Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Läänemaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Täitsa tavaline aare. Aga peitmise mõte oli - ärge tormake, vaid võtke aega nautimiseks ning jalutage siit aarde juurest edasi mereäärde.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7P1P7
Logiteadete statistika: 165 (100,0%) 0 1 1 1 0 0 Kokku: 168
Karbis oli vesi, valasin vee välja ja kuivatasime karbi. Logi oli minigripis ja kuiv. Uues raamatus esimesed logiad. Aarde juurest tabas meid Vanda [berti] kes oli rajale tulnud teisepoolt. Puhusime natuke geojuttu ja jätkasime siis skoorimist, igaüks oma suunas. Oli tore kohtumine. Parklas kohtusime korra veel, kui me Estega olime alles poolepeal siis Vandal oli juba rada läbitud. Tänud peitjale aarde eest!
Kasutasime ka eellogijate logilehte, mis oli ilusti kuiv, karp ise triiki vett täis. Ega paremat pühe ei tulnud, kui karp veest tühjaks, uuesti kinni ja uut vett koguma panna. Aitäh! p.s teeks ka ettepaneku ristida aare ümber Keibu liivarada #5,5/13,5-eks :D
Aare oli korralikult vett täis aga õnneks logileht oli kuiv. Aare logitud, aitäh peitjale!
Nagu Kaspar juba ütles, bassein. Õnneks saime nimed enda paberile kirja. Aitäh!
Karp oli vett täis, logiraamat märg/vettinud. Lisasime ühe minigrip koti + logilehega eraldi. Meie minigripid logiraamatu jaoks liiga väikesed :( Omaniku hooldust vaja!
Järg "Keibu skv. liivarada #6"'le- https://www.geopeitus.ee/aare/5968#882491
Jalad märjad, saapad liiva täis, tuju "laes". Plaan lihtsalt logida aardeid, mis tagasi auto juurde minnes teele jäävad. Kõige pealt tuleb õigele poole kallast saada. Võtsime kasutusele eelmise aarde juures pooleli jäetud langenud puuga jõeületuse. Jalad olid märjad, polnud ju vahet, kas saab veel märjaks või ei. Saime kenasti üle. Ja siis jalutame selle aardeni ja siis muidugi vaatab GPSist sild vastu. Ei ajanud isegi vihale vaid hoopis naerma. Me olime enne nii lähedale tulnud, aga polnud seda märganud. Ega kui ei võta pea, võtavad jalad.
Aare kiirelt leitud, plastikkarp on triiki vett täis (nagu meie saapad ;)). Logiraamat küll minigripis aga ikkagi läbivettinud ja kirjutamatu. Panime enda logilehe eraldi uue minigripiga sinna karpi (enne muidugi valasime vee välja!). Ilmselt vajaks omaniku poolt hooldust.
Kuna see sild tõi sellise hea emotsiooni siis loobusime autoplaanist. Võtsime saapad-sokid jalast, pesime liivast puhtaks ning väänasime nii kuivaks kui sai. Ja otsustasime, et võtame ikkagi terve seeria ära.
Aitäh!
Olime parajasti hõivatud linnukestele vilistamisega kui sillakese lähedal nägime ainsaid inimesi rajal peale meie. Kuna nad olid eemal siis otsisime kõigepealt karbi üles ja seejärel võtsime natukeseks aja maha, et voolavat vett vaadata enne edasi liikumist. Tänan.
Liivarajal jalutades sammusime ka sellest aardest üle. Logimata ka ei jätnud, aitäh!
Täna juba mitmes kord seda oja ületada. Seekord siis kuiva jalaga.
Kui see karp siin nii ilusti Keibu rada tehes tee "peale" jäi, siis korjasime selle ka ära. Avel olid kõige teravamad silmad. Aitäh!
Jah, peatuda on vaja. Jah, mölutada on vaja.
Tegime väiksema ringi liivarajast tänases soojas sügiseses pühapäevas. Teele jäi ka Keibu tavaline aare! Aitäh peitjale! Oli väga mõnus jalutuskäik!
Leitud. Inga silmas, Raivo tõi ära. Tublid mõlemad.
Siin läksin kaardi usaldamisega jubedalt alt - kaardi järgi saab mere poolt ilusti üle vee ja kuna tagasi tuleb niikuinii tulla, otsustasin siinse silla hilisemaks jätta. Jõudsin veidi seenelisi ehmatada ja siis tuvastasin, et seda koolmekohta ikka tossuga ei läbi. Tagasikäik ja silla alla. Tore vaheldus mikrodele. Aitäh!
Enne kui Tänavjärvelt Pärnu poole ajama pista, mõtlesime teha ühe väikse jalutuskäigu. Meil kulus ca 2 tundi, et liivaraja aarded kätte saada. Ilm oli ilus, mets seeni ja elukaid täis. Mõnus! Tänud siia kutsumast!
Noorpeitur ronis tospi järele. Jäi Keibu liivaraja marsruudile, seega me kohe peitja soovitust ei järgi, vaid enne lõpetame raja ja siis jalutame mere äärde tagasi. Keibu laht on ideaalne lastega ujumiskoht, enamasti vaikne, pikalt madal ja sageli tühjem, kui Peraküla või Rannaküla rannad. Tänud peitjale.
Alustasime päeva siin Keibu lahe ääres aardeid jahtides. Soojakraade oli omajagu, aga õnneks meretuul aitas, sipelgate vastu muidugi mitte ja ka ohtrate ämblikuvõrkude (ja rasvaste ämblike nende sees) vastu kah mitte. Aga sellegipoolest oli ring aus ja nautisime looduses kulgemist. Hiljem kastsime end merre ja see oli ikka korralik jahutus. Õhtu lõpetasime Dirhami sadama juures telkides. Tänud aarde eest! :)
Jätkasin eile pooleli jäänud matkaraja aarete otsimisega. Oli juba selge, mida ja kust otsida, geomaanteed viisid ka juba ilusasti aareteni. Tänud peitjale ilusatele loodusradadele kutsumast.
Kõik andsid enda panuse otsimisse ja tops tuli kiirelt välja. Aitäh!
Silver leidis ja võttis välja. Mina logisin ja lapsed viskasid mõned käbikesed vette. Aitäh!
Nõval suvitajatena ei olnud me tõttöelda siia veel jõudnud (kuivõrd alles taasleidsime gp enda jaoks). Üks esimest korda aardeid otsinud poiss sai endale oranži 'teemanti', teine laps seltskonnast jättis enda väikse printsessi asemele.
Kui kohale lähenesime, siis paar mugu koos seenekorvidega ootas transporti. See õnneks varsti saabud ja me saime otsima hakata. Klassikaliselt ikka alguses valelt poolt ja siis õigelt :) Logiraamat veeidike niiske, aga hetkel midagi hullu pole. Aitäh!
Koer ei ole vist enam harjunud, et septembrikuus nii soe võib olla. Igal juhul oli ta ennast selleks ajaks juba täiesti lõõtsutama jooksnud ja püüdis iga puu all pisutki varju leida. Seetõttu oli talle aardepeatus meeltmööda. Karge vesi läks igal juhul loosi. Aare oli täitsa lihtsalt leitav, aitäh :)
Sammusime hoogsalt aarde poole, kui äkki märkasime enda jalge ees kohalikku elanikku nimega rästik, edasi enam nii hoogsalt ei sammunud. Aitäh peitjale!
See sild aitas meid kahel korra :)
Logiraamat oli veidikene niiske
See oli samuti mõnusaks vahepalaks. Vett oli vähe ning leid kiire. Aitäh!
Jõe ületus käis mööda peenikest puud. Hakkama sai. Leid kiire Tänud
Liivaraja aarete vahepeal noppisime selle ka ära. Aitäh!
Silla-aarded jagunevad kaheks: need, mida me ei leia ja need, mida leiame üpris lihtsalt :D See siin kuulus viimasesse gruppi.
Logimise ajal meenutas Erki meie eelmise aasta matka, mil meil vesi otsa hakkas lõppema ja Erki käis siin õhtuhämaruses veevarusid täiendamas ehk filtreeris vett täpselt aarde kõrval. Kuidagi õnnestus eelmisel aastal niiviisi matkata, et ei polnud aarete olemasolust läheduses aimugi. Aitäh ;)
Kuidagi väga lihtne. Ootasin keerulisemat ja raskema maastikuga aaret.
See aare on tänane järgmine üllataja. Aga muidugi ikka heas mõttes üllataja, et kui saab ühe jutiga rohkem aardeid korraga, siis on ju väga hea. Aare ilmutas end kiirelt ja sama kiirelt sai ka logi kirja. Tänud tänud.
Kui juba liivarajal olla, siis on ju narr jätta see aare võtmata.
Kuna GPS-iga otse järgmisesse punkti ei saanud, jälle see oja risti ja põiki ees, siis võtsime selle aarde vahepalaks ja õigesti tegime, sest siitkaudu sai turvaliselt teisele poole oja. Aarde logiraamatu koti vahetasime uue vastu, muidu enam-vähem korras. Karbike tundub, et ei pea korralikult vett, sisu oli päris märg, natuke vett sai karbist välja valatud.
Põige seeriast siia. Aitäh peitjale! Selgus, et see aare hea tugipunkt terveks päevaks!
Nüüd siis saime aru, miks Keibu skv kaardil selline krõnks siin keskel on. Imetlesime oja kohal lendavaid kiile, logisime ja liikusime edasi. Aitäh!
Keibu seeriat korjates jäi ka see topsik tee peale. Mis siis muud kui nimi kirja. Aitäh peitjale.
Mõnus vaheldus Keibu liivaraja seeria aaretele. Algul vaatasime valest kohast, aga kui nägime palju paremat objekti oli kohe selge, kus aare on. Lisaks aardele leidsime ühe marjaämbri kaane. Aardest võtsime ränduri ja jätsime helkuri.
Mis seal ikka, tee peale ta jäi ning kuidas sa ikka vaesele karbikesele ütled, et ei, täna ma sind ei külasta, kuna teised pruudid on juba järjekorras.
Pisikene vaheldusesutsakas ka siia matkaraja vahele. Igati viisakas topsik igati geoloogilises peidukas. Panime naerunäod kirja ja jätsime yhe ränduri. Tänud peitjale
Aare leitud muude keibuliste aarete otsingute käigus. Logiraamat pisut niiske, muidu ok.
Seda aaret külastasime täna lausa kaks korda, aga juba esimesel korral panime logi kirja. Tänan.
Kui ikka aare teele jääb, siis on võimatu sellest logimata mööduda. Tänan.
Matkaraja kõrvalboonusena leitud aare. Jätsin sinna silla alla ka ühe karbikaane mille ma SKV 11 ja 12 vahelt leidsin. Nagunii raja peitjad kaotasid selle ära.
Tops ise seest parajalt niiske.
Täitsa tavaline. Aga soovitust võtsime tõsiselt. Lausa nii tõsiselt, et tuleme üritust siiakanti kordama. Aitäh peitjale :)
Meie tänase Nõva mini-tripi viies ja viimane aare. Oli kenas kohas, täname! Leid kiire.
Eemal kohises meri, kuid metsa all oli vaikne. Koht on ilus ja jalutuskäik aardeni mõnus. Logiraamat on märg. Võtsime mündi.
Päeva lõpetuseks taas midagi lihtsat. Lapsed rõõmustasid. Meie 34.
Panime auto Keibu II parklasse ning jalutasime mööda metsarada ja rannaliiva siia. Täielik vaikus, inimtühjus, imeline. Liigne vesi meid ei seganud aarde kättesaamisel, täitsa kuiv ja muretu. Täname aarde eest, lisasime TB!
Vesine. 3597. Found it: 14.Mar.2020 14:18 Keibu tavaline. Meil olid silmad, karuonul aga vajalikud kummikud jalas. Saime topsi kätte ja koputasime veest ja jääst tühjaks. Logiraamat oli imekombel nänni otsas kuivaks jäänud. Tagasi panime nii, et otse sademed karbile ei langeks. Täname!
Väike Nõva kandi tuur värskes õhus sel äreval ajal. Ilm oli ilus ja meil hea jalutada. Karuonu tõi aarde ära, meie kopsisime jää välja ning logisime.
Kui juba siin kandis, siis tuli paar lisa-aaret endale päevakavva võtta. Aitäh, uhke sild - sai kiirelt üle silla joosta edasi-tagasi!
Säästsin autot ja liivateed mööda ei proovinud Ristna juurest tulla. Kiire leid ja kalale.
Masin jäi enne hullude kohtade maha ja jalgsi edasi. Logi kirjas,aitäh.
Keibu multiga läks kehvasti. Teises punktis otsustasin mugudele segadust mitte külvama hakata ja jätsin selle aarde järgmiseks korraks. Seega kiire korrektuur ja edasi tavalise poole. Viimasel sirgel olid teel paar liivast laiku kuhu ma teps mitte kinni jääda ei tahtnud. Seega vajutasin varakult gaasi juurde ja hooga läbi. Üks neist laikudest peitis endas aga hüpekat. Masin sai ikka korralikult raputada. Poleks turvavööd peal olnud, oleks ilmselt peaga laes ära käinud. Aga läbi sain. Nüüd tuli veel sääsepessa pugeda ja leid ära vormistada. Auto poole tagasi minnes avastasin et masinal pamper ripub ja tule pesuri suunaja oli üldse minema lennanud. :( Säh sulle liivarallit. Õnneks paari hoobiga oli olukord rahuldava seisukorrani taastatud, jäi veel üle tagasiteel ka see kadunud plastikjubin üles otsida. Aga tagasi ei saanud veel minna, aeg oli kalale minna.
Tänud.
Selle aarde vihje juures kasutasime hoopis järgmise otsitava vihjet, aga jube hästi sobis ja leid tuli tänu sellele väga ruttu. Mõnus rahulik koht ja tee sinna oli autoga täitsa tore.
Täna on Rahvusvaheline Päästekoerte päev ning tähistasime seda ühise Geopeituse jalutuskäiguga. 0sales 7 inimest ja 13 koera :) Tänud peitjale!
Kohale jõudsin pimedas, nii et edasine jalutamine ei tulnud kõne allagi. Lisaks oli külm ja kõht ka veel tühi. Aga kuna lähedale jäi nagunii veel üks aare, saab jalutada küll veel. Tänud.
Silla all oli jää ja karpi haarates suutsin sellest läbi astudes jalad peaaegu märjaks saada. Õnneks suutsin kiirelt kuivale maale tagasi hüpata.
Tuttav sillake, kus viimati ratastega matkates Aegviidu poole sai seegi ojakene ületatud. Tänud peitjale.
Leid tuli kiirelt aga kättesaamiseks pidi Heldur ennast pikemaks venitama.Aitäh!
Kui mina kohale jõudsin oli karp juba välja toodud. Aitäh!
Me ei tormanud. Seeni ka ei otsinud. Kaks kõige innukamat jõudsid enne aardeni, kui ülejäänud kohale jõudsid. Eriti palju kahtlusi ega kõhklusi aarde asupaik ei tekitanud, nii et nimed said sisse kantud ja läksime edasi. Igatahes, seltsimehed, kui juba tuldud sai, tuleb edasi ka minna. Aitäh!
Eesmärk number üks oli leida seeni. Selle päeva peategija oli männiriisikas. Neid leidus isegi ranna lähedal. Põdramokad olid ussitanud (kärbsed ikka teavad, kuhu oma järglaseid poetavad) ja kitsemamplid vanad. Aga see jõgi on üks mu lemmikuid, liivane põhi ja tume vesi. Selle kaldal pikutades võiks vabalt päikese või kuuga flirtida.
Tänud ilusa päeva eest! Tegelikult oleks äärepealt tulemata jätnud, sest Tallinnas kallas vihma ja ilmakaardilt polnud selge, kuhu suunduma peaks. Peale emotsionaalset vestlust riskisime ja risk end õigustas ilusate tundidega päikesepaistes ja meremühas.
Väikesed ekstreemsused öisel sillal ja nimi oligi kirjas :)
Tegime väikse metsapeatuse, et kontrollida seente kohalolu. Tulemus: kohalolek puudulik. Vaid mingid imelikud tatikad. Aardesse jätsime ränduri.
Kalasöögist jalutasime siis siia ka, ikka mööda rada kuni rada otsa sai ja kaks peanuppu õiges kohas oma kohalolust märku andsid. Olime teolt tabanud Kleone ja Henriko, kes just kenasti aarde peiduka avastanud olid. Logisime koos ja siis üritasime läbi metsa lõigates kiiremini autoni tagasi jalutada. Lõikasime me jee, tegime piraka kaare läbi paksu alusmetsa ragistades, ning jõudsime õnneks tuttavale rajale, mis meid autodeni viis. Tänud!
Kalapäeva juurest jalutasime mööda täiesti normaalset teed edasi tavalise Keibu aarde juurde. Nullist kohtasime sündmuselt tuttavaid nägusid, kellel oli teada karbi asukoht aga poldud veel kättesaadud. Nagu ka eelmise aarde juures, siis võttis ka siin Paavo raskeimad ülesanded enda kanda. Tagasi minek oli üsna humoorikas. Raske seletada miks me improviseerisime suvalist jalgrada kuigi meil oli olemas järeleproovitud töötav tee tagasi autodeni. Igatahes jalgrada pööras muudkui vales suunas ja siis üks hetk muutus lihtsalt liivase sambla sees olevaks motika rajaks. Pärast kõvat tiiutamist (looduse nautimist) ja tihedat igihalja võsa (flooraga tutvumist) jõudsime ikka selle sama tee peale tagasi. Autode juures viimased hüvastijätud ja võtsin suuna kodu poole. Aitäh!
Me teekond läks aarde kirjeldusest risti vastupidi - sammusime siia hoopis Neljapäev on kalapäev e. ranna poolt. Lahkuda üritasime mööda metsa, aga see lõppes paraja fiaskoga (või oli see fopaa) ning lõpetasime ikka samal liivasel teel.
Aardeni jõudnuna jäid silma lasteratas ja väike, kuid tubli geopõnn. Kohe nii tubli, et 2017. aasta Noorgeopeituri tiitliga varustatud. Tabasime Kleone & Henriko nullist. Õnneks polnud karpi veel kätte saadud ja nii ma leotasingi terve logimise aja varbaid. Oi kui mõnus, aga lõpuks ka juba pisut krambistav B)
Oli tore teolt tabamine ja vahva tavaline aare. Täikamm oli eelmise aarde leiust endiselt taskus, lumepuhurit ei kusagil. Aitäh Marisele Muinastulede sündmuse boonuste eest!
Muinastulede öö laagriplatsil vist enamik alles rahulikult pikutasid telkides ja oleks isegi seda ilmselt teinud, aga eilsel Vilsandi matkal suutsin end juhuslikult Pakri paati sokutada. Luurajatega tutvutud, jäi veel täpselt niipalju aega, et Keibus ka väike tiir teha. Siinselgi telkimisplatsil valitses alles vaikus ja telgiuksed olid veel suletud. Mõnus kant siin, sellised jalutuskäigud mulle meeldivad. Veidi kahju oli, et ei saanud pikemalt aega võtta nagu peitja soovitas. Aitäh!
Parkisime auto Keibu lõkkeplati juurde, Henrikole ratas välja ja asusime läbi metsa teele. Silla juurest olin just aarde asukoha tuvastanud, aardele lähima positsiooni sisse võtnud. Leidsin, et aarde kättesaamiseks on kaks lähenemisteed. Ma ei jõudnud otsust välja mõeldagi, kumba neist kahest kasutada, kui matkaraja teisest suunast saabusid Merike, Marje, Paavo, Andrus ja Karl. Edasi käis kõik juba kiirelt ja peagi ulatas Paavo karbi logimisele. Aitäh.
Siin sai natuke Madist kirutud, valelik inimene teine - no ei olnud siin lubatud drive-ini! :D Õnneks oli teekond aardeni mõistlik ja nimed said kirja, aitäh!
Minu arusaam drive-in aardest vol 1. Vaatasin kaardilt, et tee sinna läheb ja võiks nagu autoga ligi saada. Reaalsus oli teine ning saime natukene vantsida. Aarde leidis Liis, mina käisin sellel järel. Aitäh aarde eest!
Nõva ja Keibu piirkonnas tavaline liikumine mõjub tegelikult kuidagi eriliselt meeldivalt üsna igasuguse ilmaga. Meile anti täna siin nii tuult kui päikest. Jalutuskäik sillani vedas tossud üsna liiva täis, aga eks see käib rannalähedases männimetsas asja juurde. Nullis ei läinud nii kiiresti kui arvata võinuks. Püüdsime laisalt ja kergemalt skoorida, algul kõõlusime üleüldse vale otsa juures. Isegi siis kui lõpuks 2.5 maastikult otsisin, võttis ikka aega, enne kui aare silma jäi. Mina läksin edasi kalapäevale, Andromeda jäi siiapoole mereõhku hingama. Aitäh kutsumast.
Kuivõrd vaba aega sattus käes olema, siis otsustasime, et teeme loode poole ühe väikese geotreti. Auto jätsime parklasse ning sealt siis sammusime nulli poole. Väljas oli jälle pagana kuumaks läinud ning ojas ukerdamine sobis krantsile igati. Aitüma jälle siia juhatamast!
Tulime õppesõitu tegema/bensiini tossuks ajama. Täitsa hästi õnnestus, kokku tuli 260km. Alguses sõitsime 5km mööda sest Tambetile kurvid meeldisid ja ei saanud õigel ajal pidama. Jalutasime aardeni ja kuigi gps näitas 10m kõrvale, siis vaist ütles mujale. Kerge leid ja jalutasime edasi.
Vaikselt hakkab sõltlase tunne tekkima. Kell 10 asusin liikvele lähedalasuvate aarete juurde. Eeltöö oli aga puudulik ning oma lähenemisteega jäi Valipe aare siiski kaugeks. Edasi üritasin saia ja pirukat saada aga leidsin ainult eratee. Kell liikus osutavalt südaöö poole, mobiiliaku oli tühi, veepudeli unustasin kaasa võtta, GPSi sai salvestatud ohtralt koordinaate, Jacki pilgust lugesin välja pettumust "Kaua me veel sõidame???". Lõpuks jõudsin autoga tuttavasse parklasse ning 23:54 sain värisevate kätega logiraamatusse varesejalad tehtud. Õues ikka 20 kraadi. Jalutasime Jackiga mööda rannaäärt tagasi. Vihased väikesed putukad põrkasid klõps ja klõps vastu taskulampi. Jacki pea puudutas tekki ning magama ta kohe jäigi. Aitäh koera väsitamise eest! EVEJ
Auto parklasse, Karlile vanker välja ja jalutuskäigule. Hea, et meil sportkäru oli, mis liiva sees liikus täitsa hästi. Mõnus jaltuskäik oli, tänud peitjale.
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Ei tekkinud mõtetki autoga nulli sõita - märk oli ju ees. Leid tuli kiirelt, tänan peitjat.
Möödaminnes kiire leid, nagu klassik ütleb. Pidasime salaplaani merre minna, aga kui suure tee peal oli temp veel kenasti 25 kraadi tuuris, siis siin vaevalt 18 ja mere poolt lehvis külm udu. No ei tundunud lubav. Parkisime aparaadi ära ja läksime siiski jalutama. Jahedavõitu oli tõesti. Aardega tõepoolest aega ei kulunud, Mamm võttis raskema osa enda peale ja lustis täiega. Mulle siis näidati eemalt ka karpi :) Aitäh juhatamast!
See kujunes natuke meeleolukamaks, kui täitsa tavaline eeldaks. Lõkkekohast möödudes läks pilk kõrvale mõttega, et kas ehk siin on täna külje mahapanemiseks ruumi. Ja järsku oli kaheveoline geomobiil kõhu peal liiva sees kinni. Pioneerioskusi sai siis rakendatud nii ja naa, tulemused olid rohkem naa. Õnneks laekus mõne aja möödudes kaks neliveolist mugumobiili (kui ei olnud mugud, tervisi teile) ja olukord sai kiire lahenduse. Aare oli ka tore ja korras, aitäh! Lisatud 26.07: nulli ei olnud minulgi plaanis sõita ega soovita teistelegi, kinni sai edukalt jääda juba enne keelavat märki.
Jätsime auto RMK platsi lähedusse ja jalutasime sealt edasi. Kohapeal tuli leid kiirelt ja nii kaua kui Maris logimise ja ränduri imetlemisega tegeles, toitsin mina hoolega kohalikku sääseperet. Logi kirjas, hakkasime tagasi auto poole liikuma, õnneks vaatasin ikka kaarti suht varakult ja selgus, et neljapäev on hoopis teises suunas ja peaks jala ikka jätkama :D Nii sai ots ümber keeratud ja kalale mindud.
48, 6/7; katse nr 2. Oi, ma ei ole nii elevil olnud ühe ränduri pärast peale seda, kui Carolina ja Aare ilus Mia meie linnamüüris finišeeris… :D.
Aga kui nüüd kõik algusest peale ära rääkida, siis viimase aja suurepärased ilmad ja probleeme lubava logi tekkimine Ristna aarde juurde pani Laurile pähe mõtte, et me võiks võtta Indy ja ta Keibusse päev otsa üksi palavuses kükitamise preemiaks ujuma viia ning ise ühtlasi sealsamas maha pidada üks mõnus piknik :). Ja muidugi me nii siis tegimegi, sõitsime peale tööd Noarootsi, istusime Ristna ja Ristinina vahele kivirannale ja nautisime merevaadet ning sõime/jõime selle kõige juurde hunniku häid asju; Indy sai ka kuni lõplikult isu täissaamiseni vees rokkida… Ja edasi jalutasime Marise uusi aardeid üle vaatama ning Keibu tavalises see rändur siis oligi, värskelt alles eelmisel päeval markosu poolt meile äravõtmiseks sinna jäetud :).
Aarde enda leidmine käis nagu ikka, Laur võttis karbi välja ja jäi peiduka juurde selle tagasiulatamist ootama ning mina läksin veits mugavamasse kohta logima… Ja mis siis muidugi venima hakkas ja asetus tegemist vajavate asjade järjekorras kaugele teisele kohale, sest minul kulus aeg ja tähelepanu ühtäkki hoopis täisraha eest “awwww, milline ilus põhjus ränduri väljalaskmiseks!” ja “awwww, vaata, neil on ka vist geotiimis nunnu must labra!” oietamisele…
Rändur, mis meile seekord avastada ja edasi toimetada sattus, kannab nime “The Day We Met” ning on välja antud kahe geopeituri kohtumise aastapäevaks 10 aastat varem. Paarist meespool (Bryan) on one of three co-founders of Geocaching HQ ja tegelikult on korraldatud sündmus / antud välja münt ka nende Heidi’ga kohtumise 5-daks (2006) ja 15-daks aastapäevaks (2016). Nende tutvumise ja kohtumise lugu on leidnud kajastamist ka mängu rahvusvahelise lehe blogis ning no tõesti, see on üks väga ilus ilus story, mille just geopeitus võimalikuks tegi....
Huvi pärast vaatasin ka seda, mis nende teiste sündmuste ränduritest on saanud; tuleb välja, et üks 5. aastapäeva rändur asub statsionaarselt meie naaberriigis Soomes (Bryan väisas sealset sündmust ja kinkis ränduri selle käigus ühele sealsele mängijale) ning üks 15. aastapäeva oma seikleb hetkel Inglismaal (omanik on selle juurde kirjutanud, et loodab teelepanduga ka ise kord Euroopas kohtuda ning palub seetõttu rändurit anda kadumise vältimiseks otse mängijalt mängijale käest kätte)… Vot selline kena lugu siis, lõppkokkuvõttes on ränduri eesmärk on jõuda tagasi kohta, kus Bryan ja Haydee esmakordselt kohtusid ja ausalt öeldes ma ka nüüd enam ei taha seda rändurit lihtsalt niisama kuskile jätta et see kindlasti ära ei kaoks :D. Aga kui keegi meie geopeituritest on lähiajal reisimas USA-sse Seattle või Washingtoni siis annaksin küll lahkesti kaasa :).
Mhhhm, ma mõtlen, et meil võiks ju ka peiturid (rohkem ;)) oma ilusaid elu- ja armastuselugusid rändurites markeerida, iseeenesest meil jagada ju samasugust rõõmu on - sündinud/sündimas on vähemalt kolmed beebid ja lähiminevikus toimunud ka vähemalt kahed pulmad… ;)
Eelmise aarde juures oli võimalus sulistada, siis siin oli ka sulistamise võimalus olemas. Tore.
Jalutasime aardeni täitsa rahulikult ja edasi jalutasime kala otsima. Tänud.
Väga tore lihtne aare. Andreas sai ise otsida ja leida. Tore koht kah. Ja eks meiegi jätkasime jalutuskäiku mere äärde nagu soovitatud. Aitähh.
Teel Haapsallu tegin kõvera sisse ning tulin Keibule jalutama ja uusi aardeid otsima.Kena lihtne aare ,aitäh.
Tulime mere äärest ja külastasime kala. Nautisime, nutsime ;) Leid oli kiire, tundus, et neljas logi läks kirja. Tagasi läksime samuti mere äärde ja nüüd vaid nautisime. Henny pani linde taga ajades isegi karmauhhti merre, ja siis seisis seal. Äkki oli mõnus ja hakkab meeldima? Siiamaani on ta veest ikka eemale hoidnud. Indyt temast muidugi ei saa, ja parem olekski.:) Aitäh randa kutsumast. Edasi suundume Marimetsa.
Kell 12:35 osutus logiraamat veel tühjaks. Siin tuli meelde üks varasem Keibu aare, kus sai käidud - Olnuvat hulgus. Nojah, ega minagi jäänud Paavot ootama, sest olin üsna veendunud, et ta on juba Marjega ammu leidmas ära käinud ning pealegi oli neil ju vaja Höbrinigisse männiriisikaid korilema minna. :D Tänud peitjale siia kutsumast.