Tüüp: Multiaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Suur 20 ha Harku mõisa park oli algselt kujundatud regulaarstiilis. Peahoone esifassaadi ees moodustus siis ringteega piiratud muruväljak ja aiafassaadilt laskusid tiikideni astangulised terrassid. Põhiosas on park siiski tänaseni säilinud vabakujunduslikus planeeringus ning seda iseloomustab lagendike ja puudegruppide vaba asetus.
Eriti hästi on õnnestunud kujundada peahoonest kagu poole jääv pikk lagendik. Kahesaja meetri pikkuse lagendiku tagaserv on haljastatud lehtpuudega, külgedel on kasutatud erineva värvuse ja võrakujuga liituvaid puudegruppe, mille servas kasvavad madalad õitsevad põõsad. Lagendiku serva paigutatud tumerohelise võravärvusega tihedate kuusegruppide, nn kulisside kasutamine suurendab veelgi lagendiku sügavust.
Keset parki laiub 3 ha suurune paese põhjaga mõisatiik koos viie väikse saarekesega, mis pärineb kunagisest jäänukjärvest. Peter Ludvig Constantin von Ungern-Sternberg lasi järve 19. sajandil ümber kujundada tiigiks. Järve laiendamisega ja süvendamisega kaasnenud pinnas kuhjati tiigi keskele viieks sildadega ühendatud ja mitmesuguste skulptuuridega kaunistatud saarekeseks.
Harku mõisapargi uhkuseks on siin juba üle veerandsaja aasta Eesti jämedaima mägivahtra tiitlit kandev puu. Kui 1976. aastal oli kaheharulise puu kummagi haru ümbermõõt 2 meetrit, siis 2004. aasta suveks oli üks haru murdunud, teise haru ümbermõõt oli rinnakõrguselt 320 cm.
Vihje: Teine punkt - otsi väikest külmikukarpi, asukoht - ida poolt esimene
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=2697
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
2. Vahepunkt - karp infoga | Vahepunkt | Geokontroll 3/0 |
Aarde sildid: välimõistatus (5), pikem_matk(>1km) (4), soovitan (3), võsa (2), mahajäetud_ehitis (2), ettevaatus_vajalik (2), erivarustus (2), uv-lamp (1), matkarada (1), lühem_matk (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7BP4A
Logiteadete statistika: 47 (78,3%) 13 12 0 1 1 0 Kokku: 74
Aaret on korduvalt rikutud. Algpunkti isegi pahatahtlikult. Vahepunkti karp varastatud. Lõpu karp lõhutud jne. Praegu ei taasta. Võib-olla tuleb kunagi parem idee.
Kuna alguses on koordinaadid kulunud siis peitja aitas mind edasi järgmise punktini. Lõpus käisin suuskadega ja suutsin jääkooriku alt karpi välja meelitades selle katki teha. Läks tükk aega kuni karbi täielikult kätte sain. Katkise karbi asemele sai mõõtudele samaväärne ja tegin talle ilusa uue pesa. Aga kui karp uuesti kinni jäätub, siis on seda taas raske kätte saada.
Panen enda jaoks meeldetuletuse, et algpunkt vajab hooldust. Aga kunagi geovandaali poolt kritseldatud valeinfo pole õnneks enam üldse nähtav.
Tänase päeva üks eesmärk. Kaasas oli kalamehe kummikud ja veetase oli paar cm madalam. Märjaks sain ikkagi. Huvitaval kombel on keskel vesi madalam kui ääres. 4 null maastik peab paika. Aitäh.
Jäi geomarsuudile ja otsustasin vähemalt esimese punkti ära kylastada. Peale tykki aega kyynitamist ja kiikamist ei suutnud midagi leida. Kas nyyd oli t6esti nii hästi puhastatud et polnudki miskit peale sotaputa näha v6i siis lihtsalt geopimedus. Next time
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alusatma sellest, et selle aarde leidmiseks sai ikka hunnik kordi erinevaid punkte külastatud.
Esimene külastus. Tegelikult ei läinud ma siis aaret otsima, vaid mõtlesin, et aitan need valed koordinaadid sildi pealt maha saada. Võtsin kaasa purgi lahustit ja kukkusin nühkima, aga tulemus oli null. Kuna ma hakkama ei saanud siis tõmbasin saba jalge vahele ja tõmbasin uttu.
Teine külastus. Kuna esimesel korral sain järgmise punkti koordinaadid ära korjatud, siis nüüd oli vaja minna ainult ju asi ära vormistada. Karp tuli välja kiirelt, aga jama tekkis edasiste toimetustega, kuna minu abivahend oli üpris niru. Nüüd jälle saba jalgevahele ja minekut.
Kolmas külastus. Täna olin juba targem. Külastasin sõber Sveni ja laenasin temalt võimsama abivahendi. Sõitsin kohale ja üritasin midagi kohapeal tuvastada, aga kuna oli hommik ja päike lõõskas otse näkku, siis ei näinud ma mitte tuhkagi. Jälle oli vaja saba jalge vahele tõmmata ja ära udustuda.
Neljas külastus. Sattusime ühel öösel Liinaga Laagri kanti külastama ja kuna me juba nii lähedal olime siis külastasime ka teist punkti. Nüüd oli ainult vaja silmad avada ja oligi otsitud käes. Kuna õhtu oli pime, siis ei hakanud lõppu minema.
Viies külastus. Täna peale tööd oli mul veitsa vaba aega, siis sõitsin kohale, panin jalga kummarid ja igaks juhuks kaenlasse kalamehepüksid. Aardele lähenemine läbi metsa oli juba omaette katsumus, kuna vesi tahtis üle kummiku serva tulla. Lõpuks jõudsin siis objektini, mille peal ei paistnud ühtegi rada olevad, millest rääkisid kuu aega tagasi otsinud inimesed. Ainult pardid rallisid ringi ja konnad krooksusid seal. Egas mul muud üle jäänud, kui püksid jalga tõmmata. Võtsin metsast kaasa ühe roika, et vee sügavust mõõta ja haarasin ka kummarid kaasa, et äkki saan mõnda madalamat rada mööda tagasi tulla. Lõpuks tuli välja et pole siin ühtegi madalamat rada ja jätsin need üksikule väiksele saarele. Vahepeal õõtsusin mööda suurt ujuvat saart mööda, siis sukeldusin vette, kus vesi oli pea pükste servani ja lõpuks jõudsin siiski kohale. Õnneks läks kohapeal kiirelt leidmine ja logimine. Nüüd oli vaja ainult sama teed tagasi saada. See läks ka nüüd palju kiiremini kui enne. Läbi metsa marssisin ka pükstes, kuni autoni. Ei pidanud enam kordagi mõtlema, kui sügav see vesi seal metsa all on. Igatahes oli täitsa äge seikulus. Nii et suured tänud peremehele.
Kuna meil oli plaan minna Harku rappa, siis see aare vedeles meil risti põiki jalus ja ei saanud ju mööda sõita. Nullis läks ikka natuke aega, teises punktis läks tunduvalt rohkem kui natuke aega, aga lõppu selle eest viis korralik maantee. Tänan.
Kui vaba aega on liiga palju käes, siis hakatakse rumalusi tegema. Kes lööb lihtsalt lulli, kellel on võetud töölt geopuhkus...ühesõnaga seda pidi talvel hea teha olema ja miks siis mitte ta ette võtta. Alguses läks kähku, keskel läks aega kõvasti ja lõpp oli jälle selline käe sirutamise vaev. Aitäh kohta näitamast!
Haarasime härjal sarvist ja tegime selle ära :)
Täname!
Ei anna see aare meile enne leidu rahu. Üks kodule lähemaid ja GC lehe logide järgi täitsa leitav. Kaks korda oleme üritanud nullist geovandaali kirjutatut likvideerida, osaliselt õnnestunultki. Enam ei oska seda rohkem eriti millegagi eemaldada.
Sammusime uuesti tuttavasse teise punkti ja teostasime seal oma otsimistoiminguid. Kui 2xP tiim ka kohale sai, ei varjanud tops end enam kaua. Kolmandas punktis sai ühiselt kino tehtud, aga iga kino saab kord otsa. Lõppu polnud täna ka mingit muret sammuda. Mis ma siis ikka oskan kosta - lõpp hea, kõik hea. Täitsa leitav aare tõepoolest. Aitäh Erkole koduvalda peitmast!
Ja geovandaalile häbi-häbi. Vutt-vutt võiks oma sigaduse ära koristada. Õnneks on see inimestele nähtamatu, ainult varustatud geopeitur näeb :D
Teine katse, seekord õnnelikult. Tegelikult oli minust selle aarde leidmisel samapalju kasu, kui suurest koerast on abi naela seina löömisel. Teel kohtasime ka maja, mis oli end sellest ümbruskonnas levivast haisust lausa põlema pannud, küllap on aga hais ka hapniku õhust siinkandis välja puksinud, sest ka see tulekahju oli olnud vaid osaline. On ikka müstiline park küll
Aare on GC lehe andmetel täiesti leitav - peitja poolt igati aktiivne. Lausa neli leiulogi pärast GP lehel ajutiselt kättesaamatuks tegemist. Käisime ka ise täna kontrollimas - leitav tõepoolest. Ei peaks seda ka GP lehe kasutajate silme eest enam peitma. Kui peitja soovib (palun privaatselt teada anda), võin veel korra 80C viinaga silti nühkida proovida, aga ei usu, et see küünelakieemaldist ja bensiinist paremini mõjub. Ja seda võiks teha hoopis isik, kes selle märgile kirjutas.
Jätsin aardesse rännuputuka, mida ei taibanud enne enda kätte logida. Palun järgmistel see minu käest virtuaalselt ära krabada. Aitäh mõisapargi aarde eest, Erko!
Tänud peitjale! Ja tänud kaaslastele, kes mind siia meelitasid ning tänasele värskele ja puhtale meretuulele vaheldust pakkusid!
Harku rabast naastes, märkasin, et GC lehel oli aare üleval, aga mind sel hetkel huvitas NHT 8. Peagi sain info, et kohtume siiski Kesselaiult tulijatega teises vahepunktis. Jõudsin kohale ja vahetasin ruttu poolt, haisust eemale. Vihjet ei olnud muidugi lugenud, aga lõpuks sai leitud uus info. Peale mida jätkasime: lugemist, otsimist, arutelu, vaidlemist, enne kui lõpu poole sai suunduda. Tänud peitjale.
Esimese punkti leidsin koos Siimuga millalgi aarde algusaegadel. Aega rohkem polnud ja täna otsustasin jätkata otsinguid, kuna Krista müttas samas kandis ja Helduril oli tarvis ta peale võtta. Teine punkt tuli läbi raskuste, osa leidsime üsna hästi ja osa mitte. Ilm ei olnud siin parim sõber. Aga kätte saime kõik, mis tarvis oli. Kolmandasse punkti minnes polnud mingit lõhna. Võib-olla olen tasapisi nende aroomidega harjunud, sest kõikides aarde punktides olen korduvalt varem käinud ja mu nina on kolmanda punkti lõhnadega harjunud :) Või siis segas külm ja lumi. Küll ei saa seda öelda teise punkti lõhnade kohta. Mulle see aare igatahes meeldis - ta tutvustab kenasti Harku mõisa parki. Aitäh!
Kuna ma kasutan otsimiseks c:geo'd välismaa lehe andmetega siis ei teadnudki, et see aare siin lehel kättesaamatuks märgitud on.
Kõik punktid tulid suht kiiresti ja viimases tundsin ka seda haisu millest siin kõik logid räägivad.
Jällegi on aastaaeg suur abiline. Võib ainult ette kujutada millist vaeva tuleb siin suvel näha...Esimene punkt OK , teine on midagi segast millest ma jagu ei saanudki, kolmas jällegi OK ja aare ise ootas oma pesas kannatamatult leidmist. Miks, no miks ei jookse hetkel siia geopeiturid? Parim aeg ja võimalus nautida arhitektuuri, "päikesekiirgust" ja geopeitust. Rutake seltsimehed, rutake. Aitähh
"Aktiivne ja pikaajalise mängijaga" - mina! "Kes loeb ka regulaarselt GP lehte" - ikka mina! :-) Nii pahatahtlik ja loll geovandalist ma siiski pole, et hakkaksin teise mängija aarde nullpunkti mis iganes põhjusel mingeid muid koordinaate kirjutama. Nii heatahtlik ja omakasupüüdlik olen aga küll, et nüüdseks on saanud kaks korda kohal käia, et Erko saaks aarde taasavada. Esimesel korral küünelakieemaldi+vatt - ei teinud peaaegu midagi. Täna bensiin+vatt - 10 minutit nühkimist ja õige pisut läks tuhmimaks, aga siiski on näha, et seal mingid numbrid kirjas on (valges ei saanud selgelt veenduda ka, kui palju 10+10 minutist nühkimisest alles jäänud on). Ei oska sinna enam eriti millegagi appi minna. Aga sellest omakasupüüdlikkusest - tahan, et see aare taastuks, et saaksin seda kõmugi tekitanud kodukandi aaret otsida.
Juba enne Piia ja Peetri liitumist saime täna nullist koordinaadi kohast, kus seda ennegi otsitud - küllap on peitja neid pärast peitmist üle võõbanud. Teises uhkes punktis ei hakanud aga mitte midagi silma ega kätte, isegi ohtlikest paikadest mitte. Helistasin ka peitjale, et tunda huvi, kas ta ehk teise punkti karbi eemaldanud, aga ei tabanud teda. Palun peitjal null üle vaadata - kui see on piisav, siis aare meie rõõmuks taas leitavaks muuta. Ja kes iganes seda nullis tegi - ära enam nii tee. Mine tee kuskil mujal midagi muud.
Saime mõnusa 8+ km jalutuskäigu, millest oma osa oli ka Erko aardel. Aitäh talle selle eest!
Mis iganes põhjusel sinna sildile need valed koordinaadid kirjutati - pettumus oma geopimeduses, soov peitjale kätte maksta, soov kõigile otsijaile vingerpussi mängida vm. - minu jaoks on ikka tegemist inetu teoga. Mis juhtuks, kui hakkaksime kõik nii toimima? Hea, et õigeid koordinaate maha ei kustutatud? Oleks vist naiivne arvata, et selle teo tegija avalikult (või isegi ainult peitjale) julgeks tunnistada oma tegu. Siiski annan selleks võimaluse. Usun, et tegu on aktiivse ja pikaajalise mängijaga, kes loeb ka regulaarselt GP lehte. Kui ei julge üles tunnistada, siis palun tal minna salaja uuesti nulli ja likvideerida oma sigadus - sel juhul avan taas aarde ja unustame asja. Kui aga mõistliku aja jooksul seda ei juhtu, siis läheb asi karmimaks. Seniks: Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Enne lauamängu sündmust tuli teade, et äkki see aare plaanis veel hilisõhtul. Igaksjuhuks viskasime siis varustuse kaasa. Esimeses punktis läks üpris kiirelt. Vast oleks suts kauem läinud, kui külmetavad varemleidnud poleks kõrval seisnud, aga no ei olnud midagi võimatut ja küll see leid oleks tulnud. Edasi läks natuke segaseks aga hiljem selgus, et lihtsalt oli meie vea tõttu segane :D Ja no lõpp...ma polegi ühegi aardega veel nii haledalt nime kirja saanud :D Ikka tavaliselt saab kõikjal ära käidud aga siin...no läks nagu ta läks ja nimi peaks logiraamatus kirjas olema. Tänud vapratele logijatele ja tänud peitjale.
Lauamänguõhtul skeemitas Kristjan meid ka punti ja läksime Harku mõisa parki. Ausaltöeldes ei teadnud ma sellest aardest midagi. Esimeses punktis läks kiiresti, teises samuti. Lõpus oli juba tükk tegu. Kristel hakkas kindlalt lõpu poole sammuma, esialgu vaid üksinda. Ma mõtlesin mida ma ise sellises olukorras teeksin. Õues on pime, vastik hais ja külm, pealegi oleksin ma kuskil pärapõrgus üksinda, lohutuseks vaid minu taskulambi valgusvihk. Üksinda olles oleksin ma otsinud jämedama puu, istunud maha ning nuuksudes hommikut oodanud. Siis sündisiki mõte, et lähen kaasa, seltsis segasem ja kahe taskulambiga ka natuke valgem. Vahepeal suutsime ära eksida, no nii palju kui seal õnnestub. Siis avastasime, et meie mõlema telefonide akud on otsa lõppemas ning tagatipuks sai ka minu taskulamp tühjaks. Kuidagi siiski õnnestus mei aare leida ja teekond tagasi oli tunduvalt kiirem kui minek.
Lauamänguõhtult läksime koos Kristeli ja Karli ning Kristjani ja Mairega Harku mõisa parki – no et kambas ehk lihtsam seda leida… Ja no muidugi oli nii lihtsam, nt saime esimeses punktis eksitava valeinfo kohe tähelepanuta jätta ning Tallinnasse sõitmise osa skippida, samuti kätte teise punkti koordinaadid ning tänu meie noorte neidude valmisolekule keset ööd kõndida sinna kuhu koordinaat näitas, ka logi kirja… :D
Meie öistest seiklustest siia ka kaks tähelepanekut:
Aitäh Kristelile pakkumast meid oma seiklustega liituda – minust oleks see kollane mumm muidu ilmselt veel aastateks sinna Instituudi tee äärde hääletama jäänud :D. Ning Kristjanile/Karlile ägeda Subaruralli ning toreda seltskonna eest ajal, kui oma vapraid tüdrukuid logitripilt tagasi ootasime :D. Ja muidugi siis Kristelile/ Mairele ekstratänud selle eest, et võtsite enda peale keset ööd terve meie leidjategrupi raamatusse sissemöllimise – väga ennastsalgav ja julge tegu mu meelest :). Ja ma praegu mõtlen, et kas ei peaks lausa uut kategooriaettepanekut tegema meie diplomitenimekirja – nt aasta tegu eriti hullude kõrguste või roppude kohtade vmt grupi nimel alistamise eest… :D.
Lauamänguõhtu sündmusel ajasime väikese pundi kokku, et viia läbi ühisretk Harku mõisa parki. Kolme autoga suundusime esimesse punkti. Lasime Lauril ja Marisel vajalikku infot otsida. Ilmselgelt neil nii kaua ei läinud kui meil Kristeliga septembrikuus. Umbes nii 50 korda kiiremini. Järgmises punktis asusin ma korralikke riideid georiiete vastu vahetama. Kulus nii kaua aega, et kui ma lõpuks kohale jõudsin, oli teistel juba lõpp teada. Teed lõppu proovisime igatipidi lühemaks teha aga edutult. Tegime siis hoopis ühe õhtuse jalutuskäigu pargis. Ma jätsin jalga tossud ja see ei osutunud kõige kavalamaks valikuks, sest muda sai mitu korda kahte lehte laiali lükatud. Kõigepealt lükkasime tanki Marise ja kohe Kristeli samuti järgi. Marisele tankisti roll väga ei meeldinud ja võtsime ette järgmise vabatahtliku Maire näol. Tankid sohu kinni ei jäänud ja prožektorid kadusid õigepea vaateväljast. Ootamine oli pikk, mille ajal kippus külm nahavahele pugema ja keha kangestuma. Aga no meil polnud ju küll õigust antud momendil hädaldada :P. Arvutasime kas jõuaksime vahepeal NHT 11 juurde ja tagasi matkata. Vaatasime tähti. Vehkisime taskulambiga. Lobisesime maast ja ilmast. Tunnetuslikult paar aastat hiljem, natukene muidugi liialdatult, ilmusid taaskord välja meie õhtukangelaste lambivihud. Tagasitee autoni möödus kiirkõnnil. Mõnele kõrvalvaatajale võinuks jääda mulje, et tegemist käimise võistlusega. Peitjale aitäh aarde eest!
Karliga oli juba varasemalt plaanis, et peale sündmust lähme otsime selle aarde üles. Sündmuse jooksul kamp suurenes ja lõpuks oli meid kokku juba kuus.
Karlil ja mul oli esimene punkt juba varasemalt leitud, kuid kuna teistel mitte, siis alustasime jälle sealt. Ei läinud kaua, kui vajalikud numbrid olidki käes.
Lõpp mulle meeldis, sest aardeni jõudmine oli korralik seiklus ja adrenaliin sai jälle möllata. :D See hais oli seal julm ja ma tänan jumalat, et me läksime sinna pimedas, sest ma ei tea kas ma valges ikka oleks tahtnud sinna sisse ronida. :D
Suured tänud Jürikatele varustuse laenamise eest. :)
Nullis läks jh kiiresti ja teises punktis ka. Edasi läks nii nagu Lemps kirjeldas ainult selle vahega, et logi tahtis ta hirmsasti ise kirjutada, muidu tema mehelik uhkus kannataks. No ei saanud ju seda talle keelata, liiatigi kui ma talle tee juba teiselt poolt ette olin peaaegu rajanud.
Aitäh Erko, et mu ideest kinni haakisid ja nö ärategid. Väljakutse vastu võetud ja Kallistus ka!
Kuuldused sellest aardest, kui ilmselt minule leidmatust, olid isegi minuni kui vähe lugenud inimeseni jõudnud. Seega ma polnud siia väga otsima kiirustanud. Nüüd aga jäi nullis vajalik asi u minutiga silma. Ka teine punkt andis ennast kiiresti kätte. Siis aga täitsa ikaldus - N andis ennast kätte, aga E jäigi leidmatuks. Aga no juba ainuüksi N ja loetud logid andsid piisavalt enesekindlust kirve vibutamiseks. No ja Anne seda kangesti vibutada tahtis... vehkis siis oletatavasse paika ja ukerdas seal üksjagu aega ringi... miskite ähvarduste abil suutis ta saada ka E kätte ning siis selgus, et vaja üks takistus ületada. No võtsin selle ületamise siis enda kanda... tegelikult täitsa mõistlik asi ja ei hullu midagist... ainult kahju, et seda E-d ise kuidagi üles ei leidnud. Aitähhid!
Esimene raske multi sada ja seened näol sai üle kivide ja kändude edukalt läbitud. Nüüd võtsime käsile järgmise. Kaua ei pidanud otsima, kui juba Kristel hüüdis, et leitud. Oh, et nii lihtne ongi? Koordinaat näitas väga imelikku kohta. Kuid eelnevaid logisid lugesid tundus, et siit võib ükskõik mida oodata. Veidi küll kahtlesime ja kõhklesime aga lõpuks otsustasime sõita Veerenni.. Palju õnne igatahes sellele, kes nulli valeinfo kirjutas. Võib nüüd itsitada omale pihku. Täiesti nulli me muidugi ei pääsenud. Äkki seal tegelikult ka oli midagi.
Vahepeal käisime laeva pudelist välja ajamas ja siis tutvustasin Kristelile Kurna oja ning selle libedat purret. Lõpuks otsustasime anda Harku mõisa pargi aardele järgmise võimaluse ja sõitsime tagasi algusesse. Oi kui kaua me otsisime. Lõpuks hakkas külm. Soojenesime autos ja kogusime mõtteid. Läksime siis jälle uuele katsele ja muidugi tulemuseks tühjad pihud. Olime nüüd juba vähemalt poolteist tundi esimest punkti taga ajanud . Kui arvestada ka Veerenni otsa, siis kõvasti rohkem. Igatahes autole oli hääled sisse pandud ja olime võtnud suuna Prototüüp 3 aardele. Saabus aga väikene abivihje. No ei saanud seda asja nüüd sinna paika jätta. Läksime tagasi ja no ikka ei ole kusagil. Lõpuks Kristel küsis kas ma sealt olen vaadanud ja no muidugi! Nii lihtne!
Teine punkt oli minu jaoks täiesti võõras aga koht meeldis. Oli seda läbielatud vaeva väärt. Kui esimeses punktis oli vähe kohti kus võiks asuda edasisuunav info ja meil läks nii kaua, siis nüüd oli võimalike peidukohti 10000000 korda rohkem. Natukene otsisime ja mõlemad tunnistasime, et tänaseks sellest aardest küll aitab, isu enam kui täis.
Ükskord enne käisime nullis. Loogilises kohas polnud kohe kindlasti midagi. Peale kõikvõimalike kohtade poleerimist läksime ära. Üks teine kord läksime samasse kohta ja oh imet - oligi vajalik kohas, kus seda enne ei olnud. Väga imelik. Salvestasime saadu kuni üks teine kord tuleb. Siis tuli kolmas kord. Abivahendi puudumisel jäi see kord nii nagu jäi. Täna oli siis see neljas kord. Kuna me midagi asjalikku esimese veerand tunniga ei leidnud sai küsitud varemleidnutelt asukoha õigsust. Päike segas aga saime nägijateks. Lõppu vaadates ja pisut võsas ragistades kiskus vägisi, et tuleb ka viies kord. Tommi jäärapäisus leida normaalne koht edasiliikumiseks viis sihile. Abivahend oli meil juhtumisi kaasas. 52,5 kilo hõljus kandevõimelt pisut väiksemal Ocean Pacifficul nagu linnuke. Või siis mitte nagu niiväga...
Muidu nimepoolest ajalooga park on ikka suht mannetu ja räämas. Tegelikult kole. Aga et ilust aru saada, tuleb ka selliseid kohti külastada. Loodust seal siiski on - ühes tiigis kümbles saarmas päris koduselt, konni ja tigusid jagub samuti igale sammule.
Ei saa öelda, et aare lemmikute hulka kuuluks aga meelde jääb ta kindlasti.
Sada ja seened tehtud, tegin Jutale ettepaneku ka mõisa multit võtma minna. Kokkulepitud, kutsusime kaasa ka Karlo. Karlo oli rattaga kiirem ja seniks kuni meie autodega kohale jõudsime oli ta juba mõned asjad jõudnud välistada. Õiged abivahendid aitasid juhised kiirelt leida. Aarde vihje eksitas meid korraks, tegime lisaringi, aga korrigeerisime kiirelt. Lõpus oli väheke nõutust, üks abivahend jäi puudu. Tekkis mõte tuua abivahend aga Juta pikka juttu ei sallinud ja marssis vette ning vormistas lõpu. Tänud Jutale ja aitäh peitjale.
Kuna abivahendeid oli igasuguseid kaasas, siis otsustasingi pärast ftfi teha abivahendeid vajavate aarete päeva. Nullis kartsin tundide pikkust otsimist, aga tegelt läks 10 minutit. Ei tea, mis teistel nii pika otsimise põhjuseks oli. Edasi läksime kambaga teise, mille jaoks oli abivahend olemas ja sain kergelt info kätte, pidime sinna korra veel tagasi minema, aga siis ka kiire leid. Lõpus läks Juta kõigi oma riietega aardeni. Tänud talle ja peitjale :)
Aarde leidsime lihtsalt, päriselt ka, aga miks ei oskagi öelda. Kas asi oli selles, et me omasime abivahendit millega kiirelt kohti välistada või oli Karlol nii palju siseinfot juba kogutud, et ta teadis täpselt mida ja millega otsida. Selle tulemusel läksime valesti ainult ühe korra ja olime sunnitud eelmisesse punkti tagasi pöörduma.
Lõpu au võtan julmalt endale, kodu oli lähedal, seega kõik riided sh jalanõud liikusid peale aardelogi pessu. Tänud, selliseid aardeid peab ka olema, siis hakkad lihtsaid ja puhtaid leide rohkem nautima :)
Nojah... eks ta selline... teistmoodi oli. Mis siin muud ikka öelda. Aitäh!
Mis siin ikka pajatada. Käisin poistega mõisa pargis patseerimas. Minul oli lõbus, tänud.
Ei noh mida siis kosta selle kõige peale :)
Müts maha tiimi ees,kes südaöösel siin FTFi tegid.
Lühidalt öeldes : "leitud peale kerget jalutuskäiku" :)
Logide järgi jäi mulje, et väga pikk ja raske aare. Nüüd tänu aarde siltidele läks suhteliselt kiiresti. Allan pandi tanki ja eks ta sai kindlasti rohkem emotsioone kui teised. Kui Allan hüüdis "leitud!", siis kostus metsast mugu hääl: jee!. Rattaga on siin tore üle juurikate sõita.
Käisime olukorraga tutvumas,eelnevad logid lubasid " läbi raskuste tähtede poole" teekonda.
Miskile maale jõudsime täitsa mõistliku tempoga,kuid "dresscode" polnud sobilik ning läksime hoopis Keilasse positiivse emotsiooni järele....
Läksime proovima. Eelnevalt kardsin, et nullis vahime tund aega puid ja lähme koju tagasi, aga üpris ruttu leidsime numbrid. Keegi on lapsikut nalja teinud ja Veerenni näitava koordinaadi kirjutanud. Lähedalt leidsime loogilisema koordinaadi. Varsti olime aga hädas nagu mustlane mädas ja otsustasime Keilasse positiivseid emotsioone otsima minna. Plaanime tulla täna uuele rünnakule.
Loodan, et peitja tegeleb olukorrale lahenduse otsimisega. Viimase aja üks ägedamaid seikluseid minu jaoks ning kahju oleks, kui see aare jääkski ajutiselt kättesaamatuks.
Kuni omaniku edasiste selgitusteni on aare "Ajutiselt kättesaamatu". Kõik hilisemad leiulogid kustutatakse.
Korralik seiklus, aitäh peitjale. Võttis parajalt aega ja tegutsemist, aga mitte midagi liialt hullu.
Nüüd kus oli kindel, et nullis ikka miskit leitavat on , siirdusime uuesti nulli. Jeebus küll, mis siin peale meie lahkumist tehtud oli. No tundub , et koguni Kalevipoeg ise oli kohal käinud, sest see kivi oli ka paigast veeretatud, mis enne kindlalt maa küljes kinni oli. Üritasime kontrollida kuhu null näitab kui väike teravsilm kohale laekus, issile silma tegi ja sealt numbrid ette vuristas kus eile meil üks teine teravsilm mitte miskit ei tuvastanud, mnjah. Aga no ok, talletasime saadud numbrid apastraaati ja marssisime edasi. Jälle kord sai väike neiu esimesena järgnevad juhtnöörid kätte. Uurisime neid hoolega ja marssisime edasi. Edasiste juhtnööride leidmine võttis tiba aega ja no see ümbrus hakkas mingi hetk vastu. Lõpuks marssisime edasi ja siis tagasi ja jälle edasi. Sain millegagi piki pead ja nii mitu korda järjest, väikse tegelase silmad aga särasid ja seda itsitamist siis :P. Kui aare leitud ja logitud siis nutikamad tegid kohe väikse külmpesu, seega buss oli edasi ka sõidukõlbulik, ei vajanud suurt tuulutamist ega miskit. Tagasihoidlikumad keetsid kajakasuppi edasi :P.
Tegelikult olime me juba eelmisel ööl seal otsinud aga siis jäi väsimuse tõttu pooleli. Nüüd siis ajasime eilse kamba kokku - mina, Ethel, Merilin, Priit ja Miki. Kui meie jäime sinna kus pooleli jäi, oli seal juba Realist. Kui meie valmis saime, tulid ka Tarvo ja Karl. Egas muud koos lõppu. Siis tuli välja, et mul on ka muid oskusi peale ronimise. Ja sain ka uuesti teada, et kui kellelegi midagi paha tahad teha, siis saad ise tagasi. Ma tegelikult paha ei tahtnud, vaid ajas üks närvi
Teekond selle aardeni jääb kindlasti kauaks meelde. Tänu sellele aardele nägin geopeituse tõeliselt ägedat poolt, kohtusin paljude vahvate geopeituritega ja mõistsin, et aarde leidmine ise on kogu protsessi kõrval üsna tühine. Aitäh suurepärasele seltskonnale ja aitäh ka peitjale, kes selle seikluse võimalikuks tegi!
Ühesõnaga, eelmine õhtu saime vastu nina ning loobusime mingi tunnike enne esmaleidu. Samas võin vabanduseks öelda, et pisike väsimus kallal - oli ju sama päev jõutud Mohni saarele ning lahedale sündmusaardele. Leppisime Meriliniga kokku, et kui ma minemas olen, siis vast ajad klapivad ja pureme koos seda aaret ning läksime laiali. Järgmine päev hakkas Ethel Naissaarelt tulles vaikselt nihelema, Priit oli ka valmis uuele katsele minema, Merilin lubas tunniga Viimsist Harku kanti jõuda.. ilmselgelt ei olnud minul ka pääsu. Jõudsime kohale mõned minutid varem, kui Priit ja Ethel ning vahepunktid alistusid päevavalges kiirelt. Ootasime nad ära, ka neil läks sama väledalt. Järgmiseks laekus Realist. Laenasime abivahendit - sai ka koordinaadi kätte. Hetk hiljem laekus tuttav mersu, mida me enne eelmise punkti läheduses olime märganud - Karl ja Tarvo. Kui kõigil punkt käes, siis edasi lõppu vallutama, seltsis on ju lahedam. Kahju, et kõike seda kirjeldada ei saa - oleks liiga reetev. Kokku võtaks vaid sõnadega, et "oli järjekordselt väga lahe geoõhtu, tänud geokaaslastele ja peitjale".
Oli see vast seiklus. Kuna esimese päeva logid olid palju põnevust külvanud lendasime Karliga ka asja uurima.
Esimeses punktis kiusasime kohe Realisti, mängides uudishimulikke mugusid. Esimene punkt oli tõesti paras pähkel. Tuleb vist õigel ajal vaadata, sest esimesel paaril korral vajalikku infot täpselt samast kohast ei paistnud.
Teine punkt tuli lihtsalt ja kolmandas kohtusime juba terve hunniku teiste geopeituritega. Nii selle punkti kui ka viimase punkti puhul oli meil ikka õnne küllaga, et teiste ja justnimelt nende geopeituritega kokku trehvasime, sest siin tuli mängu erivarustuse sildike.
Lõppaare oli ikka korralik seiklus, aitäh! Kindlasti üks meeldejäävamaid aardeid! :)
Kui eile jäi pooleli, sest täna oli vaja tuurile hommikul minna. Siis nüüd sai päevale selle aardega punkt pandud. Õnneks abivahendiga oli kerge, sopaseks ei saanud.
Kajakasupp, mitte aare, ma ütlen :) Lugesime eile autos esmamitteleidjate loginaid, Madis ja Mihkel aretasid igasugu teooriaid, imestamisel polnud otsa ega äärt. Aga ilmselt müttasime eile veel vähe, sest poisid näe viitsisid öösel ikka veel esmaleidma kapata.
Hommikul vaatasin veel logisid ja igasugu eel- ja muud arvamused aina süvenesid, aga innustus kohale minna aina vähenes. Et las hapneb. Lõpuks saabus innustus hoopis ootamatust suunast.
Nullis laiutas koletu tallermaa - mis enne oli püsti olnud, oli pikali, mis enne pikali, oli püsti. Ilmselgelt oli suur hulk inimesi siin pikki aegu veetnud. Siis tuli Mamm, ütles, et issi oota, las ma vaatan korra vat sinna - ja luges meile koordinaadi ette. Minut laekumisest, no häda pärast kaks. Kaks ülejäänud tegelast, kes eile olid sama koha peal kätelseisu ja tireleid harrastanud, vaatasid suu lahti. Vaatasime siis ise uuesti Mammu leitu üle - jummala õige asi. Aint et eile polevat seda seal olnud. Ei tea, ei oska kommentaarida, mina olin eile mujal võsas.
Edasi läks nagu ühes korralikus saksa multiaardes - jõlgu linna peal ja loe aknaid ja uksenaelu kokku. Kust ukse leiad - vaata ise. Lihtsalt hästivarustatud sõpru on vaja, siis lülitavad aarded ka ennast kenasti sisse.
Lõpp läks jah kajakasupiks. Teate ju küll, kuidas kajaka keetmine käib - paned kajaka potti, paned vee peale, siis keedad, keedad, keedad, siis viskad vee ära, siis viskad kajaka ära, siis viskad poti ka ära. Autot veel ära ei visanud, panin tuulduma.
Kas nüüd just vabariigi parim, aga täiesti korralik multikas. Mõni purtskaev või vähemalt aiakastmisvoolik võinuks ka läheduses olla, saaks parem. Aitüma ka!
Mehine aeg nõuab mehiseid tegusid. Raskusastmed tundusid pigem 4/4. Aitäh :)
Olime just jõudnud tagasi Roka aarde otsinguilt ja laiali läinud, kui Madis kirjutas, et nad lähevad täna Liisiga uut aaret otsima. Hüppasin bussilt maha ja keerasin otsa Harku poole. Oli väga mõnus ja meeleolukas aardeotsing. Nüüd on, mida meenutada. Aitäh! FTF 01:51
Eks ta ole. Väntasime viimase rongiga kohale ja hakkasime sekundeid lugema. Eks ta üks möödasõidul-kiire-leid-tüüpi aare ole, välja arvatud muidugi juhul, kui aardeotsingu asemel kodus nurru tahad lasta :) Ainult riista püsti ajamine meid nullis eriti ei aidanud, lõpus oleks sellest ehk kasu olnud, ainult et üles jääb klassikaline küsimus - miks lastakse peitjat sihukestes kohtadesse ja miks on tal kaasas sellised tünnid - ega ta siia ju ometi peitmismõtetega ei tulnud :) Kiire 15720 sekundi aare. Ainsateks probleemideks olid siin ehk vale aardetüüp, alahinnatud raskusastmed ja 160m reegli vastuolu, aga muidu ju täitsa vahva seiklus. Lõpp oli muidugi nagu selle kandi aarded ikka- miskit sajab pähe, jalgealune on vesine ja pidevalt oled nahkhiirtehirmus.
Aitäh siia juhatamast! Tänud peitjale! TFTC :)
Hunnik mitteleide tekitas huvi ning läksime pärast seda kui olin Tallinnasse tagasi jõudnud, asja uurima. Päevaste mitteleidude valguses tekkis mõte ning see vajas kontrollimist. Kohapeal oli juba 5 inimest tuuseldamas ning vaatasime kõik võimalikud ja võimatud kohad üle. Vähemalt seda me arvasime. Siiski jäi üks koht vaatamata ning seal see info ennast peitiski.
Edasi ei läinud ka kergelt. Meid oli küll 10, aga ikka ei näinud midagi. Läbi häda leidsime siiski vajaliku info ning seejärel tuli natukene mõistatada. Jälle 10 inimest otsivad ning keegi ei leia midagi. Lõpuks sai taskulamp tühjaks, telefoni aku oli tühi ning motivatsioon maas.
Viimaks oli 5 inimest järgi ning olime lootust kaotamas - kuniks mul vedas ning leidsin killukese infot. Seejärel saime lõpu info kokku ning esimene emotsioon.. Ohh, parem ei kommenteeri.
Ja siinkohal ma jätan väga palju vahele. Ma vahepeal sõimasin kõik vandesõnad ära, mida ma teadsin. Haises, vett oli igal pool, rõve, vastik, külm. Minu kõige suurem emotsioon geopeituse mängimise jooksul, selle koha pealt Erkole respekt!
FTF kell 01:51. Mida kõike ollakse nõus ühe täpi nimel tegema. Mõne lõkke ääres võin värvikamaid emotsioone rääkida.
P.S. Soovitan aarde muuta mõistatuseks ning tõsta maastiku raskusastet (4.0). Peidukoha raskusaste on ka suurem.
Kui aare avaldus, siis mu esimesed mõtted olid: "olen ammu mõelnud, et seal võiks tore multiaare olla" ja "oh täpselt töölt koju sõidule jääv aare, mida mõni päev pärast tööd otsima tulla". Tagantjärgi tarkusena tutvustas aare päris väärikaid kohti, aga kontoririides tulla ikka ei tasu. Mitteleiud tekitasid huvi ja kui Liis ütles, et nad ikka seal, siis asusime ka kodust teele. Kohale jõudsime 11 paiku, kui esimene punkt oli leitud. Millegipärast ei tahtnud ka järgnevad punktid kergelt tulla. Järjest tuli ka ärakukkujaid, kuni viimaste vapratega nulli suunas rühkisime. Siinkohal avaldan ühe kohalolnu kommentaari: "Oi, see haiseb nagu p*rseauk". FTF 01:51 Aitäh öise seikluse eest!
Nullpunktis koordinaadid olemas. Aga kahjuks järgmine punkt jääb ühele aardele 103m kaugusele, mis on reeglite rikkumine. Siis veel lisaks pead mõistatama. Tegemist ühesõnaga multi-mõistatus aardega. Tõesti ei viitsinud seal pimedas enam tuuseldada mingit mõistatus aaret, mis GP lehel kirjas MULTI aardena.
Auditeerige terviseks, aga ärge peedistage peitjat, eks? Seda viimast antud momendil tehakse.
Kas järjekordne peitja, kelle aarded vajavad enne avaldamist auditit? Pole esimene kord, meenutades Rummut. Annaks jumal, et eksin...
p.s. viinamarjad pole enam nii hapud, lugedes teiste logisi :D enne Erko vastust kadusid ka minu teatelt pöidlad...neli tükki, nimed on ekraanil veel. Igatahes lahe aare, tekitab elevust ja tegelikult viib ka tutvustamist väärt paika. Intriigid toidavad :)
logi muutus 0.22: müts maha nende peiturite ees, kes suutsid iseseisvalt nullis koordinaadid leida pimedas, meie viiekesi seda valges ei suutnud 75 minuti jooksul :)
Redel oli, välimõistatuse vahend oli, aga nullis midagi ei leidnud. Kas see on multi-aare või mõistatus? Silt (välimõistatus) vs aarde tüüp (multi-aare) tekitavad küsimusi.
Kui me Kajaga mööda vett tuiskasime hängisid teised interneeduses ja avastasid uue täpi meie koduteel. No võtsime siis ta nimekirja. Vaatasime maaametist nulli ära ja nüüd on nullis ringrada. No ma ei tea, tegu kirjade järgi multiaardega...aga me ei leidnud nullist midagi peale tigude( triibud seljal lugesime üle, ei klappinud need saadud numbrid mõisa pargi koordinaatidega) Ühe puu vallutasime ka, aga maastik kolmel ulus tuul. Mõtlesime siis kännul, sõime jäätist ja vorsti ja läksime laiali...mõni teine homme ehk on nullis miskit enamat kui teod.
Oh, kuis nii kaunis on hommik... Kell oli 10.20, märkasin tund pärast avaldamist uut aaret, jällegi kodu lähedal ja võimalust pidi kasutama. Tõstsin pudrusöömiskiiruse kahekordseks ja pidin Arvamusfestivali Euroopa Liidu teemalise arutelu kuulamise lõpetama.
Kohale jõudes oli seal üks geopeitur - Merilin - juba kohal. Proovisin nullis puu otsa ronida, sai loodud isegi paras konstruktsioon. Puu küljes oli kahtlane objekt, aga ei leidnud sealt midagi, kõrgemale ei julgenud (ega eriti saanudki) ronida. Peatselt lahkus Merilin, jäin üksi ja hakkasin muudest kohtadest otsima. Nulli ümber oli niidetud rohi, otsitav objekt sai olla peaaegu ainult seotud puu(de)ga. Vaatasin igasugustesse aukudesse ja õnarustesse, ei olnud midagi. Mihkel andis mulle hiljem vihje, mis oli loogiline ja võis olla isegi tõene, aga ei nullist täna edasi ei saanud. Lahkusin kl 12 paiku, vihma hakkas sadama. Kui seal tõesti midagi on, on see hästi peidus. Vähemalt saime FTFi (First To Fail).
Mis lõpust siin rääkida, kui isegi esimesest punktist minema ei saanud.
Ei leinud kahe tunni jooksul esimest punktigi, taas sama park ja taas sinine molu. Puid nägime, ronisime redeliga, kaesime ka selle harulduse üle mõtlesime jms. Mott on kadunud ja jääme georadasi ootama...
Tormasin hommikul kohvi joomata kodust välja lootuses oma esimene ftf kirja saada. Maastik 3.0 on varemgi tehtud, küll nuputab kohapeal midagi välja. Kohale jõudes aga selgus, et ei nuputa ikka küll. Pisut hiljem saabus puu alla realist, kellega püüdsime natuke aega koos aardeni küündida. Ühel hetkel tundsin, et on turnitud juba küll ja jäägu see ftf siis teistele, sest mina seda aaret kätte ei saa. Aitäh vähemalt hommikuse trenni eest, mõnus äratus oli!