Pühadekare

 2 

Arvo ja Liisi külaskäik siia Pühadekarele pani ka meid liigutama ning sellest pea nädal hiljem tänasel hommikul me oma auto Võikülas ära parkisime, et ise samuti siia matkata. Ja mitte ainult. Võilaiul olime leidnud "Peitmise pärast 2" üles ning saigi võetud suund siia. Nagu teekonnal Võilaiule tõdesime, puhub edelatuul, mis tähendas, et nüüd oli meil terve tee tuul vastu. Ühtlasi tähendas see, et oli lootus, et terve tee tagasi on tuul tagant. Kui Taguküla ka Võilaiu vahelisel jääl oli lund ca kuni 10cm, siis siin oli seda rohkem, vast kuni 15cm. Lisaks oli lume all erinevaid jääkonarusi, ilmselt korra sulanud, siis nurgeti vajunud ja jälle kinni külmunud jäätükke. Igatahes see teekond polnud enam nii mõnus ning kiirust üle 3 km/h me siin arendada ei suutnud ja jõudsimegi veidi peale enam kui tunnist matka taas kõvale maale. Kui olime tuvastanud, et majakesest veidi eemal asuv suur kast aaret ei sisalda (vaid asju mis, mis ootavad uut majakest), valdas meid hetkeks nõutu olek. Lund oli igalpool omajagu, tuisanud siia-sinna ning hetkeks valdas juba hirm, et äkki jääme üldse tühjade pihkudega. Aga ei, siiski peale veidi põhjalikumat otsimist ja paari kohta lumest puhastamist saime karbi tema pesakesest kenasti kätte ning oma kohalolu sai sisse märgitud. Olime oma teekonnale veidi kehakinnitust kaasa võtnud, aga paraku oli ilm piknikku mittesoosiv ning seetõttu sarnaselt eelmise aarde leiule, pikemat peatust me ei teinud, vaid võtsime kohe tagasitee jalge alla. Või siis hoopis edasitee, oleneb, kuidas võtta. Eesmärk oli jõuda Viirelaiule, kauguseks näitas 7,2km. Võtsime oma jäljerea taas üles ning esmalt suuna tagasi Võilaiule. Tuul oli nüüd tagant ning see tegi ainult heameelt. Tänud tunkile selle aarde eest, oli taaskord üks meeldejääv matk meil.

Teekonna algul rõõmus meel

 10 

Ma olen väga pikalt seda aaret nillinud. Ja mõelnud igasuguseid ägedaid viise, kuidas siia tulla. Peitjaga endagagi kunagi mokaotsast sellest aardest räägitud. Aga lõpuks on ikka nii, et vaatad, et üksikud laiuaarded veel logimata ja see risti silmanurgas jalus. Ja kuna mingit head ideed pole tulnud, kuidas see aare ära logituks saada, siis lõpuks läks laiskuse teed see asi ja sai vaadatud, et jää "võiks" ju pidada, et siia saada. Aga ega seda täpselt ju ei tea.

Peale Liisilaiu FTF-i oli kell veel suhteliselt varajane. Tutvustasin Liisile erinevaid plaane, mida teha ennem mandrile tagasisiirdumist ja ta oli nõus siia tulema, et kuna see minu vana unistus ära teha. Ja et küll peale seda jõuab pärast veel aardeid teha. Aga ei teadnud ju mina, kaua ja kui pikk on see tee siia aardeni ja milline vaev see tegelikult siis on. Mina olen selliseid aardeid omajagu teinud. Küll enamasti mingitsorti liikumisvahendiga. Sel korral aga sai täiesti jala hakatud mandri pealt tatsama. Eks tulime autoga, kaugele saime ja enamvähem sinna välja, kus traktoritee hakkab ja kust kunagi sai Võilaiu aaret vallutama mindud. Nüüd oli suhteliselt soe, kuid vilu tuul siiski. Hakkasime aarde poole tatsama ja suht varsti tuli meiel vastu 2 naisterahvast, kes olid Keskkonnaameti Hiluxi samasse kohta parkinud, kus meie parkisime. Midagi nad seal võilaiul tegid, kuid mida, jäigi saamata teada. Mu puusalt pakkumine, et kuna seal igal aastal taastatakse karjamaad, siis selle inventeerimist. Läksid nad oma sammudega sinna Võilaiu lõppu välja ja olid seal ühe koha peal pikalt tatsanud.

Jõudsime Võilaiu tippu ära ja juba see oli päris korralik matk. Mina jaoks pole see teab mis, ma võin pikalt nii panna. Liisi aga pole merejäälgi ennem kõndinud ja ta küll on kõndimises päris osav, siis maastikul kõndimine on talle uuem teema. Ja kui ma näitasin, kui kaugel see Pühadekare on, sisi ta arvas, et sama hästi võiks Saaremaale välja minna, et see paistab isegi lähemal. Ja muudkui läksime ja läksime. Jää õnneks kandis. Viimases otsas tuli ka Pühadekare ise päris kiirelt kätte, kuigi tõesti pidi tükk aega minema. KÜll aga sai palju häid pilte, tõesti kaunis ilm ka vilu tuule kiuste.

Lõppu jõudes selgus, et hütt on ennast maadligi tõmmanud, et tuule eest varju pugeda. Ja minu aarde null näitas täpselt sinna alla, kus see hütt pikali. Käisin hüti ümbruse läbi mitu korda ja lume alt ka kaevasin, samas midagi leida polnud. Lõpuks helistasin TBin-le, kes seda siin hooldas. Ja selgus, et esialgne peitmisviis ei päde ja hütist ei pea eemalduma. Ja siis leidsin lihtsalt leitava aarde kergesti ja kiiresti üles. Aga no nii lihtne on peitja kirjeldusse kinni jääda!

Aare ise heas korras. Hüti peremees oli pannud isegi kasti, kus sees siis tarbeesemed hütist kuivas olid. Ja kirjas oli, et tuleb uus hütt. Eks näis. Aga see hütt oli isegi pikali olles väga äge :) Meil oli tore. Edasi-tagasi tuli ca. 14km mööda jääd ja lund. Ja paarkümmend tuhat sammu. Ajaliselt ca 3,5h kõndimist.

Kiirustage, seltsimehed unetud - peale Pühadekare laidu loksus ka juba lahtine vesi. Seega jääd oligi niivõrd täpselt, et see aare ära teha Muhu poolt tulles ja mitte rohkem. Änksa :) Aitäh peitjale, üks selline aare kaalub üles mitukümmend suvamikrot kuuse küljes.

Võilaiu algus

Võilaid

Pühadekare kauguses

Pikali onn

Onn lähedal

Päikest ja küpsiseid nautimas

 1 

Aardevaras peitis end kiiresti kivi taha, paar linnupoega ulpis vee peal. Karp ei tulnud ega tulnud nähtavale. Tõstsime juba mitmendat korda puutükke ringi, kuni isa lõpuks karbi rohu seest avastas. Suurema lumega enam leitav pole, aga pisut rebasekindlam ehk sai. Aitäh!

 1 

Randudes jäi silma rebane, kes meie tulekut jälgis. Aaret algul ei leidnud, kuigi kobasime igas asendis majakese läbi. Siis lugesime logisid ja üha suuremaid ringe ümber nulli tehes andis viimaks aardekarbi välja. Oli jälle suvalises kohas rohus. Tagasi peitsime ilmastiku ja rebasekindlalt, kui ta just metalli ei näri. Aitäh.

 7 

Pühadekare oli meie tänase pisikese merereisi kolmas sihtmärk. Eks olime omakeskis ju arutanud võimalust siia SUP-itades tulla, aga kui tänane paadisõiduplaan Leviaga jutuks tuli, siis pakkus ta kohe välja, et võiks ju sellegi aarde juures sipstigi ära käia. No mis sai meil selle vastu olla, kui mugavasti paadiga kohale tuuakse. Ilm oli paadisõiduks täna imeline, mõõdukalt tuult ja palju päikest. Randumine kordus sama stsenaariumi järgi, kui kahel varasemal korral. Kui põhi hakkas juba liiga selgelt üle paadiääre kätte paistma, siis pani kapten mootori seisma ja kargasime vette, et lohistada paati tasakesi natuke kaldale lähemale. Taaskord jäi Ain paati valvama, sest pidime ju korraks vaid saarele minema. Tegelikult sai sellest üsna pikk ja unustamatu peatus.

Nimelt majakesele lähenedes märkasin läbi aknaklaasi kedagi sees toimetamas. Natuke uskumatuna see tundus, et satume samal ajal kellegi teisega siia asustamata maalapikesele, kuid uksele astusid üks naine ja mees. Eks meie üllatunud ilmed olid vastastikused. Proovisime teha kiire vaatluse, kuid aaret muidugi silma ei hakanud. Saime siis tuttavatakes ja tuli välja, et saarele oli tulnud maaomanik ja selle onni ehitaja isiklikult- Mihkel. Oli ta vaatama tulnud, kuidas majake vastu on pidanud ja kahjuks pidi tõdema, et olukord on täbar. Mingid metsloomad on onni alla urgu tahtnud kaevata, kõik vundamendi alused on õõnsaks uuristatud ja uksestki tükke kaasa hammustatud. Omanikule tundus, et sellel onnil enam suurt tulevikku pole ja ta plaanib ehitada millalgi uue majakese. Pikema vestluse käigus rääkisime muidugi oma saarele tuleku eesmärgist ja asusime kõik koos karbikest otsima. Sai vaadatud igale poole, aga karpi mitte kuskil. Hindasime selle metsloomade saagiks, kuid onni ümber rohus natuke tiirutades hakkas Leviale ühel hetkel silma karbike. Veel natuke terast silmitsemist ja siis tuli pika rohu seest välja ka logiraamatu jäänused, pliiats, teritaja ja tükike juhendit. Kuigi karp on katki, sest ilmselt on see kellegi looma lõugade vahel olnud, saime kõik aardele vajalikud detailid rohust kokku korjatud, nimed paberile kirja pandud ja uue ajutise peidukoha meisterdatud kohapealsetest vahenditest. Hetkel on aare leitav, kuid ületalve elamiseks vajab ta siiski natuke suuremat kõpitsemist ja ilmselt täitsa uut peidukohta. Peremees on nüüd küll aardekarbist teadlik, kuid kui onn kokku kukub, ega siis karbile siin enam kohta pole. Peale pikemat geopeituse teemalist vestlust hakkasime veel omavahel arutama, kes kus külast pärit ja kes keda tunneb ja tõdesime taaskord, et küll see Muhumaa on ikka väike. Ja Elole sai ka kiirkoolitus Geopeituse olemusest tehtud ja talle paistis see hobi vägagi meeldivat. Nii see aeg lobisedes muudkui kulus ja kui lõpuks paadi juurde tagasi jõudsime, siis palusime Ainilt kergemat karistust. Oli ta ju kogu selle aja istunud ja hoidnud meie ujuvvahendit kinni, et tuul seda minema ei kannaks. Ja meie muudkui pläkutasime onni juures.

See oli küll üks äraütlemata vahva kohtumine saarel, suure juhuse läbi üliõnnelik aardejäänuste leidmine ja väga vahva merereis. Suured tänud Leviale ja Ainile meiega seiklemast. Ja muidugi palju tänu Tunkile, kes meile sellise vahva eesmärgi ette andnud oli. Geopeitus on lahe ja toob kaasa seiklusi, mida muidu isegi tikutulega otsides ei leia ega kalli raha eest osta ei saa.

Imetore kohtumine onni ehitajaga

 1 

Lähenesin mere poolt ja ujusin saarele. Aare korras. Aitäh!

 8 

Kujutad sa pilti, palverännak Vilsandi meteoroloogiajaama vist aitaski! Igatahes ilmataat halastas ja kruttis mu viimaseks saarte päevaks tuulenupu meeldivalt tasase peale :o) Täna oli täitsa super ilm merevees sulistamiseks. Lõunaks sai korralik täiskomplektne aardekarp koostatud, keha kinnitatud, ujumiskott pakitud ja vaim valmis pandud. Ligemale poole päeva projekt on see jalutuskäik piki Võilaiule viivat mudajõge ja pärast lehmi veel edasi mitu kilomeetrit mööda merepõhja.

Harvad on need juhtumid, kui tekib võimalus enda aaret otsida :D Ajutise lahenduse taastajatelt lisavihjete küsimise välistasin juba enne retke - pole eriti minu stiil. Seetõttu jõllitasin nullis ikka igal kolmel tasandil, enne kui asenduspurk kuskil 5 minuti pärast välja tuli - kuigipalju peidukaid seal ju polegi. Päris kavalalt oli silma eest varjule pistetud küll :o) Uue karbi paigutasin siiski endisel viisil, ehkki 2 meetrit eemale ja kohapealsetest vahenditest kokku klopsitud maskeeringuga. Koordinaati ei hakka sellepärast küll muutma. Aarde leidmiseks pole tarvis onni sisse minna. Onn on aeg-ajalt ikka kasutusel veel, seda näitavad kasvõi nii esimesele kui teisele korrusele viivad uued redelid.

Lisamissiooniks võtsin täna välja selgitada vähima ujumise täpne trajektoor. Hülged jälgisid mu tegevust huviga, seda nii veest välja ulatuvatel kividel pikutades kui niisama siin-seal pinnale tõustes. Aga ikka vähemalt 50-meetrist distantsi hoides. Jah tõesti, soodsate olude korral tuleb keskmise pikkusega täiskasvanul ujuda kõigest napid 15 meetrit, veealuseid kõrgendikke järgides saab kogu ülejäänud teekonna hakkama lihtsalt merepõhjas astudes! See info läks nüüd ka kirjeldusse, koos lingiga träki olulisemale osale GPX kujul ning Kuivastu sadama ilma-andmetele (uuenevad iga 5 minuti järel). Eks ujumisdistants sõltub muidugi paljudest asjadest - meretase, tuule kiirus/puhangud/suund, laine kõrgus, sinu pikkus, täpsus kõrgendike järgimisel, ka kõrgendike kuju ja asend võib ajapikku pisut muutuda. Igal juhul tasub enne minekut turvalisuses veenduda. Ehk antakse sel suvel veel mõni soodne ilm, hoolimata aarde nimest ei pea külastuseks pühasid ootama :P Mõnusat sulistamist!

Varustus

Ilmaolud

Võilaiu peatee

Sõbrad maal

Sõbrad vees

Pilvelõhkuja nullis

Täna oli paadi päev ja ainus päev kus laine oli. Geokõne abil leitud. Laud 14:14. Nii sürr paik pani fantaasia tööle naturaalsest robinsonaadist.

 2 

Üks meie tänastest eesmärkidest, proovida ära muhujani paat ning leida mõned aarded, mis muidu kättesaamatuks jäävad. Kareni sõitsime oma tund aega vähemalt. Kui eile oli vesi peegelsile, siis täna viskas jänest ka sekka, laine pritsis meid kõiki märjaks.
Kohale jõudes laotasime asjad kuivama ning läksime nulli majakest kaema ning aaret otsima. Muhujan näitas, kust tema selle oli leidnud ning see ilmselt panigi meile põõna, no ei leidnud. Pidime hädaabi kõne tegema, aitäh ovele, kes meid hädast välja aitas!
Rannas sõime kõhu täis ning põrutasime edasi. Aitäh peitjale!

Nõutud

Vetevana

Suksu ootab

Äge koht.

 1 

Kajakitega Viirelaiult edasi Pühadekarele. Nüüd oli tuul rohkem tagant ja aitas tempole kaasa, sedasi oli veelgi lahedam mööda vett liikuda. Läbisin 6,5km umbes ühe tunni ja kümne minutiga. Enne saarele jõudmist muutus eemalt paistev muhk kahekorruseliseks majakeseks keset saart, kus terve elamine sees. Ainult aaret polnud, ei sees ega väljas. Ove leidis küll täiesti täis õllepurgi, aga see jäi vist siiski tarbimata. Eks siis tuli võtta kasutusele kaasas olnud ja ka kohapeal olevad abivahendid, et aare uuesti ellu äratada. Sedasi saimegi nimed kirja, ainult aarde panime uuele konteinerile sobivamasse kohta. Aitäh siia meelitamast! Järgmine peatus - Võilaid ja "Peitmise pärast 2".

Pühadekare parkla

Pilvelõhkuja keset saart

Kas veel kõlbab?

 1 

Pühadekarele tulime kajakkidega Viirelaiu kaudu. Pühadekarel leidsime aardest ainult topsi ilma kaaneta. Sisust ei olnud kusagil midagi järel. Peitja nõusolekul sai aare taastatud ja ootab järgmisi leidjaid. Enne saarelt lahkumist tegime kerge eine ja võtsime suuna järgmise laiu suunas. Vahepeal oli tuul tõusnud ja merele olid tekkinud madalad lained.

 2 

Teekondal alustasime kajakkidega Võilaiu silma juurest ja aerutasime siia läbi Viirelaiu, nii et kokku tegime sellise paraja 15km ringi. Viirelaiult Pühadekarele oli kõige pikem ots, u. tunnike aerutamist. Alguses paistis kaugusest vaid pisikese täpike, mis hiljem osutus onniks, mis lähenedes kasvatas enda ümber saare. Mõnusalt soe vesi ja vaid kerge virvendus olematust tuulest ja aeg-ajalt meieni jõudvad tagant tulevad praamilained. Teepeal tulid meid eemalt uudistama hülged, kes lahedalt oma päid suvalistes kohtades veest välja pistsid ja olukorral silma peal hoidsid. Saarele jõudes uudistasime onni ja otsisime aaret, kohe päris pikalt otsisime, kuni jõudsime järeldusele, et aardest on järgi vaid konteineri alumine osa. Peitjaga kooskõlastatult saime õnneks võimaluse aarde taastamiseks ja seda me ka tegime. Vahepeal sai pisut provianti maitstud ja lihtsalt mõnusat olemist nauditud. Vahepeal oli pisut tuult ja lainet tekkinud ning peagi oligi aeg Võilaiu aardele drive-inni tegema minna. Tänan kutsumast.

Jõudsime Pühadekarele :)

 1 

Küll ja küll olen end kirunud, et logivõlad üle pea olen lasknud kasvada. Samas on kohe ka vabandus varnast võtta - väärt ja seiklusi täis kulgemisi, ka peitja vaeva ägeda konteineri/peidiku meisterdamisel või külastamist väärt koha leidmisel ei taha ju "tasustada" lakoonilise "leitud, logitud" sõnapaariga.
Kindlasti on Pühadekarel käik seiklus, mida oleme korduvalt meenutanud, kõhutäiteviisi naerda saanud ja olen kindel, et teeme seda veel :D
Eks kaaslaste logides on võimalus seda kõike täpsemalt lugeda. Mina siit taamalt, täpsemalt 4+ aastase viivitusega, piirdun suure tänuga ägedale seiklusele kutsumast;).
Aitäh, Esko!

 12 

Talvel olime siin Võilaiu kaldal. Jää tegelikult kandis aga see oleks tähendanud veel kilomeetreid ja tunde kulgemist ning kõik oleks lõbu asemel muutunud tööks. Tegime ainuõige otsuse ja otsustasime siis, et küllap kunagi tuleme tagasi. See aeg tuli vägagi ruttu. Mina olin eelmisel päeval lõpetanud oma valve ja Piia autoga kulgesime sadamani, hülgasime auto ning siis olid meil Kuivastu sadamas juba Marje ja Paavo ees. Järgnes meeletult vahva õhtu Klaarika juures Saaremaal. Sai nalja ja minu üle sai järjekodselt naerda ka, õnneks kõike aju ei fikseeri. Seega olin mina hommikul nagu puhas leht alustama rännakut.
Hobuseid mina ei kartnud, tegelikult peangi lehmi kordades ohtlikumateks. Liis alias cherub on kunagi oma logis isegi toonud välja statistika, milles lehmade rünnaku tõttu hukkub 10x enam inimesi, kui haide hammaste läbi. Mina kartsin hoopis veetakistust. Ujuda ma oskan, aga paanikaga ei oska hakkama saada. Mul oli Piia poolt muretsetud kollane elupäästja kaasas. Jah see hingas omasoodu ja vajas regulaarselt isegi uue hingeõhu sissepuhumist, aga veepeal osutus eluliselt oluliseks. Minu riietus oli rännakule vastav, Paavol on selle kohta isegi pilt olemas. Seda iseloomustaks lause, et 110% rasesestumise vastane riietus. B Vesi oli soe aga kivine põhi murdis aegajalt nii mõnegi maha, sinikaid näidati veel nädal aega hiljemgi ja pahandati, et ma kohe peale ei puhunud (proovi sa vööni vees põlvele peale puhuda). Lobiseti ja naljatati, mina aga olin mures. Ehk siis suu lobiseb ja naerab, aga süda muretseb. Omaagne Kurkse retk algas ka ju päikesepaistes ja rõõmsal meelel aga lõppes katastroofi ja süüdlaste otsimisega. Ka meie üritamise ajal oli stabiilne ilm muutunud ja lubati nii äikest kui tuulepuhanguid. Vesi tõusis ja tõusis, kuni lõpuks enam kõndida ei saanud. Mul polnud vigagi ühe käega hoidsin madratsist ja teisega ujusin. Korraga hakkas seljataga Piia abi paluma - temal oli logimiskotike ühes käes, ehk õhus ja varvastega pidi tegelema crocside jalashoidmisega. Seega ei saanud ta enam ujuda ja mitte ujuv inimene veepeal ei püsi. Õnneks jõudis ta madratsini. Selle õhusisaldus polnud aga hiilgavas vormis. Piia seega tegeles vaid madratsist kinnihoidmisega ja mina mõistsin, et ühekäe jõuga see meie paat vajalikult edasi ei uju. Õnneks märkas meie etendust Paavo, kes oma lisajõuga meid taas kandvale pinnale juhtis. Seega ikkagi on paanika kiire ja laastav. Õnneks läks siin kõik hästi. Aga meil oli ülbust mitte kulgeda kaitsva maasääre poole, vaid kulgeda sellega paralleelselt. Taas oli vett rohkem kui meil pikkust. Mina ujusin ja ujusin (loomulikult oma kollasele õhukaunitarile toetudes) aga ühel hetkel sain lollusest aru ja suundusin otse maasääre suunas. Teised jätkasid, kes armastas ujumist, kes avas tšakraid (ei saanudki aru, kas Piia Paavol või vastupidi), kindlasti oli neil aga väga lõbus.

Tagasitee oli igavam, võtsime natuke teise suuna ja olime neljakesi madratsi küljes, ujumisala oli vast kümmekond meetrit ja see oli pigem lõbus kooskulgemine, paanikat ja hirmu enam polnud. Ka tagasiteel hakkas alailma keegi järsku braketansu liigutusi tegema ja vajus siis külili vette.
Maapealse tagasitee võtsime ette samuti tulemisega erineva. Sattusime pillirooallele, aga erinevalt talvisest jäälõbust, oli nüüs haisev muda. Marje ja Paavo, kavalad leidsid, et on ka mõnusam tee. Aga mina pidin endale ikka korraliku mudaravi põlvini korraldama enne kui nendega ühinesin. Lehmakarja nägime ka, vaidlesime kas nad meid ründavad või on uudishimulikud (lollid pole nad kunagi). Õnneks lahkusime teineteisest lähikontaktita. Tagasivaadates Pühadekare suunal nägime, aga selle kohal äikesepilve, seega polnud minu kartused ohu tekke osas alusetud.
Kokkuvõtvalt oli väga meeldejääv reis. Vahva väljakutse ja tõeliselt vajalikud ja toetavad teekaaslased. See aare jäigi meil Saarte kahepäevase külastuse ainsaks leiuks. Aga ees oli veel samal õhtul läbi vee minek Vilsandile, Vilsandil Piia sõbrad oma lahkusega, Tätte kontsert, öine napsutamine taustaks äikese valgusmuusika ja ringmatk Vilsandil, imeliste vaadetega, kus vihmapilveta taevas oli vikerkaar, Vikati aarde taastamine, Meie esimese aarde külastamine ja palju muud (loomulikult jalgsirännak läbi vee saarele ja tagasi ka).
Imekaunid päevad olid. Suured tänud kõigile, kes minuga nendel kahel päeval olid.

 11 

Ootasime saarel kannatamatult sõbrad ära. Perenaine avaldas samuti kindlat soovi kaasa tulla. Varustusse kuulusid mul uhiuued veesussid ja ujukad ning (mind ennegi alt vedanud ja ühe telefoni tapnud) veekotis veekindel (phäh!) mobiilföön. Piial+Peetril ka laenatud madrats - mis, tõsi küll, poolel teel sinna ujudes tössiks läks, ent sellegipoolest kasulikuks osutus.
Tegime aasta jooksul seda sillatesti ilmselt neljandat korda - just nii kutsuti Võilaiu kuulsat munakiviteed eelmise aasta Suveseiklusel :D Auto jätsime esimese takistuse ehk karjavärava taha, aardeni linnulennul 5.9 km. Tegelikult oleks saanud 1-1.5 km kaugemale, aga ei riskinud ärasöödud kereosadega vms nagu Eskol eelmine aasta :D
Jalgsi teekonnal ootasime meiegi pidevalt eelmisel korral kohatud Martini hobusekarja. Mäletan veel hästi kui hirmutavad nad oma kõva galopi ja näksimistega olid. Aga keda seekord ei tulnud, olid hobused. Ilmselt seetõttu, et hobulausuja Klaarika kaasas oli. Vaid taamal silmasime karja, ent need osutusid söödavateks veisteks. Igaks petteks peitsime vee alguses asjad tihedamasse põõsasse, et hobused - kui nad peaksid salamahti välja ilmuma - nt autovõtmeid ära ei sööks.
Vette sammusime mõnuga, sest see oli nii soe - 24-25 kraadi näitasid Ilmateenistuse andmed. Esimese poole, kuni viimaste suuremate kivideni, astusime Esko sinist ideaaltrajektoori mööda. Kui olin juba mitukümmend meetrit varbaküüntel tippinud ja teised juba ammu ujusid, saime lõpuks kõik lubatud ujumise kätte. Algul oli kõik kõigil hästi. Siis hakkas laenumadrats tössi vajuma. Läksin neile appi, vedasin kolmikut poolkõva närakaga edasi. Siis oli jälle naljakas. Pisarateni naljakas oli siis, kui Piia hingamine hakkas mu kõrva ääres igormangilikuks muutuma :D Ühel hetkel said pisarad ja ujumisriba läbi. Ja ei tulnudki enam tagasi. Teise poole liikusime Esko punast jutti pidi jalgsi vees.
Just siis, kui kare oli juba käega katsuda, otsustasime ikka otse jätkata, mitte paremale madalikule hoida. Ja siis saime veel ujuda, täiesti omast vabast tahtest ja üllatavalt kaua ja sügavas. Aga nagu öeldud, see oli oma vaba valik, oleks saanud ka kuivale hoida, maariba oli kõrval. Selline üllatav bassein seal enne maismaad. [Tõele au andes oli siin basseinis tilk püksis naljakoht, kus Piia hingamine igormangilikuks muutus]. Sinna minnes suplesin mina vast 150 m, ei enam.
Meiegi nägime hüljest või mitutki, aga karele maabumise eel nad sukeldusid ja naastes neid enam ei silmatud. Maismaal tatsusime juba mitte liialt rammestununa aardeni, tegime pilte, logisime, nautisime ümbrust ja sooja õhku.
Tagasi läbi vee solberdades oli tuul pisut tõusnud, 6-7 meetrit läänest. Segavat lainet me siiski rohkem ei saanud, sest nüüd ujusime selles kohas, kus Eskol sinine ja punane joon ristuvad tema punast trajektoori mööda ja saime ujuda ehk vaid paar-kolmkümmend meetrit, mis jäi ka ainsaks ujumiseks tagasiteel. Vot siis ideaal- vs tegelik trajektoor.
Kuival maal olles otsustasime oma teekonda autoni veel painutada, mis osutus tegelikkuses märksa pikemaks. Aga no meil ju aega ja tahtmist ja jaksu oli. Mis siis, et õhtul läheme veel jalgsi 5 km Vilsandile ka.
Kokku kulus 15 km läbimiseks 4.5 tundi. Paaril korral sai Eskot kirutud, aga enamus aega ikka tänatud. Nüüd saame muidugi ainult tänada, sest kõik vähegi raske on möödanik. Mul vähemalt oli eriti hea meel, et seda aaret talvel ei otsinud, vaid just nüüd, mil ilmaolud seda nõnda soosivad. Superluks, superlust! Ole Sa, Esko meheks, et sõna pidasid ja paraja aarde peitsid! Aardega ka kõik korras. Järgmise sellise aardeni - ma loodan.

15 km tõuse ja mõõnu

Kondoomistki kindlam vahend ;-P

Maavaade

Penthaus

 14 

Mulle läbi vee mineku aarded meeldivad. Talvel ei hakanud siia tulema, sest suvel saab ka ujudes, aga Sorkholmi ujuda ei jaksaks. Kasutasin jäätunud merd teiste aarete juures ära. Samas paadiga võtmiseks on siia liiga lühike maa. Otsisin pikale hullu, kes oleks madratsiga nõus sõitma. Osadel on käidud ja enamus pole nii hullud. Õnneks Merle oli nõus. Kui Muhu lõuna osas oleva karjuseni jõudsime, siis rehvirõhk andis tunda. Väga perutavaks läks. Lasin rehvid tühjaks ja hoopis teine tera, sõita oli pehme ja pehmest pinnasest läks palju kergemini läbi. Isegi imestasin, et sellisel maastikul suudan sõita kui hobused mu taga jooksevad, lootuses rattakotist pirukaid kätte saada. Alguses sai pikalt jalutatud kuni vesi oli rinnuni, siis läksin madratsi peale. Pikalt vööni vees jalutamine väsitas lõpuks ära. Umbes 1/4 maast sõitsime madratsitega, ülejäänu kõndisime. Võimalik, et ideaal trajektoori mööda oleks ka ujumiseta hakkama saanud, aga see polnud eesmärk. Eemalt nägime hüljest kivil päevitamas, aga me lähenemisel ujumis ära. Huvitavasse kohta on maja ehitatud, tahaks teada mida ta seal tegi. Lindude väljaheidete tõttu seal vaevalt see enam kasutuses on. Kui aare logitud ja jõudsime tagasi madratsiteni, siis oleks soovinud, et keegi võtaks paadile. Pidime siiski kõndides ja ujudes minema. Kui lõpuks tagasi Muhule jõudsime, siis tulid taas hobused uudistama. Õnneks nad rataste juurde ei tulnud ja sain ise pirukaid nosida. Küll aga kõrval aarde juurde sõites tulid nad peagi taas meid saatma. Algselt oli plaanis pärast Viirelaiule ka sõita, aga Pühadekarele läbi vee jalutamine kurnas nii ära, et rohkem ei jaksanud. Ka aega läks palju, Jõudsime 19:30 vms praamile. Oli tore ja omapärane matk, loodetavasti tuleb selliseid tulevikus veelgi. Praegust sooja merd tuleb ära kasutada, mandril saab aardeid otsida iga ilmaga.

Udune minek

Vesi läks sügavamaks

Paistab

Kunagine vana lemmik oli majas

 21 

Tänase geotuuri peaeesmärk.

Mõned päevad tagasi kirjutas Kaupo, et ei leia kedagi, kes tahaks tema jalgsi-ujudes-madratsiga Pühadekarele minna, kas mina ei tahaks see hull olla, kes nõus kampa lööma. Ekstreemsuste vastu pole mul midagi ja mõte meeldis. Nii sai kohe oma jah sõna antud. Juba samal õhtul olid koduekstrast kolmeeurosed madratsid soetatud ning käisime Männiku järvel katset tegemas. Polnudki nii lihtne, aga see ei vähendanud absoluutselt entusiasmi. Selliseid ilmaolusid oleks patt mitte ära kasutada ja nii saigi minekuplaan paika. Auto vahetasime Virtsu sadamas jalgrataste vastu. Kõigepealt väsitasime end ikka peitmise pärast 3 matkaga, et ikka väljakutse veelgi raskem oleks;). Teekond rattaga Võilaiul oli paras ekstreemsus. Ühel hetkel küsis Kaupo, kuidas mul suhted hobustega on, vaadates eemalt rahulikult seisvat mõnda kaunist looma, vastasin enesekindlalt, et need ju ohutud.. Uhh,aga siis hakkas neid alles tulema.. no, kui ikka mitmekümnepealine hiigelloomade kari otsejoones sinu suunas sammub, võtab ikka kõhedaks küll..Süda puperdamas, otsustasime edasi liikuda, kari kannul oli nii hirmus, et isegi selfit ei julgenud nendega teha (päris sürr foto oleks tulnud hobustekarja sees ilmselt). Mingil hetkel nad korraks siiski eemaldusid ja saime oma rattad-kotid kadakatesse toppida. Hobuste poolt hirmutatuna, mudas rattasõidu ja kuuma päikese käes praadides oli madratsite täispuhuminegi päris väsitav.

Lõpuks jõudsime vette, tükk aega jalutamist soojas merevees oli lausa idüll eelnenud rattasõidu kõrval. Hakkas juba tunduma, et nii lihtne ongi või? Ega ikka ei olnud küll, ühel hetkel hakkasid minul jalad alt kaduma ja sain ujumisosa juurde asuda. Kaupo, pikkuse eelisega, sai pisut kauem jalutada. Lõõpisin, et mina saan ikka täiega iga ala koormuse kätte (rattas-kõnd-ujumine). Enne sihtkohta jõudmist tervitasid meid kivil peesitav ja vees sulistavad hülged, minu jaoks väga lahe kogemus. Kormoranide, kajakate ja luikede suurest arvukusest rääkimata. Kajakad pahandasid peakohal kuni meie lahkumiseni. Rõõmus hetk, jõudsime hütini, tutvusime kirjandusosakonnaga ja panime nimed kirja. Tagasiteel tundus vesi oluliselt külmem ja sügavam, tagasi kaldal muidugi oli meil kohe hobustekari jälle vastas. Nemad veel julgemad, aga meie ka juba natuke vapramad.

Väga lahe oli, matka pikkuseks tuli rohkem kui arvasime, aga oli ka veelgi ägedam kui ette kujutasime. Minu eelmise suve elamuslik sumpamine Kõinastule sai selle käiguga küll üle trumbatud.

Tänud peitjale väljakutse eest!

Tänud kaaslasele kutse, eeltöö ja seltskonna eest!

Algus on ilus

Kõhedusttekitav kohtumine

Kellel vesi puusani, kellel õlgadeni..:)

Stiilinäide

Eesmärk läheneb

Fanclub juba ootab..

 4 

Kui eelmisel suvel Võilaiu aare võetud sai ilmus Pühadekare aare. No mitte palju pärast Võilaiul käiku ja seetõttu uuesti ma seda retke küll ette võtta ei tahtnud. Eriti seetõttu, et ujumisoskusest on nagu vajaka. Talvel pakkus Martti samasse kanti suusaretke kuid no neid oskusi mul napib ju samamoodi. Seega jäi üle kolmas variant - tuli leida paat.

Õnneks kalamehest sõbral sai just isu kummipaadist täis ning soetas omale kindlama paadi. Nüüd siis läksimegi seda katsetama.

Võilaiule seda asja tassida polnud, paadi lasime vette Saaremaalt Pae sadama kandist ning ühe jutiga Pühadekarele. Vesi oli soe, ilm oli kuum, laine laksus üle paadi ääre aga mõnus oli ikka. Saarel jalutasime majani, vaatasime selle üle. Logisime aarde ning pidasime piknikku. No ei olnud raske aare, väga chill. Aitäh põhjuse eest sõita!

Sõiduriist

Mõnus chill

 2 

Jääkaart luiskab. Sel hooajal Pühadekarele enam mööda jääd ei pääse. Lahtine merevesi on Võilaiu laiuskraadini. Jätsin ratta ja seljakoti Võilaiu hoone juurde ja jalutasin nii kaugele kui loodus seda teha lubas. Kuna ujudes ma seda kohe kindlasti kunagi ette ei plaani võtta, siis tuleb jääda ootama uut korralikku talve või püsivat idatuult mis puhkus Läänemere tühjemaks.

Kaugel silmapiiril

Leitud.

 4 

Hakkasime kambakesi sammuma ja nagu Tanel ütles, siis meid ümbritses vaid igav liiv ja tühi väli. Õnneks varsti hakkas ka silmapiirilt midagi paistma. Mõnisada meetrit enne aaret tahtsin teistega võidu nulli teha, aga vastuseks sain vaid ohked. Majakeses pidasime Kristjaniga kiire pikniku ja siis oligi juba aeg auto üles otsida. Tagasi jõudes oli mul kaks personaalset tiigikest, üks ühes ja teine teises saapas.

Igav liiv ja tühi väli

 5 

See teekond kulges tõesti päris kenasti. Lumehanges sumpamist oli vähe. Jää peal parajalt lund, kus oli hea astuda. Majake oli lahe. Selline vaikus ja üks suur valge väli. Suurepärane tunne oli, et kolm tänast plaanitud punkti oli läbitud. Nüüd ainult 6 km auto juurde :) Tagasiteel jagus ka siin nii ühes kui teises kohas vett. Ei viitsinudki väga enam vangerdada. Jalad olid niikuinii märjad :D Jaa, kevad hakkab ikka tulema. Tegime veel väikese vahepeatuse enne auto juurde jõudmist 3 km peal ja võtsime kõik kivide peal päikest. Auto juurde jõudes andsid jalad tunda. Oli mõnus matk! Aitäh peitjale.

 3 

Suusaretke 3 aare. Võtsime Võilaiult suuna Pühadekarele, kaugus 3 km. Oli tekkinud väike vine ja kaugusesse midagi väga näha ei olnud, ümberringi ühtlaselt hall. Õnneks piilus päike vahel pilvede vahelt ja sai ilusti suunda hoida, kuni hakkas onn paistma. Jääolud olid siin väga head ja et kontserdile jõuda tõstsime natuke tempot. Kaks tundi retke algusest oli kulunud kui saime nimed kirja, natuke puhkasime jalga kinnitasime keha ja imestasime milleks selline ehitis laiul. Tänud peitjale.

 4 

Kui lombid ületatud, siis edasi oli väga hea astumine, jäätunud lörts krõbises jalge all lahedalt. Saar ligines kiirelt ja peagi olime kohal. Esko, kas see onn on sinu suvekodu, kus vahel käia end maha laadimas ja uusi mõtteid kogumas? Igatahes tore koht, päris lahe oleks siin suvel mõned päevad veeta. :) Tagasi võtsime juba suuna otse auto poole. Vaikselt hakkas ka väsimus tulema kuid ei midagi hullu. Auto juures selgus, et olime kokku 20km maha käinud, seega oleks võinud ikka Viirelaiult otse Pühadekarele tulla, oleks paar km lühem maa tulnud. Aga mis sest, meil oli tore matk. Tänan.

 4 

"Peitmise pärast" juurest viskasime otse 3 km siia. Putka oli koha peal väga lahe - kes ronisid sisse ja kes puhkasid õues jalga. Isegi värsked ajalehed olid olemas, eelmise aasta maist. Ja pärast seda juba ligi kuuekilomeetrine astumine auto juurde tagasi. Aitäh siia maailmalõppu kutsumast!

 1 

Kõik juba kirjas. Nii oligi.

 10 

Viirelaid õnnelikult logitud, jätkus meie suusasõit Pühadekare poole. Panime sihi paika ja asusime taas suusatama. Merejää oli sile ja kerge lumega kaetud, ainult ühes kohas oli kerge rüsijää viirg ees, millest üle suusatada õnnestus. Teel tahtis Anne näidata, kuidas vanasti suuskadega poseerimine käis. Kahjuks olin ma tema suusad korralikult libisema määrinud ja nii kui ta jalga kergitas, nii ta selili prantsatas.

Edasise pühendasime ainult suusatamisel. Lagedal välja üritasime mingit pidepunkti leida ja panime esialgse sihi paika. Mida edasi suusatasime seda enam hakkas silmapiiri tagant teravamalt paistma üks teine saareke ja tekkis kahtlus, et suund tuleb siiski kaugusesse võtta. Meie esialgseks sihtpunktiks osutus hoopis Peitmise pärast 2, mille otsustasime tagasiteel nn maiuspalaks jätta. Korrigeerisme veidi sihti ja liuglesime edasi.

Veidi aja pärast märkasime eemal kahte täpikest jääl, kel tundus sama eesmärk olema. Kahjuks olid nad saarele lähemal kui meie ja nii see päeva esimene koht nina alt ära näpsati. Kuna eemalt ei saanud aru, kes need salapärased peiturid on, siis Anne läks asja lähemalt uurima, enne kui nad lahkuda jõuavad. Kuni tema kajaliisidega vestles, suusatasime meie Vandaga saarele. Logimise ajaks jõudis ka Anne saarele kohale. Vägev majake on seal püsti pandud. Ise piilusin esimesele korrusele ja seal ootas korda tehtud voodi ees magajat. Anne piilus teisele korrusele ja mainis, et seal on samuti magamiskohad kuid ruum olevat lund täis tuisanud. Peale väikest puhkepausi tuli asuda tagasiteele. Aitäh.

Olen ilus..

Siis kui poseerimine ei tule välja

Pühadekare vaadatuna Viirelaiult, vasakul õrn triip

Majake saarel

Lahkudes Pühadekarelt

 9 

Kui Viirelaiul Saare "kenad" mehed meid pikalt saatsid mootorsaaniga siia tuua, siis ei jäänud ju muud üle kui ise uisutama hakata. Päike paistis otse näkku, mõnus soe oli, aitäh päevituse eest.

Uisutasime, sussa-sussatasime, puhkasime ja saar muudkui lähenes. Lähenes ka teadmine, et me ei lähe saarele mitte üksi. Kuskilt mandri otsast ilmusid 2 kogu ja sirge suund óli neil saarele. Aardeleiu 3-s koht paistis käest libievat ja libises ka selle päeva FTF. Kaja nägi ilmselgelt ka meie eesmärki ja nii ta kiirenduse sisse lõi. Bruno sain jää peal kätte ja selle pläkutamise peale oli Kajal juba nimi kirjas. Lahe kohtumine oli. Ma ju üliharva jään üldse kellegile vahele ja see koht siin oli ju eriti ajuvaba.

Aitäh kaasakutsujatele ja peitjale! Nüüd vaatan, et polnudki Levia aare, pole ka ju lõpuks see oluline, kes selliseid kohti leiab, koht ööbimiseks igati lahe.

 3 

Kena pühapäevane kolmetunnine jalutuskäik looduskaunis kohas, lõõskava päikese all. Aarde lähedal kohtusime Anne suusatiimiga. Täname peitjat! EVEJ

suusatajad

selline vaade

kohtumine

pläkutamine

joogipaus

 2 

Selle aarde leidsime peaaegu puhtjuhuslikult. Ajasime läheduses muid asju ja ühtlasi panime ka nimed kirja. Tänud!

 7 

Miki logi ütleb kõik. Omalt poolt lisan, et eks see kohalejõudmine korralikult kaloreid kulutas ja märgi riideid kuivatan siiani. Vett tuli nii taevast, kui merest ja sõrulastele anti vihma ja tormi veel mitmel päeval rohkesti. Müügitööd ei pidanud Miki tegema - selge see, et omapäi sinna ei juhtu ja koht on kihvt. Meres oli palju uudishimulikke hülgeid, jälgisid meie tegevust hoolsamalt, kui mõni naabrivalve. Tänud peitjale, et viitsisid vaeva näha.

 25 

See tundus olevat sobiv jätk, lähim leidmata aare ning lisaks veel esmaleidmata. Kui aus olla, siis ikka natuke planeeritud käik ka, lihtsalt emale ei saa kõike kohe lauale panna. Aegamööda, kui juba läheduses oled. Eks ta midagi aimas ka, mis tulemas on.

Eks siin oli natuke muud põhjust ka, miks just ja miks nii ja miks just nüüd jne jne. Nimelt on täitumas 4000 aardeleid ja ega see ei saa siis traditsioone muuta. Traditsioonid on sellised, et ümmargust numbrit ei tähista mitte mikro linnas vaid esmaleid väikesaarel, näiteks meenuvad kohe:

Miki500 Robinsoni

Miki1000 Älvi

Miks mitte sinna nimekirja lisada ka rida:

Miki4000 Pühadekare

Ühesõnaga, ilma vaadates tundus minek üsna võimatu, kuid samas olid tehtud ettevalmistused, mis andsid lootust hinge jääda. Kaasas olid päästevestid ning kummipaat. Lisaks 50m nööri. Tuul 6-7 meetrit sekundis, laine kusagil meeter, vahel vähem. Ning hoovus. Ants oli autos see, kes "teadis, et lollid merre lähevad". ning samuti oli kokkulepe, et kui tagasi ei saa, laseme ennast NE tuulel kaldasse kanda ning kobigu sinna vastu. Tuul oli tellitud selline, et toob kindla peale kaldasse ära. Mobiilid veekindlad, et ei juhtuks nii, nagu ühel juhtus viimasel Kumbli retkel . Kummipaat on ses suhtes hea asi, et kui on vaja ujuda, siis teine saab olla kummipaadiga jalad maas seal, kus "veel on maad leida". Kõik hullem, mis saab juhtuda, on see, et ujud omast arust järgmise "varbad põhja" kohani, kuid ei leia seda üles või ei ole ta parasjagu veetaseme tõttu seisundis "varbad põhjas" ning tagasi pöördudes ei leia enam seda eelmist "varbad põhjas" kohta ka üles. Mille ära kaotamine on imelihtne ning üles leidmine pea võimatu. Märja ekraaniga telefon ei sobi navigeerimiseks ujumise ajal, kui on vaja meetrise lainega pinnal püsida. Seetõttu ongi parim liikumisviis mu arust kummipaat köiega. Ära ikka ei upu (vist). Kes on näinud Repini maali "Burlakid Volgal" (lisatud pilt), see teab edaspidi, mismoodi Pühadekare vallutatakse. Ainult üks burlakk on paadis (või paadi kõrval vees) ja teine põrkab mööda merd nööri otsas ringi nagu mõni aktiivne "väikekoer". Kui jalad põhja ei ulatu, siis ujud paadi juurde tagasi, kus kindel maa oli. Ja uuele ja uuele katsele. Muide, arvestama peaks, et ujuda tuleb ikka rohkem, kui paarkümmend meetrit ja teadmisega, et kui maad varvastega ei leia, siis tuleb sama palju tagasi ujuda. Merevesi oli pagana soe, ainult lainest häguseks peksnud ning mingit vetikamöga täis. Saarele jõudes nägime Tunki poolt kirjeldatud lukshotelli, mis oli nagu täiesti paradiis ja mõlemad arvasime, et "me ei lähe siit ära". Käisime ka teisel korrusel, kus oli samamoodi mõnus magamiskoht. Soojendasime, kuivatasime, pildistasime õnnelikke leidjaid, ning otsustasime, et läheme nii kaua, kui viitsime ja jaksame ja laseme tuulel ennast randa kanda, kui mingi jama on. Jõudsime õnnelikult tagasi.

Kui mõned käivad geopeituses kohtades, kus tehakse pilt "seda emale ei näita", siis palju mõistlikum tundub lihtsalt ema kaasa võtta. Pole hirmu, et ta näeb oma järglast situatsioonis, mis tundub koledam, kui tegelikult on.

Tänan peitjat!

Burlakid Volgal

 1 

Pühadekare on Saare maakonda Muhu valda jääv saar (kare).

Muhu saarest pole kusagil juttu olnud. Seega Pühadekare on täpselt sama palju Muhu kui Peitmise pärast 2 :o)