Vrakk Tuksmani rabas

Selle vraki külastamine on ammu huvi pakkunud, täna olid sobivalt ka kummikud olemas. Oli tore rabamatk, väga sügavale ei vajunud kordagi, ainult tagasiteel sai "lõigata" proovides koletusse võpsikusse takerdutud. Lennumasina jäänused paistsid kaugelt silma ning aare kuiv ja korras. Aitäh siia kutsumast!

See koht oli küll igati külastamidt väärt. Kummikutega oleks ilmselt ideaalne astumine olnud, aga sai ka tennisega. Lihtsalt jalad läksid läbimärjaks. Tänud huvitavat kohta tutvustamast

 1 

See aare ei olnud algselt plaanis, aga sai otsustatud siin ka ruttu ära käia. Auto sai pargitud Tuimõisa taluvaremete juurde. Oma madalapõhjalist sai taaskord retsitud. Mõte oli nii laiali saabuva vihmasaju osas, et läksin tennistega aarde poole. Loomulikult juba esimestel meetritel olid jalanõud lirtsuvad ja läbimärjad. Tagasi auto juurde jõudes oli väga hea meel.

 1 

Lahe oli see kuidas lennukikere alumiinium on kõik ära lõigatud. Talumehed said pajadeks jälle materjali. Ehhee! Paljajalu minna oli kõige parem. Aitäh! Nüüd sai ka see nähtud!

Aitäh aarde eest! Matkasaapaga mõnus ja kuiv astumine. Metsatee ääres kohtasin pisikest naaritsat või minki, kes küll natuke häiritud oli, aga lasi end eemalt pildistada. Pikalt teda segama ei hakanud ja tagasi tulles oli ta muidugi läinud.

Leitud, logitud, tänan!

Kõigepealt vaatasime üle Kõverjärve ja jalutasime natuke mööda selle kaldaäärt, kuna nii ilus rada oli seal. Ühel hetkel tundus, et peaksime ikka kõvasti raba poole hoidma ja siis ragistasime läbi metsa õigele teerajale. Eriti pikalt seda astuda ei saanud, sest üsna kohe tuli jälle teelt maha pöörata rabasse jõudmiseks. See ülimõnus raba lõhn, mis lagedamale jõudes tunda oli, on võrratu.
Vraki leidmine raskusi ei valmistanud, proovisime seda mõelda ka lennukiks, kuid selle jaoks oli meil ikka fantaasiat natuke vähe. Aga rauda oli veel piisavalt, et ilusti varjata ühte aardetopsikut. Peale logimist tegime siin ka pikema istumispausi ja sõime ära oma lõunavõileivad. Kuna mitmeid pikema astumisega aardeid oli veel plaanis, siis rohkem raba peale ekslema ei läinud. Tagasitee siis mõnusasti mööda metsarada ja tunni ajaga oligi vahva matk tehtud ja aare leitud. Suur tänu!

Soomustindiku lõppvaatus

Eks seda aaret olen ennegi kaardil vaadanud, aga tegudeks pole veel olnud õiget momenti. Nüüd hakkas koitma plaan, et see laupäev võiks seada sammud Tuksmani rappa. Kui Aivele oma plaani mainisin, siis oli ka tema kähku valmis selle plaaniga ühinema. Edasi juba hakkas plaan juuri laiemale ajama ning ühest rabakast sai lõpuks lisaks üsna mitu huvitavat matka. Tuksmani raba meeldis mulle kõige rohkem. Siin oli ilus. Ja astumine oli mõnus. Just kummikuga paras. Samas marju oli üsna vähe. Leidsime puu küljest kellegi unustatud seenekoti. Nii olengi nüüd rikkam ühe seenekorjamisnoa võrra. Sai seda ka sihtotstarbeliselt kasutatud ning seened pannil hõrgutavalt nosimist ootamas. Tänan peitjat!

Selle rabaga ma alustasin oma geopäeva.Marisega saime ristteel kokku ja ma hülgasin oma auto ning edasi läksime natuke veel Marise autoga.Parkisime auto tõkkepuu taha ja jalutasime mööda metsateed kuni risti aardeni.Raba oli väga ilus ja ilm super.Aitäh!

Leitud tänan

Leitud. Aitäh.

Operatsioon Lääne-Virumaa rabad ja sood aaretest puhtaks. Tehtud.

Tõenäoliselt parkisime enda masina samasse parklasse, kuhu ka Tanel ja Sirja, aardeni jäi alla 500m. Sealt minnes oli veidi vaja jalutada metsas ja siis veel veidi rabas. Siinne raba on tegelikult väga tugev ja tahke võrreldes mõne teisega, kuhu oleme hiljuti sattunud (nt Kuresoo). Täname aarde eest!

Otsustasime seda raba aaret proovida. Kuna ma kummikud unustasin kaasa võtta, ajasin Taneli omad ära. Suur osa teest oli täiesti normaalne. Raba osa oli vesisem, kuid ei midagi hullu. Kummikuga oli muidugi mõnus seal tatsata. Ikka üllatavalt kiiresti ja kenasti kulges meil see jalutuskäik. Istusime vrakil, panime nimed kirja, endil väga hea meel. Nautisime päikest ja loodust ning alustasime tagasiteed. Aitäh peitjale!

Maastik 3,5 ja soine pind tekitasid omajagu aukartust, aga kuna ilm oli ilus ja aega ka oli, siis otsustasime siiski proovida. Selgus, et täitsa viisakat teed mööda sai vähem kui poole kilomeetri kaugusele ja edasi polnud ka hullu midagi. Üllatavalt lihtsalt sai see pikalt närvidele käinud kollane täpp roheliseks värvitud. Aitäh peitjale.

Tulin matkasuuskadega Kõverjärve juurest, rabas oli ka kiisu ringi liikunud.

 4 

"Ah, mine metsa #5" aarde juurest hakkasime "Vaade järvele" aarde juurde liikuma, kuid see jäeti vägagi sujuvalt vahele, kuna samal hetkel, kui me sealt möödusime toimetasid seal paar talve ilu nautijat või, kes teab, võibolla isegi geopeiturit aga mulle nad tuttavad ei näinud olema. Reigo vaid ütles, et "Otsi siis sedasi aardeid" ja hetk hiljem teatas, et käime siis Vraki juures ära. Olin seda aaret varem maininud ja sinna minek näis mulle väga ahvatlev. Edasine matk olid mu suunurgad rõõmust peaaegu krampis, sest mul oli lihtsalt nii hea meel, et mu kaaslaseks on geopeitur, kes ei pilguta silmagi, kui ette vaja võtta üks pisut pikem matk sõltumata sellest, et tal endal see aare varasemalt leitud. Tänane metsas kolamine oli lihtsalt imeline, kuna puud olid kõik paksult lumega kaetud ja matkateel tuli kohati puude alt läbi pugeda, kuna nende oksad vajusid madalale raja kohale. Teine variant oli muidugi okstelt lumi maha raputada, mida ka üsna sageli tehtud sai. Suurem osa teest oli jäljerada ees ja lumes astumine mõnus. Rappa jõudes rajas rada aga Reigo ja mõnigi koht andis märku, et oleme jõudnud vesisemale maapinnasele. Aru saad sellest aga alles siis, kui jalg on juba märg, sest ega sinna paksu lume alla just palju näha polnud. Ühel hetkel olimegi selle ammuse lennuki vraki kõrval. Meisterdasin väikse lumememme, jõime paar tassikest teed. Kandsin nimed logiraamatusse. Henny puges vraki all ja mul oli hea meel, et temagi sai nüüd siin käidud. Tagasiteel usaldasime märjema koha ületamiseks Henny teevalikut ja see oli igati hea valik. Jalavarjud enam märjemaks ei saanud. Ahmisin seda muinasjutulist metsailu nagu jaksasin ja tatsasin enamasti teiste kannul rahulolevalt järgmise aarde vallutamise suunas, kuigi minugi pärast oleks sellest ühest aardest ka täiesti piisanud. Päeva lõpetuseks kogunes samme üle 19 tuhande. Aitäh toredatele kaaslastele ja peitjale!

Algselt oli mõttes merele minna, kuid kuna tuul ei soosinud, siis tuli jääda maarotiks. Tuuri esimeseks aarde otsimiseks tulime siia. Tõesti oli mõnus mööda teed matkata, pind oli tugev, õhk värske ja võsa polnud näos. Õhukeselt riides olles hakkas isegi jahe, kuid raba peale keerates sai sooja sisse ning varsti olime lennuki juures. Mind pani imestama terase nägemine, arvasin, et kõik on alumiiniumist. Jälle üks vrakk nähtud.

Siia olime ühe teise geotuuri raames plaaninud juba tulla ja jõudsime isegi parklasse. Sellel korral aga oli mõnel meist rabas viibimisest siiber ja saabunud vihmasadu tühisas me plaanid täielikult ära ja suundusime hoopis koju. Nüüd uue väljasõidu raames olime siin tagasi päeva esimese peatusega. Ilm oli ilus, samm oli kerge ja raba suht kuiv, seega teekond kulges ladusalt. Nulli jõudes oli leid omamoodi üllatav. Ootasin ees miskit, mis natukenegi lennukit meenutaks, aga on nagu on.

Nähtud, tehtud, tänud.

Kummaritega sai sinna väga hästi, teekond oli täiesti erinav eelnevatest, polegi vist kunagi lihtsalt niimoodi rabas käinud. Uskumatu ,kui vastupidav ja tugev on see raud seal veel. Tänud aarde eest

Leitud

Oi kui palju kordi oleme tahtnud siia rabasse tulla, aga ikka kas liiga väsinud või kojusõit teistkaudu. Aga ei olnudki nii hirmus. Üle poole tee sai rada mööda käidud ja siis sohu keerates ununes aare ära, ajasime kahe käega jõhvikaid suhu. Imelikul kombel kasvavad nad ainult raba ääres, lagedal mõni üksik mari. Kui poleks kirjeldust lugenud, arvaks, et kes selle paadi sohu on tassinud. Vähe küll,mis tast järgi on. Aitäh.

Leitud, väga äge

Kuuldused, et kuskil Kõverjärve taga rabas on lennukivrakk, jõudsid minuni juba vähemalt 10 aastat tagasi. Seekord oli mulle juba kolmas kord siia tulla. Esimene prinditud ortofotoga tehtud katse oli edutu, sest Maa-ameti poolt pakutud asukoht oli täiesti vale. Teisele korrale eelnes tubli ortofoto kammimise töö ning ühel ilusal talvepäeval läksime isa sabas nagu pardipojad otse lennukini. Jälle väljatrükki kasutades muidugi. Kolmandat korda polekski võib-olla tulnud, aga siis peideti siia aare. Seekord oli palju teisiti. Esiteks oli suvi, vahetunud seltskond, toimunud oli areng ortofoto väljatrükist gps-ni, veeseis lubas kuivade jalgadega pääseda, põdrakärbsed olid justkui hullunud. Leid tuli kiiresti. Eks näis, millal siia jälle asja on. Tänud peitjale!

Hommikune jalutuskäik enne poisile põhikoolilõpuläbule järgi minekut. Kõverjärve ääres ja metsateel on loodus ikka tõsise vohamise ja pinisevate vereimejate kasvatamise ette võtnud. Raba seevastu mõnusalt kuiv, õitsev ja madalakasvuline. Teekond vrakini möödus imekiiresti ning aaregi avaldas end kohe. Tagasiteel sattusin metsaservas pikutava põdra uinakut häirima.. ega ma kindel pole kumb meist rohkem ehmatas, nii 8m pealt kohtudes. Kuna ma kivistunult paigale jäin siis ei saanud püstikaranud põder ka algul aru, mis imevärk teda jalule ajas. Mõne hetke päras aga ragistas ta rutuga oma teed minna ning jätis mulle kenakese parve parmusid unerahu häirimise karistuseks kaela. Eemalt silmatud soolapuu ümbrus andis tunnistust põtrade tihedast külastamisest. Tänan.

Siin ei olnud autoga midagi teha. Tänu lumele oli päris raske matk. Soo peal läks juba kergemaks. Lennukist tõepoolest midagi eriti alles ei olnud. Proovisime arvata, mis tükk veel nähtaval on.

Väike jalutuskäik

Mina olin pisut skeptiline ilma vastava varustuseta soosse mineku suhtes, kuid autojuht tahtis väga lennukit näha. Rada iseenesest oli ilus ja kuiv. Teepeal leidsime huvitava koha, mis meile pikalt põnevust pakkus. Uudistamise ja keelega "maitsmise" abil, aimasime, et tegu võib olla loomadele jälgimiseks paigaldatud kaamera ja peibutuskohaga. Tee aardeni venis pikaks ja kohati üksluiseks, kuid kohale siiski jõudsime ja lennukivraki leidsime. Lauri oli väga pettunud selle seisukorras või õigemini selles, mis alles. Aare oli siiski olemas ja korras. Õnneks ei olnud ka metsloomad vahepeal ennast kaamera ette sättinud ja saime ohutult tagasi autoni. Mõnus jalutuskäik ja põnev ajaloo hetk.

No lennukid on mind alati huvitanud. Ja oli vaja siis ka see "lennuk" järele kaeda. No Prangli saarel on kah rohkem lennukit alles, kui seal. Kuid siiski. Aarde saime kätte, rabas sai võdistatud ning nägime ka looduskaamerat soolakuubikuga. Ilmselgelt sai mõni metsamees meie naljapiltide omanikuks, kui üritasime selgeks teha, et millega tagu. Oli soolane jah;) Igatahes tänud rappa ajamast ja mulle geopeituses 200. aarde eest :)

Miskipärast oli mul aardeni kulgedes tunne, et karu passib kusagil. Seetõttu oli mul 360 kraadi ulatuses vaateväli kontrolli all vaja hoida. Rabas õnneks seda hirmu polnud aga tagasiteel jälle...
Meile meeldis. Tänud!

Õhtu polnud veel täiesti saabunud ja kodutee Virumaalt oli käigus. Ettepaneku siia tulla võttis Piia väikese mossitamisega vastu. Teadsin et "lahtiseid allikaid" ehk säravaid laukaid pole mõtet oodata, aga raba on ikkagi raba. Kummikuid meil polnud, aga põud oli teinud oma töö ja ainus koht mis jalad märjaks tegi oli tee rabani ja seda teed kattev vihmamärg rohi. Rabaesine soo oli kuivaks imetud pikalt kestnud põua poolt. Nautisime silmapiiridel olevaid erinevaid pilvi ja meile paistvat päikest. Logisime aarde ja tulime tagasi. Hetkel on see küll vihmavabal päeval kuiva jalaga käidav koht

Vatsis mäherdune lugu rappaläinud õhusõidust. See ju juba vana indiaanlaste tarkus, et ega need raudlinnud ikka õieti lennata oska... Keset kuuma suve sai siia täiesti kuiva tossuga, ei pidanud praktiliselt isegi valima kuhu astuda, muudkui otse mööda roosat joont kohale. Masina riismetest on tänapäeval küll vaid riismed järel. Pealiskaudsemal pilgul poleks võibolla üldse taibanud seda lennukiks liigitadagi. Aitäh tähelepanu juhtimast.

Nii see oligi. Rada, jäljed, maantee, kandev pinnas, loomarajad. Keegi oli ka suht hiljuti seal (keelualal?) autoga sõitnud. Jätsime auto infotahvli juurde, libisesime mäest alla rajale järve ääres. Ka sinna oli keegi avatud tõkkepuu ja keelumärgi taha suht hiljuti parkima trüginud. Oli äge matk. Me ei vajunud üldse niipalju kui eelmised (A&M). Linnud laulisid, loomade jälgi oli palju. Vrakk oli olemas ja meeldis meile. Aitähh aarde eest!

 1 

Kirsike jäi kaugemale kui lasipuu, sest no meite taksikoer oleks seal kurvis kõhule kõõluma jäänud. Tipa tapa mööda teed oli hoopis julgem astuda. Kohati ta ju libe oli see astumine aga ikkagi parem kui kuskil võsas mütata. Tõkkepuu juurest oli keegi siiski mingi neljarattalisega edasi sõitnud, nii et tõotas tulla jalutuskäik seda kergemat sorti. Puud tegid selle jalutuskäigu eriti meeldejäävaks, sest puud on siin eriti jutukad ;). Nii pidin nende esimese hüüde peale püksid täis tegema, sest mõtlesin ,et nüüd on karu metsas ja jookseb meie suunas. Seisin kui soolasammas ja siis sain aru alles , mis seda heli tekitab. Alex ei suutnud kuidagi aru saada, mis karu juttu ma putran :D. No edaspidi ma enam ei kivinenud kui puudel midagi öelda oli, hetk valveseisu ja ikka raba poole. Mingi hetk läksid sobivas suunas raba poole jäljed, sai ise ka siis siit raba poole keeratud ja gpsi roosa joone järgi mindud. No ja siis haihtusid jäljed nagu oleks eesmineja lihtsalt õhku tõusnud. Et ise lennata ei oska, siis seda trikki järgi teha ei saanud, samas ega rabas jalutamine mingi imetegu hetkel polnud, raba kenasti jääs . Vaid ühes kohas suutsin kuhugi jala ära kaotada, aga mitte kauaks :D. Kui aardeni oli vähem kui 16 meetrit sattusin segadusse. Mis mõttes siin on vrakk , no ei paista ju midagi. Mnjaa, kui nullis seisin sain aru küll, et alati ei ole vrakk ülespoole, see siin oli tõesti totaalselt sambla sisse ära vajunud. Õnneks tema ümbrus hetkel ei vajunud ja magneti tuvastamine käis üllatavalt kähku. Tagasitee möödus samuti puude juttu kuulates. Tänud!

 2 

Päeva eelviimane leid. Rõngasküla sai just tehtud, nüüd oli aeg viimseks otsimiseks. Auto jäi metsade vahele tõkkepuu juurde. Üks seisis seal juba ees, aga kedagi näha polnud. Mõnus lumine jalutuskäik rabas, sai kenasti saapaga hakkama. Vrakk oli kenasti olemas. Võis aimata kerekuju ja alumiiniumist tiiva jäänuseid.
Zntargiline raba-aare ka kenasti olemas, kõik potsikuga kombes. Aitüma Laurile hea jalutuse eest! 2.8 km puhast rõõmu. Ja Tanel sai viimasedki Austraalia muljed ära pajatada ;-)

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1076567609

 1 

Tänane viimane. Auto jäi parklasse ja sealt jäi veel kilomeetrine astumine. Aarde küljes oli jah mingi plekist taies. Aitäh!

 4 

Kuuldes põnevat kirjeldust lennukivrakist rabas otsustasid lapsed ka ühineda, kuigi esialgu oli neil plaan minna vanaema juurde, kuni suured end rabas-metsas tuulutavad. Teekond oli lõbus, kulges esialgu kõva lumesõja lahingu saatel. Rabale lähemal läks üsna vesiseks ja leppisime kokku, et lapsed ja Pille jäävad kuivemas kohas "lauda katma", kuna mina ei olnud nõus loobuma..aare ju mõnesaja meetri kaugusel vaid. Läksin üksi edasi, aga varsti loobus minu telefon koostööst, poolelt teelt tuli "laagripaika" tagasi minna ja lapse telefon tuua, mis õnneks viis mind kohale. Ülejäänud seltskond oli tee ja pannkoogid juba looduslikule lauale sättinud ning mõnusal piknikul ülejäänud seltskond nägi fotodelt, mis lennukist järel. Täname peitjat siia juhatamast ja lugu tutvustamast.

 1 

Tõesti oli mõnus jalutuskäik. Vaikne, lumine, eesmärgiga. Tundsin natuke kehvasti vaid, kuna Henny komandeeringus ja et ilma temata seda otsima läksin, tal oleks siin raudselt meeldinud.

Fantaasiat meil jätkub. Lennuk mis lennuk! Reisja põder ning lennujuht Põder seltsiks.

 1 

See aare oli üks päeva peaeesmärkidest. Parkisime ennasti infotahvli juurde, tutvusime Kõverjärve lumele kirjutatud teatega, et talv on käes ja suundusime rappa. Kuna gepsus olev nool ei suutnud kuidagi paigal püsida, siis ega see teekond nüüd kõige sirgem ei saanud, aga peale ühte põgusat kohtumist suuremat sorti põdraga olimegi lennuki juures. Tänud peitjale, väga mõnus jalutuskäik oli.

 1 

Kummikut täna vaja ei läinud. Mõnes kohas vajus jalg läbi sambla, aga üldiselt sai suht sirge seljaga aardeni. Tõesti huvitav leid.

 2 

Mina ei tea mis naha auramisest ja kilode kaotamisest see Miki siin jahub. Minul olid kõik valed riided kaasas, sest ega ma algul teadnud, et siia veetakse. Karvase talveparkaga oli väga OK.

Aga koht leitud tõesti sürr, no polnud kuulnudki. Raudselt vajas aaret ja teekond sinna ja tagasi kukepea. Osa külmunud pinda juba kandis ka mind, äge oli, aitäh!

 1 

Autoga vurasime mõnisada meetrit teest eemale, sealt siis mööda rada Lossijärve äärde ning siis linnulennult aardeni. Täitsa tore astumine oli ja krants pidas ka maastikule üsna hästi vastu. Paar kohta oli, kus pigem mitte vajadusest vaid kaastundest ta kaenlasse haarasin. Maastik oli vahelduv, järv oli ilus... vrakk oli ka täitsa nähtav. Täitsa tore jalutuskäik oli, aitähhid!

 3 

No ma ei tea, kes sellises kohas lennukiga alla kukub? Sinna ei saa ju sajand hiljem normaalselt ligigi. Me nägime ikka kurja vaeva - alguses metsas, pärast rabas. Nahk auras seljas ning kilod kadusid mühinal. Tagasiteel hakkas vaikselt lund sadama ning lambivalguses tekitas see peaaegu talve- ja jõulutunde. Kui lõpuks tagumik maas oli, siis tagantjärele oli väga mõnus retk. Metsas me nii ei arvanud. Aitäh!

 5 

Seda Tuksmani raba vrakki olen ma ka ise mõelnud varasemalt külastada kui olen veetnud aega pärandkultuuri kaardikihil. Kui aare avaldus, siis olin õnnelik, et nüüd on antud lausa topelt motivatsioon.

Kodutööna olin plaaninud, et siin saab äkki autot testida ja rebaservani välja sõita. Kõverjärve ääres aga selgus, et ühest kohast ei tohi autoga minna ja teises kohas ristipalgid ees. Ei jäänud siis muud üle kui jalgsi matkata. Haarasime pikemale matkale mõned pirukad ja banaanid lõunaooteks kaasa. Kui oleksime keelatud kohast edasi sõitnud, siis poleks ka eriti kaugele jõudnud, sest teele oli langenud mitu suuremat puud. Pärast mahalangenuid puid nägime, et hoopis teisel pool takistusi olid värsked auto jäljed. Seega infoks, et julgemad saavad autoga vähendada jalavaeva edela suunast. Korralikult rajalt maha astudes läks olustik märjaks. Me olime küll kummikutega, kuid metsas said kummikud kiirelt täidetud puudelt ja muudelt taimedelt kukkuva lumega. Õhuniiskus sokkide ümber võttis drastilise pöörde. Muidu oli aga läbitavus üsna hea. Vraki juures oli gravitatsioon vähe tugevam ja imes maa sisse. Eks seetõttu ka lennuk alla sadas.

Tagasi tulles kostus kaugusest mingit ulgumist. Proovisime aru saada mis imeliku loomaga on tegu. Kõlas nagu hunt, vahepeal meenutas inimest, Rauno pakkus üldse, et põder karjub. Vahepeal kostus kaugemalt, siis ligemal ja pidevalt muutus meie arvamus hääletekitajast. Lõpuks kostus kõrvu siiski heli, mis pani meid veenduma, et müratekitajaks inimene. Aga miks keegi kusagil karjub seosusetut jama jäi esialgu ikka segaseks. Kui nägime oranži helkurvestiga tegelast oli kõik selge. Uurisime keda jahitakse. Saime teada, et põtra. Uuris vastu, et kas meie olemegi need orienteerujad kes pidid tulema. Ei saanud täpselt aru ja vastasime negatiivelt ning andsime teada, et käisime lihtsalt lennukit vaatamas. Põgusa vestluse järel soovisime üksteisele edu. Meie auto suunas ja jahimees jäi metsasihti jälgima.

Peitjale aitäh kohta tutvustamast!

Aitäh!

 1 

Selle päeva viimane aare ja samuti viimased jõhvikad.Neid veel mahtus kõhtu peale eelneva aarde juures nositud pohladele. Sellest lennukist meenub isegi midagi ähmaselt, aga mitte enamat.Eks neid ole mujalegi eestimaal kukkunud. Koht oli veel enamvähem kummikuga läbitav, kusjuures retke alustasin samuti sealt jahimeeste soolaku juurest Aitäh.

 2 

Tee viis õhtul sinnapoole ja otsustasin põike vraki juurde teha. Oligi täitsa võõrobjekt sügisvärvilises rabas. Tagasiteel korjasin kotitäie männikaid, aga et päike juba loojus, siis rohkem ei ahnitsenud. Tänud rabasse kutsumast.

Teen logisid korda. Tänud peitjale!

 2 

Auto jätsime tee äärde mingi ehitusjärgus talu juurde. Sealt edasi võtsime matka ette, kummikud olid mul jalas aga ühes kohas nendest kasu küll ei olnud, kui korraga kummik jalast läinud oli ja sokk ka muda all oli. Aga aare leitud ja täname.

 4 

Teadjamehed räägivad et tegu saksa hävituslennukiga Messerschmitt.Võta kinni!võib-olla tõesti.Eks ta vähe vesine olnud kuna mul puudusid kummisaapad.Aga väga tore matk ning täname aarde eest

Selline teraslind

 2 

Mohnil käinutele helistamise ajal, jah, oli avaldunud meite maakonda uus aare. Oluline oli mul teada saada, kas nad jõudsid mandrile kenasti tagasi. Täna lõunane sõit toimus Ukule ja lähenesime vrakile Tuksmani rabas mööda vanaisa teed sissepõikega Tuimõisa talukohta. Niipea, kui olime autost väljunud, tervitasid meid rõõmsalt Urve ja Hannes. Saime teada, et magnetit ei ole vaja kaasa võtta, vajalikud toimingud on juba tehtud. Rikkalikult männikaid oli meite teel ja natuke jõhvikaid. Vrakile silm peale visatud ja koju tagasi. Tänud peitjale.

 10 

Kunagi väga ammu olen seda vrakki otsimas käinud. Nüüd saan aru miks ma tookord ei leidnud. Maa-amet näitab asukoha 300 meetrit eemale. Saatsin nüüd neile selle kohta teate ka.

Aarde juurde jalutasin õhtul. Magneti oli keegi juba paigaldanud. Ühtlasi on rabast välja kaevatud mõned puuduvad jupid ja sisse aetud ruleerimisrajad. Seda kõike ühe päevaga. Kui nii edasi läheb on jõuluks lennuk koos ja maandumisrada valmis. Aitäh! Oli tore.

 2 

Aarde avaldumise päeval olime ametis veeteid mööda aarete jahtimisega. Krista helistas just siis, kui olime Mohnilt ära sõitnud, et uus aare rabas. Ei olnud mõtteski sinna suunduda. Aga järgmisel hommikul, kui arutasime, kuhu koertega jalutama minna, siis tuli kõne alla küll.

Edasi siis kohtumine geopeituritega ning mõnus jalutuskäik mööda sügisvärvides raba. Aitäh peitjale toreda aarde ja koha tutvustamise eest!

 8 

Eile õhtul, kui aare avaldus, siis läbisime õnnelikult testi - geosõltuvust ei ole, geoseljakott jäi rahulikult edasi koos gepsuga kirjutuslaua alla. Täna pärast hommikukohvi leidsime, et kuna me elame geopeituritest ikka peaaegu kõige ligemal uuele aardele, siis tuleb ikka minna ja pilk peale visata. Meie valitud rada nägi välja selline, nagu oleks seda mööda geopeiturid terve öö ja hommikupooliku edasi-tagasi voorinud, aga aarde juures selgus, et STF kell 12:40. Tänud peitjale! Teipisime aardekonteineri sildi veidi kõvemini ja lisasime ka ühe kõvakettamagneti, ehk on niimoodi pisut kindlamini paigas. Soost välja jõudes kohtasime metsateel juba järgmisi aardeotsijaid.

 4 

Hommikul, kui kell helises, ajasin vaevaliselt silmad lahti, keetsin pudru valmis ja panin kõik vajaliku autosse, et Siimuga võistlustele sõita. Siim oli veel uimasema ja haiglasema näoga kui mina. Oleks seda enne teadnud, oleksin maganud lõunani. Nüüd olime üleval, riided seljas ja kõhud täis, voodi enam ei tõmmanud nii väga. Tegin arvuti lahti ja kassanäe - uus aare! Mul on Lääne-Virumaal teisigi leidmata aardeid, aga autonina keerasime üksmeelselt siiapoole.
Tugevat magnetit mul kodus polnud, seda võtta ei saanud, aga kuna lugemisega sai kiirustatud, siis võtsime teibi ühes. Tahtsin autot parkida orienteerumispäevakutest tuttavasse parklasse, ent tee peal olid möllanud puiduvedajad, mistõttu jätsin auto tee äärde.
See kant on meile tuttav, siin oleme mõlemad palju orienteerunud ja Siim on koos isaga kunagi ammu lennukirusude juures käinud. Arvatavasti lasteaiaealisena, ta ise seda enam ei mäletanud. Siis käis neil lennukijäänuste otsing umbkaudu, rogainikaardile tehtud risti järgi. Nüüd polnud muret. Koordinaadid viisid täpselt, kuhu vaja. Vahepeal uurisime loomade jälgi ja sõime jõhvikaid. Esmaleid sai sisse kirjutatud kell 9.40. Mõtlesin, et mida siin teipima peaks ja lõpuks taipasin, et uut olematut magnetit. Praegu püsis magnet täitsa hästi.
Tagasiteel sai Siim mõnuga jõhvikaid nosida ja mina korjasin mõned kaasa. Võtke ämber ühes, marju siin jagub!
Meie jälgedes käia oleks üsna keeruline: tulime üsna otse kirdest, üle mäe. Kasutasime Siimuga erinevaid trajektoore, tal polnud kummikuid. Tagasi astusime teist kaudu, lõpuks jõudsime enam-vähem raja ja sihi risti. Raba ääres jooksis mingi üsna sissekäidud rada, raba peal märkasime mitmeid loomaradu. Raba servas oli soolapuu, sinna läksid korralikud jäljed.
Aitäh!

Teel

 4 

Panime oma logi kirja kell 14:30 ja olime siis vist viiendad. Jah tõesti, palju seal järgi pole. Aga pigem imestan seda, et raba pole selle aja jooksul veel kõike neelanud. Igatahes oli huvitav leid ja huvitav matk. Läksime väikse ringiga ja sattusime männiriisikate koha peale. Ämbrit polnud kaasas, korjasime siis ühe koti neid täis. Tagasiteel leidsine kaugemalt metsast veel lennukijuppe ;)

Lennukit jagus ka puu otsa

Seened

 1 

Palve mõnele otsijale. Kui keegi läheb sinna ja tal tugevamat magnetit kaasas, siis oleks hea kui saaks ära vahetada. Hea oleks siis ka teibi olemasolu aga vast saab praegust piisavalt lahti. Mul oli kaasas nii lahja magnet kuid kiusatus oli suur peita ikka rappa vastava vihjega aare :D Vaevalt ta sealt ära kaob sellega, kuid parem oleks ikka. Tänud ette!