Tüüp: Virtuaalne aare Maakond / linn: Pärnu linn Raskusaste: peidukoht 1.5, maastik 3.0 Suurus: muu Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Pärnu muulid rajati 1863-1869. Muulide eesmärk on takistada Pärnu jõesuudmesse liiva sattumist. Sellega tagatakse suurematele laevadele võimalus sõita sadamasse. Idamuul on jalutajate lemmik.
Pärnu muulil on romantiline oreool - legendi järgi toob armastajapaarile õnne, kui jalutada muuli lõppu ning seal suudelda.
Aarde leidmiseks on vaja:
1) minna idamuuli otsa, tulepaagi lähistele ja teha foto, millel olete Teie, muul ja idamuuli tulepaak. Kui muretsete privaatsuse pärast, siis ei ole vaja oma nägu pildile jätta. Enda võib asendada ka mõne Teile kuuluva esemega.
2) Lisage see pilt oma logiteatele.
ETTEVAATUST! MÄRJAD KIVID ON VÄGA LIBEDAD!
Vihje: pole
Lingid: pole
Lisapunktid | Tüüp | Koordinaadid |
---|---|---|
Raja algus | Muu | 58° 22.9120' 24° 29.0200' |
Aarde sildid: soovitan (3), ujumiskoht (2), lumega_leitav (2), ilus_vaade (2), vaatamisväärsus (1), pikem_matk(>1km) (1), lühem_matk (1), ettevaatus_vajalik (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC891PJ
Logiteadete statistika: 72 (93,5%) 5 4 0 0 0 0 Kokku: 81
Raske teekond kivilt kivile. Aega kulus päris palju, õnneks ilm oli ilus ja kivid enamjaolt kuivad. Kõige keerulisem koht oli enne lõppu, kus oli mõnus auk muulis. Tagasitee tundus millegipärast poole pikem, kui minekutee.
Siia tulek oli ikkagi mõningane katsumus. Mitte teekonna pikkuse pärast, vaid osade muuli lõikude pärast. Meri oli küll piisavalt rahulik, ent mõnes lõigus oli siiski vesi üle kivide käinud ja need märjaks teinud. Nendes kohtades pidin hoolikalt valima, kuhu astun, või lausa neljakäpakil liikuma. Sandaalid võtsin hoopis jalast ära, sest paljajalu oli parem pidamine. Natukene enne muuli lõppu oli lausa lõik kus kõik kivid olid läbimärjad ning libedad ning osa pealmise kihi kividest üldse puudu. Seal sai jalgadega ettevaatlikult veealuseid kive mööda edasi liikuda, samal ajal kätega tuge pakkudes.
Seejärel sai vajalik pilt tehtud ning lihtsalt mõneks hetkeks aeg maha võetud. Jälgisin ka naabermuuli peal liikuvaid inimesi. Pikemalt aga sinna ei hakanud jääma, juhuks kui ilm peaks oluliselt kehvemas suunas muutuma.
Tagasitee oli keerulisem. Kas siis oli veetase vahepeal tõusnud, või siis möödunud laevad tekitasid piisavalt suure lainetuse, aga nüüd oli märjemaid kive oluliselt rohkem ja oluliselt suurema ala peal. Võtsin aga rahulikult ning liikusin üleni märgade kivide puhul pigem nende vahelt või siis osaliselt märgade kivide puhul kuivadele lapikestele astudes, vajadusel seal ka jalgu kuivatades. Sedasi jõudsin järk-järgult edasi kuni viimaks olingi kuival maal.
Aitäh natukene närve kõditava seikluse eest!
Vesi oli piisavalt maas, aga ettevaatlik pidi olema , osad kivil olid jääs. Hommikul oli -1 õhus , aga käidud. Tänud kutsumast!
Lõpuks ometi! Tehtud! Üle kahe aasta sai hoogu võetud. Eile tegime lustisõidu jõel ja võtsime vastu otsuse, et nüüd on paras aeg muuliväljakutse lahendada. Tänu kallile kaasale geopealikule õnnestus ettevõtmine 100%.
Tänud Lembitule, see muul väärib aaret kindlasti!
Päris äge seiklus. Hoiatust libedate kivide kohta tasub tõsiselt võtta, isegi pealtnäha kuivad kivid võivad libedad olla. Enda koivad said korralikult ära rihitud kivide otsas.
Kivilt-kivile olen kunagi käinud ja isegi siis sai lõpus pilte tehtud aga kes teab, kus need tänaseks on. Ruhnust tulles jäi aga muul väga lähedale ja klõps sai hoopis nii tehtud.
Ei saa öelda, et oleksin siin esmakordselt. Esimesel korral oli veetase nii kõrge, et umbes pool teest oli vee alla ja ligastel kividel kõndimine lõppes igasuguste huvitavate koheste ja ka hilisemate ebasoovitavate tagajärgedega.
Igatahes läksime nüüd uuele ringile ja käidud seal sai. Aitäh!
Oli see alles hüplemine! Palava ilmaga soovitan vett kaasa võtta. Räägitakse, et geopeiturid on hullud. Sinna ronivad inimesed ilma geopeituseta ka. Ilma geomänguta poleks ise seda rasket teekonda ette võtnud. 1139. Aitäh!
Me olime korduvalt arutanud, et selle võiks kunagi.. noh, kunagi paadiga ära võtta, et ei peaks klõhmima mööda libedaid kive. Nüüd oli see päev käes, kus Manijalt tulles jäi sips päevavalgust üle. Kuid ainult natuke. Samas paadi kokkupanek ja vette laskmine tuli iga retkega järjest paremini välja ja koostöö sujus nii hästi, et võib napilt isegi jõuda. Muidugi ei olnud me piisavalt ette valmistunud ja suht palju aega läks mõistliku slipi leidmise peale. Edasine käis välgukiirusel ja 30 mintsaga olime vee peal. Uus rekord. Simpsik tüüris ja ma lasin niisama ninas nurru ning arutasime teemadel, kuidas kurssi ja enda asukohta jõel hoida, et kõik ülejäänud veeliiklejad üheselt aru saaks, mis meil plaanis ja kuhu suundume. Sest liiklus oli üllatavalt tihe. Jälle selline kvaliteethetk, mida kordaks ka ilma igasuguse aardeleiuta. Klõpsutasime pilte ja ei kiirustanud tagasi. See ongi päris geopeitus, aitäh peitjale!
Püüdsin meelde tuletada aega millal selle muuli lõppu viimati jalutasin.Lapsepõlv oli ilus aeg,tänud meenutamast.
Nii ammu pole siia jalutanud. Aitäh motivatsiooni eest. Paarkymmend aastat tagasi käisin siin raamatur lugemas sageli.
Pika geopäeva lõpetuseks tegin ka jalutuskäigu kividel. Meri oli madal ja lainet ja peaaegu polnud, seega kivid kuivad ja puhas lust see astumine. Ei olnud vaja libeduse pärast muretseda, aga ikka omajagu andis jalutada. Peale minu oli veelgi rahvast muulil, enamik vist romantiliste kavatsustega. Aitäh peitjale.
Jaaniaja loojanguks ilusasti kohale. Ausalt öeldes oli siin kell 11 õhtul jopptvaju rahvast. Somme oli omajagu, muudkui voorisid, et siia saada. Eks kui ikka õhtul on mingi 24 kraadi veel sooja, siis see paneb turisti voorima. Olen siin ennegi käinud, nüüd sai jälle hea trenni teha, et jõuda. Tänud.
Tegime kivide peal opsopsops ja kohal me olimegi. Võttis küll tiba aega ;) Aitäh!
Võtsin ema ja lapse näppu ning läksime muulile jalutama. Siin otsas on ikka mitmeid kordi käidud, ka väikese lapsena. Isegi see emotsioon on meeles, kui mulle öeldi, et läheme muulile. Mis see on? Selline kividest tee. Vau!
Meil oli mõnus jalutamine muulile, siis ujumine ja rõõmustamine Olümpiakulla üle ning kõige lõpuks jäime paduvihma kätte. Koju jõudsime tilkuvatena. Aga lõbus oli. Aitäh müksu eest muuli peal jälle jalutada.
Teisel katsel ja lihtsustatud tingimustel tehtud. Aitäh!
Kaugemale ei lubatud. Kunagi on seal tipus niisama ka käidud. Tänud!
Kui siin muulil möödunud sügisel käisime, ikka eesmärgiga muuli tippu jõuda, siis see retk lõppes enne kui see õieti alatagi sai. Täna aga oli kõik teisiti. Ei mingeid märgasid ja/või libedaid kive, vaid kuiv ja palav suvepäev, tuul lisaks jahutamas. Nii saimegi seekord oma eesmärgi täidetud. Täname kutsumast!
Seoses 1. augustini muulil tehtavate remonditöödega saab aarde leituks lugeda ka siis, kui teete pildi kohast, kust ei lubata enam edasi minna.
1378 kivi sain ühes suunas :) Täna oli mõnus kuiv liikuda. Meri on soe.
Muulikividel hüplemise võtsime ette neljakesi - seltsis ikka segasem. Täna oli just sobivalt soe ja päikeseline ilm ja kolmapäevased purjekad meid saatmas, nii et väga mõnus retk. Pildid said ka tehtud. Aitäh aarde eest!
Oli kena esimene suvine päev ja võtsime ette tuttava jalutuskäigu muulile. Polegi ammu seal käinud.
Pool tundi jalutuskäiku mööda kiva. Pole ikka väga palju aastaid siin käinud. Mõnus on kuulata laine loksu, see üks mu lemmik helisid looduses. Ahvipoisiga koos käidud, tehtud. Tänud ????????????
Photo GC891PJ
Muuli lõppu olen kekselnud varem mitmel korral. Täna sai see ette võetud aarde logimiseks. Peale hommikust rabavaikuse kuulamist oli õhtul päris mõnus ka lainete mühinat kuulata. 30 minutit kivilt kivile hüplemist ja olimegi kohal. Tegime vajalikud fotod, nautisime vaadet ja hakkasime tagasi liikuma. Korjasime kokku ka kivide vahele kinni jäänud katkised kalapüügivahendid ja viisime prügisse. Täitsa tore õhtu oli. Täpselt siis kui tagasi jõudsime, hakkas ka päike loojuma.
Ilusa ilmaga tuleb ikka suvepealinna tulla lootes leida veel suvisemat ilma :D Jätsime auto äärelinna ja liiklesime edasi Bolti tõuksidega, aga päris muuli äärde neid jätta ei tohtinud, seepärast jalastusime juba varakult. Retk oli mõnus ja muuli peal mugusid ikka leidus, aga õnneks tipus aarde juures saime tükk aega privaatsust nautida. Kuna kõhud olid juba tühjad, tekkis korraks õel mõte Boltiga siia omale süüa tellida - isegi aadress on siin ju olemas ja puha :)
Oli alles teekond. Sõbranna tuli oma perega ka Pärnu. 6 ja 7 aastane laps suutsin ka selle läbida, kivilt kivile. Tundus nagu lõppu ei tuleks. Taevas, meri täna ühte sulanud. Alguses ei julgenud jää peal käia. Kas ikka kannab. Ei tahtnud riskida. Rabas ei jää ei kandnud. Tekkis loogika, kuidas meri kandma peaks. Koduni on pikk tee. Nulli jõudes nägin, kuidas üks vanem paarike mööda jääd tulid. Järelikult kannab. Tagasi sai mindud mööda jäätunud merd. Oli palju kergem. Kurtsin Pärnakale, et ma rohkem muulile enam ei tule. Isu sai täis. See oli tänase päeva kõige raskem osa. Noh, ise tegin selle raskeks, oma hirmuga. Teised tulid minu jälgedes. Sõbranna oma kahe aastase lapsega loobus poolel teel, läks tagasi. Vähemalt tehtud.
Pärnu geopäeva leid *12
Mõnus jalutuskäik siia .Rahvast vooris, ühed olid suuskadega ja üks mees sõitis siia lausa rattaga. Tänud
Kivilt kivile või hangest hange. Tegelikult on praegu muuli lõppu kulgemine mõnus jalutuskäik mööda merd. Ilm oli talviselt karge ja nautisime ka päikeseloojangut.
Ilm oli nii ilus, et ei saanud enam seda matka edasi lükata, aga see oli tore! Suur tänu aarde eest!
Kas see pilt on piisav tingimuste täitmiseks? Krt, vist ei ole?! Meie? Oleme peal. Muul? Ei. Tulepaak? Ei.
Nojah, kahte viimast ei saagi olla, sest muuli lõppu me ei jõudnudki. Tegelikult ei jõudnud üldse väga kaugele, vast 300-400m.
Igatahes ilm oli ilus ja tujud head ning mõtlesime, et võtame selle matka sinna muuli otsa ette. Kuidagi läks aga nii, et Annale tuli telefonikõne ning olles mõtetes rohkem kõne kui kõndimise juures, libises üks jalg vetikase kivi peal ning nii ta seal end küliti kividel leidiski. Hea, et telefon suure kaarega kuhugi ei lennanud ja see kindlalt käes oli. Igatahes, põlv oli lõhki ja tuju läinud ning pidasime targemaks ots ringi keerata. Ega see muul ju kuhugi kao, küllap tekib uus võimalus seda külastada. We'll be back! :)
Kunagi pole aega sellist retke ette võtta aga täna tundus ilm nii sobiv ja aega jagus ka parasjagu. Ainuke asi, mis jäi arvestamata olid korralikud jalanõud, mistõttu said paljad varbad korralikult vatti. Aitäh kutsumast, nyyd see ka tehtud! Foto GC-s oleva logi juures.
Kulgesime Siimuga muuli otsa. Alguses oli muul üsna tühi. Üksikud inimesed tulid vastu. Vahepeal oli märjemaid ja libedamaid kohti, aga koostöös saime kenasti pärale. Siis ilmusid jõele skuutritega hüppajad, kes muutsid enne kuivemana tundunud muulipoole samuti märjaks. Eks me siis tulime käest kinni tagasi ja naersime, et las need teised mõtlevad, mis tahavad. Peaasi, et püsti püsime.
Aitäh põneva väljakutse eest!
Siia kulgedes leidis Cärolyn algatuseks kõigepealt kolm tavalist aaret, mis mul varasemast leitud olid. Kivilt kivile tuli neid samme üksjagu. Üks tagasi tulija otsustas tagasi pigem ujuda. Voorimist muulil oli tänasel kaunil kuumal suvepäeval üksjagu. Tegime mõned pildid ja suundusime tagasiteele. Aitäh!
Mõnus soe suveilm kohe kutsus Suvepealinna jalutama. Värske mereõhk veidi jahutas, aga ega päike ka alla ei andunud. Täname jalutama kutsumast.
Ca 300 meetrit enne lõppu jäime jänni ja tulime tagasi- üks nooruse uljusest ühtmoodi ja teine vanaduse lollusest teistmoodi vigasena.
Aga lahe käik oli, aitäh!
Vat siis kuidas asjad muutuvad siin rannapiirkonna üleujutuste poolest kuulsas Pärnus. Need kivid, mis jaanuaris jäid vähemalt pool meetrit allapoole merevee pinda, need olid täna umbes meetri jagu täiesti kuival! Kogu tee nulli kulges rihmikutes hüpeldes ja kordagi isegi niiskele pinnale astumata. Õigupoolest ma lootsin natukene ikka vees ka solberdada. Tagasi tulles viisin soovi ikkagi täide, astudes enne maale jõudmist muuli pealt kõrvale, et peaaegu kuumas supis veidike jalgu solgutada.
Nõuetekohase foto jäädvustamine polnud probleem, ehkki pildile tikkusid vägisi ka mõned mulle mitte kuuluvad esemed, näiteks Navalis taustal, seljakott ja punane kleit nullis :o) Tõesti jah, kirjelduseski nimetatud romantiline oreool on täiesti reaalse mõjuga. Noorpaarid, suudlused, muuli ääres ujuv luigepere kui jäägitu truuduse sümbol. Tegelikult tore kui praktilisele sadamarajatisele selline positiivne kõrvalmaine tegib ju. Ja kive mööda hüpeldes kulgeda on mulle samuti alati meeldinud, aitäh lisamotivatsiooni eest!
Hommikupoole olin ma kaaslastele lubanud, et me käime sadamas ja muulil. Kui pikk see muul on, ma igaks juhuks ei hakanud ütlema. :D
Muuli alguses oli täna palju liikumist, aga neid, kes lõppu viitsisid minna, ei olnud just palju.
Väike jaanitule eelne jalutuskäik. Leiuks siiski ei kvalifitseeru. Vale muul. :) Eesmärk iseeneset oligi muulil jalutada ja see sai ka täidetud. Teinekord siia teisele muulile. Päikselisi pühi!
Kunagi ammu olen siin korra käinud. Esialgu tundus mõnus kiire käik kuid mida kaugemale selja taha maa jäi, seda kaugemal tundus ka lõpp. Päike lõõmas kõrgel taevas ja tahtis meid vist elusalt praadida. Õnneks olin piisavalt tark ja olin kaasa haaranud kotikese puuviljadega. Lõpus fikseerisime käigu ja nosisime virsikuid. Tundus, et tagasitee oli palju lühem :) Tänud siia meelitamast!
Sain poolel teel kivilt kivile hüpates juba ville plaasterdada, aga kohale jõudsin ja pilt sai tehtud.
Oli jälle põhjust muuli otsa jalutada ning üllatuseks sai seal isegi sõpru kohatud
Palju kive ja sama palju rahvast kive tallamas- meie nende seas. Muuli otsast pilt käes. Aitäh suunamast!
Täna oli tuulevaikne hommik ja kulgesin päikesetõusu saatel muuli lõpuni. Viimasel paarisajal meetril olid kivid kohati päris libedad, seega väga lihtne see jalutuskäik ei olnud. Tulepaagi juures nautisin hetke, hommikust päikesetõusu ja kohe tagasi ei kiirustanud.
Hoiatus täiesti asjakohane. Märjad kivid ON väga libedad. Selle aardega on muidugi mul omamoodi lugu. Eelmisel aastal läksin sõbranjega muulile aaret otsima. Kõrgetes kontsades (sest mida ikka muud kanda, kui on soovi aare leida) ja muidu ka olime end korralikult üles löönud. Jõudsime kohale, otsisin igalt poolt ja lõpuks siis selgus, et olen valel muulil. sisesta siia midagi muud kui rõõmuhõise. Mälestuseks tegime meeleheitel näoga fotosid. Natuke aega hiljem tuli Kaupo haava peale soola raputama ja ütles, et selle muuli peale, kus me olime, tuli uus aare. Virtuaalne.
1600m mööda kive, mis see siis ära ei ole. Alguses oli mõnus kõndida, kivid olid puhtad, pidamine hea ja tee sile. Vaikselt hakkas olukord kehvemaks minema ja 300 meetrit enne lõppu hakkasin mõtlema, kas üldse kohale jõuame. Kivid oli vetikatega kaetud ja libedad, õnneks natuke hiljem läks paremaks ja siis sai jälle paremini kõndida. Kui algus tundus lõbus käik tulevat, siis varsti ei soovinud muud, kui kindlalt maapinda jalge all. Aga huvitav kogemus ja nüüd tean paremini, kuidas kividel astuda ja kuidas jalgepinda kontrollida.
Lodusjõud toimivad loogiliselt. Eks see oli ju kõigile seal käinutele ammu selge, et selline asi varsti juhtumas on. Pimedad olid ainult tulepaagi sesukorra eest vastutajad, kes ei soovinud seda ilmselt tunnistada. https://parnu.postimees.ee/6900080/torm-ajas-parnu-muuli-tulepaagi-upakile
Kummikute lekkekontroll kaduva päevavalguse viimastel minutitel, mis ebaõnnestus täielikult. Sest juba umbes kümnendal sammul meres laksas laine lahkelt üle mõlema põlve mehise lonksu karastavat vett varvaste vahele :D Marssisin veel mõne minuti edasi, aga erinevatest suundadest kokku jooksvate aina suuremate lainete all polnud hämaras pahatihti üldse näha, kuskohas kivid asuvad, ning lõpuks ujutas vett üle kummikusääre juba üsna ühtlaselt. Linnulennult veel 1450 m minna. Mõttekoht.
(Mõttekoht lõppeb)
Hmm... miinuspool sai juskui suurem ja läbitud distants oli samas üsna tühine. Niisiis pöörasin seekord otsa ringi. Varsti tekitasin hotelli parklas kummikuid tühjendades suure loigu, edasi läksid vahetamisele püksid ja sokid, samal ajal püüdsin varjuda treeningväljakul viibivate ning muidu mööda jalutavate normaalsete inimeste pilkude eest. Võrdlemisi ebaedukalt, tuleks nentida. Keda kotib.
Tiba rohkem hakkas kottima siis kui parklasse laekus autosid, millele vaba kohta enam ei leidunud ja minu oma lahtiste ustega paistis sihuke paras kohe-sõidab-ära kandidaat. Püksid olid mul siis küll juba jalas, aga kuivad sokid ja tossud veel mitte. Paterdasin paljajalu asfaldil ümber auto ja kohmerdasin kindlasti pikemalt kui see tervelt viie minuti jagu jooksva mootoriga kõrval passinud mersujuhile meeldis. Muuseas kasvatasin vahepeal pükstest ning sokkidest välja väänatud vee arvelt pisut ka oma lompi. Merc lahkus, asemele ilmus Renault, kuid see ei mallanud minutitki oodata. Siis tuli Skoda. Aga palun! (Meh - savi, lihtsalt puhtam ja kuivem tunne sai saavutatud ning oli aeg edasi MUUde aarete poole sõita.)
Mõtlesin, et täna oleks hea mõte libedatel kividel hüpata. Paraku vaid mõned üksikud paistsid veest välja, jääb siis madalamat veetaset ootama...
Pärnu Raamatupidamiskonverents selleks aastaks läbi. Kolme tööpäeva pingelangus, rahuldamata geopeitusevajadus, päikseloojangu ootus. Võtsime siia tulekuks vähe pikema jalutuskäigu ette. Nimelt Villa tänavalt läbi siinse muulitipu Magusasse Rosiesse ahjulõhe sööma ja siis läbi linna tagasi koju. Saime kokku 10 km käia, sellest osa muulil matkata. Sest jalutuskäiguks seda vast ei nimetaks. Korduvalt mõtlesin, et Kallo Jeepiga oleks siin peaaegu tippu saamine huvitav. Mõni koht oleks vähe pinevam. Meil nii hea meel, et just tänase plekksileda veega ja tuulevabalt siin ära käime, sest homsest lubab kõvemat tuult ja ka sadu. Ja vihma või lainega on need kivid ilmselt väga libedad. Meiegi saime mõlemad korra libastuda, aga läks õnneks. Ma veel tõdesin valjult, et kui siin midagi juhtub, tulevad päästjad paadiga järgi. Järgmine päev nägimegi, kuidas Time-lapse aarde juures proua paadiga kiirabi kanderaamile toodi..
Valisime siia tulekuks just päikseloojangu. Nii ilus koht selleks. Tipus õlle ja siidrit libistades tabasin vaatepildi, kus tervelt kolm jahti korraga kaadris olid. Lahkudes jalutas veel kaks paari vastu, kes said üha roosamat taevast nautida. Poolhämaras naastes nägin poole peal, kuidas neli tüüpi on üle vee läänepoolses vaatetornis ja üks neist jalaga torni lõhub. Korduvalt. Käratasin nende poole üle vee nii kõvasti kui jaksasin. Selle peale kobiti kiiresti tornist alla ja rohkem me neid ei näinud. Muidu kulges tagasitee ja Sweet Rosiesse sööma ja jooma minek murevabalt. Oleks me vaid teadnud, et sõberitega juba homme siia lähedusse naaseme :-D
Tänud Lembitule mõnusa koha eest! Ma muidu virtukaid eriti fänna või õigemini, kui endal tekkis võimalus peitmist taotleda, ei osanud kohe midagi tarka välja mõelda. Nüüd neid teiste 2.0 virtukaid vaadates on aga palju toredaid ideid ja ilusaid paiku. Koha eest soovitus. Superluks paik!
Teekond oli päikseline ja soe. Jutustamise käigus ei pannud tähelegi kui juba lõpus olime ja pilti teha vaja oli.
Oli see alles pikk jalutuskäik ja ei ütle just tihti septembrikuus, et õues on kuradi palav. Eelnevate tegurite kombinatsioon andis tunda ja väsimus oli kiire tulema. Muul ise aga üllatavalt populaarne. Lõppu oli jalutamas palju rahvast ja ka koeri. Nagu mingi palverännak tulepaagi juurde. Muul oli peaaegu sile nagu asfalttee. Natukene meenutas Vanalinna munakiviteed. Kividel olevaid logisid lugedes tekkis mõte, et siia saaks ka maastik 5.0 aarde peita, kus karbis on vaid peitel, haamer ja kiri "Jõudu tööle!" Igatahes, koht oli ilus. Äge virtuaalne aare. Klõpsisime mõned pildid ja asusime tagasiteele. Edasi suundusime kaotatuid kaloreid tagasi võtma Raccooni Aleksandri pubisse. Aitäh!
Merega seotud aarded mulle väga meeldivad. Meeldiv suveilm ja kerge tuulekene lisavad ainult positiivsust. Kui juba läänemuuli ots sai vallutatud ega siis idamuuli otsalgi pääsu polnud. Tänan kutsumast.
Kui aarde kirjeldus ikkagi ütleb Aarde leidmiseks on vaja: minna idamuuli otsa, tulepaagi lähistele ja teha foto, millel olete Teie, muul ja idamuuli tulepaak, siis ikkagi tuleb minna idamuuli otsa. Ei pääse, et hüppan kolm kivi ja zoom-zoom-zoom ning leitud.
Tegime päeva pikima jalutuskäigu, eelistasin kivilt kivile astumisi teha paljasjalgselt sest unustasina autos kingad tenniste vastu vahetada. Samas pean nentima, et paljajalu oligi natuke parem astumine. Muuli tipus tegime pilte ja lühikese pausi. Nagu ikka - tagasitee on alati lühem kui minek. Kui muulilt olime tagasi, tulid Miki, Armastan ja Jaika vastu, kellega sai paar sõna vahetatud. Nemad läksid muulile, meie onu Toivo torni otsima.
Päris korralik liiklus oli seal muuli peal. Õnneks sattusin mina sinna täpselt kahe grupi vahel ja nii oli hea rahulik seal tipus asjatada. Tänud juhatamast!
Oomajoo kus oli alles pikk teekond ja järgmine päev ilmnesid mingid lihased, mille olemasolust polnud mul aimugi, aitäh ikka kutsumast! Imeilus koht!
Käisin pilti tegemas. Aitäh! Tagasiteel tulid turistid vastu ja küsisid, kas muuli lõpus pood on, neil vaja vett osta. Pidin neid eitava vastusega kurvastama :D
Päeva viimaseks pildiks sai kalpsatud siis pea 4km mööda kive. Siia ühele kivile sai ka kunagi logitud aga see logi kustus ilmselt juba eelmisel sajandil.
See aare oli Hendrikul juba logitud aga oli valmis minuga pimeduse tekkimisel jalutama muulil. Kuna muul oli pikk, sai palju rääkida ja laulda. Mõnus jalutuskäik heas seltskonnas. Tänan!
Sellal, kui me trippisime eemal, tuleb jutiga virtuaalseid ;). Aitäh!
Anne pani juba pilte, aga lisaks veel silmailu :).
Tänan aarde eest! Selle aarde puhul mugud ei ole takistus ja neid oli seal palju. Lasin ühel neist endast pilti teha.
Saab ka ilma kivideta pildistada.
PS: Vaatan, et peitur hencman on mind kah taustal pildile saanud.
Ida poolse muuli lõpus polnud enam aastaid käinud. Esimest korda külastasin muuli lõppu koos oma vanematega kui olin 4-5 aastane. Päris iseseisvalt käisin muuli lõpus kui olin vaevalt 7 aastat vana ja siis ka koos kaks aastat vanema naabritüdrukuga, no muul lihtsalt asus kesklinnas kasvanud laste mängumaal. Hiljem tuli veel mitmeid külastusi.
Uus aare andis ilusal suvepäeva õhtul hea põhjuse muuli lõppu taaskülastada. Henrikol oli muuli lõpu külastus esmakordne. Paar korda oleme poole peale jõudnud aga üle kivide loksuv laine on sundinud tagasi pöörduma. Kivilt kivile astudes ja hüpates me lõppu jõudsime. Kuna veetase oli madal, siis jalgu märjaks polnud lootustki saada. Võrreldes eelmisete külastus kordadega jääb lõpus kive aina vähemaks ja vähemaks. Aitäh taas kutsumast!