Sai aardele üsnagi lähedale sõita, edasine teekond jätkus jalgsi. Aga maapind suht tummine, et enamus aega mööda jääd ja veits ka võssis ragistatud aga üldiselt oli supper hea aeg siia tulla. Lõpus logiraamat niiske aga sai kuidagi nimed kirja, tänud :)

See aare on alati lootusetuna tundunud aga kuna sai plaani võetud siis tegime ära. Tänan

Eelviimases punktis polnud numbreid, oli jääkamakas pooliku juhendiga. Logiraamatut aga ei õnnestunudki pudelist kätte saada. Seega vajavad kaks viimast punkti hooldust.

No ma ei tea, kes meid siia tulema ajas. Ega saa kedagi süüdistada kui iseennast. Käisin mõtte välja ja Aive haaras kohe kinni. Lootsime, et laukad veel jääs. Terve päev sadas vihma. Teekond oli metsa all eriti vesine. Koguaeg pidi valima, kuhu astuda. Väga ebameeldiv. Kui olime juba tükk aega vees sumbanud ja väsinud, tuli välja, et oleme kõigest 100 meetrit liikunud. Mingi hetk läks teekond paremaks, vihm aga järele ei jäänud. Laukad olid õnneks veel napilt jääs. Nii saigi lõpuks aardeni jõutud. Oi kui hea meel oli. Tagasitee üritasime veidi parema valida, veidi õnnestus, kuid vees sumpamisest ei pääsenud. Ah, nagunii olime üleni märjad. Logiraamat oli ka üleni vettinud. Tänud

Täna rappa minna oli suur risk,kas jää ikka kannab?Teekond oligi väga vesine aga seal kus pidi jääs olema oli ka,nii me tasakesi lõpuni kulgesime.Tagasi teel õnnestus mul ka auku vajuda ühe jalaga,nii,et said varbad ka märjaks.Need olidki veel ainult kuivad.Aga mulle meeldis olla seal looduse meelevallas.Aitäh!

 7 

Kodila linnuraba, mille ma kohe hellitavalt Godzillaks ümber nimetasin, mõlkus juba jupp aega mõtetes. Lükkasime seda edasi ja edasi ning mingil hetkel olin valmis juba kummimadratsi ja täispuhutava naisega kohale ilmuma, kuid korraks tegi veel sutsaka külma ja kummimadrats jäi koju ning kaasa tulnud naine sisises niisama. Esimene vahepunkt jäi kõige eredamalt meelde. Kohale liikudes oli kuulda erinevaid linde laulmas, mets kohises jne loodushääled kostsid kõrvu - elu käis. Paar meetrit topsini üllatas meid pisike pöidlasuurune nunnu hiireke, keda nähes tõi Liis kuuldavale täiest kõrist nii ebaloomuliku röögatuse, et mul oleks napilt põhja alt löönud ning kogu ümbritsev loodus vakatas vaikseks. Edasine retk mööduski vaikuses. Vahepunktid tulid kiiresti ja ilm oli nii soe, et kõva maapind sulas jalge all minutitega. Lõpus oligi nii, et mina sain aarde juurest kuiva jalaga tagasi, kuid Liisi jaoks enam kandvat pinda ei jäänud. Toksisin jääd veel vähemaks, et tal mugavam ujuda oleks, kuid see talle vist ei meeldinud. Madalalt lennates ja samaaegselt ähvardades mind maha lüüa, ületas ta sujuvalt veetakistuse ning võisimegi õndsalt tagasi liikuda. Aitäh!

 3 

Ma olen ikka vahel peas heietanud, et miks ma eelistan teha Mikiga raskeid aardeid nagu nt Godzilla. Eile sain lõpuks aru, et raskemast aardest oluliselt raskem on olla Miki seltskonnas nii, et ei saaks naermisest kõhuvalu; ei oleks soovi pead vastu seina taguda; ei tahaks pidevalt maa alla vajuda ja suudaks normaalselt ülbitsemisse suhtuda. Ehk aare ise on kogu selle mikitramburai kõrval nagu poisike ja tundub sihuke lihtne 1.0/1.0 draivinn. Eks sellisega sobibki minna rappa, kus poleks mitte ühtki hingelist (vähemalt nii ma oma peakeses ette kujutasin). Auto jätsime hmm 1.3km??? peale. Ühesõnaga oli paras maa astuda ja iseenesest kulges tee kuni esimesse vahepunkti üpris sündmustevaeselt. Mina kalpsasin ees ja Miki mu selja taga olevat vahepeal kuskilt läbi vajunud, aga muidu oli täitsa okei.

Esimesse vahepunkti jõudes ma täiega röögatasin, nii et kogu ümbrus ehmatas ära ja järgmised 10aastat need rabataimed ei kasva. Aga mul oli põhjust ka, sest minu jalge eest vooris läbi 2m pikkune 150kg kaaluv hiir (ei, mitte Mikihiir, need päris hirmsad hiired, kes keldrites elavad). Säh sulle soovi minna kohta, kus pole ühtki hingelist. Aga ega ma tegelt tagantjärele ei mõista, et mida muud ma siis ootasin. Kui kodus juhtun nägema, siis alati siunan neid paika, kus kedagi pole. No tundub, et lähevadki. Miki irvitas ja ilkus selle röögatuse kallal ja lubas seda ka järgnevad 30aastat kenasti meeles pidada.

Ülejäänud vahepunktid läksid hiirterajakatevabalt ja kenasti, kuniks jõudsime lõppu. Mina kalpsasin ees ja panin nimed kirja, Miki hakkas astuma, aga vajus läbi. Muigasin ja soovitasin tal mitte üle tulla, kuid kuna olime täitsa lõpus, siis ta ikka soovis oma silmakestega veenduda, et õige asjaga on tegu. Laukasaarelt ära minnes ma küll palusin ja anusin, et läheksin ees, aga teda eriti ei huvitanud, nii et ta kargas teise poole kallast tagasi ning selle asemel, et olla vaga hingeke, hakkas ta jääd ära lõhkuma, lootuses, et äkki ma lendan kuhugi niimoodi sisse. Saatsin talle väga mürgise ja etteheitva pilguga ja nihverdasin end mujalt mööda. Kui ülejäänud rabas probleeme polnud, siis kõige lõpus tõesti kandis jää halvasti. Võtsime suuna autosse ja oligi Godzilla kummikuga tehtud nagu mingi suvakas 1.0/1.0 draivinn.

 3 

Niikuinii oli plaanis täna aardeid otsida ja kui juba Kaupo ka maad uurima asus, ühendasime jõud. Loomulikult oli menüüs üks rabamatk. Kahtlustasin küll, et soojad ilmaolud võivad meie plaanid uppi lüüa, kuid proovima ju peab. Suure kõhklusega keerasin Kaupo järel maanteelt maha ködise lumega kaetud teele. Kahtlustasin, et sealt pärast maanteele tagasi saamine võib problemaatiliseks muutuda, aga seda mure sai naasmiseni edasi lükata. Üleliigsed riided maha, räätsad kotti, kohv pihku ja teekond võis alata. Polnudki olud üldse hullud kuni jõudsime sihil olnud üleujutatud kohani. Vesi oli kohati lahti ning jää ragises igal sammul. Lombis jalutades kippus kohati vesi kummiku piiril olema, seega tõotas tulla vähe keerulisem seiklus. Õnneks oli tegu ainult ehmatusega. Nii vesist kohta rohkem ei kohanudki. Ja kui võsast rappa jõudsime, läks juba eriti kergeks see samm. Tavaliselt on minul vähemalt miskipärast teistpidi olnud. Tundsin ennast päris mugavalt kui järsku mõlemad jalad kummiku piirini rappa vajusid. Kummiku tõmbas nii kinni, et järgmine samm oleks olnud juba peaaegu ainult polstrikihiga. Võttis mitu hea hetke, enne kui sain ennast välja rabeletud. Seega sai nüüd selgeks, et päris jalutuskäiguga pargis siin tegemist ei ole ja peab ikka hoolikamalt jalgealust valima. Nüüd rohkem ette vaadates ja minimaalseid riske võttes, kulges edasi juba ladusalt. Imestasin ainult miks küll kõik vahepunkti topsid seest nii niisked on! Üks neist oli ikka niiskuse tõttu päris pude juba. Kuigi paber oli lamineeritud, aga küljelt lagunes see hoolega. Kui lõpp juba peaaegu käeulatuses oli, muutus ees jalutav hiiglasemõõtu Kaupo järsku kääbiku parameetritesse. Sama kiirelt kui jalg auku kadus, tuli see ka sealt välja. Teisel oli küll jama majas, kuid mina ei suutnud selles olukorras kuidagi naeru kinni pidama. Sain ainult lohutseks vastuse, et ta ise oleks ilmselt sama teinud. Kuna teekonna alguses jagas Kaupo näpunäiteid kuidas pükse ja kummikuid kanda nii, et püksid kuivad jääks, siis see oli hea test kas meetot ikka toimib ka. Oh ei , jalg oli märg mis märg. Õnneks märkimisväärseid vahejuhtumeid rohkem ei esinenud. Ühtegi lõhkenud vekaalitoru ka ei märganud, ega samuti ka loomade ühiskäimlat. Räätsad jalutasid seekord niisama kotis kaasas ja auto sain ka õnneks esimese katsega ködi seest maanteele tagasi.

Eks ta suht piiripeal käik sai, ilmade soojenedes vast see hooaeg siia asja enam pole. Tänud.

 3 

Tänase päeva peaeesmärk. Teel siia sõites oli kiri, et maantee suletud 40km kaugusel oleva õnnestuse tõttu. GPS polnud sees ning sel hetkel ei teadnud, kas on enne Varbola keeramist või mitte. Õnneks saime parklasse sõidetud ning kuigi algul tundus tee lubav ka lähemale sõitmiseks, siis ei hakanud riskima, liiga palju kordi seda kahetsetud ning ikkagi tagurdades tagasi tuldud.

Jää enam nii tugev ei ole, kui kuu tagasi, samas täitsa sulanud ka pole. Läksime siiski lootuses, et sisse ei kuku. Ükski suurem laugas ei ragisenud, küll aga mõnes muus kohas vajusime pisut sisse. Vahepunktid ei olnud üksteises üle mõistuse kaugel, mis tõttu matk kulges kiirelt. Keskel olev vahepunkt (ei ole kiletatud paber) oli küllalt nätske ning pikka iga sellel enam pole. Kõik oli mõnus kui viimasesse punkti minnes madalate puude lähedal täiesti ootamatult poolde reide sisse vajusin. Kui algul hakkas jalal külm, siis pärast soki välja väänamist oli jälle hea olla ning saime autoni tagasi jalutada. Aitäh jalutuskäigu eest.

 2 

No 1 rabakas tuleks teha ju tõesti, sest millal sa seda siis veel teed kui nüüd kui talv täies hoos st maa külmunud ja kuna ma mingi räätsadega rääsunud räim ei ole, järelikult paksu lumega langeb kah ära. Suvel rästikurajakatega sõitlema ei lähe ma ammugist. Praegu aga lumi lännu, mis lännu ja selleks sobis sõbra pakutud aare kakrass.

Raba oli tõesti nagu jalutuskäik pargis, nii lihtsat rabakat pole mul olnudki, et tipsi vaid mättalt mättale. Aga mättale oli vaja saada ja see tee oli pask, mis pask ehk talv oli siit paar päeva tagasi jalga lasknud. Kohe algul lainetas vesi aga sügisel olin ma meeltesegadushoos kummarid ostnud ja ometi said nad välja jalutama. Minu jalad jäid lõpuni kuivaks, teistel niihästi ei läinud aga ilm oli soe.

Tagasitee nagu ütlesin oli pask aga nagu näha täitsa elus, terve, muidu ju logi praegu ei tuleks. Tänud mu hea geosõber siia kutsumast ja kaaslastele, kellega on tore ka pasas sumbata ja meil oli tore päev!

 2 

Annel oli kange tahtmine sel talvel mõni rabakas ette võtta. Kuna kõige talvisem rabakas, mis lähiümbruses saadaval oli on Kodila raba, siis pikalt mõelda ei antud. Peale küsimust „Kas lähme?“ oli meil juba 1,5 h pärast kokkusaamine Rapla-Varbola tee ääres. Kummikud jaga ja mööda sihti minema. Üks hetk avatasime eest suure üleujutuse. Seega tuli metsas väike ring teha, et uuesti sihi peale jõuda. Veidi ukerdasime mööda sihti ja otsustasime parem metsaaluse kasuks ning peagi olime rabas väljas. Edasi kulges tee mättalt mättale hüppates ja jalutades. Eks vahel sai ka pehmemale mättale astutud ja veidi läbi vajutud ,kuid õnneks raba kandis hästi. Kui eelmine nädalavahetus sain Baskervillide koera taga aetud paksu lumega kaetud rabas, siis nädalaga oli lumi sulanud ning laukad ilusti paistsid raba foonil välja. Laugaste peal olev jää kandis kenasti ja saime sirge seljaga kõik vajalikud punktid võetud. Lõpp vormistatud, asusime tagasiteele. Miks ringiga minna, kui otse saab ja nii me võtsimegi suuna otse läbi metsa maanteele. Midagi lõbusat seal ei olnud: lumi, vesi ja võsa. Viimaks kui jaks oli lõppemas jõudsime lageda peale, kust maantee paistis. Aitäh.

 1 

See raba oli juba pikka aega ootejärjekorras olnud, nüüd siis sai ta lõpuks ette võetud. Täitsa mõnus müttamine, vahepunktid leidsime probleemideta, ainult et lõpust suutsime kuidagi suure hooga mööda põrutada. Õnneks siiski mitte liiga kaugele ja peale väikest suunamuutust saime selle ka leitud. Tänud aarde eest!

 3 

Väikese rabamatkaga otsustasin tähistada Geopeituse ümmargust sünnipäeva :) Nulli läksin mööda eelnevate külastajate sissetallatud rada.Räätsadega hakkasin edasi kulgema peale esimeste suuniste saamist.Ilmaga vedas - tuult polnud,päike paistis,rabakilomeetrid läksid lausa lennates.Eks soojemal ajal on omad võlud selles rabas müttamisel.Eelistan siiski vähe kuivemat ja puhtamat kulgemist,seega aastaaja valik sai siin määravaks.

Igati mõnusad kaks tundi rabas viibimist,aitüma peitmast/juhatamast ja värske õhu annuse eest!

 1 

Sellise mõnusa talveilmaga osutus see aare lihtsaks jalutuskäiguks pargis. Peale auto parkimist, viis rajakene ilusti raba suunas ja kraavi kohas oli laudadest sillake. Pisut elevust tekitas metsatukas müttav kits, keda Salsa väga karjatama tahtis minna, kuid õnneks minu sõna maksis siiski rohkem. Raba servas lükkasin räätsad jalga ja sain kenasti mööda punast joont otse esimes vahepunkti suunas minna. Ja sealt järgmisesse, kuni lõpuks sujuvalt ring täis sai. Hea lihtne aare sellel talvel. Tänan peitmast.

 2 

Seda raba-aaret oleme siin kaua vaadanud ning pole teinud sammugi selle suunas. Ei ole lihtsalt sobivaid olusid olnud. Kuigi jah, keset südasuve võinuks ju tulla, aga siis oli muid tegemisi. Nüüd, kui meil taas see päris talv ulnud ning kui oli näha, et ka seda aaret on juba mitmel nädalavahetusel külastatud, otsustasime meiegi, et tuleme seda jahtima.

Kuigi vaid nädal tagasi oli siin käidud ja lootsime liikuda kuumadel (st tegelikult külmadel aga sissetallatud) jälgedel, siis saime aru, et lumesadu ja tuisk on teinud oma töö ning ei mingeid jälgi ega mingit rada ees. Nii tuli kogu töö omal ära teha. Seni läks hästi, kuni jõudsime üle väga vesise koha ja suure lombini metsas, enne raba. Kui suurest lombist saime kõrvale põigata ja tundus, et oht on möödas, õnnestus mul ikka äkki ühe jalaga läbi jää vajuda nii sügavale, et vesi käis üle kummiku. Et siis mitte tasakaalu kaotada, panin käed maha need ka muidugi otse vette. Kõik käis kiirelt ja jalagi sain kätte nii ruttu, et vett ei jõudnudki pea üldse sisse minna. Küll aga tuli kogu ülejäänud retk teha läbimärgade kinnastega. Muidu polnud viga, aga käest ära ei võinud võtta. Kui käes olles suutsid käed kindad pehmed hoida, siis käest ära võttes kippusid need kohe ära külmuma.

Räätsadega rabas liikuda oli mõnus. Kuigi kohati oli näha ka lahtist vett, siis tegelikult sai neist mööda laveerida ja vaikselt lumes sahistades saigi punkt punkti järel läbitud. Mõnus matk talvises rabas, mis kindlasti erineb oluliselt sellest, kui siin suvel rännata ja neid punkte noppida. Tänud aarde eest!

 8 

Kui meie kohale jõudsime oli Ove juba jahimeeste uhke osmiku üle vaadanud ja täis valmidust minna ja vallutada see raba-aare. Ilm tundus igati mõnus. Polnud külm ega palav. Kuigi see viimane ikka kohati tuli lainetega peale, kuna üritasin taas Ovega sammu pidada aga ükskõik, kui palju ma ka ei üritanud oli ta ikka enamasti viis meetrit minust ees. Vahepunktides sain ta taas kätte, et olla abiline nii info totsikust väljasaamisel, kui ka selle sama infokillu hoidmisel, et Ove saaks need igaks juhuks ka fotona jäädvustada. Üldiselt kulges kogu tee mõnusasti, kui mitte arvestada seda, et ma tegelikult enamuse ajast kannatasin, kuna räätsad hakkasid mu jalgadele haiget tegema ja edaspidi ma neid ilmselt enam samade kummikute peale panna ei taha. Mingil ajal hakkas eemalt metsast kummalisi hääli kostuma ja kui ma kuulatama jäin siis Margus viskas nalja, et see on rabakoll, kes tunneb värske inimese lõhna. No muidugi need olid jahimehed, kes saaklooma oma häältega sobivas suunas jooksma ajasid. Mõne aja pärast kostuski üks lask ja seejärel oli taas vaikus. Metsaservast kuni autoni võisime ainult jälgede järgi ette kujutada, kui palju siblimist siin oli sel ajal toimunud, kui meie rabas aaretasime. Mõnus kergemat sorti matk praegusel aastaajal. Tänan!

 3 

Täna oli ideaalne ilm selle aarde külastamiseks. Autoga saime läänest lähenedes jahimeeste tornini. Kulgesime edasi raba serva ja panime räätsad alla. Räätsadega oli kulgemine lihtne ja vahepunktid tulid kiirelt. Kuna logide järgi tundus ees ootavat üksjagu vahepunkte, siis olime valmis pikemaks matkamiseks. Jõudsime endale üllatuseks logiraamatuni sisi kui arvasime end olevat alles poole peal. Peale logimist tegime aarde lähedal piknikupeatuse ja lasime hea maitsta Airi kaasavõetud pannkookidega. Tagasi auto poole liikudes sattusime veidi väsinud aga siiski veel arusaadavate räätsajälgedeni. Enne metsa serva jõudmist räätsajäljed kadusid ja edasi tegime ise uue raja. Raba ja metsapiiril avastasime värsked põdra ja jahimeeste jäljed mida ennem rabasse tulemist seal ei olnud. Rabas olles kuulsime eemalt hõikeid ja ka ühte lasku relvast. Nüüd saime aru, et põdrajaht toimus üsnagi meie lähedal. Lootsime, et autode juurde jõudes leiame eest jahimehed ja saame neilt värsket põdraliha küsida aga autode juurde jõudes leidsime eest ainult jahimeeste autode jäljed lumel.

 1 

Selleks nädalavahetuseks leppisime kokku järgmise rabaplaani, seekord siinsesse linnurappa. Need koormavamad astumised meeldivad mulle väga ja kui selle kõrvale on veel ägedat seltskonda, on matk ju lihtsalt topeltlill :). Pluss oluline on ka see, et sul on kasutada promeneerimiseks räätsad. Või noh, ilma nendeta saab ka, lihtsalt koos plusspaketi wintercardioga edasijõudnutele… :D. Helenile ja Salmele aitäh plaane tegemast ja meidki kampa hõikamast :). Ning Lembitule tänud aarde eest, neid pikemaid rabakaid ei saa kunagi olla liiga palju :).

 4 

Enne raskemate maastikega aarete külastamist tasub ikka vaadata kriitilise pilguga oma võimetele, oskustele ja varustusele, ning siis valida sobiv aeg aarde otsimiseks. Meile tundus, et just paraja pakasega talvepäev on sobilik Linnuraba külastamiseks.

Olime siin rabas sügisel mugumatkal käinud ja seetõttu olid kohapealsed olud ning lähenemisteed enam-vähem teada. Autod jätsime Varbola tee äärde, kus oli näha ilmselt eilseid parkimisjälgi. Igaüks pani jalga või haaras selga varustuse, mida vajalikuks pidas ja nii me hanerivis raba poole teele asusime.

Esimesed veetakistused said ületatud ettevaatlikult ja ilma ühegi suure vahejuhtumita. Sammusime mööda suhteliselt värskeid jälgi läbi metsatuka kuni rabani ja siis panime räätsad alla.

Imeline lumine raba ja isegi päikest piilus natuke pilve vahelt. Mõnus, aga väsitav oli seal seigelda kõiki vahepunkte otsides. Laukad olid täitsa ilusti jääs, lauka servad aga salakavalalt pehmed ja kummikutega matkajad vajusid nii mõneski kohas sisse. Räätsadega on suhteliselt muretu praegusel ajal seal ringi liikuda.

Olime valmistunud ülipikaks multiks ja olime täitsa üllatunud kui ühes järjekordses punktis näidati juba lõpp-aarde koordinaate. Tegelikult oli päris paras ring seal rabas ja kui lõpuks tagasi hakkasime suunduma, oli jalg juba päris tõntsiks jäänud. Tagasiteel nägime paaris kohas ka täiesti lahtist vett, kuid enamjaolt raba ikka jää- ja lumekihiga kaetud.

Oli väga mõnus talvine seiklus ja kokku kulus aega täpselt 3 tundi. Meile meeldis multiaare, Linnuraba, talveilm, matkakaaslased - ühesõnaga kõik, mida tänasel päeval kogesime.

Suur-suur tänu peitjatele!

 17 

Selleks suveks planeeritud viimane tõsine rabamüttamine sai parajasti enne sügise ametlikku algust ära tehtud. Ega ta liiga lihtne polnud. Ja ega ma seda endale liiga palju lihtsamaks teinud ka :o)

Eelnenud vesised ilmad tähendasid seda, et idast lähenedes pääsesin madalapõhjalisega õige pisut lähemale kui poolteist kilomeetrit nullist - Kodila linnulennult arvestades. Kuna ma lind ei ole, siis tuli ikkagi mööda Maa-ameti kaardilt nähtavat kõverikku astuda. Kusiganes ma otsemini lõigata üritasin, ei tulnud sellest tegelikult midagi välja. Enne kui juba soo peal.

Tasapisi need punktid tulid. See võis olla 10. või 11. vahepunkt (aga võibolla ka mõni varasem), kus ma kohapeale improviseeritud sulgkaallaste purde lihtsalt tuimalt puruks astusin ning ennast korralikult märjaks kastsin. Järgmistes vahepunktides oli selle võrra hooletum, kuigi harjumusest käisin ujumas edaspidi ikkagi aadamaülikonnas.

Kui lõpuks lõpus logi kirja panin ja viimase võhmaga rabapiirile tagasi jõudsin, siis avastasin (oma senise geoelu jooksul vist ligi kahekümnendat korda) - autovõtit pole! Mälupilti tagasi kerides jõudsin vahepunktini, kus üsna kindlasti elektri jõul toimivad asjad sookailu vahele maha viskasin ning võtsin suuna sinnapoole. Loomulikult oli see kogu retke kõige kaugem punkt :D Selgub, et peale nn "viimast" võhma võib hõlma alt veel vähemalt kaks lisavõhma välja meelitada, kui hädasti vaja. Lihtsam ikka kui auto siia jätta ja niisama koju jalutada :o)

Mulle väga sobiv väljakutse, mitte midagi ei kahetse, tänan peitjaid ja soovitan teistelegi! Kogu komplekti koos autovõtme maha unustamisega :o) Kes talvel tuleb, teeb ilmselgelt sobi!

Suksu peatus siin

Sookoll

Korralikud jalatsid, mitte ainsatki tilka ei voolanud välja

 4 

Aga oli mõnus väljakutse küll see aare. Eriti ka seepärast, et lähenesin karstiala poolt ja sain pika metsaringi. Igasugu tehnikaid sai kasutatud punktide kättesaamiseks. (sild,ujumine,räätsad,hüpe) Päris naljakas oli telefoni aarde juurde visata. Mingeid linde ei näinud, küll aga metsas hirvi ja murakaid. Vesi oli rabas mõnus ja mudaseks ei saanud. Aga ilm oli ikkagi liiga palav ja rassimist, higi ja putukaid jagus. Tänud peitmast. Punktid on leitavad aga hea oleks uuendada/hooldada.

Palamulla karstiala

ujula

kiviaed metsas

 11 

Kolmepäevase "rabatuuri" viimaseks planeeritud otsimine. Logidesse ja maastikunumbrisse ei süüvinud ja sõitsin rattaga kuhugi metsa. No vähemalt toit, kummikud ja käimiskepid mul olid. Kui õige raja lõpuks leidsin ründasid mind mingid õudsad putukad, kes juustesse ja lausa silma pugesid. Muidu polnud mitu päeva kusagil ühtki putukat segamas. Seiklus rabas oli äge. Esimeses punktis oli keegi üle lauka ujunud (või uppunud). Ega endal oli ka uppumise hirm. Ei kujuta ette, kas täies varustuses selliste kallaste korral sisse sadades sealt välja kah kuidagi saaks. Ujumiseks tundus vesi külm ja räätsad ei oleks siin eriti aidanud. Tükk aega leiutasin seal mingit purret. Esimese punkti sain isegi peale pikki katsetusi ja sissevajumisi leitud. Aga värisesin ka siis juba suurest hirmust. Seiklesin siis teise punkti juurde. Seal olukord veel hullem. Kuna hakkas hämarduma ja olin sumpamisest päris läbi siis loobusin. Mets oli ka kole kaugel kust purret tooma minna. Lõppude lõpuks kindlal metsarajal olles ei osanud tükk aega veel normaalselt kõndida. Juba pimedas jõudsin ratta juurde ja küll ma olin õnnelik seal pikutades. Sain aru, et olen pääsenud ja sõitsin kümnekonna kilomeetri kaugusele kuuti ööbima. Tänud ägeda väljakutse eest. Eks järgmine kord tulen parema varustusega või ajal. Seekord sain vähemalt karbitäie jõhvikaid.

 7 

Ilus päikesepaisteline ilm rabas kolamiseks. Kraavist aitas üle standardsuuruses kummik, siis kui hoolikalt kohti valida, kuhu astuda. Rabas olid raskemale suureks abiks räätsad, kergem libises niisama üle jää. Tore, et peitja oli hoolikalt vaeva näinud, et maastiku raskusaste vastaks tegelikkusele. Suvist plätserdamist ei taha isegi ette kujutada. Täname peitjat värskeõhu mürgituse eest!

Selline ilus roobas.

Räätsastumine

Kohustuslik ilupilt

Jääseire

Logileht

Takistusriba

Pilvitus

 2 

NKT vahepalaks üks rabamatk. Tundub, et valisin sama lähenemistee mis mõned eelnevadki. Metsa[veo(ki)]tee lõpus oli viimane osaliselt üle ujutanud ja jäätunud, põhjuseks lihtsalt jäätunud kraav, millest oli vaja üle saada. Mida rohkem kraavile lähemale, seda õhem jää tundus. Alguses praksus, siis aga andis järele. Jalas olnud kummik pidas vett küll, ainus probleem oli selles, et vesi jõudis üle kummiku ääre enne kui põhi kätte tuli. Õnneks ainult üle parema jala kummiku. Alguses oli jalal külm ja märg, kuid peale sokist ja kummiku riidest sisemuse vee välja pigistamist oli olukord piisavalt hea, et jätkata. Rappa jõudes avanes kaunis maastik. Liikusin probleemideta punktist punkti. Muul aastaajal oleks need minu jaoks võib-olla kättesaamatud olnud, praegu aga tegi tugev jää nendeni jõudmiseni väga lihtsaks. Lõpus kraavi juurde tagasi jõudes otsisin, et kas saab sellest kuidagi lihtsamalt üle. Kuna paremat ületuskohta ei leidnud, otsustasin ikkagi samast kohast minna kus jala märjaks sain. Sel korral kasutasin sillana ühte murdunud puud. Jää raksus ja pragunes selle all, ning vesi voolas terve jää peale. Siiski õnnestus mul kuivade jalgadega teisele poole pääseda. Sellele järgnes kiire jalutuskäik algusesse. Aitäh mõnusa rabamatka eest!

 1 

Tänud aarde eest!

 4 

Plaanis oli pühapäeval siia matkama tulla, aga ilmal ja kaaslastel olid muud plaanid. Mööda sihti ratta jäljes kepsutasime lahtise veeni. Enne raba sai metsa alla valgunud kamp jällegi kokku, et üheskoos esimesse vahepunkti suunduda. Hommikul seljakotti pistetud teibirull sai ilusti rakendust igas vahepunktis. Vahepunktidele pikka iga. Jalutasime punktist punkti ja ootamatult ruttu tuligi juba lõpp. Alasse, kuhu arvasin täna et kindlasti tuleb kulgeda, sinna ei olnudki asja. Avastama läksime ikkagi. Leitud sai püü jälgi, kitsede liuge laukajääl ja saani paralleele. Varemeid ja vanu õunapuid jäi ka meil tagasiteel raja äärde. Tänud kaaslastele ja peitjale.

kitsed laukajääl

kanalised lumel

peiturid laukajääl

 5 

Hannes mainis Nätsis, et Kodila raba tuleks heade ilmaoludega ära võtta. Enne polnud ma sellest aardest teadlik, sest leidmata aardeid on mul Eestis palju ja kodu lähedale ta just ei jää.
Meiekandi peituritega oli plaanis EV sünnipäeva paiku atribuute korjama hakata ja Kodila sai sinna otsa pandud. Tuli välja, et hea plaan oli!
Alguses tuli parkida suure tee äärde - keegi polnud väiksematel teedel/radadel lumetõrjet teinud - siis läks minekuks. Mina olin ainus nõrguke, kes räätsad alguses seljas, aga varsti ka jalge otsas kaasa tiris. Kuigi olud olid nii head, et sain päris pikka aega ka ise lumehelbekest mängida. Mida rõõmu! Kui esimesed kerged läbi vajuma hakkasid, siis panin räätsad alla ja nii õnnestus kenasti kuivade jalgadega pääseda.
Matk ise oli võrratu. Kõik kaaslased olid rõõmsad ja toredad. Keegi ei kihutanud ette, hea oli lobiseda, huntide, kitsekeste ja kanaliste jälgi vaadata ning heatujuliselt punktist punkti kulgeda. Punktides tuunisid parema hambumusega noored ja teipi kaasas kandvad isendid vahepunkti paberid. Nüüd on suvelembestel julgem läheneda.
Lõpp tuli liigagi kiiresti kätte. Tagasi otsustasime tulla suurema ringiga, et veel külastamata rabaosad üle vaadata. Aitäh peitjale ja kaaslastele, see aare oli tänase päeva pärl!

 7 

Raba-aaretega on mul enamikega dilemma, kas minna kergema vastupanu teed ja külastada talvel või nautida rabailu soojemal aastaajal. Käesoleva puhul oli varasematest logidest lugeda väga palju huvitavaid märksõnu nagu räpane, kõhe, vastik, mülgas. Need muidugi muutsid aarde väga „ahvatlevaks“ suvisele külastusele, lisades kõrgeid punkte saanud ujumiskohad ja boonuse vetikaid püksis kaasa tuua, ei tohiks ju külastusaja valikuga enam raskusi olla. Ehk tulge muidugi suvel;)
Keegi peab aga talvel ka ju aarde seisukorda kontrollima;). Nägime ka kõvasti vaeva, oodates sobivaid tingimusi ja jälgides ilmateadet ning jääolusid. Mõningaid kahtlusi oli matkapäeva hommikuni.
Teekonna algul käis lõbus arutelu lumehelbekeseks olemisest ja selleks valmistumiseks, teooriale järgnes varsti ka praktika, kõigil tuli roll mõnest kahtlasest praksumisest hoolimata päris hästi välja. Ideaalsest rabamatkast oli puudu vaid taevas särav päike, kõik muu oli olemas ehk mõnus astumine ja tore seltskond, Mari lõbustas meid isegi vahvate laulukestega. Lõpp tuli ootamatult ruttu, ega eelviimases punktis ju keegi seda pisiasja tähele pannud, et järgmine punkt on lõppaare.. veidi imestades panime nimed kirja. Oli vahva. Tänud peitjale.

Ah, meil matkast rõõmus meel

Kes rääkis sarvede heitmisest?

Kohe algab uus lumehelbekeste tants..;)

 2 

See uue aardega raba tundus huvitav ja nii plaanisimegi ühel õhtul koos sinna minna. Esimene punkt võttis vist kõige kauem aega, sest ega teadnud kuidas lähenemine kõige parem oleks. Aga abivahendiga õnnestus väga hästi. Edasi läks juba mõnuga, vaheldumisi vahepunktidest infot hankides. Lõpus oleks küll tahtnud mõnusa supluse teha, aga jätsime siiski ära. Muidu väga lahe matk krõbisevas rabas. Tänud peitjale!

 3 

Räätsadest tundsin puudust ja kolm korda õnnestus põlvini sisse vajuda. Ujumine oli abivahendiga käkitegu, aga neid lennukeid oleks võinud seal vähem olla. Peitjale kriitikaks, et aare oleks võinud mõne puhtama lauka serval olla, et end puhtamaks kasida. Tagasiteel nägime üht päris pasliku kohta, aga mis sa niisama ikka sinna sisse sulpsad... Aitäh kaaslastele ja aitäh peitjale! FP ka!

 10 

Alustasime Ingridiga juttu räätsadest, aga siis läks jutt juba sellele, et võiks mõni õhtu koos rappa minna. Ootasin põnevusega, millise raba Ingrid välja pakub - Kodila linnuraba - üks uuematest, aga ka raskematest. Vähemalt eelmiste leidjate logide põhjal jäi mulle selline tunne. Leppisime kokku õhtu ja uurisime veidi tausta, et mis meid ees ootamas. Selle põhjal sai valitud kaasavõtmiseks sobiv abivahend ning oligi käes minek. Raba on praegu kuiv, kuid siiski on selles rabas piisavalt mülkaid, kuhu saab jalgupidi vajuda. Eriti kui pole räätsasid kaasas. Püüdsime neid küll vältida, aga mõned korrad sai jalga kuskilt sügavamalt ka välja sikutada. Suuremaid kaotuseid meil polnud. Õhtu oli ilus ning abivahend töötas suurepäraselt. Ainult tüütuid kärbseid oli palju ja segasid meie elunautlemist. Ning lõpust jäi puudu üks ilus puhta veega laugas, kuhu saaks mõnusalt sulpsatada. Tänud peitjale, oli tore õhtu!

raba oma ilus

abivahend

meie stiilinäide

päike hakkab juba loojuma, on aeg asuda koduteele

 7 

Kõik vabad päevad lähevad maksimaalselt suve nautimise investeeringufondi. #parimsuvimidaminusilmadnäinud
Nii saigi tööl olles kokku pandud juba ma ei tea mitmes selle aasta geotuur. Taaskord kolmepäevane. Ja muidugi sai sisse topitud ka mõned teravad elamused, et oleks mida meenutada.

Päeva alustamiseks sobis kohe see minu ainuke Raplamaa täpike - väike jalutuskäik Kodila Linnurabas. Autoga sai rabale päris lähedale. Kaardi järgi parkisin peaaegu vaat et sookraavi. Kuna oli nii kuiv, siis julgesin autoga rammida peaaegu igalt poolt läbi. Kaasa võtsin ujumispüksid, rätiku, liiter vett ja räätsad. Viimased just reixi kommentaari tõttu - "kindlasti üks raskeimaid rabaaardeid Eestis." Kui juba seda masti mees viskab õhku sellise fakti, siis nalja pole.

Jalutades panin räätsad juba üsna varakult alla. Mitte seepärast, et oleks märjaks läinud vaid raba serval hulkuvate põdrakärbeste tõttu. Vaja oli vabastada mõlemad käed, et neid tüütuseid juustest välja kookida. Maastik oli väga lihtne ja ei saanud aru mis deela on. Alates esimesesest punktist sain aru. Proovisin kuidagi teisiti ligi pääseda aga no ei olnud võimalust. Ujumiseks ma ei näinud riiete vahetamisel mõtet ja käisin nii ära nagu me siia ilma sündinud oleme. Kõige raskem osa oli see, et mismoodi minna vette pastakas suus nii, et suu vett täis ei läheks ja ka pastakas rikutud ei saaks. Suu läks vett täis aga pastakas jäi terveks.

Enamus vahepunkte iseloomustab järgnev joru: kohale, enese kuivatamine, info välja kiskumine, info kuivatamine, jala sodimine pastakaga ja tagasi asjade juurde.

Kogu protsessist jäi üks negatiivne maik külge. Vahepunktide pikaealisuse puudumine. Enamus punkte olid juba praegu niisked. Üks koht kuhu ma sain kuiva jalaga, pooldus minu käte vahel. Kirjutasin koordinaadi ühe poole peale ümber. Paberite kiletamine või ületeipimine hoidnuks ära selle, et paari järgmise külastaja järel see multiaare lahendamatuks muutub.

Kokkuvõttes mulle siiski väga meeldis see vahelduv maastik. Peitja on leidnud üles kõige ekstremistlikumad kohas ses rabas. Eriti meeldejäävad olid kaugushüpped. Neist üks kindlasti minu kõige pikim hüpe sellisel maastikul. Ainult üks sellepärast, sest esimene hüpe ebaõnnestus :D. Maiuspala oli ka eelviimane punkt. Sinna ma poleks elusees ilma aardeta olnud nõus sisse minema. Kõhe ja vastik aga tehtav. Pärast olin nii räpane, et kuivamisel ja riiete selga ajamisel ei olnud mõtet. Tegin natukene aega naked and afraid rabaeri. Lõpetuseks peab nõustuma logi alguses välja toodud reixi tõdemusega. Mitte ühtegi sellist raba aaret Eestis ei ole. Kes tahab teravaid elamusi, siis see pakub seda kohe mõnuga.

Aitäh!

Koprad on soolapuud lakkunud?

10/10st ujumiskoht

 10 

Oo, jaa! Peale Reedese Rõõmu juures ööbimist ja hommikuse Teisipäevase Tünga külastust tundus paslik laupäevane hilishommik sisustada veel ühe rabakaga. Palavus oli võimust võtnud, kui autoga liiga kaugele trügisime. Raske oli ümberpöörde kohta leida. See siiski õnnelikult tehtud pääses Henny autost ja jätkasime jala. Tuvastasime, et keegi on siit läinud. No vaevalt peitja. Multi nullis leidsime lähenemistee, mida kasutatud. Olin ettevaatamatu ja panin oma ammu enam mitte veekindla gepsu vette. Õnneks jäi toimima. Ka Henny tuli peale mõningaid kõhklusi järele. Tehtud ja edasi. Ja kui Te järgmise punkti juures nüüd mõtlete, et enam ikka raskemaks minna ei saa, siis saab ikka küll! :) Varsti oli kõigest savi. Palavuse tõttu oli tegelikult see kõik veidigi värskendus. Henny lürpis laukavett ja edaspidi ootas kui ma järgmise punkti koordinaadid tõin. Need võiks muidugi veekindlamalt seal esitatud olla. Juustes ma ka käsi kuivaks ei saanud ja paljude külastuste järel muutub see tavaline leht ilmselt tuntavalt. Muidugi loota on, et siia igaühel asja praegu pole. Millalgi jõudsime ka lõppu. Nimesid oli rohkem, kui loodusesse jäetud jälgede järgi oleks osanud oodata, kuid nad kõik üks seltkond. Küllap natutisid nagu meiegi, sest seal ju sportlased ja rabaaarete kunnid. :) Tagasiteel nägime veel laukaid, kuhu oleks saanud seda multikat pikendada. :) Vägev värk, kindlasti üks raskeimaid rabaaardeid Eestis. Selle eest jagan silte ja tunnustust! Aitäh!

PS. Raba on väga kuiv. PPS. Kummikud päeva ei päästa. :)

 1 

Ma ikka väga kahtlesin, kas tulla siia või mitte. Pimeduseni polnud enam palju jäänud, Peetri seljavalu oli ta zombistanud. Aga meespooled olid sellegipoolest nii väge täis, et igasugused vastuväited ei kuulunud isegi arutlusele.
Eks kaasotsijad on oma logides juba kõik ära öelnud. Lisada enam ei oskagi miskit.
Reixile tahaks lisada, et võtame seda kui komplimenti, et ta meie jälgi ei leidnud. Eks olemegi nagu rohkem inglikesed, kes hõljuvad vee peal ;) Kui igaüks otsis endale ise raja, kust kulgeda siis ilmselt oli üksi seda suts keeruline kontrollida.
Tegelikult oli üks mõnus kulgemine ja rabast väljusime ka ju samas koosseisus kui sinna minnes.
Täname!

 5 

Pärast Kuusiku aarde äsjast esmaleidu oli siinsamas ju teinegi uus aare. Varustasime end enda arvates sobivaimas parklas kes kummikutega, kes kroksidega ja hakkasimegi astuma. Algus oli igati tavapärane - tee, mis viib rappa. Teel oli alt ära näritud lakupuu, omamoodi. Raba oli ka tavapärane, vähemalt esimese punktini. Seal sai natukene lolli mängitud ja tulemus kätte saadud. Vahepeal tekkisid eriarvamused kui kaua rabas olla võiksime ja kas mõne uimasus ehk ohtlikukski ei saa. Ei saanud. Üle 5 km puhast rabalusti ja ilus päikseloojang, mis sa veel tahad. Ahjaa, vast vaid seda, et teist sellist raba-aaret ei tahaks ;-) Mis siis, et vesi oli ülimõnus ja soe. Vähe puhtam võiks ainult olla. Aga see on meie endi mure. Esmaleid sai päikseloojangul kirja pandud ja nüüd oli küll viimane aeg koduteele asuda. Aitäh Lembitule ja tervele karjale kaaspeitjatele üsna karmi rabaka eest. Aare kombes, võtsin veidi vetikaid :-P

Tüüpiline rabamaastik

Laukailu ja -võlu

Rabaloojang peale leidu

 8 

Kuusiku MJ juurest tulime siia rabasse. Kasutatud ravimite toime oli lahtumas ja seetõttu mäletan ma sellest otsimisest paljugi. Mäletan seda, kuidas Piia minuga pahandas ja ei tahtnud mind rabasse lubada. Ma küll seletasin, et minu ebakindlus tulevat õõtsuvast pinnasest ja maakera ebaühtlasest pöörlemisest ja seda kiirusel 465 ms. Ja siis ei tahtnud Marje Paavot rabasse lubada. Vestlesime siis oma leebel, tasasel ja uimaselgi moel leidmaks lahendus, mida teha edasi. Lahendus sai loomulikult leitud ja nii kulgesimegi loojuma kippuva päikese kaunites värvides ühest vahepunktist teise. Minul polnud kaasas loomulikult ei kummikuid ega räätsasid. Avastasin aga, et ka Crocsidega võib väga edukalt rabas liigelda. Punktid olid paigutatud väga temaatiliselt raba nimega ja kulgemisel punktist punkti saime hea ülevaate kogu raba ilust. Täname peitjat ilusa õhtu eest.