Teisipäevane tüng

Mõnus asumine räätsadega. Aardele lähemale jõudes tuli siiski mõelda, sest laugastelabürint läks järjest tihedamaks. Lõpuks õnnestus siiski läbi labürindi kohale saada. Logiraamatut avades selgus, et viimane logi oli Epu kevadine logi. Jätkasime teekonda pühapäevase sulpsu suunas. Aitäh peitjale.

 3 

Tegin aardele tünga sellega, et jõudsin temani reedese rõõmu juurest 3 päeva varem. Küll oli mõnus kulgemine! Uskumatu millise liikumisvabaduse annavad räätsad. Kunagi valmistasin ajaloo tunni raames ühed pajuvitstest, aga need märgalale kunagi ei saanudki.

Aare leitud jäin veel mõneks ajaks kohta nautima. Tegin pikniku, kiire supluse ja lasin lihtsalt mõtted lendlema. Lahkusin laetuna ja mõne tedretäpi võrra rikkamana. Suur-suur aitäh peitjale siia meelitamast!

 5 

Neli aastat tagasi jõudsin tornini ja siis veel polnud piisavalt julgust raba pinnasele tatsama minna. vahepeal on turba kiht kõvasti tõusnud ja minagi kamaluga kogemusi juurde saanud. Nüüd tatsan rõõmuga rabas igal ajal ja iga ilmaga. Täna tekkiski uus võimalus siia tulla kui üks meeleolukas sünnipäev algas rabamatkaga. Torni juures katsetasime esmalt Tarmo uue mänguasja ära, saagisime jäässe augu ja nautisime külma vanni. Seni kuni teised veel riideid selga ja pirukaid põske pistsid, tegime me Tarmoga kiire spurdi. Raba oli jääs ja kihutasime linnulennult otse kohale. Kujutan ette, et siin oleks ka lahtise veega päris mõnus kulgeda ja vahepeal vahelduseks kuskile laukasse plärtsatada. Ilus koht. Nimi kirja, tagasi teiste juurde ja sünnipäev sai kavaga edasi minna.

Tänud

Oleme seda aaret hoidnud siin millegipärast juba päris tükk aega varuks. Räätsad sai juba aastake ja rohkemgi veel tagasi soetatud ja võimalusi tulla oleks olnud küll ja rohkem veel aga ikka rakendub ka siin teadmine, et iga aarde jaoks on oma aeg. Ja nüüd oli aeg kätte jõudnud. Nädala sees sai ilmateadet seiratud ja tundus, et laupäev võiks olla suurepärane rabaskondamise ilm. Kõik muu oli justkui olemas ja nii saigi paika plaan. Aga ikka on nii, et kui mina plaanin siis jumal salaja naerab :D No ja nii oligi, et peale pikka hommikut voodis kui olime valmis asju hakkama pakkima, et teele asuda selgus tõsiasi, et olin oma autot laenates sellega kaasa andnud ka kummikud :( aga ei lasknud ma ennast sellest pisikesest tõsiasjast häirida, sammud Bauhofi, 11 eurot ja asendus jalatsid olid olemas ning teekond rajani võis alata. Meie üllatuseks ootas meid parklas oma 30-40 autot :O sellist laulupidu ei olnud meie silmad veel siin rajal näinud ... egas midagi, kui juba sai kohale tuldud ja rahagi uute käimade jaoks väljakäidud siis plaani enam katki ka ei jätka. Pakkisime kotid varustusega selga ja asusime teele. Rahvarohkus oli kohati isegi tore, sai teha väikeseid pause, et inimese mööda lasta ja see ei lasknud tempol väga hulluks tõusta. Tornini jõudes kinnitasime kiirelt keha ning panime räätsad alla ja suundusime rappa. Tänu suurepärasele ilmale oli see justkui matk muinasjutumaal, vaiksed päikesekullas sillerdavad rabalaukad ja kuldkollaseks värvunud rabataimestik ... see kõik oli lihtsalt lummav...ja kui vaikne siin oli ...imeline. Tagasi torni juurde jõudes oli justkui shokk kehale leida sealt taaskord eest paarkümend+ inimest. No tõesti oli looduse nautijaid täna palju. Kinnitasime veelkord keha ja suundusime tagasi autopoole. Hoolimata juba küllaltki hilisest peallõunast vooris ka nüüd meile vastu hulgaliselt matkajaid. Mõnes mõttes oli ju isegi tore, et inimesed on leidnud tee loodusesse ja tahavad seal aega veeta - samas see vaikus ja nauding mis ootas matkateelt eemal rabasügavustes...see on midagi mille nimel tasus neid masse taluda :) Aitäh meid siia ikka ja jälle tagasi kutsumast :) Meile meeldis väga ;)

Kolmapäeval otsustasin ilusa sügisilmaga tulla Teisipäeva vaatama. Kuna teekond oli päris pikk, siis jalanõudeks jäid matkatossud, riskiga märgade varvastega lõpetada. Läks aga hoopis teisiti ja pääsesin suisa kuivade jalgadega. Tuulel muidugi nii hästi ei länud.. tema sai ikka kuni kõhuni märjaks.. Rabad on toredad.

Tänan peitmast.

Tünga logisime samuti laupäeval. Aitäh!

Reede juurest pidi siia ka tulema. Vihm jäi lõpuks järgi ja värvid tulid esile. Aitäh!

Kuna mina polnud siin rabas varem käinud, siis tünga ei saanud, aga mõnusa jalutuskäigu saime küll. Tänud aarde eest!

Kunagine idee sai lõpuks teoks. Kuut jäi parklasse, ratastega tornini ja räärsadega edasi. Nautisime pikniku ja ujusime. Ilmaga ja mugudega läks ka väga hästi. Imestasime et isegi sellise aardeni viib lõpus geomaantee. Tänud mõnusa retke eest!

Tänud peitjale aarde eest!
Kui kõrval rabades räätsatamine tehtud, siis miks mitte ka siia tulla. Põhjust räätsad alla panna ja rappa minna ei pea mulle mitu korda ütlema.

Eelmise aarde juures panime kindlamal pinnal räätsad alla ja asusime siia õõtsuma. Väga märg oli. Mättad kandsid meid ilusti ära ning peagi olime tagasi torni juures. Päikest nägime, tugevat tuult saime, lund sadas. Puid oli ainult vähe. Torni juures väike söök ja parklasse tagasitee võis alata. Tänud

Leitud, logitud, tänan!

 9 

Selle teisipäevase tynga keerasime ikka täiega pyhapäevaseks r66muks. Torni juurest oli rabaalukal korralik jääkaan peal. Ja nagu kiuste loomulikult polnud meil täna jälle kirvest kaasas :D Jätsin teised tornivaadet nautima ja vahetasin matkasaapad kummarite vastu. Algul kartsin et tuleb suuremat sorti sumpamine. Aga esiti pealt näha vesine raba oli tegelikult pinna alt veel ypriski kylmunud. Nii et sai täitsa peaaegu sirge seljaga kohale jalutada. Laugastel olid korralikud kaaned peal ja otse yle nende oligi k6ige lihtsam. Kuni siis viimase lauka juures oli jääserv päris 6huke ja esimese sammuga oleks peaaegu ujuma saanud. Nii et l6pus tegin ikkagi väikese pauna sisse et kuiva nahaga kohale saada. Ujumine oli ju ikkagi yhiselt plaanis mitte soolona. Lisaks olin ju täna juba Vigridega sulpsul käinud ja Just Leannel oli tänane vette kastmine tegemata. Tagasi j6udes vaatasin taaskord torni ees olevat jääkaant ja kirusin endamisi et kirvest kaasa ei v6tnud. Leanne pakkus juba backup plaaniks et Maidla järv jääb ka koduteele. Aga kus häda k6ige suurem seal abi k6ige lähem. Nii leidsimegi yhe puurondi ja m6nda aega udjades oligi jääl paras sulpsuauk sees. Rabad on ikka ühed imeliselt kaunid kohad kus ennast laadida nii suvel, talvel, sügisel, ...ühesõnaga igal aastaajal omamoodi ilus. Ka kaasavõetud piknikukraam maitseb just rabas kõige paremini ;) 4 tundi ja 10 km puhast r66mu ;) Tänud peitjale

Reedest teispäeva oli päris mõnus kulgemine. Vaatasin selliseid lagedaid kohti, seal kandis paremini. Lõpus, metsavööndis, vajusin korraks põlvist saadik sisse aga all oli kuiv ja ei midagi jubedat. Sikutasin räätsa välja ja peagi sain logima. Tagasi liikudes vältisin juba seda metsavööndit ja siis seiklusi ei olnudki. Tänud!

Räätsasid meil polnud, samas jää ja lumi olid rabapinnas kaitse eest juba hoolt kandnud. 500+ meetrit lumises rabas ei tundunud pärast Välgumihkli tagaajamist erilise pingutusena: sips sinna ja tagasi. Tuul oleks ju võinud pisut vaiksem olla, muidu mööda laukaid mõnus, puhmaste vahel aga põlvini sumpamine. Tornis imetlesime päikeseloojangut, tagasi auto juurde jõudsime juba hämaras. Aitäh!

 1 

Kuna päevad on liiga kuumad, siis läksime leevendust otsima pisut hilisemal kellaajal. Jahedust ei leidnud aga kohati midagi hingata oli. Vedasime end lindude siristamiste saatel vaatetorni juurde ja kuna kedagi seal polnud, jätsime oma asjad sinna. Panime räätsad jalga ja astusime aarde suunas. Pind õõtsus kohati silmnähtavalt. Margus nautis seda, mina mitte nii väga. Ämblikud pidasid jahti, kärbsed tiirutasid ümber pea. Logi läks kirja pool tunnikest enne päikeseloojangut ehk 22:14 Torni juures tegime hilise grillimise, nautisime lauka sooja vett ja raba kauneid vaateid. Päeva viimasel tunnil saabus torni kaks naist koeraga, nemad jäid sinna ööbima. Meid aga kihutasid kihulased sealt minema. Vastikud tibatillukesed õelad olevused. Teel parkla poole kaunistasid tee serva jaaniussikesed ja metsa vahel pidi hoolega vaatama, et konnadele peale ei astuks.

Hetke seisuga pole mul enam Marimetsa laugaste vahel leidmata aardeid, millest on lausa kahju aga vaevalt, et see nii jääb. Aitäh!

 9 

Kuni vaatetornini oli olnud selline natuke nüri astumine mööda sirget laudteed, siis teel selle aardeni just see kõige mõnusam rabamatka osa algas. Räätsad panime alla ja suurematest märgaladest mööda sik-sakitades liikusime aarde poole. 600 meetrit mööda kohati vägagi õõtsuvat raba liikudes läks päris kiiresti ja varsti oligi taas aeg laugaste vahel ekskursseerida. Väga ilusad vaated ja parajalt kaugel tornist, et mugude kilked ka enam ei kostunud. Panime nimed kirja ja võtsime suuna edasi.

Polnud mingit tahtmist seal laudteel enam vantsida ja seetõttu võtsime tagasi tee ette väikese ringiga. Olime kaartide pealt varem vaadanud, et vana laudtee peaks veel osaliselt rabas alles olema. Üks jupp sellest oli küll üles võetud ja nüüd vedelesid vettinud lauahunnikud iga teatud maa tagant rabas. Liikusime ühest hunnikust teiseni kuni jõudsime vana vaatetorni juurde. Siin pidasime ka lõunapausi ja uudistasime ringi. Torn oli täitsa ronitav, kuigi kõikus natuke. Peale pisukest puhkust liikusime taas laudtee jäänuste peal või kõrval raba serva poole. See oli väga hea orientiir, kuhu liikuda, kaarti polnud enam vaja üldse jälgida.

Kokku veetsime Marimetsa rabas üle 4 tunni ja see oli väga mõnus seiklus. Kuskil kaugel-kaugel nägime kirjusid jopesid aeg-ajalt vilksatamas, kuid meie saime täitsa oma rada astuda ja mõnusat ilma nautida. Äge, meile meeldis väga!

Kui tagasi metsateele jõudsime, siis hakkas mugusid igast suunast voorima. Meie olime mõnusalt porised ja märjad, räätsad seljas. Märkasime, et roosades ja valgetes tennistes mugumatkajad heitsid meie poole päris pikki pilke. Parkimisplatsile jõudes oli seal tõeline laulupidu, üle 40 auto kindlasti.

Aitäh peitjale, oli väga mõnus rabapäev!

Ilus vaade

Vana laudtee

Väike sillake rabas

Privaatne vaatetorn

Unustatud rada

Samblikke tutvustav infotahvel

Infotahvel väga lühikestele inimestele

12,6 km rabamatka

Oli väga tore jalutuskäik Marimetsa rabas. Tänan kaaslasi ja peitjaid!

Päris hulk aega olime juba lõikavas vastutuules marssinud kui tornini jõudsime. Ka tornis tuul lõikas päris hoolega nii, et ei hakanud seal kaua ilma ja mittemidagit uurima. Found it: (4183) 20.Mar.2021 12:17 Teisipäevane tüng / Tricky tuesday Leitud. Seekord veel ujuma ei pidanud. Päris esimese hooga keegi otse ka ei astunud, kuid hetk hiljem olime me kõik jääl ja teel edasi. Täname. Aare oli korras.

Täna sattus sedasi, et kaua edasi lükatud Marimetsa raba ootas. Kohe kuidagi ei ole olnud tahtmist siia lihtsalt nürilt astuma tulla. Suure perega koos on ikka lõbusam ja üks ergutab teist.
Minul olid räätsad kaasas, panin torni lähedal nad siis ikka alla ka, hea muretu aardeni kõmpida. Tagasiteel tegime tornis pikniku, kogusime jõudu tagasi astumiseks. Ja kus siis hakkas rahvast tulema, kes lastega, kes koertega, kellel kook näpus. Täitsa laulupidu kohe, hea, et varakult alustasime. :)
Aitäh rappa kutsumast!

Geoparkla oli triiki autosid täis pargitud.Vahetult peale mind saabus siia veel üks auto mis ei leidnudki endale enam vaba ruumi ja lahkus tuldud teed.

Esimese etapi autost aardeni tegin parajat tempot ja jõudsin kohale tiba peale tunniajast kulgemist.Torni juurest edasi minnes oli korralik trass sisse tehtud.Põhimõtteliselt tuligi ainult selles rennis püsida.Topsi avades sain teada nende rajameistrite nimed kes olid samal päeval siin käinud.

Tornis võtsin veel väikse eine ja kõmpisin tagasi.Aitüma Marimetsa meelitamast,tulen siia rõõmuga alati tagasi.

Sai matkatud ja aare leitud, rahvast rabateel oli lõunaks palju.

 2 

Selle aarde jaos laenutasin endale ja Reedale räätsad. Kui aus olla, siis minu esimene katsetus nendel. Mõtlesin, et nendega käimine on mingi ulme valdkonda kuuluv tegevus kuid pärast kahte sammu olin jõudnud juba unustada, et mul peale saabaste veel mingid suured kobakad jalanõud all on. Tornist võtsime suuna otse aardeni. Siuh ja olime kohal. Nimed kirja ja asusime tagasiteele. Tagasiteel kohtusime järgmist leidjatega, Eda ja Kaido, kellega paar sõna juttu ajasime. Oli väga meeldiv. Kokku kulus Marimetsa külastusele 3 tundi. Aitäh.

 2 

Suusatasime reedesest rõõmust otse teisipäeva. Olles natuke maad liikunud, kostis kaugemalt rabast lõbusat jutuvada. No mis meil viga, otse mööda värskeid räätsade jälgi läksime aga edasi ja peagi sammus vastu 4 rõõmsat peiturit. Tegime tutvust ja vahetasime viisakusi. Nemad liikusid tagasi, meie edasi ja otse mööda rada saime ilma kaarti avamata täpselt õigesse kohta. Nimi kirja ja tagasi. Vaprad naised olid juba jõudnud vaatetornini ja tegid seal puhkepausi. Sama plaan oli ka meil. Võtsime suusad alt ja avasime termose. Kosutav soe tee ja väike pirukas jõu taastamiseks ja tagasitee võis alata. Selleks ajaks kui meie uuesti suusad alla saime, olid 2+2 naist ammu juba matkarajal. Päris kiiresti jõudsime järele esimesele paarile ja metsa vahel ka teisele. Ilma peatumata läbisime terve tee tornist autoni ja tegelikult polnud see üldsegi liiga väsitav. Parklas oli veelgi rohkem autosid kui tulles. Lausa nii palju, et osad autod olid kinni pargitud. Tegime siis ruttu ruumi ja lahkusime rahulolevatena. Aitäh peitjale!

Nii. See aare oli vahepeal mu ainukene, mis Läänemaal veel leidmata. Selle ajaga on aga palju vett merre voolanud ja raba pole ka mitte kuivemaks muutunud. Ja ikka ja jälle see pind silmas selle aarde näol. Aga kui see aare avaldus, siis olin just 3x samal suvel selle raja läbi tatsanud ja kõik ära puhastanud ka. Ning tõesti sain rämedalt tünga. Kohe nii, et mitte ei viitsinud seda aaret logima tulla. Ühe korra vahepealsel ajal isegi tatsasin tornini välja ja proovisin aardeni jõuda. Räätsasid aga polnud ja kiirelt sain selgeks, et see maastik räätsa nõuab ja õnn mu õuele ilma nendeta ei jõua.

Seega sai selle kõige paksema lume viimase päevaga spets see aare ette võetud. Ka räätsad said just ostetud, tundus ju, et lund jätkub kauaks ja saab veel mitmeid rabasid vallutatud nendega.

Jätsime auto parklasse ja nägime, et üks paar inimesi on päeva jooksul veel sinna jõudnud nind rajal. Poole tee peal tulid nad ka vastu meile. Metsa vahel oli kõik harras ja kena, lumemütsid paksud puudel. Kui jõudsime aga lagendikule, siis oli see tuul pigem väga vinge ja külm. Ning laudrada nii paksu lume sees, et vaevu võis näha seda.

Kui tornini jõudsime, siis kiire teepaus ja räätsad alla. Ja siis hakkas lõbu pihta. See paganama lumi oli nii ropult paks, et andis ikka sumbata. Tõsine töö. Esimene mineja sai suure töö ära teha, järgmisel oli juba oluliselt lihtsam. Alguses arvasin, et saab lihtsamalt ja mööda laugaste jääd minna, kuid kui ühe servas mõlema räätsaga kõmm läbi jää kukkusin, siis oli asi selge. olin kõhuli maas ja välja ka ei saanud, räätsad nii suured, et jäävad servaga jää taha kinni. Tükk aega sai ukerdatud, et end välja siblida sealt. Lõpuks õnnestus. Siis veel pikalt sumpamist ja jõudsime konteinerini. Leid tuli õnneks selles paksus lumes lihtsalt.

Tagasitee ajal hakkas juba pimedaks minema. Torni jõudsime suht hämaras. Kiire teepaus jälle, üks viimane viineripirukas hinge alla ja minekule. Ei tea, iga kord siia tulles kuidagi unustan ära, et kui kaua see käik aega võtab. TUndub iga kord, et kiire pärastlõunane matk ja tehtud. Ei ei. Sel korral läks pea 4 tundi matka, et see asi ära teha. Tagasiteel jällegi nii pime, et pealampidega tuli teed näidata, et näeks õigesse kohta laudteele astuda, muidu kõmm sealt ka veel võis maha kukkuda.

Ega midagi öelda ei ole, jumala õnn, et see raba lõpuks on puhas ja tehtud. Kui keegi siia peaks nüüd mõne aarde istutama, siis ma küll ei tule niipea seda võtma!

 2 

Vaatetornist natuke edasi ja siis räätsad alla ja sirgelt märgile. Nagu ikka lähevad jussikesed rabamatkale (mitte laudteedele, vaid päriselt rabasse) siis kui on ekstra palav päev!! Natuke tuli küll vahepeal liikumise trajektoori korrigeerida ja päris sirgjooneliselt kohale ei jõudnud. Viimase 110m saime räätsadeta hakkama, aga tagasiteel vaatetornini läks suurem osa jälle räätsadel. Teel selgus, et ühele olid räätsade kinnitused liiga suured - ei andnud piisavalt pingutada ja kippusid tossude küljest lahti pääsema, teisel oli räätsad hangitud arvestades varasemat kehakuju ja uue modifikatsiooni jaoks oli suurevõitu, aga tehtud sai. Lõplik ja ühine jussikeste tiimi otsus oli, et sellised aarded pole enam meie jaoks, eriti kui õhutemperatuur on üle 25 kraadi. Järgmised rabaaarded tuleb planeerida lumisemale ajale :).

8340.

Esimest korda räätsadega aatetornist edasi. Aardeni sai veidi ringitatud ja kohe õigesti kohale ei saanud, vesi tuli ette, kuid väikese ringiga saime õnnelikult kohale. Tagasi orienteeruda oli juba lihtsam, Torn oli sihtmärgiks.

Tänud aarde eest!

Siin tegime pikema matka ja külastasime kolme aaret.Tänud jalutama kutsumast.

 6 

Hannes muudkui veab oma Sandrit rappa, ega siis Siim saa kehvem olla. Võtsime meiegi rabatee jalge alla. Parkla oli autosid täis. Mingi pisike plika saabus just rabast ja loendas 17 autot. Olime Siimuga terve lõuna kodus olnud ja lootnud, et hiljem on vähem rahvast. Nojah. Otsustasime algust väga rahulikult võtta. See töötas. Laudraja alguseks oli rappa jäänud meie andmetel 6 autotäit rahvast. Peab nentima, et Marimetsas liiklesid täna korralikud inimesed, sest kõik ootasid laiemates kohtades, et teineteisest võimalikult kaugelt mööduda. Viimane paarike asutas end torni juurest lahkuma, ent meie taga tuli veel 2 autotäit inimesi. Ronisime üles, päevitasime nina, sõime kaasatehtud võileibu ja peagi oli plats puhas. Mina panin räätsad alla, Siimule neid täna kaasas polnud. Aga tuleb nentida, et meie kandvus võis umbes sama olla. Mingi eelis peab ju suurel jalanumbril olema. Rabas liikumine liiga kerge ei olnud. Pidi ikka vaatama ja mõtlema, kuidas minna. Siim leidis, et parim variant on joosta ja mind järele oodata. Eks orienteeruja sammust ole siin kasu. Kogu aeg pole vaja oma raskust maha toetada. Ühe koha peal Siim siiski vajus sisse. Mõlemal kummikul jäi äärest 1,5-2 cm välja. Kuid kutt tõmbas rahulikult kõigepealt enne sisse vajunud jala välja, seejärel teise. Ja kalpsas edasi. See sattus nii vesine koht olema, et jäljed vajusid kohe vett ja ümbritsevaid taimi täis. Edasi olid juba laukad. Nende ümber oli lihtsam liigelda. Aare leidus kenasti nullist. Vaatasime veel kaunis rabas ringi ja tulime teistkaudu tagasi. Nüüd kihutas Siim jooksuga pikema otsa enam-vähem otse. Mina tulin tasakesi ringitades ja paremat pinnast valides. Torni jõudes kohtusime kahe vene perega, kes oma tarkadel koertel teineteist nuuskida lasid. Iga pere teistest piisavalt kaugel. Nii et saime teatrit ka. Suur tänu matkama kutsumast, väga ilus päev ja koht olid!

 1 

Kartsin hullemat, aga kummiku ja metsast virutatud kepiga oli täitsa rahulik minna. Aarde lähistel laukas ujus mingi hiirelaadne tegelane, huvitav oli vaadata. Tuleb välja, et tegemist on minu 3500. leiuga GCs, täitsa soliidne number juba. Viimase saja leiuga on aasta aega läinud, olen aeglaseks jäänud :P Aitäh Marisele toreda aarde eest!

 1 

Nu muidugi noppisime selle kolmanda karbi ka lähedusest ära. Täiesti tüngavaba värk, aitäh Marisele aarde eest.

 2 

Reedest reisisime ajast tagasi ja sattusime teisipäeva tünga kätte. Muidugi tuli edasi minna ja ka see aare ära noppida. Teekond oli hetkel üpris kuiv. Kohale sai päris kuiva jalaga, kuid tagasi valisin natuke julgema tee ja siis mõnes kohas said ikka varbad märjaks...aga no sandaalidega jalutades pole selleks palju vaja :D Kui esimeses ei pidanud ujuma, siis 4.0 tünga juures arvasin, et on seda ikka vaja :D Aga ei olnud...tegelikult lausa õnneks, sest tavaliselt on ikka laukad üpris soojad, kuid seekord tundusid need ikka väga külmad ja mitte kuidagi poleks tahtnud sisse hüpata :) Leid tuli ise taas kiirelt ja peale väikest pausi asusime tagasiteele. Kohati tore, et siin nüüd lausa kolm aaret on...aga ma loodan, et sellest ei tule selline tüütu väikesaar, kuhu iga natukese aja tagant midagi uut tuleb :D Seda raba nähtud nüüd piisavalt :)

 1 

Kaupol tuli idee minna ratastega rappa. Minu jaoks midagi täitsa esmakordset. Alguses vajas harjutamist ja kaugusesse vaatamist, aga tegelikult oli täitsa tore. Panime rattad vaatetorni juurde ja siis esimest korda hüppasin rappa ujuma. Kui inimesi poleks olnud, siis oleks veel mõnusam olnud. Ujusime aardeni, kuid selgus, et pole kirjutusvahendit. Teisel korral tulime ristiinimeste kombel mööda maapinda ja logisime ära.

 2 

Käisin eelmine aasta liiga kiiresti Reedeses rõõmus ära. Rohkem siia jalutada ei soovinud ja tulime ratastega. Multši peal on eriti raske. Laudteel aga väga mõnus. Kui juba tunnetus hea, siis sai istudes sõites korraks 40km/h sisse. Kohale jõudes tegime jahutuseks supluse. Redelist alla, suunaga reedese rõõmu poole, tõmbasime end üles, uuesti laukasse, uuesti üles ja leidsime aarde. Kuna pastakat polnud, siis tuli siia veel jalutades tulla. Panime rattad lukku ja matkasime tünga juurde. Oli palav 30 kraadi käes, õnneks polnud parme ja kärbseid. Torni juurde tagasi jõudes tegin veel jahutuse ja sõitsime tagasi. Palju mugusid oli täna teel. Kohtasime umbes 13 inimest.

 1 

Kui juba laudtee lõppu jõutud, kuidas siis sellegi aarde saaks jätta. Räätsasid mul pole (vihje sünnipäeva/jõulukingiks ;)), aga see ei peata. Muidu polnudki hullu, aga viimase lauka juures enne aaret läks asi küll liiga pehmeks jala jaoks ja seda mõlemalt poolt. Täitsa jama ju, loobuda ka ei taha ju. Saigi kasutatud esmakordselt enda jaoks uut taktikat rabas - 4-vedu. Käpuli sai täitsa edukalt liiga mädased kohad ületatud ja ei uppunudki ära - WIN! Muidu väga äge, rabad on alati kuidagi lummavad. Käid seda mädamaad ja siis laukad kui oaas kogu oma ilus. Aitäh!

 2 

Eks ta üks paras tüng ole, eriti kui matkatud juba on, 2 sealsetest aaretest võetud ja siis on veel see kolmas..nagu kuri kaksikvend oma raskema maastikuga..:D Ma tänan peitjat tünga eest ja juhatamast! :)

 1 

Natuke veel ja olimegi juba siin, tänud.

 2 

Tee lõppes ja korralik raba algas. Hakkasime minema ja valisime vähe toekamat pinnast. Pelle rüüpas laukast vett ja läksime ikka edasi aardeni. Panime nimed kirja ja siis otsustasime, et otsejoones tuleks tagasi minna. Otsejoones oli küll lühem maa, aga mul õnnestus ikka põlvini sisse vajuda. Kui jõudsime torni juurde tagasi, siis ronisid mugud tornist alla ja tundsid muret, et miks me sealt poolt tuleme. Küsisid, kas me hakkasimegi kuskilt kaugelt tulema ja nüüd lõpuks jõudsime laudteeni ja mitu meist matka alustas ja mitu veel rappa kadunuks jäid. Ütlesime, et kõik on korras ja muretseda pole vaja. Olles tagasi auto juures, oli Pelle täiesti lõppenud, vajus kummuli ja sinna ta jäigi.

Pagasnik Pellet täis

 1 

Teised logisid tee peal reedese rõõmu, kuhu pääsemine on võrreldes eelmise aastaga lihtsamaks tehtud. Seejärel edasi siiapoole, õnneks polnud laudtee pealt liiga kaugel. See koht on nii ilus, et võiks veelgi tagasi tulla. Aitäh!

 1 

Tüng oli pigem see, et laudtee ääres ühtegi laugast ei olnud. Seetõttu meeldis mulle see päris rabakas isegi rohkem. Nulli läksin tossuga. Täiesti lihtne rabamaastik. Vot nii ma mõttes kiitsin ennast. Kuniks.. Täiesti süütu kohapeal oli maskeeritud põdra kabja süvend. Kuradi põdrad raisk! Üks jalg sai seega märjaks kastetud. Rohkem ühtegi seika ei olnud ja sain pärast rabamatka vaatetorni juurde pausile suunduda. Kastsin jalad karastavasse laukasse ja panin jalanõud tuule kätte kuivama. Ühel hetkel võtsid jalanõud tuule alla ja ühes sellega lennutas mu sokid raba peale laiali. See oli märgiks, et võiks hakata tagasi auto poole liikuma. Päris mõnus matk oli. Aitäh!

 1 

See oli tõesti tüng. Laudteed aardeni ei lähegi!? Üle vee minemisega ei hakanud riskima. Astumiskindla raja leidmine võttis veidi aega, aga käidud sai. Autost aardeni ja tagasi 11km nagu naksti.

 1 

Marimetsa poole kiskus juba ammu. Seekord sai teoks. Parkla oli tühi, maa valge ja varsti olid värskel lumel päeva esimesed jäljed. Päike paistis, tuul puhus ja peale edukaid E ergutus ja R rõõmu aarete leidmist sai suund T tünga poole võetud. Mätaste kõrval veidi kummik vajus, aga laukad kandsid veel. Tünga ei saanud, aga mõnusa matka kolme aardeleiuga küll. Tänud Marimetsa kutsumast!

 4 

Tegime natukene tünga ja logisime kõik kolm päeva aaret ühel laupäevasel päeval. Jäine laukakõnd jääb igati positiivselt meelde, see talv teist sellist ei olegi olnud. Natuke ka krõmpsus jala all ja oli ka vett näha, kuid ei midagi ületamatut. Jalutuskäik rabast tagasi oli pikk nagu alati ja rõõm autoga taaskohtudes suur. Kutsikas oli veel ka järgmisel päeval korralikult väsinud. Aitäh!

https://www.instagram.com/exethegcdog/

Pikk sirge

 2 

Eelmisest Esmaspäevasest ergutusest siia saabusime mööda päikeselist laudteed. Pelgasime, et sellel on selline ümar mügarik peale sulanud, aga polnudki midagi hullu käia. Pool teed murdsime kandadega järgmistele jääd lahti, et see päikse käes kiiremini sulaks. Laudteel nägime vaid üht päevakoera, rohkem ei ühtegi hingelist. Terve kolme tunni ja 11 km jooksul polnud rabas ega parklaski ühtki inimhingelist.
Torni juures oli aeg sõnakuulekalt räätsad jalga upitada. Nii võisimegi suuna üsna julgelt otsejoones aardeni võtta. Minul polnud midagi häda, ilus valge lumi ja jää ees. Ma ei peljanud midagi. Marje minu järel nägi aga neid märgi lärakaid, mis minust igal sammul maha jäid :D Igatahes olime lõpuks aarde manu. Logimine, kenad päikeseloojangukaadrid, kosutav õllelonks - tõeline rabaromantika. Ei tahtnud tagasiteele asudagi. Kuna aga maapinnal istudes sai tagument kiiresti märjaks, oli siiski targem end liigutama hakata. Enne torni vaatasime veel naaberaarde logiraamatu, et tuvastada ega keegi hiljuti kuupäevadega valskust teinud ole.
Torni tipus tegime seegi kord pilte, uudistasime kerges tuules valgemat raba kui tavaliselt näeb ja pühkisime enda järelt kõik puhtaks nagu kohalik silt käsib :-) Tagasitee kulges samamoodi, viperusteta. Uudistasime põtrade karvaseid magamisasemeid ja astusime kohustuslikud 5 km parklasse tagasi.
Oli alles mõnus rabamatk! Teistmoodi valgem ja külmem kui tavaliselt. Aga ikka äärmiselt meeldiv, ka rahvavaesuse tõttu. Aare oli heas korras, kuiv ja leitav. Aitähid Marisele siia tagasi kutsumast. Tulen siia kindlasti veel kuues ja seitsmeski kord. Ei arvagi, et see viimaseks aardeks jäi :-)

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1268985024

Ujuma lihtsalt ei saa

Kuiv-märg-kuiv

Jalutuskäik aardeni

Aardeidüll päikseloojangul

 1 

Täpselt sama kerge kui oli liikuda torni juurest reedese aarde juurde, oli liikuda sirgjooneliselt otse ka selle aarde juurde. Maapind oli kõikjal külmunud ning ei olnud mingit küsimust, et kas kannab või mitte. Seega said need kolm aaret (esmaspäev, teisipäev ja reede) külastatud autost-autoni veidi vähem kui 3 tunniga.

Advendiseeria peaaegu lõpetamisel kuulsime aga et on oodata lisa siia nende kolme sekka, seega varsti oleme siin tagasi. Tuleme rõõmuga! Tänud aarete eest!

 2 

Esmaspäeval tööd ei tee. Teisipäeval puhkan veel. Kolmapäeval sügan pead. Neljapäeval nahka vean. Reedel jalgu kõlgutan. Laupäeval mõtteid mõlgutan. Aga kui on pühapäev, mõtlen tööle aga,näe tööst nüüd olen täitsa vaba, ootas Marimetsa raba!

Aitäh kutsumast, ehkki kõhutunne ütleb, et saime tünga ja siia tuleb veel tulla, sest Kolmapäevane Koperdis, Neljapäevane Nusserdis, Laupäevane Laiskus ja Pühapäevane Püherdus ajavad kindlasti veel siia, tuleme ka!

 7 

Vaatetorni juures panime räätsad jalga ja jalutasime aardeni. Oli väga mõnus jalutuskäik! Mirjam veidi pelgas, sest ta oli esmakordselt rabas ning jalge all vajuv pind natuke ehmatas teda. Aga aarde juures laukas ujusime ikka ka! Nojah, vesi oli pisut jahedavõitu, sest vette hüpates liuglesime nii piisavat kaugele, et ei jõudnud nii kiirelt tagasi ujuda, kui oleks tahtnud! :) Aitäh peitjale!

 18 

Kuna esmaspäevast oli kohekohe saamas teisipäev, siis võtsingi suuna lähima leidmata teisipäevase aarde poole. Laudtee oli ülilibe, kuid ratas püsis täitsa ilusasti keskmisel laual. Vahepeal oleks küll käbla käinud, kui pirakas kährik ette jooksis ja keset laudteed lolli näoga otsa vahtis. Röögatasin, et kao jalust, va juhm loom, vahi vähemasti laudtee kõrval, kui pole enne öiseid jalgrattureid rabas näinud. Kobiski viimasel hetkel eest, vedas :). Torni juures jätsin ratta ripakile, tegin peotäie kuuvalge ning taskulambivalge pilte ning siis rääts jalga ja nulli! Pilte vaadates ja logisid lugedes tundub, et ma olen üks väheseid lolle, kes peitja palvet kuulda võttis ja räätsa jalga pani, kui laudteelt kõrvale astus. Räätsaga võttis edasi-tagasi lonkimine igatahes kõvasti üle tunni, aga noh, ma ei jooksnud ka vaid nautisin iga sammu ja kasutasin hetki, et kuuvalgel pilte klõpsutada. Tagasitee autoni möödus suuremate vahejuhtumiteta. Oli mõnus ligi 9km lonkimine südaöösel paari miinuskraadiga rattal ja räätsaga, aitäh!

Miki, kas sa oled ikka kindel, mida sa teed?

Ujumiskoha põrand oli nii libe, et napilt oleks ujuma ka saanud.

Seal kusagil on veel üks aare

Seal kusagil ei ole veel aaret

Rabaretkel olid sellised vaated

Veel ei kanna, aga varsti...

Tagasiteele asudes..

Natuke veel, esmaspäevane rõõm on juba siinsamas

Geopeituri matkapakett, redel ja paat jäid pildilt välja

 1 

Rõõmu juurest sai rõõmsalt jätkatud. Mõned jõhvikad. Imeilus vaade. Puhkehetked vaatetornis, kuniks saabus palju matkalisi ja neid tuli muudkui juurde. Oli aeg tagasi parklasse suunduda. Aitäh!

 1 

Esmaspäeval reedest teisipäeva. Just see lõik oli kõige rohkem minu maitse järgi rabaretk. Laudteeta laugaste vahel vabalt silma järgi raja valimine paelub alati, pakkudes rohkemat kui lihtsalt ettenähtud trajektoori pidi nulli kulgemine. Aardekirjeldusse süvenemata püüdsin vaid nime põhjal oletada, millist sorti tüng ees ootab. Nojah, kohapeal selgus, et tüng seisnes selles, et tünga polnudki :D Igatahes tänan kutsumast, siia rajale tulen meelsasti veel, näiteks kui Marimetsa aare juhtumisi taastatakse või kui lähedusse mõni uus nädalapäev tekib. Mitteametlikus nädalapäevade seerias sai koos teisipäevaga mul kõik leitud, vaid pühapäeva-teemalist pole keegi veel siiani peitnud.

Rappa? Iga kell! Kasvõi tünga saama ;)
Suured tänud!

 1 

Siia sobib ka laupäeval tulla. Tänud peitjale!

 8 

Meie jaoks siis neljas geokülastus Marimetsa rabasse. Esimene oli sarnane Scotti lõunanaba retkega, teine meenutas Amundseni retke ja kolmas oli ootamatu matk koos geokaaslastega kevadet ootavas rabas ja nüüd oli nii minul, kui Piial soov lihtsalt matkata, olgu seda siis ergutus või tüng, vahet pole. Peamine, et saaks mõnegi tunni kulgeda kuulates omaenda ja kaaslase samme ja iseenda mõtteid. Siinne koht pakub ju seda täiega. Siin on "avatud allikad" säravate laugaste näol, vaikus ja suursugusus. Pealegi - tahad kogeda uut külasta käidud kohta. Nii ka oli: kõik oli teisiti, mustvage oli asendunud kõikvõimaliku värvide kombinatsioondega, raba seadis ennast sügisesse pulmarüüsse, jõhvikad olid just põsepuna palgeile seadnud. Kas keegi oskab veelilusamat maastiku kirjeldada? - mäed, meri, kõrb jne kõigis jääb mingist elemendist puudu, ja siin on kõik olemas. Oli ka poolmetsik loodus - oli koer kes meiepoole poolkurjade kavatsustega jooksis, oli peremees, kes siis koera taltsutas. Oli piknik tornis ja vaade, ning arusaam, et koer ja peremees suunduvad just samuti meie eesmärgi poole, ja siis oli kohtumine laugaste vahel, kus ma hinges vabandust palusin, et olin kaasmängijale nähvanud, et hoidku oma "relvad kabuuris". Aga ma pole enda käitumiseski kunagi kindel ja sedavähem usaldan hambaid näitavat koera. Ei ole mul kodus koera, ega oska ka temaga silmsilma vastu muud ette võtta, kui vastasseis. Jah ma arvan, et minujaoks on lihtsam lahendada olukord Kopli joobes kalkari, kui minupoole tormava koeraga. Ma olen kindel et pole ainus selline - kallid koeraomanikud arvestage sellega.

Kohapeal tekkis korra mõete, et siin ju ruumi ka enama kui mikro jaoks, aga hea peitja ära pahanda, igaüks disainib oma loomingu ise (tahtsin lihtsalt mõnda rändurit siia jätta). Tagasitulles oli vaatetorn hõivatud viisakate noortega, kes õlut ja vesipiipu popsisd, see ei seganud teha laupäevast suplust (vesi siin on suht madal ja korduvalt tabas põlv sookolli selga). Siit edasi oli tagasitee käsikäes kalli kaaslasega, keda ootas ees ligi 200 km autojuhtimist vaimuhaigetest üleujutatud asfaldil, aga Ta sai sellega suurepäraselt hakkama

Teispäevasest tüngast sai laupäevane nauding

laupäevane vallatu

teolt tabatud

 1 

Esmaspäeva juures saime ergutust juurde ja sammusime siia edasi. Andres jäi krantsiga torni juurde ja ma tuigerdasin siis nulli poole edasi. Üldiselt kui ei oleks tagasitulles krantsi laukasse kastnud, oleksid jalad ketsides täiesti kuivaks jäänud. Aitüma!

 2 

Reedese rõõmu külastus oli juba kevadel täpse kuupäevaga paika sätitud, siis tünga aare tuli nüüd kaarti uurides üllatusena. Rabas on hetkel väga kuiv, ühes kohas oli vaid korraks tradiotsioonilist vesisust tunda. Jätkuvalt oli ilm väga palav ja tuuline. Tänud peitjale.

 1 

Tegin hoopis ise tünga ja suundusin aaret reedel otsima :P Liis jäi Reedese rõõmu juurde suplema ning mul oli umbes 30 minutiga edasi-tagasi käidud. Mõnus koht, aitäh siia kutsumast! Kuna Liis ootas ja pidime veel poodi jõudma, siis ei jäänud kauemaks nautima seekord. Tulen teinekordki siia rappa :)

 1 

Täpselt reede ja teisipäeva vahel leidsin nii rõõmu kui tünga. Rõõm nullis tünga ära ja kokku jäi niisama tore retk. Esimest korda suvisel ajal räätsadega rabas ka seejuures. Aitäh.

 1 

Teisipäevase tünga asemel oli hoopis laupäevane rõõm. Kõrvalaarde juurest siia ja tagasi kulus räätsadega 15 minutit. Autoparklast siia ja tagasi aga läks kokku täpselt 1 tund. GC-s veel logida ei saanud kuna aare on seal avaldamata.

 9 

Reedene Rööm - Lõpuks algas kauaoodatud pikem puhkus. Pakkisin õhtul seljakoti ja panime linnast minema. Külastasime Keibus kahte uut aaret ja ööseks tulime Marimetsa. Olen korduvalt isegi mõelnud rabatornis ööbimise peale, kuid seni pole siiski jõudnud. Nüüd andis Merle logi sellele uue tõuke, tuleb ära teha! Kell 23 seadsime end siin sisse, tegime õhtusöögi ja nautisime. Kaugemal lõunas algasid välgusähvatused. Järgneva paari tunni jooksul liikus äike poolkaares ümber meie, kuid raba jäi vihmast puutumata. Sai vaid jälgida looduse vaatemängu. Ülejäänud öö oli rahulik, pimedaks siin õieti ei läinudki. Kuna meil hommikul kuskile kella peale jõuda polnud vaja, siis lasime tunnikese kauem und kui esmaleidja ja aarde juures olime 6:14. Seejärel kosutav suplus ja hommikukohvi. Oma kuju võttis ka edasine päevaplaan. Ja muudki puhkuseplaanid, kindlasti saab põnev olema. Aitäh peitja, siia tuleme hea meelega veel mõne karbi järele, suurem osa rabast ju veel tühi. :)

Hommik tornis

Hommik aarde lähedal

 28 

Rabaaarded on kindlasti ühed minu lemmikud, matkamisele meelitavad aarded meid ka geopeituse juurde tõid. Lugedes mõni aeg tagasi ühe tuntud geojutuvestja lahedat logi, milles oli ka mure, et täpid selles piirkonnas otsas, imestasin tookord pisut, kas tõesti niisama, ilma täpikese otsimise ja selle kuulutamiseta ei saagi metsas käia? Nüüd juba mõistan geosõltuvust. Näiteks tänane õhtu algas minu jaoks ühe uue tegevusega koos sõpradega, geopeitur minus mõtles samal ajal, millise aarde juures seda rakendada.. Järjekordne ööbimisega rabamatk oli juba küll planeerimisel, aga kui avaldub uus aare ahvatlevate rabafotodega, tahaks ju kohe minna. Kiire mõtisklus, mis kellaks tuleb jõuda rappa, mis kell rabast välja, et hommikul tööle jõuda, natuke peaks magama ka jne jne.

Varsti kõmpisingi pimedas metsas, lugesin rahulikult infotahvlite pealkirju kuni hundini, kõhklevalt vaatasin korra pimedusse, polnud seal aga ühtki hiilgavat silma mind jälgimas. Ja lõpuks see lummav öine raba! Üksikud häälitsused vaikust katkestamas. Lihtsalt istusin tornis ja imetlesin, kuni mõistus käskis magada.

Esimene katse ärgata. Päikest veel pole, magamiskott on kastest märg, pugesin sügavamale teki alla. Teine katse ärgata. Päike hakkab tõusma, laugaste kohal kerge udu. Palju kergem oli nüüd magamiskotist välja pugeda.

Varahommikune raba on ikka ülimalt kaunis ja mõnus energiaallikas. Tükk aega lihtsalt imetlesin rabailu ja nautisin päikesetõusu. Jutu algusele viidates, mõtlesin hetkeks, et vabalt võiks pärast selliset ägedat ööd hommikul lihtsalt rahulolevalt tagasi matkata, aga ei, geosõltuvus muidugi võitis. Torni tipus panin eeldatava sihtkoha paika ja algas mõnus jalutuskäik aardeni, üsna õigel hetkel taipasin ikka kaarti ka taas vaadata, et mitte mööda kõndida. Eilset ilusat ilma arvestades ei uskunud, et logiraamat on veel tühi. Kell 5:07 panin nime kirja. Tagasiteel mõtlesin, et kui teisipäevane tüng tähendaks, et kolmapäeval avaldub siin järgmine aare, siis pole mul sellise tünga vastu küll midagi.. tulen hea meelega jälle. Aitäh siia kutsumast, Maris! Väga meeldis! (ps: ajaliselt kõik toimis nagu plaanitud, kodust läbi ja kell 7:50 olin kontoris, kuigi rabas ei kiirustanud ning igaks juhuks olin mõttes valmis sõnastanud ka võimaliku tööle hilinemise selgituse) Mitte, et see nii oluline oleks, aga tore ikka: minu teine raba ftf (esimene oli siin)

Veidi peale südaööd. Rajal lubatud hunti ei näinud.

Päikesetõus

Päeva algus

Varahommik

Kell on pool viis