Pusle #19 - Šveitsi juust

 8 

Hommikuses telefonivestluses Kirna keskuse korrapidajaga tema küll ei tahtnud kuidagi uskuda, et keegi on võimeline täna mitte ainult keskusest lasketiiruni ja sellest kaugemale jõudma, vaid et kas üldse öösel sadanud lume tõttu pääseb Kirnasse sõiduautoga ligi.

Puurmanni sillalt maha keerates ootas ees paksu lume alla mattunud ja halvasti aimatav kõrvaltee.
Geopeiturite kambavaim on aga kõikidest ilmastikunähtudest tugevam. Kahele nelikveolisele ei valmistanud esimene teelõik Altmetsa parklani erilisi probleeme. Seal meid teretas mõlemale poole teed nähtavushorisondini laiutav meri, mis kaardil küll kandis tagasihoidliku Pedja jõe nime. Sellega kustusid unistused Altmetsa ja Madisemäe aarete logimisest täna.

Kuid juustuisu, ja just Šveitsi juustu isu oli sedavõrd tugev, et polnud tekkinud mingeid kõhklusi meie teekonna jätkamise osas. Teel lasketiiruni puhastasime teed maha langenud puudest. Pärast veel otsisime lumest üles Wingmäni geoabivahendi, mille ta võitluses puuderägastikuga oli teele maha unustanud. Parkisime autod lasketiiru platsile. Edasine teekond jätkus sügavas lumes sumpates ja raske lumekoorma all vajunud puudest ennast läbi surudes.

Ilm oli tuulevaikne, madal päike valgustas teed ja mets oli täna imeilus.
Meie teekond kulges esimesed 3,5 km üsna ühetaoliselt, kuni jõudsime kohani, kus tee hargnes kaheks ja meile näitas käsigps suunda paremale Pedja jõe poole. Seal tee kiiresti lõppes ja sügavad lume alla mattunud mudalombid andsid aimu sellest, et nüüd võib edasine matkamine keeruliseks minna.

Viimased ca. 150m olid juba päris rasked, kõrge vesi ja peale sadanud lumekiht nõudsid sammhaaval katse-eksituse meetodil liikumist. Meeskond oli meil aga täna väga hooliv, kambavaim tugev, aitasime üks teist edasi ja kuhu oli vaja, tekitasime okstest improviseeritud purded, et pärast ka tagasi koju kuiva jalaga pääseda. Lõpukoordinaadis tiirutasime veidi kauem, kui oleks olnud võib olla vaja kuni üks meeskonnaliikmetest hüüdis, et näeb aardekasti, mille ere värv erines ümbruskonnast ning paistis kaugelt silma. Milline suur rõõm oli lõpuks logiraamatule pääseda ning vanu logikirjeid sirvida :)

Tagasi parklasse jõudsime küll juba väsinuna kuid samas väga õnnelikud, et pidasime kuni lõpuni vastu ja saime enda nimed logiraamatusse kirja.

Tänud aarde peitjale ja geopeituritele, kes kaasa tulid!

Tee Kirnasse

Metsatee algus

Madal päike

Oleme õigel teel

Juustuaukude uudistamine

See oli üks suurim auk

Aarde logimine

 9 

Roman organiseeris meile täna külaskäigu Šveitsi juustu juurde. Pusle oli kokku pandud jumal teab millal. Oli häid ja oli halbu asju.

Head asjad – kambavaim, mis aitas kõigil matka rõõmsalt lõpetada. Tegime Kaitseliidule elu kergemaks. Tee peale oli eilse lumesaju tõttu langenud palju maha murdunuid puid. Saagisime tiiruni sõites need läbi ja taastasime sellega tee läbitavuse. -8 kraadine õhutemperatuur koos tuulevaikusega, imeline kombo. Päikesevalgusest põhjustatud värvide mäng metsa vahel. 500 meetri reegel. Läbinisti temaatiline aare, kindel FP. Vahepeal meisterdas catiberg lasketiiru parklasse ajutise aarde, mille koordinaadid meile saatis – 58 32.061 26 12.506. Tagasi algusesse jõudes oli hea ära logida. Kokku kolm ja pool tundi mõnusat retke, selle ajaga läbisime umbes 8 kilomeetrit.

Halvad asjad – lumekihi paksus. Pedja jõe üleujutus, viimase 150 meetri läbimine oli nagu miinivälja ületamine. Aga retkest tegid need asjad sedavõrd meeldejäävama.

Aitäh toreda seikluse eest ja aitäh aarde eest!

tunneli lõpus on alati valgus

lumemõmmi

logiraamat

 1 

Kuna tuleb terve nädal siinkandis õppusel olla siis tundus hea võimalus antud juustutüki külastamiseks. Varasematel aastatel on veetase nii kõrge olnud, et pole olnud mõtetki aardele ligineda. Autoga sai lasketiiru juurde ja sealt juba jalutades aardeni. Maapind mõnusalt kuiv ja sai ilusasti aardeni kuiva jalaga. Aardega kõik korras ja juustutükike oli täiesti olemas. Tänud peitjale.

 1 

Kirnalt süstaga juurest jõge mööda kanuuga tulles randusime lihtsalt suht suvalises kohas enam-vähem risti aardega, nii et langenud puud mööda sai ilma mutta vajumata kaldale. Järsakust üles saades liikusime lihtsalt läbi keskmise võpsiku. Peale esimest pommiauku leidsime ka pommikesta meenutava metalli juraka. Järgmise suurema pommiaugu vastaskaldal jäi üsna kaugelt juba see hiirte paradiisi aare silma.

Peale logimist veele tagasi saades algas retke kõige pikem aardevaba lõik, mille muutsid kohati keerukaks vette langenud jõge ummistavad puud ja nende vahele vaikselt kasvav taimestik. Kokku kahes kohas oli läbi saamine tõsisem nikerdamine, kuid muidu tuli vaid õige koht läbipääsuks valida. Keegi on saega kõvasti tööd teinud selle nimel ja selle eest olen talle väga tänulik. Järgmisel lõigul hakkasid põdrakärbsed ja sääsed vaikselt ka jõele imbuma, ning see ei olnud üldse tore.

Tänan peitmast.

 1 

Lugesime jälle kurve ja mingil hetkel tatsasime maale. Levi polnud üldse ja kohale läksime umbes. Teadsime, mitmenda lombi taga aare asub ja sealt me selle leidsime ka. Kanuus tagasi olles tegime söögipausi ja matk võis jätkuda. Tänud

 3 

Märkamatult on see aare varsti 5 aastaseks saamas. Mõtteid on olnud palju, aga kuidagi pole otsima jõudnud tulla. Eriti kui Kirnalt süstaga avaldus, siis ajaaken kahanes veel tugevalt. Täna tundus lasketiirus vaikus olevat ning sai plaan tehtud. Kirnalt süstaga aardeks sai veel SUP kaasa võetud. Logide järgi oli lootust mõistlikult lähedale saada, aga reaalsuses lasketiirust kaugemale eriti pole mõtet sõita. Rohkem aega kuluks nende kümnete teele kukkunud puude saagimiseks kui lihtsalt jalutades. Kui olime umbes 1km kaugusel aardest, siis sai SUP maha jäetud. Nagu koorem oleks õlgadelt kadunud, nii kerge oli kohe käia. Navigeerisime end kohale ja leidsime laheda teostuse. Imelikul kombel oli kast tühi, aga õnneks loogika järgi see kaugel ei saanud olla. Natuke aega kaevamist ja tuligi korras karp välja. Õnneks need polnud samad rotid, mis Tootsi kapsaraua ära vedasid, muidu oleks küll lootusetu olnud. Panime nimed kirja ja hakkasime tagasi SUPini jalutama, et võtna suund teise aarde poole. Aitäh, täitsa huvitav koht ja ajalugu.

 4 

Eelviimane leidmata pusleseeria aare.

Ma tegelt mõtlesin, et Kaupo teeb nalja, kui ta hakkas ajama, et vaja see Šveitsi juust pühade ajal ära võtta. Veel rohkem hakkasin naerma siis, kui selgus, et radiaatoril kuivanud kummikute sisu sai kaasa, aga kummikud ise mitte.

Helistasime vastavasse asutusse, kust tuli info, et täna on võimalik logima minna. Geoparklast lahkusime Šveitsi juustu varustuse mõttes pm kaks kätt taskus: kummikute asemel talvesaapad, veepudeli asemel lumi, taskulambi asemel vajadusel säravad silmad. Hakkasime mööda teed vantsima ja need ca 3,3km ühe otsa kohta tuli lihtsalt hambad ristis ära kannatada. Kõige rõvedam oli ikka see viimane ots. Eriti vahva oli see, et mingi hetk selgus, et meil Kaupoga on erinevad koordinaadid. Minu oma osutus valeks ning sain mõnisada meeter Kaupole järele lonkida, et oma silmaga see kurikuulus aardekast ära näha. Aardekast ise oli aga igati uhke ja tasus külastamist.

Mis siin ikka pattu salata - ikka väga hea meel, et see omamoodi õudus kaardi pealt kadunud on.

 3 

Ikka Kirnast ja süstaga nagu ka ülesvoolu jäänud aarded. Siin oli väike mõttekoht, kas tõmmata kõige lähemas kohas kaldasse ja siis otse läbi metsa või proovida kaardil olevat rada. Lagendiku servas sikutasime süstad kaldavastu, et minema ei hulbiks ja asusime rada otsima. Selgus, et lagendik on selline nõgesevõsa, et mingit rada seal ei leia, keerasime kohe metsa ja seal edenes veidi paremini. Jalad olid juba korralikult kraabitud Madisemäel ja Kirnast süstaga aarde juures aga seda mis siin ees ootas, ei osanud küll ette arvata - nimelt aarde ümbruses umbes 50m raadiuses kasvab mingi mulle varem tundmatu taim mille väädid on keerdunud kõige kasvava ümber ja iga sammuga sa takerdud neisse. Probleem on aga selles, et need väädid on okkalised nagu okastraat. Peaks vist oma jalgadest pildi tegema ja õppematerjalina kasutama, et järgmine kord ikka pikkade pükstega metsa läheks... Hiireke oli heas toitumuses ja hea tervise juures, paradiis ju ikkagi ;-)

läbitamatu koht

 2 

Võtsime eelmist kommentaari tõsiselt ja võtsime täna selle tee ette, et siia aarde juurde tulla. Et retk edukam oleks, võtsime selle kommenteerija ja veel mõned sõbrad kaasa. Lähenesime Puurmanni poolt, Kirna õppekeskuse juures võeti meid sõbralikult vastu, mastis lehvis valge lipp ning nii meil oligi vaba voli minna neid juustuauke otsima. Lund oli metsa all omajagu, seega kasutasime lasketiirust edasi sõites formatsiooni 2 x 4x4. Kes veel arvutab, siis kokku teeb see 8 vedavat ratast. Tegelikult oli see tee täitsa hea ning ilmselt liigub hetkel seal hästi ka kaheveolisega, lihtsalt kliirens peaks liikuril suurem olema. Valvur väravas ütles meile, et ühed ellujääjad olid juba rajale läinud ning nägime tõesti suusajälgi me ees minemas. Mitmeid puid oli teele kukkunud, seega tegelesime ka raja puudest puhastamisega. Usun, et need ellujääjad võisid naastes meile tänulikud olla, ei pidanud enam üle puude ronima.

Igatahes, huvitav paik Karlil üles leitud ja nüüd see meilgi külastatud. Täname aarde eest!

 3 

Kellel huvi seal piirkonnas "veidi laiemalt" ringi vaadata, siis sel nädalavahetusel on selleks viimane võimalus, enne kui liikumispiirang peale tuleb. Järgmine nädalavahetus Teid ilmselt sinna ei lubata ja siis ei kaitseks Teid isegi tank mitte.

 3 

Hommikul plaanisime pikalt, kuhu minna. Kuna lubatud lumetuisku ega tormi veel kohal polnud, siis otsustasime matkama minna. Õnnetuseks lubati meil lahkelt Nõmmeotsa poole sõita ja autojuht lustis lumisel teel nii kaua, et aardeni jäi napid 380 m. Tegime siis aukude vahel pisut pikema tiiru ja logisime. Teetermos jäi puutumata ja pidime jälle uue plaani tegema. Täna harjutati piirkonnas paukpadrunitega, homme võetakse juba õige laskemoon kasutusse.

Aitäh!

 1 

Tänud põneva mõistatuse ja ägeda matka eest!

 4 

Pusle lahendatud juba ammu, aga ei tekkinud mingit tahtmist +30 kraadiga sinna mudasse suplema minna. Täna läksime täitsa ehku peale välja. Kui lubatakse minna, siis lähme ja kui ei lubata, siis vähemalt saame teada, millal võib.
Ühel hetkel avastasimegi endid Kaitseliidu suletud värava tagant. Senikaua kui me endid seal sügasime, et mis nüüd siis saab, tuli korrapidaja uudistama, et mis metslastega tegu? Avaldasime alandlikult oma soovi, mispeale mees soojendas oma kätega tabaluku üles ja avas meile värava. Usk sellisesse organisatsiooni, kus sellised mehed, kasvas kohe kordades.
Madalama auto jätsime lasketiiru juurde, kõrgemaga saime kuni esimese tees oleva kopra auguni. Edasi vaid kiirtee pargis. Aga loodust on seal tõesti omamoodi ümber kujundatud. Täitsa huvitav kohe.
Täname peitjat huvitavasse kohta juhatamast ning õppekeskuse korrapidajat väga viisaka teeninduse eest!

Jälg teel

Piia tegi!

 4 

Milles seisnes minu roll selle aarde leidmisel? Võib ju öelda, et mitte milleskis. Ma polnud plaaninudki siiakanti jõuda, mingit eeltööd teinud ei olnud. Ja seega polnud ma tükkigi puslet kokku pannud ja Šveitsi juustugi pole elu sees maotsenud. Siis aga suutis Ove mu veel esmaspäeval kaasa rääkida, et on vaja Pedja jõele aardejahile minna. Ja vahi, läksimegi.

Ove rääkis muu jutu ära. Ma ütleks, et mulle meeldis see randumine, oht oli põlvini mutta ära vajuda. Ja siis see maastik oli küll üliäge. Tekkis õigustatud küsimus vaid, et kuidas siia aare toodi, niivõrd ränk matk, vali, mis viisil tahad.

Konteiner oli ka väga lahe, koos laheda aardeelanikuga. Niiet igatpidi tänud üle kõvasti keskmise keeruka aardeteostuse eest. Selle aarde logimine pole just lihtsate killast, minu lihased on täna täitsa haiget. Aitäh.

 1 

Kuna Pedja ääres oli veeteel just ilmunud uus aare, siis tundus mõistlik mõte sellelegi aardele läheneda mööda veeteed. Nii ka tegimegi. Kuna levi oli siin nõrk, siis olid mul koordinaadid kantud GPS-i aga kui olime lähenemas õigele piirkonnale ja GPS-i sisse lülitasin, siis näitas see aaret väga kaugele. Olin teinud koordinaatide käsitsi sisestamisel mingi vea. Telefoniga helistada siiski sai ja nii saime tänu geokolleegide abile GPS-i ka õiged koordinaadid. Randumiseks eriti mugavat kohta valida polnud ja kaldale tuli sumbata põlvini paksus mudas. Teel aardeni nägime neid kaardil nähaolevaid kummalisi auke ka oma silmaga. Aare oli neist ühe suurima serval ja väga temaatiliselt vormisatud.

 4 

Koordinaat ootas juba ammu kaardil ja tundus mullegi, et külastus lükkub aina edasi kusagile tulevikku. Uus aare ja kohe tärganud plaan teha suve lõppu üks äge matk mööda jõge andis vihje, et selle põnevust tõotava veematka käigus võiks vahepeal põike ka ägedasse juustumetsa teha.

Jõel mõnusalt kulgedes jälgisime koordinaati ning üritasime leida parimat lähimat maabumiskohta. Väga head kohta ei olnud ega paistnud ka tulevat, nii tuligi lõpuks lihtsalt läbi muda võssa tungida. Juba esimestel meetritel said paljad jalasääred tunda, et teekond ei ole praegu just mõnusaim. Nojah, geopeiturlikud kriime täis jalad hakkasidki juba pisut viisakamalt välja nägema, selle aardega sai see olukord igal juhul taas muudetud:). Üritades tempokalt läbi märja võsa ja ümber lirtsuva ümbrusega juustuaukude aardeni jõuda tuli mitmel korral hambad risti suruda kui jalad teravatesse põldmarjaväätidesse takerdusid.

Varem kaardil nähtud juustuaugud olid põnevad, kuigi ujuma need ei kutsunud. Tore konteiner koos nunnu valvuriga jäi õnneks ruttu silma ning kiirel sammul lidusime tagasi jõe suunas, kuhu Mari meie veesõidukeid valvama jäi, sest teda me millegipärast siia kordusvisiidile kaasa meelitada ei suutnud. Teada ju on, et suvi pole mõne aarde jaokse parim aeg aastas, aga ikka lähed. Täna hiljem ühe teise aarde juures pidid jalad suvise kõrvetava ja kraapiva taimestiku võlu muidugi veel taluma, sest ega siis suvel ju pikemate riietega matkale ei lähe, need kaks geopõigelt jõelt metsa andsid säärtel veel tükk aega hiljemgi tunda.

Aitäh peitjale, huvitav tutvustus ja kohavalik.

Miks ta küll kaasa ei tahtnud tulla? ;)

Hea tee koos väikeste takistustega

Juustuauk

 12 

Selle aarde olin liigitanud nende aarete hulka kuhu ma ilmselt lähiaastatel ei satu. Küll aga mängis elu selle ise kandikul ette, Raivot jäljendades, meie Pedjajõe vallutamise plaaniga. Madisemäele minemisest me seekord loobusime kuna ajakava oli päris tihe. Kodust sai niigi juba 8 paiku välja sõidetud ja sinna tagasi jõudsin alles peale 23e. See siin aga jäi veel mõõduka jalutuskäigu kaugusele. Kõige raskem osa siin oli Supilaualt puhaste jalgadega kaldale jõudmine. Kallas oli nii mudane, et vajusin sinna koos plätudega korduvalt poolde põlve sisse. Mingi ime läbi sain jalad kuidagi puhtaks ja sikutasin jalgade otsa spetsiaalselt selle aarde jaoks kaasa taritud tossud. Kuna pinnas oli vesine siis peagi olid need märjad. Vähemalt ei tiirelnud need ümber jalalaba nagu seda oleks plätud teinud. Läbi võsa juustuaukude vahel laveerides, saabusime peagi kohale. Merle terav silm leidis õige käntsaka juba kaugelt üles. Uudistasime põnevat keskkonda ja aaret kuniks taipasime, et erinevalt jõe peal olles, on siin kiuslikud putukad ning tegime kiirelt sääseparve seest vehkat. Hea, et see aare oli siin meid ootamas, tegi sobival hetkel meie teekonnale pausi sisse.

Vahva tükk, tänud.

 1 

Kui selle aarde asukoha teada sain oli kohe selge et tahan siia mööda jõge sõita. Möödunud aastal ei jõudnud, õigemini küll jäin kuulama neid kes ütlesid et vett on liiga vähe. Täna varahommikul lükkasin süsta Kirna lõkkekoha juures vette ja peale mõnetunnist aerutamist tõmbasin selle sobivas kohas kaldale. Olin kogu aeg arvanud et aare on rabas aga selgus et mets mis mets, auke täis kui juust. Peale logimist jäid käed juustuseks. Aitäh kutsumast!

 4 

Siia saabusime spetsiaalselt ööd veetma, et varahommikul kohe selle aarde manu sättida. Sõitsime veel väravasse ära, aga kuna kell hakkas pisut palju saama, siis pidasime paremaks hommikuni oodata. Öö oli meeldiv ja mõnus, hommikul pitsa ja kohv jõe ääres samuti. Kui siis aga uuesti üle puust silla sõitsime, terendas punane lipp juba eemalt. Olime pool tundi hiljaks jäänud - puhkepäeval on harjutused lausa kell 07-21. Pagan! Oleks seda eile taibanud kohapeal vaadata, oleks õhtul ära käinud. Eriti kuna nagu hiljem selgus, oleks autoga üsna lähedale saanud, mida siis veel ei teadnud. Loll pea on ihu nuhtlus. Tuleb teine kord tagasi tulla, vast enne 1. veebruari. Aitäh kena öömaja eest, Karl!

Öösoojus lähistel

Eine enne punast lippu

Koristasin teistegi järelt

STOP heinamaalt tulijale

 1 

Oli valida, kes see aare või Tartumaal 10 aaret. Liisk langes juustule. Autoga saime lasketiiruni ja sealt juba üle 3km jalgsi. Tohutult sääski ja lõpp kohati poole sääreni mudas. Päris õel aare. Aitäh.

See oli päeva eesmärk. Sõitsime tõkkepuuni, poisid vestlesid mundris härraga ja meile anti luba edasi sõita. Kulgesime rahulikult teel. Vahepeal tõstsime puid, aga eilsest koristussündmusest oli see selge. Saime aardele õige lähedale ja siis tuli edasi jalgsi minna. Täitsa tore oli astuda seal augulisel maastikul.

 2 

Eelmisel päeval leppisime sündmusel kokku, et teeme väikese geotuuri ning seame eesmärgiks selle aarde. Sündmusel andis Karl teada, et hetkel seal laskerahu ning peaks ligi saama küll. Vurasime kohale ning juba eemalt tõsteti tõkkepuu üles. Rääkisime lapilisega juttu ning meid lubati viisakalt edasi sõita ning hoiatati ainult selle eest, et seoses metsatöödega võib tee huvitav olla. No eks ta oli ka, aga Kristjani geosuksu oma mõistliku kliirensiga vedas meid nullile üsna ligidale. Vahepeal käisime küll teepealt erinevaid puid ära kangutamas ja eemale painutamas, kuid kehaline aktiivsus on ju minusugusele kontorirotile ainult abiks. Siinkohal tuleb peitjale kummardus teha, järjekordne äge paik aarde peitmiseks. Siia poleks muidu küll uudistama osanud tulla.

Kuna meil oli puu tee peale ette kukkunud ja saagi kaasas ei olnud, siis auto sai pargitud 575 meetri peale. Sealt edasi oli juba mõnus jalutuskäik aardeni ja tagasi, tänud.

 1 

Vaba laupäeva hommik tuleb asjalikult sisustada ja võssa minna! Selle juustukera taga ajamine tundus igati hea mõte olevat ning kõik asjaolud soosisid ka seda. Valvurihärra lubas meie auto õppekeskuse tõkkepuu alt sisse ja kui uuris kuhu me minna tahame, siis saime isegi loa lasketiiruni välja sõita. Me otsustasime siiski jala minna, sest tõotas tulla mõnus jalutuskäik kergelt päikselises pargis koos väikese muda ja võsaga. Üsna täpselt selline see ka tuli, normaalse võsagepsu puudumise tõttu saime lõpus suuri ringe teha, mätaste peal hüpata ja ära proovitud sai ka ühe juustuaugu jääkatte tugevus. Jää veel ühte päkapikku korraga kandis, aga see jää ja kogu maapind sulab Alam-Pedjal praegu hirmsa kiirusega.
Aardekonteiner ise oli väga ägeda teostusega ja nimede kirjapanek ei võtnud kaua aega. Lisan silte selle toreduse eest. Tagasitee läks sama libedalt, muda oli vahepealse 2 tunni jooksul 5 cm sügavamaks sulanud.
Tänud õue meelitamise eest!

Einelaud pargiteel

Einestaja jalajärg

Üks juustuauk

 2 

Pikalt sai ilmas kaheldud ja mõeldud, et kas minna või mitte minna. Lõpuks jäi peale minek ja see osutus õigeks otsuseks. Kohapeal ei vihma, ei tuult ega tormi vaid vaev rõõmsalt läbi lume kohale jõuda. Ja lõpus vaatamiseks toredad juustuaugud. Mõnus matk. Tänud aarde eest!

 6 

Kes siis head juustu maitsta ei tahaks. Tundus ahvatlevana. Ingridiga saime plaani paika tegelikult juba paar nädalat tagasi. Eelmine nädalavahetus ei sobinud, sest siis oli ala hõivatud kaitseväelaste poolt. Meie poolt välja valitud nädalavahetuseks ilm väga soosiv ei tundunud, lubati kõike võimalikku - lörtsisadu, vihma, tugevat tuult. Kahtlesime ja kõhklesime üsna mitu päeva plaani teostamise osas. Enne eilset mälumängu vist kaldusime isegi rohkem loobumise poole, aga otsustavaks saigi see mälumänguüritus. Lihtsalt oma nohuse ninaga selles umbses ruumis olles jõudsin üsna kiirelt arusaamiseni, et pühapäeval tuleb minna õue. Ja läksimegi. Ilm oli väga hea, ei mingit sadu. Metsa vahel ei seganud ka tuul. Isegi lumi kandis :) peaaegu. Auto jätsime lasketiiru juurde ja nagu Reix oli arvanud, aardeni jõudsime tunniga, tagasi vist vantsisime veidi aeglasemalt. Ja aarde osas jään ma oma arvamuse juurde. Karl, suurte seikluste vahele sobib sulle suurepäraselt talvepuhkus. Sest siis sa nikerdad väga vahvaid aardeid :) Aitäh! Tänud ka matkakaaslastele!

 5 

Kuna olen juba saanud mitmeid täpsustavaid küsimusi ja eeldan, et 1. veebruari kättejõudmisega tekib neid kohe hulgim veel, siis otsustasin tegutseda 2 sammu ette ning jagada lisadetaile.

Eesti üks suurimaid kaitsealasid Alam-Pedja LKA on oma reservaatide, sihtkaitsevööndite ja eritingimustega üsna segane. Kus ja millal täpsemini viibida tohib? Suurepärane koht selle info saamiseks on Keskkonnainfo kaart.
Antud veebilehelt "Kaardikihid" -> linnuke "Liikumispiiranguga alad" ette -> mõnele alale peale klikates "Loe lisaks selle ala kohta". Antud rakenduse abil saab mugavalt tutvuda ka teiste piirkondade keelualadega.

Igatahes.. Tuleme tagasi Šveitsi juustu aarde juurde. Kui läheneda Kirna õppekeskuse poolt, siis jääb täpselt kaitseala piiri peal ette Laeva soo sihtkaitsevööndi märk, mis annab teada keeluajast 1.veebruar - 30.juuni. Kuid on info, et keeld ei laiene Kirna-Nõmmeotsa pinnaseteele ja metsakvartaleid QR336, QR326 läbivatele pinnaseteedele. Kui võtta ette aga Põltsamaa raba sihtkaitsevööndi info millele liikumiskeeld ei laiene on selleks viibimine just antud metsakvartalites QR336, QR326. Aare asub QR326-s ja põhimõtteliselt kahe sihtkaitsevööndi piiri peal. Kes soovib võib selle info põhjal ka kirvetama minna :)

Aga nagu öeldakse, et 1 pilt räägib rohkem kui 1000 sõna, siis tegin ka uue foto.

 17 

Kirna - Nõmmeotsa tee on mind ammu paelunud, nüüd selle aardega seoses oligi hea ettekääne endale Alam-Pedja reeglid selgeks teha. Puslet lahendasin kaks korda, html5-variandis harjutasin kätt ja flash-versioonis sain ka aarde koordinaadid. Ütleks, et eelnev harjutamine ei teinud lahendamist märgatavalt kiiremaks. Ma ei pretendeerinud FTFile aga kui ka täna hommikul veel ei olnud ühtegi logi ilmunud, siis ei pidanud kannatus enam vastu. Vaikselt isegi tekkis idee järgmise pusleaarde jaoks. Hommikul muidugi magasin pikalt, vaja oli veel geomobiil tankida ja sõbra käest pisike mootorsaag laenata mahakukkunud puude eemaldamiseks.

Kirnasse jõudsin kell 12. Valvur küsis läbisõidu põhjust ning pani mu nime ja telefoni numbri kirja. Andis ka teada, et ees on võsatööd. Olidki. Suur roomikekskavaator lõikas võsa. Sain juhiga kokkuleppele, et ta laseb mu mööda. Arvas, et ma olen kalamees. Eelnevalt oli teel sõidetud, seega mingeid kinnijäämise muresid siin ei olnud. Küll aga hakkasid teel silma eilsed jalajäljed. FTF'i siit ei tule...

Geomobiili parkisin aardest 242m kaugusele. Tundus, et edasi ei ole mõtet trügida. Aga no nullisõitja nime väärt (paha)tegu siiski. Panin oma geokirjapulga ja telefoni taskusse ja astusin mööda eilseid jalajälgi aarde suunas. Georada viis ilusti aardeni. No juust mis juust! Logiraamat lahti ja mis ma näen, FTF juba mitu päeva tagasi ära tehtud. Oma nime sain kirja kolmandana.

Edasi Nõmmeotsa poole, aga sellest pajatan Roka aarde kannatustelogis.

Geomobiil. Hetkel veel on lihtne

Talvine juustuauk

 6 

Pikema matkaga olen kahe käega poolt. Nõustusin Mari plaaniga Kirna asjus. Netis leitud link nõustus kah(laupäeva lõunal ilmnes, et see on nelja kuu jagu vana). Laupäeval enne väravat meil tee ääres punast lippu lehvimas ei olnud. Vabalt voli ka mööda matkarada lõppu vallutama minna või mis. Liikusime tõkkepuu juurde. Jutuks oli bronn ja telefoni numbrite jagamine. Päike paistis, ilm oli super ilus, muudkui astu pommiaukude poole. Enne sihtpunkti jõudmist tabasid meid kaks laigulist. Nad ei olnud nõus meiega pommiauke vaatama tulema ja meil lubati minna, juhul kui jooksuga tagasi tuleme. Anti telefoni numbreid, et kokkulepitud vahepunktis raporteerida olukorrast.

Aastaid tagasi orienteerumise päevakut ette valmistades teatud metsas (oli luba staabist ka selleks antud) selgus, et laigulised olid ka samal ajal kriimude nägudega metsa all täisvarustuses roomamas. Lootsin, et kui esimesed orienteerujad stardivad, siis on nad läinud. Uurisin, et kaua nad luuravad ja roomavad siin ümber puude. Tuli välja, et neil kestab järgmise päevani.

Pusle ladumine sujus ja koordinaadidki ilmutasid end. Tänane talveilm oli super. Parajalt külma, päike säras ja tuult ei esinenud. Lumes sumpamist tuli ainult pommiaukude juures õige natukene sooritada. Küllap tänu kalameestele, oli terve tee meil võimalus sisse sõidetud rööpas astuda. Toredasti järjest asuvad pommiaugud sai kiirelt üle vaadatud. Leitud tükike juustu ja esmaleidja jäljed jõe poolt tulemas-minemas. Kahjuks tuli vahva teostusega aarde juurest ruttu-ruttu tagasi lasketiiru poole lipata. Tänase seisuga ei ole hea mõte, ise lingilt infot otsida, hapu teine. Parim mis teha, kui on mõte tõkkepuu või matkaraja kaudu matkata, ikka ette helistada, enne siia sõitmist, kas Utsali rada on vaba või mitte. Tänud mõistvale suhtumisele Utsali õuel ja peitjale.

peale matka

 17 

Reede õhtul mõtlesin, et laupäeva ei tohi niisama aia taha lasta, tuleks midagi toredat teha. Krista arvas, et midagi väikest ju võiks küll. Mõlemale sobis mõte loodusesse minna. Lähedal leidmata aardeid pole, nii et vastu ööd sai uuritud Šveitsi juustu kirjelduses lisatud harjutusväljaku linki. Sel nädalavahetusel Kirnas laskmisi kavas polnud, nii et mõte sai konkreetsed kellad külge.
Hommikul sõitsime mööda libedaid teid kohale, kuid väravavalvur teatas, et mingi broneering on. Aga kedagi pole veel kohale ilmunud. Olime ilmselt väga õnnetu olemisega, igatahes otsustas valvur meid sisse lasta. Vahetasime telefoninumbrid ja sain auto tiiru juurde pargitud. Olime tiirust peaaegu välja saanud, kui valvur helistas, et laskurid tulid. Meil lubati edasi minna. Läksime. Üsna kiirel sammul, sest kuulide ette ju jääda ei tahtnud. Aeg-ajalt kuulatasime, aga laske ei kuulnud. Matkasime edasi ja pool kilomeetrit enne sihtpunkti märkasime teel meile järele jõudmas noormehi. Natuke vestlesime, õnneks saime võimaluse põnevate pommiaukudeni minna, kui tagasitee jookseme.
Eks me siis nii tegimegi. Aare oli vahva! Kahju, et siinset maastikku kauem vaadata ei saanud. Mul oli plaanis aarde juures lumeingleid teha, aga nüüd tuli sellest loobuda. (Tegelikult maastik ka ei soosinud seda.) Kindlasti on siin kordades põnevam lumevabal ajal. Aga kui tagasi tulen, siis olen targem, helistan enne värava korrapidajale. Pole tore teisest Eesti otsast kohale sõita ja kuulda, et sisse ei lasta.
Järgmisest nädalavahetusest on teel aardeni liikumispiirang ja tahvlil olid kuu lõpus kirjas laskeharjutused. Igaks juhuks sai tabelist pilt tehtud.
Aitäh aarde eest ja põneva koha tutvustamise eest!

 3 

Aitäh Reinole info eest! Mõtlesingi, miks just nüüd alles seeria 19. aarde juures selline probleem välja ilmus. Muutsin Jigidi keskkonnas kõik šušiševad normaalseks :) Lisaks panin aarde kirjeldusse soovituse Flash-i omada.

Neile kes said teate mitteilmumisega petta võivad julgesti minuga postkasti teel ühendust võtta ja saan teid päästa topelt lahendamisest.

 1 

Tundub, et HTML5-le ei meeldi "susisevad". Flashi variant vähemalt suudab "... veitsi juustu maailma!" lahenduses kuvada

 18 

Olin Tartus ja kella kolmeks olid tööasjad tehtud. Välja oli imelis talveilm, päike säras, siis ei saa ju nii vara ilma geopeituseta koju sõitma hakata, geovarustus ju nagunii koguaeg endaga kaasas. Tassi nagu kass poegi koguaeg enda autost töö autosse ja vastupidi. Ka Tartus oleks tegutsemist olnud aga Kirna kant tundus väga ahvatlev. Olin seda Kirna - Nõmmeotsa rada juba varem kaardi pealt päris põhjalikult uurinud, Roka aarde külastamiseks. Aga siis sai Roka ja teiste taoliste aarete jaoks üks suuremat sorti kanuudessandi üritus tehtud. Kirna õppekeskuse juurde jõudes kerkis tõkkepuu iseenesest lahti, läheduses kedagi polnud. Sõitsin siis õue ja pidasin auto kinni, läksin hoone poole, et keegi peab ju kusagil olema, valvur tuligi ukse peale vastu. Ütlesin et tahaks sõita autoga lasketiiru juurde ja sealt lähen jalgsi rabani edasi (ise olin sel hetkel kingadega). Valvur vaatas kella ja ütles, et täna siis tagasi ei tulegi!? See pani korraks täitsa kohmetuma aga no nii palju eeltööd olin ma ikka teinud, et see arvamus tundus liialdusena :), ütlesin, et eks ma pimeda peale jään aga täna ikka tagasi. Lasketiiru juures vahetasin riided ja hakkasin kell 16:30 astuma, päike veel paistis. Rajal olid ka ühed autojäljed. Alles siis hakkasin mõtlema, et aardel ei ole ju ühtegi logi kirjas ja see võib tähendada ju uue puzle aarde peitmist, varem ei olnud selle peale üldse mõelnud :). Aga need autojäljed võtsid selle FTF hirmu :) kohe maha sest, kes see teine ikka siia praegu trügib, kui geopeiturid. Üsnagi aarde lähedal tuligi linnamaastur vastu, pidas kinni, mehed naeravad, küsivad kuhu lähed, mina, niisama kõnnin. Mina ka naeran ja küsin, et kus kohast te siis tulete, jahimehed olete või, ma ei tunne teid ära (ise olen jumalast kindel et geopeiturid), mehed naeravad ja ütlevad ei ole jahimehed. Uurivad minu käest, et kaugele siis kõndida plaanis on, mina vastu, et pommiaukude juurde. Siis muutusid meeste näod üsna nõutuks, enam ei naernud, milleks sinna, mina, et niisama. Selle peale kehitas autojuht õlgu, ok head matkamist siis ja sõitsid minema. Aga minul tekkisid jälle FTF mõtted, selle pommiaugu jutu peale oleks ju iga normaalne geopeitur ennast paljastanud? Seal, kus oli vaja ära keerata aarde juurde oli auto ringi keeratud ja jalajäljed läksid aarde suunas, no mida, kas ikka lollitasid mu ära või?! Aga ei varsti keerasid veel ühed vanad jäljed juustuaukude vahele, ju siis värsked jäljed olid kalamehed, või kes teab, eks neid kondajaid on ju erinevaid, näiteks nagu meie :) Aga nende vanade jälgede lõpus oli muidugi juustu ala, mina ütleks pigem, et siis vene juust. Kui paradiisielukale pai tehtud uurisin ka raamatut, seal oli kirjas FTF aga rohkem ei midagi. Täitsin lüngad ära, kelleajaks märkisin 17:25. Tagasi kõndisin juba täiesti pimedas ja poole seitsmeks olin auto juures tagasi. Auto termomeeter näitas -15. Supermõnus retk oli ja suured tänud Karlile sellist põnevat kohta tutvustamast. Ei osanud üldse arvata, et need juustuaugud nii suured on.

html5 versioon seal vist veel selline pooletoobine jah, et sellega ei kuvata lõpus teadet. Kusagil sellest juttu vist ka olnud aga kiiresti vaadates ei hakanud silma.

Panin pusle kohe hommikul kokku, kui aare tuli. Ilusti tuli koordinaat ette, ei olnud probleemi.

Panin pusle kokku html5 rakenduses aga peale äralahendamise rõõmu mulle midagi muud ei pakkunud. Pildil olevad x-gisi koordinaadid ei tundunud ka aarde omad olevat. ikka vaja flash paigaldada?