Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Vetla vesiveski ehk Vetla hüdroelektrijaam ehk Vetla saekaater on vesiveski Jägala jõel Vetlas. Veski hoone oli kahekorruseline ja mitmeotstarbeline. Alakorrusel oli saeveski ja ülakorrusel oli jahuveski. Hüdroelektrijaam hakkas tegutsema 2003. aasta märtsis. 2009. aastal ei jõutud naabritega veepiiri nihutamises kokkuleppele. Vetla hüdroelektrijaamas oli kaks 50kW turbiini. Vetla vesiveskis jahvatati vanasti jahu ja saeti laudu (jahu- ja saeveski).
Aare asub just jaama tammi küljes. Ärge eramaa sildi pärast muretsege, jaama omanik teab aarde olemasolust. Koordinaadid on võetud maa-ameti kaardilt, nii et kui väga mööda on, siis võite mulle öelda. Unustasin aardesse panna minigripi ja pastaka, aga loodetavasti minigrippi pole vaja, sest aare on suurema vihma eest kaitstud.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: vaatamisväärsus (5), ilus_vaade (3), lumega_leitav (2), soovitan (1), eramaa (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7AXQA
Logiteadete statistika: 136 (99,3%) 1 3 0 0 0 0 Kokku: 140
Etteantud raskusastmetelt aaret ei leidnud. Veidi julgemalt ringi vaadates hakkas miskit ikkagi silma. Võiks julgelt raskusastmeid tõsta! Ettevaatust - libe!
Tundus ebameeldiv koht otsimiseks. Ja eks oligi. Aga nüüd tehtud ja rohkem vast ei pea tulema. Aitäh!
Pean tunnistama et olen isegi siin silla peal m6tteid m6lgutanud, aga vot just selle kurja sildi t6ttu ei ole siin käinud. Täna kambakesi lugesime kirjelduse korralikult läbi ja sealt sai ka julgust juurde et siiski pääseb ligi. Hoone on kyll k6vasti aega näinud ja vajub vaikselt ajaloo ryppe. &htu r6skus ja pimedus tuli vaikselt peale ja ajan sellekordse ujumiskatse just selle kaela ;) Peitjale tänud
Kaupol oli mingi mõte, et võiks õhtu jooksul kuskile ujuma ka minna. Siin oli üks potentsiaalne koht täitsa olemas. Kuna ma olin alles värskelt sulistamas käinud, siis vette ei sügelenud. Ka teiste rätikud jäid miskipärast kuivaks. Küll aga regasime aarde ja tormasime edasi.
Tänud.
Nädal tagasi siinsamas suvepäevadel olles tahtsin selle aarde ära logida, aga jäin hommikul nii kaua munema, et poleks ajaliselt enam jõudnud. Nüüd oli aega nagu muda ja kasutasin seda kenasti, sest päris hea peidukas - üksi otsiks seal vast siiani, aga otsimisõhtul vedas ja otsimispiinu vähendati märgatavalt.
Huvitav tondiloss siin, nagu oleks aeg osalt peatunud. Lisaks veel "keset" jõge olev nõiamajake. Nõid ise elas aardes kenasti. Meid siin keegi õnneks ei seganud ja saime rattasõidu vahele ringi uudistada. Jalutasime romantilistel sillakestel ja nautisime vahumulle. Lõpuks kiskus kevadõhtu siiski jahedaks. Päris aarde juurde Maive ei julgenud tulla aga peidukoht mulle sobis hästi. Tänud toreda koha eest. Jätsime aardesse nõiale seltsiks ka lamba.
Auto jätsime tõkkepuu taha ja jalutasime hüdrojaamani. Vaatasime paari kohta ja ma silmasin aaret. Karl käis aardel järel ja panime nimed kirja.
Vesiveskid on mulle alati meeldinud. See koloss meenutas aga oma suuruses ja luitunud olekus nagu mingit suurt jaanitule lõkkekohta! Naljakas!
Eramaa silt teeb ikka valvsaks ja otse veski kõrval oli avatud ustega maastur seismas, see muutis otsimise kummaliseks, aga lõpuks see käes oli, majesteetlik hoone
Esialgu tekitasid eramaa sildid väikest pelgust, kuid kuna kirjelduses öeldud, et pole vaja karta, jalutasime kohale ja panime nime kirja. Tänud kohta tutvustamast!
Teel tagasi kanuutamast Paunküla veehoidla saarekestel, tegime peatuse, et ma saaksin leida ja logida Velta hüdroelektrijaama aarde. Just parasjagu seisis üks auto tõkkeketi taga ja avas seda. Uurisime, et kas me ikka jalgsi võime minna vana hüdroelektrijaama juurde. Lubati küll ja paluti, et me ka keti pärast kinni paneks, et siis ei pea autost enam väljuma. Ok! See polnud probleem. Auto suundus otse hüdroelektrijaama juurde ja autost väljus mees, kes tatsas otse sillakese juurde ja jäi seal seisma ja vaatama. Küsisin, et kas tema on maaomanik. Sain jaatava vastuse ja kuna olin aarde kirjeldusest lugenud, et omanik teab geopeitusest, siis ütlesin, et tulime seda aaret leidma. Mees mõõtis meid pika pilguga pealaest jalatallani üle ja ütles, et teab küll geopeitusest, aga küsis, et vanust meil nagu oleks, et kas meil tõesti muud teha pole, kui mingit mängu mängida!? Ja soovitas hoopis rohkem midagi muud teha.... Aarde null oli täpselt seal, kus mees seisis ja väga kehva oli seal hakata otsima. Eriti peale tema lauseid. No piilusin siia ja sinna. Lõpuks nägin ka aardekarbi nurka. Omanik soovitas käe pikaks venitada ja karp ära võtta. No minu käsi kohe kuidagi nii pikaks ei veninud. Proovisin nii ja proovisin naa. Ütlesin, et pean ikka natuke turnima. No vaatamata ennist öeldud kommentaaridele, pidin ikka natuke ronima just omaniku pilgu all. Väga ebamugav oli. Aga noh, logisin kiiresti ära ja lasime jalga. Värava keti panime ka kinni! Aitäh aarde eest!
Esimene karp teel Geojaanile. Vaatasin jaama üle ja logisin. Tänud!
Sarjast "kuule, siin on äge kohet, siin on raudselt mingi karbike". Kõigepealt leidsime surnud koera. See vaatepilt natuke ehmatas. Siis imetlesime kalapääsu ja unistasime sellel süstaga sõitmisest. Siis leidsin pärast pikka rapsimist aarde ka. Kui kellelgi meeles on, võiks mõne niiskust imava pakikese sisse visata - veidi oli niiske. Aga koht täiesti vaatamist väärt, aitäh!
Täitsa äge koht. Vesi pahises nii kõvasti, et omavahel eriti rääkida ei saanud. Uurisime seda rajatist ühe ja teise külje pealt ja varsti oligi aardekarp leitud. Salme tegi paar akrobaatikaharjutust ja panime nimed kirja. Aitäh!
Tegime väikse kõrvalepõike matkateelt ja otsistime aarde üles. Tänud peitjale!
Tee mis tahad, ühe eksprompt päevaga kõike Eestimaa aardeid üles ei leia. Sellest tulenevalt siinse õhtuvõimlemisega, lugesime päeva lõppenuks. Tänud peitjale aarde eest.
Kaks kalameest/loodusuurijat olid ka sillakestel. Vett voolas nii siit kui sealt mühinal, pisut tilkus teist pähegi. Aitäh!
Täitsa äge koht ja tore, et maaomanik teadlik, et pidevalt mingid tegelased käivad turnimas ka kohtades, kuhu meil tegelikult asja ei peaks olema. Aga maastiku eest annaksin pigem 2.5 punkti, ma pidin seal küll omajagu ronima ja õigemat poolt valima. Tänan peitjat!
Palju kordi oleme mööda siit sõitnud, ei meeldi eriti sellised ähvardavate eramaa siltidega kohad. Täna veetsime mõnusa talvepäeva Kõrvemaal, koduteel otsustasime ka siin lõpuks peatuse teha. Pisut läks aega, aga lõpuks konteiner paljastus. Aitäh.
Käisime siin seenel ja mõtlesime ka aarde logida. Läks ladusalt. Suur aitäh kohta tutvustamast!
Natuke oli Järvamaal asja, seega kuidas siis muidu, kui mõnda aaret ei võta. Üks tore hüdroelektrijaam kutsus täitsa vaatama. Logide järgi oleks eeldanud, et tuleb veidi akrobaatikat teha, aga õnneks Märteni pikajalgsus lahendas selle mure. Suurt akrobaatikat vaja polnudki, leid üsna kiire. Täname kutsumast!
Siin jäi mullegi kõigepealt küünal silma ja peagi ka karp.Aitäh!
Tarmo leidis soojenduseks küünla, siis leidis võõra ukse võtme. Veidi aja pärast hakkas mulle ebakõla silma ja sai logimisega pihta hakata. Täname.
Siit on alati saanud mööda sõita ja mõelda, et ah täna ei peatu. No täna siiski sai peatus tehtud ja väga tore, et sai.
Kuigi minusugusel kõrgusekartlikul see aarde kättesaamiseks vajalik akrobaatika nõudis lausa väikest eneseületustki, siis kõik läks kenasti - aare käes, logi kirjas ning ka tagasi asetatud. Aare tiptop, aitäh!
Leitud väikese turnimisega. Väga huvitav ja kena kohake, änud kutsumast!
Aitäh peitjale! Saime tunda, mis on timix`ile sobilik hommikune sirutus, ära tegime.
Väga kavalas kohas oli. Paar ringi sai ikka tehtud silla servas. Aitäh!
Kõrvalmajas serveeriti hommikusööki ja me jalutasime aarde juurde. Mõnus sirutus, selline minu tüüpi :) Aitäh!
Aare oli aimatavas kohas, aga sinna ligi saada oli keeruline. Nägin koledat konna sealsamas, hirmus!!! Kasuisa läks aardele ise järgi. Tänud peitjale!
Leitud pärast mõningast edasi-tagasi kõndimist. Aitäh :)
Sellistel objektidel mõtlen ikka, et kuidas turnida nii, et midagi ära ei lõhuks, siis ei lõhu. Otsi alt...
Väga ilus koht ja töötav jaam. Omanik tuli uurima mis toimetame ja näitas lahkesti meile jaama sisemust.
Leidsime ilusti :) Võtsime sinise mänguasja ja jätsime pinali.
No oi see oli ilus koht. Kalatee, kuigi kalu ei näinud. Aare peitis end just mõnusa võimlemisliigutuse kaugusel. Tänud peitjale.
Eriolukorrast tingituna ning äsja riiki saabununa pandi ka meid kaheks nädalaks karantiini. Tundus, et see tõmbab mõneks ajaks kriipsu peale ka meie aardeotsinguile. Anna sai aga politseinikult kõne, kes uuris, et kuidas on läinud, kas haigusilminguid on tekkinud. Öeldes, et kõik tundub olevat kõige paremas korras, andis ametnik mõned üldisemad soovitused nagu kõigile teistelegi: püsida kodus, pesta hoolega käsi, mitte puutuda kokku teiste inimestega, poes käia vajadusel ning seda ka üksida. Küsis siis Anna ka, et kuidas on looduses liikumisega, kas seal võib käia. Et noh, meil selline mäng, liigume metsades, inimesi näe, et kas võib? Saime kinnituse, et kui teiste inimestega kokku ei puutu, siis võib. Looduses viibimine on ju isegi soovituslik.
Seega, saime kinnituse, et võime geopeitumisega jätkata. Liigume kohtades, kus arvatavasti kedagi ei kohta. Ühtlasi läks vähemalt hetkeks üle mure ses osas, et kas me järjestikuste leidudega päevade seeria saab jätkuda. Täna 641. päev!
Aardega läks kergelt, aitäh!
Lähenemise suund ei olnud just kõige parem aga aarde leidu see ei seganud. Aitäh.
Siit sõitsime juba enne geoüritust läbi. Leid oli kiire ja koht huvitav, aitäh!
Korjasin rogaini seltskonna peale ja käisin võtsin veel ühe aarde. Natuke tuli ringi vaadata enne kui karp pihku jäi. Aitäh.
Väga mõnus peatus, ilm oli soe ja aare jäi kiirelt näppu :) Hiljem jalutasime veel mööda tammi ja tegime mõned kenad klõpsud nagu tõelised turistid ikka :)
Kõigepealt oli töö ehk pea terve päev 31 kraadise kuumusega Jäneda laadal. Ja tagasiteel koju sai tänane "kohustuslik" geopeituse leid ka tehtud. Ah jaa - seda "ärge peljake eramaa silti" ei tasu väga leebelt võtta. Olge valmis aru andma ning autot ringi parkima.
Aastaid tagasi sai siin kalal käidud ja tammi alt kotitäis priskeid ahvenaid välja tõmmatud. Seekord siis ahvenate asemel aare.
Aitäh peitjale!
Võhma küünlavabrikust koju sõites võtsime mõned aarded. Igavesti lahe koht jälle leitud, aitäh siia peitmast!
Aardega läks kiirelt, elektrijaamaga läks veidi rohkem aega. Tänud peitjale!
Minuga kaasas olevatele Noorlogeritele hirmus põnev koht. Ikkagi vana rauakola ja suur maja. Enne tammile suundumist leppisime kokku, et teeme nii, et keegi vette ei kuku. Ei kukkunudki. Tükk aega käisime seal mööda tammi edasi-tagasi. Noorlogerid otsisid nii, et mul oi pidevalt hirm naha vahel, et kumbki neist väikese suplusega lõpetab. Lõpuks vaatasin maa-ameti kaardilt, et kuhu see aare jääda võiks. Natuke veel ja üks neist küünitaski oma käe peidukasse. Käes! Tore oli! Aitäh!
Jõudsin maja juurde, aga seal netti pole. Ei saanud täpsemat asukohta isegi vaadata kui seda, et umbkaudselt olen õiges kohas, et peab natuke jalutama aga kuhu? No siis sõitsin autoga pea 1km edasi kus ma sain lõpuks oma elvi ja neti tagasi. Vaatasin koha välja, tegin paar screenshoti ja läksin uuesti lantima. Jällegi huvitav koht, oleks tahtunud valges sinna sattuda aga kahjuks jäi pimeda peale, nagu ikka. Aga aarde leid tuli suht koheselt ja sisuga ka kõik korras. Seega tänud kohta näitamast ja edu :)
Objekt oli märg ja libe, kuid aarde peidukoht sai tuvastatud. Kättesaamine ei olnud just kerge, sest aare paiknes oma pesas väga sügaval. Kuid lõpp hea, kõik hea :) Tänud!
Aasta tagasi käisin seda otsimas ja leidsingi aga jäi logimata sest tammipuhastajamees tuli tööle. Nuh, puhusin temaga siis tiba tammijuttu aga näis, et ega tal kiiret pole. Pani aga suitsu ette ja juttu jätkus meil kauemaks. Tol korral jäigi logimata. Nüüd trehvasin taas sellele maanteele. Nautides ilusat talveilma läksin ja logisin. Aitäh aarde peitjale.
Kuna noored olid teel Viikingite külla oma esimest aastapäeva tähistama siis võeti mind ka kaasa teepeale jäävaid aardeid uudistama. Esimesena vaatasime üle hüdroelektrijaama. Võimas on see vee jõud. Kõik oli omal kohal ja toimis.
Kuna oma minioniga sai hakata oma esimest aastapäeva tähistama, siis teel Viikingite külla sai ka hüdroelektrijaama aarde üle vaadatud. Tema, minu pisike minion, mu armastus, mu geo ja elu lahingpaariline, kes tutvustas mulle seda võrratut "haigust" nimega geopeitus, siis selle aarde leiu ma pühendan ma just sulle. Et meil jätkuks pikki aastaid koos ja rohkeid geoleide. Armastan sind mu printsess :)
See oli päeva lõbusaim leid.
Aigar ei viitsinud tulla, seega kõmpisime meie Andreasega eramaa sildi alt läbi, leides väga loogilisi põhjendusi, miks me seda tegelikult ei näinud. Ega me ju kumbki kirjeldust polnud lugenud.
Jaama juurde jõudes leidsime ühe paari lagunenud majas askeldamas, kusjuures mees soovis meile kena õhtut ja uuris, kas tulime sinna ujuma. Ma arvasin, et ujumise jaoks on ikka juba natuke jahedavõitu ja üritasime Andreasega sillale libiseda, kuid mees ei jätnud jonni ning küsis edasi, kes me oleme ja kust tuleme. No rääkisin siis, et tulime Jõgevalt ja külastasime seal üht muuseumi, mispeale mehe silmad lõid särama ja küsis aadressi ja kontaktandmeid ja muud huvitavat infot, et ka ise kunagi sinna kohale minna. Seletasin nii hästi kui oskasin inimese kohta, kes linna üldse ei tunne ning lõpuks jäi mees enam-vähem rahule ning meie Andreasega saime aaret otsima asuda.
Jõudsin just karpi silmata ning Andreasele seda näidata, kui avastasin, et mees seisab meie kõrval, kes tahtis endiselt teada, mis me seal ringi ronime, kuna tema on jaama omanik. Kuna me kirjeldust polnud ikka veel lugenud, andsime sama vastuse mis enne, kuid omanik, olles Andreast natuke silmitsenud, arvas äkitselt, et ta võiks tutvustada meile jaama sisemust. Vaatasime Andreasega üksteisele otsa ning kehitasime õlgu, et võib ju ka. Mees suunas meid kenasti trepist alla ja koukis üles peidetud võtme, mispeale me Andreasega arvasime, et võime nüüd ju iga kell seal vaatamas käia, millega mees täitsa nõus oli.
Läksime majja, kus mees hakkas suure õhinaga Andreasele mehhanisme tutvustama, käskides tal igasugu fakte ja asju meelde jätta. Mina nihelesin kõrval ning kui olin kindel, et Andreas suudab omaniku jutu jätkamiseks piisavalt asjalikku ja huvitatud isiku nägu teha, lipsasin välja, krabasin karbi ja logisin kiirelt, minnes siis tagasi meest kuulama. Karjusime masinast üksteise võidu üle ning lõpuks leidsin soodsa momendi sealt ära tulla, olles enne mehele lubanud saata kontaktandmed Jõgeva muuseumi kohta.
Tagasi auto suunas sosistas Andreas: "Noh, kas said logitud?" See väga kaval lüke meie poolt kaotas täna kirjeldust lugedes muidugi oma võlu, kuid siiski: minu arvates oli hea tiimitöö. :)
Tänud peitjale aarde ja omanikule mõnusa infotunni eest.
Suund oli Kakerdaja rabasse hooldusretkele. Siin tegime peatuse. Ümbruskond oli peatunud autosid täis, kõik tegelesid imelisest laupäevast viimse võtmisega. Meie võtsime veel boonuseks ka konteineri välja.
Tänud peatuspunkti eest.
Siit mööda sõites tekkis alati küsimus, miks siin veel aaret pole. Nüüd siis on see tühimik täidetud.
Kulgedes Kakerdaja rappa oma aaret hooldama, oli lõpuks põhjus ka siin peatus teha. Täname!
Käidud. Leitud. Terve päeva kestnud vihm hakkas selleks hetkeks järele andma. Kaunis hetk mida väljaspool autot tabada. Aitäh. Hästi ajastatud.
Kuigi juba mitmeid kordi mööda sõitnud, sai lõpuks ka seda objekti külastatud. Täitsa huvitav oli. Sildadega on tavaliselt palju aega läinud, siis siin läks kiiresti.
Tegin väikese peatuse koduteel ja uudistasin põgusalt jaama.Tänud
Ühelt poolt aardele lähenedes on kirjas eramaa, lähenege jaamale teiselt poolt. Teiselt poolt leidsime palju krunte, üks neist tundus väheke hüljatum ning sealt kaudu leidsime ka tee jõe äärde. Aare end kaua ei peitnud. Aitäh! EVEJ
Keelavad erasildid tegid mõnevõrra nõutuks. Võtsime siis kirjelduse ette ja suundusime sellest julgust ammutades nulli. Leitud, logitud, tänud näitamast!
Hea oli, et kirjelduses on mainitud omaniku teadlikust, muidu poleks eravalduse sildist mööda kõndinud, kui omanikud õues. Paar minutit otsisime karpi, logisime, nautisime vaadet ja läksime edasi.
Oleks teadnud, et see leid siin nii kiiresti tuleb, siis oleks võinud ikka kohe avaldumisel peatuse teha :)
Aitäh ;) Väga äge koht!
Ma ehk pole ainuke, kes selle aarde otsimisel võtme leidnud on :) Aga leidsin aarde ka.
Peale väikest rabas kakerdamist ja lõkke ääres einestamist, kakerdasime ka siis siit läbi. Hiilisime tasakesi naabritest mööda, kuna ei tahtnud laval leili viskavat naabrit häirida. Ega kohapeal väga palju otsima pidanud, kuna lumel olevad eelmise otsija värsked jäljed reetsid asukaha ära. Tänud aarde eest.
Aasta tagasi nägime siin vesipappi. Seekord tuli ainult aardega leppida. Aitäh!
Aardekirjeldusest eramaise olukorra kohta kenasti kinnitust saanuna parkisime auto teisele poole maanteed ja astusime jalgsi sihtmärgi poole. Juba eemalt paistis silma küllalt suur ja hõre kuid siiski veel püsti seisev hoone, mis mõjus mulle algul supersürreaalselt, sest kirjeldustekstiga vaid lünklikult tutvununa kõlasid mul kõrvus "jahu- ja saeveski" ning "hakkas tegutsema 2003. aastal" :D Aarde nimi, uued hooned ja reaalne tegelikkus jõudsid kohale alles siis kui ise kohale jõudsin :o)
Vaatamisväärsuse sildi lisan selle mastaapse puulobudikust tuvimaja puhul, aga vähemalt samavõrra ka leidliku kunstitehnika eest, millega silla otsas betooni kaunistatud on. Igatahes lahe koht, aitäh siia ajamast!
Lähenesime ülevalt mäe pealt. Jätsime auto tõkkepuu taha ning kõndisime aardeni. Aardega kõik korras. Tänud peitjale!
Vastan [kakskanget] logile rahvusvahelisel lehel, et segadust ei tekiks.
Nende logi:
Tahtsime ka Erkole seda aaret tutvustada, aga üllatuseks oli lähenemisteele (kus ka eramaa sildid) kett ette pandud. On see ikka maaomanikuga kooskõlastatud?)
Vastus: Nagu kirjelduses on kirjas teab maaomanik aarde olemasolust. Ta lihtsalt ei soovi, et autoga sisenetaks tema maale. Sain temaga ise aardepeitmisel kokku. Rääkisin talle, et geopeitusega ei tegele vandaalid ja peale aardelogimise ja vaate nautimise geopeiturid seal ilmselt muud ei tee. Ta elab kõrvalmajas ja oli õnn, et nägi mind, sest muidu poleks eramaale peitnud. Minu arust oli kett seal juba enne, vähemalt ida pool küll.
Sellest aardest sai meie eriti ikaldunud geopäeva esimene ja ühtlasi eelviimane leid. Koht on väga äge, jalutasime üle silla edasi-tagasi mitu korda. Huvitav ainult, kaua see puitehitis veel vastu peab, tundub üsna ausõna peal seisvat. Ja omale lemmikelamise valisin ka välja, pisike majake keset jõge - milline romantika. Aitäh peitja, et sundisid mind peatuma :)
Nuputöö viis vahelduseks Tartusse, kus homme Vanemuises eakatele meele järgi olla tuleb. Rae hooldekodus sai just kuu tehing tehtud ja ka Raasikul tuli väike sutsakas ära teha, jäi ju Vetla täitsa tee peale. Siinses parklas sai tööinimesest taas pillav geopeitur, laigupüksi ja metsariietega. Lähenesime sealt, kus eramaa ja läbikäiku keelavaid silte polnud. Ei tundunud kedagi kodus olevat, kuigi päris maha jäetud majakompleks ka polnud. Kena kohake see HEJ, oli meeldiv uudistamine. Keegi ei seganud. Mõni sirutus, mõni ringutus, mõni kätekõverdus ja oligi karp silmatud.
Aare korras, evej. Aitäh Karlolele rajatist kaema kutsumast!
Koos sõbrannaga sai aare võetud, peale võistlust.
Peale võistlust mööda minnes sai ära logitud ja nagu ikka valitud raskem lähenemistee. Õnneks otsimisega kaua ei läinud.
Nõnda palju keelavaid märke, ettevaatlikult neist möödudes astusime jaama poole. Omapärane puitehitis. Tänud peitjale.
Eelmine aasta sai just selle sama hüdroelektrijaama juures peatus tehtud, kui tegime oma Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matka. Seega oli koht meile tuttav. Tänaseks on ka geopeituses see ära märgitud ning koht väärib aaret. Meie täname!
Otsustasin siis ka oma pikka teed Maisilabürinti natukene tükeldada ja startida veidi varem. Sõitu alustades oli juba kottpime. Korjasin esmalt ära ühe ebameeldiva ainult GC lehel oleva aarde ja siis võtsin suuna Vetla hüdroelektrijaamale. Ööbimiskoha olin samuti siia lähedusse metsatuka sisse välja vaadanud. Peatsasin auto eramaa märgi taga ja mõtlesin, et kas praegusel kellaajal enam on mõtet sinna trügida või proovida hoopis hommikul. Kell oli 22 aga reede õhtu ja teekonnal ei paistnud ühtegi põlevat tulukest teepeale jäävat. Läksin siis kiirel sammul veekohina suunas. Tähistaeva all oli see koht eriti vinge. Saekaater nägi pimeduses välja täpselt nagu mõni suur Ameerikastiilis heinaküün. Imetlesin seda vaadet. Profikaameraga oleks saanud pika säristamise peale väga lahedaid pilte. Tamm ja selle vahelt välja lendav vesi olid ka meeldivad vaatamisväärsused. Aarde leidmine käis kiiresti aga ülejäänud ümbruse nautimise protsess võttis hulga rohkem aega. Aitäh peitjale siia ilusasse kohta juhatamast!
See osa kirjeldusest jäi kuidagi märkamata, et Eramaa silti pole vaja karta. Tiirutasime ümber palava pudru ikka jupp aega, enne kui julgesime läheneda ja nimed kirja panna.
Jälle need ajad, kus vihud hommiku otsa tööd teha ja siis tahad tibakese tuulutust. See siin sobis kenasti, lisaks tahtis üks potentsiaalne kuusemikro tibakese luuret.
Olen minagi seda jaama tee pealt pidevalt seiranud. Sedagi, kuidas mehed mingi aeg tagasi tammi eest võtsid ja veed suisa alla lasid. Suur mudatasandik laius siin, milles pisikene jõenire.
Parkisin kah märgi taha - no omanik olla ju teadlik - ja vantsisin objektile. Päris lihtsalt ei tulnud, tahtsin teda vägisi valest küljest saada. Kui selle ära tabasin, oli muidugi elu lihtne. Nimi kirja ja kuusemikrot kaema. Aitüma näitamast!
Naljalt me siiakanti ei satu, aga seekord mõtlesin, et sõidame Tallinnast Jõgevale kuskilt huvitavamat kaudu. Lisaks meeleolukatele teeremondilõikudele õnnestus seejuures siiski ka üks aare logida ehk seesama tore Vetla hüdroelektrijaam külastada.
Mis huvitavamasse teevalikusse puutub, siis võõrustajad kommenteerisid pärast, et nad ei teagi, et keegi varem Tallinnast nende juurde 3h sõitnud oleks :)
Aitäh ilusat paika tutvustamast!
Loogiline jätk teel sündmusele peale Ernesaksasid. Olen siin kunagi käinud, kunagise XDreami kanuuetapi lõpp. Aare leidus lihtsalt.
Nii tore, et ka siin on nüüd aare. Koht vääris tutvustamist. Tegin kärmelt mõned ronimisliigutused ja logi sai lips kirja. Aitäh kutsumast!
Kui see aare avaldus, siis olime Jürikatega just tunnelitesse minemas, nii et korraks isegi tekkis mõte, et läheks FTF'ima. Kuna aare asus, aga üpris kaugel, siis otsustasime ikka oma algse plaani juurde jääda.
Enne sündmusele minekut jäi aare teele, nii et saime otsima minna. Leid tuli kiirelt. Täna oli enne meid juba otsimas käidud ja nüüd logisi lugedes, selgub, et käidi ka peale meid. Popp koht. :)
Tänud peitjale, mulle koht meeldis. :)
Läksime kohale, vaatasime veidi siit, veidi sealt ja jäigi karp silma. Aitäh peitjale.
Ilmataat lubas Tallinnas jubedat ilma, seetõttu võtsin krantsi kaenlasse ja pagesin tuhat-nelja veidi lõuna poole. See sai esimeseks peatuspunktiks. Täitsa uhke jaam seal. Mööda olen sealt lugematuid kordi sõitnud, kuid kohapeale uurima jõudsin alles nüüd. Aitähhid!
Tee pealt on seda jaama nähtud küll ja küll, sest sama teed sõidame pidevalt maale. Aga nagu alati kuhugi sõites on kole kiire ja mis sa veel ilma karbita kohta imetlema hakkad :D Seekord oli aega ja nautisime otsimist täiega. Väga lahe koht on see ja aaret väärt, niiet suured tänud peitmast!
Äge koht jah, mujal Eestis sellist veskit vist polegi, mis ühel korrusel üht ja teisel teist asja jahvatanud on... Aitäh vaatama kutsumast :)
Vetlasse jõudes ei olnud väljas sugugi valgemaks läinud, kuid samas oligi põnevam seal lambivalgel ringi kooserdada. Leid tuli mõistliku ajaga, aitäh kohta tutvustamast!
Tulin, nägin, leidsin. Ilus koht. Võtsin pastaka, jätsin pastaka.
Täna õhtul siis enne seeneretke ka aare leitud.Koht iseenesest tuttav, aga tulla tasub alati.Aitäh.
Jällegi, kahjuks ei mäleta aasta hiljem logides eriti palju. Aitäh!
Peaaegu oleks ka tahtnud öelda “Lugu sellest, kuidas me Iksid'ele FTFi kinkisime”, aga kuna meie logi ja Ikside logi jäi lahutama pea et 5 tundi, siis hea, et me teisekski saime :)
Aarde avaldumisele saime pihta üsna hommikul ja ilmselt olime aardest umbes sama kaugel, kui Annika tiim. Siis aga mõtlesime: õhtul ju nagunii sõidame aarde kõrvalt mööda ja kes siia ikka niiväga otsima tuleb. Ja-jaa :)
Teel aarde poole ootasime muidugi kenasti kahe foori taga, siis torgati meile ette veel tee sildiga madalapõhjalisega_huvitav ja siis muidugi see eravalduse silt. Kuhugi õnnestus ikka auto jätta ja siis ei olnudki enam muud, kui 6 sekundi värk.
Me täname!
Lugu sellest, kuidas me Iksid'ele FTFi kinkisime :)
Taasiseseisvumispäeva hommikul olime maal just lipu heisanud, kui Erki küsis, et kas FTFima ei taha minna, Vetlas uus aare. Kuna me pidime niikuinii just sama teed Põrguväljale minekuks kasutama, siis hakkas väike mõte idanema.
Tund aega hiljem olime stardivalmis, kuid Lehtmetsa ristis tabas meid ebameeldiv üllatus teeremondi näol. Ning kohe oli ka punane foor, mis käskis 5 minutit passida. Kui me sellest ajast umbes pool olime oodanud, saabusid 2 motohunti, kes teatasid, et kohe-kohe saabub suurem jalgratturite grupp ja nad ei pruugi ühe fooritsükliga läbi jõuda. Üsna varsti nägimegi Grand Fondo Tallinn-Tartu sõidu maanteerataste koorekihti. Täiesti jabur, et nad selliste ratastega kruusateel liikusid. Õnneks saime rohelisega edasi, kuid üsna varsti oli järgmine foor, mis käskis passida.
Deja vu! Kohe oli kohal motohunt ja teatas, et saabuvad ratturid. Varsti hakkaski paistma rattur, kes sõiduvahendit hoopis õlal tassis: tema olevat eelmisest grupist maha jäänud ja ootas järgmist gruppi, aga et mitte ratast lõhkuda, siis tassis seda ühe käega õlal. (vahemärkusena: mul on tõsine tegu, et Jasmiini vanker või Josteni ratas teiselt korruselt õue saada). Seal foori taga ootasime mitu tsüklit. Kui grupp oli möödunud sõitis Erki stoppmärgini, kuid siis saabusid kolmandat korda motohundid. Ma arvan me ootasime seal ühtekokku tubli 40 minutit (no kas poleks võinud olla see teeremont Vetlas?). Motohunt lohutas, et vähemasti näeme me kõik osalejad ära :D Ega polekski ju miskit olnud, aga juhtumisi olin mina teel tööle.
Kui me siis ühel hetkel normaalselt sõitma saime asuda, siis Erki uuris, et kas lähme otsima ikka? Kuna Jasmiin oli magama jäänud ja ma juba nii hiljaks jäänud, siis ei saanud seda põiget lubada. Otsustasin, et las jääb Iksid'ele see FTF :D
Tööle jõudsin kella kümne asemel 11:22!
Ning mina tänan peitjat juba praegu. Aitäh ;) Ma olen sealt sadu kordi mööda sõitnud, ka jalgrattaga, kuid ma pole kunagi märganud/näinud hüdroelektrijaama. Päriselt! Ma vist jälgin teed või vastaskallast :D