Tüüp: Sündmusaare Maakond / linn: Harjumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 5.0 Suurus: suur Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Advent on kohe kohe täies hoos ja päkapikud askeldavad ringi. Tavaliselt liiguvad nad pimedas ja just siis kui kõik magavad. Nende amet pole kunagi lihtne olnud. Tuleb ju jõuda kõikide heade lasteni. Lapsed elavad aga vägagi erinevates kodudes. Ühe juurde pääsemiseks tuleb ronida sisse aknaprao vahelt, teise jaoks tuleb laskuda läbi korstna, mõne jaoks tuleb hiilida mööda ärkvel vanematest... igastahes igasugu vempe tuleb teha kingikeste nimel. Päkapikud on üks tohutu suur pere ja alati ootavad nad enda sekka uusi vapraid kandidaate. Et sobivaid Päkapikke ära tunda, peavad nad läbima igasugu vaprustükke. Pikud kes ei kõhkle millegi eest tagasi ja on maiustuste ja mänguasjade nimel kõigeks valmis. Need pikud võetaks lahkelt perre vastu ja nimed lubatakse ka kirjutada "Vaprate Päkapikkude" raamatusse ;) Raamat on kättesaadav 12.00 - 15.00
Aare on peidetud 2018. aasta detsembriseeria 15. detsembri aardena.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: lahe_teostus (12), soovitan (10), 2018_aasta_aarde_kandidaat (6), tiimitöö (4), lastesõbralik (4), ilus_vaade (3), advendiseeria_2018 (3), lumega_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC80J6D
Logiteadete statistika: 42 (100,0%) 0 7 0 0 1 24 Kokku: 74
Jõulud said läbi ja ka aasta vahetus. Päkapikud sõitsid suvitama ;)
Kodukandi sündmusele, eriti veel 5.0-le oli kohe kindel plaan tulla. Kasvatatud lastelastest suutsime ka enne saabumist vabaneda, et keegi end meie pärast kasvatajana ei peaks tundma. Isegi koeri ei kaasanud, õnneks tegi seda kohe meie saabudes Inge. Sain ühe tõuga tuttavaks, mis küll meelde ei taha jääda (nagu selgus ka Statistikute kogunemisel). Katja nimi jääb paremini meelde.
Tee äärde parkides sõitis metsast peitja välja. Nagu nüüd hiljem loen, siis vaene mees ei saanudki enne õhtut hommikusööki :-) Nullis ootas paras seltskond juba ees. Õnneks oli ilm kõik need tunnid imeline ja ei pidanud turnimisega sugugi kiirustama. Kui jahe hakkas, sai Katjat lennutada, släkkliini peal akrobaatikat teha või sooja kohvi tinistada. Väga hästi korraldatud - süüa-juua jagus minusuguselegi geoparasiidile. Vahva oli vaadata, kuidas igaüks oma deemonite ja foobiatega võideldes kõrgustesse turnis või tõmmati.
Ise käisin kingijaamas ilma julgestuseta, ei tundunud piisavalt ohtlik. Lõppu jõudsin puruviimasena, juba oli hämar. Päris kõrge ja karm värk! Teisi eemalt vaadates ei saanudki aru, et nii hirmus on :-) See on täpselt sama igasuguse lumelauahüppe või kõrgelt lainelt surfiga - pildile ega videole ei jää need pooltki nii hirmsad kui ise nende otsast lendu minnes.
Aitäh kõigile, kes kohapeal geojuttudega me aega sisustasid. Kümme kiitust toidutoojatele, s.h. Ethelile kuulsate makroonide eest - sain ka ära mekkida. Sada tänu Hannole, kes siingi ennastsalgavalt tunde maandujaid turvas nagu oma Astangu sündmuselgi. Tuhat tänu Tarmole, Silverile jt kaasaaitajatele, tänu kellele see muhe 5.0 maastikuga sündmus teoks sai. Minule see Vääna-Jõesuu pop-up (nagu tänapäeval moes öelda) seikluspark ja selle muu infrastruktuur väga meeldis. Viis.null korraldajale pihku!
Vaatlesime seal tunnikese erinevaid ettasteid ja otsustasime piirduda sissekandega laua peal pakutavavasse logiraamatusse. Tänud korraldamast!
Läbi häguste külmunud kaamerasilmade sündinud video laskumisest juhuks kui keegi soovib esmakordselt või siis taaskordselt läbi elada vaprate päkapikkude põgenemist Vääna seiklusrajal.
Kahjuks ronima ei saanud, meil ei olnud piisavalt aega, aga mäepealsel kogunemisel saime osaleda. Nimed kirjutasime vaid maapealsesse raamatusse.
Oli siia kanti asja ja siis sai ka läbi astutud, tänud.
Kui sündmus üles tuli, võis kohe aimata, et midagi ägedat on teoksil. Detsember on tiheda graafikuga kuu ning ka selleks laupäevaks oli juba kella 12st jõuluesinemine plaanis. Lootsin siiski sündmuse viimaseks tunniks kohale jõuda. Nii läkski, et parkisin auto 14:40 teiste juurde teeäärde ja sammusin sündmuspaiga poole. Kaugelt oli näha salka inimesi mäe otsas pingsalt ühes suunas vaatamas. Lähemale jõudes hakkasid paistma ka atraktsioonid. Võtsin sappa ja sain rakmed. Peagi oli kingipakk ka taskus ja sai lõpu suunduda. Väga äge oli tõesti, aitäh ja jään huviga järgmisi sündmusi ootama!
Tore, et vapraid nii palju oli. Nii polnud üldse raske end lihtsalt päkapikuna vaprate vahel tunda. Tänud vahva ürituse korraldamise eest!
Alustaks sellest, et seda laadi sündmuseid võiks oluliselt sagedamini esineda. Ükskõik mis aastaajal. Nauditav on astuda välja igapäevaelu rutiinist ja siseneda tundmatusse. Peaaegu sama tunne nagu geopeituse hobi esimestel tegevuskuudel 1.0/1.0 pargi pingimikro otsimisel. Saatmas kerge ärevus ja ootus.
Kui sündmus avaldus, siis pressisin pöidlad tugevasti pihku ja ettevaatlikult avasin töökalendri. Yes! Vaba päev! Kuna Tarmo abiga on korra olnud au maastik 5.0 vallutada, siis sisimas oli juba nägemus olemas mis võiks ees oodata. Škets kinnitas nägemust kuid slackline oli pigem halb üllatus. Mäletan Meremõisast väga värskelt kui mitu sammu seal maksimaalselt tehtud sai - kolm. Nüüd tuli vaid välja mõelda vähemalt sama mugav riietus kui suvel. Juhtus nii, et olin seltskonnas ainuke kes ilmus kohale lühikestes pükstes. Vabandust nende päkapikkude ees kellel muidu külm ei olnud kuid minu nägemisest vaimset külmavalu said.
Kohale jõudsin kui sündmus oli ametlikult 15 minutit kestnud. Tore oli tuttavate nägude ringis aega veeta ja jälgida kuidas kõik järjepanu Vääna männimetsa üles seatud jõuluseiklusrada läbivad. Järjekorda võtsin kui jalalt jalale oli tatsatud natukene üle kahe tunni. Vahepeal olid varbad 3 korda ära külmunud ja üles soojenenud. Rakmete jalga tõmbamine oli aga nagu saunast külma vette hüppamine.
Jõulukingi järgi läksin siis kui esimene külmaerutus oli mööda läinud. Tänu pea kohal olevale abivahendile oli esimese kastini jõudmine oodatust lihtsam. Meeldiv, et ei olnud takistust üle vindi keeratud ja oli füüsiliselt ning vaimselt tehtav kõigi jaoks. Vahejaamast puu otsa protosoki juurde minekuks otsustasin seevastu kasutada raskemat meetodit ehk kätejõul ennast üles vinnata. Viimased 10 meetrit panid unistama paremate kinnaste järgi ja et oleks sügiskuudel diivanil lösutamise asemel natukene trenni teinud. Pingutuse käigus ununes aga maapinnal antud nõusolek 3 erinevat nime kirja panna. Selle asemel tegin hoopis paar fotot ja video laskumisest.
Maa peal kannatas olla veel nii kaua kuniks päike hakkas loojuma ja kontidesse hakkas sisenema külmakurat. Ütlesin head aega viimastele allajäänud päkkapikkudele ja lippasin auto juurde, et teha väikene maantee striptiis ja langeda auto istmesoojenduse rüppe.
Tänan peakorraldajat Tarmot ja kõiki ta abilisi, kes olid osaks selle vinge ürituse korraldamisel! Rahulikke jõule sulle ja olgu su kuuse all vähemalt sama palju kingitusi kui protosokis!
Juba mõnda aega olen mõelnud osaleda kusagil töötoas või kursusel, kus näidatakse-räägitakse erinevat ronimisvarustust ja -tehnikat. Nüüd oligi see võimalus ja tore oli näha nii palju julgeid inimesi seda minuga koos tegemas. Sain ise joosta ja vedada, lasin lõpuks ennastki üles vinnata. Väga meeldis kogu pakett. Kahjuks külm oli aardelaekad halvanud, aga see ei takistanud nime logiraamatusse kirjutamast. Kui jõud taga, saab iga laeka lahti. Suur kummardus Tarmole ja abilistele, meeldejääv sündmus.
Päkapikkude peastaabis vaadati tulemused üle ja lühike hinnang sellele päevale oli, et geopeiturid on ikka ühed ütlemata tragid tegelased. Pikkude pere paisus kohe jupp maad suuremaks ja k6igile saadeti mitu suurt grupikallit ;) Esimeses punktis oli 50 stardipakikest ja need viimased yksikud mis alles jäid v6tsin ise viimase tiiruga kaasa ja viisin Sokki. 100% sooritus. K6ik pakid lastele edastatud ;)
Mina omalt poolt alustaks tänamisega. Tänud Hannole ja Reigole kes julgelt appi tulid nii n6u kui j6uga. Tänud Silverile kes aitas kogu seda parkki yles panna ja maha v6tta. Tänud Krissule ja Lissile kes aitasid pakke pakkida. Tänud Rommile ja Remole protokastide eest. Tänud Leannele ja Marianale kes kohvi ja teed keetsid. Tänud Marisele Termose eest....... seda nimekirja v6ikski kirjutama jääda. Ja loomulikult tänud k6ikidele teile väikestele ja suurtele Geopikkudele kes sellest vahvast päevast osa v6tsid. Teen teile suure suure kummarduse!
Natuke telgitagustest ka. Eks neid m6tteid ja ideid käib igasuguseid peast läbi ja oli ammu plaanis teha midagi meeleolukat ja nac teistmoodi. Nii siis otsustasingi advendiseeriasse ühe kr6bedama maastikuga aarde teha. Kui esimesed m6tted olid tegelikult palju ekstreemsematesse kohtadesse m6eldud. Siis otsustasin et advent on ikka rahu ja kingituste aeg. Nii siis tuligi selline 5.0 kuid samas lastes6bralik. Geopeitus on ju ikkagi kogupere mäng ;). Mingi hetk näitasin jah Silverile oma esimest visandit, et mis mul siis plaanis teha on. Silver aga märkas kingipakki ja pakkus et mis oleks kui sinna riputaks hoopis protokasti :P Ega ma pikalt ei m6elnud ja kiitsin kohe m6tte heaks. Nii sündiski kingipakist Protosokk mis siis ilutses juba järgmise juhendi peal. Esialgne plaan oli tegelikult yhepunktiline, aga peale syndmuse avalikuks tegemist hakkas nii palju teateid tulema. Oli selge et tuleb juurde m6elda lisapunkt. Yks siis selline kergem et saab sooja sisse ja teine siis nac raskem aga vallatum. Sündmuse hommik algas mul juba kell kaheksa kui pakkisin varustust auto peale. Ei hakanud isegi hommikust sööma. Plaan oli paari tunniga park yles seada ja et siis jääb nac vabat aega süüa, riideid vahetada jne. Tegelikkus oli aga see et liinide yles seadmine v6ttis arvatust pisut rohkem aega ja k6ige suurem ajaröövliks sai piduri häälestamine. Kuna esimese hooga planeerisin kogu parkki ise hallata, siis tahtsin v6imalikult palju automatiseerida. Peale esimest proovipidurdust, kus piduriklotsiks osutus hoopis minu tagumik. Järgnes veel paar katset ja oli selge et lihtsam ja kindlam on abi paluda ja kasutada paljugi töökindlamat ja kasutajas6bralikumat inimpidurit. Tänud veelkord pidurdusmeeskonnale. Aeg aga oli armutu ja kui siis 11.45 kodu poole kimasin et kastid, s66gid, joogid, lapsed peale v6tta, see v6ttis ka oma aja. Vabandan k6igi ees et avapauk läks yle aja. Aga usun et ootamine oli asja väärt. Teie turvalisus oli mulle k6ige tähtsam ja siia ei saanud jätta ruumi apsakatele. Külm ilm oli minu jaoks sellel päeval samuti v66rs6na. Sagimist oli nii palju. Pigem oli isegi palavav6ittu. Kui päris aus olla siis hoidsin juba mitu nädalat hinge kinni et ei sajaks vihma vms. Reedest läks just parajalt kylmaks, mis välistas sopa ja ainuke kirss mis puudu jäi oleks olnud pilve tagant piiluv päike ;D Sündmus kulges ikka pimedani välja ja viimased kodinad saime peale viite auto peale. 17.15 j6udsime koju ja siis oli selline esimene pingelanguse hetk. Saime rahulikult laua taha istuda ja nüüd oli siis esimene vaba hetk "Hommikusööki" nautida. Oli alles päev :D:D Mul on ääretult hea meel k6ikide yle kes sellest päevast osa v6tsid. Mina sain kll tohutu positiivse laengu õnnestunud päevast. Ja mis ma muud ikka oskan 6elda.. järgmiste Ronimisteni ;)
Väga tore sündmus, selline teistsugune. Tarmole, suur kiitus korraldamise eest! Panin ka veits käe külge ja abistasin algajamaid, oli tegevust ja hoidis sooja sees. Lõpu eel käisin ka ise ahviraudteel.
Mina sain suurema osa sündmusest järjekorras seista ja seal juba geojuttu ei ajatud, asi oli tõsine! Kuna järjekord liikus aeglaselt, tahtjaid oli palju ja õues oli minepekkiiikuikülm, piirdusime seekord perekondliku sooritusega - mina ronisin, Madis sikutas nööri ja Jasper vaatas pealt. Aitäh sündmuse eest! :)
Ega me väga ei plaaninudki osaleda. Lasime ajal kulgeda ja mõtetel selgineda. Välja oli vaadatud üks jõulumaa, mis osutus liiga "tasuliseks" projektiks ja langes valikust välja. Sõelale jäi alles päkapikutamine. Ilm ka soosis seda omalt poolt. Kohale jõudsime väikse viitega, kohal olime sündmuse ametliku lõpuni. Tegemist ikka jagus. Saime turnida, natuke lobiseda, osad veidi külmetada. Kui mul jahe hakkas vedasin kedagi soojenduseks. On ikka suur vahe küll keda vedada. Miki vist poleksi sokini jõudnud kui ise poleks viimast paari meetrit kaasa aidanud. Aeg kulus kenasti ära. Poisid said ronida ja J õnnestus ka soki juures ära käia meid esindamas. Sündmuselt lahkudes saime lähedusest rmk äpi abil ka kuused kenasti kätte. Ilus kuusk oli mille ämm omale nõudis. Meile jäi see jupike mis temale pidi saama. Täname korraldajaid ja osalejaid! Aitäh
Jäime sündmusele küll tunnikese hiljaks, kuid ei olnud hullu, sest ka korraldajad oli graafikust natuke maas.
See oli ikka väga lahe, mis sinna valmis oli meisterdatud. Suured, suured tänud korraldajale ja kõigile abilistele. Tõeliselt tore päev oli. :)
Ajasime ikka end kodust välja, kuna meiegi oleme ju vaprad (vähemalt enda arvates). Täitsa suur ja kirev seltskond oli kokku saanud. Isegi ilma tegevuseta tundus kõigil lõbus olevat ja juttu jätkus kauemaks. Niisiis saime ohtralt pläkutada, Katjaga mängida ning lõpuks juba päris hämaras ka oma hämarad teod sooritada. Kesse enne siis päkapikku valgel ajal liikumas on näinud. Ikka pimedas teeb ta oma tööd ning käsikaudu. Umbes nii oli ka meil viimaste seas. Saime hakkama! Vinge ettevõtmine! Eriti suured tänud korraldustiimile ning natuke väiksemad kõigile teistele, kes ei pidanud paarikraadist külma paljuks ning ajasid ikka end toast välja!
Väga vahva oli ja jääb kauaks, mida meenutada. Kiikuda saime mõlemad. Aitäh Mikile transpordi eest! Tuhat tänu Tarmole ja abilistele! :)
Sündmus algas juba eelmisel päeval, kui tegin boale kõne, et mis pagan, nali või päriselt. Muidugi on transport olemas. Väga okei korraldusega sündmus, kes tahtis niisama nime kirja panna, sai selle võimaluse ja kes tahtsid nööri otsas rippuda, said ka selle võimaluse. Hämmastavalt paljud suutsid seal soki juures ära käia. Kui alguses lubas Meteta mind tõmmata, siis õigeks hetkeks oli ta targu ära sulanud ning Kaido haaras ohjad. Õigesti tegi, lõpp oli ilmselt päris raske. Kasti juures läks ikka sirakas aega enne, kui lahti sain. Aitäh korraldamast.
Minu vaprusehetked jäid paraku eelmisel õhtul toimunud firma jõulupeo melusse.Värskes õhus niisama lobisemine ja molutamine oli mulle just parim viis keha normaalsesse konditsiooni tagasisaamiseks.Vahva sündmus,tänud korraldamast
Nii tore kui geoperes on särasilmseid ürituste korraldajaid, kes pakuvad mängulusti ka uute kogemuste vallas. Suured tänud korraldajatele ja kaasaaitajatele!
Olin mõnda aega kohal, aga logiraamatusse end kirja ei pannud ja ronimas ka ei käinud. :) Küll aga said sündmuse kirstu hunnik autokleepse pandud, et ehk saavad soovijad enda omad sealt kätte. Ainult paar tükki jätsin endale, et isiklikult üle anda (vx, crypt ja TBin). Tore oli, aga kange külm oli ka ning lisaks pidin jõulupeole minema, nii et minu jaoks sai sündmus päris ruttu läbi. Aitäh korraldajale.
Tulime meiegi vaatama, mis nalja hakkab saama. Väga äge mäepealne sündmus, tuli välja. Rajale kahjuks ei jõudnud minna, aeg lükkas takka ja järjekord oli pikk, sõin pigem Etheli makroone, sellega ma saan vähemalt hästi hakkama. :D
Panen uue tutvuse ka kirja, aunadega sai mõne sõna vahetatud ja Katja oli tõepoolest jääsulataja. Iga sündmusega tuleb kogukonda järjest rohkem lapsi ja koeri juurde.
Aitäh korraldajad, müts maha, et midagi viitsitakse ikkagi veel korraldada ja teistele rõõmu pakkuda!
Ei ole see jõuluaeg ühti nii tore. Mind on veel enda ja tütre ja tagatipuks ka Piia sünnipäevadega õnnistatud. Üks üritus ajab teist taga, üks sündmus ja kohtumine ja kohustus käivad kohati lausa teienteise aega sisse. Tagatipuks piiluvad veel päkapikud ka iga nurga taga. Ei jõudnudki isiklikult sinna sokini ega õhtul moorimajja aftekalegi. Oh saaks see rahulik jõluaeg juba läbi.
Au ja kiitus korraldajaile, väga suure töö tegite ära! Püüdsin ka ise natuke abiks olla ja viimaste seas, juba hämaras, käisin ka üleval. Muidugi just siis otsustas kast keelduda külmakahjustuse tõttu avanemast, kuid hiljem sain ikka nime kirja panna. Rõõm oli näha sellist rahvahulka kokku kogunemas, loodetavasti saab edaspidi midagi sarnast ka koos korraldada! Aitähh ja ronimiseni! :)
Mõni päev on ägedam, kui teine
mõni päev on väga-väga äge...
See geosündmusega päev oli just selline. Ma olen geopeituses ikka üsna roheline veel oma 3 kuulise praktikaga, kus kõik on uus ja midagi ei tea ning kedagi ei tunne. Strateegliselt võtsin üritusele kaasa jääsulatajast abilise ja eestlaslik introvertsus laguneski kiirelt. Entlebuchi alpi karjakoer Katja nautis täiel rinnal võimalust olla külmal päeval nii mõnelegi geopeiturile soojuse kehasse toojaks ja elevuse tekitajaks.. tasuks sai ta oma lemmikut - jõusikutamist ja toika toomist :)
Mulle endale tundus vapruse proov esialgu ikka vägagi hirmutav ettevõtmine, kuid julgust kokku võttes sai siiski rakmed ümber sikutatud ning siis polnud enam pääsu. Kingipangas käik oli alustuseks ikka kenake maavärin, kuid sooja lõi sisse ja selleks hetkeks oli see just täpselt see, mida vajasin. Teine keeruline koht oli protosoki juures logimisega hakkama saamine.. no kui miskit paigal ei püsi siis kirjutamine käib kriips haaval ja hea õnne korral ühele reale. Aega läks aga tehtud sai ning soki küljest lahtihaakimise järel liiga kaua silmi kinni ei hoidnudki. Kindel maa jalge sai lõpuks küll jalge alla, kuid see värin, mis sees oli ei olnud kindlasti külmast.
Suur tänu Tarmole ja abilistele vägeva idee teostamise eest. Minu selle aasta lemmik.. ja saab sildid külge :)
Kui märkasin selle sündmuse ilmumist, siis kirjutasin koheselt osalemise soovi, seejärel teatasin Erkile, et nüüd on nii, et ma plaanin oma adrenaliini taas maastik 5.0 kõrgusele ajada. Hetk hiljem leidsin oma kalendrist, et olime samaks ajaks kutsutud sõbranna poja sünnipäevale. Oih! Õnneks sain meile loa peole hilinemiseks
Kui peitja aardekirjeldust täpsustas ja seal ilutses sõna "proto", siis tekkisid mu hirmudele suured silmad. Ma kujutasin vaimusilmas ette, et selle aarde logimiseks tuleb ronida mingi köiemehhanismiga mingi mahajäetud "kõrghoone" seina mööda üles ja siis sooritada protolik etteaste ning avada täpsust nõudva seadeldisega "aken".. Advendiseeria avaüritusel rahustasid Silver ja Tarmo mind maha, et nii hull see siiski pole.
Kohapeal selgus muidugi, et on ikka küll, sest ma pole lukkude avamises eriti osav. Juhend: lülita on/off nupp sisse; vajuta kood, milleks on tänane kuupäev; ava uks - kõlab ju üsna lihtsalt. Mingil hetkel käis Silver Kingipanga juures midagi tegemas ja teatas, et enam ei pea koodi vajutama, vaid kood tuleb kõva häälega ütelda. Kui järg minuni jõudis, siis kõikusin kuidagi konteinerini ja laususin kastile koodi, kuid midagi ei juhtunud. Ups, suure ähmiga olin unustanud aparaadi sisselülitada. Vajutasin tööle ja rääkisin kastiga uuesti, kuid midagi ei juhtunud. Kui Silver poleks lähedusest möödunud, siis ilmselt üritaks ma praegugi veel seda kasti seal "ärarääkides" avada, sest kui kastil on lukk küljes, siis mina küll ei tule selle peale, et kontrollida, äkki see polegi lukus :D
Soki juurde oleks tahtnud end ise kohale tirida, kuid ilmselgelt poleks tervet maad jõudnud. Hoolimata sellest, et ma viimased 2a olen iga päev "hantliga" jõutrenni teinud, on mu õlavööde suhteliselt nõrk. Seega aja kokkuhoiu mõttes lasin end kastini tõmmata. Karabiiniga oli veidi jamamist, sest kinnas jäi vahele, aga veidi pusimist ja sain hakkama. Lukuga läks veidi paremini, kuid oma kärsituses ei läbenud oodata. Kolmandal katsel sain ukse lahti ja logiraamatusse harakajalad kirja.
Tahtsin teha seal soki juures ka ühe selfie, kuid kahjuks ei saanud telefoni taskust kätte. Kinnas kastist kaasa, uks kinni ja trossisõit ning oligi aeg suunduda peole.
Tänusõnad:
Suur aitäh, Tarmo, et sündmuse korraldasid; aitäh, Hanno, et mu turvaliselt rakmetesse kinnitasid; aitäh Kaido, et mu esimesele atraktsioonile kinnitasid ja hiljem sokini vedasid; aitäh, Timmu, et lindi tasakaalu hoidsid; aitäh, Reigo, et pastakat laenasid ja mind liftitrossile kinnitasid; aitäh pidurdustiimile. Aitäh, et aitasite kogeda seda suurepärast elamust ;)
Kohale jõudes olid peitjad, Ove ja Merle-Krista juba tegutsemas. Lootsime ruttu ülesannete kallale asuda, aga oli vaja veel katsetada ja logiraamatut ka veel polnud. Eks siis üritasime aidata, aga oskusi polnud piisavalt, rohkem läks suhtlemiseks küll geopeiturite küll taibuka koeraga. Aeg kulus ruttu. Kahjuks oli meil kiire, nii et kui Siim raja läbitud sai, pidime lahkuma. Aitäh vahva aarde eest ja toredale seltskonnale seltsi eest!
Kui Johannes isaga katsetele jõudis, olid katsed juba alanud. Ainuke jama oli see, et Johannes jäi katsetele saabudes magama ja ei saanud seetõttu nendel osaleda. Isa oli aga käru tassimisest mäetippu täiesti läbi. Loodan, et isa kõlbab äkki jõulupakkide pakkiveo eesliks, kui päkapikuks ei kõlba. Suured tänud korraldajatele väga toreda ürituse eest. Päikest.
Puhas uudishimu tõi mind täna kohale, ei ole mul seesuguste atraktsioonidega enne pistmist olnud. Tarmo, Silver ja Ove olid mäe otsas juba toimetamas, kui meie kohale jõudsime. Nägime testimist ja väga valusaid mätta kündmisi. Esimese päkapiku Ove finišeerimine tegi mind murelikuks. Ise olin kohe järgmine, peale pangast tulekut. Ma loodan, et olin ainuke mitte käed vaba logija protosoki juures. All Ove ja Tarmo proovisid moraalselt aidata, et geopeiturid on leidlikud. Sain tehtud, küll suurema ajakuluga, aga tehtud. Tänud peapäkapikk Tarmole ja abipäkapikule Silverile.
Hilinesime ilusti akadeemilised 15 minutit x 2. Ohsapoiss kus oli alles rahvast. Terve mäenõlv oli täis. Juba oli tekkinud järjekordki, et kes kus läheb. Esimene tund möödus kiirelt. Seejärel hakkas aga ilm oma tööd tegema ja külmapoisid pugesid naha vahele. Tatsasime natuke ringi ja logisime ka naaberaarde ära. Pidevalt oli keegi, kel traksid ümber ja ootas oma järjekorda. Tundus, et see ootajate rivi ei saagi otsa. Uskumatu, kui palju soovijaid. Ajaliselt hakkas sündmuse lõpp saabuma aga rahvast oli veel ootel ja tuli juurdegi. Mingil hetkel saavutas külm oma võidu ja me lahkusime. Kondid olid jäätunud ja ükski liiges enam ei liikunud.
Tore, et selline äge tegevus organiseeriti. Tänud!
Maastik 5 tekitas algul muidugi veidikene kõhklusi. Ei julgenud isegi osalemist plaanida. Et äkki ei saa hakkama ja siis jube pläss. Kohapeal selgus muidugi, et ainukese väljakutse esitas Ilmataat. Mitu tundi väljas tegi varbad kangeks . Kõik muu oli titekas. Aitäh suurevaevanägijaile vinge ürituse eest! Ja Moorile afteka eest!
Vot see oli lahe sündmus! Juba avaldumise päeval oli selge, et tänane päev tuleb kindlasti geobroneerida. Mõningad vihjed ja õrn aimus, mis toimuma hakkab, ainult tõstsid ootuspõnevust. Olime varakult kohal ja nägime viimaseid katseid ning ootasime juba huviga oma järjekorda rajale pääsemiseks. Laps läks esimesena päkapikukatsetele, ootas ja nautis seda väga. Külma peletamiseks oli hea võimalus pakkuda end nöör sabas jooksjaks, väga hästi sai sooja. Laste sikutamine protosokini läks lihtsalt, lubasin küll suure suuga ka Miki puu otsa tõmmata, aga härrasmehena hoidis ta end kannatlikult järjekorra lõppu ja selle katseni ma kahjuks ei jõudnudki. Vapra päkapiku test sai aga läbitud, täie naudinguga. Põikpäiselt soovisin ise omal jõul sokini jõuda, igaks juhuks siiski lasin abinööri vöö vahele siduda, kui poolel teel selgub, et end üle hindasin;) Õnneks saingi hakkama, allatulek oli muidugi eriti lustlik. Kui huviliste järjekord poleks alles poole peal olnud, oleks hea meelega veel ja veel lustinud.
Suured Tänud Tarmole ägeda ürituse ja vahva elamuse eest! Kiitused ka kõigile peremehe abilistele, eriti Silverile, kes meie lõbustamisele aktiivselt kaasa aitasid. Kindlasti ka minu jaoks detsembriseeria pärl. Jään järgmisi ootama.
Kuna pidin linnas 14 ajal tagasi olemas, siis olin juba varakult enne sündmuse algust kohal ja nägin ära Tarmo esimesed valusad katsed piduri häälestamisel. Rajale läksin esimesena ja pidurdamine oli veel äkilisevõitu aga järgmiste jaoks tehti täiendav peenhäälestus ja edasi sujus pidurdamine juba paremini. Sügav kummardus Tarmole ja Silverile! Rahvast oli kohal palju, ilm oli ideaalne ja aardele võib julgelt lisada AASTA SÜNDMUSE tiitli.
Kui sündmus avaldati oli kohe selge et sellest saab üks väga vinge ettevõtmine. Suurimad tänud Tarmole elamuse pakkumise eest. Oli väga vinge! Jääb oodata ainult järgmisi. Mina tänan.
Olin kohapeal kolm tundi ja lõpuks täitsa kringliks külmunud, aga arvatavasti oli see lühike aeg võrreldes Silveri ja Tarmo kohal oldud ajaga. Kingi järgi minek oli üllatavalt stabiilne. Seiklusparkides on mu jaoks kõige ebamugavam on kui jalgealune tross võbeleb ja lõdva turvatross on vöö kõrgusel. Tänu tõmbamisele sain sokini kiiresti, parool oli peas ja varsti logitud. Ainult see puu ei meeldinud mulle üldse, mis tõttu vabahooga ei julgenud tulla. Väga tore, et selliseid suure ettevalmistusega sündmuseid korraldatakse. Eriti lahe oleks sellist laskumist või puu otsa ronimist teha suvel telkimise ja lõkkeõhtuga sündmusel. Tavaliselt on siis aega palju ja saaks ka rohkem julgust koguda ;). Aitäh korraldajatele ja abistajatele.
See et Tarmo mingit sündmust plaanib, olin ma juba varem aimu saanud. Aga et see juhtub kuumuse raames, tuli minulegi üllatusena aarde avaldudes. Esimese hooga arvasin et poiss täitsa segi läinud, külmaga väljas 5.0 sündmus, kes see ikka tuleb. Kas tõesti pisikese detsembritormajate pundile on kogu see orgunn seda kõike väärt! Aga kiirelt kasvav osalejate teavituste hulk lükkas mu kõhklused ruttu ümber. Viisakusest pakkusin, et kas on abi ka vaja? Tuli välja et ongi. Et trossi rullimine on selgamurdvalt raske, ettevalmistusaega napib ja üleüldse läheb seltsis kõik libedamalt. Samal ajal kui Tarmo oma esmast sketsi presenteeris, millel ilutses nööri küljes kandiline kingipakk, olin mina just oma poiste kandilisi isiklike mänguasjade seife uuendamas võtmelülitilt parooli peale. Pulli pärast pakkusin neid Tarmole kes mõttega kiirelt kaasa tuli ja neile vahvad pesad ümber ehitas. Kahjuks polnud neid veel välitingimustes testitud ja loomulikult hakkasid need ühele prototüübile kombekohaselt streikima. Õnneks üritus seepärast seisma ei jäänud, vaid pidin lihtsalt taas piinlikusest pead rohkem hõlma alla peitu tõmbama. Kuna pere oli kaasa planeeritud ja koos nendega on hoopis teine ajaarvamine, siis Tarmole appi jõudsin ma alles 10:30ks. Õhuliin oli küll juba paigas aga tööd oli veel palju teha. Tõstsime tempot ja veel pool tundi enne algust tundus et aega jääb ülegi. Kahjuks peenhäälestused võtsid oma osa ja nii see avapauk venis. Omaette vaatepilt oli piduri häälestamine. Mina keeldusin kohe katsejänes esimesel liul olema ja nii see Tarmo selle kohustuse enda kanda võttis. Esimsesel katsel asus piduriklots trossil puu juures, kus hiljem teiste jaoks sai see külge haakimise kohaks. See kuidas Tarmo esimesed kaks katset tagumikuga maad kündis, oli endalgi valus vaadata. Natuke toorest lahendust sai tunda veel Ovegi, vabandust. Edasi sai juba asi jooksma. Rahvast oli palju aga atraksioone oli vaid 2, seega kõik võttis oma aja. Hea meel oli nende vabatahtlike eest, kes erinevaid tööülesandeid enda peale võtsid, muidu oleks me vist siimaani seal, tänud teile ka minu poolt. Suht viimaste seas sain ka ise lõpuks teekonna läbi teha. Enda käigust suuremat rõõmu tundsin hoopis oma 6 aastase poja ees. Kes pikalt oodates lõpuks ka kogu teekonna läbi tegi ja seda nii, et ei pidanudki teda soki konksu otsast järgi minema vabastama. Aeg läks lennates ja kuna koguaeg oli tegemist siis külm oli seekord minu jaoks võõrsõna, pigem oli nahk märg kõikseaeg. 17:00 oli see aeg, kui viimane Tarzan oli puu otsast alla roninud ja varustus autole visatud ning sai sündmuse ametlikult lõppenuks lugeda. Aga päev polnud veel läbi. Vääna baaslaagris oli Peitja juures saun soojaks aetud ja ootas külastust. Kuigi ma olin sinna jõudes juba rampväsinud ja mõtted olid juba kodusel diivanil, suutis perenaine oma grimassiga kiirelt selgeks teha, et päris nii ikka ei saa. Kuum keha sai veel kuumemaks aetud ja alles siis igatsetud diivanile.
Tänud peitjale, igati vahva oli, kindlasti selle kuumalaine lemmikaare, kui mitte rohkemgi veel. Paluks veel. Müts maha selle suure töö eest, õnneks minu silm on detailide suhtes terav ja oli näha et südamega tehtud.
Kui tänane üritus üles pandi siis oli mul kohe selge, et mul sinna küll asja pole. Aja jooksul aga "jää sulas" ja kui veel tuli teade, et ka tavainimene saab end logiraamatusse kirja panna, oli selge, et tuleb minna. Mõte oli küll Päkapikk-Paavo või Päkapikk-Karl lapsendada, et ta siis pere esindajana lahingusse saata aga kahjuks ei osutunud me piisavalt usaldusväärseteks lapsevanemateks :( Õnneks ei varjutanud see seik kuidagi korraldaja tööd ja vaeva geokamp kokku ajada, et kõik saaks end hästi tunda ja lõbusalt aega veeta.
Esmakordselt kohtasin geoüritusel Katjat, kes igal võimalusel tahtis jõutõmbamisel võistelda :) Kohati meenutas ta Gerstit, kellest kunagi Kreisiraadio vahendusel kuulsin :D
Tänud korraldajatele! Ehk teinekord lähen ja teen ise selle asja ära, sest tegelikult mulle ju väga meeldivad seikluspargid.
Gersti stiilinäide siit.
Tahtsin hirmsasti ronida ja saingi, järjekord oli üsna suur, aga võtsin kohe alguses sappa. Tänud korraldamast.
Meie perekonna päkapikkude au päästis väike päkapikk. Tänu Annabelile saime logid ka teise raamatusse kirja. Lahe rada oli välja mõeldud, tänud korraldajale.
Veidi vähem kui pool tundi enne sündmuse lõppu vurasime kohale. Pistsin igaks juhuks äpude logiraamatusse nime kirja ja jäime vaatama, kas nööridele ka saab. Aeg läks ja huvilisi oli palju. Hakkas veidi külm ning panime punuma. Seekord siis oli sihke kähkukas, eks miski aeg kannatab jälle kauem olla. Aitüma korraldajatele!
Kuidagi peab ju selle ....verdi aarde jaoks ju punkte koguma. Päkapiku rajale oli aga selline järjekord, et ei jõudnud ära oodata kuniks löögile saab. Enne jõudis abimehel külm hakata.
Tore näha, kui palju oli peitja sündmuse korraldamisega vaeva näinud ja mis rajad sinna üles seadnud. Päkapikkude perre mina seekord kahjuks ei saanud, kuna raja avamine viibis ja lõpuks hakkas külm, aga sellest pole hullu midagi. Aitäh sündmust korraldamast!
Panime noorsõduri tanki ja saatsime rajale. Läbis selle edukalt ja päkapikkude kogukond ei pea häbenema. Kingid viidud ja nimi ka kirjas.
Täname korraldajaid toreda ürituse eest!
Muidugi kohal. Väljakutsete maastikel on viimasel ajal kõvasti treenitud, mis see pool palli juurde, siis ka ära vallutada ei ole.
Oot-oot, Ede, mis vabandus see nüüd on (nagu "koer sõi koduse töö ära" :-) Tulijaid ju igast kandist - kindlasti on valmis nii mõnigi teisi kaasa haarama - pakkumised hädalistele teretulnud! Üldse võiks geopeitudes, eriti sündmustele tulekuga koopereeruda.
Kõigile teistelegi - ehtigem endid ikka nimesiltidega. Siis on ka harvem käinutel ja käinutega lihtsam tutvuda. Templiidi saab siit alla laadida.
Sõiduk vedas alt, jääb seekord tulemata. Vahvat päeva kõigile! :)
Muudetud: Miki võtab kaasa. :)
Päkapiku katsetele on oodatud k6ik. Nii suured kui pisikesed kandidaadid. Kedagi hätta ei jäta ja alati v6ib teha tiimit66d. Eriti usun et seda abistavat t6uget/t6mmet vajavad just need nooremapoolsemad kandidaadid ;).Joome kuuma jooki, s66me kringlit ja ajame m6nusat geojuttu. Ahjaa ja et k6ik aus oleks ja reeglitele vastaks, jagasime raamatud kaheks. Sündmusaarde poolitasime sündmuseks ja aardeks. M6lemad raamatud ootavad teie sissekandeid.
PS: Ärge siis unustage. Päkapikud kedagi hätta ei jäta ja abistavad teisi et k6ik saaksid ikka m6lemasse raamatusse nime kirja panna ;) Riietuge soojalt ja kohtume juba laupäeval ;)
Ega mul 2/5 sündmusele eriti asja pole, aga kui lausa isiklik kutse saadetakse, siis tuleb ikka tulla ning võtan siis juba kleepsud ka kaasa. :)
Olen videomängude suurest valikust mänginud vaid kahte. Üks neist oli nimega "Vaprad Päkapikud". Seal ma olin ikka see kõige vapram või siis noh - peaaegu. Mõni sügavam urgas jäigi saladuseks. Ehk saab see lahendatud nüüd teisel viisil. Viskan pöidla püsti ja palun küüti. Tahaks teada saada küll mitu gramm vaprust minu sees olla võiks.
Edit. Ups :O Maastik viis? Nii vapper peab olema? Pöial kahanes üsna väikeseks.
Peakontorist saabus "päkapiku välitööde baasjuhend 5.0" ;)
Tuleb välja, et see on GP lehel juba kuues 5.0 maastikuga sündmus, millest pooltel on olnud võimalus osaleda. Ei löö minagi just palju ees põnnama, kuigi maiustuste ja mänguasjade nimel just kõigeks siiski valmis pole. Kui, siis soolase ampsu ja adrenaliini nimel B-)
Ei olegi aru saanud, mis häda nende (kasvatamatute) mugulate ja penidega peale viimast mänguõdakut on, aga kui sündmus ikka koduõuele tuuakse, tuleme igatahes kohale. Küllap ilma (laste)laste ja koerteta. Vägev ja vahva tegu, Tarmo!
Plaan kah etendust vähemalt kaema tulla. Luban, et lapsi ja lemmikloomi kaasa ei võta. Või kui, siis igaks juhuks täiskasvanud lapse, kes minu eest äkki nõus oleks julgustüki ära tegema.
Plaanime tulla.
Vabakasvatusega suured tited vajavad veel veenmist tuleku osas. Neil pole enam usku päkapikkudesse.
Vabakasvatusega peni tuleks heameelega igale poole, kui ainult kaasa võetakse.
Plaanime osaleda, eks näis kas päkapikkudeks kvalifitseerume.
Vaprusest ei tea kas jagub piisavalt, aga päkapikke tahaks piiluda.
Kui miskit vahele ei tule siis tulen seda pulli kaema
Meie pere vajaks hädasti üht head päkapikku, sest praegune on nii hajameelne, et on olnud kordi, kui ta tuleb jõulusokke täitma alles pealelõunal. Oleks, et ta siis vabandaks või põhjendaks oma hilinemist! Ei, hoopis mina pean ise oma headele lastele siis seda olukorda selgitama. Küll oleks hea, kui ma ise saaksin vapraks päkapikuks, sest ilmselt kaoks sellega koheselt ka see sokidraama :)
NB! Tiimiliikmete (aritmeetiline) keskmine vanus on 24 aastat.
PS. Keegi ei pea üritusest kõrvale jääma, sest meie 16-aastane kass Pipi jääb koju kombeid õppima ;)
Ohho, midagi väga põnevat! Kalendrisse märge tehtud ja soov vapraks päkapikuks saada olemas.
Mida raskem maastik seda emotsionaalsem sündmus on olnud. Kohale tulen, edasi vaatab jooksvalt.
Eks näis, paljud meist vaprateks päkapikkudeks kvalifitseeruvad. Kui tited lubatud ei ole, siis vajadusel maskeerime Jasperi täiskasvanuks :D
Väga põnev. Päkapikukatsetel tahaks küll osaleda. Suure tõenäosusega kaks alaealist tulevad ka kaasa elama ja/või osalema.
Tulen proovin ka, kas ma kvalifitseeruks päkapikuks või vähemalt vaprakski.
Igaks juhuks hoiatan teisi, et lapsed tulevad ilmselt ka kaasa!