Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Ida-Virumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde on peitnud geopeitur mrsinnahiovain , kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe vasakul pool või allservas) kaudu.
Vaata prillidega või ilma, su ees on põlevkivipiirkonnale omane tööstusmaastik. Siin on L-kujuline “laguun”, astelpajupõõsad, kive ja tolmu. Taamal telemast, maantee, inimeste majapidamised, põllud ja metsad. Omamoodi ilus, aga samas valus.
Kastis on hunnik vanu prille. Kui soovid, jäta oma Wranglerid või Guccid karpi ja võta karbist Pranglerid või Muccid asemele ;)
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid: ilus_vaade (1), drive-in (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC89NT3
Logiteadete statistika: 49 (96,1%) 2 4 0 0 0 0 Kokku: 55
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
30.12.2022. Tulime sylli00 28.7.22 logi peale kohale. Tõesti rotid ära viinud. Auk järel. Ju siis kellelgi oli rohkem tarvis. Kuna sellisel kujul taastada pole võimalik. 18.6.19 sai üles pandud. Arhiveerime raske ohkega.
GC lehel omanik soovib arhiveerimist.. kuid tundub, et ei oska seda teha.
Üks kaaslane unistas terve tänase geotuuri selle aarde leidmisest;). Kohale jõudes leidsime eest tühja pesa, kus ilmselgelt oli enne konteiner end varjanud. Tegime ka laiemaid ringe, aga ka ümbruse põõsastes ei leidunud miskit.
Ilm oli jahe ja tibutas, keegi veeprotseduure nautima polnud asunud. Sõitsime treppi ja logisime. Aitäh!
Autoga sai mõnusalt lähedale, seejärel pisut kiviklibul komberdamist ja olimegi peidupaiga juures. Panime nimed kirja, heitsime pilgu prillidele ja proovisime pärast kive tagasi panna natuke hoolsamalt, et kasti mitte liialt muljuda.
Tagasi autoni jäi teele palju astelpaju põõsaid, mis oma erksavärviliste marjadega lausa kutsusid maiustama. Avastasime, et pikliku kujuga marjad olid väga mõnusa maitsega, kuid ümaramad väga vastikud. Oma päevase vitamiiniannuse saime igatahes kätte. Aitäh!
Prille kaasas polnud, seega jäid kutsid ja mutsid karpi. Tänud
Arvestades aarde vanust, siis nägi kast ikka üsna räsitud välja. Karta on, et kividega mängimisel saabuvad kiirelt ka tagajärjed. Vahetuskaupa ei teinud, kuna päikseprillide valik oli olematu, see eest nokitsesin aaret natuke paremasse seisukorda, kuigi karta on, et kauaks sellest abi pole.
Tänud.
Karp sai ruttu leitud, kahjuks oli see üpris lagunenud. Silver tegi kiirhoolduse ja pani nagu karbi nagu legokomplekti tagasi kokku. Ma korraks küll kaalusin prillide vahetust, kuid jäin siiski enda omade juurde.
Logides mainib Ahto punaselt määrivaid kive, Laur räägib oranžist.. tundub, et värvipigment tuhmub ajaga, sest meie jalatsite ninad ja tallad said kollaseks.
Veekogus oli hulk mugusid jahutust otsimas. Päike oli tõsiselt kõrvetav siin.
Geokuhjast õnnestus esimese hooga mööda tormata.
Aitäh
Siin just toimetas üks teehöövel ning tee oli kohati täitsa suuri kivimürakaid täis, mille vahel sai slaalomit proovida. Parkisin auto veekogu äärde ära. Seejärel liikusin tuult ja lörtsisadu trotsides nulli. Pistsin logi kirja ning kiiresti autosse tagasi. Läbi akna vaatasin ka veidi ümbrust. Tagasiteel oli teehöövel juba ka suuremalt jaolt kivid eemale nüginud. Tänud!
Wranglerit polnud võtta, pidime oma autoga kohale jõudma. Geokuhi paistis kaugele ja peagi oli logiraamat käes ja käed oranžid. Uhke karp. Tänud!
Väike autoorienteerumine tehismaastikul. Suuri karpe on ikka hea leida. Küll aga jäid kõik "cucci-muccid" aardesse, isegi mu leitud "nomname" päikeseprillid tundusid paremad. :) Koht veesimaga tundus aga igati sobilik, seega tegin väikese pikniku ja hommikukohvi ning selle kõrvale logisin varasemad leiud. Polegi vist sellisel maastikul enne piknikku pidanud. Aitäh!
Siin Ida-Virus ringi sõites kohati tõdesime, et oleks ikka pidanud tulema Wrangleri venna Cherokeega siia neid aardeid otsima. Aga tulime hoopis Tojootaga ning tegelikult tõi ka see meid siia ilusti kohale. Kuna me prillikandjad ei ole, siis ei tea me neist peenetest kaubamärkidest midagi ja panime lihtsalt nimed raamatusse kirja. Aitäh.
Lühikese etteteatamisega loomavaatlussõidu teele jäänud logimine. Oli sobiv hetk ja panime Janekiga nimed kirja. Loomavaatluse käigus õnnestus näha lugematul hulgal jäneseid, paari kitse, 5-pealist metssea karja, karu ning ilvest. Kehvemal aastal ei näe Tallinna loomaaias ka ilvest, tuleb tänulik olla.
Valges oleks leid ilmselt kordades lihtsam olnud, aga kolmekesi ei läinud ka pimedas ülemäära kauem aega enne kui üks meist seda ilmselget geokuhja märkas. Vaatasime pakutavad prillid üle, aga minu näokujule ei passinud ükski paar, seega vahetuseks ei läinud :) Tänan!
Mõnus ilm rattaga sõitmiseks. Algul küll pelgasin, et hakkab kole külm aga tegelikult täiesti nauditav ilma sääskede ja lõõskava päikeseta. Ahto proovis enam vähem kõiki prille oma ninale ja üks sobis talle paremini, kui teine. Tänud!
Päris omamoodi kant. Aarde sisu oli tore. Ainult, et kivid on kõik mingi punase määriva ollusega siin. Aitäh.
Aare viis jälle huvitavasse kohta. Väike jalutuskäik aarde juurde ning saime nimed kirja. Vahepeal piilus taevast isegi juba päike. Aitäh peitjale!
On siinkandis alles uhked erateed. Kui olime paarsada meetrit aardeni jalutanud, siis avastasime ka tee, mis kohe aarde kõrvale tuli. Aga ei hullu, jalutuskäik on ka vahel tore. Aitäh peitjale.
Mõnus väike jalutuskäik, aare ise sai ka täitsa mõistliku ajaga leitud. Tänud peitjale!
Väljas oli juba pime ja ega ma hästi aru saanud, kustkaudu Guugel mind lähemale juhatas. Ise kaarti süvenemata kütsin aga aina edasi, eramajast ja aia taga lõugavast penist mööda, täistuledega kuni karjääri servale, millest alla sõitmine sobinuks ehk Wranglerile, aga mitte Octaviale. Niisiiis jalastusin - vaid 200 meetrit veel minna ning autotulede kustudes lakkas isegi eemalt kostuv haukumine. Ortofotot vaadates oli selge, et siia pääsenuks ka madalapõhjalisega palju lähemale muidu. Taskulambi lülitasin sisse alles nulli jõudes, kuna võimalikke peiduviise oli täpselt üks, siis otsimistsükkel jäi tõesti minimaalseks. Omapärane aardekonteiner isemoodi sisuga üsna ulmelises kohas - päris sürr komplekt kõik kokku. Aitäh.
Tantsuplatsi juurest tulema hakates vaatasime ortofotolt lähenemistee välja, ühelgi kaardil neid teid peal ei ole. Siin, karjääride maal, muutub maastik ikka liiga kiiresti, et kaarditegijad sammu jõuaksid pidada. Õnneks viimasest maa-ameti ülelennust saati ei ole trastilisi muutusi toimunud ja saime kenasti nulli. Ma jäin veesilma äärde, Kaupo sõitis lausa nulli.
Oleks gps rohkem sisse zoomitud, oleks ehk aarde kõrvalegi sõitnud. Nüüd sai 20m jala käidud aga hea drive-in siiski. Mind pani imestama, et siiani see plastikkast veel terve sellise külakuhja all. Sisu oli äge, ei osanud seda oodata.
Lugedes aarde nime ei saanud ma kuidagi aru, et milline seos saab sellel kohal olla baltsakslasest Vene armee ohvitseri Wrangleriga. Hiljem, peale leidu, Kunda poole sõites suvatsesin ka aardekirjeldust lugeda, ja tundsin end kui malevapealik filmist malev, kes sakslastega võitlemiseks pakus välja ehitada suur siil ja selle sisse palju väikseid siile.
Tegelikult mulle vanad karjäärid meeldivad, need muudavad maastike ja peale inimtegevuse katkemist võtab loodus ruttu ohjad enda kätte. Peagi pole enam aru saadav miks on järsku sellises tasases kohas veesilmad ja künkad. Need kõledalt niisked, lagastatud, hüljatud betoonurkad olgu siis Stalini või Nikolai II või tema eeltsaaride ajast püsivad hirmsate ja kõledatena sajandeid. Karjäärides aga paistab päeval päike, sajab pilvest vihm, talvel saab suusatada ja õhtuti saab päikeseloojangule silma teha. suur tänu siia taaskord toomast
Tegime draiv-ini. Mõtisklesime tükk aega, kas selleks oleks Mägi-Aivari Jeep Wranglerit vaja olnud. Seda meil polnud. Aarde leidsime lumeta ajal kenasti. Lumega läinuks hullemini. Ujuma täna siin ei saanud. Tea üldse, kas passibki. Võtame veel ühe viimase aarde ja suundume Kohtla-Järvele Suveseiklust alustama.
Aitäh peitjale ka Ida-Virru uusi aardeid peitmast! Aare korras, vast nii ka püsib. Sisugi oli huvitav :-)
Viimane aare ennem Suveseiklust. Ühes sellega ka kõik Ida-Virumaa aarded taaskord leitud. Leid tuli kiiresti. Aitäh kohta näitamast!
Kuna tee tõi meid jälle Jõhvi, siis valisime tagasiteeks selle piirkonna. Vahetuskaupa ei teinud. Auto jätsime päris mitu meetrit kõrgemale, kui aardekarp oli.
Tänud!
Siim oli siin juba täna korduvalt rattaga vihmas kihutanud, pärast võistlust saabus minu kord. Mulle sobivaid prille polnud, jätsin McDonaldsi lelu. Aitäh!
Koht jällegi selline huvitav, nagu Ida-Virumaal neid leidub. Kuna guugel juhatas meid teed pidi, mis viis põllu peale, siis meie tähelepanu pälvisid tee ääres olevad ponid ja üle 100 pealine hobusekari. Tänud!
Uue aarde avastasime mõni minut pärast avaldamist ja kuna teinegi sealkandis veel leidmata, läks sõiduks. Täielik vanakooli aare, vihmade ja lumega kaua vastu ei pea. Äratulles lehvitasid järgmised, Janika ja Margus, sõbralikult. Törts juttu ja teist otsima. Aitäh.