Jää oli peal ja kirvest polnud kaasas. Polnud seda tahtmist ka kaasas millegipärast. Jäi ootele.

 2 

Äntu veemõnula paistis väga äge välja ning kohe mõnulasse mõnulema kutsuv aga kiusatusele hakkasin vastu ning seekord jätsin Äntu veemõnulas käimata. Asi oli kõige rohkem ujumismütsis ja maskis. Ujumismütsi otseselt ei lähe vaja aga pikkade juustega ei viitsi ilma sinna minna. Tegin tuttavatele reklaam video kus kutsusin neid Äntu veemõnulasse geopeitust harrastama. Eks kunagi tulen/tuleme tagasi ujumismütsi ja maskiga.

 1 

Tänu Argole saime ka logi kirja.

 2 

Nii puhtjuhuslikult mööda ujudes kirjutasin ühtlasi ka logi vihikusse.. ;) Tegelikult tegin enda jaoks asja huvitavaks ning läksin eeltööd tegemata mütsiga lööma, puhtalt nullpunkti peale, mis seal ikka keerulist saab siis olla. No oli pusimist ikka ka. Korra juba tundus, et tulengi tühjade kätega ära. Aga ei, ´´ära tõin´´ nagu ütlevad klassikud :) Tõesti oli magus leid. Aitäh peitjale põneva elamuse eest.

 5 

Aeg annab arutust ja toob lahendused ise kätte. Oli vaja lihtsalt paar aastat oodata. Õppisin ise vahepeal ka tarvilikud oskused ära, aga siis ikka elu korraldab midagi nii, et ise ei tohi minna. Ühel ilusal reedel pakkisin ennast kaasa seltskonnale, kes läks allikaid uudistama. Kuumal päeval oli väga mõnus vee peal liuelda ja jahutuseks varbaid vette pista. Ühel hetkel jõudsid konnad ka õigesse kohta ja üks siniste kätega tegelane toimetas logiraamatu koos kirjapulgaga minuni. Ma kirjutasin kiirelt nimed raamatusse ja ulatasin selle tagasi. Konnad kadusid seejärel jälle vee alla puuokste vahele edasi lustima. Pärast anti tagasisidet, et raamatu saab väga lihtsalt kätte ja see püsib turvaliselt seal, kus ta olema peab. Kuid kasti kinnitused järgmise objekti külge logisevad väga korralikult. Seega hoolduvajadus on endiselt olemas.
Tänud, kniksud ja kraapsud.

 3 

Aare on üleeile leitud... julgen öelda, et kogenud mängija poolt mitte lätlase. Aga ma usun, et üle tuleb see kast vaadata, võtan see suvi plaani..

Kast ära pundunud ja ristiinimesel lahti ei tule.

 1 

Vähemalt sai proovitud. Kaups kargas vette ja mina filmisin GP lehe järgi kaks aastat leidmata aarde leidmist. Vee all selgus, et tugev Kaupo sai raskustega haagi lahti, aga kast ise niivõrd pundunud, et lahti ei tule ja pole kuhugi küüsi taha ajada. ,,Vajab hooldust" on jätkuvalt aktuaalne.

Tubli Kaupo

Kaido sukeldus ja sai logitud

 1 

Õige varustusega täitsa tehtav. Tänud peitjale!

 1 

Margus alahindas aaret või ülehindas ennast, aga niisama teda kätte ei saanud. Puudutamisrõõmu sai.

 9 

prillideta oli tõesti raske. mis seal ikka... aitäh peitjale! :)

 1 

Ja no tuli siis antud seeria ainus mitteleid kah ära. Nulli jõudes oli vihm just järele jäänud. Ukerdasin kuidagi võimalikult kalda lähedale ning.. Hmm.. Suhteliselt läbimärg olin niikuinii, väga enam vahet ei oleks, kui sisse kukun? Kott põõsa alla, vettkartvad asjad taskust välja ning.. õnneks hakkas uuesti sadama ning see loll mõte proovima minna kadus peast. Võib-olla kunagi uuele katsele. Edit: näen, et sukeldumiseta vist ei saa :D

 1 

Noh, jah, mis siin ikka, käisime serval piilumas ja paneme ausa sinise kirja... :)

 2 

Ilmselt ei küündi meie ujumisoskused selle aarde leidmiseks piisavaks. Kes ei uju üldse, kes ei ole nõus peadki vee alla panema jne. Koht ja järv on super kaunid.

 1 

2019 septembris sai pool tehtud ja täna siis teine osa - see on ainuke ÄMM-a seeriast, mis mul kindlalt kätte saamata jääb. Aga sellegi poolest mõnus ilm ja hea matk.

 3 

Umbes 1,5 aastat tagasi jalutasime suurema osa ÄMMa rajast läbi, täna oli tahtmist ja aega võtta ülejäänud. Ilm oli ilus, päike paistis, mõnus oli kõndida. Põhja pool asuvad sõbrad-sugulased saatsid meile mingeid lumepilte. Me ei teadnud lumest midagi. 16 meetrit jäi puudu. :)

 5 

Kui mu veepealsed liikumise oskused ja kiirus on viis pluss, siis veealused oskused on kaks kahe miinusega. Näen aaret, aga kätte ei saa sest hõljun kalipsoga nagu kalamehe õngekork selle kohal. Andsin alla ja tulin pärast pooletunnist suplust sinise näoga ära.

 1 

Raja algus.

Seda aaret ei hakanud üritamagi.

Raja lõpp.

 5 

Sel päeval täitus mu Kallima sõna otseses mõtted üks märgadest unistustest. Preemia mu superkangelasele polnud vähem märg. Krdi äge teostus ja aare! Uhke oli logida ja kiidan oma sokid, juba teist korda täna, jalast ära! Vägev! Võimas värk! Aitäh!

 9 

Ojaaa, vot see leid oli õige magus. Ega teekond siia algas juba üle aasta tagasi, kui sai juba ka ujutud ja mitteleitud. Kui teemaks tuli Ämma rada, siis loomulikult hakkas minu mõte liikuma ikka selle va Veelinnu poole. Ja üldse oma mitmekesisuselt on terve rada äge ja alati valmis sellisel matkama. Igatahes oli laual Ämma rada. Siia soovis ka Kristjan tulla ja nii vaikselt plaan haudus. Kristjan oma selja jms pärast väga telkida ei tahtnud ja seetõttu saime need paar ööd mõnusalt külaliskorteris veedetud. Me Annega loovutasime isegi suure voodi Kristjani selja hüvanguks ja pidime hakkama saama diivanil 8). Igatahes täna oli käes "see päev". Rada oli jätkuvalt äge ja aarete uuesti otsiminegi polnud nii lihtne, kui esiti arvasin. Õhtuks igal juhul olid 44 aaret läbi käidud ja käes oli selle tordi kirss. Imeilusa Sinijärve kaldal ajasin kalipso selga, mille muide leidsime Annega täiesti juhuslikult ühest kaltsukast ca 15 euri eest :D - WIN. Kalipsoga ikka teine asi külmas Sinijärve vees. Kui eelmisel aastal üritasin läheneda nullile külje pealt, siis seekord mööda tüve. Sellises suht sügavas ja selges veekogus on päris pull efekt. Nimelt esimese hooga vee-alla vaadates tuli kõrgusekartus - näed sügaval põhja, ise samas väga kõrgel. Väikese harjumisega sain sellest üle ja tegelikult ikka väga äge vaadata seda veealust maailma - isegi see puu ei tundunud nii hirmus. Ujusin siis arvatavasse nulli ja üsna kähku leidsin ka kasti üles. Ega pikka pidu polnudki - esimese sukeldumisega sain haagi lahti aga karpi mitte. Teise korraga tulin pinnale juba logiraamatuga. Vot see oli tunne. Sama hea orgasmilise tunde on tekitanud vaid aarded raskustega 4,5+. Logi kirja ja raamat sai omale kohale tagasi üsna nobedalt. Siis nautisin veel pisut veealust maailma ja Kiisukese soojendavat preemiat. See aare oli vähemalt minu jaoks kuidaigi oluline väljakutse ja selliseid tahan veel! Aitäh kõigile asjaosalistele nii ägeda ja mitmekesise matkaraja eest!

PS. Varsti peab tagasi tulema, kuna segastel asjaoludel jäi "Kingitus ämmatiimile" otsimata, kuigi mõistatus lahendatud ja ka oli plaanis.. Aga siia ikka rõõm tulla. Aitäh veelkord :)!

 3 

Nagu Krista juba kirjutas, siis sai selline tõsine aare valitud Oti sünnipäevaatraktsiooniks ning kokku aetud üle-eestiline suguselts. Kahju ei teinud ka aarde asukoht - meil peres kõik suured Äntu järvede austajad! Aitäh :)

 5 

Sünnipäeva päevaplaani oli tänu super ilusale ilmale äkiline mõte kaasata Äntu järved. Sünnipäevalisi oli oodata kaugelt mitmest maakonnast ja sobis päeva alustuseks ja kastmiseks väga hästi. Hullamiste ja hüppamistega alustasime Äntu Valgjärvel, kus on vesi heleroheline ja väga läbipaistev. Peagi lükati vette parklas täis pumbatud SUP-lauad. Viimastega sõitsid nooremad ja energilisemad Valgjärvelt otse Äntu Rohelisele järvele. Edasi Äntu Sinijärvele ei õnnestunud sõita, sest kahe järve ühenduse koht on kinni kasvanud. Lauad selga ja mustikatega ääristatud matkarajal astusime edasi kuivanud kuuse poole. Sinijärvel oli vesi väga külm, aga ei heidutanud see Ruubenit. Sulpsti oli vees ja hetke pärast juba raamat näpus veepinnal tagasi. Kirjutasin kõik sünnipäevalised raamatusse, mis omakorda Ilmari kiire tegutsemise käigus külmas vees, sai omale kohale tagasi. Uuesti lauad kaenlasse ja matkarajale, siis lauad Rohelisse järve ja sealt edasi jätkus sõit Valgjärvele. Viimases jagus soojas vees lustimist ja hüppamist ja laudadega sõitmist veel tükiks ajaks. Sünnipäevalaps Ott oli täna vahvate kaaslastega siinsetes selge veega järvedes veedetud aja eest väga rahul, et lausa jättis õhtuse merevees hullamise seekord vahele. Tänud sünnipäevalistele ja peitjale.

 12 

Peale Kirvega Peidetud aarde leidmist hakkasin jubedalt kibelema selle, värskelt Geojaanil auhinnatud aarde järgi - süües teatavasti kasvab ju isu! Miki küll hoiatas, et sügaval on ja vesi on külm jne, aga seekord isegi enam ei öelnud, et eiei ära mine, sa pole selle jaoks veel valmis. Kui samal ajal veel üks tore inimene minu plaanist kuuldes välja pakkus, et saab muretseda vajaliku varustuse ja ise ka kaasa tulla juhuks, kui vee all näiteks puu külge kinni jään, või aarde logiraamatu järvepõhja plähmerdan, niiöelda päeva päästma - siis teadsin, et õnn on minu poolt ja vaja kohe minna :D Täna, kui normaalsed inimesed tegelevad laulupeoga, tundus selleks väga hea päev. Ilmateade näitas küll Äntus vihma ja sooja vaid 12 kraadi, aga nagunii oli plaanis ju märjaks saada. Kohale jõudes venitasin selle umbes 3 numbrit väiksema kalipso selga ja pistsin jalad vette - vau, üldse polegi ju külm nii! (ma polnud kunagi varem kalipsoga ujunud) Aarde ülesleidmisega aega ei läinud, sest vesi paistis väga hästi läbi, aga oh kui sügaval see on! Tegin esimesed sukeldumiskatsed, aga tunne oli nagu üritaks õhupalli vee alla suruda. Korra tekkis mõte proovida kaasavõetud hapnikuballoonidega minna, aga kuna seda oli vaid üks komplekt ja kogu see süsteem tundus üliväga keeruline jooksvalt ära õppida, siis loobusin - pigem ikka ilma, kuidagi inimlikum. Siis tuli soovitus proovida raskusvööd - ka see tundus hirmus, et mis mõttes ma panen omale mingid pommid külge ja lähen niimoodi ujuma. Paar korda mängisin veel ebaõnnestunult õhupalli ja siis mõtlesin, et mis siis ikka - proovin. Raskused küljes, õnnestus tõesti juba natuke paremini - aga siiski ei suutnud nii sügavale sukelduda, kui vaja- meetri jagu jäi kindlasti puudu... Taas kaldale ja veel raskusi juurde. Nüüd, ennast juba piisavalt raskena tundes, sukeldusin juba julgemalt ja sain kasti ära puudutada ja teise korraga oli ka logiraamat juba käes, lõpuks ometi! Naeratus kõrvuni käisin kaldal logimas ja hea, et selleks ajaks, kui raamatut tagasi hakkasin viima, selle hetkeks näolt pühitud sain - kes teab mis muidu oleks võinud juhtuda :) Tänud peitjale ja aare oli kindlasti auhinda väärt - väga ilus järv!

 2 

Olime kahekesi. Üks meist ujus eeldatava kohani ja ka nägi all midagi, mis võis see olla, aga üles toomiseni me ei jõudnud. Ja kui oleks toonudki, siis oleks see ju tulnud pärast ka tagasi panna... Arvestades, et vesi oli ujumiseks ikka üsna jahe ja maski ega muud varustust meil ka kaasas polnud, siis otsustasime asja katki jätta.

 2 

Mul oli kindel plaan ka seda aaret üritada (ja naiivne lootus, et see mul õnnestub). Algus oli paljulubav: vahepealne tüdimus oli hasardiks muutunud ja vesi oli Sinijärve tavalisest palju soojem. Isegi nulli suutsin ujuda vabalt ja vee all paistis midagi aardelaadset- kõik tundus soodne. Esimese sukeldusmiskatse järel hakkas meenuma, et veealune maailm mulle eriti kunagi meeldinud ei ole ja on pigem kõhedust tekitanud. Parem oleks, kui ma seda vaatama ei pea, aga pimesi on võib-olla natuke keeruline aaret leida. Proovisin veel, pulss tõusis, parimaks saavutuseks jäi sõrmeotstega objekti puudutamine. Paremaks ei tundunud minevat ja mõte, et aarde kättesaamine on alles pool kogu asjast pani mind suht ruttu loobuma. Mis seal ikka. Vähemalt sain kosutava supluse päeva lõpetuseks. Ujumisprille kasutan edaspidi eksklusiivselt ainult basseinis. Ei ole minul vaja teada, mis vee all toimub, kui mina seal õndsas rahus suplen.

 1 

Vaatasime igatsevalt sinist veepeeglit ja hindasime endi ujumisoskust :) Ehk kunagi hiljem.

 1 

Vesi oli liiga külm!

 6 

Ujuda põhimõtteliselt ei oska, nii et vähemalt ise seda tõenäoliselt kätte ei saa ka soojema veega. Siiski olen siin samas järves oluliselt külmema veega ja tahtlikult sees käinud: kandes pinnaltpäästeülikonda ja koos oma Päästekolledži kursusekaaslastega. Algne vesi oli lausa miinuskraadides st tahke, peale mõningat jää peal vedrutamist jõudsin ka vedelama veeni. Põnev kogemus oli

 1 

Kui mitteleiulogi tahtsin jätta, tuli error, et teade on liiga lühike. Praegusel ajal ei näe ise vajadust pikemalt kommenteerida :)

 4 

Aare on hooldatud, pliiats omal kohal, lukud töötavad ja aardekarp mõnusalt märg. Vee all võtke endale veidi aega ringi vaadata ja nautige. Ärge rebige pliiatsihoidjat raamatu küljest lahti, nii on mugavam transportida. Veelinnulauluraamat ootab lahkelt julgeid külalisi.

 3 

Tänu Ovele ma üldse oma nime siia kirja sain.Aga ühel ilusal päeval proovin ikka ise kah karbini jõuda.

 8 

Enne sukeldumist aardeni ootasin ära Allani kuna päris üksinda ei tahtnud seda aaret minna otsima. Ajasin poollühikese kalipso selga ja järve ääres lestad jalga ja mask pähe ning sukeldusin vee alla. Ujusin aardeni ujumissilla juurest kuna seal oli vette lihtsam minna ja sai rohkem ujuda. Vesi ei olnud üldse külm ja mõnus oli ujuda. Esimesel sukeldumisel tutvusin konstruktsiooniga aga haaki avada ei õnnestunud. Teisel korral sain juba haagi lahti ja kolmandal korral sain karbist ka logiraamatu kätte. Tõin logiraamatu kaldale ja Allan pani raamatusse nimed kirja. Karbi tagasipanemiseks tuli samuti teha mitu sukeldumist. Haaki siiski kinni saada ei õnnestunudki, puit on liiga palju paisunud. Kaan püsib siiski ka ilma haagita kinni ja seetõttu rohkem ei üritanud seda kinni saada. Mingeid imetrikke hingamisvoolikute näol ja lisaraskusi vee alla saamiseks vaja ei ole kuna aarde kohal on olemas oks mida mööda saab end mugavalt aardeni tõmmata.

 2 

Vaatasime igatseva pilguga nulli poole, kuid seekord jäi üritus katki.

 2 

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

 24 

Kui see aare alguses ilmus, siis mõtlesin alguses ilmselt ka kaldal seanahka vedada, kui keegi ära käib. Mingil hetkel tuli järjest leiulogisid täiesti normaalsete inimeste poolt ning mõte muutus. Täiesti tavalised tüdrukud suudavad seal kas siis abivahenditega või niisama ära sulpsata, saan mina ka hakkama. Minust suts eakam ülilühike daam, kel lööb laine juba kalda juures üle pea, käib seal nagu möödaminnes ära. Või siis tüdruk, kes mõni aasta tagasi oli tavaline mugu ning kolas mööda pubisid, tõmbab nagu möödaminnes ballooni selga ja naudib iga veealust hetke. No halloo.

Siis tundus juba mark kaldal passida ja lihtsalt ümiseda "äääeeemmm… appimakardan issandkuiõudne" või "ole hea, poiss ja too mulle see logiraamat sealt sügavalt kätte, tahaks aardeleiu kirja saada, mul lihtsalt ei lähe kalipso selga" ja hakkasin vaikselt plaani paika panema, et kus ja kuidas selle ikkagi ise kätte saaks.

Kõigepealt oli vaja leida paat. Olemas. Järgmisena oli vaja leida mask. Tellitud ja olemas. Siis oleks vaja kuidagi õhku sinna alla, aga balloonid on rõvedalt kallid koos varustusega. Lähme tavalist teed ja aretame midagi ise - tegelikult saab ju kõigest kõike teha, pane lihtsalt asjad kokku. See nägi välja järgmiselt: Tavaline hingamistoru (klapiga) sinna otsa teipida mäkaivari teibiga ligi 10 meetrine kaablikõri ning kõrisse puhub õhku tavaline elektriline madratsipump. Mida toidab omakorda 12V valvesüsteemi geelaku. Kui surve suurem, siis hingamistoru klapp laseb selle lihtsalt välja vuliseda. Komplekteerisin kogu kola jupphaaval kokku ning plaan oli minna seda männikule või kusagile testima, kui Sportlane helistas, et temal on kindel plaan ikkagi minna ja on vaja ja lähme proovime jne. Noh, ma ei olnud ikka väga kindel, kui hea mõte see on, kõik on ju testimata. Andsin Priidule ja Ethelile ka teada, et tulgu kaasa, kui tahavad logi kirja saada - nad on ammu juba jauranud, et "Miki, lähme ja teeme selle lõpuks ära". Ei taht salaja ära käia, andsin teada ja nad olidki kohal nagu viis kopikat. Veidike komplekteerimist ja häälestamist ning kogu kola oli koos. Nüüd tagantjärele tean, mida saaks veel paremaks häälestada, et veealust maailma segamatult nautida saaks.

Meie Mairega läksime nulli, aardekirstu tuvastasime ära ning siis tegime 150 luhtunud katset logiraamat kätte saada, kuna puudus lisaraskus. Mingil hetkel oli Mairel logiraamat näpus. Seltskond kaldal sai õnnelikult nimed sisse ning suht sipsti oli see logiraamat kastis tagasi. Tegija tüdruk, ma ütlen! Hing ei andnud rahu, sikutasin Maire paati ning siis tegin ise paar sukeldumist kastini. Ilma igasuguse toruta, maskist piisas küll. Vee all selgus, et uks peab ka haagis olema ning puidu paisumise tõttu ei ole see haagistamine sugugi lihtsate killast tegevus. Sain haaki vist kusagil kuuenda sukeldumisega (punnis ikka vastu, va suslik) ning süda oli rahul, et olen ka ausalt kasti kallistanud. Ahjaa, vesi oli ka neetult soe. Nii soe, et eriti ei jahutanud enam. Ühesõnaga võis päeva kordaläinuks lugeda ning edasi järgmiste aarete poole suunduda. Aitäh, peitja, mulle meeldis just see, et aare on ka tavalisele inimesele tehtav. Nüüd mõtlen, kus saaks vähemalt 30m pikkuse kaablikõri - veealuseid aardeid on ju veel...

Lind nr 44 käes!

Veekindel mobla jäi täiesti ellu aarde juures käies

Testime varustust - töötab kuid vajab veel häälestamist. Keerasime õhku juurde

Kõige keerulisem on kõige selle kolaga sügavale pääseda - Silveri naise hantel oleks ära kulunud

Mõnus on niisama lesida, vesi soe, kalad lasevad ringi

Nii näeb välja see aretis, mille ma sukeldumiseks kokku keerasin. Iseenesest toimiv, kuid soovitada ei julge ja garantiid ei anna. Aga samas ise kasutaks.

 8 

Hommikul pakkisime mu väikese auto kokku ja suundusime Miki juurde, kus laadisime veel kaupa peale. Varustuses oli paat, aerud, kaks kalipsot, lestad, ujumismaskid ja hingamistorud, õhkmadratsi elektrooniline pump, u 5m mingit kaablitoru ja veel mõningad pudinad. Teel aardeni arutasime, kuidas oleks ennast kõige parem külma vee eest kaitsta. Mina jõudsin järeldusele, et kui kalipsot pole, siis tuleb ennast liimiga kokku teha, keegi puistab sulgedega üle ja siis on vaja veel vaid suled hane rasvaga kokku teha. Nii peaks hea küll olema, linnud ju ei kurda. Nendele kes külma ei karda ja rätikut tassida ei soovi, siis soovitan ennast selle uue ja moodsa nanovahendiga kokku teha, mis pidavat ka kuivaks jätma. Järve kaldal pakkisime auto lahti ja suundusime sügavustesse. Minu kalipso oli mulle suur ja sinna vahele jäi nii palju õhku, et hõljusin ja aardeni ei jõudnud ennast vingerdada. Proovisin küll nii ja naa, aga ei midagi. Oleks pidanud endale mõne hantli külge siduma. Õnneks oli Priidul autos pikk pulk, mooda mida sain ennast siis aardeni sikutada, paadioperaator Miki assisteerimas ja turvamas. Raamat käes, suundusime kaldale logima. Nimed kirjas, läksin ja viisin raamatu tagasi ning märkasin pliiatsit põhjas lebamas, aga selleni me ei küündinud. Miki hüppas ka pärast sisse ja pani laeka haagi kinni. Ega meil kiirelt ei läinud, mõtlesime üle. Tagantjärgi mõeldes megalihtne. Aitäh!

 2 

See oli tolle päeva peamine eesmärk. Kodust sai kaasa võetud üksjagu erinevaid vidinaid ja koha peale nendega korraliku komöödiat tehtud. Aga lõpuks siiski kuidagi viisi saime logiraamatu kätte ja nimed kirja, tänud.

 6 

Leitud ja logitud.

Onu süles.

 8 

Tegelikult meil Priiduga ei olnud seda täna plaanis võtta, aga kuna kodused plaanid muutusid, siis helistasin hommikul Mikile, et mis teete. Sain vastuseks lähevad seda aaret logima:) Mis siis ikka läksime ka. Panin kalipso selga ja mõtlesin, et suudan sukelduda ka, sest Miki paadist hüüdis kaldale, see ei ole üldse nii hull:) Aardega kohakuti jõudes, kadus kahjuks julgus ära, sukelduda ei julgenud. Meie õnneks oli Maire nõus sukelduma, aga temalgi oli alguses raskusi, ta ei suutnud ennast lihtsalt vee alla tõmmata. Mikil muidugi klõpsas üks idee pähe ja ta hüüdis meile kaldale, mis tegema peaksime. Mina jäin kaldale Karli valvama ning Priit ja Kristjan läksid abivahendite järgi. Tagasi tulid hoopis teise ideega kui Mikil oli, Priidul oli kaasas teleskoop vars. Tegime selle 2,5m pikkuseks ja andsime Miki kätte. Miki paadist pani selle puu peale ja Maire sai ennast mööda seda alla tõmmata. Kaant lahti tehes hakkas logiraamat kohe hulpima, Maire ja Miki tõid selle kaldale ning mina kirjutasin meie kõikide nimed sinna sisse. Pastakas oli üldse karbi all vee põhjas, sinna me kahjuks oma varustusega ei sukeldunud. Maire viis logiraamatu tagasi ja Miki siis pärast pani haagi ka ilusti kinni, mis eelnevalt kinni ei olnud. Tänud lahedale seltskonnale ja eelkõige Mairele ja Mikile, sest tänu neile sai taas üks täpp roheliseks. Timmule tänud aarde eest.

Nii me läksime

Nalja peab ka saama

Nimed kirjas

Vees pealtvaataja rollis.

 9 

Meie noorsandi (7a) sellesuvine lemmiktegevus on snorgeldamine. Ent emand pole selles just kõige tugevam. Kuid emand on kaval- viis poisid teatud kohta snorgeldama ja käskis lapsele sukeldumist õpetada. Ja no muuseas võiks ju talle sealt alt ka midagi ilusat tuua. Õukond oli nõus. Olin poisid juba mõne aja eest vette lükanud ja juhendasin neid esialgu kaldalt, kui meile saabus seltsilisi. Tegelikult olin neid juba parklas märganud- noored inimesed GPS-iga- lihtsalt supluskohta nad vaevalt otsisid. Hiilisid metsarajal meie jälgedes ja peatusid järve kitsamates osades. Kui nad minust pisut kaugemal seisma jäid, kutsusin nad julgelt lähemale, et tulgu aga appi sukelduma. Nemad jälle teatasid, et nende aare pidavat saarel olema. Einoh, vees ikka on ju?! Edasi ei mäletagi, mis sai välja öeldud ja mida ainult mõeldud, aga no kogu monoloog oli selline: No võtke riidest lahti ja vette. Ah, et teil ei ole prille ega maski- no muidugi aare on ju saarel :D No kuulge, minu tiim toob aarde kohe välja ja teie kavatsete nii siin seistes nime kirja saada? Minu mask on hetkel jõude- palun võtke ja kasutage.....Ei no muidugi lükatakse õrnem sugu vette. Ega need näokarvad olekski minu maski vett täis lasknud.

Minu poisid olid selle ajaga otsitava leidnud, aga noorsandi ettevalmistus ei lubanud veel sukelduma asuda ja äktsioni ajaks oli mõistlik ta kaldale toimetada. Kohe kui tema oma maski peast võttis, venitas emand selle rihmad pikemaks ja solberdas sündmuskohale. Kui ilma ime nähtud, tegi mu härra Sukelduja sügava hingetõmbe ja logiraamat oligi minu käes ning ujusin kiirelt seda kaldalolijatele esitama, samal ajal kui härra Sukelduja läks pliiatsit otsima. (Seda seal ei olnudki) Logitud ja hetk puhatud, läks raamat hetkega oma pessa tagasi.

Panid korralikult tagasi?- Jah. Kasti panid korralikult kinni?- Jah. Kõik jäi nagu enne? -KÕIK ON KORRAS!!! Äge!

 2 

Rax pidi ikka mind vette saatma ise vaatas kalda ääres toimunud :D huvitav koht ;)

 2 

Oli teisigi otsijaid ja sai Kairi ujuma saata. Hea kohe oli vaadata kuidas plätserdamine käis ja raamat veepinnale ujus. Minu suur rõõm oligi siis logimine mis õnnestus väga hästi

 8 

Logiks ikkagi mitteleiu ka. No Harleyquinnile see mõte muidugi ei meeldinud üldse, aga mul kinnisidee ja peab - kui aaret kätte ei saa, vähemalt varbadki märjaks.. kaelast saati. Ostsime miski maski SportsDirectist ja tuld. Kohal kibelesin kiiresti vette ja kuigi vesi jahe, siis ootasin hullemat. Mask pähe ja otsima. Peale esimest suutäit vett loobusin snorklist - tundus esialgu lahe mänguasi, nagu päris ju. Ja siis ma seal otsisin ja otsisin, aga ei leidnud miskit. Kuskiltmaalt hakkas tunduma vees olev puu sellise ahvatleva kohana, aga veealused oksad kuidagi hirmutasid. Sai piilutud veel, aga ei miskit. Mis seals ikka veest välja ja ümbruskonda seiklema. Nüüd pisut uuritud ja noh.. varsti tagasi :D.

 12 

Siim käskis kirjutada "lihtsalt leitud logitud".
Natuke pikemalt ikka ka:
Meil polnud plaanis siia tulla, ema soovis oma 79. sünnipäeva ujumisega Porkuni järves tähistada. Porkunis oli liiga palju rahvast ja tulime Äntusse. Ma tõstsin süsta vette ja Siim, täna ütlemata tubli poeg, hüppas esimeselt sillalt vette ja küsis, et kus su aare oli. Ma suunasin ta jalutuskäigule ümber järve, aga selle peale uuriti, kas ma teen nalja. Kutt ujus ringiga kohale, sai esimese korraga raamatu kätte ja andis mulle sisse kirjutamiseks. Vanaema Iivi jõudis ka poolele teele ujuda. Lehvitas ja pöördus tagasi. Tagasipanek polnud nii kerge, Siimul läks ka mitu sukeldumist, enne kui ta rahule jäi. Ujus süsta kõrval tagasi ja teatas, et rohkem ujuda ei soovi. Vahetasime kohad ja kui ma varba vette panin, tõmbasin selle kohe välja. Vesi oli 2 korda külmem kui teisipäeva õhtul. Läbi häda natuke ujusin ja Siim sõitis mõnuga süstaga. Siis sõitsime linna sünnipäeva pidama ja õhtul pean kutile medali tegema tubli tegutsemise eest. :) Või kalipso ostma.
Aitäh!

Päevakangelane kohvrikesega

 17 

Pean tunnistama, et üle pika aja tekitas Geopeituse aare minus sedasorti närvikõdi, et oleks parema meelega peitnud ta kuhugi ignoorinupu taha ära. Oskan küll ujuda aga ei salli vett kus jalad ei ulatu põhja ja samal ajal huuled veepinnale. Boonusena kardan vee alla sukeldumist. Ideaalne aare just minule, kas pole? Meeskond minu ümber oli väga abistav. Sain kamaluga infot, et mida ei tohi teha, mida peab tegema ja muid häid soovitusi. Pandi isegi uskuma, et minusugune võiks sellega täiesti hakkama saada.

Ujumisprillid veeresid minuga juba mitu kuud pagasnikus ringi ja ootasid uut võimalust. Mõned tunnid ennem uut katset sain Paidet külastades Annelt ka ujumismaski, sest sellega pidavat mugavam olema. Kalipsot endale ei muretsenud, ei otsinud ka. Eelmise külastuskorraga pekki juurde polnud kasvatanud, hoopis kaotanud.

Pärast nimekirjas ÄMMale eelnenud aarde logimist tekkis pinge, sest oligi nüüd see mitteoodatud hetk käes. Sõitsin kohale, võtsin juba varem kokku pakitud ÄMM44 kilekoti, lisasin sinna ühe preemia ja sammusin kohale. Sisse olid tammutud korralikud georajad / platvormid. Ei hakanud kalda ääres liiga pikalt olukorda seedima vaid läksin nii ruttu vette kui võimalik. Tunde järgi sobivas kauguses hakkasin karpi otsima. Tundsin ennast isegi kui kala vees. Kopsumahtu oli lõputult, vesi oli talutava temperatuuriga ja päike paistis. 15 minutit hiljem hakkas aga natukene külm ja kobisin kaldale.

Kuivasin ja soojenesin. Just nüüd pidi päike järgmisteks tundideks pilvede taha kaduma. Tegin väikesed korrektuurid oma otsimise perimeetris ja kahlasin uuesti vette. 10 meetrit eemal jäi aare ruttu silma. Kahe sukeldumisega oli logiraamat käes ja mina uuesti kaldal. Rahulolu oli supper, et tehtud. Ei uskunud, et tõesti seda aaret üksinda ilma kellegi füüsilise abita tehtud saaksin.

Nime kirja panemise järel tahtsin sama rutakalt ka logiraamatut tagasi viia. Kõik oli ju selge - kuidas alla saab, kaua jõuan all olla ja kuidas konteiner avaneb/sulgub. Läksin otsejoones õigesse kohta, mõned rahustavad hingetõmbed ja tagasi vee alla. Tagasi asetades läks miskit aga nihu ja nöör jäi konteineri taha kinni. Proovisin järgmise 5 sukeldumisega seda lahti kookida ja omale kohale seada. Iga korraga jäi aga kopsumahtu vähemaks ja viimasel korral kustutasin oma janu suure suutäiega. Pidasin targemaks kaldale minna. Soojenesin, kuivasin ja kurtsin oma muret peitjale. Ja siis jälle uuesti vette. Selline tunne oli, et absoluutselt igal pool vesi soe, väljaarvatud aarde kohal, kus oli jääkülm. Ei suutnud ennast enam kokkugi võtta, et sukelduda ja pidevalt ujusin tagasi poolele maale soojenema. Ühe väga hädise sukeldumise ikka tegin aga siis otsejoones kaldale jälle.

Terve aja olin maskiga sukeldunud ja mõtlesin, et äkki viga selles ja otsustasin proovida ujumisprillidega. Mõte võis paberil hea olla aga praktikas lendas see paber väga kiiresti prügipange. Nulli oli mugavam minna, sest sai vahelduseks nina kaudu hingata aga sukeldumine oli täielik fiasko. Nina töötas vee all nagu tolmuimeja. Väga ruttu olin kaldal tagasi. Käisin siis veel korra maskiga lihtsalt veepinnal mõtlemas, et mida kuradit ma nüüd teen. Olin proovinud juba tund aega tekitatud probleemi lahendada ja selle tulemusel täiesti ära külmunud juba, et ei suutnud värisevate jalgadega mööda palki otsejoones enam kõndidagi.

Otsustasin, et võtan ennast viimaseks korraks veel kokku, et logiraamat sisse lükata ja konteiner nii palju kinni panna kui see läheb. Mõeldud, tehtud. Panin ruttu riidesse ja läksin autosse soojenema. Õues oli küll 30 kraadi sooja aga ma pidin veerand tundi istmesoojendus põhjas istuma, et mõeldagi päeva jätkamise peale. Oi jah, oli see alles aare. Korrata ei tahaks.

Vabandan järgmiste otsijate ees kui on natukene liiga keeruline. Esimeste sukeldumistega peaks kopsumahtu piisavalt jaguma, et logiraamatut veepinnale saada.

Peitjale aitäh põneva väljakutse eest!

<_Eelmine |1.päev| Järgmine_>

Pinge tõus

Esialgne rahulolu

 4 

Hoiatus, et järgmistel võib natukene keerulisem olla. Kasuks tuleb veealune nööri lahtiharutamise oskus.

 2 

Kalipso oli suur, uus madrats sai esimese augu, vesi oli soe ja lähistel olid suured-suured mustikad. Mari oli meist kõikse edukam, õnnestus lausa aardega silmside tekitada.

 2 

Ujusin ja nägin aaret, sukelduma ei hakanud.

 20 

Geopeitus on peremäng, mis sageli viib ennenägemata kohtadesse. Ei saa just öelda, et Sinijärv mulle enne nägemata oleks, noorematele aga võib-olla küll. Igatahes sai tänane avantüür alguse mõni nädal tagasi, kui esimese inspekteerimise ära tegime ja välja selgitasime, et ilma kalipsota on ... külmavõitu. Siis mingi hetk postitas Mari siia oma kostüümifoto. Pisike sussamussa, üks kott kolis ühest pagassist teise ja planeerimine algas. Kaur pidi küll ka tulema, aga tema ajagraafik lõpuks siiski välja ei mängindki.

Parklasse keeras meie ees üks saksa numbriga suvilabuss. Parkisime ära, kappasime kolmekesi asju üle vaatama. Kui tagasi tulime, väljus bussist supelriietes vanapaar sellise näoga, et kohe lähmegi ujuma. Lasin nende plaani susinal põhja, kümme kraadi olevat vähevõitu isegi paljunäinud sakslaste jaoks. Soovitasime Valgejärve ja sinna nad siirdusid. Siis jaurasime Sassiga kalipso jagamise teemadel, aga kalipso otsustas Sassi kasuks – suli selline. No ja siis oligi Sassi soolo. Möllas ja sulistas seal ja meie vaatasime kurva näoga pealt. Siis laekus kalamees, püssiga, tahtis ka teada, mis elukat Sass seal kütib. Läks ka vaatama. No siis läks juba kähku, kaks meest küttisid kasti kohe ära ja logi toodi kaldale, pliiats ka. Pliiats, muide, on kasutuks muutunud, tuli taskus olnud abivahendeid kasutada. Mispeale läks kalamees oma hiidsäga küttima ja Sass hakkas asju tagasi panema. Saigi. Ja siis suure kaarega ja hirmsa pladinaga ümber poolsaare paadisillale tagasi.

Tänud peitjale ka!

Viimased logid

Suvine võsakostüüm - ükski parm ei näksi

Nessie möllab

 17 

Terve nädalavahetuse olime ratastel ja avastasime muudkui järvesid kus ennast jahutada. Kuna poolkogemata olime sattunud paarikymne kilomeetri kaugusele Äntust, siis teadsin kohe millist ujumiskohta järgmiseks soovitada >:D Viimati kui siin käisin olid järvedel jääkaaned peal ja polnud miskit näha mis nad endas peidavad. Parklast otse silla peale ja peale seda kui lapsed vette plärtsatasid tuli ikka jube kiiresti see vastus et eiiii see siin kll ujumiseks pole m6eldud... lähme otsime ikka SOOJA veega veekogu :D:D:D Minul oli aga kindel plaan et ennem siit ära ei lähe kui vähemalt proovinud pole. Ega see vesi ju väga soojemaks enam vaevalt läheb ja mis oleks parem kui l66skava päikese eest korra putku saada. Ei teagi kas päike oli nii ära kypsetanud v6i oli lihtsalt ärevus nii suur, aga polnud see vesi ju nii kylm ka ... nu tegelt pisut ikka oli. Seal alumistes kihtides muutis see kylm vesi kopsumahu ikka ysnagi olematuks aga 6nnex juba teise katsega suutsin jääda piisavalt rahulikuks et laegas avada ja vajalik kaasa v6tta. Vesi oli nii hästi läbinähtav et ka Krissu tahtis mulle vastu ujuda, aga kalda pealt oli see "sujuv" vette tulek selline rohkem mauhti karpauhti ja oksad hirmutasid last. Nii et sai poolelt teelt minu seljas tagasi s6ita. Asju tagasi viies pelgasin tegelt rohkemgi et midagi käest ei pudistaks, aga sisestasin endasse jällegi rahu ja kannatust ja niimoodi vaikselt toimetades sai k6ik ilusti aetud. Mönus karastus ja virgutus siia kuuma päeva vahele. Ja kui nyyd üks teine seiklus k6rvale jätta siis see oli minu esimene allveeaare. Igastahes kraaps ja kummardus peitjale selle laheda väljakutse eest ;) cheers

Ilus vaade

6nnelik geopeitur

:)

Väga lahe päev ÄMM-a rajal :)
Meie täname!

 2 

Ärkasin hilishommikul veel mõnumõtetes eelmiste päevade toredast ja viljakast georetkest Prangile ülilaheda pundiga. Järsku turgatas, et osa seltskonnast sõitis ju otse ÄMMade külje alla tuttu, et täna neile ring peale teha. Mul sai Helduri ja Piretiga 1. mail töörahvapüha puhul kõik läbitud, välja arvatud seesinane sukeldumist eeldav aare...ütleme, et sobiva varustuse puudmisel:)

Oot-oot, aga kui nad nüüd täna tõesti lõpuni lähevad, siis oleks ju võimalus... Kontrollkõne, et kõik on kontrolli all, seenepirukas tublidele metsaretkelistele ahju, kuldsena ahjust välja ja õhtu hakul teele!

Häälestus oli puhkekohas enne sihtkohta liikuma hakkamist korralik ja maitsev. Vees mulistasime täitsa mitmekesi, et ikka Paavot kui suure töö tegijat ergutada ja natukenegi asjaline olla. Nii see logi kirja saigi ja raamat pärast kenasti tagasi. Ülimalt lahe aare - on teine ikka palju elevust tekitanud -, suur aitäh!

 6 

Pärast ülimõnusat 18+ km metsamatka maandusime ÄMM 43 puhklas, kus juba eile püsti pandud telgid ka tänaseks ööseks püsti jäid. Külli ootas armsalt jäätiste ja seenepirukaga. Kõhud olidki va heledaks kiskunud. Ja tilkagi joonud polnud täna ka, peale poole lõunase õlle.. Kinnitasime enne päeva tipphetke - Allveelinnulaulus sulistasmist - kergelt keha ning lasime julgustuseks ka paar toobitäit veini ära. Siis asusime allveemaailma poole riburadamisi teele. Vee ääres tegime vajalikud alastivõtmise protseduurid. Eemaldasime kõik ebavajaliku, uhiuued ujukad said selga aetud ning kodunt leitud vana mask pähe pandud. Karmauhh ja ujumine võis alata. Aardekast sai silmatud ilma gepsuta. Hindasin poolkriitiliselt sügavust, enda võimeid ja keskkonda, millesse olin sattunud. Tundus täitsa tehtav. Nähtavus - olemas. Oksad - olemas. Sukeldumisvõime - olemas. Aarde leiusoov - vägagi olemas. Sügavam hingetõmme ja karsumm vee alla. Vast paarikümne sekundiga (kuigi vee all on keerulisem adekvaatselt aja kulgu hinnata) olin võidukalt pinnal tagasi, logiraamat vee kohal. Nagu pildiltki näha, on naljakas see, et kuigi logiraamat on veega harjunud, siis mina seda kalda poole tuues hoidsin siiski veest väljas - sest nii on ju kombeks, logiraamat ei tohi vett saada :D Samamoodi ujun tavaliselt ka veekindla gepsuga. Kas pole naljakas :)
Kui kõik vajalikud tegevused olid logiraamatuga tehtud, s.h. kontrollitud portugaallaste vm leid või mitteleid, asusime aaret tagasi peitma. See oli juba kordades keerulisem, sest kasti lukk ei tahtnud kuidagi alluda ega sulguda. Sai proovitud oma korda viis, enne kui see lõpuks õnnestus. Lõpp hea, kõik hea. Väga mõnus elamus meile kõigile, kel igaühel oli oma kandev roll. Väga meeldejääv ja hästi ajastatud otsing - ei mingit vajadust kalipso, paadi, voolikute, sangpommide vms järgi. Kui ise tegija olla ja ilmaolud soosivad, saab seda palja peegagi leida :D
Aitäh peitjaile ning eriti tänastele geosemudele, kellega koos ÄMMa kõik 44 aaret hõlpsasti üles leitud said. Oli see vast skooripäev ja veel milline - kvaliteetne skooripäev. Tuhat tänu terve päeva jagu elamuste eest! Hakkame nüüd seda kohe ÄMM 54 Puhkuse platsil edasi tähistama. Oool nait loong! Kamm along!
Aare heas korras, logiraamat märg ja korras :D

Sooja tegemine ÄMMas 43

Jahutamine ÄMMas 27

 6 

Pikk päevakulg seljataga, Puhkuses end nimevääriliselt kosutatud. Suus veel hõrk seenepiruka mekk suundusime päeva lõpu suunas. Piia jaoks osutus 4.5 raskusastmeks juba järve äärde jõudmine. Kui laudteed oli ta herilastest pääsenud, siis kuri kõrkjas torkas ikka vasakusse silma. Nüüd ründas aga kuri kohalik kuusk tal paremat silma. :( Vaesekesel annab see kürja kõrkja toime ka mitu nädalat hiljem tunda. Ja nutetud pisarad muutsid järvevee palju soolasemaks.

Sukelduja leidmine osutus kergeks, Marje andis sukeldujale muidugi vajalikud õpetused, näiteks kuidas ja kui palju on vaja prillidesse sülitada, enne sügavusse suundumist. Mina laulsin laulu : ja olgu kasvõi silme eest must, allveesportlane ei karda sügavust, ikka põhjani, uh, ikka põhjani, ikka põhja sööst meid viib. Turvameeskond sulistas tegevuspaigas. Nii me nimed logiraamatusse saidki, enne öist tšilli puhkuse juures.

veelinnu kulg

 6 

Kogu tee painas Laur meid palvega uurida kas keegi kes on end loginud 18 kuupäeval on ikka raamatus olemas. Peale jäätist, pirukat ja enne lõpliku õhtale jäämist tuli ka see aare ära võtta. Eelluure sai tehtud enne rajale asumist kes, kus, miks, kuidas jne. Ky oli meil nüüd logimas lisaks. Vett vallutasid Di, Ky ja Pa. Valvel oli vette minema Ka. Ma, Pi ja Pe julgestasid ja dokumenteerisid kaldal. Absoluutselt kõik said LR oma käes hoida. Paavo oli see hüljes kes LR ära tõi. Nii tore! Täname, kiidame, hõiskame! ÄMM = tehtud.

Leitud

 2 

4044.

 7 

Sellest aardest kogu matkapäeva mõte üldse alguse sai. Mari tahtis nii proovima minna ja kindlasti oli vaja ka kaaslasi, kui häda käes. Igal juhul oli see hea mõte. Päev kujunes väga-väga mõnusaks. Lisaks fotodele sain valmis ka videoklipid - Mari vol 1 ja koos noormeestega vol 2. Muu kirjeldus on Mari poolt juba detailselt ette kantud :) Aitäh peitjale!

 15 

Soe suvepäev ja mida muud sellega ikka peale hakata kui Veelinnulaulu logima minna. Laenasin poja käest kalipso ja kapist leidsin eelmise sajandi ujumismaski. Madratsi viskasin ka pagassi ja varustus oligi koos. Mis seal siis ikka nii keerulist on, sulps ja käes. Kohale laekudes said kõik omale ülesande, mina vedisin kalipsot selga, Leelo puhus madratsit täis ning Sirja klõpsis pilte. Sulberdasin siis madratsil kohale ja aarde peidik paistis juba kaugelt. Aga see kurask on ju kuradi sügaval ja juba roniski hirm nahavahele. Proovisin paar korda sukelduda, aga sain vist ainult paarikümne sentimeetri kaugusele ja kähku pinnale tagasi. Ähkisin natuke ja proovisin veel, aga noh mida sa ikka ponnistad kui ujumisoskus on viletsavõitu ja kopsumaht olematu. Imetlesin siis veel natuke vaadet ja suundusin kaldale tagasi. No mis teha, ei ole ju see ülesanne mulle jõukohane.

Kõmpisime nukralt parklasse tagasi ja pidasime edasisi plaane kui kohale sõitis üks auto ning kaks noort ilusat poissi hakkasid pagasis asjatama. Piilusin vaikselt silmanurgast, mis nad seal teevad ja kui lestad paistma hakkasid astusin ligi. Küsisin, kas lähvad sukelduma ja kui jaatava vastuse sain, hakkasin kähku kaupa tegema. Poistel vastuväiteid ei olnud ja kaup saigi kokku lepitud. Seletasin mõne sõnaga kus vajalik asjandus asub ja poisid teatasid, et nad on seda juba näinud küll, aga avada igaks juhuks ei julgenud. Seega nemad asusid teele vett mööda ja meie kallast mööda. Ei läinudki palju aega kui juba nad paistsidki käänaku tagant. Üks kiire sulpsatus ja juba toodigi logiraamat meile kaldale. Panime nimed kirja ja sama kiire sulpsatusega oli logiraamat jälle omal kohal. Suur tänu peitjale ja abivalmis noormeestele.

Ettevalmistused tehtud

Edutud ponnistused

Ja sealt see logiraamat tulebki

 13 

Tore kui sul on abivalmid pojad. Tõnis liugles nagu linnuke aardeni, tõi mulle logiraamatu kätte ja viis pärast kenasti tagasi. Piltide pealt vaatan et kokku läks kaheksa minutit. Aitäh!

 1 

Raskuspommid jäid kaasa võtmata ja no vabatahtlikult ma vee alla ei roni, seega tuli ka Alexil leppida ebaõnnestunud katsega M vee alla lükata.

 18 

Selle aarde puhul oli kohe avaldumise päeval selge, kuidas ma seda otsin. Olles mõni nädal varem alustanud sukeldumiskursusega, tundus nagu just mulle peidetud:). Litsents käes, Rummus veel enne lisapraktikat tehtud, täna saabuski kauaoodatud päev. Kuigi pealinnas sadas poole päevani uduvihma, oli luureandmete põhjal Äntus loota mõnusat sukeldumisilma. Nii oligi, ilm super, ise ülipõnevil. Kõigepealt puhkasin, imetlesin vaadet, jalutasin mööda järvekallast ja silmitsesin korraks eemalt aarde tõenäolist nulli. Ei olnud plaaniski mingit sutsakat ega kiiret logimist teha, hoopis eelkõige nautida Äntu veealust maailma koos aardekülastuse kui väga meeldiva lisaboonusega.

Raskeim osa, varustuse selga-jalga ajamine ning koormustega lõkkeplatsilt sillani jõudmine, läbitud, järgnes puhas nauding. Vee all ajataju kadus, aeg-ajalt tekkis tunne, et tahaks suu ammuli või verbaalselt oma vaimustust väljendada. Läbides järve pikuti oli võimalus piisavalt näha kui kaunis ja vaheldusrikas siin põhjas on. Aarde pesitsuspaiga juures muutus ümbrus taas, kogu metsa uudistasime läbi. Konteiner leitud, natuke pusimist oli kinnastega vees lehekülgede keeramisega, kohapealse kirjutusvahendiga jäin ka hätta, aga õnneks oli mulle igaks juhuks kaasa pakitud alternatiivne pliiats ning uhkusega panin nimed kirja. Vees kirjutamine oli ka uus ja huvitav kogemus. Rahulikult lugesime kogu logiraamatu läbi ning seejärel tagasiteele. Jälle see eriti kaunis säravroheline allikate ümbrus..vau! Oli väga lahe!

Veelkord suured tänud kaaslasele, kelleta poleks täna nii ägedat õhtupoolikut olnud. Kiitused peitjale, kindlasti üks meeldejäävamaid aardeid minu jaoks!

Targa vidina statistika: sulistamisaeg kokku 55minutit, vesi 12 kraadi.

Aitäh!

Kõigepealt väike puhkehetk

Teekonna alguspunkt

Visuaalne kaardistamine

Tehtud:)

Prügi või suveniir?

 15 

Käisime täna Äntus sukeldumas, leidsime jalutama läinud pliiatsi ja panime aardesse tagasi. Head logimist! Silveri kaasa hantli leidsime samuti, selle võtame homme sündmusele kaasa. :) Ahjaa, vesi oli täna 15 kraadi. :)

 23 

Ma ei ole ühegi aarde jaoks kunagi niivõrd ette valmistanud kui selle tarbeks. Minu poolt kokku kraabitud varustus oli järgmine:

3 paari ujumisprille

Pesulõks

4 meetrit elektrikaabli kõri

0,1m2 suurune tükk penoplasti

2x2,5kg hantlid

Vana varu-veekindel telefon

Ujumispüksid

Rätik

Ja suur tahe logitud saada.

Kaupo küsis juba päevi varem, et kuidas mul sukeldumisega lood on. Ma muidugist kohe kekutama, et ma mandri-Eesti poiss ja harjunud igasuguste hüppetornide ja sügavate karjääridega. Siis aga meenutas, et seal allikad sees ja vesi külm. Selle koha peal kekutamine kohe lõppes. Külma vett ma ei talu ja see võib probleemiks osutuda küll. Õnneks oli Kaupol täpselt minu mõõtu kalipso kapist võtta ja see mure sai ka kohe murtud.

Olime edukalt kogu eelneva raja ilusti läbinud ja kätte oli jõudnud see kauaoodatud päeva kõrghetk. Tarisime kogu oma varustuse järve äärde ja seiklus võis alata. Esimese hooga avastasin et olen rätiku autosse unustanud. Ma polnud ainuke kes midagi unustas. Kaupo unustas mulle kalipso kaasa võtta, lisaks kõigele muule mis ta täna kõik maha jättis. No mis siis ikka, proovime ilma hakkama saada. Lisaks enda prillidele, võtsin ka laste omad kaasa kuna enda omad kipuvad nina juurest miskipärast läbi laskma. Prillid aga laideti kiirelt maha ja anne viskas mulle pihku korraliku maski. Seega polnud enam vajadust ka pesulõksule. Ei tea mis teised ootasid aga mina kibelesin juba vette. Kuna kallas vaikset laugemist ei soosinud siis tuli minna ikka suure plärtsuga. Oh jeerum kui külm see vesi oli! Kuna mul peale kõhu piirkonna seal naha ja kondi vahel eriti miskit pole siis keha hakkas üsna kiirelt jahtuma ja üsna peagi olin väljas tagasi. Veel enne kui Kaupot jõudsin kiruma hakata pakkus Anne lahkelt oma kalipsot. :D Et see pidavat temast suurema naise oma tegelikult olema aga minu mõõtu polnud see kindlasti. Selle selga saamine oli katsumus omaette ja ilma Anne abita poleks seda kindlasti juhtunudki. Ta sikutas ja abistas ikka igal sammul. Mulle tundus et see oli ikka pigem Anne mõõdule koostüüm. Surve selle sees oli ikka meeletu ja ilma naljata võin öelda, et ainuüksi kalipsos püsimine hakkas minu energiavarusid meeletu kiirusega kulutama. Ülestõste jõu vastu olin naiselt pihta pannud 2 hantlit. Esimese hooga proovisin neid põue pista aga seal polnud ruumi ollagi. Õnneks seljakoti rihm aitas hädast välja ja lisakaal vöö peal oli olemas. Kuna polnud õrna aimugi kui kaua tuleb vee all olla siis olin kokku klopsinud ideaalse hingamisaparaadi. Lükkasin kaabli-kõri penotükist läbi ja see osa jäi siis vee peale hõljuma. Teise londi otsa pistsin suhu. Kuiva trenni tehes töötas see ideaalselt. Jäi veel telefon põue pista ja aeg oli sukelduma asuda. Mina kalpsasin taas vette ja teised jäid endiselt kaldale juhendama. Esimese hooga katsetasin oma hingamistoru. No tule taevas appi, kes küll sellise lolluse välja mõtles. Õhku seal sees ei liikunud ja huuliku puudumise tõttu ahmis see vett vahele. Seega sellest jurast polnud mingit tolku. Kogu seda pulli näinud Kaupo mõistis, et ega must asja pole ja asus siis lõpuks teist potensiaalset peiduka kohta läbi kammima. Ma ronisin aga vahepeal oksale puhkama ja sikutasin põuest välja oma telefoni et paar pilti klõpsida ja koordinaate kontrollida. Pilt tuli sellel ette ainult 2 sekundiks ja kadus taas. Siiamaani pole seda tööle enam saanud. No johaidii, mis saab veel valesti minna. Olles natuke jõudu kogunud, asusin asukohta vahetama. Pea vee all mulistades nägin järsku kuidas üks mu naise hantlitest põhja vajus, oeh. Kadus aga taimede vahele nii ära, et rohkem ma seda ei näinudki. See juhtus siis selle teise kuuse tipus, õige puu poolsel küljel. Nii et kui keegi sinna tõsisema varustusega peaks minema, võib selle omale boonusaardena välja tuua. Kaupo oli vahepeal aarde üles leidnud ja kobis sellega õrrele jalgu puhkama ja uurima. Kui mina tema kõrvale jõudsin, polnud jalgealust tundagi, alles mitu meetrit kalda poole oli minu jaoks õrreke piisavalt kõrgel et jalgu puhata saaks. Ilmes aga tõsiasi, et marker oli oma vutlarist plehku pannud ja me ei teadnudki, kas ültse saabki ära logida. Märkmik läks Annega kaldale ja õnneks sai nimi kirja, iseasi kui kauaks. Seega paistab et ka marker on juba järve põhjas ootel järgmise boonusaardena. Kui märkmik ringiga vees jälle oli, pakkusin vabatahtlikult seda tagasi viima. Ülestõmbe jõud oli aga meeletu ja sukeldumine oli päris keeruline, õnneks oli abi lähedalt võtta ja sikutasin ennast põhja. Tutvusin kastiga ja asusin olukorda taastama. Lõpp kiskus aga kiireks, harjumatu tõmme ülespoole ja hapnikuvarude otsa saamine tegid oma tööd. Pika pusimise peale sai siiski kõik paika ja esimese katsega oli aare taas järgmisi külalisi ootamas. Ei jõudnud veel pinnalegi jõuda kui kärsitu Anne kaldale kamandas, tahab ju tema ka minna. Kallast puutudes oli tunda korralikku pingelangu ja esimese hooga oleks tahtnud lihtsalt paar minutit maas vedeleda ja ennast koguda. Seda võimalust mulle kahjuks ei antud, tuli kiirelt kummiülikond järgmisele üle anda. Kuna jõuvarud olid otsas, siis ka lahti riietamisel tegi Anne suurema töö minu eest ära . Kui Anne valmis, kadus ta nagu välk vette ja otsejoones aarde poole. Peagi oli kosta juba ka võiduhõiskeid. Tegi mõned tiirud ja nii kui ta kallast puudutas tabas tedagi see pingelang ja jäi tükiks ajaks pooleldi veel vees olles sinna kalda servale puhkama.

Oli see alles seiklus! Peab ära mainima et minu jaoks oli see siiani füüsiliselt kõige raskem aare, ühtegi teist katsumust ei ole siia kõrvale paraleeliks pannagi. Oleks vesi soojem, oleks ilmselt lihtne rannasuplus olnud. Sellest ei hakka rääkimagi, et minu suurest ettevalmistusest oli kasu ainult pükstest ja ühest hantlist, ülejäänu paneb tagantjärgigi veel muigama.

Kaupo veel küsis samal päeval, et kas ma ainult koha pärast ka mõnda aasta aaret valiksin? Nüüd võin sellele küsimusele vastata. See kättesaamatu kristallselge veealune paradiis on AA kandidatuuri väärt küll. Väga lahe oli ja sobib siia matkatee lõppu suurepärasaselt rosinaks. Mina tänan.

See näpistas mind tagumikust kui lõpuks puhkama sain.

 19 

Kui aare avaldus, siis wikipediast sain teada, et suurim sügavus 8m ja vesi suvel 10 kraadi. Eeldasingi midagi sellist aarde peidukaks, aga sinnani ma ei küündi. Kristeli ja teistega suheldus tuli välja, et palju kergemas kohas on aare ja teiste mitte-akvalangistide logid julgustasid. Annega suheldes jutukäigus mainis siia tulekut ja ta oli kohe huvitatud. Tegime ÄMM 1-43 läbi, võtsime varustuse autodest ja tulime kohale. Kuna mul kalipsot ei ole, siis tuli hakkama saada vana rasva pealt. Silver läks ees vette, aga ta kiire välja tulek ning kehva kallas ei kutsunud kohe sisse minema. Kui aga Silver kehastus ümber Disco Steve'ks ja läks vette, Anne hakkas mööda puud minema, siis läksin ka ise vette. Vee temperatuur andis tunda. Kui aga jõudsin teiste poolt ujumata kohta, siis seal oli tunduvalt soojem ja kannatas olla. Passisin igatepidi puu alla, aga aaret ei märganud. Läksin siis teist puud vaatama ning seal see oli. Mõned korrad kohapeal siplemist ja vesi läks segunemise tõttu külmaks. Alla jõudes läks pisut aega kasti avamisega, õhk oli päris otsa saamas, aga jõudsin logiraamatu krabada. Viisin selle Annele, läksin kirjutusvahendit kastist otsima, aga ei leidnud. Võtsin hoopis ränduri välja. Nimede kirjutamise ajaks läksin välja, kalda lähedale jõudes oli juba päris soe vees. Steve läks logiraamatut tagasi viima ning läksin seda pealt vaatama. Teist korda vette minnes oli palju hullem, aga kuna esimene katse õnnestus, siis kaua ei pidanud vees olema. Välja saades oli pisut külm, aga päike soojendas kiirelt üles. Vaatasime Anne sukeldumised ära ning saime geotuuriga jätkata. Mõnusalt värskendav oli suplus, varasem higi oli nagu peoga pühitud. Mu arust on veeaardeid liiga vähe. Just selliseid 2-4m sügavusel, mida iga inimene võiks kätte saada, sest ujumisoskus on oluline. Minu teine veeaare see aasta. Aitäh peitjatele.

Minu "kalipso" materjal

 22 

Kõik algas sellest, et Kaups siin ükspäev säutsus, et pühapäeval läeb omale Ämma valima. Mul erilist usku ei olnud, et siit rajalt ta omale hea ämma saab, seega pakkusin end kõigepealt ise. Mul oli nädal aega enda varustamiseks. Tartu täisvarustuse toomiseks ei viitsind uhada, seega kraapisin kohapealt. Laenatud sai 4 numbrit suurem kalipso, vähemalt ilus lilla teine, siis olid mul mingid sitanökerdis prillid endal, kuid laenasin ka need, saapad olid loomulikult sorokpaslednid. Kuna Kaupo hirmutas, et ma jään selle kalipsoga pinnale kui õhupall, siis olid loomulikult kaasas ka 2 kõige ehtsamat telliskivi. See, mis Silveril vastu panna oli, kahvatus selle kõrval kui kevadine lumi märtsikuus.

Esimesena kargas vette Silver ja sama kiirelt oli ta väljas, sest krdi külm olla olnud. Liiatigi ei teadnud me kumb palk õige on. Mina turnisin niisama, et pidi ju ülevalt näha olema. Kalipso istus üksi kaldal.

Tegime uue plaani, et see naine kellelt ma kalipso laenasin on ka nagu pikem, et äkki pressime Silveri sisse. Plaan võis ju hea olla, kuid Silveri väiksemakspressimine oli paras väljakutse. Lõpuks sai lukk kinni ja mees vette. Mulistas mis hirmus ja mul oli tunne, et nende meestega ma üldse logi kirja ei saa, sest nii oligi, et kalipso ulpis veepinnal kui pall. Õnneks tuli mängu kaldal niisama passinud Kaupo ja ühe ropsuga oli karp pinnal. Selleks ajaks oli mul ka täpne teadmine, kus karp asub, kuidas kinnitatud, kui sügaval ja et kui oksast kinni hoida ja jõuga tõmmata, siis saan ka ehk alla. Logisin meid ära, karbi viis tagasi Silver ja siis hakkasin ma oma kallist varandust kiiresti tagasi tahtma, et ka vähemalt proovida. Kalipso kättesaamine mehe seljast võttis mind täiega hingetuks aga tahe ise proovida jäi peale. Mina pugesin sellesse lillasse kondoomi ülikiiresti. Sumasin vette ja olin pinnal samuti kui õhupall. Vahtisin maskiga vette, puristasin ja ujusin aardega kohakuti. Oks oli näha, puhkasin ja tõmbasin end alla, sain kastini. Sellega lugesin oma logi kirjasaanuks. Siis triivisin veel teise puuni ja siis käisin kasti juures veel 2 korda, ikka mööda oksa. Vesi on ikka üliselge, oksad kõik näha ja lahedad toikad on seal püsti. Ballooniga olekski liiga lihtne olnud. Tehtud! Aitäh peitja vinge väljakutse eest ja nüüd sain ka teada, mis vihje tähendab, no on ikka kaval!

Varustus on oluline

Nusserdab seal nagueiteamis!

 11 

Meie seiklus siinsel matkarajal ei alanud mitte päris hommikul, vaid ÄMM 1-ga alustasime täpselt kell 14. Seega jõudsime tiiruga algusesse tagasi umbes kella 19 paiku. Kuna ei tahtnud ujumist väga hilja peale jätta, siis sai see sutsakas ette võetud peale 33ndat.

Abivahendeid oli nii minul kui poisil kaasas täpselt 2. Tegelikult oleks piisanud ühestki, selline privaatrand siin ju :)

Vesi oli mõnus, peale esimest ehmatust. 10 sekundit ujumist ja juba oligi soe. Mõõtevahendit ei olnud, aga tunde järgi selline 18-19 kraadi vast. Üleliia kauaks ka sinna mõnulema ei tahtnud jääda, seega asusin tegutsema.

Vesi on siin teadagi, selge ja väga läbipaistev. Aare oli kaugele näha. Ega muud, kui nimed kirja. Möödasõidul kiire leid - nagu klassikud ütlevad :)

Laias laastus oli ka minu stsenaarium sama kui lauril, mõne variatsiooniga. Täpsemalt, ühe sukeldumisega tõin logiraamatu ära, käisin kalda ääres, Anna pani nime kirja ning teise sukeldumisega viisin tagasi :). Kolmas kord käisin ja kontrollisin üle, kas kõik jäi nii, nagu pidi jääma. Tundus, et jäi.

Ei oska öelda, milline pliiats seal originaalis võis olla, tundus, et seda enam ei ole. Nimi sai kirja oma pastapliiatsiga, loodan, et püsib.

Selle aasta esimene välitingimustes ujumine ka nüüd tehtud. Loodan, et ei jää viimaseks. Suve on tegelikult olnud ju rohkem kui mõnel viimasel aastal kokku.

Täname mõnusa kogemuse pakkumise eest sel matkarajal ja selles järves. Meie kestvad kiitused!

 11 

Timmu on meile oma esimeseks aardeks küll ikka hea tüki välja pannud! Et ei mingit alguse lihtsamat ja arglikumat katsetust vaid kohe selliste, mille logimine on täiesti eriprojekt ja/või hulk eneseületust ja mille alla lisatud värvikad kirjeldused otsijate seiklustest saavad endale pea kõikide aktiivsete mängijate pöidlad ning on lahedad lugeda peitja kõrval ka kõigil teistel mängijatel…:D.

Laur on samuti juba väga värvikalt kõik oma sukeldumiselamused siin ära kirjeldanud ja noh, tõsi ta on, et mina olin seekord siin vaid nagu üks osaline Lauri ühes lemmiksaate-ellujäämisvõistluse seriaalis, kelle kohta saatejälgija kord ise ühes järjekordses osas naispoole tegevus(etus)t vaadates pillas, et “SEE tšikk ei tee siin küll mitte midagi” :P. Et jah, istusin vaid kaldal ja ohjasin meie koera nii palju kui sain, kes oli pähe võtnud, et Laur vajab nüüd kindla peale abi seal eemal vees ja on vältimatult vajalik talle sinna kõrvale ujuda oma toetust näitama… :D. Ja kui Lauri tegevusest rohkem kui mõned õhumullid vee peale näha tõusid, tegin pilte ja kui raamat kätte visati, siis logisin ka. Rohkem ei teinud midagi, peale salaja muretsemise, sest kõrvalseisjana ju ei tea nii täpselt teise lõplikke kui-kaugele-on-ohutu-minna-võimeid ega näe tema enesetunde sisse ja on ikka väga hull kaldal istuda ja mitte midagi teha saades oodata, kas nüüd tõuseb uuesti peanupp veepinnale või kas 20 sekundit veel on okei oodata või peaksin ka juba vette sumama sest äkki ta jäi sinna osktesse kuskile kinni ja mida ma siis teen kui tõesti on abi vaja ja kas mu seljas olevad riided, mida appiminemise korral enam kindasti ei jõua seljast kiskuda, lähevad nii raskeks, et veavad mu enda ka sinna põhja ja mida ma meie koeraga teen seni kuni vees olen, see tuleb ju järgi ja ujub abistavalt käppadega pähe ja kuhu ma oma telefoni seal lirtsuval kaldal peaks viskama et pärast oleks üldse, millega abi kutsuda ja… :D. No ühesõnaga, sabistasin nagu sooda ja kujutasin ette igasuguseid koledaid teoreetiliselt mis-kõik-võib-juhtuda-asju, sest ootaja aeg on ju teadagi pikk, ükskõik kui loetud sekundid see ajaliselt ka kestab ning Lauri vahepeale pinnaletõusmine ja järjestikune kurat-kurat-kurat vandumine ning uuesti sukeldumine ei teinud ka asja kuidagi lihtsamaks :D. Aga no lõpuks jõudis ikkagi kogu möll nii kaugele, et Laur sai ennast rahulolevalt veest välja veeretada ja mina tema kuivamise kõrvale taas hingamise normaliseerida… :D.

Et vot siis, milline leid seekord ja minu poolt ka suured tänud Timmule, et võtsid ette selle eriliselt laheda aarde siinsele matkarajale peitmise :). Ja eks paistab, suve jooksul on siiapoole kindlasti veel vähemalt 1 sõit; kui kõik klapib, tuleme ehk uuestigi mõne mängijaga siia nende leidmisele kaasa elama (ja ise veelkord koos telliste ja sooja kalipsoga logimishuumorit tegema… :D).

Misasja ta teeb seal?!

Ma pean minema seda asja vaatama, vol 3

Käes!!!

Senised logid, lk 1

Senised logid, lk 2

 26 

No ei andnud mulle rahu, et see aare veel leidmata jäi sel rajal millega sai ikka päris palju kevadest sisustatud :D Ilmad olid päris kaua kuumad olnud ja kuna nädalavahetuseks plaane polnud, ütlesin Marisele, et nüüd on nii ja lähme ujuma. Laupäeva hommikul pidin küll Pärnus olema aga no siia sõita läbi Pärnu pole ka eriline ring ju :D Igatahes kohale me õhtul kuue aeg jõudsime. Kasutasin Sinijärve lõkkeplatsi juures olevat onni riidevahetuskabiinina. Siis edasi nulli poole. Gepsu polnud vaja kaasa võttagi, kuna eelnevast korrast oli asukoht selgemast selgem. Kaldal olles tundus vesi varvaste vahel täitsa ok. Mis seal ikka passida. Mask pähe ja vette...aga siis tuli esimene error. Maskil rihma juurest kinnitus ära murdnud ja eriti tugevalt enam seda silme ees ei hoidnud. Nojah...mis siis ikka. Proovima ju peab. Õnneks on järve kallas selline, et vaikselt vette liikumiseset juttu ei ole. Peakat ja asi valmis. Esimene ehmatus oli jahe :D Millegi pärast hakkas kaelal külmast valus. Proovisin siis ära kuidas morsa kombel on võimalik sealt tagasi kaldale saada :D Tean küll, et eemal on parem koht olemas aga see tähendas ka pikemat ujumist nulli. Veest väljas, mõtlesin et mis teha. No ei usu, et soojemaks ka läheb kunagi ja no ega nii hull nüüd ka ei olnud. Karmauh tagasi vette ja nulli. Jess, aare paistab vee pinnalt üpris hästi...ahah, selline ja selline ja tuleb teha seda ja seda. Mis siis ikka. Alla ja eriti nulli. Esimene liigutus tehtud, sain aru, et prillid vett ei pea ja need juba päris täis. Tagasi üles. Prillid tühjaks. Tagasi alla. No kurat. Kuidas siit nüüd aarde kätte saab? Nägemine läheb jälle ja hingata tahaks ka. Tagasi üles. Prillid tühjaks ja uuesti alla. No ei saa kätte, tee mis tahad. Tagasi üles. Natuke puhata vaja. Kõrval asub paras oks, mille otsas saab tunda ennast tõelise varesena kase ladvas. Hea on kohe nii puhata :D Positiivne oli ka see, et kas vesi polnud külm või suurest sahmimisest oli täitsa ok olla. Natuke puhatud, jälle alla. No ei saa. Jälle üles. Ma isegi ei tea mitu korda see kordus. Seejärel sain vihje, et ma ikka loll ja mõtle teisiti. Ma olin endale pähe võtnud täpselt kuidas aare lahti käib ja nii ma oma energiat seal kulutasin. Kui asi selge, oli kõik lihtsam. Selle suure vee alla pressimisega olin end juba päris ära väsitanud. Nüüd sain alla, aarde lahti aga logiraamat jäi veel maha. Järgmise prilli tühjenduse ja hingetõmbe järel oli aga see viga ka parandatud ja peagi sai Maris kaldal logima hakata. Tunne oli hea...mure aga suurem...lahti saamine on ju üldsiselt tunduvalt lihtsam :D Nii see kinnipanek hirmutas. Ma poleks iial arvanud, et sellisele sügavusele minek päris ära väsitab, eriti kui seda väga palju kordi järjest teha :D Nii tagasi aaret viies tegin ka mõne vea veel. Esiteks jätsin logiraamatu nii käe ümber, et ma ei saanud seda kätte esimene kord all :D Teine kord läks paremini ja logiraamat sai tagasi, ning aare kinni. Nüüd veel see viimane ja keeruline samm. Esimene katse...no kurat? Kas aare on sügavamal kui enne? No ei jõua enam kohale :D Ja siis tuli heureka hetk kui loll ma olin terve aja olnud. Ütleme nii, et viimane sukeldumine oli terve õhtu kõige rahulikum. Vaikselt alla, viimased liigutused aardega tehtud, vahi veel kasvõi kalu, hinge suudan hoida, pole väsinud ega midagi...ja siis tagasi üles :) Ja siis uuesti morska mängima ja kaldale :D Tehtud!!! Neljas 4 maastikuga aare too nädal :D Ja see kindlasti esimene mis tõesti seda tähist ka väärib. No olgu, Maa ja taevas tegelikult ka. Aga täitsa tehtav asi on. Vett pole ma kunagi kartnud ja seetõttu teadsin, et tahan ise ära teha, mitte ei lase kellegi nime kirja panna. Pole ka kunagi varem nii palju pidanud vee alla minema. Õnneks polnud sellega mingeid probleeme ja närv oli külm terve aja, õnneks ka mõistus selge. Ei piinanud ennast kuidagi üle ja nii oli asi täitsa mõnus. Eks ma kõige rohkem kartsin külma vett, et no äkki need allikad teevad ikka liiga külmaks ja midagi läheb krampi või no kes teab. Aarde juures oli tunduvalt jahedam küll. Pinna peal aga täitsa ok. Numbreid ei julge küll öelda aga no soe ei olnud ja ei piinanud ka külm :D Tehtud!

Geopeitus on lahe ja suured suured tänud Timmule, et viitsisid sellel rajal kaasa lüüa ja ühe eriliselt laheda aarde sinna peita :) Äntu Sinijärve lähedusse rada planeerides ei saanud ma kuidagi kasutamata jätta selle järve üliselget vett ja nii tuli mõte abiks võtta täiesti uut tutvust :) Tore, et ka Timmule idee meeldis ja aare saigi peagi paika.

Peale ujumist läksime lähedale maakohta ja isegi mina ronisin korraks lavale sooja :D ÄMMaga siis ongi kõik. Aga mul on tunne, et küll ma seda rada seal veel käin küll ja küll :) Aga seda suurima rõõmuga, koht sai valitud selline mis mulle endale väga meeldib ja kuidagi pole kahju seal veel aega veeta, üksi või seltskonnaga :) Tänud veelkord kõigile peitjatele kes te viitsisite kaasa lüüa selle raja tekitamisel :)

 13 

Vaatasin enda pilte, meil on ikka nii äge programm siin 2 päeva on olnud… :D

Esimesel päeval jalutasime selle aarde juurde koos rajaringi juba lõpetanud Anna ja Heikiga, kes 43-da parklas meie saabumisel parasjagu oma auto juures asjatasid. Vahetasime matkamuljeid ning saime kuulda, et nemad on 44-da juurde oma visiidi juba teinud, Anna koguni käis aaret leida püüdes ujumisega katsetamas… Übertubli ikka, ma ise ei saa sinna vette vist küll enne kui keegi karvavoodriga kalipso leiutab :D. Nojah aga kuna tol päeval rohkem vette minna soovijaid ei leidunud, ka Anna ise enam teist korda mitte, piilusime turvaliselt vaid kuusel kõõludes üle, kas aardekarp ikka paistab vee peale kätte ning lugesime õhtu seejärel selleks päevaks lõppenuks...

Järgmiseks päevaks aga oli meil kokkulepe, et Kristel tuleb aaret logima ja Timmu hooldama ning meie kogu seda möllu pealt vaatama. Ning et samal ajal oli juhtmisi rajal ka Reix koos Hennyga, said ka nemad sellest kõigest boonusena osa :D. Peab ütlema, et koerad vaatasid küll seda tegevust seal kohati vähemalt sama mõistmatute nägudega pealt kui Jutsi Jack, aga häirida ennat suuremat siiski ei lasknud – ju nad harjunud, et nende pererahvas ja sõbrad ronivad aeg ajalt kuskile urgu või katusele või puu otsa ja asi siis see vee alla minekki on… :D

Aga mis ma siis tegelikult öelda tahtsingi… Peitjale ütlen aitäh, et oled teinud meile siia väga vinge ja emotsioone pakkuva aarde ning tuleme kindlasti veelgi seda siia vaatama :D. Sest Laur lubas meid sellesse karpi ükskord suvepoole ise kirja panna ning küll ma sellest ka ühe muuvi ja pildigalerii teen :D. Praegu aga saate vaadata pilte Kristeli ägedast logimaminekust ning kui hästi läheb (st mul peaks liikuvate piltide kokku-lahkulõikamine õnnestuma) tuleb sellest üles ka üks väga nalja täis video… :D.

Esimsel päeval parklas koos Heiki ja Annaga

Ettevalmistused

Sukelduja pakitakse sisse...

Jupp hooldaja vormist ;)

Varsti vette :)

Äemmm...mis toimub?! :D

Tehtud! :)

 29 

Kui see aare avaldus, siis ma sügelesin kohe seda otsima. Kuna mul oli sukeldumiskursus pooleli, siis pidin veel mingi aja kannatama. Neljapäeval käisin lõpuks avaveetunnis ja peale seda anti luba üksi Äntus ära käia. Oh, seda rõõmu. :D

Lauri ja Marisega oli ka eelnevalt kokku lepitud, et kui minek on, siis nad tulevad kaasa. Laur neid kirja ei lubanud panna, kuna tal on kindel soov see ise ära teha.

Parklast sild paistis, nii et mina naiivselt mõtlesin, et vahetan riided ära ja sillalt vette ja ongi tehtud. :D Sillal küsiti hoopis, et kus null on ja siis ma alles avastasin, et aardeni veel pikk maa. Samal ajal saabusid Ämma rajalt ka Reigo ja Henny, nii et saime koos nulli otsima minna.

Nullis käidud, tuli kostüümivahetus teha, sest õues võis ilus päikseline ilm olla, kuid vesi oli ikkagi külm.

Vette oli mul nii kiire, et esimese hooga unustasin maski maha. Ainuke abivahend mida peitja soovitas ja just selle suutsin unustada. Õnneks tuletati kohe meelde, et mask on ka vaja võtta. :D

Natuke ujumist ja peagi olingi nullis. Aare oli suht kehvas seisus, üks laud oli peidiku küljest kadunud. Ma saan aru, et kui sinna varustuseta minna, siis pole aega mõelda, et kuidas asi töötab vaid üritadki võimalikult kiiresti karbi kätte saada ja tagasi pinnale pääseda. Mul oli õnneks aega nii et sain rahulikult uudistada. Aare ise oli väga lahe ning logiraamat ja kirjutusvahend ka, sai mõnusalt nullis ära logida. :D

Suured tänud peitjale, kindlasti üks sellistest aaretest mis jääb kauaks kauaks meelde. :)

 5 

Panen kirja ausa mitteleiu. Käisin vees, uudistasin ringi, leidsin kuuse otsast käbisid, kuid aaret ei näinud. Tuleb välja, et käisin kehvasti tehtud eeltöö tõttu natuke vales kohas.
Vesi oli pärast pikka retke küll värskendavalt 15 kraadi ülemistes kihtides, aga ... midagi peab järgmiseks korraks ka jääma.

Suplus

 11 

Krantsid ja kolleeg jäid kaldale ning mina ukerdasin uikarites ja ujumisprillides järve. See mul sel aastal teine looduslikus veekogus ujumine. Pealmine kiht oli täitsa soe. Õnneks oli vesi väga läbipaistev ning juba pinnalt paistis õige vidin ära. No aga selleni jõudmine oli juba veidi ukerdamist nõudev. Põhjas kurivaim oli vee temperatuur üksjagu külmem. No välja ma sinna ikkagi ukerdasin ning nii kui aarde pesa puudutasin, lahkus selle katus ja tõusis pinnale. Vaatasin, et vaid üks seda kinni hoidvatest naeltest oli sirge. Proovisin ka teised kohapeal sirgemaks painutada. Logiraamatust nägin, et ka soojamaa mehed Portugalist olid vahepeal logima jõudnud. Järgmise ukerdamisega sain logiraamatu paika ning siis läks paar korda, enne kui katuse jälle kuidagi peale tagasi sain. Eks ta üsna ehku peale sinna jäi, kuid oma piiratud kopsumahuga ning üsna jahedast veetemperatuurist tulenevalt ma suuremaks paigaldustööks võimeline ei olnud. Ehk püsib, aga eks ta ilmselt veidi nokitsemist vajab. Toreda elamuse sain, aitähhid peitjale!

 7 

Pärast 32. ÄMMa kuulsin kuidas Valgejärve tehti vettehüppeid ja oldi rõõmsad vees olemise üle. Olin just parasjagu jõudmas ühe ujumist nõudva aardeni. Ei mina suutnud enam vastu panna. Seljakotis oli küll kõik vajalik olemas aga tegin kõrvalepõike auto juurde, et võtta kaasa paar soojaks muutunud õlut julgestuseks.

Järve ääres riiete vahetus ja üleliigsete puukide eemaldamine. Kaldal oleva mätta vahel oli vesi väga soe. Järves olev aga minu maitsele natukene külm. Positsioneerisin ennast Maaameti abil täpselt paika ja siis hakkasin tegema soojendusharjutusi. Poolest saati vette ja siis välja. Siis vähekene veel sügavamale kuniks külm hakkas ja jälle päikese kätte soojenema. Testisin ka ujumisprille - pidasid ilusti vett eemal. Lõpuks tegin karastava ujumise nullini aga isegi sukeldumise mõtet ei tekkinud pähe. Sama targalt kaldale.

Proovisin plaan B-d. Jalutasin mööda purret umbes nullini. Tahtsin siiski aaret kasvõi näha. Püstloodses asendis hakkas sügavas vees kohe väga kiiresti külm ja aare jäigi nägemata.

Chillisin ja puhkasin siis niisama tunnikese seal järve ääres. Vaatasin kalu, sõin pähkleid ja võtsin päikest.

Peab ootama globaalset allikate soojenemist, keharasva protsendi tõusu ja muid soodustavaid asjaolusid.

Aitäh peitjale siiski ühe mõnusa supluse eest!

Varustus

 8 

ÄMM matka 2/18. Teise ringiga liikusime mõõda ja viskasime pilgu peale. Oletasime võimalikku asukohta. Ring tehtud, ei jäänud muud kui üritada ka viimane aare purki saada. Juta organiseeris varustuse ja mind kui kõige nooremat lükati tanki. Aarde asukoha leidsin kohe, ei pidanud otsima. Algus aga tundus lootusetu, ei olnud ju kaasas kõikki vajalikke lisavahendeid, et saaks lihtsamalt. Olin valmis juba loobuma. Siis aga leiti mulle abivahend. Tegin mõned proovid ja võtsin end kokku ning lõpuks saidki nimed kirja. See oli ikka paras eneseületus. Rohkem meeldib ikka olla kahe jalaga maapeal. Ka Sven käis ja vaatas aarde üle. Kogu seeria sai seega joone alla. Väga lahe seeria, tunnustan peitjat ja aarde meistreid. Mõnus mõõda matka rada jalutada, aardeid noppida, mõistatada. Soovitan soojalt ja ühe päevaga vabalt tehtav. Tänu eksimisele numbritega käisima maha 15 km ja aega kulus üks ametniku tööpäev.

 8 

Ei oskagi suurt lisada, pildil Juta logis ütlevad koera olek ja ilme kõik vajaliku. Minu roll oli jalad märjaks saada ja targutada. Siin STF ja ämma-seeriale tervikuna FTF tänu Juta ettenägelikkusele ja Martti sihikindlale tegevusele. See oli rõõmustav finaal ägedale matkale. Aitäh.

 15 

Eks me olime enam-vähem välja mõelnud, mis meid ees ootab ja otsustasime ka oma võimeid katsetada. Ohverdas end üldise hüvangu nimel Martti. Tema ennastunustava tegevuse tulemusel on ta teeninud auga välja STFi phantomi järel. Muuseas, eraldi äge oli logiraamat ja pliiats, nägin sellist oma elus esimest korda. Aitäh keerulise kuid siiski võetava aarde eest. Päris täpselt ei räägi mida tegime aga liiga lihtne see kindlasti ei olnud, kõik peitja hoiatused on asjakohased.

Jack on valvel, mida te rumalad inimesed teete

 4 

Koht üle vaadatud. Ujuma ei läinud.

 20 

Kõigepealt jalutasin nulli lähedale ja hindasin keskkonda, oli teine igati meeldiv. Enda võimeid hindasin ka piisavaks. Võtsin ka ujumismaski kaasa nagu soovitatud. Ilm oli ilus, päike säras. Täppismõõteriista järgi oli keskkond lausa 4 kraadi soojem kui minu eelmisel selle keskkonna külastusel. Nullis vaevas esialgu geopimedus, teisel tiirul õnnestus saavutada kastiga silmside. Väga lahe pesa on aardel. Veelindu polnud kodus, küll aga tiirutas kasti ümber mitu kala. Igaks juhuks olin kirjutusvahendi kaasa võtnud, aga meeldiva üllatusen avastasin, et aardes oli see täitsa olemas. Erinevalt naaberaardest oli ka logiraamat täitsa tühi. Geopeitur minus ei lubanud seda mitte nii jätta, FTF läks kirja kell 18:40. Aitäh peitjale.

No ikka väga napilt jäi puudu, et Külli oleks karbi poole teel olnud, oleks vaid natuke tagant utsitanud. Ja see poleks tal olnud esimeseks karastuseks sellel kevadel. Takistuseks jäi ehk eeldatav tihe oksarägastik aarde ümbruses.

 12 

Vaatan ja mõtlen, et sellel ÄMMA rajal kulgejaid on juba arvestatav hulk ja siiani pole mingit adekvaatselt logi ilmunud. Teen siis otsa lahti ja ütlen otse välja, et leidnud. Kokkuvõtteks võin öelda, et see on see sama järv kus saksa tank pesitseb.70- nendatel veel vedelesid jämedad katkenud trossid kaldal ja olid tunnistuseks, et Tapa Insenerväeosa võimsad masinad seda välja üritasid vedada.Tookord ja võib õelda, et kümneid aastaid olid seal vene sõjaaväe demineerijad kohal, et säilinud lõhkematerjali hävitada.Siis suletigi mingil ajal see ala ja taheti tank välja vedada.Aga, et see on nii sügaval põhjasetetes, siis läks asi vett vedama. Aastaid tagasi oli isegi suur poleemika selle kohta, et kas seal on saksa tank või mitte. Mingi seltskond oli aga absoluutselt selle vastu, et midagigi uurida ja avastada.