Kriiva

 1 

Ida-Virumaa teise päeva leid #74 peale Kurtna matkarada otsast lõpuni läbimist. Ma jätsin küll auto aardest 800 meetrit kirdesse, ajasin kummiku lühikese püksi alla jalga ja ilma igasuguse muu suurema ettevalmistuseta padavai astuma. Veerand tundi ning juba olingi aarde juures. Rabas olles mõtlesin korra, et kas peaks kellelegi ütlema ka, et läksin. Noh, et kui karu või muud sellist vastu satub. Äh, YOLO.. Nii nagu Joonase pikk ja lõbus logi kohapeal. Just nagu vanasti sai tema pikki memuaare paberil loetud. Olid ikka hääd ajad.
Aardel minigrip kott lahti, põhjas pisut vett. Vesi eemaldatud, minikas suletud. Ilm endiselt hea, välja lausa 29 kuumakraadi. Ei saja. Putukaidki pole. Mis sa hing veel ihkad. Aitäh Rihole ka siia rappa kutsumast!

Meie tripi peamine eesmärk. Viies samm metsa ja juba käis kummik lumest läbi vette. Ilma räätsadeta oleks väga raske olnud, isegi räätsadega sai mitu korda üle poole kummiku vette vajutud. Raba üldse ei kandnud. Aga nüüd käidud. Tänud

Mitu korda põrgatasime omavahel mõtet läheme/ei lähe. Ilm oli üsna hall ja mingit uduvihma piserdas aegajalt, aga kui olime metsateel kord juba seisma jäänud, siis oli otsus kindel- lähme käime ikka ära. Räätsad haarasime kaasa ja paarisaja meetri pärast sai ka need alla pandud. Maapind oli vesine aga räätsadega ülimõnus kulgemine üle õõtsikute. Vahemaa kahanes tohutu kiirusega ja natuke enne soosaart märkasime ka viimaste käijate saapajälgi samblakihis. Jalutasime aardeni, mille leidmine raskusi ei valmistanud. Tagasiteel tegime ka erivärviliste samblike vaatlust ja nautisime täiega mõnusat maastikku. Olime endaga väga rahul, et tulla otsustasime, sest koht on imeline ja rabamatka osa ka pigem lühike kui kurnavalt pikk. Suur aitäh kriivadele kutsumast, meile meeldis väga!

 1 

Siin tundsin küll räätsadest väga puudust. Soosaarle õnnestus kummikutega kenasti jõuda, kuid tagasi tulekul vajusin kuni kummiku servani sisse ja jäin korralikult kinni. Tänu Marko abile ja rabatoikale õnnestus siiski jalad koos kummikutega maastikust kätte saada ja kuivade jalgadega kergelt hämarduva valgusega sealt plurtsuvast maastikust läbi pääseda.. hetkel on maastik seal ikka väga märg. Aga soosaar mulle meeldis, kuigi pimeduse tuleku eel ei saanud seal väga pikalt ümbrust uudistada ja niisama ringi uidata.

Tänan peitmast.

Tänan aarde eest!

Ega ta lagipähe särava päikesega ja 28 kraadise kuumusega just kõige mõistlikum idee polnud, aga ei tahtnud seda aaret siia üksinda ka jätta ja nii ma selle retke ette võtsin. Logida tuli taaskord käimise pealt, et mitte elusast peast nahka pandud saada. õnneks vähemalt läks leidmisega kiiresti. Aitäh peitjale.

Auto jätsin aardega samanimelise infostendi juurde ning sealt astusin mööda metsasihti aardele ligemale. Miskil hetkel pöörasin otse aarde suunas ja jalutasin nulli kohale. Vahetult kriivade kõrval oli veidi rohkem vett, aga muidu oli igati mõistlikult läbitav maastik. Tänud peitjale!

Vahepeal on külm head tööd teinud ja mõte rappa minna, ei tundunud üldse paha. Soojemal ajal oleks sinna minek korralik ettevõtmine. Nüüd tuli ainult kompuuter ümber seadistada. Astuma pidi sinna, kuhu tavaliselt isegi räätsadega ei roniks. Igatahes oli täitsa meeleolukas astumine. Täname huvitava kogemuse eest.

Jalutus selle aarde juurde oli eeldatavasti üks sellekordse aardetuuri hullemaid. Seda siis seetõttu, et minek on üle üsna madala ja vesise raba. Meie õnneks oli sellest nädalatagusest külmast aga niipalju kasu olnud, et enam-vähem kogu pinnas oli külmunud ja jääs. Eriti hea oli astuda selgetele veesilmadele, mis mõnesentimeetrise vee all varjasid täiesti kõva ja kandvat jääd. Nii oligi, et kui suvel rabas seda lahtist vett väldid, siis siin sai just seda vett otsitud, sest see kandis kõige paremini ja kõndida sai nagu mööda põrandat. Kokkuvõttes möödus matk kiirelt ja muretult tehtud ning kokku ei läinud tundigi. Täname aarde eest!

Pühapäevaõhtune matk. Aitäh!

8606.

Mõnus natuke vesine matk läbi raba. Suure jalanumbriga saab kuivalt läbi, kuid sõralised peavad arvestama märgade sokkidega. Aitäh!

 1 

Oli tore rabamatk aardeni, aitäh!

 3 

Oh pfff. Palusin Kaupol endale iga saja meetri tagant märku anda, et kui palju on veel maad jäänud. Minek venis, kuigi liikusime üpris tempokalt. Endalegi üllatuseks ütles ta korraga, et jäänud on nullsada meetrit. Mina hakkasin logima, tema viskas aga murule pikali ja palus helikopterit. Jõudsin veel logiraamatusse kirjutada, et võtsin leiu ja jätsin mehe, kuid selgus, et olin levitanud väärinfot ja meheraas ajas ikka kargu alla ja kepsles autoni tagasi. Hea oli, aaretesse pannakse ikka samaväärtuslikke esemeid. Siinkohal aga ületas ühe väärtus märgatavalt teise oma. Tagasi autoni jõudes selgus, et koos väikese vedelemispausiga käisimegi poole tunniga ära.

Meie lähenesime lähimast võimalikust punktist, kagu poolt, ning parkisime autoa 770m peale. Kummikud jalga ning hakkasime astuma. Varsti olime kohal ning mõnus oli kriivale pikali visata. Meeldivad sellised kuivad künkad keset märga raba. Lugesime logisid ning hakkasime tagasi minema. Autost - autosse võttis 32 minutit aega, polnudki nii hull kui arvasin.

Tänud.

 1 

Parafraseerides tuntud muusikapala "jah, ilma gepsuta on kurb maailm ..", aga kohale jõudsime hoolimata mobiilileviaukudest.

Kriiva oli kindel plaan siinkandis liikudes ära käia. Et eelmine õhtu jäi juba liiga õhtu peale, siis ööbisin infotahvlist kilomeetri kaugusel metsatukas ning alustasin selle retkega oma laupäeva. Riho kohe oskab leida Eesti looduses ainulaadseid paikasid, kuhu mitte liiga lihtne kohale poleks marssida. Igati minu maitse järgi :o) Ka aardeteostus on peitjale omaselt korralik. Antud juhul pole nullis otsimisele tõesti tarvis sekunditki pühendada, vahest välja arvatud meetrise lumekihi korral :P Aitäh!

Aarde juurde läksin läänest. Ühest kriivast üle, teisest mööda ja kolmandal olingi kohal. Kena veebruariilm, viis kraadi sooja ja päikegi piilus aegajalt pilve tagant. Raba oli vesine, räätsade ja kummikutega mõnus plätserdada. Aare korras. Aitäh!

Tänud aarde eest!

Näha ainulaadseid loodusvorme, mida just ainult see piirkond pakub, olla kaunite eestimaa rubiinide keskel, samas täiendada talvevarusid ja lisaks leida aarde, ühesõnaga kaunis sügisene käik oli. Tänud kriivadele juhatamast!

Leitud! Tänud peitjale :)

 2 

Lükkasin hommikul kolm põlvkonda kalamehi Rannapungerja jõele ja ise putkasin metsa. Selle kandi kriivadel olen pisikesest põnnist peale kõikvõimalike metsaande taga ajanud. Pikasilla soo servast minev tee oli siis veel palkidest ja ainult kuivematel aastatel autoga läbitav. Minu jaoks "tavaline" seenemets. Auto jätsin aardest lõunasse, võtsin kaks ämbrit & noa pihku ning hakkasin mälu järgi mööda kriivat astuma. Aardeni minnes proovisin astuda võimalikult silmad kinni ja nina taevas, sest seeni oli oioioi kui palju. Kui rabast õigele kriivale olin jõudnud polnud vaja kaarti välja võtta, aare jäi ilusti silma. Panin nime ja emotsioonid logiraamatusse kirja ning hakkasin seeni korjama. Kui auto juurde tagasi jõudsin olid kaks ämbrit kukeseeni, puravikke ja riisikaid kuhjaga täis. Ja see polnud veel kõige seenerikkam kriiva siinkandis. Kalamehed raporteerisid - kala pole. Suured tänud peitjale!

Kohustuslik rabapilt

Skaleerimise banaan jäi koju, peab noaga leppima

 1 

Kui uus aare potsatas Ida-Virumaale, siis mõtlesin, et ah las ta olla. Küll jõuan siia x-teid pidi mõne aasta pärast. Kui hakkasin aardesse aga süvenema, siis tekkis aga uudishimu. Mis omapärane maastik! Reljeefi kaardikihi vaatamisega olin müüdud. Otsustasin, et yolo - kerge 200km kõrvalepõige tavamarsruudilt. Nägin ilusaid pisikesi pilvikuid ja ka selle aasta esimesi männiriisikaid. Sellega võib öelda, et riisika hooaeg on avatud. Korjata aga ei olnud mõtet, sest koju jõuan alles (vist?) 7 päeva pärast. Nii ma siis pigem eelistasin vältida seentega kriivasid ja veeta enamus matkast hoopis rabapinnasel. Seal sain kahe suu poolega nosida hiiglaslikke jõhvikaid. Täiesti pekkis kui palju jõhvikaid! Kahe käe tõmbega oli peopesa marju täis. Aarde kriivale jõudes jäi aare ilmselgelt kiiresti silma. Tore oli leida sellist omamoodi aaret. Mulle igatahes meeldis. Kokkuvõtlikult võib öelda, et vägagi asjalik esimene aare. Jään ootama järgmist. Aitäh!

Kuigi meil öö läbi sadas, oli plaanis täna võistlustele sõites siitkaudu tulla. Kuna Siim laekus alles öösel poole neljast, siis lasin tal keskpäevani põõnata. Selge oli see, et kell neli pidime Kuremaal olema. Autos hakkasin igaks juhuks kilomeetreid arvutama ja tuli välja, et hästi ikka ei jõua. Siim ei kaotanud rõõmsat meelt ja oli kindel, et üle poole tunni seal ei lähe. Ma täpsustasin, et jooksma ma ei hakka. Seepärast pidigi tema poolt nii pikk aeg välja pakutud olema, vastas kutt. Nojah. Selles ma ei kahtlegi, et Siim seal 12 minutiga oleks ära käinud.
Õnneks kulges tee planeeritud parkimiskohta viperusteta ja 14.14 olime kohal. Vedasin kummikud jalga ja asusin mööda välja vaadatud sihti astuma. Siht hakkas otsa lõppema, aga kutti ma ikka ei näinud. Ronisin ümber kriiva, sest üle ei viitsinud ja kuulsin Siimu hüpetega saabuvat. Edasi läksime mööda gps-i lillat joont otse nulli. Aega jätkus erinevate värvide kandvuse uurimiseks, pohlade, jõhvikate ja mustikate suhu pistmiseks ja ümbruse vaatamiseks. Vähem kui veerand tunni pärast oli aare leitud. Kena ja korras muidugi ja me olime logiraamatus kolmandad. Kell oli 14.27. Pildistasime ja vestlesime maastiku eripäradest, sest tagasi tulekuks polnud mingit gpsi ega muud seadet jälgida vaja. Siimul on päris hea sisemine kompass, mistõttu läksime tagasi täpselt sama trajektoori pidi, nagu tulnud olime. Kutt jooksis lõpuni ja oli riided selleks hetkeks vahetanud, kui ma kohale jõudsin. Nii et jõudsime veel Mustvees väikese peatuse teha ja õigeks ajaks võistluste karantiini siseneda.
Aitäh! Väga meeleolukas retk oli! Oleksime võinud võistlustevaba päeva valida ja siin kauem ringi vaadata.

 4 

Eks ma täna hommikul natuke kahtlesin, kas tänane rabamatk ikka on mõistlik ettevõtmine, sest polnud just kõige targem tegu ilma ettevalmistuseta eilsel ööjooksul liiga pikk distants läbida.
Rabaserva jõudes avanes ees aga uhke siht ja seadmed näitasid aarde kaugusesks üllatavalt väikese vahemaa. Mööda looma ja marjuliste rada tundus lihtne astumine, takistuseks vaid pohlad, jõhvikad, mustikad, mida käigu pealt nosida püüdsime, aga väga palju ei õnnestunud, sest Krista tegi tempot:). Üsna ruttu olimegi aarde juures, tähelepanu pälvisid rohkem konteineri ümbruse põnevad urud, loodetavasti nende autorit geovarandus ei huvita.
Tagasiteele leppisime kokku vähemalt mitu pausi, imemaitsvad pohlad ju vajasid söömist, pooltooreste krõmpsuvate jõhvikate (nämm, parim valmidusaste) vastu oli peale minu küll huvi väiksem, aga lähedusest leitud magusad mustikad maitsesid taas kõigile.
Mõnus väike matk mõjus hästi nii kangetele jalgadele kui ka peale ja kõhule;) Aitäh kriivasid tutvustamast!

Ränduri võtsime ka kaasa, edev siilike poseeris meeleldi jõhvikate ja pohlade vahel.

 2 

Tulime vaatamisväärsuse nr 14 Imatu kooli juurest „Kriiva“ infotahvli juurde. Siin leidus meile parklake tee ääres ja marjuliste lai maantee soos sirgelt aarde suunas minemas. Järgmise kõrgema mätta otsas oodatud kivi sai ka nähtud. Peagi kohtusime kohalike marjulistega. Mõned meetrid enne aaret tuli natuke lõpuks endal ka rada leida ja olimegi kohal. Kaenlasse haaratud räätsad said tuulutust kotis passides. Punapõskseid pohli ja jõhvikaid, sekka ka mustikaid manustades natuke aeglasemaks kulgemine sai tehtud, aga jah, suts ja käidud aarde juures. Kuidagi väga ruttu ja lihtsalt. Tänud peitjale.

 2 

Alles ma kirjutasin, kuidas geotripi teele poetati Valka uus aare. No näed. Juba jälle sai see õnn meile osaks. Geotripi plaanid tehtud ja poetati sinna keskele uus täpike - Kriiva. :) Täiesti tundmatu sõna mu jaoks, aga eks ma elan ka kaugel sellest kandist. Vaatasime kaarti ja pidasime plaani. Me vist olime natuke sõnakuulmatud peitja suhtes ja valisime teise suuna alguspunktiks :) Ärge teie nii tehke :) On küll lihtsam ja lühem, aga kes ikka kriivasid ja selle kandi pakutavaid mõnusid rohkem nautida tahab, võiks teha nii nagu peitja soovitab. Meil õnnestus auto parkida nii, et meie asukohast avanes äge otsesihis vaade soovitud suunas. Kogu maastik oli päikesest üle kullatud, "laud" oli rikkalikult kaetud. Poolvalmis jõhvikad, suus sulavad mustikad ja imelised pohlad. Fantast. Sellest kohast poleks tahtnud lahkuda. Vabandust, kui aare vähem emotsioone tekitas :) Päris loodus on ikka palju imelisem, kui kõik inimese poolt loodu. Tänud kutsumast, pakkumast, näitamast jne. Võib olla õnnestub kunagi uuesti tulla ja siis jalutaksin neid kriivasid palju pikemalt. Suur-suur aitäh!

 11 

Hommikul oli kohe selline tunne, et peaks kuhugi minema. Tiial kodused toimetused, Margusel ja Janikal muud plaanid. Laadisin siis kummikud ja räätsad autosse ja suund Iisaku poole. GPS suunas mind järjepidavalt Vaikla poole, aga tahtsin siiski pildiloleva tee peale. Kohale jõudes oli üks auto juba ees. Pärast tuli välja, et seenelised. Parkla andis valida kolme tee vahel, paremale, vasakule ja otse. Lestad ja kummikud seljakotti ja mööda keskmist teed aarde poole. Vale otsus. Pidin kolmel korral kriivadevahelisest soisest alast läbi minema. Aga kus oli seal jõhvikaid! Teine suur takistus- kukeseened. Mingi kilekott oli kaasas, aga pärast selgus, et auk põhjas. Tagasiteel veel algul imestasin, et keegi on raja seentega tähistanud. See selleks. Jõudsin siis 350 meetri peale. Ees lage soonik ja tagapool soomännid umbes poole peal. Seljakott jäi maha, seenekott orientiiriks puu külge ja minek. Räätsad olid kaenla all ja sinna need ka jäid. Ainuke vesine koht oli kohe kriiva kõrval. Soosaarel läks leidmine kiiresti, sellest juba mööda ei vaata. Kui kriivale tagasi jõudsin, panin botikud jalga ja ennäe, keegi liigub puude vahel. Oli seeneline, aga kriivale tulnud vastaspoolelt. Järelikult saab ka sealt. Tagasiteel oli aega küll seeni korjata ja karude s. hunnikutest mööda minna. Auto juurde jõudsin vasakut teed pidi. See on veel mõnisada meetrit sõidetav, kui õigel ajal ära pöörata. Supi panin keema 10.50. Aitäh toreda matka eest. Aardesse jäi rändur.

Soovitan sinna matkama minna. Neid kriivasi on seal Imatu järvest loodesse väga palju ja pikalt.