Mõistatuse keskkond ei tööta pikemat aega. Aitäh Tarmole lõpu ära toomise eest.

 4 

Aitab nüüd küll sellest pullist :D. Ma ei teagi mitmes Madise aare see mul on mis ammu lahendatud ja jõuab ennem arhiivi kui mina välitöödele. Otsustasin et seekord keeran kaalukausi enda kasuks. Kui märkasin et aardel tõmmati juhe seinast, siis pakkusin peitjale et võin ise topsi järgi minna et sellega ühte teist vigast pruuti turgutada. Aga too jõudis juba arhiivi ära minna ja las ta siis olla. Igal asjal oma koht ja aeg. Õhtul tulime poisiga lennuvälja äärde ja asusime astuma. Kes kand ja varvas, kes kukil. Paar km hiljem olimegi objektil ja võtsime selle vigase pruudi kaasa. Nüüd võib rahulikult kinni panna. Ma ei pea enam vähemalt selle aarde puhul muretsema et jäin hiljaks. ;)

Kuna PlaceSpotting keskkond ei tundu enam üles tulema, siis on selle aarde aeg läbi. Korjan tünni mingi hetk lõpust ära.

 1 

Aardeni viis mõnus porine rada, lõpuks saime mõlemad jalad märjaks ka. Aitäh!

Placespotting.com keskkond on tükk aega maas olnud. Aare ise lõpus paigas ja leitav. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

 1 

Auto jäi kusagile metsa ja panime otse ajama, kuni mingi kraav sundis ületuskohta otsima. See ületatud, olime juba päris lähedal. Küll sel teekonnal oli seeni, aga kõik vanad. Aitäh peitjale.

Leitud. Tänud.

 1 

Sai siis suund täna siia võetud + naaber aarde juurde. Algus oli hea aga siis mingi lõik polnud üldse teed. Tagasi tulles tuli muidugi mindud tee kõrval mingi teerada aga seda ilmselgelt ei näinud minnes :D Aga mõlemad aarded sai leitud ja kogu pikkuseks tuli 4.4km kõmpimist ja isegi jalad jäid enamvähem kuivaks, tänud :)

 1 

Küll on tore, et Carolys viitsib ka nende aareteni minna, mis tal leitud ja mul leidmata :) Kuna olin teda selle aarde lahendamisel pisut aidanud, siis ei tundnud ma ennast väga süüdi, et mind lihtsalt siia kohale veeti :)

 1 

Mõistatus ammu lahendatud, aga alles nüüd võtsime end kokku. Läksime rattaga. Peab ütlema, et maastik mulle kohati hullupööra meeldis ja lõhnad ka, aga lõpuks oli tunne, et künnan oma hübriidrattaga läbi pehme sooraja mingit murakapõldu või sõidan madratsi peal ja siis tuli ratas kõrvale jätta, konnadele silmarõõmuks ja sääskedele uudistamiseks ning jalgsi edasi vantsida. Vahepeal oli tunne, et olen ära eksinud. Aga lõpuks sai käidud. Aitäh eheda elamuse eest. Logitud.

Leitud. Aitäh!

 1 

Pusle#18 ära vormistatud sai siia edasi jalutatud. Väike lootus oli, et saab ka siia ilma gepsu kasutamatta mööda jälgi kohale aga mingil hetkel keerasid kõik värsked jäljed kuhugile mujale ära ja aarde suunas liikus ainult üks jäneserada. Tuli ikka kaart välja võtta ja kaugust uurida. Kohapeal läks asi lihtsalt ainuke kuusk seal ju. Jäljerida ilmus kah vahepeal kummalisest suunast välja. Tagasitee oli juba lihtne sai lihtsalt jälgede järgi liigutud. Kuna lõpus sama teed enam kasutada ei saanud tegin kah samasuguse haagi üle põllu sisse. Kogu teekonna pikkus tuli täpselt 5 kilomeetrit.

Uuetoa on koht kuhu pole mõtet minna

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 1 

Mõistatus lahendatud Priidu poolt ammu, ootas oma aega ja täna see saabuski. Väga mõnus lumine jalutuskäik oli, Karlile väga meeldis kelguga sõita. Tänud peitjale.

Leitud ja logitud.

Leitud ja logitud.

Leitud, tänan!

 1 

Piltidega mässamine võttis ikka veidi aega, aga lõpuks sai kõik tuvastatud.

Täna jõudsime siis lõpuks logimiseni ka. Me täname!

 1 

Äge mõistatus ning ootamatult pikk matk. Õnneks kohapeal aarde leidsime kiiresti ja sellega oli kõik korras. Kuid oodatust pikemaks veninud jalutuskäik lükkas algselt plaanis olnud kõrval aarde järgimse päeva valget aega ootama. Täname.

 1 

Laheduseni jõudsin peaaegu ise, ainult üks pilt ei tulnud tuttav ette. Kui küsisin Liinalt abi, sain kohe aru millega tegemist. Täna siis läksin aaret ennast otsima. Kohale sain ilusti. Kuuse leidsin ka ilusti, aga mida ei leidnud oli aare. Ütleme nii, et olin täiesti geopime. Otsisin veel mõned lähikonna kused üles ja lõpuks kui olin veel kolm korda õige kuuse juures käinud, tuli ka aare välja. Tagasi minnes suutsin kõigepealt vales suunas minna. Kui sain kuidagi õige suuna kätte, siis ütles telefon üles, aga õnneks sain ikka minekut. Tänud peremehele aarde eest.

 1 

Väga tore mõistatus. Nüüd oli õige hetk nimed kirja pana.

 1 

Lahendatud sai juba vist avaldamise hetkel. Kohale minek ootas siiani sobivat hetke, tänud.

 1 

Parkisin auto ja tirisin ratta välja. Madist tüütama ei hakanud, sõitsin lihtsalt aarde suunas, kuigi gps teid ei näidanud. Täitsa hästi tuli välja. Ainult lõpusirge polnud hästi sõidetav. Jätsin ratta paarisaja meetri kaugusele ja lõpu jalutasin kohale. Aare oli kenasti nullis. Aitäh!

 1 

Auto pargitud ja jalutama hakatud, sain Madiselt ka kinnituse, et ma ei jaluta päris suva radu pidi ning siit võiks lõpuks aardeni jõuda küll. Jalutuskäik oli tore - vihma ei sadanud, mudas ei pidanud roomama, jalanõud jäid kuivaks ning üks päev tuli lõpuks 10000 sammu ära ka. Keskel kohtasin ka seenelisi, kelle olekust õhkus pigem sihitut metsavahel hulkumist ja promilli. Mingi hetk sai neist möödutud ja minu tee enam nendega ei ristunud. Aare end kaua ei peitnud, vaesekene täitsa üksinda siin juba kuu aega olnud. Tagasitee valisin kasjust lühema aga valgustatuma ning sinna jõudmine ei olnudki nii hull kannatuste rada nagu mõne logi põhjal mul mulje tekkinud oli. Aitäh!

 1 

Väga nauditav lahendamisprotsess. Mul on muidugi selline kiiks ka, et hirmsasti meeldib ortofotosid vahtida :o) Aga need kohad on tõesti päris hästi valitud. Nii mõndagi pilti vaadates tundus esmapilgul, et seda ei arva elu sees ära. Tegelikult mõtlema hakates oli siiski lihtsam kui karta võis. Umbes poole tunniga sain geokontrolli roheliseks, sealt edasi kulus veel 10 minutit kahe viimase asukoha välja võlumiseks. Põhimõtte pärast. Ja noh, põnev ju ka ikkagi! Aitäh, minu poolest võiks niisugusi veel teha :o)

 1 

See mõistatus sai millalgi talvel juba oma lahenduse. Siiski polnud seda varem leiuks vormistanud. Täna tundus aeg küps olevat ning õige päev ja nii ta läks. Kõik korras. Tänan!

 1 

Koordinaadid olid juba ammu käes aga kuna vahepeal oli lähenemisteele tõkkepuu ette pandud, siis jäi aardeleid viimati vormistamata. Nüüd avastasin, et aare on mul veel logimata ja tegin rattasõidu aardeni, päris nulli ei saanud isegi rattaga mitte. Praegu on logimiseks hea aeg kuna veidi enne aaret on hetkel palju metsvaarikaid.

 1 

Mõistatuse lahendamine oli väga lahe, lausa nii tore, et julgen öelda, et oma aruga tunnen kodumaad ikka päris hästi ja selliseid teeks veel ja veel. Täna siis jõudsin ka välitöödele ja selle käigus ühtlasi ka mõttele, et kas ma seda eestimaad siis just sedasi tunda tahtsin? Aga ma tundsin teda, väga mõnusasti lirtsus varvaste vahel. Vaevalt, et ma seal mülkas nüüd kalli kodumaa kohta midagi enamat teada sain, mida ma veel ei teaks aga kokkuvõtvalt oli päris mõnus suvine mudaralli. Tänud!

Mõnus mõistatus ja koht oli ka minu jaoks põnev. Tänud peitjale!

 1 

Mõistatus oli väga lahe. Mõnus oli otsida ja leida. Kahe kohaga jäin siiski hätta. Oli täitsa plaan veel ise edasi pusida, kuid nii muuseas tuli töökaaslastega juttu sellest toredast mõistatusest. Nemad teadsid kohe, millega tegu. Ühel lausa suvekodu seal :D Aitäh peitjale.

 2 

Igati mõnus mõistatus. Mõnda kohta pidin ikka taga otsima ja üks jäigi leidmata, aga selle pommitasin põhja. Jään järge ootama. Tänan.

 2 

Mõistatus meeldis mulle väga ja lõpuks nägime taas traditsioonilist teostust. Aitäh!

 1 

Peale lahendust kaalusin, millal seda võtta ja otsustasin karget ilma ä, sest jälgi aarde juures ei olnud.ra kasuatada. Suvel muda sees madistada pole nii mõnus. Lumi kandis hästi ja aardeni sai üsna otse mindud. Mõned meetrid enne aaret oli keegi ka Fatiga sõitnud täiesti olematut rada pidi. Geopeituse mängija ta ilmselt ei olnud, sest jäljed aardeni ei viinud. Mõnus jalutuskäik oli. Tänud peitjale.

 1 

Juba eile hakkasin vihjama, et võiks selle aarde ka ära logida, lahendamisest juba tükk aega möödas ju. Väga kaua aega moosimisele ei kulunud, sest jääb maale minnes peaaegu teele. Täna jätsime Josteni "poistehoidu" ja ise suundusime matkale. Täiesti arvestatav tee läks aardeni (kuigi me nõu ei küsinud, siis ilmselt oli see sama, mida peitja oli lähenemiseks valmis soovitama). Kui rada kitsamaks läks, siis märkasime jälgi, olime teised logijad täna. Aitäh, meeldis nii mõistatus kui peidukoht ;)

Tagasi auto juurde tulime sama teed, aga kuidagi 300m otsemini :D

 2 

Aarde lahendamine oli omamoodi vahva tegevus, mulle selline rändamine meeldib. Aga saadud tulemus sattus sellisesse kohta, et kohe ei tormanud. Igal asjal oma aeg;). Selle aarde parim aeg saabus täna. Vedasime oma vastremonditud põhjaga kirsikese tuulutustiirule. Mingi hetk tuli kirsike hüljata ja imelist lund mööda hõljuda. Just nimelt hõljuda, sest üllatuslikult lumi kandis täna. Nii sai hõljutud kuni ees laiutas kahtlane kraav. Jää sellel ei tundunud üldse selline tummine ja tugev. Väike toksamine mahlase kaikaga tõi kuuldavale jää ragina ja vesi lirtsus tekkinud august jää pinnale. Hm, üle ei astu, hüppeks pole piisavalt julgust. Egas midagi, eks siis tuleb ringi minna. Õnneks see ring polnud teab kui suur, üks hetk sama kraavi tsekkides sai täheldatud, et siin see kannab. Kontrollkoputused kõmisesid vastu ja nii sai julgelt kraavi ületatud. Edasi oli silkamine mööda metsa kuni aare silma hakkas. Logi kirja ja siis võtsime üles aarde juurde tulnud jäljerea ja seda mööda sai metsast kenasti välja. No küll on hea, kui külmapoiss liikumise kergemaks teeb. Tänud peitjale, koivad said eeltreeningu päeva järgmisteks matkadeks!

 1 

Mõni ei tahtnud oma linnabeibe saabaste ja uhke Stockmanni mantliga üldse metsa ronida. Arusaadav ka. Aga teine jällegi tahtis. Teise tahe jäi peale. Lähenesime aardele ida ja põhja poolt. 3.6 km mõnusat jalutuskäiku nii inimtekkelisel kui looduslikul pinnasel. Ja sai ka linnabeibe saabastes võetud. Oh seda meeste ehmatust, kui naised ootamatult metsas kilkama hakkasid! :-P
Nüüd, logides meenub ka, et mõistatus oli väga vahva. Tubli töö, Madis!

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1082003572

 1 

Eestimaa tundmisega läks enamvähem kenasti, paar tükki tahtsid vähe pikemat mõtlemist, aga ülejäänutele sain ruttu pihta. Kuna ma lõppu pimedas minna ei tahtnud, siis jäi see külastus oma aega ootama. Nüüd lõpuks sai see jalutuskäik ette võetud, üsna hästi aimatav rada viis kenasti otse lõppu välja, seega otsimise peale eriti aega ei kulunud. Tänud peitjale!

 1 

Mullegi meeldis see mõistatus. Mäletan, et 1-2 kohta olid sellised, mille üle pidi pisut juurdlema, aga ülejäänud paistsid tuttavad ning lahendus saabus üsna kohe peale avaldamist. Nüüd kaks kuud hiljem sai ka see matk tehtud. Kenasti mööda kaardile märgitud radu ning (vist) eelnevate käijate aimatavad jäljed olid ka kinnituseks, et olen õigel teel. Aitäh!

01589

Väga mõnus mõistatus. Tänud!

 1 

Leitud. Aarde kõrvale lumme oma telefon kaotatud. Telefoni puudumine poolel teel autosse avastatud. Ja uuesti nullis telefon leitud. Elu on seiklus!

 1 

Oli üks mõnus matk sinnamaani kuni... Tagasiteel kohtasime koera ja eriti kurja koeraomanikku, kes ise meid korduvalt ründas. See läks igatahes väga inetuks. Püüan seda mitte meenutada, et see eelnev ilu liialt varju ei jääks.
Täname!

 2 

Tundus ja oligi matkaks tore ja sobiv päev. Auto pargitud juba tutavasse parklasse. Sahistasime jalgu kaunis lumes. Õnneks oli matk piisavalt pikk ja suutis taas aju mõtetest veidi puhastada. Aarde lähedal tundsime juba ära ka reixi ja Henny jäljed ja Piia põrutas neidmööda otse konteinerini, mina oleks nina gepsus paarkümmend meetrit kaugemal otsima hakanud. Tagasitee oleks samatoredaks kujunenud, aga ei. Ühtedes viimastes kurvides ilmus järku kuskilt ülepõlve kõrgune koer. Ma tean et koeral on hambad ja astusin teekõrvale ning võtsin endale igaks juhuks ühe isegi mitte kaika, noh mingi jämedama vitsa. Siis ilmus nurgatagant koera omanik ja selleasemel, et koera taltsutama või rihmastama hakata, tormas ta hoopis karjudes mulle kallale õnneks küll sõnadega, aga palju polnud ka otsesest füüsilisest kontaktist puudu (ja tegu oli veel naisterahvaga) koer sai sellest hoogu juurde ja ühines perenaisega. Ja mina olevat veel kurja esile kutsuja, et koeraga nii ei tehta, tegu on ju kutsikaga, ja tema tuli ju metsa jne. Justnagu ma peaks kõigi koerte ja nende omanike hingeelu teadma. Võtsin lihtsalt kaitsepositsiooni. Lõpuks tuli kahepoolselt juba inetuid mõtteid, koera haukumine oli sealjuures vist ilus isegi. Oh hea et mul kodus vaid kalad on ja halvematel aegadel elan ise koeraelu, aitab sellestki

 1 

Mõistatus oli mõnus, lahendasin selle kohe. Raskem kui eelmine, kuid mitte liiga. Vaid üks pilt jäi esimesel läbivaatusel vahele ja pidin selle juurde uuesti tagasi tulema. Lõpuks tegime Hennyga siia kanti asja, tutvusime kohalike metsaradadega, pole minagi siin käinud. Tegime kohe suurema ringi, Henny ajas kitse ja rebase jälgi, mina siis püüdsin teda ikka vahepeal õigesse suunda meelitada. Purkis!

 5 

Täna hommikul tundsin esimest korda oma uues kodus tunnet ja vajadust, et tahan koristada. Kuna ühtegi selleks otstarbeks ettenähtud abivahendit kuskilt võtta ei olnud, tuli võtta suund pealinna enda rahakotti tuulutama. Sõitmise ajal säras silmi terav päike. Nii ammu ei olnud seda sooja kuldpalli taevas kohanud. Oleks olnud patt sukelduda ostukeskuse kunstvalguse kätte. Valisin välja aarde kuhu saaks natukene jalutada ja samal ajal ka D-vitamiini manustada. Kõigepealt käisin vaatasin järgi paar uut telliskivi ära ja siis ühe suvalise juurest hakkasin astuma, sest paistis, et igalt poolt tuleb sama pikkusega distants aardeni.

Jalutades oli lihtsalt suurepärane tunne kuidas päikesekiired paitasid paljast põske. Ainult kallurite poolt äralihvitud lumised teed häirisid nautlemist. Mitu korda vehkisin jalgade ja kätega, et pikali käimisest pääseda. Metsa vahele jõudes oli ümbrus veel imelisem. Lumine männimets, puude vahelt särav päike, üksikud lumehelbed hõljumas maapinna poole ja kõrvu hellitav linnulaul. Sinna olekski võinud hea meelega kuni päikeseloojanguni jääda. Paraku kohustuste nimekiri kust kõikjalt läbi tuli käia, oli liiga pikk. Panin nime kirja ja võtsin suuna tagasi oma masina poole. Kohas kus ma eelmine kord käte ja jalgadega olin vehkinud, nüüd enam ei piisanud ja korjasin veel mõned sinikad endale. Paistab, et minu puhul ei ole geopäev korda läinud kui vähemalt ühte õnnetust ei juhtu.

Peitjale aitäh mõnusa jalutuskäigu eest! Mõistatus oli samuti tore. Kahtlustan, et ma liiga palju aega veetnud ortofoto kaardikihi taga aega, sest kõik pildid olid koheselt ära tuntavad.

 1 

Tore lihtne lahendamine. Rada viis kenasti kohale ja peagi lõppes ka tihe lörtsisadu. Tänud peitjale.

 1 

Mõistatuse osa meeldis väga. Aarde asukoht... tsiteerides importinimesi - too many nature. Aga selliseks pühapäeva pealelõunaseks jalutuskäiguks sobib küll.

 1 

Aarde lõppkoordinaadid juba mõnda aega laua sahtlis vedelemas. Ka parim suund peitjalt välja peilitud. Täna käisime asja vormistamas. Tore oli vaadata õhku tõusvaid lennukeid. Selline võimas mürin ja kihk endalgi talvisest külmast, kusagile soojale maale lennata. Seda muidugi hetkeni, kui startinud lennuki kütusest tekkinud põlemisjäägid meie ninna jõudsid. Hing oli paelaga kaelas ning põgenesime kiirelt tihnikusse, kus oli midagigi hingata. Peale pikemat jalutustkäiku jõudsime lõppu, kuhu saime oma autogrammid jätta. Täname!

 1 

Kui aarde kirjelduses on kirjas: "soovitan mitte kasutada põhja poolse lähenemise varianti", siis mis meie teeme? Loomulikult läheneme põhja poolt. Poolel teel meenus, et ei ole kirjutusvahendit kaasas. No mis nüüd siis? Kas riskime, et mikros on kirjutusvahend. Ei riskinud ja Herki läks autosse pastaka järgi. Mina jalutasin aarde juurde ja jäin ootele. Tänud! Mõistatus oli äge aga 1 koht jäigi tundmatuks. Ja ei tea siiani kus see asub.

 2 

Algselt oli eesmärgiks uurida, kas on võimalik 100kg+ kaaluva betooni alla aaret peita. Asus Harku suusaraja kõrval ja enda arust on see seal olnud 10 aastat. See sügis käisin seda veel vaatamas, aga nii suur ja maasse vajunud oli, et tundus võimatu. Täna läksime koos vaatama ja betoon kadunud. Oleks hea 1.0/5.0 aare olnud. Algselt polnud sellise tuisuga ühtegi jalutusaaret plaanis otsida, aga hakati peale pressima ja nii me siia tulime. Lääne/lõuna suunast tundus liiga pikk tee ja tulime loode suunast. Minna oli hea, tuul lükkas. Tagasi enam nii lõbus polnud, vahepeal pidin käsi vastu keha hoidma, et tuult alla ei võtaks ja aarde juurde tagasi ei lendaks. Kunagi siiski auto juurde tagasi jõudsime. Oleks see aare suvel avaldunud, siis oleks sõitnud jalgrattaga nagu valge mees 250m peale, suveni aga ei kannatanud oodata. Mõistatus oli tore, F jäi leidmata.

 4 

EV100: Mälestus mõistatus oli lihtne, aga siin jäi 2 tükki puudu, nii et logimisloa saamiseks pidi natuke geokontrolli piinama. Nagu juba AN-28 logis mainisin, ei olnud Kaupo meie eesseisvast jalutuskäigust kuigi vaimustuses. Tema argumendiks oli ilm, aga kuna ma pole talve see aasta näinudki, siis mina just ilma pärast tahtsingi õue ronida. Teele jäänud aarde pärast lähenesime mittesoovituslikust suunast. 1,7 km jalutasime taganttuules, tagasitee oli selle võrra toredam. Ühes kohas oli suur lage lapp puutumata lund, mis lausa kutsus lumeingleid tegema. Sain talve 100 eest ja nautisin igat hetke :) Aitäh peitjale ja geokaaslasele!

 1 

Mõistatus oli sama hea kui esimene, seekord õnnestus vähe pikemalt nuputada. Algul tundus lõppkoht imelik Eestimaa tundmiseks, aga kohapeale minnes õigustas end ära. Saime tunda eestimaa loodust ja ilma, lähenesime ühest kandist, tagasiteeks valisime juba teise suuna koos vihma, lörtsi ja rahega. Täitsa tore tundmine, tänud.

 1 

Arvuti taga Eestimaa äratundmine läks suhteliselt kiirelt.Kohapeal läksid esimesed sajad meetrid jalutamist vilet lastes kuniks üle kraavi hüpates suutsin põlvest saadik ennast mutta kinni hüpata.Senikaua kui Ingrid vähe kuivemat kraavi ületuskohta otsis sain oma kummikutest vee välja lastud :)

Lõpuks paistis eemalt ka aaret peitev kuusk.Aitäh-päris mõnus jalutuskäik.

 6 

Aitüma lihtsamat sorti mõistatuse eest. Vähemalt teame nüüd, kuhu peitja pakku poeb, kui kodus kõuetama hakkab :)

Pitja pelgupaik?

 1 

199

Lahendada pole veel ise kahjuks jõudnud, aga kui pakuti välja aastat selle aardeni matkamisega alustada, olin muidugi käpp. Lumises metsas oli tore jalutada, kuni suured lombid ilmusid. Polnud viga, sai tee kõrvalt läbi võsa kuiva jalaga veidi ragistada. Aardele lähemale jõudes läks maa aga märjemaks ja reetlikud mätad ei aidanud jalgu kuivana hoida. Külmetavate ja märgade varvastega sai lõpuks kohale jõutud ja nimed kirja. Tagasitee tundus poole lühem nagu alati. Aitäh! Jätsime tee äärde väikse lumememme järgmisi tulijaid tervitama.

 1 

Uut aastat on ikka kõige parem alustada metsas kolamisega. See on meil üsna traditsiooniks saanud. Nii et kui aastalõpus paar päeva ei õnnestunud pikemat aardeotsingut ette võtta, siis 1.jaanuariks valisin täpi välja, mis jalutama kutsus. Alustasime hoonete juurest parklast. Kaardi pealt vaadates tundus, et sealt algab rada ning sellele rajale me suundusimegi. Mets oli mõnusalt valge ja lumine. Vahepeal laiusid rajal suured lombid. Need nõudsid sik-sakitamist. Kõigil meil õnnestus varbad märjaks saada petliku ja reetliku jää tõttu, mis meie jala all kippus murduma. Jalutada oli mõnus. Lõpuks, kui rada juba suht olematuks muutus läks maastik mättaliseks ja vesiseks. See oli tüütu, siis küll soovisin, et peitja oleks võinud aarde veidi varem raja äärde poetada. Mõistatuse osa mulle väga meeldis. Ei teagi miks, aga ka seekord alustasin tähestiku lõpust, ilmselt on mul mingi tagurpidi Antsu loogika selle asjaga :) Peitjale tahaks öelda - Paluks veel :) Nii vahva on mõistatada, mida keerulisem, seda huvitavam :) Tänud!

 1 

Auto jätsin ehitusobjekti juurde ja sealt suundusin metsa. Metsas siis vaatasin, miski hetk, et ka linnulennult tundub täitsa mõnus lähenemistee. Mitmed sajad meetrid oligi kuuseridade vahel väga ok astumine. Siis läks mets veidi võsasemaks ning siis jõudis kohale ka GPS-i poolt juba varem hoiatatud kraavikoht. Arvasin, et küllap ikka üle saan. Üksi ilmselt olekski kusagilt saanud, aga krantsiga koos ei hakanud küll üritama. Nii ma siis kõndisin mööda kraaviserva lageda serva tagasi, seal siis jälle ukerdasin tükk aega enne kui sealsest kraavist üle sain. Seejärel siis liikusin mööda teed aarde poole... no ja tagasi ka. Aga jalutuskäik oli tänase päikesepaistelise kargemapoolse hommikuga superluks äge. Logi kirjutades märkasin, et ma täna lausa teine logija. Aitähhid, väga mõnus mõistatus- paari pildiga oli veidi rohkem kui viis minutit pusimist, muidu olid kohad üsna tuttavad.

 1 

Rõõmustasime meiegi, et taas võimalik sama toredat mõistatust lahendada ja pikemaltki. Ema genereeris ideid ja lapsed tegelesid tehnilise poolega, saidki numbrid ruttu paika. Täna siis esimene võimalus valgel ajal otsima minna, lapsed erinevatel põhjustel siiski ei ühinenud. Esialgu mõtlesin üldse lõunast läheneda, seal liikumisrajal ennegi käidud, et ühendaks väikse metsajooksu meeldiva aardejahiga.. realistlikult mõeldes siiski panin saapad ja alustasin läänest. Nautisin täiega, mõnus mets. Pärast logimist oli uudishimu vaadata, kuidas põhjast läheneda oleks olnud. Nojah, sain aru ja pöördusin pärast haaki tagasi metsa, palju mõnusam.. Tänud peitjale nii mõistatuse kui kohavaliku eest! Igati mõnus aare aasta viimase päeva alustuseks.

 1 

Kohe kui aare avaldus alustasin selle lahendamisega. Kuna samal päeval olid juba muud tegemised plaanis siis jäi lahendus ootama oma aega. Väga lahe mõistatus, selliseid kohe lust lahendada. Täna sai otsustatud, et ei saa ju terve päev toas lasta perel vedeleda ja sündiski plaan. Matkt aardeni oli mõnus ja tore. Tänud petjale! TFTC!

Lähenemistee osas soovitan mitte kasutada põhja poolse lähenemise varianti. Parem variant on lääne suunast ida poole liikuda mööda metsarada ning lõpuks põhja poole keerata. Õige koordinaadi postkasti saatmisel võin täpsemalt juhendada.

 6 

Kui aare avaldus läksid silmad särama. Minu hõiget oli kuulda võetud ja leidsin enda eest terve tähestiku. Kohe polnud aga mahti pusima hakata, alles õhtul sain arvuti taha ja hakkasin Eestimaad läbi kammima. Pea pooli vastuseid ma teadsin ja pea teine pool tuli tuletades ja otsides kiirelt kätte. Jäi veel oma 4 tükki lauale. Just siis kui neid pähkleid olin hakanud tõsisemalt ette võtma, piuksus messenger ja Tarmo uuris, kas mul juba lahendanud. Tuli välja et tegelesime sama projektiga täpselt samal ajal. Tal ka neli veel puudu. Üks täht kattus, teised mitte. Paar vastastikku saadetud vihjet viis mind nii kaugele et üks külake jäi veel leidmata. Mõtlesin et tühja kah, pommitan roheliseks. Esimese pauguga sain õnneks kohe täkkesse.

Nüüd järgmise päeva viimastel tundidel otsustasin jalutuskäigu ette võtta. Tundus siuke mõnus verivorstide maha raputamise rännak olema. Kui olin lennult 1,7km peale jõudnud jäi auto märgi taha ja jalutuskäik algas. Tundus et enamuse maast sellest saan ilusti tee peal jalutada. Kuskil poole maa peal silmasin kauguses aeglaselt vastu tulemas patrulli. Kuna tundsin ennast ebamugavalt siis pidasin mõistlikuks ennast ekipaaži eest metsa varjuda. Kuna sobiv koht varjumiseks tundus alles ees tulevat ja aega veel oli siis kohe ei tormanud. Ühel hetkel masin lisas kiirust ja minu samm tegi sama. Metsa ei jõudnudki vaid varjusin kraavi. Lootsin küll et mind ei nähtud aga läks teisiti, masin jäi siiski läheduses tee pervele passima ja mina tegin kraavis sama. Oma 5 minutit istusin seal kuni muss põhja keerati ja edasi sõideti. Hoolimata sellest et midagi illegaalset ma seal ei teinud tundsin ennast üsna nirult. Edasi liikusin juba mööda metsa serva. Enesetunne õnneks taastus kiirelt ja asusin taas oma teekonda nautima. Kuskil 500 meetri pealt keerasin päris metsa ära. Maastik oli vinge, kui ennem oli jahe siis nüüd hakkas kiirelt palav. Kuskil 50m enne aaret nägin metsas lagendikku kus tundus hea mõnus lõigata. Pärast teist sammu lagendikul nägin kuidas kogu see ala minu ees lainetama hakkas. Kiired sammud tagasi päästsid mind märjaks saamast. Uhh,napikas. Lõpp läks õnneks lihtsalt ja sain neljandana nime kirja. Tagasitee oli pea sama lõbus kui tulek, õnneks kellegi eest varjuma rohkem enam ei pidanud.

Mõistatuse osa on väga lahe, kindlasti üks mu lemmikuid, aga see lõpu koht jäi natuke kripeldama, ilmselt valisin liiga ebasobiva lähenemistee.

Suured tänud.

 5 

Nagu Miki kirjutas, siis numbrid saime koos kätte. Minul oleks ikka kõvasti kauem läinud, aga talle olid kohad tuttavad. Esimese hooga kohe roheline tuli. Asjatasin rahulikult kodus edasi ega plaaninudki kuhugi minna. Skype hakkas äkki piiksuma ja seal Miki tekst, et käi ikka ära, FTFi Sa ei saa, esikolmikusse pole mõtet ka loota, et viies vms. Uimerdasin veel natuke ja pakkusin, et õhtul koos minna? Samas midagi jäi ikka torkima ja ütlesin, et käin ära. Kiiruga riidesse, Romet kombekasse ja autosse. Tegelikult polnud mul üldse aimugi, mis mind ees ootab, Miki udis tagant, et midagi hullu pole, et natukene ainult jalutada. Järgmine hetk oli märk ees ja tuli jalgsi jätkata. Esimese hooga tundus ikka küll hull ja mitte just kõige lühem jalutuskäik. Päevasel ajal oli tihe liiklus seal, suured autod sõitsid koguaeg ja nii sopane oli. Esimesed autod lasime mööda nii, et seisime ise kraavis. See tundus veider ja ronisime üle kraavi metsa poole. Vudisime uisutades seal metsaserval ja mingi hetk keerasime metsa. Vahepeal sikutasime Rometi saabast mülkast välja ja kallasime veest tühjaks - ikka juhtub. Varsti näitaski nutikas 30m aardeni ning siis asusime vihje järgi otsima. Romet märkas aaret ning mina sain nimed kirja panna puhtasse logiraamatusse, kell 12:35. Helistasin veel Mikile, et puhas raamat ootas ees, tahtsin kadedaks ajada vms, ta oli ju tööl lõksus :) Kodus hiljem meenus, et kellaaeg jäi kirjutamata. Pole ju kogemusi FTFidega väga ja olen alles roheline geopeituses. Uurisin Mikilt, et millal tal plaan minna. Arvas, et peale tööpäeva vaatab. Pakkusin ennast poistega kaasa, et vaja oma viga ka parandada. Nii me õhtul uuesti selle tee aardeni ette võtsime, küll teise nurga alt, mis tundus lapsesõbralikum, kui minu päevane valik :) Mikil on kohe nina õigele rajale ( soovitas päeval mulle ka seda teed, aga ma kartsin ära eksida ) Kuna mina tassisin Egertit, siis puudus mul taskulamp ja käisin metsas Miki ja Rometi sabas. Seekord õnnestus minul, kuhugi mülkasse astuda ja jalg märjaks saada. Miki leidis kiirelt aarde ja ma sain kellaaja oma nime juurde lisada. Tagasi auto juurde jõudes olid kõik rõõmsad ja roosad :) Aitäh, Mikile abi ning seltskonna eest. Aitäh, Madisele suurepärase mõistatuse eest!

 7 

Kaagutasin parasjagu Kristeliga Skypes hoopis teistel teemadel, kui aare ootamatult avaldus. Esimene pilk peale, nägin tervet tähestikku ja lajatasin rahuga kinni tagasi. Küll järgmise aasta keskpaigas vaatan. Siis meenus, et eelmine oli lahendatav ja proovisime asja koos purema hakata. Üks vastus minult, teine temalt, kuni lõpuks oligi pilt koos ja esimene geokontroll põhjas. Kohta nähes vaatasin, et .. pagan küll, järgmise aasta keskpaigas lähen vaatan siis lähemalt. Samas järgmisi rohelisi geokontrolle ei tule ega tule. Torgin siis Kristelit, et paki oma põnnid kokku ja mine tee üks paarikildine jalutuskäik ja sama tagasi. Vast kolmandaks vms ikka saad. Vaadaku ainult, et FTFijatele jalgu ei jää, jooksevad jalust maha. Kobis kohale, kurdab, et logiraamat tühi ja üleüldse hüljatud koht, isegi georadu pole ees. Nojah. Õhtul siis jäi närima, et peaks ikkagi ära käima. Kristel arvas, et tuleb ka kaasa, kui mul selle vastu midagi ei ole, et temal jäi logiraamatusse kellaaeg kirjutamata ja 4km matk põnnidega on liiga vähe. Selliseid jalutuskäike peaks päevas mitu olema. Mille vastu mul muidugi midagi ei olnud, sest kes muu ikka viitsiks minuga õhtul pimedas metsa ronida. Imelik, olin logiraamatus alles kolmas. Ignoreerite sellist lahedat aaret või? Mulle meeldis, lahendamine ei olnud lihtne, kuid samas täiesti lahendatav. Aitäh!

 7 

Aitäh vastuse eest, Miki! Kaval asi, iga päev saab midagi uut teada - selleks geopeitus ju ongi.

 14 

Realist, see on "lakupuu" lakukiviga, vahel nimetatud ka kui lakusool. Metsloomadele pandud, et nad mineraale saaks ja asi toimib nii, et vihmaga sool vaikselt sulab, soolane vesi niriseb mööda puud alla ja puu jääb soolakaks. Loomad, kel sooladest või mineraalidest puudus, leiavad selle üles ja käivad siis seda puud lakkumas. Jahimeeste poolt pandud. Panevad siis osad hoolivad jahimehed, et loomadel hea oleks. Osad vähem hoolivad jällegi sellepärast, et seal hea loomi lasta. Ühesõnaga selline vidin. Mitte jäätükk, vaid sool ja selline puu pole mitte lahe nikerdus, vaid kareda keelega limpsimise tulemus :)

 12 

Eelmisel päeval leppisime Karloga kokku, et teeme Harku-Saue geotuuri, kohtume kell 10. Valmis oli marsruut, vajalikud esemed, ajakava ja puha... Tahtsime parimat, aga välja tuli nagu alati. Kui ma kell 11 ärkasin, oli juba aare avaldunud, Karlo teel Tallinna. Ühtki rohelist geokontrolli polnud ja nii asusingi seda lahendama, sain üsna edukalt kõik peale ühe kätte. Nii palju siis plaanitud geotuurist... Mõistatuse idee on väga lahe, tutvustades paljusid varem tundmatuid objekte, millest muidu poleks teada saanudki - nagu geopeitus isegi. Koordinaat käes, asusin teele.

Nüüd hakkab nalja saama. Pärast mõningat väntamist jõudsin metsa ja tee läks... Huvitavaks. Kõigepealt sõitsin metsateel, siis pöördusin päris jääteele. Sealne olukord oli ikka julm, paras kiilasjää ja kuumaastik korraga. Mida tee edasi, seda hullemaks läks. Kohati tuli ületada jõgesid-kraave, seda koos jalgrattaga ja nalja sai, lahe kogemus oli ja sai ikka korraliku kaifi kätte. Oleksin tahtnud neid looduse imesid jäädvustada, aga soovisin juba aardeni jõuda.

Lõpuks sattusin kuskile, kus läks ainult väike sootee. Alguses oli see veel sõidetav, aga peagi läks asi käest ära, eksisin teelt ära ja sattusin pokude, laugaste, älveste ja nende kõigi hübriidide keskele. Jätsin ratta ca 100 m aardest ja hakkasin edasi lihtsalt läbi floora edasi liikuma. Väga lahe oli - polnud külm, polnud ohtlik, aga sellise looduse keskel müttamise kogemus, liikumisstiili, ümbrus, on minu jaoks esmakordne. Jalad läksid küll üsna mitu korda nullilähedasse, rabavette, aga sellest polnud midagi.

Kui jõudsin lõpuks aarde juurde, oli Karlo seal mind juba ca 15 minutit oodanud, aga tal polnud pliiatsit. Ma katsusin enda taskuid - ei tundunud ka, et oleks. Nii kirjutasin kõigepealt oksa, siis Šveitsi taskunoaga meie nimed logiraamatusse. Kusjuures järgmise aarde juures avastasin, et mul siiski oli pliiats kaasas. STF läks kirja kell 13.15.

Tagasitee oli omaette katsumus. Karlo läks rada pidi, mina otsisin ratast. "Leidsin!" hüüdsin ma rõõmust, kui seda nägin ja saime asuda tagasiteele. Jalanõudest lausa voolas vett välja, aga sellest matkast saadud emotsioon kompenseeris selle. Suur aitäh, Madis!

P.S. Tagasiteel kohtasime üht kole kahtlast objekti - selgelt inimtegevuse tagajärg, peal värske jäätükk, korralik nikerdus... Arustasin selle üle nii Madise kui Karloga, aga mitte kellelgi meist polnud õrna aimugi, millega tegu on.

Mis see on?

 9 

Aarde võtsin ette hommikusöögilauas ja jätkasin rongis. Peaaegu kõik olid tuttavad kohad, aga kuna rong oli juba linna jõudnud, küsisin Robertilt abi. Tal olid juba koordinaadid olemas. Niisiis ta jagas minuga neid ja mina alustasin Balti jaamast reisi aardeni. Kõik oli suurepärane, kuni algas mets ja koos metsaga algas üks suur liuväli. Torkasin jala mitu korda vette ja ratas libises vahepeal, nii et pidi jala jätkama. Kui parajasti jääd ei olnud oli sopane. Aardeni jõudes avastasin, et olin teiseks jäänud ja kirjutusvahend oli koju jäänud. Õnneks oli Robert ka juba teel aardeni. STF läks kirja kell 13:15. Mina enam oma ressursse linnas ftfimiseks ei kasuta, eriti kui see on sügaval metsas. Sellise higistamise eest võiks saavutada ka midagi :D Aitäh peitjale :)