Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Lillängin on rootsi keeles Väikeheinamaa, mis on küla Harju maakonnas Viimsi vallas. Küla moodustati 15. juulil 2011, kui otsustati endine Naissaare küla jagada kolmeks külaks: Lõunaküla (Storbyn), Tagaküla (Bakbyn) ja Väikeheinamaa (Lillängin). Nullpunktist mine linnulennul ca 530 meetrit Stockholmi suunas. Aare asub pildil olevas majas. Terane märkab ka väikest suunavat märget.
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
aardekonteiner | Lõpp-punkt | Geokontroll 179/147 |
Aarde sildid: seened (3), lumega_leitav (2), ronimine (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7BFEM
Logiteadete statistika: 52 (98,1%) 1 3 0 0 0 0 Kokku: 56
Veetsime päeva Naissaare lõunaosas, Külastasime seni leidmata aardeid, millest enamus asusid küll kohtades, mis ähvardasid justkui kohe kaela kukkuda ja seega oli lausa rõõmus tunne, kui saime taas saare ilus ringi jalutada. Aitäh päevateed juhatamast ja huvitavaks tegemast
Vaatasime ikka siit ja sealt ja siis jälle siit ja lõpuks leidsime selle ikka sealt...
Ettevaatus ei tee paha. Mina oskasin ikka sellisele lauale astuda, mis mu helveskaalu ei tunnistanud. Kiire rektsioon päästis päeva ;)
Tänud aarde eest.
Kaarditöö oli kodus juba ammuilma tehtud, nüüd avanes võimalus päris tegusid tegema minna. Terasteks me küll ei osutunud, aga aarde leidsime üles sellegipoolest. Aitäh peitjatele!
Reeglina uisapäisa ronimist ei autasustata, kuid ilmselt pole see reeglipärane aare.
Tänud peitjale!
Suunavat vihjet me küll leida ei suutnud, aga aarde leidmist see ei takistanud, Tänud peitjale!
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Leitud ja logitud. Tänud peitjale.
Neid lagunevaid maju sai selle reisi jooksul ikka päris palju lähedalt uuritud. Siin õnneks liiga kaua ei pidanud otsima ja saime edasi liikuda. Aitäh!
Täna olime ratastega sõitnud juba mööda metsateed, liivateed, mudateed ja nüüd siis ka raudteed. See viimane oli päris huvitav kogemus, kuid tehtud ta sai ja vajaliku hooneni me jõudsime. Edasi ei läinud asjad kuigi lihtsalt. Saime siin turnida ja vahtida ikka väga kaua aega. Käisime ühes maja otsas ja teises otsas, vaatasime neid lagunevaid konstruktsioone ja olime üsna nõutud. Peaaegu oleks juba loobunud, kui Salme pilk lõpuks õigesse kohta sattus. Polnud ju väga keeruline, kuid liiga kaua läks meil aega. Tore, et lõpuks leitud. Aitäh!
Mõistatus oli ammu lahendatud, nüüd oli ideaalne võimalus kastis kohale loksuda ning nimi kirja panna. Natuke otsimist ja leitud see oligi. Aitäh!
Suunavat vihjet ei märganud, aga tops tuli sellele vaatamata kiirelt välja. Tänan.
Majake sai kenasti leitud kodutöö tulemusena. Panime nimed kirja. Aitäh peitjale!
Metsatiir tõi siiakanti. Kuigi oli juba pime, ei saanud ometi niisama leidu vormistamata mööda minna. Aitäh aarde eest!
Varasema kodutöö tulemusena oli meil maja asukoht teada. Nüüd oli vaja vaid aare üles otsida. Vaatasime igale poole, no kohe päriselt igale poole. Aaret ei leidnud ja väikest suunavat vihjet ka mitte. Vaatasin nõutult ringi ning üks koht hakka mulle huvi pakkuma. Väga hea et hakkas, sest just seal aare oligi.
Kodus oli sobiv majake välja vaadatud ning seega polnud metsas ringi kappamist. Kohti oli palju, aga kõik said läbi vaadatud ning Kristjan ja Marko ronida ka. Aitäh!
Aarde osas oli asukoht kodus varem paika pandud. Õnneks oli kodutöö korrektne ja pildil kujutatud hoone ootas koordinaatidel. Edasi kulges nagu metsavahi maja juures. Ehk siis väga vaevaliselt. Otsisime igalt poolt. Ronisin siia ja tänna. Alles siis kui Maire ütles, et kas aare ei võiks äkki seal olla. See "seal" koht oligi õige ja saime nimed kirja.
Kodutöö oli piisavalt hästi tehtud, et maastikul õige koht leida. Läbi seenelõksude jõudsime kohale ning tänu Marko ja Kristjani pärdiku oskustele ei jäänud ükski peidukoht läbi vaatamata ja peagi olid nimed kirjas. Tänan.
Naissaare kahekümne kaheksas. 30 meetrise täpsusega punkt oli varasemalt kaardile kantud ja kohapeal sai paaris kohas veidi turnitud, enne kui tops silma jäi. Ei midagi keerulist.
Tegime Merle ja Taaviga väikese peatuse. 30m mööda tulemusega sai siin kolatud ja Taavi ulatas karbi logimiseks. Tänud peitjale.
Taas purjekaga saarel ning otse loomulikult tuli mõni aare üles otsida. Kuna aega väga palju polnud, siis suundusin sedakorda saare keskossa.
Lillängini aarde umbkaudne asukoht oli kodus välja arvutatud - kuigi geokontrolli päris nulli ei saanudki, olin siiski veendunud, et selle infoga tasub leidu püüdma minna. Kuid enne aarde otsimisega alustamist tuli kohale jõuda, mis Naissaarel päädib tavaliselt vale tee valikuga. Nii ka seekord - kuna telefonil kadus levi, siis kaart oli valge ning vaid suuna järgi liikudes suutsin õigelt teelt kõrvale kalduda ning tegin väikse ringi, enne kui kohale jõudsin. Õnneks päris võpsikus ragistama ei pidanud, liikusin mööda (raud)teid ja muid radu.
Kohapeal tuli veidi pusida, aga õnneks aitas välja logide lugemine - vihje sellest, et kuhugi tuleks ronida. Mingeid suunavaid tähiseid ei märganud ka mina, aga peale pisukest turnimist paistis tops kaugelt silma ja nii ta leitud saigi.
Aitäh peitja, et väikest nuputamist ja saarel avastamisrõõmu pakkusid!
Koht oli varem välja arvutatud, kohapeal läks natuke aega - kätte sai lihtsalt, tagasi panek oli juba keerulisem.
Eile õhtul kella 22 ajal läks pimedaks ning ka jaks sai otsa. Saare lõunaosa jäi veel külastamata. Seega täna siit jätkasime. Õige koht oli varem välja raalitud, nüüd oli vaja veel otsingud läbi viia. Ülearu palju sellele õnneks ei kulunud. Täname.
Mina arvutasin, Siim võimles, nii see aare leitud saigi. Aitäh!
Seadsin kauguse paika ja siin hakkasin lihsalt õigel kaugusel aaret otsima. Algul jäi silma vale maja ja siis kohe ka õige maja.
Ausalt öeldes kodutöö andis mulle aarde asukohaks hoopis midagi muud. Aga sinna sõites oli järsku, et oot oot oot, seda hoonet ju kuskil olen näinud. Ja kohe lõi kukk ja koit mulle pähe ja juba ma lendlesin aarde suunast. Vihjet ei näinud, kuid aarde leidsin. Aitäh.
Mõnedesse valedesse paikadesse vaatasin ka enne kui õige vidin silma jäi. Aitähhid!
Aega läks, aga lõpuks asja sai. Esimene mõte oli peaaegu õige, lihtsalt mitme meetri võrra vales kohas.:) Tänud.
Olles kõik kohad juba korra läbi vaadanud tekkis esimest korda päeva jooksul meeleheide, kas tõesti saab sellest aardest tõrvatilk meepotis. Oh ei, see oli siiski kõigest väsimuse märk. Kell oli armutult õhtusse jõudnud ja seljatatud kilomeetrid olid teinud oma töö. Logidest infokilde korjates, jõudsime siiski ka leiuni. Sellest jäi aga väheks! Pikk jäi lühikeseks ja lühike pidi pika töö ära tegema. Alles nüüd saime nimed kirja.
Tänud.
Oh, see aare tuli alles raskelt. Saime kaks tiiru peale tehtud ja siis tuli leid.
Natukene saime tuuseldada ja siis tuli ka leid. Venitasin ennast pikemaks, aga ikka jäi puudu ja Miki võttis topsi välja. Panin nimed kirja ja Miki pistis topsi peitu tagasi. Lahkusime kiirelt, et linnupere rohkem mitte segada. Aitäh!
See aare oli mul pikalt pinnuks silmas, kuna tal on au olla vahelduva eduga kodule lähim leidmata aare. Saarel olles vaatasime Kristeliga kella, et jõuab küll enne, kui tuule üles kerib. Asukoht oli teada ning meid ootas ees vaid paarikilomeetrine jalutamise rõõm. Sama tagasi ka. Nägu oli juba merel päikest saanud, nüüd kõrbesime veel lisaks. Aardeleid ise just väga kiirelt ei tulnud, lõpuks saime topsi näppu, kui täpsed meetrid välja mõõtsime. Ja siis ehmatas meid ka vurinal lendu tõusnud lind. Topsi tagasi pannes nägime linnupesa ning kadusime sealt sussisahinal. Kättesaamatuks vast ei teeks, kuna niigi vähe külastatakse. Kes sinna ikka satub, kui eelmine külaskäik oli alles eelmisel aastal.
Aeg hakkas jalaga tagumikku taguma, sättisime sammud tagasi ning mere äärde jõudes selgus, et olimegi õige hetke natuke maha maganud ning laine oli juba päris rammus. Saarele jäämine ei olnud mingil juhul mõeldav, kuna õhtul oli ju Marianne sündmusaare. Prioriteedid peavad paigas olema. Samas laineharjad olid juba veidike vahtus. Ah, vaatame, mis saab. Kui vaja, keerame otsa ringi ja tuleme tagasi. Pealegi, ega kummipaat ju põhja lähe, lihtsalt varbad saavad märjaks. Tagasitee oligi selline mõnus tagantuule ja tagantlainega, laine kandis hooga edasi ja siis jõnksuga kinni. Ja uuesti ja uuesti. Ja kui ühel hetkel aru saime, et sisse ei loksuta ning kummikas püsib ilusasti pinnal, oli edasine vaid mõnus teekonna nautimine.
Tilgu sadama juures ei raatsinud veest väljagi tulla, keerutasime niisama ja lihtsalt kaifisime ja tuuseldasime lainetel. Kuniks Kristel kurtis, et laine peksab tal soolikad segi ja tagumik on valus. Ühesõnaga lõpuks tuli siiski välja ronida, soolane vesi silmast välja loputada ja päikesest põlenud koonud kodu poole keerata, et siis sündmusele sättida. Oli mõnus geopäev. Aitäh, peitja ja geokaaslane!
Eile otsisime päris kaua valest kohast. Vaatasin korraks ka õigest kohast, kuid pikkusest jäi puudu ja näha polnud midagi. Õnneks oli meie seltskonnas ka pikemaid inimesi. Aitäh peitjale.
See topsik võttis ikka aega. Ei uskunud kuidagi, et ta just seal võiks peituda ja tuhnisime kogu kamba peale arvutatult ikka tunde valedes kohtades. Järeldus: aja null ikka võimalikult paika, siis leiad ka. Aitäh!
Meil kuus sekundit ei läinud, vaid sai kahel päeval otsitud. Saime seal käia nii ratastega, elektriautoga kui ka jalgsi. Tõlgendasime oma arust leitud vihjet valesti. Aitäh.
Lühilugu sellest, kuidas miiniladujad Lillänginit väisasid. Vaatasin, kuidas need kolme kaasaegse küla nimega aarded Naissaarele tekivad ja olin väga kindel, et kindlasti tuleb ka kolmas küla. Aga Strobynit pole vist senimaani (vähemalt üles antud), eks siis tuleb teine kord/aasta. Naissaarel ju ruumi veel on karpidele.
Kodus lahendasin selle mõistatuse ära, sain üsna hästi pihta. Kohapeal olime hoone kahes otsas, ma sattusin õigemasse ja leidsin püti. Seejärel püüdsin viis minutit vihjet või viidet leida, aga see mul märkamata jäigi. Vaid veneaegsed kritseldused olid seintel.
Aare heas korras, kenasti leitav. Aitäh peitjail!
Mäletan ainult et oli katkine maja augus ja sinna ronisime üle valli viimastena, sest mu tähelepanu vajus enne kohalejõudmist ju seentele… :D
Lähenesime aardele erinevatest külgedest. Sellise külghaarangu peale tops kaua end ei peitnud.
Jäime seene sildi tõttu teistest maha, sest rööbaste ääres kasvas ikka kõvasti kukeseeni ja Maris pidi need ju kõik üles noppima, sest muidu meil polest rattaseenelistele midagi näidata olnud :) Edasi liikudes kaotasime teised silmist ära, kuid ühel hetkel meid ikka kutsuti rööbastest õiges suunas võsa poole. Kohale jõudes oli karp juba leitud. Nimed kirja ja edasi.
Möödasõidul kiire leid, mis muud. 6 sekundit ja asi ants. Viinamarju ei leidnud, ei magusaid, ei hapusid. :D Mõned uued karbid said igatahes ümbrusesse seemneks juurde puistatud. Kus on, sinna tuleb ikka juurde! :D
Taas oli tee ääres palju sirmikuid, aga need jäid meist kasvama. Krm, et Kaja ka varem oma uuendusliku retseptiga lagedale ei tulnud , otsa ringi keerama enam ei hakanud. Pedaalisime oma viimaseid jõuvarusid kokku võttes heinamaale . Ja siis olime kohal. Alex oli nii väsinud, et kahju hakkas tast kohe, aga et ta jalad nii tümad on, et maakamarat tagurpidi pööravad nägin esmakordselt. Õnneks mõni palk on majas ikka veel tugevam ka, nii jäi saar kummuli keeramata koos selle majaga siin. Kuna silmadega alguses miskit ei silmanud, siis sai orav rohkem tööd :D. Õnneks lõpetas Alex orava tööpäeva suht ruttu, väike abrakadabra ja panime oma nimed sinna FTF-i reale kirja. Viinamarju ei osanud kuhugi jätta, no ei teadnud, et Erko neid järgmisel päeval sinna otsima läheb. Meie päevalause oli "kukekad pannile" ;)! Tänud peitjale!
Johhenstrauss!! Kes oli see "kaabakas" ja leiutas ratta?!? See, kes selle jalgrattaks "moondas", on teada, aga tugitooli leiutaja ei olnud kindlalt tema sõber. See tünn sai avastatud peale viit tundi kulgemist just kaherattalisel ja ilmselgelt oli 50 prossa seltskonnast ammu väsinud ja "pekstud" tagumikega(noh, see kõige suurem ja väiksem) ja ei saanud aru, miks me seda homme teha-otsida ei võiks, aga suur M "nõudis", et peab täna. Längerdasime siis kohale ja 6-st sekundist oli asi kaugel. Kõike välja ei saa kribada, aga korraks oli tunne, et maakera vajub(noh, eriti minul) ja see saar koos minuga-ausõna, kõike seda küüni mina katki ei teinud. Igatahes sain ennast rehabiliteerida eelnenu eest ja kõik suur-sirmikud jäid metsa, mida takkajärgi kahetseme...eriti peale Kaja väljamõeldud retsepti. Hea, et saab taas tulla, seeneplatsid said paremini kaardistatud kui aarded, tähh! Viimane loetud "kaotus" oli kolmandik tagaratta kodaraid,mis käis just vahetuses-remondis ja sai uued kodarad-pingutuse ja järgmisel päeval sain pool sellest tatsata, mis teised sõitsid. Tea, kas peaks kõhnemaks hakkama või?