Roheline Naine

Leitud

 8 

Tänase päeva väike geo-automatkake sai korraldatud tegelikult peamiselt selle aarde logimiseks. Kunagi tegin koos Meelisega siinse kandi kenasti roheliseks, ainult see aare jäi meil tegemata. Maastik hirmutas ära, tutvusin sellega ainult kaardil ja kohapeale ei tulnudki.

Täna aga oli kõik väga lihtne. Autoga sõitsin nii 150m peale, kuigi põhimõtteliselt oleks selle aarde puhul peaaegu drive-in tehtav ja saaks tulla nii 35m peale. Mina küll eelistasin viimase jupikese jalutada. Viimased u 30m oli küll maastik natuke rohkem väljakutset pakkuv kui tavaline ujumiskoht - Navesti jõe vesi oli päris karastav ja põhi üsnagi ... põlvesügavune. Aga no selle 7 tõmmet ujusid ka mu noorgeopeiturid täitsa meelsasti. Teisel pool oli jälle üsna mudane, aga kaldal oli päris kena lage metsaalune, kus leid oleks ilmselt ka ilma eelnevalt telefoni ujutamata tulnud. Noorgeopeiturite rõõmuks oli mul isegi natuke nänni kaasa pakitud ja seda sai suure rõõmuga aardes oleva vastu vahetatud.

Suur aitäh peitjale!

Macgyveri vääriline plätupaat mobiilile

Teel aardeni

Olin piisavalt palju kodule lähemale jõudnud ja ajavaru lubas ühe aarde leidmist. Suuruse tõttu valisin selle. Veetase on hetkel väga kõrge, kuid sellest hoolimata jõudsin jalutades edukalt aardeni ja sain logi kirja.

Tänan peitmast.

 2 

Eks ma natukene pelgasin siia tulekut vohava taimestiku ajal. Ja ega ju ei teadnud ka, kui keeruline saarele pääsemine on. Aga otsustasin siiski katsetada.

Taimi oli omajagu, aga neist häirisid vaid nõgesed. Eks ma olin ju sandaalides ja lühikestes pükstes, mistõttu pidin valima, kust rada teha ja kust üritada ringiga minna. Siiski liikusin rahuldava tempoga. Kraav sai probleemideta ületatud, seejärel liikusin põllu äärt mööda, kuni oli aeg suund oja poole võtta. Siin oli nõgeste kontsentratsioon kõige suurem, aga üldiselt õnnestus neid siiski vältida. Ja läks lausa nii hästi, et leidsin kohe ka siia paigaldatud ületuskoha. Võtsin jalatsid jalast, tegin end igaks juhuks tasakaalu hoidmiseks madalaks ja nihutasin ennast teisele kaldale. Seal olles oli juba lihtne liikumine - nähtamatud loomad olid puudealuse taimestikule üks-null teinud ja vaja oli vaid üksikuid "miine" vältida.

Nulli jõudes aga ei märganud kusagil aaret. Kirjelduse ja logide põhjal ei eeldanud mingit väga kõrget ega keerulist peidukohta, aga midagi kahtlast ka silma ei jäänud. Kuna tühjade kätega ei tahtnud jääda, siis otsustasin enne lahkumist veel mõned natukene suuremad ringid ka teha. Ja siis juba märkasingi päris palju eemal maas ühte kotti. Selgus, et oligi aare. Ei tea, kas see oli inimestele või loomadele ette jäänud, aga tundus, et oli terveks jäetud.

Seejärel tekitasin ligipääsu logiraamatule ja sain samaaegselt ka teel siia kuulatud naljaloo ja aarde seosest aru. Osa sisust oli küll märg (ilmselt maas olemise tõttu), aga kõige tähtsam osa oli kuivaks jäänud. Raamatust vaatas vastu neli päeva varem tehtud logi. Logisin aarde, panin koti sisu kokku tagasi ning paigutasin aarde koordinaatidel olevasse kõige tõenäolisemasse peidukohta. Teavitasin ka peitjat, kes kinnitas, et tõenäoliselt olin aarde pannud õigesse kohta tagasi. Seejärel läksin tuldud teed tagasi autoni. Polnudki nii hull teekond.

Aitäh aarde eest!

Väike sillake toimis veel kenasti.Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Teel Viljandisse. Aitäh!

Kuigi olime siin korra teisel pool jõge olukorda hindamas käinud, kuid suvel siia tulla siiski ei jõudnud. Nüüd otsustasime võtta ette pika jalutuskäigu ja ringiga ära käia. Tänud

Üle jõe Navesti jõe ujumine läbi igat sorti veetaimede jääb vist igaveseks minu jäledaimate kogemuste hulka samas kui teispool jõge aarde leid tuli kiirelt ja selle lahti harutamine oli üks väga tore tegevus hoolimata igat sorti mutukatele. Tänud peitjale!

Kindlasti saab ka lihtsamini. Mina aga valisin vesise tee. 30 kraadise soojaga jõevees sulistada tundub lausa lust. Aga ei, jõgi erinevaid taimekasve täis ja kaldal parv parme kallal nagu poleks enne inimest näinud. Kannatlikkus aga tasus end ära ja aare sai kiirelt leitud. No ja siis see algas, parvede toidulaud olles, tundus see lõputu arutamine. Suurepärane idee, suurepäraselt teostatud. Aitäh elamuse eest!

See roheline naine tahtis mu põhimõtteliselt ää tappa! Esteks proovis ta mind laguneva purde abil uputada, siis mudamülkasse kinni jätta ja lõpuks lajatas lihtsalt ja üheselt puupalgiga vastu pead. See puupalk võis küll olla maast välja kasvav puu, kes tegeles oma asjadega, kui mingi sibelev inimisik heast peast ennast maha sellil viskas ja peaga vastu tema tüve lõi. See olin mina jah, kes libises üle langenud puu astudes ja oma kuklaga otse puusse lajatas. Kui linnukesed ja tähekesed pea ümber tiirlemise lõpetasid.....jätkus teekond tagasi tsivilisatsiooni suunas.

Roheline naine oli kuiv ja korras (ja õel) :) Koht aga oli väga tore ja kui poleks sääski ja olnuks mõni kena pingike, siis oleks siin väga tore koht, kus suvel raamatut lugeda. Samas tundus, et keegi on juba siia sisse kolinud - sellest andsid tunnistust kena kujuga pruunikasrohelised krunnjad maakaunistused. Ja ilmselt pole tegu mingi miniatuurse loomaga, vaid pigem väga vastupidi :D Temaga ei õnnestunud küll kohtuda, kuigi sama hästi oleks ka võinud ja arvatavasti olnuks ta väga pahas tujus :D Arvestades mu tänast õnne siin. Või õnnetust.

Aitäh peitjale! Iga seiklus ei saa olla jee - lahe! Mõni peab kindlasti olema ka jee - jäin ellu! :)

Vaatasime, tee ääres roheline aare ja nimi ka roheline. Peatusime ja sukeldusime rohelusse. Selline paras maastik oli. Rada viis ju tegelikult aardeni. Ainult, et rada on kasutuses olnud ca 30 aastat tagasi, samal ajal kui Lepa esitas seda kuulsat sketši. Seda lugu lapsepõlvest mäletan, rohelise osa oli täiesti ununenud.

Tegelikult läks hästi, ma ei pidanud kedagi metsast välja transportima, kõik jõudsid omal jalal autoni. Pea ja puu olid ühetugevused. Äge lahendus, FP. Aitäh!

Lepa jutu saatel tegime kotid lahti.. Andis alles pakkida. Koori nagu sibulat, pusar tuleb silma.Mingeid kahtlaseid hunnikuid oli metsaalune täis. Õnneks ühtegi karu vastu ei kõndinud.

 1 

Lähenemistee sai kodus välja vaadatud ja nii polnudki muud, kui rong Võhmani, miski kohalik buss paari peatuse jagu nullile lähemale ja sealt edasi mõnus väike jalutuskäik mööda põlluserva jõe äärde. Kohalikud elanikud külitasid õnneks vähe kaugemal heinamaal ja nii sai ilma nendaga kohtumata topsi juures käidud. Tänud aarde eest!

Nagu ikka juhtub lähenesime aardele esialgu valelt poolt jõge. Ots ümber ja teiseltpoolt uuesti.No neid kotte oli ikka mitu

Aitäh!

Ma olen mugav inimene. Mulle ei meeldi võõras kohas ujuda ning veel vähem meeldib mulle see kui mingid limased taimed mu jalgade vastas on. Õnneks oli sobiv abivahend kaasas, mis ennast alla 10 minutiga ette valmistab ning saingi hakata meetreid aardeni vähendama. Maabumine oli edukas ning üsna lohakalt pargitud sõiduvahend, oli õnneks ka peale logimist alles. Õnneks ma ei saanudki teada, kes seal urus elab. Väga sobilikus suuruses veekindel kott. Ei tea kui hästi ta vette peab kui veidi auke sees on, aga hetkel oli kogu kompott kuiv küll. Tagasiteel jäin vahele naiskalurile, kes tooliga mööda jõeäärt jalutas, et oma hobiga tegeleda. (479) EV J: helkuri

Ilm lausa "soosis" aarde võtmist, vihma kallas vahelduva eduga. Ega plaanist ei saa kõrvale kalduda, tulgu või pussnuge. Kohale jõudes olin munadeni märg, kummikud märjad ka seest poolt. Ütlemata huvitavad takistused olid teel. Aga nimi sai kirja. Aitäh.

 2 

Tegi kilekoti lahti, võttis käekoti välja, pani kilekoti kinni, tegi käekoti lahti, võttis rahakoti välja, pani käekoti kinni, tegi kilekoti lahti, pani käekoti kilekotti, pani kilekoti kinni, tegi rahakoti lahti, võttis raha välja, pani rahakoti kinni, tegi kilekoti lahti, võttis käekoti välja, pani kilekoti kinni, tegi käekoti lahti, pani rahakoti käekotti, pani käekoti kinni, tegi kilekoti lahti, pani käekoti kilekotti, pani kilekoti kinni.
Aitäh peitjale.

Läksime uljalt gepsu järgi kohale ja taipasime, et aare on hoopis teispool jõge. Vaatasime kahtlevalt üle jõe maastikku, kuid siis mõtlesin, et miks minna ringiga, kui saab otse: viskasin riided seljast, panin juuksed krunni ning pastaka krunni sisse ning ujusin näkki otse aardeni. Ilm oli juba nõnda soe, et kui eemaldasin tuhandet kotti (no täitsa matrjoška on teine), et logiraamatuni jõuda, siis jõudsin juba täitsa ära kuivada.

Aitäh toreda aarde ja aasta esimese supluse eest!

Leitud koos Minna ja Taneliga. Minna sai kerge supluse ka tehtud kuna olime valel pool jõge.

Lapsepõlves sai väga palju siin lähedal ujumas käidud. Nostalgiline kant. Aare lahe, tänud.

Vot see on aare mida otsida! Seekord lähenesime teiselt poolt ning kopraonud tegid ka "solgineeva" ületamise lihtsamaks natuke. Jätsime meiegi oma väikese panuse Rohelise naise rahakotti. ???? Tõelise naise kott, millest annab ikka vajalikku otsida. Aga leidsime ja logi sai ka kirja... Kõige välimisele kotile on linnud natuke aia teinud aga muidu kuiv ja korras. Väärt lemmikpunkti! Aitäh peitjale selle vägeva elamuse eest!

Pime, märg ja vihma sajab... Purre mis üle Naelaoja peaks viima on olematu... Vesi kõrge ning lauad Ca 50cm vee all, õigemini see mis laudadest alles... Eks tule teinekord tulla... Aitäh!

Siin saime Merlega kokku ja läksime mööda sissetallatud teed aardeni. Purre oli täitsa olemas ja tegi meie elu veidi kergemaks.

Geojaanilt suunda kodule võttes otsustasin, et otsin vaid mõned teele jäävad aarded. Siin käisime pärast eelmist nuffi üritust koos Karliga mitteleidmas. Ka seekord välistasin ujumise, jõgi oli minu jaoks selleks mitteaktsepteeritavas konditsioonis, jäi üle sama teekond, mida tookordki proovisime.
Seisin teeserval, meenutasin eilset Kaupo kommentaari „paras võsakas oli“ ja püüdsin end motiveerida üksi võssa ragistama minema. Siis meenusid just naaberaarde juurde saabunud Maire-Kristjan, kiire kõne järel jäingi neid ootama, nüüd tundus võssa minek palju meeldivam.
Päris üllatav oli näha, et siin on nüüd tõesti purre, lihtsalt jaluta üle.. eelmine kord oli isegi käsipuu sügaval vee all. Ilmselt tänu mitmetele geopeituritele, kes siin eile-täna juba käinud olid, polnud ka võsa midagi hullu, kõrvenõgesed olid juba maha tallutud, sai paljasääri ja plätudes käidud.

Nüüd muutus ka minu plaan sõita otse koju mõningaid aardeid noppides. Algas hoopis vahva geopäev.
Täname.

Kiire leid loogilisest kohast, tänud.

Aardele lähenedes kujutlesin ees ootamas üht meeldivat hommikust äratussuplust, aga paraku olid mu nõudmised veekvaliteedile aardeleiuks liiga kõrged :D Ringiga minekuks nappis nii aega kui motivatsiooni. Mõni teine kord :)

Tänase päeva kõige metsikum aare. Panime kõigile pikad püksid jalga aga lahtiste jalanõudega saime teel aardeni nõgeste poolt ikka kõrvetada. Aarde kott oli liiga pungil ja võtsime seal kõik üllatusmuna topsid, prügi ja munaresti kaasa, et ülejäänud asjad mahuksid lahedamalt kotti tagasi.

Järgmine peatus - Roheline Naine! Silla juures kaks autot, uks säravpuhas, teine porine ja kole. :) Sillalkõõlujad geomängijad olid õnneks kõik puhtad. Saabudes panime kohe aarde poole ajama ja peale mõningast piidlemist saime kahtlejad sappa. Nulli juures ilmus veel veest tuttav seltskond, nad ei olnudki rohelised, isegi Naine mitte. Peale mõningast kottidega siblimist saime nimed kirja, vist sinisega. Humoresk kuulatud, saab ka selle aarde ideest aru, aitäh!

Pole varem julgenud siia tulla...et ikka takistused teel ja kas üle või ümber saab jne. Ega poleks vast täna üksigi tihanud. Kui aga teel geojaanile Kange kivi juures juba paras seltskond kogunes, siis polnud kahtlustki, seda enam et see oli mul täpselt üks aare enne esimese tuhande täitumist. Nii saaks geojaanist kena ümmargune number. Saigi. Nii ka see: 999. Kõik toimus nagu kaaslaste poolt kirjeldet, aga kõige üllatavam oli tõepoolest juba eemalt näha Rohelise Naise kohal Paljast Meest askeldamas. Aitäh peitjale, see aare tõi palju rõõmu!

Küll see ilmaelu ikka pakub erinevaid üllatusi. Tänud peitjale.

Kui sain haisu ninna, et siit täna suurem killavoor üle käinud, võtsin ka sappa. Esmalt uurisin jõeületuse taktikat, aga polnud väga isu. Ringiga minnes leidsin raja üles ja kui üks natuke niiske sild välja arvata, läks päris lihtsalt. Lõpp pani muigama, õnneks väga õelaks polnud mindud. Aare kuiv ja korras :) Aitäh!

Mina olen ka sündinud pelgulinnas, sest seal on ju siiani sünnitusmaja. Piim või liha. Me valisime piima ehk jõe kaudu lähenemise. Roheline kilekott oli aardel ümber ja roheline lõhn meil peale suplust. Humoresk oli igatahes huvitav ...... mürkroheline kott oli ka ja konnad. Täname lahe oli.

Minema hakates nägime kõigepealt midagi pruuni roheluses, kits silkas viljas. Kulgesime mööda jõeäärt purdeni, sealt kenasti üle ja edasi taas mööda varem tekitatud rada, niipalju kui seda kahanevas valguses veel metsa all näha oli, mingi hetk sattusime küll täiesti võssa. Rohelised asjad leidsime üles ning tagasiteel ja taas põlluveerel, oli valgust jälle rohkem. Käik võttis veidi küll aega, aga jalanõud jäid kuivaks. Tänud!

Aardele lähenesime hanereas. Meie Jutsiga võitlesime nõgestega, teised olid targu endale pikad riided pannud. Kohale jõudes, ootas üllatusena meid ees alasti mees, aga ikkagi geopeitur. Aare oli juba avatud, nii et meil jäi ainult logida ja vaadata, kuida see ilusti kokku tagasi pannakse ja oma kohale paigutati. Tänud peitjale.

 4 

Pyha mies Pietari võttis esiistmel päeva neljandat autosõidu und (isegi issand puhkas kuuendal päeval olles maailma loonud, lihtne pyha mies võib ju ka nädalast väsida) Minu seljataga oli aga kokkulepitud et roheline naine kes saatanana sela saarepeal pesitseb saab olema just järgmine külastuskoht. Piia emalikult käskis mul alguses isegi autojuurde jääda, et minetea millise imeteoga ma retkel jälle hakkama saan. Aga ei lasknud sellest heidutada. Ütlesime sillal kiire tere omaarust kohalikele , kes kalapüügile minekut plaaniva, hiljem saime selgust et tegemist ammugi loetud nimedega, ainult maises paradiisis polnud saatus meid veel kokku suunanud. Lähenemistee valisime alguses muidugi patukahetsemisele iseloomuliki - otse läbi kõrvenõgeste, eks see oli ka veidi nagu test - kes oli rohkem patustanud, see sai ka rohkem kõrveteda (ei usu et erinevus tuli sellest et ühtedel püksid ja teistel seelikud kanda olid). Talvel kui kõike siin jää kattis, siis ei julgenud mina oma pühaduses veepeale kõndima minna (ei olnud selge kuskohas täpselt asuvad kivid), nüüd aga oli kõik selge, ja ka mina sain otse üle vee kulgeda jalad said vaid veid märjaks. Logiraamatu juures tundus juba küll et tegemist on justkui mekaga, kuhu palverändureid ülemaalima kokku saabub ja seda erinevatest suundadest. Tore kulg oli. Suur tänu kaaslastele kes minu magamise ajal ideaalse plaani kokku sättisd, kaaslastele kellel külastus tehtud ja olid nõus ootama, teepeal liitunud geopeituritele ja nullis kohatud tuttavatele. Sellisel kujul osutus roheline naine isegi üpris seksikaks

Kaunis kulgemine

 2 

Kaupo tegi meile taksot ning ei saanud ära nihverdada selle aarde otsimisest :)

Teele asudes märkasime kõigepealt kitse kes tundis suurt rõõmu vilja sees ringi hüppamisest.Teekond aardeni oli selline enam vähem,kuigi väljas oli hämar ja ainsaks valgusallikaks telo lambid.Tagasi auto juurde jõudes ei suutnud Kaupo ära imestada,et meil nii kaua aega läks.Ega jah,see polnud mingi draiv inn üle jõe ujudes :) Aitüma peitmast

 9 

Kunagi talve lõpupoole me Peetriga siin juba olime. Siis osutus aga veetakistus nii suureks, et isegi püha mies Peeter, kes muidu väidetavalt mööda vett kõnnib, lõi põnnama ja loobus võimalikust jäisest suplusest.
Seekord aga kulgedes geojaanile kui Peeter kaardilugejana oma järjekordet iluund esiistmel tegi, tegin mina tagaistmel ise otsuse ära. Tuleb minna ja see ära teha! Marje kontrollis veel üle, kas ka Reigo on asjast huvitet. Oli! Kui Paavo auto pidama sai, ei saanud Peeter esiti arugi, mis värk nüüd on. Otsused aga olid juba tehtud ja mingit vastuvaidlemist ei oleks aktsepteeritud :D
See minu kleit, mis teistes küsimusi tekitas, see oli ikka temaatiliselt valitud. Rohelise naise juurde rohekas kleidis, eksju. Lootsin, et rajameister Reigo tõelise härrasmehena valib ikka valutuima tee aga no kussasellega! Tema rada viis õkva prõlla tihedaimast nõgesevõsast läbi. Mu jalad said ikka väga korralikku nõgesehooldust. Uhhhhh!!!
Vahepeal tuli selja tagant hüüe, et "me tuleme ka!" Seesama kolmik, kes meid algul sillalt mõõtsid ja mõtlesid, et kas tõesti paremat piknikukohta ei leidnud, olid peale meie saatemeeskonnaga vestlust otsustanud meiega ühineda. Aga palun, mis meil selle vastu oli ;)
Olin valmis sügavamaks veetakistuseks aga sain jalad vaid mudaseks. Läbi võsase jõeveere aarde poole kulgedes, hakkas kohe silma igasugu sodi, mida seal ohtralt leidus. Tubli Mihkel haaras kõik kaasa. Väga kena temast!
Aardeni jõudes hakkasid kostma hääled ja lausa tuttavad hääled! Olime just neid hääli geojaani eelõhtul kuulnud ja alles mõne tunni eest eri suundades laiali läinud - meie "Ema" Carolina oma saatjatega :)
Peale korralikku takistusrada polnud vähemalt aaret vaja enam kaua otsida. Ja siis tegi Mihkel seda, mida ta juba oma logis kirjeldas. Algul ühtepidi ja siis tagurpidi tagasi :P
Tagasitee kulges valutumalt kuigi jah, mu jalad tulitasid veel tükk aega.
Tegelikult oli üks äge kulgemine. Tänud peitjale ja muidugi kaaslastele, tänu kellele mul on, mida taas meenutada ;)

Ei saa otseselt nagu öelda ka, et ei leidnud. Tegelikult leidsin igasugu huvitavaid asju. Näiteks seda, et ma ei tea mis teed pidi sinna lähenema peaks. Vaatlesin olukorda teiselt poolt jõge, kus oli puu sees lindudel pesa. Silla juures nägin ka pardi perekonda. Üksinda avastusretkele soovi polnud minna. Jäi mõneks teiseks korraks.

Siit ei saa kala

 2 

Aarde poole liikudes lugesime kirjeldust ja paari logi ning tundus, et üle (või läbi) jõe tundus täiesti arvestatav teekond ning tänase ilmaga täitsa tehtav. Arvatavalt ka kiirem teekond. Nii läkski. Paraku, kui ise sain logitud, kuulsin läbi võsa raginat, mis pidevalt lähenes. Ei hakanudki siis aaret enne kokku pakkima, vaid ootasin liituva seltskonna ära. Eks nad muidugi olid veidi üllatunud, et tulid naist otsima, aga hoopis (pool)palja mehe eest leidsid. Kuna sääsed olid tigedad, ega siis kaua seal nii olla ei tahtnud. Pakkisime aarde kokku tagasi ja lahkusime. Kes kuhu. Täname aarde eest!

 7 

Ohoh, miä taa viil om? Taa om tsungli, peris tsungli! Peris, mõtsik tsungli! Ei saa’ üle, ei saa’ alt, ei saa’ ümbre. Ahh, ma rao läbi! Tsahh tsahh tsahh tsahh. Ohoh, miä taa viil om? Taa om suu, suur suu. Sükäv likõ suu. Ei saa’ üle, ei saa’ alt, ei saa’ ümbre. Ahh, ma lähä päält! Lirts lirts lirts lirts. Ohoh, miä taa viil om? Taa om jõgi, külm jõgi! Külm lagja jõgi! Ei saa’ üle, ei saa’ alt, ei saa’ ümbre. Ahh, ma lähä silla päält! Tramp tramp tramp tramp.

(,,Lõvijaht" või siis meie aardejaht)

 2 

Valisime vähem märja tee, aga selle eest tunduvalt võsasema variandi. Peale niiske koha ületamist kaotasin tee silmist, võiks ju arvata, et täna siia maantee suundub, aga ei. Hirmutasime kalamehe saaki.Ja lõpuks, nullis ootas Meid ees paljas mees! Ei olnud roheline naine! Ma olen ikka täiega pettunud. Suured tänud kaaslastele ja peitjale aarde eest.

 5 

Selgus, et meie kaaslastel oli kummipaat! :) Parkisime vastaskaldale auto ära, vaatasime, et kaunist supluskohast on liiga kauge aerutada ning liikusime lähemale, et risti üle jõe minna. Karuonu suutis enda kroksi mutta kinni astuda, kuid tema vastaskaldale jõudes käis plumps ja paharet tõusis pinnale. Kes ujus, kes sõudis, mind tõi paadimees Oliver kenasti teisele kaldale. Kaldast üles ronides tabasid meid teolt paar tundmatut geopeiturit ning vägagi tuntud reix, blondiin ja piuks. Üllatus missugune! Logiraamatust piiludes tuvastasin nogravity, sookollidega sain Geojaani platsil korralikumalt tuttavaks. :) Oli vahva seiklus.

 5 

Teel geojaanile seitse. Parkisime autod silla juurde ja läksime olukorda hindama. Kodus mõtlesin, et ei viitsi vast võssi rünnata ja sõidan nulli lähedale Navesti vastaskaldale. Nähes sillalt seda kinnikasvanud vett, siis läks ka see soov üle. Olime juba jõudnud konsensusele, et ah, jätame vahele, kui geoparkla täienes uute autodega ja seltskond teetammist alla jõe poole suundus. Kahtlane-kahtlane. Samas neiu lühike seelik välistas meie jaoks selle, et tegu on kolleegidega. No kes see ikka puusadeni nõgestesse lühikese seelikuga läheb. Ju nad suvitajad on, kes otsivad jõe ääres piknikukohta...

Siiski jäi kahtluseuss sisse ja kuna autodesse jäi veel rahvast, siis läksin tere ütlema. Tuli välja, et härra Paavo isiklikult. No kui juba Piia oma paljaste jalgadega nõgest ründas, siis ei saanud me minemata jätta. Võtsime sappa. Kraaviületus läks praeguse veetaseme juures suht libedalt, purre oli küll vee all aga piisavalt vähe, et madala jalanõuga sai läbi. Nullis sattusime teisele geoseltskonnale peale, kes ründasid jõge. Kaido oma kambaga. Ja siis hakkas Margus Lepa jutt peale: veekindel kott lahti, esimene lukuga kott välja, veekindel kott kinni, esimene lukuga kott lahti, teine lukuga kott välja, esimene lukuga kott kinni, teine lukuga kott lahti, esimene kilekott välja, teine lukuga kott kinni, esimene kilekott lahti. Edasi tulid kilekotid, käekotid, õlakotid, võrkkotid jne. Ikka, lahti, välja, kinni, kokku, lahti, kinni, sisse, välja, kinni, lahti, kokku. Lihtne.

Et järgmistel veel lihtsam oleks, siis võtsime ära biolaguneva kilekoti, mine tea, mis olekus see varsti oleks. Tagasiteel sai ka metsaalust prügist puhtamaks. Kahtlaselt palju oli seda prügi siia kogunenud, ju see üleujutav jõgi seda siia tassib. Edasi Kirstuvõtit lahendama läks juba neljane geokolonn.

 6 

Läksime kolmekesi, ehk sookolli tiimiga sillale luuret tegema, et kas tasub seda tsirkust seal tegema hakata. Rohi tundus kõrge ja metsas ka pikk tee jne. Teisele poole kallast oleks saanud ka autoga aga ujuma väga ei kippunud. Otsustasime peale 10 minutilist vaatelmist loobuda, ühel hetkel vaatasime autode poole ja nägime meie autode taga veel kahte autot :O Tuli igast rahvast autost välja ja neiu kleidis nende seas tõttasid otse aarde suunas, et kas läksid piknikule või mis asja? Kuna autosse jäi ka veel keegi sai asja uurima mindud ja tuli välja, et geopeiturid siiski. Autos saime tuttavaks speedy-ga kes juba oli selle aarde varajasemalt leidnud ja jäi tagalat turvama :)

Kuna isegi kleidis see teekond ette võeti siis oleksime ikka erilised pehmod olnud kui poleks läinud. Tõttasime siis minevale pundile järgi kelle seas olid ka Piia ja Peeter, ning teisi toredaid tegelasi. Ega kõik meelde ei jäänutki kes seal olid :P Aarde juurde jõudes tuli veel mingi seltskond meile peale, nemad ujusid üle. Nii, et logimise ajal oli päris suur punt koos, kiire lugemisega sain hetkel 11 inimest kokku :)

 1 

Eelmise aarde juurest sõitsime siia juba kolme autoga. Otsus oli, et jõge ei ületa, vaid katsume rahulikult mööda kallast läheneda. Oejah, kui palju seal nõgeseid oli ja mul täiega lühikesed püksid jalas ju. Mingi hetke tegid esimesed veidi vale pöörde ja ootamatult sattusin juhtpositsioonile. Seega nägin ma esimesena suspedes Kallot, kes meie kisa juba raudselt kaugelt kuulis. Tema lähenes ujudes ja tõenäoliselt võitis ajas päris kõvasti. Kalameestest oli nagu veidi kahju, kala nad sel päeval sealt raudselt ei saanud. Aitäh!

Ei jätnud jonni ja võtsike ikka tripi ette ja tasus ära.

Ostus märjaks, ei võtnud see kord lestasid ja kalamehekummikuid kaasa, et aardeni jõuda.

Olnud üleujutus oli taandunud, aga jää oli habras ja neitsilik, mitte ei julgenud seda puutuda. Kindlasti oleks selle hapra süütuse lõhkunud ja karistuseks kastetud saanud. Loobusime üritamisest ja kulgesime Viljandi poole edasi

Tagasiteeks koju jäi see turnimisaare. Kahtlane see üleminek oli aga ära kandis. Kohapeal selgus et on lisaks ka pakkimisaare. Igastahes samasugune pakk sai puu otsa tagasi riputatud. Tänud

Valisime selle aarde jõulujärgseks jalasirutuseks. Kohale pääsesime lihtsalt - talv on ikka mõnus aeg. Aare hakkas ka kohe silma ja pakkus omajagu lõbustust. Aitäh!

 1 

Rohelist naist olin tegelikult juba kunagi korra püüdmas käinud. Toona takerdus üritus üleüldise üleujutuse ja küllalt limiteeritud aja taha. Tänane veetase lubas lausa lihtsat ligipääsu, kuigi varasema kogemuse tõttu valmistusin õigupoolest pisut pikemaks pingutuseks. Olgugi tee aardeni suhteliselt kerge, aega siin siiski kulus, mistõttu oli heameel, et eelmisel katsel jooksu pealt rabistades skoorida ei saanud.

Ainuke roheline naine, kes mulle üldse meenus, oli Shreki printsess Fiona. Lingil viidatud humoreski igatahes ei teadnud. Margus Lepa perfektses esituses on see muidugi päris lõbus lugu :o) Ning annab aardele kindlasti teatava aktsendi, lisandväärtuse. Uurisin omaette muheledes põhjalikult kõiki detaile kuni toidutalongini ning kümnekohalise karbi sisu rohe-elementideni välja. Mingi paralleel tekkis ammu leitud aardega Eesti Maffia tagasitulek. Roheline naine on siiski stiilsem :o) Aitäh!

Leitud.

4548.

Siin oli palju kasu noorpõlve veematkaharrastusest. Aitäh!

Sild oli kenasti lume alt välja sulanud ja sai kuiva jalaga aardeni jalutada. Logimine käis kiirelt, aga pärast see asjade kokku pakkimine, võttis ropult aega. Napilt mahtusid kõik asjad tagasi. Täname meeleoluka aarde eest.

Silmsirklile tänud toreda aarde eest! jalutasin aardeni ja tagasi, vesi oli tahkes olekus täna

Auto jäi maanteele silla juurde, millele järgnes kerge jalutuskäik lagedal. Kuni metsani mõtlesin, millisest takistusest eelnevate logides jutt. Viimaks jõudsin ka mina sillani. Tegelikult turritas jää seest ainult silla käsipuu välja. Ei hakanud käsipuul köieltantsu harrastama vaid kasutasin kraavi ületamiseks pakase poolt valmistatud silda. Metsa all edasi oli samuti lust minna. Mis aga aardesse puutub, siis see oli heas mõttes tase omaette. Aitäh.

 4 

Sõites aarde poole mainis Miki, et väga suure tõenäosusega tuleb üks vees sumpamine ette võtta. Ma ei pidanud seda just ahvatlevaks ideeks, arvestades aastaaega ja temperatuuri. Tõsi küll, oleksin selleks vast isegi valmis olnud, vahetusriided ja -jalanõud olid ka olemas. Aga kui teisiti on võimalik, siis kindlasti mitte. Jõudsime kraavini ja veendusime, et kummikutest pole siin tõesti erilist kasu. Kaaslane tuli aga ideele käsipuud sillana kasutada. Läks seejärel võsasse, ragistas natuke ja 2 toigast oligi olemas. Esialgu tundus mõte hullumeelsena, aga samas oli põnev ka. :) Kogemustega turnija läks ees, mina järel. Alguses jalad värisesid küll nagu käsipuu mu taldade all, aga jõudsin endalegi üllatuseks ilma värskendava supluseta teisele kaldale. Aarde juures natuke koorisime, pakkisime ning asusime tagasiteele. Nüüd oli samm käsipuul juba veidi kindlam. Logi oli ikkagi kirjas. :) Kahjuks minu telefoni kaamera streikis ja pilti ei saanud. Väga kihvt kogemus, aitäh sulle, Miki! Tänan aarde eest, vahva teostus!

 14 

Lõuna poolt tagasi tulles vaatasime veel ümbruskonna lähimaid leidmata aardeid ning roheline naine tundus just selline, keda võiks laupäeva õhtul võtta. Ses suhtes, et aaret leida, mitte midagi kõlvatut. Kiire pilk veetaseme graafikule ütles, et üle mõistuse ning ilmselgelt saame ujuda. Ah, lähme vaatame kohapeal. Kohapeal nähes, et sild oli kõige täiega vee all ning ainult käsipuu paistis veest välja, tekkis mul saatanlik idee seda kasutada. Geopäev oli nagunii läbi saamas ning vette sadamine tähendanuks vaid seda, et tuleb kiiremini aardeni liduda (kui nagunii märg oled, siis tuleb üle ujuda ning ära logida, mitte autoni tagasi lonkida) ja siis tagasi kodu poole sõites lihtsalt küte põhja keerata. Aga kumbki meist ei olnud valmis niisama proovimata jääsuppi hüppama ning suundusin võpsikusse roikaid saagima. 3m pikkused toiakad käes, katsetasime lõdisevat ja lõgisevat käsipuud, kannab küll. Näkku sadav löga ning kottpimedus tegid lihtsalt elu põnevamaks - kes see valges ikka selliseid asju teeks, ikka pimedas. Igatahes oli edasine retk igav, keegi vette ei sadanud ja aardeleid tuli ka lõpuks ära. Tagasitee oli sama igav, ikka keegi vette ei sulpsatanud :(. Toikad jätsime sinna järgmistele segastele, kasutage julgelt. Ning käsipuu oli enne juba kõver, meist jäi ta täpselt samasugusena nagu enne oli. Tänan peitjat ja geokaaslast - poleks uskunud, et mulle järele tuleb ja arvasin, et ma olen ainus poolearuline, kes selliseid asju on nõus öösel aardeleiu nimel ette võtma.

Arukad inimesed laupäeva õhtuti nii ei tee, geopeituri jaoks tavaline asi.

Teen logisid korda. Põnev ligipääs ja tore aare! Tänud peitjale!

Vanaaegne humoresk ERR arhiivist kuulatud, asusime täna Rohelist Naist jälitama. Igaks juhuks võtsime kaasa ka veidi rohelist geonänni, ma loodan, et ta jäi sellega rahule. Aitäh toreda aarde eest!

 3 

Kui elu kindlustatud, juhatasin Rohelisele Naisele rohelise ökömoori külla. Jätsime mitterohelise auto teisele poole jõge ja jalga rohelised kummikud. Sest millegipärast vaatasin paari logi, mida tavaliselt enne leidu ei tee. Jalutasime üle niidetud heinamaa. Nägime siis seda ohukohta, kus varem häda käes olnud. Me ei saanud isegi taldu märjaks! Nõnda madal on veetase. Kui oleks meeter kõrgem olnud, oleks pidanud käepidet mööda üle kraavi astuma. Aga me ei pidanud, lebo värk. Edasi läbisime rohelist võsa roheka jõe kaldal, ikka rohelised püksid ja rohelised kummikud jalas.
Aare oli humoorikas nagu rohelise naise humoresk kirjelduse viitel. Sai ikka avada seda aaret (-: Sees oli kõik korras, ainult välist, kõike uhkemat rohelust oli närilise hammas juba järanud. Ei tohiks siiski niipea midagi hullu juhtuda. Tänud Jaanikale rohelusse kutsumast ja humoorika humoreski ja aarde eest! Tikud panin ka karpi tagasi, olid laiali pudenenud.

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1011754404

Mahe veetase

Roheline mehike rohelise naise manu

 6 

Hea järgmistelgi teada, et tasub vaadata madalamat veetaset.

Lepalinnu käigu ajal oli veetase 43cm üle nulli, kuid Zdrk käis, kui tase oli 141cm üle nulli, ehk peaaegu meeter kõrgem ning loomulikult oli veetase kõrgem ka kõrvalojas :)

Veetaset saab vaadata siit (arvutist siis, mitte telefoniga, mobla ei kuva graafikuid): Navesti veetase

http://www.ilmateenistus.ee/siseveed/vaatlusandmed/graafikud/?filter%5BstationId%5D=40

 2 

... ja mina mõtlesin, et Karlil on ilge tähelepanuvajadus" või tõesti teeb nii head nalja! Mul oli purre poolest saati vee alt väljas, saapakesed olid vaid rästikute pärast, keda õnneks polnud. 10 mintsa sinna ja 10 tagasi, oli vast palju...

 2 

Vau milline veetaseme vahe. Minu külastuse ajal oli see käsipuu pool meetrit vee all.

 4 

Ausalt öeldes ei mõista, mis nalja Karl siin tegi. Äkki leidis mõne teise naise? Täna oli läänest kuiva jalaga võetav. Silla juures panin ratta lukku ja kõndisin kohale, leid oli kiire, küll aga siis läks pisut aega. Hea, et tagasi õnnestus esimese korraga panna. Hetkel ei tundunud, et Navesti jõgi porine oleks, aga ega järgi ei proovinud.

40,7km vändatud.

Veetase täna

 17 

Oma seekordse öö veetsin aardest linnulennult 120 meetri kaugusel. Õhtul Suure-Jaani poest midagi mõistlikku ei saanud. Seetõttu vägistasin hommikusöögiks alla ühe suure tüki Napoleoni kooki. Kõht täis, suundusin autoga tuttava keelumärgi juurde, et alustada pikka matka. Keelu ideest täpselt aru ei saanud. Ükski võõras sinna niisama uitama ei satu ja tee läks talukohtadest täiesti viisakast kaugusest mööda.

Kui olin saanud üle veetakistuse mis eelmisel päeval probleeme oli valmistanud, siis võtsin suuna nulli poole. Natukene allapoolepõlve kõrge heinamaa oli kastemärg. Kummikud hoidsid jalad kuivana. Mida sügavamale heinamaale jõudsin, seda rohkem hakkas kostuma lirtsumise heli. Natukene veel ja oli silmnähtavalt märgata kuidas veetase tõuseb ja tõuseb. Ühes kohas pidin lausa otsa ringi pöörama, sest kummiku kõrgusest oleks jäänud väheseks. Kuidagi jõudsin kaardil väljaraalitud paika kohale. Seal oli kuivenduskraav. No tegelikult pigem aimatav kraav, sest seal oli sügavam osa keset taimestiku vahel eksisteerivat järve. Kraav oli aga täiesti selline, kust tossude ja hoovõtuga hüppaks üle. Aga nojah. Kui oleks teinud kasvõi 2 jooksusammu, siis oleks ennast täiesti täis pritsinud. Poleks olnud vahet kas hüppan lihtsalt kraavi või hüppan üle kraavi.

Kiire kaardi -ja mõttetöö tulemusel panin paika uue plaani. Läksin suure kaarega väiksematest veetakistustest mööda. Natukene võsa oli. Üldjoones oli nüüdne teekond suisa eeskujulik. Muidugi teatud maani. Võsa muutus tihedamaks, märg hein oli rinnuni. Ilmusid nõgesed, kõrkjad, hundinuiad ja väga kõrge pilliroog. Ühest kohast kust proovisin edasi minna läks vesi liiga sügavaks. Proovisin siis leida üles enda vana tuttavat harujõge. Pilliroo vahel oli nii pime, et näinud suurt midagi. Usaldasin vaid kaardil olevat sinist triipu. Üks hetk kadus jalge alt kõva pind ära ja olin terve jalaga sügavale vee sisse astunud. Naersin omaette oma saatuse üle, valasin kummikust vee välja, väänasin püksisääre ja soki natukene kuivemaks ning proovisin edasi. Vähemalt otsitud harujõgi oli üles leitud. Nüüd raiusin pilliroogu maha piki kaldaäärt. Pärast suurt vaeva olin jälle vastakuti veetakistusega. Väliselt nägi välja nagu samasugune pilliroo järv mille sees olin liikunud aga veevool püüdis õigel ajal minu tähelepanu. Uue tee otsimine või üldse loobumise mõte tundusid liiga morjendavad. Mängisin siis pillirooga inseneri ja üle ma sain. Isegi allveeuuringuid tegemata.

Eeldasin, et nüüd on kõik see suur raskus läbi. Raiusin rõõmsalt läbi pilliroo metsajoone poole. Tuli eriti räige igasse ilmakaarde kasvav võsa. Ei olnud hullu, sain läbi. Siis tuli kõige pirakam mustsõstra võsa mida ma kunagi näinud olin. Maas roomavad peatüved olid käevarrejämedused ja kõrgust oli taimedel rohkem kui minul. Aroomid olid vähemasti head. Sain läbi ka sellest. Navesti jõge oli nii tore meel näha. Natukene veel ja olingi nullis. Kokku kulus 2 tundi autost nullini. Oleks ma seda hullust teadnud, siis oleksin läinud läbi jõe või läbi kitsama harujõe. Keha oli kogu seiklusest kurnatud ja meel kohalejõudmise rõõmust häiritud. Aarde otsimine oli järgmine komistuskivi. Piilusin roheliste naiste ümbrusesse. Eeldasin, et tegemist on naissoost kuuskedega. Kõige rohkem pakkus huvi nullis olev suur kopra auk. Ajasin oksi sügavustesse, et kuulda karbi heli. Peaaegu oleks ka pea sisse pistnud. Poole tunni möödudes, kui väsimus hakkas näitama rahunemise märke, siis suutsin lõpuks näha seda lihtsat ja suurt aaret. Konteiner ja selle lahendus oli lahe. Uurisin huviga kogu sisu läbi.

Nüüd paari sõnaga ka tagasiteest. Täielik vastand eelnenule. Nullist autoni 20 minutga. Jalad jäid kuivaks, ei olnud isegi ohtu. Kohtasin lähedalt veel ka kahte väikest kitse. Oli väga mõnus rahulik jalutuskäik päikese käes.

Aitäh peitjale seikluse eest mida ma kogemata veidi liiga vürtsikaks ajasin!

Pilt on petlik, hein oli kõrge.

Siin vahel kaotasin jalgealuse.

Teekond silmade kõrguselt.

Sealt ma tulin.

Raske südamega paneme ka oma mitteleiu kirja.. Karl juba kirjeldas koos üritamist, tal õnnneks järgmisel päeval leid kirjas. Väike hasart tekkis küll läbi oja kahlata, xdreamil hullematestki läbi sumbatud, aga siiski loobusime, kuna kuivi riideid autos polnud. Tore geopäev seljataga, leppisime asjaolusid arvestades mitteleiuga. Kuna login tükk aega hiljem, siis lohutab ka lugemine, et veetase oli meie üritamise päeval tõesti kõrge.

Esmalt läksime autodega kohta kust soovitas läheneda GoogleMaps. Sai aardele küll päris ligidale aga takistus oli veidikene liiga suur ja märg. Olime seega siis valel poole Navesti jõge. Katsusin igaks petteks ka vett, et äkki on keegi ülesvoolu jõe soojaks pissinud aga ei, täiesti külm oli. Nüüd proovisime läheneda teiselt kaldalt maanteesilla juurest. Uued jalanõud jalga ja uuele katsele. Ületasime hüpetega väikese veetakistuse ja edasi kindlal sammul üle kiilaks aetud põllu. Seejärel tuli aga uus veetakistus Naelaoja näol. Kummik põhja ei ulatanud ja üle hüppamiseks oli kah üle võimete lai. Pidime siis ka teise lähenemisteevaliku ebaõnnestunuks kuulutama. Uuesti kaarti vaadates sain enda arust lõpuks pihta kust nüüd õieti minema peaks. Päris kaugel soovitud parkmiskohast peatas meie lähenemise aga valge telliskivi punasel taustal. Kogu matka pikkus paistis olevat liiga pikk, et seda ette võtta. Peamiseks põhjuseks loojuv päike. Ei olnud soovi pimedas sinna tundmatusse kondama minna.

 8 

Sellel saarel olen käinud korduvalt, aga siis pääses läbi kraavi kuiva jalaga.Täna sain juba esimesel kraavil ühe jala märjaks. Tiia läks väikese ringiga, aga ega temagi vetteminekust pääsenud. Seal, kus kunagi sai kuiva jalaga üle, oli veetase silla käsipuuni. Ega siis muud, kui üleriided seljast ja läbi vee eesmärgi poole. Logitud saime normaalselt ja tagasi tulles tänasin õnne, et ühtegi kalameest kaldal pole. Sõnusin vist ära, teiselt kaldalt jälgis meid üks jalgrattaga naine. Eks ta imelik oli, kui naispenskar ees ja meespenskar järgi trussikute väel metsas liiguvad. Jälgis meid seni põõsa taga, kuni taas kraavi ületasime. Kui püksid jalga said, oli ka tema huvi kadunud. Pärast sõitsime tast mööda, oli peitjate naabrinaine, kes seenel käis. Õnneks ta meid ära ei tundnud. Homme ehk tuleb ka kartuleid võtma, peaks talt ääri-veeri küsima. Tänud tütrele!

Vihma tibas taevast alla kui endale kummikud, töötunked ja pikemad vatid selga ajasin. Tegelikult oleks võinud hoopis paljalt minna, sest nüüd jäi kõik see vesi mis maas kõrte küljes minu külge kinni. Taevast tuli lisa ka ju, aga kui tihedamasse võssa sai mindud, siis enam pähe ei sadanud. Nullis pälvis esimesena tähelepanu pirakas kopraurg, no teadagi Alexi sõbralikud suhted nende tegelastega :P. Aga kui näitsik lõpuks nähtavale ilmus hakkas arglik seelikute kergitamine. Mnjaa... oli sellel preilil, proual ikka nassvärki . Kuna me na tagasihoidlikud ja vastavat nassvärki ei omanud siis vahetust tegema ei hakanud. Tänud!

Aardeni viis lausa kaherealine geomaantee. Ses mõttes on tore vahel ka uuemaid aardeid leida, kus raskekahurvägi trampimas käib :) Väga lõbus sisu oli, kuna mul midagi rohelist kaasas polnud, jäi kaubavahetus ära. Pikka iga aardele ses kalameeste paradiisis!

Leitud. Päris tore, pold väga hull võss ka ;). Tänud!

Geopeituse sünnipäevaks teemakohane aare, kõik oli olemas: võsa, nõgesed, sääsed, parmud, puugid ja sipelgad. Tänud peitjale!

Algul vurasin ka aardest 40 meetri kaugusele ja siis hindasin olukorda. Vaatasin, et ei viitsi jaurata. Sõitsin silla juurde tagasi, tõmbasin geokombeka selga, kummikud jalga ning marssisin aardeni... ei olnud miskit hullu, täitsa ok jalutuskäik. Sipelgad kummikutesse auku ei närinud, sain rahulikult kohapeal toimetada. Aitähhid!

 2 

Nojah, sandaalidega selle aarde otsimine polnud just kõige parem mõte, isegi pärast autoga järgmise aarde poole edasi sõites kipitasid jalad nendest sipelgahammustustest. Aitäh!

 1 

Seda humoreski ma isegi mäletasin, nii et mis seal saama hakkab, oli arvata. Et sinna lahtipakendamise juurde punased pisikesed sipelgad olid tellitud, see ei olnud teada. Madis püüdis kangelaslikult logida ja Mihkel tantsis niisama lesginkat seal, aga saime nii kinni kui lahti, ei, vastupidi, enne lahti ja siis kinni kogu selle asja ikkagi. Enne veel vaatasime, kas teeme Roka jaoks soojendusharjutused ära, aga peitjal oli jõgi alles puhastamata ja seekord ujumisest loobusime ja asendasime selle kergemat sorti võsatrenniga. Aitäh, täitsa lõbus oli!

Kaardil olin raja välja vaadanud ning isegi üks sillake jäi teele. Reaalsuses tuli teine koht mängu, kus üle vee sai ning üsna pea olime aarde juures. Seal raip oli nii palju sipelgaid! Logi sai aga kirja ning jätkasime teekonda. Aitäh aarde eest!

 6 

Seda logi peab alustama tänusõnadega. Kõigepealt kiidame peitjat, tänu kellele on Viljandimaal üle pika aja midagi uut tekkinud ja seejärel läheb virtuaalne kallistus Pekadripile.

Niisiis: Käisime hommikul lillepoes ja Kadri küsib, et mis te ometi siin teete, et miks te Navestis ei ole. Vahtisime nõutud nägudega talle otsa, et huvitav, kas siis Viljandimaal on midagi uut tekkinud. Pekadrip seletab siis oma rõõmsa olekuga, et ja-jah, uus aare on üllitatud. Olin ise küll hommikupoolikul GP lehele pilgu peale visanud, kuid ju ei hakanud meie kandi uus asi silma või avaldus ta just siis, kui mina juba muude toimetustega tegelesin. Igatahes niikaua, kui mina nüüd poes lilleäri ajasin, surfas Ain juba oma moblas Google kaardil ja kui paar asjatoimetust veel aetud sai, olime teel Navesti jõe poole.

Kohapeal selgus, et me ei ole siin üksi. Kaks autot paistsid jõe ääres seisvat ja juba me mõistatasime, et kes need võiksid olla. Kohale jõudes küsisime äsja veest tulnud naisterahvalt, et kas meil on ühine eesmärk. Tema ei teadnud küll midagi, mis meid seoks ja ka ei otsinud nad midagi nagu meie väitsime ennast tegevat. Jätsime ujujad viisakalt maha, sõitsime jõe teisele (tegelikult siis õigele) kaldale ja püüdsime sealt aardele läheneda. Loobusime aga varsti, sest tundus, et jube võsas ragistamine tuleb ette võtta ja tulime esialgsele kohale tagasi. Selleks ajaks olid suplejad ühe autoga ära sõitnud, ainult see teine masin seisis veel vee ääres. Sõitsime tasakesi edasi, saime aardest umbes 40 m peale ja siis tuvastasime ka auto omaniku – kalamehe, õigemini kalanaise, kes vapralt, peaaegu liikumatult ussikesi leotas. Ain päris, et kui sügav jõgi võiks ka olla, saime vastuseks, et väga hull ei ole, saab läbi minna küll. Olime nüüd valiku ees, kas sõita tagasi ja ragistada võsas või minna otse üle jõe. Otsustasime viimase kasuks ja ka selle, et raskema osa tööst teeb Ain. Küll ta takerdus vesikasvudesse ja vahepeal vajus mudasse, siis ujus pikalt ja siis jälle ukerdas mudas, aga kohale ta jõudis, FTF sai kirja kell 12:07.

Pole tähtis, mida see kalatädi meist arvas, tähtis on see, et meie ise arvame aardest ja kõigest sellest seiklusest väga hästi. Aitäh peitjale ja aitäh Kadrile, tänu kellele see FTF ilmselt tuli.

 1 

Nägin aaret ja tekkiski mõte tuurile minna. Helistasin kohe Irokale aga selgus, et see istub suvetööl, no lastega muidugist ja enne 1-te üldse minema ei pääse. Kuna ka Margit on õpetaja, siis oli alust arvata, et ka tema istub siis suvetööl. Mökutasin kodus veel pool tunnikest.

Alus võib küll üks asi olla aga arvamised siin geomängus on ennegi mind kassi saba alla viinud. See pool tunnikest nüüd maksiski kätte. Mulle jäi auväärne II koht!

Ehkki ma ka pool mulki, saadan Margitile ja Ainile tervitused pärismulkide au kaitsmast FTF-misel! Jeebus, nüüd näen, et lausa ujudes, minu respekt tõusis veelgi. Ja peitjale ka tänud, kui eespool lõikehein välja arvata, siis purdeke ja koht lõpus ja konteiner ja särts aarde pärast mulle meeldis, aitäh!

Nüüd said tagumised kohad logitud...

Mina olin siis kolmas. Alustuseks lõi telefon träki ette ja vaatasin, et päris ok. Mööda teed minek. Kui juba nagu sihtkohta jõudsin ütles telefon ehhee brat, aprill, teisel pool jõge on. Nojah mis seals ikka. Aga see teiselpool oli ikka paras võss. Noh lõpus oli ju midagi asjakohast, naist just mitte... Aga tegelt on emotsioon selline, et see on üks aardeid, kuhu õnneks ei ole vaja enam minna. Nojah mis siis ikka, tänud peitjale.

 1 

Polegi ammu Viljandimaal uut aaret olnud. Hommikul avastasin 10 paiku ja lõuna paiku Ergo arvas, et vaja ikka ära käia. Otsustatud, teeme tööpäeva ära ja siis läheme, kell 15.00 startisime. Lepa naljalugu kummitas kõrvus, lootsime kindla peale näha "rohelist naist" :) Natuke oli ka georada olemas juba ja meie kahtlused olid õiged, logiraamatus olime esimesed kes pjedestaalilt välja jääme, ehk siis 4. koht. Pole paha, skoorimine eriti ei huvitagi aga natuke hasarti ikka tekitas. Aare oli korras ja täpselt nagu naljajutus, ajas päris muigama. Täname!