Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Saaremaa Raskusaste: peidukoht 3.0, maastik 2.5 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde koordinaadid: 58.HIRMUS, 22.TEKÜLA
H: Mitu Hirmuste küla Eestis kokku on?
I: Mis on Hirmuste küla postiindeksi eelviimane number (siin ja edaspidi käib jutt Saaremaa Hirmustest)?
R: Mitu erinevat riigimaanteed ulatub Hirmuste küla piiridesse?
M: Mitu valget numbrit on nulli püstitatud märgil?
U: Aastatel 2014-2017 kuulus Hirmuste küla Lääne-Saare valla koosseisu. Mitu endist valda lisaks Kärlale 2014. aastal Lääne-Saare vallaga veel liideti?
S: Salme alevikus Hirmustest 10 km lõuna pool leiti 2008-2010. aastatel ainulaadsed 8. sajandist pärit muinaslaevade jäänused. Mitu laevavrakki seal tuvastati?
T: Vanarahva juttude kohaselt asuvat Hirmustes Suure Tõllu haud. Mitmes tükis lahingus langenud vägilane maha maeti?
E: Millist numbrit esineb Hirmuste peatuses peatuvate busside liininumbrites kõige enam?
K: Küla põhjaosas metsas asub vana Hirmuste kõrgusmärk. Metallketas selle tipus kannab üht arvu. Kui suur on keskmiste numbrite vahe?
Ü: Saare viikingid olid aastasadu Läänemerd ümbritsevate alade hirm. Muuhulgas omistatakse neile Sigtuna hävitamist, seda kajastab ka esimene eesti rahvuslik ooper, Evald Aava Vikerlased. Mis on ooperi loomisaasta kümneliste number?
L: Mitu erinevat looduskaitse- ja hoiuala ulatub Hirmuste küla piiridesse?
A: Mitmendast aastatuhandest e.m.a. pärinevad leiud Hirmuste ja Kõrkküla piiril paiknevast Naakamäe asulakohast?
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Hirmuste kõrgusmärk | Muu | 58° 15.6690' 22° 13.1976' |
Tõllu haud | Muu | 58° 13.6828' 22° 12.9432' |
Aarde sildid: lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7BJVK
Logiteadete statistika: 45 (93,8%) 3 2 0 0 0 0 Kokku: 50
Teel auto juurest aardeni ründasid meid väga hirmsad ja suured parmud, meeletu kuumus ka, aga aare sai leitud. Aitäh.
Hmhm - seesamune jutt, mis Herki (Wingmän) heietas on ka minu mõttes. Aitähhhhh!
Hirmus raske mõistatus. Külastasime talvel HIRMUS TEKÜLA. Andmed kogutud, tekkis hirmus eelaimus. Nii hirmsasse kohta maandus täpp. Täna otsisime natuke aega stardiplatvormi sellesse hirmsasse punkti. Ühtegi hirmsat looma (ka mitte armsat) teekonnal ei kohanud. Lõpus ei olnudki midagi hirmsat. Võib öelda, et hirmul olid suured silmad. Hirmuvabalt asusime tagasiteele. Auto juures oli hirmus janu. Aitäh!
Ma ei tea kas on ajas midagi muutunud,aga leidmiseks oli vaja kõigepealt leida geokuhi,suur selline. Lumisel talvel võib leidmine olla raskem.
Salmel oli hirmsam töö juba ammu tehtud ja punkt kaardile märgitud. Kevadisel õhtul tundus päris mõnus jalutuskäik. Polnud putukaid, rohemassi ega ka märga maad. Peale ühte väikest kraaviületust oli lihtne jalutuskäik üle kellegi heina- või karjamaa mööda aimatavat traktorijälge. Kohapeal kiire leid. Karbi sisuks rikkalik valik mänguasju. Seega täitsa lastesõbralik ja mitte kriipsugi hirmu sisaldav aare. Aitäh!
Aardele lähenedes hakkasime mingi hetk kahtlema, et kas aarde nimi peaks lõppema "e" või "ee". Kaalukauss kaldus "ee" poole ning jalastusime. Oligi hea, sest sai lisaks värskele õhule ka enne järgmist aaret keha soojemaks. Kohapeal läks kambaga kiiresti ja suuremale osale tekkis üks roheline nägu kaardile juurde. Aitäh!
Üsna ootamatu oli Saaremaalt leida eest tunki aare. Aga eks ajapikku võis juba aimdus tekkida, miks just siia. Igatahes täna oli hea päev ka seda karpi otsima tulla. Metsloomad olid küll piirkonniti korralikud miiniväljad loonud, kuid õnneks jäi ka piisavalt ruumi neist mööda laveerida. Ka veetakistus ei puudunud sellel teekonnal. Kes küll sai sellest kiirelt üle libisetud, kes pidi seda juba ehmatuse saatel tegema. Hea et seekord mina see ohver polnud. Aga käidud nagu sipsti ja rändurgi aardesse poetatud.
Tänud.
Seda m6statust olin ikka aastate jooksul m6ned korrad lahti ja kinni vajutanud kuid viljakate tulemusteni polnud seni j6udnud. Iseenesest ju midagi kontimurdvat pole vaid tuleb end hirmusteedeoludega kurssi viia ja polegi muud kui asi ära vormistada. Hoolimata Läänesaarelikust lumetusest olid hirmusteeolud siiski piisavalt hirmsad et viimane l6pp jalgsi ette v6tta. Kambaga oli see muidugi vaid puhas r66m. Eriti kui jää kandvust kontrollides seda ka kaaslased eemalt kivide ja muuga tegema hakkavad :D Tegelikult midagi hullu polnudki ja j6udsime hirmust hoolimata k6ik erinevalt T6llust yhes tykis tagasi. Tänud peitjale
Seda lahendades tuli küll vahepeal hirm peale. Nii puusse ikka annab panna ja kas sa näe, ei pannudki . Kõik oli paigas. Tänud
Kaks küsimust vastasin ära ja asi kiskus kahtlaseks.. edasi lahendades läks olukord ainult hullemaks.
Kohapeal kahekesi mütates oli teekond üle heinamaa üsna hirmus, kuid veel hirmsam oli järgmise päeva hommikul puukide välja tõmbamine.. ja neid ei olnud mitte kaks vaid kahe peale kokku kaheksa.. neist kuus minul.
Tänan peitmast.
Esimesest korrast olid loodusest mõned vastused olemas. Kodus sai veel mõned juurde korjatud. Täna kasutasime ära ilusat ilma ja panime nimed kirja. Jätsime peoga mänguasju, et lastel oleks põnevam. Tehtud!
Mõistatus ei osutunudki nii hirmsaks kui olin arvanud ja ega kohapealgi tegelikult nii hull polnud. Kartsin, et ikka korralikult hirmus koht valitud, aga isegi minusugune jänes sai sellise maastikuga hakkama. Aitäh!
Paar õhtut varem enne Saaremaale tulemist said ette võetud mõistatusaarded, mis on võimalik eelnevalt ära mõistatada. Hirmuste muidugi ka nende seas. Kui algul tundus see päris hirmus ülesanne ja paaril korral pidi töö juba pooleli jääma, siis õnneks jõudsime mingil täitsa pädevalt tulemusele, mis vääris kontrollimist. Täna siis kontorollisimegi. Tundus, et valisime täitsa õige ja sobiva lähenemisnurga ning natuke kõrgema autoga pääsesime potentsiaalsele peidupaigale üsna lähedale. Viimased sajad meetrid jäid muidugi jala käia ning kui sai loetud, et märgadel aastaaegadel on sealnegi kant üsna märg olnud, siis täna seda hirmu ei olnud. Maapind oli kõikjal krõpskuiv ja astumine mõnus ja lihtne kui kõrge rohi mõnes kohas välja arvata. Jõudes arvutatud nulli, valitses esialgu nõutus, et kas tõesti sai olla me kodutöös aps sees ja kas olemegi ikka vales kohas? Aga ei, veidi laiema pilguga ringi vaadates jäi ikka karp silma ning muidugi oli selle leiu üle hea meel. Põnev mõistatus oli, asukoht - no käib kah! :)
Tänud aardemeistrile!
Lahendatud, leitud ja logitud. Igaks juhuks käisin kõik kaardil olevad punktid ka läbi, aga kokkuvõttes oleks võinud enda saadud koordinaatides kindlam olla. Tänud!
Tänud aarde eest!
Suure seltskonnaga oli päris tore.Ei olnud hirmus.Aitäh!
Selle aarde leidmisel käis vastavalt nimele paras müstika. Alustuseks pandi esimesena liikuma auto, kus navigatsiooniseadmed kohati mitmesaja kilomeetrilist kulgu näitasid. Minul oli peos täpne maaameti kaart, meie kulgesime esimese auto taga ja nii ma vaatasin kaarti ja mõtlesin- keera paremale ja Merle autol hakkaski suunatuli õiges suunas plinkima, ja selliseid pöördeid ja otseminemisi oli umbes kuus. Teiseks elamuseks oli loomaaed Sellesama telepaatilise võimega auto katusel. Küllap siis lendav loomariikki tajus selle halli iluduse salajasi võimeid. ja ärge arvake et kogu see jutt tuleneb S.Kingi raamatute liigsest lugemisest. see oli tõesti nii.
Mõistatust vaadates tundus see hirmus aeganõudev lahendamine. Hirmutama siiski ei pidanud, koordinaat ilmutas end. Tundus pisut hirmutav matk, tegelikult polnudki nii hirmus, aga eks suure pundiga on julgem ka.
Palju hirmsam vaatepilt avanes tagasi autoni jõudes, milline hirmus tiivuliste putukate kari oli auto katuse hõivanud, nende peletamine ebaõnnestus, põgenesime ruttu autosse, päris paljud jõudsid küll sisse trügida, kuid sõidu ajal suutsime mitteoodatud külalised aknast välja ajada. Aitäh.
Aarde avaldumise ajal said Hirmuste mustrid suurest hirmust paberile joonistatud ja jäid ootele, millal see hirmus kulgemine segastel asjaoludel küsitaval alal toimuma saab. Tänud peitjale.
Seda lahendasin kunagi ammu. Kolm varianti olid, millest kahtlustasin enim seda õiget. Geokontrolli polnud, mistõttu täpselt ei teadnud. Õnneks Krista teadis täpselt ja nii käisimegi kauge kaarega mööda lähedal asuvast elamisest, nii et võib vist ütelda, et meil oli hirmus tee Hirmustele Hirmuste aaret leidma. Aitäh! Ilmale ka tänud, et varbad kuivaks jäid!
Et mul Saaremaa täpid üsna otsakorral, siis tuleb tutvust teha mõistatustega, mis on siiani olnud kõrvale lükatud olekus. Pusisin, mis ma pusisin, kui juba miskit looma hakkas, tahtsin geokontrolli :) Ei torma ju niisama ummisjalu 600 m võssi oma rumalust kontrollima. Õnneks, kui ei kontrolli masin, siis on alati olemas sõbrad :) Lubati rajale. Mul õnnestus rada läbida kuiva jalaga, ise ka ei saa aru, kuidas see raja valik nii hästi õnnestus. Tagasiteel korra ekslesin vetelabürindis ja siis otsisin oma tulekuträki ja sain ka tagasi kuiva jalaga. Ma armastan suuri aardeid :) Aitäh!
See aare kujunes Saaremaa minutuuri teise päeva esimeseks aardeks. Kristjan oli siin varem käinud ja teadis rääkida, et mõnus astumine üle heinamaa ja kummik on pigem liiast. Panin siiski igaksjuhuks kummiku jalga, ikkagi sulavee aeg ja vb on veidi märjem kui toss kannatab. Selga otsustasin meeltehoo segaduses panna korraliku linnajope ja 100€ teksad, mida halba saab heinamaal juhtuda? Kuni aardeni oligi kõik ilus, mida aardele lähemale jõuda, seda märjemaks läks, aga kummik veel ei õigustanud ennast. Kuna kummikud olid mul jalas, siis otsustasin, et aare on kindlasti seal kuhu pääseb vaid kummikuga ja ronisin vette. Tuiasin seal ringi ja otsisin potsentsiaalseid peidukaid. Ronisin veealustel okstel, mis otseloomulikult olid kõige libedamad asjad maamunal sel hetkel. Kristjan hõikas kuivast kohast, et kuule aare on siinpool ja sa ei pidanud üldse nii kaugele kolistama oma kummaritega. Hakaksin siis suure hurraaga aarde poole sahistama kuni käis kõmm ja ma olin vees. Kõik oli märg, mu jope ja tutikad püksid mille eest käisin terve varanduse välja. Aga uskuge või mitte, mu kummikud jäid seestpoolt kuivaks (väärt asjad need kummikud). Saime nimed kirja ja hakkasime auto poole tagasi minema. Tuul oli tugev ja ma tundisin kuidas iga sekundiga põiepõletik aina süveneb. Kõik kohad kületasid, aga õnneks olid varbad soojad. Aitäh põneva väljakutse eest!
Hirmus oli olla, sest va põdrakärbsed üritasid läbi silmade ja ninasõõrmete pea sisse pugeda. Sai siis veidi silmi kissitatud ja nina kinni hoitud, kuklast kärbseid parematele jahimaadele saadetud ja vaikselt mööda rada astutud. Kelle rada,ei mina tea, aga jumalast õiges suunas läks. Peale väikest pokudel hüplemist kõlas eespool jube hirmus ragin. Mööda selga jooksid hirmust suured veejoad, püksid jäid õnneks kuivaks ( kontrollisin kiirelt :P ) . Silmad seirasid ragina suunas, et kas punuda tagasi või peituda,ei paistnud ju kohe, kes seal ragistab ja kui kiiresti ta jookseb, aga müdinat oli selgelt kuulda. Jooksis küll kiiresti ja hirmus suur oli ka. Õnneks jooksis teises suunas, sarved uhkelt püsti ja meid ei ohustanud aga vesi voolas suurest ehmatusest veel jupp aega mööda selga. Nullis tekkisisid kahtlused ja kõhklused, aga õnneks oli rehkendus ikka õige, ma poleks teist peapesu päevas taluda suutnud :D. Tagasitee möödus kiirelt, hirmus suurt raginat enam ei tekitatud ja auto juurde jõudes oli ka selg ära kuivanud. Tänud!
Imestasin ka nende tornide sageduse üle. Mina Hirmustesse metslooma asemel ei roniks. Hirmus lõpp on garanteeritud. Inimene oli vähe lihtsam olla. Kuni selle hetkeni kui georada lõppes. Või no ei lõppenud, vaid veetakistuse juures oli iga eelnev külaline otsustanud oma teed minna. Rajasin siis ka mina üle pokude ja muude kõrgemate kohtade oma teed. Tee peal kohatud põnevaimad objektid peale identsete nummerdatud tornide olid suvalises kohas kasvanud õunapuu ja pähklipuu. Isegi jalad ei saanud märjaks. Veel 20 meetrit enne nulli oli kahtluseuss, et kas tõesti ongi siin? Ja oligi! Nimi kirja ja tagasiminekul otsustasin juba improviseerida mööda kõige jämedamat sissekäidud rada mis läks +-30 kraadi minu auto suunas. See keeras ikka täiesti ära ja kokkuvõttes sain aarde juurest tulles rohkem võsas ragistada kui minnes. Aitäh Hirmustet tutvustamast!
Selle mõistatuse lahendasin peaaegu lõpuni vist juba eelmine aasta ära. Paar küsimust jäigi vastamata, aga enesekindlate geopeituritena ei tekitanud see probleemi täna autost ligi 650 meetri kauguselt aaret otsima suunduda. Sest kolm korda lähemast kohast ei julgenud läheneda, seal vist elumaja ees.
Alguses oli maastik leebe, siis läks võsaks. Õnneks kuivaks võsaks ja meil oli ju Soola bürindi kool ka all. Selle kõrval poisike. Aga vahepeal oli päris hirmus tee siia Hirmuste. Kui jõudsime higist tilkuvatena enda arvatasse lõppu, palusin geojummelit, et siin ka aare oleks. Sest geokontrolli ju pole, kindlat veendumust seega mitte, et paik õige on. Minu õnneks oli ka aare. Muidu oleks mind kohapeal nülitud ja nahast aardekarp õmmeldud.
Tagasitee oli lopem, potentsiaalset mitteleiuvalu enam polnud. Aitäh Eskole lahenduva mõistatuse eest ja et eluga tulema sain! Aare oli sobiva suurusega ja korras. Jätsime Tunstalli logogoa pastaka ja võtsin valge korrektori, millega vajadusel teksti katta. Näiteks esmaleiu logisid ;-P
Eile õhtul asusin mõistatust lahendama ning sain täitsa loogilise koha. Geokontrolli puudumisel kasutasin sõbra kontrolli ning kiideti mu saadud koht heaks. Soovitati ka kumm kaasa haarata, nii siis saigi autost väljudes kummik jalga pandud. Mõnus jalutuskäik oli ning aarde leidsime ka kohe üles. Aitäh peitmast!
Panime kummikud jalga ja selle võrra oli teekond lihtsam. Aitäh!
Oleks pidanud eelnevalt logidega tutvuma, siis poleks veetakistus üllatusena tulnud. Õnneks pääses Kaupo siiski aarde juurde ja pani nimed kirja. Aitäh!
Kodus lahendades ei saanud üldse aru, miks peaks Tunk keset Saaremaad aarde peitma. Saaremaale jõudes aga hakkasin mõistma. Pideva vihma tõttu on kruusateed hirmus jubedaks muutunud. Siin geotuuritades sai neid kümneid kilomeetreid läbitud ja lõpuks jäetud ka mõned aarded seetõttu ära. Ka siia tõid kruusa ja metsateed, mis kindlasti ka kütusekulule ja puksidele hirmsalt mõjusid. Aarde juures on hirmus märg, õnneks sain saabastega tehtud. Kui maa-ameti järgi on koordinaat täpne, siis gps näitas hirmus mööda, kuskil 15m. Kõvakattega teed on normaalses korras, aga harjumatult on hirmus vähe autosid sõitmas. Küll aga Kuressaares on liiklust, aga sõidetakse hirmus aeglaselt.
Absoluutselt ei plaaninud enne suve Saaremaad külastada, kuid kui elu oma korrektiivid teeb, siis saavad need vahepeal lisandunud aarded ka üle vaadatud. Mõistatuse osa lahendasime üdini ausalt, kõik kohad, mis tuli väärtuste leidmiseks läbi käia, sai ka läbi käidud. Olgugi, et võib-olla oleks ka kirve ihumisest kasu olnud :) Tänud peitjale, polnudki Hirmustet enne nii põhjalikult studeerinud.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Panime Kuressaarest kusagil poole kahe paiku punuma ja otsustasime, et tuuritame veel veidi saarel, enne kui praamile ronime. See sai valitud esimeseks otsitavaks. Kodutöö oli kehvasti tehtud ja esimesest paigast ei leidnud midagi. Vaatasin siis GPS-is saadud numbreid ja kohendasin neid veidi... see viis sihile. Aitähhid! Ah jaa auto parkimise kohas olid kas ilusat hiigelsuurt sirmikut... kuna praadimise lusti polnud, siis jätsime need seal kasvama.
Saime lõpuks tänu kohendatud kirjeldusele koordinaadid, mis tundusid päris usutavad. Tõsi küll, olime paar korda seda varianti ka endile pakkunud, aga mina olen ikka numbrites nii kõvasti kinni, et lähemalt uurima ei vaevunud minema ja materdasin teiste innukust ka maha. Nüüd olime juhtumisi lestasuitsutamise ja söömise juures koos ja keegi polnud ka õllest sinna kõrvale huvitatud, kui ilmusid parandused GP lehele. Varsti jätsime auto umbes 7 puugi kaugusele aardest. Jõudsime logitud ja tagasi teele veel enne, kui päevavalgus kustus. Tänud hariva aarde eest.
Noh ... ilmneb, et mandri mehena kaotasin Saares nii nägemis- kui arvutamisvõime. Tähelepanelikumate ja targemate abil sai nüüd kirjelduses parandatud kaks päris räiget lohakusviga. Korrigeerida tuli K ja Ü kohta käivat infot. Hirmus piinlik tõesti, palun väga vabandust Grolli, Kajaliisi, Bruno ning teiste võimalike katsetajate ees!
Jääb üle loota, et ma Pühadekare aaret kogemata kombel Nootamaa saarele ei viinud...
Mõned vastused leidsime loodusest, googeldamist takistas levi puudumine. Ei saa öelda, et see mitteleid väga kurb sündmus oleks. Peotäie pähkleid ja kuuseriisikaid saime ikka. Meil sellest ka on rõõmus meel. Täname peitjat huvitavat kohta tutvustamast.
Vaatasin üle andmed, mida võis mitut moodi tõlgendada, st erinevad allikad andsid erinevad tulemused. Kaardil ei tõotanud uus versioon ka midagi head ja kohale minnes olin ikka mõttetu võpsiku ääres. Aga lootus jääb, äkki saan kunagi peitjaga ühele lainele.