Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Põlvamaa Raskusaste: peidukoht 2.5, maastik 2.5 Suurus: mikro Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Lõuna-Eesti paadiga sõidetavate jõgede ääres on häbiväärselt vähe aardeid, mis pakuksid põhjust jalakuivatuseks ja seljasirutuseks. Nüüd üks selline juures. Ahja jõge mööda Koorvere poolt allavoolu tulles jääb peidupaik kohe peale Valgemetsa raudteesilda vasakule kaldale.
Peidupaiga läheduses on Valgemetsa puhkeküla, kus on juba üle 50 aasta peetud igasuviseid noortelaagreid. Viimased kaks aastat on siin koha leidnud ka Päästeala Noortelaager, mille raames toimuva geopeituse päeva puhul see aare avaldubki.
Aare ei asu puhkeküla territooriumil ja temani jõudmiseks ei ole vaja territooriumile siseneda. Midagi lõhkuda ega kangutada ei ole vaja. Pliiats kaasa!
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Parkla | Parkla | 58° 8.8598' 26° 58.1042' |
Aarde sildid: ujumiskoht (1), soovitan (1), pliiats_kaasa (1), piknikukoht (1), lumega_leitav (1), lühem_matk (1), lõkkeplats (1), ilus_vaade (1), gpsita_leitav (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8B6TB
Logiteadete statistika: 40 (80,0%) 10 5 2 1 0 0 Kokku: 58
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Kevadkoristus 2023.
Leidsin maast logiraamatu, peidukoha leidsin ka, kõik muu oli kadunud. Tänud!
Sellist peidukat poleks oodanud. Ära tulles tulid mööda jõge kanuutajad. Soovisime neile ägedaid kärestikke. Tänud
Tulin sealt noortelaagrist ja vaatasime aarde üle koos aarde omanikuga. Väga ilus looduslikus kohas. Vihma hakkas sadama ja saime aarde peidupaiga juures ka peavarju. Aarde leidmisega oidi veidi vaeva nägema. Tänud peitjale!
Tegime kanuumatkal siin lõunasöögi, aga ei suutnud seekord näha ega leida. Äkki järgmine kord:)
Kuidagi palju aega läks siin. Mingil hetkel, kui olime logisid sirvinud ja saanud kinnitust, et see polegi mingi tulin ja võ(i)tsin aare, otsustasime siin tervet päeva mitte veeta.
Aga tänud ikka! Koht kaunis ja liikumine kah tihe - rahvast möödus hordidena nii mööda vett kui mööda vee äärt. Eks meieg tuleme mõni teine päev siia tagasi ja võtame grillivärgid kaasa, et otsides vahepeal kõht tühjaks ei jääks :)
Leidsin peidukoha tegelikult juba eelmisel kevadel, kuid tookord oli aare plehku pannud. Nüüd siis jõudsime uuesti siia. Autoga saime väga lähedale ning alustasime kõmpimist. Jalas olid küll botased aga lumi kandis piisavalt. Aare oligi sama koha peal ning saime kiiresti logi kirja. Aitäh peitjale, väga ilus koht!
Lume tõttu päris õiged käidud rada ei leidnudki, seetõttu valisin eelnevalt trükitud jalajäljed raudtee kõrval. Silmad-kõrvad lahti hoides on ikka üsna turvaline aga alati tasub kavast vaadata, kust poolt rong tulla võib :) Aga ground zero ehk null osutus alguses kõvemaks pähkliks, kui ma arvasin. Tegelikult kulus otsimisele ehk 15 minutit, millest enamus aega lugesin logisid ja kütsin ülesse võimalust, et äkki ei leiagi. Lõpuks loobusin poleerimisest ja vaatasin silmadega- tagajärjeks edukas logimine. Jõgi tundus ka päris ahvatlev kajaki sõiduks :)
Kuna meie selle jõulu tähistamise koht osutus praktiliselt selle aarde kõrvale, siis ei saanud juhust kasutamata jätta, et aaret korjata. Vedasin enne sauna ennast veel lume sisse sumpama. Võrratu ilm. Kohapeal sain ikka natuke poleerida, enne kui sõrmed õige asja taha jäid. Mul oli millegi pärast silme ees pilt väikesest aardest. Aga välja ta tuli. Suured tänud peremehele aarde eest.
Tänu logidele siin väga kaua ei läinud. Täname!
Ilm oli ideaalne väikseks tsiklitiiruks ja see aare oli just sobival kaugusel. Tuustida sain omajagu, kuidagi suutsin õige koha kahe silma vahele jätta. Ilmselt geopimedus või lithsalt oskused rooste läinud. Aga lõpuks ta siiski välja tuli ja sain ka nime kirja. Aitäh peitjale.
Tõesti ei tea, mida ma siin kahel korral varemalt otsisin. Kusjuures enda arust just sinna vaatasin praktiliselt esimesena! Aga noh, ju siis mitte piisavalt hästi. Õige koha ebahästi kontrollimine on teatavasti üks levinumaid põhjuseid eriti pikal otsingul, kui aare ometi nii keeruline nagu ei tohiks olla. Ega olegi, siin ka, raskusastmed peavad kenasti paika. Ja katuselippe pole üldsegi tarvis näppida! Lihtsalt hästi vaadata :o) Aitäh!
Olen päris mitmel korral sellest aardest lähedalt mööda sõitnud, kuid see on alati olnud kas kättesaamatu või siis on peatuse tegemine natuke raskendatud rongijuhi ametikoha puudumise tõttu. Niisiis sai täna selle ja Kae perra! pärast spetsiaalselt siia tuldud. Lähenesime aardele mööda raudteeäärset rada ning see oli ka õige valik, sest viis kaarti vaatamatagi õigesse kohta välja. Eelnevate logide põhjal olid tantsusammud juba selged, kuid siiski läks nii mõnigi minut, enne kui tops täitsa juhuslikult kätte jäi. Tundub, et nüüd võiks ikka püsima jääda. Aitäh!
Tundub, et seda aaret leiavad kohati kergelt need kes ei peaks leidma, raskesti aga need, kes just selle mõttega siia tulevad. Mul läks ikka väga pikalt, pea paar tundi veetsin siin. Pea igast nurgast ja kõrgusest vaatamise ja näppimise ajal läks raudteel mööda rong, veeteel aga suurem hulk kanuutajaid. Neist üks paar otsustas ümber minna ja kogu oma kanuus olnud varustuse vette pillata, sealhulgas paar kallimat telefoni, mida nad vaatamata pikemale otsimisele ei leidnudki. Vesi tundus piisavalt sügav ja vool tugev ning kuival maalgi aare leidmata, mistõttu ma vette ei läinud, kuigi päikese käes oli tohutult palav. Selle asemel läksin katuse alla varju, kogusin mõtteid ning otsisin edasi. Lõpuks otsustasin ikkagi peitjale helistada vihje saamiseks. Loomulikult leidsin siis alles telefoni otsas olles aarde kiirelt, kohast kuhu oma teada olin juba korduvalt vaadanud. Aitäh, kena koht.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne".
Päästenoored on jälle liikvel ja ei saanud asja ripakile jätta. Loodetavasti hoiavad pikanäpud mõnda aega eemale. Konteiner sai pisut väiksem ja pliiatsit ei mahtunud.
Viimastel kordadel siin käies on miskipärast objekti kõrvale alati väiksemat sorti prügimägi tekitatud. Kui mõni järgmistest otsijatest läheb suurema pagasnikuga (ise käisin seekord kahjuks rattaga), ehk saate suurema prügikoti kaasa võtta? See koht ei ole prügimäeks muutumist väärt.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Taastame esimesel võimalusel. Aitäh teatajatele.
Kahjuks aaret ei leidnud. Kahtlustame kadumist. Leidsime ideaalse augu peidukaks (ära lihvitud ja paraja koha peal), kuid mida augus polnud, oli aare:( Hiljem juba aarde varem leidnud inimestelt uurides, selgus et koht mille leidsime oli õige. Loodame aarde kiiret taastamist, et saaks uuesti otsima minna.
Söögilaual tammumise moraalimurest sain üle, see ei vaevanud, eks ole ennegi tehtud ja nähtud. Küll lõppes mõistus ning tõrkus käpp kui järgmine etapp olnuks katuselippide kangutamine. Jah, siinkohal lõi moraal sisse. Et mõistus ikkagi täitsa otsas oli, jätsin plaani pooleli ja võtsin suuna tagasi Tartu poole.
Kui raudteejaamast aarde juurde kõmpimine välja jätta, siis oli üpris kiire leid. Eriti arvestades peidikut. Ise olime ka üllatunud. Nagu ka sellise toreda koha olemasolust. Tänud peitjale!
Esimene koht, kuhu käe pistsin, varjas aardekonteinerit. Aitäh.
Huvitaval kombel oli algsest aardest järgi jäänud ainult pliiats. Taastasin originaalse komplekti. Lisasin parkla koordinaadi. Moraaliküsimustes jään eriarvamusele. Endast jälgede jätmine või mittejätmine on iga geopeituri vaba valik ja viisakuse küsimus.
"Laulsime" parasjagu keset lauda sõnatul moel õllepruuliat, käed kõigil üleval ja näod tehtud peas ja "laulmisesse " süvenenud, kui juskui jõest ilmus välja koer koos peremehega. Imestusest oimetuna ei suutnud koer haukuda, ega peremees miskit ütelda. Meie jälle ei hakanud seletama, miks neli täiskasvanut inimest neist mõnelgi habegi hall hommikul enne kümmet, kohaski kus pood jumalteab kuikaugel asub sellisel moel kaunist päeva algust tervitavad. Eks ma olen ise ka varem arusaamtult käituvaid inimesi näinud.
Jätsime endist "mõned" jäljed ja ka logipaberi minigripis, sest õige konteiner oli jalutama läinud. Vaid jupp pliiatsit oli maha jäänud.
Tänud, koht oli avastamiseks tore ainult et...
Aarde peitmise viis ei ole kooskõlas üldiste ühiskondlike moraalinormide ja tavadega.
Kas on mõistlik peita aaret noorte kasvatamise eesmärgil, kui selle leidmiseks peab jalgupidi laua peale ronima?
Päris tükk aega saime seal ringi ukerdada enne, kui ma kogemata aaret märkasin. Lahe koht, tänud peitjale!
Hülgasime autod lähimasse parklasse ja jalutasime tibuvihmas aarde suunas. Mäkke tõustes sai Hellekas ikka ära susata, et mul olevat täna ideaalsed geopapud jalas. No ei ole mul veel ükski aare papude pärast tegemata jäänud ja päris kindlasti ei tule ka täna avaskoor :D Alguses katsusime peidukaid, mis olid enne meid juba silmnähtavalt sümboolset geovägistamist tunda saanud. Kuna esimesel tasandil midagi kahtlast silma ei jäänud, nägin peagi kolme paari jalgu söögilaua peal ja hoidsin kahe käega peast kinni, et mismõttes nagu. Püüdsin Tommile natukenegi eeskuju näidata, aga peagi oli ka tema ema jälgedes hukka läinud. Püüdsin silmadega ebakõla leida, aga Miki arust oli mu nägu nii kahtlane, et raudselt võtsin hoopis leidjate reas koha sisse. Lõpuks pidasid kõik juba kõigi molle piisavalt kahtlaseks ja olid raudpoltkindlad, et aare on ammu kellegi taskus. Puhas geojonn ja geouhkus ei lubanud ka vihjet küsida. Kuna kõik poldid olid juba kaks korda lahti keeratud ja ees ootas katuse lammutus, unustasin kõik viisakused, mida ema mulle õpetanud on ja jäädvustasin ka oma jalajäljed söögilauale. Paari minuti pärast küsis tuima tursanäoga Miki, kas täna on ikka kuues. Teiste panuseks jäi siis kinnitada, et jah, täna on tõepoolest kuues :) Väga äge! Aitäh!
Jalutasime hõredaks veninud hanereas aardeni mööda raudtee äärt. Viimane laskumine oli küll veidi järsk, aga jõkke siiski keegi ei kukkunud ja püksiperset mustaks ei saanud. Otsustasime pärast 10-minutilist tulutut otsingut, et neli kogenud mängijat kindlasti mingit vihjet kuskilt küsima ei hakka, pigem lahkume kas leiuta või millal iganes see leid peaks tulema. Katsusime igasuguseid asju, kahtlustasime kõike, analüüsisime peitja käekirja varasemate aarete puhul ja plärasime niisama, igaüks eri nurgas otsides. Kokku läks meil vist siis umbes 45 minutit, kui Miki aarde leidis. Ega muud tarka öelda ei saagi, aare oli täitsa jõukohane tegelikult. Aga nagu ikka, inimesed otsivad oma elust tuttavlikku ja nähtut ja stereotüüpset. Raskus on minu meelest täitsa paigas, nendin tagantjärgi. Aitäh!
Jalutasin kohale ja mis ma näen – praht maas, ei hoopis logiraamat lamab seal- nii et kiire leid. Panin tagasi pliiatsi kõrvale, varemleidjalt koha suhtes kinnitust saades. Siiski logiraamat ilma kaitsva ümbriseta. Tänud kohta tutvustamast!
Suvelõpu geotuuri 2. päev algas kusagil siin aarde lähistel. Äratuse panin 5:15ks, et jõuda päikesetõusuks Toora aarde juurde, mõned aardes ära noppida ja siis 10:30ks Piirissaare praamile. 1:15 magama minek tähendas aga, et saatsin kõik eelnevad plaanid kukele ja otsustasin hoopis rahulikult kulgemise kasuks. Hakkan vist vanaks jääma.
Esimeseks aardeks siis Noortelaagri. Teekond nulli oli kastmest märg ja see sundis mind rööbastel jalutama. Liiprivahe on käimiseks aga vähemalt sama ebamugav kui kastemärjas rohus. Avastasin siis aga et mu jooksusammu pikkus on täpselt perfektne. Nii ma siis sattusingi hommikusörki tegema.
Nullis otsisin pikalt ja põhjalikult. Loogilisi ja kogemustele vastavaid kohti oli väga palju mida läbi katsuda. Kui mõistus otsakorral, siis läksin mõtteid puhastama läheduses asuvate vaatamisväärsuste juurde. Natukene allavoolu asub üks vana rippsild ja sealt sama palju veel allavoolu asuvad uhked liivapaljandid. Kõrvalpõikelt tagasi jõudes oligi igasugu uusi ja häid peidupaikade ideid. Kuid jälle ei pidanud neist ükski paika. Ei jäänud muud üle kui pöörduda geoabi poole. Suunitluste abil olin taaskord paigas kus ma olin mitu korda juba viibinud. Katsusin vanu tuttavaid kohti läbi. Kuna aga aare pidi ju kusagil seal olema, siis asusin iga ruutsentimeetrit läbi katsuma ja nii ma lõpuks leiuni jõudsingi. Ei ütleks, et see ühestki otsast nüüd lihtne peidukas oleks olnud :P Kokku autost autoni natukene üle tunni. Aitäh peitjale ilusat piirkonda tutvustamast!
Ei olnud kahjuks punktis üksi ja ei jäänud muud üle kui teha tutvust ja tutvustada geopeitust ukrainlasele. Peale mõningast otsimist tuli ikka teha vihje kõne. Peale seda oli leid kiire. Tänud peitjatele.
Ärkasime Kanepis, Jõksi järve RMK kohas. Tegime enda järelt platsi ülipuhtaks, jätsime eileõhtusele, veel karavanautos magavale saksa paarikesele laua peale kingitust peaparandust ning suundusime ise järgmisi aardeid otsima. Ilmselgelt oli eelmise õhtu lõbu veel piisavalt ihus. Nulli sammusime läbi territooriumi, kus ei kohanud õnneks hingelistki. Selle eest nägime aga vägagi võimsat välibasseini, uhket liivapaljandit, uusi massiivseid jõepiirdeid ja veel nii mõndagi põnevust pakkuvat ning siia metsaansamblisse isegi mittesobituvat.
Lõpuks olime aarde juures. Üllatav ja kena kohakene. Meie õnneks ei möödunud siit täna kümneid kanuutajaid, vist vaid kaks läkski selle tunni jooksul mööda, mis me nullis veetsime. Kõige pealt üllatasid mitmed ihuhädad. Siis sai kauni ilmaga vaadet nautida. Aaret otsisime muidugi terve selle aja samuti. Ka õigelt kõrguselt ja pea kohastki. Lõpuks lugesin kõik logid läbi, sain erinevat infot, mis ka ei aidanud. Kui lõppude lõpuks seal tervet päeva ei viitsinud veeta, helistasin juba teist päeva jutti Kaupole. Tema vihje viis üsna otsemaid sihile. Ma ei saa aru, kuidas seda enne ei näinud, kuigi olin täitsa õiges kohas! Süüdistan endiselt madalat hapniku- ja veresisaldust. Ei oskagi kommenteerida, kas raskus peaks üle 2.5 olema, sest enamustel läheb siin vist hirmus kaua aega.
Koht on kena ja jääb mitmeti meelde. Autoni naasesime juba otseteed, mida peitjagi silmas pidas. Aitäh, oli meeleolukas aardeotsing! Potsik ja peidik korras.
Koht ju lahe, otsida oli ka tore, keegi ei seganud. Päike paistis ja nullis tegutsemine andis tulemuse. Silla lähistel tuli meile vanapaar vastu, läksid kala püüdma. Kui õnnestub, siis püüavad havi, ahvena või forelli. Tänud peitjale.
Parkisime bussipeatusesse ja matkasime kohale. Ei näinud ühtegi mugu ega ühtegi veesõidukit. Otsisime veidi ühest ja veidi teisest kohast. Otsisime kolmandastki. Aare tuli välja neljandast. Olime täitsa rõõmsad, et topsi üsna kärmelt kätte saime. Pinde ei saanud ja jõudsime üles täpselt enne kalamehe ja tema naise saabumist. Aitäh!
JESSSS!!!!! Sai see saaga ka lõpuks lõpu. Minu imeline FFTF (first first to find) jäi küll skoorimata, aga vähemalt nüüd sain aarde enne Kaupot kätte. Nojah, mis ma oskan öelda, pendel ja tarokaardid ja neli isast ohverdamisele kuuluvat kitse tulid kõik kasuks ja see mikro lõpuks tõusis taeva kohale üles ja ilmutas end meile. Loitsuna võiks lausuda midagi sellist, et sind ma kompan, sind ma näen, sina loogilisest kohast mul välja põrkad (?)
Oleme mõlemad siin teist korda ja seekord saime vähemalt lähemale pargitud, 80m aardest läänes. Sinna pääseb mööda maa-ametist nähtud rada pidi. Jõudsime nulli ja hakkasime neid samu kohti läbi kammima, mis juba eelmisel korral sada korda vaadatud. Otsisin ka sindlite vahelt, äkki mõni õel aare, aga seal ei ole. Olin juba lootuse kaotanud ja viskasin eemal olevale pingile pikali. Liisi siiski otsis edasi ning küsis, mis see siin on. Issand jumal, olin õigest kohast suutnud kümnete minutite viisil mööda vaadata. Nii lihtne aare, et ka mugud võivad selle avastada, aga no kohe kuidagi ei hakka silma (logidest tundub, et ka mitmetel teistel seda juhtunud).
Oeh.. Paneb ikka tagantjärgi imestama, mida me siin 3 tundi tegime. See oli tegelt ju nii lihtne ja käsi käis õigest kohast kõige esimesena üle. Kahjuks polnud otsimistihedus piisav, et 3h lollimängimist ära hoida.
Aga koht oli muidu tore ja ilm mõnus.
Aitäh!
Otsustasime suvitades lähikonnas väikese geotiiru teha. Et mul oli soov Kiidjärve külastuskeskusest uusima Eestit läbiva matkaraja kaardid soetada, alustasime ringi sedapidi. Kui kaaslane oli auto oletatavasse jalastumispunkti parkinud, hakkas vihma sadama. Hakkasime siis ajaviiteks logisid lugema ja avastasime, et eelmine logija oli autoga palju lähemale saanud, kuigi meie kaartidel sinna mingit teed polnud. Läksime siis asja kaema ja muidugi on teed täiesti olemas. Selleks ajaks oli õnneks ka vihm üle jäänud ja saime nulli jalutada. Muidugi avastasin siis, et aastaid tagasi olin oma esimese kanuumatka käigus siit mööda kulgenud. Enne objektile jõudmist olime suutnud logide põhjal kena teooria aarde kohta valmis mõelda ja lootus oli, et see peab paika ja koha peal läheb paar minutit. No kas oleks saanud veel rohkem valesti mõelda! Oletatud kohast ja viisil me aaret ei leidnud ja ei leidnud me seda üldse mitte kuskilt. Jõgi puistas mööda karjakaupa kanuutajaid, kolm korda jõudis vihma sadada ja päike välja tulla, porgand jõudis Tartus ära käia ja tagasi tulla, külastuskeskus pandi juba mitu tundi tagasi kinni, meie aga tiirutasime ikka veel objektil. Lõpuks tegime juba ahastuses olles geokõne, mis vähemalt kinnitas, et otsime õigest piirkonnast. Järgnes aga veel tükk aega tola mängimist, enne kui mu käsi lõpuks topsi tabas. Otse loomulikult oli tegemist kohaga, mida kaaslane esimesena vaadanud oli. Otse loomulikult oli ka tegemist eeldatud peitmisviisiga. Lihtsalt ei oskagi midagi enda õigustuseks kosta. Aitäh peitjatele!
Nullis veedetud aeg: 1 tund
Möödunud süstasid/kanuusid: kanti 50
Leitud aardeid: 0 :o)
Kohale jõudsime mööda raudteelt alla liikuvat treppi ja samal ajal saabusid teiselt poolt mugud selge plaaniga sööma hakata. Ei jäänud muud üle kui tutvustasin neile geopeitust, mille peale muguhärra ja mugupõnn andunult koos meiega otsisid. Kahjuks ei tulnud see leid ikka lihtsalt ja lõpuks nurusin Tambeti käest videokõnega lisavihjet. See viis sihile ja tuli kiirelt kätte. Kuidagi ei märganud seda enne, aitäh:)
Siin oli kaks võimalust leid või mitte. Hulk aega olime nullis ja kompasime asju. Lõpuks lahkusime ikka siniste nägudega. Tänud.
Oli aega teha üks mõnus rattaring ja minna vaatama seda uut aaret!Üsna lähedal meile aga kohas muutusi palju, mida ei teadnudki! Nii! Uurisime-puurisime ja sain pinnu kätte! Kui pärast sõbralt kinnitust soovisin, et kas mõte üldse õige siis selgus , et suht seal samas aare end peitiski :D Aitäh peitjale!
Üleeile Põlvamaal käies ei jagunud aega siia tulla. Pimedas ka ei tahtnud otsima hakata, sain aru, et pisut keeruliseks võib leidmine osutuda. Täna uuesti Krootusele asja ning keerasin oma tee siitpoolt läbi. Auto jäi koordinaatidele 58° 08.659′ 26° 58.349′. Läksin nulli, panin telefoni lauale ära ja tegin ringi ümber objekti. Ei hakanud kohe lahmima, vaid üritasin välja mõtelda, kus võiks nii keeruline aardepeidukas olla, et esimesed logid kõik sinised tulid. Mõned mõtted tekkisid. Hakkasin otsast kontrollima. Kaua ei läinudki, kui märkasin peidukat ja sain topsi kätte. Sain vist kokku 10 minutit objektil olla. Tänud siia peitmast, polegi siia maad mööda sattunud, korra supitasin siit mööda, see pisike kärestik silla all oli kogu lõigu keerulisim, õnneks siiski jäin lauale.
Nii vähe leiulogisid tekitas huvi Põlvast Tartu suunas liikudes aaret otsima minna. Kohapeale jõudes tekkis mõte, kus kohast otsida ja kontrollides osutus see õigeks. Tõepoolest, parim viis seda kohta külastada on mööda jõge kulgedes. Peatuseks on siin hea koht. Kanuuga olen siit kunagi varemalt mööda sõitnud. Aitäh peitmast
Seda aaret märkasin kohe avaldumise hetkel kuid asukohta vaadates ei olnud plaanis niipea vaatama minna. Et siis kui sinnakanti asja, käib ära ja mis seal ikka nii keerulist saab olla. Nii jäigi, aga siis märkasin, et tuli esimene mitteleiu logi.Natuke aega hiljem teine, siis kolmas ja päeva lõpuks neljas. Nüüd tekkis hasart, et mis küll see kaval värk on. Üritasin ka aardest mitte kaugel elavat sõpra mitu korda nõusse meelitada, et mine vaata, aga ta ei võtnud kuidagi vedu. Mõtlesin siis veel natuke oodata, et äkki tuleb ikka mõni positiivne uudis, aga kuna seda kuskilt otsast ei tulnud ja leiulogi siiani puudus. Terve päev oli vaikus ja ootasin pikisilmi tööpäeva lõppu, et kohale sõita. Minul ongi just järjestikune mitteleidude logi selleks liikumapanevaks jõuks mis sunnib koha peale vaatama minema. Nii ka seekord ja kohale jõudsin kuskil 8 paiku õhtul. Nullis õnneks kedagi ei asjatanud vaatamata sellele, et üks jope rippus posti küljes nagis. Kui nüüd ausalt öelda, siis kohe algul vaatasin õigesse kohta, aga sellist teostust ei osanud oodata.Järgmisena sai kõik teised loogilised kohad ette võetud, aga ei midagi.Istusin siis maha ja mõtlesin loogiliselt mis variandid kõne alla tulevad. Ütleme nii, et leid tuligi lõpuks täitsa lambist. Läksin veel kord algul vaadatud kohta ja seal ta pesitseski. Väga kaval teostus, kuigi olen sellist peitmisviisi juba varem kohanud. Päris tundi seal ei kulunud kuigi vahepeal käis mitu seltskonda kalamehi maad uurimas, et kas kavatsed siin grillida ? Ütlesin, et jah :) ja nii nad edasi kõndisid.Samuti pidi koguaeg valvel olema, et jope omanik välja ei ilmu ja minu kahtlase tegevuse peale kisa ei tõsta.Kuid seda omaniku õnneks ei tulnud. Mulle meeldis see aare ja tasus tõesti kohale sõita. Aitäh.
Sündmustevaese päeva pärastlõunaks oli päeva tipphetkeks tundmatult hiinlaselt vale addressaadini jõudnud e-kiri. Lõunaplaanid läksid samuti vett vedama, seega läksin esimest FTF-i jahtima.
Kohale jõudes oli netiühendus mõnda aega kadunud. Mõnede seadete ja ajaga see siiski paranes piisavalt, et endale orientiirid paika saada. Niimoodi möödus kolmveerandtunnike. Siis tundsin hirmsat väsimust ja otsustasin, et kui minul ei õnnestu FTF-i juurde minna, siis tulgu FTF minu juurde ning tegin uinaku.
Kui olin jälle tõusnud ja hakanud traadiga nanootsinguid läbi viima, saabus Jaanika koos võrukaelade Tristani ja Arabellaga. Rääkisin neile ausalt oma ootustest ja nad asusid hoogsalt ringi tuulama.
Lõppleid ja STF tuli Tristani poolt 18:39, abikäte saabumisest oli samuti möödunud ca 45 minutit. Tristan leidis aarde, kui väsis ja puhata otsustas. (Seda ei tasu käsitleda vihjena, ent pärast aarde leidmist võiks sellele mõelda.)
FTF teostaja polnud kuupäeva ja kellaaega loginud.
STF tuleb magades!
Aitäh hea aarde eest trikikas peidukas :)!
Me polnud just päris siinkandis suvitamas, vaid ca. 40km eemal. Kui aare avaldus, tekkis korra tunne, et läheks kohe ?!? Ilmselt oleksin siis kokku sattunud Silveri, Kaupo ja Liisiga, aga sel hetkel sai laiskus võitu. Aga täna, kui nagunii suund Tallinna poole oli, tekkis idee väike ring sisse teha ja värskete mitteleidude allikas ikkagi üle vaadata. Kohale jõudes sattusime kokku värske geopeitur Taimoga, kes oli juba kõik kohad läbi otsinud ja lubas nüüd jääda siia täpselt nii kauaks, kuni tuleb keegi, kes aarde lõpuks üles leiab :D Asusime siis lootusrikkalt otsima... pool tunnikest hiljem tundus, et jääme meiegi leiuta ja Taimo peab kohapeale ilmselt pikemaks ajaks ennast sisse seadma... Tristan tüdines otsimisest ja otsis omale pikutamiseks hea koha ja...järsku oligi tal aare näpus! Jess! Oli kaval peidukas :) STF koos Taimoga läks kirja ca. 18.40 Aitäh peitjale ja muide loodus on siin väga-väga ilus.
Ettevõtluslaagris tekkis vaba hetk ja mõtlesime, et läheme leiame esimesena aarde üles, kuid 15 minuti jooksul ei leidnud midagi ja tuli tagasi sõita. Enda arust vaatasime üle kõik kohad.
Enda arust sai kõik võimalikud kohad ülevaadatud, aga ei leidnud.
Ettevõtluslaagris oli akadeemiline programm läbi saanud ja Kaupo tuli vaatama, kui elus veel olen (noored olid väga tublid, nii et täitsa elus). Ühel hetkel avastasin, et just on avaldatud aare ja veel nii sümboolse nimega. Hüppasin püsti, võtsin laagrijuhi ja Kaupo ning panime aarde suunas ajama. Oli lootus saada esimene FTF. Nojah, jõudsime ära parkida, kui tuli kõne, et võiksime laagrisse tagasi tulla. Tegime kiired arvutused ja mõtlesime, et 300m kaugusele aarde juurde kannatab ära minna. Jõudsime kohale. Lugesin veel Kaupole sõnad peale, et ta minu eest ei leiaks. Otsisime kolmekesi, aga ei miskit. Aeg jõudis nii kaugele, et meil Liisiga oli viisakas laagrisse tagasi minna. Nägime veel Silveri ära ja panime ajama. Ehk siis, kui on rohkem aega, tuleb ka aare välja.