud. Aare peitu tagasi ja kuidagimoodi sain avauseni tagasi. Kas täna või kunagi homme, aga siit pean kuidagi välja saama, oli ainus mõte mis päästis. Õhk sisse, lühematele jäsemetele võtt ja kiiba kõõba redelist ahter ees ülespoole. Pressisin end välja ja minu õnneks pani Alex mu tallad õigesti pulkadele ja sain end õndsa ilmega maapinnale laotada. Kadudesse palun märkida minu seljas olnud polo, mis selle ronimise käigus suure ja inetu augu seljaosasse sai. Palun lahkesti pakkuda kaitsevärvi paikamislappe, sest ega sellisest väärt riidetükist raatsi ju ilma jääda. Meie poolt jäi tuulik püsti, tänud näitamast, aga ärge nii enam tehke!
Logide järgi oli koha teada, mida tegema peab. Aga siiski oli see küllalt keeruline. Loogilisest kohast küllaltki kiirelt leitud ja läksime välja. Välja jõudes tuli meelde, et pastakas jäi poolele teele maha, aga uuesti sisse minna polnud enam isu. Sellised aarded mulle meeldivad :)
No mida kõike me ei tee ühe aardeleiu nimel? Vahtisin nagu vasikas uut väravat. Proovisin kõhuli, selili, külili, pea ees, jalad ees. Mitte kui ükski asend ei tundunud normaalne. Oleks tahtnud antud olukorras olla liliput Lõpuks läksin nägu ees ja kõhuli, ennast lohistades. Kui aare oli käes, siis oli see veel raskem osa ees. Kuidas välja saab? Eks ikka nii nagu sissegi. Soola übrindis märjaks saadud riided said väga ilusa tuuliku tuuningu enda peale. Täitsa veekindla tattoo, sest pühkides maha ei tulnud. Aitäh elamuse eest!
Hea, et autost oli õli võtta. Sai küljed kokku tehtud ja aardele järele libisetud
Kuna kinnijäämise ohtu mul pole, siis läks sisse pugemisega ladusalt. Sees oli ka õnneks kõik konkreetne. Tänud peitjale!
Teel jaanalinde vaatama, tõmbasin järsku tee äärde ja nõudsin välja oma päeva kohustusliku aarde. Ilmselt polnud ma esimene kes valest kohast otsima asus. Kui õige ligipääs tuvastatud, võttis sisse saamine ikka tükk aega ja vaeva. Edasine oli juba köki-möki. Vahepeatus meeldis kõigile. Noortele sobib see mõnusalt ronimispuuks ja vanadele uueks vaatamisväärsuseks.
Tänud
Ilus tuulik keset metsa. Meil oli igal juhul väga lõbus. Aitäh peitjale aarde eest!
Orissaares kõhud kurguni täis puugitud oli muidugi kõige õigem aeg seda aaret logima minna. Tuli jah selline Puhhi tunne peale. :D Aga läbi ma ennast sealt venitasin ja karbini jõudsin ka kenasti. Igatahes meil oli väga lõbus. Suur tänu selle eest.
Väike turnimine ja saigi logi kirja panna. Tänud!
No selle aardega on tore lugu, saab kõigi oma keha liikmetega tuttavaks! Sarnane olukord ühe teise aardega. Aga vot proovisin seekord teisiti! Oli keerulisem nii! Aitäh huvitava aarde eest! EVEJ
Kes hommikuti ringi käib, see asjata ei longi. Parampapaa, see asjata ei longi. Sest aare siin ju ongi!!!
Ma ei teagi. Mina 187 pikk ja 114 kilo sain küll samamoodi lipsti sisse ja välja. Ilma naljata. :)Naine ainult itsitas väljas minu puhkimise üle, Tänan
Pole miskit öelda,lahe aare igatahes :) Meie kõige väiksem ja noorim reisusell oli nagu naksti veskis sees.Miski nipiga suutsin ennast kah vähe saledamaks teha.Väljasaamine oli palju keerulisem ettevõtmine :) Mina tänan,piisavalt sai nalja.
Teel Orissaarde tegin peatuse. Kirjelduse olin läbi lugenud. Pimedas ei soovitatud veskisse minna, tegin siis kaks tiiru ümber selle. Ei ma taipanud sellest jutust, et leidmiseks peaks sisenema. Kuna asustust lähedal ei olnud ja külamehi hangudega ei paistnud, sain aarde ikkagi logitud. Hirmsalt sitikaid oli sinna sooja kogunenud, suud, silmad täis neist. Muidu aare korras ja väikeveski nähtud. Tänud!
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Ma ise ei hakanud igaks juhuks sinna auku pugema, panin Priidu tanki. Kui ta sinna sisse jõudis, tuli sealt jube kirumine, miks ma vastust ei saanudki. Aga selle eest sain kõhu täie naerda, kui Priit välja tulema hakkas. Sest aknast paistis 2 jalalaba ja üks suur pepu- nii kahju, et ei olnud kaasas millega pilti teha. Ägeda pildi oleks saanud. Tänud peitjale tänase päeva viimase aarde eest, mis tegi tuju heaks.
Väga lahe pugemine,eriti tore oli vihmaga.Suurematel otsijatel võib raske olla,aga ega ei peagi kerge olema.Suured tänud peitjale
No minul loomulikult oli GPS-is veel vana vihje. Seega kangutasin algul vana peidupaiga lahti ja arvasin juba, et karp jalutama läinud. Igaks juhuks otsustasin kirjeldust lugeda ja näe mis. Ega midagi... Kristit ma ei hakanud seal enda hobi tarvis tanki panema ja ega ilmselt ei oleks mul tema ära veenmine ka välja tulnud. Nii, et pugesin aga ise karbile järgi. Päris huvitav kogemus oli redelist peaees alla ronida, polegi enne proovinud :). Veidi võimlemist ja turnimist ning oligi totsik käes. No ja tagasi siis jälle ajasin algul oma alumised jäsemed aknaavasse ja sealt siis kobasin koibadega redelipulki. Aga no õnneks olid praamipeale minekuks teised riided olemas. Mõnus võimlemine oli, aitähhid!
No päris lahe tuulik. Erts pidi isegi jope korraks seljast ära võtma...
Aare kolis katuse alla. Koordinaadid jäid samaks, kuna nagu ma aru sain, näitasid need nagunii veski peale, kuid muutusid raskusastmed.
Mis jäi aarde kirjeldusest meelde?: TUULIK. VASAKUL POOL. No vähemalt on tuulik nüüd seest tolmust puhtaks pühitud ja pesumasinal käed-jalad tööd täis.
Väike peatus tuuliku juures. Saaremaa puuk pükstelt eemaldatud ja aare logitud. Tänud.
Leitud. Sisse ei hakanud ronima, sest riided polnud päris vastavad
Väike kodumaakonna aardetuur. Veskist olen mööda sõitnud kordi ja kordi. Nüüd siis anti põhjus peatumiseks. Tiir tehtud, aare leitud ning edasi. Tänud!
Huvitaval kombel ei ole veski vaatamata korduvatele mööda sõitmistele varem kuidagi silma jäänud. Au ja kiirus Geopeitusele jällegi silmade avamise eest. Konteineri leidmisega raskusi ei olnud.
Viisakalt peidetud aare. Kenasti leitav ilma ümbruskonda lõhkumata.
Suveseikluse ajal seiklesime ka siit mööda, tegime pisikese peatuse, vaatasime tuulikut ning otsisime ka selle üles. Ehk siis kiire peatus möödasõidul :) Täname aarde eest!
Suveseiklus oli nüüd ametlikult alanud. Jälgisin hoolega meetreid, mahapööramisi ja ristmikke, et me ikka õigesse sihtpunkti jõuaksime. Jõudsimegi, kuigi päris lõpus ei saanud legendi kuidagi reaalsusega klappima. Lisamissiooniks oli muide eraldi pildilehtedel toodud mitukümmend fotot teekonnal nähtuga samasse järjekorda seada. Vainu tuulikut nende piltide hulgas polnudki - liiga kergesti märgatav vist :o) Igatahes siinkandis oli legendi jälgimisega veel kõik selgemast selge, niisiis võisime endale vahepeatuse lubada, et üks kolmest Saaremaa uusimast aardest üles otsida. Aitähid.
Kui eelmise, EK10: Henno Käo paki leidsime veel enne Suveseiklust, siis selle juba Suveseikluse kohalesõudmismängu ajal. Nimelt tuli jõuda autoorienteerudes Väikse Väina tammilt Peetri vms turismitallu keset Saaremaad. Teel olles tuli silmata mitukümmet pilti, mis polnudki nii kerge ülesanne. Meil jäidki vist paar pilti märkamata.
Kohalesõudmismäng oli alanud, mina aga vaatan GPSist, et siin on ootamatult üks kinnine aardelaegas - ehhee, Vainu tuulik ju. Tegime siis Maiprites=Naksitrallides jt suveseiklejates segaduse tekitamiseks peatuse ning silkasime pealtnäha suvalises paigas metsa nagu geopeituritele kohane. Uhke ja omapärane tuulik tõepoolest! Lugesin logima hakates kirjelduse ka läbi, tänan ajaloo ja selgituste eest!
Aardeleid ei olnudki liiga lihtne, vihjeta ei saanudki hakkama. Null näitas justkui tuulikule, aga sinna sisse ei hakanud igaks juhuks pugema, mitte küll Puhhi loo õpetusest ;-) Loodame meiegi, et ühel heal päeval kolib aare katuse alla.
Aitäh Ingale vahvat ehitist tutvustamast! Aare korras, vast püsib ka oma praeguse raske maskeeringu all. Nüüd aga jätkame oma teist mängu :-)
Leitud suveseikluse käigus.
Nüüd oli seiklus siis pihta hakanud ning läbisime kohalesõudmise mängu ristmikel orieteerudes ning pilte nende ilmumise järjekorras taga ajades. Tegime siin pausi, et see aare leida.
Tuulik vaeseke nii metsa kasvanud, et oli lausa raske ette kujutada, kuidas tiivad tuules ringi käivad ja veski oma jahvatamise tööd teeb. Tänud näitamast
Kus siin alles olid suured metsmaasikad :) Aare oli kiiresti leitud ;)
No tõesti, saarlane pole aga kiirreageerida ka ei viitsinud. Kui oleks igavlenud päev otsa, oleks ehk sõitnudki aga siiski mitte. Ja ega mul pole FTFst pilditibile kahju ka, tal nii toredad aarded endal.
Aga känd oli, veski oli, sutsuke piilusime sisse kuid pigem keskendusime maasikatele. Leitud kolmandana, tänud!