Metsapargi 3

 1 

Hakkasin siis SUPiga riburada pidi minema. See esimene mille kätte sain.

Proovisime Metsapargi aarded vähe lihtsamalt kätte saada. Eks karpidele ligipääs oligi lihtsaks läinud aga see-eest edasine tegevus selle aarde puhul eriti keeruline. Aarde tervise huvides otsustasime mitte jõudu kasutada. Keemia aitab alati. Väike tripp viis meid Raplasse. Sealt soetasime vastavad vahendid ja nulli tagasi jõudes nägime, et keegi seal juba nokitseb. Ühendasime jõud ja saimegi logid kirja. Tänud!

 1 

Metsapargi 4 juurest läks ludinal ja lootsin sooja ilma ära kasutades ka selle kiirelt ära vormistada. Selgus, et see mõte ei kõlvanud kohe kuskile. Vesi oli küll madal, aga pÕhi selle eest nii mudane, et jäin sinna korralikult kinni ja tükk tegu oli, et üldse sealt minema saada. Eks tuleb teinekord abivahendiga proovida.

 1 

Minul oli selge plaan, et enda abivahendeid kaasa ei võta, et tahan proovida peitja poolt pandut. Sest ma tahan ikka saada sellist elamust, nagu on mõeldud saama, mitte seda enda maitse järgi kohandada. Esimene õppetund oli, et lühkarite ja varbavaheplättaritega on läbi metsa (jätsin suure maantee bussipeatusesse auto) suht ränk rämmamine. Jõudsin abivahendini ja üllatav oli küll, et kui mastaapne asi on kokku klohmitud. Ega midagi, lukust lahti ja hakkasin vee poole tassima. Hea raske kärakas. Ütleme nii, et ega vees olles väga edasi ei läinud. Küll aga sedavõrra rohkem pakkus huvi kohalikele, kes järve kaldal piknikku pidasid ja jalutasid. Lihtsalt vahtisid nagu mullikad (keda oli ka teisel pool kallast). Sain kõik aarded kenasti logitud. Aitäh.

 1 

Kui nelja sain kätte, siis võib edasi sõuda järgmise aarde juurde. Nautisin kaunist mõisa vaadet ja jõudsin aarde lähedusse. Aaret varjas kõrge taimede müür. Pressisin sealt läbi ja jõudsingi aarde juurde. Kohapeal läks kiirelt. Nüüd oli vaja kuidagi saarelt minema saada. Algul proovisin tagurpidi käiku, aga kuna see ei õnnestunud, siis läksin saarele tagasi, tõstin SUPi ümber ja sõitsin välja õiget pidi. Suured tänud aarde eest.

 1 

Metsapargi 1 ja 2 olid mul varasemast ajast leitud. Tol korral läks kasutusse kohalik abivahend ja sai palju nalja. Seekord oli kõik vastupidi, abivahend oli omal kaasas ja nalja sai ka sellevõrra palju vähem. Olen oma SUP lauaga juba väga sõbraks saanud, sellega on tõesti hirmus mugav ringi liikuda. Aarde juurde ronisid Martti ja Mare, ma kindlustasin mudasel kaldal SUP laua paigalseisu.

Järgmiste aarete juurde oli liikumine juba pisut vaevalisem, taimestik võtab ikka võimust ja on paras jõutrenn sealt läbi sõita. Ettenägelikult jätsin ma uime lisamata ning sellevõrra lookles saba rohkem kui vaja oleks olnud. Aitäh toreda seeria eest, mõlemad külastused siia on olnud vahvad, esimene kord rohkem kilkeid ja naeru, teine kord chilli ja mõnulemist. Tänud suured!

 1 

Mõned sajad meetrid sõitu ja randumine aarde logimiseks. Siiani liikus SUP päris hästi. Aitäh.

 1 

Metsapargi 4 oli Siimu meelest tänaseks piisav, nii et tema jäi autosse ja mina läksin luurele. Luure tulemusena selgus, et kõige otsem variant tundus eriti ebameeldiv. Leidsin koha, kust arvasin, et on tore vette minna küll. SUPi pumpama ikka ei hakanud, puhusime rõnga täis, võtsin aeru ühes ja asusin jõge pidi mõlama. Vähe kahtlane tundus see asi kohe algusest peale. Tavaliselt on probleeme tasakaalu hoidmisega, nüüd tundus paadike iga meetriga aina enam allveelaevaks muutuvat. Olin valinud vaba vee, sedakaudu oli täitsa jupp maad sõita tarvis. Uurimisel selgus, et rõngal on korralik auk sees. Küllap mõni terav oks alguses torkas. Nii ma seal tasapisi allapoole vajudes kiiresti mõlasin. Õnneks tuli saar enne kätte, kui muid tehnikaid oleks kasutama pidanud. Logisin aarde ära, lasin nats parmudel end süüa ja vaagisin võimalikke variante. Siim oli nüüd kaldal nõus isegi SUPi täis pumpama. Arvasin, et kuidagi siiski saan hakkama. Ega eriliselt häid variante olnud. Ujumast segas aer, kõndides vajusid jalad juba kolmandal sammul põhjatusse mutta. Lõpuks otsustasin rõnga võimalikult täis puhuda ja ruttu kõige otsemat teed kaldale mõlada. See õnneks töötas. Uhh, tehtud! Aitäh aarde eest ja rõngale mitmete aastate abi eest aarete leidmisel! :)

Randumine oli täielik peavalu. Nii rohtus on see veekogu. Sai tuvastatud kaldal üks väga suur ümmargune auk.. just sel hetkel lendas sinna sisse üks helikopteri suurune vaablane. Võttis kõhedaks küll. Õnneks polnud see aarde peidukas. Tänud

Leitud. Tänud peitjale.

 1 

1 ja 2 olid minul leitud ja olin tookrd rõõmus, et seda jura enam tegema ei pea. Jäi ta jah siin üürikeseks. Plaani mul minna sinna üldse ei olnud kui nägin, et 4-s lausa silla all. Kuid kui Pubis kõhud täis söödud, siis selgus, et teistel puha käimata, no selge - minek.

Randumisega oli probleeme, lõhnav piparmünt tõmbas kogu tähelepanu endale. Korjasime seda kõik kaasa. Tänud selle eest!

 1 

Esialgu tammusin ühe puu juurest teise juurde ja tagasi, nii oma kolm korda. Teatud aja jooksul siiski leidsin. Aitäh!

 1 

Kuna meil täna juba üks suuremat sorti SUPitamine plaanis oli, siis otsustasime juhust kasutada ja Metsapargi aarded ka külastada. Leidsime sobiva koha, kust vette minna ja nii me mõnusalt aardest aardesse kulgesimegi. Tänan.

 1 

Tore seiklus sup'idega.Aitäh!

 1 

Pisikese vihmasabina saatel pumpasime jälle lauad täis, vedasime viimased kuivad riided selga ja läksime jälle veele. See aare sai esimeseks. Ilma gepsuta sõites õnnestus konkureerivas sadamas maabuda, Mikk läks õiges kohas saarele ja tegi leiu ära. Vett oli veel piisavalt, kuid taimestik hakkab võimust võtma.Aitäh!

 1 

Jõuluvana oli eelmine aasta eriti lahke ning tõi mulle kingituseks supi-laua. Kuna ilmad olid väga ilusaks läinud, siis oli viimane aeg laud täis pumbata ning esimest korda ta vette ajada.

Kuna ma olin eelnevalt ainult korra sõitnud, siis alguses ikka jalad tudisesid ja enamus aega sai põlvili supitatud, kuid seda kiiremini sain ma ka edasi. :D

Kuna nii mul kui ka Lauril oli mõlemal esimene Metsapark leitud, siis saimegi 2-4 üles otsida. Kõigiga läks hästi ja pääses ilusti kaldale. Ma ütleks, et see ring tuli kokku isegi liiga lühike, aga samas esimeseks korraks kärab küll. :D

Mina tänan, oli tore õhtu! :)

 1 

Antud aarde võtsime esimesena meie esimesel selle aastasel väikesel supi tripil :D Harjutamiseks sobis see aarete kolmik suurepäraselt. Topsi leidmine kaua aega ei võtnud, kuid arusaamine kuidas seal logiraamat kätte saada, oli natuke pikem ette võtmine. Aga kätte ta saime ja edasi järgmise aarde poole, milleks siis seekord Metsapargi 2, sest esimene on meil mõlemal tehtud ja koos peitja poolse abivahendiga :)

 1 

Siin peaks alustama ilmselt sellest, et umbes täpselt kuu aega tagasi soetas Margus endale paadi ega polnud sellega veel proovisõitu tegemas käinud. Mulle aga torkasid Ahto teated aarete hooldamisest silma ja tegelikult ei teadnud ma siiani, mida need aarded endast kujutavad. Või kui nüüd täpsem olla, siis ma polnud kunagi süüvinud, kus need aarded asuvad või kuidas neile ligi pääseb. Nüüd aga jäin korraga neid aardeid, kaarti, logisid sirvima ja söötsin idee Margusele, millele ta sisuliselt kohe ka alla kirjutas.

Ilm oli justkui tellitud ja jälgisin mängu, mismoodi kokkupakitud kummiplärakast paat välja vooliti. Ei tundunudki mingi raketiteadus olema. Alustasime oma vesist teekonda Metsapargi 4 juurest aga kuna selle vormistamine tahtis erikohtlemist, siis pidasin targemaks selle viimaseks jätta. Peab ütlema, et ma sain täie eest nautida, kuna Margus tegi kogu töö ära ja minu ülesandeks iga randumise juures oli vaid paadist välja astuda ja paat nööriga ankurdada. Üldiselt ma alles imetlesin kohta, kuhu olin sattunud, kui Margus tuli ja aarde välja kiskus. Ma maadlesin alles telefoniga, kes väitis hetk enne mõistuse taastumist, et aare asub meist 6970 km. kaugusel. Etteruttavalt peaks mainima, et edaspidi on ta sellist käojaani mulle tihti ajanud aga ma siis lihtsalt ignoreerin seda äppi.

Kohalikud, kes meist ennist oma motoriseeritud paadiga mööda sõitsid ja meile laineid tekitasid uudistasid meid nüüd eriti teraselt.

Logiraamatusse tavalise pastakaga just kõige lihtsam nime kirjutada pole aga viltpliiatsit ei taibanud me kaasa võtta. Huvitav lahendus, polegi varem midagi sellist näinud.

Tänud siia kutsumast!

Metsapargi saarte aarded said uued teostused. Peidukohad veidi muutusid aga asukohad jäid samaks. Parvetada oli lahe. Üks kaater oli ka tuuritama toodud ja tegi mõnusat lainetust juurde. Ilm oli super ja lõpuks kogunesid vist kõik küla noored parki hängima.

Logiraamat on täielikult läbi vettinud, ka minigripist hoolimata. Jätsin praegu raamatu ilma kotita, äkki veidi tuuldub. Võiks kaaluda veekindlama ümbriskarbi panemist.

 2 

Ihhiihii minul jätkus, aga ahhahhaa said teha isa ja poeg, kellele eelnevalt silla juures vahele olin jäänud ning kes nüüd olid uuele paadisõiduringile saabunud ja tegid ka pargis jalutamise tiiru. Nimelt jäin nii nõmedalt vahele, kui tulin teise juurest ja hakkasin veidi väsima. Mõtlesin seal külaplatsi juures, et ähh-pähh, toon abika maale ja kolmanda lähistel veeskan selle uuesti. Ja niimoodi nad siis minu taga käia ja naerda said, kui seda kaadervärki järel vedasin nagu hobune atra veab, sest oma vähese jõuga ma päris nii ei jaksa, et vinnan aga ladnalt selle õlale ja hakkan aga astuma. Veidi piinlik oli, aga mõtlesin, et kui nad on kohalikud, siis sedasorti pulli peaks nad varemgi näinud olema.
Aga nagu teise punkti juures juba tuvastasin, oli jalutajaid veelgi. Istun ja kraabin mina läbivettinud raamatusse kuupäeva ja nime kirjutada ja kuulen, et suurem seltskond liigub. Ahah, kaks koera, üks laps, neli täiskasvanut. Poole kõrvaga kuulen midagi parve osas. Mõtlesin, et las jalutavad rahulikult mööda, mis ma ikka oma parvega neis kadedustunnet tekitan. Ühel hetkel meesterahvas hüüatab oma kaaskonnale, et näete, ikkagi on see parvetaja ka olemas. Ju nad siis arutlesid, et kuidas parv saarekesele saanud, kui inimhinge näha ei ole. Nägid ära, rahu majas, jalutasid edasi. Ma võtsin ette tagasitee. Sel korral ausalt kogu tee vaid mööda vett. Päike paitas nägu ja tagasitee oli mõnus, pisike allavoolu sõitmise efekt oli ka. Enne randumist leidsin ka selle konkureeriva parve. Parkisin enda oma kaldasse ja läksin tegin pisikese tiiru sellega ka. Oi-oi, sellega oleks sellist pulli saanud selles taimestikus! See oli ka kaunis ebastabiilne ja tahtis tagumist otsa kogu aeg vee alla suruda. Tänasin mõttes peitjat, et ta nii hea ujuvsõiduki on meile metsa alla jätnud, et kõik varasemalt mõeldud disainivead ununesid hoobilt.
Aga nagu juba teise punkti juures juba tuvastasin, oli jalutajaid veelgi. Kui tahtsin parve lõplikult välja sikutama hakata, ilmus üks härra koerakesega. No küll temal jätkus ikka küsimusi ja selgitasin siis, et juba vajalikes kohtades ära käidud, mängin sellist mängu noh, et vaja teatud punkte külastada. Küsis, et aga kas ma nüüd siis lammutan selle oma parve jälle molekulideks. Tunnistasin, et siiski mitte, see on selles mängus ühiskasutuses ja läheb turvalisse parklasse järgmisi sõitjaid ootama. Selle infoga rahul, jalutas koerakesega edasi ja sain üle puude ja kändude ragistades parve tagasi parklasse, lukku ja katte alla ära panna.
Igatahes tänan peitjat, mulle väga-väga see kõik siin meeldis!

Vaade kolmanda juurest

Konkurent

Ei olnud minul sellist rammu nagu eelnevatel logijatel :)

 1 

Vaatasime sillalt jõele ja veendusime oma silmaga, et see jää ikka pigem väga kahtlane seal jõel. Kohe niisama lahkuda ka ei tahtnud ja asusime mööda kallast jalutama, et vähemalt need saarekesed oma silmaga ära näha.

Jõudes selle aarde lähistele, tundus vahemaa õige väike ja tegime esimesed jääkatsetused. Tagudes tundus jää päris kõva ja julgesime peale astuda. Nii ikka ettevaatlikult sammuke ja sammuke ja olimegi aarde juures :) Kõik oli kaetud koheva lumega ja asusime kahtlusalust objekti puhastama. Kui viimasestki praost oli lumi eemaldatud, siis lõpuks nägime ka aaret. Kahjuks oli ta oma mõnusas pesas täiesti kinni külmunud ja polnud lootustki teda paljaste kätega sealt kätte saada. Nikerdasime seal tükk aega ja selle ajaga oli kõrval olevale kelgumäele saabunud ka lumeraja juures kohatud kohalik. Saime veel mõisa ja külaelu kohta igasugu infot.

Aga meil oli ju vaja ikkagi aare kätte saada ja läksime autost abivahendeid juurde tooma. Mida kõike me seal ei kasutanud, kuid õnneks pika meelitamisega saime karbi ikka kätte. Vot see oli mõnus tunne, et kogu see risk ja pusimine polnud läinud asjata.

Aardega oli kõik korras, suured tänud peitjale mõnusale seiklusele kutsumast!

Vaade vulisevale jõele

 1 

Alustasin teekonda SUP-ga Metsapargi 4 juurest ja see oli esimene jõesaar kus peatusin. Aare kenasti omal kohal, logisin ja jätkasin teekonda.

Abivahendi suunas liikudes sai see aare logitud.

 1 

Metsapargi 4 juurest sai siia liueldud. Üsna kena randumiskoht paistis eemalt ja peale mõne pardi lendu ehmatamist, ma saarele astusingi. Tore peidukoht. Tänan peitmast.

Oma esimesel (ebaõnnestunud) katsel esimest Metsapargi aaret leida, nägin siia saarekesele viivat kahest palgist koosnevat algelist silda. Niisugust nagu pildil Madise logis, ainult siis ulatusid ikka mõlemad palgid kaldalt kaldale välja. Tekkis tahtmine proovida küll, kuid toonane täpp oli hoopis teisel saarel ning enne hämardumist soovisin pigem kohaliku abivahendi sinna jõudmiseks leida. Ei leidnudki.

Täna enam purde varianti ei pakutagi. Võibolla ongi hea, sest minu tasakaalu juures lõppeks üritus ilmselt riietes ujumisega :D Läksin aga viskasin peitja ehitatud originaalabivahendi õlale ja marssisin sellega mööda maad lähemale. Metsapargi 2 kogemus ütles, et nii saab kiiremini. Läbi kasvude randumine oli paras tükk pusimist, kuid läbi häda jõudsin ikka kuiva jalaga nulli. Leid tuli kärmelt. Kramplikus asendis veesõiduki pukis istumisest kangeks läinud selga sai pisut sirutada ning mugavamas asendis puhatagi. Varsti sai vaim valmis pandud teekonna (veekonna) jätkamiseks seeria viimase aarde suunas. Olen endiselt vaimustuses sellest isemoodi konstruktsiooniga, kuid täiesti toimivast sõidukist, aitäh :o)

 1 

Metsapargi 2 juurest saatsid mind siiapoole hobused, kes ei saanud vist päris hästi aru, mis asi see vee peal plärtsub. Kuna viimati oli parkimisega probleeme, siis seekord parkisin esimeses sobivas kohas ja asusin läbi looduse nullini lähenema, seejärel pöörasin tagasi ja läksin ikka jõeäärest. Vist oleks saanud üsna drive-in'i teha. Aare end kaua ei peitnud, tegin logiraamatust pilti ja liikusin edasi, kuigi teadsin, et ega ma ilmselt üksinda seda 5.0i kätte ei saa. Võib-olla eksin aga siia saaks vist praegu kummikuga ka? Aitäh!

 4 

Esimesena külastasime peale mõisa juurest starti tegelikult number kolme ära; üritasin küll natuke eemale jääda oma lauaga, et Indy teistel seljas ei elaks aga sellest plaanist ei tulnud midagi, lõpuks logis ikka Mariann saarel seda karpi, tilkuv koer seltsiks… :D. Peidukat igatahes kirjeldati meile kui lahedat, aitäh meistrile nikerdamast :).

 3 

Tulime oma sup-laudadega seda seeriat püüdma. Alustuseks tegime veel mõisaesisel pikniku ja siis sättisimegi end vee peale. Jõudsin esimesena aardesaareni ja selle ajaga kui maaleminekuks valmistusin, jõudis kohale ka Indy, ronis mu supile ja kostitas lahkelt külma dušiga. Aarde leidsin vaatamata kavalale peidukale kiirelt. Supini jõudis aga Indy enne ja lasi sellega muidugi jalga. Mulle jäi vaid aer, aga Maris aitas hädast välja ja sai edasi aerutama hakata. Aitäh!

 3 

Kibelenud olen Metsapargi poole juba mitu aastat. Aga igal aardel on oma aeg. Nii need Metsapargi aarded mind ootasid. Kuni tuli üks hull juunikuu 30 kraadiste ilmadega ja meil Marisega tekkis ootamatult plaan laenutada SUPi lauad. Kohe teadsin, et nüüd on aeg. Kiikasin ka Marise kaart, õnneks oli tal sellest seeriast vaid üks täpike leitud. Saabusime parklasse, pidasime alustuseks mõisa mõnusal murul pikniku ja siis liuglesime laudadega veele. Algus tundus kinnikasvanud. Aga tegelikult nii hull polnud. Vaba vett oli küllaldaselt, et end vee peal hästi tunda. Esimene ehk seeria kolmas jäi väga kiirelt meie teele. Seda külastasid Mariann ja Indy. See vist oligi seeria kõige kiiremalt külastatud aare. Tänud peitjale toreda seeria eest!

 2 

Tulime oma geokutsaga luurele, et kas selle seeria aardeid oleks võimalik kuidagi logida. Algul, peale abivahendi nägemist, kadus nagu entusiasismus ära kuid kus häda kõige suurem seal ka abi kohe nägemisulatuses. Nimel märkasime tiigi otsas paati veepiiril ulpimas. Mõeldud tehtud. Küsisime peremehelt luba romantilise paadisõidu tegemiseks ja vee peal me olimegi. Edasi kulges kõik nagu mandripealsete aaretegagi. Otsimine ja logimine. Tänud peitjale toreda päeva eest.

Korraldasime väikse kummipaadisõidu Kuusiku veehoidlal. Väga lõbus oli. Tänud!

Leitud. Võttis ikka vaeva :D

 1 

Siia saarele randumine oli kõige suurem pähkel, lähenemis tee oli nii kehva, et pidi kõvasti vaeva nägema. Kui juba saarele saime siis oli, et... mikro... aga siiski leid tuli õnneks kiiresti :)

 2 

Kui lugesin Ahto logi ja sain ka infot, et natuke mudane on sealne seis, siis linnapreili läks kanuusse lühikeste pükstega. Et natukenegi vähem märjaks saada ja vähem muda kaasa tassida. Reaalsus - targemad sõitsid korralikult kaldasse, astusid maha ning kõndisid aardeni. Justkui saaks teha märkuse, et lakkkingaga võetav aare ;) Tolle aarde juurde jõudsid kõik geopeiturid ja tegid korralikku otsimist ja kui kõik leidnud, sai jaika teha logimist kui ainsana pastaka kaasavõtnu ;) Edasi läks meie kanuutripi teekond juba järgmise aarde juurde.

 1 

Saime aardeni kuiva jalaga, muda ei olnud ja kanuuga täiesti ligipääsetav.

 1 

Täna toimus siis Linnapreili korraldatud väike õhtune geo-kanuutrip Vigala jõel. Alguses otsisime üles kõik Metsapargi aarded ja siis sõitsime veel 15km allavoolu. Algajana on kanuuga nii tore sõita - ühest kaldaäärest teise, puuokstest kõrkjatesse kinni, sealt kivide otsa karile jne. See oli teine aare, mida otsisime. Kanuuga lähenedes saime saarele ligi täiesti kuivade ja porivabade jalgadega. Ka leiuga ei läinud kaua. Tänud peitjale.

 11 

No mis jamps see on :D. Selle aarde kättesaamine oli esimene asi, millest esmapäeva hommikul kolleegile rääkisin. Ehk siis: peale metsapargi 4 juures tehtud madalas vees solberdamist ütles Kaups, et TAOLINE aare on veel olemas, lähme võtame ära. Olin nõus ja jõudsime pärale. Õnneks taipasime nii palju koordinaati vaadata, et päris teiselt poolt ei hakanud lähenema. Igatahes jõudsime lähima võimaliku paigani. Kaupo läks ees, saapad jalas, vette (loe: mutta), tegi paar sammu ja hakkas siis end väga häälekalt väljendama. Ütlesin, et tulgu eest ära, proovin ise. Riietes, aga paljajalu. Esimesed sammud vette ja mmm, kuidas muda rõõmustas, et keegi talle massaaži teeb. Lülitasin igasugused emotsioonid ja mõistuse välja ning häälekalt eesti rahvaviise jorisedes läksin läbi jampsi sillani. Tõstsin võidukalt, läbimärjalt ja läbimudaselt käed üles ning hakkasin aaret otsima. Noh jah. Ma vaatasin KOLM korda õigesse kohta. Aga ilmselgelt jäi mõistus teisele poole kallast ja nii ma tuiasin paljajalu läbi nõgeste, eeldatavate rästikute mööda saart ringi. nägin puuvõras üht eksinud linnupoega ja mõtlesin, et oh õnne. Samal ajal kostis taustalt KaupoFM, millel parasjagu oli eetris saade ,,Sajatused ja needmised läbi aegade". Sain vähemalt vihje ja sain selle mikrokese kätte. Samal ajal jõudis Kaupo saareNI, aga saare peale ei tulnud, vaid vantsis tagasi. Minul oli ka aeg vette tagasi minna, kuid nüüdseks oli härra sinna mingid 8meetrised vaod kündnud ja tagasitee oli mõnevõrra vaevalisem. Lisaks olid välja ilmunud mingid roikad, mis kohe kuidagi ei suutnud mu jalgadest eemale hoida ja võtsid osa neist endale mälestuseks (loodetavasti vähemalt raamivad ära mu jalajupid või paitavad ja kohtlevad neid hellalt). Mina jõudsin kaldani, jalg oli vahepeal punaseks värvunud, Kaupo tundus kurb ja nii me mustas masenduses suundusime end kuivatama. Nojah, vähemalt jäi meelde. Loo moraal: ärge ise järele proovige.

Käisin abivahendit hooldamas. Hetkel saared suht kättesaamatud. Ei saa hästi nagu sõidukiga ega ka niisama. Veetase on langenud ja taimestik vohab. Kui nii edasi läheb saab varsti äkki räätsadega juba üle. Soovitan kõigil külastusi kevadel.

Siin läks ikka väga lappama. Otsustasime aja kokkuhoiu mõttes ilma abivahendita leida. Enam palki saareni ei vii. Läksime siis lähimast kohast vette. Tõmbasin sandaalide paelad jõuga kinni, aga jäid nad ikkagi mutta kinni. Mudas astudes panin jala põlveni vette ja kui raskuse peale panin, siis olin põlveni mudas ja vööni vees, lisaks olid põhjas veel valusad juurikad. Ega ka vesi soe polnud. Liisi jõudis kiiremini läbi ja leidis aarde kuni ma olin saare serva jõudnud. Ei soovita teistel seda varianti, abivahendiga oleks palju mõnusam olnud.

 2 

Ei olnud küll nii pea taas siia parvetama tulla aga üsna eksprompt olin ma taas Raplas koos pispojaga. Kindlasti pakub see ju poisile lõbu ja tulime siia. Algus oli teada, seega parv sai üsna kiirelt vette ja meie parvele. Kahekesi oli juba pisikesel alusel märgatavalt raskem toimetada. Võtsin poisi sülle ja kuidagi saime rütmi kätte. Olud olid aga lühikese ajaga märkimisväärselt muutunud. Jõgi on vahepeal rohkem kinni kasvanud ja taimedest läbi rammimine osutus juba märkimisväärselt keerulisemaks. Seda veel eriti siis kui poiss kaelas ripub ja kurdab pardale lendava vee ja taime tükkide üle. Hoidsin ka seekord oma silmad lahti, et äkki kohtan taas oma koprasõpra! Kahjuks mitte, seda oligi ilmselt liiga palju soovitud. Saareni jõudes passis mandri põhja kaldal suur grupp liblikate huvilisi ja otsustasime neid vältida ning proovisime läheneda saare teisest küljest. Aga sein on igal pool ees ja ligi ei pääse. Lõpuks leidsin koha kus võiks proovida saarele tungida. Jupp aega rassisin kuni jalg maad tundis. Aga oh seda muret mis nüüd kaela sadas. Me ei olnudki ju saarel vaid jõe kaldal. :D Jõe kõrvalharu oli nii kinni kasvanud et ma ei pannud tähelegi, et ma olin saarekesest juba mööda kihutanud. Õnneks olid vahepeal mugud ära haihtunud ja saime ikka ringiga kuidagi õige koha üles leitud. Edasi oli juba kiire vormistamine. Tagasi kulgesime juba märgatavalt tempokamalt. Kui lõpuks kodusadamani jõudsime, pani sealt pleku korralik parv parte ja muid veelinde. Meie saabumisest aga ei hoiatatud neid kes vee all olid. Ja see oli ikka pull vaatepilt kui parve kõrval pea vee alt välja pisteti ning suure plagina saatel, nagu torpeedo, plehku pandi. Ja nii viis korda järjest. Vot see oli lahe vaatepilt. Mõnus lõpp meie seiklusele.

Kui esimese poole teekonnast poja torises, siis lõpuks oli seis selline, et enam ei tahetud parvelt mahagi minna. Tänud taas vahva seikluse ees.

Lembit oli meile paadimeheks. Kulgesime mööda jõge ühe aarde juurest teiseni. Oli väga tore ja mõnus paadiretk.

Kerge paadisõit ja logi kirjas, tänud.

 2 

Mõnus veematk jätkus, lapsed lustisid veesõidukiga, mina jalutasin jõekaldal, kuhu oli lausa promenaadi meenutav rada ilusti sisse niidetud. Kuna aerutajad võtsid tegevust mõnuga, sain ka mina kaldalt kaasa elades nautida mõisapargi võlusid. Vaatlesin väärikaid vanu puid, jälgisin toredate linnukeste askeldamist: puukoristaja lõbusat üles-alla liikumist, metsvintide lustimist, tihaste kädistamist. Varsti paatkond randuski järgmise kai juures. Endiselt ei oldud nõus vahetusega, nii pidin jätkuvalt jalutaja rolli jääma. Super ilm, väga mõnus kulgemine, aitäh peitjale!

 4 

Eelmise ehk siis 4 juures läx pahaaimamatult libedalt ja nii ma sisi sealt oma matka alustasin kummik jalas ja redel käes. Siis aga saabus esimene hämmingu hetk kui avastasin et ei olegi vaja kuhugi ronida vaid tuleb hoopis veetakistust trotsima hakata. Yhtegi purret enam polnud ja otsisin siis k6ige loogilisema koha lähenemiseks. Ysna varsti sain ka aru et kummastki minu abivahendist siin kasu polnud. Kui siis kummikust muda sees sumpamiseks. Pilliroo sees enam kintsupaljaks v6tta ei tahtnud ja läxin kogu täiega yle. Siis ulatus vesi siis juba nac yle p6lve. Nimi kirja ja juba olingi kuival maal tagasi. See oli nyyd esimene kord kui lylitasin kaardi satelliitvaate rajavaatele ymber ja sain aru et ka edasised on k6ik saarte peal. Mis seal ikka kallasin kummikutest vee välja ja haarasin redeli kaenlasse et edasi suunduda.

Kerge kevadine vihm oli mugud tubadesse ajanud. Nii, et näinud meie aardejahti peale hobuste mitte keegi. Meid aga vihmasabin ei seganud ja saime kolmes logiraamatus oma külaskäigust sissekande teha :)
Tänud Sulle, Ahto! Siia tuleme veel tagasi ;)

Jälle targem ja parem inimene. Tänud

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Tõin aarde ja abivahendi hooldusesse. Abivahend tahab kõpitsemist. Tegijal ikka juhtub ja vabandused on vastu võetud. Planeeritud avamine kevadel, kui lumi sulanud.

 1 

Käisime poistega maal tööd tegemas ning peale kuuma päeva tundus hea mõte minna ujuma, et inimese olek jälle tagasi saada. Tundus, et see oli siiski vale mõte. Tegelikult mõte oli õige, aga koht oli vale. Ujumiseks tulnuks valida koht, kus on rohkem vett ja mis on ka visuaalselt ilusam. Kes püüab ühte lausesse kokku panna sõnad aare ja ilus, on vales kohas :)

Selleks tuleb valida teised kohad ja teised aarded. Näiteks: Lihtsalt ilus koht või Ilus jõgi, mööndustega ka Kole ilus.

Kuna aga siia olime juba tulnud, siis tuli ikka ülesanne lõpule viia. Poisid loobusid, aga ma käisin ja skoorisin. Nüüd ka kolmas kord siin Metsapargis käidud, viimasel ajal. Täname aardemeistrit!

Leitud

Kuna alguses kohe vihjet ei lugenud, siis kiskus kangesti vale objekti poole, aga õnneks tuli varsti ikka mõistus koju ja saime nimed kirja. Tänud peitjale!

Et mitte liigset tähelepanu äratada ei hakanud oma sõidukit varasemalt tuttavasse parklasse parkima vaid jätsime selle hoopis silla lähedale mulku meid ootama. Ujukad kaasa ja padavai mööda teed aarde poole. Linnud laulsid ja sitikad sumisesid, olimegi jõudnud saare lähedale ja oh õnne, saarel paistsid kaks peanuppu. Polekala oma kaaslasega tegid aarde leidmise ja peitmise liigutusi kõrvuni rohus. Aimasime kust on saanud alguse nende teekod ja seal silmasime ka nende abivahendit. No meil oli aega küll, et ära oodata kuni nad abivahendini jõuavad ja palusime küüti, mida ka lahkelt pakuti. Tänud peitjale ja paadimehele!

 2 

Auto jätsime mõisa juurde ja sealt jalutasime aardeni. Seejärel siis vaagisime nulli pääsemise võimalusi - esimest ei julgenud proovida, teine ei oleks olnud ilus, kolmandast ei saanud ilma märjaks saamata, neljandat ei viitsinud ette võtta ning viiendaks kõndisime auto juurde tagasi ja võtsime oma abivahendi. Sellega oli juba lust ja lillepidu aardeni jõuda. Kui saarel müttasime, märkasime, et juba järgmised geokolleegid kohale jõudnud. No ja Alex-il ja Mooritsil oli täna hää nina, said ka muretult oma logid meie abivahendi ja paadimehe väikesel kaasabil kirja. Aitüma, tore toimetamine oli!

 1 

Kaks korda on siin juba parvetatud, kavas oli kolmas sõit. Kohapeal tuli aga mõte vaadata see purre siiski oma pilguga üle. Olukorda hinnates tuli kohe vähemalt 4 erinevat võimalust, kuidas siit saarele saada. Veidi kaalumist nende vahel ja otsustasin kiireima ja kindlama kasuks. See eeldas küll veidi tossude märjaks saamist, aga sellest ei pruugiks pääseda ka parvetades. Loomulikult oleks võinud ka ära võtta, kuid paljajalu saarel ka ei tahtnud trampida. Mõeldud, tehtud. Leid oli kohene ja kokku läks umbes 5 minutit vaid ja olin tagasi suurel maal. Aitäh, kujunes oodatust lihtsamaks.

Vahva retk paadiga! Aitäh!

 1 

Kui juba paat tolmust puhtaks saputatud, tuli juhust kasutada ning ilusa ilmaga uuesti vee peale ronida. Ma olin surmkindel, et Kristel enam never-ever näole ei anna. Ja kui annab, siis veetagused aarded on välistatud, aga võta näpust. Igatahes oli ta valmis tulema metsaparki ning seda mu kummipaadirajakaga. Ise tead, mina viskasin paadi pagassi ja kobisin kohale. Kohapeal suurt midagi rääkida ei ole, käisime lipsti ära ning sõitsime ka lähedalolevad aarete saared läbi. Põnnidele meeldis. mulle ka. Peitja abivahendit seekord ei kasutanud ja ei käinud ka vaatamas, kuna mingi rahvas ragistas võssis. Aitäh!

Lapstööjõud kasutati alatult ära..

Veits pidi toetama

Koduteel Pärnu villast sai ka siit lõpuks läbi põigatud. Ja nii nagu Võlla rabaski, oli siingi hea meel, et ei hakanud talvel jändama ja suutsin suvise kevade ära oodata. Kolm km ja tunnike kvaliteetaega vee peal oli just see, mida vaja. Ilma erilise tuuleta, päikselise ilmaga, lustikummutil. Olen ma kolm järjestikust Võhandu maratoni ilma vett saama läbi teinud, asi see kolm km lisaks uhada pole.
Tegelikult hakkasin alguses nagu Liiski sillakest proovima, aga ruttu sai selgeks, et see plaan ei pea vett. Sellega oleks kindlasti vett ja vilet saanud. Siis piilusin ka kohalikku abivahendit, aga ei hakanud ebaviisakaks. Ahto tehtu andis kenasti 3 km/h piisava kiiruse. Väga superluks.
Aaret sai ka parasjagu otsida, ei leidudnuki koheselt. ja juba võis alata teekond seeria teise aarde poole. Kiidusõnad ja soovitused Ahtole!

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1124783297

 7 

Hommikul tahtis Madis mu mingile pikale kodukanditiirule vedada, aga siis pakuti välja hoopis see põnev seiklus. Muidugi olin kohe nõus. Kohale jõudes avastasin, et see purre on ju täiesti vahva siin ja tuleks ikka proovida üle minna. Madis oli sellele väga vastu, aga Hannes tahtis sulpsu näha ja seega sai Madis maha hääletatud. Tema otsustas ikkagi paadi järgi minna, seega jäin Hannese valve alla ja alustasin oma teekonda saare poole. Tossud sidusin kaela, pastakas sai särgikrae külge ja sokke ei kommenteeri :D igatahes olid jalad peagi põlvedeni märjad ja no kui läksid põlved, mingu ka kõht... pealegi loodeti ju sulpsu... Allveelaeva mängida on tore, seega sai natuke vett testitud. Järeldus: MUDANE. Aarde leidmine ei läinud ka viperusteta ja lõpuks tuli aare välja mitu korda kontrollitud kohast, nagu ikka! No ja siis tuli ju kuidagi tagasi saada, sai siis Madist kiusatud, kiljus paaniliselt nagu tapetaks, aga tagasi maale ma sain. Vahva seiklus ja mõnus suplus, aitäh!

 2 

Teel Mõrdade kokkutulekule jäi mööda sõites tee peale. Ühtlasi oli vaja ühele mugule Geopeitust tuvustada. Kuna lahingpaaril oli küllaldaselt kogemusi Võhandult ja Türi-Torilt, siis aerutamine kaua aega ei võtnud. Napilt jõudis kaldal sammu pidada. Täname peitjat meeleoluka seikluse eest.

... ühtepidi

... ja teistpidi

 3 

Hakkasime ennast välja sättima, kui Palang küsis, kas meil Metsapargis käidud. Ei, veel pole, aga võiks minna. Korjasime Palangu peale ning varsti olimegi kohal. Liis läks vabatahtlikult tanki, mina läksin abivahendit pruukima ja Palang sai kogu seda tsirkust pealt vaadata. Kui mina kohale jõudsin, oli kino juba läbi, Liis märg ja logi kirja pandud. Organiseerisin talle transpordi maale tagasi ning seejärel vedasime abika mööda maad tagasi. Sõrm oli villis juba ning rohkem ei viitsinud mööda vett liigelda. Aitäh, äge värk!

Enne märjaks saamist

 1 

Noh, kui on saareaare, ujuvvahend, kaks meest ja üks rase naine, võib igaüks ise arvata, mis edasi saama hakkab: kes pannakse tanki, kes saadetakse aarde järele, kes saab märjaks ja kuidas lugu lõpeb. Täpselt nii läinudki :) Aitüma!

 14 

FTF 14:55

Mul on au juba kolmandat aastat järjest minna Kuusiku veehoidlale parvetama. Iga korraga on muutunud peitja meisterdatud abivahend aina rohkem läbimõeldumaks ja mugavamaks.

Kui aare mõni päev tagasi avaldus tahtsin tegelikult kohe Raplamaale sõita aga läksin vähe pimedamasse kohta veega mängima. Samal õhtul, kui olin juba kodus lõõgastumas, prooviti veel moosida mind aerutama aga ütlesin viisakalt ära.

Täna ei olnud mul mõtteski ühtegi aaret otsida, veel vähem Raplamaale sõita. Vaja oli hoopis poole päevaga lugeda läbi pool raamatut. Pirita ranna pingil kannatas olla aga ainult tund aega kuniks olin täiesti ära külmunud. Põgenesin autosse ja hakkasin mõtlema kus oleks soojem. Sisemaal peaks ju soojem olema. Sealt edasi arenes idee Metsapargile. Tunnike hiljem olin tuttavas parkimiskohas, kus tervitas mind üks väike sõbralik koer. Pärast ohtraid sügamisi ja paisid oli ta valmis minuga igale poole kaasa tulema. Käsutasin tal koju minna. Kuulas sõna ja lippas lähima maja poole.

Abivahendi leidmiseks koordinaate sisestada enam vaja ei olnud. Asukoht oli väga värskelt meeles. Seda kui hästi oli abivahend presendiga ära kaetud ja et aeru otsad olid täiesti kuivad andis oletada, et keegi pole seda hiljaaegu kasutamas käinud. Pikalt lohistama ei hakanud, vaid vedasin selle ühe tuttava kännu juurde kust iga aasta vette läinud. Sinna oli ka üks mugude raft randunud.

Distants oli võrreldes varasemate kordadega oluliselt pikem. Selle eest seda mõnusam. Eriti meeldiv oli veel see fakt, et esimest korda sattusin siia normaalsel aastaajal. Ajal, mil veetaimestik ei voha ja ei kisu paati ankrusse. Vastutuule lõik pani natukene mugavustsoonist väljuma. Tuli lülituda ümber trennitegemise sagedusele. Vett hakkas natukene pritsima ja lihastes oli tunda, et need ikka elutsevad. Saarele jõudma hakates sain natukene muiata, sest täpselt vastaskaldal üks mugude paat mida oleks saanud kasutada ja iseenesest täitsa asjalik purre läks ka saarele.

Puhkekoht oli huvitav. Kellelgi trips-traps-trull natukene lappama läinud. Mugava tooli katsetasin ka ära ja siis asusin aaret otsima. Eest leidsin tardunud konna. Ahto aarete puhul võib küll kõike oodata aga see nägi liiga värske ja läikiv välja. Koputamise peale astus 2 sammu eemale. Arusaadav, elus. Võtsin aarde paar sentimeetrit eemalt välja. Tore polnud mitte see, et sain FTF vaid see, et mikro konteineris oli olemas ka kirjutusvahend. Mul olid enda omad kõik koju jäänud ja poleks osanud tol momendil ka improviseerida.

Tagasisõitu nautisin ma eriti. Lasin tuulel ennast kanda. Päike säras mulle peale ja peegeldas vee pealt veel topeltki. Pärast randumist viisin abivahendi tagasi ja proovisin pakkida seda kokku sama hästi nagu oli selle jätnud abivahendi omanik.

Aitäh peitjale järjekordse mõnusa aarde eest! Kahju ainult, et siin nüüd saared otsa said.

Väärinfo :P Tegelikult peab just kaasa võtma