Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 2.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
2017. aasta detsembriseeria 17. kuupäeva esimene aare kutsub mõnusale jalutuskäigule.
Kõigepealt selle aarde konteineri saamislugu. Nimelt ei olnud Laur 100% kindel, kui hästi tal Kingitus Liisile aarde lõpp-punkt õnnestub ning minu ülesandeks jäi varuvariant välja mõelda. Läksin ning leidsin Koduekstra kauplusest sobiva variandi ning nagu Maris hiljem Kingitus Liisile aarde logis kirjutas, võis "Madist [---] üks õhtu, kui Liis oli kaua koolis, elusuur öökull kaenlas mööda Mustakat promeneerimas näha :D)".
Lauri idee aga õnnestus väga hästi ning öökull jäi kappi konutama. Selleks, et tal seal väga igav ei ole, viisin ta loodusesse värsket õhku hingama. Tule külasta sinagi tarkuse sümbolit. Meeldivat jalutuskäiku ja leidu!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: lumega_leitav (3), lahe_teostus (3), lastesõbralik (2), lühem_matk (1), advendiseeria_2017 (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7F3G4
Logiteadete statistika: 138 (100,0%) 0 1 3 1 0 0 Kokku: 143
Tulime kohale ja olime segaduses. Kuusk, aga milline? Maa-ameti kaart aitas õigeni. Aitäh!
Täitsa kobe öökull oli – ei sugugi mikro, nagu aarde suuruseks märgitud. Lähemal uurimisel osutus muidugi suuruse tähistus ka õigeks. Tore lind, aitäh peitjale!
Öökull oli aus, aga logileht ja juhend olid küll otsast otsani täis kirjutatud. Tekitasime sinna siis ühe riba valget paberit, et nimed kirja panna saaks. Aitäh peitjale!
Lähenesime raba teed pidi kagust, sai ilusti kuiva jala ja minimaalse jalutamisega kohale. Oli väärt tulemist, kull oli uhke. Aitäh!
Kahekesi on ikka parem aardeid otsida. Mirjam oli tagasi ning nüüd tulime taas tuttavasse metsa, aga lähenesime hoopis Männiku poolt. Auto jäi ühe ristmiku lähedale ja sealt edasi kõmpisime kohale. Väga lahe öökulliga oli tegu. Meile meeldis.
Jalutatud, lind üle vaadatud ja nimed kirjas. Pole me sinna kanti ka varem sattunud. Tänud!
Algul tundus asi vesine, aga siis sain aru, et õnneks see mind ikka ei sega. Jube palju oli maha murdunud puid ja tekkis tunne, et öökulli peab äkki maast hoopis otsima. Siiski silmasin linnukest ikka püstise puu otsas ootamas. Aitäh!
Piidlesin juba ammu enne õigesse kohta jõudmist neid kahel pool teed laiuvad rohelise veega kraave ning olin ikka vägagi kahtleval seisukohal, aga õnneks oli öökull oma koduks ikka kuivema koha valinud. Tänud peitjale
Hakkas juba hämarduma, aga jõudsin veel enne pesast väljalendu logi kirja panna.
Tulime selle kandi aardeid vaatama ja sellele õnnestus ligi pääseda. Aitäh!
Algul vaatasin, et siin läheb raskeks. Mingil hetkel selgus, et väga raskeks ikka ei lähe. Täitsa inimlik maastik. Aitäh!
Ütlesin "Tere" ja tutvustasin ennast, vaatas targalt vastu. Tänud toreda aarde eest :)
Kui lastele sai öeldud, et lähme metsa öökulli otsima, siis polnud mingit lisamotivatsiooni vaja. Leitud! Kohapeal on tehtud värskelt raietöid.
Sel korral oli hea eelmise jälgedes ???? käia. Lumes sumpamist oli rohkem kui muidu. Nulli lähedal jälgi ei olnud (v.a muguvalvurite) aga leitud see sai. Sai silmad lumest puhtaks tehtud. Muidu magab talve veel maha. ???? Sai valitud hea arg Raba ja Laagri retkeks. Kokku tuli 13km. Kuigi lumes seda läbides oli tunne, pigem 20km seljataga. Vähemalt on avastatud uusi kohti ja teid. Ma ei ei ole siia veel jõudnud. Ole sa tänatud, et rikastad mu avastusretki.
Ka siin oli ümbrus vesine ja jäätunud, aga aare ise kuiv ja korras. Aitäh.
Siin uputas päris korralikult, aga õnneks leidus kuivemaid kohti ka.
Kui päris öökulli ei näe, siis vähemalt selline tore nähtud. Ei jõudnud ära kahetseda, et kummikud autosse jätsin. Aga siis selgus, et õiges kohas saab täiesti kuivalt üle. Tänan
Õhtune rattaring lootuses saada kuiva jalaga aardeni. Lähenesin esmalt põhjast, kuni jõudsin aardega risti ja mõtlesin, et böö, seda kraavi ei taha läbida. Keerasin nina ümber ja läksin tagasi. Kui jõudsin läänest/loodest risti, siis muidugi märkasin, et seal on samuti kraav, kuid polnud midagi teha, sumasin läbi kraavi ja minu imeline plaan kuivalt kohale jõuda läks jälle vett vedama. Rammisin läbi raba aardeni. Aare ise oli vähemalt seda väärt. Tagasi mõtlesin siis minna ikka põhja poolt ja kae imet, oleks ma natukene edasi sõitnud, oleksin kuiva jalaga aardeni jõudnud. Vähemalt sain kuiva jalaga tagasi.
Lahe öökull. Sai nimed värskesse logiraamatusse kirja.
Jalutuskäik lõunapausi ajal ja logirull sai uue vastu vahetatud. Puhastasin ka öökulli silmad ämblikuvõrkudest, siis ta ikka näeb, kes tal külas käivad. Muidu peab piirduma vaid nimedega hõlma all. Toredat jalutuskäiku otsijatele!
Teel aardeni oli keegi heaperemees rabarberid väljaspoole aeda kasvama jätnud, sai siis neid paar murtud ja oi kui head need mekkisid! Aare leitud ja logitud
Logimispind täiesti otsas. Ise logisin kellegi kinomehaaniku poolt jäetud üleliigse sõna peale.
Ratastega. Kuidagi juhtus nii, et sellest sai minu Eesti geopeituse 1000. aardeleid. Juubel, orkester ja potililled! Geopeituse lehelt enda profiilist loen: Esimene aardeleid 31.08.04. Mis tähendab, et tuhandeni jõudmiseks läks mul aega veidi üle 15 ja poole aasta. Kas on olemas veel laisemaid geopeitureid tollest ajast? :) Ma mõtlen selliseid, kes mängimist konkreetselt järgi jätnud ei ole aga kellel vahetevahel siiski pooleaastaseid või ka pikemaid pause sisse tuleb? :)
Ja nagu siin logides selgub on see ka ühtlasi konkreetse aarde 100. veebiLEIUlogi EGP arvestuses. Teine juubel (ilma orkestri ja potililledeta)! Ei olnud üldse ajastatud need kaks ümmarguse numbriga sündmust, lihtsalt juhtus nii.
Mis nüüd aardesse endasse puutub, siis on logimispind TÄIESTI otsas. Ise kirjutasin enda logi kellegi humoristi (jumzist?) poolt tillukesele logipaberile nummerdatud reale kritseldatud sõna "LEITUD" asemele. No tule taevas appi, see on seal ühtlasi naljakas aga ka kurb. Pilt ka.
Hooldusteade eraldi.
Taaskasutuse aarde juurest tulime Öökulli juurde. Tekkis juba väike hirm, et peame üle kraavi hüppama, kuid õigel ajal sai kraav otsa. Öökull oli oodatust suurem ja nii hakkas kiirelt silma. Lahkudes sättisime ta oksa peale istume, ennem rippus ta seal kuidagi ebaväärikalt. Varsti hakkab logipaber otsa saama.
Esialgne plaan oli peale Oliveri sünnale ära viskamist hakata neid Männiku tsällendzeid noppima, mille tingimused mul täidetud on aga viimasel hetkel otsustasin alustada lähimatest tavalistest aaretest.
Auto jätsin Raba tee viimaste majade juurde ja sealt mööda sirget öökulli poole sammudes ja tee kõrval laiuvat kraavi vaadates mõtlesin, kas pean ujuma hakkama või mitte aga õnneks pääses täitsa kuiva jalaga linnu manu. Käre-maru-vahva! Aitäh! :)
Peale mitme tunnist berni alpi karjakoer Sanna gruumimist võtsin ta väikesele jalutuskäigule kaasa. Öökull on päikselisele päevale kohaselt vareste eest varju peitu pugenud. Tänan.
Ei olnud jah mättaid. Otsi tikutulega taga. Kuidagi sai siiski kohale ja logi kirja. Tänud peitjale
Kui taaskasutuse nipid selged, siis nüüd oli järjekord Harjumaa linnustiku käes. Ütleks et tuli hüppata mättalt mättale, aga mida polnud seda lihtsalt ei olnud. Vaid vesi loksus ja pärast olid sokid märjad. Suured tänud peitjale aarde eest.
Leitud juba hämaras. Kuiva jalaga päris leitud ei saanud. Öökull näeb pimedas isegi päris välja.
Tee oli ka gerondi jaoks veidi kahtlane, seega tuli viimane ots võtta jalgsi. Õnneks leidus aadeni selline tee, kuhu suuremaid veetakistusi teele ei jäänud. Aitäh peitjale.
Öökulliga õnnestus juba ammu enne aarde avaldumist kergelt tutvust teha. Tore, et ta endale metsas kena koha leidis :)
Tänase karbiringi aare nr 1, poolteist aastat hiljem jõudsime meie siis ka lõpuks seda Liisi kingituse avariiöökulli otsima :D. Oli sama nunnu nagu pildil, aitäh Madisele peitmast :).
Topsi ja hoidja suuruste erinevus oli muljetavaldav :D Aga kõik kena ja korras ja alles.
Leitud see yökulli (vabandust soomekeelse ebatsensuursuse pärast). Noorusest tuttav kant, kunagi sai säält kaudu Männiku karjääridesse kalale sõidetud. Tee pääl peesitas päris korralik punt kärnkonni, pidevalt oli sõrm piduril, et otsa ei põrutaks. Selle aasta esimene madu-uss ehk nastik sai ka ära nähtud.
Leitud pärast mõnusat müttamist kevadises metsas. Esiotsa tabas kõrv igasuguseid muid pulmitavaid linde, õhtu veeredes ilmus ka öökull puu otsa. Arvasin, et kodukandi metsad on mul kõik puha läbi tallatud, aga võta näpust! Põnev tee rattaga koperdamiseks. Aitäh, mulle meeldis!
Jalutuskäik oli meeldiv ja mõnus. Nautisime loodust ja teineteise seltskonda, muudkui klõpsisime pilte teha, kuni järsku avastasime, et olime aardest mööda jalutanud. Mis seal siis ikka, saime pisut rohkem värsket õhku :) Aitäh!
Jalutasime siia ka. Seenelisena oleks päris naljakas siia sattuda - vahid seeni, tõstad pilgu, puu otsas on öökull... ee plastmassist :D
Siin oli õnneks teada, mida otsida. Pilt näitas ja seepärast oli lihtsam. Sellegipoolest aare ülinunnu. Tänud kutsumast tiirule!
Siin sai Jack midagi väga huvitavat ninna ja tahtis ajama panna hoopis teises suunas kui aare oli. Tagasi tulles kohtasime teisi koerajalutajaid - šveitsi valge lambakoer oli väga uudishimulik, mis sagimine seal metsas on. Kahjuks Jackile teised isased (ja eriti karvased) ei meeldi ning meie teed läksid peatselt lahku. Toimetasime ka ühe plastpudeli prügikastini. Nii palju siis mu cachimise kotist, mille sang otsustas tee alguses juba otsad anda... Aitäh jalutuskäigu eest!
Pimedas oli päris raske, aga lõpuks leidsime.
Et kumb siis ikkagi on targem. Öökull või Jänes. Öökullil on Suure teadja positsioon ja Öökulli poole pöördutakse kui on vaja Metsa kõige targemat tegelast ning tema nõuannet. Jänesel on seevastu olemas praktilised teadmised ning lugemisoskus, mida kumbagi Öökullil tegelikult ju pole. Pealegi seisavad Jänese selja taga kõik tema arvukad sõbrad ja sugulased. Aga Öökull on ikkagi pigem juba nagu institutsioon ja see lisab tema arvamusele ning probleemide lahendamisele kaalu, isegi kui kasutatavad meetodid on mõnel juhul enam kui küsitava väärtusega.
Pildil tundub see isend kuidagi suurem või kõrgemal olevat, seetõttu sai ka alguses pead liialt kuklasse painutades seal puude vahel jalutatud, aga õnneks jäi tagasipöördel kenasti silma. No väga vinge asi keset metsa, tõi mõnusa muige näole. Aitäh! :)
Tore jalutuskäik oli (kui vaid neid sääski ja nõgeseid nii palju poleks olnud). Teel kohtasime liblikaid, pardiperet, metsikuid iiriseid, põdra jälgi, ühte röövikut ja ühte nukku. Kõige lõpus huikas muidugi öökull ka. Kuna kull meile pliiatsit ei pakkunud ja enda oma oli ununenud teise kotti, siis jätsime endast logiraamatusse jälje muu käepäerase vahendi abil.
Rekordkevad, mis annab kümnele suvelegi silmad ette. Suvise temperatuuriga ning suhtelise tuulevaikusega kaasnevad teadagi verejanulised "sõbrad", kel tuleb lasta end juba varakult natuke näksida, et juulis mitte sääsemürgi üledoosi käes liigselt kannatada. Näiteks nagu eelmisel aastal kui üks emane piniseja valis ühel kesksuvIsel ööl enda ohvriks minu silmalau - järgmisest hommikust alates paistis maailm kahedimensionaalne peaaegu nädal aega :D
Enam-vähem kuiva jalaga sai kohale. Sääsed juba hakkavad suvist tunnet tekitama. Skoor, aitäh jalutuskäigu eest.
Objektile liginedes tuli tõdeda, et umbes kuu aega tagasi oli siin kindlasti oluliselt mugavam liigelda, kuna pinnas oli palju tahkem kui täna. Aga kuna olime siis pikemal geodieedil, jäi ka siin käimata. Täna parandasime selle vea, kummik oli loomulikult abiks.
Täname aarde eest!
Mööda kraaviperve sõites paistis asi natuke lootusetu olema, kas tõesti peame sellest veega täidetud kraavist kuidagi üle saama? Õnneks terendas eespool valguskiir (loe: tahedam maatükk) ja jätsime rattad sinna. Küll aga ekslesime kuuskede all natuke enne kui väikese kaarega õigesse kohta jõudsime. Tagasitee rataste juurde oli tunduvalt lühem ja khmm, kuivem :) Aitäh järjekordse laheda teostuse eest!
Leitud georattatuuril Pääsküla - Laagri - Pääsküla raba - Männiku. Alguses läksime tsipa vales suunas, küll mõne meetri, aga märjas metsaaluses poleks sedagi soovinud :) Aga teostus igati kena. Aitäh aarde eest!
Sellest seltskonnast olin mina ainus, kelle nime veel logiraamatus polnud. Nüüd sai see viga parandatud.
Tänan!
Siin ületasin jääd juba üpris julgelt. Seejärel mängisin ringmängu. Väga lapsesõbralik see kuivanud okstega kuusevõsa polnud. Telefonist polnud ka mingit kasu. Süsteemne kontroll viis sihile ja nii Jasmiin esimese aarde Ööe (loe: öökull) ise leidis. Vidinate kott jäi otseloomulikult jälle koju, muidu oleks võinud sinna miskit jätta. Aitäh ;)
Aare leitud ning lähedalt leidsime veel päris mitu jälge... Sealjuures ka halle karvu jälgede kõrval maas. Lisasin ka mõned pildid juurde. Kas on kellelgi väga suur koer, või......
Öökulli vist tulebki öösel külastada. Igavles teine ja ootas silitamist. Tänud
See aare juba ammu kripeldas, kuna olime läheduses, siis sai seegi aare logitud. Mõnus öine matk oli. Tänud peitjale.
Astun mööda metsasihti ja märkan midagi oksa peal. Kas tõesti aare! Pidi teine rohkem metsas olema. Lähemalt vaadates selgus et tegemist on isand raudkulliga. Lubas ennast päris lähedalt vaadata enne kui oma kätkätkät hüüdega metsa lendas. Öökulli leidsin ka. Aitäh!
Ökuli asukoht kiirelt tuvastatud ja nimed kirjas :)
Päikesepaistel jalutades jõudsime öökulliga kohtuda. Tänud peitjale.
Meie nimed on siin sees.
Ja kassanäe! Igasugusele asjale leidub kusagil ostja! Mul oleks muidugi teine otstarve (peale geopeituse) ka sellisele ökulile olemas - saaks töö juures lapsi hirmutada/loodust tutvustada. Aitäh!
Vaatasime linnu üle ja panime nimed kirja. :)
Tänud peitjale.
Siia sai autoga suhteliselt ligi sõita, kuigi tegemist vist rabaga. Öökull on küll ilus lind ja peetakse tarkuse sümboliks. Linnuteadlased aga väidavad, et öökull on üks suhteliselt loll loom, hanesid on palju raskem haneks tõmmata. Tänud peitjale.
Pääsküla turbaväljade juurest läksime autoga edasi. Kusjuures plaani tehes olin üsna kindel, et autoga turbaväljade juurest edasi ei saa. Aga sai, suht kenasti kusjuures. Poole peale jõudes oli üllatus üsna suur, kui eelmisel georetkel külastatud kohas enam metsa ei olnud. Rühkisime autoga edasi, kuni tuli selline maastik, mis isegi maasturile oleks kergelt huvitav olnud. Jätsime auto ja suundusime kaardi abil edasi. Ei läinudki kaua aega, kui metsas elav öökull silma hakkas. Kõigest ~20 meetrit eemal sellest kohast, kus me kaardi järgi seda otsima hakkasime.
Tervitasime öökulli, küsisime et ega ta juhuslikult Iiahi kellanööri (vabandust, saba) näinud ole ning panime nimed kirja.
(J)Uhuu, me täname!
Siin jäi Kristjani sõiduriist hätta :P 250 meetrit jäi jalutada... Siinkohal tuli Miki meelde, kes alati hädakisa teeb, kui autost aardeni jäävaid meetreid ühe käe sõrmedel kokku lugeda ei saa :D Kena teostus. Aitäh!
Kui olin juba loginud, avastasin, et teine topsik on veel. Aga ei olnud petekas. Aitäh.
Mis nii viga leida kui jäljed ees, säti ennast vaid koordinaatidele lähedale ja vaata kus jäljed teelt metsa keeravad.
Läksin ilmselt kollast mööda, kuna veerisin suure vaevaga logiraamatust Flora nime. Igatahes läksin ka mina jälgede järgi aardeni. :) Nii on ju väga mõnus, ei pea gepsi vaatamagi. Aitäh, vinge lind metsas.
Eriti tore elukas metsas. Lootsin, et kraavid jääs ja käi kust tahad, aga tühjagi. Sellegi poolest saab ilusti ligi. Metsa on jah kõvasti maha võetud, alles hiljuti kolasime seal, siis oli veel kõik alles. Aitäh ägeda öökulli eest!
Varsti seisab see Ökul keset lapikut lagedat, hea kui jääb, mille taha varjuda. Nulli saab vabalt, ära sõites pidin ootama, kuni auto palgikoorma peale laeb. Võimas, ütles Kingpool ja liigutas varbaid. Täh ka.
See aare tõi küll naeratuse näole ... no nii hästi sobib sinna. Täname jalutuskäigu eest!
Selle aarde kohta olin eelnevalt lugenud ja teadsin, mida otsida. Herkile muidugi ei meeldinud see, et peab kuusikust mikrot otsima. Ma ütlesin, et ära otsi mikrot, otsime öökulli. Kui leiame öökulli, leiame ka mikro. Seekord oli ka kasu, et aarde kirjeldust lugesin :) Öökull peitis end päris kaua. Minu null näitas hoopis kaugemale. Aga perimeetrit laiendades leidsime ta ikkagi. Tänud!
Olen küll siinkandis palju ringi kolanud, aga nii kaugele metsa pole veel ära eksinud. Metsa vaatas vastu selline purakas tarkuse sümbol, aga nii väikseid mune muneb teine ;) Tänud.
Lobisemise käigus tuli juttu ka geopeitusest ning nagu ikka, üks asi viib teiseni ja päädib lõpuks sellega, et vaadatakse kaardilt lähimaid leidmata ning käiakse ka ära. Seekord tegime just valiku mõnusa metsaretke kasuks, et põnnid pekki saaks põletada. Öökull ise oli selline muhe loom, ainult topsi tuli õngitseda sellisest kohast, mis natuke sündsusetu tundus. Igatahes jalutuskäik õrnas lumesajus oli mõnus, peale aardeleidu sättisime sammud lähima leidmata karjääri poole. Tänan peitjat! Kuna peitja on aardele nagunii kullipildi lisanud, siis vast ei ole hullu, kui omalt poolt lisan öise versiooni. Öösel on öökull oluliselt kurjema näoga, kui päeval :)
Õhtu tuli kuidagi sisustada ja nii arvas ka Miki. Pakkisime ennast autosse ja võtsime suuna öökulli poole. Jalutuskäik oli mõnus, mets oli veidi lumine. Varem on Romet ikka rääkinud, et kardab öökulle, aga seda aaret otsis huviga. Leid oli kiire ja Miki pani nimed kirja. Aitäh!
PS! Päris tore vaatepilt võis olla, kuidas Madis selle öökulliga jalutas :)
See tee on varasemast (väga) tuttav. Eelmine kord sai siit autoga Männikule, kui väga vaja oli, seega oli teada, et vett täis kraavid on pisut hirmutavad, aga kokkuvõttes on sõidetav tee. Niisiis trügisime jalutamise asemel lähedale. Õnnestus - paari puu tõstmisega kaardilugeja poolt. Ökul oli kohal - aare samuti. Standardne lahendus - eks neid linnukesi ole saanud hobi harrastamise käigus näppida igast kohast. Siis aga oli teele langenud tiba kopsakam puu ja kuna otseselt Männikule polnud seekord vaja välja jõuda, keerasime tagasi. Vähemalt testitud teerada. Aitähh aarde eest.
201
Tänaseks aardeks sobis üks hilisõhtune jalutuskäik hästi. Lambivihus jätis mets väga sürreaalse ja kõheda tunde. Pikk sirge tee, mõlemal pool puud kummituslike valvuritena tumedaveelistes kraavides seismas ja siis veel aarde ümbrus alt raagus kuuskedega jätsid võimsa mulje. Aitäh!
Pärast mõnusat matka teemal Tunne Eestimaad läksin koju ja ajasin lapsed kadedaks, et nad kaasas polnud ning koos siirdusime öökullile külla. Väike jalutuskäik, lind tervitatud, edasi turbaväljade poole. Täname peitjat!
Läksimke siis pimedas öökullile külla. Kuna tee ol libe siis pressisime neljarattalisega paarisaja meetri peale. Jätsime logi ja aseadsime suuna turbaväljadele! TFTC!
Mõnus ja kohati natuke libe jalutuskäik aardeni ja nimi kirja. Tänud peitjale.
Metsasiht aardeni oli kohati päris libe ja liikumisel tuli olla ettevaatlik. Ööküll oli puu otsas ootamas ja talle peaks see asukoht hästi meeldima.
Naelte krõbin taustaks liikusime mõõda jäist rada aarde poole. Õnneks ei pidanud kraave ületama ja jää tugevust väga proovida ka ei soovinud. Aga nimed said kirja. Tänud.
Madis, hea poiss, paneb juba teist aastat järjest jõuluks mu kodumetsa aarde. Peale suurt Jõulusöömaaega on nii hea teha väike jalutuskäik, edasi-tagasi 6,4 km. Täpselt parasjagu, et praad alla raputada, siis mahub natuke jälle peale. :D Loodan väga, et sa, Madis, järgmine aasta ka siia kuhugi mõne topsiga pudulojuse peidad, siis hakkaks see minu jaoks juba traditsiooniks kujunema, et ei pea pühade aeg kuhugi kaugele minema vaid võin lihtsalt uksest välja astuda. Suur tänu ja ilusat Jõuluaega!
"Uisutasin" ja breikisin turbaväljade juurest edasi. Päike oli ennast veidi madalamale seadnud ja tegi oma viimaseid silitusi kõigele, mida silm katsuma puutus. Poleks oodanud pööripäeva paiku selliseid värva teeäärsetes kõrini vetttäis kraavides, kus paremal sillerdas roheline ja vesmal valendas must. Öökull oli muidugi teema omaette, eks võib ta ju tähendada nii tarkust, aga ka öist ülevaleolekut ja siis päevast magamist. Kellel kogemusi teavad kui ilus ja kerge, seksikas ja tervislik on öökulli elu. Tervitasin saatusekaaslast ja tänan peitjat taaskord minu kulgu inspireerimast.
Geopäevast oli saanud geoöö ja tundus sobilik see öölind veel enne tuuri lõpetamist üles otsida. Paarkümmend meetrit enne aaret kaldus Kaupo teisele kursile. Arvasin, et mu geps jamab ja näitab võssa, aga otsustasin igaks juhuks siiski edasi minna. Vedas seekord. Väga armas, et vahelduseks linnumajadele on metsas nüüd ka üks linnukujuline peidukoht. Aitäh aarde eest! :)
Telefon natuke lollitas ja kuna pilt oli ka vaatamata, siis leidsime soojenduseks ühe libamikro. Kuna aga viimane lahti ei käinud, siis vaatasime natuke veel ringi ja leidsime õige asja ka üles. Tänud peitjale!
Turbaväljade poolt oli paras jalutus. Hea, et veel lumi oli maas, järgmine päev oli sellest jää saanud. Teelt ära keerates tundus, et öökulli leidmine tuleb kergelt. Kas ma vaatasin valesti või gpsi nool trikitas, igas tahes valesse kohta läksin. Õnneks Merilin läks õigesse kohta. Kuigi olen turbaväljade aarde poolt palju kordi nii jala, ratta kui võrriga Saku suunas läinud, siis kunagi pole siia keeranud. Teeks nüüd nii, et siia piirkonda enne rattahooaja algust rohkem ei peidaks?
Kuigi ajakava hakkas juba pingeliseks minema, otsustasin siiski kiiresti ka öökulli juurest läbi põigata. Autoga ebamõistlikult ligi ei hakanud trügima, kusagile 400 meetri peale sai ilma vaevata. Ilus lind, on. Aitähhid!
3.0 km jalutuskäigu kolmas leid. Minagi vaatasin juba seda kraavi sellise ülesaamise pilguga. Õnneks oli oidu ikka mööda 2.0 maastikku läheneda. Tark Ökul istus unistavalt oksal ja ootas meid juba. Võimaldasime tal veidi kõhutuult lasta ning saimegi logi kirja. Ainus asi, mis meele mõruks tegi - järjekordselt oli pliiats minigrip-kilekotti pistetud! Mida peitja poolt vett ja niiskust eemal hoidev mingrip sellest arvab? Loomulikult oli kaitsev kotikene kahest kohast katki ehk ei täida enam oma ülesannet - kaitsta aarde olulisimat osa võimaliku veekahjustuse eest.
Palun ärge pange (teravaid) pliiatseid-pastakaid logiraamatu minigrip-kottidesse!
Öökull kenasti korras, kaupa ei teinud. Mõnus jalutuskäik tõepoolest. On ikka tark lind, see öökull. Aitäh talle ja Madisele külla kutsumast! Uhuu-uhuu B)
Õhtu oli veel noor, otsustasin öökullile külla minna. Öökull nimelt on üks mu lemmiklinde, ilmselt tema ägedate silmade tõttu.
Nulli poole jalutades laiusid mõlemal pool teed suured kraavid ja meie Jack-koerapoiss mõtles ennast siinkohal Jeesuslapseks ja proovis "vee-jää" peal kõndimist. Suure hüppe ja sissevajumisega suutis ta end teisele poole kraavi lennutada, kuid tagasisaamisega läks keerulisemaks. Jää oli juba katki ja koer olukorrast teadlik. Siiski maha ta jääda ei tahtnud ja hüppas sumaki sisse - loomulikult järgnes sellele päästeaktsioon, kus Sven jääd raius ja Saskia kraavipervel karjus, et Jack upub. Ei uppunud kuid sodimärjaks sai siiski.
Aaaa, jaa, öökulli leidsime ka :) Istus rahulikult metsas ja ootas logijaid. Tänud aarde, jalutuskäigu ja seikluse eest.
Teadsin et t2na on see advandiseeria p2ev kui peaks Silveri aare. Kuna ma aga kohta ega kellaaega ei teadnud siis tuli ju kuidagi aega kasulikult parajaks teha. Ja eks ikka aardeid otsides. V6luri juurs olin korralikult sportida saanud ja esmaleid kirjas. Nyyd siis m6tlesingi et mida j2rgmiseks v6tta. Autoga s6itsin nii l2hedale kui geomobiil kannatas. T2pselt samal ajal kui ma jalastusin avaldus uus aare. Ja muidugi oli see Silveri Prototyyp christamas edit. Olin just m6ni hetk tagasi olnud sellest vaid paari km kaugusel, aga siin ma nyyd siis olen. P2kapiku juurest ma olin juba jooksnud ftf jahtima. Seekord otsumstasin siiski siinse missiooni l6puni viia. Nulli l2hedal aga hakkas minu gepsuanomaalia j2lle pihta. M6tlesin et ei hullu sisestan koordinaadid kella, aga mis k6ige hullem telefoni levi oli ka vaheepal 2ra kadunud. Nii et polnud neid koordinaate kusagilt v2lja v6luda. Oma paarkymmend minutit uitasin kuuskede vahel ringi kuini l6puks seisin silmitsi teise silmapaariga. 88kulli omadega siis :) Poolel teel tagasi hakkasid nutiseadmed ka uuesti funkama ja l6ikasin geopeiturile kohaselt ikka otse l2bi metsa auto poole. T2nud peitjale laheda 88vahi eest :)
Lauamänguõhtu venis pikaks, aga sai kiire lõpu uue aarde avaldumisel. Lähenesime vist õigelt poolt ja matk oli üsna lühike ning mitte eriti vesine. Aitäh!
Tegime mõnusa lumise jalutuskäigu pimeduses peituva öökulli juurde. Pärast lahendasime uue advendiaarde ja ruttasime selle juurde. Tänud.
Autost aardeni ja tagasi tegime umbes kilomeetri pikkuse jalutamise.Olgu sellel tegelasel siin metsas hea olla.Aitäh peitmast!
Pärast auto juurde naastes lahendasime uue advendiaarde Auastme ja pühapäevaõhtune geotuur sai veel jätku....
Läksime metsast öökulli otsima, aga leidsime hoopis koera, kellel ka peremees rihma otsas :D. Tegin koerale pai ja kabistasin siis öökulli kah. Lobisesime veidi ja siis meie ,need mustad tegelased, tatsasime geomobiilide poole, koeraomanik aga jäi metsa jalutama ja koerakesele uusi puid hüpete harjutamiseks otsima, sest seda kuulsin täpselt kuidas koera hüppama motiveeriti :) : " nüüd hüppame, ei lähe alt läbi, muidu pean mina roomama " (või midagi sarnast ... seda viimast sõna saatis vaikne naeruturtsatus ;)) . Tänud peitjale!
PS! Nüüd kõõksub Alex diivanil lugedes, sest kõige tähtsam osa selle aarde juures jäi tal nägemata-kuulmata. Kujutluspildis näeb etüüd välja järgmine : staazikas seiklussportlane valgub kummardamata maas vedeleva puu alt läbi ja teisel pool puud vaatab öökulli silmadega pitsu suur küsimärk silmades- Pai Peremees, Mis see nüüd oli? Mul ju puhas pesu seljas roomamiseks...
Sihi teisest otsast paistis tulemas kamp musta riietatud kogusid. Keerasime ruttu metsa ja jõudsime selle ökuli enne ära kõdistada, kui salk meieni jõudis. Selgus, et kõik näod olid mulle tuttavad, Henny teadis vaid ühte. ;)
Kena astumine oli. Aardevalvur oli ka platsis, jäljekoer näpu otsas. Tegime kõik kordamööda loomaga tutvust, misjärel oli aega ka lindu kaeda ja nimed sisse kanda.
FTF 00:40
Päeval, kui päike oli juba loojunud, sain kaheksanda M-i lõpus kaasgeopeituritelt kutse õhtul mõned partiid lauamänge mängida. Plaane mul ei olnud ja haarasin kinni heast võimalusest meeli turgutada. Aju hammasrataste vahele oli kogunenud igasugu pahna. Lõpuks kui kõik oli hakanud õlitatult liikuma, Splendoris taktika paigas ja võit 1 käigu kaugusel, siis tuli üles uus aare ja jäigi võidukäik tegemata. Panime riide ja võtsime suuna loogilise metsa naabri juurde. Pärast auto parkimist, jalutades pimedas metsas aarde poole, vahtis mõlemalt poolt jalgrada vastu kole märg ala. Meenutas kangesti tänaseks arhiivis oleva Kolme Posti tannermaad. Peaaegu hakkasime lolluseid tegema ja Pääsküla jõge valest kohast ületama. Suutsime siiski seada oma sammud õigele rajale. Lõpus tiirutasime tihedas kuusikus mitu minutit. Ma isiklikult vihjepilti polnud vaadanud ja otsisin hoopis pisemat objekti. Kui valgusvihk tabas otsitavat, siis särasid juba suured silmad vastu. Öökull oli väga tuttav, sest paar aastat tagasi uhtus kevadvesi täpselt sellise tegelase suvila hoovi. Aitäh peitjale aarde eest!
Kõik algas sellest, et oli plaan oodata üheskoos tunki aarete avaldumist. See oli plaan :) Millegipärast aga hakkasid aarded avalduma hommikul ja täiesti meie plaani väliselt. Siis juhtuski nõnda et kui mina jõudsin linna, selleks hetkeks oli kustunud ka lootus, et avalduksid vahepealsed MMM-seeriast seni puuduvate numbritega aarded ning oodata saigi vaid uut kuupäeva :) Seega kujunes paari tunniseks planeeritud lauamänguõhtu seitsme tunniseks. Aeg läks lennates, ei saanud üldse aru, et nii palju tunde selleks kulus. Saabuski uus kuupäev uue aarde avaldumisega :) Väike autosõit, jalutuskäik ja öökulli tervitamine esimesel tunnil. Oli tore õhtu, tänud kaaslastele ja öökulli taltsutajale :)
Päeval shoppamise kõrvalt sai ka nii mõnigi aare nopitud ja tundus nagu oleks päevanorm täis juba. Sai lubatud, et täna vaatame õhtust multikat perega koos. Nii oligi. Päev oli ammu õhtus juba ja lapsedki keeranud juba neljandat külge, mina aga tiksumas endiselt laua taga. Tuli välja et mu tellitud vidin ei ühildugi iga seadmega nagu lubatud. Mul olid sellega suured plaanid aga nüüd on need kõik vastu taevast lennanud. Püüdsin leida meeleheitlikult alternatiivi ja kiskusin isegi ühe nutifoni peaaegu algosadeks. Kas sellest oli kasu, eks aeg näitab. Mingil hetkel avastasin et uus aare on ripakil. No isegi ebanormaalsed ei torma nädalavahetusel öösel kuskile pärapõrgu võssa linde vaatlema. Vähemalt nii mõtlesin mina ja tahtsin seda olukorda ära kasutada. Kuna aga nii mõnigi kali oli juba seedekulglat läbinud siis minu vapper geomobiil oli välistatud. Vaatasin kärmelt üle kas äkki mõni sõber veel messengeris online, kahjuks mitte. Nii ei jäänudki muud üle kui tõmbasin käima überäppi ja peagi oli transport olemas. Tee peal reklaamisin veel kõvasti geopeitust aga keha vormi hinnates ilmselt läks kogu energia tühja. Isegi lõpus ei olnud ta nõus hetke ära ootama kuni ma metsas ära käin, kuna sõitva takso tund pidavat tulusam olema kui ootava. Vahet pole, ega ma isegi tegelt teadnud kaua ma seda mikrot metsas taga ajan. Aardeni jalutasin mööda sisse tallatud rada, kuna oli ka koera jälgi siis lootsin et need ikka kohalike omad. Mida aardele lähemale seda selgemaks sai et need ei ole Madise jäljed mis sünnipäeva eelsest ajast saati siia lumme talletunud on. Õnneks vastas aare raskusastmetele ja leid tuli kiirelt. Logiraamatut rullides selgus aga kardetud tõsiasi, olin lootusetult hiljaks jäänud. Osake meie super-reageerijatest olid ammu juba nime kirja pannud ja ilmselt juba kojugi jõudnud. STF läks kirja 57 minutit pärast aarde avaldumist. Tagasiteel reklaamisin jälle juhile seda mängu, tundus et see öise elulaadiga juht oli tunduvalt rohkem ekstaasis kui tooja ja äkki on ta peagi leitav ka registreeritud kasutajate hulgas. Mine sa tea! Tänud öise seikluse eest.