Aaret varjanud objekt kadunud. Ehk tuleb kunagi uus idee.

Plaan oli minna oma paadiga Kerile. Kuna Keril oli randunud suur hulk inimesi, siis otsustasime vahepeal Pranglil aega parajaks teha. Laenutasime sadamast jalgrattad ja sõitsime Loo otsa. Sinna oli täpselt 3 km ja kui otsida, kus täpselt sõita, siis ei olnudki tee nii liivane, kui algul tundus. Nulli kohale jõudes aga ootas meid suur liivane plats, mis oli üsna värskelt sinna tekkinud. Ei mingit hoonet ega varet ega auku. Eemal oli suur hunnik kokku lükatud, mis võis olla see, mis sellel platsil enne asus.

Aarde omanikuga sai ühendust võetud. Hetkel aaret ei ole seal. Aga pidi varsti jälle tulema. :) Aitäh omanikule kiire vastuse eest! Aga tore oli sõita ja nautida.

Siia otsa me lõpuks ratastega ei jõudnudki, parkisime nad metsa alla ja läksime silmad maas otsa poole. Seeni saime omajagu,kibuvitsad olid rannas eriti ahvatlevad ja niime kuidagi märkamatult aarde leidsimegi ja tagasi trügisime. Suuremad puravikud olid juba kellegi poolt nopitud, eh, kahtlustasime geokolleege, kelle nimed selle aarde logiraamatust avastasime. Täde saabus hiljem ;). Tänud!

 3 

Sellel nädalavahetusel otsustasime Pranglile minna. Kuna Muinastuledest oli meelde jäänud, et Ahto otsiks ka hea meelega seltsis, siis kutsusimegi ta kaasa. Kaasa tuli ka Ahto kaasa ja nii oligi meil kena kamp koos. Sadamas parkisime otse ühe teatava kiirabi kõrvale ning meil oli juba hommikul kahtlus, et me pole saarel üksi. Etteruttavalt võib öelda, et kohtusime seltskonnaga alles tagasiteel laeval.
Pranglil maabudes võtsime suuna selle kõige kaugema nina poole, sest mine tea, mis pärast ette tuleb. Õigesti tegime ka, päris raske oli liiva sees sõita ja laeva väljumise ajaks olime juba suht väsinud ka. Meist vuras mööda ATV, kes aeg-ajalt peatus, siis jälle edasi sõitis. Küll ma mõtlesin, mida nad seal teevad, kuniks plahvatas - seeni ju korjavad! Nii, et kõik need ümber lükatud seenekübarad polnud meie töö! :)
Ilusad vaated, suured kibuvitsamarjad, tuul ja meri. Aitäh aarde eest!

Väga kena koht väikseks jalutuskäiguks. Minu meelest parimad vaated saarel. Tänud kutsumast.

 1 

Siin saime teada, et me ei ole saarel ainukesed geopeiturid. Jäljed liival ja ümber keeratud seened metsa all, said süüdlaste nimed külge. Ei saa mitte rahulikult üksikul saarel kolada. Kohe on mode kohal! Ja ega naabrimeest ei näe ka mujal, kui suvalisel hetkel kuskil suvalisel saarel. Igatahes, tagasiteel oli, mida muljetada.

Sisse ei kukkunud, aare käes. Hilux oli abiks ja tõi kohale.

Napilt leitud enne praami. Võtsime kaasa travelbugi

Hyrde en cykel och cyklade där det gick, men mest fick jag leda cykeln på de sandiga vägarna. Men vacker natur och genom tipset var det lätt att hitta cachen. Föregående besökare hette TBin, men jag satte in en TB! Tack Erko att du lockade mig till den norra udden av Vrangö. Hälsningar från Åland. Tervitusega Ahvenamaalt.

 1 

Rattatuuri "Prangli roheliseks" esimene peatus. Pressisime tükk aega ratastega läbi liiva kuni otsustasime sõiduvahendid maha jätta ja viimase otsa jalutada. Aare jäi ruttu silma. Täname.

 1 

Eelistan suvel saartelt aareid otsida sest mandrilt saab ka kehva ilmaga otsida. Oli alles liivane tee siia. Mingi aja üritasime pressida aga siis loobusime. Jätsime rattad maha ja tulime jala. Pärast nägime ka teist paari, kes olid rattad me omade lähedale jätnud ja jala edasi läinud. Küll aga ei tundunud nad geopeituritena. Tagasi läksime lõuna poolsemat teed pidi, mis oli palju sõidetavam.

Tänase päeva viimane aare. Õhtu juba käes ja tasakesi hakkas hämaraks minema. Mingid väga tüütud pisikesed sääsed tahtsid mind selles saare nurgas elusast peast ära süüa. Ei tea, kas olin päevast juba nii väsinud, aga no kuidagi ei õnnestunud rattaga liikumine aarde suunas. Vahepeal oli juba mõte, et jätan ratta maha ja lähen edasi jala. Aga siis leidsin jälle jõudu, et mööda seda liiva edasi vändata. Õnneks läks lõpp paremaks ja kohale ma jõudsin. Kartsin kõige rohkem, et jõuna pimedas ja kuna mul lampi ei ole, siis võib aarde leidmine keeruliseks osutuda. Are ilmutas end siiski kiiresti. Logi kirja ja algas "mõnus" liivane tagasisõit. Tänud aarde eest.

 1 

Prangli tuuri jätk. Õnneks aitas jalavaeva vähendada ja jutukestega valgustada tore kohalik autojuht. Tänud talle ja tänud peitjale.

 2 

Siia sõitsime lahtises jeepikastis, väga vinge sõit oli see ka, mis viis mööda veel gaasist ja ühest ägedast sõjatornist…

 1 

Eestiranna aarde juurest ära jalutades saime lõpuks oodatud kõne, et üks auto vabanes ja tuleks korjaks meid peale. See sobis suurepäraselt. Meil oli veel vaba aega poolteist tundi enne etendust ja tundus, et jala jääksime jänni. Autoga saime aga veel mõned olulised kohad tee pealt läbi käidud ja ka selle kõrvale kohaliku juttu kuulata. Mõne aja pärast olimegi juba selle aarde juures ja ka giid sai oma esimese leiu kirja. Järgmiseks peatuseks oli juba etendus.

Lugege Karli logi, seal on kõik öeldud.

Tänud seltskonnale ja peitjale. :)

 2 

Selle aardega meil kokkuvõttes vedas. Ees oli ootamas just pikemat sorti astumine Eestirand juurest sadama poole. Planeeritud safari sõidu kellaaeg oli mööda tiksunud ja ei olnudki enam kindel kas üldse saab. Ja kui saab, siis kas on enam mõtet, sest teater kohe nurga taga algamas. Viimasel hetkel kõne tuli ja natukene ennem gaasiauku korjati meid peale. Oi kui hea oli üle pika aja istuda. Kõndinud olime seniseks ajahetkes 12km mööda Pranglit. Teel Prangli saare loode tippu Loo otsale saime mitu peatust koos väikeste boonusjutukestega. Viskasime natukene ka kirvest, et äkki leiame mõne avaldamata Erko aarde aga edutult. Nullis oli leid lihtne tulema ja meie autojuht sai ka oma esimese geopeituse leiu kirja. Aitäh!

Ei leidnud siit avaldamata aaret

Täitsa magatav torn

Leitud :)

 2 

Kui meie õhtusöögi lõpetasime, siis sääsed oma pidusöögiga alles alustasid. Nende rõõmuks olin ma asjade pakkimisel teinud ühe vea, sest mu seljakotti polnud pakkimisel sattunud pikki pükse. Pärast teatevõistlusi sõidutati meid veoautoga sadamasse Ivo Linna ja Antti Kammiste kontserdile, mida kuulasime õues, sest Jasmiinil pole kõrvakaitseid. Kui suurem osa meie seltskonnast soovis ööbima minna, siis meie otsustasime jalutada Loo otsa. Erki Boss kahtles sügavalt meie terves mõistuses.

Üsna vaevarikas oli see teekond aardeni, lisaks tulid meid kimbutama eriti verejanulised sääsed. Aga ühel hetkel olime jõudnud kohale ja otsides sai toetuda vaid sisetundele, sest telefonid ei suutnud uskuda, et me öösel päriselt nii kaugele olime tulnud. Uus päev oli ka vahepeal alanud. Aitäh aarde eest, muidu poleks siia sattunud ;)

Tagasitee läks kuidagi kiiremini, vähemalt tundus nii. Kell 00:42 laulis Ivo Linna kikilipsust ja veidi peale ühte jõudsime ööbimiskohta. Kohalikud külakoerad on õnneks väga sõbralikud ja ei tee öistest hulkujatest välja. Vaade jäi meil ehk nägemata, aga see oli ajagraafikus ainus aeg, kus me seda aaret otsida saime.

Hommikul oli mu säärtel loendamatu hulk kuplasid. Soovitan pikki tugevast materjalist riideid kanda, päriselt.

Suurepärane jalutuskäik suurepärases seltskonnas meie esimese Prangli aardeni. Aitäh peitjale põhjust andmast!

 2 

Kui "Krista Reisen MTÜ" korraldab sellise organiseeritud väljasõidu väikesaarele, kuhu ise ei kipu teekonda keerama, oleme muidugi käpad! Merereis möödus viperusteta ja ootusärevuses. Pidasime Peetriga plaani täna kõik siinsed aarded üles otsida, et homme saaks veel naabersaartki väisata ja väiksele indiaanlasele tuule alla teha, ikka 2-in-1.
Nii kui maha saime, panime tasa ja targu Loo otsa poole astuma. Kotid jäid meid männi ja võsa vahele ootama. Olgu öeldud, et meeldivad 18.2+ km jalutamist aarete jaoks. Lisaks veel nastiku kalavõrgust aia vahelt päästmise paar kilomeetrit jm hädavajalikud sammud. Üks sääskede tõttu magamata plaksuöö, tõusmine kl 03, et mina mere äärde päiksetõusu ootama ja allesjäänud lasti kahandama. Ja palju muid mälestusi ja emotsioone.
Lõpuks olime siin kohal. Otsisime terve karjana, õnneks tõi kellegi terav silm ja väike käsi ka aarde päevavalgele. Aardega kõik korras. Aitäh Erkole meid saare siia otsa kutsumast!

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1161095706

 5 

Taas oli Krista see, kes meie saarereisi organiseerimise enda peale võttis. Meie pidime vaid õigeks ajaks sadamasse jõudma, et siis üheskoos Pranglit avastama minna.
Saarele jõudes oli meil plaan, et teeme saare ühe päevaga puhtaks, et järgmisel päeval oleks aega naabersaartega tegeleda. Ilmataat oli oma soojusega helde ( nagu me sel suvel juba harjunud oleme ) ja parmud rõõmustasid värske söögi üle. Wrangö aarde juures meie otsimismeeskond korraks täienes. Egon, kel oli etendusest vaba aeg, nähes meid miskit otsimas, teatas, et tal tekkis ka nüüd huvi see miski üles leida :)
Edasi kulgesime taas algkooseisus. Nautisime saare erinevaid maastikke, mustikaid, merevett, seltskonda ja mida kõike veel. Kolm aaret enne lõppu eraldus neljandik seltskonnast, jättes need järgnevaks päevaks avastada kui me korra naabritel külas käime.
Punase kivi juures tekkis korraks segadus. Õnneks päästis geovaist. Takkajärgi tuligi välja, et saarel liiguvad ringi koordinaadivargad, kes korda ei armasta :(
Ja oligi käes hetk kui jõudsime ringiga öömaja juurde, kuhu juba vahepeal oma kompsud jätsime. See, et endomondo näitas 18,5 km, tuli küll üllatusena. Ei saanud arugi.
Perenaine oli meile suitsulestad toonud. Ainult maiustage aga... Koos meiega nautisid õhtut ka tuhanded sääsed! Ja see oli juba liig, mis liig. Pool kala sain söödud ja siis loobusin. Ei saa ju kalaste kätega end kaitsta.
Paar tundi sai aplausi saatel ka magada aga see oli ka kõik. Patt oleks sellise serenaadiga edasi magada. Aknast välja vaadates avanes ikka armas pilt. Kaks võidurõõmsat herrat, kes olid äsja Pässu üle kavaldanud, serenaadi laulmas. Paavo oli küll rohkem turvamees või mänedšer või hoopis kaks ühes. Peeter soleeris väga hingestatult üksinda. Igatahes nii mõjuvalt, et peagi suundusime viiekesi mereranda päiksetõusu ootama. Korraks isegi nagu lubas päikest aga sel päeval tuli pisut teine ilm.
Randa kaasavõetud söögid-joogid otsas, kulgesime tagasi öömaja poole. Kes otsustas sääskede kiuste veel üks uinak teha, kes jäi järgmist hommikusööki ootama. Minul aga oli hingel eelmisel õhtul nähtud nastik, kes oli end üsna lootusetult kalavõrku kinni sõlminud. Tegelikult ma õhtuhämaruses täpselt ei saanudki aru, kas tegu on rästiku või nastikuga. Kutsusin Paavo kaasa. Julgestuseks tuli ka Marje, kes oli kuri, et see nastik nii kaugel on. Natuke siis pusisime, mõned võrguaasad sai suuremaks lõigatud ja lõpuks oli nastik vabaduses :) Üks heategu igas päevas!
Hommikusöögi ajaks laekus kogu seltskond laua taha. Krista ja Külli Keri saarelt tagasi, Peeter oma iluunelt (mis siis, et sääsed oli moka paiste imenud ja ilust oli asi kaugel :)), meie päästemissioonilt, Ruth ja Vaimar virgutusvõimlemiselt.
Kõhud head-paremat täis ja oligi aeg hüvasti jätta ning suund Aksi saarele võtta.
On taas, mida meenutades taas tuju heaks läheb. Tänud kõigile, kes sellele kaasa aitasid ja muidugi aardepeitjatele.

 3 

"Krista Reisen & Co" selle suve esimene saare külastus (Krista see polnud solvang vaid heatahtlik kummardus).
Tulin isegi Soomest meeste lahedast seltskonnast varem kui planeeritud tagasi, et sellel retkel osaleda. Ilm oli korraldajafirmale iseloomulik. Nii nagu ka põhjalik eeltöö kulgemiste ja mõistatuste lahendamise osas. Mulle jäi siis imetoreda seltskonnaga vaid kaasa kulgeda. Oma seljavalu tõttu olin ma koheselt nõus kilogramme kaaluva seljakoti (kuhu oli varustust laaditud (ennekõike toitu Piia korraldusel) kordades pikemaks ajaks, kui me seda selle ühel ööbimisel vajasime) virutama esimesse veidi tihedamasse põõsasse. Pea kõik aarded kulgesime üheskoos lobisedes. Inimesed, kellega varem polnud vestelnud, said ühtäkki palju lähedasemateks. Vingumist ei kuulnud kordagi kellegi suust. Logide kirjapanemised jäid Piia kanda. Kus vähegi võimalik, seal tegime teed vaevumärgatavaid radasid pidi, näod täis ämblikuvõrke ja suu mustikaid. Tore oli Wrangö otsimine, kus ka Egon meie üritustega ühines ja mis viga otsida, kui saad lähedusest külma jooki juurde osta. Kes rüüpas jõu saamiseks peatuspaikades ürdijooki, kes käis ujumas. Kõik saare aarded, mis praegu avaldatud said leitud (nagunii on mõni salajane tops veel peidus). Mind hakkas enne lõppu küll seljavalu kiusama ja peatuspaigas võetud ravimid panid taaskord enneaegselt magama. Selle tulemuseks oli see, et kaasavõetud joogist oli hommikuks enamus veel alles.
Juba õhtueelselt üllatas meid lammas Pässu, kes oli must nagu öö ja tervitas meid kiire jooksuga. Meie Paavoga hakkasime oma keskkohti kaitsma ja panime jooksu. Kohe ilmus nurga tagant ka väikese vanapagana moega poiss, kes omale iseloomuliku aktsendiga teatas, et tema oligi Pässu lahti lasknud.
Kui mina öösel kella 3 paiku ärkasin siis selgus, et üleval on ka kogu ülejäänud matkaseltskond, kes tegeles vahetpidamatu plaksutamisega. Me kõik hakkasime juba sarnanema sügelevate pühademunadega ja minul tekkis küll soov, et tahan vabadust, tuult, mis viib sääsed minema. Paavo oli kohe nõus minuga mere äärde tulema. Aga merevett ju ei joo ja targad olid viinud janukustutajad keldrisse. Minus tõusis kohe häbi ja hirm, et ma pean nüüd janus vaevlema, sest õues on kuri lammas Pässu, kellest ma ei pääse mööda, et saada kätte enda janukustutajad. Õnneks oli Pässu jooksnud mujale. Siis sain ma aru, et kahekesi Paavoga mereääres romantikat tehes näeme me tõesti välja nagu Robi ja Bobi. Tuletasin meelde mõne ilusama laulu, mida täies ulatuses teadsin ja laulsin akna taga Piiale serenaadi. Tulemus oli ootamatult saagikas. Saime Paavoga endale lausa 3 kaunitari varahommikuseks rannakülastuseks kaasa. Kaasalauldud ilust oli minul suur kasu ka mereäärest tagasitulekul.
Suur tänu Kristale ja kogu seltskonnale toreda matka eest.

 3 

Sadamast võtsime seljakottidega suuna esimese vaatamisväärsuse poole. Enne alajaama andsime valvurite Männi ja Kibuvitsa hoolde oma seljakotid, sest nii või teisiti tuli siia tagasi tulla ja jätkata teed majutusse. Astusime esiti ühte teed varemeteni ja teist teed tagasi. Paavo sai nastikut keerutada, päike paistis soojalt-soojalt ja parmud üritasid, mis suutsid tükke meist ampsata, aga jõudsime ikka tervelt puhkemajja. Tänud peitjale.

 1 

Prangli tuuri esimene. Mina otsisin ikka valest kohast kui keegi hüüdis: siin.

 1 

Õnneks laitis sadamavaht rattamõtte maha, kui kuulis, kuhu minna tahame. Isegi jalgsi oli viimane ots vilets. Aarde eest aitäh!

 1 

Uue päeva esimene aare. Tulime põhjasadamasse paadiga, kolm tundi on seal tasuta parkimine. Enam vähem korralik tee lõpes viimase maja juures, edasi tuli liivasoss. Keegi oli püüdnud ikka jalgrattaga sõita, aga seal on parim variant atv. Aitäh.

Saun kaldal

 1 

Saar oli aaretest põhimõtteliselt puhtaks tehtud. Mõtlesin tükk aega, kas minna seda võtma või mitte. Kaalusin, kas haarata sellest kuskilt ratas... Aga kuna avastasin, et aardeni on minust vaid 2km ja ratas on umbes sama kaugel, siis otsustasin jala minna. Hiljem selgus, et see on hea otsus - mina sellises liivasupis vist ei saaks üldse sõidetud.

Aga kaunile looalale jõudes oli mu väsimus pühitud ning hetkekski ei kahetsenud, et olin pingutanud. Aarde asukohast u 300m kaugusel hakkasid aardevalvurid - 3 varest või ronka - ägedalt kraaksuma. Aga ma võtsin väljakutse vastu ning linnud andsid mulle loobumisvõidu kui olin u 100m peale jõudnud.

Nulli otsimine ei tahtnud hästi sujuda (jälle!), aga äkki nägin karpi ja saigi logitud. Aitäh!

leitud koos siil77

Ûle pika aja vahva geotuur kodusaarel ;)

Saaresõitu alga!

 1 

Otsustasime kohe alustuseks selle otsa ära käia kuna teede sõidetavus ja sellest tulenevalt ka ajakulu oli teadmata. Eks ta ratastega kohati paras ukerdamine oli, aga õnneks sai ikka vahepeal täitsa mõistlikult ka sõita. Aarde endaga läks kiirelt, peaaegu esimene auk osutus õigeks. Tänud peitjale!

Leitud.

 1 

Viimati sai saarele seilatud kaks aastat tagasi ja siis kõik sel hetkel olemas olnud aarded roheliseks värvitud. Aga kuna mingid "hullud" olid Pranglile peotäie aardeid peitnud, tuli "Elektraga" taas merereis ette võtta. Puhas rõõm muidugi, Kaberneemest saime vahelduvates tuuleoludes ja päris tuule vaibudes ca 3 tunniga kohale. :)

Esimesena sai suund võetud Loo otsa, sest viimati seal me ei käinud ning see tundus hommikuseks alustamiseks just paras olevat. Teekond ise kulges natuke vaevaliselt, sest liivases pinnases oli raske astuda - või tuli see siis varajasest hommikust. ;)

Nullis valitses esialgu hämming - kus see auk siin keset heinamaad olema peaks? Aga siis selgus, et telefoni GPS mängis mingil põhjusel vingerpussi ja juhatas mind ~40 m õigest kohast eemale. Igatahes õiges kohas leidis Liina augu ja mina ajasin käe sisse ning purk jäi kohe näppu. Logi kirja ja sadamasse tagasi, et purjeka peal väike lõunaoode võtta ning siis teisi aardeid otsima minna.

P.S. See 26 km rannajoont tundub täitsa tehtav, me marssisime päeva lõpuks läbi 19 km. :)

https://www.facebook.com/syelektra/

Teel aardeni

 2 

Tund aega enne laeva väljumist mõtlesin, et jõuan ühe „kiire“ kõrvalepõike saare teise otsa teha. Ülejäänud reisiseltskond jäi veel saunamõnusid nautima. Üsna napikaks see Loo otsa seiklus kujunes, cyclocross rattaga oli u 70% teest piisava tahtejõuga nii enam-vähem suht-koht läbitav, fätiga oleks kindlasti mõnusam olnud. Sadamasse jõudsin õnneks siiski mõningase varuga. Prangli on lahe koht, sinna satub kindlasti veel ja küllap on siis rohkem aega, et Loo otsas ringi kolada. Aitäh sinna juhatamast! :)

Kiire leid, tänud.

 1 

Ma ei tea, mis venimisest see Nuffi seletab - vudis aarde poole kerge sörgiga nagu noor hirv ning ülejäänutel oli tegemist, et tempos püsida. Minul igatahes hakkas jalg valutama, kõht oli liiga täis, geokott liiga raske ja sada häda veel ning nuffi tempos püsimine käis ülejõu. Igatahes leitud ta sai ja tagasi jõudsime ka ilusti. Aitäh, peitja, ilma selle aardeta poleks sinna nurka ilmselt jõudnudki!

 1 

Eelmisel saaretuuril jäi 2/3 seltskonnast Loo ots külastamata, sest see tee ja rattad ei sobinud kohe üldse. Imetlesime ägedat kivikülvi ja mõtlesime, et siia võiks keegi teine peita. Soov täitus kiirelt. Aitäh!

 2 

Selline liivane jalutuskäik aardeni ja tagasi enne praami väljumist. Kohapeal sai otsitud ja ka õigesse auku enne väljavõtmist mitu korda piilutud. Tänud jalutuskäigu eest.

 1 

Pikk päev oli seljataha jäänud ja peaaegu terve saare lõuna osa oli läbi jalutatud. Praami aeg hakkas järjest lähenena ning ainult üks leidmata aare oligi veel Pranglile jäänudki. Üsna sageli arutasime, kas jõuame Loo otsa või mitte. Osad meist olid valmis aardest loobuma ja osad esimesest praamist. Kell oli veidi kaks läbi kui saare edelaosa aarded leitud said ja tagasi kiriku juurde olime jõudnud. Kiriku juurde oli nüüdseks püstitatud Prangli jooksu tagasipöörde ja joogipunkt. Sealt saime tütarlaste käest teada, et sealt sadamasse on 2,5 km. Veidi enne kella kolme olime sadamas ja kuna aardeni jäi sealt ligikaudu 2,8 km mööda teid, siis olime juba optimistlikud, et jõuame õigeks ajaks kella viiesele laevale ja kõik Prangli aarded saadav leitud. Nii ka oli. Anne ja Mihkel panind kohe jooksuga aarde suunas liduma nagu noored sälud. Aaret ennast saime ikka korralikult otsida kuni ta lõpuks päevavalgele tirisime. Aare korras ja FTF real sai hulga nimesid kirjutada. Aitäh.

 2 

Olime saare teises otsas ja vahemaa siia otsa oli ikka jube pikk, jalgsi. Autoga oleks mul muidugi suts ja valmis. Aga selle 1 täpikese pärast ma ka siia ei hakka ju eraldi tulema. Hakkasime venima aarde poole. Venima on jh õige sõna, sest kõik olime juba parasjagu väsinud.

Teel aardeni nägime ratastel sauna merekaldal. Korstnast tuli tossu, järelikult saab varsti sauna. Kuna uks oli lukus, siis saunatamine jäi ära.

Aarde leidsime ja õnneks ka jõudsime laevale ja talgupäeva supp ja kaneelikas maitses imehea, mis nii viga aardeid otsid kui süüa lisaks peale saab!

Aitäh, Erko sulle!

 2 

Talgupäeva lõpetuseks sai matk Erko kolmanda üllatusaarde - Loo ots - juurde. Vahva, et Erko meie saare külastuseks oma aarded avaldas ja meile seda jalavaeva põhjustas. Ilma aardeta me ilmselt poleks siia viitsinud tulla. Kuid nüüd oli laevani täpselt nii palju veel aega, et jõudsime oma talgukambaga siia vantsida, logi kirja panna, tagasi minna ning sadamakuuris veel talgusuppigi maitsta.

 2 

Esialgu tundus, et saare edelatipust loodetippu ei õnnestu ajaliselt jõuda, sest otsetee puudus. Aga ju jooksjad meid inspiteerisid niipalju, et jõudsime sadama kaudu veel Loo tippu ja tagasi. Suppi sööma. Ja viiese praamiga tagasi mandrile. Tänud peitjale ka sellist Pranglit näitamast.