Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tallinna linn Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 1.0 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Kommunismiohvrite memoriaal on pühendatud kõigile Nõukogude Liidu terrori all kannatanud Eesti inimestele. Kommunistlik terrorirežiim kehtestati Eesti okupeerimisega 17. juunil 1940 ja see lõppes Eesti iseseisvuse taastamisega 20. augustil 1991. Selle tagajärjel kaotas Eesti iga viienda oma veidi üle miljonist elanikust, kellest rohkem kui 75 000 mõrvati, vangistati või küüditati. Valdav osa neist puhkab täna nimetutes ristideta haudades. Olgu see memoriaal nende mälestamise kohaks!
Memoriaali rajasid Eesti rahvas ja riik Eesti kommunismiohvrite mälestuseks 2018. aastal.
Memoriaalil on kaks osa – Teekond ohvrite nimetahvlitega ja sümboolne Koduaed koos terroripaiku tähistavate kohakivide ning teabetekstidega. Memoriaali juurde kuulub kommunistliku terrori ohvriks langenud Eesti ohvitseride mälestusmärk.
Autoga tulles on parkla Pirita teel memoriaali sissekäigust Pirita poole. Samuti on võimalik parkida ka ülemises parklas. Hoidke suunda FC Levadia Maarjamäe jalgpallikompleksi ja Saksa sõjaväekalmistu järgi.
Bussipeatus Maarjamäe, bussid nr 1A, 5, 8, 34A, 38
Allikas: https://www.memoriaal.ee/
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: https://www.memoriaal.ee/
Aarde sildid: vaatamisväärsus (4), soovitan (3), lastekäruga_ligipääsetav (3), lumega_leitav (2), ilus_vaade (2), lühem_matk (1), lastesõbralik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC7YFBC
Logiteadete statistika: 202 (99,0%) 2 6 4 1 1 0 Kokku: 216
Ilmselt kadunud.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Tuttav koht,olen ise selle ehitamisele kaasa aidanud. Tänagi mõned lisavidinad homse ürituse tarbeks.
Väike logiraamat on täiesti täis,hädasti oleks uut vaja.
Täitsa müstiline koht mille rajamine on kuidagi minust mööda läinud.Kuna seal ka lund maas polnud,kuigi seda sadas,siis võib oletada et seal on ka elekrriküte maa all.Minugi vanaisad kaotasid elud selle mõrvarvõimu tõttu.Tänud juhatamast
Kunagi sai käidud, aga mugude tõttu leidu ei juhtunud. See kord läks kiirelt :-)
Peale aarde leidmist sai veel tükk aega ringi vaadatud. Tänud siia toomast.
Algul ju ikka otsid keerulisematest kohtadest. Lõpuks käes. Vahva
Leid tuli ruttu ja aare korras. Memoriaal võttis aga pehmelt öeldes tõsiseks - nii palju on siin tühja ruumi veel... Annaks jumal, et ülejäänud metalltahvlid tühjaks jäävad!
Küll on ikka täna palav. Jalutuskäik tehtud, nimed kirjas ja edasi. Mõned ikka Pirtal veel. Tänud ????????????
Õhtusel jalutuskäigul Pirital jõudsime ka kommunismiohvrite mälestusmärgi juurde ja esimest korda polnud siin massiliselt mugusid sagimas, mida tuli aarde otsinguks ära kasutada. Õnneks oli tops nii peidetud nagu arvasin, ainult et kõigepealt pidin ikka valelt poolt kontrollima. Hea, et topsis harilik on, muidu oleks jäänud logimata. Tänan.
Ei olegi varem siin käinud. Võtsin aega kohaga tutvumiseks ja siis võtsin toreda konteineri loogilisest kohast välja.
Jalutuskäik sai pikk, aga igati hariv ja tore. Maarjamäe memoriaali külastasime esmakordselt. Aitäh aarde eest.
Nii tore peidukas, kojamees vaatas kahtlaselt, aga muid mugusid polnud.
Muidu vist siia niisama polekski sattunud. Kurb neid nimesid seal vaadata. Tänud aarde eest!
Leidsime! Võtsime ahvi, mutri, pärli. Jätsime merikarbi, tabaluku ja ühe kuulimängu.
Mirjam oli veel linnast väljas ja võttis oma aarde kuskilt sealt. Mina asusin vaatama neid aardeid, mis tal võetud, aga mul mitte. See siin oli üks neist. Pühapäeva kohta vooris rahvast päris tihedalt. Aga leid oli kiire, esimesest kohast kohe. Kiidan konteinerit, vinge teostus. Hiljem tuli natuke oodata, et karbi tagasi saaks panna. Muidu kõik korras.
Hanil oli aare juba selleks ajaks käes, kui ma otsima jõudsin hakata. TFTC!
Polnud siia veel enne jõudnud. Ühtegi teist hinge läheduses liikumas polnud ja paik oli uskumatult rahulik. Suur tänu!
See aare jääb meelde, sest toimus esimene kokkupõrge kaasmängijaga. Tänu peitjale, vihje oli kõvasti abiks.
Kiire leid ja saime uude logiraamatusse esimestena nimed kirja :)
Laskusin lõpust algusesse. Rahvast liikus, kuid julmalt otsustasin passida seal, kuni mugud (võib-olla ka teised otsijad) eemale liiguvad. Haarasin kaasa ja logisin veidi eemal.
Millalgi varem olime siit seinte vahelt läbi jalutanud, aga nullis olid mugud, kes ei teinud nägugi, et tahaksid kuhugi mujale minna. Nüüd olime möödasõidul ja tegime peatuse. Saime nimed kirja, vahtisime seinte pealt nimesid (õnneks tuttavaid ei leidnud) ja liikusime edasi. Aitäh, et see koht tähistatud on!
Tuul oli vägagi lõikav, kui lähimas bussipeatuses bussist välja astusin. Õnneks pakkusid kaks kõrget seina tuuletakistust ning mere poolt aardeni jalutades võtsin hetke ja mõtlesin nende inimeste peale, kelle nimed mõlemal pool mind seintel olid. Minu endagi vanaisa küüditati Siberisse, kust ta pärast Stalini võimu langemist siiski tagasi tuli. Kõigil polnud nii palju õnne, tervist või valikut. Lihtne on harjuda ära tänapäevase Eesti ja Euroopaga, eriti kui pole teistsugust maailma tundnudki. Niisiis tegi see kõik mind veelgi tänulikumaks kõige pärast, mis praegu on. Aitäh! Aare oli korras ja kiiresti leitav.
Leitud. Kahtlustasin kohe, et see selles kohas on. Karp oli ka väga lahe.
Peab ütlema, et see kannatuste rada on piisavalt pikk. Kuni teise otsa jõudsin, oli mul kannul jälitaja. Pidin tüki head aega ootama, kuni ta minuni jõudis. Õnneks aega oli. Lolli peaga tegin püksipõlve mustaks. Tegelikult mustaks tegema ei pea. Hiljem pidin tähtsate onude vahel seisma üks põlv peidus.
Maarjamäe memoriaalkompleksi vanas osas olen omal ajal palju käinud ja isegi üks mu oma aaretest oli sinna peidetud. Aga seda uut osa nägin oma silmaga esimest korda. Vägev, pole midagi öelda. Ja sobitub kompleksi kenasti. Aitäh aarde eest!
Sinisilmselt lootsin, et äkki kuivab see logiraamat kuidagi ise ära. Aga ei, tuli ikka kohapeale tulla. Iseasi on see, kuidas logiraamat üldse ligumärjaks sai!
Väga soliidne konteiner on, kuigi sisu oli märjavõitu. Jalutasime kogu territooriumi läbi ja meenutasime ka oma esivanemate karmi noorusaega. Kompleks jättis väga võimsa mulje. Täname aarde eest!
Üks vihmavaba õhtupoolik lausa kutsus jahile ja nii otsustasime puhastada kodukanti aaretest. Kohapeale jõudes leidsime eest mõned noortepundid, kes kõrvalolevas aias aega veetsid, kuid õnneks nemad meid eriti otsingutel ei seganud. Konteiner sai leitud üsna kiiresti ja loogilisest kohast. Aitäh memoriaali tutvustamast!
Minu jaoks tähtis koht, kuna vanaisa nimi ka seinal kirjas. Neid asju ei tohi unustada, muidu on ajaloo võltsijad kohe kõris kinni, eesotsas seltsimees Putiniga. Aitäh peitjale, et on sinna ilusa karbi asetanud. Mina tänan.
Ratastega. Saime Russalka juures kokku, sõitsime pisut Pirital ringi ja otsisime mõned aarded. See oli esimene.
Kuidagi oli telefonis lahti jäänud teise aarde (Maarjamäe boogie-woogie) kirjeldus ning juba seletasin Sergeile, et miski high-tech värk ja hinnatud aare ja puha.. ning siis võttis Sergei aarde välja. Pisuke pettumus oma lohakuse pärast. Täname ikka, custom made konteiner ikkagi ju :)
Päris julmalt mõjub seal selle nimistu vahel kolamine. Selline pikk ja morbiidne. Aaret kaua otsima ei pidanud. Konteiner väga kenasti disainitud ja prinditud. Tubli töö! Tagasiteel sai rattaga nõlvast alla päris julma hoo sisse :D
Miskipärast polnud mulle see aare varem teepeale jäänud, täna sai viga parandatud. Sisuliselt esimese muguvaba hetkega karp käes ja logitud. Tänud!
Väga ilus, aga samas ka väga sünge koht - ei oska kõiki neid õuduseid ette kujutada, mida need inimesed pidid läbi elama. Oli väga tuuline ja külm õhtu, aga õnneks oli leid kiire ja sai kiirelt tuulevarju tagasi.
Pàike on soe, raffast sisuliselt pole, mis nii viga. Poleks see tuul ainult nii külm. Ilusat suurt Reedet !
Enne kõva lörtsitormi algust jõudsime veel nimed kirja panna.
Õnnestus muguvabal hetkel õiget kohta tabada. Leitud-logitud ja sain uhkes üksinduses aarde omale kohale tagasi asetada. Aitäh aarde eest!
Vigade parandus tehtud. Täna oli väga kevadine tunne, kõrval oleval nõlval õitsesid krookused. Aitäh aarde eest!
Aare, mille leidmine sai jäetud päevaks, kui muud väga ei viitsi või saa, et hea lihtne leid möödaminnes võtta. Aga mine võta näpust, sai ikka mõnda kohta uuritud, aga midagi näppu ei jäänud ja turvamees tegi ka muudkui ringe ning vaatas kahtlaselt ja nii leidmata jäigi. Eks teinekord uuesti.
Möödasõidul kiire peatus ja lihtne leid. Ega kaua ei tahtudki seal tuulekoridoris olla, päris külm hakkas.
Kuigi nulli jõudes olime valelt poolt lähenemise tõttu valgusest pimestatud, ei pidanud üldse kaua kobama.
Kenasti valmistatus aare. Sellisesse kohta ei sobikski kehvem. Tänan väga.
Pärast surnuaias küünalde süütamist tulime memoriaali vaatama. Küünlaid põles ka siin uhkesti. Aitäh!
Näpistasin Filmimuuseumis toimunud ettevõtte jõulupeost tunnikese ning tulin läheduses olevaid aardeid otsima. Lisaks aaretele oli ka teine oluline põhjus. See memoriaal, mille külastamist olen selle avamisest saati oodanud. Nüüd siis jõudsin. Pimeduses väga mõjuv. Otsisin tuttavaid nimesid ning siis panin logi kirja. Aitäh siia aarde peitmise eest! Edasi suundusin paekaldast üles.
Käisime tutvumas memoriaaliga ja loomulikult otsisime aaret ka. Aitäh :)
Mõistatusteringilt tagasi tulles suunas Silver mind siia oma aarde manu. Kuna ilm üldse ei soosinud, siis jalutasime memoriaali ülikiirelt kiirelt läbi, nullis aga selgus, et aare oli jalutama läinud - õnneks polnud ta aga kaugele jalutanud, sain ta ikka kätte ja oma pessa tagasi viidud. Kena teostus, TFTC!
Tore karp ju teine. Liikusin 0-punkti hoopis ülevalt poolt. Ja muidugi oli turmisigrupp selle külmaga seal uudistamas. No ma uudistasin siis ka. Otsisin alguses valelt poolt. Siis natuke mugutsesin ja tegin asja teisele poole. Ja oligi leitud!
Seal koridoris kõndimine tekitas klaustrofoobilise tunde. Aare leitud, kõik korras.
Arvestades karpi siis sai ikka liiga palju otsitud :D. Huvitav koht muidu, meie täname!
Hea peitja oli aarde ülevaadanud ja põnevusega läksin aaret uuesti otsima. Leid tuli kiiresti ja väga mõnus teostus! Silver oma tuntud geoheaduses! Kiidan ja tänan peitjat!
2 mitteleidu andis alust arvata et see lihtne aare on kadunud. Heegeldasin oma 15 tundi uut konteinerit ja kulutasin portsu magneteid. Olles uue karbi paika pannud, viskasin igaks juhuks pilgu ümbrusele peale. Karp oli täitsa alles, lihtsalt valel pool ja paar meetrit eemal.
Mäng jätkub.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Tõenäoliselt kadunud. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Väsimus ja geopimedus? Võimalik, aga peitu ta mu eest jäi. Kindlasti naasen..
Siin tuli pikalt istuda, et karbini saada, ilus ilm oli rahva kohale meelitabud. Perekondlikke suuri puuteid nimistuga ei ole: asjaosalised olid kas vajalikel ametikohtadel või vastupidi, märkamatult tähtsusetud.
Aardeni jalutasin Maarjamäe lossi aarde juurest. Ilm oli superlux, tegi kohe tuju heaks. Jalutasin kohale, istusin pingile ja avastasin, et istun täpselt aarde peal. Tuli vaid käsi sirutada ja oligi tops pihus. õnne peab ka elus olema. Memoriaali juurde polnudki varem sattunud, võimas värk. Aitäh peitjale.
Leidsime aarde kiirelt loogilisest kohast. Turvamees käis küll umbuskliku näoga ringi, kuid ta kaugenedes leidsime oma võimaluse.
Sai ka nüüd seda memoriaali külastatud ja oma vana-vanaisa nimigi sellelt seinalt üles leitud. Eks igal Eesti perekonnal on vist ju keegi küüditatud Siberisse. Aga kui võtta, et mina põlvnen juba liinist, kus kaks küüditatute perekonda omavahel Siberis kohtusid ja sealt juba edasine liin põlvneb, siis kas ma üldse neid ridu kirjutaks selles kehas, kui seda poleks olnud? Aga see kõik on juba vaid mõte, nende inimeste kannatused, kes siin kirjas, olid aga tõelisus.
Maha istudes ja logides istusid meie kõrvale ka järgmised geopeiturid, kes logida soovisid. Tegime siis seda ühiselt. Aitäh, et ka siin on aare.
Seda mälestusmärki olen tahtnud külastada juba ammu, sest suvel sõidan siit palju mööda. Kahetsusväärselt jõudsime siia alles täna. Võtsime Selverist ühe jäätise ja hakkasime laulupeo poole liikuma. Tee peal uurisime mälestusmärki ja jõudsime järeldusele, et siia peab ikka tagasi tulema ja veel rohkem süvenema. Nullis paistis istuvat üks mugupaar ja juba mõtlesin, et mis tsirkust meil teha vaja on, kui nägin, et neil käes hoopis logirull. Võtsime järjekorda ja tutvusime kauni laulupeoliste paariga. Tänud väga viisaka aarde eest!
Võtsime selle aarde jaoks pisut rohkem aega. Tõeliselt õnnestunud mõjus mälestusmärk, kui altpoolt üles jalutada. Kogu lootusetus, pimedus ja äng poeb naha vahele, kuid kauguses õnneks terendab tunneli lõpus valgus. Välja astudes pääsemistunne, helge ja õdus koduõu. Aitäh!
Koht on aaret väärt! Mesilased on väga ilusad! Aitäh!
Kadril oli ammune plaan siia tulla. Päris tore jalutamiskoht. Aastapäeva järel oli palju lilli-pärgi-küünlaid ka. Mesilased panid tõesti härduma. Mälestasime täitsa väärikalt kuigi korraks tekkis ka idee siit öösel rattaga läbi kihutada. Ja tops oli kohe nii äge, et isegi ilus logiraamat tundus liig tavaline. Tänud peitmast ja kutsumast.
Laupäevane päev oli topeltbroneeringuid täis - küll olin lubanud lapse sünnipäeva vanaemaga pidada, siis Elerini põnni hoida, Janariga aaret otsida ja Riho juurde autot näitama minna. Tegemata jäi vaid viimane, sh mahutasime plaani veel mälestusmärgi külastamise ja Kristiines shoppingu. Lihtsalt topeltbroneeringud tuleb enda kasuks tööle panna, ehk siis pakkisin autosse nii ema kui Kaspari ning sõit geojahile (loe vaatamisväärsuse juurde) või alata.
Aarde leidsin teisest vaadatud kohast, täitsa ilus uus logiraamat oli tõesti. Aitäh aarde eest!
Esialgu olid lähimad pingid mugusid täis ja käisin vahepeal paekaldal ära. Naastes oli plats puhas. Leidsin viimasest kohast, kui kõik muu oli juba kontrollitud.
Võtsin ette "väikese" Tallinna rattatuuri. Ehk siis toppisin nimekirja kõik enda Tallinna ja Laagri leidmata aarded. Muidugi mõned lahendamata kirjanikud jäid kõrvale. Stardiajaks valisin kella üheksase rongi, sest Elron lubas, et siis mahub ratas rongi.
Veeresin rahulikult memoriaali merepoolsesse otsa. Jätsin ratta maha ja asusin sammuma. Otsisin ja lugesin tuttavaid nimesid. Kõrged seinad täis kannatanute nimesid mõjusid üsna rusuvalt. Iga nime taga peitub oma lugu antud ajast. Kõik see kokku oli midagi enamat kui pelgalt kaks seina. Kui olin kolmandiku peale jõudnud, siis tundsin, et ei ole tahtmist seal pikemalt viibida. Läksin tagasi ratta juurde ja sõitsin nulli. Ennem otsimist ootasin ära mugude käigud ja pildistamised. Seejärel pani nime kirja. Peitjale infoks, et logiraamat hakkab peagi täis saama. 4 tühja lehekülge ootavad veel täitmist. Aitäh siia aaret peitmast!
Omalt poolt oskan lisada ühe seiga enda lahkunud vanaema küüditamise loost. Kui ta pere Siberisse jõudis, siis valetati mu vanaema nooremaks kui ta tegelikult oli. Miks? Sest saabudes jaotati vanuste järgi ära kes suundub raskele tööle ja kelle kanda jäävad lihtsamad toimetused. Selle tulemusel oli järgmiseks mitmekümneks aastaks passis vale sünniaeg. Ükskord sattusin nägema ka tema fotosid täis ümbrikut tollest ajaperioodist. Jagatuid mälestusi oli mitmesuguseid - nii häid kui halbu.
Esmalt otsisime seinalt minu vanaisa nime, edasi jalutasime vaikselt ja mõtiskledes õunapuuaeda. Kui mugud olid lahkunud, panime oma nimed logiraamatusse ja liikusime ringiga mere äärde tagasi. Täname siia kutsumast.
Aare oli veidi vales kohas, kontrollisime peitjaga üle ja panime õigesse kohta.
Siia tahtsin ammu tulla, sest mu hea sõber ehitas selle. Ehkki ta muud kirjeldas täpselt, siis mesilased tulid üllatusena. Nüüd sain teada, et need pidid igaüks erisugune olema.
Kuna mu perekonnanimi on eestistatud, siis õiget nime seal ei saanudki olla. Need, mis leidsin olid ka võõrad, ehkki vanaisa lasti just sel ajal maha.
Tänud kutsumast, ka sellise koha aardeid on väga vaja, sest elus on asju, mida me muuta ei saa!
Vaatasime uue memoriaali üle ja panime kiirelt nimed kirja :)
Eriti ilus, et just eestlastele nii armas, valus ja tähendusrikas mesipuu-teema on mälestuseks valitud.
Nägime selle ehitusprotsessi ja järkjärgult ka valmimise protsessi. Kui see lõpuks valmis sai, siis teadsin, et tahan sinna minna. Väga hästi on koondatud kokku nii palju kurbi mälestusi. Kui palju on pidanud eestlased ikka kannatama.
Täna oli ilus päiksepaisteline päev ja võtsime päevakavva selle jalutuskäigu. Hoiatasin Herkit, et aega läheb kauem kui 6 sekundit kuna kavatsesin kogu informatsiooni läbi lugeda.
See mägi ongi nüüd selline mälestuste mägi kuna seal oli juba ennem mälestusobjekte ka teistele hukkunutele.
Karbi leidmine oli sekundi teema. Tagasipanek võttis natuke aega kuna mugud liikusid hordidena.
Tänud!
Käsi sai õigesse kohta aetud koheselt. Mugusid oli muidugi palju. TFTC
Käsi sai õigesse kohta aetud koheselt. Mugusid oli muidugi palju. TFTC
Selle aarde logimine möödus umbes nii: jalutasin, jalutasin, jalutasin, mõtlesin, jalutasin, vaatasin üles, ohkasin, lugesin, ohkasin, jalutasin, lugesin, mõtlesin, valasin pisara, pühkisin pisara, ohkasin, jalutasin, lugesin, ohkasin, valasin veel ühe pisara, pühkisin veel ühe pisara, mõtlesin, jalutasin, leidsin aarde, logisin aarde, lugesin, mõtlesin, ohkasin ja siis...jalutasin väga, väga, väga aeglaselt... Ei tea ühtegi teist aaret, kus oleks nii läbiv soov kedagi pidevalt käest pigistada...
Aitäh selle ülimalt emotsionaalse jalutuskäigu eest!
Nüüdseks on memoriaal mõnda aega valmis ning rahvast enam seal massiliselt ei liigu. Tõtt-öelda, olime ainumased, kes seal jalutasid. Seda rahulikum meil oli. Leidsime ka enda perenimega kaks rida, aga need ei ole teadaolevalt meie sugupuust. Mõtlema panev arv nimesid on kirja pandud. Palju, liiga palju! Täname aarde eest!
Lähenesin memoriaalile esialgu vaid selle mõttega, et asi kiirelt üle kaeda, aare ära logida ja jalga lasta. Juba teekonna esimeste sammude järel aga teadsin, et päris nii ikka ei lähe. Lugu memoriaali taga hakkas tööle, valgus vereringesse ja kulges omasoodu. Minu meelest on arhitektuur üks keerulisemaid vorme, millega inimesi kõnetada, aga selle mälestise loojad on suutnud sellega kuidagi väga edukalt hakkama saada.
Kõrged mustad seinad tõepoolest rõhusid oma suuruse ja raskusega ning kogu selle tumeduse taustal kõrgus heledalt pea kohal üksainus lootusekiir - usk. Usk, et selle kurnava ülesmäge teekonna lõpus ootab mesilindude suminast pakatav õunapuuaed, kus valitseb igavene suvi. Vahepeal otsisin tuttavaid nimesid (neid leidmata) ja mööda minnes sai ka enda oma kirja, kuigi mitte õnneks seinale, vaid ikka logiraamatusse.
Õunapuuaed oli veel väga kidur ja loodan, et külm neile pöördumatult liiga ei tee. Mõne aasta pärast soojemal ajal tahaksin siia tagasi tulla ning näha tõelist õunapuuaeda koos ehtsate mesilastega.
Aitäh väärt kohta peidetud aarde eest! Oli tõeliselt võimas elamus.
Päeva 4.ikoon... mis GC jaoks 3.
Pisut sünge, kuid ka lootusega paik. Tänan.
Täitsa tore tatsamine talve tuulises toas. Aare asus arvatavas asupaigas. Kohe kenasti kuulutatud kohas, kenasti kuiv, ka korras. Täname
Hea koht ja parajalt nii suur aare, et rändur sisse mahutus. Aitäh!
Kohale jõudes sadas tihedat peenikest vihma ja üldse oli suhteliselt vastik teekond. Samas mälestusmärk on ikka muljetavaldav. Leid tuli õnneks kiirelt, tänud.
Ei satu me lõunast põhjapoole kuigi tihti. Kui aga end siia juba sätime, siis võtame peale kallite sugulaste külastuse ka muid tiire ette. Nii käisime täna pärast isa sünnipäevakoogi söömist noortele Põhja Konna valvatud treppe ja Maarjamäe võimast memoriaali näitamas. Pimedas oli päris sünge mööda seda koridori astuda - ülimalt hästi läbimõeldud valgustus.
Aarde leidmisel töötas algaja õnn, mina ju sealt ometi juba katsusin! Aitäh, hea peitja!
Leitud nii aare kui seinalt oma perekond. Kurb koht. Aitäh.
Pärast pühi valitses memoriaali juures vaikus. GPS näitas asukoha päris täpselt kohe kätte. Aitäh!
Nagu enamuste aaretega, siis tööasjus oli asja sinnapoole ja siis tuli ka peatus ära teha.
Suvel sai siit mööda sõidetud ning mõtlesin, et mis asja siia ehitatakse, et sellised pikad betoonist seinad on.
Vanaema on rääkinud, et ta isa oli kullasepp, kes tegeles ehete ja graveerimisega ning oli oma pood Tallinnas. Tubli töötegijana läks tal hästi kuni tuli teise maailmasõja ajal venelased Tallinna, tulid ta poodi ning ütlesid, et andke võtmed siia ja minge minema. Pärast pidi veel Võrumaal sugulaste juures ning vahepeal metsas olema, sest taheti Siberisse viia.
Vanaisa oli puhas eestlane, teise maailmasõja ajal sattus Eestis saksa sõjaväkke ning oleks pidanud ka taganevate saksa vägedega Eestist lahkuma, aga ta leidis pudeli viina, jõi ära ning kui põõsa all üles ärkas, siis kõik olid lahkunud. Vene väed tulid sisse ning siis värises, sest kui keegi oleks ta reetnud, siis pead poleks silitatud. Oli pärast sõda esimeses lennus, kes tipi lõpetas.
Peale avamist polnud siia sattunudki, muljetavaldav sissepääs igatahes monumendil :). Kuna Indy oli meiega kaasas, ei saanud me seal pikalt ja rahulikult ringi vaadata, aga kui tuleme uuesti boogie-woogiele, uudistame kindlasti kauem. Aitäh.
Oli Viimsi poole asja ja esialgu mõtlesime sealt midagi otsida...ilm oli aga piisavalt kehva ja väsimus suur, niiet ei tahtnud ühtegi sealset aaret teha, sest kõik mis alles nõuavad natuke rohkem kui vähe samme :D Valisime siis selle kindla tavalise. Õhtupimeduses mõjus koht hästi. Kenasti teostatud park on sinna üles seatud ja koht kindlasti aaret väärt. Tänud selle eest!
Kui juba siinkandis olime… Leid tuli kiirelt.
Me täname!
Meie olime Liinaga kahekesi siin jalutamas käinud, tegelikult oli ka siis Johannes olemas, aga mitte veel päevavalgust näinud. Täna tulime siis kolmekesi koos siia kanti jalutama. Tõeline ilus ilm isegi sellise tõsise koha tegi päike rõõmsamaks. Tänud aarde eest.
Kuigi bussidel on nüüd ka Mälestusvälja peatus, käskis minu gps sõita mul nr.5 bussiga Saare peatusesse ja läheneda hoopis ülevalt poolt.
Polnud varem siin käinud.
Silver, aitäh, Sa päästsid mu päeva, st. ehk isegi nädala ;)
Päev oli veninud pikaks, nii ma siia pimedas jõudsingi. Otsisin vanaisa vanaisa üles ning liikusin edasi aarde juurde. Aitäh! PS! Mulle tundub see aare nii sobilik siin. Mitu korda kuulsin, et otsime mõne nime üles, enne kui lahkume ja ka meie otsime siin midagi.
Rahvast liikus siin palju. Päevane aeg ka. Mälestuskoht kindlasti väärib külastamist.
Pimedas on see eriti vinge. Leidsin ka oma vanaisa kiirelt üles. Jalutasime siis lõppu ja logisime aarde. TFTC!
Kuna alustasin tagaotsast siis kulus leidmiseks vaid paat sammu. Meenus, et pole pliaatsit kaasas. Ohkasin ja läksin edasi. Jõudes ca poole peale keerles mõte, et kobamise järgi tundus karp nii suur, et äkki on seal ka pliiats. Oligi, veendusin naastes ja nimi kirjas. Huvitav koht, nimekirjades sugulasnimesid ei kohanud. Ja selle paarikümne aasta jooksul jõudis Eesti Vabariik vanemohvitserkonda kasvatada. N.t. oli kindralleitnandeid oma kümmekond. Neid kes represeeriti. Nagu ütlesin huvitav koht. Mina tänan.
Kuigi punnisin alguses vastu, et seal see küll ei ole, oli kaaslasel ikkagi õigus. Jube palju rahvast sellise halva ilma kohta. Aitäh peitjale! :)
Kõledale ilmale vaatamata jätkus siin uudistajaid küllaga. Tänu vihjele oli aarde asukoht üsna kergesti määratav ja ühel muguvabal hetkel saime ka nimed kirja.
Aitäh peitjale!
Leitud. Britt - 664, Simon - 320, Lukas - 204, Mirjam - 25, Hanno - 7, Tiia, Avo, Ramon, Triin
Memoriaali olin enne aaret juba uudistamas käinud. Nüüd siis tulin aarde pärast läbi. Rahvast oli palju, otsimisega läks aega. Tänud.
Ilm ilus, rahvast palju, tasapisi toimetasime, vaatlesime ka mesilasi. Tänud peitjale.
Peale tööd oli aega ja võtsin ette memoriaali külastuse. Jalutasin otse aarde asukohta ja esimesest kohast kuhu piilusin jäi karp pihku. Tagasi minnes uudistasin ka nimesid seinal. Tänud peitjale.
Täna oli plaanis seda memoriaali külastada. Päris pikk jalutuskäik sai mööda mereäärset tehtud. Kuna ilm oli ilus, liikus ka rahvast päris palju. Tuli ikka oodata, et leida momente otsimiseks. Sain need momendid leitud ja ka nime kirja lõpuks. Oma tund läks seal ikka ära. Mulle avaldas see koht muljet, sünge ja kena, väga asjakohane. Tänud peitjale.
Käisime ka seda arhidektuuri imet kaemas. Võib öelda, et sarnasusi aardekarbiga on mitmeid. Mõlemad on suht pehmest materjalist ning kipuvad käsitlemisel nö "järgi andma". Igatahes oli suht ebamugav kaamerate vaateväljas seda pehmet topsi mudida, et kõik jälle klappima saaks. Tehtud.
Esimene raskus, ja vist viimane tabas meid parkimiskoha otsingul. Selgus, et lähedal on mingi ilumess teoksil. Poleks uskunudki, et meil siinkandis niipalju koledaid kohendamistvajavaid hädalisi on.
Memoriaali juures läks kiirelt, esimesest silituskohast tuli karp kätte. Ei ole kodus nendes fengshui teooriate ja arhitektuuri ja monomentaakunsti reeglite ja ajalooga. Nüüd on selline mälestuskoht ja olgu, laskem ohvritel olla ja unustagem arhitektid. Kõrvalasuvad sõjameeste puhkekohad annavad ju kaalu juurdegi. Külastamistvääriv koht kindlasti, misiganes põhjuse keegi leiab. Meile jäi pilgu alla slaavlanna, kes fotosessiooni tarbeks mitmeid kostüüme siinsamas vahetas.
Naastes Kehras peetud sünnipäevalt tegime Lasnamäel sõberitega trehvunksi, et mestis Pirita poole liigelda. Plaan oli esmalt Maarjamäele puugi-vuugitama minna, aga Ilumess ja ehitustööd välistasid viimasedki parkimisvõimalused tee ääres.
Jalutasime siis (kuri)kuulsa, ligi 100 miljonit Eesti krooni maksma läinud memoriaali manu. Täitsa muljet avaldav, võimas purakas ja omamoodi see igatahes on. Tuhanded raudkärbsed mõjusid natukene muigamapanevaltki. Elus inimesi oli samuti sadu ilusa ilmaga uudistama tulnud.
Istutasime end nullis kahele poole. Mina olin igatahes vale poole valinud, sest aaret lehvitati teiselt poolt. Logimise pealt vaatamise ajal sain kõne Airce-Airilt. Haa, olime teolt tabatud! Läksime siis istusime tema ja Alicega samale pingile ning ajasime mesijuttu. Kuidagi ei tahtnud sealt enam tõusta, hea meelega oleks üldse murule pikutama visanud. Selleks tundus see park lausa ideaalne - mere poole kaldu pinnase ja merevaatega, kena puhas ümbrus, inimesed taamal vaikselt sagimas.
Aitäh Silverile kohta aardega rikastamast! Nüüd oleks nagu New Jerseys käinud B-) Aare suurepärases korras. Airi-Alice võite nüüd logima tulla, peidupaik ju teada :D
Sain just Alice nõusse, et teeb mulle pisut katet, kui märkasin aarde poole liikuvaid tuttavaid kujusid. Eemaldusime piisavalt kaugele, et meid ei märgataks ja saime mõnusasti vaadata, kuidas tiimitööna aare kiiresti leiti ja logiti. Ajasime pisut jutujoru ja kui Marje, Paavo, Piia ja Peeter Boogie-woogie maale liikusid panin ka meie nimed logiraamatusse kirja. Uhke memoriaal, tore kohtumine ja klassikaline karbike loogilises kohas. Tänud!
Korra olin käinud juba memoriaali uudistamas. Nüüd oli jälle hea põhjus kohale minna. Kuna sattusin üsna päeva keskel sealt mööda sõitma, siis kohapeal toimetas vaid paar mugu, kellel oli nimede otsimisega piisavalt tegemist, et minu tegevusi mitte märgata. Aitähhid!
Aitäh siia juhatamast.
Tänud peitjale :)
TFTC!
Kui muidu olen pea aasta otsa siiapoole linna tööle vuranud. Siis nüüd nagu kiuste pole juba mitu nädalat siia asja olnud. Aga kui asja pole eks siis tuleb ise asja teha. Juba suvel vaatasin huviga kuidas seda kolosseumi seal ehitati. Õhtupimeduses oli just kõige õigem siia tulla et valgusemängu nautida. Tegin veel mõned pildid ja saatsi Silverile et lahedad vihmapiisad seinal. Tema aga saatis nac teravama pildi samast kohast ja valgel ajal. Wow mis või siis kes tuhanded seal seinal ilutsesid. Tänud ja kummardus peitjale vaatamisväärsust tutvustamast.
Päris kõle oli lapsevankriga seal jalutada. Tänud kohta tutvustamast.
Tulime ka seda uut memoriaali uudistama.Aitüma peitmast
Mingi pime õhtu oli, tegi selle sünge paiga veel tumedamaks. Väärib aaret. Tänud peitjale.
Lähenesin objektile, kuid parkla midagi head ei tõotanud. Sinna oli pargitud buss, kust voolas sisse ja välja memmesid. Läksin siiski edasi ja lootsin, et turistide tihe päevaplaan sunnib neid bussi minema. Täitsa aarde lähedal silmasin kahte poissi, kes tundusid kahtlased. Läksin neist mööda ja jälgisin neid eemalt. Oli üks asi, mis reetsi, et poisid on geopeiturid. Nimelt ühel oli vaja siduda tossupaela, aga jumala eest, ükski normaalne inimene ei lähe NII seina äära paelu siduma. Astusin ligi ja küsisin, kas nad vajavad otsimisel abi. Ühendasime jõud ja võtsin aarde välja.
Igakord kui siit mööda sõitsin mõtlesin, et huvitav kuna siia aare tuleb ja siin ta nüüd on. :)
Aaret läksime otsima pimedas, nii et kahjuks suurt midagi ei näinud. Plaanin valges kindlasti tagasi tulla.
Tänud peitjale, koht vääris aaret küll.
COMEBACK geopeitusesse esimene aare ja õnnestus kohe ka uue geopeituriga tutvuda. Kuna mina olin/olen veel veidi roostes, siis leidis aarde (kordades) kiiremini. :)
Tänud peitjale!
Siin kohas on käidud enne aaret juba päris mitmel korral. On minugi suguvõsas nimi sellel pikal seinal ja koht kus saab mälestuseks nüüd süüdata küünla.
Olen juba põnevusega oodanud, et saaks seda uhket mälestumärki külastada, millegipärast ei olnud seda õiget hetke. Kuid kui nüüd silmasin,et aare ka siia peidetud,ei olnud vaja kaua mõelda. Ilm ei olnud just soodne täna kuid kodus istumine muutus juba eriti tüütuks. Panin gepsu tööle ja jalgsi 2,2 km- mis see siis ära ei ole. Paistis,et vihma ka suurt enam ei saja. Väiksem geopeitur ajas ratta välja ja saime eriti mõnusa õhtuse jalutuskäigu. Monument igati külastamistväärt. Leidmise au kuulub ka väiksemale- tubli töö ja sattusime õnneks vaiksel hetkel. Suur tänu!
Natuke kurb ja natuke pidulik...nagu need kohad enamasti kipuvad olema. Mõned küünlad, mõned lilled , mõned inimesed oma mõtetega. Tuleb tunnistada, et minu suguvõsast on sellised tormid mööda läinud....ju on siis vedanud. Aare oli lihtsalt leitav ja aega kulus vaid jalutuskäigu ja ajaloo üle mõtisklemise jagu. Aitähh (#25)
Kesköine rattatiir. Naljakas, et just 4 päeva tagasi käisin esimest korda seda monumenti lähemalt vaatamas. 30. september... täpselt sama päev, mil Silver Maarjamäel boogie-woogie klubi taasavas :o) Suure tõenäosusega just sel päeval tekkis ka karp kommunismiohvrite memoriaali juurde. Siis käigust läbi jalutades jõudsin veel mõelda, et näis millal siia geoaare tehakse. Noh krt, oleks ju võinud paari loogilisemat kohta kontrollida, nii igaks juhuks! :D
Mis memoriaali puutub - jah, ajalugu väärib mäletamist ning ohvrid mälestamist. Kuid see lahendus siin pole kahjuks ei ilus, vääriline ega isegi mitte originaalne...
Väga hea, et uusi aardeid lisandub, niimoodi on mul ka midagi uut otsida. Eile õhtul mõtlesin, et kui hommikul ilm kannatab, siis sõidan rongiga Balti jaama ja sealt edasi rattaga. 5:50 paiku õue vaadates ei tundunud mingit padukat tulema ning otsustasingi plaani ellu viia.
Rongiga sain kenasti Balti jaama ning sealt siis asusin väntama. Ilm oli omajagu kehv ning mingit plöga sadas taevast alla, aga ei midagi hullu. Rohkem segasid igasugused teetööd. Lootsin, et pärast Russalkat on kõik lõppenud, aga Lauluväljaku poolel on paras ehitustander ning hoolimata sellest, et enda meelest kõiki märke jälgisin, õnnestus mul kuidagi ehitusplatsile sattuda. Ühel pool oli aed lahti ning mingit takistusi polnud, teisel pool aga olid piirdeaiad ette topitud kogu tee ulatuses. Tundus, et keegi teine oli seal veel maadelnud nendega, sain igatahes sealt läbi.
Kommunismiohvrite mälestusmärgi juurde jõudes vaatasin kolm kohta läbi ning viimases neist oli ka aare. Logi kirja ning vurasin tööle. Kokku tuli 15.5 kilomeetrit ilma trotsimist. Aitäh aarde eest ning palun veel!
See memoriaal oli mul veel külastamata, kui aare avaldus, siis otsustasin kohe peale tööpäeva lõppu selle vea parandada. Topsi leidmisega läks kiiresti, kui nimi kirjas siis jalutasin seal veel oma tunnikese ringi. Väga muljetavaldav koht, tänud juhatamast.
Mõtlemapanev koht, ilmselt puudutab meist paljusid, endalgi läks mõte oma vanaisale ning temalt kuuldud lugudele kõledast laagrist Komi oblastis. Memoriaal on muljetavaldav. Koht väärib tõesti aaret. Aitäh!