Avanduse raba

Suur tänu kutsumast!

Leitud ja logitud. Mina hüpata ei saanud, aga Nils hüppas. Nils oli kummikutega, ma paljajalu. Siis istusime pool tundi ja natuke peale seal raba vaikuses ja oli tore lõpetus geopäevale! Tänan kutsumast!

 2 

Peaaegu nii oligi nagu Liis kirjeldas. Pärast PKT läbimist oli aeg improviseerima asuda ja kaarte kõrvutades edasi liikuda mööda neid aardeid, mida keegi meist leidnud polnud. Ega see elu näinud geopeituritega nii lihtne polnudki. Mõnede aarete juures tuli ikka kellelgi taaskülastus ette. Nii nagu siin Merlel. Kohale sõites tuli teemaks jalanõude valik. Liisiga oli lihtne, tal olid ju kummikud jala külge kasvanud. Merle teadis jälle rääkida, et kui tema siin käis, oli kuiv, talvel noh. Ja ega tal peale madalate matkapapude muud niikuinii kaasas polnudki. Mul olid kummarid kaasas, aga olukord tundus paljulubav ja kaastundest jätsin need jalga tõmbamata. Algus oli paljulubav, kuid mida meetreid edasi, seda vesisemaks läks. Tuli ikka hoolega valida kuhu astuda ja vahepeal korralikke auringe teha. Ega seegi ei päästnud, ja vahepeal tuli ikka lirtsatusi ette. Õnneks läbi miskit ei imbunud ja jalad jäid kuivaks. Alles tagasi jõudes oli tunda, et varba otsad hakkavad vaikselt niiskuma. Nagu näha oli, et siin poleks ka kummik päästnud. Julgel sammul igalt poolt otse läbi tormanud Liis suutis ikkagi viimastel meetritel sohu vajuda, kummiku kaotada ja sokkis edasi tormata. Oli see alles hoop allapoole vööd ja pakkus veel kõneainet isegi järgmisel päeval. Raba ise oli ilus, kuid üksluine, oleks mõni laugaski teel olnud kuhu üle kuumenevat keha näiteks jahutama visata.

Tänud.

 1 

Peale PKT-d olime NKT-ga pea laiali otsas ja ei teadnud, et kuhu suunda minema hakata. Kord olid ühel leitud, siis jälle teisel. Selle puhul oli Merlel leitud, aga ta oli rõõmsalt nõus taaskord kaasa tulema ning võtsimegi suuna selle täpini. Ma muidugi kiitlesin suurema osa teest, et kummik on parim geojalanõu, et minu jalad on kuivad. Ja kiitlesin aardeni ja kiitlesin ka terve tagasitee, ainult et kui autoni oli jäänud nii 30m, siis vajusin plärtsti sohu ja said minugi jalad märjaks. Järgmine päev olin Pakril oluliselt vagasem selles osas, et kas kummik on ikka ses mõttes parim jalanõu, et jalad lõpuks kuivaks jäävad. Igatahes oli tore ja suur tänu kaaslastele!

Ega siia rabasse selle aarde juurde ülearu palju lähenemisteid ei ole, seega jõudsime ka meie sellesama tõkkepuu taha, kust näitas aardeni ca 1,5km. Parkisime auto ära ning alustasime oma matka. Algul palju kõvakattega teed ning siis lõpuks ka tsutsakas raba ennast. Lõpp oli muidugi iseäranis huvitav aarde asukohast tingituna. Aga tore raba, mõnus matk, meie täname.

Teine tänane rabaaare. Mõnus lihtne jalutuskäik Tänud aarde eest

Siin saime jälle Yksk6ik tiimiga kokku, kes olid vahepeal käinud autole mudamähiseid tegemas. Lahtistest väravatest sõitsime sisse, sest ühtegi autoga liiklemist keelavat märki seal ei silmanud. Nii saime umbes 600 meetri kaugusele ja sealt juba kipsadi-kõpsadi üle kõva lumekooriku aarde poole. Raba oli veel valge lumekatte ja jää all, seega väga kerge jalutuskäik aardeni ja tagasi. Konteiner oli seest vesine ja logiraamat märg. Kuivatasime ja tuulutasime seda natuke, loodetavasti suvine päike küpsetab ta seal taas kuivaks.
Aitäh rappa kutsumast!

Pärast PKT rada oli veel jaksu ja tegime ühe jalutuskäigu rabas. Aitäh!

Peale 2,5 tundi PKT rajal oli aega veel laialt käes ja otsustasime ka ühe raskema maastkuga aarde otsida.

Tänan peitmast.

Praeguseks on sissepääsu tõkkepuu juures väga värske välimusega liikumist keelav märk koos kaameravalve infoga. Turbaväljadel siiski mingit tööstuslikku tegevust ei toimu aga märkide järgi ei ole tohiks sealtkaudu nagu läheneda. Aare ise oli klassikaline rabaaare.

Leitud.

Lõpuks saime oma raba. Auto juures arutasime, et panna kummikud või ei lõpuks tegime otsuse, mis oli õige. Vaatasime, et kugu alla kilomeetri teeem , kiirekäiguna ära. Aga raba on nagu raba ikka, Tema laseb sul liikuda, nagu ta sooviks on, seega sai kulgu ikka umbes tund. Lõpus vaatlesin ja vaatasin. meenutasin kuulsat pilti, kus Conrad Schumann end vabaks hüppab. (jump to Freedom). Tegin järele ja saingi logitud. Aitäh päeva ilusa raba eest ja meenutuste eest eest ka

Siin saime oma sellenädalasele rabamatkaisule pisutki leevendust. Kui auto juures seisime dilemma ees, kas panna kummikud või mitte siis minu viimasel hetkel tehtud otsus need siiski jalga tõmmata, osutus paremaks valikuks. Vale otsus oli see, et õhukese jope selga jätsin. Ka sellega oli liiga palav. Sel hetkel oli küll raske ette kujutada, et homme taas lörtsi sajab :(
Lõpus oli Peeter nii härrasmees, et tõi ise logiraamatu kohale. Eks see säästis pisut ka pinnast.
Kunagise vana nipukavajaduse täitsime ka ära. Kuigi Esko oli juba uue lahenduse teinud siis tõmbasime ühe priskemat sorti nipuka ka veel ümber konteineri ;)
Täname rappa kutsumast!

Juhtus nii, et see jäi päeva viimaseks. Asi leitud ja logitud, sai ikka varvas ka märjaks tehtud - õnnestus ikka see märg koht ka leida. Kuna aeg surus takka, siis tagasitee sai kiiremas tempos ette võetud. Ei teagi nüüd, kas see oli nii tark mõtte sel kuumal päeval. Auto juurde jõudes valasime tossudest turba välja ning egas endal oli ka toss väljas - jooks turbapannil võtab ikka võhmale.

5984.

 5 

Lubjaahjuvalgusti juurest lahkudes avastasin hooldusvajaduse. Nipukaid polnud kaasas, aga kalamehenööri küll. Niisiis läks rull koos multitööriistaga taskusse. Kohaleminek oli nagu rabas ikka - mõnus, tiba lirtsuv astumine :o) Aga kuumale ajale kohaselt jäid tossud kuivaks. Vähemalt minnes :P Turba võtmine on viimasel ajal uue hoo sisse saanud - mitte just siin, vaid Eestis üldiselt. See teeb tiba murelikuks... loodan, et majanduslik kasumlikkus meie loodusmaastiku säilitamist üles ei kaalu.

Nullis kirjutasin selle aasta esimese logi, sidusin konteineri lumega kättesaadavale kõrgusele, painutasin pisut selgroogu ning asusin tagasiteele, vahelduse mõttes esimese 10 m jagu tulekutrajektoorist vastassuunas. Sulps! Oh juustus küll! Kas teate, Maris ja Laur, Regio ei valeta, seal ONGI järv! Ainult lihtsurelikud ei pruugi seda kohe aimata :D Tegelikult muidugi täiesti oma hooletuse ja saamatuse viga, ujumine sõna klassikalises mõistes nõuaks seal igatahes oluliselt suuremat pingutust. Mulle kohe meeldib kui retk ikka natuke rappa läheb, aitäh kutsumast :o)

#ujumiskoht

 4 

Hooldusvajaduse avastasin alles geotuuril olles ning kaablivitsasid kahjuks kaasas polnud. Korralikku nööri õnneks autos siiski leidus, sellega kinnitasin konteineri mõistlikule kõrgusele.

Päeva esimene ja ainus aare, kus sai korralikult sooja õues viibides. Aitäh!

Kiire leid loogilisest kohast, tänud.

 1 

Tänane esimene aare, kus saime pikemalt Lääne-Virumaa talve nautida, nauding see ju on, kui saab alles esimesed lumes sumpamised teha. Mõnus talvine rabamatk toreda seltskonnaga, oleks võinud pikemgi olla. Tänud peitjale.

Päeva esimene aare mille võtmiseks tuli väheke jalavaeva näha.Aitüma peitmast

Tuuri kümnes leid. Parkisime 640m nagu siin asi käib. Koht tundus nii maha jäetud, aga lumes olid auto jäljed ees. Olin küll märkmetesse nipuka kirjutanud ja kodus neid on, aga kaasa unustasin võtta. Päeva esimene aare, mis naha soojaks ajas.

 3 

Ööbimiskohta mul selleks ööks planeeritud ei olnud. Seega pidin improviseerima. Käisin läbi erinevaid aardeid lootuses leida kohta kus tekiks tunne "Oh, see on täpselt just see mida otsinud olen!" Avanduse raba aarde puhul oli sisetunne ennem kohale jõudmist juba hea. Turbaraba ühe nurga peal jäi ilus rahulik paik silma. Jätsin hea variandi meelde, kuid avastasin ümbruskonda edasi. Olles lähimas punktis aardest kuhu võimalik autoga sõita, 600 meetri peal, leidsingi ideaalse paiga. Tiigi kaldal, kust paistab kaks päikest - üks taevas ja teine veesilma peegelduses. Oli olemas ka istekoht kus puhata enda päevast räsitud keha. Nautisin loodust ja siis vaatasin telefonist otseülekannet kuidas teised inimesed sporti teevad.

Sel korral päris lageda taeva all magada ei saanud, sest kui päike loojus, ilmusid välja pinisevad sääsed. Paistes näoga polnud soovi ärgata. Telgi kokkupanekuks olin aga juba liiga väsinud ja laisk ka muidugi. Viskasin ennast siis autosse ja kukkusin kui kartulikott sügavasse unne.

Ideaalis oleksin tahtnud päikesetõusuga matkama minna aga sellest ei tulnud midagi välja. Unevõlg vajas tasumist ja ajasin ennast üles alles 5 tundi pärast päikesetõusu. Väljavalitud asukoha eeliseks oli veel see, et hommikupäike tänu õiges ilmakaares asuvatele puudele silma ei paistnud. Enne rappa suundumist kulus veel tunnike enda turgutamisele.

Päris palju mõttetööd kulus sellele, et mida jalga panna. Nii juhtub kui valikus on räätsad, kummikud, 2 paari tenniseid, gore tex tossud ja aqua sussid. Valik langes tossudele. Rabamaastik nägi välja väga lihtne aga oli kevadiselt niiske. Läheduses olevates kraavide järgi pidanuks raba palju kuivem olema aga ju siis veed ei ole veel ära tulnud. Kuna plaaniks oli säilitada kuivad sokid, siis pidi kahtlastes kohtades natukene jänesehaake tegema. Jalgadetöö käima saamine oli tänu eelmisele sisutihedale matkamisele väga vaevaline. 29 kraadine palavus suunas peagi mõtted teistele lainetele.

Nulli lähistele ma jõudsin aga siis oli küll, et mis mõttes? Kuidas nüüd saarele saab? Kunagine laugas, mis kuuldu järgi suveks ära kuivab, oli hetkel kole älves kuhu räätsagagi vabatahtlikult peale ei astuks. Võtsin endast pikema mahamurtud männivitsa ja katsusin kui sügav on. Läks nagu lupsti sisse. Hakkasin oksi korjama ja neist kahte platvormi ehitama - hüppamise ja maandumise jaoks. Maandumisplatvormi ehitamine nägi vähe kummalisem välja. Viskega oksjupp paika ja siis pika männivitsaga sättisin kohakuti. Eelnevaga valmis saanud, siis tekkis see kõige raskem oma - vaimselt valmistumine hüppeks. Mõõtsin silmadega vahemaad, tegin hoovõtu samme ja kahtlesin oma võimetes. Aeg lendas arvatavasti ülihelikiirusel aga see moment kestis lõputult. Lõpuks ütlesin endale, kuradi sellega ja tegin otsustavad sammud. Hüppasin isegi maandumise platvormist üle. Imestasin enda soorituse üle ja läksin aaret logima. Ei jõudnud konteinerist õieti kinnigi võtta kui see lihtsalt kukkus maha. Panin nime kirja. Hea uudis oli minu jaoks see, et aardes oli pliiats olemas. Ma olin tulnud peaaegu kaks kätt taskus raba aaret logima - tossud, sokid, shortsid ja telefon. Pärast logimist proovisin 10 minutit aaret remontida aga lõpuks oli mul taskus 4 erinevat juppi nipukast. Saarelt tagasi kaldale hüppasin teiselt kaldalt, et oleks vaheldus või nii. Auto juures kaanisin pudelitäie vett ja olingi moraalselt valmis eesootavaks geopäevaks.

Aitäh peitjale siia aaret peitmast ja väikest seiklust pakkumast! NB! See siin oli elav tõestus, et ma ei kukugi iga aarde juures vette, kus see võimalik on :D

Konteinerit hoidnud nipukas oli katki. Proovisin kuidagigi moodi parandada. Lõppes sellega et puu küljes ei ole enam ühtegi nipukat. Järgmised otsijad palun võtke mõni nipukas või siis midagi muud kaasa, et tuua karp maapinnalt tagasi kõrgemale

 1 

Oi kui kaua ja kui mitu korda olen ma aarde avaldumise päevast saadik peaaegu siia olnud tulemas. Aga täna 1.aprillil rongiga teel koju, teadsin, et täna saab see teoks. Lõunane ekspress oli juba Jaama puiesteel ootamas. Rabas leidsime peagi ühed väiksed ja ühed suured jalajäljed. Logiraamatust selgus, et Marje ja Paavo jälgedes olime kulgenud. Tänu Piretile ja Mardile täna ma Avanduse raba avastada sain. Küll nemad oskavad ikka ja jälle meeldivalt üllatada. Tänud peitjatele.

 1 

Simunast otse Avandusse. Väike rabamatk teeb ikka geopäeva. Nii siingi. Masinaga sai liigagi mõistlikku kaugusesse. Alla 1.5 km jalutuskäiku pisut erinevaid teid pidi ja üks raba jälle väisatud. Pinnas oli üsna lumevähene, aga alt kandis veel kenasti. Mõni laugas oli puha puutumata, mõnda julgesime puutuda ka. Väga mõnus väike rabamatk. Aitähid Laurile selle mõnu ja päikselise päeva eest! Aardega kõik jonksus.

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1091587642

Julge jäljed

Puutumata laugas

Tüüpilist rabavaadet ka

 3 

Räätsad jäid autosse, sest kõikjal lumi kandis. Teadsime, et hundid-karud on siin tavalised elukad, täna nägime kahe hundi jälgi, üks neist oli vahepeal auto juures nuuskimas käinud.
Rabale jõudes silmasin eelmiste jäljerida ja mööda seda astudes ja loodust nautides jõudsime üle külmunud laugaste kohta kus jäljed silmist kaotasin. Tahtsin gepsu välja võtta, et vaadata, kaugel punkt veel on. Panin kepid kõrvale puu najale, et käsi tasku pista ja siis loobusin gepsu välja võtmisest. Sama puu otsas tops rippuski. Mis tore üllatus! Lahe rahulik jalutamine oli, tegime hulga pilte, mõned ka siin. Suur tänu!

Päike nagu mägedes eredalt säramas

vesi valgub rabast välja

rabalt tagasi

 3 

Sohver vaatas murelikul ilmel aarde suunas kulgevat maanteepoega, seda valget vett mis maas vedeles, andis vaikselt gaasi ja vaikselt, õite vaikselt võtsime suuna nulli suunas. Mõnes kohas käitus auto nagu kevadine mullikas, ikka siia sinna kepseldes kohati oli täitsa taksi moodi, kellel kõrvad lumeni, kuid need ärajooksmisekatsed taltsutati ruttu ja saabusime eilsete leidjate jälgedes auto hülgamise punkti. Kummikud jalga, räätsad otsa ja mööda kolmerealist maanteed raba poole .Mis nii viga astuda, kui saad valida ,millises reas aga kõndida soovid. Aga nagu maanteelgi, nii ka siin rabas lõppes luksus ühes kraavis ja algas kiirakäära üherealine, vaheltharimisega rabamaantee. Täitsa muretu oli astuda ja päike küttis ikka uskumatult soojaks kogu selle olemise. Nullis saime nimed kirja ja kuidagi märkamatult oligi teekond otsas. Algas tagasitee autoga nüüd juba pehmemal maastikul ja alles tummisemale teele jõudes saime kergemalt hingata, meie Kirsikesest oli küll saanud sahk, või siis sahakene, sest ümberpööramise ja tagurdamise tagajärjel andsid põhjakaitsme nipokad venima ja põhjakaitse ahmis lund kahe suupoolega :P ja kuulub nüüd (jälle!) ümbervahetamisele. Mootor oli kah lund täis, peale järgmist aaret oli ta juba jääks muutunud ja saigi ümisedes: jälle selili ma auto all...kamakaid mootori küljest õngitsetud :) Lohisev plastik õnneks sädemeid ei anna ning tagurdamisega oli kõik tänaseks. Vaikselt podisedes järgmise aarde poole . Tänud peitjale!

Leitud ja logitud.

 7 

Hommikul startides viskasin räätsad pagassi - igaks juhuks, et mine tea, mida päev toob. Selle aarde juures selgus, et Ethel ja Ede ei ole kunagi räätsa jalga saanud ning samuti selgus, et räätsapaare jagub kõigile, kellel jalad vastu maad käivad. Kõpskingaga daamidest tegime hetkega punase ja rohelise lestaga pardid (vabandust) :).

Kusjuures poole retke peal selgus, et see oligi hea valik ning vudisime aardeni. Ilm oli nii soe, et oleks võinud ujumispükstega paterdada. Väga mõnus jalutuskäik heas seltskonnas, aitäh!

Triibutasime sileda lume

Talvel tundus see raba väga mõistlik koht olevat. Mulle küll meeldis

Peaaegu oleks käblapildi saanud, napikas..

 1 

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 5 

Õnneks saime autoga päris lähedale 680m kaugusele aardest. Räätsad jalga ja matkama. Väga mõnus matk oli, mõnusa seltskonnaga ja mõnusa ilmaga. Tänud peitjale.

Miki logimas.

Ilus vaade rabale.

 3 

Alguses olime nagu siilid udus. Lund langes ja see ajas segadusse, et kuhu suunda hoida. Gps-i akud olid juba autos tühjaks saanud ja nii me seal siilikestena 0 poole rühkisime. Telefoni gpsil oli ükskõik, kui suunda muutsime, tema näitas ikka, et läheme samas suunas. Otseks meie minekut küll pidada ei saa. Sellest ka aru hästi ei saanud, kus on älv ja kus mitte. Alles selja taha vaadates saime tõdeda, et näe, nüüd on ühest üle tuldud, sest jäljerada sulas jäässe sisse. +3 kraadi ju ka ikka. Mätaste vahel vajus ka mõnusasti ja mõni laugas ei olnud jääs.
Ühesõnaga läks aega, mis läks, aga kohale me saime. Nimed raamatus, märkasime, et lund enam ei saja. Isegi heledam triip piilus taevas pilvede vahelt. Selle järgi oli hea tagasiteed otsemas suunas hoida. Tore, et tehtud sai. Ilma aardeta poleks ma siia sattunud. Nüüd oli mõnus laupäevahommik. Värske õhu ja tervisemaiguline. Aitäh!

 1 

See järve jutt oli juba meelest läinud. Ei kadesta suviseid otsijaid. Täname kena paika tutvustamast.

 4 

Peaaegu küps juba - sest umbes nädalasest külmast piisas kenasti. Minu all veel mõne koha peal raksus ja kuskil vajus isegi läbi, aga pisemad kolmekesi lustisid kõik vabalt. Aitüma!

Nagu Tammsaarel - üle raba helkis Simuna kiriku torn

 2 

Tavaliselt ma sellise vihmase ilmaga ei vii kassiliivagi välja, ainult mõnulen ühe diivani peal ja lebotan teises voodis.

Täna oli ilm täispask aga Helduri väike kanuutuur ajas mu plaani ikka väga suureks. See, et Raulil alles käidud oli kõige väiksem ära-rääkimine, sest roolis olin mina. Kahtlaseks võis osutada vaid võssa kasvanud tee. Aga mina ju sündinud kuldkingakesed jalas - keegi oli võsa maha saaginud, vot üllatust! Minu autoga sai ilusti lausa rabaserva.

Nüüd te küsite, kas "ei sadanud siis üldse ja kas raba siis märg ei olnud"? Muidugi oli ja kohe nii märg, et raba voolas nagu oja, kõva vulinaga kohe. Ma polnud kunagi elus seda näinud. Nii lahe.

Aitäh kutsumast, enne olin rabas käinud öösel talvel aga nüüd olen öösel käinud ka sügisel. Suvi ja kevad siis jäävad veel. Aitäh peitjale, mul oli tore!

 1 

Leitud :) Tänud peitjale!

 3 

Räätsad seljas marssisime aarde poole. Parajalt pikk maa pehmete mätaste vahel. Nautisime üle vesiste roheliste kohtade minekut. Kes kukub sisse? Kes pääseb üle? Hoopis ootamus kohas haaras maapind minu kummiku ja hoidis jõuga kinni. No kuidagi ei raatsinud lahti lasta. Täitsa lõbus oli! :) Meile meeldis see rada. Ja lõpus ei ole vaja ka räätsasid, sest loodus ise annab abikäe. See on kiirem ja lihtsam, kui räätsad kotist välja õngitseda ja jalga panna ning siis kõik jälle tagasi pakkida. Aitäh väga mõnus aarde eest! Meile jätkus korjamiseks kaseriisikaid. EVEJ

 2 

Minul õnnestus valida aardele lähenemiseks selline tee, mis oli metsaveoautode poolt parajaks mudarajaks sõidetud. Peaaegu oleks ühes kohas kinni jäänud, aga peaaegu pole sama mis kinni jäämine - seega siis ikkagi vedisin ennast edasi... auto oli küll korralik mudakäkk ja ega kõrvalt akendest suurt midagi välja näha polnud. Õnneks oli parkimiskoha kõrval ilus suur tiik, kust sai ämbriga nii palju vett ammutatud, et vähemasti klaasidest väljavaade taastada. Miski 600 meetrit jäi sealt veel aardeni astuda. Täitsa tore astumine oli. Algul vältisin küll mõningaid kohti, kuid miski aeg selgus, et raba kandvus seal ikka üllatavalt hea. Männiriisikaid jäi ka täitsa toredal hulgal silma, aga täna polnud seened eesmärgiks. Aitähhid mõnusa rabaka eest!

 4 

Läksin kindla sihiga, et lisaks rabakäigule noosi saada. Võtsin kaasa totsikuid ja potsikuid, et neid pohlade, jõhvikate ja seentega täita. Kõigepealt muidugi tegin soojendustrenni aarde juurde, jahutasin natuke varbaid ja logisin aarde. Siis auto poole tagasi ja saaki jahtima. Jõhvikatega oli kitsas, Pagarid olid peaaegu puhta töö teinud, aga õnneks olid nad kõik kuuseriisikad alles jätnud, no mõned jõhvikad ikka ka ja lähedalt leidus pohligi veel. Käik ilusat ilma nautides tasus igati ära. Tänud marjule ja seenile juhatamast.

 2 

Järgmistel soovitame juurdepääsuks kasutada Simunapoolset teed. Teine on algul ikka väga auklik. Raba äärde jõudes avastas Tiia jõhvikad ja käisin üksi nn. soosaarel ära. Praegu on raba sügisvärvides fantastiline, kõik värvid on esindatud. Aitäh.

 3 

Mõnus! Räätsadega väga mõnus! Aitäh!

 1 

Leitud

Teen logisid korda. Mõnus! Tänud peitjale!

 5 

Aarde avaldumise hetkel olin tööl ja mõtlesin, et ega jooksma küll ei hakka.Aga, et järgmine päev osutus vihmaseks, siis mõtlesin, et käin ikkagi ära.Kunagi sai käia seal jõhvikal ja mõtlesin, et olekski paras aeg eelluuret teha ja vaadata kuidas seekord asjalood on. Jätsin auto aardest üsna kaugele ja lonkisin jala raba poole, sest kiirustada polnud nagu mõtet.Aimasin juba ette, et käbedamad on ammu logi kirja pannud. Rappa sisenedes märkasin mingit autot liikumas, aga kuna tee on läbisõidetav, siis ei pööranud sellele rohkem tähelepanu ja liikusin edasi. Lõpuks nulli jõudes ja logima hakates kuulsin kusagilt mingeid kilkeid, mis aga järsku vaibusid. Aga nüüd olin küll üllatunud, sest olin esimene leidja :)Raamat oli täitsa tühi ja FTF sai kirja täpselt kell 18.00 Peale logimist suundusin siis läheduses asuvale mättale veel roosakaid jõhvikaid korjama, kui ennem kostunud hääled olid juba üsna ligidal. Ja ega palju arvata polnud vaja, et kes sellisel ajal ikka rabas tegutsevad kui geopeiturid. Nendeks osutusid siis Heldur ja Raili.Olen selle mängu ajal kohtunud küll sakslaste, soomlaste, lätlaste, inglaste,iirlaste ja teiste geopeituritega, kuid mitte endi eesti mängijatega. Seekord siis esimene kord, mis ise enesest tore kogemus. Kokkuvõttes oli see FTF selline napikas, aga kokku oleks nii või teisiti sattunud. Aare väga toreda koha peal ja logima minnes kindlasti leiab sügisel midagi, mida koju kaasa korjata. Aitäh.

 3 

Heldur viskas päeval töö juures lause õhku, et läheb õhtul Avanduse raba aaret vallutama. Minu poolt pisike mõttepaus ja diil.. otseloomulikult tahan ju ka (üksi ma ometi seda ette ei võta - olgugi, et suisa kodukant). Rabatee oli nostalgiahõnguline - juba lapsepõlvest tuttav. Peagi kulgesime turbaväljadel. Esiti autoga ning siis jalgsi. Seejärel raba... Veits tümavõitu oli kogu see värk... minu "lühijalgsus" hakkas kohe takistavaks asjaoluks saama, mis ühel ilusal otsustaval hetkel päädis naiseliku kiljatuse ja ülepõlve "mädasoos" olesklemisega. Aga vähemasti sain ikka korralikult rabas käidud! Aare ilmutas end meile üsna lihtsalt.. Võibolla ka seepärast, et oli alles "logisoe"... vahetult enne aardeni jõudmist kohtusime metsas meesterahvaga, kes lähemal tutvumisel Rauliks osutus. Oli tõeliselt tore oma geotutvusringkonda laiendada! STF logi sai kirja 18:08. Tänud peitjatele!