Järgmise korrani!

 1 

Palju neid kängurusid seal Austraalias elaski?

Vägev üritus, selline stiil mulle meeldib. Olime maailma äärel mõnusa seltskonnaga. Ilm ei seganud karvavõrdki, tegevust ja juttu jagus. Kohaliku karu jutud sain edastatud ja magama saime peale valetamist lakas alles hilis-hilisööl. Aitäh korraldajatele!

 4 

Kuna sündmus toimus ikka väga kaugel ja reede õhtul, siis matsime selle osalemise plaani väga kiiresti maha. Kuni mõni päev oli veel aega ja siis Maris küsis, et äkki ikka läheks. Õnneks mitmekümne kraadine pakane oli kadunud ja ilma lubas üpris mõistlikut. Kuigi oleks isegi eelistanud natuke rohkem miinust, et poleks nii märg. Kohale jõudsime umbes üheksa paiku ja me polnud mitte sugugi viimased. Õhtu möödus mõnusa lobaga nagu ikka ja kui osad magama kerisid, siis meil kaardimäng teisel korrusel kestis veel kellegi logi järgi poole neljani...ju siis nii oli :) Peale seda sai kobitud alla mulle tehtud pessa magama. Ei teagi nüüd kas mul seal ukse all oli parem koht kui üleval katuse all oleks olnud :D Muidu tundus suht ok aga pea oli vales suunas ja koer tegi pidevalt ust lahti. Siiski sai magatud piisavalt kuniks varajane lätlaste kari une päris ära viis. Ärgates toimetas Margus juba kööginurgas ja peagi oli ka korraldajate pudru soojas. Kõht täis, kola kokku ja oligi aeg minna kõigepealt Punahunti otsima ja siis juba sündmusekohast edasi. Täitsa tore üritus oli mõnusa seltskonnaga. Kordaks igal ajal kui võimalust :) Mina tänan nii korraldajaid kui teisi osalejaid. Teiega on ikka alati tore :)

 10 

Kindel minekuplaan tekkis meil mõni päev enne sündmust, siis kui Kopra tare uudis tuli. Mõttega et muidu jäävad meil äkki KÕIK metsamajad, kuhu vähegi karp poetatud, ära nägemata. Ja argumendiga, et me nagunii sõidaks nädalavahetusel kuskile rappa karpe otsima, miks siis mitte seekord sinna kõige tagumisse… :D. Ümbruskonna raskelt kättesaadavad aarded motiveerisid ka, too Top Secret (eriliselt üleskeerava põneva nime pärast :P) ja Punahunt (kõikide aarete alla lisatud ägedate logide ja piltide pärast) tundusid eriti intrigeerivad. Ja nii me siis läksimegi, reede õhtul peale tööd, kottpimeduses ja viimases lõpus ka mööda üsna pehmet sorti teid... Õnneks auto vedas meid ilusti kuskile kinni jäämata nulli välja ning kohale saabudes tervitasid meid maja jurde pargituna juba üsna mitu autot ja tore sumisev seltskond. Korraldajad pakkusid kohe kõhutäiteks vürtsikat, seest soojaks tõmbavat suppi ja selle söömise kõrvale lahendasime siis Austraalia-teemalist viktoriini ning kuulasime Karli ja Merilini värvikaid rabavallutamise muljeid. Nojah, Karlil õnnestus ennast ju laukasse kasta taaskord :D. Aasisime hiljem, et teeme sinna tema sissekukkumiskoha kõrvale uue aarde, paneme nimeks Karli Auk ja asjast huvitatud saavad ka siis üheks õhtu peajututeemaks olnud kohta näha. Sest jah, Merilin polnud ju osutunud seda tüüpi sõbraks, kes kaaslase veest väljaaitamise asemel hoopis tema õnnetusest kõigi ülejäänutega jagamiseks pilte klõpsima ja videoid tegema kukub... :D.

Pikk õhtu sai väga tore, leidsime selle käigus nt kolme juustu pizza aarde ja logisime ära (hommikuks vaja logiraamat küll hooldust :D), ei puudunud üllatuskülalised (häälest väga ära) Anne, Miki, Ede ja Kleonega ning vapramatel ka kaardimäng ja hilisem magamine maja katusel… Mina targu pugesin siiski soojemate seinte vahele tuppa, Indyle seltsiks :P. Hommikul ärkasin sündmusele saabunud lätlaste jutu peale ja seejärel oligi aeg kahe koka hommikusöögiks, kus Trine pakkus maitsvat moosiga putru ning Margus sealsamas, priimusel valmistatud praemuna ja kanafileed… Mmmm, kui head olid hommikukohvi kõrvale mõlemad ja nii tore, et just mehed viitsivad niimoodi välitingimustes gurmeetada :). Sest jah, ma ise mõtlen küll alati pigem, kuidas saaks matkadel trippides lihtsamalt, nt võiku või purgisupiga läbi ja rest tooreste munadega võib ainult külmikus omaette unistada metsa kaasa rändamisest… :). Kõhud täis, jalutasime veel koos Maxidega Punahunti leidma ning peale tagasisaabumist ja korraldajatega konsulteerimist / hüvasti jätmist laiendatud koosseisus ka salajast võtma...

Väga tore sündmus oli, aitäh Hannole/Triinule korraldamast ja kodumaakonaast kaugemale metsa toomast :).

Korraldusmeeskond :)

Kolme juustu pizza logiraamat

Hommikusöök valmib :)

Suured tänud kõigile osalenutele! Järgmise korrani... :P.

 16 

Sündmusaarde avaldamise paiku lubati jaanuari lõpuks temperatuurirekordeid, nagu neid Austraalia suves ikka ette tuleb. Mida lähemale sündmus jõudis, seda lahjemaks muutusid numbrid ja viimase paari päevaga sulas kogu suure vaevaga kohale võlutud lumi lausa müstilise kiirusega. Teed kippusid jälle põhjatuks muutuma ja eks sellest teatav proovilepanek kujunes: milleks geopeiturid ikkagi valmis on? Nagu teada, jõuavad nad ka maakera kuklapoolele muretult kohale -- tervelt 20 inimest + üks must känguru said seekord nimed kirja. Kaks autotäit lätlasi muutsid sündmuse lausa rahvusvaheliseks. Aitäh, et nii lahedad olete!
Rannapeo ideega läks kõige tõsisemalt kaasa Karl, kes ainsana seekord supluse ette võttis. Teised lasid end kiusata vürtsise supi ja viktoriiniga, mille muuseas panid kinni teise päeva lätlased, kes said 5 õiget 8st ja tõestasid, et hommik on õhtust targem. Geopeiturite uus salatermin on nüüd aussie slängist laenatud "matilda", isegi onnis ööbides alati vajalik abivahend. Minu oma oli vähe paks ja niipea kui nihelema hakkasin, tervitati mind energilise näo limpsimisega :) Kohvitass peos, jalutasin Punahundi otsijatega raba tantsuplatsile ja seal udus seista oli tõeline zen, ainult rannatoolidest tundsin puudust. Kui onni juures vaiksemaks jäi, käis ka kotkas madallennul märku andmas, et pidu võiks juba lõppema hakata. Mis siis ikka, järgmise korrani!

 8 

Mainisin Mikile üks päev jutu sees, et plaanin sündmusele minna. Vähese mõtlemisaja järel pakkus ennast ka kaasa sõitma. Ühel hetkel liitusid meiega veel Anne ja Kleone - seltsis segasem. Kulgesime vaikselt läbi aarete sündmuse suunas ja andsime autole kehval teel esimesed ristsed.

Kohale jõudes pakuti kohe sooja ja maitsvat suppi (kõht oligi juba pika sõidu peale tühjaks saanud :)). Sain jälle nimesid ja nägusid ühendada. Nimed olid tuttavad, näod veel mitte, vähemalt enamusel. Algselt olin valmis vaprate stiilis ööbima jääma, kuid plaanid olid veidi muutunud ning asusime peagi tagasiteele. Kohal viibimise aeg jäi paraku lühikeseks, aga olen rahul, et sai käidud ja oldud.

Kokkuvõttes on mul hea meel, et ma üksi sellele üsnagi väljakutseid pakkuvale teele sõitma ei sattunud. Süda veidike puperdas, aga Miki oli kõrval vana rahu ise (väliselt vähemalt) ja oli nõus mulle ka puhkepausi andma. :) Aitäh korraldajatele ja samuti toredatele kaasreisijatele!

 12 

¡ɥäʇᴉ∀ (: pɹoʞ ǝuᴉɯƃɹäɾ sʞƎ ˙pnuɐqnl ɐɹä ɐqnɾ ʇsɐuuǝ uᴉlo pᴉnʞ 'ɐpääɾ sʞǝsöö ɐʞ ǝsᴉ nsᴉ sᴉʞʞǝʇ lɐǝdɐɥoʞ ˙ᴉlo snʇᴉɹü ǝɥɐl ɐƃäʌ - pᴉɐɾɐplɐɹɹoʞ uɐuäʇ ɐuᴉɯ sǝɥɐʇɐƃI ˙ɐpᴉʞʞüɹʇ ǝssnƃuᴉsʇo ǝɯᴉu ɐpǝs ʇsɐɹäd ᴉʌooɹd - qnɹǝǝʌᴉɥɹɐ ᴉnʞ 'ǝuuǝ ɐpᴉƃol ɐɹä ʇlǝɹᴉᴉʞ qǝlnʇ ǝɹɐɐ ǝǝS

Pagan, omal hakkas ka sees keerama, kui pea alaspidi logiteadet kirjutasin. Hea on tagasi Eestis olla, kus kõik õigetpidi.

ᴉddns ɐɯnnʞ ʞᴉõʞ ǝɯᴉɐs sʞǝsnʇᴉʌɹǝ┴

nqäl ǝuᴉllǝS

˙ʇsnʞᴉsdõʌ ʇsǝɹää ᴉɹᴉᴉd ᴉʇäl ʇlᴉƃɐsnʞ pɐᴉǝl ɐuuoʞsʇlǝs ɐɯᴉɹɐd ʇǝ 'ɐʇɐʌɹɐ sʞɐʞso ɐpǝs sǝʞ

 7 

Anne küsis nädala sees, kas plaanin sündmusele minna. Esialgu oli kindel ei, sest eelmisest aastast meeles sealsed teeolud kui Punahunti leidmas käisin. Pealegi oli plaan laupäeval Soomaale minna. Asjaoludel on aga kombeks omasoodu kulgeda. Järgmisena potsatasid lähedusse uued aarded. Seejärel sai Anne Miki nõusse või oli see vastupidi ja nii me reedel kell kaheksa sündmusele startisime. Loomulikult mööda aardeid ja mööda madalale autole sõidukõlbmatuid teid. Igatahes viimastena me lõpuks kohale laekusime.

Vaevalt saime autost välja kui supikauss nina alla pandi. Seni kuni Anne rabas Punahunti jahtis, kuulasime meie lõkke ääres Karli muljeid lätlaste rabakast. Mingil hetkel anti paber kätte ja aeg oli viktoriiniks. Õnneks läks mõni vastus ka täppi ja mingit limiiti ette ei antud, et alla mille nime kirja ei saa. Veidi veel sai lobisetud ja teiste muljeid kuulatud ning oligi aeg hüvasti jätta. Aitäh korraldajatele.

 6 

Kui aare üles tuli siis mõtlesin, kes küll siia reede õhtul tuleb. Oli veel plaanis järgmise päeva hommikul kell 9 Soomaal rabamatkaga alustada. Kuid kui osalejate nimekiri aina täienes, siis otsustasin ikkagi kohale tulla. Arvasin küll, et järgmine päev Soomaal suren, sest sündmuste õhtud on väga pikad, aga äkki kuidagi saab. Tegin veel eelnevalt plaani, et sõidan sündmusele kohale ning siis otsiks mõned aarded sealt piirkonnast (Rae, Veskimehe jne). Kui aga kruusateele jõudsin, siis sain aru, et sündmuse kohast ei hakka kuhugi täna sõitma. Hea, et kruusateele kinni ei jäänud. Aeg lendas kiiresti, oli huvitav õhtu. Väljas magamist olin liialt kartnud, tegelikult oli väga soe ja mõnus. Kell 01:30 läksin magama, äratuskella panin kella 7ks. Aga hoopis kell 6 kadus uni, muidugi enne äratust jõudis magus uni veel tagasi tulla. Õue jõudes olin täiesti ärkvel ja ergas, küll aga esimese raba aardeni matkates andis väsimus tunda. Pärast ei pannud enam tähele. Pärast pikka geopäeva Soomaalt koju sõita oli raske, silmad püsisid küll lahti, aga fookus kadus ära. Kui aga keerasin puhuri külma peale, siis lõi pildi selgeks.

Väga hästi korraldatud sündmus, tuleks ka järgmine kord (järgmine aasta on 26 jaanuar laupäev). Ainult sobilikuma tee ääres võiks see toimuda.

 11 

Nagu Karl oma logis juba kirjutas, sattus see sündmus mu plaanidesse üsna ootamatult ja vaid tänu tema lahkele pakkumisele, millest ma koheselt kinni haarasin. Sada asja oli ajada selleks, et minek ikka õnnestuks ja sündmusele eelnev õhtu muutus korraga väga kiireks. Järgmisel hetkel oligi kell saanud 7:45 hommikul ja Karl autoga ukse ees. Olime jah võõrad, aga juba 10 minuti pärast oli selge, et jagame sama lainepikkust ning eesseisev retk tõotas palju head. Nii aeg kui aarded lendasid ja kõigele lisaks sattusin viimase 6 aasta jooksul esimest korda välismaale. Mis sest, et Lätti.

Kohale jõudsime esimeste külalistena. Tervituseks oli viktoriin, mis meenutas Mälumänguõhtut vol. 2 ehk meil polnud mitte millestki halli aimugi. Seejärel kostitati meid maitsva supiga, mis tegi seest mõnusalt soojaks ning andis hundijulguse minna pimedasse rappa Punahunti jahtima. Punasest hundist ja edasisest äksionist aga juba vastavas logis.

Rabast tagasi pöördudes oli lõkke ümber mõnus sumin, kohale olid jõudnud ka tööinimesed. Kummardus kõigile teile, kes te jaksasite pika tööpäeva järel veel selle pika sõidu ette võtta. Lõkke ümber tiksumine kestis seni, kuni saabus aeg magamisasemed valmis sättida. Vastupidavamad mängisid pööningul kaarte kuni poole neljani hommikul. Reixile õnnestus vist pisut ausust õpetada ja ise sain omal nahal kogeda, et Maris [max] on väga osav bluffija, kellega ma pokkerit mängida ei julgeks :D

Öö möödus soojas magamiskotis värske õhu käes. Varem olin talvist väliööbimist peljanud, aga õige varustusega on kuskil metsaonni katuse all nurru lasta vahelduseks isegi mõnusam kui oma voodis. Peale neljatunnist unepausi oli aeg kodinad kokku pakkida, seejuures segasin mõnuga kellegi hommikust põõnamist oma haugi mälu tõttu, sest ei mäletanud kuhu alusmati ümbrise olin pannud. Sorri, Reix, enam nii ei tee.

Peale hommikukohvi ning –putru oligi aeg edasi liikuda. Aitäh sündmuse korraldajatele, tänu kellele see tore seiklus üldse aset leidis, kõigile kohalolijatele väärt seltskonna eest ning Karlile, ilma kelleta poleks ma sellest üritusest osa saanud. Karli sissekukkumine välja arvata, oli see üks mu lõbusamaid geotuure :)

 13 

Sündmuse avaldamise järgselt oli kohe ohhho, et väga huvitav idee kus ja millal teha. Tahtmine osa võtta oli silmapilkselt olemas. Takistuseks oli kinni broneeritud päevad kohustustega. Järgmiste päevade jooksul tegin elus ümberkorraldusi, et eesootavaid ülesandeid tuua varasemaks ja lükata kaugemale. Edasi järgnes pikk periood kus peale minu olid osalemishuvi üles näidanud ainult üksikud GC lehe peiturid. Väga tore meel oli kui ka tuttavad näod hakkasid seda lõunamaa reisi oma plaanidesse lisama.

Esialgne plaan oli liikuda sündmusele läbi aarete üksinda nagu ikka kombeks. Kuidas aga sattus Merilin minu autosse? Nädala alguses ilmus GP lehele teade, et üks rändraamat ootab lugejat. Olin kuulnud, et Aleksander Lipu aaret ilma raamatuta lahenda ei ole võimalik. Mina, kes raamatuid puutub harvemini kui õunapuu toob saaki, otsustasin haarata võimalusest endale raamatu lugemise kohustus kaela võtta. Lähipäevad raamatu üleandmiseks eriti ei sobinud ja leppisime kokku neljapäeva õhtu ehk siis päev ennem sündmust kohtusime. Nii muuseas uurisin ta järgmise päeva plaane ja mainisin, et kui ta oleks huvitatud, siis minu autos on neli vaba kohta. Sellele järgnenud jah vastuse enesekindlus ja kiirus oli imetlusväärne. Arvestades eriti fakte, et start vähem kui 24 tunni pärast ja me peaaegu et võõrad.

Eelmisel õhtul tegin meile mõlemale sobiva kahepäevase geonimekirja valmis ja startisime Tallinnast kell 7:45. Sündmusele sõitsime läbi aarete ja Läti ostukeskuse ning kohale jõudsime mõned minutid pärast logiraamatu avanemist. Koheselt pandi teadmised proovile. Võib öelda, et Austraalias elav austraallane täitnuks sellist küsimustikku sama edukalt kui meie kui see olnuks Eesti kohta. Üks küsimus oli liiga lihtne ja loogiline, et seda õigesti panna. Teine jälle liigset enesekindlust loov, et lihtsalt peab panema valesti. Kokkuvõttes saime üüratud 2 punkti. Seejärel kostitati maitsva ja terava lõkketulel keedetud supiga. Kui ka onni aare oli üles leitud, siis suundusime pimedale rabamatkale.

Laudteelt maha astudes oli tunda, et raba on kivikõva. Selle peal loksus sulanud lumevesi ja mahasadanud vihmavesi, millel ei olnud kuhugi ära voolata. Peaaegu, et sirgjooneliselt ilma gepsuta kõndisime Punahundini. Kuna kõik käis nii lihtsasti, siis käis Merilin välja ühe ekstreemse plaani minna Lätimaale veel järgmist aaret võtma. Ainult 3,5km minna mööda rabamaastikku. Idee tundus väga hull aga tal olid head põhjused miks seda võiks teha. Ma olin päri ja asusime teele. Igaks juhuks panime sündmuse lehele ka sellekohase teate, et keegi muretsema ei hakkaks. Jalutasime Eesti Läti piirini, et siis piki piiri hea käia. Vahepeal oli isegi ATV jälg mida mööda käia ja piirikraav mille järgi trajektoori hoida. Üks hetk kadus ATV jälg ja kraav ning olustik muutus kahtlaseks. Tegin kaks sammu jääl ja andsin mõista, et see koht on vähe kahtlane ja et võiks minna natukene eemalt. See natukene eemalt oli aga veel kehvem koht. Mõne meetri laiune jääriba oli lõks. Kui olin kogu keharaskusega saanud kindlalt pinnalt lahti, siis olin täiesti ootamatult vette sattunud. Kõik käis väga kiirelt ja kogu keha teadis mida peab tegema, et kuivale maale saada. Veejoone järgi riietel saan öelda, et käisin nabani vees ära aga ei mäleta, et oleksin põhja puutunud. Valasin kummikutest vee välja ja otsisin ohutu tee Merilinini, et meid rabast välja juhatada. Kui tulles suutsime käia koguaeg lühimat teedpidi, siis šokk veeskäigust tegi ärevaks ja hajutas tähelepanu laiali. Raba ei tundunud enam üldse kivikõva ja pidevalt kiskus suund vasakule ehk Läti poole. Meeldivale laudteele me lõpuks siiski jõudsime.

Mis oli sissekukkumise põhjus? Kodus Maa-ameti kaarti vaadates on põhjus ilmselge. Jalutamine mööda riigipiiri oli vale otsus, sest sattusime rabajõestiku mädamaa keskkohta kuhu ma ei läheks muidu eluilmas :D Lükkaksin süü meie kaelast ära ja süüdistaksin kehva internetilevi, et ei olnud võimalik teha piisavat eeltööd Punahundi aarde juures. Selles ei ole ju midagi imelikku ega väära, et valmistumata, sulailmaga ja pimedas otsustatakse teha pikk rabamatk. Sarkasm muidugi. Kokkuvõtteks ütleks, et iga selline juhtum on väärt õppetund eluks. Kõik lõppes hästi ja oli õnnelik õnnetus.

Auto juures sai mõnusad kuivad riided selga vahetatud ja edasi suundutud tule äärde napsuga sisemust soojendama. Õhtu oli väga tore ja mööduvad tunnid läksid lennates. Magamiskotti sai poetud viimaste seas pool 4 hommikul. Hommikul oli paras aeg ärgata siis kui saabus kohale üks lätlasi täis auto, kes kasutasid ära võimalust saada sündmus logitud hommikutundidel. Paaritunnise hommikurituaali järel oli aeg suunduda väikesele geotuurile.

Aitäh Triinule ja Hannole meeldiva ja hästi korraldatud ürituse eest!

Pärast lõunamaa suplust

 12 

Tunnistan ausalt, üritus toimus reede õhtul, pimedas sellises Pärapõrgus, et sellepärast ma sinna iialgi üksi sõitnud ei oleks. Ja seekord lõi põnnama ka alati vapper Kleone. Ainsaks kaalukausiks jäi mul Punahunt ja nagu kiuste Kleonel see kah leitud. Tegin paar katset kaaslast leida aga see on nüüd esimene kord kui ei jopanud. Kõigele lisaks jäin ma veel hullult haigeks ja teada oli, et Dr Metssalu tinktuur ja salv siin ei aita. Nii ma siis kodus koolesin.

Aga nagu ikka tuli appi juhus. Ükspäev muu jutu sees Mihkliga selgus, et kui ma teatud kell Pärnus olen, siis tagumine iste on vaba. Kiirelt kõne Kleonele ja kui Henriko mulle ööseks oma 1.60m tutika auto voodi loovutas, oli Punahundi juurde minek kindel.

Kohale jõudsime kottpimedas ja see kahandas olematuks mu julgust üksi Punahunti minna. Kuid kui järg Kaupo kallistamiseni jõudis, siis mees ütles, et "sind ma ootasingi"! Isver kui hea tunne see oli! Kuid koheselt selgus, et ma ikka puha blondu, mees vajas kaaslast hoopis Punahunti. No selle ta sai.

Sündmus oli igati tore, küsimused kavalad. Ehkki polnud üldse ettevalmistanud end, saime Mihkliga logi kirja. Söögid olid maitsvad, küünlad põlesid, kõik oli hästi läbi mõeldud ja juttu oleks kauemakski jätkunud kui ma mitte sel õhtul iga mehe unistus ei oleks olnud "pilt on aga häält ei ole" ja lisaks veel selle vahega et naisel on hea tuju. Aitäh, et korraldasite ja aitäh Ede, et kohale tõid ja juba on tunne, et osaleks teine kordki ka ilma selle Punahundita!

 16 

Tuleb tunnistada, et kohe algul tekkis tugev kiusatus teha talvine väljasõit lõunasse ööbimisega onnis. Et ma päris hulluks pole veel läinud tõdesin siis, kui Mariann üks päev ütles, et ta tahaks ka minna, aga muud asjatoimetused segavad. Siis rääkisin oma mõttest Margusele ning ta oli asjaga üllatavalt lihtsalt päri. Ega üksi ma poleks sinna kaugele sõitma hakanud ja tutvudes kohapeal valitsevate teeoludega, poleks ka tark mõte mind sinna omapäi lasta. Aga algusest - reedel hakkasime 17-paiku sõitma ja 20-paiku jõudsime pärale. Viimastel teejuppidel arutasime omavahel Margusega, et palju tee peal olevate jälgede järgi võiks autode arvuks pakkuda. Kindlasti oleks hea jäljekütt 2 pakkunud, aga meie jäime sellisele kahtlevale seisukohale, et 2 kindlasti, kuid vast ikka rohkem. Parklas oli 2 autot, pererahvas ootas külalisi ning lisaks oli Karli auto, kes oli juba varakult kohal ning meie saabumise ajaks koos Meriliniga raba peale Punahunti taga ajama suundunud. Vaatasime onni üle, maitsesime pakutud suppi ning siis pidime letti laduma oma teadmised Austraaliast ehk küsimustega viktoriin ja alles seejärel saab logi kirja. Nojah. Tuhkagi ei tea sellest kaugest maast, et ta lõunas on, see on selge. Et seal palju känguruid on, seda nagu olen kah kuulnud. Neid peaks ju hull palju olema, kui eestlaseid on vähe, siis pakkusingi, et känguruid võiks olla meist kõvasti rohkem - pihtas - ca 34 miljonit ehk uskumatult palju. Pererahvas hakkas muretsema, et Karlist pole elumärki ning ta juba mitmes tund seal rabas ehk liiga palju selle lähedal asuva aarde jaoks. Levi ka siin maanurgas üsna kehvakene. Õnneks taipas Karl gp lehele teate panna, et ta täitsa elus ning võtnud nüüd suuna Lätti, et end seal veidike uputada. Kuidas tal see käik õnnestus, saate juba tema logist lugeda. Nüüd hakkas rahvast kogunema. Kui õu eestlaseid täis, siis lõpuks jõudis kohale ka esimene kaua oodatud Läti ekipaaz ning olgu etteruttavalt mainitud, et hommikul varavalges, kui eestlased alles põõnasid, jõudis kohale teine ekipaaz lätlaseid. Nii et väga vahva rahvusvaheline sündmus. Õhtu möödus kiiresti. Rahvas sumises nii rõõmsalt, õu oli valgust täis ning Reigo räägitud karujutt ei tundunud üldse hirmutav - karuott põõnab meist 300 m kaugusel :) no mis siis, sel hetkel tundus küll, et jutt käib hoopis sellisest mõnusast pehmest kaisukarust, põõnab oma koopas ja keerab teist külge meie jutusumina peale :) Külma õnneks ei tundnud, kui algul varbast näpistas, siis vahetasin sokid soojemate vastu ja see tekitas mõnusalt sooja tunde. Magamisel jäin ikkagi oma mugavustsooni ja ei hakanud sinna vapramate ridadesse ülakorrusele trügima. Hommikul oli magamiskotis nii mõnus olemine, et ei tahtnud kuidagi veel üles tõusta, kuigi mõte hommikukohvist ja ees ootavast Punahundist juba meelitasid tegudele. Tänud Triinule ja Hannole väga vahva sündmuse korraldamise eest! Kohtumisteni georadadel!

 10 

Igaks juhuks sündmusekorraldajatele lisainfoks, et me ei uppunud ära vaid otustasime punahundi aarde juurest edasi minna "lätlast" võtma.

 7 

Plaan paigas ja asjad peaaegu pakitud :)

 6 

Meie kõhklused ja kahtlused Austraalia õhtule sõidu osas on vist jõudnud sinnamaale, et pakime homseks sõiduks autot. Nii et täitsa lubav olukord on :) Vast jõuame kohale.

 7 

Kui see aare üles tuli, siis ma esimese hooga huupi pakkusin et nüüd on vist Timix kodumaale käimas või midagi. Alles hiljem, täpsemalt süüvides selgus, et pole Tanelist siin kõssugi, hoopis tema praegusele mättale seal haikalade vahel tehti esmasdessant… :D. Aga paistab, et osaleme ka, Kopra tarega juhtunu kuidagi kohe ajab metsa ägedaid kohti ja leidmata karpe üle vaatama enne kui mõne järgmise juures ka midagi juhtub ning mis siin salata, väike kiusatus on enne pooleaastast lukkuminekut proovida järgmisel päeval ka siinne Punahunt üles leida :). Ja võib-olla siis veel mõni selle piirkonna raskema astumisega ja uuem karp, nende kontsentratsioon ümbruskonda on ka viimase aja seisuga päris tihe saanud ;). Kohale jõuame praegu kesteab-mis-kell (aga loodetavasti ikka enne järgmise päeva kümmet) ja kui kuskile kinni jääme siis helistame, kindla peale; kohtumisteni! :)

 6 

Hei, asjalood on nõnda kujunemas, et pigem tundub et saabun ka kohale. Onn on tuttav, ööbisin seal varasügisel peale Punahundi ja edasi üle raba ka lätlaste aarde külastust (pole logimiseni vaid jõudnud). Mõnus oli. Hommikul äratasid jahimehed, kelledelt kuulsin ka kohaliku karu kohta jutte. Jätan need siis sündmusel pajatamiseks. :)

 12 

Puid ei ole seekord siiski vaja metsa kaasa võtta: kogu ligi kilomeetrine laudtee on hiljuti üles võetud ja see, mis temast järgi, ootab põletamist. Söödavat-joodavat ikka võib võtta, tort lubas ka tulla, meil jäi oma 10 aastat geopeitust tähistamata ja üldse. Ja kes mõnest tsiviliseeritud punktist transat (või mittetsiviliseeritud punktist puksiiri) vajab, see annab teada, eksju.

ootel

köetav tuba

jahedam magamistuba

uus rada

 6 

Aga why not? Väikene ekstreemsus kulub ikka marjaks ära. Saab lisaks külastada soojamaa bottle-o ja paar slabi võtta. Lisaks tolmususele ja vetruvusele on ka tee viimane lõik väga kitsas ja parkla tillukene. Augustis oli minu mäletamistmööda ka puuriit tühi. Plaanin igatahes tulla ööbimismõtetega.

 3 

Peitjatel on tegelikult plaan seal ööbida ja logiraamat omapäi ka kuhugi vist minna ei kavatse ning enne hommikust lahkumist peitu ka ei poe ;).

Ei tule. Tavainimesed on reedeti tööl. Pelgalt logiraamatu sulgemisajaks jõuda ka ei taha ehk täpp pole oluline. Ikka seltskond! Kahju. Kohtumiseni mõni teine kord.