Õnn on katusega onn 6: Top Secret

 4 

Vaatasin Veeliksel kaarti, panin Waze'i navigeerima ja kui "kuhugi" kohale jõudsime, oli igasugune internet loomulikult otsa saanud. Eks tuli siis üritada mälupildi järgi kohale navigeerida. Võtsime mingi sihi ette ja hakkasime astuma.

Huvitav siht oli - iga mõne aja tagant suur vall ja selle taga sügav tiik, mida hakkasime põdrabasseinideks nimetama. Jõudsime ristuva sihini ja asusime umbes 45 kraadi all paremale suunduma. Nüüd oli kogu mets risti-rästi langenud puid ja vett täis. Mingi ime läbi sain korraks natuke netiühendust kätte ja tuvastasin, et olime kaks sihti liiga vara sisse pööranud ja tuli 200 meetrit risti edasi suunduda. Nüüd nägimegi peagi onni.

Tõeliselt vägev salaonn ja veel nii uhkelt varustatud. Väga värskelt paistis olema lisandunud ka pink ja RMK lõkkease, milles oli tehtud täpselt üks lõke. Külalisteraamatu järgi oli siin liiklust hoopis rohkem kui drive-in naaberonnis, kus meie ööbisime. Panime metsaraadio mängima ja varsti saime ka aardelõhna ninna. Tagasitee läks juba "maanteed" mööda, nagu tavaks. Aitäh seda põnevat kohta tutvustamast!

 2 

Vau! Äge koht! Täiesti ootamatu leid keset padrikut. Vaatasin seda õnnelikku onni ja no tõesti, kui põdral on maja metsa sees, siis see maja on täpselt selline. Ei suutnud kiusatusele vastu panna ja jorisesin Kaupole ,,Põdra maja" enda sõnadega. Talle sobis.

 1 

Lähenemisel kaotas taskutelefon igasuguse patriotismi ja jooksis lätlaste poole üle. Tuletasin küll meelde 90-ndate alguses sõprade hambaarstide suveharrastust korraks Eesti-Läti piirile minna ja piiripost 10 meetrit Läti poolele nihutada. Ega see hästi välja ei kukkunud, lõpuks jäädi ikka Läti piirivalvele vahele. Ei muutunud miskit. Ikka tervitati, et teretulemast riiki Läti.
Päev oli valgust kaotamas, teed lund ja lõpuks ka puid täis. Tuli hakata jala liikuma. No eks lumi oli veidi segamas aga arvestades seda, mis oli kivikõvana jalge all, oli kõik ju hästi. Tagasipööratud soostumine oma vett takistavate vallidega teeks kindlasti üle nulli kraadide korral liikumise hoopis teistsuguseks.

Unesegaseid karusid ei kohanud, küll aga jõudsime toreda salaonnini ja selle juures ka aardekonteinerini. Aitäh peitmast ja kohta tutvustamast. Nüüd oli ees pikk kodutee.

 1 

Kui hommikul oli väike mõte Punahunti jahtima minna, siis õhtuks oli aeg muude seiklemistega ära kulunud ja läksime hoopis seda salajast paika otsima. Ilusti sõidetavad metsateed tõid kilomeetri kaugusele ja sealt juba mööda sihil kulgevat rada jalgsi onni poole. Kohati oli pinnas märg ja pidi metsa alt kuivemaid astumise kohti vaatama aga üldiselt ikka pigem kerge jalutuskäik. Onni tutvustava sildini jõudes lugesime selle läbi ja siis veel viimased meetrid märjal rajal onnini. Täitsa tore majake oli hästi peitu pugenud. Uudistasime seda seest ja väljast ning siis veel tsipake eemalt sai ka aare leitud. Kõik oli parimas korras. Ööbimise plaane onnis meil siiski polnud ja tuligi auto juurde tagasi jalutada. Väga äge koht ja hea aeg selliseks natuke võsasemaks seikluseks. Aitäh!

 4 

See oli igastahes väga äge aare. Juba selle tõttu, et teadsin sellest kohast aastaid ennem, kui see jõudis geopeituse kaardile. Ja ometigi pole seda võimalik leida, kui see koht geopeituse kaardil poleks. Riik teeb kõik, et see koht poleks avalik ja et see lihtsalt kätte ära mädaneks ning kaoks. Ja ometi on nii suure pärandkultuuri väärtusega onn. Sõbra perekond on selle onniga põlvede viisi seotud, ka nende perenime leiab siit seinalt paljudes eksemplarides. Ta ise 11 aastasena ka juba oma allkirja seinale kratsinud. Änksa. Ei usu, et see viimaseks korraks siia jõuda jäi. Täiesti ööbisime siin, harukordne vaikus ja hea uni oli, väga mõnus -14kraadiga. Aga imelik bursuika on küll. Onn ise on väga tihe, kuid selline väike kamber soojaks ei lähegi :D Otse korstnasse vist suur osa sellest soojusest. Aitäh, väärt koht ja ärgem laskem sel kokku kukkuda!

 1 

Teekond aardeni oli ikka väga sürr. Iga natukese maa tagant oli teel suu vall ja selle taga auk. Kohale jõudes oli ka Vau efekt, selline asi sellises kohas. Lisasin aardesse trükkplaadi. Aitäh peitjale.

 2 

Jälle üks vau tunde koht millel on ka ajalugu nagu infotahvlilt lugesin, kuigi pisut unarusse jäänud, oli seest täiesti elamiskõlblik. Väli kemmergusse ei soovita minna, kellegi jalad olid läbi põranda läinud, ja ilmselt võib ka kemmergu põhiline agregaat peale istudes koos istujaga kolinal sinna auku kukkuda. Tee sinna onnini oli kannatuste rada, pilliroog mis lõikab sisse, parmud, sääsed ja +30 kraadi sooja, tuuletu, umbne jne. Tegelikult mõnus kombo, et mugavustsoonist välja kupatada. Koht ise super, selline pisut ürgne, aardele sain sain kiirelt küüned taha ja logi kirja. Tänud aarde ja koha tutvustava matka eest.

 4 

Ega ilmaasjata öelda, et tark ei torma. Väga mugav on viidata kamraadide logidele ja noogutada nõusolevalt, et jaa jaa, just nii oligi ja ise ei peagi klaviatuuril tähti taga ajama.

Igatahes jah, tõsi see oli, et pealinnast sai starditud juba varakult, et päevavalgust maksimaalselt ära kasutada, kuigi päike andis endast märku jupp aega enne seda, kui meie oma tänase geotuuri esimese aarde geoparklasse jõudsime. Siia sõites õnnestus ka pisut närvikõdi tunda, kui auto tahtis jäisel teel võtta juhtmise enda kätte aga see tal siiski ei õnnestunud. Meie juht oli osavam. Mina olin see ainuke totu seltskonnas, kel olid kummikute asemel matkasaapad jalas ja muidugi õnnestus juba siin üks jalg märjaks saada. Õnneks oli ilm soe ja me pidevas liikumises mistõttu külmetama jalg väga ei saanud hakatagi.

Kui mina onnini jõudsin oli Ove juba ninapidi onnis laua all. Kuna seal onni juures nett hästi ei levinud pöördusin käsigepsu omaniku poole, kes meile siis aarde asukoha suuna kätte andis. Loodus oli tõesti vahvalt teinud oma tööd ja ligipääsu karbile lukustanud aga ega see väikse puuseeneke juba geopeiturit ei takista. Panin siin esimese KOMA kirja ja mul süda rahul, et ma veel mugustuma ei ole hakanud :)

Nii palju siis sellest, et ma midagi väga kirjutama ei pidanud. Vanaks hakkan jääma, muudkui lobisen. :-D

Tänud siia kutsumast!

 3 

Kell 5.55 sai autosse istutud, et alustada geosõpradega teekonda peaaegu naaberriiki Lätti. Nii me siin peaaegu kilomeetri kaugusel onnist end autost välja ajasimegi. Teekond aardeni oli täitsa ok, vahepeal oli märg. Onn üle vaadatud, sai aare ka üles otsitud ja välja lõigatud tükike ukse ette kasvanud seenest, et karp ikka kätte saada. Tänud onni kutsumast

 1 

Kuna paari nädala pärast algab siin piirkonnas liikumise keeluaeg, siis oli just paras aeg see salajame onn üle vaadata. Sumpasime läbi lumise sihi onni poole. Viimane lähenemistee sihilt meenutas lumega pigem kraavi aga osutus siiski onnini viivaks rajaks. Onn ise on üsna peidus ja kaugele teda näha ei ole. Onn ise on vana aga seest täitsa viisakas, isegi kuiv magamiskott oli ootamas, samuti ilma patareideta raadio. Aaret otsisime esmalt onnist ja kui sealt ei leidnud, siis alle smärkasime, et null on onnist veidi eemal. Aardekarbi avamine oli looduse poolt blokeeritud ja Margus kasutas taskunuga, et aardekasti oleks võimalik piisavalt avada. Peale logimist astusime auto poole tagasi, et võtta suund juba järgmise piiriäärse onni poole.

 1 

Teel onni juurde õnnestus meil ühte metsist näha, päris ära ehmatas. Onni juures läks kiirelt - panime nimed kirja ja vaatasime toa ka üle. Tänud peitjale siia kutsumast!

 1 

Tänud peitjale!
Õnneks installeerisin telefoni sookolli äpi, muidu ma olekski vist otsima jäänud. Interneedust seal mitte kuidagi ei ole.
Viskasin ka pilgu majja sisse ja jäi mulje, et see oleks nagu aktiivses kasutuses :) kuigi see oleks kahtlane ju. Aga väga huvitav koht oli.

 1 

Kui Liisi palumisel mind plaanitavate rabamatkade kampa võeti, olin tänulik, põnevil ja natuke hirmul ka, sest polnud varem kordagi talvel soos käinud. Kogusin varemkäinutelt infot, mis kohati rohkem hirmutas kui aitas :D, aga lõpuks ostsin soojad kummikud jalga ja otsustasin kambaga ühineda. Esimesena olid plaanis Pärnumaal olevad piiriäärsed aarded Õnn on katusega onn 6, Lätlane, Punahunt ja Õnn on katusega onn 5.
Matka hommikul sõitsin bussiga Kilingi-Nõmmesse, kust Inge ja Marko mind peale võtsid. Plaan oli jätta üks auto Onn 5 juurde, seega esimesena liikusimegi sinna. Lumekaardi järgi näitas siia kõige vähem lund Eestis, kuid tegelikult polnud seda mitte üldse vähe. Et teed polnud onnini lahti lükatud, oli päris tore vaadata, kuidas Anna ja Kallo auto nagu liikuv lumetuisk meie ees sõitis :D. Onn 5 juurde ning sealt ühe autoga edasi Onn 6 lähistele me siiski jõudsime.
Otsustasime kohe Onn 6 juures ära käia. Kes teab, äkki on tagasi jõudes varbad märjad ning siis ei tahaks lisa teekonda küll ette ju võtta. Niisiis hakkasime mööda kraavi äärt astuma. Viimasel jupil enne aaret kaevas Anna lume alt välja ka sildi, mis onni tutvustas ja õige suunas juhatas. Selle sama sildi juures astus Marko jala märjaks (õnneks sai enne pikka reisi jalanõusid vahetada).
Onn nägi vastavalt oma nimele tõesti välja Top Secret. Siia tavainimene tõesti ei satu. Aardega väga kiiresti ei läinud. Eeldasime, et küll ta kusagil siin ju on, ega vaadanud täpselt koordinaate. Kuigi needki hüppasid ringi, vähemalt minul küll. Lõpuks kostus kusagilt hoopis kaugemalt hüüe. Inge oli jõudnud aardeni. Oli teine hoopis nii, et onni elanikke üldse ei saaks häirida. Panime nimed kirja ning liikusime sama teed tagasi. Aitäh ägedat onni tutvustamast!

 4 

Seoses saabunud külmadega oleme hakanud vaatama tavalisest veidi enam rabade poole. Nii on juba päris mitmes uues rabas käidud ja mõned aarded seal leitud. Selle nädalavahetuse plaan oli veeta osa aega siin Rongu soos ja osa mujal. Meie plaan nägi ette, et siinsed aarded otsima ühe retkega marsruudil Onn 6 - Lielpurvs - Punahunt - Onn 5. Nii ka läks. Esimesena käisime ja külastasime seda onni. Ikka uskumatuid kohti leidb igal pool me maal. Nii ka siin. Rändurile täitsa sobiv onn. Ahi sees, isegi magamiskott oli ootamas. Ainult tule ja ole. Nagu ikka, ilma aardeta ei oskakski siia tulla. Kui siia kanti saab satutud, siis võiks isegi kaaluda seda onni ööbimiseks. Onn 5 oleks muidugi esimene valik. Temperatuur siin käies oli nii umbes 18 miinuskraadi, aga liikudes oli minul paras, naistel palav! :) Tänud aarde eest!

 1 

Geopeitus juhatab ikka väga huvitavatesse kohtadesse kuhu muidu ilmselt küll ei oskaks tulla :) Sellised poolsalajased onnid on ka väga huvitavad külastusobjektid. Aitäh neist järjekordset tutvustamast! :)

 2 

Teel onnini õnnestus üle pika aja näha tõeliselt lummavat talvist päikesetõusu. Sõitsime viimase metsasihi otsani ja hakkasime astuma. Mõnes üksikus kohas peale astumist oli näha, et maapind paksu lume all on siiski märg ja ühes täiesti ootamatus kohas suutis Marko jala korralikult märjaks kasta. Onni juurde jõudes oli pisut uudistamist ja pimesikutamist, kuni kahtlane koht silma jäi ja nimed kirja said. Täitsa arvestatav katusega onn, mis kehvema ilma puhul igati head varjualust pakub. Siit siirdusime edasi Läti piirile Lielpurvsi aaret vallutama. Tänan peitmast.

 1 

Teed olid Jäärja poolt lähenedes üsna lobedalt läbitavad, aardeni viis põtrade-kitsede sissetallutud kiirtee. Kahjuks on kraavide kinniajamisega hakanud kõrge mets oma ilu kaotama, varsti ilmselt ainult tüükad püsti. Onn ise tõeline saladus, mida kaitsta tahetakse, kuid näidata ei soovita. Aga nagu RMK oma kaitsekavas ütleb, ei tee sügis-talvised uitajad oma tegevusega halba. Aardega kõik korras, peidukat on seen valavama asunud. Jätsime ränduri. Aitäh näitamast!

 3 

Sõit ööpimeduses Sandre onni juurest siia eriti salajase koha parklasse kulges loomulikult geopeiturile kohaselt kõige otsemat teed mööda. Päris jube oli, ausalt. Karterikaitsest polnud juba pool aastat mitte midagi järgi, aga siin maad kündes läks lõpuks ka sumps lahti, mispeale ökoskooda juba päris vihast häält hakkas tegema :o) Teed oli mõnedes kohtades värskelt ohtra liivaga paigatud, aga kinni sõitmata kujul see pigem raskendas madalapõhjalisega liikumist. Kohati päris pikalt sai puhtalt hoo peal edasi rammitud. Neil lõikudel peatudes oleks üsna kindlasti kinni jäänud ning keset teed ööbinud :o)

Kohale igatahes sain ja järgmisel päeval käisin ka aarde juures ära. Tõepoolest omaette salakoht, milleni viiv rajakenegi on nõnda vaevumärgatav, et ilma juhatuseta siia nüüd küll kuidagi ära ei eksiks. Aitäh!

Liikumiskeeld sõidukeelust kuu aega pikem

 4 

Õhtu hakkas kätte jõudma ning aeg oli ööbimiskohta otsima hakata. Eks suund oligi sedaviisi võetud et ühes katusega onnis ööbida saaks. Metsateid sai palju läbitud, õnneks olid need üsna sõidetavad ja kiirus hea. Ainult ühes kohas käis põhja all korralik kolakas nii et tilgad püksi ja higi laubale tulid. Kui oli veel kilomeeter aardeni jäänud, jalastusin ning asusin piki sihti edasi liikuma. Kellegi värsked jalajäljed olid seal ees. Aga kui need välja jätta, siis tundus see ikka päris tsiviliseerimata paigana. Mets oli linde täis ja neid jagus juba igal sammul. Peagi olin vana kraavi silla juures milles ilutses korrakil läbi vajumise jälg. Hõljusin sellest vaikselt üle. Edasi oleks vist pidanud minema laudtee, vähemalt seda ma eeldasin kui raja servas oli näha teatud intervalli taga sügavaid auke maas ja onni juures palju seda sorti värsket lõkkematerjali. Mitte et ma oleks lõkkeplatsi kuskil silmanud! Onn ise tundus üsnagi heas korras olevat. Aga ma ei suutnud sellega kuidagi kontakti leida. Tundsin seal ennast kuidagi külalisena/võõrana. Kuigi kõik öö üle elamiseks tundus täitsa olemas olevat. Isegi peldik püsis veel püsti, kuigi laest oli tükike alla kukkunud ja vihmase ilmaga tekib juba häda tehes vajadus vihmavarju järele. Kui olin veendunud, et tegemist on laheda paigaga, jätaks selle siiski ööbimiskohana kui plaan B. Oli aeg aaret otsima asuda. Miskipärast geps ja maastik juhatasid aardeni hullu ringiga. Leid ise oli kiire ja aare korras. Kui aarde logimine tehtud, viskasin veel viimase pilgu onnile, sulgesin ukse, logisin ennast ka onni seinale ning asusin taanduma. Olles jõudnud taas kraavi ületava lagunemas sillani, käis silme eest läbi pilt onni laual lebavast logiraamatust. Oot-oot, ma tahan ju seda ka uurida ning keerasin otsa ringi. Põnevusega lugesin läbi mõningased sissekanded ning tundin nii mõnegis ära geopeituri. Paarile tuttavale saatsin isegi välgatusi nende kunagistest sissekannetest. Mingi hetk avastasin ennast kella vaatamast ja see andis mõista seda, et aeg on edasi liikuda. Jätsin onniga uuesti hüvasti ning lonkisin ärevate linnuraginate saatel autosse tagasi.

Mulle meeldis see koht. Sellel oli oma salapära ning kindlasti jättis ka sügava jälje mu selle suve puhkuse põnevamates käimistes.

 2 

Ainult tagantjärgi logides saab tõdeda, et oligi top secret uus aasta algus... Aitäh imelise aarde eest!:)

Õnnistatud ka selles imelises onnis:)

 7 

Uus aasta, uued aarded. Selle aasta esimeseks sai saatuse tahtel jällegi metsaonni aare, nagu oli seda eelmise aasta viimane. Meie esimene aare oli onni aare.. Kas pole mitte sümboolne? Aga see onn on küll ülisalajane, nii salajane, et lausa tahaks siin veeta teinekord mõne päeva.. Huvitav, kuidas aasta alguses kippunud mõtisklema pigem eelmise aasta peale, kui järgmise. Nii ka nüüd ja tõesti, väga sisutihe ja seiklusterikas aasta oli - palju matkasid nii üksi kui lähedastega. Avastasin enda jaoks telkimise rõõmud ja sai nii palju öid metsades veedetud. Leidsin julguse soojal ajal rappa minna ja sai kohe nii mitmed vallutatud. Kohtusin kaaslasega, kes ei luba mind üksi rappa või metsa vaid tuleb hoopis teejuhiks ;). Külmal ajalgi pole meil öised seiklusedki katki jäänud - avastasime metsaonnide rõõmud.. Ja siiagi tulime koos eelmisest onnist. Ja selleks aastaks.. ootan veel rohkem seikluseid, veel rohkem matkasid, veel rohkem uusi kohti, veel rohkem ägedaid aardeid, veel rohkem armastust. Aitäh, ja head uut aastat kõigile geopeituritele!

Logid ammustest aegadest ;)

Tänud aarde eest!

 2 

RMK tee oli külmunud mudase rööpaga, kohati väga kehvasti sõidetav. Sihid, mis teega risti metsa sisse põikasid, olid kruusased ja neile omakorda risti oli triibutatud mõningaste vahemaadega kõrgemad kruusavallid, ei saanud aru, mis maastiku kujundust siin teostati. Mõmmikute poolt oli pehmesse mutta kunagi mõnusasti palju ja igas suuruses jalajägi tekitatud. Leitud laudtee oli värskelt üles võetud ja kõrvale ladustatud. Tarekese leidsime ja ka raamatud, kuhu Mari hulgi tähti puistas. Tänud peitjale.

 2 

See " Hull haivei" oli karujälgi täis. Õnneks ühegagi neist kokku ei puutunud. Mis nad ajavad, et Lätis karusid pole. Kui siin on, küllap on seal ka. Lihtsalt nad ei ela karudega samas piirkonnas.
Igatahes oli külm olnud sõber ja jalad poriseks ei saanud. Küll oli see kiirtee mu olematute taldadega kummikutes jalgadele tõeline katsumus. Soovitan järgmistele paksutallalisi jalavarje. Onn sai leitud ruttu ja ega aardegagi eriti kauem läinud. Nende vahepeal leidsime ka laudtee.
Aitäh!

 1 

Leitud. Hull haivei on sinna sisse aetud.... Aitähh!

 2 

Tänane Läti minituur algas kahe Eesti aardega ja kahe kodumaa aardega peab see ka lõppema - rõkkas patrioot minus B) Eelviimane aare olgu Ülisalajane onn ja viimane Sandre onn. Parkisime auto lõunapoolse metsaveo sihi otsa ja jalutasime viimased 900 meetrit. Nüüd, veebis logima hakates tabasin end mõttelt, et miks ei sõitnud, aga ju meil oli siis isu jalutada.
Laudteeni jõudes oli mul aarde kirjeldus läbi loetud ja ettevaatuse vajadus ning puuraja raskekaallastele mittesobivus teada. Sellegi poolest kasutasime mõlemad laudteed. Ühes kohas, kus tee kergelt poolik oli, otsustasin teha hüppe järgmise lauani. See rumalus lõppes sellega, et äratõukohekoht murdus hüppe hetkel jalge all, mina kukkusin sellest tingituna kõhuli-külili maha, pannes ühe käe enda ette ja sain pidama murdunud laudaroikad 10 cm näost. Üsna õnnelik tunne oli, kui end püsti ajasin ja vaid oma räpastunud jopet vaatasin ning haiget saanud kätt silusin, et veenduda kriimude puudumises. Õnneks ei sattunud ühtegi roostes naela ega murdunud lauajuppi minu alla või sisse. Lõpp hea, kõik hea. Tagasiteel tulin seal targu rajalt maha.
Onni juures uudistasime kõikse pealt ikka onni, lugesime kohaliku logiraamatu läbi ja ka logisid seintelt. Polegi varem niivõrd täis kirjutatud seintega onni kohanud. Isegi kohapealne ametlik infotahvel palub oma logi lisades seniseid mitte üle kirjutada, et ajalugu säiliks. On ise oli väga korralik, ahjuga ja puha. Metallist varrega kirveski ootas nüüdseks juba mädanenud pakkudele pihta andmist.
Otsisime lõpuks ka aarde üles. Seegi oli viisakas ja viks ja heas korras. Ainult pesa sisemus hallitas niiskusest, aga plastkarbile polnud see muidugi häda teinud. Marje lisas logi nii kohalikku kui aarde logiraamatusse. Triinule soojad kallid sellisesse kohta kutsumast! Aare ja onn täitsa korras. Onni külalisteraamatust võis lugeda, et mõni käib siin iga aasta, mis on vahva. Endalgi tekkis isu teinegi kord tulla. Kui vaja näiteks seda ülisajalast aaret hooldada :-)

Katkenud tee

Kiri "uksematil"

Toots, kurivaim!

Peitja esmalogi

Leitud.

 1 

Üritan kord aastas sugulasel külas käia ning hea, et enne augustit ei tulnud, muidu poleks seda aaret märganudki. Kuna mul pargimaasturit pole siis sain jalutada. Ma ootasin nii salajasest kohast rohkem, tundus tavaline vana metsaonn. Vanade nimede lugemine onnilt tundus huvitav, aga uute loomine ei tundu ilus. Õnneks on geopeituritel oma logiraamat ja ei pea onni sodima.

 1 

Tänu lagunenud laudteele oli liikumine ikka üsna vaevaline, aga lõpuks kohale jõudsin. Täitsa tore paik ja mõnus onnike laante rüppes. Ega siia vast poleks tõesti ilma geopeituseta osanud tulla. Aitüma kohta tutvustamast!

 1 

Eelmise onni juurest võtsime suuna siia. Kohati oli tee küll rohkem aimatav kui reaalne, kuid meie sõiduk ronis ikka vaikselt edasi. Lõpuks neli ratast seiskusid ja edasi tuli liikuda kahel jalal. Parmud kiusasid, aga mitte palju. Loodus kiusas rohkem ;).Nii suutsin mina ikka läbi laudtee vajuda ja edasi liikusin selle kõrval. Peidukas on ikka väga tugeva valve all. Sumisejaid jätkub mitmesse suunda. Mõttes muutusin nähtamatuks ja hoidsin hinge kinni,et mind ei avastataks. Läks hästi, augustamist ei toimunud, metsast saime enne vihma välja. Tänud!

 1 

Peale Lätigeotrippi sai ka see aare külastatud.Tänud peitjale juhatamast!

 4 

Lähimat sihti mööda saab pargimaasturiga lõdvalt 100 meetri peale. Sealt maalt siis alles seiklus algab. Laudtee on omadega ikka täitsa õhtal. Kannab veel vaid kärbes - sulg kaalus olendeid. Neil, kel kaalukam sõna sekka öelda, tasub laudtee kõrvalt ukerdada. Hetkel saab kõrvalt madalama jalanõuga, kuid märjemal ajal kindlast kummik abiks. Kõik maisemad hädad tasub enne onni manu minekut ära teha, sest savikotta on end sisse seadnud tõsisemad tegelased firmast Angry Security.

Savikoja valvuriputka

Aare on taas avatud, ent piirkonnas hetkel päris ärevad ajad: https://lounaeestlane.ee/latis-poleb-mets-eesti-paastjad-laksid-appi/

 2 

Tee sündmuspaigast aardeni oli päris põnev :) Või noh, me suutsime eelmine õhtu muidugi sama teed ka sündmuskohta sõita, niiet saime kaks korda mööda seda põrgut loksuda :D Aare juhatab tõeliselt lahedasse kohta. Et see seal nii säilinud on...ja jube õnnelik onn ikka, vaadates kõiki neid suuri puid mis on igas suunas majast mööda kukkunud. Tore, et see seal nii alles on ja seda natuke vaiksemalt ikkagi ka tutvustatakse. Suured tänud peitjale siia juhatamast!

 4 

Selle koha äranägemist ootasin koos Punahundiga kõige rohkem. Google ütleb, et Sookuninga LKA kaitsekorralduskava kohaselt siinset onni ei soovitata reklaamida mitmete häirimiste suhtes tundlike kaitsealuste liikide pärast, samuti seetõttu, onni pärandkultuurilisest väärtusest tingitult sobib sinna vaid väike külastuskoormus kuna on majakese süttimisega hävimise võimalus, seintel olevate kirjete kahjustamise võimalus jne. Ja Kopra tare uudise valguses polegi need hirmud ju alusetud. Aga hea meel oli mul küll, et selle imetlillukese mõisnike linnujahtimisonni ise ära nägin, ta on üliväga teistsugune kõigist teistest RMK hoolduse all olevatest onnidest, üle saja aasta tagasi palkidest laotud, laastukatuse ja eest äratõstetava aknaluugiga… Trinele aitäh seda meile kõigile näitamast ja kaaslastele kaasa jalutamast, oli eriline ja meeldejääv käik.

 6 

Kulgesime mööda metsateid aina nullile lähemale. Kõige lähemas punktis parkisime auto, veel kolme teise sõiduki kõrvale. Südame alt läks soojaks, kuna ilmselgelt polnud tegemist marjulistega, vaid pigem kaasvõitlejatega. Vaevalt olime saanud ennast valmis seada, kui saabus veel üks geomobiil. Seda puhkus siis oli tegemist meie lõunanaabrite, lätlastega. Hakkasimegi siis koos sammuma. Poolel teel põkkusime siis ka teiste kamraadidega.

Lõpuks olime jõudnud kohale ning värsked jäljed lumel viisid meid kenasti nulli. Peale nimede kirja panemist uudistasime ka seda majakest. Pikalt väsinud matkasellile on see lausa palee :) Koht igati vinge ja kindlasti tasub sinna tagasi minna, sest rahu ja vaikus lasub selle koha peal kindlasti.

Meie täname!

Kuidagi ei tahtnud see tegelane meile teed anda

 3 

Lahkusime lahedalt sündmuselt koos. Sikk-sakk tee siia oli valgele noolele huvitav kahe asjalikuma linnajeebi jälgedes. Aga tulime ära ilma suurema vaevata, vaid korra potsatasime rööpaharja pealt alla. ;) Onn on, on vaatamisväärsus selles üksikus paigas, mets jämedate puudega ja ürgne, ei mingit harimist. Vaid laudtee rajamiseks on veidi saetud ja siiski ei ole kõiki käike sisse tehtud vaid on hoopis teel astmed üle maha langenud puude. Vahva, et selliseid salajasi ja spartalikke kohti ikka meil leidub. Jätkuks selliseid veel ka järeltulevatele põlvedele. Aitäh peitja! Ja suuri linde nägime ka, kellede pärast varsti see piirkond suletud.

 1 

Eks natukene hirmutav oli oma linnasõidukiga sinna metsateedele minna aga koht ja aare vaja ju üle vaadata. Ikka tasa ja targu sai kohale liigutud. Jätsime auto ristmiku peale ja edasi viis juba eelneva seltskonna poolt jäetud georada. Huvitav info ja top secret onn. Aarde teostus on kindlalt vastupidavam kui onn ise ja koht pisut üllatav. Tänud

 1 

Pakkisime kokku oma asjad sündmusel Austraalia päev, külastasime raba peal Punahundi aaret ja siis võtsime päevakorda sellesama sündmuse eelselt Trine poolt peidetud lähimad aarded. Eks eelnevalt oli ka veidike keerutatud põnevust "Top Secreti" teemal, nii et ootasin huviga, mida peitja soovib näidata. Jah, nii ongi, huvitav lugu on sel aardel jutustada. Uudistasime ja logisime. Tänud peitjale ja kaaslastele!

Pärast võrdlemisi pingelist sõitu oli hea vahepeal teha väike paus ja metsas üks mõnus jalutuskäik. Kindlasti tahaksin sinna kunagi päevavalges tagasi minna. Ilus koht, tänan juhatamast!

 4 

Lähenemiseks valisime metsasihi ehk selle huvitavama tee, mis kulges üle kraavide ja mahalangenud puude. Lume peal nägime hargnemas dokumentaalpõnevikke stiilis „siit kappas mööda üks kitseke ja oo, näe, kohe tema järgi on üks hunt lonkinud... ei tea, kes kelle lõpuks nahka pani?“ Päris kindel ei ole, aga arvan, et nägin esmakordselt elus ka ilvese käpajälgi. Kuna jäljed ei paistnud just kuigi vanad, tekkis mõlemal korra ahvatlus gepsud kinni panna ja hoopis see elav aare üles otsida. Lootus teda tabada oli muidugi imeväike, seega jäime ikka esialgse plaani juurde. Kui puude vahelt hakkas juba midagi onnilaadset paistma, tahtsin sammud otse selleni seada, aga Karl küsis, et kas ma siis ei tea, kuidas geopeitus talvel käib – ja keeras jälgede järgi metsa. Läksin siis leplikult tema järgi ja jõudsime lõpuks ikka onnini, ainult et suure ringiga. Nüüd ma vähemalt tean, kuidas geopeitus talvel ei käi :P

Tagasi auto juurde jõudes selgus, et rattad on jäälompi sulanud. Ladusime rataste alla oksakesi, kuid hästi natuke jäi veel puudu. Seega keerasin käised üles ja asusin autole appi, samal ajal kui Karl siduri ja gaasiga mängis. Tiimitöö tulemusena saime auto liikuma, ainult et sel hetkel, kui auto vabaks pääses, kadus mu käte alt üks oluline toetuspunkt ning panin kogu täiega käbla. Ühe sinika sain põlve kaunistama, aga juhtunu pakkus kogu ülejäänud päevaks palju nalja. Tore seiklus oli, aitäh aarde eest! :)

 6 

Teeolud ei olnud tõesti kiita, nimelt oli kruusateest saanud ühtlane vedel mass. Õnneks mitte päris põhjatu. Kuidagi me kohale saime ning edasine oli vaid mõnus jalutuskäik. Kui välja arvata see, et osa seltskonnast tahtis sihi lõpus täiesti vales suunas putku panna - sest jäljed läksid ju sinna. Teate ju küll, kuidas geopeitus talvel käib :) Kuidagi õnnestus mul karjakoeraks hakata ja kogu see jõuk õigele rajale tagasi suunata, mis ikka onnini viis. Lahe koht. Tagasiteel arutasime mina ja Ede, et muhedalt on laudteel kõrgendused ehitatud üle langenud puu, mitte ei ole puu saetud parajaks. Ning, et üleüldse võimas mets on. Teised daamid arutasid jällegi, kui palju mingi palk maksta võib, et sellel on väike kõverus sees ja sellest ei saa midagi. Käigupealt pandi igale tüvele hinnasilt külge - kohe näha, kus keegi töötab :)

 1 

Jäärja mõisa juurest tulles tahtsime esmalt kohe veidi lõigata kuid tee ei lubanud seda mitte ja tuli maanteelt teine tee valida. Peale asfaldit maha keeramist algas meie kannatuste rada aardeni. Autost oli lausa kahju kui põhja all kolks ja kolks käis. Oma autoga olles oleks kohe esimeses võimalikus kohas nina ringi keeranud ja peale keeluaega uuesti proovinud.

Sihi otsas aeti autost välja ja taskulampide valgel asusime aarde poole teele. Hea oli minna kui eelmiste leidjate jäljgi mööda. Nendesse ei tasunud muidugi liiga palju uskuda ja palju ei puudnunud, et oleksime Annega läinud vaatama, kust need jäljed tulid. Õnneks oli Mikil teravam pilk ja suunas meid õigele rajale tagasi. Onn ise oli muljet avaldav ka pimedas. Esmalt piilusime sisse ja seejärel logisime aarde. Omamoodi kahju oli, et ei näinud pimedas metsa massiivsust. Tagasiteel autoni oli meil jutuks oksavaba palk, sest silmasime võimsaid tüvesid. Aitäh.

 8 

Teada oli, et natukene tuleb aardeni jalutada. Planeeritud teeotsani / parkimiskohani me aga siiski ei jõudnud, sest oleksin peaaegu põhja peale kinni jäänud. Oma osa oli kindlasti selles, et olime autosse ladunud veidikene lisaraskust naaberriigist. Tagurdasime sellest jamast välja ja ortofoto abil suundusime ühele metsasihile kust alustada oma matka vähe teisest ilmakaarest. Läbida ja ületada saime kõike - jäiseid metsaveo rööpaid, võsa, mahalangenuid puid, purdeid jne. Kohale jõudes leidsime eeldatavad esmaleidjate jäljed. Olin kindel, et need viivad aardeni. Oleks ma vaid teadnud, et need nii suure ringiga lähevad, siis oleksin kindlasti kuulanud Merilini, kes tahtnuks tagantjärgi õigest kohast minna. Jäljed viisid meid igatahes aardeni ja panime nimed kirja. Järgmine üllatus oli, et jäljed viisid ainult aardeni aga 10 meetri kaugusel oleva ülipõneva ja ajaloolise onnini aga mitte. Uurisime hoone fassaadil olevat logiraamatut, kus oli üle 100 aasta vanuseid kirjeid. Üks väheseid kordi kus imetlen niiöelda maja sodimist initsiaalidega. Käisime ka toas ära ja pärast natukest käes hoitava logiraamatu lappamist panime ka sinna oma logi kirja. Võimalik, et see on siiamaani minu lemmik metsaonn. Olgugi, et väga väike, vana, asub karu perses, ümberringi ainult võsa, kuid midagi oli selle koha juures väga erilist. Tagasi läksime õigest kohast üle lagunenud laudtee ja siis ringiga mööda korralikku, paremini ja mugavamalt jalutatavat teed autoni. Autoga lahkuma hakates selgus ebameeldiv üllatus. Soe auto oli sulatanud enda all olevat jääd ja jäänud vesisesse jäälompi kinni. Korjasime oksi ja toppisime neid vedava silla alla. Merilin läks autot tagantpoolt veel ka lükkama ja eelkõige tänu lükkamisele saime liikuma. Mis oli aga selle hind? Merilin kadus sekundiga tahavaatepeeglist kui olin august välja saanud. Õnneks Merilini sõnade järgi kukkudes haiget ei saanud. Kätemaalingud ülimalt räpase ja pruuni auto taguotsa peal olid vähemasti uhked ja kaunistasid mu autot veel palju kilomeetreid. Peitjale suured tänud seda paika geopeitusesse lisamast!

Tasakaalu harjutus

 3 

Kuna ma tagaistmel võitlesin kehva enesetundega ja lisaks olin oma gepsu väljalaenutanud, siis ei teadnud ma pimedas üdse kuhu viiakse. Kohapeal oli tõesti ohhoo! Mida onni siukses Pärapõrgus. Sees oli ahi, tattnina, puud, WC paber, tass ja magamiskottki ootas, lihtsalt jõllasime ja väljas veel WC kah.

See koht vajas küll minusugustele näitamist, ehkki ei kujuta seda rahahunnikut ette kui keegi maksaks, et ööbi seal üksinda 1 öö. Aitäh peitjad ja Ede!

 10 

Mida teevad ühed tavalised inimesed äripäeva õhtul pärast väsitavat tööpäeva, kui õhtusöök on söödud, suuremat sorti majapidamistöid nagu ette võtta ei viitsi, telekast midagi põnevat ka ei tule, kuid auto seisab bensiini täis paagiga akna all ja nagu kutsuks endaga kaasa pikemaid ringe tegema. Nii me siia metsa alla täna õhtul sattusimegi. Auto jätsime umbes 850 m peale aardest ning sammusime vapralt taskulampide valguses mööda kottpimedat metsasihti oma eesmärgi poole. Eks me lõpupoole ikka natuke ekslesime ka, kuid kell 21:10 said meie nimed tühja logiraamatusse kirja. Vahva oli, õhtune pime aeg lisas meie käigule veel vürtsi juurdegi. Tänud!