Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Võrumaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.5 Suurus: väike Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Järgnev on aegunud kirjeldus, ajakohast loe 11. mai 2009 hooldusteatest - Aare kolis kivi alt välja puu otsa
"Aare koosneb kilekotti pakitud emailitud, plastikkaanega väiksemat sorti kausist, mille sisse on pandud: väike Eesti lipp, mis käis 2006 a. suvel Elbrusel, pisike mudelauto, 3 käsitsi valmistatud täringut, südame kujuline helkur, südame kujuline pesukäsn, juhend aardega ümber käimiseks, märkmik ja jupp pliiatsit. Märkmikust leiab kasuliku vihje. Koordinaadid on saadud arvestusliku täpsusega 2,9 m."
Vihje: "Pesakasti" jäänused sarapuupõõsas
A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4
N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9
Lingid: http://www.paganamaa.ee
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Lõkkekoht | Muu | 57° 35.1171' 26° 50.0480' |
Soovituslik parkla | Parkla | 57° 35.2231' 26° 50.2360' |
Aarde sildid: piknikukoht (1), pikem_matk(>1km) (1), omanikuta (1), matkarada (1), lõkkeplats (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCYQE7
Logiteadete statistika: 100 (97,1%) 3 4 4 3 0 0 Kokku: 114
Täitsime geobeargraphy kiirtellimuse - panime niiskemapoolse logiraamatu, peale mõnda aega kestvat ennastunustavalt õhus laperdamist, grip kotti ja lisasime konteinerisse ka paar pakki donotiiti - need samad, mis me mais peale Nõva käimlate rootsipunasemaks võõpamist taskusse pistsime.
P.S. Karbi nurk on natuke katki. Midagi väga hullu pole, aga kui keegi juhtub tulema ja on võimalik uus karp kaasa haarata, siis võiks seda isegi teha. Aitäh!
Ronisime võssi. Vastavalt geokaru abipalvele lisasime aardesse minigripi ja donotiiti. Aitäh!
Läti poolt tulles sai kokku teiste geopeituritega, keda hoiatasime eesoleva maastiku eest.
Tänud aarde eest!
Peale geojaanipäeva tuleb ümbruskonna aarded ka läbi käia. Trehvasime teele asudes just aarde juurest tulnud geopeituritega, kes paar sõna eesootava maastiku läbitavuse kohta poetasid. Kivid said kenasti üle vaadatud ja nimed kirja pandud. Tänud peitjale!
Üsna ammune aare aga näe ikka veel logimata. Nüüd see viga parandatud. Aitäh!
Tegime väikse matkatiiru. Meie muhe matkaseltskond venis matkarajale laiali, niiet kui logiraamatu avasin, oli seal minu nimi juba kirjas. Aitäh!
Nagu Kaupo soovitas, tulin siia Läti poolt. Aga oi kuidas ma võitlesin levi probleemiga ja vajalikud kaardikihid ligipääsuks ei tahtnud kuidagi avaneda. Pikapeale hakkas miskit tilkuma ja ära sain käidud.
Tänud.
Jalutamise asemel otsustasime siin väikese mugavuse kasuks ja sõitsime pisikese tiiruga Lätti. Sealt oli vaid jupike metsarada ja olimegi huvitavas kohas. Vaatasime kive ja leidsime aarde. Aitäh!
Tänud peitjale!
Tegin kerge kuivatuse ja võtsin läbivettinud vanema logiraamatu kaasa. Kui ära kuivab, siis laen pildid üles.
Natuke seadsin ka linnupesa ümber, et paremini ilmastiku eest kaitstud oleks.
Hüppasime jälle korraks üle piiri, seekod ei kontrollinud meid enam keegi. Aitäh!
Huvitava ajalooga koht, mis maastikul ka kenasti vaadeldav. Täpselt selline, nagu ühelt ajalooga aardelt ootaks. Väga kena ja tore, aitäh.
Lähenesime aardele Läti poolt. Tundus kuidagi loogilisema ja lühema teekonnana. Tänud
Laisaparmu aarde juurest liikusime läbi Murati ja Korneti sealseid naabrite aardeid noppides just Läti poolt siia aarde juurde. Aga enne veel jõudsime ühe LV-aarde juures järgi Yksk6ikidele, keda me olime mitu päeva aardest-aardesse jälitanud ning näinud, et jõuame neile järjest lähemale. Täitsa huvitav kohtumine toimuski siis kuskil Läti metsade vahel :)
Enne selle aarde juurde tulemist sai ära nopitud Läti naaberaare ja siis mööda matkateed otse siia. Täname aarde eest!
Matk aardeni oli tore. Tagasiteel otsustasime minna sama teed kaudu kust tulime ehk järve äärest. Valgel ööl kõndides märkasin ühte rohelist tulukest ja kohe sain aru et see jaanimardikas. Esimest korda nägin seda. Ei kulunud kaua kui märkasin kõrvalt veel ühe. Alates sellest oli meie pilgud maast ja leidsime veel ühe ja arvasin et rohkem ei leiagi. Aga võta näpust, terve raja peale leidsime kokku 23 jaanimardikat ja enamus olid kalda ääres. See oli erakordne ja meeldejääv matk. Aitäh!
Tegime väikese matka Paganamaal ja astusime ka aarde juurest läbi. Aitäh.
Kui me suuna aardeni võtsime, oli väljas juba kottpime. Kasutasime ära olukorra, et piirid veel kinni pole ja lähenesime lõunanaabrite kaudu. Lasime pimeduses ikka mõnusa lauluga, kui Kaupo korralikult pidurdada sai, sest korraga oli meil tee peal ees paras lehmakari. Sel hetkel ei osanudki valida, kas natuke ehmata või naerma hakata. Mina otsustasin siiski naermise kasuks. Õnneks selgus, et lehmad ikka päris oma peaga pimeduses ringi ei konda, vaid kaks vanameest ajavad neid vitsakestega taga. Ootasime, kui loomad tee pealt ära said ja võtsime suuna aardeni. Saime 70m peale. Mina läksin otsima ja olin väga tänulik vihje eest. Tänu sellele tuli leid kottpimeduses kiiresti.
Sellest sai seekordse matka pikim päev - ligi 30 km. Palavaga pealegi. Paganamaast on mul mälestused ainult mingisuguse kooliaegse ekskursiooniga, millest mälestusi eriti nagu ei olegi. Nüüd saime uuesti tuttavaks. Koroona-aegsed piirivalvurid teadsid rääkida lõbusaid lugusid piire ületavatest matkaradadest ja meie rahva isolatsiooniaegsest matkalembusest. Aare korras ja leitav, aitäh.
Mõnus matk imeilusa sooja kevadilmaga. Juba olid mõned toomingaõied lahti. Metsaalune valendas jänesekapsaõitest. Tänan!
Paganamaa platsil otsustasime telkida sel aastal esimest korda. Saabusime küllaldase varuga enne loojangut. Panime telgi püsti ja pakkisime moonakoti, mida teel aardeni tühjendada. Aarde leidsime kiiresti ja tegime talle hoolduse. Päikeseloojangu ajaks oli meil plaan tagasi vaatetorni jõuda. Sellega läks meil väheke kiireks, sest nautisime ilusat jalutuskäiku järvede kallastel. Karl ergutas mind järskust mäest ja vaatetornide treppidet üles. Nii jõudsime õigeks ajaks tippu ja saime loojangut nautida.
Selle aasta esimeseks telkimiseks valisin välja Paganamaa RMK platsi. Paistis olevat samaaegselt nii ilusas kui ka ägedas asukohas. Lisaks võimalused autoga ligidale saada ja vaatetornist päikest ära saata.
Kohale jõudes viskasime esmajoones pilgud platsi peale. Puuhalud - natukene; lõhkumispakk - nüri; grillrest - terve; ümbrus - ideaalne. Sättisime telgi püsti, et koht niiöelda ära broneerida. Kuigi vaevalt meiesuguseid ümbruskonnas liikvel oleks olnud, kes nii varakevadel ja suvalisel argipäeval telkida plaaniks. Kui telk püsti, siis sättisime seljakotti head paremat - karbitäie maasikaid, Jäägri plasku ja hooldustarvikud aarde jaoks.
Aardele lähenesime mööda mäe harja ja tagasi piki järve kallast. Torni kohe ronima ei hakanud ja jätsime selle pärastiseks. Lugesime infotahvleid ja nautisime jalutuskäiku linnulaulu saatel. Null või siis Eesti-Läti piir jõudis oluliselt kiiremini kohale kui arvanuks. Koht oli põnev ja leid kiire. Pärast hooldust asusime tagasiteele. Kui poleks koroonat, siis oleks teinud ka selle 70 meetrise kõrvalepõike Läti poolele aga ei hakanud lolli mängima ühe +1 leiu pärast. Tagasiteel imetlesime järvedele tekkivaid peegeldusi ja päikese valguse mängu. Kikkajärve keskel oleva laudtee ääres kohtasime roostikus olevat luige pesa. Hiljem sattusime peale ka ühele madalapõhjalisele aerupaadile. Lõpuks kui oli aeg tagasi mäkke ronida, siis läks raskeks. Viimased minutid tiksusid päikeseloojangu suunal ja meil vaja ronida mega järsk mägi ja veel ka vaatetorn. Ergutasin Mairet ja ühes sellega ka iseennast. Jõudsime edukalt tippu, kus saime nautida päikesepaiste viimaseid hingetõmbeid. Vaatetorni tipus kohtasime Rolf Roosalu ja Dagmar Oja, kes muretsesid, et ega me telkides ära külmu.
Kui taevas oli mattunud sügavasse värvide mängu, oli aeg tagasi telkimisplatsile suunduda. Ehitasime lõkke, sättisime valmis magamisasjad ja jäime ootama grilli jaoks söe tekkimist. Keset pilkast pimedust tulid meile külla külalised - piirivalve ülesandeid täitvad politseinikud. Uurisid meilt, et kes me oleme, kust tuleme, kauaks jääme jne. Kui kõik oli korras, siis esitati juba tuttavad mureküsimused meie magamistingimuste üle. Kinnitasime, et kõik on hästi. Edasi algas chill&grill. Kui meel hea ja kõhud head paremat täis, viskasime küljed maha.
Oli väga mõnus kevadõhtu.
Aitäh aarde eest!
<_Eelmine |1.päev|2.päev|3.päev| Järgmine_>
Vastasime palvetele ja hooldasime aarde. Ehk siis lisasime uue minigripistatud logiraamatu ja markeerisime aardekarbi. Linnumaja jäänused sobivad maskeeringuks hästi. Nüüd läheme ronime Paganamaa vaatetorni päikeseloojangut vaatama ja RMK platsile selle aasta esimest ööbimise chill&grilli tegema.
Millegipärast on see koht külastamata ja peale Luhasoo külastust oli just parajas kauguses, et valges saaks aare logitud. Kuna grillimiskoht oli vaba ja PPA ametnikud, kes ilmusid välja ei tea kust ja umbes 5 minutit peale meie parkimist, olid meile märkinud, et Lätile kuulub pool järvest, otsustasime pisut keha kinnitada. Sussutasime oma kalkuniliha vorstisid ja mugisime salatit, et ikka jõudu jaguks. Aardeni oli linnulennult 2,2 km. Edasi matkasime läbi liivakanjoni järve veerele ja seal rada pidi aardeni. Logitud sai videvikus. Tagasitee kulges juba ülemisel rajal. Autoni jõudmisel olid linnud juba magama läinud ning kottpime. Tore matk ja tänud uut ja kaunit kohta tutvaustamast.
Pagan võtaks, see paganama Paganamaa mulle ikka tõsiselt passib! Pagan nagu ma olen... Parasjagu kui mootori seiskasin ja sihtpunkti käsitsi gepsu sisestasin, laekus parklasse kaks sportlikku noort heade matkajalatsitega ning istusid kõrval seisvasse Läti numbrimärki kandvasse autosse. Kas geopeiturid? Vat ei tea. Läti poolelt saaks ju autoga tegelikult aardele palju lähemale. Aga vahest nad teavad, et Eesti pool kulgeb palju ägedam ja mõnusam matkarada? Oli kuidas oli, igatahes pool tunnikest hiljem leidsin tõesti logiraamatu vahelt lätlaste lisatud uhiuue logipaberi, kus kirjas kaks nime + LV käesoleva kuupäevaga. Logiraamat on praktiliselt täis jah, kuid tagakaane sisekülg kõlbab samuti kirjutamiseks. Niisiis lisasin enda nime ikka õigesse märkmikku eestlaste juurde :o)
Juba Eesti poolel võis näha suunasilte kirjaga velomaratons. Peale leidu piiripostide ümber kooserdades nägin sernaseid neoonpunaseid märgistusi otse mudale joonistatuna, otsapidi lausa lompi kadudes :D Täna sai Lätis käidud kõva kümme korda küll! Nagu ennist autoga, nii nüüd jalgsi sörki lastes, andis tunda kuidas märja muru ja muda peal väiksemadki kallakud tõsiseks katsumuseks osutusid.
Kuivõrd tegemist ikkagi tavalise aardega, siis täpsustagem põhiandmeid:
Muu info peab paika.
Pärast Rõuge aardeid oli kell sealmaal, et loobusin kolmest planeeritud aardest, sõitsin otse Krabisse. Krabi poes tegin kiire lõuna koos antropoloogiliste vaatlustega kohalike jorsside teemal ning sõitsin üle piiri Lätti. Sain ühe LV# aarde kotti ning siis tulin siia. Tegelikult oleks mulle meeldinud jätta need kaks naaberriigiaaret siin ootele, kuniks on mahti siiakanti matkama tulla. Aga noh, mine tea, kas ja kunas seda juhtub.
Peaks tõdema, et sõit siia oli omaette lõbus katsumus. Openstreetmap'is on teed valesti klassifitseeritud, seega navigaatorid juhatavad läänepoolset rada pidi (viin kohe OSMi parandused sisse). See aga tähendab kuskillt majade vahelt läbi putkamist, ümber tellisehunniku sõitmist, tõuse ja järske laskumisi mööda ligast ja porist rada. Tegelikult saab oluliselt lihtsamini kohale, kui võtta idapoolsem tee. Valiku küsimus muidugi. Logisin naaberaarde ära ning kavatsesin Kaupo logi järgides tulla sinna 66 meetri peale. Sõitsin läbi oja, mäest üles piiritulba juurde. Siit aga läheb ju rada aarde poole edasi, seega keerasin vasakule Eestisse ja põrutasin mäe otsa. Sain nii 40 meetri peale aardest radade ristmikule. Jätsin motoputuka sinna ning jalutasin kivide juurde. Ega eriti aimu ei olnud, kust ma otsima pean hakkama, sest geps pani seal puude all ikka segast. Tegin siis niisama ringe ja otsisin kase taguseid pesakaste. Lõpuks märkasin pehkinud lauahunnikut sarapuupõõsas. Nojah, hooldusteade on juba 5 aastat üleval, nii vanu logisid koha peal ei lugenud. Võiks tõesti vihje ära muuta. Vaevalt, et keegi hakkab seda uut pesakasti siia vedama, kui seda pole 2014. aastast saati juhtunud. Kõik hilisemad leidjad (mina k.a.) ei saa taastada, sest õiget peitmisviisi (ega kaske) ei tea.
Siin Paganamaal pole ju Eesti mobiililevi ollagi! Pidin läti levisse ümber kolima, et mingisugunegi pilt ette saada, kuhu minna vaja. Sai tehtud pikem jalutuskäik, kokku tuli 5km ja pärast preemiaks mõnus suplus järves. Tänan.
Eile õhtul avastasin, et meie järgmine aare on 900. leid. Mõtlesime kuidas seda suuremalt ette võtta ja variandiks jäid kas Eestis Paganamaa matkarajal asuv aare või Läti poolel asuv naaberaare. Otsustasime ikkagi kodumaise aarde kasuks. Sõitsime torni juurde, ronisime üles, tervitasime sõbraliku viipega lätlasi ning panime sihi paika. Järgnes troopiline džungel miljoni sääsega ... panime pikemad riided esimesel võimalusel ning tänasime ilmataati, et andis täna kümmekond kraadi mõnusama ilma kui eilsed 30+ kraadi. Vahepeal oli sääski vähem ning ka aarde leidsime kenasti. Väga huvitav kunstiteos. Kuna käsil oli viimane leht logiraamatul, lisasime natuke paberit, kuid järgmine võiks viia uue ja viisakama. Ka naaberaare ahvatles meid ja nii avastasime hetke pärast end teiselt poolt piiri ning saime kirja esimese Läti aarde. Suur tänu!
Rattad jäid kuhugi kilomeetri peale maha, edasi tulime jala. Mõnus matkarada kuskil maailma lõpus :) Aare polnud päris vihjele vastavas kohas, aga kuidagi koba peale saime leitud. Aitäh!
Tulin Läti poolt ja parkisin end 66m peale nagu Paavo oma logis lubas, täitsa tehtav. Tõusud ja langused olid korralikud ning autoga poleks julgenud tulla, aga mootorrattaga olid just mõnusad. Taaskord pean tõdema, et ei saa me läbi Lätita.
Sai kogemata tehtud pikem jalutuskäik kui algul plaanitud. Kena koht.
Kunagi olen siin matkaraja alguses käinud ja telkinud. Siis oli ka palav ilm. Vahva oli siin taas olla. 4,7 km matkarada sai läbitud märkamatult. Korra ka Lätis käidud sealset aaret logimas. Mõnus matk puude varjus 30 kraadises kuumuses, mille lõpetuseks sai mõnuletud järvevees. Aitäh!!!
Plaaniks oli külastada Eestimaa ühe kaugema nurga aardeid ja et eriti ahvatlevaks osutus Lõunatipu aare, siis järgmisteks aareteks said sellele lähimad. Ilmataat oli krutskimees ja viskas meile selleks plaaniks +30 kraadi kuuma. Ilmselt tunduks üsna hull mõte minna 4,7 km rajale selle ilmaga, aga lootsime heale õnnele ja tuligi välja, et see rada on täiesti käidav sellise kuumaga. Rada on terves ulatuses puude vilus. Lõpus tuli meelde ka naaberaare, nii jalutasimegi rahulikult üle piiri ja panime ka Lätis logi kirja. Üks väga vahva matkarada imeilusate järvede ääres. Suvel on ju järveilu nii kaugemalt silmaga imetledes kui ka lähemalt ehk vees sulistmisega rõõmu pakkuv. Suur tänu peitjale!
Jaanipäeva ringsõit Läti piiri ääres seni käimata vaatetornidega tutvudes. Mööda sõites sai ka aare üles korjatud. Õnneks kontrollisime ka rahvusvahelist lehte ja saime samast kõrvalt ka ühe lätlaste aarde kätte.
Karp on üldiselt korras, aga logi on niiske. Kui keegi on pikemalt minekut planeerimas, võiks niiskust imavaid pakikesi kaasa haarata.
Peale eilset kolmekümne ühte kilomeetrit üles alla üles alla läbi soise pinna ja jälle üles alla jne liikumist, oli ikka täiesti tappev siit järve äärest aarde juurde üles minna. Viskasin lihtsalt oma koti keset rada maha ja loivasin aarde poole. Aare ilmus kiirelt, aga kurb oli see, et ei olnud kaasa võtnud vajalikke vahendeid aarde parandamiseks. Panin logi kirja ja asetasin karbi oma varemete vahele tagasi. Nüüd oli vaja veel tagasi veereda koti juurde ja jätkata oma teed. Täna on vaja läbida järgmised kolmkümmend kilomeetrit. Ma vist olen hulluks läinud. See ei ole normaalne ennast niimoodi tappa.
See aare oli meie geopäeva peaeesmärk. Enne matkarajale suundumist külastasime torni. Andis ikka ülesse ronida. Tornist avanes kauge vaade Eestimaale aga lätlased oskasid omale vaate varjamiseks kõrge metsa ette kasvatada. Matkarajale suundusime ujumiskoha juures ja jalutasime mööda järvede ääres kulgevat matkarada aardeni ja tagasi. Aitäh.
Leitud RMK matkatee Pähni-Ähijärve lõigu teise aardena. Tänud peitjale!
Olen kunagi püüdnud sellele aardele läheneda teisest kandist aga siis jäi see vaid ebaõnnestunud ürituseks. Kuna täna olin võtnud plaani kaks rada läbi jalutada, parkisin auto parklasse, surusin fotoaparaadi ning veepudeli kotti, mütsi pähe ja asutasin minekule...
Jalutamist ja ilu oli omajagu. Aarde peidukaga on tõepoolest nii, et see vajaks hooldust. Sellest on järel hetkel vaid hunnik laudu. Avastasin hooldamise vajaduse alles parklas logisid lugedes ning vajalikke riistu mul ühes ei olnud.
Tänud jalutuskäigu eest!
Tornis olin varem ka käinud aga matkarajal mitte. Mõnus jalutuskäik oli. Tänud!
Väike jalutuskäik Paganamaal, mille käigus ka logitud. Aarde konteiner kehvas seisus, aga aare ise ok.
Tänase aardetiiru kõige kaugem punkt. Ilm oli kergelt udune, igasugused linnu- ja muud hääled lõid džunglimeeleolu. Rahvast ikka liikus matkarajal: kohtusime mugukoera ja jalgratturitega. Aardekonteineri väline osa tahaks tõesti meistrimeest otsijaks aga natuke veel kestab. Tänud peitjale!
Olen Paganamaal käinud paaril korral mitu aastakümmet tagasi. Seekord otsustasime ühildada selle aarde otsimise ja Paganamaa matkaraja läbimise. Algul tutvusime Vanapagana jalajälgedega. Siis parkisin auto laululava lähedusse ja laskusime järvede juurde viivale matkarajale. Tutvusin Väikese ja Suure Liivakraaviga, ning järveäärne rada viis meid kindlalt aarde poole. Loodus on siin üsna metsik. Siiski oleks meeldinud, kui järve äärse ja ka pärastpoole läbitud ülemise matkaraja ääres oleks olnud mõni ilus pinkidega ja katusega puhkekoht. Samuti lootsin, et vaateid järvele on rohkem avatud. Väga vahva oleks olnud siin kohata Paganamaale omaseid skulptuurikesi. Oli vaid üks vana kurblik üksiku vanapagana kujuke. Järgmistele Paganamaa päevale võiks külla kutsuda leedukaid, siis oleks mets kohe neid pagana kujukesi tihedasti täis. Siiski usun, et siin on koos looduskaitsjatega mõistlike lahendusi võimalik leida. Siis on ka pühapäeva jalutajaid siinsetel radadel rohkem loodust nautimas. Nii mõtiskledes avastasin, et Liivajärv, Sarapuujärv ja Kikkajärv on jäänud seljataha ning olen kuidagi sattunud juba Lätimaale. Nutitelefon näitas, et lätlaste, GC1WYBX Kornetu grava, on vaid 60 meetri kaugusel. Otsisin siis selle ennem, kui siin oleva aarde. Suundusin tagasi Eestimaale ja peagi olin aarde asukohas. Olin siin meeldivalt üllatunud, kuna olin oodanud siit leida tavalise kivikalme. Kuid siin nähtu oli kuidagi müstiline ja eripärane. Aare avaldas ennast kiiresti. Tagasi teeks valisime sama matkaraja ülemise tee. Matkarada oli korralikult märgistatud. Ja peagi sai see 5km matkaring tehtud. Ka vaatetorn sirgub nüüd taas uhkelt oma künkal ja pakub tornivallutajatele kauneid vaateid. Kuigi olime pärast seda kõike päris väsinud jäime jalutuskäiguga rahule. Tänud peitjale huvitavat kohta näitamast.
Paganamaa kandi kohta lugesin kunagi lapsepõlves juba ja sellest ajast peale on see paik minu jaoks olnud müstilise auraga ümbritsetud. Aarde nimi jäi ka esialgu täitsa salapäraseks. Kujutasin ette, kuidas satume ürgsetesse metsadesse ja järvede äärde, kus heal juhul ühtegi inimhinge peale meie uitamas pole. Parklasse jõudes vajus mu suu ammuli ja silmad läksid suureks nagu tõllarattad, sest terve metsavahe oli autosid paksult täis. Pidime ikka üsna kaugele sõitma, et enda geomobiilile ka koht leida. Igas vanuses rahvast sagis ka kõikjal. Hiljem selgus, et igal aastal juuli teisel nädalavahetusel toimuvad seal Paganamaa päevad. Aardeni viiv rada enamikku sellel üritusel osalejaid küll pikemalt ei huvitanud, nii et mingil hetkel saime loodusesse ja vaikusesse sukelduda. Järvevaated teekonnal olid tõesti hingekosutavad. Kui lõpp-punkt paistma hakkas, sain lõpuks sellest ka aru, miks aardel just selline nimi on. Logid olin enne kenasti läbi lugenud, seega teadsin kohe, mida ja kuskohast otsida. Kaua otsima ei pidanudki. Karp ja aarde sisu olid kenasti korras, aga ümbritsev pesakast tõesti lagunenud mis lagunenud. Koht ise oli väga mõnus ja mul oli hea meel, et sinna sattusime. Tagasiteele asutades kihutasid meist mööda jalgrattamatkajad. Jalutasime seekord natuke kaugemale ja mäe nõlvast üles ronides sattusime otse laululava kõrvale, kus parajasti esinemine algamas. Kuna kõikidel teistel olid kollased käepaelad, mis andis aimu sellest, et ilusate silmade eest seda kontserti kuulama jääda ei saa, lasime tasahilju jalga. Vaatetornis jäi ka seekord käimata suure rahvahulga pärast. Oli tore ja tänan peitjaid siia juhatamise eest!
Mõtlesime rahulikult aaret otsida, kuid sattusime hoopis külapeole. Siiski sai rahulikult matkarajale ja aardeni.
Tänud!
Vihjet võiks muuta. Pesakast on jätkuvalt sobiv, aga otsida tuleb seda sarapuust.
Siia matkasin koos Siimuga, kellel olid jalad 3 järjestikusest võistlusest päris kanged. Eks ta siis venitas neid tasapisi. Selle käigus sai aare leitud. Olin võtnud kaasa igaks juhuks uue logiraamatu ja pliiatsi, kuid pesakasti parandamiseks vajaminevaid vahendeid mul kaasas polnud. Kaske, mida nulli panna, samuti mitte. Tegelikult pole aardel seal sarapuupõõsas kah häda midagi. Hetkel oli ta kuiv ja suuremaid puudusi ma ei täheldanud. Keegi meistrimees võiks kasti veidi kohendada, kui aaret otsima satub. Aitäh! Paganamaal olen käinud ennegi, kuid siia kivikalmejuurde sattusin esmakordselt!
Võtsime ette 4,7 km matkaraja, mille lähedale aare pidi jääma. Sisestasime kordinaadid kuidagimoodi valesti, igaltahes sai 4,7 km'st 9,6 km- tobudel ikka juhtub. Lähenesime rajale (laulu)lava kõrvalt. Rada kulges järve kaldaid mööda- väga ilus kant. Kivikalmest panime algul südamerahus mööda ja keerasime u kilomeetri pärast tagasi kui vea avastasime. Aaret otsisime algul kaskedest aga leidisme sarapuudest- tasub edaspidi hoolikamalt logisi lugeda :) Aarde sisu on korras. Peidiku kast tahaks kohendamist. J: pliiatsi, kõrvatropid; V: orava kujukese. Muideks, vaatetorn juba püsti ja näeb hea välja, ainult trepid veel puudu. Tänud peitjatele!
Koer Benno tuli ka meile teed juhatama. Aarde asukohta siiski ei näidanud. Kaski oli palju, ühegi küljes "pesakasti" ei olnud. Oli ära lagunenud, leidsime hoopis sarapuudest. Aitäh.
Kena kant, ainult et kaua nad seda vaatetorni nüüd siis ehitavad? Mingid postid on maa sisse taotud või valatud, aga tundub et aastaga pole midagi eriti muutunud. Mõnus muguvabadus piirkonnas. Tänan!
Peatusime ühes taluhoovis. Meile jooksis vastu suur kollane koer, kes saatis meid kuni aardeni ja hiljem ka tagasi. Kui meist möödus mõnekümne meetri kauguselt metsanotsu tegi koer pähe näo, et tema ei näe ja ei kuule. Tagasiteel kõndisimegi nii, et koer jalutas ühel pool ja metsanotsu ragistas põõsas teisel pool.
GP 1486 / GC 1729
Leitud. Aitäh! Talu koer saatis meid aardeni ja tagasi.
Oli mõnus jalutuskäik mööda matkarada. Ka piiripostid hakkasid silma kauni järve ääres. Aare oli tõesti huvitavas kohas. Tänud peitjatele.
Kaardi järgi paistis aare lausa tee ääres olevat. Paraku oli teel ees eravalduse märk. Aardeni jäi kilomeeter. Otsustasime, et ei hakka tundmatut teed igaks juhuks rassima ja sõitsime peitja soovitatud parkimiskohta. Sead olid seal kõvasti tööd teinud ja ilusa muruplatsi puha üles sonkinud ja kiik oli ka vanadusest ära nõrkenud ja kokku kukkunud. Aga muidu igavesti kena koht. Lõpuks tegime terve 4,7 kilomeetrist matkaraja läbi. Lõpp oli huvitavas kohas. Koordinaat oli küll oma 30 meetrit mööda, aga õnneks oli eelmistest logidest abi. Aitäh peitjatele.
Eelmisel suvel sai Joosepiga see matkarada läbi tehtud, niisiis parkisin juba tuttavasse kohta ja tegin 1+1 kilti aardeni ja tagasi jalutuskäigu. Täpselt paras, et kiires tempos selg niiskeks saada. Oli näha metssigade tegutsemisjälgi ja ühes kohas metsa all ehmus minu lähenemise peale üks parajalt jurakas tume lind, kellel oli tükk tegemist, et õhkutõusuks vaba ruumi leida. Kas tõesti kotkas?
Õigesse kohta jõudes näitas geps, et olengi üsna täpselt nullis. Tiirutasin veidi ja tundus kahtlane. Nüüd vaatasin selle pilguga, et kuhu seal ise aarde peidaksin ja lähenedes hakkaski otsitav silma. Toimib ka niimoodi ilusti. Aitäh jalutuskäigu eest!
Saime ilusa matka ekslikult 3km pikemaks seigelda.
Peale seda toitsime kalu priskeks nuumatud parmudega ;)
Suured tänud! Meile väga meeldis!
Tegime ära terve matkatee ringi, vaatamata GPS seadmetele oli matkatee märgistus meie jaoks niivõrd eksitav et suutsime 5 km ringi 8km pikkuseks venitada. Ujumiskoht maitses seega palaval päeval imehästi. kaldaäär oli väikeseid ahvenaid ujumas täis. Seega jahtisime oma kehadega parme ja sääski ja söötsime neid siis ahvenatele - tundsime sedasi kerget kättemaksu eelmisel tunnil meile tekitatud piinade eest. Aardelaegast hoiab koos jah esivanemate vaimsus aga väike kaasaegne materiaalne remonditugi kuluks ära ikkagi
Vajab siiski hooldust: linnumaja on nii mäda, et ükski kruvi enam sees ei püsi, vajub lihtsalt laiali. Haamer siin enam ei aita, oleks vaja uut ümbrist. Karp ja sisu on korras, ei tahtnud neid siiski vanamoeliselt kivide alla peita ning jätsin kõrgemale, kuniks peidukas veel koos seisab.
Hommikuse energiaga tegime matkarajale tiiru peale, kokku 4 km ja sekund alla tunni. Vihma kallas nii, nagu oleks kraanid lahti unustatud, tõotas tulla tore esimene puhkusepäev :) Aarde leidsin hõlpsalt, kuid kast lagunes avamisel nii, et teda oli võimatu samasse kohta jätta. Tõstsin kõrvaloleva puudegrupi peale, kus on alt niipalju toestust, et karp peiduka sees püsib.
Palav päev oli jätnud oma jälje ja nii kaalusime jupp aega parklas, kes istudes, kes lamades rändavaid pilvi kaedes, kas ikka matkale asuda. Või äkki hoopis telk püsti panna ja laagrisse asuda. Ehk hoopis hommikul matkale asuda...
Lõpuks saime ikka laiskusest jagu ja haarasime veepudelid kaasa ning raskeim osa oli leida õige raja ots.
Metsas selgus, et sääsed olid uskumatu kiirusega paljunenud ja eelmise päeva idüllist saanud hoopis vereimejate paradiis. Vehkisime siis nagu jaksasime, kes millega, aga sääsed said kõhud vist ikka täis. Vesi kulus ka hirmuäratava kiirusega, sest jube palav oli sel maikuu päeval. Lõpuks olime kohal, sai selgeks aarde nimi ja vihjet täiesti adekvaatselt tõlgendades tuli leid kibekiirelt.
Ja oh üllatust, tagasitee oli tunduvalt lühem. Õnneks. Jalad olid väsinud, seega langesin vist kui mäda õun pingile lesima. Ja rändavaid pilvi imetlema. Ja sääski söötma. Need saadanad olid nüüd siia ka juba jõudnud. :D
Pagesime autosse ja kadusime nelja tuule poole...
Aitäh aarde eest! Vahva algus (parkla) ja võluvalt müstiline lõpp.
Tuttav koht varasematest aegadest,kui veel torn oli olemas ja imelisi päikeseloojangu pilte säält tehtud... Aardeni oli paras Erna retk- kuid see mäng vääris küünlaid... Pööraste punt oli energiast niivõrd tulvil,et minusugune vana päss pidi tugevalt pingutama,et päikeselõõsale vastu panna. Aare oli korras- ümbrus hingematvalt kaunis... TFTC :)
DCCCXLIV. Jätkasin oma rattasõitu Luhasoolt siia läbi Krabi küla ja viimaste eesti talude kõrvalt. Minu kaardil olnud tee küll päriselus lõppes talu juures, kuid nägin peremeest, kes andis loa jätkata, mingi vaevumärgatav rada siiski oli ja jõudsin ilusasti aarde lähedasele matkakale. Kivikalme üle vaadatud ja aaregi leitud. Jätsin ränduri. Tagasi Misso poole läbi Läti, oli küll ka seal plaanis mõned aarded teel võtta, kuid kuna rattaring oli oodatust pikem ja söögipoolist kaasas ei olnud, kimbutas juba vaikselt energiapuudus. Kokku uksest-ukseni tühised 82 kilomeetrit.
Auto jäi olematu vaatetorni juurde ning astusime mööda metsarada kand ja varvas 1,6 km aardeni. Teel oli näha, et kevad on täies hoos. Kohtasime kahte armunud konna, kellele ma õnneks peale ei astunud ning kolme kitse, kes väga lähedalt metsa tuiskasid, mõlemal poolel oli ehmumist. Kohapeal selgus, et tegu polegi tavalise aardega, mõistatus ikka. Õnneks mitte väga keeruline. Aitäh matka eest, seda me just tahtsimegi pärast pikka töönädalat.
Vajab siis või ei vaja hooldust. Lätlased massiliselt leiavad ja keegi ei kurda. Pole kuskil hooldusvajadust
Loomulikult üritasin igasugu võimatutest kohtadest aardele ligi pääseda. Lõpuks leidsin matkaraja. V: TB J: puu.
Kuskil üsna tee lõpus on märk. Pühapäeva hommikul kell 7 olime seal märgi taga ja mõtlesime mis edasi teha. Mingi auto tuli vastu. Peremees ise sõitis kuhugi minema. Saime teada, et jah see lõppebki seal ära. Kunagi läks tõesti edasi aga enam ei lähe. Reaalselt pole ka seal enam teed olemas. Jätsime siis auto maha ja läksime jalgsi. Kohapeal läks üle tunni aja. Kui kiirelt ei leidnud siis joppisin neid tolasid, kes kirjelduse kuskile logisse topivad. Levi seal peaaegu et polegi ja seega läks tükk võimlemist, et mingit 2009 aasta logi telefoni sisse imeda. Vihjest ei saa siiani midagi aru. Töllerdasime seal ümber nulli, kuni lõpuks leidsin õige koha. Logiraamat oli täiesti kuiv ja pesa oli ka ühes tükis. Parim tulemus oli 24 meetrit nullist.
Sai tehtud kena jalutuskäik mööda Paganamaad ja aardele pilk peale heidetud. Peale vihjele vastavate mitmete peidukohtade kontrollimist sai ka aare leitud.
Meie lipsasime autoga nii lähedale kui ilma loodust lõhkumata sai. Seejärel seadsime sammud metsa. Jube head kiviaia materjali saaks sealt. Aga ilmselt pole sünnis...!
Nii linnupesa ise kui sees olev karp on katki, sisu niiske, logiraamatu lehed lahti.
Lähenesime Läti poolt, kus viib kena matkarada aardeni. Pisike jõenire, mille ületasime, kubises kaladest. Ilus :) Kopraonu õppeväljak oli samuti muljetavaldav. Aare ise aga oli seest niiske ning linnupesa hakkab samuti lagunema. NB! Kui tegemist on tavalise aardega, siis peaks ta ikka olema koordinaatidel!
Sai siis ette võetud 1.6km matk sinna, mis oli väga mõnus. Aarde leidmisega nii hästi ei läinud, tõesti ei saa isegi hetkel arvuti taga vihjest aru. Suured tänud Hannesele, kes soovitas mulle just sealt läheneda, kust ma lähenesin :)
Juhatas meidki gps kõigepealt kurja märgiga talu juurde, aga kuna Marju on sela kunagi mingeid intervjuid teind siis ei tahtud kauemaks jääda. Proovisime Läti poolt, aga ei tundunud usaldusväärne. Lõpuks läksime ikka vaatetorni kaudu, Focus ja Marju jäid umbes kilomeetri peale ja ma panin mööda matkarada. Paganama ilus loodus, kui klassikuid tsiteerida. Kitsed, sügis, tibutas veel vihma, vähemalt kolmes kohas olid julgemad oma trandulettidega sisse jäänud - mõnus, mulle meeldis. Kalme juures peilisin suuna välja ja edasine läks kähku. Aare kohal ja korras. Suurim tänu suunamast!
Läks juba pimedaks. Alguses vast sada meetrit sai ilma, kuid siis tuli juba taskulamp välja võtta. Seega peaaegu kogu matk ja otsimine käis taskulambi valgel. Vihma ka sadas. Torni juurde ei jõudnudki.
Aarde juurde viiv matkarada algab tegelikult sealtsamast vaatetorni juurest, aga me otsustasime ühte teist teed ka proovida, et jalavaeva natuke vähendada. Natuke see õnnestus ka, aga lõpuks jõudsime välja ühe talu juurde, kust edaspääs oli märgiga tõkestatud ja ega tegelt poleks tahtnud ka edasi minna, üsna porine oli. Linnulennult jäi sealt aardeni veel umbes 1.6km, aga me kõndisime enne veel matkarajani ja siis sedamööda edasi aardeni - kokku tuli ühe otsa pikkuseks vast 2km.
Peidukoha enda leidsime üsna ruttu, ka ilma vihjepildita. Kuigi nullpunkt on natuke mööda, tuli lihtsalt ümbrust natuke uurida ja käes ta oligi. Aaret ümbritsev kilekott oli märg ja võib-olla just seetõttu oli rooste aarde konteinerit natuke näksima hakanud, aga sisu oli kuiv ja heas korras. Ei võtnud midagi, jätsime smileyhelme. Aitäh peitjale ilusa jalutuskäigu eest :)
PS! GPX failis on selle aarde lühendatud nimi vale - on 19-21saj, aga peaks olema 9-11saj.