Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Tsiteerides H.P.-i " siin puhkavad Klamaste ja Lambotide suguvõsad, kes olid ilmselt ka osavad meremehed. Nagu too Hamburgi sadamakapten Rickmerski (James Krüss "Minu vaarisa ja mina") ja et väike mäng sõnadega ei tule kunagi kahjuks, isegi mitte nii kaugel saarel".
NB! Aare asub Rammu sihtkaitsevööndis, kus on inimeste viibimine keelatud 1. aprillist kuni 20. juulini.
NB! Aare on märgitud automaatselt kättesaamatuks ajavahemikul 31. märts kuni 21. juuli
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: väikesaar (1), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7VR00
Logiteadete statistika: 40 (100,0%) 0 5 0 0 0 0 Kokku: 45
Kolmanda Rammu saarel veedetud päeva viimane leid. Oli meeldejääv nädalavahetus. Kaks ööd äikest, mis lõi telgi valgeks. Esimesed söödud kukemarjad. Kuuliaugud surnuaia väravas. Aitäh!
Kena vaikne paik siin saarel tõesti, eeskujuliku aia ja uhke väravaga. Peidukoht on loogiline, aga väga hea. Saime isegi algul väikese tünga, aga kauaks ta me eest peitu ei jäänud. Aitäh!
Selline asi metsa sees peidus! Huvitav, miks sellele väravatornile katuse luuk on tehtud?
Siin läks jälle natuke aega. Millegi pärast oli vaja käsi esmalt toppida palju keerulisemasse kohta. Aare oli aga palju lihtsamalt peidetud. Nimed kirja, natuke uudistamist ja edasi. Tänud!
Mööda jalutusrada edasi liikudes jõudsime peagi kalmistu väravasse. Katsusime ja filmisime Lauriga mõlemalt poolt kogu värava osa läbi aga ei midagi. Otsis ka varemleidnud Paavo ebaõnnestunult mitu minutit. Paavo suutis siiski konteineri ära tabada ja andis meile väikese vihje. Päris õnnestunult peidus :) Pärast edukat aardeleidu sai uudistatud ka kalmistut ennast. Peaaegu nagu perekonna kalmistu, sest nii palju haudasid just sama perekonnanimega. Ootamatu oli leida ka paar võrdlemisi värsket hauda. Aitäh saare vaatamisväärsust tutvustamast!
Taas möödus teekond aarde juurde retkejuhi jutustusi kuulates kui linnutiivul. Huvitav lugu küll, kuidas kahest perest sai mõnekümne aastaga kaks suurt hõimu. Aaret otsides jäi ilmselge koht miskipärast esimese hooga kõrvale, aga välistamistaktika tõi selle juurde tagasi. Igatahes huvitav koht, kuhu sattuda. Aitäh!
Nelja saare tuur oli meil väga äge saime nii suuremaid kui ka väiksemaid laineid tunda.Päike oli ka meiega väga armuline ja soendas meid igal saarel.Tänud kaaslastele,paadimehele ja paadinaisele.
Peale adreka laksu Rammu majaka sees ja peal ronides jalutasime siia, et pulss saaks taastuda. Aitäh!
Peale aarde logimist vaatasime ka hauad üle. Ühe juures põles küünalgi. Tänud
Vene sõdurite märklauaks olnud objekt üle vaadatud. Eks tõesti siin peale sõda polnud saarel pea ühtki puud. Ühtegi mändi kohe kindlasti mitte. Saime juhuslikult saarel kokku ka siin sündinud vanahärraga, kes oma järgneva põlvega siia suvilat rajab Ja ta rääkis ka, milline saar välja nägi. Surnuaia ümbrus oli totaalselt lage, paar üksikut puud saarel olid külas. Siin ikkagi heinamaad.
Murdunud majaka juurest tulime siia. Surnuaed on kindlasti koht, mida tasub vaadata. Suur osa sellest oli ühe pere viimne puhkepaik. Silma jäid ka värskemad daatumid. Ilus oli vaadata, et aed oli ümber ja oli ilusti korras. Tänud kohta tutvustamast!
Üllatuse pakkunud koht oma kuuliaukudest puretud sissepääsuga ja luugiga sellel, ei osanud viimasele otstarvetki anda… Proovisin siis enne logimist netist oma küsimusele vastuse leida aga jäin ikka pigisse, samas tuli välja selle käigus teisi põnevaid fakte. No näiteks, et siinne männik ei ole saare algne looduskooslus vaid 50-datel istutatud (Pedassaarele ka) ning et nood punased marjad, mida linnutorni juures vaatasime aga maitsta pelgasime (Rootsi kukits) ei olevat siiski mürgised…
Huvitav ajalugu on sellel maatükil siin kui põhjalikumalt süüvida, aitäh aardega näitamast :)
Rammu teine aare. Omapärase väravaga mõnusalt hubane kalmistu. Aitäh!
Kodus aarde nime vaadates, tundus see üks pagana imelik nimi. Kohapeal enam nii imelik polnudki :) Koht valmistas mulle meeldiva üllatuse. Selline "kodune", just sobiv sellele väikesaarele. Tänud Rammule kutsumast!
Jalutasime mööda kena looklevat ja kiviaedade ääres kulgevat rada aarde poole. Tee peal põikasime ka järvekaldal oleva vaatetorni juurde. Üsna kummaline, et nii väikesel saarekesel lausa mitu järve. Surnuaiale jõudes oli aardeleid kiire, muidugi vaatasime üle ka kõik ristid ja hauakivid. Tõesti, ainult kahte perenime oli siin märgata. Nagu ühe pere surnuaed. Aitäh peitjatele!
Torni juurest on mõnus siia jalutada mööda üllatavalt kenasti säilinud kiviaega. Ekskurseerides väga meeles polnudki aare aga ühtäkki jäi pilk pidama ja käsi juba haaras õige objekti. Nimi kirja ja sammud teise maja(ka) juurde tagasi.
Aarde koht Rammu saare külastusel üle vaadatud! Kõik tundub korras olema. Kleeps on osaliselt lahti. Midagi kinnitamiseks seekord kaasas ei olnud.
Hei, Kuna peidukas sai omale uue värvkatte siis oli aare läinud natuke rändama. Leitud sealt lähedalt, pandud minivihikusse nimed kirja ja peidetud arvatavasti originaal asukohta tagasi. Seisukord hea, vutlar vajaks uut klepsu!
Jalutuskäikul aardeni takistasid meie teed punetavad pohlad, mida oli hea suhu pista. Lõpuks saabusime surnuaia väravasse ja aare ise oli juba eemalt näha. Logi kirjas võtsime suuna katkise tuletorni poole.
Jätsime kapteni jahile ja Ingressi mängijad Rammu majaka juurde portaali võtmeid koguma (statistika huvides oli meie kuueses seltskonnas 4 geopeiturit ja 4 ingressiat) ning kulgesime kena rajakest mööda kohale. Kenasti korras ja kasutuses kalmistu siin Rammu saarel. Võib tõesti öelda, et see on lausa unistuste amet, olla Rammu kalmistuvaht.. siin ju ei kasva midagi peale sambla ja kukemarja ning ka kaakisid laamendama lihtsasti ei satu...
Vaevalt jõudsime aarde tagasi peita, kui Viljar, Karlis ja Jaanika meie jälgedes kohale ilmusid. Edasi läksime siit Linnuvaatlustorni turnima ja sealset portaali roheliseks tegema... Tänan kutsumast.
Takistusrada tuleb läbida enne kui saarele jõuad :D Aitäh peitjale
See oli alles huvitav koht, ei osanud siia kõndides seda oodata. Vaatasime huvitava koha üle ja kõndisime tagasi, ikka läbi pilliroo ja virtsa. Paadi juurde tagasi jõudes märkasime, et tuul on tõusnud ja laine tekkinud. Kuidagi saime viimaste kivideni, millest enam mööda ei jõudnud aerutada. Õnneks seal oli vett piisavalt ja saime mootoriga läbi. Nüüd oli üle tunni sõitu Salmistuni, mis läks edukalt. Saime korraliku päevituse tänase päevaga merel, oli lahe päev.
Aare oli linnupesa alla jäänud. Panin topsi sellisesse kohta, kus lind pesa ei tee.
Vana aarde lõpp oli selline. Kõigepealt pani lätlasest peitja ta GC lehel kinni peale Matu teadet majaka ümberkukkumisest (19. jaan 2017). Juunis 2017 on admin teda hoiatanud ja 18. juulil 2017 on GC lehe admin aarde arhiveerinud, kuna omanik pole kirjadele reageerinud. GP admin teda arhiivi ei pannud, sest tünn oli looduses alles. Proovisin isegi kaks korda omanikku üles leida, aga vastust pole senini saanud.
Kas teda ilmtingimata pidanuks arhiveerima? Ei oska mina ütelda. Tollel aardel oli vaja leida 4 vahepunkti. Üks neist oli hävinud, seal olnud inf avaldati aardekirjelduses. Teine punkt asus eravalduses ja selle omanik kirjutas GP lehele logi, kus palus õuele otsima mitte tulla ja avaldas vastuse. Ehk siis pooled punktid läind. Kolmas ehk majakas kukkus ümber, kuigi neid aknaid saaks jah seal siiamaani lugeda - aga kust pidi lätlane seda teadma? Vaid X tundub igavene - vähemalt seni, kuni torn püsib.
Nii et tegelikult tegi valiku lätlasest aardeomanik ise juba 2017 kevadel.
Kulgedes siia ruutu võetud kalast sai me seltskond täiendust. Oli paadi täis rahvast kellele lubati inimtühjad saart, aga leidsid muud. Meenus tulnukate raport sondilt mis maandus Pekingi kesklinnas ja teatas et tegemist on eluga planeediga - pind kaetud kiviga ja õhk koosneb gaasidest mis eluga kokku ei käi. Meile tutvustati aga saare magevee järvi, saare haldusjaotust ja ajaloolist saart läbivat maanteed.
Malusilt kulgesime edasi Rammu saarele, kus randusime endale teadmata Helduri paadi kõrvale ja napilt 150 meetrit Andrease Elektrast. Alustuseks viskasime tekid murule ning tegime pika pikniku. Söödud-joodud, kuulsin oma nime hüütavat. See tuli Helduri suust, kes mööda jalutas. Esimene teolt tabamine sel väikesaarel. Teinegi ei lasknud end kaua oodata. Kala Ruudus aarde juures olid Mari ja Kristjan juba ees. Teel Vär_Ava aardeni kohtusime kümnepealise seltskonnaga. Ja meile lubati veel asustamata saart :D
Aarde nullis tuli mullegi deja vu tunne peale. Samast väravast olen ma neli aastat tagasi samast kohast aarde välja võlunud. Geopeitus ei salli tühja kohta.
Aitäh peitjahordidele lisamotivatsiooni eest Rammut uuesti külastada! Aare oli kombes, kuigi jällegi hirmus pisikene. Aarete kahanemine on vist kaasaja trend.
Kiire leid loogilisest kohast, tänud.
Kohale jõudes sügasime kukalt, venisime veidi ja võiski järgmist versiooni logida. Tegelikult on hea, et selliseid lahtiseid otsi ei jää. Olgu selleks lahendus uue aarde või misiganes muul kombel. Tänud peitjale, oli tore taaskülastus ning koht iseenesest väärib aaret! :)
Kaua ei venitanud, kuna osad kibelesid veel leidmata aaret leidma ning Malusile järgmist peitma.
Kuna olin eelmise aarde viimane leidja, siis see uus oli täielik deja vu. Sama aare, samas kohas. Olgu-olgu - meeter eemal ja nüüd mitte enam huvitava looga multiaare, vaid lakooniline tavaline.
Sekundeerin Raivole - ei mõista miks tuli see ära korjata ning "uus" asemele panna. Need, kes minevikku ei mäleta, klikivad lingil.
Aga noh, selles mõttes, et saaks rohkem täppe roheliseks värvida ju käib kah. Logisin ja samal ajal kui teised läksid Kala ruudus otsima, ujusin Elektrale tagasi.
Jalutuskäik siia, natuke tuhnimist ja tops oligi käes. Koht ise ka väga huvitav. Tänan.
Mulle meeldib sellistes kohtades käia. Seni kuni ma ümbrust uurisin, tegelesid teised logimisega.
Täname!
Ma kohe kuidagi ei saa aru kellele see eelmine aare nii suur pind oli et ära tuli koristada. Lebas rahulikult ja ootas oma leidjaid, ei seganud kedagi. Tahtsime teda otsima minna aga kord ei sobinud meile, siis ei sobinud paadimehele. Ja siis jõudsid Krista Reisid ette.
Tänane päev sobis kõigile. Soe, vaikne, mõnus. Jõudsime Salmistust veerandtunniga saarele ja viie tunniga jalutasime sellele ringi peale. Põikasime kalmistule sisse ja panime end logiraamatusse kirja. Enne meid olid ainult peitjad esmaleidjatena kirjas. Aitäh!
Jälle kordub kõik: kui seemnehuvilised nina maast tõstavad ja aardehuvilistele (mitte et seemnehuvilised seda ei oleks) järgi jõuavad, on logiraamat juba avatud. Siin lausa kaks: nii lätlaste vana kui meie omade uus.
Aga nõndamoodi Vär avasse hilinedes jäi mul ka kuulmata, miks James Krüss meil just praegu praegu pop on. Sain lihtsalt Hannese värvikast vaarisa kirjeldusest inpiratsiooni vahva raamat pärast paljusid aastaid taaskord läbi lugeda. Koju jõudes haarasin ta oma lemmiklasteraamatute riiulilt ja lugesin hooga läbi. Seda, et seesinane aare on värskelt avaldatud, jõudis minu teadmisesse nüüd, lausa mitu kuud hiljem oma logi kirjutades ja Hannese oma lugedes....eeeeeh! Nuneh, raamat ju tore, eks siis sirvin teda veelkord:) Aga teinekord olen püüdlikum ja login kohe aarded ära:)
Aitäh, vahvad kaaslased!
Testleid suure seltskonnaga. Kuna ümbruses nägime nii palju huvitavat, siis on lausa kahju, et siin seni rohkem aardeid pole. Et teised ikka näeks rootsi kukitsa välja,kosklate pesakaste ja muudki, peitis Piret uue aarde.
Aitäh tublile Piretile ja toredatele retkekaaslastele! Head otsimist ja saare loodust avastamast!
Kuna enne retke oli Piretilt info, et Kala ruudus tahab kuivatamist, päästmist, uut karpi vms oli tänastele tublidele kaaslastele info välja jagatud ja neil kenasti kõik vajalik kaasas. Päev enne retke Kaupo ja Tarmo logist ilmnes, et Kala kuival, st kõik „vajalik“ leidlike peiturite poolt leidis muid rakendusi. Tänud Piretile ja kaaslastele.
Väljamaa lehel juba arhiveeritud aarde jäänused kooskõlas geolehe bossiga koristatud, testleidjad nõustuvad, et kaunis saar väärib kindlasti rohkem kui ühte aaret.
Kui lätlaste aarde mittevajalikud osad olid loodusest eemaldatud, tundus see koht nii üksik ja kurb. Värava ava. Vär ava. Tee siitpoolt sinnapoole. Aga James Krüss on meil praegu pop, tal möllab seal raamatus Hamburgi sadamakapten Arnold Rickmers, mõnusa huumoriga Helgolandi mees, kes laevanimedest lauseid moodustas. Kaevu juures Vär Ava ees oli üks Sidrunipuu!