Kapuu 2: Kipakas

Teine. Jätkuvalt päike paistab. Ronitud. Poisid tegid jooksukaga võistlusi. Seeni oli ka hästi palju. Vaade: vahva. Aitäh aarde eest.

Tänaseks oligi plaanitud kapuud ja 1-5 meil ka teostatud sai.Ilm oli super ja metsaalune ilus.Kes momendil ronimisega ei tegelenud sai seeni korjata ja väiksemad korraldasid endale ise võistlusi.Oli tore päev.Aitäh!

 1 

Ühe juurest kahe juurde on juba mõnus geotrass sisse astutud ja tore, et need kapuukesed üksteise lähestikku asuvad. Siin tegi Kristjan paar lasku enne, kui sobiv koht tabatud sai. Kõik muu käis nagu kellavärk ja juba rippusidki tüdrukud kasti juures.
Suur tänu kõigile asjaosalistele!

 1 

Ah polnud see siin nii kipakas midagi. Täitsa tore isend. Liini paika saamine läks siin ka üks, kaks ja valmis. Ei saanudki pikemat tantsu puu all teha. Traksid jälle jalga ja üles. Pisut tiirutama kippusin ronides ümber puu aga eks ole seda ennegi kogetud. Kuidagi turvaline tunne ronida, kui tead, et teadjad mehed puu all nõu ja jõuga abiks, juhuks, kui seda peaks vaja minema. Mehed said puu all aja täiteks kogemusi jagada, midagi panen igakord ka ise kõrva taha. Olin valmis siit edasi järgmise puu alla liikuma. Päike polnud veel loojagi läinud aga meestel kurgud kuivasid ja eks tuli need siis likku panna. Igati meeleolukas ja tore õhtu oli, mis jätkus Vangol varajaste hommikutundideni. Tänud ja järgmise korrani!

 1 

Järgmine poiss üles ja alla. Hea, et ronijaid võtta on, ise jõuaks küll õunapuu otsa, aga see puu siin on pisut teistmoodi. Aitäh!

 1 

Oehh, nii kõhedaks võtab see üles vaatamine ikka. Kiitus ronijatele.

Suur aitäh Pagaritele, kes meid kaasa kutsusid ja ülisuur tänu peitjale, kes lisaks nende aarete peitmisele meid aitas ja toetas.

 2 

See kevad on kuidagi ekstreemselt alanud. Eelmine nädalavahetus kanuuretk ja nüüd siis ronimine. Seekord ma varustust maha ei unustanud. Hannoga sai kokku lepitud kohtuda esimese puu all. Meil kõigil polnud köitega ronimisest õrna aimugi. Koolitus läks täie ette. Mehed ja pojad said kordamööda ronida, meie eest veelkord lapselaps. Poistel oli vist kergem, sest kui Mikk ja Margus kõrgustest alla tulid, olid maas lapiti kui kirjamargid. Eriline tänu Hannole, kes terve see aeg meid juhendas ja julgestas. On ikka heasüdamlike ja entusiastlikke geopeitureid, kes ei pea vaevaks algajatega tegeleda. Ronis kaksikmao Kusti. Aitäh.

 4 

Tõesti, sedapuhku läks püssirohtu märksa rohkem - lõpuks oli mets musta suitsu täis (või oli lihtsalt päike loojunud) ja turnimine käis tulevalgel. Priidu pildil näha olevad sädemed on loomulikult lumehelbed ning neid sadas näkku ikka omajagu, kuni pidi alt lambiga üles sihtima. No viimaks sain siis ka rakmed selga; et valgusallikas oli vahepeal ära kustunud, siis käisin üleval kottpimedas (ehk lumevalges - taevas oli muidugi paksult pilves), aga ka see oli tore elamus.

Ja edev oli muidugi tähele panna, et olime seniloginuist seni ainsad päris talvised vallutajad ;)

Tagasiteel jäi õigele poole teed Pärnamägede baar ning seljanka maitses pärast päevapikkust pingutust päris hea.

See on mu lemmikpilt: mees lihtsalt läheb puu otsa ja miski ei saa teda peatada

no ja pärast tuleb muidugi alla ka

 4 

Selle puuga läks ikka märkimisväärselt kauem. Väljas oli juba pime ja ega see pidev lumesadu toda sihtimist ka lihtsamaks ei teinud. Neid katseid kulus seal ikka omajagu, aga peale positsioonivahetust õnnestus lõpuks nöör aktsepteeritavasse kohta ajada ja nii oligi aeg minul rakmed selga ajada ja teele asuda. Kui mõningad vaigutakistused (mis loomulikult sattusid tulema kõige ebasobivamas kohas) välja arvata, siis oli täitsa ladus ronimine. Kui olin omadega õnnelikult tagasi jõudnud, siis tahtis Madis ka värskelt soetatud rakmed ära proovida ja nii käis temagi kasti katsumas. Kuna taskulamp oli selleks hetkeks juba saba andnud, siis pakkisime ennast telefonivalgel kokku ja lugesime sellega päeva lõpetatuks. Tänud aarde eest!

 2 

Õnnestus ka kapuude vallutamise aktsioonist osa võtta. Alustasime Kapuu 2 puu alt, kus mõne aja pärast jõudis ka kord minu kätte. Ronimine oli nüüdseks piisavalt selgeks saanud, et jõudsin päris kiiresti aarepeidikuni. Enne tagasi laskumist tõstsin veel köie ühest allpool olevast oksast teisele poole, et järgmistel oleks natukene mõnusam üles tulla. Seejärel tulin alla tagasi ja liikusin Kapuu 1 juurde, kuhu mõned juba edasi liikunud olid. Aitäh!

 5 

Nojah, eks ma olin kaua aega nende Kapuude äralogimismõttega Mariga suht samas paadis; uskusin samuti, et enne jõuavad need karbid pigem endale sambla peale kasvatada kui et mina kunagi neid ise logima ronin… Aga siis jalgsimatka ajal tuli Hanno/Triinuga nendest aaretest juttu ning peale seda ei tundunudki plaan enam nii ulme. Ja ma ei tea, miks ma arvasin, et nende Kapuude otsas käimine näeb välja nii, nagu kunagi Astangul ronisime. No et Hanno turvab kogu seda lugu kuidagi teises nööri otsas ja… Mitte nii, et peale asjade ettenäitamist tulebki minna ja päriselt ise selle sentimeetrise läbimõõduga nööri otsas kuskil taevas ellu jääda, endal liikumisabikaks vaid üks kangiga ümmargune jubin, metallist ülespoole lükatav käepide ja kangast jala-aas /nagu näete, ka ametlikes terminites ei pretendeeri ma erilisele pädevusele :D/. Aga no tänu sellele valesti arvamisele olin ma igatahes entusiastlikult Vangol laupäeval kohal. Ja kui juba puu all seistes pühapäeval teemas päriselt nägijaks sain, polnud enam kuskile salaja jalga lasta… :D.

Me alustasime Hanno soovitusel nr 2-ga. Ja õhtul päevale tagasi vaadates tunduski see starteriks kõige mugavam - oksad olid kasti ümber siin nii hästi, et pidin ennast ainult õigele kõrgusele vinnama ja logi kirja panema :). Ning et mul olid seekord kõrgusehirmuga mingid omad seftid (ma tõesti ei tea mis juhtus, ilmselt osa Hanno ja Kristjani suurest rahulikkusest ja kindel olemisest ja kannatlikkusest voolas läbi nende nööride minusse ka :D), jõudsin siia raamatusse isegi natuke pikema logi kirjutada kui ainult kasutajanimi.

Uuesti maa peale jõudnud (nii umbes teokiirusel, ma seda osa kartsin alguses isegi rohkem kui ülesminekut :D), sain kaaslastelt ja Indylt preemiakallid, filmisime ja pildistasime kamba peale ära kõigi järgmiste ronimissessioonid ning liikusime seejärel edasi puu nr 1 juurde, kus osad meist juba oma ronimised olid äragi teinud…

 4 

Mõned päevad varem rääkis Kristjan mulle, et osadel Tallinna geopeituritel on plaanis minna Kapuusid ronima ja et ta läheb ka vaatama/abistama, et kui ma soovin, siis saaksin ka sinna ronima. Alguses mõtlesin küll, et no kuidas ma siis nüüd niimoodi teiste plaanile end juurde pressin, aga kuna kinnitati, et tule-tule, siis hakkasimegi Tartust nii seitsme paiku sõitma.
Hanno ja Triin (suur aitäh teile!) võtsid meid lahkelt vastu ning teised naeratasid samuti lahkelt. Juttu jätkus kauaks-kauaks. Kui alguses ütles Hanno naljatades, et enne kahte magama minna ei tohi, siis ega lõpuks keegi enne ei tahtnud ka :D
See oli esimene puu, mille hommikul ette võtsime. Pidi olema kõige kergem, kuigi minu arust oli esimene kergem, aga eks kellele mis. Esimesena sai nööri otsas kõlkuda Maris, kelle igale tõmbele sujuvalt mõne inimese võrra suurenenud seltskond koos kaasa elas. Koerad tegid maa peal tšiki-brikit, nii et püsiti ei saanud seista. Ühesõnaga tsirkus kõigil rinnetel.
Mina olin selle puu otsa minejatest peaaegu viimane, nii et kuigi olin lõpuks endale leidnud püksid, mis võivad vaiguseks saada, siis vaik oli juba eelmiste ronijate küljes ning mulle seda eriti ei jätkunudki. Triin ütles, et ülevalt näeb merd, aga vist olin siis paar cm liiga lühike või olid oksad ees, sest vett ei näinud. Vaade Pärnumaa metsadele oli ka ilm mereta väga ilus.
Viimasena käis üleval Mari, kelle eneseületusele need viimased peiturid selle puu all kaasa elasid. Nii tublid, kes te esimeseks ronimiseks selle puu saite, pole just lihtsaim! Aitäh kõigile kaaslastele ja peitjale ka!

 6 

Mina ei olnud üldse Kapuude vallutamise peale eriti mõelnud. Kui Maris oma ronimisplaanist rääkis, tahtsin muidugi ka osaleda. Alustasime nr 2 juurest. Õpetussõnad kuulatud ja esimeste ronijate järgi ka üle vaadatud ja pilti püütud, võtsin ise sappa. Äge oli! Eks tehnika vajab veel harjutamist ja lihased treenimist, nii et piirdusin kahe puuga. Aitäh peitjale aarde, korraldajale organiseerimise, juhendajatele õpetussõnade ja varustuse ning kohalviibijatele seltskonna eest!

https://drive.google.com/drive/folders/1IGVSMu8G7jtG8WbqYqB7eXU05uKj7dyy?fbclid=IwAR39CrLX8wUdVlKaiL5QcdQEWvvs9MPctfZVxu

 6 

Oh ma mõtlesin, et need Kapuud võivad siin enne ära mädaneda kui mina ükskord siia saan, aga kui tuli ettepanek proovida, siis ei saanud ju ei öelda. Selle puu all oma järge oodates ma ikka pablasin tohutult nii, et pea hakkas valutama. Alt vaadates tundus ikka väga hirmutav. No ja kui siis lõpuks ise rakmed selga sain ning üles hakkasin pürgima, siis polnud aega hirmu tunda vaid keskendusin tegevusele. Polnudki üldse nii hirmus. Tänud Kristjanile ja Hannole, kes meid õpetasid ja oma varustusega meid toetasid.

 3 

See Kapuude sari köitis mind kohe peale avaldamist, aga üksinda siia puu alla haukuma tulla tundus mõttetu, sest varustust mul polnud ja mingeid ronimisoskusi ka mitte. Üritasin küll ennast ühe ja teise seltskonnaga kaasa sokutada, aga keegi polnud huvitatud algajaga selliste objektide peal jändamisest :( Ja nii ma kurvalt selle seeria enda jaoks kättesaamatuks liigitasingi. Tagantjärele võib öelda, et eks neil võib-olla õigus ka oli, sest kui ka ühe Kapuu oleksin tookord mingi ime läbi ära ronida suutnud, siis kõike viit päris kindlasti mitte. Millalgi detsembris Seeneküla lipumasti juures sain siis lõpuks esimest korda köiega ronimist proovida, oma 3m ronisin, rohkem ei julgenud :D Siis millalgi vist jaanuaris käisime Miki, Kristjani ja Kerliga Astangul minu jaoks teist korda ronimist harjutamas ja seal juba tundsin et voilaaa - saan ju enda ülesvinnamisega hakkama küll ja suudan isegi keeruliste nimedega jubinaid ise köie külge ja köie küljest lahti saada, ilma et vahepeal alla kukuks. Kui kevadel hakkasid riburadapidi uued puuaarded ilmuma, siis sättisin ennast taaskord teistega kaasa proovima ning harjutama, üks puu teise järel sai vallutatud (siinkohal tänud kõigile õpetajatele ja ronimisvarustuse laenutajatele!) ja niimoodi vaikselt see kõrgusekartus hakkas ka vähenema ning enesekindlus suurenema. Kahjuks aga enamik ronimishuvilisi olid juba Kapuudel ära käinud. Kui aga sinnakanti sündmus tekkis, siis oli Kristjan, kes ka värskelt varustuse soetanud, ka aktsioonis ronima ja leppisime kokku, et enne sündmust peavad Kapuud vallutatud saama. Kuna teiste logidest saime aimu et kõige aeganõudvam on köie õigesse kohta saamine, siis palusin ka täpsuslaskurist Hanno appi, vahepeal oli tekkinud veel ronimishuvilisi ja puude alla tõotas kogunevat juba päris suur seltskond. Hommikul oli mul äratus kell 6 ja kell 9 olin juba Pärnumaal Kapuu 2 all, kus Kristjan ennast ka telgist välja ajas.

Varsti saabus ka Hanno ning läks lahti :D Kui köis üles sai, läksin esimesena ronima, polnud veel üles jõudnudki, kui riburadapidi ka teised oravad saabuma hakkasid. Ronimine oli üsna keeruline, sest tuli mitmest oksast mööda laveerida ja ka köis sai vaiguseks. Vahepeal tundsin ennast nagu s..ahäda pesunööri peal, aga Hanno julgustamine ja juhendamine viisid siiski sihile ja nii see esimene Kapuu vallutatud saigi. Juhuuu! Üks tehtud, neli veel ees!

 2 

Mul õnnestus töögraafik vabaks teha ja nii saimegi plaani võetud, et külastame Jõulumäe sündmust. Natuke enne sündmust hakkasime saama infokilde, et ka Kapuude otsa on minek. Sättisime ennast kampa ja olime laupäeva hommikul kell 11:00 puu all valmis.

Rahvast oli üksjagu ja otsustasime Karliga, et aja kokkuhoiu mõttes käime puu otsas kordmööda. Siin esimese Kapuu juures mida vallutasime ronis puu otsa Karl. Eemalt vaadates ajas veidi segadusse, oli palju uue nimega vidinaid ja judinaid tekitas ka see, et nii mõnigi asi on vaja üleval lahti ühendada. Seekord läks õnneks ja keegi valet asja lahti ei võtnud ning kõik said turvaliselt üles ja alla tagasi ka.

 6 

Eks ta ole, ka meie jaoks tundusid need Kapuud sellised mitte-selles-elus-leitavad aarded. Samas, kuna siin lähedal oli toimumas Jõulumäe sündmus ning rahvast oli kohale tulemas palju, siis mängisin jah mõttega, et äkki võiks kellegagi koopereeruda ja võtta plaani vähemalt mõne Kapuu vallutus. Mõni päev varem sai esmakordselt ronimisega tutvust tehtud nogravity aarete juures Tallinnas tema enda abiga ning see ei tundnudki nii hull. Vähemalt mitte nii hull, et siia ei taha proovima tulla.

Nii siis oligi plaan enam-vähem koos, et sööme hommikul kõhud täis ning siis tuleme siia puude juurde. Nii läkski. Selgus, et ronimisega oli juba algust tehtud ja just selle puu juures. Võtsime meiegi siis algul pealtvaataja kohad sisse, kuulasime, jälgisime, õppisime. Kui tuli minu kord minna, siis ajasin rakmed selga, ladusin ka kõik muud pudinad külge, lasin Hannol üle vaadata ja sõit võis alata. Aga noh, see sõit oli selline üsna aeglane ja oma jõudu kasutades kulgemine pisitasa kõrgustesse. Võiks öelda, et vabas õhus ronimine oli oluliselt meeldivam võrreldes nende hetkedega kui oli vaja kuidagi okstest mööda saada. Seda nii üles- kui allapoole liikudes. Siiski-siiski, tehtud see kõik sai ja nimed kirjas ning sai ronimisvõimalus Karlile üle antud. Tänud aardemeistrile nii selle kasti sinna puu otsa paigutamise kui ka selle kastini jõudmise aitamist eest!

 7 

Ma olin selle kapuude seeria enda jaoks hinnanud aarete gruppi kuhu ma arvatavasti kunagi ei jõua. Siiski, siiski. Pean oma sõnu sööma, sest 9 kuud pärast avaldamist olingi oma esimese kapuu all.

Esimesed tänud lähevad vast Madisele, kes otsustas Jõulumäe sündmuse korraldada. Mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi. Ootasin, et keegi osalejatest võtaks sõna nende puude teemal. Esimesena tegi seda Kallo ja nii oligi leitud esimene ühiste huvidega seltsiline. Paraku puudusid ka tal abivahendid ja oskused piirdusid manuaalse ronimisega. Jooksvalt sain teadma, kes kellega minemas on ja kellel mis varustus on. Kui kõrvu jõudis ka teadmine, et Hanno, kui peitja isiklikult on appi tõttamas, siis tekkis ka julgus, et professionaali juhiste abil võin isegi ka mõne kapuu puu otsa jõuda.

Tuuri alustasime otse pärast tööd ja õhtusööki. Nii, et Jõulumäe kämpingusse jõudsime natukene ennem südaööd. Hommikul oli hea lühike sõit kapuudesse, kus esimene köis oli juba üle sikutatud ja esimene ronijagi juba ka poolel teel kõrgustesse.

Kui minu kord kätte jõudis, tekkis kerge närv ja ärevus. Nii palju võõranimelisi jubinaid. Rullik, haarats, grigri. Ei saanud üldse aru mis pidi need nüüd õige käima peaksid ja mis pidi karabiinid neist läbi lähevad. Õnneks Hanno juhiste järgi sai kõik ohutult valmis seatud ning võisin teele asuda. Olgu siinkohal öeldud, et minu seni ainus kogemus sedasi ronida pärineb Hanno esimese aarde juurest - Mission Impossible II.

Ronimine läks oluliselt lihtsamini kui minu esimese ronimise juures. Kuniks jõudsin esimese oksani. Kõik kiilus kinni ja tekkis error. Köis oli veidi vaigune ja kuna rütm läks sassi, siis ei saanud enam aru mida ma õigesti ja mida valesti teen. Aga appi tõttas Hanno. Ka maa pealt oskas Hanno ideaalselt seletada, et ajus sassi läinud juhtmed lahti harutada. Karbini jõudes kribasin väriseva käega logi kirja ja oli aeg hakata ebavajalikke vidinaid lahti harutama. Kuulasin hoolikalt 18 meetrit altpoolt kostuvaid juhiseid ning võisingi laskuma hakata. Maapinnani jõudsin üsna ruttu ja kuulutasin esimese kapuu tehtuks. Kätes oli veel päris minutit adrenaliini värin sees. Enda arust läks mul puu otsas pool päeva aga kaaslaste arust käisin väga ruttu ära.

Aitäh elamuse eest!

Stiilinäide

Meie kohalik ootamise kunstitaies

 12 

Nii kui mõni uus 5.0 ronimine kuhugi peale Kapuusid tekkis, siis kohale jõudes nentisid kõik, et ,,Vähemalt pole see nii hull kui Kapuu,". Ütleme nii, et mul oli Kapuust ettekujutus kui Tamme-Lauri tamme jämedusest ja mammutipuu kõrgusest ristandist, mis purskab tuld, teeb kurja häält ning iga ronija tõmbega ajab okastest sinist mürgist tossu välja. Seejuures on karp nii kõrgel, et allolijad ronijat enam ei näe ning karbiga paralleelselt saab lennukiaknast sisse vaadata või järgmise sammuga juba kuu pinnale astuda. Puu alla kohale jõudes olin natuke pettunud, et kast polegi nii kõrgel ja puu kohta väga jäme eriti öelda ei saa (tõesti, slingide jaoks jääb see jämedaks ning slingidega selle võtmine oleks liiga karm). Eks eelkõige pehmendas olukorda ronimisproff Hanno, kes oli võtnud terve päeva, et üheksapealist seltskonda turvata ja innustada. Olin tänu Tarmole korra varem köiega roninud ja teadsin, et võrreldes slingidega on köiega minek nagu pehmetel patjadel hõljumine. Seetõttu ei saanud jätta kasutamata ka võimalust hakata hakitama Jõulumäe läbimist ning sõita märkamatult ja korduvalt maha kokku 120km, et ainult Kapuusid saaks ronida.

Kui meie kohale jõudsime, oli seltskond alustanud Kapuust nr 2. Mina olin selle puu all viimane ja alguses ei läinud isegi rakmed korrektselt jalga, kuigi olin neid kandnud küll ja veel. Kui Hanno mulle kõik vajalikud vidinad külge pani, siis hakkasin aga minema ja endalegi üllatuseks ei läinudki aastaid mööda, kui üles jõudsin. Mul oli vist alttuul või miskit. Nimi kirjas ja ebasujuvalt tulin tagasi alla. Väsimusmärke polnud ja suundusime järgmise Kapuu alla.

Ahjaa, selle puuga oli veel sihuke vahva lugu, et kui olin jõudnud teatud kõrgusele, siis saadeti mulle alt saag, et üks totter oks eest ära saagida. Üldiselt on kõik minu saagimised lõppenud sellega, et Kaups tuleb ja teeb alustatu lõpuni, siin aga oli seda keeruline korraldada ja pidin ise ära saagima. Järgmistel peaks olema nüüd natuke kergem :)

Nüüdseks on oks juba maha saetud

 2 

Siin oli jh Tanelil vaja tuulega võidelda aga tema järjepidevusele ja tasakaalukusele vandus tuul alla. Üleval oli päris vinge tuul ja kõigutas päris hästi. Tänud väljakutse eest, 2:0, meie võit!

 2 

Siin läks meil köie ülessaamisega rohkem aega kui esimese puu juures. Aga lõpuks oli köis üleval ja sai asuda ronima. Puu ise polnud sugugi kipakas vaid ikka päris korralik isend. Tuul oli üsna tugev ja ülesronimise ajal võttis päris korralikult kiikuma. Kui olin poolel teel alla, siis selgus, et vajalik vihje viimase puu jaoks oli jäänud vaatamata. Mis siis muud kui uuesti üles tagasi. Kui pakkisime varustust kokku järgmise puu juurde minekuks, siis saabusid kohale lätlased kes tulid meiega kaasa ka järgmise puu juurde vaatama, mis neid ees ootab. Ronimise plaani neil täna ei olnud.

 2 

Siin läks omajagu aega. Eks varustus oli ka veel veidi katsejärgus ja tuul mängis ka omajagu vingerpussi. Ei teagi mitmenda katsega, aga kuidagi õnnestus tamiil puu otsa saada ja siis läks juba libedalt. Eks siin ongi algus kõige raskem, kui juba minema ära saab, siis läheb ladusalt. Aitäh peitjale.

 7 

Kui hommikul Sander märku andis, et tal vaba päev ja võiks ronida, siis loomulikult olin ma kohe nõus. Üleöö oli tekkinud geopeituse kaardile Jõulumäe rada, millele viidates juhtisin vaikselt sihikut Kapuudele. Kuna minu kord oli rooli keerata, siis seda kindlamalt see Luitemaa suunda hoidis.

Kapuu metsa jõudes otsustasime Kapuu 2 vaatama minna. Oh jeerum.. kuda ta küll nii kõrgeks on suutnud sirguda. Üks tugev, rahustav hingetõmme ja viskeliini lahtikerimine võis alata. Sandril viskekõrgust jagus kenasti, kuid ideaalse sihtmärgi taga ajamine võttis omajagu aega. Vahepeal jõudsin juba peitjaga suhelda ja just vahetult enne, kui ta meile sobiva abivahendi kodus üles leidis, tuli lõpuks see kuldne sooritus.. või nagu klassikud ütlevad - viimane vise tabas. Köie üles tõmbamisel ei tahtnud see aga kuidagi üle oksa tulla. Liiga tugevalt tõmmata ka ei saa, sest viskeliin võib katkeda ja siis tuleb kõike otsast alustada. Lõpuks arvasin, et võiks teistpidi tõmmata.. Mõeldud-tehtud. Tulemuseks ilusti õiges kohas olev ronimisköis. Oi, seda ärevust, mis nüüd sisse tuli. Ma ei suutnud kuidagi paigal olla ja viskekäele puhkuse andmiseks lasigi Sander mu esimesena ronima. Küünra pikkuse kaupa hakkas vaikselt, kuid kindlalt ihaldatud karbike lõpuks lähenema.. Oksteni jõudes oli pisut rohkem keha väänamist vaja teha, kuid lõpuks-lõpuks, sain siiski oma lemmik oksani aardekasti kõrval ja asusin värisevate kätega tähtsa logimise töö kallale. Logi kirjas, rändur karbis, kõik vidinad õigetel kohtadel tagasi, võtsin endale hetke vaate nautimiseks ja enesega rahul olemiseks. Heameele naeratus näol, eemaldasin kõik liigse ja asusin laskumisele. Maapinnale jõudsin kümme korda kiiremini, kui üles olin tulnud. Tehtud, tehtud, tehtud.. juhuuu :) Tänan väljakutse eest.

Teel kõrgustesse

Pesa on vallutatud :)

Väike puhkehetk..

Logitud :)

 9 

Olen kunagi lugenud ja sirvinud neid kapuu aardeid ja peas olin need mõelnud ei tea milleks. Täna sai teekond sinna 50 uue aarde suunda võetud ja pullipärast enne ka neid hirmutavaid kapuusid vaatama mindud. Lõpuks juhtus see, et sai nii ära vaadatud, et ka logi sai kirja. Kuna Ingel oli kapuu 1 tehtud siis suundusime kohe 2 juurde, tegelt polnutki nii hullu midagi kui olin arvanud. Alguses sai kindlasti oma 30+ korda loobitud, kohe üldse ei jopanud seal. Lõpuks õnnestus. Esimesena asus Inge teele kuna tal hirm, et kui kohe võimalust ei kasuta siis ei pruugigi saada sinna enam :D Kui ta nime kirja sai ja alla tuli läksin mina ülesse. Ilus vaade ja mõnus. Nii saigi oma esimene kapuu vallutatud, suured suured tänud :)

 8 

Kiire leid loogilisest kohast :)

Tänud.

 14 

Viilitine kapuu külastatud (ja sõnavara ühe tundmatu omadussõna võrra täienenud;)), võtsime entusiastlikult suuna peitja poolt väljavalitud järgmisele kauni vaatega Luitemaa punktile. Kipakas? Kohe näeme, mis kipakas meid siin ootab.
Polnud siin midagi kipakat, puu oli taas suur ja uhke, vihjele vastavalt paistis ka konteiner kaugel kõrgustes tuule käes kõõlumas. Huhh.. ega midagi vähemat ju peitjalt ei oodanudki, tõeline väljakutse ikkagi, ronimisfännide unistus:)

Esimese kapuu juurest energialaksu saanud Silver oli krapsti kasti juures, ilmselt meeldis talle vaade väga, sest alla ta ei tahtnud kuidagi tulla..;) nii väga meeldis, et Tarmo pidi sõbra allameelitamisks talle üles järgi ronima.. Tegelt tahtis Silver ilmselt lihtsalt ühisfotot puuladvas teha:).

Lõpuks Silver siiski alla tuli, Tarmo jäi puulatva oksale kiikuma, jõudis vist mõne mõistatusegi lahendada kuni järgmine ronija üles ukerdas.
Ega ei salgagi, et juba läks veidi raskemalt, üles minnes tuli paar pausi teha, jalavahetus, hetk vaate imetlemist ja teise kapuu külalisteraamatusse sai meie kohalolek fikseeritud.

Lühidalt öeldes: lihtsalt vaadake pilte geokamba tänastes logides – näete ju neid nägusid, need kõnelevad ise.. rõõm ja rahulolu!

Tänud peitjale selle elamuse eest!

Kipakas?

 6 

Ei hakanud oma võimeid üle hindama ja võtsin eesmärgiks järgmise puu tippu ise jõuda.

 19 

Ainuüksi ühe puu vallutamine oli vägitegu omaette ja juba pärast seda oleks võinud päeva kordaläinuks lugeda. Aga kui juba see POWERtrail siin sellisel kujul tehtud on, siis loomulikult tuli see täies mahus ära teha. Rääkimata sellest, et 300km kaupa niisama naljalt juba ei pendelda ja eeldatavasti ka tühjad logiraamatud ootasid harva täies mahus kokku saavat geogängi. Tõsi ta oli, et lühikesed köied ja kasutu redelinökatsi võis toiduvarude vastu esmalt välja vahetada. Üleülde soovin tulevastele huvilistele edu, kes neid aardeid siin redeliga plaanivad vallutama tulla. :P Seekord siis proovisime jah jõu asemel linguheitmisega teed rajada mis kuidagi õnnestuda ei tahtnud. Aga siiski, Tarmo perfektne viimane sooritus loos ideaalse tee aardeni. Lausa nii hea, et olin valmis esimesena lähenema. Hoolimata sellest, et alles esimese puu juures olin viimasena väikse shokiga turninud. Teekond üles läks taas ladusalt ja järgmine FTF läks kirja 12:40. Olles valmis laskumiseks ja kui aeg oli kangi tõmmata, siis mis juhtumata jäi, oli see, et mina püsisin paigal kuna mehhanism otsustas tõrkuma hakata. Ohjah. Loodan et see ei olnud just see koht, kus Tarmo kallihinnaline köiejupp kahjustada sai, mille me paar puud hiljem avastasime. Õnneks kotis leidus piisavalt varustust, et tõrkuv vidin välja vahetada. Palusin asendusvidina siis köie otsa siduda, mille peale otsustas Tarmo aga ise ennast nööri külge pookida ja selle isiklikult ära tuua. Nii me siis seal puu otsas mitmekesi kõikuma sattuma hakkasimegi. See oli ka see koht kus ma esimest korda tundsin, et mul kadus ära see ebamugavustunne, mis mind siiani kõrgustes alati saatnud oli. Sellele hirmule sai nüüd mõneks ajaks 1:0 tehtud.

Veel üks mõnus kingitus Hanno poolt kitsa ringi esindajatele. Aitäh, oli taas vahva ja elamusterohke ettevõtmine.

 21 

Esimene ilusti purkki pyytud ja ylearune ballast autosse jäetud, suundusime järgmise verstaposti juurde. Tegelikult kodus varustust kaasa pakkides sai ikka valmistutud korralikult. Teadaolevalt on Eesti k6rgeim mänd 46,6m k6rge. Täpselt ei teadnud mis meid siin ees ootab, aga valmidus oli kasv6i sellist hiiglast vallutama tulla. Ja nagu koha peal selgus, siis t6esti tegemist ei olnud mingisuguste mytsiga v6etavate aaretega ja MI2 tundus nagu soojendusaare olevat :P Eelmisega oli korralik t6uguralli, aga siin m6tlesime viskeliini proovida. Ikka päris mitu heidet sai komeedikombel v6ssa tehtud ja yhe korra ka viskeliin pooleks t6mmatud kui k6is juba peaaegu yleval oli. Oli juba m6te et pole siin midagi, tuleb ikka t6ugu kombel minema hakata. Aga tegin veel viimase heite ja voilaa jackpot. Täpselt ideaalse koha peale. Jäin ise veel yles vaadet nautima ja kl6psasin oravatest ka m6ned fotosyydistused. Määrisime teise raamatu esimese lehe ka ilusti sisse. Väga lahe. Kiitused Hannole