Vandoo47: I am relocating in another country and will be unable to maintain the cache. I have physically removed the cache. I plan to re-activate it in my new country.

Alguses üritasime igasugusest võsast läbi ronida, kuid lõpuks leidsime väikse raja, mis meid kenasti aarde juurde juhatas. Tänud!

Õigelt poolt läheneda pole hullu midagi. Vesised kohad jäävad kõrvale ja ka okastraadist mahub läbi. Lahkudes silkasid ka mõned kitsed taamal, seega kannatlikum mees võib ka prae kätte saada, mida siis Hiinalinna BBQ-le külakostiks viia. Aitäh!

Tõesti kena kohakene. Puhkasin siin peatselt haljendava mätta peal tükk aega ja rüüpasin ära viimase solgivee, mis mul kaasas oli. Siis pistsin Coca-Cola pudeli tagasi kotti ja olin jälle virgem. Tegelikult mõnus vanakooliaare.

Leitud :) Tänud!

See aare on tükk aega kaardil mädanenud, sest kaaslase kindel veendumus oli, et seda tuleb minna võtma tahkema maapinnaga. Nüüd ta millegipärast arvas ümber ja et nagunii juba siinkandis olime, siis miks mitte proovida. Enne aga sai veel lähikonnas tiirutatud ja otsitud hoonet, kus suveteatri Odysseuse eksirännakute käigus kunagi mõnusal peol käisin ja seda kaaslasele ka näidata tahtsin. Kaaslane jahvatas samal ajal mingist lennujuhtimsitornist, mis mõni aeg tagasi maatasa tehtud oli. Pärast mõningat (seekord meie enda) eksirännakuid nii maastikul kui ka mälestuste ja pildimaailmas selgus, et tegemist on ühe ja sama ehitisega, mille kunagise asukoha kõrval me end parkinud olime. Mis ma ikka muud oskan öelda, kui tere tulemast Tartu, idiootlike mõtete linna. Läksime siis lohutuseks Chelsea poole teele, sest mine tea, millal sealgi kuivendama hakatakse, inimolevustel ju eksisteerimisruumi vaja. Praegu takistasid vaid küll suured murdunud puud teed ja kaaslane avaldas arvamust, et ega väga edasi pole mõtet enam üritada. Et teelaadne toode kulges täpselt õiges suunas, siis mina otsustasin ikka proovima minna ja leidsin täitsa toreda kõrge kuiva raja täpselt õiges suunas. Ja nii me aardeni jõudsimegi. Vihje jäi täiesti arusaamatuks. Tagasitee kulges juba sündmustevaeselt. Nii et tahket maad oodanud aare sai botastega ja kuiva jalaga võetud. Kui juba Raadile satutud, tiirutasime veel ringi ja käisime ka Deaf Mutesi kaemas. Sealgi on maa lagedaks tehtud, aga õnneks tuleb vist vaid päikesepark.

Võsavahel läks korraks suund sassi aga väikese tiiruga tulle polnud ka mingi mure. Nädal tagasi, kui esmalt plaanisin tulla, oleks olnud ideaalne. Praegu kergelt porine ja vesine aga jätkuvalt väga hea. Suvel saaks siin mõnusasti sääski toita ja puuke korjata. Koht on üsna eraldatud aga kunagi ammu on tublid inimesed oma rehvid ja metallist kraanikausi ikkagi viitsinud nii kaugele metsa tassida. Kuulasin kraavis vulisevat vett ja jäädvustasin nime.

Suhteliselt suvalise koha peal. Aga nagu need raadiraja aarded “mittekusagi” maalt meid siia on toonud, siis ütleks, et sobib teemaga hàsti kokku. Arvan et praegu kus lund väga vähe ja maa külmunud, on parim aeg neid aardeid otsida.

Raadiraja 4 juurest suundusime selle aarde poole. Kolmandiku tee peal nägime lumel aarde suunas minevaid jälgi. Kuna keegi niisama suvalisse võssa tavaliselt ei lähe, siis eeldasime, et tegemist on geopeituriga. Seega jälgisime gepsu ja jälgi ning jõudsimegi aardeni. Siin oligi paar päeva tagasi üks geopeitur käinud. Täname!

Soovitan tulla talvel, sest võib arvata, milline pesa siin sääse-aastaajal on. Tops leitav, sisu kuiv ja korras. Aitäh peitjale.

Peale mõnusat õhtut, ööd ja hommikut Kukemetsas oli kavas veel aardeid loodusest. No see siin võib öelda, et on looduses, ja Tartu linna piiridest jääb välja ka. Igatahes tundus, et see üksik täpike siin Raadil piisavalt häirib, et nüüd talvistes tingimustes ära käia. Teised olen teinud siin ikka lokkava rohelusega. Aga täna oli mõnus, teekond sama nagu errvee kirjutas. Ei mingit vastu nägu peksvat võsa, samas ka mitte põlvini lumes sumpamist. Tehtud!

Raadiraja 4 juurest OTSE siia tulemine polegi nii lihtne :D

Leitud, logitud, tänud!

Ei olnudki nii võsakas kui senimaani arvatud. Või talve eel tundus niimoodi. Asfaldi pealt läks järjest kahaneva kvaliteediga teekene. Lõppes see kolme jämeda puuga risti üle tee. Õnneks sellise vahemaaga et alt-üle-alt ronimine. Edasi risti nulli poole. Igasugusedi loomaradasid oli seal palju, nii et väga ei pidanud teed murdma (nagu Aardla jäeve ääres). Aare kuiv ja korras. Tänud peitjele

 5 

Päevavalgus hakkas tasapisi kaduma ja ilmutas end pimestavalt vaid läbi puuderägastiku. Kaardilugeja juhtimisel jõudsime põllulapi seni tundmatu nurgani, kus meid ootas ees harjumuspärane võpsik. Nullile lähenedes tekkis kaardilugejaid juurde ja kõik nad tahtsid oma teed rajada. Täppi läks seekord Kristenil, kes kasti esimesena leidis. Väga uhke. Logisime, vehkisime võidu sääski peletada ja seadsime punkti järgmise aarde peale. Mina okastraati ei kohanud, aga keegi vist hüüatas küll vahepeal. Danke!

Õhtusöögi aeg!

Ma sain siin 160m peale ja viskusin võsasse. Lõpuni välja oli hull rabelemine. Tagasi tulin mööda kraavipõhjasid, seal ei olnud vähemalt nii palju oksi ees. Kummikud läksid asja ette.

Leitud

Päris kobakas teine. Siin on kunagi suurem tulekahju olnud. Tänud

 1 

Mina ei näinud kahjuks aarde konteinerit, sest minul polnud vastavaid jalatseid,aga samalajal kui Janar käis logimas mina laulsin ja üritasin mitte sääskedele söönuks saada.Lõpuks sai logitud ja hakkasime tagasi auto poole minema. Tänud aarde eest!

Selle aarde poole autoga roomates, tuli meile võsavahel vastu kaks vilkurites politseiautot. Kohe võttis selja sirgu ja tuli mõte, et millega ma nüüd hakkama saanud olen. Õnneks ei olnud see meie pärast ja meie teekond jätkus autoga nii kaugele kui võimalik. Seejärel jätsime auto maha ja alustasime jalgsi teekonda. Sellel hetkel, kui enam kohe mingit rada edasi ei läinud, jätsin Mia maha, kuna tal puudusid vastavad jalanõud, et selles kohas liikuda. Natuke ekslemist ja oligi aare meil peos. Tagasitee läks juba kiiremini. Suured tänud siia kutsumast ja aarde eest.

Autoga liiga lähedale ei hakanud seekord trügima, vaid valisime jalutamistiiru paari Raadi aarde külastuseks. Teekond ja ajavalik sai päris optimaalne, sest võsa tundus päris vähe olevat veel. Aare hakkas ka kohe silma - mis nii viga jalutada. Tänud peitjale!

Tundub, et praegu oli üsna hea aastaaeg seal võsas müttamiseks ja sai üsna otse minna. Mõnes kohas on küll teed natuke nagu ookeanid või sood, aga vähemalt pole veel alustaimestik võimust võtnud ja ka veetase oli vist küllaltki madal siiski.

Hing ihkas loodusesse. Mõtlesin: Raadi - see on ju loodus. Mõeldud-tehtud.

Madalapõhjalisega sai üllataval kombel 150 peale. Edasi tabasin teolt venekeelsed noorsandid, kes suure kilkamisega palgi abil porilompi ületasid. Lasin neil lõpetada ja astusin tagantpoolt ühe sammuga üle :)

Edasi leidsin georaja, siis vahepeal kaotasin selle, siis leidsin uuesti, siis eksisin ära ja üritasin ületada kraavi, mida ei tulnudki ületada. Küll vedas, et praegu tulin - lehtedega oleks palju keerulisem. Kast ise oli mõnus vanakool, nagu 2003. aastast välja hüpanud.

Tagasiteel komistasin motomeeste otsa, kes olid suht üllatunud olemisega, miks ma küll siit võsast välja astusin. Raadil elu käib. Aitäh!

Lõpuks leidsin kummikutega sõbra, tänu millele saigi see aare lõpuks uuesti ette võetud. Ei olnudki tegelikult eriti märg, pigem porine ning korralike saabastega oleks samuti käidud saadud. Leid tuli tänu suurele karbile kiiresti. Vihje jäi arusaamatuks. Aitäh!

Kerge jalutuskäik metsas.

Leitud !

Tahtsime jalutada, aga jube lige oli kõik, jätsime veerandi kilomeetri peal pooleli, kuni maastik kuivab.

Raadiraja aardeid võttes jäi ka see koht meile tee peale. Täitsa korralik kirst teine, ketti pandud ja puha :)

Ragistatud ja võetud!

 1 

Ilm soosis sõpradega Raadi lennuväljale matkama minekut. Alustasime Hiinalinnast ja lõppsihiks sai võetud Eesti suurim rehvihunnik. Paar aaret jäid kutsuvalt teekonnal tee peale... See aare oli peale võsast läbi trügimist "nopi ainult" leid. Tänud peitjale!

veits võsas ragistamist ja leitud.

Sõnad on siin üleliigsed. Vaadake eelnevat pilti ja peaks selge olema, et kui ikka silt ütleb, et võsakas, siis on ka võsakas. Päris inspireeriv ronimine, pärastpoole tundus Hiinalinna daatšade rajoon juba suisa tsivilisatsiooni kiirteena.

Neli viis päris suurt siili külitas ka aardest kümnekonna sammu kauguses. Vaadake, et neile talvel lumega siis peale ei astu.

 1 

Hakkasime siis raadiraja kuuenda juurest minema. Kui kaardi peal tundus põlluserva mööda lähenemine hea valik, siis kaks sammu hiljem selgus siiski, et päris nii ka ei lähe. Teiselt poolt sai õnneks vähe viisakamalt ja peale kraaviületust jõudsimegi kohale. Aardega läks omajagu aega, aga lõpuks sai ta ikka leitud. Nimi kirja ja siht saepurulastele. Tänud peitjale!

leitud hea maskeering

Aare Raadil, aga üllatavalt hea, lihtne jalutamine oli meil. Võsa polnud ka hullult ja ühtegi looma ei kohanud ning aare ka korralik tükk. Aitäh peitmast.

Esimese hooga oli plaanis georondiga minna, aga kuna see oli juhuslikult kinni pargitud ja ilm oli ka mõnusalt kuiv, siis tundus, et võib ju jalutada ka natuke. Nagu kiuste hakkas autost väljudes vihma tibutama. Õnneks mitte väga hullusti, ja võsa polnud ja väga tihe. Aare on täitsa tubli tükk. Tagasi tulles leidsime õige teeraja ka üles. Kui autoni jõudime, siis lõppes ka vihm. Aitäh peitjale.

Tegelikult läksime teist aaret Raadile otsima, leidsime ka, aga oh seda vana kanapead küll, kes pliiatsi maha jättis. Kuna logida ei saanud, siis tulime siia ja palvetasime, et siin oleks kirjapulk konteineris olemas. Oli. Aitäh, peitja, tore aare!

Aardekarp oli vahva tõesti! Aitäh!

Pärast puhkavate lennukite geomasendust seadsime sammud siia. Proovisime paari lähenemisteed, aga otsustasime ikkagi esialgset otse põhjast tulevat sirget kasutada. Ei hakanud autoga kuigi kaugele trügima, nii et saime edasi-tagasi 1.3 km käia, osaliselt ka rinnuni heinas ja kerges võsas. Kokkuvõttes polnudki midagi hullu ja 20 minutit võis ära kannatada. Kast oli aus ja nänni piisavalt.
Aitäh metsa ja võssa kutsumast! Põldu ega okastraati ei silmanud. Ja võrreldes puhkavate lennukite 1.0 peidukaga on siinne 2.5 selgelt üle paisutatud.

Korralik tükk. Sobib Raadiraja seeria mõtteliseks pikenduseks ka hästi.

Ei võtnud midagi, sai jäetud peotäis logi kirjutamise ajal tapetud sääski.

Aitäh.

 1 

Jalgratas - olemas

pimedus - olemas

vaevuhõõguv lamp - olemas

vettkartvad jalatsid - olemas

sääsed - olemas

vihm - puudub

Mis seal ikka, minek. Rattaga nii lähedale kui kuuvalgel nägi, suurematest porilompidest käekõrval mööda. Siis viskasime rattad võssa ja jala edasi. Kenake rada viis läbi võsa aardeni, ei pidanud väga üleloomulikku pingutust tegema. Peagi olime nullis, koordinaat täpne, kiire leid, omajagu sääski. Korralik konteiner, seda muret vist ei ole, et pliiats jäi maha, vähemalt 6tk oli neid aardes.

Paik tekitas kuidagi tuttava tunde.

Aitäh!

5796.

 8 

Ilmateade lubas tänaseks viletsat ilma. Kui aga õhtu kätte oli jõudnud, ei paistnud seda viletsat ilma kuskilt. Kahju oli kohe, et päev niisama maha jobutatud. Otsustasin selle heastada geopeitusega ja Raadirajale tekkinud punktid üle vaadata. Joonistasin kaardile juti valmis, mis moodi Chelseale ja Raadiraja 6-ele läheneda ning läksin liikvele. Arvasin, et kuna paar tundi on ikka veel valge, jõuan päevavalguses ära käia...
Kui olin auto ära parkinud ja liikvlele läinud kuulsin sajakonna meetri pärast künka taga justkui koerte purelemist. Seisatasin. Õigepea oli künka otsas noor sokk, kes põrnitses mind. Selle asemel et eemalduda, nagu nad tavaliselt teevad kui olen neid kaugelt metsas näinud, otsustas ta mulle hoopis lähemale tulla. Panin näpud suhu ja vilistasin kogu jõust. Seepeale hüppas ta umbes pooleteise meetri kõrgusele ja pani plagama. Seisin ja mõtlesin, et kuna olin oma kilomeetrise teekonna alguses ja juba loodusega silmitsi, kas on mõistlikum äkki tagasi pöörata ja tulla mõnel sellisel kellaajal, kui loomi liikvel pole. Aga homme sajab ju vihma ja millal ma jälle viitsin selle asja ette võtta? Lähen parem edasi...
Veidi võpsikus ekselnud, leidsin justkui rajakese. Kuna see paistis kattuvat joonega, mille ma omale äppi märkisin, astusin mööda seda minna. Ühel hetkel olingi aarde juures.
Tänud! Ilma selle aardeta poleks ma küll vist siia ekslema tulnud :)

Aga muidu oli kena...

Inimesed on mugavaks muutunud. Ma olen inimene - järelikult samuti mugavaks muutunud. Ja kui niimoodi suvalisse võssi kutsutakse, siis tänapäeval tekib kohe küsimus - miks? Retooriline küsimus. Täpi värvimiseks loomulikult :o) Ja noh, tegelikult ma muidugi tihnikuid pelga ega põlga. Karp oli aus ja aare järgib igas mõttes klassikalise vanakooli reegleid. Mõistatusliku nime osas samuti :o) Chelsea - miks?

 1 

Ainuke aare, mille jaoks jäi Tartus aega. No ei meeldi sellised karbid kusagil suvalises kohas võsas. Aitäh.

Tänud aarde eest!

 1 

Tegin täna Subaruga väikese tiiru ja sain aardest 172m kaugusele. Jalastusin ja sukeldusin võssa. Kuiva jalaga õnnestus nullis ära käia.

 1 

On ikka koht jalutamiseks. Vähemalt nägin palju loomi. Rebast, kitse ja konni. Aitäh!

Sattusin rattaga mööda sõitma ning loomulikult tegin pisikese peatuse. Ei olnud varem sinna sattunud, aitäh juhatamast!

Olemas

Leitud

Eile matkasin Raadiradadel ja kõndisin selle uue aarde ligidusest samuti mööda. Aga kuna mul seda punkti kaardil ei olnud, siis ei teadnud siia tulla. Täna tulin viga parandama. Matk nulli oli märg, mudane ja võsane. Igal aastajal saab olema paras väljakutse nulli jõuda. Mul jäid varbad kuivaks. Aitäh!

Kristjan andis teada, et Tartu ligi veel miski GC lehel olev tegelane avaldatud. Käisime panime nimed kirja. Aitüma!

Raadiradade vahel ka see aare leitud. Tänud!

Oli huvitav jalgsimatk Raadirajal,aitüma!

Leitud.

Kiire leid loogilisest kohast, tänud.

 1 

Eelmisel kevadel sain Matu Saepuruküla külastades võrdlemisi traumaatilise kogemuse osaliseks ja olin üpris kindel, et ei tule siia enam kunagi tagasi. Kui Chelsea GC-s avaldus, olin üpris kindel, et ei tule siia enam kunagi üksi tagasi. Kui Helle-Mari ütles, et ta ei plaaninud täna üldse tuuritada, siis mõtlesin, et küll on see sõltlase elu ikka tore, ajasin ratta väravast välja ja asusin teele. Imetlesin kohalike ehitusinseneride oskust käepäraste vahenditega silda ehitada, mis mulle arusaamatul moel veel siiani oma eesmärki täidab ja ega see ongi põhiline. Majadest möödudes üritasin mitte liiga kõvasti välja hingata. Maastik meenutas mõnusat Tartu rattamaratoni rada, mida täiega nautisin ja tee peal teretasin paari kohalikku, kes oma kaelad paigast keerutasid. Sõitsin nii kaugele kui gps lubas, panin ratta puu külge lukku ja palvetasin, et tagasi tulles veel vähemalt raam alles oleks. Pisut võsa, paar kraaviületust, üks sillaehitus kohalikelt ekspertidelt snitti võttes, sümboolne muttavajumine ja nullis ma olingi. Võtsin logiraamatu välja ja vaatasin, et oooo, esimene leht on tühi. Juba rõõmustasin järjekordse FTF-i üle kui järsku usk tartlaste kiirreageerimisse taastus - avasin logiraamatu teiselt poolt ja panin Janecki järel oma STF-i kirja :D Chelsea TB tuli ka minuga kaasa!

Tänud aarde eest! :)