Positiivsed atribuudid

Positiivsed atribuudid kaasas ja paar kuivi sokke ning aare ongi logitud.

Jõudnud kolme karu uisuväljaku ülevaatusega ühele poole, sättisin räätsaninad siia poole. Mu geokutsa natis täiega vabadust. Kui mingil hetkel nägin teda kuskil kaugustes endast taga vasakul ringi tormamas, siis kui järgmise kord silmi teritasin, et ta asukoht tuvastada, oli ta juba kuskil ees paremal. Tore matk meile mõlemale. Siia tulles pidin juba vahetevahel suuna hoidmiseks telefonile pilku heitma, sest eelmise aardeni juhatanud jäljerada kahjuks siiani ei ulatunud. Aga see väike viga, eks ma siis hoidsin ikka kurssi enam vähem sirgjooneliselt ja muudkui astusin. Kui enne kaarti olin vaadanud, pakkus kohe huvi, et aare nagu keset vett, et no mis moodi. Aga oligi niimoodi, täitsa väike saareke seal keset vett, mis praegu õnneks külmunud olekus. Logi kirja ja suund otse parkla suunas. Jõudsin juba mingi paarsada meetrit astuda, kui ajasin seljakoti seljast, et lonksuke vett võtta ja tõdesin ehmatusega, et koera rihma mul küll enam kaasas pole. Ühtegi mälestust ka polnud, et kuhu ma ta siis jätnud olin. Loogiliselt võttes aarde juurde, nii et ots ringi ja jälgi mööda tagasi. No selle aarde juures igatahe polnud, nii et suund eelmise poole. Ja seal ta rippuski, kenasti aarde kõrval. Tagasitee oli juba tunduvalt toredam, kui siia tulek, sest enne vastu olnud tuul puhus kenasti toetavalt tagant. Kokkuvõttes oli ikka hästi tore rabaskäik, tänud peitjale siia tulekuks põhjust andmast ja aaret peitmast.

Jätkasime oma matka siia poole. Vahepeal saime teda, et aaret ei ole. Õnneks oli ühel meist luba aare taastada. Taastamisvahendid jäid aga maha ja nii me siis käepärastest vahenditest konteineri kokku valmistasime. Freddi ja Mercury kakakott sai ka aaret kaunistama :D Õnneks järgmine sats pidi kaasa võtma õige konteineri. Oli super ilus ja tore algus päevale, kus sai mõnusas seltskonnas olla ja aju sai õppimisest puhata. Aitäh!

 2 

Suurem matkamine oli juba uisuväljaku poole minnes ära tehtud, siia tulek oli tõesti jalutuskäik pargis. Minul polnud mingit kaarti ees ka, polnud aimugi, mil kõndisime maa peal, millal lauka peal. Mõnus. Mitte nii mõnus oli aga avastada, et kohapeal on aare putku pannud. Käepäraseid vahendeid oli meil seltskonna peale vaid mõni üksik, seega sai meie poolt sinna omapärane ajutine tops pandud. Kuna oli teada, et järgmised huvilised on samuti teel siia, siis oli lootust, et õhtu lõpuks on tops korralikult taastatud. Aga matk oli mõnus, pole midagi rohkem öelda! Aitäh!

 2 

Kui kolme karu uisuväljak oli üle vaadatud, siis sammusime edasi atribuutide suunas. Tegu on mõistatusaardega, mis oli üks esimesi, mida ma iseseisvalt lahendasin - arusaadaval põhjusel, sest tegu on lihtsa matemaatikaga. Teel aardeni sai tehtud palju ilusaid pilte. Kuskil poole maa peal saime ees läinud grupilt kõne, et aaret oma koha peal enam ei ole. Ekipaaž ootas meid ära. Veendusime siis suurema kambaga, kas tõesti on läinud. Nii oligi. Käepäraste kiirete vahenditega sai leitud üks tühi veepudel ja koerakakakott ja sinna üks leht paberit. Kuna virulaste kamp oli juba parkla poole teel, siis korralik taastamine jäi nende teha. Küll aga oli tore üle nende pisikeste laugaste ja rabajärvede jalutada. Minu meelest sellised talvised rabamatkad on äärmiselt mõnusad ja aitavad seda argipäeva pinget hästi maandada. Eriti hästi läheb see siis, kui hea seltskond juures. Kella poolt salvestatud andmete järgi tuli matka veidi üle nelja kilomeetri. Sellega kogunes ca 7000 sammu, palju häid pilte ja emotsioone. Aitäh kogu kambale. Väga mõnus pühapäeva hommikupoolik oli.

 4 

Liis ja Herki jõudsid teistest varem aardeni ja tõdesid, et seda omal kohal polegi ja ka ümbrusest ei suutnud leida. Saigi Liisi tops, Herki paber ja Kärdi koerakaka kott ajutiseks lahenduseks pandud. Teadsin, et siia tullakse täna veel ja võtsin kõne, et kokku leppida autost topsi kaasa andmiseks. Nii saigi tops tund peale meie külastust jälle paika. Tänud

 8 

Oli väga äkiline hommik. Krista helistas ja küsis, et kas tulen kaasa, minek poole tunni pärast. Ega ma aru saanudki, et kuhu minnakse. Pakkisin kiiresti midagi kaasa ja juba me läinud olimegi. Alles sõidu ajal sain mahti uurida, et kuhu siis minek on. Ilm oli super. Nii super, et rohkem super annab olla. Mina olin muidugi riietega natukene liialdanud vaadates hommikul akna taga Rakveres kraadi, mis näitas alla -20. Aga kui raba peal oli täiesti tuuletu ja päike paistis, siis läks ikka palavaks küll. Tagasi auto juurde jõudes võtsin kotist kuivad riided, et seljas olevad märjad riided auto ees veidi varjatult ära vahetada. Plaan oli enne veidi lumega paljast ülakeha hõõruda, et higi maha pesta. Vaatasin igaks juhuks tagasi, et ega ju kedagi peale oma seltskonna pole läheduses auto taga, siis märkasin aga suurt hulka meesinimesi läheduses asuva hoone teisel korrusel, kes kõik kõndisid või jooksid jooksulindil ning vaatasid igavusest välja just auto poole. Olin täiesti nördinud sellest vaatepildist!!! :D Korjasin oma kodinad kokku. Hea enesetunne jäi seekord saamata, sest nii head tunnet, kui peale pingutust oma higist keha lumega hõõruda ei asenda soojas tualetis riiete vahetus kohe mitte kuidagi. :P Aitäh väga mõnusa aarde eest!

 5 

Siia kõndides vaatasin hirmuga GPSMAP'i ekraanile, et jalutame otse üle rabajärve. Suvel ilmselt ei saaks aarde juurde kuiva jalaga minnagi. Kusjuures, tagasiteel vajus keegi ühe jalaga vee sisse. Kohale jõudes ootas meid punane nöör puu otsas, konteiner aga mitte. Kiiresti sai uus installaatsion valmis Värska veepudelist ja ilusast kollasest kakakotist kokkupandult. Geopeiturid on ikka väga leidlikud! Aitäh kõigile, kes kohale tulid ja aarde taastada aitasid!

 6 

Karude uisuväljakult võtsime suuna siia.Siia jõudmine käis nii kiiresti sel kaunil pühapäeval,et ainult imetled neid kauneid vaateid ja oledki kohal.Panime siia uue topsi mis meile kaasa anti eelmise seltskonna poolt ja algaski teekond tagasi ikka pildistades ja ilu nautides.Aitäh!

 4 

Tops paigas

 5 

Kui ma kuulsin, et plaanitakse dessanti Männiku rabasse, siis olin väga huvitatud. Kaks aastat tagasi aarded külastatud, aga maastik oli sel hetkel nii ekstreemne, et kippusin tagasi. Ainuke mis tõsiselt hirmutas olid külmakraadid. Kodust hakkasin sõitma, auto näitas -15, Luige Keskuse juures -22. Taganeda oli hilja. Kuna ma olen kõige varasema ärkamisega (?), siis olin kohal esimesena. Täna oli maastik super, rasked olud olid kuhugi ära kadunud. Jätsin saapad jalga, täitsa õige otsus oli. Ideaalne ilm, mõnus kamp, täiega lahe. Harjutasime Molotovi kokteili tegemist. Aitäh välja meelitamast!

 3 

Kui kolm karu olid ära uisutanud, siis edasi seadsime sammud siia. Praegustes oludes ideaalne väike lühimatk. Tõeliselt põnevaks läks hetkel, kui jõudsime aardeni ja nöör rippus, aga aardest polnud jälgegi. Kraapisime Herkiga ümbrust, aga topsi üles ei leidnud. Egas muud kui tuli SOS lahendus välja mõelda. Herkil oli paber, mul oli veepudel ja väga hädapärase lahenduse komplekteerisime kokku. Õnneks oli kuulda, et Rakvere ekipaaž on samuti aarde poole teel ja loodetavasti saab juba täna aare uue kuue.

 1 

Ei olnud plaanis siia aardeid võtma tulla. Tegelt sai lähistel pisikese mootorsaaniga test sõitu proovima tuldud aga siis meenus, et 2 kõrvuti lahendatud mõistatused ka siin siis sai väike kõrval põige tehtud, õnneks ilm soosis ja leitud ta sai, aitäh :)

 1 

Tänase rabamatka neljas aare. Tulin räätsadel Rätsepa järve äärest, tagasi sirgelt lähima maanteeni. Aitäh!

 1 

Kui aare avaldus, siis ei olnud otsimisega kiiret, kuigi NKT tiim kutsus. Tundus nii lähedal Tallinnale, küll siia kunagi jõuan. Läks kaks aastat mööda, nüüd lõpuks jõudsin kohale. Mõnus matk oli, sai naha märjaks ja käidud kodule lähedal kohas, kus kunagi varem pole käinud. Kahju ainult vaadata, kui palju ATV jälgi rabas on.

 2 

Vaatasin seda 63-numbrilist loendit ja mõtlesin, mis atribuute oleks sobilik märksõnadena kasutada selle aarde otsimist iseloomustades. Sõelale jäid loogiline, rahulik, keskendunud, tõhus ja sirgjooneline; tänud motiveeritult meid rappa toomast :).

 1 

Leelol oli see aare juba varasemalt leitud, aga ega ta üksi tagasi minema ka ei hakanud vaid pidi koos minuga siia veelkord tulema. Uisuväljakult tõi siia samuti eelkäijate rada, niiet ainult astu. Ilus lumine loodus ja mõnus ilm, mis sa hing veel tahad. Tänan.

 1 

Kuna olime juba nii "lähedale" sattunud, siis käisime ka seda topsi oma nimedega täiendamas.Lisasime kuiva paberitüki kuhu saavad veel mitmed logida.Aitüma

 1 

Rahulik kulgemine koos girltiga. Ei teadnud, kaua minna võib. Õnneks oli valitud tee piisavalt lühike ja kohati isegi normaalselt läbitav. Aitäh!

 2 

Lõpuks tundus, et on piisavalt ohutu aardeni jõuda. Valida oli pikk ja lühike tee. Pikk oli tuttav ja valisin selle. Õnneks on selles rabas nüüd kõik tehtud. Ilma geomänguta sellisesse kohta ei roniks. Mulle meeldivad käidavamad teed rohkem. Ainult kaks korda vajus jalg põlveni sisse. Õnneks oli ilm ilus ja koju jõudes meel ka rõõmus. Isegi selles, radadeta rabas, oli täna laulupeo rongkäik. Ei kujuta ette millised rahvahordid populaarsetes rabades olid. Aitäh!

 4 

Karude uisuväljak üle vaadatud, tallasime siia. Siin me ei olnud täna esimesed. Lootsime, et see matkaline tuleb meile Karude juurde vastu, aga oli hoopis tagasi suunas läinud. Juba varem metsaservast leitud jäljed, tõid "otse" siia. Jälgede omanik on vist koeraomanik. Mõõda neid käies, hakkab pea ringi käima. Meie kasutasime geopeituritele sobilikku liikumise trajektoori - OTSE. Logiraamatu olukord on päris täbar. Omanik võiks sellega veidi tegeleda. Matkasellidega läksid meie teed siin lahku. Edasi pidid ise hakkama lumesse rada sisse ajama. Tagasiteel sattusime oma vanadele jälgede. Ütleme nii, et see oli nagu jalutuskäik pargis. Kui nüüd veidi sulatab ja külmetab, siis võib nende aareteni kuni jaanipäevani lakk-kingas minna. Parklas tuvastasime juba järgmise geopeituri liikuri. Tundub, et see raba on piisavalt suur, et teineteisest saab niimoodi mööda kõndida, et ei kohtugi. Positive attributes: 67 out of 70 collected (95.7%)

 5 

Üks rabaseiklus ja kaks aaret! Peale uisuväljakuid võtsime suuna sellele aardele. Jää tundus olevat piisavalt tugev ja ligipääs aardeni lihtsamast lihtsam. Kuigi teadsime, et siin on eile alles käidud, siis rabas aarde poole suunduvaid jälgi ei märganud. Alles täitsa lauka juures võtsime taas üles eilsed jäljed ja sammusime otseteed aardeni. Aare oli korras, logileht küll üsna räbaldunud paberirullike.

Tagasiteel liikusime esialgu Ove ja Airi jälgedes, kuid metsa jõudes tundus, et rabas liikuda on siiski lihtsam. Sinkavonkatasime uuesti raba poole tagasi. Matkasime seal kindlasti oluliselt rohkem kui aarete leidmiseks vaja oleks, sest auto juurde tagasi jõudes oli möödunud umbes 2,5 tundi ja läbitud ligi 7 kilomeetrit.

Kogu see talvine rabaseiklus mõõdus vaikses lumesajus ja andis väga palju positiivseid emotsioone, supermõnus sumpamine! Suur tänu peitjale!

Kui palju positiivseid emotsioone pakuvad need plastist päkasuurendused

Kui Ove eelmisel päeval ka seda aaret mainis siis ehmatasin, et oh veel üks mõistatus vaja lahendada aga hetke pärast üllatusin positiivselt, et mul oli see juba varasemast tehtud.

Kolme karu uisuväljaku juurest liikusime vinkadi vonkadi siia. Ega meist kumbki navigeerimisega eriti ei tegelenud. Ove vahepeal kontrollis, kas suund on enam-vähem paigas ja mina lihtsalt usaldasin teda. Tuleb tõdeda, et päris raba peale jõudnuna oli astumine hoopis kindlam, kuna jalgealgune oluliselt tugevam ja kenasti jääkooriku all. Eks ma hoidsin kohati vajumise hirmus hinge ka sees, sest siis on ju tunne, et oled kohe palju kergem :P Panin suhteliselt räbaldunud logirulli nimed kirja ja Ove tõdes, et polnud uut paberijuppi kaasa kah võtnud. Laugas kandis kenasti ja nüüd suundusime tunde järgi rabast läbi metsa maantee poole. Sinna me tõepoolest ka jõudsime, mis sest, et tegime kena kaare sisse ja teekonna endal palju pikemaks. Oli täitsa mõnus rabamatk, jalad jäid ka peaaegu kuivaks. Ainult mõnes kohas vajusin plärtsti kuhugi vesise olluse sisse.

Aitäh positiivse laengu eest!

Leitud

 3 

Eile õhtul sai mõeldud, et kui nii hea uisutamispäev oli Soomaal, siis täna võiks ju ka mingi uisutamisega kooskõlas aarde võtta. Ja kuigi siitkandist just pea midagi võetud pole, siis tundusid just siin väga mõnnad laukad ja nii saigi siiapoole ennast sätitud. Sest tõesti, mõistatuse osa oli ju äärmiselt lihtne.

Praegu on kogu pinnas justkui betoneeritud. Välja arvatud puhmaalad rabas, kus võib kenasti sisse kukkuda. Lõppu välja jalutades ka nii läks, korra sai pea põlvini sisse kukutud ja iga järgnev samm oli samasugune. Imelikul kombel oli puhmas nii sügav, et vesi ikkagi üle kummikuääre ära ei tulnud. Seega pääsesime täiesti kuivade jalgadega.

Võiks ju öelda, et jalutuskäik pargis. Suhteliselt lihtne, kui ilmad on õiged. Muidugi ei taha ettegi kujutada siia soojal ajal tulemist. Hoopis teine tera.

Aga uisutada saime ikkagi lõpuks mõnuga. Muidugi aardele endale lähedal olev veekogu oli selline vähe kahtlane. Jää küll paks, kuid lohku vajunud ja kui jalaga panid, siis kõmises kõik võimsalt, veetase oli jääst kohati madalam. Seega ei hakanud riskima, suplust ka just väga ei oodanud. Marssisime mõndade teiste laugasteni, kus selletalvist süllesadanud uisuõnne kohe hoolega nautisime. Aitäh aardepeitjale.

 1 

Muidugi tuleb üks mõnus rabamatk ette võtta kui keegi teine on nõus ujumise osa enda peale võtma :) Pealegi oli ilmaga väga vedanud, sinise taeva ja päikese all hakkas päris soe. Kummikutega sai kenasti laukani, ainult selle läheduses pidi natukene ettevaatlikumalt astuma. Tänan rappa meelitamast!

 6 

Oi, kui kaua aega selle mõistatuse lahendamisest juba möödas on.

Tänase õppuse lõppedes alustasime Luige Neste poolt oma teekonda. Sellel pehmel ja õõtsuval pinnal oli kummik väga abiks. Teekonda ei saatnud mitte ühtegi lendavat pinisejat.. vaid aeg-ajalt ette jäävad küpsed jõhvikad aeglustasid hetkeks sammu. Oktoobri kohta uskumatult soe ja päikseline ilm ning raba oma võluva avarusega. Aarde läheduses laiuvad laukad pakusid kaunist vaatepilti ja tume rabavesi lausa kutsus ujuma. Peagi olingi kummikud neopreeniga asendanud ning asusin pea poolde säärde sisse vajumise kiuste laukale lähenema. Head tugevat kallast alt poolt lähenedes polnud ja sisse vajudes tundus vesi esimese hooga üsna külm.. selle peale otsustasin, sookoll moodi pehmet taimestikku trotsides, lauka suunas kõhuli visata. Üks tõmme ja olingi lauka lahtises vees. Mitu tõmmet veel ja sain käpuli saarekese serva vajuvalt kaldalt kindlale pinnale. Püsti tõusmise järel märkasin esmalt tunki pastakat ja alles pisut hiljem ka aaret ennast. Aare sai pakitud pisut suuremasse konteinerisse, et ikka kauem vastu peaks ja rohkemaid geopeitureid rõõmustada saaks. Tagasi ujumise ajaks oli vesi oluliselt soojemaks muutunud ja uus roheline taime tuuning mu peal, tekitas veidi kohaliku asuka tunde.

Oli tore ja meeleolukas jalutuskäik rabas. Tänan peitmast.

Teel..

Kohal :)

 1 

Logiraamat on vahepeal ära kuivanud ja aare sai uue konteineri.

Abivahend oli kaasas ja selle ning kummikute abiga õnnestus täitsa kuivalt kohale ja tagasi saada. Tagasiteel leidsime kastme jagu kukeseenigi :) Tänud!

Logiraamat märg.

 4 

Ootasin seda möödunud talve, et tuleb külm ja saab ilma vaevata aardeni jalutada, aga võta näpus, polnud talve, polnud ka külma. Nüüd kui ilmad soojad võib vist seda aaret tulla külastama. Kuna ma ise kõige suurem kala ei ole, siis kauplesin Neti endaga kaasa, et äkki ta on nõus minu eest aardeni ja tagasi ära käima. Teekond aardeni oli tapvalt palav. Kohapeal oli minu ülesanne madrats täis puhuda ja pliksile hoog sisse tõugata. Logimine käis kiirelt, aga logiraamat on väga märg. Tagasi tulles, ei saanud enam pliksi veest välja. Nii et ootasin, kuni see oma sulistamise vajaduse ära sulistab. Tagasi liikumisega astusime täiega ämbrisse, kuna kaldusime ikka julmalt vasakule. Lõpuks sumpasime mööda mudast aiaäärt. Aga kogu see seiklus oli seda väärt. Lõpuks lubasime endale autasuks ühe jäätuse. Suured tänud aarde eest.

Hea, kui on ise ujuv abivahend omast käest võtta.

 3 

Tööd tehtud, ilm ilus ja vaja üks aare võtta. Variante oli mitu ja lõpuks jäi peale Juta pakutud. Vurasin rattaga kohale. Raba oli muidugi "mõnus" rattaga ukeramiseks, olen hullemateski kohtades ukerdamas käinud, aga ei tihanud seda ka maha jätta ja nii me koos ratta, surfilauaga kohale jõudsime. Kui mõni vastu tulnuks olekss pilt tundunud üsna koomiline. Aga koht oli ilus ja vesi soe. Ujuma ei tihanud minna, vaja ju rattaga veel koju sõita. Õnneks olime enne kokku leppinud et ujumine jääb Jutale. Nii ma kaldalt kadedusega vaatasin kuidas nad mõnulesid. Aitäh, oli positiivne päev.

 5 

Seda aaret piidlen juba tükk aega. Olen lugenud kaarti nii ja naapidi, no ei leia normaalset teed, mis aarde juurde viiks. Lisaks on seal ju vesi ka, mis olukorra eriti keeruliseks minu hinnangul muutis. Siiski küpses plaan ühel päeval seal ära käia ja ootamatult, väga ootamatult, sai selleks päevaks just tänane päev. Vbl oli asi selles, et tütar omale Saaremaale lainelaua tellis, kui mul tuli meelde, et sellega saaks raudselt üle vee. Egas midagi, moosisin Martti kaasa, pakkisin kalipso kotti ja minek. Viimsel hetkel hüppas paati ka Sven ning kolmekesi koos me siis aarde poole rühkisime. Olime ikka keset võsa hea vaatepilt - mina on surfilauaga ja Martii jalgrattaga. Ainuke lohutus oli see, et kui ma ikka kuhugi ootamatult sisse vajun, siis surfilaud hoiab vee peal. Kusjuures, täpselt korra ma seda ka kasutasin, kui kahe jalaga põlvist saadik sees seisin. Ise olin lohakas, kuid siiski :)

Kohapeal oli tegelikult äge. Vesi oli pealpool nii soe, et kalipsot küll vaja ei läinud. Uimerdasin siis mööda vett ja mõnulesin. Vahelduseks panin ka nime kirja (logiraamat oli täitsa kuiv) ja siis sulberdasin edasi. Väga seff koht, aitäh :)

Suvi :)

 2 

Leitud. Kuna konteineri tihend oli murenenud, siis ilmselt seepärast oli ka logirull täiesti läbi vettinud. Tänase ilmaga sai see üsna kiiresti kuivaks ja on täitsa heas seisukorras. Lisasin konteineri ümber kaasas olnud minigripi ehk aitab seniks kuni viga parandatud.

 1 

Leitud.

 1 

Mõnus jalutuskäik ja ujumine, tänud.

 2 

Logi oli märg, kuivatasin selle ning konteineri sobivalt tugevas tuules ära. Lisaks jätsin kohapeale ühe pastaka (küll väljapoole konteinerit ja mitte ilmastikukindla).

 15 

Ma olen üldiselt üldse jube positiivne! Ja nii mõnedki atribuudid läksid täna käiku :o)

Oleks arukas ja pargiks kuhugi võimalikult nulli lähedale, siis saab ju kiiremini. Sest kiire, nagu me teame, on positiivne. Aga noh, kuidas sa jätad auto tiheda liiklusega maanteele, kus puudub praegu laiendustööde tõttu isegi tõhus teeperv! Ok, geopeitur on ju kohanemisvõimeline, ta ei pea paljuks näieks 5 km pärast tagasi pöörata ning hoopis vastassuunda parkida, eriti kuna seal paistab teeperve lausa kolme autolaiuse jagu. Jaa, sirgjooneline lähenemisviis eeldab kindlasti tähelepanelikkust magistraali ületades ja kannatlikkust enne seda õiget momenti oodates, kuid motiveeritud aardekütt teeb leiu nimel vahest hullemaidki tempe. Vähemalt sinnamaani, kuni ette tuleb kõrge traataed, mille juures paistev silt teavitab muuseas potentsiaalist oma elu ohtu seada. See võib entusiasmi mõnevõrra kahandada ja panna mõtlema kui tark oleks algse ambitsioonika üritusega jätkata. Haritud inimene tõmbab tara juures mugureeglite eiramisele üldiselt piiri ning uurib hoolikalt kaarti, et enda sportlik harrastus mõistlikkuse raamidesse sobitada.

Plaan B sihiks seatud, asub ettevõtlik geopeitur seda enesekindlalt ellu viima, ette võtma. Koostööaldis sillutatud parkimistasku Luige Nestest mõnikümmend meetrit ülesõidu poole on valmis täiesti legaalselt paari sõiduautot mahutama. Sealt rahulikult, kuid kirglikult nulli poole jalutades jääb teele tuttav puna-valge hoiatussilt, piirdetara seekord siiski mitte. Kena ilm kombinatsioonis imetlusväärselt privaatse linnalähedase rabaga loovad mõnusalt rõõmsa meeleolu. Vaimustunud matkaja, keskendunud retke nautimisele, ei märka gepsu enne õieti vaadatagi kui alles 100 m peal - umbes seal, kus kogenud silm tuvastab paraja paiga 3.5 maastikuga aardele. Täpne siht paika seatud, järgneb pühendunud sihipärane tegevus eesmärgi saavutamiseks. Huvitav, kas seal kirjutusvahend kah on? Ja kui vastupidav on see kallas? Tegelikult niisama muretud uitmõtted, sest ega olulist vahet pole, väikest viisi seikluslik kogemus kuulub täiesti dünaamiliselt asja juurde. Mõned energilised sekundid hiljem võib tõdeda, et mätta tugevus pakuks konkurentsivõimet spetsiaalselt ehitatud tehislikule platvormile. Uudishimu teise küsimuse osas säilib veel minutikeseks, kuniks loogilises kohas standardkonteinerit märgates langeb optimism kirjutusvahendi olemasolu osas. Kiire kontroll kinnitab kahtluseid - kirjapulk tõesti puudub - sõltumata sellest, et kirjeldus ega senised sildid antud asjaolule justkui ei vihja. Aju hakkab usinalt genereerima kõikvõimalikke loomingulisi lahendusi, kuidas erinevaid alternatiivvõtteid rakendades saaks varesejalad logiraamatusse. Aga nii novaatorlikud kui need ideed ka pole, ei tundu reaalseks katsetamiseks ükski päris piisavalt leidlik. Seega lõpuks läheb käiku ikka vana hea metoodiline füüsilist laadi visa töö. Väsimatult ja järjepidevalt tegutsedes saab kere virkust vaid juurde. Kohanemine ei valmista probleemi, võimekus ammugi mitte. Taas nullis, jagub nutikust oma pastakas ohverdada ning tulevaste tulijate tarbeks sinna jätta. Ilmastikukindel see küll pole, kuid julgeks loota, et osav ja taiplik geopeitur võlub vähemalt käesoleval suvel tuubist veel värvi välja. Juhul kui täiesti iseseisvalt tehtud otsus säärase õilsa panuse näol peaks kuidagi peitja aardekontseptsiooni rikkuma, siis järgmine hoolas külastaja võtab üleliigse elemendi lihtsalt endaga kaasa.

Olen aarde autorile tänulik, suvine maastik on seal piisavalt mitmekülgne ja retk pakub erinevat laadi aktiivset liigutamist.

 4 

Nende va metsa-aaretega on üks igavene jant: talvel on palju lund, siis on raske liikuda ja/või raske leida. Suvel metsas/võsas/rabas ragistada on palav, lisaks sääsed ja põdrakärbsed, kes topivad oma nina igale poole, kuhu ei peaks. Ja siis veel puugid ka.

Täna me elimineerisime need võimalikud tüütused. Ei lund, ei sääski, tuulevaike, sooja 13 kraadi. Tsiteerides klassikuid: "Pole paha!" Peaaegu nagu jalutuskäik pargis. Ahjaa, jõhvikaid saime ka, päriselt! Lisaks jätsime meelde, et sügisel tasub siia kindlasti tagasi tulla, värskeid jõhvikaid noppima. Aare korras, täname aarde eest!

 1 

See täpp hakkas kohe ilmumisest saati häirima, nüüd sai see ots siis lõpuks õhtupimeduses ette võetud. Ega see algus head ei lubanud, vesi igal pool lahti, alles jäänud lumi ka suurt ei kandnud, aga noh, ukerdasime ennast ikka lõpuni välja. Seal olid jääolud olukord juba märksa paremad ja saime sirge seljaga topsini jalutada. Tänud peitjale!

 1 

Tänud aarde eest!

 1 

Kindel plaan oli täna või homme kohale tulla, sest 23-24.veebruaril tegevusi harjutusväljakul ei toimunud. Lähimast soovitatud punktist alustasime astumist. Peale minu kraavi ületust lagunes koosseis ühele ja teisele poole kraavi. Kraavist edasi laius laialt lahtine vesi. Peagi saime siniste triipude ristumises kokku ja saime jää peal matkates topsini. Tagasi tulime kiiresti otse läbi metsa, lumi kandis, väga hea oli astuda. Tänud peitjale.

 1 

Ka meie oleme siiatulekut pikalt plaaninud. Küll mängis oma mänge kaitsevägi, küll polnud ilm sõber. Täna läks korda need kaks tingimust täita ja meie tee ei möödunud aardest kaugelt. Mis siis muud kui vara üles, et logiraamat ka meie nimed sisse saaks.
Kaardi järgi tundus kaks kohta parkimiseks ja rappa minekuks eriti hästi sobivat. Üks neist sai valitud, paraku mitte kõige õnnestunumalt. Krista näitas meile teistele mitte jõukohaseid akrobaatilisi lähenemisi kraaviületuses ja Heldur otsustas teha omaealiste rekordi kaugushüppes, mis tal ka suurepäraselt õnnestus. Mina vantsisin lihtsalt pikema maa maha, et kenasti kuiva jalaga üle saada. Läksime suurema ringiga ja tulime otsemini. See viimane võttis üle kahe korra vähem aega. Nüüd me ju teadsime ka muidugi, kust hästi teele tagasi saab.
Aitäh, tore sissejuhatus toredale päevale sai tehtud!

 1 

Eks Peeter ja Paavo ütlesid juba kõik ära. Täna, pea 2 aastat ja 2 kuud hiljem logides mäletan, et oli üks äge matk :)
Suured tänud!

 2 

Täna oli ju tähtpäev - järjekordne suurepärane, ilma ootuste ja eeldusteta mälumäng oli õhtul tulemas. Selleks tuli aga ju sooja teha. Kus sa ikka mujal sooja teed, kui mitte rabas. Raba oli ju juba vanadele eestlastele ideaalne pelgupaik. Isegi selline päälinnalähedane raba.
Kõikse pealt otsisime kaasaegsete eestlastena lähimat sobilikku parklat. Otse lõuna poolt, kust aardele lähim lähenemine, ei tundunud kiirtee ääres sobilik seista. Lõpuks platseerusime parkimist keelavate märkide järgi illegaalselt idas asuvasse Neste tanklasse. Riietusime ja varustusime vastavalt. Ma haarasin tuttuued Arctixi räätsad selga, mida küll esialgu alla panna ei tihanud. Esimene katsumus oligi juba parklast üle valli turinimine, mis oleks pooled peaaegu murdnud. Aga meeltelt tugevamad ei lasknud sel sündida ja nii me neljakesi peagi mööda kandvat lund metsa pool sammusimegi.
Metsas sai selge siht võetud. Osa pani räätsad varem jalga, osa hiljem. Ma venitasin ikka viimse hetkeni. Aga kui lumekingad all olid, sai samm õige hoo sisse. On ikka toredad vidinad välja mõeldud. Juba oma 4-6000 aastat tagasi nagu Wikipedias väidetakse. Me kasutasime erinevaid tänapäevaseid variante ja saime nendel tatsudes kenasti aardele aina lähemale. Esimestel oli kindlasti raskem, viimastel tulijatel hulga kergem, sest lund jagus üle poole sääre.
Aarde lähistel tegime väikse põike, et päris mitte üle vee minna, aga küllap oleks seegi elunatukest sissejättev olnud. Kui aare logitud, turgutasime end õllega, mis minutiga hinge alla sai valatud. Tagasitee piisavalt pikk ja väsitav, küll enne kurnavat ajutegevust Saku pubis ära kulub. Tagasitee oli hulga lihtsam, tuul oli vist rohkem tagakülje pealt, tee ees ja minek kindlam.
Kokku saime 1.5 tundi liikumist ja ligi 5 km matka. Lõppeks läkski nii, et muuks enam aega polnudki - pime käes ja piisav väsimus samuti. Oli aeg sündmuspaika veereda, et seal end täis mugida ja siis Hannese pilli järgi aju kräunutada.
Aitäh Helenile sellise vahva linnalähedase raba-aarde eest! Mõnus matk, tore tegu ja kiiduväärt asukoht. Aare ka korras.

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1266060410

 9 

Esimesed plaanid siia kulgemiseks olid juba eelmisel nädalavahetusel. Siis aga olid militaristid oma harjutusväljakul mängimas ja meid sinna ei lubatud. Vaevalt, et nende mängud meile ohtlikuks oleks kujunenud, aga otsustasime olla kuulekad ja ootasime oma aja ära. Kohtusimegi just selle matka jaoks. Meie võtsime kaasa räätsad, mis olid juba varasematel aastatel sissesõidud kätte saanud. Aga oli ka uhiuusi käimasid, mis inimest lumel kõrgemal hoiavad. Ega ma enne saanudki aru miks MarjePaavo endale räätsad muretsenud on , stiil millega nad suvistel rabamatkadel inimest mittekandvaid pinnaseid räätsadeta ületavad on olnud meeldejääv. Lähedasemad parkimisotsingud jooksid liiva ja nii sättisimegi end Luige Neste tanklasse, aga ka seal on üleval kurjad sildid, mis tõotavad sinna jäetud autodele kohest kaheratta sõitu teha. Kuna meil paistis finantsi piisavalt olema (lähtudes viimaste päevade ostudes, asi see siis autole lõbusõiduriski pakkuda).

Esimene takistus oli vall tankla serval, nii mõnigi libises sealt korduval alla tagasi ja tekkis juba oht et siia see matk lõppebki. Aga olles oma naerud ära naernud, sai igaüks lõpuks stardisoojenduse tehtud. Enamus seltskonnast proovis alguses räätsade allapanekut trotsida, aga see ei kestnud kaua. Jalg mis põlvini lumme vajus leidis sageli sealt sügavalt mitte pinnase vaid vee. Seega olid peagi kõigil räätsad all ja rühkimine läks lahti. Võttes suuna otse koordinaadile, kippus kulg ikka kuidadi vales suunas kulgema. Alles siis kui oli siht silme ees paika pandud sai kulgemine täpse sirge suuna. Algne plaan vahetada eeskõndijaid muutus peagi ja seltskond hargnes veidi. Mina olin selles veidi süüdi, sest nautisin seda kulgu vastutuules, aegajalt näkku lendavas vihmas tõesti täiega. Oled peaaegu Tallinnas, aga saad rühkida ennast kergelt proovile pannes kilomeetreid praktiliselt kõnnumaal. Eesti on imeline! Maastik polnud sugugi lihtne tegelikult. Paljuski kinnikülmumata rabas vajus räätsadeski jalad vette. Vahetu lõpp tekitas küll arutelu. Et kes esimesena läheb. Asusime arvutama lähtudes räätsade pindalast ja kehakaaludest. Head edetabelit ei saanudki tehtud, kuna kehakaalud on viimasel ajal suhteliselt muutlikud olnud. Lõpuks olid kõik konteineri juures ja tegime kiire pikniku enne tagasiteele asumist. Minujaoks osutus sissekõnnitud räätsarajas kulg isegi raskemaks, kui ise puutumata lumel räätsajälgede tegemine. Nüüd oli lisaks veel tuul tagant ja matk ka sellevõrra veidi vähem lõbusam. Aga kokkuvõttes, oh suur tänu peitjale ja kaaslastele. Minu telefon suri kohe matka alguses ära, aga teiste omad näitasid kuskil 5 km pikust kulgu räätsadel.

 8 

Ühesõnaga, päeval helistas mulle Priit mingi teise teemaga ning jutu käigus pakkusin välja, et võiks õhtul mingi jalutuskäigu teha. Väga osav vend, käigupealt suskas oma naised minuga rappa ja tegi endale ise mõnusa õhtu kodus.

Mul oli jällegi tore õhtu rabas. Kui kokku saime, siis kõigepealt sõitsin ennast hange kinni, et ei tekiks kiusatust ümber mõelda. Edasine oli selline mõnus jalutuskäik räätsadel. Millegipärast tundus teekond aardeni nii pikk, et vahepeal jõudis kõht tühjaks minna, siis oli juba megaväsimus peal ning ning iga mätas pani käplama nii, et räästad olid püsti nagu paksul pardil vette maandudes. Nulli jõudes hakkas Annabel kahtlema, et kas ikka kannab. No pagan, mina olen oma saja kiloga sealt üle saanud, tema oma mõnekümnega sajab läbi? Pärast sain aru küll, mis kõhklema pani - ise ka kõhkleks, kui jäljed kohe vett täis valguvad. Mine tea, kui paks see jää seal all üldse on? Tagasitee läks kuidagi eriti kiiresti. Näe, siin käplasime, siin püherdasime niisama, siin .. siin olid ju need hundijäljed. Ühel hetkel oli juba auto lõhna tunda, kõik oli ilus.. ja siis tuli ära - näuhti (mulksti) mülkasse. Õnneks oli järgmine punkt kodu ning kamina ees kuivas ligunenud Miki kiiresti ära. Aitäh peitjale ja geokaaslastele, oli mõnus lonkimine heas seltskonnas.

Enne meid olid metsas sellised jäljed

Meist jäid järgmistele sellised jäljed

Lõpukoll. Kui oled täiesti kindel, et pääsesid kuiva nahaga, saad ikka tünga. Ei ole vaja trampida õhukesel jääl :)

Mõnus matk oli, mulle meeldis. Tänud peitjale.

Lihtsalt ilus vaade.

 2 

Mõistatus lahendatud ammu, ootas oma aega. Miki päeval helistas, et kas oleksin matkast huvitatud, muidugi olin. Sain isegi Annabeli kaasa kaubeldud. Väga mõnus räätsamatk oli. Annabel käis ka vapralt mingi aeg räätsadega ja siis otsustas, et tal ilma ikka lihtsam. Ta kerge ei vajunudki sügavale. Tagasi tulles oleks Miki peaaegu kraavi vajunud- sinna minnes läksime vapralt kõik sealt enne läbi ilma vajumata, aga nüüd oli sinna suur loik tekkinud. Tänud peitjale ja kaaslastele.

Meie jäljed.

 6 

Eile sündmuse lõpetuseks esitati mulle mingi kummaline küsimus - Kas rappa ikka veel kipud? lähed? - Täpselt ei saanudki aru, milles see konks peitus. "Ei" ju sellele küsimusele vastata ei saa :) ja rappamineku plaanid olid juba hommikuks ootel. Uus hommik ja minek. Ees ootamas üle kilomeetrine matk, maastikul pehme lumi, millesse saab üle põlve sisse vajuda. Olin sellist maastikku juba esmaspäeval proovinud. Väga lühikesel distantsil, kuid aimdus ees ootavast olemas. Juba tookord oli mul kahtlus, et lume all olev pind pole tegelikult kandev vaid hoopis täiesti pehme ja kohati ka põhjatu. Seekord olid raudselt kaasas positiivsed atribuudid - rõõmus meel ja kambavaim :) Esimene lage väli oli kõige raskem, vajusime, kohati põlvini sisse, lõpuks metsapiiril oli mingi mülgas. Metsa vahel kandis paremini ning ühel hetkel leidsime eest juba varem siin kõndinud geopeiturite jäljed, mis kandsid hästi. Siiski oli aegajalt pehmes lumes salakavalaid sügavaid auke. Enamasti õnnestus meil neid vältida, kuid ühel hetkel olin jalgapidi vangis. Auk haaras jala omale ja tagasi enam ei andnud, sikuta palju tahad. Madis alustas fotosessiooni ja alles peale seda algas jala väljakaevamise protsess. Edukalt :) Aarde juures kohtusime uuesti Margusega, kes oli vahepeal omaette uitama suusatanud. Eks loodus oligi imeilus, nii võiski end uitama unustada. Tagasiteel tuiskas ta esimesena minema ja kavalalt sokutas kõik augud puhta valge lume alla. Kuid enam me ei vääratanud mülgastesse. Kui tagasitee peaks lihtsam olema, sest rada juba ees. Siis tegelikult sellel valgel väljal nägin iga sammuga, kuidas lume all on vesine pehme maa. Ja seda, mis minu saabastest sai, on näha pildil :)

Rada kulgeb rabas

Meid varitsevad mülkad

Raba murrab kangemadki mehed

Madis mõtisklemas

Rabamatkasaabas

 13 

Pühapäev, kena ilm ning täitsa sobilik oli üks tiir rabasse teha. Margus tuli suuskadega ja kulges omasoodu enamuse ajast, aga logimise ajaks jõudis ta siiski aarde juurde. Meie Marisega sumpasime lumes. Üpris läbi võttis see ning kui ühes kohas astusin mina kuskile sügavamasse auku, siis järgmine hetk astus Maris seal samas veelgi sügavamale ning sai enda saapa kenasti jääkihi alla. Kaevasime ja kiskusime jalga tükk aega sealt august välja. Muidu selline mõnus kulgemine, paraja pikkusega ning käidud saime natukene vähem kui 2 tunniga ning teekonna pikkuseks tuli 4.25 kilomeetrit. Aitäh peitjale mõnusa aarde eest!

Margus suuskadel

Oot.. sa oled liiga vähe sisse vajunud. Ma teen mõned pildid, sa samal ajal vaju veel natukene sisse ja siis ma tulen appi :P

Auku vajumise tagajärg

Selles harjutusala osas aktiivseid tegevusi ei toimu aga igaks juhuks on nüüd info lisatud. Praegu on samal harjutusväljal ilma lisainfota veel Kivinõia aare, sinnagi tasuks lisainfo lisada.

Ma ei tea, kas ainult meie arvuti näitab kaardil, et tegemist on Kaitseväe harjutuväljakuga!? Kas seda ei peaks kirjelduses mainima või tähelepanu juhtima? Ilmselt ei ole neid tegelasi väga palju, kes aardele sealt poolt lähenevad, kus hoiatav lipp võiks lehvida.

 4 

Kes tahab rohkem seal rabas otsida, siis ligidusse on peidetud kolm 4x4 seltskonna aaret Suzuki Samuraiga:

1.PEITMISE KUUPÄEV: 28.02.2007 KOORDINAADID: 59° 19' 17,2" N / 24° 44' 11,06" E

2.PEITMISE KUUPÄEV: 28.02.2007 KOORDINAADID: 59° 19' 13.05" N / 24° 44' 13,6" E

3.PEITMISE KUUPÄEV: 28.02.2007 KOORDINAADID: 59° 19' 16,06" N / 24° 44' 19,10" E

Mõned korrad olen seal käinud, aga kas veel kord? Ei usu hästi, vanaks ja mugavaks muutunud :) Suvisel ajal oli teekond "põnev", raskematel ja ilma räätsadeta.

 3 

Ilm oli igati metsamatka soosiv ning seega võtsime selle aarde täna ette. Lähenesime liivakarjääri poolt ning seni kuni metsas sai kõndida oli täitsa ok. Lagedal oli lund juba üsna rohkelt ning ka pinnas ei olnud all külmunud. Nii, et oli ikka üksjagu väsitav ukerdamine kokkuvõtteks. Aarde asukoht igati vahva ning maastik mitmekülgne. Aitähhid rappa juhatamast!

 14 

Täna avaldunud aare tõi mulle küll muige näole. Jalutuskäik rabamaastikul, tore. Nagu paljude rabaaaretega, tekkis siingi dilemma, kas sinna minna talvel või pigem lumevabal aastaajal. Kui Silver hõiskas sündmusel välja mõtte, et läheks rappa, oli ainult sekundiks kõhklus: kas täna? pimedas? No, aga miks ka mitte! Toreda seltskonnaga on rabas isegi kottpimedas põnev, mida sai hiljuti kogetud ka Virumaal.

Polnud aimugi, mis olukord siin rabas ees ootab, meetrisügavused mootorsõiduki jäljed ei tõotanud just head, nagu ka kuri võsa, kuhu algul sattusime.. Silveri hea läbitungimisvõime tegi aga vaatepildi varsti palju rõõmsamaks. Lagedal maastikul läks samm juba hoogsamaks ja lõbusalt jutustades olimegi varsti aarde juures. Saare servas astus Tarmo stoilise rahuga poole kummikuni vajudes veeloigust välja, see ei heidutanud enam kedagi;). Rõõmsalt jalutasime kuuvalguses tagasi matka alguspunkti. Tundus, et kõige raskem osa on siit lumiselt teeotsalt autoga välja tagurdamine, mina ukerdasin küll päris mitu korda edasi-tagasi ja auto urises mu peale kurjakuulutavalt, kuid teele jõudsin.

Tänud peitjale, oli küll positiivne kogemus. Silverile ja Tarmole tänud vahvale matkale kutsumast! Oli äge. Ja jalad jäid täitsa kuivaks, kuigi olime valmis ka vastupidiseks;).

Raba? või võsa?

Juba palju parem..

Täitsa raba moodi juba..

Rääts või kummik? Kumb on parem?;)

Ah, meil matkast rõõmus meel!

 12 

Päeval esimese asjana korra vaatasin seda asukohta ja siis jäin m6tesse et kas ikka on piisavalt kylm olnud. Kui Statistikute syndmuse plaanid paikka loksusid siis Silver juba kysis et kas pärast rappa ka? Eks ma algul olin suht skeptiline et pole ju 6ieti seda kylma olnud ja läbi lumevaiba juurde ka ei kylmuta. Kui aga testleidjalt kuulsin et täitsa ilusti tehtav ja enam vähem hea jalastumiskoht ka teada. Kui siis Merle ka ytles et muidugi lähme, siis ega mul ju eriti valikut ei jäänudki. Loomulikult olin kinnas st saabas :D Mets oli selle alla sadanud lumega muinasjutuliselt kauniks muutunud ja kohevas lumes oli täitsa m6nus sumbata. Kummikud t6mbasin ylevalt igaks juhuks tugevalt kinni, et mine tea millal see p6lveni v6i nabani lumme/vette koht tuleb. Aga 6nnex seda kohta /hetke ei tulnudki. Kogu sinna ja tagasi kulgemine oli puhas r66m. Saime ka aru et praegusel aastaajal on ikka kummikus palju mugavam rabas liikuda kui räätsadega hargitada :D V6i noh vähemalt nii m6tlen mina enda lohutuseks hehehe ;) Metsavahel leidsime ka sellise level 6.0 draivinni tee. On ikka tehnika mis siit läbi roomanud on. Autode juurde tagasi j6udnud saime korda m66da autosid lumest välja ukerdada ja siis juba igayks omas suunas kodu poole punuma. Tänud Silverile ja Merlele seltskonna eest ja tänud ka peitjale esimese aarde peitmisest just sellisesse kohta ;) cheers

 19 

Statistikute päeva error "kõrvalepõige" - FTF 15:33.

Kui aare avaldus olin ma alles Arsenali, kus suutsin osava arvutustöö tulemusel kaks punast geokontrolli teha. Umbes nii: 10-4=56. Minekut nagunii koheselt poleks olnud. Plaan oli poole 3 ajal korjata Mihkel peale, et lammutada üheskoos Priidu redeliväljakutseid. Olin vastavasisulise üleskutse teinud õhtuse sündmusaarde juurde ja Mihkel haaras antud ideest koheselt kinni.

Vahepeal Mihkel kirjutas, et kas lähme aga olin antud hetkel pigem skeptiline. Aega meil niigi vähe ja raba lööks plaanid sootuks sassi. Kui ta kooli juurde ootama jõudsin oli mul 10 minutit vaba aega. Vaba aeg on teatavasti kurjast, tulevad lollid mõtted. Tegin nüüd rahulikult geokontrolli roheliseks ja uurisin kuidas nulli saaks. Nägin ilusat sihti. Mõõtsin. Üks ots ainult 1km. Teise taseme järeldusring. Kõik normaalsed geopeiturid alles tööl. Lastega kodus olijad sinna nüüd küll minema ei hakka. Pagan.. ei jää vist muud üle kui peab minema. Kui Mihkel autosse jõudis andsin oma otsusest teada.

Esimene keeruline ülesanne oli auto ohutult parkimine. Tallinna mnt on teadupärast üks väga loll koht. Just see piirkond kus ei ole veel 4-realine. Sahk oli tee äärde veel ka lumevalli lükanud. Pikalt siksakitades aina rohkem ligemale kraavile ja sügavamale lumme kuniks mu masin ei seganud ühtegi mööduvat veokit enam. Vähemalt oli valge aeg, muidu oleks kindlasti pidanud lähenema mõnest teisest suunast. Parkimistuled peale, kummikud jalga ja metsa.

Siht oli täpselt seal kus ta olema pidi. Mööda seda läksid mitte eriti vanad ATV jäljed. Ma tegin kummikutega teed ja Mihkel tuli linnasaapaga järgi. Omadega rappa jõudsime väga kiiresti, sest metsalõik oli lühike. Rabas kippus maapind lume all kohati päris pehme olema. Esimesel paaril korral sai tehtud paus kui jalg vajus liiga sügavale ja kummiku sisu vajas lumest puhastamist. Hiljem oli juba yolo, sest sokid olid nagunii märjad. Veekogu äärde jõudes paistis see minek kohe eriti kahtlane. Kui veekogust turritavad välja mingid kõrred, siis ei tähenda reeglina head. Eriti ettevaatlikult läksime nulli. Õnneks jää pidas ja vaid saare ümber oli pehme. Kohalejõudmine võttis aega 25 minutit. Nimi kirja ja sama teed mööda tagasi.

Autoni kõndisime nüüd juba 15 minutiga. Ei pidanud enam kahtlustama kas kuskil lume all vesi või mitte ning kõik kummikutesse kogunenud lumi võis vabalt sulada varvaste vahele. Auto juures kummikud jalast. Kuna teksapüksid olid põlvini täiesti läbi ligunenud, siis ei tahtnud kummik ära tulla ja suure pingutamise peale tõmbasin boonuseks jala krampi :D Lõpuks said kuivad sokid ja jalanõud jalga ning päev jätkata.

Aitäh väikese Tallinna külje all oleva rabaka eest!

 10 

Olime tänaseks plaaninud väikese redeliga kättesaadavate sällensite tuuri, aga kui see aare avaldus, tegime kiire möödasõidul logimise. Kooliriietega oli huvitav :) Aitäh! FTF kuskil poole nelja ajal

 18 

Päeval avaldus üks aare jube huvitava koha peal. Tekkis kohe suur kiusatus see täna ära teha. Kartsin et kui kohe ei käi siis võib see pikalt seisma jääda. Üksi aga minna ei julgenud. Kohe ei tahtnud ka keegi vedu võtta ja panin kõik panused sündmuse peale, et keegi ikka läheb. Tegelikult vist polekski läinud kui tagant natuke utsitanud ei oleks. Sündmuselt sai pundi kokku küll. Leidsin ühe rabahullu ja teise poolhullu seltsi. Kõigil olid küll omad hirmud, kes kartis pimedat, kes vett ja kes otsapidi raba ennast. Õnneks täiendasime teineteist edukalt. Lõpuks leidsid ka räätsad, mis jõuluvana alles hiljaaegu oli mulle kingikotist välja tõmmanud, väärilise aarde. Hülgasime autod kuskile lumehange tulede säras aarde kandis, sidusime pardijalad varvaste otsa ja asusime teele. Kaarditöö oli piiratud aja tõttu suhteliselt olematu, seege ei teadnud meist keegi, mis meid täpselt ees ootab. Ainuke info, mis oli sündmuselt Karlilt saadud, oli see, et isegi kummikutega minnes saavad jalad märjaks. Kummikuid mul polnud, seega panin kogu panuse räätsade peale. Kuigi tundus et enamus teekonnast sai nendega niisama lumes sahistatud, siis kokkuvõtvalt võib öelda et jalad jäid siiski kuivaks. Ega ma täpselt ei teagi mis takistusi Karl läbi pidi elama kuna me suunavalikud olid erinevad. Aga eks meiegi saime omi kannatusi tunda. Raba servas oli võsa nii tihe, et sealt tuli lausa vihaga läbi tungida. Paksus kohevas lumes rassimisest annavad jalad nüüd palju hiljemgi tunda. Aga see 3,5km sumpamist oli elamus omaette ja mõnusa seltskonnaga loba saatel igati väärt ettevõtmine. STF läks kirja miskit 9 paiku.

Ole sa peitja tänatud selle seikluse eest ja kuuldavasti ka positiivsete atribuutide eest. Tänud ka Merlele ja Tarmole, kes selle eksprompt pakkumise vastu võtsid.

Ühtekad

Drive-in mõttekoht!

 1 

Kuna koordinaatsüsteemide vahel koordinaate teisendades võib tekkida vigasid, siis muutsin geokontrolli täpsuse 10m peale.

Testleiuks sammusin rabasse südaööl. Raba oli koheva lume all peidus ja räätsadega oli hea kulgeda. Laukad oli korralikult jäätunud aga jääd kattis paksu lumekihi all olev vesine lumekiht. Liikumiseks seega soovitus kasutada kummikuid või matkasaapa puhul räätsasid. Suvel nulli illmselt kuiva jalaga ei pääse.