Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kui talvel veel pakane nii käre oli, et meri kinni külmus, algas siit jäätee mandrile.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: lumega_raske (1), ilus_vaade (1), marjad (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7P2KJ
Logiteadete statistika: 75 (97,4%) 2 2 0 0 0 0 Kokku: 79
Kive oli palju ja täpsemal uurimisel paljastus ka aarde asukoht. Aitäh.
Üllatavalt kaua otsisime. Tähelepanu tõmbas ristikivi.
Täna pisut rohkem aega keskenduda ja otsida ja sai päris kärmelt logitud. Aitäh!
Siin läks aega ja korraks käis peast läbi ka mõte, et niisiis, see jääb vist leidmata. Aga ei, tõime ära! :)
Leitud. Hästi peidetud, aga samas kui targalt otsida, siis ka hästi leitav.
Siin kulus ikka tohutu aeg, aga Margus ei tahtnud alla anda. Pole üldse kindel, et ta õiges kohas oli. Koht kena, aitäh!
Oli siin tuhnitud ja kraapisin veidi minagi, aga tabamust ei tulnud. Liiva sees oli aardekarbile käiv teadvustav kleeps, mille leidmise järel arvasin, et ehk rohkem pole môtet tuhnida. Eelmine leidja oskaks ehk selgust tuua.
Lõpetasin töö Prangli elektrijaamas, sõin kohvikus kõhu täis, laenasin seina äärest jalgratta ja pühendasin ülejäänud päeva aaretele. Aitäh!
Selle aarde otsimisega läks üsna pikalt. Vaatasin esmalt üle kõik vihjele vastavad kohad, seejärel vihjele mittevastavad kohad ja nii kohe mitu korda. Ka abiinfot sai küsitud ning seejärel lõpuks ka leitud oma urust.
Saare teine aarde leid. Kivid üle vaadatud, aare leitud. Koer ikka meiega kaasas. Aitäh.
Kargel suveõhtul enam kedagi taliteel uitamas polnud. Vaid üksik laev silmapiiril liikus Muuga poole. Leitud kergesti.
Teekonnal kirikust Tenuneemeni satais meid ka kohalik koer, kelle me ristisime Kustaseks. Õnneks kohapeal natuke uurisime ja puurisime, aga kätte saime!
Olime oma rattatuuril Prangli saarel ja palavuse kiuste oli üks väga lahe päev täis aardeid ja huvitavaid kohtasid. Tänud aarde eest!
Siin läks ikka jubedalt aega, mitu korda otsisin uuesti nulli ja lugesin logisid. Lõpuks siiski sain ka topsile küüned taha ja nime kirja. Aitäh peitjale.
See kulunud väljend kehtis täna ka meie kohta- Kui tervet ei jaksa võta pool. See kehtis ka meie puhul. Seekordse käigu raames suutsime ainult pooled saare aarded üles leida. Eks on põhjust veel tagasi tulla. See siin jäi päeva viimaseks. Otsimisele kulus küll üksjagu aega, kuid ega ta peitu ka ei jäänud. Talvel oleks see muidugist paras pähkel. Aga kes see ikka talviti Pranglil käib?
Tänud.
Siin läks otsimisega isegi natuke aega, sest esimese ringiga midagi huvitavat silma ei hakanud. Lugesime natuke logisid ja otsustasime, et nullist väga kaugele tuiama ei lähe ja hoolika vaatlemisega see topsik märgatud saigi. Aardega kõik korras. Aitäh!
Kadakad, kadakad, kadakad ja veelkord kadakad. Need puud, mida lõunapool eriti ei näe, mistõttu tekitavad alati kohe minus saare tunde. Veeresime läbi nende kohale ja selleks hetkeks oli päikese põletavat kuumust juba vägagi tunda. Kuni mina asju sättisin, leidis Airi aarde üles. Minu soovil peitis selle tagasi ja lasi ka minu lahinguväljale. No ei tulnud lihtsalt. Vihje on suhteliselt mõttetu ning lumega aare leitav ei ole. Vähemalt oli koht vägagi kaunis ning edasi mere äärde minnes tegi Airi minust väga kauni klõpsu :) Aitäh!
Mind see vihje küll ei aidanud aga leitud sai sellegipoolest. Kiikasime mere äärde ka. Tänud!
Aare oli täpselt seal, kus lubatud ja sai nimede võrra rikkamaks. Tänan.
Pranglile mineku plaan sai paika pandud juba 2 nädalat tagasi. Võtsime saare matka ette ratastega, kui oleks lõunal praam tagasi tulnud, siis oleks isegi sellega tagasi jõudnud. Aga mis siis ikka tegime pärast sadamas aega parajaks. Saime tunnike olla kui tuli laeva kapten ja ütles, kui tahate saate laeva peale minna. Mis siis ikka 1,5h varem saime laeva sooja. Tänud peitjale.
Siia sattumise põhjuseks oli 1969 a TEMTi lõpetanute kokkutulek. Aitäh saare väga heale-huvitavale turismikorraldusele!
Null keerutas siin ikka täiega ja lõpuks vaatasime ringi, kus on reaalsed kohad, kus aare võiks ennast peita ja ühest sellisest kohast me ta ka täis elujõus leidsime. Tänud peitjale!
No seda aaret oli päris "hea" kõva tuule ja vihma käes otsida. Google muudkui keerutas nullpunkte- küll ühele, küll teisele poole. Lõpuks aare ikka leitud.Hea, et usside hooaeg läbi sai ja neid ei pidanudki kartma. Aitäh peitjale.
Prangli leid #5. Johaidii kus siin tekkis nõutust. Kindlasti ei aja ma madude kartuses (ja sellistes kohtades ka nende eelduses) oma käsi jumal-teab-kuhu-alla-ja-vahele. Eelmised leidjad olid otsustanud selle topsi “kosmose kõige sügavamasse musta auku” saata ja minu pika päästetöö tulemusel sain nime vihikusse ja jätsin ta järgmiste jaoks ka tiba inimlikumasse kaugusesse, ilmselt ei oodanud peitja, et otsijad seda haarates õlani end kivide alla peaks kaevama.
Täitsa põõsas oleva purgi juurest jalutasime siia. Minul oli teistest vähe inimlikum olemine, kuna liikusin kummipükstes, kaaslastel olid kuivakad. Sellise ilmaga oli mul teatav eelis :D. Aitähhid!
Eh, mööda kiira-käära, kiiba-kõõba teid kruisisime peale hommikukohvi selle aarde poole. Jõudsime just kohale kui vee äärest kihutas ööbla peremees atv-ga ,ämbris kalasaak,kaldast üles.Näitas uhkelt oma suuri kalu ja kimas edasi. Meie panime nimed kirja, kloppisime sipelgad riietelt ja sõitsime edasi. Tänud!
Päev ratastega Pranglil. Siin kohtasime tänase kuupäevaga sõprade logisid. No kas siis terve päev võtab aega kiriku juurest siia tulemine? :D Telefoni keegi ei võtnud, et saaks üle küsida kaugele nad siis on jõudnud. :)
Tundus hea koht endale krundi soetamiseks.
Vahva leida lastega
Rattatuuri "Prangli roheliseks" kolmas peatus. Selle aasta väga mõnusalt sooja suve nautides on hetkel raske siin jääteed ette kujutada:) Täname.
Ei mäletagi millal viimati selline talv oli, et meri siiani jääs autot võinuks kanda. Eelmine talv oli küll korralik, aga põhja rannikul jää nõrk. Kirjeldust polnud lugenud ja selle pilguga ei osanud ringi vaadata, kus see jäätee täpsemalt pihta hakkaks.
MTÜ RuaCrew lastelaagri lapste Geomäng käib täie hooga. Proovin ikka vahel mõne aarde juures vahti pidada ja lapsi julgustada. Tegu on üle käte läinud noorukitega. Kui enamuse jaoks oli mäng huvitav, siis oli ka neid, kes ei saanud aru, miks nad peavad midagi otsima. Parem oleks ju niisama logeleda. Sain ka suhelda ehtsa puberteediga. Kes võitles iga minu sõna vastu ja kui siis ütlesin, et sa oledki ju pubekas ja peadki kõige vastu võitlema, siis hakkas ka ta selle lause vastu võitlema. Nii äge on vaadata sellist iga. Igatahes, sai aare peale nelja tiimi läbimist jälle üle vaadatud ja ümbrust ka korrastatud. Tänud.
Tänane teine aare nii endale korjamiseks, kui ka MTÜ RuaCrew lastelaagri lapste Geomängu plaaneerimise külastus. Pidin ju kindel olema, et kas lapsed ikka suudavad aaret leida. Õnneks oli aare mõnusalt leitav ja võis linnukese oma märkmiku teha. Sobib mängimiseks. Tänud aarde eest.
Prangli tuuri jätk. Tänud peitjale.
Järgmine, mille juurde jalutasime; samal ajal kui mina telefonis kirjavahetust pidasin leidsid teised aarde.
Novot, ei olnud kirjeldust lugenud ja ei osanud isegi hinnata olukorda kust sinna autoga võiks üle mere saada. Aga kes teab, äkki ka meil tuleb veel kunagi nii külm talv ja küll saarele aardeid juurde tekib :D
Lugege Karli logi, seal on kõik öeldud.
Tänud seltskonnale ja peitjale. :)
Kevadel oleksin peaaegu läinud autoga või jala mööda jääteed Prangile. Siis oleksin saanud siit mööda tulla. Muidugi jäänuks leiuta, sest aaret veel ei eksisteerinud. Nüüd kambakesi matkasime oma marsruuti ja tegime ühe kiire peatuse. Aitäh!
Üks vihjab, üks määrab nullpunkti, üks otsib ja neljas on seltskonnaks - koostöö imehea :)
Õhtusöögini oli veel palju aega ja aare oleks seda justkui teadnud. Oli väga kaua meie eest peidus (õnneks mitte jää tulekuni). Aitäh ;)
Taas oli Krista see, kes meie saarereisi organiseerimise enda peale võttis. Meie pidime vaid õigeks ajaks sadamasse jõudma, et siis üheskoos Pranglit avastama minna. Saarele jõudes oli meil plaan, et teeme saare ühe päevaga puhtaks, et järgmisel päeval oleks aega naabersaartega tegeleda. Ilmataat oli oma soojusega helde ( nagu me sel suvel juba harjunud oleme ) ja parmud rõõmustasid värske söögi üle. Wrangö aarde juures meie otsimismeeskond korraks täienes. Egon, kel oli etendusest vaba aeg, nähes meid miskit otsimas, teatas, et tal tekkis ka nüüd huvi see miski üles leida :) Edasi kulgesime taas algkooseisus. Nautisime saare erinevaid maastikke, mustikaid, merevett, seltskonda ja mida kõike veel. Kolm aaret enne lõppu eraldus neljandik seltskonnast, jättes need järgnevaks päevaks avastada kui me korra naabritel külas käime. Punase kivi juures tekkis korraks segadus. Õnneks päästis geovaist. Takkajärgi tuligi välja, et saarel liiguvad ringi koordinaadivargad, kes korda ei armasta :( Ja oligi käes hetk kui jõudsime ringiga öömaja juurde, kuhu juba vahepeal oma kompsud jätsime. See, et endomondo näitas 18,5 km, tuli küll üllatusena. Ei saanud arugi. Perenaine oli meile suitsulestad toonud. Ainult maiustage aga... Koos meiega nautisid õhtut ka tuhanded sääsed! Ja see oli juba liig, mis liig. Pool kala sain söödud ja siis loobusin. Ei saa ju kalaste kätega end kaitsta. Paar tundi sai aplausi saatel ka magada aga see oli ka kõik. Patt oleks sellise serenaadiga edasi magada. Aknast välja vaadates avanes ikka armas pilt. Kaks võidurõõmsat herrat, kes olid äsja Pässu üle kavaldanud, serenaadi laulmas. Paavo oli küll rohkem turvamees või mänedšer või hoopis kaks ühes. Peeter soleeris väga hingestatult üksinda. Igatahes nii mõjuvalt, et peagi suundusime viiekesi mereranda päiksetõusu ootama. Korraks isegi nagu lubas päikest aga sel päeval tuli pisut teine ilm. Randa kaasavõetud söögid-joogid otsas, kulgesime tagasi öömaja poole. Kes otsustas sääskede kiuste veel üks uinak teha, kes jäi järgmist hommikusööki ootama. Minul aga oli hingel eelmisel õhtul nähtud nastik, kes oli end üsna lootusetult kalavõrku kinni sõlminud. Tegelikult ma õhtuhämaruses täpselt ei saanudki aru, kas tegu on rästiku või nastikuga. Kutsusin Paavo kaasa. Julgestuseks tuli ka Marje, kes oli kuri, et see nastik nii kaugel on. Natuke siis pusisime, mõned võrguaasad sai suuremaks lõigatud ja lõpuks oli nastik vabaduses :) Üks heategu igas päevas! Hommikusöögi ajaks laekus kogu seltskond laua taha. Krista ja Külli Keri saarelt tagasi, Peeter oma iluunelt (mis siis, et sääsed oli moka paiste imenud ja ilust oli asi kaugel :)), meie päästemissioonilt, Ruth ja Vaimar virgutusvõimlemiselt. Kõhud head-paremat täis ja oligi aeg hüvasti jätta ning suund Aksi saarele võtta. On taas, mida meenutades taas tuju heaks läheb. Tänud kõigile, kes sellele kaasa aitasid ja muidugi aardepeitjatele.
Varemgi Pranglil käinud, aga ei iialgi selles kohas ja ei iialgi nii palju mustikaid siin saarel näinud. Aitäh peitjale siia kutsumast!
Siia sammusime lääne poolt kõikse otsemat rada pidi. Tüüpiliselt pole see mitte kõige suurem ega laiem. Aga see-eest olid raja ääres mustikaid nii palju, et tempo oli aeglane marjade, mitte kehva rajavaliku tõttu (-:
Kui kohale saime, tuli paari vihje alla piiluda ja käes ta oligi. Järjekordne kena ja rahulik paigakene sel väiksel saarel. Aitäh Mariannile lisapõhjuse eest Pranglile tulla! Aare korras, evej.
"Krista Reisen & Co" selle suve esimene saare külastus (Krista see polnud solvang vaid heatahtlik kummardus).
Tulin isegi Soomest, meeste lahedast seltskonnast varem kui planeeritud tagasi, et sellel retkel osaleda. Ilm oli korraldajafirmale iseloomulik. Nii nagu ka põhjalik eeltöö kulgemiste ja mõistatuste lahendamise osas. Mulle jäi siis imetoreda seltskonnaga vaid kaasa kulgeda. Oma seljavalu tõttu olin ma koheselt nõus kilogramme kaaluva seljakoti (kuhu oli varustust laaditud (ennekõike toitu Piia korraldusel) kordades pikemaks ajaks, kui me seda selle ühel ööbimisel vajasime) virutama esimesse veidi tihedamasse põõsasse. Pea kõik aarded kulgesime üheskoos lobisedes. Inimesed, kellega varem polnud vestelnud, said ühtäkki palju lähedasemateks. Vingumist ei kuulnud kordagi kellegi suust. Logide kirjapanemised jäid Piia kanda. Kus vähegi võimalik, seal tegime teed vaevumärgatavaid radasid pidi, näod täis ämblikuvõrke ja suu mustikaid. Tore oli Wrangö otsimine, kus ka Egon meie üritustega ühines ja mis viga otsida, kui saad lähedusest külma jooki juurde osta. Kes rüüpas jõu saamiseks peatuspaikades ürdijooki, kes käis ujumas. Kõik saare aarded, mis praegu avaldatud, said leitud (nagunii on mõni salajane tops veel peidus). Mind hakkas enne lõppu küll seljavalu kiusama ja peatuspaigas võetud ravimid panid taaskord enneaegselt magama. Selle tulemuseks oli see, et kaasavõetud joogist oli hommikuks enamus veel alles.
Juba õhtueelselt üllatas meid lammas Pässu, kes oli must nagu öö ja tervitas meid kiire jooksuga. Meie Paavoga hakkasime oma keskkohti kaitsma ja panime jooksu. Kohe ilmus nurga tagant ka väikese vanapagana moega poiss, kes omale iseloomuliku aktsendiga teatas, et tema oligi Pässu lahti lasknud.
Kui mina öösel kella 3 paiku ärkasin siis selgus, et üleval on ka kogu ülejäänud matkaseltskond, kes tegeles vahetpidamatu plaksutamisega. Me kõik hakkasime juba sarnanema sügelevate pühademunadega ja minul tekkis küll soov, et tahan vabadust, tuult, mis viib sääsed minema. Paavo oli kohe nõus minuga mere äärde tulema. Aga merevett ju ei joo ja targad olid viinud janukustutajad keldrisse. Minus tõusis kohe häbi ja hirm, et ma pean nüüd janus vaevlema, sest õues on kuri lammas Pässu, kellest ma ei pääse mööda, et saada kätte enda janukustutajad. Õnneks oli Pässu jooksnud mujale. Siis sain ma aru, et kahekesi Paavoga mereääres romantikat tehes näeme me tõesti välja nagu Robi ja Bobi. Tuletasin meelde mõne ilusama laulu, mida täies ulatuses teadsin ja laulsin akna taga Piiale serenaadi. Tulemus oli ootamatult saagikas. Saime Paavoga endale lausa 3 kaunitari varahommikuseks rannakülastuseks kaasa. Kaasalauldud ilust oli minul suur kasu ka mereäärest tagasitulekul.
Suur tänu Kristale ja kogu seltskonnale toreda matka eest.
Väike rajake kadakate vahel oli nii ahvatlevalt suurte mustikatega ääristatud, et väga kiiret kulgemist siin ei esinenud järgmise aardeni. Kohale me jõudsime ja kiviaia tuvastasime. Tänud peitjale.
Kiire põige enne järgmist aaret. Jääteel pole veel sõitnud. Aitäh!
Kiriku juurest suundusime siia. GPS üritas meid lollitada, aga vihje aitas ja tops tuli välja sellest kohast üsna kaugelt, kus GPS enamvähem nulli näitas. Tänud aarde eest!
Jälle üks neem, kus varem käinud pole! Kihvt koht! Aare tuli peidukohast välja kiirelt. Peale logimist jätkasime teekonda järgmise aarde poole.
Sugulane otsustas teist aastat järjest oma sünnipäeva Pranglil tähistada. Peomeeleolus suvitajad jäid kuhugi mererannale tiksuma, aga mul oli enne tähistama asumist paar asja vaja korda ajada ;) Päeva esimene karp, millele sai rattaga kenasti ligi. Aitäh!
Kuigi kõik olid aarde asukoha tuvastanud, siis keegi ei tahtnud oma käppa palaval suvepäeval sinna kivide vahele ajada. Lootsin salamisi, et see voolik, keda enne nägime, oli saare ainus madu ning sain karbi kätte. Aitäh!
Sellele aardele leidis Mariann üsna huvitava ajalooga paiga. Viimastel aastatel on merejääga üsna kitsas käes. Saame siis käia siin rannaääres aaret otsides endiseid jääaegu meenutamas.
Leidsime maru hea rästikurajaka magamiskoha. Õnneks oli seal seekord karp, mis sobis ideaalselt värvilt mu kiisudega mütsikesega. Aitäh peitjale kohta näitamast, ilus koht!
Seltskonnas liikudes ei tundunudki need kilomeetrid nii pikad. Ebaharilikku värvi aardekarp tuligi pisikese otsimise peale välja. Tänud peitjale
Kui kambaga peale minna, siis aare kauaks varju ei jää. Viimaseid talvesid vaadates tundub küll, et seda jääteed Pranglile ei teki niipeagi. Aitäh.