Tüüp: Mõistatusaare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 3.5, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Seekordne väliskirjanike seeria aare tutvustab teile malaisia kirjanikku Tan Twan Eng. Ta on avaldanud kaks romaani, mis on mõlemad pälvinud suurt tähelepanu. Aarde leidmiseks tuleb lähemalt tutvuda romaaniga „The Garden of Evening Mists“ (eesti k „Õhtuste udude aed“, tlk Triin Tael, Varrak, 2015). Kuna raamatus on tähtis osa Jaapani aial, siis ainult raamatu lugemisest ei piisa, vaid tuleb külastada ka Jaapani aeda Kadrioru pargis.
Aarde leiad koordinaatidelt:
N 59 26.xxx
E 24 48.yyy
A: Mis aastal ilmus "The Garden of Evening Mists" esmakordselt?
B: Kuidas oli viimase aia nimi, mille Aritomo rajas, enne kui kadus? 9 - Yugiri 8 - Kyoto 11 - Penang 6 - Majuba 7 - Usugomo 10 - Tenryuji
C: Mitu päikest oli taevas Emily jutustatud loos?
D: Mis nimega templi pühendas peategelane oma õele? 8 - Kuldne lootos 11 - Kuldne paviljon 10 - Taevatempel 7 - Pilvetempel
E: Mis lipp oli Majubal? 12 - Jaapani 4 - Malaia 7 - Transvaali 6 - Pretoria 5 - Väinahiinlaste 9 - Buuri
F: Mitu horimono tegi Aritomo oma elu jooksul?
G Mitu kivi aitas peategelane püstitada oma õpipoisiaja algul?
H: Mis oli Aritomo lemmik teesort? 10 - "Mägede hõng" 8 - "Majuba House" 6 - "Linnupesade hõng" 4 - "Üksildase puu hõng" 9 - "Wu Ling"
xxx: A - (B * C + D * E)*10 - F * G * H
Teise poole koordinaadi teada saamiseks tuleks ette võtta väike jalutuskäik aias, imetleda aiakujundaja Masao Sone tööd ning tutvuda ka infotahvlitega.
I: Mis aastal alustati Kadrioru pargis Jaapani aia rajamist?
J: Mitu pinki on Jaapani aias?
K: Mille vahel kõndides häälestub inimene Jaapani aiaga kohtuma? 3 - suurte kivide 4 - kanalite 5 - hekkide 6 - tiikide
L: Mitut kiviastet (mõeldud on looduslikke kive, mitte tahutud astmeid) viib tiigini?
M: Mitu väravat on aeda kavandatud?
N: Kui kaua võib inimene viibida teemajas? 8 - tund aega 6 - kuni kaks tundi 4 - mitte rohkem kui 12 tundi 2 - terve päeva
O: Mis numbriga on tähistatud siksaksild?
yyy: I * J + K * L * M + N + O
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Lõpp | Lõpp-punkt | Geokontroll 71/1259 |
Parkla | Parkla | 59° 26.5233' 24° 47.9917' |
Aarde sildid: soovitan (7), ilus_vaade (6), muguoht (2), lastekäruga_ligipääsetav (2), välismaa_kirjanikud (1), pliiats_kaasa (1), lumega_leitav (1), lastesõbralik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7EZQ7
Logiteadete statistika: 71 (100,0%) 0 2 0 0 0 0 Kokku: 73
Väga veider on aaret otsida sellises kohas, kus ise pole üldse kindel, et üldse midagi leida on. Leidsin aarde sealtsamast kuhu kaaslane hetk tagasi jõllitanud oli. Kena varjuline koht ka logimiseks, kuna ilusa ilma tõttu oli jalutajaid massiliselt. Väga hea meel, et see lõpuks tehtud sai! Aitäh peitjale!
Oi kui kaua see asi pinnuks silmas on olnud ning kui palju seda geokontrolli pommitatud sai kui arvasin, et kõik õiged numbrid juba ammu käes on olnud. Lõpuks nagu nii mõnelgi teisel logijal ei õnnestunud endal ka seda geokontrolli enne leidmist kuidagi roheliseks saada. Samas mingi joone saime paika ning selle peal hakkas silma üks kaunis koht, kus ise olin küll kanapimedusega löödud, aga õnneks kaaslane nägi ikka sobiva asja ära. Logiraamatu kättesaamisega oli natuke jamamist, aga lõpuks ta ikka välja tuli - jätsin sinna tükikese macguyveri teipi külge, mis loodetavasti järgmistel leidjatel elu lihtsamaks teeb.
Mõistatusega oli nagu oli, aga vähemalt lõpus oli tore käia. Üsna vihmasest ilmast ja pilkasest pimedusest hoolimata liikus palju mugusid ringi, aga tegime näo, et oleme suured looduse huvilised. Aitäh!
Enne Tallinn Restaurant Weekile suundumist tegime siinkandis väikese tiiru. Mugusid vooris veidi ringi küll, aga meie otsimist nad ei takistanud. Saime nimed täitsa ruttu kirja, aitäh!
Keset tööpäeva päikesepaistes sai mööduvate lapsevakrite vahel logitud.
Peale pikka ootamist sattusime lõpuks logima. Pimedas oli hea rahulik toimetada ja mugusid ei olnud ka ringi noolimas. Aitäh!
Kõiki kodulähedasi aardeid ei saa ju üles otsida. Kunagi ei tea, millise statistilise augu jaoks neid jälle vaja läheb. Nii seda koordinaati siin hoitud saigi. Ja siis kui sul vaja midagi leida, siis on neid välistavaid asjaolusid mustmiljon: töö, lumi, halb ilm, külm jne, jne. Täna olime siinkandis ühe teise aarde pärast jalutamas. Venitasime selle ringi juba siis pikemaks ja logisime ka selle aarde. Pe..se need punased potikud!
Tehtud!
Sellest on juba pea 2.5a, kui sai selle aarde eeltööd tehtud 2019a 16.11. Aga kohapeal ei läinud tookord koordinaat klappima ja lõpp jäi minu jaoks saladuseks. Siiski sain kodus kohe veale jälile ja juba esimese otsimispäeva õhtul oli mul õige koordinaat olemas.
Paraku lasi teine otsimispäev end kaua oodata. 26.03.22 käisin aarde lähedal koolitusel ja leidsin aarde lõunapausi ajal kiirelt üles. Siis aga selgus, et pliiats oli koolitusruumi lauale jäänud.... Sai siis järgmisel hommikul tagasi lipatud, 2 pliiatsit kotis. Ja lõpuks ka logi kirja.
Pärast logimist jalutasin veel jaapani aias. Jaapanlased ikka teavad küll midagi aedade loomisest, väga rahustav ja mõnus jalutuskäik oli.
Tehtud koos kutsudega ehk kui täpseid koordinaate ei suuda välja peilida, siis võta pimedas kaks koera kaasa ning räägi kõva häälega kaka otsimisest :P Mõistatusega on Kärt kuude viisi vaeva näinud, mina panustasin paari veebiotsinguga, kuigi väga palju kasu vist ei olnud minust, aga lõpuks kannatlikkus ja kangekaelsus Kärdi isiksuses võitu said ning mulle jäi õige asja märkamine pimedas pealampide saatel. Peale leidu tegime korraliku jalutuskäigu Lacey ja Fortega (kääbusšnautserid, kes nädalaks meie hoolde usaldati) ning vaatamata jahedale ilmale oli mõnus ja hea olla pärast. Isegi kui pimedas ka päriselt koerte väljaheiteid tuli lambivalguses taga otsida ning langenud lehtedest üritada eristada. Peitjale aitäh ja usun, et jõuan ka raamatu lugemiseni, tundub huvitav teos!
Raamatu lugesin läbi aasta algu ja siis jäi jaapani aia ootele. Täitsa tore raamat oli. Aitäh tutvustamast. Jaapani aias väga infot ei saanud ja jäi veel ootele. Ükspäev hakkasin vaatama, et mul kaks potensiaalset asukohta ja ühe tahaks maha tõmmata. Küsisin üle varemleidjalt, et kumb õige on ja sain eeldatava asukoha. Roheliseks küll geokontrolli ei saanud, aga umbkaudselt oli koht teada. Täna otsustasime kutsudega siia jalutama tulla. Väga hea oli pealampidega seal käia ja otsida. Mail õnnestus märgata aaret, see vist isegi paremini jääb lambiga silma. Väga hea maskeering. Aitäh!
Raamat sai loetud väga ammu, mitu korda Jaapani aiaski jalutatud. Tundus, et sealt on osa silte kaduma läinud või ära vahetatud, aga pika piinamise peale andis geokontroll lõpuks alla. Kiire jalutuskäik koordinaatidele tõi nähtavale küll judinaidtekitava objekti, aga see andis õnneks ruttu aarde kätte. Aitäh!
Raamat oli ammu loetud, ka jaapani aeda külastatud. Andmeid kokku ei saanud. Jäi pikalt ootele. Ühel päeval võtsin end kokku ja enne jonni ei jätnud, kui lahendus käes. Selliselt peidetud aarded mulle meeldivad. Tänud
Lahenatud sai ikka üksi ja kaksi vahelduva eduga aga lõpuks nimed kirjas.Aitäh!
Väga pikalt võtsime hoogu, et selle aardega tegeleda. Nii mitmeosaline ülesanne tundus keeruline ja ikka sai asja edasi lükatud. Talvel Kadrioru pargis jalutades avastasime, et Jaapani aed on talviti üldsegi suletud ja siis lükkus veelgi see projekt edasi. Kevade lähenedes sai siiski raamatukogust raamat toodud. Koduski rändas see aegamisi kapinurgalt laua peale ja ikka tuli mingi muu asi vahele. Kuna väljas liikumine meeldib mulle kordades rohkem kui toas arvuti või paberiga nokitsemine, siis täna mõtlesime, et lähme teeme selle välitöö pargis ära, siis on suurem motivatsioon ka koos raamatuga koordinaatide esimene pool endale selgeks teha.
Jaapani aias tegime päris mitu tiiru ja kõigis vastustes lõpuni kindel ikka olla ei saanud. Siiski olid paljulubavad numbrid ühel hetkel koos ja olime vist sellesse Jaapani teemasse nii sisse elanud, et marssisime kohe ka meie arvates sobilikku lõpp-punkti. See väike asjaolu, et pool koordinaati puudu oli, meie enesekindlust ei vähendanud. Ja kui poleks täna midagi leidnud, ega midagi hullu poleks ka olnud, kuhugi kiiret selle aardeleiuga polnud. Tuli aga välja nii, et paar minutit vaatlemist ja peitja teistele raamatuaaretele mõtlemist ja oligi topsik käes. Juhhuuu! See oli küll täitsa sülle kukkunud aardeleid.
Aitäh peitjale, meil oli Kadriorus täitsa mõnus õhtupoolik vaatamata tibutavale vihmale.
Jupiteris on üleval Jan Kausi vestlus kirjanikuga 2017. aasta HeadRead festivalilt. Äkki kellelegi pakub huvi :)
Seda mõistatust sai lahendatud nii ja naapidi. Raamat oli omapärane õhtune lugemine.
Jaapani aias käisin ka selle mõistatusega seoses vähemalt kahel, aga võibolla ka kolmel korral. Aeda nautisin rohkem kui selle raamatu lugemist, aga ega kõik ei saagi alati meeldida. No lõpuks igatahes jäi õige koht silma ja näppu. Aitäh.
See oli väga raske mõistatus. Käisin mitu korda välitöödel, uurisin netti, laenutasin raamatu ja ikkagi ei saanud kuidagi rohelist tulemust. YYY oli täiesti lootusetu, kaks numbrit oli puudu ja sain määrata vaid vahemiku. XXX-l jäid isegi pärast lugemist kaks varianti lahtiseks ja sain neli võimalikku varianti. Pommitamine ei aidanud. Kirves ei aidanud.Lõpuks loobusin ja sain tutvuse kaudu koordinaadid.
Vedas, et loobusin. XXX üks variant oligi õige. YYY vahemik oli küll õige, aga täpset numbrit ei suutnud pärast mingite variantidega saada.
Täna oli mõistatuse päev ja sain selle veniva aarde lõpuks kaelast ära, jeeee. Kirvest olin lähedal pannud, aga polnud piisavalt hoolas, sest polnud kohas kindel. Aitäh!
Selle aarde finaalini jõudmine ei olnud just kerge. Raamatut lugesin kaks korda, sest esimesel korral ei läinud kontrollimisel numbrid roheliseks ja pärast juba ununesid. Lugesin siis mõne aja pärast raamatu uuesti üle. Ja jälle tekkis mingi arusaamatus (aga tänaseks ma enam ei mäleta, mis täpselt see oli :D). Otsimisega samamoodi: esimesel korral käisin kohal ja olin nii kinni ühes konkreetses mõttes kuidas konteiner seal peab olema peitu pistetud, et karistuseks sain lahkuda leiuta. Kui siis viimasel sündmusel Mariannile oma ebaedu ära kitusin, sain vastuseks et jaa, nii see tõesti seal peidus ei ole ja vaata parem teist lahendust :P. No ja täna siis käisin ka teise lahenduse vaatamisega katsetamas ning leid tuli lõpuks minutiga :).
Ma olen väga tänulik Mariannile selle aarde eest; jõudsin just Jaapani aia mõistatuse kaudu enda jaoks läbi aegade ühe lemmikraamatuni, mille ka enda koduraamatukokku soetasin :). Ja üldse olen Marianni raamatublogist (hyperebaaktiivne.ee) palju väga häid raamatulugemisideid saanud, soovitan teilgi piiluda, kui lugemine meeldib :).
Aitäh mõistatuse eest ja Kadriorgu Jaapani aeda toomast, puhas kvaliteetaeg oli, nii lahendamine kui otsimine :).
Pärast ja enne mitut mitteleidu oli tore kuhugi nimi kirja saada. Aitäh!
Siia tulen jalutama veel ja veel suurima heameelega. Käisin siis kui park valmis oli aga aaret veel mitte. Koht vääris aaret, päike paistis, tore oli meil jalutada ja aitäh peitjale kutsumast!
Tänu Marisele olid koordinaadid olemas, kuid otsima ei jõudnud kuidagi. Ühel õhtul sai siiski lõpuks ära käidud. Tänud!
Raamat loetud ja park külastatud ning hulk positiivseid emotsioone kogutud. Küsimustele vastamine aga tekitas mitmeid erroreid ja lõpuks viskasin mõistatuse nurka paremaid aegu ootama. Nüüd väikse torkimise tulemusel läksin juba pimeneva valgusega oletatavasse lõppu tuustima. Mingil hetkel vaatasingi aardega tõtt. Peale logimist avastasin, et julge linnarebane on mul kõik see aeg valvsalt pilku peal hoidnund. Ilmselgelt idamaine libarebane... Tänan.
Park oli paksult rahvast täis. Infotahvlid olid üsna lakoonilised (kui välja arvata need, kus oli kirjas ohtralt asju, mida teha ei tohi). Päris kõike infot ei leidnudki, aga aare õnnestus siiski leida. Aitäh.
Väga hea raamat, soovitan soojalt :D Lõpus tuli leid juhuslikult, sai mugude eest ennast peidetud ja seal ta oligi, tänud
Endalegi ootamatult lasin seekord lahendusega liugu. Leidmisega sain õnneks ise hakkama. Aitäh!
Sellises kohas ei ole praegusel ajal keset päeva kõige targem aaret otsida. Rahvast murdu, siblivad siia ja sinna. Õnneks leidsin ühe augu kui kedagi polnud silmapiiril, nii et sain nime kirja panna.
Tänan peitjat.
Selle aarde logimiseni jõudmine käis päris mitme etapi kaupa ja mitmel erineval päeval. Kodutöö sai ilusti viiele ära tehtud, lahenduse teine osa ka, aga esimesel korral mõni aeg tagasi aaret üles ei leidnud. Ilm oli maru kehv ja vihmane ning isu sai lõpuks täis. Peidukohti oli palju ja mitte ei õnnestunud aaret kuskilt välja meelitada. Täna siis korduvkatse ning seekord siis tulemuslik. Tuli laiendada veidike otsinguala ning siis tuli leid päris kiirelt. Täname aarde eest!
Eeltööd alustasin teisest poolest, tegelikult juba aasta varem, õhtuse uduga pargis ringkäiku tehes. Sattus sedasi, et enamiku ajast sai hoolega otsitud ja mõistatatud, aga vaid mõned tarvilikud andmed kindlaks tehtud. Kuni lõpuks oli järsku pauhti kõik hoobilt klaar :o)
Eeltöö esimene jagu raamatuga lahenes interneti toel. Päris kaanest kaaneni läbi ei lugenud, sisuga jõudsin siiski diagonaalis tutvuda ja kauge kandi ajaloost sai kah servast mingit aimu. Piisavalt süvenedes leidus kõigile küsimustele konkreetne ning üheselt mõistetav vastus.
Viimane õue-etapp jäi taas udusele õhtule, lausa ööle, võiks öelda. Hea variant, sest konteiner oli korralikult peidus ning muguinimeste vaateväljas edasi-tagasi saalides poleks vast tihanudki piisava põhjalikkusega toimetada. Rahulikus üksinduses võisin aga napilt 10-minutilise metoodilise tegevuse järel nime kirja panna. Kõik kenasti korras, aitäh.
Küsimuste vastuste osa oli mõningaid küsitavusi. Tänu täiendavatele vihjetele said õiged koordinaadid paika ja täna käisin maastikul logimas.
Tunnistan üles, et mitteleidmised on kirja panemata. Algatuseks sai pimedas vaadatud, et kui juba otsapidi Jaapani aias oleme, siis uuriks aaret ka. Kohe sai selgeks, et tuleb raamatut lugema minna. Raamatust vajaliku kokku otsimine oli paras pähkel aga ma sain peitjaga kokkuleppe, et kui hakkama ei saa, siis ta aitab.
Teist korda sain signaali, et seltskond hakkab kohe minema Jaapan aia poole. Panin rattale hääled sisse ja purjetasin järele. Vihma sadas, tuul puhus, pime, külm. Väga konvinientne - hõika üle pargi palju tahad, kedasi kuuldeulatuses pole. Piutäie andmeid kogusime kokku ja otsustasime teine kord tagasi tulla.
Viimane kord siis kahekesi valges, hilises valges. Mõne küsimuse sõnastus andis võimaluse mitmeti mõelda, kuid sisaldas ka selget vihjet.
Ütleks nii, et nende küsimuste sõnastusele võiks suurt tähelepanu pöörata. Ei pea aga võiks - siis on lihtsam.
Lahinguväljale jõudsime hämardumise ajaks. Nii pime, et päevavalgust kipub väheseks jääma ja piisavalt valge veel, et taskulambist pole tolku.
Puhtalt higi, vaeva ja kogemuse toel sai topsik siiski tuvastatud. Kui selle peiduka juurest avalikkuse ette ilmuda, siis kindlasti näeb see välja, et näe - leidsid vast hea koha kurameerimiseks. Hea mõte tegelt.
Tegelikult läksime hoopis ühte naaberaaret otsima, aga selle nullis olid kaks meest ennast väheke pikemaks ajaks sisse seadnud. Siis tuli siia tulla ja nimi kirja panna, tänud.
Sättisin selle aarde endale peale tööd nii umbes õhtul kella üheteistkümneks. Koordinaadid olid varem paika pandud ja tundus möödasõidul kiire leid olevat. Eksisin pargis veidi ära, kuid sain õige peal uuesti õigele teele. Nullis otsisin tükk aega, tuli välja, et see ikka ei olnud null, aga kuna mul navimiseks telefon, siis väga täpselt see ei näidanud. Hakkas juba hämarduma ja lülitasin telefonil taskulambi sisse, aku jooksis kiiruga tühjaks ja nii ma seal käsikaudu tegutsesin. Lõpuks sain ka nime kirja. Tagasiteel autoni kiikasin ikka korduvalt üle õla, ega Mang kuskil tihnikus luura, ei kohanud teda. #täiegavedas
Päikseliste maikuu ilmade süül oli lugemiseks väga vähe aega, aga ma ei kurda. See pole küll žanr, mida ma ise valiksin (ma lasen end nendel õõvastavatel kirjeldustel liialt mõjutada), aga oli huvitav teos. Nagu kaks erinevat maailma: jaapani aia rahu ja vaikus ja samas vangilaagrite õudused ja sõjakoledused. Aitäh selle raamatusoovituse eest!
Jaapani aias üritasime esmakordselt käia märtsis, kuid siis oli jube külm ja kuna aeda talvel ei hooldata, siis oli vankriga raske liikuda. Nüüd sel nädalal käisin mingi päev Jasmiiniga ja sain enda meelest numbrid kokku, kuid geokontroll polnud minuga nõus. Ka oli mul raamatust üks puudujääk. Aga isegi, kui ma kõik võimalikud variandid ära proovisin, siis geokontroll saatis mu kukele. Normaalne, mõned võtavad seda kirvega ja mina, kes lugesin raamatu ja korduvalt aias käinud, ei saa hakkama.. Soovisin taas minna jaapani aeda, et saada vähemalt üks osa koordinaadist õigeks. Läksime kohale ja kui ühe vea parandasin, siis nõustus ka geokontroll. Otsimisele kulus päris palju aega, mugusid ja koeri ja vankreid. Andsin peaaegu juba alla, kuid siis jäi miskit kahtlast silma. Aitäh, väga hea aare ;)
Lihtne leida kui vormistamisel abiks saab olla. C oli lugenud ja omas suuniseid. Aitasime siis ühiselt lõpunumbreid koguda. See Jaapani aed iseenesest on väga lahe koht. Oleme perega siia ennegi sattunud. Nüüd tänu geopeitusele saime ka infotahvlite kaudu targemaks. Täname.
Õhtu oli ilus ja soe, võtsime naabripere kaasa (või ehk vastupidi) ja läksime Kadriorgu jalutama. Boonusena saime osa ka muuseumiööst.
Raamatu lugesin läbi juba aarde avaldudes ja väga meeldis. Ma ei mäletagi, millal viimati üks raamat mulle nii oleks meeldinud. Jaapani aeda ei soovinud sügisel-talvel minna, tahtsin ilusamat aega oodata. Maikuu ongi kõige ilusam. :) Jalutasime terve aia läbi, kogusime vajaliku ning lasime geokontrolli esimese katsega põhja. Nüüd oli vaid vormistamise küsimus.
Aitäh peitjale, hästi läbimõeldud, stiilne aare, selliseid on nauding leida.
Nagu lubatud sai, lükkasin Jaapani aia külastuse kevadesse. Vahepeal sai raamatki läbi loetud. Huvitav, täiesti teistmoodi maailm, meist väga kauge. Mul ka hea meel, et Mariann oma aardega tutvustab sellist raamatut ja muidugi ka teemaga haakuvat aeda. Veidi aja pärast hakkavad aias õitsema magnooliad, siis on seal kindlasti super :) Tänud peitjale!
Kadriorus käime nii tihti, et liiga kaua on aare edasi lükkunud vabandusega, et "järgmine kord".. Jaapani aed sai juba 1.jaanuari hommikul läbi uuritud, raamatki ammu loetud..nüüd siis ka lõpuks logi kirjas. Tänud peitjale raamatusoovituse ja kahe jalutuskäigu eest!
Raamat oli ammu loetud. Ka pargis olin enne aarde algusaegu käinud. Nüüd käisin veel ja väga ilus oli. Geokontrolliga probleeme ei tekkinud ja aardega niisamuti. Aitäh!
Piinlik lugu küll aga raamat on veel lugemata. Olemas on , ausalt hangitud - ootab riiulis oma päeva. Lehitsesin niipalju kui vaja :) aga ükskord loen kindlasti läbi ka. Ühel pimedal õhtul sai esimene pool numbreid üles otsitud - väga keeruline polnud kui just mitte arvestada et teerajad olid hirmus sopased. Muu tuli lihtsalt või no enam-vähem nii et ära tüdineda veel ei jõudnud. Siis sai esimesele poolele teine pool juurde ja jäi oma aega ootama. Täna jõudis aeg kätte. Leitud ja logitud. Keset logimist avastas mind kellegi mugu koer kes tuli sõprust sobitama :) õnneks oli peremees piisavalt kaugel, et saime koeraga enne jutud räägitud ja tema mind mugule ei reetnud. Aitähh. Silmaringi avardav raamat järjekordselt.
Seda karpi oli plaanis Meriliniga juba tükk maad varem ühe ühise geoõhtu raames otsima minna. Temal oli kokku klopsitud pooled koordinaadid ja mul teine pool. Panime numbrid kokku aga geokontroll meile luba ei andnud ja nii see too õhtu soiku jäigi. Hiljem kodus asusin geokontrolli paugutama ja väänama punkte kus vähegi väänata oli võimalik. Mingi sadakakskümmend kirvest sai teele visatud aga kõik lendasid õigest punktist mööda. Ühel hetkel Merilin andis teada, et käib raamatukogust hommikul läbi ja kontrollib üle. Hommikuks oligi vastus olemas. Küll aga ei tulnud viga raamatust välja vaid välitöö vaatleja oli ikkagi pange pannun. Sorry! :P
Ometigi koht kodule suht lähedal aga kuidagi ei sattunud möödasõidule. Nüüd kui olin tuimalt eelmise aarde järel Tarmo värsketes jälgedes Pirital käinud, tekkis ka lõpuks see möödasõit. Hoolimata õhtusest ajast olid mugud koguaeg jalus ja kui lõpuks otsima sain asuda siis tuli ka leid.
Tänud.
Raamatut lugesin endale unejutuks ja muidu sobivatel puhkehetkedel ka, ootamatult põnev oli ja üks osa koordinaatidest joonistus kenasti valmis. Teise osa vormistamine jäi puhtalt A kulgema ajamise taha. Täna oli lõpuks siiakanti asja ja nii kulgesime talvise päikese käes nina soojendades mööda aeda. No täitsa teistmoodi kulgemine kui eelmine kord, siis kui aed oli suuremalt jaolt roheline ja vesigi lahti. Täna nägin palju silte a'la" Kive palume tiigijääle mitte loopida". Me midagi ei loopinud, kulgesime läbi terve aia, leidsime vajalikud numbrid ja peale autos lõpu väljaraalimist suundusime nulli suunas. Njaa, talvine kasukates tigude maraton võttis tiba meie kiirust aarde otsimisel alla, aga see eest sain rahulikult jälgida kuidas väike pöialpoiss ühe puu otsas toimetas. Eestis suht tavalist lindu polnudki õnnestunud veel näost näkku enne kohata, seekord siis vaatlesime teineteist suht pikalt. Põialpoiss kiikas mind ja otsis söögipoolist, kiikas ja otsis edasi.Nii kestis see seni kui kasukates teod olid eemale spurtinud ja saime logi kirja panna. Tänud, selliseid jalutuskäike võiks rohkem olla !
Raamatu lugesin ilmumisaastal läbi, aga nii head emotsiooni sisse ei jäänud, et oleks olnud soov lugu uuesti läbi töötada. Seega jäin ühel päeval lihtsalt pisut kauemaks ülikooli raamatukokku ja lehitsesin vastused riiuli kõrval kätte. Mõistatuse puhul meeldis see, kui hästi olid raamat ja aed ühendatud. Jalutasin seal nüüd ka pisut teise ja avarama pilguga. Karl tahtis raamatust kuulda, aga rohkem kui paari sõnaga ei osanudki sisu kirjeldada - oli kole, aga omamoodi. Midagi seal siiski ikka nagu oli. Aitäh aarde eest, koos jalutuskäiguga täitsa meeldis :)
Kui minupoolne idee oli, et võiks külastada Vabaõhu muuseumi, siis Merilin pakkus omalt poolt välja, et võiks seejärel suunduda edasi Kadrioru parki. Oli pannud tähele, et mul terve Tallinn kirjanike seeria mõistatuse täppe täis ja viisakalt pakkus ühega abi. Mul oleks arvatavasti see aare veel nii mõnekski ajaks seisma jäänud. Avaldumisjärgsetel päevadel isegi oli korra mõte, et võiks proovida seda poolt koordinaati kätte saada. Enesekindluse puudumise ja laiskuse tõttu ei olnud soovi otsida aaret kirvega millel ei ole vart. Kaaslaselt kuulsin lühidalt millest pajatas antud raamat ja mõned korrad sai Jaapani aias ka edasi-tagasi käidud. Igatahes ma saan vaid häbenedes tunnistada, et mõistatuse lahendamisel ja aarde leidmise protsessi jooksul sain vaid nii palju kasulik olla, et aitasin logiraamatu konteinerist välja võtta. Aitäh peitjale aarde eest!
Mõnus lugemine oli. Lõpuks jõudsime ka välitööde ja logimiseni. Tänud!
Kui aare avalikuks tuli, asusin laisa inimesena usinalt googlit piinama, et vajalikud andmed lihtsamini kätte saada. Miskid sain ja midagi ka oletasin. Nüüd läksin kohapeale välitöödele numbreid koguma. Aed on vaatamata üsna tatisele-ilmale ikkagi ilus vaadata. Kohapeal jäi küll üks väike küsimus õhku, kuid suutsin ikkagi õige variandi välja valida. Endalegi üllatuseks andis GK ka esimese korraga rohelise tee. Ka lõpus pikalt ei läinud, totsik jäi üsna kiiresti näppu. Aitähhid!
Mälumänguõhtuks oli vaja sooja teha. Kuidas veel, kui mitte geopeitudes. Mina olin pooled vastused digimaailmast leidnud, teise poole jaoks tuli ikka Marjel raamat läbi lugeda. Erinevalt näiteks "Hiired tuulest" olevat see jaapanlase raamatuke olnud üsna liigutav lugemine. Nii saigi meie mõlema veerandist rehkendusest kokku pool.
Täna jalutasime ülejäänud poole leidmiseks tuttavas aias, avastades uudseid vaateid, elemente, komponente ja nüansse. Kui tundus, et nüüd on kõik koos v.a. üks küsimus, oli aeg arvutada. Eesti mees arvutab peast ja ilma paberita. Muidugi selgus, et eesti mees ei oska peast ja ilma paberita arvutada. Tuli ka kaasaegsemal viisil arvutada. Ja geokontrolli proovida. Kui kumbki arvutamisviis sihile ei viinud, selgus et apsakas on hoopis kusagil mujal. Nimelt eesti naiselt eesti mehele edastatud infomoonutuses ;-P Kui see möödalask ka veel tuvastatud, ei olnud enam suuri probleeme rohelise tule saamisega. Muidugi avaldus enne seda Peetrigi mainitud ehteestlaslik ja -mehelik külm põhjamaine temperament. Oh seda vagadust..
Aaret otsisime ka veel omajagu, aga kaheksa silma eest ei saanud see pisike potsik peitu jääda. Lõpp hea, kõik hea. Hakkaski juba kole külm. Ja teised aarded ootasid ka alles ees. Aitäh Mariannile hea geopäeva alguse eest! Aare korras, aed ka.
Mälumängu õhtu soojendus, või noh tegelikult olid meil Piiaga vaid hilbud seljas ja kõleda niiske tuule käes oli pigem jahutusega tegu. Elutempo on selline, et kõiki mõistatusi ise lahendada ei jõua ja sama oli seekord. Aga soovitusi see raamat ikka läbi lugeda, on palju ja homme lähen raamatupoodi seda ostma. Küllap tuleb pimedaid ja vihmaseid päevi, kus geopeituse tõttu metsas ei hulgu ja töö ka ei aja meeli mujale.
Aiakeses oli käidud ennemgi aga nüüd pakuti hoopis väärtuslikke ja silmaringi laiendavat infot. Sellele järgnes peastarvutamine, siis arvutitel arvutamine, siis ümberarvutamine ja miski oli veel. Selle juurde hulk emotsionaalset kuumaeestipoisi stiilis vaidlust. Lõpuks teadsime, kuhu tuleb minna edasi ja seal leidsimegi selle, mida otsisime.
Tänud näitamast ja aitähh ka kaaslastele, kes oma aega minuga jagasid.
Selle aardega sai järjekordselt tõestatud, et interneti ei tasu 100% uskuda. Aitäh.
Kuna olen ise üks paras öökull, siis öösel ringi nuuskimine mulle sobib. Seekord juhtuski nii, et otsingutele jõudsime pimedas ja võrdlemisi hilja. Ilmaga oleks saanud küll paremini vedada, aga ei seganud seegi. Aitäh!
Mida teha reede öösel kella 1-2 vahel? Avastada, et oops, keegi on skypesse kirjutanud, et "võiks geopeituda, pole ammu kolanud", kokku saada ja minna padukaga Jaapani aeda koordinaadi teist poolt kokku loendama. Õnneks läks õnnelikult ning kell 02:00 sai logi kirja. Aitäh!
„Õhtuste udude aed“ sai kohe aarde avaldumise päeval raamatukogust laenutatud ja lugemisega alustatud. Ai, mulle meeldis. Mitmest kultuurist pärit tegelaste juhtumised, Aasia ajalugu, kaunid teeistandused, horimono ja „laenatud vaated“ Jaapani aias. Huvitav leid oli linnupesa supp, mille valmistamiseks on vaja koobastest pääsukest meenutava hallsalangaani pesa. Yun Lingile maitseb jahutatult karamellsuhkrusiirupi ja maitsetaimedega. Enne Jaapani aia ja infotahvlite külastust viisin end natuke kurssi teemaja traditsioonidega, sestap oli kohapeal vaja paari otsitavat täpsustada ja võisin peagi logiraamatusse sissekande vormistada. Tänud peitjale.
Hankisin interneedusest inglise keelse e-versiooni antud raamatust ja asusin otsast lahendama. Ega see meetod väga lihtsalt vastuseid ei andnud, aga lõpuks sain siiski mingid enamvähem vettpidavad numbrid kätte. Paar õhtut hiljem võtsin aias jalutamise ette, kogusin info kokku ja sain geokontrollist oma punase kätte. Loomulikult eeldasin, et viga on raamatu sektsioonis ja läksin vaatasin kodus tulemused üle. Selgus siiski, et raamatu osa oli täitsa korrektne ja üks loll viga oli pargist saadud info tõlgendamisel sisse tulnud. Ega siis midagi, järgmisel õhtul läksin siis otsejoones lõppu. Endalegi üllatuseks sai pimedas paari minutiga hakkama. Tänud peitjale!
Olin jõudnud napi veerandi raamatust läbi lugeda,kui Ingrid kutsus parki jalutama.No milline härrasmees daamile sellisel juhul ikka ära ütleks :)
Nüüdseks on teos läbi loetud,täiesti loetav raamat.Kirvega otsimisele poleks tahtnud üldse mõeldagi....Tänan
Mul on hea meel, et see raamat geokohustusliku kirjanduse nimistusse sattus. Ja Jaapani aiad on teadagi vaatamist ja tundmist väärt. Tänud.
Kaane järgi raamatut hinnates sain aru, et ma seda lugeda ei suuda. Mingi action peab käima või reaalsest sündmusest kirjeldama, et raamatut kutsuks lugema. Raamatuaardeid tuleb ka nii suures tempos peale, et raske on ka neid huvi pakkuvaid läbi lugeda. Ingrid aga oli suutnud selle läbi lugeda ja läksime kohale. Karistuseks kukkus autost välja minnes müts pori sisse. Kohapeal on hästi peidetud. Kolmekesi täpse koordinaadiga sai leitud, üksinda kirvetamist ei kujuta ette.
Otsustasime osa laupäevast linnas erinevatel turgudel (Balti jaama turule ei olnud me veel jõudnud ja jõuluturg ka juba avatud...) veeta ning kuna me juba kesklinnas olime (kuhu mind just väga lihtne saada pole), käisime ka selle aarde juurest läbi. Jaapani aias nägime korduvalt feikpeitjat - täpselt samasuguse jopega :D Iga kord pettis ära, kuigi oli ju teada, et peitja on Tartus. Aitäh aarde eest!
Tegelikult polnud üldse plaan minna täna Kadriorgu, aga kuulsin Mihkli ja Roberti käest, et neil roheline käes ja tahavad otsida, aga ei saa, kuna Erko luurab kuskil põõsas ning nad ei taha talle aarde asukohta ette näidata :D Mõtlesin, et lähen vaatan pärast tööd ka seda peitusemängu, mis Erkoga tehakse ning kogun muuseas ka Jaapani aia küsimustele vastused.
Kui mina aga lõpuks Jaapani aeda jõudsin, oli Mihklil ja Robertil aare leitud ning plats puhas. Kolasin üpris kottpimedas Jaapani aias ringi kuniks põrkasin kokku Erkoga. Teretasime ning hakkasime arutama, et kus see aare siis olla võiks. Pargi osa küsimused olid selged ning kaardile joonistus joon, mida mööda asusime jalutama.
Mingi aja pärast kontrollisimegi ühte objekti. Minule midagi silma ei jäänud, aga natukese aja pärast hüüdis Erko, et näe, aare on siin. Seejärel kuulsin Erkot "vana Zhiguli" pobisevat, sest ta oli samas kohas juba varem olnud. Oled küll valgest saadik kohal, aga vahel ei vea. Vähemalt sai aare leitud lõpuks.
Minul aga täna vedas, olin õigel ajal õiges kohas. Raamatu plaanin siiski lugemisnimekirja võtta. Aitäh aarde eest!
Raju reede
Nägin aaret kohe pärast avaldamist ja asusin lahendamise kallale. Ega see lihtne polnud, aga siiski oli paraja andmekaeve tagajärjel võimalik saada vastuseid. Teine pool oli eriti vaevarikas, proovisin lõpuks ka kaks geokontrolli, aga sain aru, et ega see nii lihtne ikka ei ole küll, peab ikka kohale minema ja otsustasin, et järgmisel päeval pärast kooli lähengi otsima. Mõtlesin, et ehk on kaaslasigi tulemas. Nüüd saadan ma su piiparile teate: ma vajan sind, sa tead ma ei oota. Mihkel andis mõista, et võib kaasa tulla.
Täna hakkasin mõtlema, kas ikka minna - Mihkel oli kadunud ja aarde otsimine tähendaks parajat panust. Samas polnud ühtki rohelist geokontrolli veel tulnud, nii et otsustasin minna, kui tee peale jäi ette Mihkel, kes oli nõus tulema. Super Mariona põgened eest, kuid reede õhtul juba parem kõik tundub. Jaapani aias läks üsna kiirelt, minupoolne varasem lahendus oli katastrofaalne. Läksime umbkaudsesse nulli, vaatasime paar minutit ringi ja siis hakkasime pommitama... Kümne meetri kaugusel aardest! Raamatuosa lahendus, mõistagi, ei kannatanud ka mingit kriitikat.
Hüüdsin rõõmust, kui saime pärast 60 kontrolli roheliseks ja samal hetkel märkasin Erkot. Ma oleks küll läinud aaret otsima, aga kuna ta polnud roheliseks saanud, tahtis kaaslane tsirkust teha ja nii tegime me suure tiiru ning lõpuks kohtusime Erkoga. Mihkel olevat sattunud juhuslikult Kadrioru parki ja ei teadvat midagi uuest aardest (ma olin seljaga, sest ei suutnud naeru tagasi hoida), seejärel läksime Jaapani aeda "mõistatust lahendama" ja lõpuks jõudsime tagasi aarde juurde. FTF läks kirja juba pimedas kl 16.41, olukord oli päris ärev ja oli tunne, nagu oleksime spioonid, kes peavad toimetama teiste tähelepanu vältides, põnev. ;) See aare jääb meil eluksajaks meelde, on öö nii kuum ja käes on raju reede.
Jaapani aed ja kogu Kadrioru park on hingematvalt ilus ning tutvustamist väärt. Iga kord, kui sinna satun, veedan seal mitu tundi, no kohe ei saa ära minna sellest imelisest kohast. Aitäh peitjale!
Oli see vast üks põnev otsimine. Viimased paar nädalat olen kooliga ametis olnud, aarete poole pole isegi mitte jõudnud vaadata. Täna olin linnas poest väljumas, kui nägin Robertit, kes mind kohe Kadrioru parki uut aaret otsima kutsus. Kuna park on kodust peaaegu kiviga visata, siis olin kohe nõus. Kõigepealt jalutasime Jaapani aeda, kust saime suurema vaevata numbrid kätte. Edasi läks huvitavamaks. Hakkasime võimalikke xxx'i väärtuseid pommitama, sest raamatut meil polnud, aga Robert oli kuskilt netist mõnele küsimusele vastuse leidnud. Pärast ~60 pommi loopimist tuli lõpuks roheline ka ära. Hakkasime juba aaret logima minema, kui märkasime läheduses puu taga redutamas ühte tuttavat kuju jalgrattaga, pilk meile fikseeritud :) Mõtlesime, et aega meil ju on, võiks siis natuke nalja ka saada. Jätsime aarde sinnapaika, tegime väikese jalutustiiru ning naastes nägime Erkot suvalises suunas rattaga mööda kihutamas. Seekord kõnetasin teda ja ta jäi seisma. Rääkisime veidi juttu, mille käigus selgus, et oleme tulnud välja reede õhtut ümbruskonnas veetma ja aardest me midagi ei tea. Soovisime talle edu otsingutel ja tegime veel väikese tiiru ümbruses. Pärast seda oli plats puhas, ftf läks kirja 16:41. Aitäh! Tundub, et on aeg väikesest gp sügisunest üles ärgata ja kodukant uuesti puhtaks teha, täppe jagub.