Paneb kinni ära

Peidukoht on hävinenud metsatööde käigus. Konteiner logiraamatuga on minu käes.

 1 

Kasske mets on jah, kadunud, koos peidukohaga. Kuna peidukas oli veel värskelt meeles, siis suutsin kohapeal konteineri okstehunniku alt välja tõmmata. Saan vajadusel omaniku kätte tuua. Karp on veidi deformeerunud, kuid logiraamat on terve. Aitäh aarde eest!

Kasske “mets”

Vaade nullile

Tuli info, et aarde juures toimuvad raie tööd ning see on kadunud.

Vaatan lähipäevadel üle.

See aare on mul kaardil oma paar aastat oodanud. Täna õhtul pimedas tulin seda otsima. Metsas on lund ikka väga palju. Leidsin aarde, aga ta on väga sügaval jääkamaka sees, ainult paistab üks sinine serv välja. Peab kevadel uuesti proovima.

Siin sattusin kukeseente välja peale.Aitäh!

Teed ilusti lahti lükatud ja lausa lust oli pikki sirgeid teid sõita :) Lõpu lõik oli lükamata ja mingid maasturid olid sõitnud. Kündsin korralikult tee madalamaks auto põhjaga aga õnneks oli pehkem kohev lumi. Muidugi korraks oli kerge paanika, et tupik tee ja kus ma küll auto ringi saan pöörata aga siiski lähistel oli keegi juba sama asja teinud ja kõik lahenes ilusti. Ka värsked jäljed läksin peaaegu aardeni aga siiski mööda... kummaline, et keegi just seal põlvissaati lumme sumpama läks niisama... xD

Leitud

See aare on juba ammu silma hakanud, sest uus Tartu maantee ju talle külje alla ehitatud, aga kerget ligipääsuteed sealt siiski pole. Täna tulime hoopis teiselt poolt ja mööda kruusakaid sai kerge vaevaga täitsa kõrvale sõita. Aarde kirjelduses olevat ei suutnud küll kohapeal nähtuga kokku viia, aeg on teinud ikka oma töö. Aga tagant järgi vähemalt hea ajalooga end kurssi viia. Aardekarbi sisu oli natuke kopitanud olemisega, aga logiraamat täitsa kirjutamiskõlbulik. Aitäh!

Aitäh aarde eest!

Huvitav ajalugu, mille jälgi looduses ise küll leida ei osanud..

Tänan peitmast.

Leitud, logitud, tänan!

Kohalesõit oli päris lihtne ja ka aare sai kiirelt leitud tänu vihjepildile. Tänud aarde eest!

Salapärased kohad need sood ja rabad. Ulmelised ka. Aitäh kohta näitamast ja uue, põneva infokillu eest.

Vau milline vägev aardekirjeldus. Selline teema mulle väga meeldib. Ise poleks selle linnuse kohta osanud infot otsida, täiesti uus teave minu jaoks. Hetkel sai ligi sandaalides. Suur aitäh harimise eest!

Mõtlesin, et teen trassilt väikese kõrvalpõike panin WAZE juhatama ja muudkui sõitsin. On ikka ring vaja teha, et sinna saada. Vist tervelt +10kilomeetrit oli vaja rohkem sõita. Aardeleid ise oli vähemalt lihtne, isegi soovitatud kummikuid vaja ei läinud. Raamat väga niiske.

Järjest kolmas distantstööpäev siin põhimaanteele küllalt lähedal, aga samas mööda teed sõites tegelikult päris kaugel asuvas kõrvalises paigas. Tänane aare nõudis õige vähest astumist, kuid kummik tõesti sõber siingi - aitas sügavas sulalumes sumades varbad terveks jätta. Eestlaste põlisajaloost on alati põnev midagi uut teada saada, aitäh harimast!

Kõige raskem on selle aarde õiget lähenemistee otsa leida. Kui see käes, annab vihjepilt õige koha kähku kätte. Aare oli pessa kinni külmunud, aga kaas tuli lahti ja sain logida. Aitäh!

Kui eelmise aarde juures läks kõik õlitatult, siis siin ei suutnud me kuidagi midagi leida. Tuiasime siia sinna, näost hakkasime juba siniseks minema, aga ei aaret kuskil. Ühel hetke hüüdis Lisete, et tema sündis 20.03. Ups. Pool tundi veel sinna aega jäänud. Aeg on tagasi minna. Eks tuleme kunagi uuesti.

Leitud ja logitud Tänud

Tänan aarde eest!

Sellele aardele lähenemine on nüüd küll õige mugavaks tehtud, muidugi kui õigelt poolt läheneda. Tore väike põige metsavahele, tänud aarde eest!

Kasutasin sobivat lähenemisteed ning peale auto parkimist avastasin suure georaja, mis otse aardeni viib. Logiraamat vajaks tuulutust. Hetkel veel kannatab logi kirja panna. Geologist positiivsema emotsiooni andsid hoopis leitud kukeseened - täpselt nii parasjagu, et neid hommikul võileivale panna.

Proovisin veel kolme erinevat lähenemisteed. Üks lõppes aiaga, teine läks lihtsalt vales suunas. Kolmas viis peaaegu aardeni. Vormistasin siis asja ära ja suundusin kodu poole. Aitäh peitjale.

Kui olime Rauapuu tee aardega ühele poole saanud, siis muidugi võtsime suuna siia, et ühe soojaga ka see aare üles otsida. Metsaalune oli märg, kuna oli just sadanud, seega said kummikud jalga tõmmatud. Nendes oli lust kohale jalutada ja leidki tuli kärmelt. Praegu on küll selle aarde juurde marulihtne pääseda, tundub, et liiga hilja tulime. Tahtnuks tulla ikka siis kui see ligipääs oli maasturiga_huvitav. Aga noh, mis sa teed, igale poole ei jõua nii ruttu ja mõned aarded leiad varem, teised hiljem, kolmandad jäävadki leidmata. See sai leitud hõlpsalt, täname.

Minu GPSis olev tee lõppes kilomeeter enne kohale jõudmist aiaga, mille taga kulges uus ja uhke veel avamata tee. Eks kunagi teinekord proovib paremini läheneda :)

Plaanisin kiire skoori teha kõrvaloleva aardega aga kui ikka abivahend on valesti meeles, siis pole midagi teha. Taavi arvas, et ilma kahe vihjele vastava abivahendita polegi seal midagi teha... Kuna juba õigel teel olime, siis asusime distantsi vähendama. Ühel hetkel palusin välja laskmist ning Taavi&Exe jäid autot ümber pöörama. Asusin üsna sirgelt jalutama, kepseldes üle veetakistuse, kuid märg võss tegi iga sammuga rohkem niisutust. GC-s on aarde maastikuks 3.5 nii et ma täiega lootsin, et ronima ei peaks. Õnneks ei pidanud. Tagasi teele jõudes otsisin kõigepealt välja rätiku, seejärel kuivad riided ja jalanõud, hea kui autosse kogu elu mahub. (446) Aitäh!

Praegu saab tõepoolest u 100m peale, aga tee oli natuke kitsa võitu ja otsustasime auto kaugemale jätta. Nulli juures veidi tiirutasime ja siis silmas Karl aaret. Tagasiteel korjas ta mulle väikese kimbu. Pärast avastasin, et liblika olin ka saanud.

Leitud. Aitäh :)

Siia tõi meid igati korralik kruusatee. Mõnedkümned meetrid jäi vaid mööda metsa minna. Aarde lähedusest leidsime põdra jalakondi, sõrg küljes ja puha.

 1 

Ei osanud me kuskilt poolt sellele aardele läheneda. Proovisime siis esimest guugli pakutavat varianti. Sealt ei õnnestunud üle uue Tartu mnt. saada. Küll oli sinna sattunud üks mölkis ninaga auto ja ka politsei. Läksime siis järgmist ületuskohta katsetama, aga enne uut maanteed sai tee otsa ja lõppes võrkaiaga. Sealt edasi võtsime ette jalutuskäigu ja saime alustuseks värsket laia sileda asfaltkattega maanteed ületada. Edasi läks muidu korralik, küll veidi pehme ja mudane, tee aarde poole. Ja mida me siis enne aaret näeme- selline korralikkõva kruusatee 100m aardest. Ei tea küll kus selle tee algus ja lõpp hetkel on, aga seal ta oli. Meie saime aarde logitud ja lonkisime tuldud teed tagasi. Tänud, oli tore tutvuda muistse kohaga ja uue maanteega.

 1 

Panustasime Tartu maantee poolt lähenemise sellele ajaloolisele kohale.Esimene lähenemistee ületada Tallinn-Tartu uut trassilõiku ebaõnnestus.Ühele linnamaasturile oli siin lähistel viimane lõbusõit tehtud,seda küll juba uuel asfaltkattel.Polnudki varem näinud,et liikluspolitseinikud sündmuspaiga salvestamisel drooni kasutavad.

Järgmiseks võimaluseks kujunes juba koht,kust ilmselgelt alustasid oma rännakut Piia ja Peeter.Panime kummikud jalga ja minekut.Jalatsivalik oli õige,saapaga oleks probleeme tekkinud.

Koht nähtud,väike rännak tehtud ja nimed kirja pandud.Aitüma tutvustamast

 2 

Pikka aega meeltes ja plaanides olnu, korduvalt seltskondades tekkinud küsimus "äkki täna lähme"-"Ei!", sai täna siis põhieesmärgina ette võetud.
Tõstsime emotsioonid ülesse ajamasina juures, kus veetsime tunni ahtoj toredas seltskonnas. Pole õrna aimugi, kas valisime õige lähenemissuuna. Ühel hetkel, kui aardeni jäi vast 1.5 km, oli tee läbilõigatud traataiaga. Selle taga võis aga täies hiilguses imetleda peatset kiirteed, millel küll asfaltkasukat peal polnud. Traataia alt läbi saamine oligi kogu retke raskeim maastik. Edasi metsatee, mets, uus kruusatee ja taas sügisene mets mõne põdrakärbsega. Ei miskit ületamatut, ega rasket. Sellises kohas võiks ennas halbadel aegadel ära peita küll.

 1 

Meie tänane esimene jalutuskäik kulges kuidagi liiga lihtsalt ja kiirelt, hing ihkas veel. Pilk kaardile ja saigi paika järgmine sihtpunkt - Kasske wochma. Ligipääsutee leidmine polnud kõige lihtsam ülesanne. Algul jäi põiki ette uus rajatav Tartu mnt lõik. Siis aga saime juba kätte õige teeotsa. Parklast jäi aardeni linnulennult ca 450 m mõnusat metsameeste poolt "kujundatud" maastikku. Tänase ilmaga, kui valge lumi kattis augud ja maast välja turritavad oksatüükad, oli ka selle maastiku läbimine meeldiv kulgemine. Lõpuks oli isegi mets juba metsa moodi, puud ja saapa sisse kippuv lumi. Tänud peitjatele!

maastiku kujundus

lõpus oli isegi mets metsa moodi

Tänud aarde eest!

Teeolud olid täna väga head neljarattalisele ja ka jalameestele. Pori ja vesi olid jääs ja lumel kandev kooruke. Tänud peitjale.

Mõnus jalutuskäik, kus sain tunda end lumehelbekesena alguses lainetel, hiljem mogulitel. Aare sai leitud, oli teine veidi peidikusse külmunud, kuid õnnestus vigastusteta kätte saada. Aitäh!

Mõnus jalutuskäik mudasel teel mõne kraaviületuse ja kohatise võsas ragistamisega. Tänud!

 3 

Mul ei olnud see aare üldse praegu plaanis. Et ilge võss ja vedel maa, no tänan, EI, praegusel aastaajal!

Küll aga oli Kaupol plaan, mis tähendas minu jaoks logi imelihtsalt kirja saamist, sest mina olin ju "veetav", ise ei teind midagi kui välja arvata mõnisada meetrit metsas siblimist ja põdrakärbestega sõitlemist. Sellist juhust jätab vaid blondu kasutamatta, mina see küll pole. Krabasin vajaliku varustuse ja sõit aardeni läks kiiresti. Mingeid kummareid meil polnud kaasaski ja praegu polnud vajagi. Geomobiili parkimine oli vast kõige suurem väljakutse, muidu selline lihtne jalutuskäik. Seeni nägime aga jätsime viisakalt järgmistele.

Aardel ääretult huvitav kirjeldus, no mina ei näinud küll midagi, mis meenutaks mingitki elamist. Aa ma jupike ka ju. Tänud, mis iganes hea koht see ka polnud, tore oli siia sedaviisi kulgeda!

 4 

Kaardilt paistab, et siin saab palju jalutada. Seepärast pole kiiret olnud ja kui täna tulin enduroga, siis tundus parim aeg olevat. Kutsusin Anne kaasa sest mitmekesi alati lõbusam. Sõitsime kaugele sai ning leidsin paraja parkimiskoha ~450m aardest. Matkasime aardeni ning ei saanud aru, miks sellisesse kohta aaret peita. Kodus kirjeldust lugedes sain aru. Ega ei meenu midagi, mis linnust meenutaks. Edasi sõitsin koju, kus tuuri väsimus andis tunda ja pea oli paks. Kuigi neljas päev oli kõige lühem ja kergem, siis tuli kilomeetreid kõige rohkem, 354km. Neljapäevase tuuri summaks 1098km.

Metsas tuleb parkimiskoha otsimisel leidlik olla.

Kõik räägivad mingist võsast ja raiesmikest. Keegi ei räägi aardeni viivast metsahooldusrajast ja lokkavatest seeneväljadest. Kummaline. Hetkel pääseb veel suht hõlpsasti kohale. Mis aasta pärast saab, seda ei tea. Võiks isegi mainida, et maasturiga huvitav. PS! Kuuseriisikahuvilised tõtake! Meie nopisime metsaveoteelt taskulambivalgel paraja soustinoosi. Öö tikkus peale ja tagasi ei viitsi minna. Kui seal teepeal juba oli ja ümber aarde samuti, siis mis seal metsa sees veel olla võiks! Soovitame!

 1 

Täitsa lollakad, kes see sellisesse kohta aaret peidab? Kohale ja tagasi ikka päris paras matkamine, alguses mööda teid ja radu, lõpuks sealt, kus otsem tundus. 2 kitse suutsime ka ära ehmatada tee äärest, võtsid teised rahus päikest. Aga kuna aardeni jõudmine täitis seekord palju suuremat eesmärki, kui ainult logimine, siis sundisime ennast takka! :D Küll kanged varsti ise ka aru saavad...

Tiirutasime nagu kodu kaotanud kirbud mööda neid uusi ja vanu, valmis ja valmimata teid. Lõpuks otsisime seda silda,kuhu sõita ei soovitata, no ei leidnud, sest tundub et sinna on kerkinud uus ja tummisem :). Aga edasi sai ikka jala mindud, sest maapind oli kaldus ja kohati segamini pööratud. Jala astumiseks oli tee täitsa töötav, kuid raiesmik väsitas ikka oma kumerustega. Aare leitud sai paremat tagasiteed otsitud kuid ikkagi tuli kasutada juba tuttavaid teid, muidu keerutaks seal praegugi veel. Tänud!

Kui inimesel midagi teha ei ole, siis võtab ta jalgratta ja vaatab lähimate leidmata aarete poole. See tundus just hea valik olevat, et nii lähedal ja samas nii kaugel. Natuke tegin sohki ka, päris Tallinnast kohale ei vändanud. Leid tuli kiirelt, aitäh.

 3 

Suvi on meil olnud see aasta just selline, kus on lihtsalt patt olla kodune kui sita suusailma asemel on Vahemere paradiis. Nii saigi tööl vabadel hetkedel välja mõeldud järjekordne ringsõit. Seekord siis 3-päevane. Ööga ilmnenud probleemidest hoolimata jäi tuur jõusse.

Kaardil välja zoomitud olekus olin seda naljaka nimega aaret pidanud kiireks drive-innikaks kui millalgi minek Tartu suunal. Alles päev varem kui natukene süvenesin siis nägin, et hoopis pikk matk võssis. Ei lasknud ennast heidutada ja märkisin selle kohe päeva esimeseks soojendus aardeks. Autoga sain ära proovida uue liivase Tartu maantee lõigu. Ehitustöö paistis käivat täistuuridel. Teiselpool liiva oli minu soovitud teeots ilusti lahti. Lasin suured masinad mööda ja siis pensionäri kombel kobisin omale teele. Edasi väga kaugele ei saanud, sest tee läks maasturiga_huvitavaks.

Seisma jäädes ümbritses autot 1000 parmu. Hääl oli selline nagu 100 pikkade küüntega inimest klõpsiks oma sõrmi vastu klaasi. Ootasin, et olukord maha rahuneks ja siis tegin tormijooksu pagasnikusse diffusili järgi. Mõtlesin, et tahaks vastu vahtimist anda sellele vennale, kes punase diffusili poelettidelt ära korjas. See sinine on nii mõttetu. Peab hakkama endale muda naha peale määrima või siis jahipoodi paremat kraami hankima minema.

Ma spetsiaalselt võtsin selle aarde jaoks kaasa pikad püksid ja kapuutsiga pusa, et oleks naturaalne putukatõrje. Hommikul jahedama ilmaga saab ju kanda rohkem riideid. Ma kangekaelselt aga läksin ikka lühkades ja t-särgiga. Terve aja peksin ennast kätega, et vähendada parmude populatsiooni. Tee oli aga see eest oodatust palju parem. Mingisugune masin, tundus vähemalt nagu ATV jälg, oli sealt sõitnud ja sihi sisse raja rajanud. Autost aardeni oli mööda teed umbes 1km ja päris võssi sai lõpuks ainult mingi 100 meetrit. Näha seal võssis kunagist linnust - minu fantaasia sinna maani täna ei küündinud.

Aitäh aga aarde ja väikese jalutuskäigu eest!

Järgmine_>

Autoga sain trügida kuni uue Tartu mnt Pirita jõe sillani. Hea tahtmise juures oleksin ka u 1 km jagu edasi saanud, aga ei viitsinud seal teed ümberkujundama hakata ja kui vahepeal oleks vihma hakanud sadama, siis oleks ka tagasisaamine veidi küsitav olnud. Seega siis jäi auto linnulennul u 1,8 km kaugusele ja sealt asusin vantsima. Kuna taevas ähvardas pidevalt vihmaga ja ma seljakotti ei viitsinud kõikidest asjadest tühjaks tõsta, siis võtsin vihmariided kilekotiga käeotsa ja liikusin nagu turuline metsa poole. Algul muretult Pirita jõe kaldal mööda autorada. Seejärel üle jõe ja teisel kaldal leidsin taas ühe vana metsaveo tee, mis mind aardele ligemale viis. Seejärel siis ukerdasin veidi mööda raiesmikku ja sain jälle metsateele. Ning miski aeg kadus see ära ja siis sain jälle metsas ja võsas sammuda. Täitsa mõnusa looga paik aardele leitud. Jalutuskäik oli superluks, tuul viis tüütajad minema ja sain rahulikult kõndida. Aitüma kohta näitamast!

 8 

"Hoi. Lähme võssa."
"Kuhu?"
"Kaskvõhma"
Sobrab meeleheitlikult mälus, aga ühtegi sellenimelist aaret ei tule meelde.
"Omad pipardavad siin kõik. See on sihuke mesikäpa urruauk, et ..."

Palang oskab kutsed ikka tõsiselt vastupandamatuks muuta. Tegelikult mul oli küll mõttes kuhugi metsa minna, aga loomulikult mõnda tsiviliseeritud kanti, kus on teerajad ja inimesed ja puha. Mitte, et neil radadel peaks alati käima, aga ikkagi.
Leidsin lõpuks geopeituse lehelt aarde üles, millest Palang rääkis ja mis muidugi oli kirjutatud täiesti kirjaoskamatus keeles ning vaatasin kaarti. Hmm. Lausa kohutavalt kutsuv paik.
Lõpuks otsustasin puhtalt selle järgi, et kui ma täna otsima ei lähe, jääb see aare sinna võssa aastateks ja isegi siis ma ei kaalu varianti sinna kohale minna. Niisiis nõustusin.
Ardus vahetasin autot ning õõtsusime minu valitud parklasse, mis asus siiski hoopis teises kohas, kui oletasin. Sillani jõudes tuli meelde, et tegelikult ma kaarti vaadates mõõtkava üldse ei jälginud ning mul pole aimugi, kas kõndida tuleb 15 või 5 kilomeetrit. Igatahes teatasin Palangule üsna resoluutselt, et MINA kõnnin omas taktis, kuna mul oli Vormsi maraton endiselt meeles.
Tegelikult polnud asi üldse nii hull, kui olin kartnud. Aardeni näitas linnulennult 700 m ja mina sain oma veekindlate Poola botastega täitsa kuivalt kohale, kuigi maastik ja Palang tegid kõik, mis suutsid, et mind kuhugi ära uputada.
Päris kiirelt olime nullis ning pärast logiraamatu lehtede ükshaaval ülevaatamist asusin logima. Palangu meeldetuletusel kirjutasin küll 1. kuupäeva sinna, aga kas ka maikuu, selles ma pole enam kindel. Mälupilt üritab mind panna uskuma, et ma kirjutasin sinna aprill.
Tagasiteel võtsin aega pildistamiseks ja võsaraksumise kuulamiseks. Palang arvas, et põtradel on juba vasikad ja mind nad enam võistlejaks ei pea.
Tänud aarde ja omamoodi paiga tutvustamise eest.

 9 

Võhmas ehk soosaar. Ja mis see nimigi muud on, kui et mingi saksmann või daanlane proovis kuulmise järgi võõras keeles öeldud nime oma keele grammatika kohaselt kirja panna. Tulemus on tavaliselt sihuke - torvestaeuaerae vms.

Komplekteerumine oli seekord keerukam. Omad pipardasid, kes selle, kes teise asja pärast, kui võssaminekust kuulsid. Õnneks oli Inga kohe saadaval, ja tema võsavõimekus on teada. Panime siis plaani maha ja minekit.

Sild kannab, nii mind, Ingat kui autot eraldi võttes ja koos ka. Aga kasu on tast enam-vähem sama palju kui koolnule kompressist, sest praktiliselt kohe peale silda hakkabki see koht peale, kus autosid uputatakse. Seda on seal täitsa usinasti tehtud, olid need siis peitjad või keegi veel kangem. Meie loobusime, jätsime auto silda vaatama ja kimasime jala.

Ootasin mingit timixi Neetumäe sarnast jõledust, aga ei old hullu midagi. Öösel oli metsa muidugi hiigelkogus vett alla kallatud ja see vulises rõõmsalt kraave mööda, nii et üksik kopp pidi kallil üks-mai-päeval veel vetega mängima, aga tegelt sai Inga suisa tossuga kohale, kuigi kummikuga oli mõnusam. Ja põdrad on teerajad kenasti sisse sõitnud, mine ja naudi ja pildista näsiniint või sinilille, kui tahad. Ronisime vallile, leidsime vihjepuu - ja siis uuris Inga veel hulk aega logiraamatut niipidi ja naapidi - no äkki ikka mingi erko on selle kuskilt keskelt ära sodinud. Aga ei olnud. Seega {ftf}, Ingal vist esimene üle kümne aasta. Oleks need õiged temaatilised veinid kaasas olnud, teinuks pikniku, aga nüüd teeme ainult virtuaalse. Ja peitjatele tänu, on alles koht leitud!