Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Ruhnu saare põhjapoolseim tipp, kuhu ilmselt niisama ei satuks, aga nüüd on põhjust ka sinna minna.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: lumega_leitav (1), ilus_vaade (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7AWXM
Logiteadete statistika: 54 (98,2%) 1 1 1 0 0 0 Kokku: 57
Kõigepealt leidsime maast mängu juhendi koos mõne logida varasemast ajast. Aarde otsimisega läks rohkem aega, kui eeldasin. Vaatasin, piilusin, kobasin, vaatlesin, no pole kuskil. Lõpuks sattus käsi õigesse kohta ja aare sai logitud. Ei olnud ju keeruline koht, täitsa arusaamatu, kuidas enne ei näinud. Vist päike pimestas... Pärast tegime jalutuskäigu rannas, ilus koht. Aitäh peitjale!
Pärast logimist, tegime väikse puhkepausi rannas ja nautisime merekohinat!
Õnneks jäi aare kiirelt silma. Puhkasime rannas natuke ja liikusime edasi. Aitäh!
Päevplaan nägi ette sauna külastust toeka õhtusöögi järel, aga kohalik entusiastlik noorsugu soovitas minna päikeseloojangut vaatama. Transporti planeeritud selleks polnud, aga anti juhis leida enda seast kõige alfam ja veoautoga see teekond ette võtta. Ühe pilsneri järel olin sellega täiesti nõus, aga korraldustoimkond arvas, et kutsume ikka volitatud esindaja rooli keerama. Kõigepealt võtsin ära torni tipu ja pildistasin lummavat päikeseloojangu eelset hetke. Uurisin siis raskusaste ja logisin aarde ära. Samal ajal olid näkk-daamid ujumise lõpetanud ning valgevaalana au naturel proovisin merelained järele. Seejärel asus kõik see rannas viibib rahvamass tootma määratutes kogustes digitaalset materjali. Väärt koht, eriti päikeseloojangul. Tungivalt soovitan.
Esimene koht kuhu saaretuuril sattusime. Peale logimist jahutasime end mõnusasti vees ja uudistasime binokli abil kormoranide ning luikede kõrvuti elutsemist. Suured tänud peitjale!
Selle aarde juures avastasime vana logiraamatut uue vastu vahetades ja uue tiitellehte täites, et sattusime siia täpselt karbi peitmise päeval. Nu ja muidugi tuli siis 5. sünnipäeva ka vääriliselt tähistada, kiiresti leiutasime kottides leiduvast kraamist peoperemehe lauale nii lilled kui kringli :).
Väga tore kokkusattumus oli, aitäh Robinile aarde eest ka Kuunsis.
Kena jalutuskäik mööda kaldaäärset metsarada saare põhjatippu. Istusime pikemalt torni jalamil, käisime mere ääres ja muidugi logisime ka aarde. Tagasiteel saare keskele üllatas meid ka väike vihmasabin, kuid see oli soojal päeval ainult jahutuseks. Aitäh mõnusale jalutuskäigule kutsumast!
Juhuuu! Täna on selle aarde 5. sünnipäev!!
Pidasime maha korraliku sünnipäevapeo ja kingiks sai aare uue logiraamatu, kuna vana oli kuni tagakaaneni täis kirjutatud. Kuna vana ja uus raamat koos konteinerisse ei mahtunud, siis vana tuli meiega kaasa ja andis teatepulga üle uuele.
Plaan sinna minna oli juba algselt olemas. Meie oleme alati Ruhnus käies seal vaateid nautinud ja külastus ei olnud ootamatu ega esmakordne. Vahva, et seal nüüd ka aare, mis peale mõningast otsimist end reetis. Saarele jäi veel mitmeid täppe, mida vallutada. Õigupoolest, aega oli, kohati sai neil ilmselt pealgi istutud, aga polnud mingit isu saart aardelagedaks teha ja jätsime suurema osa aaretest seemneks. Mine sa tea - suurim vale on juba oma olemuse minetanud, viimati piiratakse veel ka geograafiliselt korraga ühes piirkonnas aarete leidmist.
Tõesti, ilma aardeta poleks siia sattunud. Nüüd oli põhjust ja kui ka teised aarded lähedal, siis polnud ka mingit probleemi. Sõitsime kohale ja aare hakkas kohe silma. Rahvast oli ka ujumas, ise läksin õhtul Limo randa.
Übermõnusad päevad Ruhnul hakkasid otsa saama. Võtsime ratastel viimase täpi ära ja läksime chillima. Oli tore aeg ja hea, et see saar nüüd puhas on.
Teekonnal saare kõige kaugemasse tippu nägime päris mitut seltskonda. Kes pildistas põldu, kes chillis niisama. Tänud
Nädalavahetus Ruhnu saarel algas Kuunsi rannal imelist päikeseloojangugut nautides :) ..ja muidugi leidsin siit ka saarele peidetud kaheteistkümnest aardest esimese. Aare on igati vinks-vonks ja ootab uusi külstajaid. PS tundub, et lätlased teevad siinkohal eestlastele 1:0 ära :)
Aitäh siia kutsumast!
Lähedal asuva "allveelaevade" aardega võrreldes oli selle torni kompamine palju kiirem ja aare paari minutiga leitud. Aitäh!
Siin Ruhnu kõige Saaremapoolsemas punktis sai esiteks aare logitud ja seejärel ennast natukene vees leotatud. Aitäh!
Jalutasime saare põhjatippu, vaatlesime kivikuhilaid, kus hülged vahel mörisemas käivad, jahutasime end merevees ja logisime ka aarde.
Tänan peitmast.
Niikaua kui ma kaatrile maabumispaika otsisin, leidis Niilisina selle üles. Siis läksime sööma. Peale söömist algas sadu.
Ruhnu esimene leid. Juba mõnda aega on olnud soov saart külastada ja viimaks sai nüüd ära vormistatud. Keset esimest miinuse- ja lumerohket talve viimase 10 aasta jooksul. Hooajaväliselt viib kohale väikelennuk, mis paistab mahutavat koos 2 piloodiga 8 inimest. Tunne on siiski pigem nagu oleks tegemist lendava bussiga - piloot saab vaevu gaasipedaali põrandasse vajutada, kui juba lennuk õhus. Mõlemal lennul oli kaasas piloot-resident, kes mõistagi ise manööverdada soovis ning arvestades, et peale minu tagasisõidul ühtegi kaasreisijat ei olnud, ka käe valgeks sai. Saarel tervitasid mind esimese asjana paks lumesadu ja üksik kitselaps. Aardeni viivad metsarajad on tõepoolest maalilised. Võin ette kujutada, milline paradissirand seal suvel on.
Maailma lõpus oli ilm ilus, aga natuke tuuline. Aitäh!
Adru kõdunes kaldal ja vastik hais levis kõikjal. Iga kivi peal oli hulk kormoraane, hülgeid ei näinud. Aitäh.
Tänud kutsumast! Aardega kõik korras. Vägagi salapärane rand. Aire silm tabas seda kõige paremini.
Pühapäeva hommikul proovisin veel kõik saare aarded kätte saada. Ei saanud. Aga siia ma end lohistasin, kuigi magama sai alles kell 5 öösel ja pool6 purjus kohalikud käisid üritamas meile telki kaela lasta. Eks kohalikul peol sai suure suuga räägitud, kus ööbime. Teised keeldusid siia enam tulemast, ma ikka tegin selle ponnistuse. Ilus udune mälestus hunniku luikedega jäi. Tänud.
Pärast pikalt metsa vahel kõndimist tabas siinne kaunis vaade täiesti ootamatult. Aitäh!
Saare kõige põhjapoolsem tipp ja looduslikult väga kaunis koht. Istusin siin mere ääres koha pikemalt päikeseloojangut vaadates.
Harjutasin päästerõnga viskamist ohuolukorraks ja tegin eluheite. Tubli 10 meetrit tuli ära. Aitäh!
Aarde leidsime kiiresti, edasi arutasin teemal, et "Mida paganat see päästerõngas siin teeb". Nagu päriselt keegi merel upub ja siis visatakse kaldalt rõngas? A mis see paarsada kuni viissada meetrit visata ei ole, lihtsalt viskeliin võiks pikem olla. Kuna viskeliin oli nagunii sassis, siis harjutasime mõne korra rõngaheidet ning pakkisime siis niimoodi kokku nagu peab. Mine tea, kellele seda kunagi heita tuleb, olgu siis töökorras.
Ruhnus oli tervelt kolmteist aastat üksainus aare, minugi seni kaueim leidmata Runö aastast 2001. See polnud kunagi piisav põhjus, et siia kaugele saarele 5-6 tundi loksuda nagu lugusid kuulnud olen. Merereis olevat nii kauakestev olnud, et osa mehi jõudnud end täis juua, pohmaka ära pidada ja uuesti joomagi hakata :D Kui nüüdseks aardeid terve tosin (lisaks ilmselt Erko teadmata kogus avaldamata ühikuid), katamaraan kihutab üle 40 km/h vaid 2t 15m ning samal ajal toimub ka Eesti väikseim festival RuhnuRahu, ei ole enam põhjust, et end siit väikesaarest eemale hoida. Nõnda saigi üks hea õhtu vähe vinesena RuhnuRahu pääsmed kiiruga ära soetatud ning kaaslasedki leitud. Tehtud-mõeldud.
Ja väga hästi tehtud. Ilmad olid kõik need kolm päeva imelised, palavalt päikselised ja piisavalt kuivad. Jook voolas ojadena, aeg chillis ja meie nautisime saare mõnusid. Kuunsi sai esimeseks otsitud linnukeseks, pärast paari tundi Liine Sohvikus jm vedelemist ja lihtsalt olemist. Vahepeal tundus, et selle tempoga ei jõuagi kauge maa aardeid üles otsida ;) Lõpuks suutsime kolme päevaga saarel ikkagi maratoni jagu kilomeetreid läbida. Iga meeter loeb :-)
Ka selle, esimese aarde juures õnnestus pool tunnikest kivide peal aeleda ja mitte järgmist topsi otsima suunduda. Peaaegu oleks ujumagi läinud. Aare korras ja kenasti leitav. Aitäh Robinile Runö saart täitmast!
MarjePaavo korraldasid külastuse Ruhnu saarele. Et kulg poleks igav ja seotud vaid aaretega, siis oli korraldatud ka Ruhnu Rahu festival. Laevale saime Munalaiu sadamast, kulg edasi oli ladus, meri suhteliselt leebe ja sadamas majutuse pakkujad ees. Üle pika aja sai autokastis rodeot nautida, turvavöösid polnud, minul olid kindlad Piia käed turvamas. Olles oma kaasavõetud kraamist vabanenud, külastasime alustuseks Sohvikut, siin pakutu võttis niimõnusa logelemise tunde, et esimese aarde suunas kulgemise alustamine osutus parajaks sundluseks. Külm õlu, päikesepaiste tegid selle kõik veel keerukamaks. Siiski saime sellega hakkama ja kulg algas. Olles saare põhjaotsa jõudnud ei suutnud me ikka ennast kohalikust ilust välja kiskuda ja võtsime ette veelühe pooletunnise logelemise mererannas. Kuigi pahandasime endaga, et sellel ajal kui teised lasevad elumõnudel ennast kanda, ajame meie mingeid karpe igaltpoolt taga. Minuarust võtsime oma kolmepäevast kulgu küll niimõnusa tsillina kui vähegi sai.
Ei leidnud kiire otsimise käigus. Põhjalikult polnud aega vaadelda, sest soov oli samal päeval veel tuletorni pääseda.
Kuupäevale sobiv leid. Ruhnu lendamine on tõeliselt lahe tegevus, sm emalendur kindla käega roolis pisike kägu muudkui vurab plärinal. Ja kui vormimütsi ja rohelise lipsuga varustatud mundris bussijuht meid veel peaaegu kohale viis - elu on lill. KOhapeal saime ka kiiresti, siin olid asjad meeldivalt täpsed. Ja tõepoolest - kuni siin aaret ei olnud, me kohale ei roninud. Aitüma!
Ruhnu saare põhjapoolseim tipp sai külastatud. Tänud peitjale.