Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde on peitnud geopeitur Laende, kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe vasakul pool või allservas) kaudu.
Sadu aastaid tagasi elab noor baltisaksa aadliku tütar Helena Bevarrie isa ja kasuemaga Eestimaa kubermangus asuvas Harku mõisas. Veetnud oma idüllilise lapsepõlve ilusas maakohas koos oma lemmikteenijanna - eestlannast Liidia - seltsis ja saades intelligentse isa õhutusel hea hariduse, sunnitakse täiskasvanuikka jõudvat kaunitari ühel õhtul võtma vastu abieluettepanekut rikkalt perekonnatuttavalt, et päästa oma perekond laostumisest. Paistab, et kõik teised osapooled peale seiklusliku loomuga noore Helena on sellest tehingust äärmiselt huvitatud ja valmis noort neiut kasvõi luku taga hoidma, et ainult oma tahtmist saavutada. Helenal on aga muud plaanid ning ta teeb seda, mida kõik julged noored tema olukorras – põgeneb ja asub halastamatu kõrilõikajate kamba etteotsa. Temast saab Eesti kardetuim naispiraat. Tema röövlijõuk seab end sisse Prangli saarel ja teeb kõikide möödaseilavate elu nii kibedaks, et Tallinna raad otsustab saata saarele karistussalga. Helena peidab end paksu kuusemetsa, kus teda on võimatu tabada. Sõjaka daami tabamiseks pannakse saarele tuli otsa. Kuusemets põleb maani maha ja sellest ajast alates kasvab Pranglil vaid männimets. Mereröövlite poolt kokkuröövitud varandust ei ole aga saarel veel tänini leitud... Seni on usutud, et varandus on peidetud Ülesaare luidetesse, aga aastasadu on aardekütid seda tulutult taga otsinud. Hiljuti on aga sotsiaalmeedia vahendusel hakanud levima hoopiski vihjed aarde teise asukoha kohta. Helena ei olnud nii rumal, et peita varandust ahnetest piraatidest kubisevale Pranglile, seega toimetas ta selle ühel augustiööl teise teadmata hoopiski kindlamasse kohta. Nüüd räägitakse hoopis ühest teisest väikesest saarest, mis asub Pranglist 12 meremiili kaugusel kagu suunas. Väidetavalt näinud üks kohalik rannakalur ühel augusti hilisõhtusel päikeseloojangul Pedassaare rannal randumas pisikest paati koos õblukese naisterahvaga Pedassaarel.. Kas sina leiad selle aarde? Aare on peidetud plastikkonteinerisse ja koos aardega on selles ka mõned käibelt kõrvaldatud mündid. Kuna mereröövlid on teadupärast alatud ja õelad, siis on sul luba võtta sealt üks münt endale mälestuseks, vastutasuks pead sa aga jätma asemele 2 endaga kaasas olevat münti - kasvatame selle varanduse üheskoos veel suuremaks!
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: pole
Aarde sildid: ilus_vaade (2), soovitan (2), lumega_leitav (1), väikesaar (1), ujumiskoht (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7W8FR
Logiteadete statistika: 27 (96,4%) 1 3 0 1 0 0 Kokku: 32
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Kevadkoristus 2022.
Ei leidnud aaret. Vihje põhja oletan et äkki on...
Kaberneemes sai paat vette lastud ja sihiks oli 5 väikesaart. Alustasime Pedassaarest kus maabusime liivarannal ja jalutasime tänase esimese aardeni. Aare rippus omal kohal ja oli kuiv aga karp ise on katki ja niiskema ilmaga muutub sisu kindlasti niiskeks.
Tänase ilusa ilmaga oli saarel rahvast nii palju justkui hakkaks toimuma määnekised valimised või oleks avatud uus trammiliin. Jalutada oli mõnus ja aare tuli kergesti. Muidu korras, aga konteineris kerge mõru, vast ei hullu. Aiteh!
Aarde leidmine läks seekord väga lihtsalt :)
Lisaks aardele sai leitud ka huvitava koha, kuhu kindlasti tagasi tulla - tänud peitjale selle eest
Ega tänastki päeva saa raisku lasta, mõtlesin lootes, et ehk on osake eilsest ilusast ilmast tänagi merel. Selle mõttega sai süsta auto katusele pandud ja Salmistusse sõidetud. Pilt, mis silme ees avanes, polnud just lootustandev. Esimene mõte oli ots ümber pöörata, aga kuna ma olen veetnud oma idüllilise lapsepõlve samas maakohas kui Helena ja niisama lihtsalt ei alistu, siis otsustasin vähemalt proovida. Tõstsime Siimuga süsta maha ja kõigepealt proovis Siim lainetes püsti jääda ja kividele mitte pihta saada. Õnnestus. Ranna äärest kaugemale ta ei läinud. Siis tuli minu kord. Kuna Siim randus kai varjus, siis esimesed tõmbed tulid kergelt. Kai varjust väljas oli olukord äkiline. Tuul puhus ilmateenistuse andmetel 5,7 m/s ja tekitas korralikud lained. Alguses hullasin niisama lainetes, siis otsustasin proovida Pedassaarele sõuda. Tuul puhus loodest ja läänest, nii et sik-sakitasin korralikult, et püsti püsida ja õigesse sadamasse jõuda. Mere keskel oli kohati täitsa lõbustuspargi tunne. Meri pritsis juuksedki märjaks. Samas ohutunnet ei tekkinud. Keerasin aga nina lainesse ja kui laine madalam oli, siis sobivamas suunas. Et lõbusam oleks, laulsin kaasa. Mulle meeldib nii, hea on samas rütmis tõmmata. Randuda otsustasin eelmisest korrast meelde jäänud pikal liivaribal, kus lained end hoogsalt randa loopisid. See õnnestus kenasti. Tirisin süsta kaldale ja asusin aarde poole teele. Enam vähem kilomeeter oli minna. Linnulennult. Läksin mööda randa. Täitsa vahva oli. Peale minu olid saarel vaid linnud. Kõik puhkekohad olid kenasti korras, tore, et rahvas oskab enda järelt koristada (ma loodan, et see nii oli). Varanduse leidsin kenasti üles. Münte mul kaasas polnud, mistõttu jäi vahetus tegemata. Ainult nime lisasin logiraamatusse ja asusin tagasiteele. Nüüd tulin mööda matkarada, seal selgus, et sipelgaid on saarel ikka ka. Mõned neist soovisid minuga isegi mandrile tulla. Viimase vennikese avastasin juba paadis istudes. Tagasiteel tundus, et tuul on veidi nõrgenenud, aga paadi juures lõi laine ikka paraja hooga kaldasse. Veele saamine õnnestus õnneks esimesel korral kenasti ja asusin tagasi mõlama. Nii kõrgeid laineid, kui tulles, enam polnud. Seetõttu sai kurss hoopis otsem, ainult natukene pidin seal paremaid trajektoore otsides mängima. Merelt oli tore vaadata, kes rannas on ja mida nad teevad. Samas polnud hetkekski võimalust pilti teha. Kogu aeg läks käsi tarvis, et aeruga paati õiges asendis hoida. Siim oli rannas kenasti vastas, õnneks oli laine taas hea abimees, viskas mu mõnusasti liivale.
Ma usun, et see käik oli maastik viit väärt küll, sest hoolimata soojast mereveest polnud rannas ühtegi ujujat ega paati.
Aitäh väljakutse eest! See oli mul esimene kord süstaga merel suurtes lainetes tegutseda.
Vahel on nii hea, et lihtsalt kutsutakse kaasa, saarele :) Aare ise kiirelt leitud. Tegime ka 5km tiiru ümber saare.
Metsas GPS hüppab mõnuga. Väga palju puid ja kände sai silutud, nii merel lähemal kui ka kaugemal. Lõpuks taipasin vihjet lugeda ja leid tuli väga kiirelt.
Eelmisel õhtul Andres uuris, mis plaanis on. Ega olnudki midagi plaanis, sai siis lennult selline plaan välja pakutud. Õnneks sobis. Pumpasime kummika õhust punni, viskasime selle koos päravurri ja kütuse paagiga kasti ja vurasime randa. No ja seal läks kõik edasi juba loogilist rada pidi. Aitüma peitjale.
Niipalju teadsin kindlalt, et õiget ilma oodates ning arukalt liikudes pole see tegelikult 5.0 maastikuga aare. Salmistult Pedassaarele ja tagasi olen ise varem kaks korda läbi mere käinud.
Kunagi ammu tulime esimese pruudiga siia viieks päevaks, ise mööda leetseljakut kõndides, vedades vanakooli kummipaadiga järel varustust, millest kaalult suurima osa moodustas mage vesi. Mobiiltelefonid muidugi puudusid, navigatsiooniseadmeks vanaisa kompass, ka patareidel töötavat raadiot ei pidanud tarvilikuks kaasa võtta. Ühesõnaga täielikult off the grid. Paljud meist tänapäeval oma alaealist last säärastel tingimustel minna lubaks? 90-ndate algus oli muidugi mõnevõrra metsikum aeg, kuigi õigupoolest imestasin isegi toona, et tüdruku vanemad teda teise umbes sama kogenematu hulluga pea nädalaks üksikule saarele lasksid. Just viienda päeva hommikul nägime kuidas tumedad pilved on taevasse hiilinud, korralik tuul tõusnud ning paistis nagu varsti hakkaks äikest puistama. Kiirelt sai siis veekanistrid tühjaks kallatud, klassikaline viilkatusega telk kuidagi puntrasse kägardatud ning kogu kola paati loobitud. Korraliku lainega ei paistnud niisama mandrile jalutamine enam reaalne variant. Sain otseses mõttes elu eest aerutada, samal ajal kui tüdruk keedupotiga pidevalt üle parda lendavat vett paadi põhjast välja loopis. Aga randa me jõudsime ja elusalt pealegi :o)
Täna oli kunagise seiklusega võrreldes kõik lausa super turvaline. Päikesepaistelise ning suhteliselt vaikse ilmaga mõnetunnine retk sinna-tagasi, laetud telefon, internet, eraldi GPS-seade, kuhu eeltööna Maa-ameti ortofoto järgi üks sobiv keskmine punkt orientiiriks märgitud. Merepõhja kõrgem riba oli läbi selge vee tegelikult silmaga näha. Teel salvestasin läbitud sõlmpunktide koordinaadid:
59 29.637 25 22.984
59 29.926 25 22.713
59 29.965 25 22.713
59 30.010 25 22.689
59 30.307 25 22.621
Need ei pruugi küll aastast aastasse päris samaks jääda, aga väga oluliselt ka ei muutu. Lihtsam on kõndida mitte päris leetseljaku keskel, vaid vahetult selle kõrval, kus kõvem liivapõhi ning vähem pisikesi lahtiseid kive. Sügavaimas kohas ulatus vesi mulle rinnuni, valdav enamus teekonnast kulges üldse põlvekõrguses meres sulistades. Ennustan, et kuskil 200 aasta jooksul saab Pedassaarest sisuliselt poolsaar. Juba hommikul oli selge, et tuleb küllaltki kuum päev, taksoteenust pakkuv paat Salmistu sadamast sõitis saare vahet üpris pidevalt. Pedassaare liivale astudes paistis esialgu veel kõik üsna vanaviisi - puhas ja vaikne. See illusioon purunes peatselt.
Seadsin Piraatide kuninganna endale sihiks ning juba esimese rannajoone kurvi tagant hakkas paistma ... Pirita! :oO Kell polnud veel 11, aga liivane läänerand oli rahvast murdu täis! Mitte ainult rahvast, vaid ka kõiksugu veesõidukeid, valjut muusikat (peamiselt venekeelset), suuri ning ülisuuri telke, 19-tolline sülearvuti teleka funktsioonis... Tuleb tunnistada, et edasi-tagasi tuiskavast kaatrist hoolimata ma päris seda ei osanud oodata. No kes tuleb asustamata saarele filme vaatama? Ja miks? Vägisi tekib vanainimese tunne, kus minu nooruspõlves oli muru rohelisem jne... :o) Aga päriselt, veetsime ju Pedassaarel kahekesi 4 päikselist suvepäeva, kõndides selle risti-põiki läbi, kohtamata kogu aja jooksul ainsatki inimest.
Õnneks sai "Pirita rand" otsa niisama äkki kui ta algas - kohalikul kaardil tähistatud Koka karist alates polnud enam piisavat sügavust paadiga kaldasse sõitmiseks ning koos sellega kahanes järsult ka rahvaarv. Mida lähemal aardele, seda rohkem hakkas taas eraldatud privaatse saare illusioon tekkima. Nullis summutas tasane tuulekohin kaugusest kõlanud tümaka juba täielikult. Reaalsusega arvestades võiks vist öelda - üsna julge peiduviis, aga kindlasti hästi valitud asukoht. Vahest kõige maalilisem paik sel saarel üldse, soovitan ja tänan!
Kui juba saarele end võimlesin, siis otsisin sellegi varanduse üles. Konteiner on küljelt katki, kuid sisu ilusti kuiv ja heas korras. Kõik naabersaared paistsid kenasti kätte - alustades pisikesest Umblu saarekesest ja lõpetades kauge Malusiga.. kuhu ma lähemale, kui 10 meetrit veel pääsenud ei ole. Kuid oodaku ta ainult, peagi saabub ka minu aeg ;) Tagasi surfamine mandrile möödus juba oluliselt parema tundega, kui saabumine. Poole lahe pealt tuli vana hea tunne sisse ning suu lendas kõrvuni glissi nautides. Mõnus on kapten olla ja lasta end tuulel ning merel kanda just sinna, kuhu vaja. Elu on imeline :) Tänan kutsumast.
Saarele jõudnud, irdusin seltskonnast ja panin nulli poole ajama. Leid tuli hõlpsasti. Tänud! :) Kahjuks jäi ajapuudusel teine saare aare otsimata.
Mina olin taas saatusest tappa saanud. Haigus ja töökoormus olid mu päris läbi võtnud. Ometi olin loomulikult nõus kui tuli ettepanek minna Scorpioniga merele. Minu viimased Saaremaad on saanud teoks Kristareisidega, seega tore vaheldus. Ega minust sellel reisil rohkemat vist kasu polnud, kui vallast paadile. Mootor arendas kiirust üle 30 km tunnis, päike säras ja kõik oli hommikul ilus. Nagu ka aardeni kulg peale maandumist, ning sealt tagasi. Naistele vastusõit teiselpoole saart.
Kuna ilm oli surfivaenulikult tuulevaikne, tekkis viimasel hetkel mõte lainetust mittetaluva Scorpioniga mõnda Põhja-Eesti väikesaart väisata. Pealegi tahtis auto süütu konks ärakasutatud saada. Lasime paadi hommikul sõbralikust Salmistu sadamast edukalt sisse ning kui mootorgi käima läks, võtsime suuna alustuseks Pedassaarele, kus viimati 2010. aasta veebruaris Elektrilist aaret Miki juhendatud paigast jäätunud maa seest noaga välja kraapisin.
Randusime aarde juures ja ronisime liivasest kaldast üles. Tagasi tulime muidugi normaalselt mööda teed - nagu geopeituses tavaliselt B-) Aarde leidsime kerge vaevaga. Sisu oli temaatiline ja haakub hästi kirjeldusega, mida nüüd veebis logides loen. Õppisime aardes leiduvaid meremehesõlmi. Lisasime puudunud mängujuhendi ja peitsime aarde tagasi. Aitäh taas Pedassaarele kutsumast! Tore lugu pealekauba. Aare heas korras.
Kiire leid loogilisest kohast, tänud.
Sorry, Mari. Ma tõesti ei viitsinud sinna Elektrilise juurde enam ronida, ma võtsin suuna Elektrale - üks särts puha :). Aga ma vähemalt muretsesin su pärast ja ütlesin, kuidas läbi mere maa peale saab. Ja isegi helistasin, et kas on ikka kõik hästi? :P
Saarelt minnes tõmbas korra õõnsaks, kui mootor esimese laksuga käima ei tahtnud minna. Täielik tuulevaikus, meri peegelsile ja me oleme kusagil hüljatud üksikul saarel. Korra käis isegi mõte peast läbi, et varsti läheme nagu rotid reas mööda seda seljandikku kaldale, kuskaudu ma just Mariheni tahtsin kupatada. Õnneks siiski käivitus ning saime suuna kodusadama poole võetud. Oli tore geopäev jahil. Mul on hea meel, et seda ringi lihtsalt mingi skooripaadiga kiire tempoga läbi ei jooksnud vaid saime rahulikult kulgeda. Sellised päevad annavadki mu arust geopeitusele võlu. Need, kes ei viitsinud tulla, te jäite heast asjast ilma, päriselt! :P
Aitäh kaasa kutsumast, teinekordki!
Õhtu hakkas juba kätte jõudma kui me lõpuks Pedassaarele randusime. Üllatav kui järsult siin ikka sügavaks läheb. Laevanina otsapidi kaldas ja ahtri all juba mitu meetrit sügavust. Aare ise ka kõlkus kenasti omal kohal. Tänan.
Eks see tänane paadireis oli mõnda aega juba plaanis. Aga et selline super ilm ka veel sattus, oli ikka suureks boonuseks.
Aarde õngitsesime välja, Paavo lisas juhendi ja kontrollis tervislikku seisundit. Kui kõik protseduurid tehtud, liikus meespool kambast paadi suunas ja mina Marjega teise aarde suunas. Temal ainukesena on see veel logimata.
Tänud taas siia kutsumast!
Otsustasin täna Pedassare ja mandri vahelise veetakistuse ületada süstal. Mis see kilomeeter siis ära ei ole. Kui eile oli meri sile siis tänase põhjatuulega natuke lainetas. Aga ei midagi hullu, ainult iga üheksas laine lõi üle süstanina. Saarel liikusin jala, tundus et nii saab kiiremini. Kokku kulus süsta vettelaskmisest väljatõmbamiseni poolteist tundi. Aerutamine kestis pool tundi, tunni olin saarel. Aardesse jätsin kaks Fääri saartelt toodud Taani münti, kaasa tuli rootslane. Aitäh ja pikka iga aardele!
Väga tore rahulik meri ja matk! Aitäh kaasa kutsumast! Vabatahtlik Saksamaalt oli päevast suures vaimustuses! Tänud aarde eest!
Sattusin vahvate matkasellide seltskonda.Nautisin täiega matka ümber saare.Tublimad käisid isegi ujumas.Retke käigus sai ka kaks aaret logitud.Suured tänud peitjale ja matka kaaslastele.
Väga tore retk sügiskuu esimese päeva tähistamiseks. Ilm ilus, meri peaaaegu peegelsile, paat kiire, seltskond vahva!
Mõnusalt juttu ajades tegime saarele rahulikult jalutades ringi peale, muidugi koos väikeste vahepeatustega aarete juures. Konteiner käes, mündid üle vaadatud, jätsime sama hulga järgmistele imetlemiseks. Aitäh peitjale!
Tänud Kristale paadisõidu organiseerimise ja kaaslastele vahva koosmatkamise eest!
Üritasin eelneval päeval banaaniga Aegnale sõita aga laine oli liiga suur ja ei õnnestunud. Täna hommikul oli meri nii sile, et kadedaks tegi, aga mis seal ikka. 40km/h on palju mugavam sõita ning peagi olime saarel. Tegime kogu saarele 2 tunniga ringi peale. Mu gps näitas distantsiks 4,99km. Tagasi mandrile ja mini-tuur jätkus.
Väga sooja ilmaga toredate kaaslastega matkasime Pedassaarele ringi peale. Saare lõunapoolses osas kohtusime kahe matkalisega, telk oli neil männi all ja paat kivi taga. Tänud peitjale.
Kui paar päeva tagasi teada sain, et kodulahe saartele, sealhulgas Pedassaarele, on aardeid juurde peidetud, siis ei olnud pikka mõtlemist - tuleb ära käia. Seda enam, et mereröövlite teemaline ja puha.
Kuigi mul meeskonda kaasa võtta polnud, siis see ei takistanud - minu purjejaht Elektra on oma 30 jalasest pikkusest hoolimata täitsa soolos sõidetav. Ning ilm ka nii tasane. Pisut sain purjetada, kuid lõpus tuli siiski motoriseerida. Saare all läks ankur vette ning kohe ka kapten järgi - tõsi, vaid jalgupidi, et ka vöör kinni panna. Ja siis aarde poole astuma. Ilus õhtu ja saar vaid minu päralt. No mida sa hing veel oskad tahta!
Aardekirst paljastus loogilisest kohast ja sisaldas igasugu röövlivärki. Logiraamat aga täitsa tühi, nii et esmaleid tuli ära! Hip-hip, hurraa! Jätsin ise kah karpi paar münti, aga midagi võtma ei hakanud - las koguneb.
Peitmisviis tegi natuke murelikuks, sest ma pole kindel, kas igasuguste tuultega see varandus seal ikka püsib, aga eks peitja ise teab. Kui vaja, võin hoolduseks vajalikku transporti pakkuda. :) Ja teistele geopeituritele ka meeldetuletuseks, et S/Y Elektra võib teid kõikidele Kolga lahe saartele viia - pange aga kamp kokku ja võtke ühendust ning saame vast kokkuleppele.