Aare on kadunud, ei taasta

Aarde asukohta pääsemine on raskendatud, kuna vahepeal on suured puud raja peale ette kukkunud

 4 

Täna oli tavalist aaret vaja leida. Tallinnasse on mul jäänud kaks tavalist mida ma olen külastanud aga pole leidnud ja üks veel täitsa leidmata ehk Topeltpatarei. Seega väljavaade pole just kõige roosilisem. Siinsest aardest olen ka aina mööda vaadanud, kuid nüüd tundus, et külma on ehk piisavalt olnud ja hea oleks see käik ette võtta. Ega ma tõtt öelda väga eeltööd ei teinud, kui mitte öelda, et üldse ei teinud. Margus pani lähenemissuuna paika ja ega muud polnudki, kui tuli kohale astuda. Algus oli ilus, lausa lust oli astuda. Kuni saabus hetk, kus sisse tallatud rada enam ees polnud ja sai lumes sumpama hakata. Margus tegi oma suurte kummikutega jäljed ette ja mina siis tatsasin järgi. Mööda neid valgeid ette astutud auke. Kuni korraga vaatas vastu must auk. Margus ise ei saanud arugi, et oli vette astunud. Mul olid aga matkasaapad jalas ja edasi muutus meie liikumiskiirus aina aeglasemaks. Küll sik-sakidades ja otsides kuivemaid kohti või siis võimalusel astusin mättalt mättale või puu tüve lähedale. Süsteem tundus toimivat, kuni peale üht saatuslikku eksitust tundsin kuidas külm vesi varvaste vahele pressis. Urisesin ja ütlesin, et nüüd pole enam vahet, et paneme tempoga kohale, sest seisma jääda sellises külmas märja jalaga ma küll ei soovinud. Aga mind kuulda ei võetud ja edasine teekond palju kiiremaks ei läinud ja etteruttavalt võib öelda, et rohkem mul vee sisse astuda ei õnnestunud, kuigi vett seal jagus rohkem, kui ma oleksin osanud oodata. Aarde juurde jõudes vaatasime üle kõik kohad, mis tundusid sellises kohas aardele sobilikud olema. Pluss Margus kaevas lume alt välja veel ka ühe väikse tiiviku, millest näiteks sookoll7 on GC lehele pildigi postitanud. Edutult mitmeid kordi võimalikud puud üle vaadanuna ütlesin, et aitab küll, lähme minema. Margus ei leppinud sellega. Keelitas, et ma haaraks õlekõrrest. No proovisin siis aarde omanikuga kontakteeruda aga ei midagi. Kolm tundi hiljem üritas Madis uurida, kas mul oli miskit, sel hetkel oli mul aga juba üks silm loojas. Tegin uue katse ära minna aga ikka ei oldud minuga nõus. Teine hädakõne läks puutetundlikule, kes imestas, et ma praegu ja pimedaga seal. Aga peale tema ehedat arvamuse avaldust sain täpse kirjelduse, kust ta aasta tagasi selle aarde leidis. Vaatasime siis veel need samad kohad kõik uuesti üle aga ikka ei midagi. Tagasiteel arutasime, et äkki põder, kelle jälgi seal läheduses nägime püüdis aardega tutvust teha või pidas seda maiuspalaks aga veast aru saades sülitas selle teadmata suunas kuhugi lähedale. Kuidas asjalood tegelikult on selgub ilmselt kunagi hiljem, kui selgub. Seniks aga tuleb leppida asjaoluga, et see täpp jääb mind siia endiselt häirima ja mul tuleb siia tõenäoliselt veel tulla.

See ei ole UFO

 1 

Täna oli super ilm raba avastamiseks. Mõnusalt vaikne kohake, kus hetkeks päikest ja loodust nautida. Niisama ei oleks arvatavasti sellisesse kohta sattunud :)

 1 

Võiks öelda, et ratastega drive-in, aga reaaalsus... oh jeerum küll :D

No kõigepealt hakkasime ratastega lähenema raskemat teed mööda. Mingil hetkel pidime endi rattad kõrvale tõmbama, sest proff sõitis "nagu asfaldil" mööda ja soovis meile "jõudu". Eks jõudu tarvis läks tõesti. Olles saanud juba aardele lähemale, siis läks ikka päris tüütuks rattaid kaasa vedada.

Aga aare ise oli täiesti kättesaadav ja korras. Tagasi läksime juba veidi paremat teed mööda.

Tänud aarde eest!

Leitud, tänan!

 1 

Sain infot, et selle aarde juurde võib üpris keeruline kuiva jalaga jõuda olla. Kuna täna oli maapind väheke tahkem, otsustasin õnne proovida. Õige otsus.

Läksin mööda rada võimalikult lähedale ja siis pöörasin nina otse aarde ja metsa suunas. Metsas taipasin varsti liikuda kõrgemale pinnale, kus avastasin ka ühed vanemad jäljed mis minuga samas suunas liikusid. Neid mööda jõudsin ainsa veetakistuseni, kus õnneks ka purre ees oli. Sedasi saingi täiesti kuiva jalaga aarde lähedale, kus paar hetke pidin veel ringi vaatama, et õiget asja märgata. Seejärel panin nime kirja, nautisin natukene vaadet rabale ja liikusin sama teed tagasi. Tore väike rännak, aitäh!

 1 

Kutsuti kaasa aaret otsima ja nii see teekond ette saigi võetud. Tänud

 1 

Mäletan kui esimest korda üritasin selle aardeni jõuda. Tossudes ja kõige märjemast küljest. Raske arvata kuidas läks :-) Ilm on olnud soosiv selle aarde jaoks ja täna oli niipalju aega, et üritada jälle. Väga mõnus jalutuskäik ja sokk jäi ka kuivaks. Aitäh!

 1 

Logidest oli jäänud mulje, et selle aarde juurde on päris keeruline pääseda ja seega sai käiku muudkui edasi lükatud. No ega väga lihtne ei olnud jah, aga seda seetõttu, et me ei osanud kõige paremat lähenemisteed valida. Tagasi saime juba mööda rada. Tänud!

 1 

Leitud koos Artur K. Aitäh peitjale! Kahjuks läks meil kõik sündmustevaeselt, aga tulen siia veel tagasi ja järsku siis on mul millestki rohkemast kirjutada. :)

Aitäh! Hästi peidetud

Logide korrastamine GP lehel vastavalt GC lehele :)

 1 

Tulime täna Indyga oma hommikuringi kõrvale Harku raba aaret otsima. Minnes tegin kõigepealt nostalgiapildi Liivase saare juures /oojaa, selle aarde logimatulek oli mu esimene värvikam seiklus ja tegelikult ka põhjus, miks mu geovarustusse esimese ostuna rinnuni ulatuvad kalamehekummikud üldse said :D/ ja edasi sik-sakitasime järgmise Madise aarde poole minna… Mmmm, ma ei hakka vist ütlema, et ma aarde kirjeldust jälle enne ei lugenud, eks? :D. Seega oli paras üllatus see maastikumuudatus tee viimasel kahekümnendikul, enda peas olin eeldanud lihtsalt teadlikult pikemaks sätitud metsajalutuskäiku :D. Kuna Indy jooksis kogu aeg minust natuke eespool, teadsin tema vettemaandumise plärtsude järgi, kus rohkem jalgealust valida ja nii me kuidagi nulli jõudsime. Edasi tuli ukraadina, keerlesin seal natuke kõrgema mätta otsas jupp aega aga mida polnud, oli tops. Jõudsin juba viugi chatti lahti lasta ning kohe kui olin send ära vajutanud, nägin aaret ka. Seega tasus kaevata ja seda nippi kavatsen kasutada aarde väljasuitsetamiseks edaspidigi :D. Nimed kirjas, sain tagasi metsaosale juba mööda täiesti viisakat kõva rada ning 1,5 tundi ja 7 km hiljem auto juurde tagasi jõudnuna võisime rahulolevalt istmetele vajudes oma tänase päeva karbiprogrammi lõppenuks kuulutada :). Madisele aitäh aarde eest ja palun veel tähtpäeva-aardeid meile siia rappa/metsa :).

Liivane saar :)

 1 

Rippua natuke madalamal kui ma atvasin. Sain enne varbad märjaks kui märkasin, et eemal on purre olemas. Tagasi ja üle. Nüüd veel tagasitee. Vihma sajab

 1 

Alles aarde lähedal pidi samme valima hakkama ja purdeid otsima. Tänan.

 1 

Võtsime jälle rattad ja naabripere kaasa ja läksime Harku metsa pedaalima. Juurikane rada väsitas käed kõvasti ära. Pöörasime metsa, jätsime rattad maha ning kõndisime aardeni. Sinna veidi põnevust pakkuvamat teed mööda, tagasi juba turvaliselt ja kuivalt mööda teist rada. Aga nii lihtne aaret leida polnudki, sulandus väga ümbrusesse. Aitäh, siin ka nüü käidud.

 1 

Enda suureks üllatuseks avastasin, et peaaegu nullini viib korralik kuiv ja kõva rada. Lõpus sattusin küll mingi pehme koha peale ka, aga see oli ka tingitud eksirännakutest. Aarde juurest tagasi läksin juba terve tee mööda ilusat kõva pinda. Aitäh peitjale.

 2 

Algne plaan oli mul üksi siin ära käia ning seejärel teha sellenädalane poekülastus. Kuna ma aga ühtegi kummikinda paari ei leidnud, siis poeskäik tuli edasi lükata ja Exe sai siiski kaasa tulla. Et teekond teha maastikuastmele vastavaks, sai kohale rühitud parkimiskohast võimalikult otsesel suunal. Ületatud kraave, ojasid, ümber kukkunud puid ja ma ei tea mida veel oli omajagu. Aardeni jõudmise ajaks olin rassimisest üsna väsinud ja külla oli tulnud geopimedus. Otsisin nii 30 meetri raadiuses nullist, et kus see siis evcho. evcho-iski! Tagasi läksin juba mõnusamaid radu pidi. Täpselt need punktid, mis kodus said märkmetesse kirjutatud, et kust minna tuleb - osutusidki õigeks. Auto sai pargitud Maameti kaardi järgi Aia tänava lõppu, Google'i järgi Betooni tänava omasse. Vahet ei ole, mis tänava nimi on, üks korralik teeme ära kuluks sinna ära küll. (379) Aitäh!

tänud! :)

Leitud.

 2 

Mõnus peaaegu kuivaks jäänud (kes see käskis mul liiga vara kraavi ületama ronida...) jalgadega jalutuskäik oli. Saabusin mõistlikust suunast. Aitäh kutsumast, kena päikeseloojang rabaserval oli boonuseks.

 2 

(Kõigepealt ropp tõlkimatu poolakeelne sõim, sest mul oli terve pikk logi juba valmis kirjutatud, kui läpakal juhe tagant kukkus - akut ma ei kasuta - ning kogu kirjutis kännu alla kadus)

Niisiis.

Selle aasta esimene jalgrattasõit mul. Väljas oli vähemalt 14 kraadi sooja. Kui metsa all ringi vaatasin siis kõigil teistel olid jalas pikad püksid, seljas soojad riided, mõnel lisaks ka jope ning karvase äärega kapuuts pähe tõmmatud. Ratturitel kindad nagunii. Minul: põlvpüksid ja T-särk ning täiesti piisas.

Kirjutuspulka mul kaasas ei olnud, sest ei plaaninud tegelikult aardeid otsida. BYOP nõudest lugesin telefonist siiski õnneks enne viimase 300m läbimist. Käigu pealt mõtlesin välja sellise plaani, et laenan teisest aardest (3,96° 800 km) pastaka ja viin selle pärast sinna tagasi - geolaen.

Ratta tirisin kaasa umbes 100m kauguseni aardest, siis jätsin voki puu najale, lootuses et seda sealt lähema 15 minuti jooksul minema ei tassita. Viimase 100m veetakistuste läbimiseks otsisin pikema roika omale kätte - et oleks tugevam tunne või nii.

Aarde juurest tagasi tulles ei pidanud üks vees vedelev ja ilmselt poolpehkinud puutüvi mu 130 kilole vastu ning ma sain parema jala tossu kenasti vett täis.

Tänan sohu vedamast :)

 1 

Seadsin sammud siia. Tore, et oli hoiatus augu kohta ja et purre oli täitsa okei. Siit edasi oli plaan minna NHT8 juurde. Linnulennult ca 760m. Ainult et gpsi peal polnud näha neid laukaid, kus ma varsti spagaati lasin ja neid meeldivaid mülkaid, mis mulle väga tugevasti tekitasid flashbacke ajale, mil pea iga nädalavahetuse noorte kotkaste ja kodutütardega looduses müttasin. Kui olin linnulennult 250m peale ära saanud, siis oli ees Tallinna ookean ja sealt mu võimed üle ei käinud. Hakkasin otsima tagasiteed, see läks mitte üle kivide ja kändude vaid üle mätaste ja tarnade. Õnneks aga leidsin mingi kitseonu raja ja sain mööda seda tsivilisatsiooni tagasi.

 1 

Kui enne rappa tulemist natuke kaarte uurida ja teekond korralikult planeerida, siis 100% kuiva jalaga leitav aare. Mõni rada oli küll mudane aga mingit suurt vett meie teele ei sattunud. Päris lõpus oli abiks ilmselt geopeiturite rajatud purded. Aare rippus ilusti omal kohal. Oli väga tore käik metsa ja rabasse, kus juba väga palju kevade märke. Linnud laulsid ka ennast unustavalt.

 1 

Kui päris aus olla, siis pimedas rappa polnudki veel sattunud. Tekkis mõte see tükk täna ära teha. Sai end Harku poole ära pargitud, sealt terviserajale, siis väiksemale metsarajale ja kui see ka lõpuks ära kadus, siis tuli juba mööda rabamaastikku liikuda. Ja see maastik varieerus viimase 300m peal päris palju. Küll oli metsa, siis võsast ja vesist ala ning lõpuks siis päris lage ja vesine mõne üksiku kasega. Et aga oma elu mitte kergeks teha, siis suutsin vahetult enne lõppu leida sellise väga märja suuna. Kekslesin seal siis natuke kõrgematel kohtadel, aga ikka tuli päris lai vesi ette. Tükk tegemist oli, et sellest mööda saada ning pärale jõuda, aga õnnestus see siiski. Siis oli õnn juba minu poolel, vähemalt nii tundus. Mida aga polnud, oli see rippuv aare. Koprad olid hoolega tööd teinud ja hulga puid maha võtnud. Tekkis kartus, et äkki on ka aare ühes langetustöödega kuskil seal vee ja rohukõrte sees. Aga ei, siiski naases õnn tagasi ning peale mitmekordset edasi-tagasi käimist märkasin seda väga heledaks pleekinud rippuvat aaret. Tegi tuju kohe heaks, ei olnud see tulemine asjata. Lahkumiseks leidsin muidugi selle päästva õlekõrre ehk väikese purde, mis mind sellest vesisest kohast hõlpsalt üle aitas. Tänud aarde eest!

 1 

Oleme siin tiirelnud nagu raisakotkad värske pala ümber ja pidanud ka paaril korral ummikusse jooksnuna alla andma. Seetõttu valdas mind kergemat sorti õud, kui kuulsin tänase päeva plaanist kena krõbe talvepäevake ära kasutada ja seda raba logima minna. Kujutasin ennast juba ette igasugustes poosides rappa uppumas, aga see tee, mille me täna poolkogemata valisime, oli nagu selline maantee moodi tee, vähemalt selle raba mõistes ja see ei lõppenudki ära ja viis meid kohale võiduka lõpuni. No lõpus tuli küll paar krapsakamat hüpet teha ja tasakaaluharjutusi ka, aga no ma olin niiiii palju hullemat kartnud. Aitäh kenale advendipäevakesele selle kena üllatuse eest!

leitud

Leitud.

 1 

Paarkümment meetrit enne aaret tuli vastu suurem veetee, millest kuiva jala; isegi mitte kuiva pōlve ega puusaga üle ei saanud. Aga ilm oli ilus ja logi sai kirja

 1 

Tänu aardele leidsin juba lapsepõlves tuttavas metsas täiesti uusi radasid.Olen kaardipealt vaadanud,et suur ala aga mitte ühtegi teed sinna ei vii ja mu senised püüdlused vaatama minna,et mis seal on, on piirdunud kraavide ja võsaga.Seekord siis leidsin õige teeotsa ja vaatepilt mis rabast paistis oli päris võimas.Head inimesed olid palgijupist väikse purde teinud,nii et aardeni oli võimalik minna ka enamvähem kuiva jalaga.Tänud peitjale ägedasse kohta juhatamise eest.

Leitud

 1 

Lähenesime millegipärast sellelt poolt, kus rada ei olnud ja ei pääsenud ka mina vööni sisse kukkumast (põhja jalg veel ei puudutanud) ning läks ikka isu ära küll. Aga mõte tagasi tulemisest sundis ikka edasi. Tagasi saime juba mööda mingisugust rada, saapad lirtsumas :) Täname jalutuskäigu eest!

 1 

Ilm oli ilus ja mis nii viga seal rabas kooserdada.

 1 

Autoga sai nii umbes 300 meetri peale. Edasi oli päris mõnus jalutuskäik, peaaegu nagu pargis, tänud.

 6 

Hea mõte tuli - läheks öösel pimedas linnarappa kooserdama. Autoga pääses sinnamaale, kust endine naistevangla paistis. Ühtki hingelist seal näha polnud, kuid võimsad prozhektorid valgustasid kogu ümbruse nii tugevalt, et silmadel hakkas valus. Kui saabus aeg võssa keerata, siis ajasin plätude asemel kummikud jalga, alustuseks kohe tervitati vööni kõrguva nõgeseväljaga. Kuskilt aiaaugust pugesin läbi põõsaste vahele ning seejärel oli aeg taskulamp sisse lülitada. Valgusvihk kippus nõrgaks jääma, eriti võrreldes äsjase pimestavalt heleda vangla tara ümber jooksva teega. Tegelik põhjus oli tühjenev aku, millest lamp ka hoiatava vilgutamisega ning nõrgemale rezhiimile lülitumisega peatselt märku andis. Krt see polnud kaugeltki mitte esimene kord säärases situatsioonis, võiks ju kogemusest õppida juba :o) Igatahes pidasin targemaks elektrienergiat nullis aarde leidmiseks säästa, lamp välja lülitada ning pea olematu loodusliku valguse kumas teed leida. No ega ei leidnud küll :D Ühel hetkel sumpasin vööni mudaselt lõhnavas vedelikus, aga kuna kodune kaarditöö oli tegemata, siis arvasin, et äkki nii peabki. Gepsukaart kuigipalju ei näidanud ning telefon laadis üldse autos. Sumasin lihtsalt tuimalt edasi, vahel sõltus pinnal püsimine vähestest tugevamatest taimepuhmastest, millest käega kinni haarates sai end meeterhaaval edasi tirida. Raskelt läks, aga kohale lõpuks jõudsin. Õnneks aaret peaaegu otsima ei pidanudki, mistõttu jagus lambivalgust natuke vähemalt parema tagasitee valimiseks. Olgugi tühised paarkümmend meetrit lõuna poolt, vahe oli nagu öö ja päev! Siit teiselt poolt kraavi võinuks ju vapsee vabalt kuiva jalaga kohale jalutada :o) Eks elu õpetab. Ja tegelikult ei kahetse. Vähemalt niipalju olen õppinud, et autos oli täiskomplekt vahetusriideid. Aitäh väljakutse eest!

 1 

Nagu eespoolgi kirjutatud, saab tõesti kuiva jalaga ära käija. Vähemalt ühel meist õnnestus. Teisel nii hästi ei läinud, sest oli vaja demonstratsioon hüppeid teha ja need lõppesid nagu nad lõppesid. Aga oli väga meeleolukas koht, hiljuti on lisandunud ka kõvasti tuulemurdu selle suuna peal, kust lihtsam läheneda.

 3 

Kui aare avaldus vaatasin kaarti, tuhnisin veidi mälus ja kohe oli selge, kust sellele aardele läheneda. Kindlasti ei mingit pumbajaama teed. Täna hilisõhtul tuli mõte siin lõpuks ära käia. Veidi läbematu olin ja tahtsin nurga maha lõigata. Seetõttu sain ka tossu oma lohakusest märjaks. Nullile lähenedes pani seal puhanud kitseke ajama, plärtsutas ehmatades otse läbi kraavi. Päikeseloojang Harku rabas. Tagasi oli jalutuskäik pargis. Kui 1,5 meetrine hüpe jõukohane, on see aare olenemata aastaajast õige teevaliku korral kuiva jalaga tehtav.

Loojang

Loojub

 4 

Mina alustasin kunagi aastal 2005 just emadepäeval oma geopeitumist ja siiani on kombeks sel päeval ennast kodunt välja kaubelda ja mõni pikem retk teha. Muidugi hakkasin aarde poole trügima ikka otse, loll komme orienteerumisest külge jäänud, pladistasime ja ukerdasime mööda pokusid, mina kohati põlvini sees ja vaene jäljekoer... no oli ikka mudakärakas. Siis jõudsime kohale, 20 m jäi puudu sest üks koht oli jube sügav ja nii me loobusime. Tagasi tulime muidugi valge inimese kombel tipa-tapa mööda teed. Väga äge matk oli! Rooloorkull tuli meelde.

 1 

Auto jätsin üsna kaugele... oleks muretult pea kilomeetri jagu lähemale saanud, aga ei hakanud trügima. Mööda teed sain rahulikult kusagil paarisaja meetri peale ning sealt juba mööda georada aardeni. Kohapeal nägin ja teretasin ilmselt ka geokolleege, aga eks järgmised logid näita, kas nii ka tegelikult oli. Aitüma jälle seni käimata paika tutvustamast.

 1 

Ühendasime oma kulus NHT 5 ja NHT100 ja Harku raba. Teed valisime võimalikult erinevad. Leidsime isegi mõne käimata raja nagu Harku raba aardeümbrus, mida polnud kunagi külastanud. Hea lähenemistee sinna sain oma orienteerumiskaartide kollektsioonist.
Kokku leidsime siit metsast taas ligi 10 km kulgu ja olime kõigi leitud aarete nagu ka ettevõetud kuluga väga rahul. Suur tänu ilusa laupäeva eest.

Selliseid värve kohtasime

Mõnusa matka saime kolme aardega.
Täname!

 1 

Parkisime auto ja suundusime rajale. Ühel hetkel kalpsas turske sokk hüpetega rappa. Meil olid veel eelmise päeva rabad kondiites ja nii reipaid hüppeid teha ei suutnud. Otsisime hoopis seda paljulubatud rada, mis treppi viib. Mingi aeg nagu midagi oli, aga siis nagu ei olnud ka. Raja otsa korjasime aarde juures uuesti üles, kuid ka teistpidi ei õnnestunud seda pikalt nautida. Tehtud, käidud, nähtud.

 1 

See aare sai leitud lauspimeduses. Kuigi ta paikneb vähem kui kilomeetri kaugusel mu lapsepõlvekodust, pole ma siia varem sattunud. Vanglast hoidsime lastena eemale ja liivamägedest põhja poole erilist põhjust minna polnud. Nüüd siis sai see tühik täidetud. Auk oli kenasti jääs ja kraavid said ületatud 3x purde ja üks korda jää abil. Venelaste datšade olemusega olen tuttav, neid on neil Harkus mujalgi. Kõige põnevam oligi öine raba. No ja vanglale nii lähedal pole ma ka varem viibinud. Olge okastraadiga ettevaatlikud! Seda vedeleb seal ümbruses palju. Aitäh!

 1 

Eelmise leitud aarde juures hakkasid lapsed tagasi minekut nõudma. Et oli nö kaugeim punkt siis kasutades ära mu üksi kiiremini liikumise võimalust ja kandvaid ilmastikuolusid vudisin seda aaret logima. Kuskil olid orienteerujad lahti lastud, kuid aardeni nende teed ei jõudnud. Augu vist nägin ka ära. Tops rippus nagu lubatud. Logisin ja leidsin tagasi minekuks teise tee. Tänan!

 1 

Kohustustega ühelpool, läksin pärastlõunal rattatiirule ja kaldusin kuidagi märkamatult teelt kõrvale, otse rappa. Juhtumisi paiknes seal ka üks aare, mis sai väikese jalutuskäigu sihiks. Sünteesisin D-vitamiini, uudistasin kuulsaid ujumiskohti (ise jätsin seekord järele proovimata) ja nautisin linnulaulu. Tagasiteel leidsin georaja kõrvalt ühe armsa kaotatud helkuri. Võtsin linnukese kaasa ja tõin tuppa sooja - kes igatseb, võtku ühendust. Tänan peitjat hea asukoha valiku eest, oli väga mõnus teekond :)

Leitud

 1 

Sai ikka väga õige päev valitud selle aarde külastamiseks, lumi kandis. No ma tahaks näha, kes siia suvel tulla tahab? :D Igatahes tänud, selle jubeda koha näitamise eest.

 1 

Teekond parklani oli parajalt õõvastav, aga jalutuskäik aarde juurde oli täiesti põnevust pakkuv labürindi läbimine - otsi kohta, kus sa saad, ja ära kuku sisse! Aitäh, sürr koht.

 1 

Autoga pääses aardele päris lähedale, tee viis pea vangla aia taha välja. Aardele lähenesin GPS-i järgi kõige otsemat teed mööda, teiste radu ei kasutanud. Selleks, et ei vajuks mõnda salakavalasse auku või vette, siis kasutasin räätsasid ja tänu neile jäid jalad kuivaks.

 1 

Väga lihtsalt läks siin täna, jaluta ja jaluta, et jalutasime lausa mööda. No rada läks aga edasi, lahe maastik laiutas me ümber, siin ja seal nuiad ja torujad poolikud kased. Tänud peitjale.

 1 

266

Ootasin aardest elamusi, aga kuna valisime peitja poolt soovitatud lähenemistee, siis sain vaid pika igavalt lihtsa jalutuskäigu ilusas lumises metsas. Isegi kurikuulus auk oli vahepeal juba kinni aetud. Aitäh lihtsa aarde eest!

 1 

Tööpäeva õhtul oli soov ennast värske õhu käes veidikene tuulutada. Maris oli lahkelt nõus minuga ühinema. Harku rabasse lähenemiseks valisime natukene pikema, kuid kindlama teekonna. Tänu hilisele kellaajale me väga palju tervisesportlastel ees ei töllerdanud. Mõnele suusatajale pidi siiski teed andma. Terviserajalt maha astudes viis ideaalne sissekäidud rada aardeni välja. Suplusauk oli kinni külmunud aga vastupidavust testima ei hakanud. Udusulgedena hõljusime meetri jagu eemalt nullini. Kohapeal pimesikutasime lihtsa aarde leidmiseks omajagu. Kui vaatenurk sai õigeks sätitud, siis ka raskusastmele vastav peidukas nähtud. Aitäh!

 1 

Käisime meiegi Harku rabas aaret noppimas. Ma ütleksin, et väga mõnus koht jalutamiseks, kui valida mugavam mitte ekstreemsem lähenemissuund. Tänud peitjale!

 2 

Tundub, et külm kliima hakkab pikkamööda oma parim ennet minetama, nii tuli veel kaanetatud teede eelist kasutada. Navigeerisime nulli poole ja kuidagi kõhe hakkas. Mnjaa, sellises keskkonnas pole ennem viibinudki, aga ehk pole hullu. Haarasime autost kaikad nii igaks petteks ja siis võtsime jälje üles. No tasa tatsud tipa tapa- jõuad nii sa lihtsalt rappa... jõuad sa jeee :P. Mingi hetk oli teede rist ja no ei valinud seda õiget haru, kuigi jah see mille valisime tundus just õiges suunas minema. Pugesime ja ronisime kuni tee lõppes ja eelkäija tagasi keeras... Meie ei keeranud tagasi, sest no pole ju palju jäänud. Kaikad peos ja räätsad igaks juhuks seljas pugesime aga edasi. Mingi hetk oli ragin ja maa vajus, aga õite tibakene, seega julgelt edasi... varsti olime taas mingi raja peal ja siis läks huvitavaks, sest siin seal oli näha vulisevat vett või siis aimata ,kus ta siin alles -alles vulises. Vaikselt kepiga maad toksides ja koputades tatsasime edasi. Mnjaa, kohati olid vaated täitsa nauditavad, kui vaid see peas kükitav tegelinski poleks muudkui piiksunud, et ära usu seda petlikku tugevust, oled ennegi teid lõhkunud. Nii toimus kogu matk end kergemaks mõeldes . Tagasitee oli juba tiba kindlam, sest kogu tulekutee oli ju läbikoputatud :D. Kui lõpuks sellest vulisemise kohast ka üle olime, siis oli kindel, et enam ei purusta ma käiguradasid ja sai kergemalt hingatud. Huh, tehtud see aare ja ettevalmistused hullemaks ;). Tänud peitjale!

see on juba päris kindel rada

täitsa mõnus kohe

Tümps on oluline...

 1 

Natuke peale suurelt teelt ära pööramist hakkas korralik maantee pihta, pistsin siis telefoni taskusse ja läksin sinna kuhu rada viis, mingi hetk toimus küll hargnemine, aga ilmselt oleks ükskõik millise valikuga lõppu välja jõudnud. Tänud juhatamast, väga äge koht.

:)

 1 

Natuke süümekad olid esialgu, et kergema vastupanu teed sai mindud ja praegu otsima suundusin. Tagasiteel mõtlesin, et ilmselt siiski veidi tore, et siia märjal ajal tulema ei pea.. Tänan kohta tutvustamast!

 3 

Kuniks talvekylma on antud tuleb ju ka neid rabakaid noppida. Nii oligi et s6itsin rahulikult pumbajaamani. Edasi ei hakanud isegi gepsu t66le panema. Sealt kuni aardeni kulges mitte georada vaid lausa geomaantee :D. Nagu Hannes oli maininud tuli pisut puude vahelt siksakitada ja kyyrutada. L2bikukkumisohtu ei tundnud kordagi. Kylm oli korraliku tee sinna sillutanud. Kui rada otsa sai ja moodustasid ringikujulise ala, sain aru et olen kohal ja v6isin logimise kallale asuda. Sedasi on t2itsa m6nna rabakaid noppida. Th2nks Madisele aarde eest ;)

 2 

Jõudsime parajasti rabaserva kui päike hakkas tasakesi looja minema. Päikese pildile sättimine sai Allanile saatuslikuks ja väike karastus sai teoks. Minul õnnestus matk kuiva jalaga ära teha. Tänud seda kanti Harku rabast näitamast.

 6 

Lõpuks ometi sai ka talisuplus ära tehtud :) Hakkasin just otsima paremat päikeseloojangu pildistamise nurka,kui käis raksatus ja vajusin jääst läbi.Õnneks polnud ilm liialt külm. Aitüma seda osa Harkust lähemalt tutvustamast :)

 12 

Me valisime vale lähenemisraja, parkisime aardest otse põhja suunas Aia ja Tähetorni ristmiku juurde. Hakkasime mööda aia äärt minema kui Cramo platsi pealt alarm karjuma hakkas. Allan lidus minema nii et kannad käisid vastu kukalt. Meil Ingridiga polnud midagi varjata ja jalutasime rahulikult edasi. Lõpuks jõudsime kraavini ja läksime mööda seda. Kõik tundus turvaline kuni Allan end karastas. Kuna alla 300m oli minna, siis polnud mõtet enam alla anda. Kui enne võtsin asja pulliga, siis nüüd tekkis hirm, polnud üldse aru saada, kus jää kannab ja kus mitte. Kokku käisin 3 korda sees, aga ainult soki sain niiskeks. Kui autosse jõudsime ja sooja puhuma hakkas, siis Soo lõhnas soo järgi. Aardeid tulebki igale poole peita, nii liiklusmärkide külge kui vee alla, kõik annavad kogemusi juurde. Aitäh.

Ujumiskoht

 4 

Mnjah. Maastik 2 ehk - paaris kohas tuli tiba kummardada, et okste alt läbi mahtuda. Päris pumbajaamani ei trüginud, jätsime auto tsivilisatsiooni serva peale ja jalutasime sealt. Päike sillerdas, lumi krudises, korralik maantee oli ees - mis sa enam tahta oskad ... Olematuks tallatud lumi on viimaste ööde külma sügavale lasknud ja nüüd võib üksnes aimata neid kohti, kus keegi kunagi on proovinud vööni või millegi muuni sisse vajuda. Ühesõnaga, kõva on, ja kannab.

No ja seda küsimust, et miks Madis ikkagi siia ronib, esitasime suisa mitu korda. Proovisime ette kujutada, kuidas asi sulama imaga võiks välja näha - no ei tahaks. Aga siis jõudis teerada aardeni ja need paar pilti, mis enne logimist tegin, natuke päästsid.

Tänud ka!

 1 

Selle asja jaoks on õige ilm oluline. Oi, kui oluline. Mis võib olla parem kui -14 ja tuisune ilm rabas ? Just nii olnudki. Ja tänu hoolsale planeerimisele viis aardeni georada mis oli lausa maantee. Ojad olid kaanetunud kuigi mõned üritasid praksuda ja paaris kohas vajus ülemine kiht läbi ka. Suvel on see üsnagi võimatu üritus....aga samas mine sa tea. Never say never. Ja sedasi, peale väikest jalutuskäiku, saigi aare leitud ja logitud ilma suuremate tähelepanuavaldusteta. Aitähh

 20 

Mul on Kristeli logi lugedes tunne, et ta on kellegagi (toreda inimesega ja ilusa ilmaga) veel seal käinud. Kõigepealt parkisime sinna pumbajaama kanti või natuke edasi ning teekond sinna oli juba pisike seiklus. Nimelt geoloom lõõtsutas kõhtupidi lumes edasi rühkida, ratas käis aeglaselt all ringi ja seda lund tuli järjest juurde. Selline napikas kohalejõudmine - keerasin igaks juhuks ringi, et pärast oleks parem tõmmata, kui kellegi abi peaks vaja olema. Autost välja ja viskasin räätsad jalga. Polegi neid veel testinud - paistis alustuseks hea koht olevat, kus räätsa testida. Aarde poole võtsime muidugi suuna läbi kõige rämedama võpsiku ja iga natukese aja tagant urises Kristel kukla taga, et mida krdit see Madis üldse ronib sellistesse kohtadesse ja et ma ikka lubaks talle, et ma ei hülga teda siia jumala poolt hüljatud võpsikusse ning miks me ühegi geopeituri rada ei näe, et geomaanteed pidid olema ja värki. Geomaanteele saime alles sips enne aardeni jõudmist. Minek ise oli muidugi lahe - nagu kaks klouni. Raske seljakott ja räätsad kusagil rontide vahel ukerdamiseks viisid selleni, et ühel hetkel olin selili, päkad püsti ja meenutasin jõhkralt ülekaalulist parti, püsti ei saa. Kristel vandus iga mu kilo, kui kraepidi püsti sikutas. Muidugi oleks võinud ka kõhuli keerata ja siis püsti ajada, aga ei olnud parasjagu sellist tunnet, et tahaks -13°ga näoli lumes nurruda. Irvitasime ja kakerdasime edasi. Ilm oli muidugi võimas - korralik tuul ja nii tihe tuisk, et nägi mingikümmend meetrit nina ette. Samas sellest ka piisas, mis seal muud ikka vahtida. Igatahes lõpuks olime kohal, Kristel keeldus kindaid ära võtmast ning arvas, et kuna ma olen nagunii kinnasteta, siis ma võin logida küll. Nii läkski. Tagasitee otsustasime valida georaja ja siis läks nagu minema ei peaks. Ühel hetkel tahtsin räätsade küljest lund maha trampida, müdistasin natuke, kuid kogu pind hakkas õõtsuma, selja taga käis raksakas ja vandumine. Vandus mind ja mu sadu kilosid maapõhja ning küsis, et kas ma olin ikka täie mõistuse juures, kui soovitasin tal põnnid ka rabamatkale kaasa võtta. Nojah, lapsed ei peaks tõesti neid sõnu kuulma :P Mingil hetkel oli suurem märg laik, milleni jäljed viisid.

"Ei tea, kas siin sadasidki nemad vööni sisse"?

"mkmm, vaata jäljed lähevad ja tagasi ei tule, see geopeitur tuleb alles kevadel välja, tema ei ole veebis loginud"..

Peale seda oli mõnda aega vaikus. Igatahes mingid minutid hiljem olime autos ja tänulikud kutsikasilmad küsisid, et "kas Sa viid mu nüüd koju tagasi"? No kuule, siit on vaja veel välja saada - vabalt võime siin veel mitu tundi autot välja kaevata. Et kas mul labidas on? Ei ole, käte ja lauajuppidega tuleb kaevata, aga tuiskab rohkem peale, kui me eest ära jõuame visata. Peale pisikest õõtsutamist olime autoga väljas, vedas seekord. Tagantjärele oli täiesti mõnus õhtu - ei olnudki tükk aega sellise koerailmaga võpsikus käinud.

 13 

Alustame sellest, et saapad on niisked ja kuivavad:) Aga aardest..vaatasin hommikul ilma, et võiks nagu jalutama minna ja see aare jäi sõelale. Lugesin logisid ja iga teine kirjutas, et varbad märjad. Otsustasin, et täna ei taha varbaid märjaks teha. Päeval mõtlesin, et uurin Mikilt, et kas on käinud ja varbad märjaks saanud, aga tal veel noppimata. Mingi hetk märkasin Timmu ja Satiire logi, et lausa nabani saadi märjaks. Jääb ära, poistega ei lähe ja üksi ka ei julge. Piisas ainult mõtlemisest, et ei lähe ja Miki piiksutas, et õhtul nopime ära. Mis ikka, pakkisin ennast kokkulepitud ajaks kokku. Küsisin, et kas saapad või kummikud? Sain vastuseks, et kui plaanin sisse vajuda, siis kummik, kui ei vaju, siis saabas. Jäin saabaste juurde. Auto pargitud ja võisime aarde poole teele asuda. Vaatasin Mikile veel kutsikasilmadega otsa, et luba mulle, et Sa sikutad mind välja ja viid koju kui sisse vajun, ei lubanud ta midagi, käsutas aga metsa. Minnes rajasime oma tee, mis oli täitsa mõnus. Alla 100m aardeni, aga leidsime ka geomaantee. Oeh, siit hakkas kõik pihta - kohe parem jalg sees. Manööverdasin kõrvalt ja veel kõrvalt. Aare paistis, käes ja nimed kirjas - Miki lamp näitas õigesse kohta kogemata. Auto poole minnes kasutasime geomaanteed, mis tundus mulle palju vesisem, kui meie valitud tee - Mikil on heale teele nina. Manööverdasin august mööda ja Miki selja taha. Miskipärast kopsis ta jalaga, käis krõps ja mu vasak jalg vajus läbi. Nalja kui palju mõlemal. Aitäh Miki, et tassisid mind kaasa. Aitäh Madis, et peale esimest katset alla ei andnud ning aarde siiski sinna peitsid.

 2 

Kui Jutsile see kant tuttav oli, siis mulle tundus kõik nii uus ja huvitav. Silmad vilasid igas suunas, et ikka rohkem ümbrust salvestada. Matk oli eriti turvaline, kuna Jutsi jalutas ees. Mul jäi ainult kogeda, et sinna ära astu, kui teine ees sisse vajus. Iga kord kui tundus, et Jutsi sisse hakkas kukkuma kuhugi mülkasse, küsisin kohekas, kas helistan päästeametisse, et äkki kutsun talle tema kolleegid appi. Aga oli teine alati tubli ja suutis ilma suurema abita välja saada. Kuna lumes oli korralik georada ees, siis polnud siin võimalik kuhugi eksida ja aare ilmutas end kohe. Tagasi teel vajusin ise pea kummiku servani sisse, aga õnneks jäi jalg kuivaks. Tänud. Väga huvitav koht.

 10 

Hommikupoolikul oli kerge lootus FTF saada ja kiirustasin kaaslasega rappa. Värskes lumes inimese jälgi ei märganud, ainult kitsekari oli georaja sisse tallunud. See süvendas veelgi enam tunnet, et siit tuleb esmaleid. Enne nulli sai ikka käpad poriseks teha. Ja põlved. Ja veel midagi. Nullis ringi keerutades ei tahtnud leid ennast kätte anda, märkasin hoopis teisi huvilisi. Võsas. Suuskadel. Küsisin Gepsuri käest, kas jalgrattaga ei tahtnud tulla. Ütles, et tahtis, aga proua tahtis koerarakendiga tulla. Proua sõna jäi peale. Nojah siis, itsitab mees, kes just äsja laukast ennast välja kaevas. Ja just sel momendil andis aare ennast välja. Suur oli aga üllatus, kui esmalogi oli juba võetud. Keegi oli poes vargil käinud enne, kui pood lahti tehti. Kappasin siis tuldud teed tagasi. Nüüd juba teadsin, kuhu astuda ei ole soovitav. Igal sammul tuletas lirtsuv saabas seda mulle meelde. Tänud peitjale.

 2 

Jätsime auto vangla aia taha ootama ning liikusime mööda konkreetset geomaanteed aardeni. Olgem ausad, gepsu vaja ei läinud. Küll aga kummikuid, mis meil õnneks juba eelnevalt jalgade otsa installeeritud olid. Väga bro jalutuskäik, kaaslaseks vana aja jutud vanglaelust :)

Tänud aarde eest ja tänan küsimast, ei ole trellide taga istunud, küll aga muul viisil selles organisatsioonis just Harkus aega veetnud :)

 10 

Hommikusöök oli söödud ja ma olin Timmule just öelnud, et ärme täna tee mitte midagi, lebotame terve päeva niisama, kui mu telefon piiksuma kukkus. Esimese hooga tahtis Timmu kohe Virumaale minna, kuid kuna mulle meenus, et seal pool oli just sündmus, siis selle mõtte jätsime kõrvale. Jäi siis Harku raba.

Parkisime ära ja aardeni näitas mingi 600m. Natuke saime paksus lumes sumbata, kui 3-liikmeline kitsekari meist mööda vuhises. Kahju, et pilti ei jõudnud teha.

Kurikuulsasse mülkasse vajus ka Timmu. Mitte lihtsalt varbaga natuke sisse, vaid ta suutis kohe nabani seal augus püherdada. Nalja sai kõvasti, mul olid suurest naermisest silmad lausa märjad. :D

Nulli jõudes me muidugi rõõmustasime veelgi, sest värskeid jälgi polnud ja kasvas lootus FTF saada. Otsisime päris kaua, vaheapeal jõudis isegi gepsur kohale suusatada. See mõjus hästi, sest peale seda märkas Timmu kohe aaret.

Logiraamatut avades vaatas vastu Speedy ja Moori logi, mis oli kirja pandud 11:40, mis ei saanud kuidagi võimalik olla, sest me olime vähemalt 15 minutit seal juba olnud ja kell oli 11:45. No ja siis ma alles avastasin, et neil juba eelmine päev logitud. :) Alguses mõtlesin, et äkki avaldus aare GC's eelmisel päeval, kuid õhtul Moori logi lugedes sai asi alles selgeks. :)

Suured tänud Madisele, oli vahva matk ja suutsid mu ikka õue meelitada. :D

 6 

Hommiku kui hakkasin eilset NHT100 sisestama märkasin uut aaret. Plaan oligi suusatama minna ning eilsed 100 ja seened välja higistada. Viimased 300 m otse ründasime läbi metsa, võsa. Ei olnud kõige meeldivad. Ületasime ühe georaja aga ikka edasi. Jalad jäid vähemalt kuivaks, kuigi ka suuskadega tekkisid märjad jäljed. 30 m enne nulli silmasin aarde juures toimetajaid. Soovisin jõudu ja hetke pärast oligi aare neil käes. Nimed kirja ja sama rada tagasi. Olin vist esimene suuskadega. Tänud.

 9 

Hommikul kui aare avaldus oli mäng lastega täies hoos, seega tormamine jäi ära. Aga väike liikumine oli plaanis küll, see peopäeval alla neelatud sült oli kõhuvoldi värisema pannud ja oli vaja tasakaal taastada. Kodus panin suure plaani paika, et lähenen Harku mõisa ja terviseradade poolt. Kui aga hakkasin Harkule lähemale jõudma, tundus hea mõte plaane muuta ja otsustasin lähenededa tähetorni poolt. Ühtki rada sealt ei länud, seega tuli seda alles rajama hakata. Arvestades läbivajumis ohtu, proovisin käia ettevaatlikult. Aga mida sa vaatad ette kui kui lumi põlvini on. Ühel hetkel tuli ette ka pilliroost sein millesse tuli tuimalt rada sisse raiuma hakata. Pilliroog ületas kohati meetri jagu üle pea. Seal looduse rüppes tundsin ennast ikka eriti pisikese könnina. Pilliroost läbi murdes ootasid ees lagedad väljad. Ju olin jõudnud väljale mis kodus kaarti uurides kajastusid siniste laikudena. Sinist täna ei paistnud, vähemalt arvasin mina nii kuni ühel hetkel üks jalg kadus põlvist saati kuhugi tühjusesse. Refleksid käskisid hetkega jala siiski sealt põhjatust mülkast välja tõmmata. Kirsa õnneks päästis hullemast ja kõik mis seal sees oli, jäi kuivaks. Aga põlv ja 20cm sellest allapoole said ikka kastetud. Õnneks kuum veri hoidis jala soojas ega lasknud sellest vahejuhtumist ennast häirida ja jätkasin teekonda. Küll aga edasi liikusin juba eriti ettevaatlikult. Tundub et edasisteks raba seiklusteks tuleb endale üks korralik kepp geovarustusse muretseda kui juba elu teise raba aarde juures jala märjaks sain. Nulli jõudes tuli teiselt poolt vastu korralik geomaantee. Logiraamatut avades selgus ka et terve pataljon siit juba üle käinud. Esmalogi oli suisa eilse kuupäevaga. Oot- oot aare avaldus ju täna, mis värk on?

Kokkuvõttes oli igati mõnus seiklus ega lasknud ka sellest märjast jalast ennast häirida . Püksid läksid ainult jäässe ja olid ülejäänud päeva nagu säärekaitsmed mis eriti kuskilt otsast painduma ei tahtnud lasta.

Tänud.

 4 

Mida siis ikka teha ilusa pühapäeva puhul muud,... kui geopeituda. Sõitsin autoga kuni mõistlik oli, ja sai ka pargitud miski ehitise kõrvale, kust algas sügavalt ja laialt sisse tallatud georada. Hakkasime siis perega minema, miski poolel maal mõtlesin et sobiv abivahend oleks võinud kaasas olla, kellelgi eelkäiatest see igatahes oli ühes :) Mis siis ikka kui pole kaasas siis saab loodusest. Sammusime nulli välja ja panime logi kirja. Tänud siia kutsumast. TFTC!

 7 

Siia saan vähemalt esimesena kirjutada. Auto sättisin kuhugile lumehange mingi pumbamaja kõrvale Värsked jäljed läksid ju ees kül ma kah läbi saan ja kui peaks kinni jääma siis abivahendid pidamise parandamiseks kaasas.

Parklast algas tohutut geomaantee mida mööda sai nulli suunas mindud. Oli see vast alles maantee. Minnes saime ikka kumbki ühe jala kah märjaks.Tagasiteel sain kohe aarde juures teise lausa põlveni vette täpselt selle kurikuulsa augu kõrval mis minu sinna jõudmisel oli juba palju suurem ja silla laadse asjaga tuunitud. Sellegipoolest lahe retk.

Lumesahk ?

 6 

Plaan oli vaikselt mööda otsimata aardeid EV100 sündmusele kulgeda. Mõte oli leida enne südnmust 10 aaret, et Marjel just EV100-l 3000 leidu täituks. Hakates end päeva esimesele, NHT5 otsimisele ära parkima, silmasime tuttavat autot. Paar tuutu ja pidaski sinine Škoda kinni. Ajasime Madisega törtsu juttu - tema olevat läinud hoopis koju torujuppi ostma :D Suur oli me üllatus, kui Madis mitte otsima ei tulnud, vaid hoopis peitma. Aasisime siis naljatledes, et lähme otsime sellegi üles. Kui Madis poleks öelnud, et seda me küll ei leia, poleks ilmselt isegi üritanud. Selline väljakutse aga tasus vastuvõtmist B) Marje võttis jälje üles. Vahepeal märkasime rabas ühte imelikku värgindust, kuhu tuleb ilmselt samanimeline aare nr 2. Jalutasime koera ja väikse naise jälgedes edasi. Vahepeal hakkas mul lootus juba kaduma, sest kilomeeter koma mitusada meetrit olid juba täis, aga aaret ei kusagil ja teistkaudu läheb lähenemistee juba terendas ees. Kui lõpuks aga kurikuulsa ujumiskoha üles leidsime, teadsime, et oleme endiselt õigel teel. Jalutasime jälgede lõpuni, seal ei midagi. Samal ajal kui mina nina pidi lumes tuhnisin, hõikas Marje, et tema leidis.
Nõndaviisi meiesugused poevargad kell 11:40, päev enne avaldamist logiraamatusse logi kirja panidki B) Polegi ammu avaldamata aaret leidnud. Eriti veel 1.75 km kaugusel peitjaga kohtumisest, ainsa infona, et me seda aaret ei leia :D
Aare kuiv ja korras, auditeeritud :-P Tõsi, ei oska kosta, kas asub ka koordinaatidel või on tavaline või eriline või mõistatus või mis tast üldse saab :-) Tore lugu, mida EV100- rääkida. Aitäh aarde ja põnevuse eest, Madis! Vabandust, et teistelt esmaleiulootuse varastasime ;-P

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1075997049