Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Talvekoristus 2024.

GC-s arhiveeritud.

 5 

Kui Geojaanipäeva sündmus Tartumaale maandus, siis hakkasime vaatama, et mis sel nädalavahetusel sealkandis veel teha oleks. Tol hetkel oli ümbruskonna geokaart seal üsna tühi. Tõsi, Tartus on veel leidmata aardeid palju, kuid kes siis suvel linnas olla tahaks. Nii tekkiski plaan pühapäeval Piirissaarele sõita. Laevaajad ka ilusti sobisid aeglaseks jalule saamiseks pidustuste järgsel hommikul. Ja SUPi võtsime ka kaasa, sest väike mõte ikka oli ka Soonautika vallutada.

Kui paar päeva enne sõitu veel üks raske maastikuga aare Piirissaarele avaldus, tekkis kahtlus kas ikka nii pikaks soomatkaks oleme valmis aga proovima pidi. Kui peale Kuldsete Liivade külastamist lõpuks Soonautika juurde jõudsime, olid jalad ikka üsna pehmed. Maastik üle soo oli vägagi kurnav, pidev pokude vahel sumpamine või pokudel kõõlumine ja alla libisemine. Mõni lõik oli natuke ka raba moodi ja lihtsam, kuid järjekordsed paar kilomeetrit ilma puhkepausideta võttis päris läbi.

Ja siis nulli jõudes tabas meid halb üllatus. Puu all märkasime katkiseid plastkarbi tükke, paari pliiatsijuppi ja karbi tihendit. No, kas tõesti peale sellist ränkrasket matka tuleb leppida sellega, et aaret ei saagi leida :( Õnneks pikas rohus tuustides tuli maast välja ka logiraamat, mis oli üllatuslikult täiesti kuiv ja kirjutuskõlbulik. Pidasime natuke plaani, mis me nende aarde jäänustega siis edasi teeme. Säilinud materjalist midagi kokku panna polnud võimalik, millegagi midagi asendada meil ka seal keset sood polnud. Õnneks oli tervel karbiosal loetav peitja telefoninumber ja võtsime talle kõne. Ühiselt sai otsustatud, et korjame praegu kogu krempli kokku ja võtame kaasa, sest sellisel kujul see aare enam leidmiskõlbulik pole.

Ja siis viimane 1,5 kilomeetrit tagasi kanali äärde. Iga samm läks aina raskemaks, pokude vahel tuli ette ka tasakaalukaotust. Aga enam polnud vahet, kas maa on märg või mitte. Tossud ja püksiotsad olid juba ühtlaselt mudapruunid. Loomaradu märkasime palju, kuid kõik nad viisid vales suunas. Meie üritasime lihtsalt sirgjooneliselt oma eesmärgi poole liikuda. Nagunii tuli mingite suuremate puhmaste vahel ringitamist või tihedamast võsast läbi rassides mõistlikumat liikumiskohta otsida. Tagasi kanali ääres olime natuke vähem kui kolme tunniga ja ränkraskeid kilomeetreid oli kogunenud natuke alla 6. Kahe sellisel maastikul oleva aarde järjestikune külastamine oli ikka paras hullus aga tehtud see sai.

Kui olime jälle kõik oma kimpsud-kompsud ja endid üle kanali saanud, sõitis paadisilla äärde üks kaater koos kahe lõbusa härraga. Nemad hakkasid paati tankima, meie pakkisime oma kodinaid. Küsisime, miks nad kolm tundi varem siin ei olnud, sest siis oleks meil paadist isegi abi olnud. Ja lahkusid nad just nimelt mööda kanalit Kuldsete liivade poole.

Õhtul tagasiteel liinilaevas nägi laevamees meie suht närtsinud olekut ja tuli pärima, kas saime oma vajalikud kohad käidud. Näitasime talle siis oma liikumise träkki ja kinnitasime, et saime tehtud. Ta oli väga üllatunud, sest tegu oli mehega, kes kogu elu Piirissaarel elanud ja polnud kunagi seal soos käinud. Ainult mitukümmend aastat tagasi olevat tema lapsepõlves seal järve ääres suusavõistlus korraldatud ja see olevat tema 60+ eluaasta jooksul ainus kord sealpool kanalit käia. Nii, et Geopeituse aarded panevad ikka tegema hullusi, mis isegi kohalikel silmad suureks ajasid.

Meie aga olime väga väsinud aga väga rahul selle ekstreemse matkaga. Nüüd vist ikka kuluks linnapuhkus ära :)

Rassimime põõsaste ja pokude vahel

Natuke kergem rabamaastik

Õnneks ei olnudki meil eesmärki selle aarde juures kuiva jalaga ära käia. Oi ei – kui nii oleks juhtunud, siis me oleksime suisa pettunud olnud. Aga pettumise asemel saime siiski nautida. Aitäh peitjatele!

 2 

Piirissaarde õhtu viimane nautlemine. 5,0 maastik võttis veidi mõtlikuks, kuid ilma vähemalt viisaka proovikatseta ei saanud saarelt lahkuda. Otsustasime läheneda läänest, hüpates paadilt lähima randumiskoha juures ning sealt otsejoones aardeni teed rajada. Artur jäi tagasiteed turvama ning kaladega tutvust tegema. Kutsupoiss tundis maastiku vastu selget huvi ning otsustas kaasa tulla. Kokkuvõttes katsime Pantograafiga veidi hullematki. Madalsooga minul oluline eelnev kogemus puudub. Ikka tõmbab pigem rappa, kuid siin võisid meeled tõepoolest puhata. Väga meeldis see vaikselt kerkivas turbakihis sumamine. Suurim tänu kutsumast!

Tagasi tsivilisatsioonis

 13 

Kui Piirisaarde kolme esimese aarde jaoks läks mul aega tsipa vähem kui tund, siis selle aarde jaoks jäi mul täpselt tund. Ehk siis pidin selle ajaga suutma supi täis lüüa, üle kanali sõudma, norm koha leidma ja parkima, supi kinnitama, aardeni liikuma, aarde leidma ja logima, tagasi liikuma, supi üles leidma, tagasi sõudma, supi tühjaks laskma, supi pakkima ja lõpuks ka laevale jooksma. Algus läks kuni supi parkimiseni libedalt. Sealt edasi liikumine läbi nõgeste paljaste säärtega nii lõbus ei olnud. Lõpuks kui nõgestes läbi sain, vaatasin kella ja sain aru, et aardeni liikumiseks jääb mul 25 minutit ja tagasi samapalju. See kes seal varem käinud saab aru, et see on hullumeelsus. Võtsin jalad selga ja pistsin punuma, kui seda saab jooksmiseks nimetada pokude ja kuivanud.... ma ei saanudki aru, mis maastik see on. Vahepeal kadus pind jalge alt ära ja pidin jala nii vedelaks tegema, et mitte seda ära murda ja panin seetõttu mitmel korral külje maha. Ühel hetkel sain vist mingi kunagise sihi või praeguse loomaraja peale. Aarde juurde jõudsin täpselt plaanitud ajaga. Aare ilmutas end kiirelt. Tagasiteel kaotasin orjentiiri ja põrutasin vales suunas. Eemalt hakkas paistma juba meri. Õnneks sain õige suuna kätte. Selle ekslemisega kaotasin 5 minutit. Nüüd pidi tempot tõstma. Mõned sajad meetrid enne kanalit, andsin Jutale teada, et hoitku laeva kinni, kui ma peaks hiljaks jääma. Sain vastuseks, Jookse. Hea nali, mul on ümbruses paks võsa ja proovi seal joosta. Hooga ragistasin supist mööda ja tagasi tuli liikuda läbi nõgeste padriku. Seal polnud mul valikut. Kiirelt supile ja kähku üle kanali. Sup tühjaks, kähku kotti ja jooksuga laevale. Ei või olla, jõudsin kohale 5 minutit enne laeva väljumist. Väga suured tänud aarde eest. Aga sina, kes sa peale mind lähed, ära seda järgi küll tee. See oli karmim, kui 20 kilomeetri jooksmine kuivalt. Sain teada järgmisel päeval, et mul on jalgadel veel teisigi lihaseid. Need andsid veel pikalt tunda.

Äära tegin.

Jansi jookse! Siin või?

Õnneks oli lühim otsetee aardeni kuivapoolne ja sai jalutada pokurindest madalamal tasandil. Metsas kasutasime loomarada, rabas said jalad pisut jahutust. Käed pidi kogu aeg tõrjetööd tegema, muidu polnud midagi hullu. Kui Mikk puu otsas kiitles, et seal parme pole, oli hetke pärast kogu latv lapsi täis. Vaene puu!

 1 

Paadiga randusime saare idakaldal 600 meetri kaugusel. Kõik see mees pani padavai aarde poole ja mina jäin paadivalvuriks. Pääsemaks parmuhordide eest seisin üle poole tunni kaelani kõrkjate taga vees. Nii on mõnus aardeid otsida. Teistel nii mõnus ei olnud. Parmud nautisid täiega jaanipäeva-pidulauda. Mikk ei tahtnud pärast logimist puu osast alla tulla, sest parmud ei viitsinud ülespoole lennata. Aitäh!

Aardele tundus loogiline läheneda lühimat võimalikku maismaateed mööda ja seega sõitsin Laaksaarest kajakiga aardele lähima maabumiskohani. Sealt edasi oli jalgsi esimesedc 100m üsna märg ja metsa vahel ka kobraste poolt üleujutatud. Kui veetakistus ületatud, siis edasine osa aardeni oli juba lihtne kulgemine aardeni. Kohapeal tuli aarde kättesaamisekls veel veidi akrbaatikat harrastada ja saigi nimi logiraamatusse kirja- Edasi kulgesin tagasi kajakini ja aerutasin edasi Piirissaare sadamasse, et minna otsima ülejäänud saare aardeid.

Leidsime saaretuuril.
Tänud.

 2 

Polnud aimugi, et Piirissaar on kahestunud maailmaga. Mina teadsin ikke seda poolt, kuhu laev randub, kus on majad ja kust saab suitsukala osta. Aga näed, selgub, et siin on ka selline ilus romantiline soo. Tore soo, kus sihtmärgis ootab sind juba kaugelt märgatav kaaslane. Kes peale mõlemapoolseid õrrituslauseid annab kõrgustest logiraamatu.
Ja saare sadam oli sellistes oludes ikka tore paabel. Küll kogunesid siia püssidega ninjakilpkonnadeks maskeerunud jahimehed, siis saabus seltskond mootorratastel, mille liigirikkus oli suurem kui see, mis Darwinit Galapagose saarel tervitas. Ja sadamas meie enda organiseeritud vabaõhu kohvik mmmm..... Kui häid toite ja hõrke jooke seal pakuti! Tekkisid lausa mõned bisnissplaanid. Õnneks need plaanideks jäidki, sest ka jäätee oli vaid ajutine nähtus. Siiski reaalne - tabad ära õige hetke ja oled kogenud, jääd jokutama. No proovime aasta või mitme pärast taas.
Aitäh taaskordse Piirissaare kogemuse eest.

 2 

Eks see aare tegelikult oli meie seekordse reisi peamine eesmärk. Suvel saarele saamine ise juba keeruline ning siis tuleks siin veel selle maastikuga võidelda. Jätsime need võitlused teiste aarete jaoks ja tulime siia natuke kergemat vastupanuteed minnes.

Tunduski, et pole seal rabas väga hullu midagi. Teised olid varustanud end räätsadega, mina loobusin ja marssin saabastes. Ei olnud kõige parem valik, kippusin ikka läbi vajuma. Samas, kui teised võtsid suuna aardele mööda lagedat, siis ma põikasin metsa ja tegelikult seal kandis lumi mind hästi. Nii juhtuski lõpuks minuga nii, nagu Chuck Norrisega, kes võitis 100m jooksu seetõttu, et ta teadis otseteed. Seks ajaks kui teised hakkasid eemalt puude vahelt paistma, istusin ma juba ammu puu otsas ja igavlesin, logimistoimingud tehtud. Kui nad kohale jõudsid, olin nendega lahke ja ei sundinud neid oma juurde ronima, vaid ulatasin logiraamatu ka allapoole.

Tagasi kulgesime kõik mööda sama rada lagedal ja tõdesin, et tulek läbi metsa oli ikka kergem. Aga tehtud see retk sai. Tänud aarde eest!

Parkisime autod sadamasse ja hakkasime astuma. Tundus üsna süütu lumeväli. Siis aga hakkasid üllatused tulema. Kordamööda vajusid koos räätsadega üks ja teine läbi lume. Nagu keset merd ikka, oli tuul üsna lõikav ja vastik. Muidu täitsa muhe astumine. Tehtud!

 3 

Ühe/esialgse plaanina oli Piirissaarele tulla kajakitega. Aga plaanid ikka aeg-ajalt muutuvad. Sel korral tundus oluliselt mugavam ja ohutum tulla parvlaev Koidulaga.

Siiski polnud see meil ainus viis ja plaan vee ületamiseks. Kaasas oli ka SUPi laud, mida kasutasime meie ja aardevahelise kanali ületamiseks. Inge ületas vee esimesena, seejärel tirisin ma selle nööri abil enda juurde tagasi. Minu jaoks oli esimene kord SUPi oma silmaga näha, rääkimata selle kasutamiseks. Kuigi vahemaa oli tühine, ei tundnud ma ennast selle peal ka põlvitades kindlalt. Olles nüüdseks lisaks Piirissaarele korra veel sellise peal viibinud jääb arusaamatuks, kuidas keegi sellega liikumist nautida saab. Õnneks sain kuivalt üle kanali ja saime mööda kuiva maad aarde suunas edasi liikuda.

Puude alt välja saades tervitasid meid kõrged pokud, millele õnneks järgnesid ilmselt metsloomade poolt jäetud oluliselt mugavamad rajad, mis aardele lähedale viisid. Keegi oli otsustanud teel aardeni oma gaasipliidist loobuda. Pidi ikka tahtmine olla see siia tuua.

Pliidi juurest oli veel mõnda aega vaja jalutada, aga lõpuks jõudsime õigesse kohta. Natukene turnimist ja saime nimed kirja. Seejärel nautisime ümbrust ja otsustasime kaasa võetud mangokoogiga maiustada. Ülimagus kook osutus värskelt nopitud jõhvikatega palju maitsvamaks.

Pärast seda olid me akud laetud ja liikusime tagasi mõnevõrra teist teed. Siiski leidsime ennast mõne aja pärast jälle pliidi juurest, kust pöörasime vanale tuttavale rajale tagasi. Kaldale tagasi jõudes õnnestus kuidagi kanal ka sel korral kuivaks jäädes ületada.

Aitäh aarde eest!

Väga maitsev jõhvika-mangokook

Viimane pingutus

 1 

Täna oli see päev, kus turvaline mugavus kaalus üle seiklusliku ohu. Kajakid jäid kavala jänesega piki lainet retke ajaks turvaliselt sadamasse ootama ja meie astusime Koidula pardale. Ülesõidu ajal salongi aknast paistvat merd vaadates, võis selle otsusega vaid rahul olla..

Peagi sildusime Piirissaare sadamas ja peale väikest saare infoga tutvumist leidsime tankla tagant mõnusa paadisilla, kus tundus olevat parim koht kanali ületuseks. Seljakotist välja tõmmatud SUPi laud sai peagi sõidu kõlbulikuks ja peale talle otsa külge sidumist ning väikest kasutamise tutvustamist, võis alustada kanali ületust. Kanalis oli päris tugev vool, kuid sellest hoolimata sain üsna kiiresti soovitud randumiskohas õigele poole kanalit. Seejärel rändas SUP otsast tõmmates tagasi teisele kaldale ja Marko sai käe valgeks ka selle sõiduvahendiga liikumises. Kaldal seadsime laua turvaliselt puude vahele tagasi minekut ootama ning tõmbasime kummikud jalga ja alustasime retke aarde suunas.

Veidike võsa, tohutult pokusid ja sobivad metslooma rajad, viisid meid läbi selle miljoni jõhvika soo. Tedrekanade tiibade pahina saatel, jõhvikatest matsuvate suudega, mõnusalt sooja ja päikesepaistelist ilma nautides, jõudsime peagi aarde puuni. Väike sirutus ning võiski logimisega tegelema asuda.

Peale logimist ja looduse ilu nautimist oli aeg kergeks eineks aardepuu all. Välja võetud mangokook osutus ilmselgelt liiga magusaks, kuid peale väikest jõhvika tuuningut sai sellest suurepärane ja kosutav suutäis. Lisaks meeldivale päikesepaistelisele ja soojale ilmale tagas kerge tuuleka meile täiesti putukavaba retke.. mõnus.

Tagasitee leidmiseks on suurepäraseks orientiiriks radarimast ja kui peale mõningast ekslemist soost pliidi leidsime, olime kindlalt õigele metslooma rajale jõudnud. Jäi veel lühike lõik karmimaid pokusid ja väike võsas ragistamine ning võiski jälle kanali ületamisega tegelema hakata.

Tänan väljakutse eest.

Ega ei oskagi midagi Elena logile miskit lisada

Arvestades, et kui palju tükke parmud minust kaasa võtsid, peaksin olema vähemalt kolm kilo kergem...

Tänud peitjale :)

 1 

See oli siis see aare mille pärast sai teise eesti otsa paadiga ronitud. Kõigile hoiatuseks, tegu ei ole ilusa jutuga kuidas nimi kirja sai ja linnud laulsid.

Kaalusime oma variante ja otsustasime et proovime paadiga aardele võimalikult lähedale saada. paadil süvis 0.4m ja vesi oli kohati vist isegi 0.8m sügav, aga õnestus isegi kinni jäämata kohale jõuda. Järgmine küsimus oli kust saarele läheneda, sest kõik kaldad on pilliroogu täis kasvanud. Leidsime ühe tühjema koha ja sõitsime paadiga julmalt taimede vahele, seal ei olnud teist võimalust.

Siin kohal olgu mainitud, et olime juba enne avastanud, et sääsetõrje jäi Tallinna, plaan oli poest off-i osta, aga ka see ununes.

Esimene osa teest oli tunne, et iga ketk tuleb kuskilt Shrek välja. Kogu maastik nägi lihtsalt nii sookollile sobilik välja. Ja putukad, oi kui palju putukaid seal oli.

Teine osa teekonnast oli pokumaa ja siin tuli retke teine viga välja. Crocsid on head jalanud mis ei karda märjaks saada, aga need absoluutselt ei sobi mätaste vahel käimiseks. Sa toetad jala maha, aga tegelt ei ole veel kahe mätta vahel ja jalg libiseb edasi, aga crocks ei libise, vaid keerab ennast su jala ümber ringi.

Kolmas osa oli mets, maastik oli kergemini läbitav ja võiks öelda et isegi peaaegu nauditav, kui iga puu vahel poleks ämblikuvõrke olnud.

Lõpuks jõudsime soosse, nagu ma sood ette kujutan...jõhvikaid täis mättad. Ja siit ka retke kolmas viga, kes ronib sohu augustis, kui jõhvikad veel toored on. Ma pole vist kunagi nii palju jõhvikaid ühes kohas näinud...turu lett jõuab ilmselt lähedale, aga ma arvan et nägin teel aardeni isegi sellest rohkem jõhvikaid.

Aarde juures oli Henri etteaste jõu ja ilunumbritega. Seni ma arvasin et tagasi ma ei jõua, sest iga parm tahtis minust tüki kaasa viia. Aarde tagasi panemiseks oli minu kord turnida ja kuidagi see tagasi oma pessa ka sai. Üksinda poleks küll hakkama saanud.

Ja tee tagasi paadile oli jälle samad neli maastikku, nüüd tagurpidi järjekorras.

Jõudsime tagasi kaldale ja paat oli poole meetri kaugusel, kui astusin vette ja kindla pinna asemel vajus jalg auku. Mingi ime läbi õnnestus püsti jääda ja kiirelt vehkat teha, enne kui Shrek tuleb küsima mida me tema maa peal teeme.

 18 

Jätk Piirissaare lennujaamast

Peale Piirissaare küladest lahkumist oligi dilemma, kas kütta kohe üle mere tagasi, või võtame selle aja ja vaeva ja tüütan mittegeopeiturist sõpra veidi veel ja üritame ikkagi Soonautika ka ära teha. Soonautika on ju sõbra aare ka veel, tema esimene laps ja sünnitis. Väga tore, et ta pisikuga nakatus ühel meie ühisel matkal Sorgule. Ja sõber teades, et unetunde jääb väheks, jäi ikkagi nõusse.

Mina juba süstaga ümberkäimisest märg, liikusime süstadega piki kallast, et Soonautikat Lääne poolt rünnata. Arusaadavatel põhjustel jäi ära üle kanali minek ja siis pikemat maad mööda maismaad minek. Vaatasime, mis vaatasime, tundus, et see saar on ikka jumala tüma aerofotode põhjal. Eeldasime kohutavat tunglemist mudas, sääskede ja rohu keskel. Ja ise süstaga merel olles oli sääskede kogusumin saare kohal nii võimas, et ajas hirmu nahka küll, korralik kakofoonia. Lõpuks sai valitud kõige lühem rada aardeni, ninaga kaldasse ja leidsime isegi kuiva nuki, kus siis kõik riided vahetada ja saapad jalga toppida.

Üllataval kombel oli maastik vägagi armuline. Vaid osaliselt märg ja mudane, kuid praegu isegi kuiv. Raskeimaks osutus ikkagi läbi madala paakspuuvõsa trügimine, kohati oli väga raskesti läbitav maastik. Kuid tegelikkuses pigem kena, vaid hiigelsuuri ämblikuid ja nende võrke oli igal sammul, ühel hetkel loobud ja lihtsalt marsid neist läbi, ämblikud peas ringi siblimas.

Me jõudsime aardeni kell 00.17 öösel. Ja kustumatu mälestus oli jaaniöösel kõige pimedamal hetkel soos ringi mütata. Millised lõhnad! Võimas. Ikkagi oli nii valge, et nägi kaudselt ümbrust, siiski pidi ninaesist juba valgustama, et mitte käpla käia. Ja lõpuks selgus, et aarde juures tuleb ka veidi akrobaatikat teha. See läks libedalt.

Peale seda ehavalguses läbi mere Laaksaare sadama poole. Jällegi emotsionaalne paradiis läbi klaassileda mere sooja ilmaga lihtsalt liuelda. Ja kui sadamasse jõudsime, ootas meid ees... piirivalve :D Sel hetkel oli kell 2 öösel. Siis menetleti meie rikkumist tund aega ja minema saime kell 3 öösel. Põhimõtteliselt jätsime teavitamata oma veele minekust, polnud lihtsalt teadlik, et Venemaa piirialadel peab seda tegema, mujal Eestis käi, kus tahad. Ja kohe ikka vändati. Väga sõbralikud piirivalvurid olid, kuid ütlesid kohe ära, et seadust on rikutud ja trahv tuleb. Suht mõttetu keiss, väänati üle miinimumpiiri, tahtlikku rikkumist polnud (isegi sadamatöötaja, kelle juures enda auto regasime, ei öelnud, et mingi selline asi on vajalik. Ja ometi pani meie auto nr ja süstade andmed kirja), esmarikkumine sarnase asja puhul. Et suht mõttetu. Aga kuna polnud soovi sõbra uneaega veelgi röövida (ta pidi järgmine hommik tööle jõudma), siis leppisime kiirmenetlusega kohapeal. Üldmenetlusega oleks Piirivalvejaoskonnas veel tunde läinud.

Kell 3 öösel saime liikuma, saime pool tundi sõita, kuni maanteekraavis maganud kits arvas, et tal on elust villand ja hüppas otse tee peale. Mul polnud isegi sekundit reageerimiseks ja suutsin vaid otsustada peas, et pauk tuleb, hoian vaid kindlalt rooli. Ja käiski ilge litakas ja kolin taga jäin tee äärde seisma. Käte värinaga ütlesin sõbrale, et ma ei suuda vaatama minna, mis seal toimub, et mingu vaadaku ise. Ja järgmine hetk näen tagavaatepeeglist, kuidas sõber kitse põõsa poole lohistab. Läksin siis ka välja ja tema seal silitas kitse just ja ütles "tule silita ka, ta on veel soe, see on nii vabastav kogemus". Oijah. Ma ei olnud nii vabastavaks kogemuseks sel hetkel valmis :D Ja sõbra pakkumise, et teeme kitse lihaks, ka polnud :D Võib vaid tänada, et kits sai silmapilkselt surma ja ei pidanud piinlema. Jätsime ta rebastele, tõmbasime auto kuidagi kokku tagasi ja läks sõit edasi.

Tagasi Tartus 4:30 ja sai magama ära. Sõber läks kella 8ks tööle, mina magasin kella 13ni päeval ja voodist sain välja 13.45. See matk oli vaimselt ja füüsiliselt ikkagi nii kurnav, et igasugune jaks oli kadunud samal päeval geopeitusega edasi tegeleda. Lihtsalt puhkasin selle päeva maha ja oligi kõik. Kordaläinud matk, ma ütleks.

Liueldes läbi kuldse fluidumi öö eheduses

Öine sõit Piirissaarelt mandrile

Paukusaanud auto peale kitse surmamist (on ka surnud kitsest pilt, kuid ei pane)

 8 

Kuna töökoha suvepäevad toimusid seekord Piirissaarel, siis oli kindel plaan ka selle aarde juures ära käia. Esiti veendusin, et ka sadamast edasi minev kitsas kanal on läbi sumpamiseks liiga sügav. Kuna kogu vajaliku kolaga ujumine ei tundunud pädeva plaanina, siis tuli mõelda ujuvvahendi peale. Paraku tuli paat saarele alles õhtul saabuva seltskonnaga, seega tuli improviseerida. Parimaks lähendiks osutus õhkmadrats, millega õnnestus isegi üle kanali purjetada. Maastik paistis suht lihtne, aga osutus üllatavalt salakavalaks. Ei mäletagi nii karmi maastiku forsseerimist. Kuna kaasa võetava kola hulk oli piiratud, siis jäid matkasaapad maha, eks siis kombineerisin räätsasid plätudega. Enamvähem isegi toimis see kombo, kuigi enam nii ei teeks. Kuna mignil müstilisel põhjusel oli GPSi aku tühjapoolne, siis üritasin seda hoida aku säästmiseks madala ekraanivalguse reziimil, aga selles olekus ei olnud lõõskava päikese all mitte muffigi näha. Eks siis aegajalt keerasin olukorra kontrollimiseks valgust juurde, aga optimaalne mu trajektoor just ei saanud. Kangesti tahtis kiiva kiskuda. GPSi näppimine oli ka omajagu komplitseeritud, sest sumisev fännklubi muudkui kasvas (sääski ei olnud, aga selle eest olid pirakad parmud valikus), ja see ootas vaid seda, et ma peatuks ja saaks mugvalt maanduda. Kui ühel hetkel tundus, et oleks aeg Benzi lisada, siis selgus, et olin selle suutnud kuskile ära kaotada. Edasi jäi imeliste osas vaid mehaanilise tõrje variant. Kui lõpuks pärast parajat keerutamist nulli jõudsin, siis avastasin, et maastik 4 ei piirdu kaugeltki läbi mülka kohale jõudmisega. Näed küll, aga kätte ei saa. Ja kaasas olnud ka suurt midagi peale GPSi. Võtsin siiski oma jõuvarud kokku ja sain nime kirja. Eks see ole selline mülgas, et normaalne inimene sellesse kohta ei satu. Sellest võiks veel kuidagi aru saada, et raskekujuline geosõltlane läheb aarde järgi, aga kui peitja seal käis, siis seal ju aaret ei olnud... Küll oli hea tunne, kui lõpuks tagasi kanalini sain rassitud. Vähemalt on see täpp nüüd kõrvaldatud kaardi pealt.

 1 

Saarel sai käidud aga ei üritanudki lääne poole kanalit minna. Sääski jagus ka asustatud saarepoolele, teisel pool lubati hullumaja. Jäägu see aare minust leidmata.

11 aastat tagasi jalutasime saare vaatamisväärsused läbi. Paar kunagi saarel leidunud GP aaret on nüüdseks arhiivis tolmu kogumas.. Sedapuhku saarevahi Toomas külalistena olime rohkem paiksed. Pendeldasime kahe maja vahet, kuna ühed tuttavad elavad suviti seal veel. Seekord ekskavaatoriga sõita ei saanud, kuna sadam on valmis ning saarel ekskavaatorit ei ole. Saime aga suitsusauna ja järves supelda ja kuivatatud kala ja mulgi putru ja veel järves lobistada ja jalgrattaga sõita ja nalja ja palju päikest.

Kunagi ilmselt tagasi aga vaevalt et siis ka aarde järele lähen.

 29 

Nädalavahetuse geotuuri põhieesmärk.
Ja kui maastik 4, siis olgu maastik 4!
Talvel üle jää olin ma juba jalgsi Piirissaarel üht mitteleidu tegemas käinud. Nüüd selle aarde ilmumisel vaatasin huvipärast Maa-ameti kaardilt sügavusandmeid, et kui tehtav see jalgsi suvel võiks olla. Ilmnes, et vägagi tehtav! Sest sisuliselt tuleb ujuda ainult üle paadikanali. Seda oli ju loomulikult vaja kohe kindlasti järgi proovida, enne kui suvi ja soe vesi otsa saab. Päikseline prognoos laupäevaks sobis minu plaanidega hästi. Tagantjärele targalt netilogi kirjutades - eks ta oligi selle suve viimane tõeliselt soe ilm. Järgmiste nädalavahetuste temperatuur jäi meil pigem 10 kraadi poole, ja nüüd, vaid 18 päeva hiljem, on juba ametlikult sügis käes.

Niisiis lasksin septembrikuu viimasel suurel päikesel lõviosa päevast järvevett soojendada ja alustasin oma teekonda Meerapalust kuskil kolme-nelja vahel. Ma olin küll kodus kaarti vaadanud, aga gepsu märkisin ainult aarde, ühe sobiva kitsama ujumiskoha Uhtinõna kurgus ning piki Perajärve rannaniitu kulgeva raja alguse. Tegelikult oleks võinud selle raja träkina salvestada või vähemalt mõned idapoolsed teepunktid gepsu panna. Juba raja algus ei asunud üldse seal, kus Maa-amet näitab, kuigi see polnud veel suur probleem, sest õige otsa leidmine läks siiski võrdlemisi lihtsalt. Edasi liikudes oli kõik üpris konkreetne päris mitu kilomeetrit, aga kui minu planeeritud ujumiskohani jäi veel linnulennult 1.3 km, siis hakkasid asjad ähmastuma. Maa-ameti kaart nimelt näitas punktiirjoonega vaid ühtainsat rada, mistõttu ma ei pööranud teekonna trajektoorile isegi erilist tähelepanu, enne kui traktorijälje suund juba lausa läände hakkas keerama. Kõrvalekalde avastades püüdsin küll otse läbi võssi oma sihi poole rühkida, aga juba 150 meetri pärast nägin, et ei - see on liiga ränk. Tõsiselt tihe. Sihuke matsheete dzhungli tüüpi. Täitsa nagu troopikas, kuigi natuke pehmem taimestik. Ega muud kui tuli mööda traktorijälge tagasi minna. Mind huvitavaks teeks osutus tegelikult üks suhteliselt märkamatu kõrvalepööre - kusjuures parimal juhul ATV jäljega, mis hääbus peatselt jalgsirajaks ja varsti oli juba sedagi raske aimata. Suutsin seal sihi veel mitu korda ära kaotada. Õnneks Uhti nina peal ikka netti anti. Tuleb tunnistada, et Maa-ameti kaardile märgitud punktiiri pealt aeg-ajalt vahekoordinaate võttes ning neid käsitsi gepsu sisestades sai kergemini kõnnitavale pinnasele kui muidu ümberringi mujal valitses. Jooksvalt telefoni abil navigeerimine langes paraku valikutest välja, sest kartsin, et vana aku ei pea retke lõpuni vastu. Nutiseadmetega kombineerides sain lõpuks enam-vähem sinna punkti, mille endale vette mineku kohaks varem valmis vaatasin.

Veeni pääsemine oli aga täiesti eraldi teema. Selgelt retke kõige raskem osa läbi tiheda kolme meetri kõrguse kõrkjamüüri ja sügava muda murdes. Mingil määral ma ju teadsin seda isegi oodata, mistõttu võtsin maastiku-Crocsid kaasa. Aga muda imes jalatsid igal sammul sügavale endasse ning need kleepusid nii põhjalikult kinni, et oleksid mul lihtsalt sinna maha jäänud. Kui juba teist korda pidin uppunud jalatsit küünarnukini mudas urgitsedes käega välja tirima, siis sidusin need parem ujumiskoti paela külge ja jätkasin paljajalu. Tempoga umbes 0.3 km/h... Sest kriimustusi kogunes siin tublisti, paar hoolimatusest tekkinud haavaks kvalifitseeruvat auku kah. Muda sees murdunud kõrkjate otsad polnud ainus mure, ka muid vaenuliku loomuga taimi jagus mitut sorti. Vaba veeni ma veerand tundi hiljem ikka kuidagimoodi jõudsin. Siin said kõik kipitused lõpuks leevendust ja mudakiht maha uhutud.

Ujuma valmistudes panin parasjagu gepsu ujumiskotti, kui minu juurde sõitis senini pisut eemal seisnud paat, mille tekil seisis kalapüüki harrastav paar. Mind tervitati meeldivalt emakeeles ja küsiti: "Mis plaanis?" Vastasin: "Piirissaarde minek." Mispeale paadis olnud naine ütles: "Ohh, olgu, võta sappa!" Ma vastu: "Ei-ei, siit on ainult mingi paarsada meetrit ujuda, ma ujun ise, eks selle plaaniga sai tuldud ka." Nii sündiski. Kalastajad jäid eemale vaatama, kuidas see mul õnnestub. Noh, hea turvaline tunne oli küll :o) Ujumisdistants sai ehk õige pisut pikem kui Maa-ameti kaardi põhjal eeldada võis, aga mitte oluliselt. Aeg-ajalt üritasin ikka jalgadega kombata, et kas põhi juba all. Kaks korda ei olnud. Aga siis mingil hetkel puutus lihtsalt ujumise käigus järsku käsi põhjaliiva. Ühesõnaga, paadikanali serv tõuseb järsult ja pärast seda on vesi nii madal, et ulatub vaevalt põlveni. Vähemalt seal, kust ma üle läksin. Loomulikult aarde poole läbi vee edasi suundudes läheb vahepeal jälle sügavamaks, kuid mitte üle pea enam. Minnes sättisin algul sihi üle laidude, suurim neist on kõrkjase servaga Kengootsaruu, kuhu mul tõesti polnud tuju tükkida. Ühtäkki aga seisin silmitsi seal kaldale tulnud emise ja põrssaga, kelle jälgi olin äsja eraldiseisval veest väljaulatuval väiksemal liivasel maalapil silmanud. Meie vahele jäi kahekümne meetri jagu vett, umbes 3 sekundit vahtisime tardunult tõtt ning siis otsustas targem pool (metssead) lahkuda, pugedes tagasi kõrkjate vahele. Pikkamisi hääbuva ragina saatel läksid nad päris kaugele, kõikuvaid kõrgeid kõrkjatippusid võis näha veel mitusada meetrit eemal. Tempo, millega nad sinna jõudsid, oli muidugi muljetavaldav - kõva 20 korda kiirem kui minu vaevaline liikumine sama tüüpi maastikul enne ujumist! Sõrad ikka ruulivad siin :D

Aardele lähima rannikuni jõudmiseks tuli veel kilomeetri jagu läbi tabava nimega Tsigalahe sumada. Põhi endiselt üsna mudane ning paljajalu liikumine oli kiirem kui jalatsitega. Läbi kõrkjate maale mineku momenti natuke kartsin, õnneks aga polnud Piirissaare pool otsas asi kümnendikkugi nõnda hull kui Uhtinõnalt vette pääsemine. Heinamaal üksikult seisva suurema puu juures ajasin riided selga ning riputasin ujumiskoti oksa külge. Kui maapinnale panna, siis mine tea, äkki põrssad tulevad tuhnivad vahepeal räbalaks :P Edasisel teekonnal hakkas maastik üha rohkem päris soo moodi välja nägema, viimased paarsada meetrit veel eriti. Järvemudast ja kõrkjatest polnud nüüd enam jälgegi. Lihtsalt pehme vetruv samblal astumine, tõesti retke nauditavaim osa :o) Siinkohal tänan peitjaid!

Kell 18:40 kirjutasin ennast logiraamatusse sisse, puhkasin veel nullis pisut vaadet imetledes, aga üldiselt pidi hakkama tagasi kiirustama, et enne loojangut vähemalt mandrile jõuaks. Niisiis uhasin uhti-uhti uhkesti Uhti nina poole, ujusin tuttavast kohast üle paadikanali, lehvitasin hüvastijätuks ikka veel seal viibivatele kalastajatele ja panin vaimu valmis viimaseks raskeks katsumuseks. Vaatasin eemalt välja veepiirile kõige lähemal paistva suurema puu ning lootsin seda sihiks seades veidikenegi vähendada ränga kõrkjakadalipu pikkust. Distants tuli ehk lühem tõesti, kuid väsinuna ning hellade jalgadega läbisin ma selle ainult tänu rikkalikule vandesõnade tagavarale :P

Kaldal varem gepsu märgitud punktis ootavad pehmed sokid ja jalgu kaitsvad matkatossud mõjusid tõelise õnnistusena. Päike oli juba loojunud ja lampi ma autost kaasa polnud võtnud, sest päris nii hilja peale tegelikult ei plaaninud jääda. Parkimiskohani Meerapalus jäi aga 5 km minna. Arvestades, et rannaniidul kulgev rada idapoolses otsas juba päevavalgeski raskelt järgitav oli, hoidsin pilku peamiselt gepsul ja lasin jalgadel pinnase ebatasasustega suht iseseisvalt hakkama saada. Traktorijäljeni jõudsin kadudeta kohale ja sealt edasi oli juba lihtne astumine.

Raja viimane ots maanteele auto juurde pääsemiseks läks majade vahelt läbi. Laupäeva õhtu - inimesed chillisid õues, üks lõke jäi ühele ja teine teisele poole minu teed. Tere ütlemiseks siiski liialt kaugele, ei tea, kas mind üldse pimedas möödumas märgatigi. Küll nähti aga seda kui auto avamisel tuled süttisid. Hakkasin parasjagu mudaseid ja märgi riideid puhaste vastu vahetama kui eemalt lähenes kõikuv lambivihk. Lõbusas meeleolus peremees tuli juttu puhuma. Ütles, et olla märganud võõrast autot tee ääres seismas ja siin niivõrd-kuivõrd piirilähedases tsoonis tõmbavad sellised asjad ikka tähelepanu, teiste seas ka piirivalvel. Ega temast väga kerge polnud aru saada - keel sõlme (veel) ei kiskunud, aga murrak oli sihuke kagunurga oma, mis tavalisest eesti keelest teatavasti päris oluliselt erineb. Rääkisin oma käigust - see kohalikule mehele esiti väga arusaadav ei paistnud, aga pikapeale hakkas uskuma ning edasi pidas ta mind lihtsalt "õite sõgedaks" :P Paar korda tuli üle korrata kellaaegu, läbitud distantse ja loodusolusid - mingil määral meenutas meie vestlus vastuseid piirivalve standardküsimustele, aga võis olla mõjutatud ka vähenenud lühimälu mahust antud hetkel :o) Edasi kõneles maamees juba rohkem oma eluolust, valgustades mind lahkesti taskulambiga, kui öisel maanteel end lahti koorisin, suurema muda rätikusse kuivatasin ja kuivad hilbud selga ajasin. Märgade ujukatega ei tahtnud ju rooli taha istuda, kuid kõhutunne ütles, et esimene vestlusest lahkuja olen ilmselt mina, mitte kohalik jutumees :D Jätsime hüvasti ning pöörasin paari kilomeetri kaugusel maanteelt kõrvale suvalisse metsatukka õiglase und magama.

Otsevaade Uhtinõnalt järve poole, 100 m veel minna

Vaade alla...

Tsigalahe metsanotsud

Nauditav soo

 2 

Lind keda me Piiri küla piiril kahjuks surnuna nägime oli noor kanakull. Rõngastatud 15.06.19 pesapojana Arupää külas Tartumaal.

Tänud aarde eest!

Leitud koos Krista ja seltskonnaga. Oli väga huvitav ja põnev päev. Aitäh!

 1 

Kui Krista juba midagi organiseerib siis ikka põhjalikult.Oli väga tore päev meil saarel.Aitäh peitjale ja kaasreisijatele.

 13 

Eks oli vaid aja küsimus, millal keegi siia saarele aarde peidab. Väga tore, et see nüüd aset leidis. Ühe väikesaare külastus sobis suve lõppu hästi, pilku köitis ka märksõna soo, lisades jätkuvad mõnusad suveilmad ja tõstatusidki juba küsimused, millal ja kuidas?
Minu esimesed ekstreemsemad vee ületamise mõtted ei jõudnud veel kuigi kaugele areneda, sest esimene küsimus sai juba vastuse. Virumaal on ju meil hakkaja reisikorraldaja, piisab tal vaid asi käsile võtta ja varsti on päevakava detailideni paigas. Kuidas küsimus lahenes seekord ka lihtsalt, sest saarele käib ju praam. Pisike takistav tegur, saart läbiv kanal, millele mitmelt poolt tähelepanu juhiti, ei tundunud mulle üldse mingi küsimus. Mis see väike kraav soojal suvepäeval ületada on, päike paistab, vesi soe;). Kaaslased olid siiski arukamad ja filmiklassikast tuttav tsitaat „tähtsaim on leida paat“ kõlas korduvalt ja konkreetselt. Ka sellele leidus lahendus, isegi mitu. Ja järgmise nädalavahetuse plaan oligi paigas.
Millegipärast olin ette kujutanud sõitu mingi väiksemat sorti laevukesega, aga laupäeva hommikul ootas meid igati toekas praam. Paat seljas astusime pardale. Piki kanalit kulgedes saime kõrgeimalt korruselt hea ülevaate saare mõlema poole maastikust, põtra nägime ka:)

Päeva kultuuriprogramm muuseumi külastuse ja ajaloost ülevaate saamise näol läbitud, asusime nüüd geopeitust mängima.
See „pisike takistav tegur“ ehk kanal oma mudase põhja, rohekaspruuni vee ja konnadega enamikke meist ujuma ei ahvatlenud. Erinevaid lõbusaid versioone oli hommikust saati juba läbi arutatud, kuidas kellegi jaoks kraaviületus huvitavamaks teha, loomulikult ei suutnud me aga ühtki naljakat (loe: ka ebatõenäolist) ideed realiseerida, vaid läksime lihtsama vastupanu teed.. ehk siis paati me ei leidnud, ega me ei otsinud ka.. töösse läks variant „oma paat kotist välja“. Protsess oli lõbus, kuigi vette keegi kahjuks (loe: õnneks ikka!) ei kukkunud, mutta kinni ka ei jäänud, ees ootas nüüd võsa ja soo..

Visuaalselt kohapealseid olusid hinnates loobusime lootusest leida kaardil olev aimatav teerada, mille olemasolus siiralt kahtlesime. Rammisime otse läbi võsa, suurte pokudeni jõudes ei teadnud, kas rõõmustada või kurvastada, võimalike jalaluumurdudega riskides läbisime pokumaastiku ning leidsime sobivas suunas kulgeva loomaraja. Nüüd põrkusime aga tänaste suurimate liikumist takistavate teguritega, üritasime neid küll elimineerida, eemaldades oma teelt võimalikult palju segajaid, kuid ilmselgelt jäime selles võitluses ruttu kaotajaks, sest sellise hulga maitsvate ja hiigelsuurte jõhvikatega toimetulek ületaks igasugused inimvõimete piirid. Nämm! Maitsvad. Takistusrada sai siiski edukalt läbitud, mille kinnituseks logisime end raamatusse. Tagasiteel tegime pausi ja tegelesime pisut korilusega, aga varsti tuli süda kõvaks teha, üritada maha mitte vaadata ja üle punetavate mätaste tagasi oma paadi suunas kulgeda.
Veetakistuse ületamisel näitasid nüüd kõik üles ülimat professionaalsust, keegi ei lõbustanud teisi vette kukkumisega. Märjad olid ainult minu jalad, sest muidugi polnud mul ka seekord kummikuid, mudased jalatsid leotasin läbipaistmatus kanalivees küll pisut puhtamaks, aga seetõttu muutusid need veelgi rohkem lirtsuvamaks.

Vahva päeva lõpetuseks jäi aega ka teise külaga tutvumiseks. Kokkuvõttes meeldis just see, et tutvusime kogu saarega, mitte ei käinud ainult aaret skoorimas.
Aitäh peitjale põhjuse eest Piirisaarele tulla.
Tänud kaaslastele, oli tore ja lõbus päev.

Ujuma ei ahvatle..

Ikka ei ahvatle ujuma..

 5 

Piinlik tunnistada et ma ei ole varem Piirissaarel käinud kuigi pool elu Tartumaal elatud. Täna sai vist küll kõik üle vaadatud mis saarel pakkuda on. Lisaks veel aare ja jõhvikad. Aitäh peitjale kutsumast! Aitäh Kristale korraldamast! Aitäh toredatele kaaslastele!

 16 

Hommikul sõidutas Koidula meid uduga kaetud mandrilt Piirissaarele. Kanalisse jõudes märkasin töös koppa puude vahelt. Siin toimub juba mitu nädalat kanali süvendamine sadamast ülespoole. Poetasime kummikud ja meie „paadi“ sadamahoonesse ja võtsime suuna Saare külla. Osad ärksamad kaaslased käisid korraks kohe kanali ületamise olukorda inspekteerimas. Poepidaja liikumist märkasime Saare külas, hiljem käisime Piiri külas magaziinis ostlemas. Muuseumini oli meil natuke aega ja ERR-i omad olid ala hõivanud, sestap tegime aega parajaks liivarannas. Vanausuliste muuseumis võttis vastu meid Valentina, kes tegi muuseumi tutvustuse ja pakkus meile rikkaliku komplektlõuna. Kalasupp ja palju muud maitsvat. Lõpetuseks jõime samovarist teed, hoides kohalikku pruuni suhkrutükki põses nagu peab. Käisime veel sibula ostul ja matkasime tagasi sadamasse. Meie kummikud oli luku taha pandud. Helistasime külla ukseavajale ja viie minuti pärast oligi kohal. Edasi läks põnevaks, enamusele oli võimalus esimest korda meie tänase nn „paadiga“ sõita. Suured tänud Merlele. Teisele poole kanalit me jõudsime ja sattusime erilisele pokumaale, õnneks jala välja väänamist ei esinenud. Peagi olime aimataval rajakesel, oli lihtsam astuda. Soos pliidi juurest leidsime esimesed punapõsksed jõhvikad ja teekonnal jagus marju rohkesti, kuni aardeni madalas kaasikus. Männikese lähistelt leidsime otsitava. Tagasi kulgemine toimus jõhvikaid korjates. Oi, kui suured jõhvikad ja kui palju neid mättail laius. Peale matkamist käisime veel Piiri külas jalutamas. Kanali äärest ülespoole minnes, jõudsime järgmise süvendajast kopani. Kahjuks saare põhja poolel päris Peipsi kaldale ei õnnestunud seekord pääseda. Ilusa ilmaga käisime täna vahvate kaaslastega Piirissaart avastamas. Tänud peitjale.

sadam paistab

liivarand

kompass (küünal on veel puudu)

tipptund liikluses, pluss jalakäijad siin ja seal

siin asus Eesti Kool ja kirik

 18 

Krista plaan laupäeval Piirissaart rünnata mulle ei sobinud. Küll aga vabanes ootamatult reede pärastlõuna. Uurisin hoolega tuule-ilmateadet ja tundus, et nelja kandis peaks olema suht ok. Enne oli tuul liiga suur ja kuuest pidi kõvasti sadama hakkama. Kuna läbitav maa oli päris pikk, siis tuli muidugi startida lainetega, aga otsustasime Siimuga proovida... Süstaga ja SUPilauaga Piirissaarele minna.
Parkisime Laaksaarde ja helistasin Mehikoorma kordonisse. Andsin aru oma plaanist kahel alusel max kuni Piirissaareni sõita, mispeale sooviti teada saada sõitjate nimesid, isikukoode ja telefoninumbreid. Ja seda, kas oleme Laaksaarest seal ennegi käinud. Ei olnud. Seepeale tekkis murenoot piirivalvuri häälde ja ta päris, kuidas ma kindel olen, et üle piiri ei sõida. Ilmselt osutus vastus sobivaks, nii et veele me saime ja lubasime tagasi jõudes teada anda, et oleme õnnelikult päral. See pidi olema lausa kohustuslik.
Siimul oli see esimene kord SUPilauaga sõita, aga ta on tore sell. Ei ehmunud, kui lainet nägi. Alguses istus, aga saja meetri pärast taipas, et püsti seistes liigub alus kiiremini ja ülejäänud aja seisis püsti. Hoidsin kurssi torni poole. Päris otse kulgeda ei õnnestunud, enam-vähem tuli välja. SUPilaud ja süst olid head alused, vahepeal oli vett vaid paarkümmend sentimeetrit, aga see meid ei seganud. Lükkasime aerudega põhjast. Saare varjus läks laine väiksemaks. Randumine tundus tulevat põnev, sest roogu oli seal rohkem, kui meile oleks meeldinud. Kasutasime erinevaid taktikaid. Kõige paremini töötas laual kõhuli olles roost paadi edasi tirimine. Mingi aeg sai siiski välja astutud ja alused mingi looma rajale tiritud.
Saarel liikumine just eriline lõbu ei olnud. Eriti alguses. Mida edasi, seda paremaks läks. Lõpuosa läbimine oli taas väga keeruline, sest jõhvikaid oli nii palju. Meie tempo parandamiseks otsustas meile kaela sadada korralik vihm. Tänu sellele sai ruttu logitud ja isegi tervitusi järgmistele ei saanud pikalt kirjutada, sest juustest voolas vesi alla ja pluus oli läbimärg. Kehaga konteinerit kaitstes suutsin ta õnneks üsna kuivana hoida.
Tagasiteel ei saanud saju tõttu kasutada ei telefoni ega gps-i. Läksime tunde järgi. Ja hästi läksime. Jõudsime küll suts teist kaudu, aga sama pika maa tagant oma meeldejäetud puuni ja sealt edasi alusteni.
Oleks tahtnud hirmsasti korilusega tegeleda, aga vihm ja aeg ei andnud mulle selleks luba. Ilmateade andis teada, et kella seitsmest-veerand kaheksast sadu tiheneb paduvihmaks. Selleks ajaks tahtsime juba autos olla. Nii et hakkasime aga tõmbama. Roost väljas, nägime Piirissaare laeva kanalis maa poole sõitmas. Tempo tundus hirmus aeglane. Ega see muidugi mingi kiirpaat olnudki. Saare otsas vahetasime Siimuga korraks aluseid, mulle sobis istudes sõitmine küll, püsti tundus laud ikka liiga ebakindel. Siimust oli saanud juba kiire mõlaja, nii et vahetasime kohad tagasi. Sadama lähedal peatusime hetkeks ja pildistasime Piirissaare poole startinud laeva. Seejärel randusime, raporteerisime, et oleme kohal ja pakkisime kola kokku. Sadama alalt välja sõites hakkas korralik paduvihm. Väga lahe. Saigi liivase süstapõhja puhtaks. Ainult sõita läbi öö ja saju ning udu oli veidi keerulisem. Korralik pimeda sõidu koolitus Siimule ühesõnaga.
Suur-suur tänu aarde eest! Meil oli imeline päev! Ilma selle aardeta poleks me sellist sõitu ilmselt iial ette võtnud.

Mõned käisid saart turvaliseks tegemas

Veele

Poolel teel sai jalutada

Saare varjus

Pilliroogu ragistas...

Ilus

 13 

Minul ei tekkinud mingit erilist emotsiooni, kui aare avaldus - Piirissaarel kunagi talvel üle jää käidud ning koht tuttav. Muidugi oli kiusatus suvel külastada, kuid alati tuli midagi muud ette või lihtsalt ei sattunud. Nüüd siis oli olemas põhjus ning mõte hakkas vaikselt kerima, kuidas ja kus poolt ja nii edasi. Ühesõnaga ühel ilusal päeval oli mul suund Tartu poole ning plaan peas, et käin sipsti ära, mis seal ikka. Suts sinna ja tagasi, lihtne värk. Ega ma Tallinnast väga kaugele jõudnud, kui esimene kahtluseuss purema hakkas, et kes paati pumpab ja asju tassib? Kui ma üksi lähen, siis ma pean ju kõik ise ära tegema. Hmm, aga kes võiks olla see ohver, kelle ma poole tee pealt kaasa napsan? Kes on natuke põrutada saanud ja valmis minuga kaasa tulema?

Kerli logisid ma loen alati naudinguga. Ta suudab kõik asjad nii kirja panna, et tekib tunne nagu ma oleks sealsamas kõrval olnud ja neid lahedaid plähmerdamisi pealt näinud ja kaasa irvitanud. Kusjuures ei olegi tegemist mingite eriliste plähmerdamistega - me kõik teeme neidsamu totusid asju, lihtsalt oluliselt vähem naljakalt. Nüüd on sealtpoolt tükk aega logivaikust olnud ja ilmselgelt tuleb tagant ässitada. Kui ise ei logi, siis sunnime. Kui ise ei kola, siis tassime kaasa. Ja nii ma talle selle sms'i saatsin, et vedagu oma tagumik välja. On vähemalt keegi, kes paati tassib ja pärast oleks endal põnev lugeda, et mida me siis kokku keerasime. Kusjuures see oligi hea mõte, kuna tiimitöö sujus meil päris hästi ja olime palju kiiremini vee peal, kui ma oleks alguses osanud arvata. Edasise kohta ei ole just väga palju lisada. See koht keset "Peipsi merd", kus oli paar km lähimasse kaldasse ja vesi põlvinigi ei ulatunud, oli paras üllatus küll. Lõpuks ronisingi üle parda ja vedasin paati nööripidi järel ning läks veel madalamaks. Kerli sulpsas samuti solidaarsusest vette ning nii me lonkisime seal mingid järgmised 600m, endil üllatunud hüljeste näod ees.

Kui uuesti laevatatavasse vette jõudsime, siis oli Kerli vist natukene kahevahel, kas ronida paati või mitte. Igatahes ta mõtles poole ronimise pealt ümber ja sulpsatas selg ees tagasi, kaladele külla, käpp uhkelt telefoniga püsti nagu allveelaeva periskoop, mis veest välja ulatub ja venemaa poole vaatab.

Randumiskoht sattus ilmselt sama, mis esmaleidjatel, igatahes suur jälg oli ees. Ma küll hirmutasin, et see on emand Anakonda jäetud, kelle poega me just vees nägime, aga Rebast rästikuga ei hirmutanud. Soonautika algas juba mõnekümne meetri pärast. Üsna kõhklema pani. Kes ikka tahaks jalutada üle pruuni mudabasseini, millele ainult samblakile peale tõmmatud? Üle me sealt saime ning aardeni minekut takistasid edaspidi vaid pokud ja pohlad. STF'isime ja tagasi. Irvitasin, kui Kerli kintsuni mudasse sukeldus. Irvitas vastu, kui ma sama tegin, 1-1. Vee peal olles navigeerisime "avamerele" ja tegin järvenautikat. Mis nägi välja nii, et Kerli juhtis paati ja ma lasin silma kinni. Kilomeetrite raadiuses oli vaid paar toigast järves, mis laevateed tähistasid ning tundus suht ohutu nurr. Sel hetkel, kui selgus, et suht napilt oleks silmapiiri ainsa navigatsioonimärgi uputanud, kadus nurr ära ja edaspidi olin igaks juhuks valvas edasi. Vastu tuli isegi üks paat, keda palusin mitte rammida ja rääkisin juurde, kuidas viisakas on vähemalt merel käppa tõsta, et tõstame igaks juhuks siin ka ja lehvitasime. Pärast tuli välja, et lugupeetud geokolleegid, mitte niisama suvalised ussiuputajad ning käpatõstmine läks täiesti asja ette. Sadam, viimased sajad meetrid, lähenev päikeseloojang, soe suveõhtu.. Just täpselt see ongi päris geopeitus. Aitäh, peitja ja geokaaslane!

 21 

Kui aare avaldus, oli esimene mõte muidugi „ei ole“, millele järgnes kohe teine mõte „eiiii oleee“.

Eelmisel talvel keset Võrtsjärve asuva Kajaka vaimu aardeni kõndides olin üpris kindel, et see keskööl 3+3km mööda sulajääd jalutamist jääb mu suurimaks eneseületuseks päris pikaks ajaks. Isegi logisse kirjutasin need kuldsed sõnad „…seda muidugi seni kuni keegi ei otsusta Piirissaarele mingit karpi peita…“. Vaevu tunnike hiljem oli sellest möödaminnes öeldud lausest tekkinud täiesti realistlik plaan ja otsus järgmisel talvel ka Piirissaarele jalutada, koos Tupperwarega muidugi. Kui aare avaldus, olid korraks sees kahetised tunded, aga ega see peitmise taak kerge koorem kanda pole ja tegelikult oli hea meel, et keegi teine ette jõudis ja minu „koormaks“ jäi vaid puhas seiklus ja logimisrõõm.

Kirjutasin kohe Hellekale ja uurisin samaaegselt võimalusi jäävabal aastaajal saarele saamiseks. Mõned asjad ei muutu kunagi ehk paadiga sõpru-tuttavaid pole mul endiselt. 6+6km kätemootoril on rohkem nagu selline III kursuse rekreatsioonitudengi lõputöö teema „Kuidas ma ujusin Piirissaarele“. Käisin esialgu välja plaani pühapäeva hommikul minna, arvates et kahetunnise saaretuuri ajal jalutame ära küll. Hellekal oli aga sel hetkel surm silme ees. Uurisin veel variante ja ütlesin, et no kui sa pühapäevaks terveks ei saa, siis laupäevaks ikka ja stardime siis juba homme hommikul Tartust kell 7, jõuame esimese praami peale, endal FTFi lootus suunurkadest ila kujul alla tilkumas, väga äss plaan ju? Hellekal läks aga järjest kehvemaks ja lõpuks ütlesin, et egas midagi, viin su siis talvel väiksele 6+6km jalutuskäigule ja hakka juba heaga end vaimselt ette valmistama. See lõi tal aga korralikult põhja alt ära ja mina loobusin.

Seda rohkem viis südame rütmist välja pühapäeva keskpäeval laekunud sõnum Mikilt, et mis ma järgmised 4-5 tundi teen. Hmm, mõtlesin et selle ajaga jõuaks niipalju kohvi ära juua et silmavalged on ka pruunid, aga vaevalt Miki selle peal väljas on. Kui sain vastuseks, et tal on plaan sood nautima minna, oli Miki mul juba sekundi murdosa hiljem kõne otsas ja ilmselt kuulis ka Kerlulli südamelööke. Et siis tema mõtles, et tal on paadis üks vaba koht ja sinna sobiks üks vähemalt hull, aga ideaalis peast täiesti segane, miinusesse tiksuva ohutundeseieriga neiu, kellele meeldib keskööl mitu kilomeetrit mööda sulajääd jalutada, öösel rabas viibida, sildade all, peal ja keskel ronida, 13m kõrgusel puu otsas kõõluda ja nii edasi. See oli vist see koht, kus oleks pidanud solvuma, aga ütlesin et nice try, aga mul kulm ka ei liikunud. Lisaks tema ei viitsivat paati täis pumbata, rääkimata selle elajase tassimisest, aga Kerlullil oli endiselt selline tiineka-vaib sees, et issand kui vahva, issand kui ägeee, mis sa selga paned ja kui sa paned, kas ma pean ka panema? Miki tegi teise katse ja küsis, kas ma saan ikka aru, et me võime vabalt oma paadiga Vladimiri tagahoovis lõpetada? Avasin kummuti ülemise sahtli, vaatasin et pass kehtib küll ja küsisin, et millal siis ikkagi minek on. Korraks tõmmati veel rebane haneks kui Miki poolteist tundi hiljem helistas ja ütles, et ta nüüd siin Räpinas ja et kust ta mu peale võtab. Jällegi, nice try, aga keerasid vinti veits üle, sest vaevalt sa oma lemmiklinnast Tartust sedasi ringiga mööda sõitsid ;)

Laaksaare sadamasse jõudes vajus karp maani kui nägin Miki ideaalset pakkimistehnikat. Selle mehega laoks küll puid riita! Ei jäänudki muud üle kui küsida, kas auto ostsid paadi järgi või paadi auto järgi. Nüüd on vist õige aeg öelda ka, et ma polnud ühele paadinahale veel kunagi nii lähedal seisnud. Miki vist nägi mu nõutust ja enne kui jõudis midagi öelda, ütlesin et jääme ikka algse plaani juurde ehk siis igasugused aju nõudvad tegevused jäävad temale ja mulle VÄGA meeldiks paati tassida :D Kui juba tuttav pump kätte usaldati, läks hingamine paika ja sain päriselt kasulik olla, mitte lihtsalt seal olla :D

Küsimusele, palju sa tõsta jõuad, vastasin muidugi foldist et aga palju vaja on… Varsti-varsti oligi paat vees ja Kerlull paluti pardale. Ei teadnud, kuhu istuda või astuda, küsisin kas siia ääre peale võib ja sain vastuseks, et igalepoole võib, niikaua kui üle ääre oled. Selllge, põrand it is. Veel pisut rohkem varsti olime ka põhjas kinni. Miki aerutas meid siis kanalist välja ja sai pärast sümboolset facepalmi isegi mootori nurruma. Kerlull julges juba korrus kõrgemal istet võtta. Kohustuslik kõne Vladimirile, et me nüüd teel ja tuleme, 5-6km/h. Keset merd olles küsis Miki järsku, et kuule, kas see on seal põhi. Mõtlesin, et mismoodi ma tema päeva nüüd ära rikun, aga jahhh, oli küll, kõik kivid oleks saanud vabalt kokku lugeda. Miki ei suutnud kiusatusele vastu panna ja ronis paadist välja. Vesi oli vaevu põlveni ja tekkis vägisi realistlik plaan, et kui juba on olemas aare „Jalgsi Vilsandile“, siis võiks ju olla ka „Jalgsi Piirissaarele“. Miki vedas paati järel ja mina jälle mõtlesin, et keegi võiks just praegu mulle sisse helistada, sest väga oleks tahtnud kuulda, kuidas keegi mõne liiklusmärgi maha sõidab kui vastan küsimusele „mis teed“ täiesti lakooniliselt „ah ma niisama jalutan siin keset Peipsi järve“. Varsti sain loa paati istuda ja kaks sekundit hiljem olin selili vees. Miki küsis, mis teen. Kuidas sulle tundub, niisama testisin siin oma uut veekindlat telefoni, kas ei tohi? :D Lõpuks nurrusime end juba üsna saare lähedale ja järsku märkas Miki kollaste põskedega mini-angerja gurmee-hommikusööki mööda vingerdamas. Kui see siin on poja, siis ega emme-issi ka kaugel pole, aga meie neid ei näinud, ju olid parasjagu linnapeal. Vingerdasime voolikust mööda ja hakkasime parkimiskohta otsima, aga igalpool olid khmkhm…kollased jooned. Nurrusime siia-sinna ja täiesti kogemata leidsime koha, kus kõik kollased jooned olid kenasti maha sõidetud. Aardeni gepsutamise rõõm jäi Mikile. Ees seisis õõtsiksoo ületus. Miki hüppas veits batuudil, tüdines, arvas, et siit ikka ei saa ja astus kaks sammu kõrvale. Läksin siis ise ette, õõtsusin veits ja hakkasin ikka samast kohast sirgelt minema. Miki siis kogus end ka pisut ja tuli järgi. Batuudilt maha saades olime juba soos, siis metsas, siis uuesti soos ja siis aasal. 600m läbimine möödus nagu lennates, aga eks see Miki elurõõmus ohkamine teemal et küll see geopeitus on ikka üks imeline asi, andis ka mõnusa lennu-vaibi sisse. „Ükski kotkas nii võimsat kuhja tegema ei hakka“ ehk kiire leid loogilisest kohast. Miki oli veendunud, et FTF on veel ripakil, mul jälle oli geopeituritesse rohkem usku ja logiraamatut avades selguski tõsiasi, et esimesed suslikud on juba eelmisel päeval ära käinud. Vähemalt läks väga õigesse kohta :) Panime siis oma STFi suslikute alla kirja.

Tagasiteel paadini sai Miki ka lõpuks sõna otseses mõttes käpa maha ja kuna Kerlull oli tulles selili vette käinud, oli nüüd hea aeg öelda, et eks kõik peabki elus tasakaalus olema. Miki ohkas, et Kerlull, mine sa ka oma jutuga eks. Siis vajus Kerlull põlveni mutta. Miki naeris. Siis vajus Miki põlveni mutta. Kerlull naeris. Siis kutsuti Kerlull tagasi oma jutuga :)

Miki suundus sood väetama ja andis korralduse niikaua paat vette lükata. Jess boss. Tagasi mandrile otsustasime minna mööda igavat laevateed. Igav oli seni kui Miki otsustas, et tal on selle vibraatori käeshoidmisest nüüd siiber ja Kerlulli elust on veel üks seiklus puudu. Kui küsisin, kas pean muidu sihtima punast või rohelist posti, siis nurrus mis ta nurrus, aga enam silma kinni ei pannud :D Tagasitee esmakordselt tüüris istuva kapten Kerlulliga venis küll ootuspäraselt pikemaks, aga ainus reisija ei esitanud ühtegi kaebust, vaid ohkas ikka elurõõmsalt, et küll see geopeitus on ikka tore asi, ise paremale-vasakule õõtsudes. Tagasiteel tehti mulle veel hea pakkumine, et aega ju on ja võime saarel tegelikult pikemalt aega veeta, aga rehmasin käega ja ütlesin, et pole hullu, ongi põhjust talvel jalutama minna ;) Varsti möödus meist veel üks alus kahe inimobjektiga ja haritud reisija haris nüüd kaptenit, et viisakas on teistele alustele lehvitada, mille peale kapten ainult kulmu kortsutas. Umbes 24h hiljem selgus, et meist möödus M/S Taimo&Lauri ehk siis palun väga vabandust sellise äärmiselt ebaviisaka esmakohtumise eest :SSS

Sadamasse jõudes oli plaanis kohe ühele neljandikule suslikutele kirjutada, aga õnnitlesin Sookolli järjekorras eiteamitmenda FTF-i eest alles hilisõhtul. Tänan tegelikult tervet seda suslikute kampa, et te enne esmaspäeva ei loginud. Suunurgast allatilkuv FTFi lootus tuli küll alla neelata, aga siiski, elu parim merereis ja nüüd sügelen ilmselgelt hoopis mujale kui Soome või Rootsi! :))))

Ehk siis selliseks kujunes minu päris esimene geopeituse teemaline paadireis. Nägin paadinahka, nägin kuidas saab paadinahast paat, hoidsin ise vibraatorit käes ja manööverdasin nii et Miki õõtsus paremale ja vasakule. No mis sa elult ikka muud oskad tahta? Kui juba #eluonseiklus, siis õnneks vedas ka kaaslasega, kes ei teinud teist nägugi kui ma rohelisest postist paari meetri kauguselt mööda manööverdasin, tulihingeliselt väitsin et nende postide otsas on kaamerad (käisime vaatamas, tõesti ei ole :O :S), paremale keeramise asemele vasakule ja vastupidi keerasin, keset merd n+2 fkwdrkv-kujulist ringi tegin ja väga mitte liialdades kaks liitrit astmes kolm kütet raiskasin. Tänks, Miki, et oled just selline Miki nagu sa oled!

Miki kuldsed sõnad teel Piirissaarelt tagasi: „Vot justtäpselt SEE siin ongi geopeituse ilu ja võlu!“

Aamen!

Aitäh! :)

Aljo, Vladimir?!

Kaerajaan

Jalgsi Piirissaarele

Elu tasakaal

 23 

Omal ajal vett vedama läinud Kuimetsa Iida Urkeid veidi taga leinav Juhan oli hiljuti mulle rääkinud, et tahaks uut aaret peita ja huvitav ning aardetu asukoht oleks Piirissaar. Kui aare reedel (23.08) avaldati, märkisin talle selle ära. Kuna tegemist oli lõustaraamatu vestlusaknaga, siis ma ei tea, kas ta ka pead raputas ja ohkas või mitte.

Külastasin pühapäeval sõpra Mehikoorma lähistel, tegelesime elementaarsete ettevalmistustega parendustöödeks vanade mõisnike põhipäranduseta jäetud järeltulijatest maha jäänud hoonetekompleksis. Ilm oli lõpuks ometi taaskord suvine ning hommikune järv peegelsile. Mõtlesime järvele minna varasel pärastlõunal, esialgseks sihtkohaks oli aga hoopis mõeldud Eesti kõige Vene piiri lähedasem saar -- Salusaar, mille kontrolli omandas 2007. aastal Edgar Savisaar. Õhtupoole oli aga tekkinud suundlainetus, millega oli soodsam siirduda Piirissaarele.

Läksime kummipaadiga, stardiaeg hiilis päevaste tööde ning põhjanavisüsteemi aku laadimisprobleemide tõttu üpris hiliseks. Lisaks osutus vajalikuks ka mehhaanikasüsteemide parendamine kaablivitsadega. Kaldasopist vaevalt väljununa oli kuival näha kiviklibu, mida kipper Lauri oma sõnul veel kunagi näinud ei olnud. Ligikaudu saja meetri pärast jooksime hoolimata ülimadalast süvisest kinni madalikule, kust aerudega tõugates siiski edukalt väljusime. Põhjanavikorrektsiooni jooksvalt korrigeerida polnud võimalik, kipper kirus kajaloodi mahajätmist, tuli vaid hoida sügavamatesse piirkondadesse. Hoolikalt edasi kulgedes vältisime edasisi madalikele kinnijäämisi ning jõudsime Piirissaare lähistele.

Randumiseks valisime ühe kitsamana tunduva pilliroosopi, mis linnulennult aardest vaid ~600 meetri kaugusele jäi. Juhuslikult osutus maastik aardeni samuti hästi läbitavaks, minu tavajalanõud said rahulikul kõnnil vaid veidi niiskeks, aga mitte märjaks. Lauri siiski korra käis ühe jalaga mingis sügavamas lombis ära. Metssigade mudaravilagi oli purukuivanud. Liikumistempo oli aeglane, mättad olid jõhvikaist pungil, tegelesime aktiivse kehakinnitusega. Hämmastavalt palju oli ka kollaseid pilvikuid, ent neid me mahutite puudumise tõttu siiski korjama (ega ka kohapeal sööma) ei hakanud.

Vihje oli nii hea, et märkamata peidukoht jääda ei saanud, kätte saamine ei valmistanud kahekesi samuti raskusi. Olime vististi kolmandad leiulogijad (pilti ei teinud ning hiljem taipasin, et esimese rea nimed olid seekord logiraamatusse kirjutanud peitjad ise).

Kui aarde juurest paadini tagasiteele asusime, oli päikeseloojang alanud, jõhvikaid järgides tegime ka planeeritust kaugelt suurema ringi, ent Piirissaare metsadesse siiski ära ei eksinud. Veele jõudes loojus päike peagi täielikult. Navisüsteem pimeduses siiski alt ei vedanud ning ajutise valgustusega suutsime väga napilt vältida ka üht võrku, mis paraku otsapidi lausa tähistatud veeteele oli paigaldatud.

Oli väga vinge ja meeldiv õhtune käik madalsoos, minu mäletatavas elus ka esimene käik Piirissaarele.

Tänan väga!

Randumas.

Maamärk randumiskohas.

Lahkumisloojang.

 20 

August 23, 2019

• Kell 9:26. Avaldub Soonautika aare Piirissaarel.
• Kell 9:50. Lepalind küsib kas sookollil on plaan Piirisaarele minna. Lepalinnul on plaan külastada Ukut ja Piirissaart.
• Kell 10:09. Annab lepalind teada, et väikelaevale on kaks vaba kohta.
• Kell 10:18. Annab sookoll lepalinnule vastuse, et on tulemas. Lepitakse kokkusaamine Laaksaare sadamas kell 10:00.
• Kell 10:33. Kirjutab sookoll karuonule, et on minek Ukule ja võtaks sinna igaks juhuks asenduskarbi kaasa.
• Kell 10:48. Saab sookoll karuonult loa aare taastada.
• Kell 22:09. Lepalind annab teada, et on oodata tuult 6-7m/s ning tekivad lained.

August 24, 2019

• Kell 07:30. Sookolli äratus.
• Kell 07:31. Lepalind annab teada, et jõuab Meerapalu sadamasse 10:00.
• Kell 08:48. Lepalind annab teada, et on Tartu lähedal. Sookoll ei ole ikka veel valmis liikuma hakkama.
• Kell 09:40. Sookoll saab lõpuks kodust liikuma.
• Kell 09:47. Kätlin ostab poest Uku aardele karbi ja sookoll tangib auto.
• Kell 10:28. Helistab lepalind, kontrollimaks, kaugel sookoll on. Sookoll annab teada, et jõuab 15 minuti pärast Meerapalu sadamasse.
• Kell 10:41. Sookoll jõuab 41 minutilise hilinemisega Meerapalu sadamasse.
• Kell 10:42. Väikelaev VLU-719 on vette lastud.
• Kell 10:45. Kohalik naine annab teada, et veeseis on väga madal.
• Kell 10:55. Sookoll alustab sõudmist mööda kanalit järve suunas.
• Kell 11:13. Sookollil on sõudmisest siiber ja lepalind laseb sõukruvi vette. Mootor ei lähe tööle.
• Kell 11:14. Mootor läheb tööle ja väikelaev VLU-719 sõidab mootori jõul mööda kanalit edasi.
• Kell 11:17. Väikelaev VLU-719 nelja geopeituriga pardal jõuab kanalist välja Peipsi järvele. Veeseis on madal. Lepalind hiivab sõukruvi üles ja sookoll alustab sõudmist.
• Kell 11:32. Väikelaev VLU-719 jõuab sõudmise abil sügavamasse vette ja edasi liigutakse mootori jõul.
• Kell 11:45. Sookollile tuleb meelde, et piiriveekogule minnes peab end piirivalve kordonis registreerima. Sookoll kasutab selleks veebiteenust.
• Kell 11:51. Piirivalve kordonist helistatakse sookollile ja soovitakse laeva registreerimisnumbrit.
• Kell 12:06. Väikelaev VLU-719 satub madalikule. Lepalind ja luurebuss jalastuvad. Edasi liigutakse lepalinnu jõul.
• Kell 12:16. Jõutakse veealuse jõeni. Vesi muutub kiirelt väga sügavaks ja edasi liigutakse mootori jõul.
• Kell 12:20 Väikelaev VLU-719 jääb madalikule kinni. Toimub jalastumine. Väikelaeva VLU-719 lükatakse mööda madalikku Piirissaare kalda suunas.
• Kell 12:32. Jõutakse madalikult välja sügavamasse vette saare kaldas.
• Kell 12:43. Väikelaev VLU-719 randub Piirissaare läänekaldal koordinaatidel 58.37327, 27.47626. Jalastutakse. Süüakse võileib ja õun. Alustatakse õõtsiksoo läbimist ida suunas. Luurebuss kukub sisse.
• Kell 12:54. Õõtsiksoo ületatud. Jätkatakse teekonda läbi madalsoometsa aarde suunas.
• Kell 13:02. Geopeiturite seltskond märkab salix'i perekonda kuuluvat isendit ja võtab suuna sellele üle jõhvikatest kaetud soomätaste.
• Kell 13:05. Luurebuss leiab Soonautika aarde ja kirjutab FTF logi raamatusse.
• Kell 13:06. Kätlin, lepalind ja sookoll õnnitlevad Luurebussi esimese esmaleiu realiseerumise eest.
• Kell 13:11. Alustatakse tagasiteed väikelaeva VLU-719 suunas üle jõhvikatest kaetud soomätaste, madalsoometsa ja õõtsiksoo. Luurebuss kukub sisse.
• Kell 13:44. Alustatakse sõitu VLU-719 pardal. Suund võetakse põhja, mööda Piirissaare läänekallast Harakamaa nukini, et vältida madalikule sattumist.
• Kell 13:56. Läbitakse veealune jõgi.
• Kell 14:09. Väikelaev VLU-719 satub tugeva lainetuse kätte ning lepalind on sunnitud võtma suuna 328, et vältida külglainetust.
• Kell 14:24. Korrigeeritakse suunda 282. Jõutakse arusaamisele, et Uku aardeni täna ei jõuta.
• Kell 14:42. Väikelaev nelja geopeituriga pardal jõuab Meerapalu sadamasse viiva kanali suudmesse. Lepalind jalastub ja lükkab aluse suudmest sisse sügavamasse vette.
• Kell 14:55. Väikelaev VLU-719 randub Meerapalu sadamas.
• Kell 15:10. Sookoll pukseerib Subaruga kaldast üles lepalinnu Audi koos haagisele vintsitud väikelaev VLU-719'ga.
• Kell 15:12. Sookoll registreerib väikelaeva VLU-719 lahkumise piiriveekogult veebiteenuse kaudu.
• Kell 15:15. Sookoll ja Kätlin sõidavad sadamast välja, et jõuda Peipsi toidufestivalile.
• Kell 15:53. Sookoll jõuab Kavastu parve sadamasse. Madala veeseisu tõttu parv ei sõida. Sookoll loobub toidufestivalist ja läheb hoopis oma tädile Põlvamaale külla.

August 25, 2019

• Kell 23:21. Sookoll saab Soonautika FTF-õnnitlused kerlullilt.

September 2, 2019

• Kell 15:38. Sookoll jõuab lõpuks logi kirjutamiseni. Karuonule pole ka veel üteldud, et Ukuni ei jõutudki.

 22 

Oma peas olin mitu nädalat mõelnud, et võiks minna Ukut otsima. Selle nädala keskel ütlesin seda ka Liisile ning võtsime plaaniks minna laupäeva vara hommikul. Rõõm oli suur, kui reedel avaldus see aare. Mul on tavaliselt kombeks käia väga vähe külastatud kohas, leida sealt kõik aarded ning siis lähiajal tuleb sinna uus aare. Kuna Sookoll oli likenud aarde avaldumist, siis küsisin temalt mineku plaane ning kuna paadis oli kaks vaba kohta, siis kutsusin ta kampa. Kell 06:50 hakkasime Tallinnast sõitma ning plaan oli Meerapalu-Piirisaar-Uku-Meerapalu. Sadamas aga teavitati väga madalast veetasemest. Seetõttu läks ka palju aega kohale jõudmisega. Vahepeal pidi paadiga jalutama, korra jäime täitsa kõhupeale kinni. Lõpuks kui kõik hoovused olid selged, saime ka mootoriga kohale sõidetud. Randumiskoha lähedal oli huvitav maastik. Õõtsus nagu oleks tarretise peal käinud, samas sisse ma ei vajunud. Kui jõudsime klassikalisse rappa oli juba lihtne jalutuskäik pargis. Nullis oli palju jalajälgi ja hommikune väljamüüdud praam oli Piirisaarde jõudnud 9:45, meist kolm tundi varem. Aga siiski polnud ühtegi logi ees ning Liis sai oma esimese FTFi kätte 13:05. Tagasi tee oli palju mõnusam, sest teadsime, kus on sügavam vesi ning saime kuni sadama suudmes oleva madalikuni mootoriga sõita. Arvasin, et järvedes on vesi sile, aga siis oli korralik laine ja tuulega lendas ka tagaistudes vesi näkku. Kuna aega oli palju kulunud, laine kõrge ja samas kohati vett polnud üldse, siis Uku jätsime täna ära. Sõitsime mööda Veneetsia kanalit pidi autoni ning olime rahul mõnusa seikluse üle. Piirisaar on mitut aaret vääriv, mõni võiks ka küla tutvustada, meie sinna ei jõudnudki. Sadamas saime teada, et siin kandis pole mõtet kala püüda. Kalad said Vene viisad ning läksid teisele poole piiri.

Sõidustiil Piirisaarde

Nii palju vett, aga kuni sääre sügavune

Mootoriks kaks inimjõudu

Ilusti pargitud

Veneetsia kanal

Sõudmine on raske töö

 22 

Sisestage siia milleeniumi suurim rõõmutunne ehk l-õ-p-u-k-s ometi sain ma ka selle esimese first to findi (FFTF-i) ära skooritud. Tõsi, üksi piniseksin ma siiani sadamas ja mõtleksin, kas mõistlikum oleks teha helikopteriload või õppida kiirujujaks. Aga kambakesi on teine asi. Kaups võttis mootorpaadi ja Mihkli ning Kätlini ühes ja hakkasime laupäeva hommikul Piirissaare poole sõitma. Enne vette minemist tuli üks kohalik meid hoiatama, et veetase on väga madal. Tuleb tunnistada, et tal oli õigus. Vahepeal oli lausa nii madal, et vesi oli alla põlve või pahkluudeni. Tsiteerides ühte paadilist, siis vähemalt ei upu ära. Kui "kaldale" jõudsime (see kallas oli rohkem nagu tarnade kokkutulek ja iga sammuga maatükk kõikus jalge all), siis hakkasime otse aarde poole minema. Kohale jõudes tekkis korraks väike küsimärk, et kuidas aarde kätte peaks saama, aga siis meenus Darwini-teooria ja varsti oligi karp käes. Tegime veel panuseid, et kas keegi jõudis ette (laupäevahommikune praam jõudis iseenesest varem kui meie), kuid selgus, et taevaisa halastas ja FTF tuli ära. Jess. Tagasitee läks kiiremini, nt ei pidanud me nüüd enam paadi järel kõmpima, vaid saime lausa seal sees istuda ja varsti olimegi tagasi kaldal (parajalt märjad, aga see lisabki mälestustele värvi). Aitäh peitjale ja seltskonnale, Teiega oli tõesti tore igasuguseid Piirissaari vallutada ja soonautikat teha. Tänud ka piltide eest. Pai ka piirivalvele, kes meid kogu aja radaril hoidis, nii et polnud ohtu, et lained meid tuimalt idanaabri juurde triiviksid :D

Poišid ei suutnud otsustada, kus pool Piirissaar on

Mudaravi jalgadele