Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Prangli Laurentsiuse kirik on üks väiksematest Eesti puukirikutest. Kirik valmis 1848. aastal. Arvatavalt oli samal kohal kabel juba mõned sajandid varem, mille ehitanud legendi kohaselt merehätta sattunud soomlastest hülgepüüdjad. Nimelt kandnud torm nad just lauritsapäeval lahtimurdunud jääpangal Prangli saare alla ning tänuks selle eest lubanud nad kabeli ehitada. Kabeli koha valikul jõuti üksmeelele sõelaga vett kandes – sinna, kus sõel kõige paremini vett läbi laskis, ehitus püstitatigi. Kiriku teevad unikaalseks tapetseeritud seinad.
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7P4GW
Logiteadete statistika: 81 (94,2%) 5 3 0 0 0 0 Kokku: 89
Aare oli lihtsalt müüri kõrval maas. Ei osanud ka seda kuhugi paremasse kohta panna. Aitäh.
Ei leidnud, kuigi gc lehel on värsked leiud kirjas.
Kàisime ja otsisime ja vaatasime ja uurisime kòiki neid torkivaid vihjeid, kuid otsitu jäi tabamatuks
Selline pisike väljasõit, väheste aaretega. Va Suka Anton ka siia jõudnud. Tänud peitjale aarde eest.
Leidsime aga ei leidnud. Teinekord saame logi kindlasti kirja!
City Motorsi suvepäevade ajal esimene ja ka viiimane geopeituse aardeleid :)
Vihjest oli niipalju abi, et ei pidanud kiviaeda lammutama hakkama. Vihje veidi torkis, aga nimi sai kirja.
Lõpetasin töö Prangli elektrijaamas, sõin kohvikus kõhu täis, laenasin seina äärest jalgratta ja pühendasin ülejäänud päeva aaretele. Aitäh!
Siit alustasime oma aaretesadu saarel. Jalgratastega kiriku poole sõites saime endale ühe vahva koera terveks päevaks seltsiks. Aitäh.
Vihje vihjas otse aardele. Vaikne kabelitagune jahedal suveõhtul, kõik selle päeva leidjad olid juba läbi käinud (ilmselt).
Tore kirik, aare leitud! Meiega asus aardeid otsima ka kohalik koer, kelle ristisime Kustaseks.
Olime oma rattatuuril Prangli saarel ja palavuse kiuste oli üks väga lahe päev täis aardeid ja huvitavaid kohtasid. Tänud aarde eest!
Kasutasin juhust, et firma suvepäevad olid Pranglil ja otsisin ka mõned aarded. See oli esimene peatus. Aitäh peitjale.
Uuest suunavalikust oli kasu. Saime liivarajast lahti ja rattad veeresid taas hästi. Küla vahel hakkas lausa nii palav, et koorisime riideid vähemaks. Kogemata juhtusime seda tegema just maja ees kus jutukad vanaprouad päikese käes peesitasid. Tegime siis ka juttu. Selgus et Prangli on parim paik kus pensionit veeta. Panen siis info kõrva taha. Ainult et need suured tossavad ja mürisevad turiste täis masinad on suveperioodil täiesti ülearused. Kirikut vaatasime väljast, sisse ei hakanud pressima.
Logisime aarde ja jätkasime oma mõnusat rattaringi. Tänud.
Väntasime oma mõnusate rendiratastega küla vahelt läbi, kus sai isegi siledat asfalti nautida ja parajat kiirust arendada. Sõitsime algul üsna tempokalt, kuna saare külastuse aeg oli väga piiratud ja polnud veel aimu, kui kaua meil aarete otsimistega läheb.
Mis puudutab legendi kiriku asukoha kohta, siis meie teadmisel oli see nii, et mehed tassisid merest mütsiga vett maa poole ja seal, kus müts lõplikult tühjaks tilkunud oli, sinna ka kabel rajati. Seda lugu rääkis kohalik giid, kui Salme 6 aastat tagasi klassiekskursiooniga Pranglil käis.
Kirikuaias jalutas üks tädi, aga meid ta ei märganud ja saime rahulikult aarde üles otsida ja nimed kirja panna. Piiratud aja tõttu jäi seekord kirikus sees käimata. Kui hiljem teist korda siit mööda sõitsime, siis oli just suurem turistigrupp seal giidi kuulamas ja ei läinud enam sinna uuesti jalutama.
Aitäh aarde eest!
Punase kivi juurest kabeli juurde minek näis kaardi peal lihtne. Sõidad mööda rada, mis viib kohale. Mis seal keerulist on? Hahaha tegelikult polnudki midagi keerulist. Ainult ühe teeotsa asemel mitmes kohas kaks, palju liiva, natuke muda, kõrvetav päike ja lõpuks üks koer, kellele panime nimeks Leopold. Aarde leidsime kiiresti ja ilusti koordinaatidelt, kuid mina kobakäpp suutsin korgi maha pillata, mida saime mõne minuti otsida. Pärast leidu jalutasime surnuaias ja arutasime elanike nimede üle. Päris palju oli korduvaid nimesid ja muidugi ka mitmeid põlvkondi koos. Loodame, et saare elu jääb ikka selle kiire mandrielu kõrval püsima! Kabelisse sisse küll ei saanud, aga ka väljast oli seda tore imetleda. Aitäh!
Siia poole kulgedes läbisime nii "kõrbe", kui ka väikse takistuse mudaaugu näol kõrkjate vahel. Kusagilt metsa vahelt jooksis meile korraga vastu üks koer, kes järgnes meile igale poole. Panin talle nimeks Leopold. Aga ta oli vist kurt, kuna nimele ta ei reageerinud. Peale aarde logimist uudistasime surnuaial ringi. Lugesime hauaplaatidelt nimesid. Vähemalt üks neist oli ka Leopold. Kuts kadus sama äkitselt nagu ilmus, vist ei pakkunud see geotuuritamine talle suuremat huvi. Tänud siia kutsumast!
Pühapäeva hommikul oli kuulda kirikukella.. 2 löögi jagu. Selge, kirikukell on ka olemas sellel kabelil. Tänan.
Pranglile mineku plaan sai paika pandud juba 2 nädalat tagasi. Võtsime saare matka ette ratastega, kui oleks lõunal praam tagasi tulnud, siis oleks isegi sellega tagasi jõudnud. Aga mis siis ikka tegime pärast sadamas aega parajaks. Saime tunnike olla kui tuli laeva kapten ja ütles, kui tahate saate laeva peale minna. Mis siis ikka 1,5h varem saime laeva sooja. Tänud peitjale.
Siia sattumise põhjuseks oli 1969 a TEMTi lõpetanute kokkutulek. Aitäh saare väga heale-huvitavale turismikorraldusele!
Ilm ei soosinud meie aardeotsingute päeva. Oli päris korralikult tuuline ja vihmane. Aga ega sellepärast aaret ei saanud otsimata jätta. Kahju, et sel pühapäeval kirik suletud oli, oleks tahtnud ka tapetseeritud seinasid vaadata. Kaugelt oli kirik väga ilus- nagu postkaardi pealt võetud. Aare leitud ja logitud. Aitäh peitjale.
Prangli leid #4. Punase kivi juurest olin siia tormanud, higi voolas ojadena, tempo ajakriitilisusest peal ju ka. Sai kadakate ja hiljem kiriku varjus hinge tõmmata ja hästi varjus olnud tops ka peidust välja meelitatud.
Leitud koos Keri saare laagri noortega Pranglit külastamas käies! Tänud peitjale!
Suur valge koer on Prangli-Taavi oma ja ilmselt nii palju giidituure kaasa teinud, et võiks ise turiste ringi sõidutada :)
Kui tavaliselt saab logisse kirjutada, et nägin kohta tänu geopeitusele, siis siin tuleb tunnistada, et jäin kiriku sees peetud loengust ilma, kuna läksin üht kadakat vaatama :D Aitäh kena kadaka eest!
Siia kõmpisime Tenuneeme juurest. Kohapeal läks kiiresti ja siin sai meiega sõbraks üks suur valge koer, kes meist sammugi maha jääda ei soovinud. Algul arvasime, et istume paati ja sõidame minema ning küll ta siis oma teed läheb. Madalas kivide vahel ukerdades pidime paadi pea rinnuni vette lükkama, enne kui mootori käima sai panna. Koer kurivaim ujus sinnani kaasa, ise täitsa väsinud ja tagasi pöörata ei kavatsenudki. No sikutasime tegelase siis ka igaks juhuks paati, et mine tea, upubki rumaluke ära muidu. Kuigi algul oli plaan sealt kohe mandrile tagasi sõita, tegime siiski nüüd saarele tiiru peale ja viisime koera sadamasse. Seal leidis ta endale mänguseltsilise ning saime paadiga plehku panna. Aitähhid peitjale!
Tunne vaablase ja vapsiku erinevust
Eesti keelekasutuses on vapsik ja vaablane sageli samastatud. Tegelikult on tegemist erinevate putukatega, keda suuremal jaol inimestest peljata ei tasu.
Vaablane võib küll tekitada väikese drooni moodi müra, kuid on taimtoiduline ja sealjuures inimesele täiesti ohutu. Vapsikust eristab teda väike zooloogiline eripära, mis võib lennu pealt märkamatuks jääda – vaablase rindmik on tagakehaga laialt ja jäigalt ühendatud. Oma vastsed munevad nad taimekiudude, puidu või teiste putukate vastsete sisse.
Vapsiku tunneb ära tema «herilasetalje» järgi, mis on arenguline mälestus sipelgast. Tegemist on euroopa suurima herilaseliigiga, kelle täiskasvanud isendid toituvad nektarist ja taimemahladest. Vastseid toidetakse aga putukatega, kellest sagadaseim ohver on kärbes. Üks vapsik võib tunni aja jooksul kinni püüda kuni viis kärbest.
Eluohtlikuks võib vapsiku nõel osutuda ainult üksikutele ülitundlikele. Enamikul inimestel päädib torge vaid punetava ja valuliku tursega, mis möödub olenevalt organismist mõne tunni kuni päevaga. Torke tõsidus on seda suurem, mida kiiremini reaktsioon tekib.
Päev ratastega Pranglil. Siin kohtasime eelmise päeva kuupäevaga sõprade logisid. Kirik oli kahjuks kinni, uudistasime siis niisama väljast.
Laevuke kiigutas meid mõnusalt merel ja nii oli saarele saabudes tegemist , et haigutades teisi alla ei neelaks. Kuna ööbla olime võtnud saare sellesse otsa, et saaks ikka veidike meretuultel end puhastada lasta siis veeresime ratastel kenasti aardeni, logisime ja vurasime ööblasse mõnusat õhtut veetma, kuni viimne valgus kustus, erandina vaid merel plinkivad tuled mis kõigile teed näitasid.
Ei saanud õhtul enne rahulikult magma minna, kui päev kirjas.
Esimene prangli aare
Rattatuuri "Prangli roheliseks" teine peatus. Siia oli juba oluliselt mõnusam tee rattasõiduks. Aare jäi ruttu silma. Täname.
Sõitsime ratastega kohale ja koheselt jäi õige peidukas silma.
Täna on siis see päev, kus MTÜ RuaCrew lastelaagri lapsed hakkavad Geomängu mängima. Tegime tunnise loengu, kus tutvustasin mängu teoreetiliselt ja kui loeng läbi jagasime lapsed rühmadesse. Siit siis algas aarete jaht. Selle aarde juures hoiatasin kõiki, et olge väga ettevaatlikud kohaliku prügikasti juures, sest seal elutsevad ühed kurjad elukad. Eile, kui tulin ise aardeid otsima, toetasin oma ratta prügikasti najale ja jäin telefoni põrnitsema. Äkki kuulsin, et miski sumiseb mu selja taga. Astusin sammukese edasi, aga sumin jätkus. Peale seda, kui olin veel paar sammu edasi astunud, lõppes sumin. Kuna see sumina asi ei andud mulle rahu, siis keerasin otsa ümber ja uurisin ümbrust. Avastasin, et prügikasti avast lendab pidevalt sisse ja välja vapsikuid. Muidugi olid kaks valvurit ilusti prügikasti serval, nemad olidki need, kes minul silma peal hoidsid. Nüüd oli vaja kuidagi ratas sealt prügikasti najalt kätte saada. Selleks lasin end kükakile ja lähenesin prügikasti tagant. Õnneks ei ärritanud ratta liikumine neid ja sain ratta ilma poksuta tagasi. Terveks jäid ka kõik lapsed.
Sattusin sellel korral saarele seetõttu, et sain Paavolt soovituse MTÜ RuaCrew lastele Geomängu tutvustada. Võtsin pakkumise heameelega vastu. Saan ju teha maailmale head ja samas teha tegevust, mis mulle endale kõige rohkeme meeldib.
Tulin täna aardeid üle vaatama, kuna pidin välja valima aarded, mida lapsed saaksid otsida. Muidugi oli mul endal ka see aare logimatta ja nii see logi kirja sai. Tänud aarde eest.
Prangli tuuri ajal sattusime siia turismigrupiga samal ajal ja nii õnnestus kabelis seeski ringi vaadata. Tänud peitjale.
47, 7/7. Teatritripp sõpradega, mis sai alguse ühest lihtsast chatti kribitud ettepanekust maikuus… Kuna etendus algas 14:30 ja meie jõudsime saarele umbes kl 10, otsisime enne üles kõik aarded, mis tol hetkel seal leida oli ning kirik sai neist esimeseks, mille juurde sammud seadsime. Mulle meeldis väga see tilluke kirik siin, nendel puidustel kohe on selline teistmoodi hubasus ja aura :).
Siin võiks enamvähem nii logida nagu Kristel juba tegi :D Ega mul eriti palju polegi lisada. Vedas, et saarel seekord rahvast liikvel oli giididega. Nii õnnestus ka kabeli sisse piiluda. Kaua muidugi istuda ei lastud, kuna grupp tahtis edasi liikuda ja uksed lukku panna. Meil polnud selle vastu ka midagi ja saimegi rahulikult aaret otsida.
Lugege Karli logi, seal on kõik öeldud.
Tänud seltskonnale ja peitjale. :)
Maris organiseeris meile kokku huvitava kompoti. Prangli saare külastus koos teatrietenduse ja kohvikutepäevadega. Et sellest vähe ei oleks sai juba eelmisel õhtul gurmee maitsemeeli teravdatud ja verekuu all tehtud nii mõnigi matkakilomeeter soojenduseks.
Saarele pidime esialgu sõitma erireisiga ja aluseks "Stefani". Teadmata põhjusel tõsteti meid ümber tavalisele liinilaevale. Väga vist millestki ilma ei jäänud. Elusate ja tervetena kohale me vähemalt jõudsime. Saarel käis tõsine sagimine. Kastiautod ja kastiveokid täitusid järjest inimestega. Meil oli ka soov enda jalavaeva natukene vähendada aga saime vaid mõne kontakti ja lootuse et äkki kunagi hiljem tullakse meid päästma.
Alustasime jalgsimatka kabeli ja surnuaia poole. Vahepeal tuli rõõmustav kõne, et saamegi transpordi aga umbes 3 tunni pärast. Senikaua pidime leppima jalutuskäiguga. Hoolimata väga palavast ilmast oli täiesti mõistlik olla, sest mere pealt puhus tugev tuul. Esimeste kilomeetrite jooksul oli kohvikuid jalaga segada, kus pakuti nii napsu kui söödavat. Hommikul vara olid aga meil kõigil kõhud täidetud olekus veel. Tee mööda naksuvat asfaltit läks kiiresti. Tänu rohketele ekskursioonidele saime ka kabelisse sisse piiluda. Üks hetk aeti meid küll välja, sest ust taheti lukku panna. Läksime ja otsisime siis oma esimese Prangli aarde üles. Kristelil oli teravaim silm siin kadaka juures. Aitäh!
Natuke vaarikaid ja natuke kadakaid :)
Kui Erki millalgi (vist) maikuus teatas, et nende firma suvepäevad toimuvad sel aastal Pranglil, siis regas meid vist esimesena ära. Eelmisel suvel olime sellelt saarelt saanud palju positiivseid muljeid ja aardeid oli sinna ka juurde peidetud.
Reedel ootasime praamile minekut, kui saarelt tuttavad geopeiturid (Piia, Marje, Paavo, Peeter) tulid. Muljetasid paari lausega ja juba olimegi praamil. Hiljem alles tulime selle peale, et oleks pidanud uurima, kas nad peitsid midagi saarele lisaks. Meie saarel oleku ajal uusi aardeid Pranglil ei avaldatud ja kirvetamises oleme me väga, ikka kohe vägaväga väga nõrgad).
Otseloomulikult hakkasime Pranglile jõudes ja veoautoga "suvepäevakeskusesse" sõites Wrangö aarde jaoks infot koguma. Kuna voodile lähim aare oli see, siis sellest me oma georetke ka alustasime. Veidi sai ikka enesele haiget tehtud, aga ei hullu. Ilus kabel. Aitäh ;)
Taas oli Krista see, kes meie saarereisi organiseerimise enda peale võttis. Meie pidime vaid õigeks ajaks sadamasse jõudma, et siis üheskoos Pranglit avastama minna. Saarele jõudes oli meil plaan, et teeme saare ühe päevaga puhtaks, et järgmisel päeval oleks aega naabersaartega tegeleda. Ilmataat oli oma soojusega helde ( nagu me sel suvel juba harjunud oleme ) ja parmud rõõmustasid värske söögi üle. Wrangö aarde juures meie otsimismeeskond korraks täienes. Egon, kel oli etendusest vaba aeg, nähes meid miskit otsimas, teatas, et tal tekkis ka nüüd huvi see miski üles leida :) Edasi kulgesime taas algkooseisus. Nautisime saare erinevaid maastikke, mustikaid, merevett, seltskonda ja mida kõike veel. Kolm aaret enne lõppu eraldus neljandik seltskonnast, jättes need järgnevaks päevaks avastada kui me korra naabritel külas käime. Punase kivi juures tekkis korraks segadus. Õnneks päästis geovaist. Takkajärgi tuligi välja, et saarel liiguvad ringi koordinaadivargad, kes korda ei armasta :( Ja oligi käes hetk kui jõudsime ringiga öömaja juurde, kuhu juba vahepeal oma kompsud jätsime. See, et endomondo näitas 18,5 km, tuli küll üllatusena. Ei saanud arugi. Perenaine oli meile suitsulestad toonud. Ainult maiustage aga... Koos meiega nautisid õhtut ka tuhanded sääsed! Ja see oli juba liig, mis liig. Pool kala sain söödud ja siis loobusin. Ei saa ju kalaste kätega end kaitsta. Paar tundi sai aplausi saatel ka magada aga see oli ka kõik. Patt oleks sellise serenaadiga edasi magada. Aknast välja vaadates avanes ikka armas pilt. Kaks võidurõõmsat herrat, kes olid äsja Pässu üle kavaldanud, serenaadi laulmas. Paavo oli küll rohkem turvamees või mänedšer või hoopis kaks ühes. Peeter soleeris väga hingestatult üksinda. Igatahes nii mõjuvalt, et peagi suundusime viiekesi mereranda päiksetõusu ootama. Korraks isegi nagu lubas päikest aga sel päeval tuli pisut teine ilm. Randa kaasavõetud söögid-joogid otsas, kulgesime tagasi öömaja poole. Kes otsustas sääskede kiuste veel üks uinak teha, kes jäi järgmist hommikusööki ootama. Minul aga oli hingel eelmisel õhtul nähtud nastik, kes oli end üsna lootusetult kalavõrku kinni sõlminud. Tegelikult ma õhtuhämaruses täpselt ei saanudki aru, kas tegu on rästiku või nastikuga. Kutsusin Paavo kaasa. Julgestuseks tuli ka Marje, kes oli kuri, et see nastik nii kaugel on. Natuke siis pusisime, mõned võrguaasad sai suuremaks lõigatud ja lõpuks oli nastik vabaduses :) Üks heategu igas päevas! Hommikusöögi ajaks laekus kogu seltskond laua taha. Krista ja Külli Keri saarelt tagasi, Peeter oma iluunelt (mis siis, et sääsed oli moka paiste imenud ja ilust oli asi kaugel :)), meie päästemissioonilt, Ruth ja Vaimar virgutusvõimlemiselt. Kõhud head-paremat täis ja oligi aeg hüvasti jätta ning suund Aksi saarele võtta. On taas, mida meenutades taas tuju heaks läheb. Tänud kõigile, kes sellele kaasa aitasid ja muidugi aardepeitjatele.
Koht on vägagi tuttav - selle kiriku ümber oleme aastaid tagasi kolleegidega põhjalikult roomanud...et ikka pisikeste ristikute seemneid koguda. Seekord saime kenasti püstijalal hakkama, aitäh aarde eest!
Nüüdseks on seljakotid juba majutaja hoolde jäetud. Mis nii viga 18 km maha tatsuda. Kirik oli vaatamist väärt nagu ka põõsad teisel pool teed, mida Peetriga külastasime. Okkalisest tuli lõpuks ka tops välja, millegi pärast oli teistel seda lihtsam silmata. Tops kombes, Erkole tänud.
"Krista Reisen & Co" selle suve esimene saare külastus (Krista see polnud solvang vaid heatahtlik kummardus).
Tulin isegi Soomest meeste lahedast seltskonnast varem kui planeeritud tagasi, et sellel retkel osaleda. Ilm oli korraldajafirmale iseloomulik. Nii nagu ka põhjalik eeltöö kulgemiste ja mõistatuste lahendamise osas. Mulle jäi siis imetoreda seltskonnaga vaid kaasa kulgeda. Oma seljavalu tõttu olin ma koheselt nõus kilogramme kaaluva seljakoti (kuhu oli varustust laaditud (ennekõike toitu Piia korraldusel) kordades pikemaks ajaks, kui me seda selle ühel ööbimisel vajasime) virutama esimesse veidi tihedamasse põõsasse. Pea kõik aarded kulgesime üheskoos lobisedes. Inimesed, kellega varem polnud vestelnud, said ühtäkki palju lähedasemateks. Vingumist ei kuulnud kordagi kellegi suust. Logide kirjapanemised jäid Piia kanda. Kus vähegi võimalik, seal tegime teed vaevumärgatavaid radasid pidi, näod täis ämblikuvõrke ja suu mustikaid. Tore oli Wrangö otsimine, kus ka Egon meie üritustega ühines ja mis viga otsida, kui saad lähedusest külma jooki juurde osta. Kes rüüpas jõu saamiseks peatuspaikades ürdijooki, kes käis ujumas. Kõik saare aarded, mis praegu avaldatud said leitud (nagunii on mõni salajane tops veel peidus). Mind hakkas enne lõppu küll seljavalu kiusama ja peatuspaigas võetud ravimid panid taaskord enneaegselt magama. Selle tulemuseks oli see, et kaasavõetud joogist oli hommikuks enamus veel alles.
Juba õhtueelselt üllatas meid lammas Pässu, kes oli must nagu öö ja tervitas meid kiire jooksuga. Meie Paavoga hakkasime oma keskkohti kaitsma ja panime jooksu. Kohe ilmus nurga tagant ka väikese vanapagana moega poiss, kes omale iseloomuliku aktsendiga teatas, et tema oligi Pässu lahti lasknud.
Kui mina öösel kella 3 paiku ärkasin siis selgus, et üleval on ka kogu ülejäänud matkaseltskond, kes tegeles vahetpidamatu plaksutamisega. Me kõik hakkasime juba sarnanema sügelevate pühademunadega ja minul tekkis küll soov, et tahan vabadust, tuult, mis viib sääsed minema. Paavo oli kohe nõus minuga mere äärde tulema. Aga merevett ju ei joo ja targad olid viinud janukustutajad keldrisse. Minus tõusis kohe häbi ja hirm, et ma pean nüüd janus vaevlema, sest õues on kuri lammas Pässu, kellest ma ei pääse mööda, et saada kätte enda janukustutajad. Õnneks oli Pässu jooksnud mujale. Siis sain ma aru, et kahekesi Paavoga mereääres romantikat tehes näeme me tõesti välja nagu Robi ja Bobi. Tuletasin meelde mõne ilusama laulu, mida täies ulatuses teadsin ja laulsin akna taga Piiale serenaadi. Tulemus oli ootamatult saagikas. Saime Paavoga endale lausa 3 kaunitari varahommikuseks rannakülastuseks kaasa. Kaasalauldud ilust oli minul suur kasu ka mereäärest tagasitulekul.
Suur tänu Kristale ja kogu seltskonnale toreda matka eest.
Seljakotid jätsime majutusse ja astusime edasi kabeli juurde, välja valitud okkaline varjaski topsi ja võisime edasi matkata. Tänud peitjale.
Selle kiriku juurest sai tuuri jooksul kordi ja kordi mööda jalutatud. Nii teede ristis on ta.
Kolm aastat tagasi oli vana aare kiriku teise külje peal. Üks kirik - kaks logitud aaret. Aitäh!
Eile õhtul sai purjekaga saarele tuldud ja tänahommikusel jalutuskäigul ka aare ära võetud. Otsimisega läks veidi aega, aga lõpuks andis ikka ennast kätte. Väga lahe konteiner, kiidusõnad peitjale.
Jõudsime saarele kaunil reedesel õhtupoolikul. Panime asjad ööbimiskohta ning tõttasime lähima aarde juurde. Siia oli tõtanud teisigi, õnneks nad tõttasid edasi ning me saime siiski rahulikult logida. Aitäh!
Kabeli juurde õnnestus sattuda täpselt siis kui veoautokastitäis mugusid seal ringi patseeris. Jalutasime siis ka seni kuni mugud tagasi veokisse pakiti ja kui õhk puhas, panime nimed raamatusse. Tänud peitjale!
Leitud. Seekord saime ka kabelisse sisse ja nautisime meelerahu selles pisikeses õdusas kabelis.
Eelmine kord kaks aastat tagasi siin kandis aaret otsides saatis meid ebaõnn - aga pärast tuligi välja, et vana kiriku-aare oli meie otsimise ajal kadunud. Aitäh uue eest - see purk jäi torkivast asukohast hoolimata üsna kiirelt silma ja logi kirjas, jätkasime oma matka.
Vahel tekib kiusatus c:geo äpp navigeerimisvahendina mõne asjalikuma rakenduse vastu välja vahetada, aga sellisel juhul oleks Prangli saart aaretest puhastades 2 kollast täppi enese teadmata saarele jäänudki. Esmalt sattusin kiriku juurde samal ajal, kui veoautokastitäis turiste, seega põikasin enne teiste aarete juurest läbi ja kiriku juurde naasesin alles siis, kui seda ümbritses taas saare imeline rahu ja vaikus. Aitäh aarde eest!
Asjalik navigeerimisrakendus nimega "locus" avastas, et ohoo, mõned värsked täpid on veel minu teadmata siia saarele tekkinud ning loomulikult sattusid meie rajad juhuslikult sealt mööda minema. See oli koht, kus keerasime küljed maha ja kõhud täis õgisime. Tänan Erkot, see koht väärib aaret.
Peitmistuuril oleks võinud ju seda kadakat ka piiluda... aitäh!
Enne piilusime kabelisse ja siis tegime aarde juures puhkepausi. Tänud.
Prangli kirikus toimusid parasjagu koristustalgud ning uks oli avatud. Seega ei jätnud juhust kasutamata ja piilusime üle ukse kirikusse. Tõepoolest kattis kiriku seinu tapeet, mille paane on võimalik ukselt lahkumata üle lugeda. Aare tuli kiiresti omast peidikust välja. Aare heas korras ja FTF reale kirjutasime 15 nime. Aitäh.
Selle aarde juures tegime pikniku. Leidsime uue aarde, logisime ja siis kadus Maris imelikult ära. Kohe tükiks ajaks. Tagasi tulles oli tal käes tops, tops meile üllatuseks, kuid üllatus ei saanud teoks. Selgus tõsiasi, et ta oli suutnud Erko aardele “peita pähe”!
Koht ju äge ja kirik vaatamisväärsus aga vat mis tähendas kui Erko üksi ringi kondab. Tänud aarde eest, avaldus täpselt õigel ajal!
Käisime mõned päevad enne "Teeme ära" talgupäeva Prangli saarel, et teha talgupäevaks saarega tutvumisring ning peita talgulistele üllatuseks paar uut aaret. Üks neist sai peidetud selle toreda väikese puukiriku juurde. Ja siis talgute eelõhtul sain teate, et minu aaret ei avaldata, sest olen teisele aardele "pähe peitnud". Ehk juba eelmisest sügisest asus siinsamas kiriku kõrval avaldamata aare. Nujah, kui nii, siis nii. Minu topsik vajas eemaldamist ning sain hoopis ise talgupäeval kiriku juurest üllatusaaret otsida.