Rubina soo

 2 

Enne pimedaks minemist tundus veel täpselt piisavalt aega ühe põnevama aarde otsimiseks. Alustasime mööda üsna populaarset rada ja otsustasime turvalisuse huvides minna ringiga ümber järve. Äsja ostetud kummikud läksid taas igati asja ette ja mõne aja pärast olimegi nullile lähenemas. Kuni Rudolf logis, mugisin mina kahe suupoolega jõhvikaid, mida seal külluslikult leidus.

Et liiga lihtne ei oleks, otsustasime tagasi minna teiselt poolt järve, kus logide järgi paistis olema veidi põnevam ojaületus. Meenutasime omaaegset Parika järve retke (https://www.geopeitus.ee/aare/1502), kus ojaületused kiskusid oodatust palju põnevamaks, ja lootsime parimat. Õnneks oli siinne ületus siiski veidi mõistlikum ja enam-vähem mõistliku riski piiril saavutatav - jäime mõlemad kuivaks. Oli tore retk, aitäh!

 6 

Rubina soos pole varem käinud ja tripiks panin ka selle koha plaani. No ja muidugi oli mul ka kindel plaan kuskil siin rabas või raba ääres ka ööbida. Laagriplatsi käisin juba eelmise päeva hommikul otsimas, et õhtul pimedas oleks koht olemas. Leisin ka koha, kuhu ka ma mõistlikule kaugusele oma liikuriga saaks. Koht päädis sellega, et õhtul pimedas raiusin ma autole teed võpsikus, suutsin peaaegu silla ja vahekasti ühe kivi otsa puruks sõita ja selle sama kivi otsa jäin ka korra põhja peale kinni. Selles mõttes oli asi positiivne, et keegi teine loll sinna ei satu :D. Lisaks laagri tegin autost veel ca 100m kaugusele, kuna tahtsin siiski rappa. Koht oli ilus, muuhulgas nägin seal ka üht kakulist, ilmselt oli tegu soorätsaga.. uhke lind... Üks ägedamaid laagreid, mille püsti pannud. Aga see selleks. Hommikul valisin kaardilt välja ka aardele lähenemise tee. Oleks võinud ka otse laagrist, aga siis oleks tohutu tiiru pidanud tegema. Juhuslikult selgus, et valitud tee osutus mingiks matkaraja moodi tooteks. No selline mudane maantee keset raba. Õnneks sellelt teelt sain kähku maha ja raiusin läbi sookailude jms. Üle oja hüppamine osutus lihtsamaks, kui algselt hirm oli. Sama lugu ka aaret ümbritseva mädamaaga. Suruemaks takistuseks seal olid pigem pohlad, mida nagu raske lihtsalt jätta. Igatahes jõudsin aarde juurde terve ja kuivana. Logisin, istusin ja nautisin ja liikusin tagasi. Tagasiteel kohtasin päris mitut seltskonda. Täitsa veider kohe sellises kohas nii. Laudteedega radadel veel saab aru, aga noh.. Igatahes ilus koht, kuhu tasub tagasi tulla kindlasti. Aitäh!

 2 

Kui linnulennult kilomeeter aardest oleva parkimiskohani jõudsin, siis oli seal juba 2 autot ees. Ruumi aga jagus, nii et jätsin oma auto ka sinna ning asusin mööda mõnusat metsarada raba suunas. Teistes autodes olnud üllatavalt suur seltskond tuli natukene enne laugasteni jõudmist vastu. Pärast tervituste vahetamist ja edasi liikumist imestasin, et kuidas nad küll kõik kahte mitte eriti suurde autosse ära mahuvad.

Rabas polnud enam nii selget rada kui metsas, aga oli siiski piisavalt aimatav ja liikus enamvähem õiges suunas. Senikaua kuni jõudsin laukani, mille ääres aare asus, sai ilma suure vaevata kuivade jalgadega ja nobedalt astuda. Seejärel aga lähenesin rabaojale, mille ümber oli läks maapind vetruvamaks ja märjemaks. Leidsin siiski sobiva koha, kust lühema hüppega teisele poole saada. Võtsin uuesti otsesuuna aarde suunas, aga kuna maa polnud kuivemaks läinud, otsustasin ilma jalatsiteta edasi liikuda. Igati õige otsus - maa küll vetrus ja tegi jalad märjaks, aga kandis kenasti ja tundus talla all mõnus pehme. Ja siis juba olingi väga nähtava ja igati asjaliku teostusega aarde juures. Panin nime kirja, jahutasin ennast natukene lauka ääres ning liikusingi juba tagasi auto suunas.

Aitäh aarde eest!

Valmivad marjad

Parkisin auto GPSi soovitatud kohta, haarasin räätsad kaasa ja hakkasin astuma. Oma üllatuseks läks ilus rada just õiges suunas. Mis nii viga, muudkui astu. Mingi hetk muutus mets rabaks ja rada sai otsa. Mingi hetk panin räätsad jalga ja jätkasin jalutamist. Ilm oli ka ideaalne, mida lähemale nullile jÕudsin, seda ilusamaks läks. Reedene rõõm räätsadega Rubina rabas. Kui kohale hakkasin jõudma, siis avastasin end laugastelabürindist. Õnneks olid sobivates kohtades paarist palgist koosnevad purded, küll veidi vee alla, aga see ei seganud. Aare oli ka suurepärases korras. Panin nime kirja, tegin mõned pildid ja jalutasin tagasi. Aitäh peitjale.

 1 

Minu pikkade astumiste, varem leidmata ja ääremaa nurkade aarete tuur. Vaatasin ühe lähenemise koha ja suuna kaardilt ära. Kohapeal sattusin veidi eemal RMK tegelase otsa, kes just lõpetas harvesteris istumise. Sain temalt kinnituse, et valitud koht ja suund täitsa õiged on. Lausa sissetallatud rada viivat sohu (mitte aardeni). Murakaid pidi õigel ajal tulles ka palju olema. Parkisin siis auto ära ja astusingi mööda sissetallatud rada aarde poole. Found it: 20.Jun.2023 14:54 Rubina soo. Õigele kohale lähenedes hakkas aare kaugelt silma. Otse oleks olnud väga hää minna ujudes kui seljakoti oleks raatsinud maha jätta. Ei raatsinud ja astusin siis õõtsikul suure ringiga. Kui varem maiustasin maasikatega, siis siin oli rohelt Jõhvikad. Maiustasin ja ujusin. Tagasi astusin teistpidi. Ring ümber järve oleks sealt veelgi suurem tulnud, nii et kasutasin kes teab kelle poolt tehtud sillakesi mis veepinna all kergelt paistsid. Ja ujumas käisin veel paar korda. Aare oli kuiv ja korras. Tänan!

Suurepärane jalutuskäik. Kaardi järgi on topsik teisel pool lahtist vett, aga sissetallatud rada viis üle älveste ja suure lauka otse värske ja väga korraliku pesani. Kogu pinnas oli kõva ja kummikuga läbitav, ei mingit räätsavajadust. Kõik ümberringi oli nii võrratult vaikne, et kükitasin tükk aega paigal. Tagasi püüdsin hiilida, et astumise lumekrudinaga seda vaikust mitte häirida. Ei õnnestunud. Aitäh peitjale.

Hooldus tehtud.

Eelneval õhtul logi lugedes võtsin eesmärgiks selle aarde külastuse. Otsisime koha,kust tundusid jäljed metsa läinud ja seega räätsad selga, hakkasin astuma. Dauno läks igaksjuhuks vaatama, kas äkki eemalt siiski see eelnev kamp ei sisenenud. Olles 50 meetrit üritanud kummikutega lumel käia, sain aru, et siin ainult ühed räätsad ja nagu sinka vonka teekond. Lumi oli sügav ja mitte miski siin ei kandnud, nagu eelnevad logijad kirjutasid. Istusin maha ja panin räätsad alla. Ning otsesuund aardele. Veidi enne laugast kõhklesin aga Dauno julgustas ikka otse üle aardeni minemist. Leidsin mingi kahtlase kodukese, hetkeks lausa kahtlesin, sest siin küll polnud kaks päeva tagasi käijate nimesid. OO, just täna on peitja ise käinud uue purgi pannud. Nii sain oma nime kirjutada täitsa uude raamatusse. Paremalt tuli aardeni lai maantee, ilmselt sealt siis teised kohale vantsisid. Mina võtsin suuna tagasi , ühtegi sellist jubedat kraavi ma oma teekonnal ei näinud.

Tänud aarde eest

Palun vabandust, peitja, et Su aaret üle aasta hiljem login. Õnneks on teised oma logides emotsioonid hästi kokku võtnud ja minule jääb tänamisrõõm. Aitäh!

 6 

Paraad läbi geoaarete pidulikule õhtusöögile #1. Ja et asi aastapäevale piisavalt vääriline oleks, startisime esimeseks natuke pikema astumisega Rubina soosse. Eelmised külastajad olid meile siia korralikult kivistunud kõnnitee tekitanud, niisiis promeneerisime enamuse aega nende jälgedes nagu pargijalutuskäigul :D. Alles viimases lõpus enne laugast sai räätsad ka lumiseks tehtud aga takkajärgi tarkusena poleks sedagi vaja olnud...

Piltide tegemisega olen see tripp elu kitsi olnud, üks klõps siiski on olemas logimisest ja panen siia (sõidu)päeva viimase pildi ka, Trine märgatud ägedast (händ?)kakust :). Aitäh Carolinale ja Aarele aarde ning kaaslastele seltsi eest, oli väga äge käik.

 8 

Pidupäeva hommikul vaatasime lipu heiskasime ära, pugisime kiluleivad kõhtu ja istusime autosse, et sõita läbi Eestimaa. Eesmärgiks vahvas seltskonnas üks tore rabamatk teha. Kohale jõudes võtsime loomulikult ka räätsad õlale, kuid enamusel need jalga ei saanudki. Lumi oli nii mõnusalt kandev ja laukad ilusti jääs ning eelmiste leidjate sissetallatud rada viis otse aardeni. Metsa vahel saime ikka natuke ärevaid hetki ka, kui märgadest kohtadest oli vaja üle hüpata, vuliseva veega kraav ületada või kellelgi jalg lihtsalt ootamatult sügavasse lumme supsas. Kokku sai see ootamatult lühike rabajalutus vähem kui tunniga tehtud ja logiraamatusse nimed kirja pandud. Aare ootab korralikumat ümbriskotti, sest COOP-i kilekott ilmselt kaua vastu ei pea ja siis on karbike taas maas.
Aitäh toredatele kaaslastele ja tänud peitjatele taas rappa kutsumast!

 1 

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleba alustada sellest, et.... Tekkis plaan see üksik roheline nupuke ka kollaseks värvida. Sõbrad ja räätsad geomobiili ja minek. mõtlesin, et laseme gepsul juhatada kohale ja iga seiklus saab alguse sellest, et "ma tean otseteed" nagu 4x4 poisid ütlevad. Geps arvas ka nii ja juhatas meid kõige otsemat teed mööda. Algus oli ilus, tee kenasti lahti aetud ja siis järsku ainult paar jäljerida metsa vahele. Mis muud kui geomobiilil 4x4 sisse ja jälgi mööda edasi, GPS väitis, et sellist teed on ainult 650 meetrit, tühiasi ju. Aga need jäljed oli suuremat sorti maastur teinud ja me punnitasime poolele maale välja ja siis sitsisime kenasti põhja peale. Õnneks oli kartulihark autos, see on selleks, et jääaugust jääd välja tõsta, kui ujumas käia. Sellega sai suurema osa lund alt kätte, naised tõid kuuseoksi ja ei läinudki kaua aega, kui välja saime. Parkisime auto ka ca 1km kaugusele, keeraku peale, kus oli väga laialt lahti lükatud. Sealt viis kena räätsa rada kuni raba servani. Seal edasi tuli ise leiutada. Raba oli üllatavalt tugeva põhjaga ja räätsadega sai kiiresti edasi liikuda, vahel vajus natuke sügavamale aga ei hullu. Aarde nullis kõik kolm seadet näitasid ühte kohta ja aardest ei jälgegi, ju oli loodus oma tahtsi selle ümber paigutanud, Kaevasime sealt ümbert natuke lati aga ei midagi. Eelnevalt olin kodus logisid lugenud, ning uue logiraamatu, juhendi ja karbi kaasa võtnud ning valmis uued asjad sinna jätma. Karpi sai ka pliiats, teritaja ja üks roheline geomehikene. Kuna õiget aaret ei leidnud, siis võtsime peitjatega ühendust ning nad lubasid lahekesti, et võin oma karbi koos sisuga aarde nulli jätta ja nad vaatavad peatselt selle üle. Rabas oli mõnusalt vaikne ning hea seltskond ka ja mida sa hing veel tahta võid... Tagasi teel ei juhtunud midagi põnevat aga äraütlemata tore reis ja matk oli.... Aitäh peitjatele aarde ja toreda matka eest!

Vajab korralikku topsi.

Tänan aarde eest!

See käik siia oli spontaanne otsus. Ei olnud meil miskit ettevalmistatud. Kummikud olid siiski autos olemas ja sai jalga pandud. Tiit parkis auto väga sobivasse kohta ja matk võis alata. Algus oli lihtne, sest teerajake oli sisse tallatud ja parajalt lumine. Esimese takistuse juures tuli Tiidul mind juba motiveerida, et saaks matka jätkata. Motiveerimine õnnestus ka järgmise takistuse ilmnedes ning mingi hetk oligi aare juba silmapiiril. Tegelikult oli väga mõnus käik. Algul päike ainult piilus pilvede tagant. Tagasitee oli juba veel päikselisem. See matk tõi päeva palju positiivset ja andis väga hea enesetunde. Ilus soo koos kõigi oma võludega. Hetke suureks plussiks, et ühtki putukat polnud kimbutamas ;) ja hetke miinuseks, et oli juba vesine :) Suur aitäh kutsumast!

1 km autoparklas ootas juba auto. Küllap geopeiturid, mõtlesime, sest jäljed viisid väga õiges suunas. Aga eksisime: viis uisutajt kilkasid ja nautisid laukajääd ning meie lootus, et lisaks sissetallatud rajale on ka karp välja kaevatud, luhtus. Viimased paarsada meetrit pidime ise teed läbi põlvesügavuse lume rajama, rabapinnas oli all pehme ja vesine. Külmunud laugast pidi oli oluliselt kindlam liikuda. Aardekarpi puu otsas enam polnud. Kaevates jäi näppu kõigepealt GC aardepliiats, siis pihutäis värvilisi mänguasju, karbikõrv ja paar märki. Viimased leiud olid niiskuseimur ja jääkuubikus roosa loomake. Panime leitu punasesse kotikesse, nimed lisalehele kirja ja riputasime oksakese külge. Aare vajab korralikku logiraamatut, juhendit ja ilmastikukindlat karpi. Aitäh, omapärane matk oli!

Mäletan küll, kuidas peale Naisteraba Kaupoga pühalikult tõotasime, et järgmine kord lähme rappa/sohu talvel. Sama hästi oleks võinud lubada, et homsest päevast alates oleme tippbaleriinid või et hakkame ainult heebrea keeles omavahel suhtlema. Seega ikka ja jälle leiame ennast rabades kooserdamas ja siunamas, et kas oli ikka vaja. Selle aarde puhul on iseenesest uba nimest näha, et tegu on sooga ja soo on etem kui raba. Päike paistis, elajad sõid ja meie vantsisime aarde suunas. Enne päriselt kohale jõudmist oli tarvis teha ka väike ujumine ja püha taevas, täielik supp! Ainult kartulid ja porgandid olid puudu. Poisid hakkasid hooldama, mina solberdasin ja tundsin end kui kuninga kass. Nii mõnus oli. Hea tunne sees ja oligi aeg minna Pühajärve saari vallutama.

Siin andis ikka parmudega võidelda. Vahetult enne aaret oli üks mõnus ujumine, mis tegi olemise kohe üksjagu kergemaks, tänud.

Vanal karbil polnud ühtegi kõrva alles, aga traadiga oli kinni seotud ning kaas püsis peal, seest oli kuiv. Panime uue karbi, mis küll kuju tõttu kinnisidumist ei võimaldanud. Jätsime okste vahele, kuid kui järgmised leidjad leiavad selle maast, siis võiks jätta tüve kõrvale, et vähemalt püsiks õigetpidi ja vihm sisse ei saaks sadada.

Parkisime autod aardest suunal NNE, kruusatee kurvi lähedale. Mõnus rada viis aarde suunas kuni läks pehmemaks ning siis sai lihtsalt mööda joont aarde suunas liigutud. Ilm oli väga mõnus, kärbsed ainult segamas. Veepudel oli kaasas ning janusse ei jäänud. Jalutasime lauka servani ning sealt ujusime otse aarde juurde. Nii soojas looduslikus veekogus vist ei olegi olnud. Väga mõnus kogemus ning leitud õigel aastaajal.

Rubina soo aardega alustasime oma selle päeva geotuuri.Ilmake oli ka meie poolt,näitas päikest ja maa oli natuke külmetand.Mõnus astumine(tatsamine)päikese paistel.Aitäh!

 1 

Rubina soo võttis meid vastu kauni päikselise ilmaga. Mätas oli pealt krõbedaks külmunud, aga ümber mätta ilutses enamasti lahtine vesi. Punapõskseid jõhvikaid leidus siin ja seal, muudkui maiusta. Konteinerit hoidev nöör andis kohe otsad, kui käsi vastu läks, päike oli temaga oma töö teinud. Asendasime nööri traadiga, mis hoiab ka kaant, sättisime topsi nagu oskasime objektile järgmisi otsijaid ootama. Tänud peitjale.

 6 

Rubina soo - esmaskordselt kuulsin tema olemasolust meie mälumängul :) Sellest hetkest sain teadlikuks nii aarde kui sellise paiga olemasolust ning ilmselt ka sellest, et ükskord ma siia tulen. Üsna kauge kant. Vajab veidi planeerimist, et teda vallutama minna. Ühel ilusal päeval saabus Krista kutse, ka teda oli see kauge täpike ahvatlema hakanud. Hea plaan veel aastalõpus omadega rappa minna. Ilmateadet ei hakanud isegi vaatama ning seda toredam oli üllatus, et üle pika aja jälle talvist päikest meid piilumas nägime. Heldur, juba kohal käinud mehena, teadis täpselt kus sobilik parkla ja kustkaudu hea sammu aarde poole seada. Veidi külmunud maakamaral oli hea minna. Kui saaksin valida, siis tänane ilm tundus ideaalne selle koha külastuseks, laukasilmad veel paistmas ja suvesitikaid pole segamas. Suur tänu rappa kutsumast!

Vajab enne talve kindlasti uut konteinerit.

 4 

Tänasesse päeva mahtus lausa mitu ülivõrdes ettevõtmist. Kõigepealt Tõrvatilga jooksuring, siis HE-aarde karmavõla tasumine ja nüüd see, Rubina rabamatk. Kindral Sootsi juurest tulles oli loogiline stardikoht aardest 1km kaugusel kirdes olev sihiots. Ma küll isegi lootsin, et äkki on siht mu geomobiiliga sõidetav, aga hea, et ei olnud, sest see rada oli PÄRIS. Mitte mingi klantsitud "matkarada" vaid päris inimeste poolt, päris vajadusest tekkinud ja aja ja ilmaolude tõttu oma asendit muutev jalgtee. Selliseid ei leia meie metsadest just väga palju.

Parkisin auto ära ühe piruka kõrvale. Geokolleegid või korilasmugud? Tükk aega kaalusin, kas jätta matkasaapad või mitte. Lugedes logisid õõtsikust ja nähes fotokaardilt selle järve ümbrust, otsustasin, et ei hakka matkasaapaid seal märjaks tegema. Piisab ühest läbivajumisest. Räätsasid ka kaasa ei võtnud, nendega oleks olnud natuke muretum. Seega tõmbasin jalga Tõrvatilga jooksust märjad sokid ja vettinud metsajooksutossud. Juba märjad nagunii, suht suva kuhu astun või sisse kukun. Joosta täna enam ei viitsinud, nautisin hoopis mõnusat jalutamist mööda seda imelist jalgrada. Jõudsin raba serva, kuhu oli keegi unustanud erksavärvilise telskoop-matkakepi. Põhja suunast kostus imelikke hüüde. Mitmel korral ei saanud aru, kellega tegu. Alguses tundus nagu oleks väikese koera kiljatused, siis nagu sookured. Aga olid hoopis paarikümne pealine luigeparv, kes lähenesid ja madalalt mul üle pea lendasid.

Seadsin sammud mööda loomaradu aarde suunas. Jõudsin järve äärde jõhvikate paradiisi. Suured nagu loomad! Aare hakkas juba eemalt silma. Põhjakaares kerkis ähvardav sajupilv, täna tuli ka varem rahe-lume-moodustisi. Tegin tiiru ümber järve lõunatipu, ojast sain üle roigastest purde abil. Aitäh selle eest, hüpata ei oleks tahtnudki. Hüpped rabas lõpevad alati huvitavalt :) Õõtsutasin end aardeni. Konteiner omal kohal ilma kaaneta, sisu õnneks kuiv. Vaatasin ringi ja leidsin kaane paari meetri kauguselt. Lugesin ju enne logisid, oleks võinud teibi kaasa võtta. Rumal. Panin logi kirja, kaane peale ja sidusin konteinerit hoidva paela üle kaane kinni. Ehk hoiab vähemalt kaant peal. Kõrvadega uut kaant või uut konteinerit oleks ikka vaja. Aardetoimingud tehtud, asusin tagasiteele. Sajupilv küll lähenes aga samal ajal ka hajus silmnähtavalt. Ehk pääsengi ainult märgade jalgadega. Haarasin veel kamalutäie jõhvikajurakaid ning juba paistiski eemalt sihitippu tähistav matkakepp. Caroline ja Aare, aitäh mind rappa kupatamast!

Kõndisin õõtsikul nagu baleriin ja sain kätte! :D Topsiku kaanel polnud aga ühtegi aasa küljes ja käis lihtsalt peale :(

 2 

Tänased peamised eesmärgid olid muidu kuulsad Tõrvatilgad. Kuna aga sama peitjapaari varasem aare samuti tee peale jäi, ei suutnud sellest ilma otsimata mööduda. Seda enam, et auto pidi jääma napilt kilomeetri peale. Jäigi aardest kirdesse, nii 1 km eemale. Kummikud jalga ja padavai ilma telefoni vaatamata minema. Kui olime oma 150 meetrit mööda vana võssa kasvanud sihti tuianud, ütles Marje, et tema ei usu, et Carolina sellisesse kohta aarde pani. Vaatasin siis telefonigepsu - oh sa kuri, me oleme ju 180 kraadi vales suunas startinud. Nii saimegi eesootavatele Tõrvatilkadele isegi siin ebavajalikud 300 meetrit lisaks tuiata, seda veel võsas :-D
Õiges suunas oli asi hulga meeldivam, lõpuni välja. Algul siht, siis marjuliste metsarada, siis loomarajad ja siis päris oma tee. Aardeni ei tahtnud me aga kuidagi jõuda, sest Marjet takistasid meeletud jõhvikavälud. Viska vaid pikali ja kraabi kokku. Enne aardeni jõudmist oli 1 kg koos. Kui siis lõppude lõpuks aarde juures oldi, viskasin kõik riided seljast ja läksin näkineiupaljalt ujuma. Sulistasin laukas terve veerandtunni, nii hea oli ujuda, jaheneda ja puhtamaks saada! Selle ajaga sai kaaslane koti pooltäis e. 2 kg jõhvikaid nagu naksti.
Aardelogisse panime ka emotsioone kirja. Aarde endaga kõik kena, ainult tõesti pole ühtegi kõrva enam kaant hoidmas. Aga kõik siiani purukuiv sellisel kuival ajal. Vast ei tee ka kerge niiskus hullu enne kui uue karbi saab.
Tagasitulekuks plaanisin ringi teha, aga kaarti lähemalt uurides tundus, et see võib päädida väga pika ringiga või siis tuleb mõlemal ujuda. Kumbki variant polnud teretulnud, nii et naasesime juba tuldud jõhvikateed (kõlab nagu kuulus siiditee). Suured tänud peitjapaarile sellise lustaka orienteerumisapsaka, meeldiva matka, jõhvikakilode ja ujumisvõimaluse eest! Otsast lõpuni positiivne aardeelamus!

Enne aaret

Aarde juures

5841.

 3 

Lähenemisteeks valisin SSW. Auto jätsin ühe mahajäetud talu kompleksi juurde. Ümbruses paistis aga vilgas elu käivat. Ikka metsameeste elu. Proovisin Harvesteri jälge mööda rabale ligemale saada aga kogusin lihtsalt samme, sest tee läka paralleelselt raba piirjoonega. Maha pöörates sain nii võsa kui nõgeseid. Suund oli kindel ja panin kõigest läbi. Rappa jõudes nägin, et ka siit on miski rasketehnika läbi sõitnud. Seekord siis sootaastamistööde raames. Kõikidele kuivenduskraavidele oli vall ette lükatud. Hetkel need vilja ei olnud kandnud ja siinne raba maastik oli ääretult kuiv. Tõmbasin sokid nii kõrgele kui võimalik, et sääri säästa sookailu eest. Huvitavaks läks aarde lähistel. Põnev nägi juba kaardi pealt. Prooviin tossuga minna. Jõudsin aardest umbes 30 meetri peale ja enam polnud valikut kui paljajalu võtta. Täitsa mõnus. Nimi kirja ja tagasi. Veidikene eemalt leidsin ka ühe aardele kuuluva teibijupi. See tuli minuga kaasa. Aitäh aarde eest!

Peitjale infoks, et aarde konteiner on omadega kohe õhtal. Ainult 1 kõrv hoiab kaant veel peal. Niiskus ja päike tekitab vist kõrvapõletikku. Kohe nii tõsist, et loodus käib neid aegajalt amputeerimas.

Rabasillad

Paar laugast oli ka

 1 

Robina soo on lahe :) Kuigi olime siin esimest korda, jättis see võrratu mulje, isegi sellisel aastaajal. Olen käinud Soomaa looduskaitseala risti ja põiki läbi, aga see on koht kuhu plaanin uue külastuse teha ka suvel. Kuna antud rabasse korraldatakse päris tihti räätsamatkasid, siis pool meie teest oli mõnusalt sisse sammutud. Alles ca 350m pärast pidime paksu lumevaiba vastu räätsasid kasutama. Aga hetkel on pakane teinud oma töö ning üle laugaste lihtsalt liuglesime. Täname peitjat mõnusa aarde ning järjekordse vahva raba tutvustamise eest.

Ei saa üle Emajõest?

Kus on aare?

 1 

Minu jaoks enam-vähem viimane aeg rappa minna. Kinni jäätunud pinda mööda astudes poleks enam päris see. Viimase päevavalgusega sai tunnine retk tehtud. Ilus puhkav loodus õrna värske lumekirme all. Aardekonteinerit avades pudenes üks kõrv ära nagu see polekski üldse kaane küljes kinni... ei tea kas juba enne poolpidune või puhtalt minu süü läbi, igatahes vabandust. Ilmastikukindlust ei tohiks veel mõjutada.

Parkimiskoht leitud, purre üle lauka oli kah olemas. Jõhvikad olid boonuseks. Tänud peitjale juhatamast, rabas on tore!

Auto jätsin seekord juba eelnevalt tuttavasse paika u 1 km aardest eemale. Haarasin igaks juhuks ka ujukad ja käteräti kaasa ja astusin mööda metsarada raba servani. Ka rabas oli täitsa mõnus jalutuskäik. Ujukad jäid paraku jah, sisse ristimata, kuna õnnestus tuvastada paar purret mida mööda sai aardele ligi. Aga jah, eelmisel korral oli vett nii palju, et poleks ka kummikute abiga purreteni jõudnud. Praegu oli raba pind aga vaatamata viimase aja vihmadele siiski üllatavalt kuiv. Aitüma!

Auto jäi 1 km peale. Pool maad lausa lust käija ja siis ülejäänud pehme raba. Üle laugaste pidi kaks korda kasutama kellegi poolt ehitatud purret. Metsaalune ja sooäär paksult mustikaid täis, sekka mõned murakad. Tagasi jõudes oleks nagu laukas supelnud, läbimärg. Ida-Viru rabadega siiski jalutuskäik pargis. Aitäh.

 2 

Aardele õnnestus läheneda mööda sellist kruusateed, kus ainult tänu hommikustele külmakraadidele oma autoga läbi sain. Kaardilt olin vaadanud, et tagasi sama teed tulema ei pea, mistõttu selle sammu üldse ette võtsin... ja õnneks nii ka läks. Auto parkisin ka u 1 km kaugusele aardest ning kuni raba servani oli väga mõnus kõndimine. Ka rabas oli algul kõik ok. Ja no kui veidi vähem kui 100 meetrit aardeni oli, siis algas ikaldus. No nii nõmedalt pool-läbi-külmunud pinnas, et hullu. Algul nagu tundub, et kannab, siis oled äkki mürinal pea kummiku ülemise servani sees. Üsna väsitav kõndimine. Küll kirusin ennast, et ei viitsinud autost räätsasi kaasa võtta. Aga peale mõningast tiirutamist ning asjaolude uurimist, selgus, et tänase ilmaga ei oleks ka neist mingit kasu olnud ja oligi hea, et ei pidanud neid näpu otsas autost rappa ja rabast tagasi tassima. Kuivõrd soojustusega ujumisriideid või propelleriga pükse käepärast polnud, jäi praegu aare logimata. Aga raba on iseenesest äge ja kindlasti olen miskil ajal tagasi - seda siis kas ujumispükste hooajal või veidi varem, kui ühe napaka mõtte teoks viitsin teha. Aga võimalik, et GPS vigurdas ja aardeni ligipääs ka praegu muretu - nii, et seltsimehed, proovige ikka enne sitikate väljatulekut ka :). Siis jääb mul endast möku tunne ja tulen ka enne sitikaid siia tagasi (vist). Peitjale aga aitüma... rabakad ägedad igal juhul, saan need siis esimesel korral kätte või mitte. Aga jah, teiselt poolt on ilmselt ikkagi kättesaadav ka praegu (maakaardilt teadmisi juurde ammutades kirjutatud märge).

Jätsin auto kilomeetri kaugusele. Aarde lähedal püüdsin ette kujutada kuidas siin suvel oleks seigelda. Seiklusena tundus ta praegugi, kas need vesised laukad ikka kannavad, kandsid ikka, nii et jalutuskäik. Tänud peitjatele!

 1 

Juba pealinnast siia liigeldes tekkisid kahtlused ilma ja olude suhtes. Peale Viljandit need aina tugevnesid, kuna öösel oli värsket lund sadanud. Uisutasime siiski suure tee ja vajaliku metsatee risti, et olusi hinnata. Nujah, mootorikaitse endiselt veel lohiseb, tagurdada ei saa. Lumelabidat taas pole autos- linnalapsed ju. Aga julge hundi rind on haavleid täis-proovime! Kolmandik 2,6km oli enam-vähem, metsa väljavedu käis täie hooga, aga edasi: teed siin lahti ei lükata talvel, lund ca 40cm. Meie õnneks oli samal päeval miski maastur jälgi teinud, ühes suunas. Suurim hirm oli, et äkki tuleb ta vastu, aga õnneks saatus hoidis meid ja "taksikoer" tassis ning rassis meid sobilikku parklasse, jess!
Õiges suunas märkasime mõnusat jäljerada minemas, nii räätsade laiust. Egas midagi, eriti tontlikuks muutunud Kirsikese ( aru ma ei taipa, kus me seda soppa nii palju üles olime jõudnud keerutada ) tagumine pool väljastas räätsad ja kaikad ja juba saigi metsas linnulaulu nauditud. Jäljeraja järgi saime aimu, et vähemalt üks matkasell oli olnud meesterahvas ;P. Kraaviületusel proovisin kaikaga püdelama koha sügavust, mnjaa oli ikka parasjagu seda ja rohkem ma proovima ei hakanud. Alex ka ei soovitanud seda pinnast rohkem augustada, vaja veel ka tagasi saada. Rabas olnud rada viis täitsa sobivas suunas , aga üks hetk hakkas tunduma, et lõikaks tiba hoopis vasemale. Nii saanudki, gpsi kaardilt ajasin laukaid taga, aga reaalsuses ei saanudki sotti ,kus vesi kus tiba tummisem maa, sest kõikjal laiutas lumi. Mingi hetk aga tundus , et räätsade all on tahke H2O. Aga kuna hr sula polnud veel saabunud siis ei tekitanud see vee peal kõndimine mingeid erilisi värinaid looduses ja null oligi käega katsuda. No ja nullis ootas muidugi aare ja vaade oli ka täiesti kodus. Kui tee siia kulges mingi 25 minutit, siis tagasitee oma jälgi ajades oli tiba kiirem. Mõnus müttamine oli, lumi väga ei pakkinudki, vaid paar korda tuli räätsasid koputada kui kontsadel kõndimise tunne tuli. Kuna logiraamatus logisid lisandunud polnud siis tänud tundmatutele rajameistritele, tundus et ühed räätsajäljed jõudsid ka aardeni. Tagasitee läks samuti linnulaulu saatel ja kuna Kirsike oli tulles põhjaga lund veidi madalamaks muljunud siis väljasõit oli oluliselt muljetevaesem ja tummisele teele jõudes ohkasime mõlemad kergendatult.
Tänud aardepeitjale!

 9 

Parkisime auto, tervitasime metsa vahel saemeest, kes vaatas meid nagu tulnukaid ja suund rappa. Panustasime jahedamale aastaajale, kuid ega seegi täit kindlust anna. Suht raba alguses käisin näuhti vööni sisse ja seda kohas, kus tundus, et kannataks vabalt põtra. Võib ka olla, et põder on saledam. Edasi olime korraks ettevaatlikumad ja nautisime lihtsalt mõnusat retke. Klõpsutasime pilte ja hüppasime mätastel. Kuna ma olin nagunii poolligunenud, siis lasin lõpuks laugastel liugu - kaotada polnud siiski midagi, kui sisse sulpsad ja kuivad riided ootasid autos. Tagasiteel võtsime suuna lihtsalt saehääle poole ja suskasime gepsu taskusse ning ise itsitasime, et "mõtle, kui meie mees pakkis ennast kokku ja nüüd saeb puid hoopis naabrimees, paar kilti vales suunas". Oli mõnus retk, aitäh!

Mõnus udune hommik

Kannab? Ei kanna!

Ida poolt lähenejad peavad selle koha üles leidma või ujuma

Mida krdit me siia ronisime? Teiselt poolt oleks ju jää kandnud

Vist kannab, lähme laseme liugu ja katsetame. Kandiski :)

Täitsa mõnus astumine oli. Külm on ilusti kõik kinni kaanetanud ja lund on ka mõistlikult vähe. Jaluta nagu pargis. Jälgede järgi otsustades on aaret ümbritsev järv populaarne uisutamise koht. Metsa alla külm veel väga jõudnud ei ole. Ühes kohas vajus jalg hetkega saapa jagu mutta nii et ei saanud arugi. Täname kaunist loodust näitamast. Aitähh! STF