Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aare jätkab [matkymbereesti] alustatud ameteid tutvustava seeriaga.
Aare on peidetud 2017. aasta detsembriseeria 11. detsembri aardena.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
lahe_teostus (14), soovitan (10), võsa (1), seened (1), rästikud (1), puugid (1), maasturiga_huvitav (1), ametite_seeria (1), advendiseeria_2017 (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7FVZ7
Logiteadete statistika:
100 (100,0%)
0
4
1
0
0
0
Kokku: 105
Käisime päästsime turvamehe ümber kukkunud puu alt ära ja viisime natuke eemale uude kohta. Sisu oli kõik korras, niiet ei hakanud asja veel kokku korjama. Noppisin ühe ränduri ka aardest ära, sest ega tops tihedat liiklust ei näe. Uued koordinaadid: 59 17.223 24 16.725
Metsast on vahepeal saanud mittejätkusuutlik mets.Aga tundub ,et turvamees on suutnud raietöö peatada,mattudes ise puulasu alla.
Õnneks võsa polnudki, mööda harvesteri jälge kohale, üle lagendiku. Ja siis sukeldumine mahakukkunud puude rägastikku. Null täpne, konteiner horisontaalis aga korras. Jätsime nänni ja kirjutasime nimed. Tänud!
Keeruline otsimine. Aaret hoidev puu on murdunud ning lamab nüüd kasti peal. Oksarägastiku alt roomates pääseb ligi.
Turvamees oli langenud tormituulte ohvriks- kahju, oleks teda tahtnud ikka täies hiilguses näha. Turvamehe valvatava juurde pääsemine lihtne just polnud aga nimed said kirja ja omanikule info edastatud.
Ei leidnud, aarde nulli läheduses on toimunud metsalangetus ja tuul on kõvasti puid murdnud. Võiks üle kontrollida kas on alles.
Hehheee, nii vahva topnotch aare! Mida rohkem vaatasin, seda rohkem detaile märkasin. Sedasorti märkamistega seotud teostused on ühed mu lemmikumad. Kiitus meistritele!
Ma olen juba tükk aega mõistnud, et minu saapad sügavatesse lumeoludesse kuidagi ei passi aga kuna nad anyway juba lund täis olid, siis käisime ikka siin ka ära. Turvamees valvas linnupesa, mis talvele omaselt küll täiesti tühjana seisis. Saime siis selle veidikeseks maha tõsta, aardesse nimed kirjas saada ja linnupesa tagasi panna. Aitäh aarde eest.
Päeva eesmärk oli võtta aare, mis oleks kodust kaugemal ja kuhu pimedas väga ei läheks. Sõitsime siis siia. Jalutasime miskit rada mööda kohale. Linnupesa oli endiselt paigas, aga parajalt hästi kasti küljes kinni. Tirisime selle siis sealt lahti ja vaatasime, et puruks ei läheks. Kasti avamine oli paras tükk tegu, sest need klõpatsid olid parajalt ära jäätunud ning tuli näppude tugevat jõudu rakendada. Õnneks läks kõik hästi. Täitsa tore turvamees sellises metsas. Allan Roosilehe samanimeline lugu kumises ka peas hiljem.
Tegin ettepaneku valgemat hetke natuke ära kasutada ning metsas väike tiiruke teha. See siin jäi sõelale ning läbi lume mütates me selle vahva turvameheni jõudsime. Eelmise hooaja linnupesa oli sinna peale ikka korralikult ära külmunud, kuid saime selle enam-vähem ühes tükis sealt lahti. Siis läks mõni aeg ka laeka enda jääst puhastamisele. Logimine õnneks oli vähem vaevarikas. Asetasime pesa kasti peale tagasi, kui hästi läheb, tulevad linnukesed ehk kunagi tagasi. Aitäh!
Sõbralik turvamees oli, isegi lindudele mõjus turvaliselt.
Tänan peitmast.
Päike hakkas küll juba loojuma, aga samme oli täna kuidagi vähe astutud, nii et koos viimase loodusliku valgusega sai siin ka logi kirja. Igavesti tore turvamees siin. Tänud peitjale
Turvamehega läks mul hästi. Suve alguses oleks ilmselt logimata jäänud. Linnukene on pesa teinud täpselt kasti peale, aga õnneks on pojad juba välja lennanud ning sain südame rahuga logida. Tänan.
Varemleidnud sõnul olla esialgsest teemast miskit kaduma läinud aga vaatepilt oli sellest hoolimata mõnusalt muhe. Nimi kirja ja siis Vasalemma poole. Tänud!
Turvamehe kohta oli päris muheda olekuga. Lubas lahkesti oma kohvris ka tuuseldada ning, et turavmehel oleks ikka külalistest ülevaade jätsin oma nime ka raamatusse. Aitäh!
Aarde poole sõites nägin elus esimest korda oma silmaga kotkast. Oli see alles vägev kui ta autonina eest läbi lendas ja siis väikse lagendiku kohal paar tiiru tegi. Istusin autos suu lahti ja ei suutnud oma õnne ära imestada. Isegi pildi tegemisele ei jõudnud mõelda, lihtsalt vahtisin. Kui lind silmist kadus, sõitsin veel natuke edasi ja parksisin auto. Edasi mööda mingit vana rada ja varsti olingi turvamehe ees. Mulle ulatati kohver ja sain nime kirja. Suur tänu! Pärast proovisin kodus määrata, et millise kotkaga võis tegemist olla, aga päris kindel polegi.
Kartsime hullemat. Tegelikult polnud midagi hullu. Kena teostus. Aitäh!
Päris drive-in ei olnud. Natuke pidime jalutama ka. Maastik oli mõnus. Aitäh!
Täna võtsime eesmärgiks, tulla ja korjata see aare ära. Olen ammu tahtnud seda oma aardest innustatud aaret näha. Aga nüüd siis teele. Vaatasin sõidu algul, et telefoni akut on järgi jäänud 12%, aga küll välja tuleb. Kui me lõpuks auto ära parkisime, näitas telefon juba 9%. Nüüd hakkas tekkima väike kahtlus, et äkki oleks pidanud ikka laadia juhtme kaasa võtma, aga samas äkki ikka saame hakkama. Mõnus oli jalutada, poiss tahtis ise jalutada, ega ma hästi aru saanud kuida ta mul seal seljataga pimedas metsas liigub, aga järgi ta jõudis. Vaatasin vahepeal telefoni ja nüüd oli protsent 7. Oi oi. Midagi juhtus ka selle kepsuga ja ei tahtnud ta meile seda õiget kota näidata. Nii me siis seal pimedas tuiasime edasi tagasi. Järgmine hetk näitas telefon 4%. Nüüd haarasin poisi sülle ja proovisin teha kiiremiad haaka. Teadsin seda, kui lööb ette 3%, siis viskab telefon pildi taskusse. See hetk ei andnud ennast kaua oodata. Hetkel, kui näit langes 3 peale, nägin endast paarikümne meetri kaugusel aaret. Järgmine hetk tegi telefon piiks piiks ja teatas, et 30 sekundi pärast on pilt taskus. Jõudsin veel vaatata meie umbkaudse asukoha ja nii telefon ennast kinni pani. Hea on see, et me leidsime toreda aarde üles, mille me nüüd kahekesi koos ära logisime, aga jama on selles, et kuida me siit metsast ilma kaardita pimedas välja saame. Peale logimist, alustasin omast arust õiges suunas liikumist, ise teadsin, et me võime hakata kuhugi vales suunas ära kalduma. Proovisin vaadata vahepeal taevas olevat väikest vankrit, aga saa sa siis aru, kus ta sul seal peakohal on. Läksime pidevalt edasi, aga seda oodatud rada, kuhu oleks pidanud välja jõudma, seda ei kuskil. Jõudsime lõpuks ühele raiasmikule. Peale raiasmiku läbimist ei sattunud ka ühelegi rajale, kuigi minu arvestuste järgi läks rada enne raiasmikust mööda. Nüüd proovisin veel kord telefoni käivitada, aga peale 30 sekki, viskas see jälle pildi taskusse. Mõtlesin sekundi ja otsustasin hakata liikuma taevas kumava Keila valguse suunas, see peaks mind ikka kuhugi ju välja viima. Ime kombel soovis poiss kogu aeg ise sammuda. Seega sain pidevalt meie asukohta kalkuleerida. Ühel hetkel jõudsime tuttava metsatee peale, mida mööda me äkki enne jalutasime. Nüüd tuli valida ainult veel õige suund, õnneks panin ma selle täitsa õigesti paika, sest varsti nägime puude vahel juba enne nähtud maja aknaid. Huh. Nüüd võis küll kergusega hingata. Oleme ikka õigel teel. Ühel hetkel nägime ka kauguses plinkivaid oma enda auto ohutulesid. Olemegi pääsenud. Ütleme nii, et väikse lapsega võttis kohe südame alt kõhedaks, kui oleks üksi olnud, siis poleks vist isegi üle mõtlema hakanud. Tänud peremehele toreda aarde eest.
Turvamees on vinge, aga osa garderoobist on kõvasti kannatada saanud. Kummikuid ei viitsinud jalga panna, tulemuseks olid jalad põlvini märjad.
Kevadel on sellises metsas mõnus jalutada, ei mingit võssi, aarde suunda viivad rööpad olid ka astumiseks piisavalt tahedad. Juba mitmenda aarde juures vaatan ringi, kas jänesekapsaid, minu kevadist lemmikumbrohtu, leidub. Mets tundus lootustandev, aga siiski jäid need kevadised metsavitamiinid leidmata. Selle eest leidsime lõbusa aarde, võttis mõnuga muigama. Päev geopeituse radadel ka hea energiaallikas. Tore turvamees. Aitäh peitjale!
Metsatraktor oli tee parasjagu rööpasse ajanud, aga jalutamiseks sobis küll. Vahva humoorikas aare. Aitäh peitjale.
Autoga sai lõunast 200m kaugusele. Korraks tundus, et ei ei saagi autoga lähedale, nagu olin lootnud aga leidus üpris korralik metsatee, mida minu kaardil ei olnud.
Tänan aarde eest!
See oli täna esimene aare ja "soojenduseks" täitsa paras, ei midagi liiga keerulist. Saime oma geopäeva hästi käima. Aarde endaga kõik korras ja turvamees ootab uusi külalisi, üksinda ju kurb ja igav. Ühe ränduri võtsime ja teise jätsime, et tal ikka midagi valvata oleks.
Kui juba siin piirkonnas olime, siis tulime tsekkasime valvuri ka yle. Täitsa k6bus poiss teine. Lips oli pisut sorakil, aga ega see ei riku veel ametimeest. Tagasiminnes otsustasme pisut shotrcutitada läbi metsa. Tulemuseks oli see et millegipärast oli jälle yks jalg lyhem kui teine ja olime hoopis paarsada meetrit vales suunas liikunud :D Tänud peitjale
Kahjuks lähenesime valelt poolt ja pidi palju vantsima...
Täitsa tõsine mees siin metsas, aga jah paraku veidi üksildane see olemine siin tal. Loodetavasti käivad metsaloomad talle siin seltsi pakkumas. Aitäh aarde eest!
Turvamees valvab metsa, et seda maha ei võetaks. Aitäh aarde eest!
Õhtuse jalutuskäigu nimel rühkimise mööda teed kaugustesse ning seejärel läbi raiesmiku, tihniku ja metsa aardeni. Aitäh! EV J: juukseklamber
Muda oli veel jääs ja metsas oli hea astuda. Peagi kohtusimegi turvamehega. Tänud peitjale.
Milline mees! Wow! Püüdis kohe pilgud kinni. Aitäh!
Mõnus jalutuskäik kottpimedas metsas, turvamees oli täie tervise juures. Tänud peitjale!
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Igati toreda turvamehega kohtusime, meile ta igatahes naeratas laialt ja tutvustas lahkelt oma kohvri sisugi. Paistis, et tee tema termoses oli üsna jahtunud, oleks seda teadnud, oleks sooja joogi talle kaasa toonud. Piiga vahetas natuke nänni. Aitäh kelmika aarde eest!
Leitud teel Muinastuledele. Parkisime auto, liikusime mööda metsateed aarde suunas, kui meile jooksis vastu rõõmust segane koer. Hüppas meie najale, määris mu särgi ära, oli igati häppi, et me olime tulnud. Peremees istus tee ääres suures maasturis ning ütles süüdlasliku näoga, et "tulin koera jalutama". Me jalutasime siis tema koera turvameheni ja tagasi. Nimi sai küll logiraamatusse valesti kirja, Ahto pani Ralli aga tegelikult oli Sally. :)
Päris huvitav teostus, tuli kohe huulile „Turvamees, Vabaduse puiesteel...“ :-) Täname vaeva nägemast!
Täiesti mõnus matkake geopäeva alguses. Suurepärane temaatiline aare ja vähemalt ei ole peitmisega üle pingutatud. Aitäh.
Oi see oli lahe teostus, ajas kohe naeru peale, tänud tuju heaks tegemast!
Aarde poole jalutades sai 3-aastasele hulga erinevaid metsa pisiasukaid tutvustatud. Tohutu sääseparv aitas kiirele leiule kaasa :)
Igati autentne turvamees keset metsa töökohustusi täitmas.
Autoga sai oodatust palju ligemale. Natukene küll kahtlesin kas on hea mõte autoga minna. GoogleMapsi andmetöötlusesse olen nagunii omalt poolt sisse söötnud infot, et mul on suur maastur ja kõik kruusateed on kõvakattega kiirteed. Ei saanud siin kehvem olla.
Masinast välja astudes andsid sajad kohalikud turvamehed oma kohalolekust teada. Jooksin elu eest pagasniku juurde, kiskusin kemikaali välja ja piserdasin seda igale poole. Isegi hingetoru ja suu said turvamehi tõrjuva kihi endale peale. Et neid kurjameid ka pagasnikust minema saada, siis pidi sinna suunas samuti piserdama.
Olles kaitstud muidu ees ootavate ebameeldivust eest, sai asutud rahulikult nulli suunas astuma. Lauri turvamehe kohalolekut oli juba kaugelt märgata. Turvamees oli oma ülesannetega ilusti hakkama saanud - aardes oli kõik ideaalses korras. Lahkudes ümisesin Turvamehe laulu: "Turvamees, Vabaduse puiesteel, piskese maja ees, seisab BMW". Kunagi väiksena seda telekast kuuldes kummitas see lugu terve igaviku mu peas. Loodetavasti ei saanud saanud nüüd lugudekummitusekromosoom uut ja värsket hingamist.
Aitäh toreda aarde eest!
Oo jaa, sedasama Roosilehe Turvamehe viisi vilistasin juba aarde poole liikudes, samuti sealt tagasi tulles ning mõnda aega autos veel. Aare võttis muidugi muigama, täname taas andeka idee ning teostuse eest! Kiri laeka peal viitas selle turvamehe loomingulisse relvavalikusse, mis loomulikult ei takista teda mingilgi määral edukalt aaret turvamast B-|
Ilmselt aga jäävad turvamehe kaitse alt välja elusad kuused teel aardeni... Vanu vaigutamise jälgi teame küll. Kuid mida tähendab juuresoleval pildil nähtav?
Vägev koht , ja vinge aare, 100 meetrit aardest nägime kolme Kitse Bämbit :)
Aarde juurde kõmpides ootasin, millal turvameest näen, aga isegi kui geps näitas 5 m nullini, ei jäänud midagi ebatavalist silma. Hakkasin juba ülespoole puude latvade poole vahtima, et ega pole ometi kuhugi oksa tõmmatud ja siis järsku sain nägijaks. Täitsa vinge mees, pole midagi öelda. :) Tänud.
Lootsime, et turvamehel vaba päeva ei oleks ja oleks ikka oma tööpostil. Natuke kahju hakkas temast, oli kellegagi kaklemas käinud ja oma hambast ilma jäänud....
Mingil hetkel pöörasin metsateelt ära, ise arvates, et vara veel. Aga jäljed ju läksid. Mingi aja peale hakkasin nendes tiirutajates kahtlema ning haarasin telefoni, et end positsioneerida. Ja kui sealt pilgu tõstsin, siis juba paistiski.
Sellist turvameest poleks osanud metsas küll kohata. Väga viisakas värk. Suured tänud peitjale. :)
No mida turvameest, kuju kalliskividega lips lõi mu silmist pea sama pimedaks kui need sümmeetriliselt neljakandilised (rähni?)augud natuke hiljem seal läheduses… :D. Peen värk, kahtlemata, aitäh Laurile järjekordselt laheda (advendi)aardega meid metsa ajamast :).
Kuivema ilmaga õnnestuks siin Drive-in teha, aga kenal talvepäeval väike jalutuskäik põlismetsas on elamus. Samamoodi on elamus põlismetsas kohtuda ehtsa turvamehega, nii emotsioonitu, vähejutukas, kohver ketiga käe küljes. Tänud peitjale.
Esimene rida leidis lähima tee aardeni, meie Marjega olime tagareas lihtsalt ilusad ;)
Mõni üksik seeneline võib küll "kergelt" ehmuda aga meil laabus aardeotsing ja -logimine vahejuhtumiteta.
Tänud, äge tegelane seal!
Kõik oli nii nagu Peeter juba kirjutas. Tuntud lugulaulu ainetel me peategelaseni jalutasime ja arutlesime, mis-kes meid seal ees ootab. Ootas nimikangelane nagu oodata ju võiski. Tõeline 1994a turvamees, hambuni relvastatud (nii palju kui neid alles on). Kiitus Laurile uude kohta kutsumast ja seeriat jätkamast! B) Aardega kõik jonksus, ega temalt midagi ära võtta julgenud. Jätta vist ka mitte.
Olles nulli jõudnud üritasime meenutada Roosilehe kuulsa laulu sõnu ja vaidlesime, et milline auto seisis viikordse maja ees ja millise maja ees seisis BMW. Meie vestlemise peale muutus turvamehe naeratus ülbeks irvitamiseks. Panime nimed kirja ja lasime varvast
Laupäeva õhtu peaks olema aeg kui turvamees kindlasti tööpostil. Nii oligi. Aga mida ta siin vaikses metsas valvab? Äkki metsa, et lageraiet ei tehtaks? Ja palju tal tunnihinne on? Oleksin isegi nõus mõnel päeval- ööl ta välja vahetama, paistab hõlbus amet. Kuid, kes on ta peremees, tööandja?
Auto jätsin teeristi ja sealt siis jalutasime ametimeheni. Täitsa vahva mehike seal :). Tagasitulles kippus krants ühte lindu jälitama nii, et pidin veidi kõvemat häält tegema. Panin ta juhtme otsa tagasi ja kõmpisime autosse tagasi. Tore asjandus, aitähhid!
Auto jäi tee äärde umbes kolmesaja meetri kaugusele ja sealt otse metsa. Nulli juures oli juba lihtne turvamege prillid läikisid juba kaugelt vastu.
Värskelt klooga järve juures veendunud et otse aardeni ei saa, vaid ainult läbi talisuplejate poolt tekitatud jäässe tekitatud augu, siis pidasin seda jalutuskäiku metsas tunduvalt lihtsamaks ja mõnusamaks ja tulin siia. Minu parkimiskohast jäi minna veel linnulennult 600m, reaalne distants oli ilmselt 2x pikemgi. Algus oli mõnus jalutuskäik mööda sihti, ühel hetkel aga avastasin, et tuleb metsa suunduda. Algselt proovisingi aga antud kohas oli kuuskede alune ikka rämedalt tihe ja kandsin mõtte kiirelt maha. Nii saigi mööda lagendiku serva aina lähemale hiilitud. Iga astutud samm lõppes eri kõrgusel, maastik oli päris aus ja väsitav. Hea et pinnas oli jäätunud, muidu vast oleks veelgi lõbusam olnud. Aga ega ma ennast sellest murda ei lasknud, pigem nautisin ja saingi lõpuks nina telefonilt maastikule suunata. Nulli jõudes kartma ei löönud, teadagi ju, kui lollusega hakkama pole saanud siis turvameest karta pole vaja. Nimi kirja ja haarasin kaasa veel mõned klepsudki, äkki läheb vaja. Sümboolselt viskasin valvurile käppa ja asusin tagasiteele. Autoni jõudes oli nahk juba päris märg. Enamus tänaste aarete juures samade riietega tundin, et võiks natuke rohkemgi seljas olla, siis siin oli olukord vastupidine.
Tänud.
Väike seiklus pimedas metsas, kuni turvamees meid peatas. Tänud.
Ennem Martti Ämarisse naasmist tegime väikese geotuuri.Esmalt läksime turvamehe "tööpõldu/metsa" üle vaatama.Nimikangelane oli päris hästi ennast maskeerinud :) Pikalt temaga juttu puhuma ei jäänud,aeg pressis tagant.Aitäh
Esimene asi mis mulle aarde nime ning kirjeldust lugedes pähe tuli, oli üks tore laul. See selleks :). Aarde enda juurde minek oli aga päris hull. Algul autoga üle keskmise kuumaastikku ning siis veel jala võssi ka otsa. Aga lõpus ootas vähemalt muigama panev ametnik. Aitäh!
Taaskord metsavahetee, mida mööda sõites sain vaid kergendatult ohata, et õnneks vaid sõidame edasi -tagasi, mitte igapäevaselt mööda neid auke-muhke. Jätsime auto raja äärde ja suundusime võssi. Mingi aeg soovitas Alex keerata sinna lagedama võsa poole, see tekitas parajaid naeruturtsatusi muidugi, aga suund sinnapoole võeti, tuleb ju vanema sõna kuulata. Mõni kõndis nina gepsus, mõni nina maas, mõni aga sihtis puuderivi ja aaret märkas muidugi esimesena see, kes sihtis va lagedas võsas seda puuderivi :D. No enamus jõudis muidugi kastini ka ja seda revideeriti mõnusa naeru saatel, sest geovarustuse sahtel rääkis iseendale vastu ;). Üks meist aga varus sööki õhtuks, nimelt ümber aarde kasvasid mõnusalt pirakad kukeseened, kohe näha, et eelmised on siin pimedas käinud, muidu ei saaks Bruno täna õhtuks kotlette "väikeste seentega". Rändurid võtsime uuele ringile ja kihutasime edasi, lips tuules lehvimas. Tänud!
Jumal neid koordinaate teab. Teravsilmad märkasid kasti juba neljakümne meetri pealt. Geovarustuse nurk oli lahe: minigripil peal kiri "võta kaasa", milles kleepsud ÄRA VÕTA KAASA! Saa sa nüüd aru, et mida siis? Kaasa igatahes võtsime kõik rändurid ja aarde ümbert korjas korilane kokku kõik kukeseened. Peaaegu puhas vuuk kõiges. Täname meeleoluka metsaskäigu eest, lagedas võsas (uus maastiku määratlus).
Gpsus olid vanad koordinaadid, tuli natuke turvameest taga ajada. Eks korraliku taskulambiga oleks kiiremini läinud, kaasas oli ainult telefon. Järjekordne tore teostus. Huvitav, mida seenelised seda nähes arvavad.
Ahjaa...ma isegi unustasin ära, et tahtsin sellest koordinaadi asjast kirjutada. Peitmise kogemus veel nii väike, et selle peale ma ei tulnud, et enne metsa minekut gpsu akud üle vaadata...no ja need olid muidugi tühjad. Ja vihmasajus pilvede all telefon andis sellise tulemuse siis...niiet kui keegi salvestas ka paremad numbrid ära, siis olen nende eest väga tänulik. Kuigi õnneks jah leid vist väga raske pole :)
Edit: aitäh :)
Tänan näitamast. Koordinaadi osas jäime gepsuga eriarvamustele, tema näitas 19 m erinevat kohta.
Siiani olin bensukakogunemistest vaid lugenud ja lugusid kuulnud. Alguses tundus pisut veider, et mis mõttes istutakse bensukas ja oodatakse uue aarde avaldumist, kas geoveidrustel polegi piire? :D Peaks juba piisavalt geokogemust olema, et teada - ei ole tõesti. Ja küllap vist just see teebki selle mängu ägedaks. Esimesed hetked peale aarde avaldumist meenutasid pisut GTA-d. Madis pani autoga ees minema juba siis, kui ma olin alles uue aarde tulekut märganud. Metsa jõudes jalastusime ja kulgesime ühtse kambana aardeni. Teostust nähes hakkas peas automaatselt kõlama turvamees Roosilehe hääl ja sellise positiivse emotsiooniga sai aare logitud. Aitäh peitjale! :)
Kord aastas on üks selline mõnus periood, kus saadakse talveõhtuti geosõpradega kokku ja tehakse mõnus jalutuskäik metsas. Ei erinenud ka tänane päev teistest. Ühesõnaga, saime kokku, valisime välja sobiva punkti metsas ja tegime selle jalutuskäigu.
Seekord otsustasime teha erandi, lähenesime autode juurest mööda inimlikku teed aardeni ning tagasi autoni läksime otse läbi võsa. Hea, et autod lõpuks üles leidsime. Aare ise oli väga lahe, vahetasime nänni ja itsitasime, et kas lips on Lauri enda varudest või kusagilt nihverdatud aarde jaoks?
Edasi vaatasime ringi, et kas on seltskonnas keegi, kel "Kaalul on leid" leidmata, leidsime ohvri ning läksime veel sedagi kordusleidma. Kvaliteetaardeid on alati tore korduvalt külastada ning seekord oli pea sama lõbus, kui esimene külastus. Tänan peitjat ja geokaaslasi!
Tegime tavalise statoilipeatuse ja ootasime aaret. Õnneks ei tulnud kaua oodata ja aare tuli üsna lähedale. Kiire leid ja tõi muige suule. Aitäh!
Selle aasta jõuluseeria esimene "madal-start" ehk kogunemine bensukas. Igaks juhuks Liis ikka mainis Madisele, et õige stardipositsioon on autonina sõidusuunas. Tundus et isegi see oli hakanud juba ununema. Sõitsime sõbralikult kahe autoga ühise geoperena aarde lähistele metsateele, edasi kand-varvas ning ühel hetkel hakkas aardekonteiner vastu särama. See sära tõmbas pilgu endale ja alles hiljem hakkas silma, et kohvri taga seisab Turvamees :) Tagasitee metsast välja kujunes huvitavalt käänuliseks ja võsalembeseks. Tänud peitjale!
178
Sel õhtul jõudsime Keilasse bensukasse valmis, aga kahjuks piparmündikakao masin oli puhastuses ja pidin tavalisega leppima. Start oli üksmeelne ja kohal oli kõik tore ja sõbralik. Ilm oli mõnusalt krõbe ja kole pori kivistunud. Kaanetanud lompidega sai natuke lustida kah. Aare oli igati vahva ja mõnusalt turvaline. Tagasiteel sai natuke võsasemalt navitud, aga jõudsime autodeni kohale. Edasi sai veel paari aarde juure põigatud, aga mitte Pärnusse ega Räpinasse õnneks. Aitäh!
Eelnevalt sai kokku lepitud saame Keilas kokku ja nii me tegimegi. Aare avaldus ja Madis sõitis kõige ette, sest teadis täpselt kuhu minna. Teostus oli lahe, hõikasime veel Erkot metsas, et ehk taas peidus nagu eilse aarde juures, aga sel korral oli vaikus. Logiraamatut lahti tehes, nägime see oli puhas. FTF sai kirja kl.21.17 Tänud peitjale.
Kui aare avaldus olime umbes 20 km kaugusel. Ajasime oma sealsed asjatoimetused lõpuni ja kimasime aarde suunas. Saime päris lähedale. STF kell ca 22:30. Tänud aarde eest! TFTC!
Kogunesime Keilas, lobisesime juttu ning aarde avaldamise järgselt sõitsime üheskoos aarde poole. Kohale jõudes tuli üle metsa ikka Erko kisada ning seejärel jalutuskäik ette võtta.
Kaua aega ei võtnud ning varsti olimegi aarde juures. Koordinaat oli natukene mööda minu meelest, aga aare paistis kaugele silma, nii et mingit probleemi see küll ei valmistanud.
Nimede kirjapaneku järgselt uudistati tükk aega kasti sisu ning mina sokutasin enda rändurid sinna. FTF kell 21:17, aitäh Laurile järjekordse hea aarde eest!