Kapuu 1: Viilitine

Esimene. Ilm ronimiseks väga hea. Kärmelt liin paika. Üles. Alla. Tehtud. Vaade: uhke. Aitäh aarde eest.

 1 

Tänaseks oligi plaanitud kapuud ja 1-5 meil ka teostatud sai.Ilm oli super ja metsaalune ilus.Kes momendil ronimisega ei tegelenud sai seeni korjata ja väiksemad korraldasid endale ise võistlusi.Oli tore päev.Aitäh!

 1 

Kevadel, kui olime siin lähistel jalad maas logitavaid aardeid otsimas, siis huvi pärast jalutasime korra ka selle puu alla, et näha, mis kõrgustel need kastid ka on. Mingit plaani nende aarete otsimiseks lähitulevikus polnud, aga nähtud vähemalt sai.
Ja täna, täitsa ootamatult tekkis PLAAN. Olime Jõulumäel aaretamas, kui Kristjan uuris, kus me möllame? Nimelt olid nad Pärnumaal meie jälgedes aardeid logimas. Kuuldes, et nad Kapuude poole liiguvad, hakkasid meilgi kõrvad liikuma ja näpud sügelema. Sobis ju nende suund väga hästi meie plaaniga edasi Häädemeeste poole liikuda. Nii me hilisel pealelõunal siin kohtusimegi. Kui meie kohale jõudsime oli liin juba paigas ja Kristjan mässas köiega, mis oli takerdunud eriti vaigusele kohale ja ei tahtnud kuidagi edasi liikuda. Õnneks ronimisplaan katki ei jäänud, kõik sai korda ja varsti Simone sibaski üles. Tema järel ka Salme ja nii nad seal ladvas vajalikud asjatoimetused korda saatsidki.
Aitäh Kristjanile ja Simonele meid kaasa kutsumast ja tänud peitjale aarde eest!

 1 

Kuna siinseal sai tuntud täna üsna tugevat ja jahedat tuult, siis ronimise väljavaade ei tundunud just kõige ahvatlevam olema. Hanno küll arvas, et see on just boonuseks aga see lõbu jäi siiski ära. Metsa vahel oli tuulevaikne ja mändide õietolm värvis meie jalanõud kollaseks. Selle puu all sai maapinda ikka korralikult tatsatud. Küll sai proovitud ühelt, teiselt, kui ka kolmandalt poolt liini loopimist. Ikka lendas see liiga kõrgele või liiga kaugele tüvest. Minu lasu peale jäi liin koos raskuskotiga nii kinni, et Hanno ja Margus tirisid seda kahekesi alla ja viskasid nalja, et see nii tugev, et milleks köit üldse vaja on. Eks see trall ja kino lõppes ühel hetkel ikka sellega, et asjad sujusid nii, nagu vaja ja aeg oli traksid selga ajada ja kõrgustesse tõusta. Üleval oli ilus. Nautisin päikest, kõrval oleva kuuse õisikuid ja eriti veel seda, et vereimejad jäid kõik alla! Kontrollisin omaniku palvel mõned logiraamatus olevad nimed üle ja kulutasin enda logimiseks terve lehekülje. Mõnus! Mina tänan!

Õige Kapuu

Vale Kapuu

Abivahend liini alla tõmbamiseks

 1 

Saabusime parklasse veerand tundi varem, peitja juba ootas. Kogu varustuse paikaseadmine ja esimese õppuse läbimine võttis aega tunnikese. Selleks ajaks oli kukal vaatamisest kange ja kõik emad taandusid sündmuskohalt, et poisid (ja ise!) rahulikumalt olla saaksid. Esimesena asus ronima meie Kusti, õnneks oli tal meeles ka rändur üles toimetada. Aitäh!

 1 

Kui meie puu alla jõudsime, olid ettevalmistused juba alanud. Okouu, kui kõrgel need kastid on. Vaadates juba hakkab pea ringi käima. Minu jaoks täiesti uus kogemus. Ei ole see midagi, et võtad rakmed ja köie ja lähed. Väga palju vidinaid ikka on lisaks vaja. Meie õnneks oli meid õpetamas ja juhendamas peitja ise, tänu kellele said kõik aarded logitud ja ronijad turvaliselt alla.

Suur aitäh Pagaritele, kes meid kaasa kutsusid ja ülisuur tänu peitjale, kes lisaks nende aarete peitmisele meid aitas ja toetas.

 2 

See kevad on kuidagi ekstreemselt alanud. Eelmine nädalavahetus kanuuretk ja nüüd siis ronimine. Seekord ma varustust maha ei unustanud. Hannoga sai kokku lepitud kohtuda esimese puu all. Meil kõigil polnud köitega ronimisest õrna aimugi. Koolitus läks täie ette. Mehed ja pojad said kordamööda ronida, meie eest veelkord lapselaps. Poistel oli vist kergem, sest kui Mikk ja Margus kõrgustest alla tulid, olid maas lapiti kui kirjamargid. Eriline tänu Hannole, kes terve see aeg meid juhendas ja julgestas. On ikka heasüdamlike ja entusiastlikke geopeitureid, kes ei pea vaevaks algajatega tegeleda. Ronis silmsirkli Kusti. Aitäh.

 2 

Päris "sipsti" see ehk polnud, aga mingeid erilisi raskusi selle puu otsas käimine ka just ei tekitanud. Priidul on sõjaväest sihturi, laaduri ja laskuri paberid; kuul rauda ja köis järele, siis on edasine ainult pealehakkamise küsimus.

Lund oli muidugi nii puu all, puu otsas kui ka kõigi naaberpuude otsas päris palju ning korralik laadung tuli seda ka krae vahele, kui laskumisel ühest madalamast kuusest läbi sõita tuli.

Laskemoona jätkub

Kast on? Nimi kirjas!

 3 

Kui Jõulumäe rajal olid jalad soojaks jalutatud, siis võtsime suuna Kapuude poole. Ristmikule jõudes nägime üht autot juba ees parkimas ja mõne hetke pärast väljuski metsast kolmik, kelle vestlusest võis aimata, et ka nemad käisid karpi vaatamas. Reklaamisin küll välja, et meil varustus on, aga kuna nad otsustasid meiega siiski mitte ühineda, siis jalutasime kahekesi nulli. Esimene puu ei tundunudki midagi väga hullu. Kuna päevavalge hakkas juba vaikselt hääbuma, siis mina piirdusin seekord laskuri ülesannetega. Kolmandal katsel sai nöör paika ja nii käiski Madis sipsti aarde juures ära. Pakkisime siis ennast ruttu kokku ja võtsime viimast valgust kasutades suuna teise puu poole. Tänud aarde eest!

 2 

Pärast teist kapuud käisin ka siin ära. Puu tundus madalam ja kergemini ronitav. Alla tulles pidin ka natukene vaigust läbi "murdma", aga kokkuvõttes läks vist kiiremini kui eelmise puu juures. Seejärel veetsin veel natukene aega Kapuu 2 all, et siis kolmanda puu juurde edasi liikuda. Aitäh!

 4 

Siia puu otsa ronisin sajaga valesti, ma ei tea, kuidas see vahepealne puualune loba nr 2 juures ja natuke maad järgmise puu juurde kõndimist peast kõik õpetussõnad ära pühkis :D. Igatahes oli ülesminek ainult käte jõul väga raske, siis tuli ette veel üks suurem oks, millest oli vaja varustus üle aidata ise sellesama varustuse otsas rippudes, siis oli vaik nööri küljes, millest too käepide ei tahtnud üldse üle libiseda ja kõige tipuks, jupp nagu ma olen, ei ulatunud ma hästi kättpidi ka kasti põhja karpi võtma… :D. Kuidagi sõrmeotstega küünitades sain ikka lõpuks ning et Mariann eelneva ronijana oli lahkesti pliiatsi karpi pannud kasti põhja asemel, jäi ära ka paanitsemine kirjutusvahendi puudumise üle :).

Alla tagasi jõudsin suure pusserdamise peale kiiver kuklas nagu kapuuts (see oli mulle kinnitustest liiga suur aga no seal üleval ei jätkunud kuidagi käsi asja paremaks sättida :D) ja päeva lõpuks sai sellest kapuutsist koguni üks hüpoteetiline nimi võimalikule tulevasele aardele, mis Hanno madalamatele kõrgustele lubas meile harjutamiseks peita… No kas pole see mitte tore plaan? :). Ja kui see ükskord teoks saab, tuleme kindlasti toda kapuutsi ka külastama :).

Edasi suundusime siit veel puu nr 3 juurde, kus osad meist olid juba ära roninud ja ülejäänute soorituste vaatlemiseks mugavamad lebokohad sisse võtnud…

 4 

Üks mitteleid ka vahelduseks :) Peaaegu poole maa peal sai siiski käidud, seega otsimisena võib täitsa ju arvestada. Aga jah, lehvitasin aardele altpoolt ja elasin rohkem teistele tublidedele kaasa. Kui mõni selline u 10 meetrit allapoole peidetaks, siis võiks vast veel proovida - tegevus ise on ju täitsa tore, lihtsalt see kõrgus-kõrgus..

Aga päev oli väga tore, tänud juhendajatele ja kaaslastele! :)

 4 

Kui aardeseeria avaldus, olin täpselt samal joonel teistpool Tolkuse raba ATV ga, võistlusrada maha võtmas. Juba käis peast läbi mõte, et suts üle raba, tean küll kust saab, ja lähen võtan ära. Siis aga langes pilk maastikule ja lõpetas selle plaani hetkega. Hea, et vaatasin.
Hilisem autovisiit kinnitas loomulikult mu otsuse õigsuse. Lisaks lahterdas koheselt kasti - need täpid jäävad. Sest pole ei oskusi ega vastavaid vahendeid. Aga mõte ju ikka tiksus, iga kord kui kaardil see piirkond ette tuli.

Täna tahan ma tänada nii kannatlikke instruktoreid kui kui toredaid kaasronijad, oli vahva päev ja asi mida pidasin suht teostamatuks sai järgi proovitud, vähemalt PROOV tehtud, ühe karp värisevate kätega välja õngitsetud. Läbisin selle jooksul kõik ilmselt loomulikuna kaasas käivad etapid: üles ronides - miks ma seda teen?, üles jõudes - no ok, see jah, aga las need ülejäänud siis jäävad..., alla jõudes - praegu mitte, aga peaks teised ka ikka tegema... tore ju, õhtul koeraga metsas jalutades - nah, miks ma kohe mõnda veel ei proovinud.

Kuid ega's elu läbi pole ja ongi tore taaskord mõne puu all kohtuda.

Lisaks oli koeral jube vahva päev jaurates Indyga ja juustu lunides. Hoog rauges neil alles 5 tunni möödudes... Oleks endal nii palju energiat - koju jõudes vaadati mulle ukse juures otsa, et "kas me täna metsaringile ei lähegi???" Muidugi läheme...

Aitähhh veelkord proovilepaneku eest ja ... ronimisteni!

 4 

Kuna Kapuu kahe juures oli järjekord ning Hanno oli juba selle puu juurde köit viskama läinud, siis küsisin vastava varustuse kaasa ja kõndisin teise juurest esimese juurde. Äkki saan paremini löögile. Saingi! Täitsa esimesena läksin mööda mõnusalt tüvest eemal olevat köit üles. Enne sain veel ise krempli köie külge sättida, muidugi Hanno valvsa pilgu all, sest ega ma isegi ei usalda ennast veel sellega täiesti. Oksi ette ei jäänud ning sellega saingi ka mina käed vaiguseks. Ise küll läksin teise puu alla tagasi, aga kuulsin, et siin käisid ära ka Mart ja Helle (mingi kõrguseni) - nii tublid! Aitäh kaaslastele ja peitjale alati ka!

 4 

Kui juba teine puu vallutatud, kuidas siis nii saaks, et esimest ei valuta? Lihased andsid juba tunda, niisiis taastasin veel puu otsas võileivaga jõudu, mille Kristjan lahkelt üles saatis. Nii sain alla tagasi, aga ülejäänud puud jäid järgmist korda ootama. Aitäh peitjale aarde, korraldajale organiseerimise, juhendajatele õpetussõnade ja varustuse ning kohalviibijatele seltskonna eest!

https://drive.google.com/drive/folders/1IGVSMu8G7jtG8WbqYqB7eXU05uKj7dyy?fbclid=IwAR39CrLX8wUdVlKaiL5QcdQEWvvs9MPctfZVxu

 4 

Teine Kapuu sai esimesena võetud ja nüüd oli kord esimese käes. Siin läksin juba palju julgemalt üles, aga eks seda tegevust peab veel harjutama, et ei väsitaks ennast liigselt ära. Sedakorda jäi see viimaseks, aga me tuleme veel tagasi! Tänud Kristjanile ja Hannole, kes meid õpetasid ja oma varustusega meid toetasid.

 2 

See Kapuude sari köitis mind kohe peale avaldamist, aga üksinda siia puu alla haukuma tulla tundus mõttetu, sest varustust mul polnud ja mingeid ronimisoskusi ka mitte. Üritasin küll ennast ühe ja teise seltskonnaga kaasa sokutada, aga keegi polnud huvitatud algajaga selliste objektide peal jändamisest :( Ja nii ma kurvalt selle seeria enda jaoks kättesaamatuks liigitasingi. Tagantjärele võib öelda, et eks neil võib-olla õigus ka oli, sest kui ka ühe Kapuu oleksin tookord mingi ime läbi ära ronida suutnud, siis kõike viit päris kindlasti mitte. Millalgi detsembris Seeneküla lipumasti juures sain siis lõpuks esimest korda köiega ronimist proovida, oma 3m ronisin, rohkem ei julgenud :D Siis millalgi vist jaanuaris käisime Miki, Kristjani ja Kerliga Astangul minu jaoks teist korda ronimist harjutamas ja seal juba tundsin et voilaaa - saan ju enda ülesvinnamisega hakkama küll ja suudan isegi keeruliste nimedega jubinaid ise köie külge ja köie küljest lahti saada, ilma et vahepeal alla kukuks. Kui kevadel hakkasid riburadapidi uued puuaarded ilmuma, siis sättisin ennast taaskord teistega kaasa proovima ning harjutama, üks puu teise järel sai vallutatud (siinkohal tänud kõigile õpetajatele ja ronimisvarustuse laenutajatele!) ja niimoodi vaikselt see kõrgusekartus hakkas ka vähenema ning enesekindlus suurenema. Kahjuks aga enamik ronimishuvilisi olid juba Kapuudel ära käinud. Kui aga sinnakanti sündmus tekkis, siis oli Kristjan, kes ka värskelt varustuse soetanud, ka aktsioonis ronima ja leppisime kokku, et enne sündmust peavad Kapuud vallutatud saama. Kuna teiste logidest saime aimu et kõige aeganõudvam on köie õigesse kohta saamine, siis palusin ka täpsuslaskurist Hanno appi, vahepeal oli tekkinud veel ronimishuvilisi ja puude alla tõotas kogunevat juba päris suur seltskond. Hommikul oli mul äratus kell 6 ja kell 9 olin juba Pärnumaal Kapuu 2 all, kus Kristjan ennast ka telgist välja ajas.

Kuna meil puudevallutamise järjekord oli natsa segi, siis siia tulime alles peale Kapuu 2 vallutamist. Plaan oli selline, et kuna seltskond suur ja aega napilt, siis tõmbame korraga köied nii siia kui ka Kapuu 3 külge, et siis saab kaks inimest samaaegset ronida. Kapuu 1 oli ronida palju lihtsam, sest segavaid oksi polnud ja läks ka üllatavalt kiiresti arvestades, et käid esimesest ronimisest juba natsa väsinud olid. 2 tehtud, 3 veel! :D

 4 

Siin oli minu kord üles ronida. Peale Jaanika turnimist panin rakmed külge ja ühendasime vajalikud vidinad. Hakkasin vaikselt ronima, aga poolel teel sai julgus otsa. Hakkasin mõtlema, et ma ei ole ju kunagi niimoodi veel roninud ja kuidas ma seal kõrgelt küll alla saan. Silme eest käis läbi stsenaarium, et kui hakkan alla tulema, siis lendan seal ühe kiire hooga maha. Sain alt julgustussõnu ja otsustasin ikka üleval ära käia. Ma ei tahtnud ju olla ainus, kes hakkama ei saa. Panin väriseva käega nimed kirja ja hakkasin millimeetri haaval laskuma. Alla jõudes veel päris pimedaks ei olnud läinud ja saime järgmise puu juurde liikuda :D.

 2 

Minu kolmas puu siin täna. Eelmistest oli soe sees ja võtted selged, seetõttu läks siin kõik libedalt ning enne kui ma veel arugi sain, oli juba üleval ära käinud ja alla tagasi jõudnud. Jah, harjutamine teeb meistriks! Tänud aarde eest!

 3 

Pärast teist kapuud, mis oli tegelikult meie esimene, võtsime suuna seeria esimese juurde. Siin sain imetleda peitja ragulkat. Nöör koos raskusega lendas esimese katsega üle sihitud oksa. Märkamatu kiirusega oli köis asemel, üks ots seotud puu külge ja teisele hakkasid vajalikud vidinad külge pookuma. Esimesena saatsime teele Liisi, et nad saaksid Kaupoga tagasi Jõulumäe aardeid skoorima suunduda.

Kuna meil oli mitu varustust, siis pool seltskonda läks kolmandat kapuud üles sättima. Saime osavalt jaotada ronijaid kahe puu vahel laiali. Mina, Maire ja Jaanika jäime omapead. Kõigepealt tegi oma ronimise osavalt ära Jaanika ja siis oli Maire kord. Poole maa peal oli tunda loobumise soove, kuid innustamise tulemusel pingutas ikka kastini ilusti välja. Pani meie nimed kirja ja tasapisi laskus tagasi maapinnale. Aja kokkuhoiu mõttes proovisime teha nii, et jaotame Mairega omavahel ronimised ära ja nii ma siia otsa ei hakanud turnima. Vaid pärast Maire õnnestumist jalutasime edasi kolmanda kapuu juurde. Etteruttavalt jäi see mul ainsaks pätiteoks või siis aja kokkuhoiuks :)

Aitäh aarde eest!

 4 

Selle puu all imetlesin Hanno täpsust vist lausa esimese katsega vajalik varustus üle õige oksa saada. Kui eelmises olin viimane, siis nüüdseks olid rakmed seljas ja tõmbasin end esimesena puu otsa. Läks jällegi kiiresti, tehnika oli juba meelde tulnud ja laskuminegi hakkas jälle laskumise moodi välja nägema. Kui see tehtud sai, jätsime teised üksteist innustama ning läksime tagasi Jõulumäge vallutama.

Väga väga väga suur abi oli puu all olevast toetusmeeskonnast, kes kõik kaasa elasid ja erinevat varustust laenasid.

 3 

Ütlen otse, minu lemmikute hulka need aarded ei kuulu ehkki Astangul ja Tiksojal on ju ronitud, sest tean kui paganama raske on ikka enda suurt keret üles vedada. Siin oli teada, mida Tanel oma kotist välja kraabib ja kui lisandus Ove oma varustusega, siis oli asi turvaline.

Tänud väljakutse eest, 1:0, meie võit!

 2 

Ma saabusin kohale kui Tanel juba tulistas oma uhkest relvast viskeliini puu poole. Selle tulistamisega tuli teha ikka üksjagu katseid enne kui köie üles sai tõmmata.Eks ronimise osa ongi Kapuude puhul lihtsaim osa.

 2 

Tegime just esimesi katseid nööri puu otsa saamiseks, kui mets ragisema hakkas ja sündmuskohale saabus Ove. Ühendasime siis jõud ja mõne aja pärast õnnestuski logiraamat ära signeerida. Aitäh peitjale.

 2 

veidi pusimist ja oli ka siin juba köis paigas, teekond tippu oli meeldiv. Suured suured tänud :)

 14 

Kuna sel sügisel möödus rohkem nädalavahetusi siin puude all kui kodus marineerides, siis GIFF-i nädalavahetusel hakkasin ilmselgelt taaskord siiapoole sügelema. Kostiveres sai õige mitmes ringis seistes erinevates seltskondades mainitud, et homme ju vaba päev, ilm justkui lubab, miks ka mitte. Jälle. Millegipärast ei tahtnud aga Kristjan seekord kuidagi vedu võtta, vaid kasutas oma valget pusa silmas pidades umbes sama taktikat nagu see Soome vanamees talvel geopeitudes - kapuuts pähe ja mind ei ole olemas :P Kristjan aga ei arvestanud, et teised kõik olid ju sel õhtul üleni oranžid ja põgenes mis ta põgenes, aga ikka leidsin ta kord Paavo, kord Silveri selja tagant ja minu jutt lähenedes oli koguaeg sama – no väga äss plaan ju, no lähme siis eks? Mäletan, et Kristjanil oli just homme plaanis oma kahele pisikesele uued kuudid ehitada, aga noo krt, käivad need vanad ka veel ühe päeva, ei luba ju miinuskraade ega midagi. Jõudsin isegi nii kaugele, et lubasin end esmaspäeval töölt vabaks võtta ja Kristjani hommikul pannkookide saatel kenasti tööle saata ja selleks ajaks kui ta õhtul koju jõuab, on mõlemal nunnul kuudid olemas, Kerlulli ausõna :D Kuna autos oli veel üks vaba koht, siis hakkasin Miki soovitusel mingi hetk ka Ingele lähenema, jutu püänt ikka sama – no väga äss plaan ju, no lähme siis eks? Inge aga rääkis, kuidas tal on suur merearmastus ja need puud teda niiväga ei tõmbagi ja ei tea ju üldse, kas jõuabki üles. Õhtu lõpuks formuleerus mingi taoline ring nagu mina algklassidest mäletan - no kui tema tuleb, siis tulen ma ka, aga kui tema ei tule, siis ei tule mina kah. Täiesti ehkupeale igaks juhuks hülgasin õhtul Helleka ja jäin mitteplaneeritult Tallinna, Kristjan sai aru küll, et ega ma teda enne rahule ei jäta, aga hoidis ikka viimase hetkeni põnevust üleval ja siis millagi enne keskööd tuligi see "NO ÄÄÄKÜLL, LÄHME SIIS!" Jesssss! Olin nii sillas, et pool ööd ei suutnud magama jäädagi ja sel ajal kui teised veel hommikul õndsat und magasid, käisin ma juba Pirital hooldusringil ja kui Tiit ükskord ärkas, saimegi sealt suuna otse Pärnusse võtta. Mingi omaette äge muster on nendest geonädalavahetustest kujunenud. Näiteks see hetk kui me kogu kambaga Miki maja eest stardime, Subaru kohalt võtab ja esimene lugu, mis playlistist tuleb, on alati see "WATEVA - Until we die". Oli aegu, kus siin sai mingeid paralleele loodud, et äge geokamp, kellega möödub päev alati siiralt naerdes, käivad koos erinevaid kohti avastamas, mängivad imelist geopeitust ja et oleks ainult ka pensionipõlves veel seda käbedust samamoodi jätkata, until we die, eks. Aga kui sa oled juba oi kui mitu nädalavahetust sõitnud hommikuti veel varem kui liiga vara kuskile Häädemeestesse mingite puude alla, seal heal juhul terve päeva, vahel ka kaks, magama pannud, sealjuures igasuguseid ja kõikvõimalikke imevigureid teinud, aga näed, ikka mitte kuidagi ei saa oma ausat logi kirja, siis paratamatult lood mõttes uue paralleeli, et äge geokamp, võtab taas suuna Pärnusse, taas veedetakse järjekordne päev Kapuude all ja taas minnakse õhtul sama targalt Tallinna tagasi, until we die :D Ma ei tea, kuidas teistega, aga mul hakkas küll mingi viha juba iseenda pihta tekkima, nagu Kerli, kaua võib?!

Nüüd on paras aeg mainida, et mina olengi see inimene, kes usub märke ja seda, et kõik juhtub põhjusega. Nii selguski nüüd keset sõitu mingi muu jutu käigus, et meil on täna kamba peale praktiliselt olematu kogus slinge kaasas. Ma ei tea, kuidas ma nii valesti olin aru saanud, aga Mairolt olime laenuks saanud ainult ühe slingi ja ka minu +3 ei muutnud siin midagi. Kui kunagi päris alguses sobitasime slinge selle loogikaga, et kui punane ja sinine kokku ei ole piisavalt pikad, siis mine tea, äkki on sinine ja punane kokku piisavalt pikad, no mine tea noh :D Nüüdseks aga olime nende slingide sobitamises juba doktorikraadi saanud ja teadsime täpselt palju neid vaja läheb. Oi ma olin kuri, aga millegipärast kõik teised võtsid seda nii chillilt ja googeldasid juba Pärnu Matkaspordi aadressi välja. Pärnusse jõudes ei suutnud neli geopeiturit kolme keskust risti-põiki läbi kammides Matkasporti üles leida. Ja kui ükskord leidsime, siis oli seal saadaval vaid ühte, minu jaoks harjumatult peenikest sorti slingi, mida oli ka terves poes ainult neli tükki ja kaaslased mõtlesid selle puudujääva koguse asendada hunniku ripsunööriga. Võid ju nalja teha küll, et kui pood on slingidest tühjaks ostetud, siis järelikult on seal puude all täna järjekord ja äkki ei mahugi enam ronima :D Aga mina, kes ma märke usun, kõiki neid ilmselgeid märke arvestades, no ei olnud täna seda head tunnet sees. No justkui keegi oleks kuskil kuklas istunud ja küsinud, et nii, kas soovid täna 15m võiiii 20m kõrguselt kukkuda, rohkem variante pole. No puude alla jõudsime siis lõpuks millalgi pärast keskpäeva, aga kuna head tunnet sees ei olnud, tundus kõik juba kohe alguses kuidagi nii valesti. Slingid nagu olid ja ripsunöör ka täitis oma eesmärki, teed kõike nii nagu koguaeg oled teinud, aga no ei tule see kõrgus enam nii lennates. Ja kõigele eelnevale lisaks avastasin veel, et ainuke Mairo laenatud punane sling on mingi lambi koha pealt veel lambimalt punase isoleeriga kokku tõmmatud. No sel hetkel ma ei teadnud, et see oli lihtsalt mingi firmapõhine märgistus, sel hetkel mõtled ikka et äkki olen Mairo kuidagi väga-väga-VÄGA välja vihastanud vms. Ei ole ma ju oma otsekohesusest kunagi saladust teinud :D Aga põhimõtteliselt võib öelda, et see päev mööduski sedasi jonnides ja porisedes, ei sobinud üks ega teine, aga kuidagi jõudsin slingidega ronida nii tuttava nelja meetri peale, aga siis oli võhm otsas, enam ei jaksa, tulgu ja tapku :P Samas tempos jätkates oleks vast järgmiseks nädalavahetuseks kasti juurde jõudnud, aga enne kui päris hämaraks kiskus, kuulsime autot lähenemas ja puude vahelt ilmusid välja Hanno ja Triin. Meie hääled olevat koju ära kostnud ja siis otsustati vaatama tulla, et mis siin ometi toimub. Toimus see, et taas on päev õhtusse jõudnud, aga kasti juures pole ikka keegi käinud, ei slingidega, ei köiega. Nähes mind seal maapinnale ohutus kauguses rippumas ja kuuldes et sinnani jõudmine võttis ainult pool päeva aega, käskis Hanno kohe alla tulla, sest sedasi üles nagunii ei jõua. Kuna kõik lootused olid nüüd pandud köiele, vaatas Hanno ka meie tehnika üle ja leidis ühe vea, no võibolla just et ka mitte vea, aga midagi, millega me enda niigi raske elu veel raskemaks olime teinud. Nägin seda hetke kui see üks lisakarabiin ühest august läbi läks ja Tiit üritas lahti mõtestada, mida see väike lüke nüüd meie süsteemile juurde andis ja siis oli kõigil järsku see AAAAAA tunne. Kuna süsteem tundus kohe paljulubav, siis tundsin, et seda ma pean proovima! Aga kui siis olin otsustanud slingid põõsasse visata ja köie peale minna, hakkas Miki kohe porisema. "Kerliii! Mida?? Mida mu väiksed kõrvad nüüd kuulma peavad?? Sina ja su raudpoltkindlad põhimõtted, et võtku mis võtab, aga sina jonnid edasi, kuni jõuad üles slingidega ja ei mingit köit! Ja nüüd, ma ei usu oma kõrvu?! Kas võtan kohe Tiksoja logilt pöidla ära või?! Foorumis poon ka üles! Ja emale helistan kah!" :D Nii provotseerivalt motiveeriv kui see kõne ka polnud, olin üks hetk köie peal ja järgmine hetk jõudsin peaaegu olematu vaevaga nelja meetri peale, kuhu eelnevalt slingidega minek võttis ainult pool päeva aega. Kurat! Mida perset me siin kõik need nädalavahetused teinud oleme? Dflsfnfjroffefco! Olin nii suures joovastuses sellest avastusest, et tahtsin et teised ka veel enne päris pimedat seda vaimusünnitist proovida saaksid. Ja nii Inge läkski võiduka lõpuni ja käis kasti juures ära. Super! Muidugi on kahju, et selleks ajaks väljas juba päris pime oli ja kuna päris mitu tundi olime juba väljas külmetanud, siis varsti peaks keegi need purikad juba autosse tassima ja ise istuvasse asendisse sättima. Läksime parklas laiali ja minu arust juba sel hetkel tekkis mingi plaan järgmine nädalavahetus siin uuesti kokku saada. Seda enam olin väga üllatunud kui millalgi nädala esimeses pooles Kristjanilt kuulsin, et Miki olevat porisema hakanud ja öelnud, et ta vist ei tule seekord ja "kaua ma ikka vahin seal kolme meetri kõrgusel seda rebast kes kuidagi üles ei jõua". I aint even mad, isiklikult ei võtnud, vist ei jõudnud isegi korralikult kohale et Mikil kõigest sellest suhtumine just selline, aga ega ta midagi valesti ju ka ei öelnud :D Kristjanile aga oli see kõige uudsem variant ikka väga meeldima hakanud ja kui juba Kristjan tunneb, et jõuab just sel viisil üles kastini, siis esimese hooga mõtlesin küll et poiss on paar ampsu lõvikonservi üle tarbinud, aga teda kuulates tuli ka mul see tunne et aga äkki teemegi ära! Nii ta siis põukis mind siin virtuaalselt terve õhtu, et helista Mikile ja helista Mikile ja räägi talle seda sama juttu, mida me just rääkisime ja ehk ta ikka võtab vedu. No põhimõtteliselt pärast pooletunnist vestlust oli Miki ikka veendnund, et ei ole mõtet ja tehnika vajab lihvimist ja ainult harjutamiseks ei ole mõtet nii kaugele sõita ja siis tuli ka see juba Kristjanilt kuuldud jutt nüüd ka otse Mikilt, et "kaua ma vahin sind seal kolme meetri kõrgusel, justkui lubab aga ikka potsatad tagasi maapinnale, no ei ole see tase veel nii kõva, no kui ei saa hakkama, siis ei saa hakkama ja kõik". Vot sel hetkel käis mul sees mingi plõks ära. Oot, kuidas palun? Mida sa just ütlesid? Päriselt ka ütlesid seda? Päriselt ka ütlesid praegu, et ma ei saa hakkama? Päriselt? Ja ärge nüüd saage valesti aru, ma olen poistele juba mitu kuud rääkinud, et viha on see, mis mind igas olukorras korralikult käima tõmbab, mis mulle seda ebainimlikku jõudu, julgust ja tugevust annab, ainult see puhas toores viha ja ei miski muu. Oi kui palju kordi olen Mikit palunud, et palun tee midagi, ükskõik kuidas ja ükskõik mida, et mul tekiks sisse see puhas, toores viha, mida ma siis kohe seal puu all ära kasutada saaks. Tõele au andes Miki üritas, tõesti üritas :D Aga ei aidanud siin üleni abitus seisus rebase kiigutamine köie otsas suure kisa saatel, ei aidanud ka rebase slingiga nüpeldamine mööda kanni kui teine parasjagu puu otsa üritas ronida, ei aidanud ka ähvardus mingeid teatud inimesi puu alla vaatama kutsuda, no ei tekkinud mul seda viha sisse. Aga nüüd, aga nüüüüüüd! Nüüd tõmbas sees nagu mingi vurri käima mingi pealtnäha täiesti tähtsusetu, möödaminnes öeldud lause. See tühipaljas lause, et ma ei saa hakkama. Ja ei, jumalapärast ei, ma ei olnud Miki peale vihane, absoluutselt mitte. Nüüd olin ma vihane iseenda ja ainult iseenda peale, sest ma ei olnud siiani hakkama saanud. Ja sellest vihast täiesti piisas, et mitte ainult mõtleksid et saan hakkama, aga et kogu kehaga tunneksid, et fakkkkyeah, ma teen selle ära, ma saan sellega hakkama! Jällegi ma ei soovita sellist viha kasutamist mitte kellelegi, aga samas kui sa suudad selle viha enda kasuks ja AINULT kasuks tööle panna siis...Seriously, go nuts! :) Miki suhtumist ei õnnestunud muuta, aga iseenda suhtumist küll ja veel. Isegi see ei heidutanud, et nädalavahetuseks miinuskraade lubas. Salamisi lootsin ikka oma põhimõtetele mitte päris jalaga anda ja vähemalt püüda slingidega üles jõuda, sest viha ju oli. Nädalavahetuseks lubas küll mõne miinuskraadi ja esialgu ütlesin Mairole ka, et kui ikka väga miinusesse tõmbab, siis ma natuke kahtlen minekus, sest mööda jäätunud puud on veits halb slingidega ronida. Nüüd ütles ka Mairo, et kuule Kerli...ole nüüd mõistlik, sa ei mõtle ju ometi tõsiselt ikka veel slingidel üles jõuda, nagu, jäta rahule, ma olen sind näinud, sa ei saa hakkama :P Poisid, mis te nalja teete või? Alguses ütleb Miki, et sa ei saa hakkama, siis ütleb Mairo et sa ei saa hakkama. Varsti on viha sees niipalju et vähe sellest et teen 1,2,3,4,5 slingidega ära, aga peidan veel 6,7,8 ka ise juurde :D

Laupäeval tulid poisid Lõuna-Eestisse tiirutama, pärast mida plaanisime Miki tagasi Tallinna saata, Kristjani enda juurde majutada ja hommikul vara Tiidu autoga Pärnusse startida. Kui olime õhtul oma Elva aarderingilt naasnud, leidsime maja eest Tiidu katkise tagumise rehviga auto. Oh märgid-märgid-märgid, kas hakkab jälle pihta? :D Tiit suundus vastu ööd linnapeale asja klaarima ja me Kristjaniga ei julgenud veel magama minna, mine tea, ehk on vaja veel öösel vanemates autot ärandamas käia. Kell pool 2 tuli lõpuks kõne, et asi klaar ja hommikul kell 8 siiski stardime. Öö jooksul suutsin selle "märgi" kuskile tahaplaanile suruda, äratus kell 7.30 võimaldas kiirelt kohvi ja võikud kaasa teha, Kristjan tõmbas paar ampsu jogurtit sisse ja kell 8 startisime juba hea tundega Pärnusse. Sel ajal kui poisid ees eelneva öö sündmustest rääkisid, tegin mina tagaistmel tööd iseendaga. Lugesin oma Tiksoja logi läbi, lugesin oma Kapuu mitteleiulogi läbi, vaatasin aknast välja, mõtlesin mida Miki oli öelnud jnejne. Parklasse keerasime 10.30 ja peagi tervitasime juba Mairot ja siis ka Hannot. Alguses ei saanudki aru, miks peitja niiväga siia täna tulla tahtis, aga siis selgus, et vahepeal oli GC lehele Kapuu 1 alla kolm mitteleiulogi tulnud ja kohalik ülevaataja soovitas vaatama minna, kas su aare on ikka leitav ja kõik hästi :D Mingi kala peab ju olema kui ei leita ja nii me siis küsisime, kas ikka uus aarde komplekt on kaasas kui äkki taastada on vaja :D Uut karpi küll polnud, aga Hannol oli kaasas üks teine tore abivahend, mis meie elu taas kordi kergemaks tegi. Seekord ei pidanud keegi slingidel köit ülesse viima, vaid Hanno vajutas päästikule ja köis oligi hirmuga üleval. No mitte päris nii sipsniuhti, kordi seitse võttis ikka aega, aga ju oli rambipalavik :) Kuna mul oli ikka jonnituju peal, sättisin slingid paika ja vähemalt üritasin oma põhimõtetele kindlaks jääda, samal ajal läks Kristjan siis esimesena köie otsa. Kaaslased ergutasid kord üht, kord teist ja kui Kristjan ütles, et ta enam ei jõua, siis öeldi et Kerli on slingidega sinust meeter kõrgemale jõudnud, pärast mida jõudis Kristjan ka meeter kõrgemale. Ma polnud Kristjanit veel nii kõrgel näinudki, isegi redelil mitte :D Äge oli vaadata! :D Aga varsti andis tunda, et Kristjan oleks pidanud hommikul jogurti asemel hoopis paar ampsu lõvikonservi võtma ja umbes samaaegselt tunnistasin ka mina, et mul on juba iseendast kahju. Hanno tegi puu all silma ja ütles, et tal oli juba ammu minust kahju. Kuna Kristjan andis köie vabaks, siis mõtlesin, et proovin siis teisiti. Mingit kindlat plaani üles välja minna sel hetkel ei olnud. Kaaslased olid max abivalmis, tegid ja seletasid kogu süsteemi kuni selle etapini, et ainult suru jalga ja tõuse. Palusin Tiidul oma traksid kõvemini kinni tõmmata, mida Tiit ka tegi ja küsis siis, kas on hea? Vastasin, et jah, kas sul on ka hea? :D Lisaks sain Kardashian butt'i endale külge ja ma ei tea, mismoodi Kim sellega kodus diivanil istub, aga siin on see butt asendamatu abivahend. Nüüd oli kõik ülejäänu ainult enda kätes, ja jalgades. Kõige raskem osa on alati jalgade maast lahti saamine, mis kaotab selle esimese turvatunde. Mäletasin Inge öeldut, et selline tõusmine ei erine tegelikult slingidega ronimisest, st sa mitte ei roni kätega, vaid tõukad rohkem jalaga, aga raskusaste on sama. Juba kolme meetri peale jõudes oli ilmselge, et ma ronin ikka rohkem kätega. Poisid üritasid all abiks olla ja otsustasid, et kui ühe jalaga ei tõuka, siis paneme kaks jalga aasa sisse kinni ja tõmbame kõvasti kokku, siis ei jää midagi muud üle kui ainult tõugata. Imekombel see aga toimis ja jõudsin veel pisut kõrgemale, aga ometi oli veel mitmeid kordi tunne et enam ei jaksa tõugata, no lihtsalt ei ole jõudu. Aga sellistel hetkedel vaatasin korraks alla ja siis üles kasti poole ja mõtlesin, et kuidas see kuradi Miki ikka nii ütles…raisk... ja jälle olin veel meeter ja siis veel meeter kõrgemal :) Kui kolme meetri peal kiikudes oli hea argument alla tulemiseks, et ülesse on palju pikem maa kui alla, siis nüüd poole peale jõudes oli vabandustega suht pupu :) Ja ma tean, et ma oma logides lalisen nagu tiigrikutsu et maaa ei karrda miidaagii, aga isegi mul võttis see kõrgus jala ikka korralikult värisema ja palju ei puudunud et oleks midagi mööda säärt alla nirisenud :D Vaprusevärinad käisid nagu sipelgad üle keha, aga peitja soovitus nautida kauneid vaateid silmapiirile on siin täiesti asjakohased, palju parem kui neid sipelgaid seal all vaadata :D Nii tasakesi omas tempos värisedes jõudsingi varsti üles selle kurikuulsa oksani, mis vist kõigile kuidagi ette on jäänud. Aga kui muidu üritad refleksist seal kõrgel võimalikult vähe kiikumist tekitada ja unustad vahepeal isegi hingata, siis nüüd murtsin selle ettejääva oksajupi ühe käehoobiga ära, millega tekitasin küll väikse Tarzani efekti, aga sel hetkel oli juba see IGOTTHIS tunne sees nii võimas et nothing could stop me. Kasti juurde jõudsin ja leidsin ka karbi, kuhu nime kirjutada. Igaks juhuks hüüdsin ka alla Hannole, et aardega kõik korras ja taastamist ei vaja :D Logiraamatusse läks värisevate kätega kirja kuupäev ja nimi Kerli, mille i-tähtedel ei tulnudki lõppu :) Kui oli aeg alla tulla, teadsin küll mida tegema peab, aga ikka oli väike närv sees ja et saaks lõbusam, hüüdsin ka alla, et mida ma nüüd siin tegema pidingi. All oli mitu minutit haudvaikus, sest mine tea mida see blond seal üleval nüüd korraldab. Aga kui juba 10cm allapoole liikusin, tuli see lõplik kindlus sisse ja kui maapinnast lahutas veel vaid mõni meeter, siis mitte laskumine ei võtnud ähkima, vaid sel hetkel jõudis kohale see eufooriatunne, et fakkyeah, ma sain hakkama! Ei olnud lihtne, üldse ei olnud, aga... Selle kõige esimese täispikkuses laskumise koos värisevate jalgade ja maandumisega Mairo õnneks ka jäädvustas ja selle klipiga ongi mõistlik see järjekordne raamatuformaadis logi lõpetada, sest ükski praegu kirjutatud lause ei annaks nagunii eales edasi seda just tollel hetkel otse hingest tulnud emotsiooni. Tean-tean, juba päris tüütuks muutub, et igas logis oma elumuutvast geopeitusest räägin… Oot, misasja, et üks kord veel või? No hea küll :P Geopeitus ON elumuutev!

Ühtlasi sain ka vastuse oma piinavale küsimusele, et mida perset me siin kõik need nädalavahetused teinud oleme. Veetsime kvaliteetaega! Absoluutselt kva-li-teet-aeg maailma parimas seltskonnas!

Aitäh peitjale ja kaaslastele kogu selle nõu ja jõu, vankumatu usu, vaimse tugevuse, üüratu jonni, ebainimliku julguse ja viha eest sel teekonnal tippu. Ma ei väsi korrutamast, ainult usu endasse ja kõik on võimalik!

Üks esimesi kordi puu all ehk millest kõik alguse sai

Viies kord siin puu all ehk millega kõik lõppes (väiksed poisid ja tüdrukud panevad 2:27 pausile ja jätkavad vaatamist 2:30 :D)

Sound on! ;)

Kardashian butt (:

 4 

Suured tänud kõigile entusiastidele, oli lõbus pühapäev metsas!

 6 

F*CKKKKYEAHHHHH!!!!!!! :D

 16 

Kõik sai alguse eelmisel päeval, kui peale GIFFi filmide vaatamist mõnusasti geoloba ajades tuli Kerli lagedale Kapuu jutuga. Siis oleks küll tahtnud seda soomlaste nähtamatuks tegevat lina kasutada.. Lina aga polnud ja tegelikult oli ju päev vaba ka ning nii ma siis lõpuks selle kahtleva nõusoleku andsin. Tiksoja vallutamine oli veel meeles ja vahetusriided pakkisin kaasa ning ronimiseks siis sellised poole jalaga kaltsud, et vaigutamine ja rebenemine vaid rõõmu annaksid neist loobumise põhjustena. Hommikuks puhkepäeva kohta liiga varaseks sätitud äratus valmis ja magama. Küllap oli mul ikka väike vallutuse ärevus, mida ma ise tunnistada ei tahtnud sees, sest ega ma muidu enne äratust poleks ärganud ja kiirelt hommikusi toimetusi teinud. Täpselt minuti pealt kokkulepitud ajaks olin Laagri parklas ja oma esimese 47 minutise sihtkohale lähemale sõitmise teinud. Edasine kulges juba rohkem vooluga kaasa liikumise stiilis.. paar tundi sõitu, varustuse täiendamine, viimasest poest söögipoolist ja olimegi omadega Kapuu metsas.

Puu alla jõudes varises mu vaikselt tekkima hakanud reipus kolinaga kokku. Kallistamiseks vajas ta vähemalt kahe inimese käteulatust ja kast oli, kui täpike pilvepiiril. Meist kõige asjalikum oli ronimis huviline Tiit, kes rahulikult tegutsedes slingid paika sättis, vööle hulgim karabiine, lisa slingid, ripsunöörid, juhtköie ja veel mingid vidinad kinnitas ning sujuvalt ja kindlalt kõrgust koguma hakkas. Eemalt vaadates uskumatult lihtsalt oli ta jõudnud esimese oksani, mille juures pisut aru pidades lisa slingid käiku lasi. Veel mõned oksade ületused ja juba ta tõusis aardest kõrgemale ning kinnitas end oksa külge ja paigaldas juhtköie ühtepidi libiseva kinnitusega. Allatulek mööda juhtköit oli tal alla minutiga tehtud. Ah, et nii saab ka. No Tiksoja ronimine oli selleks ajaks ka kehale meelde tulnud ja otsustasin kohe eos slingid vahele jätta ja juhtköie võimalustega tutvuma hakata. Sain endale rakmed ümber ja tegin ripsunöörile vajalikud sõlmed ning tutvusin kiirelt ka teiste vidinatega. Pisut süsteemiga tutvumist ja tegin ome esimese paari meetrise proovitõusmise. Tehnika tuum oli tegelikult sama, mis slingide puhul, kuid tõstmine lihtsam aga samal ajal psühholoogiliselt oluliselt ebastabiilsem ja keerulisem paadunud puukallistaja jaoks. Laskumise proov oli pisut lihtsam, kuid eneseusk siiski veel nõrga võitu ja esialgsel hindalmisel olin veendunud, et nii ma küll üles välja ei jõua. Vahepeal oli Kerli slingidega tõusmist alustanud, mis ka kuidagi edeneda ei tahtnud. Kristjanil polnud õiget tunnet ja Mihkel nuttis mingit puuduvat rinnale kinnitatavat vidinat taga. Jourasime seal ikka tükk aega veel ja lõpuks jõudsime otsusele, et täna pole veel see päev. Ja just siis kuulsime autoukse pauku ning lähenevaid samme. Puude vahelt ilmusid Hanno ja Triin uudistama, mis siin toimub. See andis asjale uut hingamist. Peitja vaatas meie varustuse üle ja soovitas haaratsi ning laskumisvahendi abil ploki süsteemi proovida. See kõlas, kui muusika minu kõrvadele ja tõi silma tagasi sära ning hinge lootuse, et siiski-siiski pole kõik veel kadunud. Pisut süsteemitamist ja Kerli tegi proovitõusu ning kiitis, et nii võib tõesti isegi üles jõuda. Peale Mihkli proovimist jõudis järg lõpuks jälle minuni. Oh seda ärevust ja hingevärinat.. Paari meetriga oli tegevus kinnistunud ja minul siht kohe otse üles välja tõusta. Mis siis, et tegelikult oli juba üsna hämaraks läinud ja selle võrra asi keerulisem. Nii ma siis vaikselt, kuid kindlalt aina tõusin, kuni esimese oksani välja. Seal sain puru silma ja süsteem kiilus kinni ning ei liikunud enam kuhugi. Puhkasin ja raputasin käsi ning hingasin end rahulikuks. Siis uurisin veidi süsteemi ja jõudsin järeldusele, et oks lihtsalt surub karabiini kaudu juhtköie kehvasse asendisse ning edasiseks tõusuks pean jalgadega end puust rohkem eemale nihutama. Sellest oli abi ja vaikselt sain oksarondist mööda. Selleks ajaks oli päikese valgus kustunud, kuid alt tulev lambivalgus oli piisavalt tugev, et viimased meetrid kastini ja nii pool meetrit sellest kõrgemale kerkida. Ka selles kõrguses oli puu kallistamiseks veel liiga jäme ja ma leppisin ühe tema taheda oksaga, mille külge ühe käega klammerdudes samal ajal kasti avamise süsteemiga käsikaudu tutvusin. Huh, kasti sain lahti ja karbi sealt kätte. Karbist võtsin vaba käega logiraamatu ja pliiatsi ning neid hammastega hoides panin karbi kasti tagasi. Sedasi avanes lõpuks võimalus nime logiraamatusse kirjutamiseks. See tehtud, seadsin kõik muu ka algsesse asendisse tagasi ja hakkasin end laskumiseks ette valmistama. Eeeee... seda ma polnud ju oma suures tuhinas proovinud... Mis seal ikka, uurisin pisut uuesti süsteemi ja küsisin alt juhiseid. Karabiin lahti, juhtköis vahelt välja, karabiin vöö külge. Haarats lahti ja turvaslingi külge rippuma. Nüüd pidurduseks sirge käsi koos juhtköiega tagumiku alla ja teise käega laskumis seadme kang laskumise asendisse. Seda järgi lastes tundsin, et hakkan vaikselt libisema... kiirelt lukustasin alumise käe ja jäin seisma. Ooh... väga mõnus A-U-N pidurdus süsteem :D Laskumine oli sujuv, kuni selle sama alumise oksarondini, mis täpselt istmiku alla jäi. Mis seal ikka, jälle tegelesin enda jalgadega eemale sudimisega ja sain süsteemi uuesti toimima. Edasine laskumine sujus kenasti, kuni lõpuks tundsin tahket maad enda jalge all. Jalad liiga hästi kanda ei tahtnud, kuid siiski suutsin end juhtköiest vabastada ja vastu puud toetudes sain rakmedki ümbert ära. Kõva värin oli sees ja see ei jäänud teistelgi märkamata.

Ma tegin selle ära, päris ise, just paegu, just siin... aaah... hea on, oli kui hea... isegi nüüd, paar päeva hiljem sellest kirjutades tuleb mõnus vibra sisse tagasi. Eneseületusest saadud rahulolu magus maik hinges, tänan peitjat ja kaaslasi, et see vallutus võimalikuks sai. Suurepärane.

Meeting

Esimene orav alustas tõusu

Kaks oravat positsioonidel

Kolmas orav tõmbas end täpiks

Tänud.

 25 

Selliste aarete logimisel annab ikka tunda, et meil on ikka liiga vähe erinevaid logitüüpe.

No mismõttes ei leidnud?! Leidsin ju, aga...

Kui Kapuud riburadapidi avaldusid, oli esimene reaktsioon see teada-tuntud „ei ole“, millele järgnes „eiiii oleee“. Ohh kui ägeee, viis Tiksojat kõrvuti? Päriselt? Ohhh! Minu silmad lõid küll särama! Kuna meil oli nagunii järgmisel nädalavahetusel plaan Pärnumaale tuuritama minna, kirjutasin kohe Mikile ja nii muuseas küsisin, et ou sulle meeldis ju nagunii ronida ka eks? Miki teadis aga kohe rääkida, et just Häädemeeste puude all on ta siiani millegipärast paremat jalga lambist lonkama hakanud ja vasak jalg elab üldse oma elu. Kuna kõike näinud eakas perearst ei osanud sellisele seletamatule müsteeriumile diagnoosi panna, pistsin varahommikul Tartust lahkudes kogu oma ronimisvarustuse väiksesse geoseljakotti ja lubasin Mikile puu all vaatluse teel selle kauaoodatud diagnoosi ära panna. Mõeldud, tehtud.

Juba teist laupäeva järjest startisin kell 6 Tartust Tallinna, et koos Kristjaniga läbi Miki suund Pärnusse võtta. Esialgu järgisime algset päevakava ehk käisime ära Hassalaiul ja OOO-säärel ning kuna ülejäänud päev oli vaba, võtsimegi suuna Kapuude poole. Autos veel naljatasime, et no viite Tiksojat ma vast ei jõua ära teha, aga nii 2-3 enne pimedat oleks päris optimaalne ja üleüldse võiks need puud kuidagi kolme vahel ära jagada, mis see kolmekesi teha on siis? Ohhhh. Kella 16 ajal parklasse keerates leidsime loomulikult eest Silveri valge suksu, aga asjaosalist ennast ei paistnud esialgu kuskilt. Vaim oli valmis, tõmbasin oma seljakoti selga, Kristjan haaras redeli ja Miki veel naljatas, et kas võtame kirve ka. Kõndisime siis lootusrikaste nägudega Kapuu 1 suunas, kui nii paarkümmend meetrit varem suunas Kristjan mu pilgu üles. Oli jah pesakast nagu lubatud, aga….oot, möh? Oot, misasja? Mis oksad seal on? Poistega tuuritades on ikka tulnud ette neid „noh?“-„mida?“-hetki, aga kui nüüd vaatas Miki mulle „noh?“ otsa, siis ei tulnud mul esialgu piiksugi välja. Mis noh?! Nonoh! Ise jätsid ju kirve autosse, vuttvutt läheb nüüd auto juurde tagasi ja võtab nii kirve kui mootorsae nonoh. Ma ei tea milleks, aga vahepealse aja jooksul tõmbas vigurvänt Kristjan redeli juba puu najale püsti ja jäi siis, käed taskus, ootama. Meil ei läinud kaua aega mõistmaks, et… see siin ei ole Tiksoja. See pole isegi Tiks mitte. Ega oja. Järgmised viis minutit revideeris Miki mu kotti ja klapitas mu kaasa võetud ronimisvarustust (vöö, kolm slingi, üks karabiin), aga mina teadsin täpselt mis mul kotis on ja vaatasin seal puu all ülespoole nagu linnupoeg, kes ootab, et ema noka vahelt miskit kukuks. Eks ta muidugi kukkus. Esimest šokist saime üle ja esialgu veel rakmeid põõsasse ei visanud. No äküll, 1 on selline, aga ega nad kõik ju sellised ole? Kui siin pole meil midagi teha, siis äkki 2 on…või 3…või 5. Seadsime siis sammud Kapuu 2 suunas ja me ei pidanud päris puu alla ulguma minemagi, see kast paistis juba ilusti tee peale välja, nimele vastav ja puha, Hanno seda huumorivärki jagab. Nii käisime kõik puud ükshaaval läbi ja iga järgnev oli eelmisest…teistsugune. Teistsugune nagu…umbes nagu teenindaja restoranis küsib, kuidas söök maitses ja see vastus, mida ta ei taha saada, on just „teistsugune“. Vahepeal mõtlesime oravate gängi peale ja arvasime, et nad ilmselt on juba Kapuu 5-s otsi kokku tõmbamas. Lootsime neid teolt tabada ja järgnesime Kristjanile, kes oli täiesti veendunud, et ta kuuleb kuskilt lähedalt hääli. Veendusime, et need hääled olid tõesti lähedal, nimelt tema enda peas ja Miki pidas paremaks Silverile kõne teha. Saime niipalju targemaks, et nad on tõesti omadega niikaugel, et 15min pärast võiksime juba parklas kohtuda. Mõtlesime veel, kes need neli oravat seal ümber nurga nüüd välja tulevad… Silver, Tarmo, Merle ja… Tessa eksole :D Ei, Tessa jäi vist seekord kiisuvalvesse ja neljas oli muidugi Kaupo. Geokaaslastel olid näod naerul, oli neil ju pikk ja kordaläinud päev selja taga, aga juba esimestest muljetest saime aru, et me oleme täna ikka väga valede puude alla haukuma tulnud. Ammutasime Tarmo jutust niipalju kui saime ja lükkasime esialgu tagasi ka Silveri lahke pakkumise laenata kõike, mis meil endal puudu oli, aga meil oli absoluutselt kõik puudu ja otsustasime esialgu koju arenema minna. Samal õhtul lahendasime Miki juures ühe Beefeateri ära ja hommikul ärgates olid nii silmad kui ideed võrdselt säravad, uus kõne Silverile, et me siiski võtaks tema abi vastu ja lendaks täpselt nädala pärast uuesti peale.

Täpselt nädal aega hiljem olin jälle krapsti Tallinnas, aga kuna ilmataat ei lubanud midagi head, siis oma isikliku püksivöö ja paar keksukummi jätsin muidugi Tartusse. Laupäeval paistis ilm pühapäevaks paljulubav ja kuna need Kapuu-d närisid meid kõiki elusalt juba terve nädala, käisime veel hilisõhtul Tarmo ja Silveri käest varustust kokku laenamas. Järgmisel hommikul võtsimegi paljulubavalt suuna taas Pärnusse. Kordus üsna tuttav stsenaarium, Kapuu 1 juures pani Kristjan redeli puu najale püsti, Miki käis seda kinnitamas, Kerli jõi ära ühe Red Bulli ja kui oli aeg ronima hakata, küsisin veel Miki käest, mis nende Silveri rakmete kaalupiirang muidu olla võib. Miki vastas, et täpselt 76kg, nii et kui sa nüüd enne meile valetasid, siis praegu on viimane aeg üles tunnistada :D Siis astus Miki minu juurde, pani sooja patsu õlale ja kallistuse saatel nentis, et noh, rebane, tegelikult oli sind tore ja meeldiv tunda ja jääme sind mäletama heade sõnadega. No tänks, sõber, nagu… :D Mingit turvaköit meil loomulikult ei olnud, aga et oleks võimalikult vähe üles-alla ronimist, siis seoti rebasele vähemalt sümboolne saba vöö külge, mine tea mis ta seal üleval korraldab. Kohe kui end redeli pealt rippu lasin, tundsin et seis ei ole hea, aga allaandmisest ei olnud siis juttugi. Lubasin Mikile, et teen seal 4m kõrgusel veel kuiva trenni ja hea oli, et tegin, sest siis selgus, et olin ühe karabiiniga liiga plussis ja ühe slingiga liiga miinuses et üleval hakkama saada, seega saba tasus end igati ära. See pisiasi klaaritud, sai lõpuks kõrgust võtma hakata. Niimoodi vapralt jõudsin vast kolmveerand maad ronitud kui ei saanudki aru, kas viimase vindini rakmetega kokku tõmmatud sisikond pigem valutab või otsib meeleheitlikult teed välja. Kui Mikile mainisin, et mul on ikka suht paha olla, no ikka väga paha, no nii julgelt 7/10, hakkas Miki kiirelt puu alt asju kaugemale tõstma ja jäi siis ise ka ohutus kauguses seisma. Tänks, sellepärast ma ju muretsesingi, nüüd hakkas parem :D Ca kolmveerand puud oli küll ületatud, kõrgusekartust ei tundnud absoluutselt, aga kuna tõeline Kapuu ootas alles ees, siis pärast pisikest mõtte- ja konsulteerimispausi pidasin paremaks alla tagasi minna, sest tekkis hirm et ma ei pruugi üleval enam oma jalgu üldse tunda. Selleks ajaks valutas juba terve Kerlull ja jäi ainult iseennast süüdistada, et 50 ja veel tsipake kaalun. See meeletu pettumus, eelkõige iseendas, lisaks kaaslaste altvedamine, on sõnadega kirjeldamatu. Paar meetrit oli veel redelini minna kui kuulsin, kuidas keegi kuskil lähedal autouksi paugutas. Ütlesin seda ka Mikile, mille peale ta ohkas, et nüüd kuulete juba Kristjaniga mõlemad hääli. Õnneks ilmus kohe puude vahelt välja rõõmus Yuko, siis jutukõmin ja veidi aja pärast ka kolm inglikest – Jaana, Mairo ja Tiit. Viimase info järgi pidid nad kõik kolmekesi samal nädalavahetusel ronimiskoolitusel olema, aga tundub et kahte päeva ei läinudki vaja :D Alguses ajasime sümboolset mulli, et Kerli käis juba kaks korda üles-alla, aga nähes mis varustusega nad kohapeale tulid, ei tekkinud kahtlustki et vähemalt üks neist varsti-varsti ülesse jõuab ja meie mullil lips läbi on. Päris ausalt, Mairo kaasa võetud ronimisvarustuse peale oleks isegi Tarmo alalõualuud vastu maad kolksu teinud. Kuna Mairo oli siiani igalpool mujal kui puude peal ronimist harjutanud, siis saime siiski ka pisut kasulikud olla, mitte lihtsalt seal olla ehk munad õpetasid kana ja kuigi kana esialgu pisut vastu vaidles, siis lõpuks võeti mune kuulda ja kõrgust hakkas tulema. Kuna Mairoga tundus nüüd kõik hästi olevat, jätsime Jaana julgestama ja suundusime ise Kapuu 2 poole, pannes kõik lootused Tiidu peale. Teepeal natuke vaidlesime, kas parem on ronida slingidega või stringidega ja parim valik tundus nende combo. Tiidu tehnikat vaadates sain ka aru, miks matkasaabas on siin parem valik kui Nike toss, roosa ei ole alati parem. Kuigi Tiit võttis päris jõudsalt kõrgust, siis hakkas meil Mikiga vahepeal päris külm, tegime siis pisut hamstri tantsu ja muidugi vastava taustamuusikaga. Kui Tiit oli julgestuse üles viinud ja meid kõiki kirja pannud, jõudsid ka teised Kapuu 2 juurde. Kuna õues oli juba õrnalt pimedaks läinud, siis slingidega üles poleks meist enam keegi jõudnud, aga Tiit arvas et võiksin selle teise variandi ka ära proovida, lubas veel et on lihtsam. Minu jaoks täiesti uus ronimistehnika ja nii ma siis õõtsusin seal maapinnalt ohutus kauguses üles-alla ja tegin nii nagu Mairo juhendas. Paar meetrit sain jalad maast lahti, aga see tehnika tundus ikka väga võõras. Mis rigid, mis krollid, mis köied, mis sõlmed, milleks seda kõike vaja on? Andke mulle slingid ja üks lisakarabiin and I’ll be on my way. Kui Mairo hakkas rääkima, mida veel üleval teha tuleb, jooksis mul juhe ikka korralikult kokku, liiga palju infot tiksus esimese viie minutiga ja proovisin mis ma proovisin, aga üllatusin siiralt kui ilmnes, et mul pole ei kätes ega jalgades selle tehnika jaoks piisavalt jõudu, kuigi Tiksoja sain lebolt tehtud. Lisaks oli kogu see protsess esimese hooga lausa hirmuäratavalt võõras ja kuigi ma aplodeerin alati kahe käe ja jalaga uute asjade õppimise poolt, siis ütlen päris ausalt, et 20m ei ole päris kindlasti see kõrgus, kus tahaks, et pähe tuleks selline „mul pole õrna aimugi, mida ma praegu teen“-tunne. Panin üht-teist siiski kõrva taha ja sain siis vaadata, kuidas Mairo mängleva kõrgusega kolm korda maapinnal üles-alla õõtsus ja siis nagu tuumarakett kõrgusesse suundus. Mida kuradit? No krt see ei ole võimalik, miks see mul ei õnnestu? Teised rahustasid õnneks maha ja üheskoos nentisime, et ilmselt ma ajan ise asja keerulisemaks ja teen midagi valesti, sest kõik peaks väga lihtne ja kerge olema. Küll ma urisesin seal, suurelt jaolt iseenda peale. Aga siis jõudis Mairo ülesse Tiidu julgestust eemaldama ja ülevalt kostus umbes midagi „Tiit, mida ****, mis **** asi see siin on, *** nalja teed või?“ ja järsku oli väga hea meel, et olen sama rumal nagu lauajalg :) Pisut vigade korrigeerimist ja oli ka Mairo maapinnal. Väljas oli juba päris pime, aga Kapuu 1 tuli veel Mairo viidud julgestus eemaldada ja see ülesanne langes Tiidu peale. Isegi Tiit ei usaldanud end seal kõrgel piisavalt ja lisainfot hangiti veel maapinnaltki lisaks. Vaatasin, kuidas Mairo Tiidu üha uutele küsimustele üha tõsisemalt reageeris ja lõpuks kohapeal edasi-tagasi tatsama hakkas, omaette pobisedes „issand küll kui ta nüüd alla peaks kukkuma, siis mina jään ju süüdi, issand, mul pole isegi ta ema numbritki, appi“. No teate küll seda tunnet, kui inimese näost on näha, et tal jäi just viis-kuus südamelööki vahele? :D Muretsemiseks ei olnud aga põhjust, Tiit sai üleval pealambiga asjad aetud ja andis nüüd märku, et hakkab alla tulema. Nüüd seisime me kõik nagu linnupojad seal puu all rivis, pilgud üles, suud ammuli, ja lootsime et ülevalt kukub miskit mitte kolme sekundiga, aga nii umbes kolmekümne sekundiga. Kolmkümmend sekundit hiljem saingi Mairole meelde tuletada, et nüüd võib jälle hingata : ) Keset pakkimist avastasime, et julgestus oli ikka kuskile kinni kiilunud, nii sai Mairo veel tiiru üleval käia ja ülejäänud 300kg jäi alla julgestama. Peagi oli ka Mairo maapinnal tagasi ja saime päeva isegi mingis mõttes edukaks kuulutada. Teel tagasi Tallinna uurisin Miki käest, et noh, Kapuu 1 ja Kapuu 2 on nüüd nimed kirjas, kuidas enesetunne on? Miki rääkis pikalt ja põhjalikult, kuidas ta enesetunne on, aga ega ma väga ei kuulanud. Mina vaatasin kuskil kaugemal olevat silmapiiri ja mõtlesin, mis ebareaalse ja sõnuseletamatu tunde tekitas kunagine Tiksoja vallutamine, aga nüüd… Nüüd ei tundnud ma mitte midagi.

Järgmisel nädalavahetusel sättisin end juba neljandat nädalavahetust järjest hommikul kella kuuese Tallinna bussi peale. Sama nädalapäev, sama kellaaeg, sama buss, sama bussijuht. Ütlesin bussijuhile küll viisakalt „tere hommikust“, aga arvestades meie senist kokkupuudet oleks tahtnud juba nukke anda. Korjasime Mairo kogu varustusega Tallinnast peale ja kuna sel korral avaldasin soovi rohkem ronida ja kasulik olla, mõtles Miki kaks sammu ette ja pani auto peale ka grilli ja paar matkatooli. Telgi jätsime maha, aga karta on, et kui Kerlull siin vigurdama hakkab, siis läheb siin terve päev minema, sedagi suht optimistlikult võttes. Kuna Kristjan üldiselt üle kümne meetri tosse ei kuluta, siis saime peaaegu Kapuu 3 nulli. Laadisime auto tühjaks ja Mairo asus tööle. Istusin puu alla maha ja üritasin jälle tehnikat vaadata, sest kõike juutuubist ei õpi, aga poisid käisid ikka kiusamas, et onju Mairol on ilus kann ja pühi ila ära eks. Ei saa kurta, oli mul ju parima vaatega koht broneeritud :D Kordus jälle sama stsenaarium, sel ajal kui Mairo julgestuse üles viis, panime me grilli üles ja jälgisime, et all oleks kõik jonksus. Kui Mairo all tagasi oli, tekkis mul tahtmine jälile saada, mida ma eelmisel nädalavahetusel siis nii valesti tegin, ronisin jälle rakmetesse ja hakkasin õõtsuma. Seekord oli algus mõnevõrra paljulubavam, kõrgust tuli vist lausa kolm meetrit, aga tehnika oli endiselt võõras ja iga liigutus vaevaline. No ei mahtunud mulle pähe, et kui mul on kätes ja jalgades piisavalt jõudu, et suudan 13m kõrgusele slingidega ära ronida, siis miks mul nüüd siin keedukäed ja keedujalad on. Kuigi jõudu oli, siis…jõudu ei olnud. Alguses seletas Mairo niipalju kui oskas, mida kust kuidas kinni võtta ja kust mida tõmmata ja nagu sellest, et ma mitte millestki aru ei saanud, oleks veel vähe olnud, siis Tiit ikka vigurdas paar korda ja Kerli sai väikse jõnksuga surmahigi otsaette. Siis võtsid Miki ja Tiit ohjad üle, aga kui nad üks hetk läbisegi rääkima hakkasid, tõstsin mina käed üles ja ütlesin, et leppige kokku, kumb mind vihkab ja kumb armastab, vot see räägib ja teine on kussss :D Pärast kolme mehe pingutusi sain süsteemile LÕPUKS OMETI pihta ja kulgesin kolme meetri kõrguselt ohutult maapinna suunas. Ikka hoopis teine tunne oli kui see pirn lõpuks põlema läheb ja saad aru, mida kuidas miks teha, aga kindluse mõttes jäin ikka oma kolme meetri peale ja kõrgemale ei kippunud. Püüdsin asja seekord ise läbi katsetada, aga midagi läks ikka valesti ja alla ei suutnud enam tulla. Nüüd leidis muidugi Miki, et millal siis veel abitus olukorras rebast ära kasutada saab ja hakkas mind seal köie otsas edasi-tagasi kiigutama. All oli naljakas, üleval mitte niiväga :D Lubasin küll, et ma ei räägi temaga enam homme, aga selle peale tehti mulle veel suurem hoog sisse, nii ma siis käisin seal kolksti paremale ja kolksti vasakule. Kõks, mu lill eksole :D Halastati alles siis kui lubasin end karabiinist lahti teha, ju ikka veits hoolitakse :D Miki sai ka korra mõne meetri kõrgusel leboasendi sisse võtta ja kuigi tal edenes kordades paremini kui mul, siis kasti juurde ta ei kippunud. Aga ilmselt tõdeb temagi, et see tunne oli sellest hoolimata võimas! Jätsime julgestuse üles ja kogu tavaari puu alla ning liikusime Kapuu 4 juurde. Kuna seal üldjoontes mingit üllatust ei olnud, jätsime Miki puu alla Tiidule seltsiks Kerli kõige suuremaid saladusi välja rääkima, laadisime kraami autosse ja suundusime Mairo sabas Kapuu 5 poole, teadmata mis meid seal ees ootab. Kristjan trügis autoga taaskord nii lähedale kui võimalik ja esialgu midagi ei paistnud, aga mäkke üles minnes hakkas kogu Tarmo värvikas logi meie ees pildina lahti rulluma. Paari esimese minuti jooksul tõdesime, et Hanno on ikka täitsa ttttttore ja Tarmost ärme hakka üldse rääkima, see tüüp on puhta segane :D Paar mõttekohta, pisut arutelu ja taaskord võttis Mairo ronimisasendi sisse. Mingi aja pärast ühinesid ka Tiit ja Miki meiega ja kuna midagi kindlat siin ei olnud, jõudsime juba ka Tiiduga rakmed jalga ajada. Olin end juba mugavalt rippesse lasknud kui puu otsast Mairo võidurõõmus hüüe kostus. Ega me ei tahtnud uskuda, et nii „lihtsalt“ pääsesime, igaks juhuks lendas see karp sealt puu otsast korra ka maapinnale, kus üheskoos veendusime, et lendorava-stiil jääb siiski Tarmo firmamärgiks ja me pääsesime pisut lihtsamalt. Kuna Mairo jõudis jälle 30 sekundiga alla ja kell oli alles poolvähe, tegin veel ühe katse uue tehnikaga sina-peale saada ja ronisin taaskord rakmetesse. Siin läks aga midagi väga-väga valesti ja peale tulutuid pingutusi oli Mairo sunnitud äärmuslikke meetodeid kasutama, et mind alla aidata, valimata vahendeid...ja asendeid. Kerlile väike hoog sisse antud, jäin esialgu veel rippuma, aga pärast mõnda julgustavat sõna laskusin jälle iseseisvalt ja õiges rütmis maapinnale, best feeling ever :D

Olen siin puude all käinud juba kolm korda, aga kuna kolmas kord oli tunduvalt edukam kui esimene või teine, siis minu poolest võin siia tulla ka neljandat, kasvõi viiendat, miks mitte ka kuuendat ja kui vaja, siis ka seitsmendat korda. Kuigi Kerli nimi on kõigis viies logiraamatus ilusti kirjas, siis hetkel ei luba süda ühtegi neist leiuks märkida. See südametunnistus on juba niigi must ja ilmselt ei saa päris valgeks enam kunagi, aga olgu siis vähemalt viiskümmend halli varjunditki. Küll aga, Hanno puudulikku sõnastust väga julmalt, peaaegu sadistlikult ära kasutades võiksin tegelikult Kapuu 5 linnukese ära teha, sest selle karbini jõudsid mu käed tõesti omal jõul ja fakt, et see mulle kätte visati, ei ole justkui oluline :D Lisaks, see logi ei ole ka mingi sümboolne koputamine kellegi teise südametunnistusele, aga kui inimesel juba on nii haiged põhimõtted, et iga aare peab andma sulle kui inimesele midagi sutsu rohkemat kui vaid nime logiraamatusse, siis ilmselt jonnin niikaua kui olen ikka ise kõikide kastide juures ära käinud ja seda kaua igatsetud, sõnuseletamatut, ebareaalset eneseületamise tunnet taaskord ja astmes viis tunda saanud. Läheb kaua läheb, aga see tunne on seda väärt! Miki ega vist ka Tiit ei usu veel praegugi, et kui mul oleks piisavalt aega, siis oleksin tegelikult võimeline praegugi kõik need puud ära ronima ainult slingidega ja ilma mingi julgestuseta, aga at the end of the day tead ainult sina ise, milleks sa võimeline oled ja keegi teine siin ei köhi. I can, I am and I will!

Käisin, nägin, tegin, õppisin, omandasin, õõtsusin, kiikusin, üritasin, testisin, proovisin ja püüdsin, aga… krt, ei leidnud :)

 15 

Nii kaugele polnud minusugune mugu veel jõudnud, et laseks endale uute aarete avaldumise kohta maili peale teateid saata. Veel vähem vaevusin ma ise värskemate aarete nimekirjal silma peal hoidma. Aga ühel kenal päeval lobises Kerli pahaaimamatult välja, et Pärnumaale on mingid uued Tiksoja stiilis puu otsa ronimise aarded tekkinud. Ja kohe mitu tükki korraga. Mitte et ma Tiksojat või mõnda muud varasemat aardepuud lähemalt kui logipiltidelt üldse näinudki oleks. Aga männipuid ju terve Eestimaa täis ja kõik üsna ühesugused, mis neist ikka vahtida. Ainult aardeid on nende otsas vähevõitu ja seetõttu pole siiani olnud ka head põhjust ühegi otsa ronida. Aga sellel korral avaldas uudsuse võlu ikkagi nii palju oma mõju, et tekkis tahtmine just nende puudega lähemalt tutvust teha. Kerli üritas küll nii hea kui halvaga (usun, et eelkõige siiski heaga) seda plaani maha laita, kuid huvi oli juba jõudnud tärgata. Kuna Viljandi lähedal toimus parajasti sellel nädalavahetusel algajate ronimiskoolitus, kuhu ka Mairo koos oma oskuste ja varustusega kohale tuli, ilm soodne oli ja koolitus pühapäeva õhtupooliku vabaks jättis, siis soosisid kõik asjaolud igati päeva lõpetamist Pärnumaal. Koolituselt liitus meiega veel ka Jaana, kelle jaoks Geopeitus samuti päris tundmatu mõiste ei ole. Kohale jõudes leidsime eest huvitekitaja enda koos Miki ja Kristjaniga, kes parajasti üritasid eelmisel õhtul kiiruga kokku laenatud varustust puuga ühilduvasse kombinatsiooni sobitada. Peaaegu õnnestus, sest Kerli oli juba puu otsas. Mairoga alati kaasas oleva koera lähenemist märgates püüdis küll Rebane kiirelt puu otsa varjuda, kuid ebasobiv varustus nurjas sellegi katse. Nii võttiski Mairo kui kõige kogenum ronija ise esimese puu ette. Aga kuna tema ronimised on seni toimunud kõikidel muudel objektidel ja pinnavormidel peale puude, siis läks temalgi uue tehnikaga harjumisega pisut aega. Varem kohal olnud munad õpetasid nüüd kana. Kuna õhtu polnud enam kaugel, siis mõtlesin, et proovin aja kokkuhoiu mõttes vahepeal ise Kapuu 2 otsa tugiköie üles viia. Kuni see tehtud ja aare logitud sai, oli Mairo jõudnud siin juba tugiköie paika panna ning seeläbi ka Jaana puu otsas aaret logimas ära käia. Kapuu 2 juurest naastes oli väljas juba päris pimedaks läinud. Ometi ei saanud Mairo poolt ära tehtud eeltööd kasutamata jätta ning nii tuli pealambiga üleval aarde juures ikkagi ära käia. Suur tänu peitjale ja kogu kohal olnud seltskonnale, kes nõu ja jõuga kaasa aitasid ning tänu kellele sellest nii lõbus ja meeldejääv õhtupoolik kujunes. Selliseid aardeid ja õhtupoolikuid võiks veel palju palju rohkem olla.

 19 

Alles see oli, kui seisin hämmingus näoga võimatu missiooni puu all ja plaanitav ettevõtmine tundus paras hullus. Tarmo asjalikku tegutsemist jälgides kasvas põnevus iga minutiga ning varsti olime kõik ükshaaval „pilvedes“ ära käinud.
Vahepeal on saanud nii mõndagi karpi puu otsas uurimas käidud, kuid kapuude avaldumine tekitas siiski hoopis erilised emotsioonid. Äge! Lahe! Põnev! Millal? Sama elevil oli kogu meie geokamp ja see tähendas üht eesootavat vahvat päeva:).
Laupäeva hommikul võtsidki neli rõõmsat ja põnevil tegelast suuna kapuumetsa. Täis entusiasmi olime valmis kõrguseid vallutama, kuid leppisime kokku, et eelkõige peab olema fun ja teeme nii palju kui jõuame.
Vajalik ja mittevajalik kraam kaasas sammusime reipalt esimese väljakutse juurde. Esiorav oli meie targutamise saatel nagu naksti puuladvas, lehvitas ja kruvis pinget, kas leiame eest juba täiendatud logiraamatu.. esimele leht oli siiski veel tühi ja sinna tekkisid nüüd järjekorras igaühe poolt enda käega joonistatud naerunäod:) La-he! Ja päev alles algas!
Tuju üleval, rahulolevad näod ees, suund järgmisele kapuule.

Aitäh peitjale! Vägev seeria.

PS: Viilitine puu sai nähtud, aga logima hakates tekkis mul ikkagi taas küsimus, mis sõna see viilitine on.. Eesti keel on teadagi väga tore, aga minu kõrvu ei olnud selline sõna veel jõudnud. Arvasin, et küllap ta ehk Pärnumaa murrak on, sealtkandi sõpradega on ennegi vaieldud, kuidas saab lumi pakkida, meiekandis hakkab lumi ikka kokku..:);)
ÕS ei teadnud viilitisest midagi, küll aga tunnistas seda EKI sünonüümisõnastik: viilitine = viltune, vildakas, lääbakas, kaldus. Jälle targem. Testisin ka tuttavat eesti filoloogi, kes soovitas mul seda sõna mitte kasutada, keegi ei saavat minust aru.. Väitsin vastu, et geopeiturid vähemalt saavad:)

 16 

Kunagine Tiksoja vallutamine slingidega tekitas tunde, et küll jaksan teisigi puid vallutada. Õnneks siia üksinda ei tulnud, sest mu slingid ei ulatu ümber puu, rääkimata siis efektiivsest ronimisest ja ka ühe puu ronimine oleks nii pikk pingutus, et teist ei jaksaks (hea kui ühegi jõuaks). Kodu kandis ehk veel prooviks ühe puu aeg-ajalt ronida, aga siia kanti ei sattu nii tihti. Ja kui Tarmo pakub õige varustusega ronimist, siis tuleb kõik teised kohustused edasi lükata ja pole aega haige olla. Puu all oodates jõudis jahe hakata, aga ronides kadus see kiirelt. Mingit moodi üles jõudsin ja kuidagi ka alla, aga andis tunda, et kõikjale ise oma nime kirja ei saa.

 21 

Suvi on meeletu kiirusega m66dunud. Palju vahvaid plaane realiseeritud ja teist sama palju kui mitte rohkemgi jällegi edasi lykkunud seda parajat hetke ootama. Olin just m6nuga t88lainel kui piiksud käima hakkasid. Esiteks siis meilboksi ja edasi juba messengeris. Oh sa poiss et selline lahe powertrail valmis meisterdatud. M6tlesin siis k6ikide eesootavate syndmuste peale ja vaatasin n6utult kalendrit. See nv täis bookitud, järgmine ka täis bookitud, kolmas ... ei tundunud just ilus algus olevat. Kui siis kuidagi tundus et see pyhapäev ehk isegi mängiks välja siis ilmakaarti vaadates ei tundunud see just kuigi paljulubav olevat. Ikka päris mitu 6htut ja ööd genereeris pea igasuguseid t6enäosusalgoritme. Vist käis isegi m6te läbi et kui 6htul peale tööd ntx öötuur teha. 2 h s6itu, nac ronimist, 2h tagasi ja j6uaks ilusti tööhommikuks tagasi. Et ylejäänud l66kryhm mul pead maha ei v6taks, oleks solidaarsusest loginud ainult viimasesse raamatusse ;). See teoreem muidugi 6nnex vaid m6ttetasandile jäigi. Kuni siis reedel asjaolude muutumisel vabanes äkitselt laupäevane päev. Ja ka ilmakaart andis lootust. Piisas vaid korra seda välja h6igata ja hommikul kell 8 startis meie geomobiil suunaga kaPuu1 poole. 6htul käis veel arutelu et kelle autosse redel mahub. Ei hakanud teiste motti alla t6mbama ja kaasa ta ikkagi tuli. Aga 6nnex juba esimese puu juures sai selgeks et seda lisaballasti ei ole m6tet kll kaasa tarida ja sama targalt ta autosse tagasi läkski. nullis olid toimingud juba teada ja ei olnudki muud kui asja kallale asuda. Tiimit66 eelis oli muidugi ka see et vist 2 v6i kolmanda ronijaga tuli alles meelde ka vihet lugeda. Yksi oleks see eksimus karmilt kätte maksnud hehehe. Esimesega sai ka kohe selgeks mis ja kui palju nii et ylearune varustus läx autosse tagasi ja suundusime edasi järgmise kaPuu suunas. Tänud peitjale ;)

 25 

Kui mõnes peres hõisatakse uue challenge aarde avaldumisel, siis mina kiljusin nagu tüdruk selle väljakutse seeria peale. Loomulikult hakkas kohe ka juba tuttavas mi2 vallutajate grupeeringus plaanide tegemise arutelu pihta. Läbi kivide ja kändude õnnestus siiski viimasel minutil kohe esimesel laupäeval kogu geogäng ühe auto peale meelitada ja nii me varahommikul juba puude poole startisime. Kui poolteist aastat tagasi Tarmo meile mi2 juures alles tutvustas kogu seda kaadervärki, siis vahepealse ajaga on juhtunud nii mõndagi. Igaühel meist on oma rakmed peal ja miinimumpakett tippude vallutamise varustust kotis. Samuti on ju ka Priit vahepeal meie eest hoolt kandud ning loonud punkte kus on saadud harjutamas ja kogemust kogumas käia. Aga see mis ees ootas, ei olnud küll mingi üllatus, aga väljakutse oli ikka klass omaette. Kõige agaram orav sai oma töö ära teha, ning ülejäänud said vaikselt järjekorras oodates vähe valutumalt aardeni küündida. Seni kuni teised turnisid, sai ikka kõvasti mulisetud ja mölisetud. Eks see psühholoogilne trauma oli, mis enda hirmude varjamiseks teisi tögama sundis. Kui aga viimasena järjekord minuni jõudis, lõi korraks ikka korraliku ploki ette. Vaimse tasakaalu leidmine just selle esimese puu juures osutus kogu päeva kõige raskemaks momendiks.. Teekond ise oli ju tegelt puhas nauding. Kui tipus olles kaasa haaratud lasermõõdiku maha suunasin, näitas see ainult errorit. Päris karm.

Tore kuulda, et Hannot just meie logid innustasid uusi karpe peitma. Sai neid pikalt oodatud, lausa poolteist aastat. Aga see oli ka ootamist väärt. FTF läks kirja miskit 10:40 paiku. Suured tänud.