Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Jõgevamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare juhatab teid Pajusi küla külje all asuva Liivoja veehoidla kõrvale. Tehisjärve ääres on mõnus kohake väikseks puhkepausiks. Aarde juurde minek võib-olla paljudele nii väga mõnus ei ole ja viisakate riietega seda võtma minna ei tasu.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: ujumiskoht (1), pliiats_kaasa (1), piknikukoht (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7FP21
Logiteadete statistika: 92 (78,6%) 25 3 0 0 0 0 Kokku: 120
Kolmas kord. Esimene kord kartsin vette kukkuda. Teine kord otsisin omaarust päris korralikult. Täna läksin, muutsin vaatenurka ja logisin.
Täna oli ripakile jäänud lahendustega aarete otsimise päev. Siin sillal olin üks kord varem turninud. Siis jäi aare leidmata. Loomulikult sai vale külg enne üle vaadatud. Peaasi, et oli põnev ja sai nalja. Aitäh!
Aega läks umbes nii kaua, kuni kaaslasel kõigi logide üle ja kohati ette lugemiseks kulus. Pärast sõitsime üle silla ka. Aitäh!
Samal ajal, kui kolleegid tegid Kernu mõisa välistrepil ilufotosid, roomasin mina nagu ahv selle aarde järel ringi. Kahtlustasin valesid kohti, mistõttu oleks endal aare leidmata jäänud. Mingi hetkel hakkas Kaupul mu maistest piinadest kahju ja tuli appi. Poiss sai isegi seal mõnda aega ringi keksida, enne kui õige asi leitud sai. Aitäh päeva adrekalaksu eest!
Kõigepealt jätsime kutsad autosse ja otsisime koos. Siis hakkas Mai logisid lugema ja suunas mind, et kuhu minna. Vaatasin nagu kõik üle ja ei leidnud midagi. Siis tegime vahetuse ja Mai läks otsima ning ta ka suutis üles leida. Logidest ja vihjest oli abi. Aitäh!
Siin läks uskumatult kiiresti. Eelnevalt vaatasin küll mitmesse hoopis teistsugusesse kohta, kuid esimene koht, kuhu lihtsalt käe pistsin osutuski õigeks.
Tänan peitmast.
Aitäh aarde eest!
Esimesel ringil otsisin kohtadest, kust ühe sarnase aarde olin varem leidnud. Siis lugesin logisid ja läksin võtsin aarde vihjele vastavast kohast välja.
Siin selle aarde jaoks olime liiga pikad aga leitud.Aitäh!
Umbes aasta tagasi sai pika päeva lõpus pesasid katsutud ja loobutud. Täna, samuti u 12h geopäeva seljataga, katsusin jälle. Mitmesuguseid pesasid katsusin. Kui olin suurema jao valitud pesatüüpidest läbi katsunud tuli pähe mõte, et "oot, üks pesa tüüp on veel, mida polegi katsunud, aga sinna saab ka ju peita". Ja seda mõeldes sirutasin käe üheni neist paljudest pesadest, ning tõmbasin aarde välja. Kui seda joppamist poleks olnud, siis pole kindel, kas täna see nimi kirja oleks saanud. Olin küll päeva vältel tõsist järjekindlust välja näidanud, kuid see kippus otsa saama. Vahel on lihtsalt natuke õnne vaja. Tänan õnne ja peitjat.
Kui auto peatasin ja lähemalt seda objekti nägin, siis hetkeks kadus otsimistuju täitsa ära. Olime kunagi varem täpselt samasugust asja kuskil teises Eestimaa otsas poleerinud ja leiuta jäänud. Natuke ennast kogunud, asusime siiski asja kallale ja turnides ja otsides ja näppe igale poole toppides sai õnneks see konteiner siiski leitud. Kokkuvõtteks polnudki nii hull, nagu kartsin. Aitäh!
Esimene karp peale mudajooksu. Suure töö tegi Kalvi ära. Eelmine kord jäi õige auk lihtsalt kontrollimata. Tänud!
Turnisime kahekesi silla all peaaegu terve tunni aga paraku meile õnn ei naeratanud ning seekord jäi aare leidmata. Iseenesest ilus koht aga aarde mitte leidmine tõmbas tuju nulli.
50min poleerimist ja kahjuks tulemust ei tulnud????
Siin sai veidi tuulatud ja siis õnneks ka aare välja võetud. Tänud
Seekord läks õnneks ja saime topsi kätte. Tänud!
Wow oli see vast turnimine ja poleerimine kuid lõpuks sai see logimine ka tehtud! Aitäh peitjale.
Silla alla turnima ja otsima. Sai juba tükk aega uuritud ja vaadatud, siis otsustasime ära minna, aga korraks vaatasin tagasi ja näe, tuttav tops. Aitäh!
Selle aarde juures sai omajagu kaua turnitud ja otsitud, hästi kõheda tunde tekitasid sillast üle sõitvad autod. Siis kui olime juba alla andmas hõikas Kaido rõõmsalt, et ta leidis. Aega läks, kuid nimed said kirja. Aitäh! :)
Tee viis toredalt sinka vonka majade ja kahe vee vahelt. Läksime mööda jälgi silla alla ning ei pidanudki väga kaua turnima, enne kui aare kätte jäi. Üllataval kombel oli seekord peitjaga sama arusaam vihje tähendusest. Tavaliselt on peitja loogikast arusaamine keerulisem :D Panime õnnelikult nimed kirja ja jätkasime tuuri. Aitäh!
Teisel korral olime nö suurema meeskonnaga silda uurimas. Tulemus ka teine. Silla alt läbivoolav vesi pani natuke pea ringi käima. Õnneks tabas näpp varsti konteinerit ja saime kindlale maale tagasi. Tänud peitjale
Tavaliselt saab Tartu poole tuhisedes sirgelt kõigist aaretest mööda sõidetud, aga kuna täna saigi just aarete jaoks aega võetud, siis miks mitte juba enne Tartut väikseid kõrvalepõikeid teha ning mõned jõukohased aarded leida. Nii tuligi esimene peatus siia. Eks muidugi oli aru saada, kus see aare on, aga siis.. et kus täpsemalt. Kui veerand tunniga olid kõikvõimalikud kohad läbi uuritud, olin valmis tõdema, et aare on allavett läinud. Kui siis aga sai vaadatud, et mis suuruses see konteiner siin tegelt on, läks veel teine veerand tundi ja oligi tops käes! On jah selline timixilikult õel aare! Aga leitud ta sai ning päev sai hästi alata. Aitäh.
See oli nagu timixi aare kohe :D Aga ei pidanud kaua turnima, kuni küüned taha sain. Eemalt üks töömees vaatas väga kahtlase pilguga. Aitäh!
Mitteleiulogide hulk tegi veidi ettevaatlikuks, aga läksin julgelt vihjes öeldud kohta ja vähese poleerimise järel sain topsile küüned taha. Auto alla ei jäänud kordagi.
Taskud tühjaks ja ahvi kombel turnima. Tegelikult saab siin täitsa puhtalt toimetada, ei määrdunud midagi ja kui mõelda peitja seisukohalt, siis leiab aarde ka mõne hetkega. Tänud peitjale, laheda ujumiskoha eest. Ju on siin ka kala, sest kalamehi oli siis rohkelt!
Oli kena ronimine. Kõrgustkartvatele jõukohane ja turvaline. Vihje oli abiks küll, sest ka vihjega otsides saab ikka omajagu tuuseldada. Autod vuhisesid samal ajal üle pea, sild värises ja meie käed värisesid aardeleidu oodates. Aitäh.
Algul ei osanud oodata, et siit leiame eest autoga ületatava silla. Silla all oli peidukohti palju aga kahekesi otsides läks meil leidmine kohta ennast arvestades üsnagi kiirelt.
Ei midagi hullu, pärast sai käed jões puhtaks pesta. Aitäh!
Läksin esimese hooga liiga kaugele. Natuke teine koht kui tavaliselt selliste sildade puhul. Sai pisut jälle küürutatud ja nii see logi kirja sai. Tänud
See siis kolmas taoline sild, kust aaret saab otsida. Pikkuselt jääb kahe eelnevalt leitu vahele, vist. Ilus koht. Aitäh peitjale siia juhatamast.
Möödasõidul vaatasime üle. Kõik on kenasti alles ja korras.
Siin oli suuremat sorti geosündmus, aga sellele vaatamata jäi aare meie eest peitu.
Oeh. Me olime suurte jõududega ning abiväge tuli ka juurde. Tulemus kajastub logiteate tüübis
Et Madisel oli see tops juba kontol, siis jäi turnimine minu ja Madara teha. Soe-külm meetodil saime päris ruttu topsi kätte. Tänud peitjale!
Ai ai ai. Kes kurat see käskis seda aare otsima minna. Nii valus oli peale jooksu seda aaret otsida. Õnneks tuli teine siiski päris kiiresti välja. Jäin täna lausa kaks korda auto alla. Aga õnneks jäin elama. Suured tänud aarde eest.
Kuna olime seal kandis, siis korjasime selle aarde ära. Aitäh aarde eest! ;)
Reede, kolmeteistkümnes kuupäev - igati sobilik daatum eluohtlike trikkide harjutamiseks.
Olin teel Tallinnast Tartusse Draamafestivalile. Kuna teatrisse, siis loomulikult viisakalt riides. Et graafikus oli täpselt ühe kõrvalepõike jagu aega ning mul auto peal mitu kastitäit tühja taarat kodupruulijast sõbra jaoks Pajusis, polnud suurt valikut - sõitsin aardest üle, viskusin kahe padusajuhoo vahel masinast välja ning tegin oma akrobaatikaharjutuse ära. Valged kindad polnud enam muidugi mõista valged, kuid püksiviikide ega muu garderoobi osas kaaslannal pärast pretensioone ei olnud :)
Kui keskosa kätte sain oli tops kohe näpus. Mõnus turnimine. Tänud!
Hakkasime Tõnuga kõrvuti ronima. Silla keskel tegi aardeleiu Tõnu. Päris omamoodi elamuse saab, kui autod sinust nii lähedalt üle sõidavad. Täname!
Väga tiheda liiklusega sild. Mikk leidis täiesti mõistliku ajaga, aga samal ajal sõitis tast üle 5 autot, järelkäru ja 2 jalgratast. Minul sai kohvitops tühjaks, aga siis oligi logitud. Aitäh!
Huvitav koht, kui läksin autoga parklasse tuli 2 jalgratturid silla juurde ja hakkasid kohe otsima kuni sekkusin nende vahele ja lõpuks leidsime karbi üles.
Merit korra käis nullis aga silma ei hakanud midagi. Meie loobusime kuna mugud olid nii üleval kui all.
Väike otsis aga ei leidnud. Mina koeraga vaatasin vee peal liikujaid. Lotte tundis jälle end mõnusalt, istudes vees. Aga siia tuleme tagasi, sest minul jäi null üle vaatamata ja see vaid ohutuse huvides. Vaat kui oleks sillalt üks inime all sõitvasse kanuusse pudenenud. Mõnel oleks ju võistlus katki jäänud. Tänud.
Kerge seljasirutus ja logi kirjas, tänud.
Eeltöö oli mul muidugi tegemata ja Allan keeras tagasi peale paari sammu tegemist. Jäin sinna üksi ja tundsin hirmu vette kukkumise ees, pea ära löömise ees ja selle ees, et asjad võivad vette kukkuda. Üks hirm ajast teist taga ja jäine tuul muutis näpud punasteks ja tundetuteks asjadeks, kindaid mul polnud. Tegin ühe tiiru alt läbi ega ihalenud uuesti minna. Otsimine jäi tahaplaanile, mis seletab ka seda, miks aare leidmata jäi. Mõne parema ilmaga tulen uuesti.
Tänane masterplaan oli enne tööpäeva algust sõita Tartust Põltsamaale ja need viimased kolm silda ära logida, mis nädalavahetusel leidmata jäid. Ja siis tavalisel ajal tööle jõuda. Ärkasin 4:40, kella 7ks oli Põltsamaa tühi. Kuna minu tavapärane töölejõudmise aeg jääb sinna 10 kanti, siis oli veel aega selle kiire asjaga ning võtsin ette veel 5 aaret. Siin läks eriti lihtsalt. Esimene koht, kuhu käe torkasin, sisaldas aardekonteinerit. Logi kirja ja edasi naaberaarde juurde.
Korra olin siin üksi turninud, sain tookord vaid tolmuseks. Tänase geotuuri alustuseks mõnus võimlemine, kambaga oli palju lõbusam ukerdamine, tolmuseks saime taas, kuid seekord vähemalt koos eduka leiuga. Täname.
Pole just kõige originaalsem idee, ajada kokku geokamp, et nii säästa sõidukulusid ning muuta otsimisvõimekust veelgi efektiivsemaks. Ja sellega kaasnevat geomeeleolu ei hakka mainimagi. Aga just nii me tegime taas ja varahommikune start puutumata piirkonda koos vahvate mõttekaaslastega võis alata. Selle esimese aarde juures sai mõnusalt hommikukohvi nautida. Kaupo pikkus ja ajutised muud hädad aeglustasid küll tema tegutsemist. Aga seda enam saime meie Merlega rahulikumalt turnida. Kohvitops käes ja jõe võimsat väge nautides, käis vilgas otsimine. Ma olin oma mõtetes kinni kindlates kohtades ja seepärast ei tahtnud ka kohe midagi silma jääda. Kui aga Kaupo silmaringi soovitas laiendada, oli peagi avaskoor kirjas.
Tänud.
Üksi ei tahtnud siia tulla, mitmekesi alati kergem. Kohapeal selgus, et pikkusest ega eilsest trennist siin kasu ei ole, aga kohale sain. Natuke aega otsisime ning loogisest kohast leidsime. Joped sain tolmuseks, aga auto istmed tegid need pärast puhtaks. Kui Nuffi sündmusele sai sõidetud, siis vaatasin ka ise sellise pilguga, et siia saaks aarde peita, aga huvi mul polnud. 130km sõidetud ja 1 aare leitud, great success.
Ilm ei soosinud matipesu ja ühtegi Passatit ka seekord näha ei olnud. Sai rahulikult silla alla ronitud ja topsik kiiresti leitud.
Ma jälgisin veidi eemalt, kui Reix käis logis kähku ära. Ei olnud üldse meeldiv tunne, kui üks auto parajasti üle silla vuras. Tänud silda näitamast!
Korra olen tahtnud seda aaret otsima minna kuid siis hängisid noored silla juures parklas. Täna polnud kedagi näha. Aarde juurde läksin mööda värskel lumel olevaid kassi jälgi. Teatud maal avastasin, et vastassuunast on tulnud inimjäljed. Need said orientiiriks, kust maalt tuleb aaret otsima hakata. Peale seda ei läinud enam kaua ja aare oligi näpus. Aitäh.
Seekord leidsin kiirelt. Teisest vaadatud kohast. Ma olen täitsa kindel, et eelmisel korral otsisin õigest kohast ka, aga siis oli aare ilmselt nii hästi tagasi peidetud, et ta jäi mu vaateväljast ja käeulatusest välja. Mis valesti, see uuesti. Tore, et nüüd on leitud ja aru ma ei saa, kuidas te ennast seal nii hullusti määrite. Tuleb valida õige ilm;) Aitäh!
Eelmine kord jäime pika ninaga, aga et peitja kinnitas aarde kohalolu tulime saba sorus uuele katsele. Keegi aga oli meist ette jõudnud, pimekana nimelt poleeris juba silda. No läksin ka appi siis , aga no läks ikka aega. Pimekanal aega laialt polnud, nii jäime kahekesi poleerima. Lõpuks ikka suutsin ikka näha, huu, kaval koht leitud. Tänud!
Leiuga läks tegelikult kiiresti, kusjuures vedas, sest hoolimata täpsest vihjest, on võimalikke mikropeidukaid seal üpris palju. Aga turnida sain kaks korda, sest gepsu riputasin nulli ning unustasin ta sinna. Seadme puudumise avastasin paar kilomeetrit eemal järgmisele aardele lähenedes, eks sealt pidi siis tagasi tulema ning uuesti võimlema :o)
Üle selle silla olin varemgi sõitnud, aga alla pole seni asja olnud. Tsikliriietus sobis selle aarde otsimiseks lausa ideaalselt - määrimist eriti ei karda ja isegi pehmendused olid põlvedel. Lisaks oli silla all mõnus vilu ronida. Esimese hooga jätsin vist õige koha vahele, aga teisel kontrollimisel jäi aare kiiresti pihku. Aitäh peitjale.
Kohale, järgisin nõuannet ja vahetasin riided, no loomulikult said need otsimise käigus mustaks. Peale mõningast otsimist ka aare tuli oma pesast välja. Väike pesu jões ja jälle riiete vahetus. Tänud peitjale.
Kuna siinne peidukas näis nunnu beebiversioon kõigist neist eriti hulludest, samasugustest Valgamaa metallkolakatest, tahtsin kangesti ka ise karpi otsima ronida. Ja ronisin siis ka, jätkus ruumi küll vabalt seal ringisebimiseks kõigile kolmele :). Plakatimehe paika pandud keskkohas ei maksa aga kinni olla jah. Sest paistab, et tema küll ei lugenud enne oma töödega alustamist asju ühele poole ja teisele poole, nii nagu Laur... :D.
Koduteel sõitsime läbi ühe Lauri aarde, sest oli alust arvata, et see võib kadunud olla. Me Marisega läksime kõige ees turnima, et ikka jõuaks mõnda kohta piiluda ennem peitja saabumist. Nii kiiresti me seda muidugi üles leida ei jõudnud. Laur ajas näpu kohta kuhu ta kunagi aarde pannud oli ja rahulolevalt teatas, et täitsa alles. Ma juhatasin seejärel Marise õigesse kohta, et ta nimed kirja paneks. Kõigile mitteleidjatele ütleksin infoks, et sillale kinnitatud silt tekitab vähe segadust, sest see ei asu päris keskel. Vihje on väga täpne. Aitäh!
Pole midagi kadunud. Aare oli täpselt seal kuhu jätsin. Mul võib ka mõni igav aare olla ja jätke rippuv silt rahule :)
Ronisin mis ma ronisin ,aga varandust es kuskil.Kaks mehemürakat trampisid mul üle pea ka veel...
Otsisime 5 kesi pool tundi, vaatasime taskulambiga kõikvõimalikud "pesad" üle. Üks oli all puusast saadik jões ja vaatas alt üles kogu üritust..mitte midagi. Keegi, kes on enne leidnud, võiks minna ja vaadata, kas see on seal alles.
Tükk aega turnisin seal, kuid lõpuks loobusin, kuna oli veel Tartu vaja jõuda. Ning tagasi ka. Eks teine kord uuesti.
Esimesel korral ei leidnud. Tagasiteel samuti mitte. Teisel korral kontrollisin edutult uusi kohti. Kui kolmandal ringil nulli olin jõudnud, sõitis politseiauto väga aeglaselt silla poole ja mina loobusin. Nüüd ei teagi kas olen lihtsalt koba või on mu käed liiga lühikesed. Igatahes ei leidnud.
Parklas silla juures hängisid kolm autotäit noormehi. Minu autole seal enam kohta ei jätkunud ja pealegi ei olnud mingit tahtmist nende silme all silla alla ronima minna.
Turnisime tund aega, vaatasime igasse auku kuhu võimalik. Ei midagi...keegi, kes teab kus see on, minge vaadake, kas on kindlasti alles... Tuleb teine kord tagasi minna...
Teip oli kaasas, sai seda natuke lisatud. Paar muhku ikka sain ka. Aitäh.
Sai mitu korda ringi mõeldud ja vahepeal vihjet vaadatud. Lõpuks ikkagi pika jonniga saime ta kätte. Jätsin kirjutamiseks pastaka sisu.
Leitud. Päris huvitav otsimine, paar korda tagusin kogemata isegi pead vastu konstruktsioone, nii palju oli igale poole vaatamist :P. Eraldunud magneti leidsin pesast peale seda, kui tops juba käes oli. Kerisin topsi ümbert natuke teipi magneti tagasi kinnitamiseks, mingi aja vast peab. Järgmine leidja võiks kaasa võtta rulli musta mäkgaiverit. :) Aitähh!
Sellises kohas loovutan hea meelega leidmise au (ja aarde putitamise) Hannole. Aitäh!
Õnneks oli vastav riietus seljas ja ei olnud probleemi seal roomata. Leid oli kiire kuna tops paistis juba eemalt. Ei saagi nüüd aru kas sealt om magnet kadunud või miskit.
Õnneks mul nii palju viisakaid riideid polegi, et nendega geopeitust toimetada. Kohapeal sooritasin ridamisi harjutusi, panin logi kirja ja siis järgnes sama rida harjutusi teises suunas tagasi. Vesi oli lahti ja vulises uhkelt. Aitähhid!
Seekord siis kuue sekundi aare, küll tšetšeeni naise meetodil. Eelmisest korrast oli hammas verel, eelmisest korrast erinevalt oli nüüd ilm soojem ja valgem, varustus parem ja mott kõrgem. Ja piisas tal ainult juhendamise peale õigesse kohta jõuda, kui juba kostis võidukas kisa. Mis nii viga. Aitüma näitamast!
Alustasime oma tagasihoidliku geopühapäeva siit, sest viga vajas parandamist. Nii Pajusi eelmise sajandi üheksakümnendate alguses, kui Adavere kaheksakümnendate teises pooles, olid minu jaoks üsna tähtsad. Tahtsin tegelikult ise siia sillale väikse asja tekitada aga tänud peitjale, kes selle ära tegi.
Aare ise oli korras aga järgmised otsijad võiksid veidi mäkaiverit kaasa võtta. Kui nad aarde üles leiavad, küll nad siis aru saavad mis sellega peale hakata :)
Tänud veelkord peitjale ja pikka iga aardele!
Keskel käisin, all käisin, mustaks ka sain, aga ajasin siis pimeduse ja tühjeneva taskulambi süüks ning loobusin.
Suur sobiks ka. Kohti on meeletult. Aeg aga ei andnud oodata.
Päevapäike saatis oma viimaseid paisilitusi meile ja ümbruskonnale ja meie uudistasime silda. Seltskonnata oleks meil Piiaga siin logimata jäänud aga sellistes olukordades on tore kui saad toetuda kallitele kaasteelistele. Siit võtsime suuna Otisaare karjääri poole ja mina nautisin selle aasta sees teistkordselt siinse piirkonna ilu. Eelmisel korral oli sügis ja maisitõlvikud ootasid põllul, nüüd oli ilm veidi kargem aga ilu mida autoaknast nägin oli ikka kõikjal olemas. Tänud taaskord juhatamast
Kõhud olid juba hirmus tühjad, aga enne Põltsamaa Hulluva-Hullava Naise Pubi veel paar aaret vaja leida. Siin õnneks geoparkla kohe aarde manu. Sild oli omapäraselt üllatava konstruiga. Tuvastasime nulli, lasime meid uudistava auto mööda ning siis suundusin aaret otsima. Jäi arusaamatuks, mismoodi siin elumudaseks saab saada. Ma sain vaid ühe põlv kergelt tolmuseks, ja aarde leidsin teisest "vaadatud" kohast. Ju siis tühi kõht sundis kiirele leiule takka.
Alles nüüd loen, kes peitja on. Säänsesse paika oodanuks suuremat aaret, aga vähemalt püsib see igavesti - mugud ei tohiks küll seda iial leida. Aitäh vahva silla ja kena ujumiskoha eest, Laur! Aare korras.
Polnud täna plaanis, aga teel Karedale sai üle sõidetud. Kui tops juba nii lähedal oli, tuli ta üles ka leida. Tänud peitjale.
Kena nimega koht aga sopaseks sai tõesti. Kiuslik aare, sest peidukaid on seal miljon. Ja ikka see viimane peab alati õige olema. Tänu lumele sai ennast puhtaks püherdatud, niiet lubati ilma riideid vahetamata siiski sõiduvahendisse siseneda. Aitäh kutsumast!
Kulutasime siin tulutult aega aga midagi ei leidnud. Eks tuleme kunagi uuesti.
Alguses ei olnud ma selle aarde otsimisest üldse vaimustuses - ma lihtsalt ei teadnud, et seal peab ronima. Miskipärast saadeti otsima just mina ja Merilin, esialgu üritasime puhtaks jääda, aga kui aaret kuskilt välja ei tulnud, tuli mudasemad meetmed mängu võtta. Paraku ei toonud ka need tulemust ja mängu tuli tuua salarelv, kes leidis aarde kiiresti. Aitäh aarde eest!
Väätsas tekkis peaaegu lahknemine, osad tahtsid Pärnu minna, osad Pajusile. Merilin arutles, et sild on üleüldse rokane ja must ja sada muud häda. Ma jällegi vastu, et kui pimedas vette plumpsatad, siis vesi on tegelikult puhas, lihtsalt paistab tume. Selle lause peale arvasid kõik õelad geosõbrad, et võiks siiski Pajusis ära käia, et Merilini sulpsu näha ning võtsime suuna sillale. Kohapealse kohta väga palju öelda ei ole. Lasime valgust, kui tüdrukud kribinal mööda sõrestikku ringi lasid nagu muhedad hiired. Vahepeal ei pidanud kiusatusele vastu ja tegin sillalt piraka kiviga plumpsu, mis ei olnud siiski väga hea mõte nagu hetke pärast selgus. Sest just sel hetkel sai Merilinil kõrini ja ma pidin ise asendama. Juhuse ja juhendamise koostöös õnnestus minul tops kätte saada ning tegime sealt kiired sääred enne, kui veel mõni (planeerimata) plumps tuleb. Suht libe oli seal siiski. Edasi läksime kompromissile ning võtsime suuna Pärnu peale. Tundus selline parajalt lähedal olevat. Hetke pärast magasid autos kõik peale Madise. Tänan peitjat ja lahedaid geokaaslasi! :)
Peale Paides aarde otsimist järgnes veel väike ring lähimate aaretega :) See tähendab Väätsa Väärtusele järgnes Pajusi. Vapraid geopeitureid oli alles jäänud kahe auto jagu ning kõige vapramad suundusid sillale. Ehk Merilin ja Liis pugesid metallkonstruktsioonide vahele, teised jagasid kaldalt tarku nõuandeid ning suunasid valgust arvatavatesse pragudesse. Aega ikka läks, üsna geopeidukate rohke sild. Kui Mikil kannatus katkes ning ka tema sillale puges, siis leidus ka otsitav. Tänud kaaslastele ja peitjale!
Esialgu ronisime koos Liisiga aaret otsima. Silla keskele jõudes olime parajalt porised. Otsisime ja halasime :) Ühel hetkel tundsin, et enam ei suuda – näpud olid külmast metallist kinni hoidmisest tuimad, all voolav jõgi tundus üha kiirevoolulisem, tumedam ja kurjem ning sillakonstruktsiooni vahel küürutamine pani pea ringi käima. Lisaks oli elav fantaasia kinni haaranud Miki poolt vette kukutatud suurest kivist. Ma ei tahtnud olla nagu see kivi ja koperdasin põlvede värisedes kaldale tagasi. Liis oli õnneks vastupidavam ja kui Miki otsimisega liitus, said nad aarde leitud. Pärast oli tegemist, et autosse pääseda. Lumega õnnestus tekstiililt suurem pori siiski maha saada, kapuutsikraega nii hästi ei läinud. Nüüdsest tuleb isegi sünnipäevadele metsariietes minna, sest kunagi ei tea, kuhu järgmiseks ronida tuleb. Aare oli kõigele vaatamata väärt seiklus, tänan peitjat ja kaaslasi :)
Pärast Väätsat sai seegi aare plaani võetud. Tanki panime Merilini ja Liisi. Võimlesid teised seal päris palju ja tegid akrobaatilisi harjutusi, aga kahjuks midai leidnud oli aare. Miki närv ei pidanud vastu ja ta läks naistele appi ning muidugi tuli leid siis kiiresti. Merilin sai veel pärast oma jopet puhastada, sest Madis ei oleks teda muidu autosse võtnud:) Ise tulin lastega koju, teised läksid veel Pärnu poole. Tänud peitjale.
Leitud ja logitud.
Siin läks päris pikalt aega. Kõigepealt läksid Liis ja Merilin asja uurima ning lõpuks liitus nendega ka Miki. Vahepeal otsustas Miki nalja teha ning suure kivi sillalt vette visata ning enne seda ühe mehise karjatuse teha. Mina, kes seda kurja plaani läbi ei näinud, mõtlesin, et Miki lendaski vette. Alatud naljad :D Lõpuks jäi aare Mikile käe alla ning öö sai päästetud. Aitäh Laurile siia kutsumast!
Plaan oli tulla samal päeval avaldunud Väätsa aarde juurest, aga ettenägematute asjaolude tõttu langesid mõlemad ära. Täna sai viga parandatud ja nulli vaadates oli ikka hirm nahas, sest häid peidukohti oli kindlasti sadu. Siinkohal kadestan küll Annet kes ohib alati oma kasvu pärast.Selle aarde juures oli minusugusel ikka tegu, et kõike neid urkaid uurida.Püksid läksid igatahes õhtul pessu koos selle silla tolmuga.Kusagilt on meelde jäänud, et kui enam midagi ei aita, siis loe instruktsiooni.Õnneks mina lugesin seda enne otsima hakkamist ja vist tänu sellele tuli ka leid kusagil 15 min. jooksul.Mingil hetkel kui seal sillal rööprähklemisega tegelesin kuulsin korraga mingit kõlksatust.Maha vaadates nägin oma auto võtit silla tala vahel oleval plekil.Alati olen ta lukuga tasku pannud, aga täna millegipärast panin püksitasku.Tagasisõites mõtlesin, et millega kõik see oleks võinud lõppeda kui võti oleks kukkunud jõkke.Kuna autol on süütelukk vahetatud, siis eksisteerib ainult üks võti ja arvatavasti oleks tulnud treiler tellida, et auto koju vedada. Hakkas silma veel see, et mingi näriline oli kõvasti vaeva näinud, et konteinerisse pääseda.Praktiliselt pool silti oli pintslisse pandud ja roheline puru oli maas.Võib olla, et eelmised leidjad olid ennem midagi head ja paremat manustanud ja siis need magusad näpujäljed kutsusid närilised kohale. Koht igatahes tore ja tänu peitjale.
Anne süda ei andnud rahu! Ega ta saanudki suurt rohkem vihjeid kust otsida, kuid otsa me ikka ringi keerasime. Seekord otsustasin ka ise ikka ronimise kasuks, ei oleks pidanud, sest Anne oli ikka see kes lõpuks leidis. Ta küll arvas ise, et sealt ta ju vaatas ka aga vahest on nii, et mõnda asja tuleb ikka mitu korda katsuda. Tänud peitjale!
Teil on võimalus uskuda Annet või siis mind, teie valik, kuid ega ma ikka päris kohe ei hüpanud püsti küll. Aga kuna hetkel oli aega tunnike, mis küll venis lõpuks koos sõitmisega edasi tagasi rohkem kui kahe tunniseks ning mu päris ajahätta jättis, siis miks mitte, kui Porsch ka ette aetakse! Kohapeal oli selge, et minu kokku voltimisega ja roomamisega läheb oluliselt rohkem aega ning on keerulisem, kui Anne kiirele ronimisele, sellepärast siis ka piirdus minu osa rohkem targutamises. Lõpuks said aga minu ideed ka otsa ja kui aeg hakkas ka jalaga taguotsa taguma, siis ... No kui ei ole, siis ei ole!
Kell 12.50 lahkusime tõesti mitteleiuga. Kuna siis geopeituses ei tohi ühtegi peitmisviisi välistada ja ma ju leidsin midagi, mis sobiks hästi Lauri kõrge latiga. See aga eeldaks tegevust, mida ma teha ei tahtnud, siis otsustasin mitte seljataga susserdada, vaid otse peitjalt küsida. Saime vastuse, et see oleks kindlasti väärt peidukas aga no mõnes muus paigas ja veel saime kaasa sooja soovituse normaalsetest kohtadest otsida. Aitäh, Laur! Keerasin autonina suure tee peal ringi ja läksime uuele katsele.
No ma ei tea, mis kratt selle koha peal istus, igastahes läks ka siis meil hulka aega, sest neid normaalseid kohti ma olin ju ka katsunud. Nojh, selgus, et lipalopa! Kuna kogu lõunaaeg oli juba ammu otsas, siis muud me ümbruses ei vaadanud, ei näinud. Tulen kindlasti siia uuesti, sest Maisipõllule orienteeruma sõidan ma just siitkaudu, aitäh ikka oli tore!
Oot-oot-oot, kui mina FTF lootuses kell 15 silmad vahepeal hirmust kinni ja siis jälle peidikut otsides lahti jõe kohal turnides KOHALE jõudsin, oli Anne ja Janise nimi juba raamatus ees. Nüüd näen sinist nägu...mis värk?
Igatahes oli suur rõõm esimeseks puhkusepäevaks plaani pidades geopeituse lehelt kodumaakonna uus aare avastada. Plaanid tehtud, kohal käidud, jõge ja ennast ületatud:) Aitäh!
Mul küll tööjuures oli täna nii kiire täna, kuulõpp, et otsustasin vaid siis minna kui Janis nõus on, sest vahemaa km jäid mul alla 50-ne. No see muidugist kargas kohe kõrvalistmele.
Sõitsime platsi ja mis me näeme? Sild ja siin ju teadupärast peidukaid 100x100.
Asusime otsima, pigem küll siis mina, sest mul oli rohkem mitte-sobivam riietus - otse kontorist, saapad, kleit ja valge tutimüts. Leidsin! Leidsin hulka avasid, leidsin mitu logisevat polti, leidsin hulka roostes rauatükke, mis ei liikunud, leidsin paar roostes kärakat, mis liikusid, leidsin veel paar asja, mida olid nagu järgitehtud, leidsin üles kõik mitte-Lauririkud peidikud ja siis leidsin lõpuks midagi, mis sobis Laurile imehästi. Jäin sinna kohe tükiks ajaks. Janis muudkui usutles, et kas ma ikka kontrollisin. Kodurahu huvides läksin lausa 2 korda tagasi, no ma ju ütlesin, ei ole aaret! Sellega sai me lõunatund täis ja nagu tittedel ka mänguisu otsa...