Osmussaare laevavrakk

Vrakk kaldal oli ikka lahe küll ja no 5st otsijast antud aarde puhul piisas :-) Igaüks käis ja teritas silma, aga kõige teravam oli Mariti silm, kes siis päästis päeva, kuna ka siin juba hakkas tekkima kahtlus, et kas üldse on alles. Tänud peitjatele.

Ega seal sees ikka väga mõnus ei olnud, aga leitud sai.

Ühel imeilusal juuni esmaspäeval oli maruvahva päev Osmussaarel. Matka käigus noppisime ka mõned aarded.

Leitud

 4 

Tundsin aarde läheduse soojust aga hoolimata enamuse nurgataguste üle vaatamisest midagi näppu ei jäänud. Kuna sai otsitud ikka tükk aega, ei jäänud mitteleid väga kripeldama ka. Annab põhjuse taas tulla.

See tunne, kui pead lahkuma ilma leiuta

 1 

Kui Triin kirjutas, et kuidas oleks plaaniga Osmussaarele üks tripp teha, olin kohe nõus - nii eksootilisse kohta ju liiga tihti ei satu :). Vrakk meeldis ka ja see osutus üllatavalt ruumikaks, testitud ;). Salme oli meil see tubli, kes topsi peidukast välja koukis ja me ülejäänud siis vaatasime, et kõik kaasasolijad ikka logiraamatusse kirja saaks. Äge koht, aitäh Erkole peitmast.

Tänud retke organiseerijale ja heale geotiimile, kogukamatel on seal liikumine pisut keeruline.

Üritasime Jörpa juurest otse kuidagi siia navida, aga ei tahtnud see õnnestuda kuna üsna vesine oli vahepeal. Nii me järjest suurema ringiga liikusime, aga lõpuks ikka õnnestus mereni jõuda. Sealt siis tagasi suund laevale. Laeva pressisime ennast peaaegu kõik korraga sisse, päris kitsaks läks. Kõige soojem koht jäi ka kohe silma ja saatsime kõige väiksema topsi välja õngitsema. Tänan.

Kõik said siin sooja, mõni rohkem, mõni vähem. Aare ka leitud. Tänud

Laevavrakk oli tõesti põhjatu - meid mahtus sinna palju :D

Mõnusa retke teine leid. Vahepeal oli tunne, et tegu on kummist laevavrakiga, sest inimesi mahtus sinna ikka omajagu. Ega aaregi suutnud ennast kaua sellise seltskonna eest peita ning mimed said kirja. Aitäh!

 2 

Koroona ja sellega seotud reisipiirangud on jätnud oma jälje sest märtsi lõpus alustasin võimalike reiside koostamist suvel (teades, et saan vaktsiini mai keskel) ja samal ajal Eesti väikesaartele reisivõimaluste otsimist. Kui kuhugile minna ei saa, siis vähemalt unistada ja planeerida saab ikka. Osmussaar oli üks saar nimekirjas, kuhu oli soov tagasi minna ning transpordivõimalused saarele ka lihtsamad kui mõnele teisele. Seega sai kuupäev paika, seejärel juba seltskond kokku (Aitäh kõigile, kes kaasa tulid ;)) ning võibki nentida, et Osmussaare georetk toimus superilusa ilma ja seltskonnaga.

 3 

Selle aarde poole liikudes oli üsna palju erinevaid arvamusi, kustkaudu minna võiks. Kuskil võsa vahel kuivemaid radu otsides jagunesime mitmeks seltskonnaks, kuid ühel hetkel olime taas kõik koos ja laevavraki vallutasime ühtse tiimina. Kuigi ilm oli ilus ja külma ei pidanud kartma, siis enamus asus kohe sisemusest soojemaid kohti otsima. Häid geopeituried mahub ühe vraki keresse palju ja oli lootus, et iga lisanduv silmapaar võib näha, midagi uut. Lõpuks tuli ikka nii välja, et kõige noorem saadeti kohta, mis tundus kõige paljulubavam ja varsti kostuski hõige "Siin!".
Logiraamatu täitmine oli päris vahva protseduur, kui mitmeid kordi loeti kõik nimed ette, et keegi kirja panemata ei jääks. Kui lõpuks tulemusega rahul olime, siis oli juba kosta väljast ka võõraid hääli. Hakkasime järgemööda avausest välja hüppama ja mugud aina imestasid, kui palju meid seal sees küll oli.

Aitäh toreda aarde eest!

Soojad kohad, ehk 3 radiaatorit tuvastasime vrakist kiirelt, küll aga polnud nende juures aaret.

Kabeli juures olin grupist lahku löönud, et teha väike põige mere äärde. Objektile jõudes oli mul pisut teine mõte peidukoha kohta, kuid sellest hoolimata liikusin kohe õigesse nurka ja ringi vaadates leidsin veelgi parema koha peitmiseks. See osutuski õigeks kohaks ja aare sai leitud ning logitud, enne kui liiga soojaks kätte ära läks. Edasi liikusin radari suunas, et grupile järgi jõuda. See osutus üsna keerukaks, sest liiga palju metsmaasikaid oli teele puistatud. Tänan.

Üsna loogiline koht aga otsimine kujunes väga vaevaliseks ja vahepeal oli juba tahtmine alla anda

Tänud peitjale huvitava asukoha eest :)

Õnneks ei olnud palav päev ja vihm jahutas meeldivalt. Sai juba pool tundi aaret otsitud ja väike allaandmis meeleolu hakkas kohale jõudma, kui järsku panin vihje võimaliku peidukaga kokku ja leidsime aarde üles.

Õues oli päikese käes 30 kraadi sooja. Selles konservikarbis oli noor leil juba valmis kui mina sauna sisenesin. Viskasin korralikult leili ja tulin 10 minutit hiljem sama targalt välja. Hoirassaa ja pudel rummi!

 1 

Karavan (loe: ekskursioon) liikus edasi ja mina jäin siis oma raseda minioniga seda aaret otsima. No esiteks oli seal sees nagu saunas - hea. Teiseks oli seal minusugusele kollile kitsas - halb. Kolmandaks oli seal roostene, must ja pime- kah nagu halb. Ja no eks me siis hakkasime seal otsima. Otsisime, mis me otsisime, kuid MINA, kes ei anna kunagi alla, ütlesin Mannile, et kuule lähme edasi. Järgmised vaatamisväärsused pidid olema ju militaarse maiguga. Olimegi juba käega löönud ja liikusime edasi, kuni Marlen kannapealt ümber pööras ja ütles, et vaevalt me siia saarele enam tagasi tuleme ja nadi on see logi tegemata jätta. Ja tuiskas tagasi vraki juurde, puges luugist sisse ja tõi aarde nähtavale. Selline tunne tekkis, et nagu oleks lihtsalt õrritanud. Igatahes aarde leidsime üles ja logi saime kirja. Tänud aarde eest. PS! lingilt peaks nägema milline to paat enne karile jõudmist oli :)

http://soviet-trawler.narod.ru/pages/ussr/baltika.html

Jõudsime siia suurema grupiga ja oli teisigi, kes soovisid uurida laevavrakki väljast ja seest. Lasime teistel edasi minna ja asusime otsingutele. Küll oli kitsas ka kolme inimese jaoks. Uurisime kõikvõimalikud kohad läbi mitu korda, kuid ei leidnud otsitavat. Olime juba loobumas ja tulime välja. Marlen luges veelkord aarde kirjeldust ja logisid,läks uuesti sisse ja peagi kostsid rõõmukilked, et aare on leitud. Tänud kohta tutvustamast, aitäh aarde eest!

Pääsukesed mängisid nahkhiiri ja sööstsid pimedast tiibu vastu minu põske lehvitades minema. Siis saabusid objektile kümmekond mugu, kes ei jõudnud ära imestada, et keegi vrakis SEES on. Ja siis said patareid tühjaks.

No jääbki kolm aaret seemneks, vähema järele oleks nadi tulla.

Täitsa lahe vrakk on seal. Sain seda ikka üksjagu aega uudistada, enne kui vihjet lugesin ning aardele järgi sukeldusin. Täitsa mõnus uudistamine. Sain seal pugedes naha märjaks, pärast istusin laeva-otsas ja lubasin endale ühe geo-märjukese. Ah jaa, u 500 meetrit enne aaret õnnestus ka seda veidrat karvast sardelli näha - passis see kährik nii pikalt paigal, et miski 30 m kaugusele sain temast. Seejärel lidus tegelane kadastikku varju. Aitüma peitjale!

Tänud aarde eest!

Mina liitusin tänase Osmussaare retkega üsna viimasel hetkel ehk andsin jah-sõna orelisündmusel. Neljapäeva õhtul jõudsin reisilt tagasi ja juba reedel rabas kliimavahetus jalust, õigemini kurgust. Nohisemise ja köhimise saatel sai siiski saarele sõidetud, sest ei tea, millal selline võimalus veel tuleks, pealegi nii hea seltskonna ja ilmaga. Laevavrakk nägi kaugelt üsna nukker välja, ei meenutanud väga laevagi. Küprosel olid ikka uhkemad roostes kolakad kalda ääres. Sinine meri, taevas, heledad kivid ja roostemonstrum pildikompositsioonina mulle siiski meeldisid. Aare oli täitsa kavalas kohas ja sai tiimitööna leitud ning logitud. Eelmiste leidjate logides märgitud rebast mulle küll silma ega ninna ei jäänud. Aitäh!

 1 

Kui mulle mainiti Osmussaare külastust, siis olin emotsioonidega kahe vahel. Geopeituda ei viitsinud, kuid soov saart külastada oli olemas. Üks väheseid Eestimaa niiöelda suuremapoolseid saari kus mul veel käimata. Lisaks oli üritusel varasemalt palju kiidetud Kristareiside tempel küljes. Geopeituse otsustasin jätta tahaplaanile ja nautida saare avastamist täiel rinnal.

Ennem minekut kahtlesin kas sõit üldse toimub. Ilmateade lubas tormiste päevade vahele täpselt laupäevaks ilusat ilma. Ime kombel pidas ennustus paika ja meid ootas ideaalne sügisilm. Avameri lainetas mõnuga aga päike paistis ja tuul oli minimaalne. Lühikese paadisõidu järel Dirhamist olimegi maabunud Osmussaare sadamasse, kust algas matk ümber saare.

Tee peal käskis sisetunne üle vaadata igasugused majavaremed, et äkki leiab mõne seni avaldamata aarde aga ei leidnud ühtegi karpi. Sellega piirdus ka minu saare peal aarete otsimine. Vist ei näinud ühtegi logiraamatut isegi, rääkimata karbi puutumisest. Laevavraki juures pugesime kõik ükshaaval ahtrisse, ainult Kaupo jäi päikese kätte valvama, et me paat põhja ei vajuks. Millalgi tuli hüüe, et leitud ja siis oligi aeg välja pugeda. Turnisin natukene ringi, klõpsisime fotosid ja jätkasime matka.

Aitäh!

Järgmine_>

 1 

Saare esimene leid.Sai vrakki uuritud nii seest kui väljast.No sellisele seltskonnale ei jää miskit peitu.Tänud peitjale.

 5 

Kui pärast eelmist saarematka Krista teatas, et suve pikendamiseks tuleb veel üks vahva saarereis, kõlas see väga hästi. Hoidsime pöidlaid pihus, et ilmataat sügistormile puhkust annaks ja meile mõnusa ilma võimaldaks. Nii oligi, kuigi veel Dirhamist lahkudes oli saatjaks ähvardav tume pilv, siis saarel oli taas suvi.

Matka esimene sihtpunkt laevavrakk. Kõik üritasime sisse ronida, toredaid inimesi mahub ju palju ühte ruumi. Kiiremad uurijad leidsid varsti konteineri. Viskasime nalja, et kui ilm hulluks läheb (nagu ähvardati) ja saarele peame jääma, siis siin hea soe koht ööbida:). Vrakk uuritud, meri imetletud, jätkasime matka.

Tänud peitjale!

Üks geopeitur jäi ka pildile

 3 

Mahtusin minagi vraki sisse ja sain aaret katsuda. Aitäh!

 7 

Dirhamis võttis meid vastu noor tüdruk Kristin, peagi juhatas meid paati, jagas kõigile vestid ja sõit sai alguse Osmussaare suunas. Päike soojendamas selga, matkasime vrakini, möödusime kaksik varemetest ja edasi jätkus matk kabeli suunas. Tänud peitjale.

 10 

Osmussaarele minekut olen mitmeid kordi mõelnud aga piletihind on krõbe sellise lühikese sõidu eest. Kambakesti tuli vähe odavam ja polnud kahju ka maksta aasta läbi saarel elavatele inimestele, kellel on raha teenida keerulisem kui Tallinnas kohvi juues. Minnes istusin paadis ees ja prõmmis küll aga neere lahti ei löönud. See aasta tuli mu jaoks saarte ja laidude aasta. Külastatud sai: Muhu, Pühadekare, Kihnu, Saaremaa, Naissaar, Prangli, Rammu, Malusi, Äksi, Keri, Vilsandi, Vormsi, Osmussaar. Talvel sai suuskadel võetud Hobulaid, Seasaare, Sorkholm, Manilaid.

 10 

Osmussaar oli Kristal plaanis ammu. Ma väga kahtlesin, kuidas õnnestub, kuid jätsin end siiski kirja. Saar oli juba eelnevalt teada imeline ja seltskond pidi tulema mõnus.
Kolmapäeval oli asi väga kahtlane. Osmussaar sattus mitte ainult AK-sse, vaid isegi Ringvaates räägiti, et seal oli olnud tol päeval Eesti kõige tuulisem paik - 31 m/s. Kuna ilmateade ja paadi kapten olid kindlad, et laupäeval on olukord parem, siis sai meie sõit kenasti teoks. Ainult Mikit peame kurvastama, sest tema nii umbes 300 kilone nimekaim sai tormis kõvasti kannatada. Nimelt võttis sealne Miki omale tuule alla ja prantsatas maoli maha. Nüüd tuleb talle suure raha eest iluravi teha.
Seda kõike saime teada suts hiljem. Esimene käik oli meil vraki juurde, kus seltskond mõnuga kaasasolevaid lampe katsetama hakkas. Põhimõtteliselt oleksime kõik koos sisse mahtunud küll, aga üheksakesi oli hoopis mugavam, mistõttu vahetasime viimast liiget mitu korda. Aardele lähemal paiknevatel teravsilmadel õnnestus aare üsna ruttu leida ja siis said soovijad turnida ja läbipaistva veega ja vahuste lainetega pilte klõpsida. Aitäh!

 8 

Osmussaar. Tükike maad meres. Nii kaugel, et sinna saamiseks peaks olema hea plaan. Siiani plaani polnud ja siis korraldas Krista ühe oma suurepärastest saare-külastus-matkadest. Mis ime läbi õnnestus tal matkaks leida ainuke rahuliku mere ja päikesesäraga päev selles sügistorme tulvil nädalas, seda saladust ta ilmselt ei avalda :) Aga see oli imeline ajastus. Aarete ringi alustasime sellest aardest. Keerasime oma ninad tee pealt ära põõsaste vahele ja trügisimegi vraki ja mereni välja. Proovisime kas kõik korraga vrakki mahuvad, no peaaegu ja nii said ka meie nimed sinna logiraamatusse. Tänud peitjale!

lapike maad

merel

 5 

Kell oli umbes 18:00 kui ütlesin Taavile, et mul on viimane aeg päevast aaret otsima minna. Taavi selle peale vastas, et kas ma maale ei tahtnud see nädalavahetus minna. Plaanid kipuvad aga sageli muutuma, nii et olin selle mõtte juba Taavi haigestumise tõttu maha kandnud. Teele jäi sobivalt ka uus Variku aare, millele GP lehel ei olnud veel logisid. Poolel teel avastasin siiski, et GC lehel olid logid olemas ning me ei hakanud teed sinna siiski väänama. Põõsaspea aare tundus sobivas kauguses ja siis veidi enne Nõva kujuneski plaan, et miks mitte täna Osmussaarde minna.

Helistasime ja kuulasime maad, et meri on peegel ning jalgrattad töökorras. Peatselt olimegi maas ning hämaras jõudsime ka merele ning juba pimedas Osmussaarele. Lambid otsaette ning peatselt olime tuttava kiriku juures. Sealt aga kuidagi otseteed vrakini ei tundunud nii et lisaks telefonirakendusele oli ka GPSi vaja. GPS näitas, et tõesti sinna peaks tee minema, veidi tagasi vaja sõita. Leidsime ka puidust teeviite, kuid reaalsuses seda teed küll ei olnud. Järgnes kannatusterada kadakaokste, puuokste, pokkude ja tiheda metsa näol. Ühel hetkel leidsime end Osmussaare mõistes täiesti korralikult autoteelt ning mööda seda saime end vrakini vurada.

Vrakis oli hea soe olla. Taavi keeldus sisse tulemast, asusin otsima. Rebane on jätkuvalt aardevalvur. Mingil hetkel kamandasin Taavi siiski ka vrakki, et keegi mu seljatagust valvaks kui zombie rebane mu ära sööb. Eks Taavi ikka natukene utsitas takka ka, et raudselt aare on rebase pool ja ju siis Miki ikka seda ei märganud. Vaidlesin vastu, et kui Mikil on silmad peas ja aare on seal, siis ta lihtsalt pidi seda nägema...

La-la-laa Miki ei näinud laipa...

La-la-laa zombisid ei ole olemas...

La-la-laa Taavi ei lähe minema... RSK!

La-la-laa ei taha siia tagasi...

Ühel hetkel said kõik logid ka kõva häälega etteloetud ning Taavi siis eemalt juhendas ja nii jäigi see midagi lõpuks silma. Leitud 22:20.

PS! Teile, kes looduslikke protesse veel ootavad, siis hetke staatuses oli nii luu kui nahk veel alles...

Ma alles kogusin oma ripakile jäänud asju kui Taavi õues plaksutama hakkas. Aplaus ei olnud siiski mulle vaid ühele kährikule, kes hoolimata sellest, et inimesi nägi, siiski meie poole jooksis. Ühel hetkel tuli siiski mõistus koju ning ta põgenes. "Mõtle kui ma nüüd näitan taskulambiga sinna ja seal on 100 silmapaari!" "Oleneb, mis silmapaarid on..."

 3 

Rebane oli lesta tõmmanud või lähenesin ma kusagilt teistkaudu. Igatahes minu teekonnal aardeni ei õnnestunud teda kohata. Leid tuli kiirelt, peale seda kukkusin merre. Aitäh!

Minust jäi 300 kilone Miki hea tervise juures maha. :)

Laevavraki leidsime kenasti üles, põnev aardekoht. Paraku on täpselt aarde kõrvale viimsele puhkusele heitnud rebane ja ilmaolud ei soosi okserefleksi olemasolul selle mõnusa sooja kohani jõudmist. Hannes jõudis küll päris kaugele, aga seekord jäi ta meist ikkagi toomata. Küllap teeb loodus oma töö ja mõne aja pärast pole enam probleemi. Seniks ongi hea, et jääb põhjus siia meeldivale saarele tagasi tulla.

 1 

Päris ise ei leidnud.Leidsin koha kus ta olla võiks aga Metsjeesuse terav silm leidis ta ruttu sealt üles ja tema voolujooneline keha aitas aarde välja tuua.

 1 

FTF kell 14:48. Tänud peitjale!