Uku?

7 oktoober 2023 leidis Taavi [kuukala]

Leitud

27 juuli 2023 leidis Priit [sasip]

Siin vraki juures on ootamatult lausa mitu sildumiskohta. Ju on külastajaid. Täna õhtul polnud kedagi, loojuv päike sillerdas kajakapesasse torgatud rummipudelilt vastu. Kunagiselt pealistekilt avaneb imeline vaade järvele, eriti õhtuvalguses. Topsik on igati loogilises kohas, aga niimoodi silma alt ära, et jäi minul pikemat aega märkamata. Topsikuotsimisega mittetegelev poeg aga märkas ja küsis et kas seda otsidki. Aitäh peitjale. Ilma geopeituseta poleks siia tulla osanud, järve poolt vaadates on päris peidus.

7 aprill 2023 kommenteeris Mikk ja Jaanika, Kärt ja Madis [silmsirkel]

3. kord siin Valvuri juures. Otsetee oli veel jääs, kanuuga pidi lähenema pisikese ringiga. Kui gepsu kaasas polnuks, oleks vrakk leidmata jäänud, jäegmistele teadmiseks: eravalduse silt on orientiiriks. Hommikul oli kogu parvemaja ümbrus külmunud ning tuli jäälõhkujat mängida.

30 oktoober 2022 leidis kjaneck, jaana245 ja [elektrik]

See lugu algas tegelikult juba mõni aasta tagasi, kui juhtusin Tunki logi lugema, millele vist omakorda oli viidatud miski teise aarde juures. Seejärel lugesin ka Matu ja Rudolfi logi ning mõtlesin, päris huvitav. Võiks ka proovida. Vaatasin siis maaameti kaarti, ilmateenistuse veetaseme andmeid, lugesin veel logisid. Maastik tundus üsna jõhker, üksi vist ohutuse huvides pigem ei teeks. Kuid jälgisin ikka logisid, veetaset ja vaatasin maaameti kaarti. Mingi aeg sattusin suurimat vale läbi lugema (teen seda aeg-ajalt, keskmiselt kord paari aasta jooksul) ning leidsin sealt hiljuti kollektiiviga liitunud kolleegi nime. Ükskord töö juures siis alustasin geopeituse teemalist vestlust ja küsisin: "Kas Ukut tead?" Janeck teadis küll, oli mõelnud paadiga külastamise peale, kuid jalgsi külastamine tundus ka huvitav. Vaatasime siis veel maaameti kaarti ja sai paika pandud esialgne plaan. Siis tuli oodata sobivat ilma. Aluseks sai võetud veetase Tunki külastamise ajal, ehk sellest tasemest ei tohiks oluliselt kõrgem olla. Kevadel ja sügisel kippus veetase kõrge olema, suvel jällegi tundus palavus, kõrge hein ja putukad probleemiks olevat. Vahepeal läks lihtsalt meelest või polnud aega. Ja nii möödus umbes kaks aastat, kuni ühel oktoobrikuu lõpul Janeck luges mingit uudist, et Emajõe veetase on madal. Hmm... huvitav siis võiks ju Peipsi tase ka madalam olla? Kui madal? Ilmateenistuse andmetel Kalli järvele lähimas mõõtepuntis on veetase umbes 20cm kõrgem kui Tunki külastuse ajal. Huvitav, mis see looduses tähendab? Soises alas? Vraki juures? Kas ehk kannataks ära käia? Võtaks plaani nädalavahetuseks? Siis meenus, et see oleks 1000. leid geopeitus.ee lehel. Teeme ära!

Auto jäi Arusoo bussipeatuse juurde ja sealt jala edasi. Viimane idee oli taliteed mitte kasutada ja minna mööda autoteed pidi. See mis läheb alguses lääne poole ja siis keerab kaares lõuna poole. Sealt edasi peaks juba jõudma rajale, mis viib sillani. Tee peal kedagi ei liikunud. Alguses oli plaan talude juures nendest väikese ringiga soo kaudu mööda minna. Kuid tee kõrval kippus olema kraav ja muidu raske maastik, loobusime ringiga minekutest. Talude juures olime lihtsalt vaikselt ja jalutasime kiiremas tempos mööda. Üldiselt toimis hästi, kuid ühe talu juures oli üsna kuri koer. Õnneks märkas ta meid siis, kui olime juba eemaldumas. Haukus kurjalt, kuid järgi ei tulnud. Talu nimesilt oli kirjutatud punase värviga, mis oli veidi jooksma läinud. Kujutlusvõime genereeris kohe verega kirjutatud sildi. Enne päris viimast talukompleksi keerasime metsavahele. Seal oli huvitav paadialune puhkekoht, mis paraku oli juba ajahambast päris kõvasti pureda saanud. Sipelgad olid ka sisse pesa teinud. Natuke metsavahel müttamist ja üle kraavide hüppamist ning jõudsime rajale, mis peaks viima sillale. Rada oli üsna vesine, kuid siiski läbitav. Millalgi jõudsime sillale. Seal sai tehtud väike söögipaus, edasi tuli hakata otsima võimalust rajaga paralleelse väiksema oja ületamiseks. Selleks ajaks oli läbitud umbes pool maad aardeni, ja seda peamiselt mööda teed või rada. Raskem osa seisis ees. Umbes tol hetkel tundus ka, et lõuna poolt, esialgse plaani järgi, oleks vist veidi lihtsam olnud.

Jõudnud üle oja, oli olukord üsna vesine. Mõne aja pärast jäi siiski vett vähemaks ja jätkus soine niiske pinnas. Vahepeal olid ka mõned looma rajad, kuid need ei läinud õiges suunas ja seega ei olnud kasutatavad. Võtsime suuna Kurvitssaarest põhja poole, et millalgi ristuda Uku ja Leego järve vahelise rajaga. Kõige raskem oli umbes 300 meetrit enne seda rada. Eriti niiske polnudki, kuid oli jube ebatasane pinnas ja pea iga sammuga vajus jalg umbes poole põlveni samblasse. Tunne oli selline, nagu roniks järsust mäest üles. Lõpuks rajani jõudes selgus, et see meenutab pigem väikest oja. Kuid põhi oli tugev ning tegelikult oli seal päris hea kõndida. Mingi aeg jagunes tee kaheks. Esimene proovitud suund kadus nagu ära, teine aga viis peaaegu hoovi välja. Ja siis paistis ka Uku.

Nüüd sai seljakoti pingi peale visata ja logima minna. Püha müristus, kui kerged olid esimesed sammud ilma seljakotita! Tundus, et võiks lausa lendu tõusta. Kui tee peal käisid läbi mõtted, et kas viimased meetrid vraki juurde tuleb ehk läbi külma vee kahlata, siis kohale jõudes selgus, et probleemi pole. Mõni sentimeeter pori ainult. Kohapeal oli juba lihtne leid. Logiraamatusse nime kirjutades oli küll mõnus tunne. Tehtud! Siis sai veel mööda vrakki ronitud ja pilte tehtud. Nüüd kulus küll ära üks soe söök ja jook. Tegelikult ei olnud plaanis võõra maja juures sööma hakata, kuid paistis, et see on ainus kuiv ja enam-vähem tuulevaikne koht. Majapidamises tundus, et kõik uksed, luugid ja kõik mis vähegi võimalik, oli tabalukuga kinni pandud. Huvitav kui suur see võtmekimp on ja kui palju aega kulub, et need kõik lahti teha?

Söök söödud ja jook joodud, asusime tagasiteele. Põhimõtteliselt sama, mis tulek, lihtsalt teist pidi. Vahepeal mõtlesime, et kes krt see oli, kes arvas, et nüüd on mõistlik siia sohu ronida? Ja kes krt see ütles, et Emajõe veetase on madal?

(There is no escape from the enemy who lives within)

Arvutuste kohaselt peaks loodusliku valgusega sillani tagasi jõudma. Umbes nii ka läks. Pärast soo peal müttamist mööda rada ja hiljem mööda autoteed kõndida oli juba kerge. Kuni jõudsime tuttava punase kirjaga talu sildini. Vaikne reziim sisse ja kiirel sammul edasi. Seekord nii hästi ei läinud nagu enne. Majale lähenedes ilmselt kassipoeg ehmus meie peale ja kihutas maja poole, see omakorda lasi koera häiresse. Paraku me ei olnud veel eemaldumas ning koer tegi üsna kurja häält. Millalgi kõlas ka peremehe hääl, kes pani veel koerale puid alla. Muu hulgas käis läbi midagi sellist: "Mine vaata kes seal on, /koera_nimi/, aja nad minema!". Tundus, et ükskõik mida ütelda või teha, võib see peremeest või koera ärritada. Kiirendasime lihtsalt sammu. Talust ohutus kauguses jätkus rahulik jalutuskäik autoni. Auto juures sai seljakoti seljast visata ja mugavale istmele istuda. Peale umbes 20km kõndimist, millest pool soos, oli see ikka ilgelt mõnus.

Aitäh aarde peitjatele! Aitäh Matu, Rudolf ja Tunk logide eest, mis viisid ideele ka ise see teekond ette võtta! Ja aitäh kaaslastele, kellega sai see matk ära tehtud!

1 oktoober 2022 kommenteeris Tessa, Merle ja seltskond [meteta]

Taaskülastus.
Uku aare – endiselt põnev sihtmärk siin kauges Eestimaa nurgas keset suurt sood. Mõned aastad tagasi tundus veel üsna raskesti kättesaadav aare. Eelmisel talve meeldejääva suusamatka käigus sai lõpuks see kaua mõtteis mõlkunud punkt külastatud.

Täna meil tegelikult geoplaane üldse polnudki, veetsime toreda õhtu parvemajas ja tänaseks oli plaanis lihtsalt mõnusalt kulgeda ja nautida sügist soos. Hommik algas arvatust oluliselt varem, kuna imelise vaikuse soos katkestas ühe eriti unetu toodetud süsteemne (ja tema enda arvates vist vaikne) kilekoti krabin ja lukkude ragin, mille peale ka kõige suurem unimüts oleks ilmselt vaevata end jalule ajanud;). Igatahes eeldatav hommikune ärataja pidi pettunult oma kaotust tunnistama, kuna ei saanud öösel vihjatud katseid meie peal rakendada, aga vähemalt sai oma võimalike äratusmeetodite nimekirja uue ideega täiendada;):).

Nali naljaks, varane äratus oli tegelikult väga positiivne, saime imetleda päikesetõusu läbi soo kohal laiuva udu ja ees ootas mõnus sügispäev.

Parvemajast võis igaüks omale välja valida kõige meelepärasemat rohelist tooni kanuu ja varahommikuses vaikuses sättisime peaaegu peegelsileda Kalli järve poole teele. Plaan oli kanuutada üle järve ning kusagil lõuna pool leida paik maabumiseks. Kuna noorem põlvkond korilusest väga vaimustuses ei olnud, siis hõikas Piret välja mõtte, et võiks nad kõigepealt laevavrakki uurima viia. See kõlas ka mulle, kel sügise rabaretkedelt on jõhvika talvevarud juba ülearugi olemas, päris ahvatleva plaanina ja nii võtsidki kaks kanuud kõigepealt suuna Ukule. Veetase vraki juures oli madal, aga piisav, et kanuuga otse treppi navigeerida ning pardale ronida.

Erinevalt minu talvisest külastusest õnnestus karp seekord loomulikult kohe leida. Panime logiraamatusse külastuse kirja, turnisime veel veidi vrakil ning seejärel osad läksid jõhvikale, teised lõbutsema.
Jõhvikad olid siin tõeliselt pirakad, noh, vähemalt sellel, kes esialgu korjata ei viitsinud ning seetõttu natuke kaugemale jalutas ja nii megasuurte marjadeni jõudis, nendega täitus anum üsna kiiresti. Usinamad asusid varem agaralt korjama ning pidid poole väiksemate marjadega leppima, mille vähesuse üle ei saanud aga keegi kurta, jõhvikate talvevarud said lühikese ajaga korjatud.

Ja vahva päev jätkub.

30 juuli 2022 kommenteeris Hannes [hannesvee]

Tuleb välja, et selle laeva puhul ei olegi tegemist Ukuga vaid hoopis kalakaitselaevaga Valvur. Aga ilmselt siis sellest ka küsimärk aarde nimes? :)

26 juuli 2022 kommenteeris Hannes [hannesvee]

See aare sai küll ca 5 aastat tagasi leitud aga hoopis teistes tingimustes, südatalvel mööda jääd tulles. Täna kajakimatka käigus õiget objekti märgates tuli tahtmine aare taas üle vaadata. Mõnus puhkehetk, aare väga heas seisus.

13 juuli 2022 leidis Margus ja [kaksikmadu]

Ohohh, täitsa äge. Ei osanud sellist asja oodatagi.

Aitäh!

8 juuli 2022 leidis Rasmus, Pätris ja Ain [aints]

Tulime Tartust paadiga siia kalale. Kui Rasmus ja Pätris said sageli oma spinningute lanti tühjendada, püüdsin mina oma käsiõngega välja ei muud kui mitte midagi. See-eest näkkas aardega. Aastaid kestnud geopeituslik unistus sai seega sööda. Aare korras.

27 juuni 2022 leidis Ove ja Külliki [orca]

Kuna Romantiline Rannatee on peamiselt läbitud sai romantikat otsitud Eestimaa teisest servast. Kalle käest sai parv renditud ning jõele. Too Uku on meid ahvatlenud juba geopeituse algus aastatel ning seega ei olnud isegi mitte mõeldav seda mitte külastada. Aare korras ning sai meie logigi kirja. Tänud

7 mai 2022 leidis [geoloog], Artur & [pantograaf]

Uku! Aitäh!

17 juuli 2021 leidis Kaupo, Liis ja meie [yksk6ik]

Meil oli leidmata ja nii me kümnenda juurest siia kulgesime. Täitsa vägev laevavrakk siin. Aarde peal oli linnupesa, milles katki läinud muna haises täiega. Õnneks polnud vaja seal kaua viibida. Tegime mõned kaadrid ja jätkasime teekonda. Tänud

3 juuli 2021 leidis Eneli, Arvo & [speedsta]

Eks vist juba eespoolgi mainitud, et see vrakk pole tegelikult Uku vaid suure tõenäosusega Valvur. Ajalik arutelu on siin teemas: http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?f=25&t=9714&start=105 Tegelikult ei plaaninud esmases järjekorras siia tulla, vaid võtta teisi EST aardeid aga pliiatsi puudus korrigeeris plaane. Olime valmis leiduvat pliiatsit poolitama vms viisil ära kasutama aga õnneks sisaldas aardekarp kaks pliiatsit, millest ühe (kehvema) ärastasime. Teinekord paneme enne pikemat reisi kõik pliiatsid tasku.

NB: aarde vahetus läheduses on linnupesad, katsuge kiirelt ja võimalikult vähe häirivalt logida.

15 mai 2021 leidis Maire, Karl, Kristel ja Laur [ftf]

Kui juba paadiga siin kandis olime, siis külastasime ka seda aaret. Aitäh!

15 mai 2021 leidis Karl & Maire, Laur & [satiire]

See on aare mida olen juba ammu tahtnud ära teha, kuid kuidagi polnud siiani päevakorda sattunud. Kuna me nüüd siinkandis nagunii olime, siis oleks olnud patt see logimata jätta. :) Hetkeks tekkis küll hirm, et jääb logimata kuna üks kajakas oli aarde juurde pesa teinud, kuid saime õnneks segamatult logitud ja kajakas oma muna peal edasi istuda. :)

Mina tänan!

9 mai 2021 leidis Mansa ja [kadari]

Siia toodi mind ekstra kohale. Päästevest tahtis igale poole kinni jääda ja topsiku kohale olid tiirud pesa teinud. Tegin siis võimalukult kiiresti, et nende pereelu mitte segada.

13 veebruar 2021 leidis Merle [meteta]

Uku aare - see põnev sihtmärk ahvatles alates sellest ajast kui ta avastasin ehk vähemalt paar aastat on ta mõtteis mõlkunud.

Oli selline üksik kauge kutsuv punkt kaardil, mis ootas oma õiget aega, millal ja kuidas polnud teada, aga kindel oli, et siia tahan kunagi matkata kindlasti omal jõul, mitte motoriseeritud abivahendiga.
Sel suvel mõõtsin puhkuse ajal neid jõelookeid ühelt ja teiselt pool, aga suvi sai taas liiga ruttu otsa, üksi ei tahtnud ja kambaga supilauatades siia poleks jõudnud. Kui sügisel siia äkki terve hunnik ühenimelisi aardeid pudenes, siis olin siiralt tunnistades korraks isegi natuke pettunud, sest enam polnudki Uku üksik ahvatlus raskesti kättesaadavas kohas, varsti hakkab üks usin traili skoorimine ja see pole enam see. Loodetavasti see maastik siin päris tihedalt siiski täis ei pudistata:).

Tänavune mõnus talv tuletas Ukut taas meelde ja järgmine hetk vaimustusin enda mõttest, et siia võiks ju praeguseid soodsaid olusid ära kasutades suusamatka teha. Laupäeval plaanitud mugumatk jäi ära, Alutaguse maratonist otsustasin ka loobuda, see oligi halb mõte. Palju parem mõte tundus nüüd Uku. Kui midagi pähe võtad, siis ei saa mõnikord enam sellest loobuda. Tuleb minna. Enamik, kes mu plaanist kuulsid, mainisid selle peale kohe uut traili ja soovitati neid esti topse ka skoorida või imestasid üldse, et milleks Uku, selle saab ju koos esti skoorimisega ka tehtud.
Saaks muidugi.
Aga mis teha, kui mõnel on mõni kiiks :).
Ja Uku aare on Uku aare, eriline, kaua mõeldud kauge põnev sihtkoht ;)

Niisiis, kuulasin kommentaarid ära ja noogutasin nõusolevalt kõigile, aga teadsin juba, et hommikul kustutan mõtteliselt kõik “segavad” täpid kaardilt ning võtan suuna Ukule.

Parklas suusad alla ja korraks pilk kaardile – levi null.. olgu peale, ega siin midagi navigeerida polegi ju, lihtsalt kulged mööda jõge kuni põrkad vastu vrakki;).
Hommikune karge õhk ja ühtlaselt hall taevas saatjaks, asusin teele. Vaikus ja puhas valge lumi, mõnus. Juba esimesel kilomeetril sain muidugi aru, et olin oma suusavormi pisut üle hinnanud, lumi polnudki nii kerge ja õhuline, et oleks saanud lendleval uisusammul Kalli järve suunas hõljuda. Jõel avastasin kellegi eilse suusaraja, mis kulges kohati paralleelselt, kohati kattus mingi atv-laadse sõiduki jäljega. Mõlemast oli natuke abi, aga lumes liikumine nõudis siiski rohkem ukerdamist kui kujunes lihtsaks liuglemiseks. Pool teed rassisin vastutuult ja õrnas lumesajus, ise rõõmustasin, et tagasiteel on see ju kasuks, tuul lükkab tagant ja olen viuhti tagasi parklas.

Teekond tundus pikk, aga lõpuks ta kõrkjate varjust paistiski, küll oli rõõmustav vaatepilt. Tegin vrakile tiiru ja uurisin erinevaid detaile. Laevatekile ronimine oli paras katsumus, sest suusasaapa libedad plastikused tallad pole ju ronimiseks mõeldud, eriti sellise hõreda metallist objekti otsa. Logimisega läks kauem kui oleks pidanud, aga vähemalt sai vrakk korralikult lumest puhastatud:).

Vaatasin tühjust ja vaikust enda ümber ning oligi aeg tagasiteele asuda. Oma värskes suusajäljes oli oluliselt mõnusam, kuigi ma ikka korduvalt “kiitsin” ennast, et pidamismäärdega klassikasuusad ilusti autosse jätsin ja vale suusapaari valiku tegin, tänu millele ma seetõttu kohati liikumist stiilis “kolm sammu edasi, kaks tagasi - ikkagi progress!;)” harrastama pidin. Loodetud taganttuul oli loomulikult asendunud täieliku tuulevaikusega, aga tagasisõit kulges siiski vähemalt 2x kiiremini kui tulek. Natuke vist isegi meenutas nüüd mu suusatamine suusatamist, aga rahul olin siiski, et ma Alutaguse asemel ikkagi hoopis siia tulin, siin ei näe minu omas tempos ukerdamist keegi.

Lõpusirgel märkasin järsku eemal jääl suurt musta koera, jõudsin juba rõõmustada, et see on ehk tuntud reisisellist geokoer ja kohe leiab aset tore kohtumine, aga pilku teravdades muutus koer Indyst hoopis teiseks matkakoeraks, nime unustasin juba. Tervitasime, ajasime pisut juttu, soovisin head matka ning läbisin oma viimased paarsada meetrit jõejääl.

Kokkuvõttes väga mõnus retk, nautisin tänast hommikut väga.
Oli minu isiklik kiiks, aga seda oli vaja, seega jäi Uku aare siin täna minu ainukeseks leiuks. Teised siinsed karbid jäävad ootama järgmist toredat retke, mis kindlasti saab ka väga vahva olema, aga sellest saagu juba teine seiklus (või kolmas ja neljas ka;)).

Aitäh peitjale!
Selline geopeitus mulle meeldib.
Teistsugune meeldib muidugi ikka ka.

10 oktoober 2020 leidis Lauri [wazzyly]

Leidsin

10 oktoober 2020 leidis Lauri & [madkool]

Mul ei ole midagi liiga põnevat muljetada Uku juurde kohalejõudmise osas... Tegelikult oli päev täis meeleolukaid sündmusi Emajõe suursoos, sai ka Peipsi peale põigatud, külastatud mitmeid väiksemaid järvi jne. Aga seda mitte otseselt Uku juurde jõudmiseks, vaid poetasime veidi topse sinnakanti. Küll varsti avaldan ära ka.
Aga Uku juurde sõidutati mind lihtsalt kohale. Vesi oli madal ja läksin mõnikümmend meetrit läbi põlveni vee, ronisin, võtsin karbi loogilisest kohast välja, tegin paar pildiklõpsu ja läksime jätkasime oma khmmm "väikest veematka". Jah, tegelikult oli värvikaid juhtumeid rohkelt ja seetõttu jäid pea pooled planeeritud topsid panemata, aga ilma Ukut logimata poleks ma olnud ka nõus päeva lõpetama. Seega ei kurda üldse ja tänan kutsumast.

12 september 2020 leidis Marko [markosu]

Pärast Sibulatee puhveteid oli järgmine suur eesmärk Uku?t külastada.

Parkisime auto Ahunapalus Kalli jõe kaldale, riietusime kuivülikondadesse, tassisime kajakid vette ning asusime teele. Mööda jõge oli väga mõnus kulgede. Avaras jões oli ruumi kenastining kerge vool ja hea kajakk tegid liikumise kergeks. Kaardilugejana sain jälgida, et kulgeme ikka õiget teed pidi ja ei pööra kuskilt hargmikust vales suunas. Aeg lendas ja juba varsti olime Kalli järvel, mille kaldal laevajäänused meid ees ootasid. Randudes ronisime laevale, nautisime vaateid veele ja maale ning otsisime ka aarde üles. Oma külaskäigu tõestuseks jätsime lisaks nimedele ka ränduri.

Õhtu ja sellega saabuv pimedus aga meie taga ei oodanud, seega varsti asusime tagasiteele. Laevale hüvasti jättes nägi veel päris kaugele, ent jõe peal oli juba tunduvalt hämaram, mistõttu tasus paaris kohas vaatamata alles külastatud jõele kaardiga konsulteerida. Lõpusirgel lülitasin lausa valmis seatud lambi sisse, et randumiskohta valgustada.

Kokku läbisime umbes 14 km. Tänan senimaani ühe mõnusaima kajakiretke eest!

12 september 2020 leidis Inge [aunad]

Kui tuli otsus Sibulatee üritusel osaleda, siis loomulikult tuli kaardilt ka lähedusse jäävaid huvitavaid aardeid uurida. Uku tundus just paraja väljakutsena, mis ka hoolimata pisut liiga tuulisest ilmast peaks õigelt poolt lähenedes üsna meeldiv aare olema. Kuidagi märkamatult aga möödus päeva esimene pool ja kui me lõpuks Kalli jõe äärde jõudsime oli kell juba viis läbi. Sellest hoolimata tirisime kuivakad selga ja tõstsime kajakid vette ning teekond võis alata.

Mõnusalt lai jõgi, mille äärde jäid mõned kopra pesad ja kuhu suubus ka lisa harusid, mida kaardilgi polnud. Iga järjekordse lookeni jõudes oli põnevust, et mis edasi ja millal järv algab. Järvele jõudes esimese hooga ei saanudki sellest aru, kuidagi nii loomulik ja sujuv oli see üleminek. Järve ääres oli keegi telkimas ja eemalt paistis ka üks paat. Kui me lõpuks oma otsitud laevukese üles leidsime, siis oli järv jäänud puhtalt meie valdusesse. Pilvede vahelt piiluva ja laisalt loojumise suunas liikuva päikese helgis uudistasime laevukest ja leidsime sellest orjenteerumise vahepunkti. Veidi hiljem leidsime ka aarde ja saime oma külaskäigu jäädvustada ning mõnusa suurusega karpi ka ränduri jätta.

Tagasitee kulges vastuvoolu, vaikselt lahkuva päevavalguse järel tasakesi ligi hiiliva hämaruse saabumise mängu jälgides, rahulikult aerutades. Just sellel ajal on loomad eriti aktiivsed ringi liikuma ja oli nii ujuja, kaldal ragistaja, kui ka paari kaupa pahinal vastu lendajad. Viimasesse käänakusse keeramise järel oli hämarus juba nii tugevaks saanud, et maabumispaiga tabamiseks sai korraks isegi lambi abi kasutatud. Vahetult enne päris pimeduse saabumist, saime siiski veest välja ja üle Emajõe suursoo kajas päeva lõpetuseks võidurõõmus eduka vallutuse lõppu kuulutav hüüd :D

Autoga ööbimiskoha poole sõites oli üks pahaaimamatu kitseke end liiga tee ligi uinuma sättinud ning ehmus meie lähenemise peale ärkvele. Õnneks märkasin teda piisavalt kiiresti ja aeglustuse kõrvale korduva KITS-KIts-kits hüüdmise saatel, miski hoidis seda habrast loomakest ja ta poole sammu peal keeras õnneks teest eemale ning pääses vaid ehmatusega. Saime kergendunult hingata ja rõõmustada tema õige otsuse üle. Liiga hilised rändurid aga teatavasti metsaonni õigeks ajaks ei jõua ja päeva lõpuks sai minust paadialune - magasin nimelt autos, mille katusel paat.

Tänan toreda väljakutse eest.

20 august 2020 leidis Kaupo&Liis [luurebuss]

Nüüd on küll põhjust u(h)kustada, sest u(s)kumatu, aga saigi Uku leitud. Aasta tagasi oli Uku minu jaoks veel kõige kättesaamatumana tunduv aare (nüüd on selleks Soomaa pärlid). Muidugi aitas sellele kaasa see, et läksime paadiga nagu vanad sõjaveteranid. Samas veel mõnikümmend meetrit enne aaret olime üpris segaduses, sest (k)u(k)kusime mis me (k)u(k)kusime, Ukuga oli täitsa ????? Mõtlesime, et muidu võetakse aaretest nänni ja pastakaid kaasa, aga siin läks vist keegi kogemata vana sõjalaevaga minema... Kui siis korraga inglikoor taevasse tõusis ja hõbehäälselt laulma hakkas ning üks vana laev meile end justkui eikusagilt ilmutas, oli ikka väga eriline tunne. Karp sai leitud mõistliku aja jooksul loogilisest kohast, igal aastaajal kättesaadavana.

Tagasitee enam nii imeline ja maagiline polnud. Võis olla nii, et üks meist tüüris ja teine pidi kaarti vaatama. Sel teisel läks aga "veits" nihu ja ühel hetkel avastasime end madalikult #piinlik. Ei läinudki kaua, kui lisandus veel karma, kes teist nuhtles. Kuskilt kerkis üks meie jaoks üpris korralik laine. Tüürimees istus omal kohal nagu kukulind õrrel, kaardilugeja lendas mööda paati nigu kirp ringi ja lõpetas paadi põrandal, sest siis põrkas ta laine tõttu kõige vähem vastu paadi külge ja muid kohti. Viimased kaks kilomeetrit olid seetõttu ikka korralik piin ja veendumus, et puu otsas jõlkuda on palju lihtsam, kui merega hakkama saada, aina süvenes.

20 august 2020 leidis Liis&Kaupo [lepalind]

Piirisaarest siia sõites olin küll veesügavuse kaarti vaadanud, aga koguaeg kaart ees sõita ei saanud ning siis tuli umbes minna. Enam-vähem kaldast kaugel, loodetavasti on sügav vesi. Nii ka õnnestus ning sõita oli mõnus. Sai teistele sõitjatele lehvitatud ning ilma nauditud. Ilma probleemideta jõudsime Kalli jõele ning siis järvele. Varsti oli aare 600 meetrit otse ees, kuid me näeme ainult pilliroogu. Isegi 200m kaugusel ei saanud midagi aru, kuid siis õnnestus ümber nurga keerata ning seal ta oligi. Sidusime enda paadi Uku? külge kinni ning läksime otsima. Tundus ainult üks loogiline peidukas, kuid sealt ei näinud. Siis tekkis juba nõutus, kuid õnneks jäi Aare aare Liisile silma. Nimed kirja ja tegime siin söögipausi. Tagasitee mööda jõge oli nagu enne, kui Peipsile jõudes sõitsime küll samad teed pidi, aga nüüd jäime madalikule Pedaspää lahel. GPSi arvates olime täpselt nii olnud, aga siis ei märganud liivast põhja. Otseselt kinni ei jäänud, aga vesi oli liiga madal mootoriga sõitmisega. Natukene sõudmist ja sai jälle rutškat väänata. Varsti tuli lainetus ning nina hakkas hüppama. Poole gaasiga sõites oli hullemgi ning siis polnud muud, kui gaas põhja. Vahemõno parrasel sattusime jälle madalikule, sest algul tundus vett jaguvat ning mööda laevateed tundus liiga pikk ring. Tõstsin mootori kõrgemale ning saime läbi. Sügavas vees aga kerkis laine 50cm peale ning siis andis laveerida külglainega. Sõit oli huvitav, kuid õnneks kaua ei kestnud ja saime tagasi Laaksaare sadamasse. Oli äge kogemus, aitäh siia juhatamast :)

15 august 2020 leidis Henri ja Elena [henrikiivit]

Lugedes eelnevaid logisid, siis üsna narr on kirjutada, et teel Piirisaarelt tagasi käisime ka Uku juurest läbi - mingit erilist suurt planeerimist või matkamist polnud - kulgesime paadiga mööda jõge kohale ja nautisime vaateid

Logide järgi pole küll tegu algupärase Ukuga aga arusaamatuks jääb, et kuidas selline alus satub sellisesse kohta

Täname peitjat ajalootunni eest :)

15 august 2020 leidis Elena [elbori]

Kõigil on sellised uhked logid oma teekonnast aardeni. Olime paadiga emajõel ja otsustasime ka Piirissaare aarded üle vaadata. Märkasime et üks aare on veel vee peal ja otsustasime ka Uku ära külastada. Paat teel aardeni kinni ei jäänud. Ei oskagi midagi rohkem kirjutada. Pettumus oli kui logidest leidsime et tegu päris Ukuga pole.

3 august 2020 leidis Ain, Margit jt [maky]

Kui juuli teises pooles selgus, et mul on võimalus kaasa lüüa ühel Emajõe parvematkal, ööbida parvemajakeses, sõita kanuu ja paadiga, siis kohe lõi põlema tuluke, et sealkandis on ju geopeituse mängu kuulus laevavrakk, millele ligipääs just kergete killast pole. Äkki selle matka raames on nüüd võimalus veeteed mööda liikudes sinna minna… Eeltööna lugesin vanu logisid (millistest tegelikult üks on huvitavam kui teine) ja uurisin kaarte, et leida võimalik liikumistee vrakini. Ühesõnaga ootusärevus selle reisi osas oli suur ja olgu juba öeldud - ma ei pidanud pettuma.

Omaette tore seiklus oli juba parvematk Emajõel Kavastust kuni Peipsini, siis mööda lainetavat järve Kalli jõe suudmeni ja sealt meie ööbimispaika parvemajja. Kui olime kohaliku majapidamise üle vaadanud ja natukene hinge tõmmanud teatasime peremehele, et meil on nüüd soov natuke kaugemale aerutada, kui silm ulatub. Kui kuuldi meie sihtobjektist, siis saime enne teele minekut korraliku loengu osalisteks, teemaks loomulikult sõjalaev Uku. Oma üllatuseks kuulsime, et see, kuhu meie minna tahame on nn liba-Uku, päris Uku lammutati 4 aastat tagasi Tartus. Laev ise aga oli tõepoolest kuulus olnud – osalenud mitte ainult Vabadussõja võitlustes Peipsil, vaid ka II maailmasõjas, töötanud aastaid Tartu-Pihkva reisilaevana ning 60-ndatel aastatel veel ujuvhotellina. Enne lammutamist seisnud pikalt Praagal.

Nüüd juba tunduvalt targematena asusime kahe kanuuga viiekesi teele – 2 geopeituse fänni ja 3 mugu, kuigi antud hetkel olid viimased meie toetajasmeeskonnaks ja teadsid väga hästi millisel eesmärgil me selle kanuusõidu ette võtame. Telefoni, kuhu siht oli paika pandud, panin igaks juhuks jope luku taha kindlalt kinni, sest mine tea seda kanuu kindlust, ennegi ümber mindud, märg telefon on ikkagi parem, kui vee põhja vajunud telefon. Sõita oli umbes 1,5 km. Esimesed 20-30 m polnud vee peal libisemisel nagu väga vigagi, kuid siis hakkas minek kiiva kiskuma. Küll leidsime ennast aeg-ajalt kõrkjatest, siis jälle keset vett, aga sõidusuunale vastupidi asendis. Kõik see ajas hirmsasti naerma ja mida rohkem me naersime, seda jõuetumad olime oma järgmist aerutõmmet tegema. Kui teine paatkond aeg ajalt hõikas, et millist suunda on vaja hoida, siis otsisin peidus oleva telefoni välja ja tõdesin rõõmuga, et meetrid kõigest hoolimata ikka vähenesid, mitte vastupidi.

Laeva vrakk oli vana ja väsinud, aga elus. Kui sinna kevadeti linnud oma pesa teevad ja inimese jalaga kannatab laevale astuda, siis peab ta veel vastu küll. Aardega on kõik korras!

Tagasiteele asudes oli järvel tõusnud tuul, võtsime kanuud üksteise taha sleppi ja püüdsime korralikult aerutada. Sellist mõnusat kulgemist mööda vett koos väikese füüsilise pingutusega polnud tükil ajal tundnud. Väga äge oli! Tagasi parvemajja jõudes ootas ees õhtusöök, soe saun, ujumine …

Aitäh aarde peitjate meeskonnale, aitäh meie geokaaslastele! Täna oli vaieldamatult minu selle suve kõige lahedam päev …

26 juuni 2020 leidis Arvo [arvoaljaste]

Mis ma siis oskan selle kohta kosta. Vaid seda, et oli mu päeva põhieesmärk. 30 kraadises soojas lõõskava päikese käes ajasin oma süsta Kalli jõe loodusliku osa algusesse. Eeltöö alusel sain tõdemuse, et Ahunapalu kandist ongi kõige mõistlikum peale minna ja siis piki jõge minna. Teiseks variandiks oleksin proovinud Meerapalu pealt mööda järvekallast minna, kuid see tundus ohtlikum variant. Jõe peal täitsa savi, kas käid üksi või mitmekesi. Ja ma käisin üksi.

Väga päikeseline tõesti. Klaassile vesi. Huvitavamatest elamustest oli näha kobrast, kes mu eest kaldale põgenes. Ja ühte pardiemmet, kes oma 7t last üritas päästa nii, et lendas mu ette ja tiibadega ripsutas vees ja tegi sik-sake, et endale tähelepanu tõmmata ja mind tema lastest eemale. Ma siis kuulekalt järgnesin talle, et ta tants asjatu poleks.

Kohale jõudes tõdesin, et paat oli väiksem, kui oleksin arvanud. Ma eeldasin mingit mini Titanicut, seda mulle ei antud. Aga ikkagi oli päris äge. Ja kuna linnud olid pesast lennanud, siis sel korral sain ka aardelogi kirja ja ei pidanud virtuaalsega leppima. Ma nagu imeastan, et seda laeva pole juba muuseumisse tassinud. Ja tegelt võib tänulik olla, et tükikese emamaa ajaloost tundmaõppimiseks tuleb ise üks ponnistus teha ja kas laeva, õhupalli või langevarjuhüppe abil sinna jõuda.

Tundus maru sügav see vesi seal. Tegelt sain aru, et ma võin lihtsalt püsti tõusta seal paadi juures ja on poole vööni vesi :D Ja siis ma ujusin seal, võtsin päikest ja tegin eine.

Tagasitee oma autoni oli ka väga nauditav. Puhas liuglemine. Ma arvan, et mu vee peal oldud aeg oli ca 4 tundi. Aga see on puusalt paugutamine, ei kujuta tegelt ette, sest aja mõõtmine polnud prioriteet. Ühe otsa peale kulus ca. 6 km distantsi.

Kindlasti võib aaret soovitada, jällegi üks keskmisest mõnusam seiklusaare, mitte mingi drive-in logi. Ma alati valin sellise aarde ja võtan ühe päevas selliseid, mitte 20tk kergeid päevas. Tänud siia juhatamast, tõesti väärt koht.

13 juuni 2020 leidis Mia ja Taivo [sabagmjager]

Sattusime aarde lähedusse juhuslikult, nimelt tähistasime parvemajas isa sõbra juubelit. Huvi pärast avatud kaardilt vaatas aga vastu nii tore aare, et piinlik oleks olnud jätta see otsimata, kui juba Kuusalust siia sohu kohale sai sõidetud. Veensin isaendaga kaasa tulema ja hüppasime parvemaja kanuusse ning hakkasime pooleteise kilomeetri kauguselt sõudma. Minu jaoks oli see esimene kanuusõit. Üllatavalt kiiresti jõudsime Kalli järvele ja tuvastasime kaugelt ka raudkolaka kõrkjate taga. Ta tõesti oli siin! Kribinal krabinal ronisin mööda laevaluustikku tekile ja kiikasin ainsasse võimalikku peidukohta. Kõigepealt nägin lamineeritud paberit Armeenia vanasõnaga (millist, mine ise vaatama) ning siis... pesa! Kolme suure täpilise munaga! Kui mu kahtlused osutuvad õigeks, on keegi kohalik aarde oma kodu sisse põiminud. Seega jäi nimi paberile kirja panemata, aga tegime alternatiivse pildi. Laevaninas ja päästevestiga ja vastu päikest. Igatahes suurimad tänud peitjale, just sellist Muumitrolli seiklust ma olengi igatsenud.

8 september 2019 leidis   [tunk]

Juba üsna ammu tahtsin minagi Uku suviste jalgsi külastanute klubisse kuuluda (ei, mitte Uku Suviste klubisse!)

Kui jalgsi Piiriissaare sai valuga sooritatud ja juba Meerapalus olin, siis vaatasin, et oi: lähim aare - Uku? Ühtlasi meenus, et ma plaanisingi seda nimelt jalgsi suvel püüda, nii nagu Matu ja Rudolf, ning et teekonda oleks paras alustada just siitsamast - Meerapalust. Peipsi järves jalutamine lõppes loojanguga, auto juurde tagasi jõudsin siis kui pimedus juba tubli tund aega maad kattis. Kusagil läheduses leidsin pasliku ööbimiskoha ning mõtlesin, et eks hommikul vaatab, kuidas viitsimist on. Niipalju veel õhtul pingisin, et saaks Matu logis nimetatud teekonnapunktide koordinaadid, sest ebastabiilse internetilevi tõttu tekkis mul Maa-ameti kaardi vaatamisega ja selle abil teekonna planeerimisega raskusi. Hommikul ärgates polnud veel vastust laekunud. Sõitsin Meerapalu keskväljakule, bussipeatuse nime järgi Arusoo. Seal anti netti õnneks juba normaalselt ja sain tarviliku info kätte. Märkisin endale gepsu igaks juhuks koguni 8 teekonnapunkti. Kinnitasin keha, võtsin mullivaba mineraalvee kaasa ja hakkasin vaikselt astuma. See sündis kuskil pealelõunasel kellaajal.

Eelmisel õhtul läbi kõrkjate Peipsit rünnates olid jalad natuke katki läinud ja hellaks muutunud. Öö jooksul küll suurem kipitus taandus. Hommikul ei tahtnud siiski jalalabasid eriti lähemalt vaadata, ajasin lihtsalt paksud sokid jalga. Jalatsivalikuks osutusid kummikud, sest hiljem päeva jätkamiseks alternatiivtossusid seekord ei leidunud, ja oli selge, et Uku-retkel voolaks vähemalt kuskil ikka vesi üle madala tossuääre sisse. Kummikud pole kindlasti mu lemmikjalanõud, aga sobisid sellele retkele hästi ning lisaks pakkusid tõhusat kaitset hellaks kriibitud säärtele. Leego oja ujumisvõimaluse osas olin teadlik ning pistsin selleks otstarbeks isegi rätiku seljakotti.

Alustasin samamoodi nagu Matu ja Rudolf. Tegelikult enamus träkist kulges tõenäoliselt suuresti sarnaselt, siiski mõningate erinevustega. Meerapalult algav talitee osutus kergemini astutavaks kui ma oodanud olin. Talude lähedusse jõudes läksin soo poolt ümber metsatuka, et vähemalt algul mingit tülikat valduriga vaidlemist ei tuleks. Alternatiivsete variantide proovimise jätsin pigem tagasiteele. Järgmine talitee Virvessaarelt Leegole oli küll kuivem, kuid rohkem täis kasvanud. Kõrva järgi hinnates vähem lirtsumist ja rohkem sahistamist. Laudteest märkasin vaid ühtainsamat sügavale soopinnasesse vajunud tükki. Kuid positiivne üllatus, millele salamisi isegi natuke lootnud olin - talitee ristumiskohal Leego ojaga seisis korralik ATV-kõlbulik sild! Täitsa võimalik, et seda on osaliselt ka laudteest nopitud materjaliga täiendatud. Igatahes on sild tähistatud juba nõuka-aegsetel kaartidel ning selgelt nähtav 2014. aasta ortofotol. Mis tähendab, et kui meie geopoisid siin aasta hiljem mudamülkas ujusid ja parme toitsid, tegid nad seda puhtalt oma seikluse vürtsitamiseks :P Igatahes mul täna supelda ei tulnudki.

Kindlasti tahtsin oma silmaga üle vaadata ka Leego järve. Kui siin hakataks korraldama näiteks Leego Järvemuusika festivali, siis jah, saab küll! Aga piletihind peaks algama 4000 eurost, vastasel juhul ei pruugi piisavalt publikut jaguda. Nimelt kui inimesed liiga odavalt kohale saavad, siis ei oska nad ehk vääriliselt hinnata seda vänget muda-odööri, mis kaldal ringi hõljub :o) Kohalikus faunas annavad tooni teod ja karbilised, kelle kodasid järveäär tihedalt täis oli, suurimate pikkus üle 10 cm. Puhkasin pisut, arvates, et järgneb retke kõige raskem osa radadeta sool.

Ma ei eksinud. Kõikuvate tarnade peal ja madalate kaskede vahel manööverdamine võttis võhmale üsna varsti. Pilve tagant valla pääsenud päike oli küll ilus, kuid sellega kaasnev palavus väsitas veel omakorda. Pool pudelit mullita Värskat oli kaasas - lubasin endale, et ei rüüpa sealt enne kui jõuan Maa-ameti kaardil märgitud taliteele, mis jookseb otse Leego ja Kalli järve vahel. Seni tuli maast nopitud pohladega leppida. Üks, mis ahvist inimese pidi tegema, olevat tööriista kasutamine. Mingil hetkel hakkas närvidele käima pidevalt näoga ämblikuvõrkude püüdmine, selleks puhuks võtsin kepi kätte ning hoidsin püsti enda ees. Varsti aga ahvistusin uuesti, sest lihtsalt ei viitsinud seda toigast enam hoida. Teine käsi oli niigi pidevalt hõivatud sadade kaupa põdrakärbeste juustest ja mujalt maha nokkimisega. Tüütud nad on. Mitte nii tüütud kui parmud, aga sääskedest hullemad, ja täna oli neid meeletult palju. Igatahes talitee sirgele välja ma lõpuks jõudsin ning vesi läks nagu kerisele. Küllaltki pehme ja mitte eriti konkreetne rada, vähe kasutatud, lõpupoole hajus sootuks ära. Maa-ameti punktiiri lõpukõvera märkisin enne täpselt gepsu ning püüdsin ka looduses järgida. Aga ütleme nii, et tegelikult seda ei ole. Mõnisada meetrit enne aaret rada lihtsalt haihtub. See-eest päris lõpus sai paarikümne meetri jagu niidetud murul kõndida! Antud olukorras mõjus võimalus tsiviliseeritud inimese kombel astuda kohe nagu eriliselt luksuslik preemia :D

Uku paistab! Õnneks polegi ära viidud :o) Täna jäi vrakk tervenisti kuivale. Igaks juhuks hakkasin kohe aardeotsinguga pihta, sest mine tea, mis mugud siia võivad ilmuda. Otsida sain ikka ka - nii geps kui Maa-ameti ortofoto näitasid natuke teise koha peale, kuigi peidukas ise on muidugi loogiline. Aare kuiv ja korras, viimased leidjad Team_Estland augustis, eelmised juba talvised külastajad. Teades, et jagan emotsioone vähemalt kahe poisiga, kes siia raamatusse sissekande teinud, siis keerasin lehekülgi paar aastat tagasi, lugemaks Matu ja Rudolfi logi. Nad tituleerisid end seal lausa uhkesti "suvel jalgsi FTF-ijateks", selle mõõdupuu järgi olen ma siis STF vist? :o) Pärast leidu oli muidugi vaja veel laevavraki tekijäänustel kooserdada. Töntsi "pakujala" ja kummikuga nende naelapeade vahel manööverdamine liiga lihtne ei olnud. Enne lahkumist viskasin veel sirakile, koukisin välja moonakoti 6 koduse õunapabulaga, lasin hea maitsta ning tundsin ennast varsti palju kõbusamalt. Nüüd oskasin juba ka päikesepaistest lugu pidada.

Tagasiteel kasutasin talitee otsani jõudmiseks vaevumärgatavat loomarada ning see tegi liikumise lihtsamaks küll. Pikal sirgel otsustasin seekord lasta järjest kuni kaugel paistva soosaareni välja. Ehkki see moodustas träkile märgatava jõnksu ning kasvatas läbitavat distantsi Leego sillani, tõotas jällegi vähemat vaeva suuremate puude juurtega seotud pinnasel liikumisel. Võis näha, et puudeviirg pikeneb vasakule ning ei jookse päris järve ääres. Oli abi tõesti, nii minek aitas energiat säästa. Ühe suurema tamme najal seisis esimese oksani viiv redel ning läheduses soolapuu. Sool ammu tilgatumaks kadunud ja jahiposti pole tõenäoliselt juba aastaid kasutatud. Umbes 300-400 meetrit sain kõvemal pinnasel astuda, enne kui tuli see lõik, kus lihtsalt ei jäänud muud varianti kui aga jälle pokude vahele kalpsama minna. Olgugi, et päike paistis nüüd lünkadega ja mitte enam pidevalt, siis eilse raske rännaku jätkuna oli kere juba sellevõrra väsinud, et andis tunda küll. Tuli valida, kas tõsta jalgu kõrgemale (mööda kuivemat mättalist maad astudes) või neid igal sammul mudast välja rebida (mööda loomarada minnes). Mätastega kaasnes pahatihti ootamatuid üllatusi, kus pind lõi järsku jalge all kõikuma või sattus olema auk seal, kus paistis tarnatutt. Kuna need trikid väsitasid veel rohkem, siis eelistasin üldiselt pigem loomaradasid. Loomaradade probleem oli muidugi see, et need ei tahtnud üldse mulle vajalikku suunda minna :o) Kõik pöörasid mingil hetkel järve poole ära. Mistõttu pidin põhilise osa sellest lõigust ikkagi karglema. Leego oja juurde jõudes olin nõnda kurnatud, et kaalusin reaalselt end korraks värskendavasse vette kasta. Tagasi hoidis põhimõtteliselt vaid sellega paratamutult kaasnev räme mudastumine :P Silla juurest Virvessaarde viiva raja otsustasin nüüd lõpuni käia ja vaadata kuidas sealt talude vahelt saaks põhja pool jooksvale päris teele. Esiteks, kuigi see tähendas ringi (kilomeetri võrra pikem distants võrreldes tulekuga), siis autoga sõidetaval kõval pinnasel kõndimine nõuab oluliselt väiksemat pingutust kui mööda märga taliteed sumpamine. Teiseks, vahest olulisemgi põhjus, ma tahtsin ikka seda ka näha, mis seal on! Ja mul on hea meel, et just niisuguse valiku tegin. Soo on küll tore, siinne soo päris armas oma pisikeste kaskedega, aga ütleme nii, et selleks päevaks olin ma sood juba küllalt näinud :D Põhja poolt mööda autojälge ringi minek kujunes positiivseks vahelduseks. Motoorne lonkimine, jalgeesist ei pidanud enam jälgima, peaaegu puhkus. Üht-koma-teist huvitavat jäi silma, muuseas nägin ära salajase paradiisiranna Peipsi kaldal - kõrkjate vahel peidus olev 50 m laiune täiesti puhas liivarand. Väga chill. Kogu oma seitsmetunnisel retkel ei kohanud ma mitte ainsatki inimest, kuni küla peaväljakule naasmiseni. Ka tagasi vaadates hindan matka elamuse vääriliseks. Väga tõenäoline, et kunagi kevadel tahan uuesti tulla, teiselt poolt matkasüstaga mööda vett, hoopis teistsuguse elamuse jaoks :o) Aitäh peitjate tiimile, kes andsid põhjuse siia kaugesse nurka tulla!

24 veebruar 2019 leidis Kerli [kerlull]

Oma esimese geotalve alguses püstitasin endale kolm eesmärki - tahtsin ära teha niipalju üle-jää-aardeid kui võimalik, vähemalt korra metsaonnis ööbida ning...Uku. Kahe esimese eesmärgi täitmine läks üle ootuste hästi, kolmanda täitumine ei sõltunud aga enam minust endast. Nägin hullupööra vaeva, et oma tutvusringkonnast kedagi Uku juurde kaasa meelitada, enamus pööras selja juba siis kui mainisin, et matka pikkus on umbes 15km. Sõelale jäi veel paar-kolm inimest, kes uurisid natuke ka maastiku kohta ja said minult vastuse, et midagi kerget sealt oodata ei ole. Nii langesid paar inimest veel ära, õnneks üks ei küsinud, mida ma raske maastiku all silmas pean ja kui ei küsita, siis ega ma ei räägi ka :P Kuna tegu tundus olevat ka õrnalt temaatilise aardega, siis sai kuupäevaks ka 24.veebruar valitud.

Startisime Tartust kella 11 paiku, tegime teepeal kolm aaret ning suundusimegi Ahunapalusse. Tee sinna meenutas kohati filmi Vale pööre, vähemalt sellise välimusega haagissuvilaid jäi tee ääres silma päris mitu. Minul polnud vahet, kuhu auto jätta, aga mugu tahtis võimalikult lähedale trügida. Pärast mõningast ringiukerdamist jäi auto ikka tõkkepuu taha :) Pakkisin seljakotti kaasa vahetussaapad, viis paari vahetussokke, veepudeli, neli banaani ja akupanga. Tundus, et kõige mõistlikum on läheneda mööda jõge, seega hakkasime jõe äärest mööda jääd Kalli järve suunas liikuma. Jää pidas üllatavalt hästi vastu, mingi hetk jäi mugu minust lausa viis meetrit tahapoole. Mugu jõudis öelda, et jalutan nagu Raekoja platsil, kui järsku vajus Kerli puusani mutta :) Õnneks suutsin ise välja ka ukerdada, aga khmkmh...tempot enam ei teinud :P Sellest hoolimata õnnestus veel ka teist korda poris lõpetada, seekord ühe põlveni ja keset välja ukerdamist ka kolmandat korda, seekord teise põlveni. Ainus mõte oli, et jumal tänatud, et ma oma vahetussaapaid kohe käiku ei lasknud. Kuna eespool paistis õrna jää alt tume mudakiht, siis seekord ei jäänud me neljandat muttavajumist ootama, vaid püüdsime mõnda aega mööda kallast käia. Maastik oli väga poku-võsane, aga kuidagi rühkisime sealt paarsada meetrit läbi ning suundusime uuesti jääle, kust leidsime mingi sõiduki jäljed, kõndisime mõnda aega mööda neid. Varsti märkasime ees jõesuuet, kust üleminek tundus liiga riskantne. Kuna jõgi paistis minevat järjest laiemaks, siis oli viimane aeg teha see kurikuulus jõe ületus, et olla aardega vähemalt samal kaldal. Alguses läksime ikka külg ees ja ettevaatlikult, jää peal oli korralikult vett, aga paari mõra tekkimisega pidas siiski ilusti ja saime probleemideta üle. Teiselpool kallast ootas meid taaskord pokumaa, hüppasime siis edasi selles tempos nagu pokud võimaldasid. Tuju oli laes hetkeni kui ühe poku peal libastusin ja põlv täiega vastu jääkamakat käis. Korraks tundus olukord üsna nutune, aga varsti põlv enam ei surisenud ja suutsin edasi hüpata. Teadsime, et meil seisab ees veel kaks jõeületust ning siis saaks juba üle raba otse aardeni pressida. Esimene jõeületus läks hästi, teist ületades sai mugu ka lõpuks käe valgeks...või noh, jala mudaseks :) Pisut hüppeid pokumaal veel ja jõudsimegi omadega rappa. Ühtlasi nägin esimest korda elus talvist raba ja seda ilu sain imetleda veel järgmised 2,4km. Kui pokumaal oli lund minimaalselt, siis rabas oli veel südatalv ja laukad õrna jääkihiga kaetud. Hüppasime tutikestelt tutikestele ning otsisime puudelt tuge. Kõige raskem osa oli viimane kilomeeter kui mättaid meile ebasobivalt järjest vähemaks jäi ning edasi liikumiseks võimalusi otsides vähenesid meetrid väga aeglaselt. Kui jäänud oli viimased 500m, leppisime muguga kokku, et 15 minuti pärast võiks küll Uku juures olla. Mugu arvas, et ehk saab lausa kümnega hakkama. Reaalsuses läks meil vähemalt pool tundi, pakun et isegi rohkem. Viimased paarsada meetrit läksime jälle läbi võsa ning peagi nägime oranzi helkurvesti ühe oksa küljes rippumas, pisut eemal paistis juba roheka tooniga kemmerg ja mõned kõrvalhooned veel, kõigil tabalukud ees. Tõstsin pilgu järve poole ja... seal ta oli, minu Uku :))))) Teekond Ukuni kestis meil kolm tundi ja viisteist minutit, kell oli saanud 17:15.

Mõtlesime, et otsime enne karbi üles ning siis teeme väikse söögipausi, aga karpi me poole tunni jooksul leida ei suutnud. Kuigi logimiseks on ka teine variant, siis oleksime ikkagi väga ka karpi logida tahtnud, aga kardan, et vrakis seda enam ei eksisteeri. Lisaks sellele tõdemusele olime sunnitud tõdema, et meie tagasitee möödub suures osas pimedas. Kuna midagi parata polnud, tõmbasime kiirelt söögi sisse, lasin vahetussaapad käiku ning lootsin sisimas mingigi päevavalgusega veel vähemalt rabast välja saada, kuigi kell oli kohe-kohe 18.00 saamas. Nüüd muidugi juhtus see, mida sellisel ajal sellises kohas olles kõige vähem sooviksid - gps läks lolliks ja näitas meile täiesti vale suunda. Me ei jõudnud aardest rohkem kui 500m kaugusele kui järsku oligi väljas pilkane pimedus ja meie ei kusagil mujal kui...keset kottpimedat raba, kaasas vaid üks taskulamp. Mättalt mättale hüppamine nõuab niigi head tasakaalu, lisame siia veel juurde pimeduse ja ongi võimatu teha vahet mättal ja minilaukal - kõik ju ühtmoodi tumedad :) Kuivade jalgadega enam ei lootnud pääseda, oleks siit niisamagi pääsenud, aga gps jonnis endiselt ja nii me ekslesime vaheldumisi metsas-rabas-võsas oma tunnikese, püüdes jõe järgi õiget suunda aimata, aga me ei jõudnud mitte kuskile. Vaatamata mõlema pingutustele olime ikkagi pidevalt ümbritsetud ühesugusest võsast ja mu suunataju oli lõpuks ümmargune null. Leppisin juba faktiga, et tuleb öö siinsamas veeta, aga mugu suutis meie mõlema eest rõõsa ja rahulik olla ning vedas mu kuidagi metsa ääreni enne kui paanikaosakond kohale jõudis. Meil oli valida, kas võtta orientiiriks jõgi ja liikuda mööda selle äärt VÕI teha üks varasemast kaks korda pikem jõeületus ja minna läbi paksu ja pimeda, lund täis metsa. Minu arust olid mõlemad ühtmoodi õõvastavad, aga tundsin end metsas millegipärast turvalisemalt. Jõe ületuskohta seekord valida ei saanud, tuli minna esimesest võimalikust kohast ja kindlasti polnud see koht, kust tulnud olime. Mõned meetrid eemal laiutas 10cm lõhe, aga tuli ettevaatlikult minema hakata, õnneks jää pidas, aga pimedas ei soovita sellist asja ka vihavaenlasele mitte. Nüüd otsustas gps jälle natuke koostööd teha ja jõudsime metsa. Pärast pikka hangedes müttamist leidsime kogemata mingi metsaraja, mis viis lagendikule. Kõndisime üle selle, arvates et rada sealt jätkub, ei jätkunud, tuli hoopis uus ja suurem lagendik. Hangedes müttamine jätkus ja varsti leidsime uue raja, seekord isegi pisut laiema, mis oli ka kaardil olemas. Kaarti usaldades pidi rada minema läbi kahe talu eravalduse, aga meil ei jäänud midagi üle, pidime riskima ka kohalike koertega. Mööda metsarada oli siiski autoni 6km maad, aga risk uuesti ära eksida oli suht minimaalne. Panime oma ainsa taskulambi võimalikult vähese aku kuluvuse režiimile ja asusime teele. Alguses oli ikka junn üsna jahe, olime ju eelnevalt valges näinud iga viie meetri tagant uut "tammetõru" hunnikut ja teadsime, et nende autorid võivad igal ajal meie teele ette sattuda... Kõige rohkem kartsime metssigu, neid ei peataks mingi võimuga. Püüdsime üksteise mõtteid hajutada ja rääkisime maast ning ilmast, aga usun, et meie mõlema peades kumas ikkagi läbi see üks mõte - "oleme üleni **** sees" :) Kuna metsatee jätkus loogilist radapidi, siis unustasime vahepeal isegi gepsu jälgida. Jõudsime esimesest talumajast veel poolteist kilomeetrit edasi kõndida kui avastasime, et oleksime pidanud maja juurest teises suunas ära pöörama. Kuigi kõndisime mööda sulaselget teed, siis kaardil seda olemas ei olnud. Sellist prohmakat ei olnud meil siia päeva enam vaja, aga polnud midagi teha, tuli tagasi teeristini kõndida ja endale tunnistada, et autoni jõudmine lükkub veel umbes poole tunni jagu edasi. Vahepeal organiseeris mugu endale kätte mingi puutoika, arvates et see võib meid suuremast jamast päästa või vähemalt tekitas selline abivahend talle julgust juurde. Minu ülesandeks jäi ümbrust jälgida. Kogemata märkasime, et vahepeal sai kell ka 20:19 ehk oli aeg sümboolseks sõbrakalliks, mis meile mõlemale antud hetkel väga ära kulus ja kus sa mujal ikka kallistad kui mitte Kalli jõe ja järve vahetus läheduses :) Tuju läks lõpuks juba päris heaks, vähemalt ei tundnud enam hirmu, kilomeetrid ju vähenesid ja tekkis ikkagi lootus varsti autoni jõuda. Teadsime, et auto on meil tegelikult kõrvalteel ja paar kilomeetrit enne tee lõppu oli võimalus mõnisada meetrit läbi metsa lõigata, aga sellise ekslemise otsustasime seekord asendada lisakilomeetri kõndimisega, vähemalt mööda teed. Autoni tagasi jõudsime lõpuks kell 21:45, tükk aega veel ei suutnud uskuda, et me sellest suurest hullusest ikkagi välja rabelesime. Läbitud vahemaaks tuli kokku peaaegu 19km.

Tänusõnad peitjale! Mu elu esimene 5.0 maastik sedapuhku, millest võtsime igaljuhul ka täisviieka välja :) Kogemus, mille sain, oli seevastu taaskord võimas ja seda ei vahetaks mitte millegi vastu! Kui, siis ainult mõne uue viieka vastu kui see põlv üks hetk jälle ilus ja roosa on :P

Kuigi järgmine 5.0 on juba välja vaadatud, siis teen siinkohal oma hullumeelsustega väikse pausi. Üks hetk peab ju endale tunnistama, et ega ma mingi kiisu pole, et koguaeg kaheksa elu veel alles on :)

25 märts 2018 kommenteeris Kaspar, Indrek, Epp [karulinn06]

Me käisime geopeitusel ja lõppes see sellega, et Kuninga aarde saime kätte aga Uku? aare jäi meist vähem kui 1 km kaugusele. Läksime uiskudega Vanapalult Kalli jõe jääle. Jää oli paks ja algus oli kõik väga tore ja enne viimast käänakut (et oleks kohe järvel olnud) kukkus äkki vette Kaspar! Keerasin ümber ja päästma ja kukkusin ise ka sisse! Siis Indrek päästis Kasparit- tõmbas suusakepist välja (Nendega andsime hoogu) ja mina sikutasin end ise jääle. Kaelas olid jäänaasklid aga pidasin esialgu targemaks end niisama välja ukerdada ja saingi.Jää kordagi me all ei praksunud ega pragisenud aga oli kohati konarlik. No siis ots ümber ja tugeva vastutuulega tagasi autoni pea 6 km. Noh, kintsud olid tulipunased ja käed külmast kanged aga muidu oli soe, sest uisutades ju kogu aeg liigutad end. Lahe oli! Ma polegi nii vara ujumas käinud! Vesi ei olnud külm, lihtsalt tuul oli vali! Kordagi polud meil ka paanikat, et oih! Upume!Isegi ei tea, miks? Kunagi uuele katsele!Lihtsalt teistele teadmiseks, et jää enam ei kanna :D Eile sai Ahja jõel uisutatud ja jää oli ikka väga paks!Muidu poleks meil seda mõtet pähe tulnudki!

17 märts 2018 leidis Lembit ja Andres [polekala]

Autoga trügisime Ahunapallu tõkkepuuni välja, sealt siis paarkümmend meetrit mööda teed edasi ja vasakule kraavipeale. Seejärel juba jõepeale ning u 6,4 km jalutamist. Jää kohati ragises, aga kuna me hommikul väga palju söönud polnud, siis see meid ei morjendanud :). Vaatamata tuulele oli täitsa mõnus jalutuskäik - kokku siis tund kümme frakini ja samapalju tagasi. Aitüma, täitsa mõnus paik ringikooserdamiseks.

10 märts 2018 leidis Henrik ja Hannes [hannesvee]

Minul küll sellele aardele kunagi varasemalt silm peale pandud aga nüüd tänu kaasvõitlejate eestvedamisele sai siis ära tehtud :) Mõnus matk, tahaks mõnel teisel aastaajal teiste vahenditega ka tulla. Aitäh!

10 märts 2018 leidis Hannes, Henrik [uuspoiss]

Alustama peab sellest, et mul oli seni kuidagi õnnestunud sellest aardest täiesti mööda vaadata. Erle nädalavanune logi aga äratas tähelepanu ja küpsema hakkas plaan. Täna sai plaan edukalt ellu viidud.

Varasemate talviste leidjate kogemuse põhjal pidasime kõige mõistlikumaks alustada Ahunapalust. Sealt algul mööda teed, siis läbi metsa ja Soitse jõe algusest juba vesisematele radadele.

Kalli jõe ristmikult leidsime Janari jäljed, need tundusid täiesti värsked olevat ja läksid ainult ühes suunas, nii tekkis ootus kolleeg teolt tabada, aga tühjagi. Raamatus logi hoopis eelmisest päevast ja äraminekurada oli valitud teises suunas.

Matk tuli kokku veidi alla 14 km ja oli igati minekut väärt, kuigi koju jõudsin juba 38.5 palavikuga. See oli aga vist juba varasemast soolas, Ukut ei süüdista. Tänan elamuse eest!

9 märts 2018 leidis Janar [matkymbereesti]

?????????????????UKU?????????????????????
Tegelikult algaski see teekond ühe suure küsimärgiga. Kas minna aaret otsima või mitte? Kas ma suudan läbida need pluss lisa 5 km või mitte? Ehk siis kokku esialgse arvestuse põhjal kokku 30 km Parapalust Varnijasse. Lõpuks sai minust võitu geopeitur. Seega lasin end Parapalus isal maha panna ja alustasin teekonda Ahulapalu suunas. Teepeal helistasin Kaidole, keda ma kätte ei saanud ja Carole, kellet kuulsin võimalikke lähenemis võimalusi aardele. Natuke hiljem helisats mulle Kaido tagasi ja kuulsin ka tema versiooni ja soovitusi aardele lähenemiseks. Kui ma Ahunapalusse jõudsin võtsin ette küla vahel liikuvad kohalikud (habemega papi, kes suhtles kohaliku surnuaia vahiga - kassiga) Siin kuulsin, et jõe peale pole mõtet minna, kuna keegi oli käinud suuskadega ja lume all olla vesi . Siis lähenes meile üks härra ja ütles, et mööda Kalli jõge tulebki minna, kuna seal olla peal sõitnud jeebid, nii et jää on paks. Peale info kätte saamist, jätkasin teekonda. Et saada veel arvamusi, külastasin ka ühte teeääres olevat talu. Sealt kuulsin, et jõepeal käisid küll autod, aga need käisid juba aasta algul. Ei teagi, mida nüüd teha kõigi nende erinevate soovitustega. Eks lähen proovin ja teen ikka nii nagu oma sisetunne ütleb. Jõele jõudes, avastasi, et see on saani jälgi täis ja lume all olevast veest polnud haisugi. Tegin kohalikus sadamas väikse söömingu ja alustasin mööda jõge kulgemist. Huvitav oli minu jaoks see, et jõgi oli vahepeal ikka hullult lai, nagu mõni lume alla jäänud lennuväli. Teekond läks päris kiirelt, nii jõudsin järvele ja sealt Uku? juurde. Ei saanudki aru kuida ma kohe käe õigesse kohta panin ja aare oligi peos. Edasi liikusin juba kalameeste laagrisse, võtsin istet suveköögis ja valmistasin endale ka ühe hilise lõuna. See nüüd kõige parem välja ei tulnud. Kuna mul oli sellel korral kaasas kerge varustus. Söögi tegemiseks pidin kasutama kuuma teed termosest. Kartulipuder valmistatud teest- öök. Oli kui öök see oli, pidin selle jama sisse ajama, muidu ma ju edasi ei suuda liikuda. Järgnevalt võtsin ette juba teekonna Peipsi suunas, edasi mööda kalli jõge. Jõel sain oma päeva ekstreemsema kogemuse, kus tuli välja, et oligi vesi jääpeal ja kui ma oleks teinud mõned sammud rohkem oleks ma ka sisse kukkunud. Midagi veel siis siia eredat matkast. Kui inimesed näevad kuumas kõrbes viirastusi, siis nägin mina külmunud järvel, kus kogu pilt on ainult vale, samamoodi viirastusi. Nägin ees jääl ühte edasi tagasi jooksvat looma. Mõtlesin algul, et mida see loom sea jookseb edasi tagasi. Jalutasin talle lähemale ja ühel hetkel jäi ta seisma. Mida lähemale ma talle jõudsin seda selgemalt hakkasin ma eristama, et see polegi loom, mis seal seisab, vaid mingi jäätükk. Paistab, et ainult valge ümbrus ei mõju ikka üldse hästi või hakkas mängima rolli minu käidud maa. Kui ma algul arvasin, et tuleb käia 30 km, siis lõpuks tuli kokku Varnijasse ja tsipa edasi 40 km. Aga ok aitab tänaseks siin lobisemisest, ülejäänud jutud juba blogis. Tänud peremehele aarde eest ja hullule, kes selle sealt täna ära korjas pean ka suured tänud ütlema.

3 märts 2018 leidis Erle ja [ingrid]

Tuhnisin oma vanades pildialbumites ja avastasin, et olen vrakil juba 2001 aasta suvel parvematka käigus käinud. See oli tore meenutus ja nüüd talvel sinna taas minna, hoopis teistsugustes tingimustes, tundus ka ahvatlev ettevõtmine. Alustasime Ahunapalust ja jätkasime risti-rästi jälgi täis jõge pidi. Viimased sajad meetrid järvel, kus jälgi enam tuisand lumes polnud, olid kõige raskemad, aga siis juba Uku? paistis. Päike ja teepaus lõpus, andsid uut jõudu tagasiteeks. Mõnus päikseline matk oli. Tänud peitjatele.

3 märts 2018 leidis Ingrid ja Erle [polaar]

Täpselt ei teadnud, mis teekond meid siin ees ootab. Kohapeal selgus, et päris mõnus. Sai käidud mööda valget välja. Ühtki hingelist ei kohanud, jälgi oli küll igasuguseid. Ukul tegime tee ja piruka pausi ning Uku juurest tagasi sama rada. Väga, väga rahul. Tõeliselt ilus päev oli. Täname!

24 veebruar 2018 leidis Martti [geoloog]

Päeva seiklused algasid auto juures, mis oli, nagu varakult lõunamaalt naasenud linnud, erakordselt krõbeda veebruarikuu ilmastikuoludes mõnevõrra üllatunud. Esimene samm oli saada võti lukuauku, mis mõningase pusimise järel ka õnnestus. Edasi oleks olnud loogiline jätk eelnimetatud tegevusele ka võtit lukuaugus keerata. See mitte ei õnnestunud. Matkakaaslane, kes pahaaimamatult ennast retkele kaasa pakkus, vaatas juba lootusrikkalt, et äkki jätama asja ikka sinnapaika ning läheme näiteks hoopis mäkki. Sellise pühadusteotuse peale avanes uks justkui iseenesest - selle väikese krutskiga, et külmunud ust lahti kangutades jäi pihku pool tihendit. Erinevalt uksest oli akul külmast täiesti ükskõik ning varsti ootasime klaaside lahtisulamist soojenevas autos, mis ajas peale sooja õhu sisse ka arvatavasti arvestatava koguse vingugaasi. Seda lõbusam oodata. Puutoigastega sai klaaside sulamisele nühkides natuke kaasa aidatud. Edasi ootasid uued väljakutsed...bensiinijaamas. Ka bensiiniluuk oli kinni külmunud. Niisis asusime keset jaama oma autosse uuesti sisse muukima. Maast leitud toikaga sai klapp lahti kuogitud ning bensiin autosse vastu selle ilmselget vastumeelust kurguni sisse valatud. Sõit võis alata. Teel sai kuulatud alternatiivseid eluviise harrastava härra kokkupandud heliplaati, millel kajastatud muusikastiili on raske sõnadesse panna. Pärast poolt tundi kuulamist oli tunne, et kuigi ei suust ega veenidest ega ka kusagilt mujalt väratist pole midagi head ja paremat endale sisse topitud, puhuks, kui kellelgi oleks tulnud pähe seda meilt nõuda, alkomeetrisse välja mitte enam promille, vaid siiani kirjeldamata psühhotroopse kemikaali. Võrreldes linnast lahkumise ja sõiduga, läks kohapeal päris ludinal. Auto jätsime Ahinapalusse ja asusime jalutama. Alguses mööda väikest autoteed, seltsiks ennastunustavalt haukuv kutsu, kes polnud mitte ketis, ning edasi läbi metsa ning üle lumise rabamaastiku ja lõpuks ka külmunud järve. Nägime põtru, kes, küllap teades, et kehtib jahikeeld, meile suuremat tähelepanu ei osutanud. Uku ootas meid stoilises rahus, külmutas oma roostet. Tagasiteel tuli meiega rääkima seltskond mootorsaani ja ATV seljas, kes olid tulnud järvedel ja jõgedel paari kiiremat tiiru tegema. Lõpmata mõnus viis tähistada Eesti aastapäeva ning klõpsata paar patriootliku fotot. Tänud peitjale kohani juhatamast! Head Madisepäeva!

18 veebruar 2018 leidis Külli, Piret, Heldur [heldur]

Suvisest kanuuprogrammist jäi ta kahjuks ajapuudusel välja. Nüüd jälgisin hoolega ilma ja logisid ning siis oligi aeg leida toredad kaaslased, (see oli lihtne):), kellel Ukul veel käimata. Väga mõnus matk oli! Suured tänud peitjatele!

18 veebruar 2018 leidis Heldur, Piret ja [ky]

Kuigi tõkkepuu oli lahti, parkisime auto targu enne seda, et pärast juhtumisi ei tuleks luku muukimisega tegeleda. Nii ilusal kargel talvepäeval ikka vildid jalga ja piki jõge minekut! Vahepeal jõudsime isegi kahetseda, et suuski kaasas pole, küll saaks kiiremini edasi! ...kuni eemalt paistis kollane: jääd ja lund kattis kenake veekiht. Plärtsudes kepseldes sain vildid märjaks ja näis, et suuskadel siin erilist libisemist poleks olnud. Õnneks oli veeala lühike ja edasi jälle imeilus jõe- ja järveretk. Pärast kiiret aardeleidu pugesime kaldale eravälikööki. Kõik, mis kotis, läks kiirelt käiku: kuivad särk, sokid ja saapad (kuigi kohapealt oleks ka eelmisest sajandist pärit sokid ja kalossid saanud:), võileivad ning imehea astelpaju-ingveritee. Tagasitee tundus palju lühem ja osavalt manööverdades jäid jaladki kuivaks.

Aitäh, vahvad peitjad, see oli tõeliselt tore algus päevale! Ja kuna läks oodatust kiiremini, saime suunduda ka Helduri vaikselt mõttes haudunud teise tänase soovi - Saluveere - poole.

17 veebruar 2018 leidis M,M,R,L,Aive [sunflower]

Märdi ja Rauli logides on kõik juba kirjas.Oli jah üks ütlemata tore matk rabas,jõel ja järvel.Tänud peitjale.

17 veebruar 2018 leidis Aive,Merit,Märt,Leiko,Raul [liblikas1]

See nädalavahetus oli suht ebasobilik. Rootsis toimus MM-ralli, oli vaja seda jälgida. Pika kaalumise peale võitis Uku. Lõpuks olime tõkkepuu taga. Vanad jäljed oli kadunud kuhugi lume alla. Niisiis hakkasime uusi tegema. Jalutasime mööda teed kuni Apnasaareni. Seal nägime metsa alla suunduvaid suusajälgi. Otsustasime need ära kasutada. Jalutasime soos kuni kõrval hakkas kauguses paistma mingi sihi moodi asjandus. Nii saime Soitsejärve ja Edejärve vahelt läbi ja hakkasime Leegu jõele lähenema. Lõpuks jõe äärde jõudes kulges seal korralik ATV rada mille ka ära kasutasime. Viimaks enne kokkusaamist Kalli jõega läks ATV üle jõe, meie ka. Lõpuks peale pikka kõndimis hakkas järv kah paistma. Kurenõna juures nägime järsku elu, vastu tuli kaks koerarakendit. Veel natuke ja Käpanuka juures hakkas ka sihtkoht paistma. Aare käes otsustasime tagasi minna sama teed mööda kust tulime, mitte hakata uusi aretama. Tänud peitjale.

17 veebruar 2018 leidis Aive,Leiko,Merit,Raul ja Märt [motma]

Kui kaks nädalat tagasi tulid teated, et kõik inim- ja loomkatsed kuiva jalaga Ukule jõudmiseks on edukalt läbitud. Hakkas üleval üks kelluke helisema, kui nüüd ei proovi siis see aare meil leidmata jääb! Hakkasin siis kampa kokku kutsuma ja otsustati lõplikult, et lähme 17ndal veebruaril. Enne sai veel Hanneselt uuritud, kus see parkla täpsemalt asub, sest plaan oli matka alustada samast kohast.

Täna sai siis kella kaheteistkümneks masin hüljatud ja teele asuda. Aga võib kindlalt väita, et varemkäinute rada me alul ei kasutanud. Kõndisime mingi paar kilomeetrit mööda teed, siis Apnasaare juures pöörasime teelt suusajälge ja hakkasime trampima mööda seda.

Kui olime mingi aeg suusatajat jälitanud, vaatasime, et ega see jälg päris õiges suunas lähe, keerasime rajalt kõrvale ja seadsime uueks sihiks, eemalt metsast paistva "sihi". See osa teekonnast oli ausalt kõige viletsam, sest peaaegu kõik vajusid, korra või paar läbi pehme pinnase. Puude all leidsin loomaraja , panime seda mööda, haake tehes edasi. Kui ikka varem sellist jää peal kõndimise kogemust ei ole, siis varem sisse tallatud rajad tundusid meile kõige kindlamad.

Nii siis jalgade värinal me Leego jõeni jõudsime, mille kaldal kulges lai ATV rada. No kui selline asi siit läbi läinud, siis kannab ka meid. Panime palju julgemalt mööda uut jälge edasi. Möödusime paarist kopra villast, millest viimasest Aive elu kuulis. Minule jäi küll rohkem kõrva jää ragisemine, saaks ruutu siit minema. Siis tuli jõe ületamise koht ja jõudsime Kalli jõeni. Ka siin sai masina jälgi kasutada. Teiselt poolt paistis kalameeste rada, ega ei tahtnud eriti uurima minna. Kuid siiski kui rajad piisavalt üksteisele lähedal olid, proovisin ka selle ära. Esimene asi mida seal nägime, olid käpajäljed. Hundid?

Peaaegu, enne Käpänukini jõudmist ilmutas meile end koerterakend, millele järgnes kohe ka teine. Ja siis hakkas paistma meie eesmärk, Uku. Mina lasin teistel logida, ise pildistasin kaasas olnud rändureid. Ja ega erilist pausi me ei teinud, kohe ots ringi ja tuldud teed tagasi. Mingit uut trassi valima ei hakkanud, ikka seesama ,kust tulime ja vajusime. Ja lõpuks jõudsime jälle selle rohelise majani kust me metsikusse loodusesse sukeldusime. Aga toss hakkas selleks ajaks otsa lõppema. Sai auto vastu kutsuda. Ega me eriti sellest võitnud, ainult 700 meetrit. Kokku siis matkasime peaaegu 14 kilomeetrit. See oli nii põrutav kogemus, et järgnevad plaanid teisi aardeid otsida viskasin minema. Järgmine peatus apteek ja siis kodu. Aitab küll!

See oli nüüd küll midagi uut,minu geopeituse aarete otsimise aja jooksul. SUURED TÄNUD PEITJALE TAOLIST KOGEMUST, SELLISE AARDE KUJUL PAKKUMAST!

10 veebruar 2018 leidis Peakas ja [fahrenheit451]

Leitud. Ja aitäh meisterfotograafile!

10 veebruar 2018 leidis Madis ja [peakas]

Selle aarde külastamist olen ma umbes aastakese peas veeretanud ja erinevaid variante kaalunud, aga kuna möödunud nädalavahetusest pärit logid andsid kinnitust, et jala saab, siis reklaamisin laeva välja ja oligi minek. Esialgne plaan oli hakata matkaga pihta Vanapalu kandist, aga koolimaja juures kaarti vaadates otsustasime katsetada kõigepealt Vahe-Tasa varianti. Kohale jõudes leidsime eest ühe škoda ja kaks paari jalajälgi. Kuna jalajäljed viisid laias laastus õiges suunas, siis esimene mõte oli, et ju me ei ole ainukesed laevakülastajad. Võtsime raja üles ja läksime sinna kus nemad läksid. Nii umbes pooltesit kilomeetrit jalutasime mööda eelkäijate jälgi kuniks üks hetk selgus, et need küll enam inimese jäljed polnud, aga noh, suund oli õige, seega lasime neid mööda edasi. Natuke hiljem olimegi nii umbes 100 m plaanitust varem vee ääres. Laenasime siis kopraonult paar tokki ja jalutasime laevani. Topsi leidmisega läks ruttu, vaatlesime seda ilmselt mitteukut siis veel ühe ja teise nurga alt, külastasime kohalikku majapidamist ja läksime tuldud teed tagasi. Mingi hetk leidsime isegi sama jäljepaari üles, mis seekord liikus teises suunas, aga parklasse jõudes oli škoda kenasti alles ja ühtegi hingelist näha polnud. Igatahes oli väga mõnus jalutuskäik. Tänud peitjale!

10 veebruar 2018 leidis Raul [raul59]

See aare on ikka aastaid ja aastaid pead vaevanud ja täna siis otsustasin kohale minna.Ahunapalu kalmistu juures pidasin auto kinni,uurisin kaarti ja kohalike meeste käest edasise läbipääsu infot. Otsustasin siis sõita tee ristmikule mis viib Leegu järvele kuna edasi ei riskinud rohkem sõita. Haarasin autost joogi ja mõne näksi kaasa ja asusin teele.Sain vaevalt mõnedkümned meetrid astuda kui märkasin tagant tulevat autot.Ajasin käe püsti ja küsisin, et kas natuke jalavaeva saab vähendada.Arvasin, et mees elab seal Kalli jõe sadama juures ja viskab mind natuke edasi. Aga oh seda õnne kui selgus, et peremees elab hoopis Leegu järve ääres ja käis just poes ja sõidab koju.Praktiliselt pool teekonda oli nüüd nagu maast leitud. Tehti tõkkepuu lukust lahti ja sõit jätkus kuni Leegu järveni.Sain teada veel seda, et kunagi vanasti kulges tee Tartusse siit Ahunapalust otse üle raba Kikassaarde üle Ahja jõe. Üle Leegu järve aardeni läks juba üsna lõdvalt, sest mingi jäljerada oli ees.Lõpuks ilmus mingi heleroheline objekt silmapiirile ja üllatuseks oli see WC millel lukk ees.Uudistasin veel teisi rajatisi seal ja läksin aaret otsima.

Mina kahtlen kohe sügavalt selles, et kas tõesti ikka selle pähklikoorega mingit sõda peeti.Eelmine päev Googeldades jään küll teisele arvamusele.Aga kui nii on kirja pandud, siis peab uskuma.Karp jäi üsna ruttu näppu ja peale logi kirjapanemist asusin tagasiteele.Tagasi sai tulla mööda jõge ja küll see tee tundus pikk võrreldes eelnevaga. Lõpuks jõudsin autoni ja ohkasin kergendatult-lõpuks sai see kivi kaelast ja kes teab kas enam kunagi üldse siia satub. Aitäh peitjatele aarde eest.

5 veebruar 2018 kommenteeris Mihkel [sookoll]

Haa, logis oleva nime järgi tundus jah, et sina seal käisid, teepeal jalutav seltskond oli siis jah keegid muud. Kusjuures jõudsime vrakini u 20 minutit hiljem, selline ebaõnn siis.

4 veebruar 2018 leidis Mihkel ja Kätlin [weps]

Leitud.

4 veebruar 2018 leidis Hannes ja Levia [hpalang1]

No see mingi seltskond oli tegelt täitsa ontlik seltskond.

Tlnast kaedes tundus kogu see jäävärk kangesti kahtlane. Suur sula pani kõik asjad voolama, samas näitab politsei kaart Peipsil endiselt 18 cm jääd ja Emajõe suudmes 13. No see peaks ju kandma. Aga umbusk oli suur, ei aidand selle vastu isegi loomkatsed Aardla poldril ega miskit. Leppisime siis kokku, et mis see pisike tiir ikka ära ei ole, kimame Ahunapallu ja vaatame, kui ei vea, siis puuriidad ootavad.

Tõkkepuu oli poolirvakil, aga kiusatust isegi ei tekkinud. Parkisin sinna Viljandi mehe auto kõrvale ja läksin luurele. Jõe peal paistis mingi jälg. Kui nii, siis nii. Matkavarustus selga ja minekit. TBini umbusk ei tahtnud kuidagi lahtuda, aga eilne seis oli küll selline, et UKUle saanuks vabalt draivinn teha. Autoga, siis. Igatahes käivad külamehed jõge mööda ilmselt Peipsil kalal - hea kõva otsetee minna, ei pea kuskil libedate kurvide vahel ukerdama ja miilitsat pole ka karta.

Mis siis ikka, lükkasime koivad kõhu alt välja ja hakkasime minema - mis see 6 kilti one way siis ikka ära ei ole. Jää oli kõva, mõne üksiku minipraoga ehk, kust väljaimmitsenud vesi oli kohe samasse ära külmunud. ATV tuli järvelt, kelk taga, ja mõne aja pärast läks tagasi, mehed kelgu peal. Hommikul oli keegi tõemeeli autoga sealtkaudu Peipsile läinud. Põder oli kimanud seal, ja hulk pisemat kraami ka. Enne järve tuli veel jahimees vastu, kelk taga ja koer ringi lehvimas.

Siis veel see viimane kilt mööda järve. Päike käis korra pilve taga, põhjatuul töötas vastu, aga vrakini me jõudsime. Nagu Inglismaal, kõik kohad naelu täis. Tutvusime natuke ämbri hingeeluga ja võtsime aarde välja. Umbes täpselt kell 13. Tänased esimesed - parklast tulid kellegi suusajäljed mööda jõge, mis tekitasid lootust, aga need keerasid teise järve peale, nii et ei mingit teolt tabamist. Aga Mihkel, su geograafi aarde lugu me autos igatahes arutasime ;).

Võiroosid hinge alla ja allatuult tagasi. Tee tuttav, jää kõva, sihuke üle tunnine astumine ... Natuke enne lõppu piilust üks kohev ilma kärntõveta rebane põõsast, aga tõmbus kohe sisse tagasi, kui mind nägi. Ja vahetult enne autosid oli juba näha järgmiste luurajate tehtud jälgi jää peal.

Tehtud. Üks pikemaid okkaid sai välja sedasi. Ja no see kahe-ja-poole-tunnine matkamine polnud ka paha, selliseid tuleb aegajalt ikka ette võtta, indikatsiooniks või nii.

Täname, meist jäi aare korda.

4 veebruar 2018 leidis Kätlin ja Mihkel [sookoll]

Eilne geosuusatuur Pühajärve jääl andis innustust ka tänaseks. Kätlin oli see, kes tahtis tänase ilusa ilmaga kuhugi rappa. Pakkusin siis Uku aarde välja. Mis seal ikka, Geotuur arvutis valmis, link telefoni, geomobiilile hääled sisse ning Ahunapalu poole udjama. Peale Vanapalu parkisid mõned autod väikeses parklas ning oli näha, et sealt oli mindud mööda Kalli jõge jala edasi. Kuna värav oli lahti ja kohe kiskus sealt edasi sõitma, siis tegime pätti ja sõitsime edasi. Lootuses, et ehk ikka eraomanikud niiväga ei pahanda matkajate peale, kes ei jäta maha muud kui ainult jäljed lumel. Auto parkisime Tornimäele suunduva raja otsa. Matk kulges Tornimäe neeme tippu, leidsime sealt ka lõkkekoha, mis Ahunapalu välikaardil oli täitsa telkimiskohana märgitud. Sealt edasi üle Leegu järve jää, kus nägime nii rebase kui hundi jälgi. Teisel kaldal enne soo peale minekut tõmbasime lume ja puhmaste kaitseks torpad jalga ning astusime mööda kõvat soopinnast eemal paistva Kurvitssaare kuuskede poole. Kurvitssaarel liikusime piki "harja" kuni jõudsime Ukuni viivale rajale. Rada meeldib ka rebasele, kes kasutab seda oma igapäevast patrulli tehes, näha olid mitme päeva jäljed. Mööda rada oli ainult otsekõnd.

Vraki juures olid tänased geotegevuse jäljed, mingi seltskond oli täna enne meid juba siia jõudnud. Nii äärealal oleks tore kedagi teolt tabada :) Aarde võtsin välja esimesel katsel. Logi kirja, termosest teed ning mööda rebaserada tagasi. Sõites nägime seltskonda teel jalutamas. Geopeiturite seltskond? Korraks ka mõtlesin, et kerin akna alla ja küsin, aga mõtteks see ka jäi. Ise mõtlesin, et kuna igalpool on eraomandi ja keelumärgid, siis ehk nad väga ära ei ehmatanud. Vanapalus oli värav kinni, süda jättis kaks lööki ikka vahele, et nüüd oleme autoga teisel pool lukus raudväravat, aga õnneks siiski lukus ei olnud. Edasi Kuninga aardeni viis tee meid läbi Meerapalu. Sellise väikese ringiga...

23 jaanuar 2018 leidis Villem ja Marta [marta]

Üldiselt olin juba loobunud selle aarde juures käimise mõttest, aga vahel ikka lugesin unistavalt logisid. Mingil hetkel tekkis kaarti vaadates mõte, et ilmselt oleks kõige mõnusam sinna minna talvel mööda jõge suusatades. Segama jäi vaid kartus läbi jää vajumise ees, aga kui ilmus eelmine logi, siis kadus seegi hirm. Ostsin siis pealambile uued patareid ja ühel teisipäevaõhtul suundusimegi Ahunapalu poole, et enne sula saabumist olukorda ära kasutada. Jätsime auto tõkkepuu juurde, kust kohe ka jääle pääsesime. Üllatuseks olid ees ootamas lisaks kelgujäljele ka atv- ja suusajäljed, mida mööda oli hea sõita. Peagi olime laeva juures, saime nimed kirja ning sama sündmustevaeselt nagu aarde juurde minek, kulges ka tagasitee. Boonusena sai lisaks logile ühe paaristõuketrenni ka.

20 jaanuar 2018 leidis Arvet [arweto]

Ahunapalust mööda jõge tõukekelguga kohale. Nii lihtne see oligi :). Tänud peitjatele!

30 september 2017 leidis Mart, Timo, Krista, Piret ja [vaimar]

Niimoodi, kaatriga kulgedes, on ju väga lahe Kalli järve poole loodust nautides sõita. Piret ja Krista on kõik juba öelnud, panen siis veel video kah siia juurde:

UKU?

30 september 2017 leidis Piret,Mart,Timo,Vaimar,Krista [krista]

Kahepäevase kanuumatka teisel päeval oli suvel plaanis Uku juurde kanuutada. Plaanid muutusid tookord ja Uku jäi ootele. Täna juhtus, et koos laevaga startisime punktist A, et jõuda Kavastusse. Suured tänud Piretile ja Mardile kutsumast. Sulpsti laev vette ja astusime laeva. Pakkisime endid sisse, kes vähem, kes rohkem. Olin ikka paras laiutav kubujuss tagaistmel. Alustuseks sain istumisega hakkama, hirm taandus, jälgisin GPS ekraani, sügavust pakuti keskmiselt kuus meetrit. Mart lubas enne sõitu, et jalad ulatuvad põhja, iseasi kas pea veepinnale ulatub. Tuhisesime mööda loodusmajast, kalameestest, kõikjal laiutavast roost. Enne Peipsit tegi Mart väikse kannaka, hmm, minu rahulik istumine oli hoobilt häires. Kulgemine edasi parvmajani toimus stabiilselt, mina tänan, kokku Kavastust umbes 18 kilomeetrit. Lahedad ehitised vee peal, ümbritsetud kanuudega. Edasine teekond parvmaja juurest jätkus koos Pireti ja Vaimariga kanuus. Mõned meetrid majast eemaldunud, tuli mulle väike hirmuke kallale. Laeva peal oli kindlam, aga kanuu kahtlaselt kõikus koos meiega keset vett. Mõlada tuli ju üle kilomeetri ja tagasi ka vaja tulla. Lootsin nii väga-väga, et ühtki popsuvat sõidukit meist kanuutamise ajal ei möödu. Üits ikka enne Kallit tuli, ajasime endid korraks risti ja jätkasime mõla vette kastmist vrakini, nõnda tuuletut ja peegelsiledat pinda. Uku oli korralikult vee sees, koos tema kõrval oleva metallist raamiga, mis oli leitav mõlaga otsides. Tegime vajalikud protseduurid vrakil: leiu ja pildistamised. Võtsime kanuuga suuna tagasi parvele õndsas vaikuses ja tuuletul Kalli järvel. Tänaseks retkeks igati super ilm. Parvel kohtusime kalal käinud Mardi ja Timoga, tegime kerge eine ja tagasi Kavastusse. Äge suvi on olnud, proovitud erinevaid veel püsimise-kulgemise variante. Tänud vahvatele seltsilistele ja peitjatele.

30 september 2017 kommenteeris Piret, Mart, Timo, Vaimar, Krista [sylli]

Taaskord käidud UKU juures. Seekord siis kõige lihtsamal viisil. Aga veeseis on väga kõrge. Raudkonstruktsioon vraki kõrval oli kusagil vete sügavustes. Leidsime selle mõlaga kompides üles.

Mootorpaadiga parvmajani. Sealt laenutasime kanuu. Tegelikult oleks sel korral saanud kõrge veeseisu tõttu mootorpaadiga ka vrakini. Ehk ainuke asi siis oleks olnud see raudkonstruktsioon vees, mis oleks võinud peavalu tekitada, sest olime selle unustanud ja see ei paistnud välja. Oli tore sügispäev vahvate kaaslastega! Eks nad kirjutavad pikemalt!

17 september 2017 leidis Egert, Rando, Raido [raitzzzz]

Veidi laeva uurimist ja siis võimlemist ehk aarde otsimist. Tänud põnevasse paika juhatamast!

17 september 2017 leidis Raido, Egert, Rando [trepanner]

Leitud. Tänud peitjale!

9 august 2017 leidis Raivo [raivo]

Kui kevadel süst koju kuuri alla toodi küpses kohe plaan suvel Ukule sõuda. Nüüd puhkuse ajal võtsingi reisi ette. Alustasin Ahunapalust, küla keskel kaardil on sadama koht kenasti ära märgitud. Kohalesõidu aeg jäi fikseerimata aga tagasitulekuks kulus tund ja viisteist minutit. Aare korras, värsked logidki sees. Aitäh! Mulle meeldis.

22 oktoober 2016 leidis Marek [peegus]

Jah, nii see lugu oli nagu Aix rääkis. Tänud, lahe koht.

22 oktoober 2016 leidis Aix, Marek, Rex, Heiki [aixo]

Plaan oli nädalavahetus Emajõel veeta ning oma toiduvarusid mõne kalaga täiendada. Öö sai veedetud Koosa lõkkekohas. Selline mõnus kohake kuhu ainus ja õige lähenemis tee on paadiga mööda jõge. Õnneks suurvett polnud ning saime kenasti magamiskottides öö mööda saata. Peale õngitsemise külastasime Uku aaret. Ega see aarde karp nüüd kohe sülle meile ei prantsatanud. Saime omajagu turnida. Aga lõpp hea, kõik hea...ja väga äge aare. P.S väike pildike meie püütud 8.95kg ja 105 cm haugist ka. Ei teagi kohe, kas julgeb Kalli järve näkki ujuma minna :)

12 august 2016 leidis Karl, Laur, Maris, Maris ja Mariann [kikael]

Uku otsimisest sai üks suve mõnusamaid nädalavahetusi. Sellised poolspontaansed plaanid kukuvad tavaliselt päris vahvalt välja. Startisime reedel varem kui algselt plaanitud ning jõudsime seetõttu enne kanuutamist veel ka tee pealt paar täpi noppida. Veidi enne kuut jõudsime õigele parkimisplatsile ning asusime oma asju mustadesse kilekottidesse laadima. Peagi saabusid ka kanuud ning kui need ääreni täis sai laaditud, istusime ise ka sisse ja asusime aerutama. Ilm oli ilus, tuul ja vool pea olematud ja lausa lust oli jõe peal liuelda. Päikeseprillid olid kotti ununenud, aga õnneks aitas nokamüts, sest päike siras ja sillerdas ja peegeldas vee pealt vastu, nii et vahepeal pea midagi ei näinud. Ühel hetkel hakkas ka vrakk paistma ning mõlemast sõiduvahendist saadeti üks pardale. Veidi otsimist ja oligi karp käes. Mina seal üleval küll end uutes veepapudes eriti kindlalt ei tundnud. Ronimisel oli hea väljaulatuvatest metalloradest kinni hoida, aga kartsin kogu aeg, et jalats sinna takerdub. Vähemalt vees oli neid jalatsites hea sulistada. Sättisimegi oma laagriplatsi üles, vaatasime päikeseloojangut, grillisime traataiajupil vorste ja triibuliha ning mingil hetkel otsustasime magama ka minna. Kohe üldse ei tahtnud lõkke soojusest ära minna, aga kui magamiskotti sain, siis oli ka päris hea. Uni ei tahtnud siiski kuidagi tulla, ikka keerasin külge ühtpidi ja teistpidi. Veidi sai siiski puhatud, sest kui jälle silmad lahti tegin, oli juba valgem. Katsusin küll tsipa veel magada, kuid sellest ei tulnud enam midagi välja. Paari tunni pärast ajasime end siis maast lahti ja hakkasime asju kokku pakkima. Sel ajal oli kosta ka mootorimüra ning korra tekkis mõte, et nüüd tuleb kuri omanik. Ei tulnud. Einestasime veel kergelt ja hakkasime tagasi sõudma. Enam polnud aega jokutada nagu eelmisel õhtul, sest tõusnud oli tuul, mis tundus iga hetkega aina kasvavat. Harjutamine oli kasuks tulnud ja tagasi jõudsime üsna sama ajaga. Enne autode juurde suundumist käisime vaatamas ka silda kõrvalharul. Seekord jäi karp sinna pistmata. Asju kanuudest välja tõstes nägime kaht arglikku kassipoega, kes parkla ümber võsas hullasid. No nii nunnud olid. Tagasiteel võtsime veel paar aaret, kuid erilist jaksu pikaks geopäevaks polnud. Enne kojuminekut käisime veel Elva põgenemistoas ja pääsesime sealt rekordajaga. Oli vahva. Aitäh aarde ja suurepärase seltskonna eest!

12 august 2016 leidis Maris, Mariann, Karl, Laur ja [puutetundlik]

Tripp kanuudega Ukule? No milline peitur oleks suutnud öelda sellisele ettepanekule ei…? :D.

Plaanimine algas meil tegelikult juba kaks nädalat varem ning sotsiaalmeedia grupichat on sellistel puhkudel ikka üks väga mugav viis asjade läbiarutamiseks. Ja niisama huumori tegemiseks ka :D. Sest iga päev laekus laheda loba kõrvale sinna uusi mõtteid, alguses ainult selliseid viisakaid ja mõistlikke aga pärast juba… Noh, me kõik teame tänaseks, mis sellest Karli üks hetk poolnalajatamisi lausutud “telkimine Uku juures oleks vist liiga ekstreemne jah?” sai ja ausalt, ma arvan, et kui daamid poleks praeahjuga köögigaasipliidi ja kohvritäie meigitarvete vältimatu kaasavõtuvajaduse osas mingeid järeleandmisi teinud, siis Karl oleks lõpuks oma kalaürituse parve ka ilmselt uuesti tigedaks ajanud ja kanuule lisavedukina sappa pannud… :D.

Ahunapalule liikumine ise toimus meil kahe ekipaažiga; meie koos Marise ja Marianniga koondusime Tallinnas ühte autosse ning ja Karl siis ainuiskuliselt laias teises. Ei kõla just ühiselt ja võrdselt, eks, aga no see tuli sellest, et ühel meist oli võimalus enne Uku vallutamist veel terve Soomaa ümbrus enam-vähem ühe võtmisega roheliseks harvendada ja seetõttu mitu päeva varem ära kanuusektorisse sõitis :P. Et niisiis kohtusime Karliga alles natuke enne kanuude kättesaamist, Lääniste linnamäe juures ja sealt sõitsime juba koos edasi, kanuude veeskamise kohta. Ja need kanuud tõesti sinna siis saabusid ka, just täpselt see kell kui lubatud ja selle julgen küll Max-Marise tubli organiseerimise arvele kirjutada… Sest jah, kogu selle poole, mis puudutas meile ujuvvahendite leidmist, nende kohale organiseerimise kooskõlastamist, eeltööd, kust vette minna ja kuhu autod jätta, millised on variandid piirkonnas ööbimiseks jne-jne – selle kõik tegi meie jaoks ära Maris. Karliga jooksvalt konsulteerides ja Lauri soovitusi kuulda võttes...

Veesõidukid lõpuks kätte saanud, jagasime kanuudesse endid nii, et meie sõitsime Lauriga kahekesi ühes ning Marianni ja Marise kanuu sai siis kolmepaadiks. Aga see polnud tegelikult üldse algusest peale kivisse raiutud mõte, veel mõni minut enne alustamist olid täiesti õhus ka variandid paatkond 1: 3 tüdrukut ja paatkond 2: Laur, Karl ja kast õlut… :D. Aga ei tea kas nüüd sellest, et sõidutiimid said just sellised komplekteeritud või millestki muust, kohale jõudsime ilusti, ümber ei läinud ja märjaks ei saanud ning kogu kaasa võetud killavoorist ka midagi vette ei pudenenud… Või no olgu, minu telefon täpselt Uku kõrval pudenes, aga õnneks on õunake selline, et raputasin temalt ainult pritsmed maha ja tegin pilte edasi nagu midagi poleks juhtunud :D.

Kui logiraamatusse peale hulka ettevaatliku ronimist ja Marianni leidu nimed kirja saime, oligi aeg öömaja järgi vaadata. Kõrvalejääva minimajapidamise sissesõidu juures võis näha küll eravalduse silti, aga lootsime, et ehk peremees ei keela meile magamiseks oma jupikest muru… Sest kõik muu oli meil ju endil kaasas, kuni lõkkeaseme ja kütmismaterjalini välja. Ilmataat oli ka meiega sõbralik, niisiis sõime, jõime ja lobasime enne magama sättimist seal päris mitu tundi… Ja siis oligi aeg väljalubatud perseiitide sadu vaatlema hakata, viiekesi nagu pliiatsid selili magamiskottides lamades, otse lageda taeva all üles vahtides... Ja neid kukkuvaid objekte oli tõepoolest näha ka, kuigi minu pildid seda küll välja ei vahenda. Või no vaadake ise: see, mida ma ootasin, et ma pildistan, näeb välja nagu ühel Inga tehtud pildil. Aga see, mis tegelikult pildile suutsin püüda, on minu omal… :D

Ja mina ei tea… Lisaks fotograafias paremaks saamisele on mul ikka väga pikk tee veel minna ka looduses matkamise nippe kätte õppides :D. Sest no see magamine… Kõik ülejäänud meist panid oma magamisalused ritta ilusale siledale pinnasele, ainult mina oskasin oma siis täpselt mingile liumäele sättida :D. Ja päädis see muidugi sellega, et iga kord kui öösel korraks külma peale üles ärkasin, leidsin ennast teistest kolmveerand kehapikkust allpool, kuskilt Lauri põlvede juurest… :D. Või siis teine nii lihtne asi nagu asjade kottidesse pakkimine – kanuude juures minekule sättides vaatasin, et huvitav, miks Maris oma kotiümbriskilekotid nii ülemisest servast kinni teibib, nii jääb ju kanuu ümberminemisel kotti ärahõljumiseks hunnik õhku… Aga õhtul kotte avada püüdes ja hommikul neid uuesti pakkima hakates sain aru küll miks – erinevalt minust oli tema kilekottidel piisavalt ruumi vana teip ära lõigata ja uus lihtsalt natuke altpoolt peale panna selmet täiesti uued kotid pakkimiseks hankida nagu mina seda tegema pidin… :D. Aga noh, õnneks kilet meil jagus :P. Ja peale ärkamist ja asjade kokkupakkimist tegime vaid kiired kohvid / võileiva-ampsud ning jätnud peremehele tänutäheks võrgutäie kuivi küttepuid, hakkasime kohe tagasi aerutama sest teadjamad teadsid midagi tuule tõusmisest rääkida :). Samas ikkagi läks liikumine meil kiiresti ka hoolimata tõepoolest tõusnud väiksemat sorti vastutuulest ning meile jäi aega ja jõudu veel enne lõplikku maabumist koguni ühe lisavaatamisväärsuse juurde põigata…

Kokku oli see mu meelest üks ülimõnus tripp! Aitäh Karuonule siia aaret peitmast ja plaanide tegemiseks põhjust andmast, Marisele organiseerimast ja kaasa kutsumast, Karlile, Mariannile ja Laurile toreda seltskonna eest… Iga kell läheks teiega kuskile sama ägedasse kohta uuesti ja teeks veel mõnda uut seni tegemata asja nagu see kord oli lageda taeva all magamine… Ja loodetavasti me lähemegi, järgmiste seiklusteni järgmiste ägedate aarete juures :). Ka Karuonule häid mõtteid uute samasuguste aarete (peagi) peitmiseks, taolistest elamustepakkujatest ja läbi raskuste logi kirja saamistest on alati oi, kui palju rõõmu…

12 august 2016 leidis 2 Marist, Mariann, Laur ja Karl [zdrk]

Uku aarde külastussoov kasvas iga huvitava pika elamusterohke logi järel mis ilmus GP lehele. Kui see teema vahepeal ka jutuks tuli, siis anti mulle mõista, et külastada kindlasti suvel. Talvel jäävat enamus võlust saamata. Kui mul ühel päeval jutujärg Uku teemal Mariseni jõudis siis tuli sihikindel otsus, et teeme ära. Oli kohe nii kärsitu, et käis välja ideid järgmisel nädalal rünnata. Olin veidi pessimistlik, sest minu vaimusilmas vajas vraki külastamine pikemat planeerimist, kõigile sobivat aega ja sobiva seltskonda leidmist. Võib aga öelda, et tegemist on väga hea organisaatoriga, sest kõik toimus ülimalt sujuvalt. Omalt poolt käisin välja kavala idee ööbida nulli lähistel, millest haarati ka koheselt kinni.

Esmalt pidin ma kanuud vastu võtma õhtul kell 6 ja siis ootama kuniks tööinimesed pealinna poolt kohale sõidavad. Õnneks läks veel nii hästi, et olime kõik natukene enne kuute juba paatide vettelaskmise kohas ja ka kanuud saabusid minuti pealt. Ujuvvahendid said korralikult nodi täis laotud - personaalsed asjad, söögid/joogid, grill ja 2x 40L kotitäit puitu. Sõitma hakates sain kiirkoolituse kuidas juhtida õigesti kanuud, oli mul see alles teine kord teha pikem sõit. Peaaegu, et tuulevaikuses ja vaikselt loojuva päikese käes möödus meie tee nulli. Esmalt kupatasime objektile Marise ja Marianne, kes väikese tuhnimise järel ka kõigi nimed kirja panid. Täiesti randa välja sõita ei saanud, vaid pidi jalad külma vette viskama. Tutvusime kohaliku olustikuga ja leidsime, et kuna meil ühtegi paremat valikut pole, siis peame eirame eravalduse silti. Geopeiturid ju korralikud, lahkudes on ümbruskond alati vähemalt sama korras kui ennem. Edasine õhtu oli mõnus chill ja grill ning öötundidel viskusime kui silgud rivis magama. Pärast hommikukohvi ja sööki oligi aeg asjad pakkida ning tagasi hakata sõudma. Tõusnud olid tugev tuul mis, pani Kalli järve ka lainetama. Natukene suurem füüsiline pingutus ei olnud meile aga takistuseks ja ühe väikese kõrvalepõikega jõudsime tagasi autode juurde. Kogu üritus jättis väga positiivse mulje, et võib julgesti ka uusi suuri plaane sama seltskonnaga katsetada. Kanuutamise isu sai nüüd ka mõneks ajaks kustutatud. Aitäh Uku aarde peitjale ja seltskonnale!

12 august 2016 leidis Mariann, Maris x2, Karl ja [laur]

Selle aarde plaan kanuudega võtta tuli küll kõige ootamatumast kohast. Ühel päeval Maris maxi tiimist kirjutab, et selline ja selline plaan...kas me ka äkki tahame...seda kirjutas inimene, keda kala sündmusel ei saadud tundide viisi kuidagi logima saadetud :P Lõpuks ikka õnnestus ja siis jäi kohe selline pisik külge, et orgunniti meile eriti äge matk ära :) Ja väga tore, et seda tehti, sest üks väga lahe seiklus oli :)

Kanuud saime kätte reede õhtul kell 6 umbes 7km mööda jõge nullist ülesvoolu. Laadisime oma varustuse kanuude peale ja asusime teele. Õnneks veetase oli täiesti piisav ja kusagil mudas kinni ei istunud. Umbes paar tundi hiljem saabusime (liba?)Uku juures ja rõõmust viskas Maris oma telefoni vette :P Õnneks oli seal suht madal ja sai see välja õngitsetud. Ime kombel töötas kõik veel ka. Minu Maris ja Mariann võtsid siis ette logimise tee ja turnisid üles kuni teised kanuusid paigal hoidsid. Logi kirjas ja rändur eemaldatud, läksime oma ööbimiskohta vaatama. Lubatud oli ju liivaranda jne...nojah...ees ootas midagi hoopis teistsugust kui ma ette kujutasin. Terve tee mulle tundus, et me peame kusagil pokkude vahel ööbima...õnneks kohapeal läks palju paremini. Natuke imelik oli aga no mis teha :P Õhtu läks mõnusa loba, grilli ja õllega kiiresti. Kusagil ühe aeg oli aeg magama minna. Et kanuud mitte koormata, olime otsustanud magada ilma telgita. Sättisime siis kõik oma magamisalused ritta ja jäime kaunist tähesadu vaatama :) Taevas oli nii selge kui vähegi võimalik :) Muidugi seetõttu langes ka temperatuur ikka öösel alla 10 kraadi ja natuke jahe oli osadel hakanud...natuke on võibolla vähe öelda :P Igatahes peagi oli taas hommik ja ma olin veendunud, et ma võin ilma telgita magada küll, kuid ilma padjata ma välja ei tule enam :D Käed olid igatepidi pea alla toppimisest nii surnud :D

Igatahes öö üle elatud, tegime kohvi ja väikse hommikusöögi ja oli aeg taas kanuud täis laadida. Seekord oli olematu vool meile vastu ja ka tuul puhus päris kõva. Siiski ei olnud midagi väga hullu ja umbes sama ajaga nagu tulles, olimegi tagasi autode juures. Oli üks väga lahe aardeleid :) Veelkord tänud kutsumast ja ootame järgmist põnevat väljakutset :)

12 august 2016 leidis Maris, Laur, Karl, Mariann ja Maris [max]

Mis ajast olen ma seda täpikest kaardil vaadanud ja mõelnud, et kunagi tuleb see kord . . ega täpselt ei oska öelda. Vbl juba Miki logist alates ja kindlasti palju-palju kordi peale seda, lugedes neid vahvaid geopeiturite külaskäike sinna "pärapõrgusse" nagu isegi kohalikud seda kanti kutsuvad. Aga nüüd siis juhtus korraga kaks asja, mis hammasrattad liikvele lükkasid. Kala-üritusel kanuus peegelsiledal järvel liueldes jäi mulle ilmselgelt sellest sõidust väheks ning järgmisel hommikul kuulasin huviga Piia ja Peetri plaane kanuuga Uku aaret vaatama minna. Ja nii see lugu alguse sai, plaan minna kanuudega mööda vett Uku aardeni. Mul oli tunne, et talv ei ole see, tundus liig igav, et mina tahaks minna suvel ja mööda vett. Oi mulle meeldib, et geopeiturid on piisavalt seiklusvalmis, et sellisele plaanile kaaslaste leidmine õnnestub üsna lihtsasti ning oligi koos kaks paatkonda. Ka kanuudega läks väga lihtsalt, leidsime kohaliku kanuurentija, kes tõi meile kanuud jõe äärde kohale ning kanuumatk võiski alata. Et matkale vürtsi lisada ärgitas Karl meid Uku juures saarel ööbima ning tähistaeva all ilma telgita magama. Viimasel päeval enne väljasõitu lubati veel ka langevate tähtede sadu, siis oli väljakutse eriti ahvatlev. Ja oligi otsustatud, meie ööbime saarel. Sõitu alustasime Ahunapalust reede õhtupoolikul ning tagasi jõudsime laupäeval 11 paiku. Tehtud. Ka ilma tellimine õnnestus, esimene õhtu üsna tuuletu ning tagasiteel saime veidi tuules muskleid pingutada. Kui kellelgi tekkis huvi, siis julgeme soojalt soovitada kanuurentija info www.metsaturism.ee

25 juuli 2016 leidis Toomas Triisa, Kaido Raja [musta]

Leitud! Hästi põnevalt peidetud aare! Olime juba loobumas aga siiski ei andnud alla, läks lausa tunnike vist. Kuna olime suursool kalatripil siis jätsime karpi kala kaalu, juhuks kui keegi veel sinna satub ja suurt saaki omab, siis on sellest ka abi.

24 juuli 2016 leidis Peeter ja Piia [piuks]

Kinnitan, et kõik, mis Peeter kirjutas, on tõsi ;)
Suured tänud peitjatele ja ka ilmataadile!

24 juuli 2016 leidis Piia ja Peeter [blondiin]

See Uku või siis liba-Uku külastamise matk on meeltes olnud juba aastaid, tegelikult üsna geopeitusega tegemise algusest (vaid 3 aastat). Lähenemisteid ja -aegu on kaalutud ühte- ja teistsuguseid. Talvel pole nagu see aga suvel ei anna jälle hästi kätte. 2 a tagasi ostsin selle tarbeks täispuhutava kanuu. Aga ega sinnakanti ju nii lihtsalt ikka ei satu ka. Nüüd oli justkui aeg õige, lähedal veespordiga sündmusaare. Seega oli plaan minna autoga läbi Meerapalu ja lasta siis ujuvvahend enne Virvisaart vette. Siis ilmnesid takistused. Selgus, et tee olevalt tõkkepuuga kinni, kuigi meil oli salainfot, et kuskohas asub võluvõtmeke, otsustasime sellest suunast loobuda. Peitja Karuonu küll julgustas, et Uku pikutavat ilusas liivarannas aga ega me hästi seda küll uskunud. Siis lõppes Piia liba lambrol särts otsa. Tänu geoüritusel saadud sutsakale suutis ta aga uuesti liikuma hakata. Valisime uueks vetteminekukohaks tee Ahunapalust edasi. Teadmiseks teistele üritajatele, et Ahunapalus on kaart, kus kujutatud ka sildumiskoht. Seda siis ka kasutasime, tundus olema parim valik, kuna on olemas ruum autodele ümberkeeramiseks, parkimiseks ja ka niisama olesklemiseks.
Teekonda aardeni ja tagasi näitasid meie jutiseadmed veidi erinevalt, minu omal sai edasi tagasi kokku 12.5 km aerutamist ja aega kulus 3,5 tundi. Sõit kulges küll pidevas ärevuses, kuna taevalaotus lubas horisondil pidevalt äikest ja ukerda siis seal pärapõrgus tuimalt aeglaselt liikuva ja halvasti juhitava täispuhutava kanuuga. Õnneks oli aga Uku meiega helde ja vihma me sellel päeval ei saanudki. Sinka-vonka kulgev jõgi oli loomulikult kaunis, vesi meeletult soe, aga salapäraselt tume. Teepeal nägime vaid ühte seltskonda kahe mootorpaadiga. Kalli järvel ootasime loomulikult iga pilliroonurga tagant, et nüüd juba paistab see lõppunkt. Õiget kohta silmas Piia küll hoopis juba üle kõrkjate. Küll oli aga hea tunne lõpuks kohal olla. Ja meie rõõmuks oligi Karuonul õigus - seal ongi ilus liivane rand. Uudistasime, ronisime, tegime pikniku (laudki selleks oli juba asetatud paika), logisime, jätsime üha teemakohase delfiinikujulise ränduri siia uut kaaslast ootama. Kuna silmapiir ähvardas ikka veel äikesega siis tagsiteele asusime üsna peagi. Nüüd juba tagantuulega kulges see üksjagu lihtsamalt. Hilisem varustuse kuivatamine (mis kestab siiani) oli kindlasti tüütum. Aga üks geopeituse unistusi ja sellesuve "kindlasti peab" plaane on tehtud. Täname peitjat ja taastajat ja ka Ukut, kes meile ilusad tingimused võimaldas.

22 juuli 2016 leidis Helbe, Hendrik ja Getter [vunz89]

"Uku" või mitte, aga mõnus sõudmine ja veel lahedam turnimine. Väga rahul :) Logitud sai ka :)

22 juuli 2016 leidis Helbe, Hendrik ja Getter [helbez]

Kõigepealt sõitsime suurema seltskonnaga parvedega mõõda Emajõge parvemajakesteni, sealt läksime kolmekesi kanuuga laevavrakini. Vraki otsas ronimine oli ikka päris jube. Natukese otsimisega saime aarde õnneks kätte ja siis kanuuga kärmelt õhtusöögile. Õhtusöögilauas saime matkajuhilt teaga, et see vrakk polegi tegelikult Uku, vaid hoopis üks piirivalvelaev. Eks ta meilegi kahtlaselt pisike tundus, kui alguses räägiti, et mis sinna Uku peale kõik sõja ajal ära mahtus. Aitäh aarde eest, et oli põhjust kanuutada Kallile :)

23 jaanuar 2016 leidis Meid oli siin palju & [kallo]

Aardetuuri organisaatoreid oli mitmeid. Meie asi oli end seltskonda kaasa sokutada ning loomulikult usinalt matkata, keegi teine seda enda eest kahjuks teha ei saada.

Kui keegi paar nädalat tagasi kirjutas, et -19ga on palav matkata, siis peab tõdema, et ka -22ga on see matkamine kuramuse palav. Kuidas üldse suvel sellega siis tegeleda saab? :)

Aga mõnus jalutus, tunnid läksid nigu tsiu-vipsti ja oligi Uku manu käidud. Täname seltskonda ja aardemeistrit.

23 jaanuar 2016 leidis Koos suure ja toreda seltskonnaga [kleone]

Jää ja selle peal sõmer lumi ning parajad külmakraadid ei teinud asja just lihtsaks. Tänud.

23 jaanuar 2016 leidis Vahva seltskond (sh Reino) [errvee]

Pühajärve asemel tõsteti georetke algus Peipsi kanti. Auto termomeeter näitas järjest külmemat ilma aga õnneks kuu ajaga on päike rohkem sooja andmas. Alguses uurisime kas järvedevahelisest soost ületamisega on. Ei olnud väga ja otsustasime pikema ja siledama tee kasuks. Õigele järvele jõudes ootasime ja ootasime oma laeva laeva aga kogu aeg jäi mõni kõrkjanukk ette. Kohapeal ilupildid ja soe tee. Imeilus loodus ja null sumisevat. Tänud peitjale ja kaasatammujatele.

23 jaanuar 2016 leidis Anne, Kleone, Reino, Henriko, Vanda, Kallo, Anna, Renno, Karol, Leelo, Allan, Tanel ja [kalmer]

Lugege timixi logi. Aitäh!

23 jaanuar 2016 leidis Lahe seltskond ja [berti]

Eks eelnevad on juba enam-vähem kõik öelnud: plaan oli Pühajärve saared, aga kujunes nii, et sai see nädalavahetus hoopis kolme järve külastatud. Vahva, väga vahva matk oli! Uskumatu, et -25-ga veab hõlmad õieli, nii palav hakkas. Null ise, seltskond ja loodus vääris seda kiina-kääna kõndimist. Tänud kõigile!

23 jaanuar 2016 leidis Anne, Kleone, Reino, Henriko, Vanda, Kallo, Anna, Renno, Karol, Leelo, Allan, Kalmer ja Tanel [timix]

Tegelikult oli jah see nädalavahetus plaanis Pühajärv. Mina aga hakkasin mingi hetk rääkima Saluveerist ja peagi hakati rääkima ka Ukust, see ju ka seal samas kandis :) Jõed-järved olid ilusti kinni külmunud ja ei jäänudki muud üle, kui astuda-astuda-astuda mitu-mitu tundi. Esimene kilomeeter külmetas kõik, mis külmetada sai - varbad, sõrmed, nägu. Siis tuli välja päike ja hakkas lausa palav. Laeva juures tegime ka pilti ja võtsime soojendavat jooki. Tagasi autode juurde jõudis kõigepealt Allan, sest tema läbis raja suuskadel ning seejärel mina koos Kalmeri ja Karoliga. Teised venisid meist kuskil kõvasti tagapool. Kokkuvõttes täitsa mõnus matk ja ilus loodus. Hea, et tehtud sai :) Aitäh!

23 jaanuar 2016 leidis Anne,Tanel,Kalmer,Kleone,Henriko,Reino,Vanda,Anna,Kallo,Karol,Renno,Leelo,Allan [nuffi]

Kaebus: 10 jaanuaril käesoleval aastal mindi minu kiuste Pühajärve saartele. See, et ma eelneval ööl peol pralletasin ja koju ei jõudnud, on täiesti teisejärguline. Faks jääb faktiks!

Otsutasin paari sõbraga minna laupäeval so 23 jaanuaril nüüd ise sinna, et nati nautida Pühajärve ilu. Etteruttavalt võin mainida, et Pühajärve nägin ma sel päeval vähem kui "Riia linna"! Kodurahu huvides nimesid ma ei nimeta aga minu seljataga hakkas "keema FB katel" ja enne kui ma arugi sain, astusid mu jalakesed mööda jõge Uku poole. Marssisime hanereas mööda jõge. Iga järgneva kurvi peal lohutati, et vaid kilomeetrike veel ja nii umbes 10-e korda jutti. 10 korda madalam oli ka temperatuur kui ma üldse nina toast välja pistan st -26 kraadi. Välja nägin Scotti suusaprillide ja Rossignoli riietega kui Kuutsemäe mäesuusataja. Kuna mul aega kodutööks polnud, siis ei mäletanud ma üldse, mis aardega vabsee tegu on. Kohalejõudes oli VAU effekt, no nii äge! Tänud peitjad, koht vääris aaret! Kaua ei lasknud mul seltskond seal kõrgustes poistega turnida, öeldi, et tagasi on täpselt sama pikk maa kui siia. See tõi mind kärmelt maa peale tagasi... Kuna külmakraadid ikka kõvas miinuses, siis "Kriipsujukud Kalmer-Tanel" panid kiirenduse sisse. Meie ikka lontsisime. Teate, tagasi oligi sama pikk teekond kui sinna!

Las nüüd läheb mõniaeg mööda, enne kui keegi mind veel sinna meelitab, et ilus koht! Oli-Oli, aitähh!

Leidjate rivi on GP tehnika arvates liiga pikk, otsustasin et lühendan nimesid: Ann ja Tann kõlas päris hästi aga edasi läks lappama. Vanda ja Renno ei kõlanud üldse hästi..

1 jaanuar 2016 leidis kradi, geotuumik, lapsed ja [palm]

Maaliline koht on see Uku aarde ümbrus. Peab mainima, et uskumatult pikaks kasvavad puud soosaartel - pole midagi sellist varem näinud, võttis ikka suu rippuma küll.

Saan aru inimeste soovist tsivilisatsioonist pisut eemale saada aga selles kohas elavatel inimestel tundub, et see soov on kuidagi eriti ekstreemsed mõõtmed võtnud.

Kui Uku juures ära käia siis saab aru milleks - aja kulgemine sellises kohas on sootuks teistsugune. Aega ei mõõdeta minutites või tundides, on kaks selgelt eristatavad perioodi - päev ja öö. Mis päevaga parasjagu tegemist on ei ole väga tähtsust.

Aarde juures tuli meid uudistama kohalik jahimees, uskumatult eluterve suhtumisega oli see inimene ning omapärane oli see, et teda väga ei huvitanud üldse, mis me teeme keset loodust sellise suure kamba ja lisaks veel koos lastega.

Ülistas ta hoopis jää paksust ja kadus kuhugi sohu ära, ilmselt omale järgmise kuu toitu shoppama kohalikust "supermarketist". Point and click?

Väga ilus koht ja tore seltskond :)

1 jaanuar 2016 leidis Palju rahvast, palm ja [kradi]

Midagi täiesti teistmoodi, mida teha 1 jaanuar. Uskumatu, aga enam midagi muud ei tahakski. Kogu see vaikus ja pehmus oli niivõrd võrratu, et endiselt sellele mõeldes olen lummatud. Suurimad tänud kogu seltskonnale. Kogu matk on suhteliselt täpselt ikka ära kirjeldatud allpool. Lisan mõned pildid meenutuseks.

1 jaanuar 2016 leidis D, J, O, G + .... ja [kaits747]

Tore ja meeldejääv matk oli. Teised on juba kõik ära öelnud. Aitähh

1 jaanuar 2016 leidis Karolin, Mauri, Märt ja paljud teised. [mart]

Mis saaks veel parem olla, kui üks mõnus aasta esimese päeva matk soos. Öösel järve servas ilutulestiku süütamise käigus sai selgeks, et järvejää on igati paks ja kannab kindlasti ka meid, kui tahaksime Uku aaret külastama minna. Hommikul pikalt ei mõelnudki. Ka need, kel see juba korra-paar külastatud, olid kribinal kaasa tulemas, sest päike paistis, tuuleke oli minimaalne ja kümmekond külmakraadi olid kõik võimaliku kargeks kuivatanud.
Stardipaigas näitas geps 2,3 km aardeni. Vahele aga jäi terve Perajärv (heal lapsel palju nimesid) ning 2 korda veel samapalju sood, siis polnudki see number nii väga väike. Jää oli ilus ja sile, nii suundusime suuremate poistega otse üle järve. Karolin jäi suurema seltskonnaga mööda järveserva ringi minema. Oi, lastel oli lõbu laialt, jää oli tugev ja sile, peal nii umbes sentimeetrine lumekiht, mis igasuguste jälgede tegemiseks ja muidu joonistamiseks ülimalt sobiv oli. Kui soo serva jõudsime, jäi aardeni nii umbes 1,8 km. Kergemaid meist soo kandis, kuid kolmesele Karolinile olid mättad ja nende vahelised sügavikud parajaks katsumuseks, nii jäime teistest mõnevõrra alguses maha. Kui ta aga korraks kukile võtsin, muutus meie tandem niivõrd raskeks, et külmunud soo pind meie raskusele vastu ei pidanud ning suurem meist sai isegi ühe jala päris märjaks. Nii pidigi väike neiu oma jala peal pea terve selle soolõigu läbima, sest kellegi teise kukile ta lihtsalt keeldus minemast. Õnneks tegid teised aeg-ajalt pause liikumises, et kuuma jooki juua ja meid järgi oodata, nii nägime vahel ka Maurit, kes muidu kolonni eesotsas teed näitas.
Kalli järvel ootas mind isiklikult suur üllatus, sest otsitav laevavrakk ei olnud sugugi vees (ega ka mitte jääs), nagu ta paar aega tagasi oli, kui me Eevaga paadiga seal käisime, vaid suisa kuival maal. Järve veetase oli lihtsalt oma poolteist meetrit madalam, kui tookord. See aga ei tähendanud, et Mauri krõbinal aarde juures poleks olnud. Onu Kaido abiga sai ka Karolin kaptenisillale ja nii sai ka aare logitud ning auandmisest (või oli see lihtsalt lehvitamine) fotosüüdistuski tehtud. Kaasas olnud peitja sõnul peaks 3 aastane Karolin olema hetkel kindlasti noorim neist, kes jalgsi, ilma abivahenditeta, selle aardeni on jõudnud.

Tagasi tulime kohapeal eikuskilt välja ilmunud mugu ütlustele tuginedes mööda Kalli jõejääd, mis küll pikendas teekonda nii umbes 2 korda, kuid selle eest, ei pidanud soos mättalt mättale hüppama. Siledal-libedal jääl oli selgelt lihtsam ja kiirem liikuda, lapsed hullasid ja lasid liugu, lasid suurematel ennast järgi lohistada ja lohisesid ise kummalisi jälgi tehes aina edasi. Jõgi oli paras käänuline ja mõnel lõigul oli päris käre tuuleke meile otse vastu, kuid see ei seganud, sest muidu oli niivõrd meeldiv matkata. Kogu meie seltskonna eesotsas liikus Mauri, ilmselt oleks tema juba tund enne meid "kodus" olnud, kui poleks aina meid järgi oodanud. Vahel küsis väsima hakkav Karolin ennast issi kukile, kuid ega seal üle sajakonna meetri korraga ei oldudki ja taas jääle jõudes läks jooksmine ja liu laskmine jälle edasi. Ja nii koduni välja.

Ülimalt tore päev oli. See 9 km sood ja jääd annab küll veel täna, kaks päeva hiljemgi kontides tunda, kuid ikkagi oli tore. Loodetavasti tuleb kogu see aasta sama tore.

Tänud peitjale! Kindlasti ei olnud see viimane kord seda aaret mul külastada, eks aeg annab arutust, kuidas järgmine kord asi ette võtta.

1 jaanuar 2016 leidis kaits747, suslik, mart, kradi, palm, karuonu, palju lapsi & [caro]

Võtsime uut aastat vastu Tsirna talus, Uku aardele päris lähedal. Mida siis ikka uuel aastal ette võtta, kui selle legendaarse aarde vallutamine. Alustasime Leegu järve äärest ning paar julget läksid otse üle järvejää. Teised ei uskunud, et nii vähese ajaga võiks olla järv külmunud, kuid nii see oli. Üle raba minek oli selle retke kõige raskem osa. Lapsed panid üle mätaste ilma probleemideta, kuid raskemad geopeiturid vajusid ikka mõnikord läbi. Matk oli päris pikk, kuid lapsed väga vaprad. Karolin on ilmselt kõige noorem osaleja, kes eales Ukule omal jalal jõudnud – 3-aastane. Meie rõõm oli suur, kui lõpuks Ukuni jõudsime. Seal toimetasime logimise protseduuri ning tegime pilte, kui nägime eemalt inimest kahe koeraga lähenemas, jahimees naabertalust. Tänu tema jutule, et ka jõgi on kinni külmunud, julgesime minna mööda kergemat teed pidi tagasi. Kokku matkasime 9 km, milleks läks veidi vähem kui 4 tundi. Tänud peitjale!
Noorgeopeituril ilmusid õhtul kehale täpid – tuulerõuged.....

8 august 2015 leidis Tiia,Einar [pagarid]

Kaua kavandatud sihtmärk sai täna vallutatud. Ei läinud poolt päevagi - kaks ja pool tundi kokku. Vahepeal tekkis selline tunne, et hüppa üle parda ja lükka paati edasi, muda pritsis veepinnale ja mootor urises kahtlaselt. Lumevaene talv on veetaseme alla tõmmanud. Aarde juures olid kohal juba kaks seltskonda, tegime ääri-veeri juttu, kas kolleegid, aga ei tunnistanud omaks. Õnneks tegid meile ruumi ja läksid järvele, nii et saime rahus logida. Ilmaga vedas ka ja parme ega sääski polnud üldse. Aitäh!

25 juuli 2015 leidis Rudolf, Martin [rudolf]

Kell on just kukkunud kaks päeval, kui Meerapalu keskväljakule, kust loetud minutite eest on lahkunud lavkabuss, laekub suures tolmupilves must Jeep. Sealt astuvad välja kaks meest, teevad veel viimased ettevalmistused ning kaovad järgmiseks viieks tunniks tundmatusse.

See, et Uku aare tuleb jalgsi ja justnimelt suvel ära võtta, sai selgeks juba ammu. Jäi veel üle teha kaarditööd sobiliku lähenemistee leidmiseks:

• Põhjasuuna võis loomulikult automaatselt välistada, sest see eeldaks mitmepäevast ekspeditsiooni ja lõppkokkuvõttes ikkagi paati, mida meil a) ei ole ja b) kogu selle retke eesmärgiks oli näidata, et see on ka suvel jalgsi võetav.

• Lääne poolt lähenemine eeldaks kahe jõe ületamist. Kommentaarid on vist üleliigsed.

• Lõunast takistas teed Valdur oma siltide ja tõkkepuudega.

Nii jäigi ainsa töötava variandina üle Meerapalu, kust linnulennul oli aardeni kuus kopikatega kilomeetrit mööda maastikku, mille kohta ainus teave meie jaoks pärines google-i ja maaameti kaartidelt. Teadsime, et ca 600 meetrit Meerapalust edasi peaks vasakule minema mingi siht/talitee, mida mööda peaks jõudma Virvessaarele. Sealt edasi üle Leegu oja ja veel samapalju maad otsa üle tundmatu tüma Ukuni. Lihtne, teeme ära.

Esimesed 600 meetrit läksid muretult ja tänu gepsu märgitud talitee alguspunktile sai see ka tuvastatud. Alguses tundus teine ikka jube võssa kasvanud, aga mida edasi, seda lihtsamaks läks. Virvessaareni välja ca 2 kilomeetrit oli kerge jalutuskäik mööda taliteed siirdesoos.

Edasi leidsime enda üllatuseks, et Virvessaarel on reaalselt elu! Või noh, vähemalt selged jäljed inimasustusest. Kohalikega nimelt kontakti ei otsinud, kuna Martin olla kuulnud lugusid sellest, et seal elavat üks eriti kuri Valdur, kelle tõttu lausa kunagine ametlik matkarada oma lõpu leidis. Nii me siis hiilisime kogu sellest asustusest mööda uuesti metsa.

Õige varsti tuli ületada ka üks kinnikasvanud kraav, mis esmapilgul juba tundus olevat arvestatav väljakutse, kuid sealt õnnestus veel õigest kohast ilma suurema vajumiseta üle saada. Edasi tuli huvitav mets, mida mina küll ei oska ühegi kooslusetüübi alla liigitada - lepavõsa, haab, kask, kuusk, veel migid tundmatud põõsad ja turbasamblamätas kõik läbisegi. Harilik Emajõe suursoo mülkamets, vohh.

Siinkohal ei saa aga üle ega ümber sellest, et alateadvuses hakkas järjest enam painama mõte sellest, et iga samm toob meid lähemale müstilisele Leegu ojale. 200-100-50-20-no kurat, kus see on? Maapind muutus aina märjemaks ja iga samm vajus vähemalt pahkluuni läbipaistmatusse tumepruuni vedelikku, mis sambla alt välja immitses. Äkki tulime juba üle ja ei märganud? Ja siis ca 10 meetri peal sai selgeks, et s***agi me üle oleme tulnud. Meie ees laiutas tubli 5-6 meetrine vesi, ise täpselt sama pruun ja läbipaistmatu kui see, milles jalgupidi seisime.

Kaldaid kui selliseid asjal ka eriti ei olnud, sest kraavi ülemine serv oli praktiliselt tasa metsaalusega. Esimene reaktsioon, nagu ikka - let's poke it with a stick! Seesama inimesepikkune teivas kadus aga otse serva juures täies pikkuses vette ja põhja ei puutunud. Selge... Enam tagasi minna ei saa, nii et jääb üle vaid ujuda. Ahjaa, loomulikult on parasjagu ümberringi selline parmude ja sääskede pilv, et kui paariks sekundiks pead pöörad, on juba mõni käe peale maandunud ja lööb hambad sisse. Hakka siis ennast sellises olukorras paljaks koorima. Noh, nutsime ja koorisime. Ise pakkisin veel kogu oma maise vara seljakotti, millega oli mõte see pea kohal üle ujuda. Loomulikult ei hakanud mõtlemagi sellele, et kott kaalub ju ka midagi, lasin ennast vette, võtsin serva peal oleva juraka kätte ja järgmine hetk olin täies pikkuses, käed pea kohale sirutatud, vee all. Paar paanikahetke hiljem õnnestus jõud kokku võtta, kott uuesti maa peale veeretada ning ise pinnale tõusta. Muideks, minu meeter-seitsekümmend-seitse pikkuse juures ja väljasirutatud kätega jalad mingit põhjalaadset ollust ei tunnetanud.

Plaan B. Kaamera kotist välja ja heide. Sai meeleheitlikult sihitud hõredama võsaga auku teisel kaldal, et ei peaks vaatama, kuidas kott mingist pajutüvest tagasi põrkub ja põhjatusse sügavusse vajub. Tohutuks kergenduseks plaan töötas ja ainult kaamera pea kohal õnnestus ujumine juba palju paremini. Kibekähku riided selga tagasi ja üle kogu keha sügelevana tatsasime edasi.

Mülkamets muutus uuesti siirdesoo-kaasikuks, kus aga nüüd mättad palju suuremad ja liikumine märksa vaevalisem. Samas nüüd oli meil juba selge siht käeulatuses. Soo läks korraks veel üle metsaks, siis eriti tihedaks lepavõsaks, kus ragistamise järgi ei jäänud palju puudu kohtumisest põdraga ning viimased paarsada meetrit kohati nabani ulatuvaid pokusid, mille vahel tuli labürindi kombel teed otsida. Pokud andsid teed roostikule ning läbi selle hakkas viimaks paistma meie tõotatud valge laev...mis ei olnud küll eriti valge, aga kurat küll, sellises olukorras on üks roostes küna kõige ilusam vaatepilt maailmas.

Kahlasime kohale, ronisime otsa ja suure hurraaga panime kirja oma logi. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis kell 16:23, 2015. aasta 25. juulil jõudsid esimesed geopeiturid jalgsi suvel Ukuni. Lubasime endale väljateenitud söögipausi, vahepeal veel laekusid sinna sellid katamaraaniga ja uurisid, kust puhast joogivett saab. Natuke mõtisklesime oma olukorra üle järele ja saigi alata tagasitee.

Ühelt poolt oli tagasi tulla juba kergem, sest oli täpselt teada, mis ees ootab. Teisalt ei olnud jalad enam need mis alguses ja sammud sestap lühemad ja madalamad. Tagasiteeks valisime siiski natuke lõunapoolsema marsruudi, kuna märkasime kaugel terendavat sihti, mille peale oli jube hea suunda hoida. Liikudes oli ennekõike kaks varianti - suurtel mätastel, mis oli väsitavam või siis loomarajal, kus iga natukese aja tagant jalg poole sääre ulatuses mingisse pruuni ollusesse läbi vajus. Kõige hullem oli minu jaoks siiski parmude hord, mis pidevalt ümberringi tiirutas. Ühel hetkel hakkasid käte peal olevad hammustused juba niimoodi kokku sulama, et käeselg nägi lihtsalt ühtlaselt turses välja.

Paari kilomeetri pärast saime uuesti ületada vana hea Leegu oja, mis selles kohas oli küll justkui natuke kitsam ja vähemalt ei olnud kallastel varitsevat võsa, mis oleks ülevisatavat maist vara tahtnud tagasi põrgatada. Kuna ma enam ei tahtnud oma väärtuslikku tagumikuverd parmudele sööta, nagunii oli kõik põlvest allapoole läbimärg ning ülespoole niiske, eemaldasin ujumiseks sümboolselt särgi, viskasin koti uuesti üle ja läksin kogu muu riietusega otse läbi. Martin leidis, et tema ikka ei taha läbimärgade pükstega veel mitu kilomeetrit kõndida ning karistuseks selle eest jäi pildile.

Varsti leidsime üles ka kunagise matkaraja trassi ning seda mööda jõudsimegi juba tuttavatele Virvessaare teedele, kus juba meie enda jäljed juhatasid tagasi Meerapallu. Oh seda õnne ja rõõmu, kui lõpuks võsast välja murdsime ja kahe jalaga tee peal seisime...

Auto juurde tagasi jõudes saime lõpuks märjad sussid jalast ning istusime bussipeatuses, lasime värskel õhul vettinud nahka kuivatada ning vaatasime tagasi oma retkele. Jah, tehtud. Kas teeks uuesti? Lähitulevikus ilmselt mitte, aga nagu kõigi selliste asjadega, siis negatiivsed aspektid kipuvad meelest minema ja jääb alles see, millele järele mõeldes ikka naeratus näole tuleb. Muidu ju ei tõmbaks vist sinna võsa poole.

Jääb veel üle tänada selle seikluse eest peitjaid, ilma teieta ei satuks niimoodi naljalt oma piire kompama. Aitäh!

25 juuli 2015 leidis Rudolf, Martin [matu07]

“Only those who will risk going too far can possibly find out how far one can go.”

-- T. S. Eliot

Eeltöö

Plaan jalgsi ja suvel Ukul ära käia oli settinud oma poolteist aastat. Selle jooksul selgus, et algselt huvi pakkunud Virvessaare matkarada on juba 2008. aastast suletud ja laudteegi üles võetud. Ahunapalu poolt lähenemist takistas tõkkepuu, millele eravaldur oli üsna kurjad läbipääsu keelavad sildid kinnitanud. Mis iganes lääne poolt lähenemine oli suveoludes mõeldamatu. Nii jäi üle vaid üks suund: Meerapalu. Linnulennul umbes seitse kilomeetrit teadmata oludega mülgast, reaalsuses oluliselt rohkem. Ka ortofotode põhjal jäime maastikuolude hindamisega hätta ja olime seega valmis kõige hullemaks. Stardile eelneval õhtul panime kaardi järgi paika neli teekonnapunkti, mida järgides tundus vähegi lootust kuhugi välja jõuda.

1. Talitee algus: otsesiht läbi märja ala Meerapalust Virvessaarde. Võimaldas oluliselt teekonnapikkust lõigata ja vältida taludest möödumist. Meie teada oli matkaraja sulgemise taga just osade kohalike sügav vaen matkajate suhtes, mida polnud soovi omal nahal kogeda.
2. Talitee lõpp: juhuks, kui siht vahepeal silmist kaob.
3. Lahknemispunkt: pärast talitee lõigu ja Virvessaare läbimist pidi olema umbkaudne ettekujutus oludest. Selles punktis tuli teha valik, kas minna põhja poole ja mööda rannajoont, lõuna poole mööda sihte ja Leego järve äärest mööda või tungida otse.
4. Uku ise. Meie püha sihtmärk.

Varustuse osas oli lähenemine üsna spartalik: minul teksad ja tossud, Rudolfil midagi sarnasest kategooriast. Igasugused erivahendid välistasime eos. See-eest olin mina Meerapallu jõudes märkimisväärselt alamaganud ja tuntava reedejärgse sündroomiga. Aga enam polnud kuhugi taganeda...

Talitee

Meerapalus pikka molutamist polnud: kiire jalatsivahetus, väike näksimiskraam kotti ja minek. Veel pinnastee peal olles vaatasime kahel pool laiuvat tihedat võssi ja mõtlesime, et mis siis, kui... Tegelikult olime moraalselt valmis, et umbes kolmandik teekonnast võib toimuda tihedas üleujutatud võsas liikumiskiirusega alla kilomeetri tunnis, aga ega see mõte just ei vaimustanud. Peagi oli GPS-i järgi talitee alguseni 50 meetrit, siis 30, 15, 10... No viie peal oli juba märgata. Esmapilgul tundus päris jube, aga kui olime esimestest okstest läbi murdnud, siis meenutas täitsa unustatud teed, üsna mugavalt sai kõndida. Peagi sai tihedam võsa otsa ja hakkasid avanema vaated hõredalt kaskedega kaetud siirdesoole. Maapind küll vetrus ja aeg-ajalt lirtsus veidi, aga üldiselt tõeline kergendus. Aeg-ajalt ristusid sihiga loomarajad, kus siis jälgede tekitajaid püüdsime ära tunda. Üldiselt oli see kaks koma midagi kilomeetrit tõeline jalutuskäik pargis, tuju oli hea ja energiat tuli vaata et juurdegi.

Lahknemispunkt

Pärast talitee lõppu hakkas paistma Virvessaare, ehk siis kõrgemate puudega ja taas võsaga ala. Esimesest võssist läbimurdnuna hakkasid aga paistma talukatused. Hiilisime ringiga ümbert ja sattusime... tee peale. Käisime veidi aega mööda seda, siis üle heinamaa ja tagasi võssa. Nüüd sattus ette ka esimene kraavilaadne moodustis, aga leidsime enam-vähem mittevajuva koha ja saime suht vabalt üle. Siis veel tavalist niiskemat sorti metsa, kuni olimegi lahknemispunktis. Kuna senine kogemus oli üsna positiivne, siis polnud pikemat mõtlemist - läheme kõige otsemat teed mööda. Oli vaid üks väike, aga väga kiiresti kasvav mure - kui viimane, mitte ühelegi kaardile kantud kraav oli parasjagu lai ja kohati üsna kole, siis mida kujutab endast kõigile kaartidele kantud Leegu oja?

Kolgata tee Ukuni

Ega palju ei tulnudki oodata: võsa läks aina märjemaks ja varsti jäi taas üle vaid meetreid lugeda, silmad aktiivselt perimeetrit kammimas. 20 peal mina veel midagi ei näinud ja siis kostis eestpoolt häälitsus, mis midagi head ei tähendanud - "oja" oli olemas ja sugugi mitte meeldiv. Keset niisket tihedat parmuvõssi, laiust umbes viis, sügavust ? meetrit. Rudolf proovis kahemeetrise teibaga: läks otse serva juures üleni sisse ja põhja vastu ei tulnud. Selge... Hüpata ei saa, läbi kõndida ei saa. Jääb üle alla anda või ujuda ja siit ilma üritamata tagasi ikka ei läheks. Kuidas see ka vastumeelt ei olnud, tuli ennast keset parmupilve paljaks koorida ja kõvasti vanduda. See on see hindamatu hetk, kui näed alla vaadates kahte parmu kindlas kohas, kus nad kohe kindlasti olema ei peaks, aga näe krt, virutada ka ei saa. Aga see polnud veel kõik: riided, telefonid, GPS-id, mobiilid, fotokas ja muu tuli ju kuidagi kuivalt teisele kaldale saada. Rudolf kogus enda kola seljakotti, et siis seda üleval hoides üle ujuda. Ronis vette, haaras koti ja hetk hiljem oli veepinnal näha ainult pooleldi märg kott, ulpiv kaabu ja hulk õhumulle. Hetkeks unustasin isegi paljast kannist hammustavad parmud ära. Mingi pingutusega ilmus hetk hiljem siiski pea taas veepinnale ja kottki jõudis kaldaservale. Vaid kaabu olemasolu tuli meelde tuletada ja hetk enne selle musta sügavikku vajumist õnnestus seegi ära päästa.

Selge, uus plaan: vise. Õnneks oli teine kallas piisavalt lähedal, et julges üritada. Põhimure oli, et teisel kaldal olev tihe võss võib koti kinni püüda ja batuudina tagasi vette heita. Mustavasse seisvasse vette, mille sügavust ei tea keegi. Ehk siis paljalt viis kilti tagasi autoni, läbi parmude ja võsa ja raba. Kott sai üle, kergendus oli suur. Mina sidusin kogu oma kola kapuutsiga pusa sisse ja läks seegi sama teed järele. Siis ujusime ise järele ja sai lõpuks uuesti riidesse panna. Ohohoo, kuidas igasugused mittevajalikud kohad sügelesid. Sai veel märjal mättal istudes ja märgi sokke jalga venitades mõeldud, et kuidas küll elu mind sellesse hetke ja punkti toonud on...

Aga edasi, kaks koma midagi kilti linnulennul veel. Peagi saime võsa vahelt välja ja olime taas siirdesoos. Seekord küll taliteeta ja märjem, künklikum ja mättalisem, aga siiski parem kui võsa ja muda. Võtsime sihi kaugelt paistvale soosaarele ja kündsime edasi. Aeg-ajalt kohtasime märke põtradest ja astusime vajuvatesse kohtadesse, aga üldiselt oli tempo kõva ja lugesime järjest vähenevaid meetreid. Kui kilomeeter oli jäänud ja meie peaaegu sihiks olnud saarele jõudnud, tegime veel joogipausi enne lõpuspurti. Läbi saare oli lausa siht olemas ja pärast seda jäigi maapind veidi kõrgemaks, aga ka võsasemaks. Järgisime põdraradu ja ühes võsas kostis eestpoolt selgelt tugevat ragistamist; teadagi, kes seal olema pidi. Viimane metsatukk ja 200 meetrit jäänud! Edasi pokumaa massiivsete isenditega, optimaalne liikumisviis oli justkui labürindis lasta. Siis veel veidi pilliroogu ja... PAISTAB! UKU! ME SAIME HAKKAMA!

Otse läbi vee kohale ja tõesti, siin ta oligi. Ronisime otsa, Rudolf leidis aarde, logis. Siis väike piknik, mille lõpus lähenes meile lõbusõidukatamaraan ja rahvas uuris, ega meil joogivett pole. Ei olnud. Ei osanud ka soovitada, kust saaks. Küsijate silmis oli selgelt nõutus, et kes me sellised oleme ja mida me seal teeme, aga küsima nad ka midagi ei hakanud. Meil oli lõbus.

Tagasitee

Lõputult sinna siiski jääda ei saanud ja tuli asuda tagasiteele. Rudolfil väga enam vahet polnud, aga mina polnud teab mis rahul, et kohalejõudmise ekstaasis jalad kuni põlveni täiesti märjaks sai tehtud. Aga mis teha, tuleb kohaneda. Taas läbi pokude, metsatuka ja avasohu. Seekord võtsime sihi teisest servast paistvale sihile, mis viis küll ehk 20 kraadi vales suunas, aga lubas natuke paremat võsase lõigu läbimist. Lisaks paistis kaardil kaugemalt miski "jalgteeks" märgitu. Lootsime mis me lootsime, aga ühel hetkel oli taas Leegu oja ees. Rudolfil oli juba nii savi, et läks enam-vähem kogu riietuses läbi, ma ikka natuke üritasin ja sain jälle parme sööta. Õnneks oli Rudolf teisel kaldal juba valmis ja sai minust hulga hästi väärituid pilte klõpsida, mida ta kindlasti ka siin jagab.

Veel pool kilti hiljem jõudsimegi "jalgteele", mis oli selgelt vana matkaraja lõik, sest leidsime isegi mõned laudteejäänused. See viis meid otse juba tuttavatele Virvessaare radadele. Sealt edasi oli juba kõik tuttav ja suhteliselt lihtne. Küll hakkas ilmselt osaliselt ka pingelanguse tõttu viimaks väsimus selgelt sisse lööma, nii et selle lõigu peal enam suuremat juttu polnud. Ühel hetkel aga olime taas tuttava pinnastee peal ja imestasime, et üldse enam ei vaju. Küll aga olin mina üsna lombakaks muutunud. Mõnedsajad meetrid veel ja ootaski auto söögi, joogi, kuivade jalatsite ja pehmete istmetega. Mmmmmõnus.

Hea tunne oli, kas teate. Siiani on. Ja ilmselt tekitab sellele tagasi mõtlemine positiivset emotsiooni veel aastate vältel. Ega muidu ju ei teekski selliseid asju :)

Aga aare on jah, tossude ja teksadega võetav :) Mitte, et see kuidagi mõistlik oleks. Suur aitäh peitjatele kõigi nende emotsioonide eest!

16 juuli 2015 leidis A ja [mooritz]

Et me jäime ööbima Emajõe Suursoo Looduskeskuse juurde, siis oli asjade loomulik käik, et proovime ka selle aardeni jõuda ja seda kindlasti paadiga mööda vett. Päeval mööda Porijõge törtsutades oli paadimees välja mõelnud, miks paadimootor pirtsutada võiks, siis esmalt algas operatsioon "karbuss puhtaks". Püüdlikult pildistas Alex üles lahtivõetava asja , et pärast oleks lihtsam kokku panna. Siis läks ilmatuma aeg, kuni Alex kõik urud ja pilud ja no ühesõnaga kogu selle kupatuse läbi uuris, suruõhuga läbi puhus ja kogu selle kaadervärgi uuesti kokku pani. No õnneks ühtegi juppi üle ei jäänud ja vaid ühte mutrit pidi ta kuskilt sügavikust geopeituse jaoks soetatud vahenditega õngitsema :P. Peale seda jäi loota, et kõik on omal kohal tagasi :).
Hommikul lasime siis paadi vette ja no mootor käima ei lähe :D. Veidike jõu ja ilunumbreid ja juba mootor turtsatab ja jääb kenasti tööle. Ja siis...oujee liigub see paat sellise kiirusega, et mina ninas istudes enam suurt vees polegi :D. Jõel on kalamehi murdu ja me kihutame neist suure hooga mööda, prioriteedid on paigas ...alguses ikkagi aaretejaht, hiljem vaatame kuidas kalaga jääb ;).
Nüüd naudib Alex täiega jõel sõitmist ja kiusab mind khm, khm äkilisemate pööramistega. Teda ajab naerma kuidas ma paadininas olevast köiest kramplikult kinni hoian, aga olgem ausad...no mul oli ju tunne, et tõusen sealt lendu :D. Mingi hetk saab mu mõistuseke aru, et ega ma sealt paadist ikka nii kergelt välja ei pudene ka sellel kiirusel ja saan hakata ümbrust pildistama. Oh jah, ilus on olla. Vastutulevad paadid tekitavad küll väikeseid laineid kuid osav paadimees suunab paati ja lained meid pikali ei lükka ja pepu on endiselt kuiv :D. Keerame Emajõe pealt Kalli jõele ja mööda seda jõuame Kalli järvele ja juba paistab eemalt mingi suurem objekt. Sellele suuna võtamegi, aga mida lähemale jõuame seda enam tundub, et see objekt on kuidagi liiga sõidukõlbulik ja pole mitte teps see Uku, mida meie otsime. Aga nojah, loetud meetrid uhkest sõiduriistast on siiski ka otsitav. Alex lülitab paadimootori välja ja vaikselt triivime lähemale. Sõiduriistast ronib välja üks varateismeline, tervitab viisakalt ja kõnnib kalda suunas... huh, siin on järelikult madal ja ma julgen ka üle parda vette karata. Alex jääb paati turvama ja kalavarustust valmis sättima, mina suundun vrakile. Mitu aega olen segaduses, sest kõik pilud tunduvad minule liiga kitsad olema. Alex turtsub juba, et kas see ninas olev siis ei sobi, no ok,sobib ju küll kui ma seda silmanud kord olen :P. Poen vraki sisemusse ja natikese aja pärast suudan juba ülevalt alla vaadata ja siis on hetk piinlikku vaikust, sest ...krm jalad värisevad, suurt pinda ju kuhu mu ego ära mahuks, pole. Alex pakub, et läheme siis tagasi ja jätame asja logimata. Urrr... ta teab ju küll ,et ma niisama lihtsalt alla ei anna ,aga ütleks siis ,et otsi mingi alternatiivne lähenemine vms, urrr...:P Ja siis on kuulda kalda poolt laste hääli ja näen, et varateismeline saabub koos kahe pisemaga. Need uurivad Alexilt, miks ta nii madalas vees kala üritab püüda , et tegelikult siin polegi nii madalal kala ju :P. Alex seletab siis, et ta alles valmistub ja põnnid ronivad laevale. Vaatan neid põnne ja saan aru, et tegemist on täitsa telepurgist tuttavate ilmaränduritega, kes veetnud aasta Siberis ja Hiinas :D. No ja minul hakkab üleval veel rohkem piinlik :P. Võtan kogu oma tahtejõu kokku ja liigun p... uppis mööda vrakki sinnapoole, kus arvan aarde olevat. Ja no põle teist seal kus lootsin , vaatan veel ringi (hädaldan :P ) ja leian lõpuks otsitava. Huh, ma olen endaga nii rahul. Ronin tagasi vette aga paati mind ei lasta, sest no nii madalal istume . Haaran siis köie ja hakkan paati mere... ups järve sügavamale sikutama. Vastu tuleb järgmine maailmarändur ja kommenteerib :" Parem on omada tugevat naist kui nõrka hobust :D!
Lõpuks saan end paati vedida ja tiksume kaldast eemale. Nüüd algab operatsioon "kala " . Mind käsutataks aerude taha , sest teadupärast on käsk vanem kui mina :D. Alex loobib aga lanti ja mina üritan paati hoida õigel kursil. Ühe heite teeb Alex täpselt kupu lehe pihta ja tundub, et lant kupus kinni. Kuid siis see kupuleht liigutab nii kummaliselt ja veel ja veel. Haaaa... see lant on kinni küll, kuid mitte kupus vaid kellegi lõugade vahel :D. Ettevaatlikult kerib Alex tegelase lähemale ja kuidagi õnnestub mul ka kahv paadikastist välja õngitseda. Otsas on pisike haugipoiss, kelle me pärast fotosessiooni vette edasi kosuma laseme. Ja nii me tiksume seal järvel, Kalli jõel ja Emajõel kala püüdes. Jõuame ka ookeani peale välja juba , st Peipsi järvele, aga tuul hakkab pilvedest vett välja väänama ja see tunne pole üldse hea. Sõidame Praaga poole, et ikka sinna õige Uku juurde jõuda ning Alex püüab ja püüab, kuid otsa kedagi ei jää. Enamus lante saab tolmukihist puhtaks pestud ja pilvedega peitust mängitud, st me üritame pilve alt välja sõita. Mingiks ajaks see ka õnnestub ja siis kihutame jälle mööda jõge pilve eest pakku. Mööda jõge saame tiirutada veel mitu aega, sest seal peab ju olema kala :D. Lisaks mootorpaatidele tuleb vastu ka üks kanuuga mees. Saan aru, et temale on see tihe paadiliiklus ikka paras piin, sest lained kipuvad vägisi kanuusse.Mees võtab aerud veest, võtab asendi sisse ja ootab kuni lained mööduvad, oh jah... keeruline on see kalameeste elu. Lõpuks saab meil veel tiksumisest mõõt täis... vrakil käidud, kala nägime, päästeoparatsioone roo vahele ei jõua üles lugeda ;), Kavastu praam ka nähtud ja me kihutame kalda poole tagasi. Kaldale jõudes oleme nii väsinud, et otsustame taas samasse kohta ööbima jääda, no tegelikult ootaski telk meid ju kokkupandult kaldal :). Et vihma ikka kaela kallatakse, siis ehitame endale suurest koormakattest paadi ja auto vahele uhke elamise ja see öö oleme kui paadialused kindlalt vihma eest varjul :D.

Tänud peitjale vahva seikluse eest!

16 mai 2015 leidis Elin [elin]

Piret viis noorsootöötajad samale retkele, kuid meil vedas ilmaga rohkem, kalamehi oli vähe ja tuul ei raskendanud meie teekonda. Ei mäletagi, millal suvi nii vara algas - saunst vette ja päikesest paitatud ninad.

12 aprill 2015 leidis Piret, Mart, Annika, Timo, Andre, Tiina [sylli]

Aarde leidsime parvetamise käigus. Parvetamine algas Emajõe Suursoo Looduskeskuse juurest. Seal oli niipalju kalamehi sel päeval, et pole olla seal niisugust asja nähtudki! Ikkagi esimene selle aasta ilus ja soe kevadpäev! Sõudsime parvega mõnusalt mööda laia Emajõge ja nautisime vaateid. Mingil hetkel keerasime Kalli jõele ja tuli sõita kuni Kalli järveni, kus ootas meid parvmaja. Selle päeva teekonna pikkus pidi olema 15 km. Kindlasti meie sõitsime rohkem, sest tegime oskamatu sõidustiiliga igasugu sikk-sakke. Emajõel oli meeletult kalameestega paate. Seevastu Kalli jõel enam ei olnud. Jama oli see, kui mootorpaadid meist mööda uhasid, siis loksus lainetest vesi meile kanuudesse.

Õhtuks jõudsime parvmajasse. See seisis keset vett 1,5 km UKU aardest. Nautisime seal täielikku vaikust ja omaette olemist.

Järgmisel hommikul saime Uku aarde kätte. Siis oli sõita veel umbes 8-9 km lõpp-punktini, kuid vool ja kõva tuul olid vastu ja me sõitsime umbes samakaua, kui eelmisel päeval 15 km. Vahepeal oli tunne, et sõuame ja sõuame, aga parv edasi ei lähe, pigem vooluga kaasa tagasi. Tuli mitu korda puhata, et oma jõuvarud koondada ja täie tempoga jaksata loodusele vastu seista. Kuna lained loksusid vastu parve üsna kõvasti, siis tuli paar korda parvi veest tühjaks kühveldada. Eriti hull olukord oli keskmise kanuuga, kus asusid meie asjad ja mis läbimärjaks said.

Lõpus pidi meid vastu võetama. Kui aga jõgi nireks ära muutus ja meie parv põhjapeale kinni jäi, siis tuli telefon appi võtta. Saime teada, et olime suure hooga vastu tuult ja voolu sõites õigest lõpp-punktist mööda pannud! Tuli natuke tagant tuule ja allavooluga tagasi sõita. Sellises olukorras käitus parv aga hoopis teisiti kui senini. Oli kohe keeruline! Peale tuule hakkas ka vihma sadama, kuid siis me olime juba välja jõudnud. Osadel meist tuli selle vihmaga 5 km sammuda, enne, kui autodeni jõuti.

Igal juhul jätkus elamusi ja emotsioone pikaks ajaks! Väga äge! Aare oli täitsa korras. Aardekoha lähedal pesas mune ei olnud. EVEJ

29 juuni 2014 leidis Tanel, Marko, Pärt, Kairi, Helle, Mihkel, Andres, Maarja, Ivo [phantom]

Ootamatult selgus, et AHHAA suvepäevad toimuvad Kalli jõel asuvas parvemajas. Kohapeal näitas GPS, et 1,5 kilomeetrit aardeni. Asjaolu, et nii lähedal on logiraamat, kuhu saab oma nime kirja panna, ei anna ju ühele geopeiturile ometi rahu. Paraku sadas vihma ja see ei mõelnudki otsa saada. Aga see pisiasi ju ometi sellise aarde otsimist ei saa segada. Panime pundi kokku, ärandasime parve ja suundusime aarde suunas. Aarde enda leidmine erilisi probleeme ei valmistanud. Võtsime aardest kaasa padrunikesta, omalt poolt lisasime mikroskeemi ja topsi tikke. Kui parvega tagasi jõudsime ja parveomanik asjast kuulis, siis saime teada, et see polnudki Uku. Hoopis liba-Uku. Nimelt tema naabrimehe laev, mis paarkümmend aastat tagasi põlema läks ja sinna järve äärde vedelema jäi. Päris Uku olla aga olnud poole suurem ja hoopis Praagal vedelenud kuni paarkümmend aastat tagasi vanarauaks viidi. Aga ilus legend sellegipoolest :) Aitäh peitjale.

18 aprill 2014 leidis Mikk, Jaanika, Kärt, Heino jt [silmsirkel]

Aare jätkuvalt heas korras. Mune polnud, aga aaret valvas tige linavästrik. Aitäh!

6 veebruar 2014 leidis Allan ja Anari [allan]

Oli kolmapäeva lõuna ja mida muud ikka kolmapäeva lõunal ette võtta, kui üks korralik geopeituse dessant. Seega saigi kaart ette võetud ning vaadatud veel otsimata aardeid. Pikemalt mõtlemata langes liisk Uku kasuks.

Kiire kontakteerumine Anariga, et pool tundi ja olgu valmis! Nii saigi seiklus alguse. Hea oli, et vähemalt koordinaadid said kirja ja GPS-i akude täislaetuses veendusin.

Tõtt-öelda olin kunagi suvel vaadanud seda aaret ja mõelnud, mis pidi sellele läheneda. Lugenud kõikvõimalikke lugusid selle kandi matkaradadest, heidutasid jutud sõjakatest (era)maaomanikest ning kuna oli ka lumikate maas, ei saanud sugugi kindel olla, et kõik metsateed sõidetavad olla saavad. Seega saigi valitud lühim autotee aardeni Kastre kaudu, kuigi tõenäoliselt saaks ka ringiga aardele lähemale sõita.

Autoga pääses kenasti Ahja jõeni ja tõenäoliselt ka mööda seda edasi, aga me ei hakanud seekord jää paksust sellisel viisil testima.

Kell näitas pool kolm ja GPS linnulennult 6km aardeni, päike paistis ning tuult polnud tunda kui esimesed sammud aarde suunas üle Ahja jõe liigutud sai.

Tee kulges paar kilomeetrit täiesti sirgelt mööda kraavi ja kraaviperve, kus parasjagu mugavam käia tundus. Meeleolu oli küllaltki ülev veel sellel hetkel, kena ilm ja loodus, mis polnud veel oma vaenulikkust ilmutanud mitte mingil viisil.

Ühel hetkel hakkas kompass meid suunama muudkui kraavist ühe enam kõrvale ja silmates laugemat maastikku, sai ka julgus kokku võetud ja omadega rappa keeratud. Sihiks sai võetud Kalli järve lähim punkt.

Algul polnud nagu väga vigagi, kuid mida samm edasi, seda raskemaks läks, tekkisid esimesed kõrgemad mättad, millele astudes jalg põlveni kuhugipoole vajuda võis. Järgmine etapp üllatas huvitavate lumealuste konarustega (lume all tasaselt jääpinnalt väljaulatuvad rusika-paari suurused jääkamakad, mille vastu jala ära võis lüüa või siis välja väänata). Sel ajal kippusid üle huulte lipsama aeg-ajalt esimesed vandesõnad.

Peale seda kippus maastik tihedamaks ning mingil hetkel oli peenike imetihe rinnuni võsa, millest pidi sõna otseses mõttes läbi trügima, kuid üllatusi oli veel.

Edasi muutus võsa kõrgemaks, oli paras tihnik, pidi võtma ette suuremaid painduvusharjutusi, et okste vahelt läbi pugeda. Kuid ka see ei olnud veel kõik.

Lõpubossiks kujunes "pokumaa" oma üle vöö ulatuvate mätastega, aga siis helendas lai lumeväli siledal järvejääl, mis motivatsiooni tõstis. Saimegi õnnelikult järvejääle, selja taha oli jäänud 2,9 km mööda kraavi ja 1,8 km vahelduvat talvist märgalamaastikku. Imetlesime madalduvat päikest ja sammusime reipalt edasi.

Peagi märkasin, et olen taskust kindad kaotanud, pilk tagasi, läheduses ei paistnud, selge, tuleb minna edasi, pärast otsib. Anari pakkus välja, et kui külm hakkab, tõmmaku ma varusokid kätte. Nii külm ei hakanud.

Saime järvesopist välja ja silmasime 2 km kaugusest juba Ukut ning ka arvatavat kohalikku, kes kuhugi metsa kadus.

Päikseloojangu eel jõudsime vrakini ning vinnasime end auklikule ja poldirikkale (vrakk nägi välja nagu metallist siil) tekile. Akrobaatikat tehes leidsime peagi ka aarde. Kirjutasime logi, jätsime omalt poolt natuke nänni, võtta polnud midagi. Isegi teritaja oli ära võetud.

Tegime paar pilti ning asusime tagasiteele, mis kulges vanades jälgedes, leidsin ka oma kindad üles ning ülejäänu teekond kulges eelpoolkirjeldatule vastupidises järjekorras.

Proovisime optimeerida oma teekonda aimatavate radadega, mida me isekeskis "bahn"-ideks kutsusime, kuid see oli tulutu. Pigem õnnestus veel pikemalt raskel maastikul turnida.

Hetkeline rahulolu saabus siis kui suurimaks valgusallikaks oli juba kuu ning saime kraavipervele tagasi. GPS näitas aga autoni veel 2,5 km, mis kulgesid juba väsimusest tingitult vaevaliselt. Eelmisel õhtul ja ööl alguse saanud kurnatus kippus kumuleeruma.

Vaatamata kõigele õnnestus autoni jõuda ja kui selle mootoril ka kõik silindrid tööle hakkasid, oli kergendus suur.

Kokkuvõtteks 14.5 km matka, millest umbes 4 km rasket maastikku. Aega kulus 4 h ja 10 min.

Huvilistel soovitaks proovida jätkata mööda kraavi kuni Jürissaareni ja sealt mööda arvatavaid radasid Kalli järveni. Seda siis talvel jääga.

5 veebruar 2014 leidis Anari ja Allan [anari]

Kolmapäeval oma segasevõitu enesetundega hommikut vastu võttes ei osanud ma aimatagi seda, mis minuga hiljem samal päeval juhtuma võib hakata. Oleks ma ainult osanud ette aimata, et ühel hetkel tuleb meil kindel plaan Uku ära võtta ja mõnekümne minutipärast ongi juba start.

Kaardiluuret me muidugi ei teinud, mis saab valesti minna? Võtsime kätte ja põrutasime kõige otsemat teed mööda aardele justkui piisavalt lähedale. Kastrest saime mööda metsateed Ahja jõe juurde ja edasi kulgesime jalgsi. Linnulennult alla 6 kilomeetri. Mis see siis ilusa ilmaga visata on, eksju? Võis loota, et eelnevad ilmad on kaasa aidanud sealse lõputu soo ja järvepinna paremasse olekusse viimisel. Ka lumi polnud veel väga sügav ja lootus oli, et äkki saab ilma suuskade ja räätsadeta liikuda.

Teekonna alguses asuv metsatihnik oli "otsemoni" tegemise jaoks liiga ränk ja seega sai alustatud kraavimööda minemist. Teekonna planeering oli meil "suurejooneliselt ettevalmistatud" ja kogu plaani ilu oligi piisavalt lähedal Kalli järvele pöörata sohu. Kraav oli mõnda aega hea ja sile koht käimiseks, aga õige pea hakkasid kõiksugu roikad ja võsapuhmad meie teekonda segama. Oma üllatuseks märkasime kraavi kõrval kummalist sissetallatud rada, aga ka seal häirisid meid puuoksad ja kopraaugud.

Karm tegelikkus hakkas end avaldama aga sel hetkel, kui tuli rajapealt maha keerata ja läbi soo astuma hakata. Soo oli küll oluliselt paremas seisus kui suvel. Enamik soo õudusest oli peitunud külmetanud jääkaane alla aga ikkagi ei saa selle pinnavormi kohta kuidagi sile öelda. Kui GPS suudaks kõrgusprofiili muutumist piisavalt täpselt jäädvustada, siis oleksime sellepealt saanud kokku lugeda umbestäpselt pool miljonit mätast ja tõket meie teel. Saime suure surmaga selle soo osa enamvähem läbi, kui hakkas järveäärne võsa. Võtsime kiirelt tagasi kõik vandesõnad eelneva soo kohta ja rammisime järvepeale välja. Järv oli mõnus ja sile võrreldes kogu eelnevaga, aga et inimeste elu liiga mugavaks ei muutuks, hakkas puhuma jäine külgtuul mis varsti ühe näopoole halvatuks muutis.

Motivatsiooni lisas laeva silmapiirile jõudmine ja ka see, et keegi kiirel sammul samamoodi sinnapoole rühkis. Oleks äraütlemata piinlik, kui meiega sama mõtet omav seltsimees saaks pärast meie mitmetunnist rännakut aarde kätte meie silme all vaid paar minutit enne meid. Nii saigi kergelt sammu kiirendatud kuni tõenäoliselt kohalik kalamees kuhugi võssi ära kadus.

Saime veel viimaste minutite jooksul enne päikeseloojangut aarde logitud ja tagasiteele asutud. Tuleku ajal kaduma läinud kindad leidmine ka üles aga tagasitee mööda sood tundus seekord olevat kolm korda pikem, kui kogu enne läbitud tee. Seekord ei tekitanud soo meis enam halbu emotsioone, sest tol hetkel oli meie peas täpselt null mõtet. Emotsioonid, õnneks positiivsed, tabasid meid alles auto juures. Esiteks siis, kui me selle käima saime. Teiseks siis, kui me saime suure lume ja jää oma pükste küljest lahti lõhutud ja asusime istuma sooja ja pehmesse masinasse.

21 september 2013 leidis eix;erik;margus;robi;annika [eix]

sügisene paadimatk emajõel.Sai tehtud külastus minule kõige suurema maastikuastmega :)aardele õnneks oli meie veesõiduk piisavalt väike,et eriti madala veetasemega sai otse pardasse parkida logida sai justkui "Draiv-in" aaret kaptenisillal sulelist valvurit ei õnnestunud näha. Konteiner oli ilusti omal kohal ja korras TÄNAN JUHATAMAST ise poleks ealeski sellist ilusatkohta kohta leidnud.

1 juuli 2013 leidis Veiko [vx]

Kantsi juurest viisid 15hj päramootoritega pontoonkatamaraanid meid Peipsile ning sealt edasi Kalli jõe suudmesse kus meid ootas ees parvmaja. Päikeseloojangu paiku sõitsin kanuuga mööda jõge veidi edasi ja isegi nägin kauguses Ukut aga maja peremees soovitas nägemisulatusse jääda. Seega tundus, et ka see aare jääb kättesaamatuks aga peale meeleolukat ja unetut ööd saadeti mind kontrollima kuhu meie vaprad kalamehed jäänud on ning peale nende leidmist vaatasin, et ilm on ilus, vesi peegelsile, aega on kõvasti ja Uku polegi nii kaugel. Poolel teel avastasin, et ups, päästevesti unusasin selga panna aga tagasi ka ei hakanud enam minema. Väga kahju oli sellest, et ma fotoaparaati kodust kaasa ei võtnud. Varahommikuse päikese valguses peegelsiledal veel oleks väga ilusaid pilte saanud. Edasi-tagasi 3+ km kanuuringi käigus Kalli jõel ja järvel sain kell 6:16 nime logiraamatusse kirja. Kuigi peidukas oli loogiline ja esimesena sealt lähedalt ka kobasin siis millegipärast oli ikka vaja ebatõenäolisemad kohad ka üle vaadata. Aare oli igati vinks-vonks ning kajakamune seekord pesas polnud.
Huvitav lugu selle Uku kohta: parvemaja peremees jutustass eelneval õhtul palju huvitavaid lugusid ning teadis rääkida, et see vrakk ei pidavatki õige Uku olema. Tegelik Uku asuvat hoopiski Praagal kust me tulles möödusime. Sama väidetakse ka ühes militaarteemalises foorumis kuigi põgusal sirvimisel tundub, et sealsete vrakkide ja nende nimedega on paras segadus. Igatahes, oli väga vinge nädalavahetus ja aare põnevas kohas. Suured tänud! :)

8 juuni 2013 leidis Eeva ja Märt [mart]

Ühel päikeselisel, kuid külmal märtsikuu päeval tegin lahti oma sünnipäeva kingituste pakikesi ja suure üllatusena oli ühes neist pisike 180W elektrimootor, just täpselt selline, mis mu kummipaadile paslik.
Möödus veel 2 kuud jääaega ning lõpuks jõudis kätte päev, mil riikliku seadusega oli taas lubatud kiusata hauge. Paat ja mootor ja aku kaasa ning esimesed testid kodulähedasel veehoidlal kulgesid paljulubavalt. Hauge küll koju tuua eriti ei õnnestunud, kuid paat ja mootor koostöös andsid sellise fiilingu, mis viisid mõtted vaikselt Uku aarde juurde. Edasi kulus palju tunde kaartide uurimisele, mõõtmisele ning arvutamisele. Ja arvutustulemused väitsid, et käime ära küll. Napilt, kuid kindlalt.
Olime välja vaadatud laagrikohas kohal juba õhtul. Geps näitas sealt Ukuni veel 4,6 kilomeetrit, arvestades, et jõgi veel keerutab ka, võis vabalt selle maa 1,5ga korrutada. Vaatamata asjaolule, et olime keset sood ja üle Eesti paukus tõsine äike, oli koht mõnus ja kuiv. Kardetud sääserünnak oli tühine ja pisut diffusili vaigistas selle lõplikult. Väike vein tõi kiire ja sügava une sealsamas autoistmel kuni äratuskell 5 paiku selle lõpetas. Valges oli ümbrus täis vaikust, mõned varased linnud vaid laulsid ning üks kobras tegi hommikuujumist ümber saare. Hommikukohv sobis paadi pumpamise vahele piisavalt virgutavalt ning kell 6:30 olime valmis stardiks Uku poole.
Esimese kilomeetri otsustasime läbida kanuuaaerudel, et olla kindel turvalises tagasijõudmises, kui meie arvutused aku vastupidavuse kohta vääraks oleks osutunud. Peale meid solistas Kalli jõel ka üks pardipaar ning kaugemal oli veel üks kobras oma pesapoole ujumas. Meist nad eriti end segada ei lasknud. Taamal soosaarel kukkus kägu meile meetreid, mis veel läbida vaja oli. Tohutult mõnus oli kulgeda mööda laia jõge aina kõrgemale kerkiva päikese kiirtes. Tark aparaat näitas vee soojuseks 22°C ja sügavuseks enamasti igal pool üle 2 meetri. Kuni Leegu jõe suudmeni veevool peaaegu puudus ja vesi oli tuuletu ilmaga peegelsile. Sealt edasi tekkis pisuke vastuvool, kuid see vähendas me liikumiskiirust vaid 3,5 km/h peale endise 4 asemel. Kalli järvel ei olnud hingelistki peale mõne kajaka. Vraki juurde jõudes lendas aaret maskeerivalt pesalt emalind ohutusse kaugusesse ja vaatas meie tegemisi vaikselt pealt, tundmata mingit hirmu, et pesaga ja selles oleva kolme munaga midagi juhtuda võiks. Ju oli ta teadlik, et geopeiturid on tegelikult ohutud ja hoolivad ning teevad kõik selleks, et tema järglastega midagi ei juhtuks.
Vraki ümber näitas aparaat vee sügavuseks 1,3m ja siilitüüpi laevakere tundus kuidagi tõredavõitu täispuhutava paadiga selle kõrvale randumiseks. Vee alla olid jäänud ka siin logides kohatud piltidel olevad raudjurad, moodustades teravanurksed veealused karid. Kindlustasime vrakipoolse parda aerudega ja lõpuks õnnestus meil siiski oma veesõiduk turvaliselt vraki külge kinnitada ning peagi olime me kaptenisillal.
Aare õnnestus pesa puutumata peidikust välja võtta. See oli mõnusalt kuiv ja igati korras, peale viimaseid siin toodud logisid, ei olnud ka juhuleidjad end logiraamatusse kirja pannud. Võtsime aardest ränduri, panime nimed kirja ja tegime ka mõned pildid. Kauemaks me kajakapaari kiusama ei tahtnud jääda ja juba kell 9:00 olime me oma paadis ning kajakaema lendas kergendustundega pesale tagasi. Palav päike oli vaatamata tema mõneminutisele eemalviibimisele mune ilusti soojas hoidnud ja varsti kooruvad neist kindlasti tublid kajakalapsed.
Seadsime end roostikuvahele ankrusse ja hakkasime uurima Kalli järves elavate kalade hingeelu. Pikalt me seda teha kahjuks ei saanud, sest hoopis meie vastu hakkasid huvi tundma aina palavamaks muutunud sooõhus hästi arenenud parmude ärksamad isendid. Ja nende arvukus suurenes iga minutiga. Liikusime ühest kohast teise, otsides kohta, kus tuuleõhk ehk lennumasinate liikumist segaks, kuid ega sellist kohta me ei leidnudki. Vaid ise liikudes õnnestus mõned hetked leida, kui keegi sinu peale maanduda ei saanud. Isegi see ei aidanud, et diffusiliga sai üle lastud ennast, paat ja kõik paadis olevad asjad, ilmselt aga oli selline keemia kohalikele satikatele tundmatu ja nad ei teadnud, et nad ära minema peavad. Mida minutid edasi läksid, seda ebameeldivamaks muutus nende seltskond, otsustasime ridvad kokku pakkida ja keerasime paadinina laagripaiga poole tagasi. Ja seda sama tegid ka need vaablasesuurused parmud, täiskiirusel "kihutava" paadi järgi pilves lennates. Nagu mesilasepere oleks meid jälitanud. Diffusili purk hakkas juba tühjaks saama, kuid selle pihustamine oli pigem oma rahustamiseks, parmud endiselt ignoreerisid selle hingematvat haisu. Pisut tõmbasid nad tagasi, kui suitsu ette panin, kuid ka sellega harjusid nad varsti. Paaris sügavamas kohas kiskusin end paljaks ja põgenesin suppsoojaks muutunud tumepruuni jõevette, kuid Eeva keeldus oma keha paljalt parmudele pakkumisest ja nii jäi tema paati satikatega võitlema. Peale teist ujumispausi tundus, et Eeva mõte ei olnudki nii vale, sest kui paati tagasi sain oli minu nahavärv muutunud ühtlaselt turbapruuniks ja maha pesta seda ei olnud millegagi.
Sadakond meetrit enne randumist kostis meie ees põõsastest ragistamist ja midagi suurt volksas kaldalt ujuma. "Näe, põder ujub meil eest läbi, siinsamas mõnekümne meetri kaugusel!" hüüatasin Eevale. "Ah, et nüüd olen sul põder, jah?" vaatas suur metskult meie poole, rähmas üleolevalt oma kärsaga, keeras ujudes ringi ja kadus tuldud teed kaldasse, enne, kui Eeva telefoni haarata jõudis, et ujuvat nodsut pildile jäädvustada.
Auto juures oli kuum. Noh, sedasi pehmelt öeldes. Autos endas aga veel hullem. Pakkisime kiiruga asjad paadist välja ja sama kiiruga autosse, sest kohale olid jõudnud ilmselt kogu maakonna, või siis vähemalt valla parmud, kes koos asjadega autosse sooja tormasid. Teed ukse lahti, et kümme neist välja ajada ja selle hetkega on kohe järgmised viiskümmend asemel. Ja see ei ole liialdus. Sellist parmupudru ei oska halvimateski õudusunenägudes ette kujutada. Auto lagi oli kaetud parmude kihiga, peaaegu terves ulatuses, need kes esimese hooga endale seal kohta ei leidnud, lendasid lihtsalt ringi ja maandusid istmetel, roolil või armatuurlaual, kes kohta ikka ei leidnud, lendasid brauni liikumist meenutades niisama salongis ringi. Kiiruga said siiski kõik asjad autosse, aknad lahti, ventilaator tööle ja "tuulutusralli" metsateedel algas. Eeva vehkis mütsiga ja opereeris akendega kinni-lahti-praopeale, mina püüdsin hoida kiirust, mis piisava tormi salongis tekitaks ja paari kilomeetri pärast lagedal välul õnnestus suurem osa sellest seltskonnast siiski maha raputada. Nüüd oli mahti ka mõni pilt neist teha, et Uku aare ikka igatemoodi kauaks meelde jääks.

29 märts 2013 leidis Kaja ja Bruno [kajaliis]

Uku oli plaanis juba jupp aega, teoks sai aga asi alles nüüd. Lähenesime otse. Suurte metsaveomasinate poolt lihvitud tee kulges sirgjooneliselt kohta, kus tee kaheks pööras ja meie oma nina maja taha metsa sättisime. Edasi kulgesime mööda langetatud võsa täis teed. Räätsad näppus koperdasime kuni metsapiirini ja sealt edasi läbi madala kasevõsa järveni. Üle järve kulges veelgi libedamalt. Päikese hammustatud lumekoorik oli pealt kõva nagu betoon ja ca pool meetrit paks. Jääni igaljuhul ka kaevates välja ei jõudnud. Bruno jõudis enne esimest sammu veel kahetseda, et jääpuuri kaasa ei võtnud. No, et oleks kontrollinud, kas külmunud pinnas ikka kannab. Kandis küll. Kohast, kus me Kalli järvele astusime, jäi Ukuni 1,2 km. Nautisime vaikust, lumel looklevaid loomade jälgi ja päikest. Kohapeal ei läinud kaua. Peale mõningast läbivaatust tõmbasime konteineri välja kohast raskusastmega 2 ja eemaldasime lähedal vedelenud aukliku musta kilekoti. Paar ilupilti ja juba me olimegi tagasiteel. Karpi jätsime šveitslasest ränduri. Aitäh peitjaile hariva jalutuskäigu korraldamise eest!

16 september 2012 leidis gk [geokrahv]

Kaua plaanitud retk aarde juurde algas Tartust Siili tänava alguse juurest, kus suureks üllatuseks oli hoopis Rebase nimeline paadisadam. Nüüd siis tean. Aga Emajõel täna rahvast jagus. Toredad kombed seal ka. Kõik tervitavad kõiki, kes mööda jõge kulgevad. Ma seal küll kedagi ei tundnud aga käeviiped käisid koguaeg. Eriti naerusuised tervitajad olid suurte vastutulevate laevade kaptenid, kelle alused tekitasid selliseid laineid, et viskasid väikese paadi vaata, et lendu. Tore ikkagi ja kohale ma jõudsin. Kalli järvel oli isegi kerge torm. Aardega kõik korras. Kirjutasin oma külaskäigu logiraamatusse ja siis kõõlusin veel väheke seal niisama. Tore seiklus.

29 veebruar 2012 leidis Leho & Lauri [morgot]
Kohe peale külma ilma tekkimist sai see aare sellel talvel kohustuslikku plaani võetud. Täna oli see päev kui retk õnnestus ette võtta. Autoga sai üsna lihtsalt linnulennult 2,5kilomeetri kaugusele. Viimased 5 km olid küll vaevumärgatavad jäljed ja auto põhi silus lumevalli aga kasutades maasturi kõikki abivahendeid õnnestus vaikselt edasi liikudes lõpuks mingi taluni välja jõuda. Sealt edasi oli jääts jalga ja võssa/rappa/järvejääle. Tund ja 20 minutit hiljem olime laeval. Leid ise oli kerge ja peale pooletunnist lõunatamist koos pildistamisega sai tagasiteele asutud. Tagasitee läks hulga kiiremini ja alla tunni olime auto juuures tagasi. Nüüd oli veel see viimane 5 lumist kilomeetrit mida tuli autoga läbida. Õnneks ka tagasiteel keegi vastu ei tulnud sest üksteisest möödumine oleks tähendanud väga pikka tagurdamist sest kogu selle 5km jooksul oli vist ainult kolm sellist kohta kus kaks autot saaks üksteisest mööduda. Metsast välja saades läks auto jälle maantee režiimi tagasi ja sai Tallinna poole kihutatud sest seal ootas juba üks sündmusaare mille tahtsime ka ära skoorida.

29 veebruar 2012 leidis Leho, Lauri [algaja]
Pikka aega ootasime sobiva ilma ja paljude muude olude kokkulangemist. Eelmine aasta saime aardest vist 7 km kaugusele ja ei hakanud isegi üritama. Täna õnnestus 2,6 km peale liikuda. Siis pidi autost välja kobima ja räätsa kaasabil lumevaipa rikkuma. Algul oli mingi imelik võsa ja mulle tuli jälle meelde see miks päkapikud jalgpalli mängides naeravad. Edasi oli vist soo ja aru sai vaid selle järgi, et puid kasvas vähem. Lõpuks olime järve ääres ja trampisime otse üle jää. Vahepeal võttis tibake mõtlema kui räätsaga otse vette astusin. Aga igasugu asjadega togides tuli välja, et katki on vaid ülemine kiht. Eelkeskmine, keskmine, ..., eelviimane ja viimane on veel terved. Kokku läks ikka üle tunni, et kohale jõuda kuna osades kohtades vajus rääts muidugi läbi lume kah, kuskil poole sääreni. Laeva peal polnud eriti midagi peale hakata. Üsna sõelaks muutunud. Teejoomise käigus kukkus mul muidugi termose kapott sinna trümmi. Leho soovitas järgi ronida. Vaadates seda auku kuhu ma pidin minema tänasin teda komplimendi eest ja nentisin, et ma tegelikult ka ei mahu sealt praost läbi. Suusakepp oli siiski abiks ja peale üsna harva esinevat vormi piljardimängust liikusime varsti tagasi. Tagasitee läks kiiremini, kuskil tunnikene ja siis olime autos. Ja nagu alati siis ei saanud ka seekord aru, et kes need kuradima joodikud küll on, kes suudavad täiesti siledal maal, ilma igasuguste takistusteta pinnasel GPSi järgi liikudes niivõrd kõvera raja teha, et seda vaadates tunduvad isegi kanamunad täelikud kuubikud. Tõkkepuu oli endiselt lahti ja Hannoga rääkides saime aru, et see polnud üleüldse see tõkkepuu millest teised räägivad. Tõkkepuu kinniolekul oleks teekonnale lisandunud 4 km ühe otsa kohta. Tee ise pole ka muidugi selline mille puhul iga masinaga reipalt kimada kannatab. Isegi neliveolise, aeglusti ja difrilukuga läbi selle lume pressides käis tagaosa nagu kellapendel. Aga täitsa lahe oli ja õhtuks oli veel üks sündmusaare kah meid ootamas.

29 jaanuar 2012 leidis Toomas [toomastiisler]

Peale pikka sumpamist leidsime üles.Põlvini lumi meeleolul langeda ei lasknud!

29 jaanuar 2012 leidis Mürakas, Kont, Pätu ja Toomas [myrakas]
Käisime siis ära. Loomulikult põlvini lumes ja vees ning öösel ilma lambita! Lahe koht ja lahe seltskond. Jätsime ühe ilusa geocoin´i, konnapuugi ja geokrati. Kindlasti läheme sinna sel aastal veel vähemalt korra, et värsket õhku hingata ja vastutulelikule härrasmehele kes meil auto lubas oma hoovi jätta külakosti viima! Minuga olid seekord kaasas mõlemad vennad ja ainult üks sõber. Distants autost aardeni ja tagasi oli täpselt 5,2 kilomeetrit kopikatega. Emotsioon seevastu kirjeldamatu ja temperatuur -22 kraadi Celsiuse järgi. See siis sel aastal kodumaa pinnal esimene kuid kindlasti mitte viimane aardeleid. Aaret läksime otsima muideks korraks sugulase sünnipäevalt ära hiilides, sinna tagasi jõudmata loomulikult!

7 august 2011 leidis Airi ja Tauno [aurora]

Leitud koos Taunoga. Tänud!

7 august 2011 leidis Airi ja Tauno [tralls]
Kuigi jala oleks aardeni poole lühemat teed mööda saanud, poleks see olnud pooltki nii huvitav kui meie valitud variant. Tagatipuks oleks kuiva jalaga aardeni jõudmine üsna küsitav olnud. Lasime kanuu Meerapalus Peipsisse ning asusime vastutuult ja vastulainet jõesuudme poole rügama. Kujutasime ette, kuidas tagasitulles ajame hõlmad laiali ja tuul teeb ülejäänud töö. See oli väga ilus mõte! Ka jões oli üsna kena vastuvool, kuid hoidsime kalda lähedale, kus vesi natuke paigalseisvam tundus. Järve äärde jõudes jäi vastaskaldal kohe mingi tumedam klomp silma, mille olemuses kahtlust polnud ning lõpusirge sai läbitud paraja spurdiga. Aare oli igati soliidselt peidetud. Imestasime, et kes küll oli viitsinud niivõrd ebamugavas kohas, kui seda oli laevanina, lõket teha. Tagasiteel tundus väga kahtlasena tõsiasi, et jõevool ei olnud sugugi enam nii äratuntav ja mida Peipsile lähemale seda rohkem hakkas vesi suisa vastu voolama ja saime aru, et tuul oli ennast vahepeal pööranud ning ka tagasitee viimane sirge tuli rühkida kohati ligi 30-40 cm vastulainega. See oli ränk - suutsime liikuda edasi ainult 2 km/h. Aga ettevalmistus maratoniks oli see-eest jälle korralik! :-)

Geoape

21 juuli 2011 leidis Jaanus, Eneli, Marko ja veel üks Eneli [jmets]
Vahva aare. Mitmeid aastaid on plaanis olnud teha üks korralik parvematk. Sel aastal leidsime lõpuks olud sobiva olevat ja leidsime end ühel fantastilisel hommikul parvematkal instruktaazi kuulamas. Mõnikümmend kilomeetrit jõge, veidi Peipsit, õige Uku külastus Praagal, kus pidasime ka väikese lõuna ja peagi leidsime end Kalli järvel. Kuigi meid võõrustanu soovitas Valvuri juurde mitte minna (kajakad), oli see meie esimeseks sihtpunktiks. Randumine oma ujuva geomobiiliga hakkas juba käppa saama ja nii me end peagi valvurilt leidsime. Peale mõningast otsimist ja kilekottide leidmist olin juba valmis au andma, kuid siis otsustasin veel üht teooriat kontrollida. See viis sihile ja võis asuda rahulikult logima. Esmalt mõtlesin logimise läbi viia küdevas saunas, aga sealne niiskus ja kuumus sundisid logi kirjutama siiski oma parve kaptenisillal. Peale logimist otsisime järvel paremaid randumispaiku, aga selgus, et see on ainus koht, kus kindel maa. Kuna tegu oli eravaldusega, sõitsime parvega keset järve. Nimelt ei pidavat teatud kaugusel kaldast enam putukaid olema ja see pidas 100% täppi. Nautisime mõnusat suveõhtut, ööbisime parvel, enne magamaminekut sai saunaaknast jälgitud kilomeetrite kaugusel toimunud äikeseshõud, mis õnneks meieni ei ulatunud.

15 märts 2011 leidis L@SSIE [lassie]
Juba pikemat aega olen end geopeitust mängides üritanud ära uputada erinevatesse Tartu piirkonna veekogudesse. Seekord oli siis Kalli järve kord. Paraku jälle ikaldus, järv endiselt jääs nagu asfaldiga kaetud. Ebaõnn. Hommikul objektile sõites oli Luunja silla all Emajõrgi veel natukene jääs. Õhtupoole tagasi jõudes oli jõgi jääst klaar. Kuid Mäksa kohal valitses valge vaikus edasi. Sai ka siis esimest korda üle kümne aasta suuskamist proovitud, ütleme, et kui mulle kuskilt kunagi korralik suusavarustus pihku puutuks, oleks asi päris meeldiv. Aga suusatamist käimise ja pidevast lumevaibast läbikukkumisega kombineerides oli edasijõudmine ootamatult kiire. Aare heas korras. Minu arvastes on sealkohal tegu hoopis allveelaevaga. Millega mõni kohalik kapten Nemo oma eakatele naissugulastele küttepuid vedamas käis.
http://lassie.wordpress.com/2011/03/16/maakonnaliinid/

6 märts 2011 leidis uduangerjas [uduangerjas]
Suurepärane lumine pühapäev ning piisavalt halb tuju ajasid õue. Suund itta ning suusad alla. Pea kolm tundi pärast Kastre külje alt startimist ronisin suusad all kaptenisillale ning ei-kusagilt ilmusid mugud neljarattalisel motoriseeritud abivahendil ning uurisid ega ma eksinud ole või küüti soovi. Keeldusin viisakalt ning asusin aardekarpi otsima, pidasin kiire lõuna ning seejärel sättisin suusaninad taas kõvema pinnase poole tagasi. 18km ja 5h10' seiklust. Suur tänu peitjatele ja aarde taastajatele.

19 veebruar 2011 leidis Hanno & Maario [loom]
Õnneks on Eestis ikka selliseid paiku, kus saab olla enam vähem päris ära lõigatud muust maailmast. Mis siis, et mobiiltelefon helises kord tunnis ikka:) Pisikene jalutuskäik Uku aardeni ja tagasi - MÕNUS! EVEJ

19 veebruar 2011 leidis Maario & Hanno [hanno5000]
Esimene katse Ahunapalu poolt lähenedes lõppes mingi nõmeda suletud tõkkepuu taga... Järgmine võimalus oli proovida sealt samast lähedalt mööda lahtilükkamata teed nii kaugele sõita, kui võimalik... väga kaugele just ei jõudnud.. umbes poole kilomeetri pärast leidsime end pehmes lumes põhja peal kinni...:)) Kaevasime ja vintsisime koormarihmadega umbes neli tundi enne kui turvaliselt oma jälge, mis natukegi kandis, tagasi saime... Tagurdasime siis ettevaatlikult suuremale teele tagasi, parkisime ära, tegime mõned võileivad, ja asusime räätsadel teele. Kell näitas umbes kuus õhtul ja päike oli kohe loojumas... Garmin teatas linnulennult umbes 5,5 kilomeetrit, otsustasime siiski minna ringiga mööda teed nii kaugele, kui saab ja siis otse üle soo ning järve. Kui välja arvata paar võsasemat kohta, siis oli maastik suht lihtne, külm ka ei olnud ning tuju oli väga hea. Mingil hetkel tuli ületada pimedas päris Narva jõe laiusena tundunud Kalli jõgi, mille paks jää kandis meid väga ilusti. Peale pooleteisttunnist matka tervitas meid lõpuks ka „Valvuri“ vrakk, värskelt taastatud aardekarbi saime kätte kerge vaevaga. Siis klõpsisime veel pilte ja nautisime ümbrust shokolaadi ning paari lonksu kangema kraamiga. Termomeeter näitas -28, olime lootnud külmemat.. :P. Tagasitee läks päris kiires marsitempos, vahele ka mõned puhkepeatused. Viimaks lõpusirgel saime ka lambid kustutada ja nautida äsja tõusnud täiskuud, mis kallas kogu ümbruskonna oma võimsa valgusega üle. Tundus, et mõnikord pole vist isegi päevasel ajal nii valge... Tagantärgi peab tõdema, et Uku ei alistunud küll kergelt, aga seiklus oli väga mõnus ja on jälle mida hiljem meenutada. Veel juttu ja rohkem pilte leiab järgnevalt lingilt...
http://hulludmetsas.blogspot.com/2011/02/liba-uku.html

15 veebruar 2011 leidis Triin & Paavo [speedy]
Pärast Medi-missiooni Põlvamaa sotsiaaltöötajatele oli aeg teha veel teinegi heategu päevas - tegutsema asus Aarde Taastamise MTÜ B-) Katsusime esialgu kaardi järgi lähimat teed - suunalt ENE Virvissaarelt, kust olnuks liba-Ukuni alla 2.5 km. See katse lõppes aga 5.5 km kaugusel lumehunnikus. Teine katse viis meid päikseloojangu ajaks Leegole, lähenemissuund ESE, kaugus aardest: 45 minutit. Sinna sai mööda ilmast uskumatult eraldatud sooteid madala esiveolisega lõdvalt ligi. Viimase ristmiku peal parkisin masina korralikult ära (ikka nii, et üldse enam ei liikunud) ja tatsusime liigagi lihtsalt aardeni. Kohapeal oli uudistamist kui palju - piilusime kõik eravalduse uberikud ja ehitised üle ning tegime "Valvurile" tiiru peale. Taastasime aarde, tegime pilte ja sammusime tagasi veel otsem kui olime tulnud. Väljas oli pea täiskuust nii valge, et taskulampe polnud sugugi vaja.
Autol sai üks esiratas tungrauaga taevasse tõstetud, lähedalolevatelt mändidelt kõvade paukudega kuivanud oksi murtud ning vähe üle veerand tunniga olimegi tagasiteel. Kelgul mitmekümnekilost teraviljakotti vedanud (ilmselt ei pea taas kaks kuud tsivilisatsiooni naasema) vastutulnud kidakeelsele kohalikule sai igaks juhuks öeldud, et ega me paha peal käinud, me va maailmarändurid, kel Kalli järve kallas sihiks. Tema sõnad, et siin on paar traktorit sohu vajunud ja sõidutee on amfiibi poolt sisse sõidetud, polnud julgutavad, ent me ei kartnud midagi, sest teadsime juba, et midagi karta pole - sinna ju sai, küll saab tagasi ka :-)
Oli väga lahe ja kergete killast ettevõtmine, mida suvel ausõna korrata ei soovi. Nii mõnus võib seal olla sitikate söögilaual tundide viisi ilmselt kohati vööni soomudas mütates.
Ei võtnud midagi, jätsime aarde. Loodetavasti ei teinud me järgmiste leidjate meelt mõruks, kes ise taastamisplaane haudusid. Vahvaid leide kõigile järgmistele ja aitäh peitjatele!
http://www.facebook.com/medi.ee

15 veebruar 2011 leidis Paavo ja Triin [trine]
Aarde-taastamise MTÜ kõrvaldas taas ühe aarde unustatud aarete nimekirja eesotsast. Püüdsime esialgu läheneda ida poolt, kus võib kohata uskumatut hulka eratee märke kombinatsioonis läbimatute teedega. Lõuna poolt pääses praegu u 4 km kaugusele mööda teed, mis esiotsa tundus olevat varemgi sõiduautosid näinud ja kandnud. Hiljem selgus vestlusest kohalikuga, et ainus sõiduriist on seal hõljuk ja sel aastal juba kaks linttraktorit sohu kinni jäänud. Ise arvas aga, et elamiseks on koht parem kui mõnigi teine... Räätsadega otse üle soo ja järve minek oli kiire ja kerge tänu krõbedale külmale, oi kui naljakas oleks seal suvel kaelani mudas ja sääskedes (kaldun järjest enam pelgama suvist geopeitust!). Uus aardekarp sai kajakate pilgu alt peitu, ehkki samadele koordinaatidele (raskus nüüd vast 1.5). Piltidest ei saanud pimedas eriti asja, aga igaks juhuks tegime neidki.

21 august 2009 leidis Ott, Telc ja laevatäis vapraid viikingeid [telc]
Ega sõjalaeva vaatama minna ei saa ometi mingi suvalise alusega. Sestap sõitsime aardejahile viikingilaeval "Turm". Tegelikult polnud geopeitus küll retke põhieesmärk, kuid Kalli järv ja "Valvuri" vrakk oli igati vaatamisväärne paik kõikidele. Aaret paraku jah ei leidnud, sai siis poseeritud.
http://klubinelson.blogspot.com

21 august 2009 leidis Ott ja Telc [kilumees]
jah.... väga kummaline et telc polegi oma aardest pajatanud aga eks ma siis natsa lisan. Selleks ajaks kui meie "Valvurrile" jõudsime oli keegi huligaan aarde ära võtnud, leidsime eest vaid kaks musta kilekotti aga kui juba nii kaugele sai tulla siis andsime au....

10 august 2009 leidis Afonja ja Andrew [afonja]
Külastatud Emajõe paadimatka raames. Vrakki silmasime juba kaugelt, kuid aaret ennast meil leida ei õnnestunud. Leidsime vaid kaks korralikult kokku volditud musta kilekotti kivi alt. Seega jäi leidmise vormistamiseks alternatiiv.

13 juuni 2009 leidis Pan Tiit, Ever ja Ermo [pioneer]
Leitud kolmepäevase paadiretke raames ilma kepsuta. Kui Emajõe poolt Kalli järve sisse sõitsime, siis oli õige koht kohe näha. Aardeleiust kujunes väga meeldiv paus, sest üks äikesepilv oli just kõrvalt mööda läinud meid ainult servaga kergelt riivates ja nii tervitas Uku (või keegi teine) meid päikesega. Aare täitsa omalkohal olemas ja nii sättisime enda nimed ruumi säästes logiraamatusse. Vraki ümber oli päris palju korralikku ahvenat uudistamas :-)

1 juuni 2009 kommenteeris Juhan [randomize]

Militaarfoorumis on ühes postituses ka laeva õige nimi antud:

Kalli vrakk - see on Teise maailmasõja eelne Eesti piirivalvelaev Valvur. Toodi Tartust puksiirlaevaga (AITA/PRAAGA või LIISU) ja tehti jaanituld. Konsa Toivo ajas vraki pukkide otsa sirgu.

Ehk peaks aarde nime muutma, kas "Liba-UKU" või "Valvur"?

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=9714&postdays=0&postorder=asc&start=90

30 mai 2009 leidis Kristjan ja Juhan [randomize]

Seoses haugipüügihooaja algusega olime suurema seltskonnaga laagris lähedalasuval Leego järvel, käisime korra ka Kalli peal püüdmas ja tegime kõrvalpõike ka aardekülastuseks. Väisasime endist laevukest ka eelmisel aastal samal ajal, aga siis me ei teadnud veel, et seal aare on. Mullu oli vraki küljes mugavaks sildumiseks ka ujuvplatvorm, seekord kohtasime seda aga hoopis järve edelasopis - ei tea kas on ise lahti tulnud või kellegi kuri käsi kaasa aidanud. Aga vraki peale sai sellest hoolimata suhteliselt kerge vaevaga.

Aluse peal oli kaks kajakapesa, ühes munad, teises juba tibud, mõlemas kolm tükki. Kajakate kisa saatel õngitsesime aarde ettevaatlikult välja, logisime ja tegime minekut. Aare oli heas seisukorras, meie logi oli sel aastal esimene. V: komm J: -.

P.S. Kala saime ka, aga üsna vähe.

4 september 2008 kommenteeris Urmo [floyd]
Paistab, et Sul on õigus, tegu pole "Uku"-ga. Aga aarde jaoks igati asjalik koht :)
http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=9714&postdays=0&postorder=asc&start=60

3 september 2008 leidis Ove [ove]
Alustasin aardeni lähenemist varahommikul kajakil Ahunapalu lähedalt. Sõita ei saanud kaua, veidi alla tunnikese mööda Kalli jõge ja üle Kalli järve kui maabusin liba-Uku juures. Just nimelt liba-Uku kuna õige Uku vrakk asub hoopis Praagal ja seda külastasin paar päeva varem. Aare oli korralikult oma karbis, sellle aastanumbriga logisid oli kirjas tervelt 7, enamuses niisama loodusenautijate poolt kirja pandud. V: paberkroonise, J: jalgpalli.

4 juuni 2008 kommenteeris Björn [bjorn]
Nagu näha läks viimane pilt nihu:(

4 juuni 2008 leidis Kristjan, Neidi, Mirtel, Karl Martin ja [bjorn]
Ilusa ilma tõttu sai ette võetud väike paadisõit mööda Emajõge. Kantsi kõrtsi juurest lasime paadi sisse ja liikusime allavoolu. Kuna tuul puhus põhjast ja oli kohati üsna vali, siis Peipsi peale ei tihanud minna ja võtsime suuna hoopis Leegu järvele, et minna vaatama sõjalaev Uku´t ja Uku aaret. Kohale jõudnuna saab paadi kinnitada Uku juures olevale ujuvsilla külge ja minna laeva uurima. Hoolimata oma vanusest on laeva metallosa hästi säilinud, kuid puidust on järel vaid riismed. Aare paljastus esimesest loogilisest kohast kergesti. Nagu eelmisedki leidjad on märkinud on logisid raamatus oluliselt rohkem kui siin lehel. Samas on tore, et aare on ilusti alles. V: taso J: Iiahi. Lisaks eemaldasin aardest sinna pandud sigareti.

26 september 2007 leidis Liia, Miki ja suurem seltskond "saatjaid" [groll]
No see aare asub küll looduslikult kaunis kohas, teekond selleni oli jõukohane ja tõeliselt nauditav ümbrus leevendas soovi enne lõpppunkti tagasi pöörata. Algajad kanuutajad punnisid oma sakilist teekonda tehes kõik kohale. Aarde otsimise peale ei pidanud enam ei vaimu ega kätejõudu raiskama. Piknik peletas suurema väsimuse ja edasine oli juba lihtsalt ebaõnn, mis siiski ju hästi lõppes.

26 august 2007 leidis Miki, Tiit, Kadri, Mari-Ann, Jaanika ja Liia [miki]
Uku aare on juba jupp aega pinnuks silmas olnud, kuid sobiva ujuvvahendi puudumise tõttu edasi lükkunud. Seekord siis rentisime kanuud, pisikese treileri.. paak täis ja tuld. Leegu järve juurde viiva tee äärest leidsime paraja koha, kus veesõidukid vette lasta, sealt sinka-vonka 7km kanuutamist ja võis aardeleidu tähistada. Vahetasime pastakaid ja võtsime auto, jätsime pesulõksu. Uku kõrval "kai" peal oli täpselt see koht, kus kaasavõetud võileivad ja kohv õigesse kohta kadusid. Vabalt oleks võinud grilli kaasa võtta ja liha naha vahele keerata. Muuseas.. kohalike käest kuulsime, et meie poolt külastatav laev ei olegi Uku, vaid õige Uku on kusagil mujal.. mine võta kinni. Üllatavalt tihe liiklus sellise kõrvalise koha jaoks, kohtasime erinevaid kalamehi, kes lanti paadi järel vedasid. Ühel oli ette näidata viis haugipoissi. Tagasitee läbisime paari tunniga, kuid ega seiklus selleks hetkeks veel läbi ei olnud. Nimelt seesama ainus tee, mis välismaailmaga ühendas, osutus liiga kitsaks ühe kohaliku treileri jaoks ja nii ta seal põigiti oligi. Meie üritus venis tänu sellele päästeoperatsioonile (päästma tulnud sõidukid vajusid samuti üksteise järel kraavi) oma 20h pikemaks, kui planeeritud. Õnneks vedas ilmaga ja koht oli imeilus. Mõnda aega ilmselt ei kasuta teid, millel ainult üks ots välismaailmaga ühendab :)

22 august 2007 leidis Ilmar ja urmo [floyd]
Aare oli pika tee ja keerulise tee kaugusel, aga lihtsalt leitav. Leidjaid-logijaid oli olnud palju, enamus neist juhu-geo-mugud, kes siis parajasti kanuuretkel vms. V: Kleeps J: Smart

22 juuli 2007 leidis Mari [marx303]
Tegelikult leidsime koos suurema seltskonnaga. Taavi juhendamisel tõmbas aarde peidukast välja Juhan. Igati vahva ja seni teadmata koht oli. Külastasime aaret mootorpaadiga. Panime kleepekad ja tazo ja võtsime kilenoa. Logisid oli raamatus hulga rohkem, kui siin leheküljel. Aitäh! Ah jaa, aare on kuiv ja korras.

19 august 2006 leidis Martin, Eero, Karl, Artur [joesaar]
Leidsime aarde juhuslikult olles sealkandis kalastusretkel. Tulime Ahunapalu poolt kummipaadiga, sealt muud moodi praegu ei saaks, sest vesi oli nii madal. Kavastu ja emajõe poolt tulles saaks ka suurema paad või kanuuga. Maad mööda ei oska öelda, kui seal mingi rada on siis üpris kinni kasvanud. Aare tundus väga heas seisus ja õige koha peal, väga lahe laev on! Lisasime paki pabertaskurätte ja konksu.