Pommiaugu

Lähenesime aardele lihtsamast suunast, nagu eelnevatest logidest aru olin saanud. Ei pidanudki läbi võsa raiuma. Tee peale jäi üks lahe pisike koselaadne moodustis, kust langev vesi oli ümberkaudsetele okstele jääpurikaid tekitanud. Aare ise on pigem keskmise suurusega, mitte väike. Aarde ümber olev kott oli katki, asendasin selle tervemaga. Tänud aarde eest.

 1 

Auk, mis auk, aare jäi kiirelt näppu ja teekond auguni oli ka suhtkoht viisakas. Tänud aarde eest!

Tänud aarde eest!

Oli küll pommiauk, eriti arvestades, kust me sinna turnima hakkasime. Tegelikult polnud hullu midagi, nimed kirjas ja rõõmsalt tagasi. Aitäh!

Otsustasin discgolfiraja poolt läheneda. Hops alla ja hops teiselt poolt üles. KOnteiner oli loogilises kohas, nimi nüüd kirjas. Tänud!

Aarde nimi oli veidi hirmutav, aga tegelikult on asukoht hoopiski väga kena vaatega. Pommiauk on boonuseks. Aitäh aarde eest!

Aitäh aarde eest!

 1 

Kuna kaarditöö oli jäänud tegemata, siis vedasin lapsed läbi korraliku võpsi kohale. Tõeline "aasta ema". Aga ära tegime ja lapsed üllataval kombel ei vingunud ka selle juures! Aitäh!

Leitud, logitud, tänan!

Valisin lähenemiseks täiesti vale tee paadi slipikoha suunast. Seetõttu oli maastiku raskusaste tunduvalt kõrgem kui see oleks olnud õigest suunast lähenedes.

Tänud aarde eest.

Huh, kui õudne. Anneli ragistas pommiauku, ma korjasin talle auhinnaks metsmaasikaid.

Leitud, tänud!

Jäänud oli veel Hummuli kolmiku viimane aare. Juba mõni aeg tagasi oli Salme mulle nina alla torganud logid, kus karudest siin aarde ümbruses räägiti. Võtsin küll asja teadmiseks, kuid lootsime, et praegu kõik mõmmikud ikka magavad ja saame segamatult Pommiaugus ära käia. Päris mõnus müttamine lumes mööda kallakuid, kuid mulle tundub et tunduvalt etem kui oleks suvel. Natuke tiirutasime valedes kohtades ja siis hakkas ka see õige pommiauk silma. Aitäh!

Täiesti kohutav ronimine ja võsas ragistamine ja kõik oli vihmast vastikult märg. Aga vahel on lihtsalt nii, et tahad ebainimlikult kohutavalt end tunda :D

Aitäh!

Tõesti kohane nimi. Ligipääs võttis algul nõutuks, ei osanud kuidagipidi läheneda, aga siis murdsin otse ja minek muutus ruttu lõbusaks. Korras, aga niiske. Kuivatasin päikese käes, aga ilmselt sügisel imbub märga juurde. Aitäh kohta tutvustamast.

Oli tõesti pommiauk, täitsa õige. Tänud

Jah, aare väärib oma nime :D Plika jäi kenasti autosse ootama, kuna temaga koos ma väga polnud nõus sinna võpsikusse suunduma. Peitjale tänud!

Leitud, siin segasid juba vaarikad otsimist.

Viskasin Jasperi kukile ja murdsime kohale. Tema sai kenasti, mul jalad läbimärjad märja heina tõttu. Õnneks oli aare loogilises kohas ja ei pidanud kaua sääski söötma. Aitäh aarde eest!

Seekord käis asi kiirelt.

Leitud tänan

Oh jeerum, mis koht :( Tõeline pommiauk!

Leitud. Proovisin lähedal olevast sillast (pildil) ka üle kõndida. Keskele astudes ragises kahtlaselt, muidu kandis küll.

Leitud!

Leitud :) Tänud!

Teel Terviseraja juurest siia tuli meile vastu punapõskne naerusuine vanaproua, kes endalegi naeratuse suule tõi. Jõe äärest avastasime uhke puhkekoha. Aardeni jõudmiseks tuli veidi turnida ja akrobaatikat teha, aga kõige hullem ei olnudki. Pommiaugu leidsime ja aarde ka. Kui nimed kirjas ja läbi võsa tagasi ragistasime, ragistas Henry meile vastu. Ise juba tsiviliseeritud teel tagasi olles oli päris tore tema retke aardeni jälgida. Kaaslane läks tõi geomobiili ka siia, et mõnus lõunapaus pidada. Ajaloos nüüd samuti veidi haritum. Aitäh!

Tore koht kus jalutada, grammivõrra ka ajaloos nüüd targem. Aitäh

Leidsime pommiaugu ja sealt ka aarde. Aitäh!

Teisel katsel oli lihtne, sest eelmise korra langetatud puud oli ära koristatud ja nimitegelane jäi kohe silma. Tänud peitjale

Jalutasime mööda ilusat terviserada, kuniks oli aeg võssa keerata, ilmselt valisime vale koha, sest tuli peaaegu püstloodis mäge aardeni trügida! Tänud!

Tõsine pommiauk.Aitüma näitamast :)

8527.

Aitäh

Leitud

Aare korras. Tänud!

No oli alles koht. Ma esiti ei uskunud kaaslase gepsu, et veel 40 meetrit. Purre võdises juba minu all ja maa oli tüma. Asi tundus igati kahtlane. Võtsin oma äratuskella välja ja logisin aarde. Mainisin ka üleõla, et kas panen tema nime ka kirja või tahab ta kallakul edasi tasakaaluharjutusi teha.

Tänud kutsumast, saime võbisevast purdest tagasi üle ka.

Eks ta üks paras pommiauk oli küll. Maa oli üsna mäda ja sild ka kahtlasest kahtlasem, aga mingi ime läbi ta siiski katki ei läinud ja kohale me jõudsime. Anne äratuskell juhatas seekord paremini kohale :) Aitäh peitjale.

Geps juhatas küll lühimat teed kuid orienteerujana tean, et jookse pigem ümber mäe kui üle mäe. Seega ei hakanud orgu forsseerima vaid sõitsin teisele poole raiesmiku nurka ja sain mööda siledat maad nulli jalutada.Eemalt kostis mootori mürinat, noorpaar vuras mootorpaadil mööda Emajõge ja tegid romantikat. Minu monoromantika jätkus ujumisega Puide järves.

GP lehe leid number 4998. Me oleme korra siin juba käinud, kuigi on ununud mitteleida. Tookord oli metsamasin kohast üle sõitnud ja suure hunniku puitu peale jätnud. Nende vahelt ei leidnud ei aaret ega auku ega karugi. Täna paistis juba kaugelt silma ja leid oli hõlbus.
Pärast sai end jões ujutatud ja meenutatud, kuidas ühe jalgsimatka "Idioto Topografico" käigus Aare meil seljakotid üle jõe aitas kanuutada. Tänagi oli sama hea ujuda ja enne suursündmust end kasida. Enne lahkumist saabusid ka Urve ja Hannes sinna ning kositasid meid maasikatega. Aitäh neile! Täname pommiaugu eest!

Auk oli tõesti olemas. Leidsime aarde, logisime ja siis tulime pärast tagasi pikniku platsile lõunat sööma ja ujuma.

Mõned jäljed olid ees (rada veel polnud) ja see julgustas sillakest kasutama, kuigi silla materjal erilist usaldust ei äratanud. Nullis läks kiirelt, auk oli piisavalt suur ja silmatorkav.

Polnud nii hull siin midagi, rada oli juba tänasest ees ka. Alguses tiirutasin veidi kaldal, aga siis läksin ronisin auku ja sain leitud.

Auto jätsin tuttavasse parkimiskohta ja ise suundusin mööda discgolfi aarde poole. Hiljem avastasin, et siia oleks saanud autoga tunduvalt lähemale sõita. Pommiaugul enesel polnud suurt häda midagi. Tõeline nn pommiauk varitses 50 m enne aaret, kui tuli läbi rohtunud oru ja üle kahtlase sillakese jäänuse ning sumisevate putukate saatel aarde poole suunduda. Aitäh.

Seekord oli ka aare alles, tänud.

Veidi võttis vanduma see "auk". Aga õnneks oli täna juba ilusamaid kohti nähtud, need soojendasid südant ja nii see võsa vallutatud sai. Tagasi Hummulisse muidugi mööda viisakat teed ja sirge seljaga. Tänud peitjatele!

Eelmine suvi olime siin hädas kui mustlased mädas. Äsja oli tehtud raietööd ja oksi ning risu oli rohkem kui vajalik. Suisa nii palju, et see segas meid korralikult. Nii ei tulnud tollal otsimisest õieti midagi välja. Täna oli kõik teisiti ja palju parem. Mööda tuttavat teed kohale ja kuna oli võimalik ka auku ronida, siis muidugi oli seekord ka pääs aardeni olemas.

Küll on hea, et liiga tihti eelnevaid logisid ei loe! Siia oleks muidu hirm tulla olnud. Hetkel karu ei kohanud, segasime vaid üksikut kettagolfarit. Aitäh!

See siin oli tõesti paras pommiauk. Hommikuseks virgutusvõimlemiseks täitsa paras aare. TB võtsin endaga naaberriiki kaasa. Aitäh!

Hämarus või geopimedus, leidmata ta sel korral jäi.

ei leidnud!

Oligi korralik pommiauk. Meie seekord karu ei silmanud. Nägime palju nunnusid lehmasid.

Siin käis Tõnu otsimas ja logimas. Liiklus oli päris tihe. Nii kui Tõnu autost välja lasin, ilmus taha üks auto ja peagi sõitis teine masin vastu. Jõe ääres pandi kummipaati kokku ja veel teinegi paadike hakkas randuma. Vahepeal otsis Tõnu aardetopsikut. Pärast lehtedes sumpamist ja täpselt nulli jõudmist leidiski ta aardekonteineri. Oli ikka pommiauk küll. Täname!

Siin läks natuke kauem aega, nagu nimi ütleb on ikka pommiauguga/aukudega tegemist küll. Kusjuures augud on eelneva raide tõttu oksi ja räbu täis. Leid siiski tuli ja logi kirjas.Tänud

 8 

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Jalutasime Hummulis ja kontrollisime aarde olemasolu. Palgid olid ära viidud ja veidike risu kõrvale lükates tuli aare ka välja. Kõik korras.

Viimased logid

 45 

Vahel on mõni mitteleid lahedam, kui peotäis leide. Eriti, kui see aare on nagunii varem leitud. Ühesõnaga sattusime kuidagi karuonumaale tõrvatilkasid otsima ning siis kuidagi Valka ja siis Lätti (mina ässitasin) ühte purki õlut ostma ja kui lõpuks nina kodu poole keerasime oli vaja ikka Priitu ässitada, et Hummulis veel paar aaret ripakil, noppigu ära. Mu arust oli seal midagi veel, kiire otsing ütles, et haa, Pommiaugu, aga kättesaamatu :(. Ennegi leitud neid kättesaamatuid või arhiveeritud topse ning ega loll ei õpi, vaja ikka edaspidigi nuuskima minna. Nii ka seekord. Priit ja Ethel olid lahkesti nõus, varemleidja ju kaasas. Ethel jäi Patuga autosse, me Priiduga ragistasime läbi võssi ja ürgoru nulli suunas. Nullis olev pilt pani kukalt sügama. Kui me olime mingi 15 mintsa oksi teisaldanud ja aaret ei leidnud, siis ohkasime, vaatasin oma kõrvuni mullaseid ja kriibitud käsi ning otsustasime, et las teised kõplavad ka, laseme parem varvast. Aga ei läinud päris nii, kui plaanisime. Priit pomiseb mu kukla taga, et kuule, mingi karu on seal teisel pool ürgorgu. Irvitasin vaikselt, seal on ju auto, seal on mingid vennad, kes discgolfi ketast viskavad ja sa räägid karust, jajaaa, muidugi. Raudselt kellegi njuufa, keda sa karuks pead. Näitab mulle näpuga, et vaata sinna pika kuuse poole, seal taga on kask, kase taga on lepp, lepa taga võssis oli karu. Vahin - midagi pole, a siis natuke paremal, selline linnulendu 40m, assaperse (vabandust), vana ise lontsibki künkast alla, otse meie poole. Loomulikult täpselt meie ja auto vahel, kus siis veel, eksole :). Selja taga raiesmik, st ühtegi head puud pole ka võtta ja nagunii ronib karu kiiremini, kui kaks paksu geopeiturit. Ehk siis pääsu nagunii pole, parem filmin ja pildistan viimaseid hetki https://youtu.be/VR52rLFmPjE. Priit leidis mingid puud lagendiku teises servas ja tema kiirus oli hämmastav, karu ei oleks teda ühegi valemiga kätte saanud. Tal on ka naine ja järelkasv, kes tuleb üles kasvatada, arusaadav. Ma taandusin peale paari klõpsu jõe äärde ja panustasin sellele, et kui tõesti viimane häda käes, siis tuleb ikkagi ujuma minna - miks ta peaks mind vees hakkama murdma ja paarkümmend meetrit suudan ma sukeldudes läbida küll. Ja et suht raske on vee all inimest hammustada, vesi läheb ju ninna ja kurku - loogiline, eksole. Õnneks on ka telefon veekindel ja pildid ei lähe raisku. Kõlab nagu plaan, jeee! Istun siis jõe ääres palgil, sügan kukalt ja helistan Ethelile, et kuule, meil läheb aarde juures sips kauem, mingi karu lõi plaanid sassi ja vb me peame mingi ringiga tagasi tulema ja ühesõnaga selline värk. Ja ärgu autost välja ronigu, et võib-olla nuusib see karu juba seal auto juures ringi. Noh, igaks juhuks. Ta hakkas kilkama, et näee.. ongi, läheb jõe poole mööda suuremat teed, et seda need discgolfarid müdinal põgenesidki, et nüüd on selge. Mul oli jällegi selge, et vaevalt siin neid karusid nii palju korraga ripakil on, koondasime oma väed ja saimegi kõik õnnelikult autos kokku.

Miki oli jätkuvalt mullane nagu põrsas. Mu plaan oli selline, et lähme jõe äärde ja vaatame, kas saab selle Miki puhtaks pesta. Peale lühikest veenmist olid ka Ethel ja Priit nõus - auto on ju ümber, mis ikka juhtuda saab. Patul oli ükskõik, tema võttis asja kõige rahulikumalt. Teel jõe äärde tulid vastu juba autostunud discgolfarid nii, et mättaid lendas, vehivad käega. Jääme siis seisma, aken lahti, et mis nüüd siis? OHH, TEATE, ÄRGE MINGE, KARU ON SEAL!! Vastasin, et jajaa, teame teame, õpetasime teda just jalgrattaga sõitma, aga see tõbras viskas ratta põõsasse ja läks peole. Nüüd kutsun koju tagasi. Et ärge kartke, ta on sõbralik, pakkuge talle mesikäpa kommi ja ta sulab. Golfarid ei uskunud ja kadusid nii, et mättaid lendas.

Jõe ääres oli mõmmik paar prügikasti ümber löönud ja just lõpetas kosutava ujumise ning vahtis mulle turvaliselt teisel pool jõge otsa. See hetk oli mu jaoks üks võrratumaid hetki geopeituses. Lonkisin vee äärde, tegin paar klõpsu karust. Ta vaatab rahulikult otsa. Pesen oma käsi ja nägu mullast puhtaks. Vaikus, ta lihtsalt vaatab, mida ma teen, vahepeal võtab paar limpsu vett. Ma sain oma molu puhtaks, vaatame teineteist, tema sealpool nuusib õhku ja kõigutab pead küljelt küljele. Vahemaa on napp 15 meetrit, meie vahel on jõgi ja mu selja taga on auto. Tema selja taga turvaline võpsik. Pildistan veel mõned klõpsud ja ta lontsib rahulikult võpsikusse. Korraks näen teda veel eemal jõe ääres nuuskimas, käpaga muda patsutamas ja kadunud ta ongi. Lonkisin kuusikusse, et enne pikemat sõitu vesi välja lasta ja siis kuulen röökimist "Miki tule ruttu autosse, jõevesi lainetab, äkki ta tuleb tagasi"!! Oeh, iduüll saigi läbi.

Autos avastasin, et truu geopastakas jäi ilmselt sinna aarde nulli kanti, kui oksi ja mulda teisaldasime. Keegi ei olnud nõus tagasi minema :( Kui nüüd keegi järgmistest leiab, siis olen tänulik tagasi saades.

Kodutee.

 11 

Aaret ei leidnud koos varem leidnutega, aga ühe karu lähedusest küll.

Mõmmi sulistamas.

Igaks juhuks võiks aarde olemasolu üle kontrollida

Siin oli harvester möllanud. Nulli ümber oli küll oluliselt valgem aga midagi silma ei hakanud väiksematest aukudest. Nõlv oli täis väikemaid oksi, raiepuru. Üleval puuvirnad. Pakuks, et omanik võiks aarde olemasolu üle kontrollida

Kangesti selline tunne, et hetkel jääb nulli väljakaevamine peitja õlgadele. Kas igat kaitserajatist nüüd pommiauguks saab nimetada, on veel teine teema.

Vaade nulli

 6 

Pärast viimast 7. päevast puhkuse geotuuri mõtlesin natukeseks aja maha võtta. Vähemalt geojaanini. No aga kui ilmataat lihtsalt virutab ette perfektsed konditsioonid paberi peale joonestatud rattatuuri jaoks, siis kuidas sa ütled ei? Kõik kolm töövaba päeva lubas päikest, suvesooja ja soodsat tuult. 30+ kraadine kuumalaine pani aga natukene kahtlema, et kas see ikka on hea mõte. Päev varem käis mu juurest läbi puhkusel viibiv 75-aastane töökaaslane, kes väitis, et sõitis just 50km rattaga ja olevat lihtsalt suurepärane aeg rattasõiduks. Ei saanud ma kehvem olla ja see panigi viimase pitseri mu plaanidele.

Seekordseks marsruudiks Valga -> Viljandi. Kuna Elron kandideerib meil Eesti aasta ettevõtjaks 2019, siis see seadis osalisi piiranguid. Tänapäeva ühiskonnas, kus promotakse, et tervislik liikumine, kõik on võrdsed jms loosungid, on Elroni käitumine kurvaks tegev. Ja miks piirduda ainult ratastega? Keelata siis ära ka lapsekärud ja invaliidid :) Näiteks minu reisil võttis üks elektriline ratastool neli ja lapsekäru kaks istekohta ära. Aga see selleks. Valisin reisi, kus keeldu polnud. Oli vaid hoiatus, et ei pruugi mahtuda. Riske võtma ei hakanud. Sõitsin autoga Tallinnasse ja vurasin viisaka varuga Balti jaama rongile. Sain ratta nagisse, endale istekoha ja ka ilusti kohale.

Esimese aardeni oli rongipeatusest 16km. Sõita oli tõepoolest äärmiselt mõnus. Õues oli küll väga soe aga soe tuul tegi olemise perfektseks. Poolel teel sain lehvitada Google Street View autole. Tuututati vastu. Hetkel on selle teejupi peal veel aastast 2011 pilt. Hoian silma peal. Kui uueneb, siis panen hägustatud näoga foto ka üles.

Hummulisse jõudes oli tunne hea. Jätsin ratta ja seljakoti pingi najale ning sukeldusin sääski täis, niiskesse oru-võssi. Kui avastasin lambisest kohast silla varemed, siis sain aru, et on päris tabav aardenimi. Täitsa pommiauk. Nullis nägin, et siiski on tegemist otseses mõttes pommiauguga. Esimesest august ei leidnud midagi, teisest leidsin aarde. Nimi kirja ja proovisin oru läbimist ka 50 meetrit allavoolu. Aitäh aarde eest!

Uus rattatuur alaku!

Hea hommikune äratus. Ma ise oleks veel mõnda aega otsinud, aga mõni mees leidis ruttu õige koha.

Tänase geotuuri kaheksas leid. Kui aardele lähenemine välja jätta, siis oli kiire leid. Siin oli just karta, et läheb pikemalt, aga võta näpust. Kuidagi saab ka autoga lähemale, aga kuna teed ei teadnud, siis me jalutasime.

Sattusime mööda sõitma ja otustasime ka siinsed täpid ära värvida. TFTC!

 1 

Tänud aarde eest! Vaade on siit vist iga ilma ja aastaajaga kena :)

Olge igaksjuhuks ettevaatlikud. Lehtede ja kõdu all ei pruugi maa täielikult kanda...

Otsustasime, et läheme otse

Uudishimulikud tegelased. Kas ka ohutud, kui elektrikarjus ei pea, pole teada :)

Kuna ma viimasel ajal ikka satun siiakanti, siis oli see just mõnus peatus ja seljasirutus. Aitäh tutvustamast, koht vääris aaret.

Siin läks lihtsalt ja heaks teejuhiks olid äsja jäetud jäljed lumes, aga leitav oleks ka ilma nendeta. Kena asi. Tänud peitjale.

See oli kolmest tõesti kõige lihtsam. See aare meeldis. Tänan peitjat.

Siia ei viitsinud Carolina ja Aare enam järgi ronida :D Käisime siis ise ära ja peagi oli leid kirjas. Võtsime Carolinale ränduri aardest kaasa.

Kolmikust kõige lihtsam peidukas ent kõige raskem maastik.

GPS mobiilil veidi jukerdas aga saime ikka õige pommiaugu ka kätte! Hummulis on ikka väga vahva terviserada! Aitäh külla kutsumast!EVEJ.

Vahva koht ja ilusad vaated. Praegu seal hästi rahulik ja vaikne.

Tänud aarde eest!

Jalutasime Terviseraja juurest siia ka. Kena jõeäärne ning karuonu rääkis folkloori, kuidas Paavo siin paljalt üle jõe ujunud. :D Kolme peale tuli leid kiirelt. Põnev koht, isegi kohalikud ei teadnud. Aitäh!

See osutus ainsaks, mille neist "lihtsatest" kjanecki kolmikus kohe esimese korraga üles leidsin. Nii mõisapreili kui Terviseraja juurde tuleb kunagi uuesti vaatama tulla.