Vaade Merele

Kui Keila, siis pidasime paslikuks siin ka käia, et ehk pole kummikuilm. Ei olnudki. Kitsesid ei näinud, aga värsked mutimullakuhjatised ja rebasterajad olid olemas. Aitäh, siin olime arvestanud hullemaga.

Olen minagi seda varasemalt vältinud. Tagajärgi ei oska küll mõelda miks. Pisike jalutuskäik ainult. Tänud!

Järjekordne aare, mida olen ikka nii mõnigi kord põrnitsenud, aga tegudeni polnud siiani veel jõudnud. Tegelikult oleks täna autoga aarde kõrvale saanud, aga kuna kutsa sai juba välja lastud, siis langes valik astumise kasuks. Igaks juhuks panin kummikud jalga ja hea oli, sest rohi oli märg ja nüüd see märg jäi kõik kummikust väljapoole. Tänud vaadet imetlema kutsumast, kuigi meresr ja veest oli täna asi küll väga kaugel, ja loomulikult ka aarde eest.

Suht koht läbi nõgeste pidi minema

Leitud

Meri paistis täna natuke eemalt. Aitäh peitjale!

Merd küll palju näha ei olnud, pigem oli asi väga kuiv. Sai seda asja siin piisavalt edasi lükatud, nüüd on nimed kirjas, aitäh!

Selle aarde külastust olime pikalt vältinud. Kui tulid teated, et teekond on pigem kuiv, siis tulime ka olukorda üle kaema. Oli tõesti kuiv ja hea mõnus jalutuskäik. Aitäh!

Sain merd mõni aeg tagasi läbi auto akna imetleda. Täna panin küll igaks juhuks kummikud jalga, aga sattusin sügavale mõõnaajale. Mööda merepõhja jalutada ja seejuures viite kitse kohata - on omaette tore elamus. Aitäh peitjale!

Merepõhi

 1 

Käisin ise kah kohal üle pika aja. Päris mõnus oli seal mööda jääd rattaga sõita.

Vaade nullist uisutajatele

 3 

Praegu saab aardeni ka uisutades :)

Leitud.

 3 

Praegu on õige aeg minna merele. Pilt Keila FB lehelt.

Leidsime. Tänud peitjale

Mitmeid kordi mööda sõitnud, aga tundus väga palju aega võtvat. Täna proovisime siiski järgi, kas läheb kaua. Üldsegi mitte. Tänud peitjale aarde eest.

Seda aaret oleme peljanud hirmsate atribuutide pärast, puugid, maod, okastaimed, sumpamine. Tegelikkuses nägime alustuseks kolme kitsekest. Nende eest ei hoiatanud keegi. :) Ja maastik oli ka jalutuskäik põllul, polnudki nii hirmus, aitäh!

Jalgrattaga pea nullis. Natuke võsas ragistamist ja logitud.

Meil oli täna drive in aare.Aitäh!

Märjad jalad ja natsa kriibitud sääred, aga muidu leid tuli kiirelt. Aitäh????

Täna oli siin tõeline võilille meri.

Tänan peitmast.

Atribuutide väljakutse pärast on see aare juba mõnda aega huviorbiidis olnud, aga maastiku raskuastme tõttu on jäänud tahaplaanile. Logide lugemine julgustas kohale minema, polnudki midagi hullu :)

Tänud kobrastele sillaehituse eest!

Merevaadet olen ma siin näinud, kõik lainetas. Paistis küll mere moodi.

Täna oli aare tänu koberite ehituskunstile kuiva jalaga võetav kui mitte tagasiteel süütusse rattarööpasse maandunud Reeda paremat saabast mitte arvestada.

Tänud kutsumast, oli tore seiklus!

Loodetud, kardetud merevaade jäi nägemata. Nii veider, kui see ka ei tundu aga läheduses grilliti. See maastik neli tuli küll lihtsalt kätte. Aitäh!

Hetkel küll täitsa kevad, kuid see aasta üldse vett pole, nii et sai praegugi nulli sõita. Keset põldu seisis ilus, uuem mersu. Oli seal teine täitsa laokile jäetud. Järgmisel päeval oli FB's ka postitus, et kas keegi oma autost puudust ei tunne? :D Ju siis ei tunne...

Aitäh!

Kirjeldust lugedes muigasin. Kujutan täitsa ette, kuidas Keilas merevaadet müüa võib. Täna oli siiski igav liiv ja tühi väli, polnud vaja kummikuid ega midagi. Põllu teises ääres jalutati/koolitati koera, üle välja oli hõikeid ja käsklusi kuulda, tärkavas heinas oli rohkelt pisikeste lindude vidinat ja sädistamist kuulda, samas näha ei andnud neist ükski.

Ümbruskond oli suhteliselt paksus udus aga kusagilt kaugelt võis mere hingust tunda küll. Tänud!

Leitud ja logitud. Hetkel kummikuid pole küll tarvis. Tänud!

 1 

Tulin vahepeal Keilast välja, et merevaadet nautida. Kuna lähenema hakkas südaöö, siis tegelikult eriti kaugele ei näinud. Hea, et ei näinud, mida ei näe, seda ei oska ka karta ja julgesin teha draiv-inni. Kraav ise on siiski triiki vett täis ja natuke pealegi, seega kraavi Keila poolne külg on ka hetkel mõnusalt vee all. Aga kuna tundus, et just sinna poole kraavi jääb aare, siis sõitsin geomobiiliga vette. Oht kinni jääda eksisteeris, seega seisma jääda ei tahtnud, rääkimata autost väljumisest. Keerasin vees otsa ringi ja parkisin masina kuivema pinnase peale. Leid liiga lihtsalt ei tulnud aga lõpuks siiski õnnestus aardetopsile silm peale heita. Tänud kutsumast olematut vaadet nautima.

Tänane õhtu tõi meid jällegi Keila kanti. Kaua oodanud koht tundus täna päris sobilik külastamiseks, kuiv oli ju. Tänud

Vaadet hetkel nautida ei saa, seega on paras aeg logimas käia. Tegime väikese õhtuse värskeõhu tiiru. Tänan.

Tundus, et on sobiv aeg sellele aardele järgi minna. Pole veel väga vesine ja pole ka enam aktiivne heina-puugi-ussi hooaeg. Parkisin auto suure tee juurde ja asusime teele. Kummik oli hea valik, aga nende võimeid lõpuni proovile panna polnud õnneks vaja. Jalutamine läks kiirelt ja juba olimegi aarde juures. Tagasitee läks veelgi kiiremini. Veel enne autoni jõudmist tuli meile üks traktor vastu, kelle jaoks see tee üsna kitsas oli. Tänud!

Käidud. Aitäh.

Mitu korda edasi lükatud, kuna tundus, et läheb kaua. Nüüd võtsime lõpuks teekonna ette. Polnudki väga hull. Nõgestelt kõrvetada saamine on juba tavapärane, muidu läks hästi. Natuke tiirlesime džunglis, aga lõpuks jäi silma. Aitäh!

Oli aeg kui ka minu aknast sai seda merevaadet imetleda. Lähenemistee mingit mõtlemist ei vajanud - antud kraav juba lapsepõlvest teada kuigi ausalt öeldes sinna võssa pole varem sattunud.

Valisin lähenemiseks varahommikuse aja kuna ausalt öeldes ei meeldi seda maanteed tihenda liiklusega ületada mitte üks põrm. Ilus on seal sel ajal - taevas värvilised pilved, kaugemate põldude pealt paistis udu, linnud häälitsevad ja ka maantee müra on vähem. Püksid said küll kastesel heinamaal poolde reide märjaks, aga mis seal ikka, "merevaade" ju :D. Kohapeal olin veendunud, et õige pubkt peab olema teisel pool ja läks natuke kauem, kui tarvis kuni otsustasin lihtsamast kohast ka vaadata ja vaatasingi aardega tõtt. Kuna selle mugavaks kättesaamiseks jäi pikkusest paar sentimeetrit puudu siis sai lõpetuseks veel tehtud midagi mida väga hea tahtmise puhul võib millekski ronimisesrnaseks nimetada ja võiski sääskede entusiastliku tervitusnaiskonna põõsastesse jätta ja minna veel enne kojuminekut natukeseks jõge imetlema.

Logiraamatust jäi minust tühjaks veel ainult viimane leht. Eelmiseid logisid arvestades saab veel nii umbes 6 korda logida.

Leitud! Kartsin ronimist nagu mõne teise Keila kandi aarde puhul, aga läks paremini. Täname :)

tänud! :)

Misasja, maastik 4? :D no just oli mitte kõrgust kartev isik kaasas, lootsin saada siin aarde logituks nii, et ei pea end täis laskma. Ja ei pidanud ka, selle eest võib vist peitjat tänada. Aitäh aarde eest.

 1 

Leitud sealt, kus pidigi leidma. Nähtud õitsevat kreeki, harakaid ja tee truup vabastatud kopratammist- kevadiselt vulisevad veed.

Leitud

Jätkasin eriolukorra aegset otsingustiili, võimaluse korral leides ühe aarde ikka nädalas. Kriteeriumid ajale vastavad: 1) Ammu pole leitud - check. 2) Pisike jalutuskäik ka - check. 3) Võimalikult väike võimalus kohata teisi inimesi - check. Nii jõudsingi täna siia. Parkla oli vaba. See, et ma kraavi sopa sisse astusin oli nüüd küll täiesti ebavajalik. Ei mäletagi, et nüüd kohe-kohe peatselt tuhande leiu jooksul varem sellist lollust oleks teinud. Tänud peitmast! :)

 1 

Merevaade on jälle täiuslik ja maastikunumber jälle õige.

Lumevaba talv ja õine öökülm tegid lähenemise üsna lihtsaks. Maastik pigem 2. Aardega kõik ok.

Paar nädalat tagasi üritasin läheneda ida poolt. Mere põhja taimestik osutus koerale korralikuks takistuseks. Väike Jack Russel pingutas kõvasti, hüpates nii kõrgele, kui suutis aga jäi sinna padrikusse siiski mitu korda kinni. Loobusime, haarasin sõbra kaenlasse ja rebisime sealt džunglist otsemat teed pidi linna poole tagasi. Täna lähenesime ida poolt ja oli väga mõnus jalutuskäik. Tänud!

Merd ei näinud, kuigi oli pime, polnud see ilmselt põhjus, isegi kraavides oli vett vähevõitu, jalge all krõbises söötis põld. Pärast väikest võsa uurimist jäi otsitav silma. Tänud peitjale.

Merd ei näinud kusagil, aga aare õnnestus küll leida. Hea, et GPS trajektoori salvestas, muidu oleks auto ka leidmata jäänud :D

Merevaadet ei näinud. Hea oligi, sest muidu oleks lähenemine palju keerulisem olnud :) Tänud!

Aarde poole jalutades, lookles minu ees päris korralik rada. Imestasin, et küll on palju geopeitureid siin käinud, et selline tugev georada juba sisse tallatud. Natuke enne aaret jõudis mulle kohale, et need polegi geopeiturid vaid kohalikud loomad. Võsa ääres oli näha mitmeid magamis asemeid. Paistab, et kitsed on siin puhkamas käinud. Enne veel kui aarde juurde jõudsin, leidsin kaks selle sügise viimast põldmarja. Mmm kui maitsvad. Aare ilmutas end kohe kiiresti. Suured tänud peremehele aarde eest. Kahju, et selle aastaajal merd näha polnud.

Sügise viimased põldmarjad.

Mitte mereloomade vaid metslooma asemed.

Päev otsa oli plaanis Märjamaale minna, siis aga tuli elu täiega vahele. Küll oli vaja laps bussi pealt ära tuua, uut telefoni ostma minna, tööd teha etc. Lõpuks sai kell juba viis ja Märjamaale sõit osutus ebamõistlikuks. Otsustasin siin jalutada siia ja igaks petteks panin kummikud ka jalga. Ausalt öeldes oli see päris hea mõte, mitte märja pärast vaid kõrge ja torkiva rohu pärast. Igal juhul chill jalutuskäik aardeni ja tagasi. Tänud aarde eest!

Vaade merele

Meres käidud. Aitäh!

Kiiver käis ujumas

Hea lihtne rattaga drive-in aare. Kraaviäärsel põllul sai sõita suisa kiirusega 15 kmh ja praegusel aastajal on maastiku raskusaste pigem 2.

Tegin ühe hommikuse jalutuskäiku, et nautida vaadet merele. Jõeluht või siis heina kasvanud merepõhi oli päris märg. Alguses vahetasin tennised veekindlate tossude vastu ja siis lükkasin hoopis kummikud jalga. Püksid sain ikkagist märjaks. Soe päike oli siiski väga mõnus ja üleliigne märgus eriti ei häirinud. Aarde juures hellitati põldmarjadega. Pärast maiustamist panin lihtsalt leitavasse aardesse nime kirja. Aitäh!

 4 

Aarde avaldudes tekkis omalgi väike kihelus seda lähiajal otsima minna kuigi seda merd ennast ole ju varemgi nähtud. Seekord kaine mõistus võitis ja nii ta rahulikumaid aegu ootama jäigi. Aeg käes, mina platsis.Kaardilt tundus igati hea koht olevat lennuki poolt lähenemiseks. Jätsin masina maantee äärde ja asusin georada otsima. No tee mis sa tahad, aga igalt poolt kus proovisin, oli võsa, kõrge hein ja kraav ees. Vihm oli värskelt kõik märjaks ka veel peksnud. Mina aga taas plätades. Esimene tiir tiikide juures ei kandnud üldse vilja. Jõe poole läbi nõgeste trügides jõudsin vähemalt põllule, kuigi jah, endiselt oli minu ja aarde vahel veel kraav. Nüüdseks juba aardest jälle kaugenedes liikusin jõe suunal edasi. Tegin veel mitu katset kraavi ületada, aga polnud seal ühtegi kohta kus oleks saanud läbi murda. Õnneks mitte enam väga kaugel paistis kaardilt juba põldude ühenduskoht. Nüüd oli lihtsam juba tempot tõsta ja leitud võimalust kasutada. Vahemaa aardega aga pikenes veelgi ja minu kiirvisiit hakkas aina enam venima. Olles õigele põllule jõudnud, võtsin suuna otsejoones aardeni. Aga see põld oli õel. Ei teagi mis taim seal vohas, igatahes see oli okkaid täis ja kippus säärest näpistama. Ja mida aardele lähemale, seda kõrgemaks ta kasvanud oli. Lõpuks ometi, pärast korduvalt vastu seina jooksmist, olin jõudnud aardeni. Vähemalt leid tuli kiirelt. Pärast logiraamatu määrimist võtsin vastu otsuse, et tuldud teed ma tagasi ei lähe. Kindlasti peab olema linnulennult minnes kuskil mingi purre mis mul märkamata jäi. Põld taas ületatud ja juba kaugelt paistiski kõrkjate vahel konkreetne rada. Aga loomulikult viis see ainult kraavini, ilmselgelt loomarada. Samal hetkel märkasin Keila poolt joostes lähenevat hundikoera. Ilmselt oli ta rõõmsas meeleolus, aga võõraid suuri koeri ma pigem pelgan, seega karjatasin korra niisama nii, et koer keeras hetkega otsa ringi. Siis aga tekkis kohe uudishimu, et kuskohast see koer siis ikka põllule pääses. Suund Keila poole ja silmad suunaga kõrkjatesse. Otsisin siis seda rada kuni olingi otsapidi maanteel väljas. Ehk kokkuvõttes naasesin veelgi suurema ringiga kui tulin aardeni. Ilmselgelt olin oma raja valikuga ikka korralikult puusse pannud, kilomeetrid kogunesid mühinal. Auto juurde jõudes, hakkas paar minutit hiljem ka paduvihma sadama. Oli see alles napikas. Aga merevaate saamiseks tuli praegusel ajal ikka natuke improviseerida.

Tänud.

Leitud 44 km ja 3-tunnise jalgrattasõidu käigus, mis oli sel suvel esimene.. Algul proovisime lääne poolt, aga seal ikka paras kraav ka kuivanud mere ajal ees. Siis tegime ratastega ida poolt draiv-ini. Kuigi mina olin valmis ka aarde avaldumisel kalipsos sulistama tulema. Täna oli vähemtemaatiline, kuid märksa mugavam otsida. Märjaks sain end siiski, see oli ka ainus koht, kus täna korralikult higiseks sain.
Tänud Lehole merevaate eest! Olen isegi mõelnud siin põllu peal lohetada, kui see vette mattunud on. Seni pole plaani teoks teinud, aga mine tea. Aare korras ja korralikult peidus samuti.

Draiv-in

Kuiv merepõhi

Päris nulli autoga trügima ei hakanud, merest polnud ka juttugi. Kuiva jalaga logitud hetkel. Varakevadel kindlasti palju lõbusam.

Leitud oleks pidanud pikkade pükstega tulema Aitüma????????????

Leitud ja logitud.

Rattaga sai kenasti raputavalt nulli. Siis tuli vaadata, kust poolt lähenedes on kõige vähem nõgeseid. Merd polnud kodus. Aitäh!

Oleks jah saanud praktiliselt nulli sõita, isegi madalapõhjalisega. Nii ülbeks ma parem ei läinud ja jätsin auto teeserva. Kummikud ajasin moepärast jalga, noh tagantjärele targalt sai see küll liiast :D Sest maastiku raskusaste jäi kuhugi 2.5 kanti. Logiraamatul ilutses küll tiba teine aarde nimi kui internetis, aga vast oli ikka õige asi :o) Kes siin meres ujuda tahab, võiks kevadise suurvee ära oodata. Aitüma.

Seda vaadet saan nautida iga kevad ikka mitu korda päevas tavaliselt. Seetõttu teadsin ka hästi, et kui solberdada ei viitsi ja suur raskusastet nautida, siis tuleb lihtsalt natuke oodata. No ja ootasimegi ära selle kuiva aja :) Hetkel kerge jalutuskäik.

Tee aardeni oli täna krõbekuiva kõrbe mitte mere nägu, põld oma üksikute rapsitaimetuttide all oli lausa praguline.

Tegin väikese geotripi Keila kanti. Väike jalutuskäik ja leid tuli kiirelt. Tänud peitjale.

Kuiv tee, no problemo, maastik 2 või 2,5 :D

Sai ka siis lõpuks ära käidud. Sai randutud põllu äärde aga jube kaugel tundus, kuigi viisakas jalutamine oleks olnud. Leidsin kaardipealt veidi lähema koha, küll oli palju kõrvenõgeseid. Siis sai pikad püksid jalga pandud ja uusle katsele. Kõrvenõgestest saime edasi aga siis ootas ees kraav... kus sain korraks varbad märjaks. Kui olime võpsikust väljas ja põlla pääl ütlesin sõbrale, et no oli ju siit palju parem kui oleks olnud eelmisest kohast :D

Aga kuidagi moodi sai võpsikust ka aare leitud ja lahingu väljalt lahkutud ilma puukideta, seega win win seis. Tänud :)

Nulli kannataks sõita küll aga see ei oleks ilus. Siinset vett näen minagi igal aastal, tuttav värk.

Auto jätsime tee ja kraavi ristumise kohta ning siis jalutasime mööda kraavi serva nullini. Kohapeal oli kummikutest isegi veidi kasu, hoidsid kõrvenõgeseid eemale. Hetkel merd ei näinud. Aitähhid!

Olen korra parklas käinud, aga kuna nulli sõita ei saanud, siis läksin mujale rutškat väänama. Täna aga tulin autoga ning tegime jalutuskäigu, ei jõua ära oodata seda aega, kui oleks lootust drive-in teha. Keila meri on huvitav, igakord imestan selle üle. Ja ka Emajõe mere ja teiste muusuguste üle.

Mai lõpus oli nullisaamine kerge. Maapind oli ilusti läbitav, kuigi hiljem tuli mõnevõrra pingutada, et jalanõud puhtaks saada ja taas ristiinimeste sekka heita.

Aitäh!

Üsna samal ajal kui aare välja tuli, oli mul sama mõte neid veteväljasid Keilast möödudes vaadates. Ikka hoopis teistsugune pilt kui harjunud olen, eriti kevadel päikesepaistes kui kõik vastu sillerdab. Ilmselt oleks saanud aareni kuidagi mõistlikumalt kui vettinud euroalust pooleks astudes ja mudas sumbates aga noh, seekord läks nii. Vihma kallas ka aina juurde nii et märg rohi tegi vähemalt kummikud puhtaks. Exe kohta sama palju öelda ei saanud ja nii musta koera polnud mul varem olnudki. Kodus läks otse puurist dušhi alla. Aitäh!

Kuna maa oli mere üle võimust saanud, siis ei olnud raske täna seda missiooni täita. Natuke jalutamist ning asi korras. Tänud!

Täna oli meri kajakaid täis, lisaks hulga toonekurgi ja muid vareseid. Põhjuseks muidugi see, et vaateväljas aerutas traktor. Tänud aarde eest!

Oh oleks kõik maastik 4 aarded sellised... Üksnes neli valget talda sai ära määritud

Põllale läks neli valget talda...

Leitud

mõõn on olnud...leitud :)

Meri oli kodust ära läinud. Järgi oli vaid must maa ja kiiresti jooksev jänes. Marssisime siis mööda tolmavat põldu kohale ja panime nimed kirja. Tehtud!

Aitäh siia juhatamast.

Tänud peitjale :)

TFTC!

Mere vaadet ei olnud, sai lastega mööda põldu kohale jalutanud. Tänud peitjale.

Leitud ja logitud.

Leitud ja logitud.

 2 

Küsisin Marguselt, kas teeme pikema väljasõidu või lühema. Margus vastas: "Teeme lühemalt, lähme lähemale, Keilasse". Küsis: "Mis aarde nimi?"

Vastan: "Vaade merele"

"Merele? Keilasse pidime minema ju?"

"Jah, ikka Keilasse"

"Ja aarde nimi on Vaade merele?"

"Jah"

"Ahsoo, või sedasi . . .

Kahju kohe, et jala tulime, muidu oleks ilusti nulli saanud sõita :D Aitäh aarde eest!

 1 

Pärast mitme tunni pikkust kappide koristamist uurisin ääri-veeri, et tea kas nüüd ma võiksin rattaga sõitma minna. Kui Liis kuulis, et plaanin aaret otsida, oli ta ka valmis tulema. Panime Jasperi kõhukotti ning sõitsime rongiga Keilasse.

Merevaatest oli põlluvaade saanud. Millal enne maaklerite juttu 100% tõena on saanud võtta. Aastaid tagasi Mustamäele korterit ostes ütles maakler mulle, et eramaja hoovis olevas basseinis, kuhu ostetava kolmanda korruse aknast ideaalselt näeb, käivad peretütred ujumas. Seal elatud aastate jooksul ei näinud seal siiski ühtegi näitsikut :P

Aarde juurde jalutasime mööda põllu serva kohale ning saime logi kirja panna. Tagasiteel rongile saime Selveri juurest ka maasikaid õhtuseks maiustamiseks. Aitäh peitjale aarde eest!

Jälle targem ja parem inimene. Tänud

 4 

Aarde avaldumisel ei hakanud kohe süvenemagi, kus see asuda võiks. Peale tööd, kui kiire möödas, oli üllatus suur. Aare ju nime saanud selle järgi, mida oma koduaknast korra aastas näen :D
Ega ma kiirustama ei hakanud. Pole ka seda kommet tühja raamatusse kirjutada ;) Nüüd aga tundus õige aeg see ära teha. Loomulikult olime mõnda aega pimedad. Pisut ajas segadusse ka üks eelnev logi (täpsustama ei hakka :D )
Täname! Tegelikult ootasin juba ammu, et keegi sinna miskit peidaks :)

Vaade aknast aarde avaldamise päeval

Vaade aknast aarde leidmise hommikul

Tänud aarde eest!

Seekord kahjuks merd ei näinud.

Lõpuks oli sobiv päev ka siia tulekuks, tänud.

Kuna meri oli kadunud, siis sai lihtsalt natuke põlluservas jalutatud. Tänud peitjale!

Ei jäänud suve ootama,et nulli sõita :) Sain hoopis veidike jalutada ja päikest nautida.Tänud

 1 

Kange tahtmine on asi ajutiselt kinni panna. Nüüd on meri läinud ja ligipääs lihtne.

Vaade nulli suunas

Nii làhedale kodule, ei saa ju kàimata jàtta. Seda mere juttu màletan üsna hàsti. Tànud :)

 12 

Kui aare avaldus ja vaatasin et Keila lähistel, siis esimese hooga arvasin seda merevaadet olevat Ääsmäe poole välja s6ites oleva tee ääres. Seal on neid rändlindude masse omajagu nähtud. Esialgne plaan oli see tegelikult suvisemaks ajaks jätta kui mätas kuiv on. Tean ju kll enam vähem seda kanti. Siit ju ni m6nigi kord kanuud vette lastud, aga konkreetselt selles punktis käinud pole. Kodus kll vaatasin välja oletatava lähenemistee, aga viimasel hetkel otsustasin valida selline koht kuhu autoga linnulennult k6ige lähemale pääseb. Vähemalt olin valmistunud korralikult ja kodust tulles olin valiku ees matkasaabas/kummik/kalamehepyksid... siis läksin kindla peale välja ja valisin viimase kasuks. Kuna täpselt ei teadnud mis mind ees ootab, siis jätsin auto v6tmed lähedale puu kylge. Eelmine v6tmeteuputus oli liiga hästi meeles. Hämaras ei hakanud kohe pealampi p6lema panema ja ysna ruttu sain teada et kalamehepyks oli hea valik ;) Ja siis ikka edasi ja edasi kuni v6iduka l6puni... pärast muidugi syda ei andnud rahu ja katsetasin ka yhte teist lähenemisteed...mnjaa... yhes6naga tänud peitjale värvika seikluse eest. Mere vaadet ja tunnet ikka kogu raha eest :D

Öine meri

kindel kuiv koht

6ige valik ;)

 2 

Kui Miki tegi peaaegu südaöösel ettepaneku minna seda aaret otsima, siis olin kohe nõus, et näha kuidas ta ennast nüüd sellest välja vingerdab - üritas küll igatmoodi mind hirmutada, aga see kõik oli kurtidele kõrvadele! Ohates soovitati siis kummikud jalga panna ja läksimegi - kuigi minu madalaid roosasid kummikuid vaadates venis mõne naeratus ikka eriti laiaks samal ajal oma kalameheülikonda demonstreerides. Kohapeal oli ikka enne nulli jõudmist madistamist ja pladistamist küll, palju huvitavaid ööhääli pimeduses nähtamatutelt lindudelt ja romantiline merevaade Espaki logoga :) Aarde ülesleidmine ei läinud minul just mitte kõige kiiremini ja lihtsamalt, aga lõpuks siiski õnnestus. Aitäh peitjale!

 5 

Ühesõnaga, lobisesime geopeitusest, viskasin kinda õhku, et ah, käime ära siis (ise arvasin, et nagunii pidurdab) ja lesisin diivanil edasi. Vastus oli ootamatu, et lähme. Siis pääsu ei olnud. Tõmbasin jalga kurguni kalamehesaapad, mõõtsin maa-ametis erinevate lähenemisteede kõrgusi ja proovisin kaardistada teekonda, kus laine üle pea ei lööks. See viis sihile ning edasine oli jalutuskäik pargis. Meil oli plaan, et keegi niiöelda puu all ei passi, et tops kätte saada vaid käime ausalt ära. Et kui vesi üle mõistuse on, siis üks jääb ajutiselt maha, teine käib nullis ära. Et lihtsalt käime kordamööda ja poeme kordamööda nendesse kalamehepükstesse. Tulemuseks oligi aardeleid. Esmaleidu ei lootnudki. Ise pakkusin, et mingi 4-5 erinevat tiimi on juba ära käinud. Aga võta näpust, ainult Erko. Minge julgelt, vesi on päris soe.

 4 

Pärast tööpäeva lõppu otsustasin Tallinnas veel veidi ringi liikuda ja mõnda poodi külastada. Umbes kella 18 paiku vaatasin juhuslikult GP lehte ja avastasin uue aarde. Kontrollisin asukohta - Keila! Ega siis polnudki muud juttu kui tuli kohe rongi peale minna. Aarde kirjeldus ja maastiku raskusaste ei hellitanud just erilisi lootusi, et leiuni jõuan. Aga no vaatama pidi ju ikka minema, pelgalt uudishimust. Valget aega õnneks piisas. Rongis sõites planeerisin kaardi ja ortofoto järgi loogilise lähenemistee valmis. Kohapeal pääsesin jalgrattaga üllatavalt aarde lähedale. Lõpuosa pidi ikka ilma jalgrattata jalutama. "Ookean" oli jah vägev, ennegi nähtud. Aaret kohe ei märganud, pidi ikka natuke ronima enne, kuni tops silma hakkas. Logiraamat osutus üllatulikult veel tühjaks. Esimene logi läks kirja kell 19.07. Tänud peitjale Keila kevadvetele kutsumast! Oli vahva.

Merevaade :)